MUST HAVE pintslid meigikotis.

By

-

august 16, 2018

Heihopsti!

Juba mõnda aega tagasi paluti mul teha väike postitus selle kohta, milliseid pintsleid üldse oma meigikotti soetada. Kuna mu beebi ei suvatsegi sündida, siis mõtlesin, et jõuan veel enne sünnituspostitust selle ka siia vahele susata. Loodan, et sellest abi ja kui tekib küsimusi, võib alati minu juurde ka isiklikult pöörduda.

Esmalt, ma jagasin pintslid väikestesse gruppidesse, sest nii saab nendest parema ülevaate.

Grupp – Pintslid 1-7. (pilt on allpool)

Need pintslid on enamus naturaalkarvast, mis siis eeldab seda, et kasutada tuleks neid puudriste toodetega. Näiteks põsepuna ja puudri peale kandmisel ning kontuurimisel.

Kuna ma teen tööd Jane Iredale’i mineraalpuudritega, siis pintsel nr 7 on minu jaoks hädavajalik, sest see on just Jane’i mineraalpuudrite jaoks mõeldud.

Tavakasutajale soovitaksin nr 4 pintslit, mis on kerge kaldega – hea abimees põsepuna peale kandmiseks. Nr 1 pintsliga saab põhimõtteliselt kõike teha(põsepuna, kontuur, puhastamine, puuder), sest ta on ümaram. Kolmandaks pintsliks valiks kas nr 2 või nr 3 – täidavad samasuguseid ülesandeid, lihtsalt üks on natukene peenem, teine paksukesem. Siinkohal ütleks, et kui eelarve ei luba, siis saab ka nr 4 ja nr 1 pintsliga kõik vajalikud tööd tehtud.

2. Grupp – Pintslid 8 – 11.

Nendega on hea highlight’i peale kanda. nr 8 on suurema ala jaoks ja siis võiks ühe valida 9-11 seast. Enam-vähem samasugused pintslid, musta otsaga on ehk lihtsalt veidi pehmema karvaga.

3. Grupp – Pintslid 12-18.

Need pintslid on kõik sünteetilisest karvast ja mõeldud kreemjate toodete jaoks – jumestuskreemid jms. Siit valiks ümara kujuga poleerimispintsli nr 12 ja lisaks pintsli nr 18, millega saab samuti jumestuskreemi peale kanda. Mina sellega enam peale ei kanna, küll aga kasutan põskede kontuurimisel vms. Ja kui raha üle jääb, siis nr 14 duo-fiber pintsliga saab ka väga mõnusasti jumekaid peale kanda.

4. Grupp – Pintslid 19-24.

Need kõik on lapiku kujuga ja mõeldud lauvärvide peale kandmiseks. Kahe pintsliga saab asja ära aetud väga hästi. Nt üks osta väiksem – nr 22 ja teine suurem, pintsel nr 21. Neid pintsleid võib ka alati rohkem olla, siis ei pea kohe puhastamisega vaeva nägema, kui jumestustust teha. Saab uue värvi jaoks kohe uue pintsli võtta =)

5.Grupp – Pintslid 25-32.

Sünteetiliselt karvast pintslid, millega kreemjaid tooteid peale kanda. Supravärve, jumestuskreeme, concealereid jms. Nr 26 on hea väike, silma all kasutamiseks ja neutralisaatoritega toimetades nt. Lisaks nr 29, kunstipoe pintsel – nendega annab kõikvõimalikke töid ära teha. Mul on neid veel erinevates suurustes, ei hakanud neid üles pildistama kõiki. Kolmandaks sellest grupist valiks nr 30 või 31 pintsli – kaldega sünteetiline pintsel – hea on nendega puhtaid jooni tõmmata. Kasutan ise ka kulmujoone puhastamiseks.

6. Grupp – Pintslid 33-36.

Lainerijoone ja muude peenikeste joonte jaoks mõeldud pintslid. Kõige asjalikum on nr 33 – see pintsel on tegelikult küünetehnikutele mõeldud. Hästi hea pintsel ja ei ole karvaseks läinud. Teinekord ei pea ainult jumestuse jaoks mõeldud pintsleid kasutama. Oktoobris on ilumess, seal on ka väga palju häid küünetehnikutele mõeldud pintsleid müügis, mida ka jumestuses edukalt kasutada saab.

7. Grupp – Pintslid 37-46.

Ahhh!! Minu lemmikud! HAJUTUSPINTSLID. No neid pintsleid pole kunagi liiga palju, päriselt. Nr 38 ja 39 on Tradehouse’ist pärit. Üks on pisike nunnu, teeb väga hästi oma tööd ja nr 39 on suurem ja kaldega. Kasutada suurematel pindadel. Nr 41 on äärmiselt hea hajutuspintsel, kahepoolne. Selle sain Anastasia Beverly Hills’i paleti vahelt. Nr 37 on tellitud Ebay’st, seda ei vahetaks ka vist millegi vastu.

8. Grupp – Pintslid 47-49.

Panin nad teistest eraldi, muidugi saab neid kasutada ka lauvärvi peale kandmiseks, aga põhiliselt ikkagi väikeste kohtade jaoks, mitte lau peal. Silma alt on vaja natukene miskit teha või muule väikesele pinnale veidi värvi kanda. Nr 48 kaldega pintsel, teeb mõnusaid jooni puudriste toodetega.

9. Grupp – Pintslid 50-57.

Imelised kulmud – siin on saladus! Mina kannan kulmupliiatsit kulmu välisnurka ja hakkan siis pintsliga seda värvi laiali hajutama. Selleks ajaks, kui oled hajutamisega jõudnud sisenurka, on toon heledamaks läinud ja tekib ilus ruumiline kulm. Nr 51 ja 55 on hajutamiseks väga head. Samuti saab nendega ka puudrist kulmutooni peale kanda. Nr 57 on hea puhastamiseks, et kulmude kontuur kena oleks. Mainisin eelnevalt, et ka nr 30 ja 31 pintslid teevad selle töö kenasti ära, et otseselt ei peaks lisana ostma nr 57-t.

10. Grupp – Pintslid 58-62.

Huulte jaoks on mõeldud sünteetilisest karvast pintslid. Eks muidugi saaks ju kasutada ka nr 25-32 pintsleid, kuna need ka kõik sünteetiliselt karvast, kuid soovitatav oleks omada huulte jaoks eraldi pintslit. Hügieenilisem kindlasti, sest teinekord isegi läbi korraliku pesu, jääb mõni huulepulga või läike jääk pintslisse oma karmi konsistentsi tõttu. Nr 59 on hea pintsel huultele ja kontuuri puhastamiseks nt nr 60, kaldega. Need lillad pintslid, mida enamus alati kiidavad, et nii ilusad… on saadud Ebay’st. Komplekti hind ehk mingi 10 dollarit. Teinekord ei pea pintslid uipu kallid olema, et nad oma töö kenasti ära teeksid. Küll aga soovitan netist tellides jälgida, kas tegu on sünteetilisest karvast pintsliga või naturaalkarvast pintsliga, sest need täidavad eri eesmärke jumestuses.

11.Grupp – Pintslid 63-65.

Ripsmete jaoks mõeldud vidinad. Tavakasutajale soovitaks nr 63-e. Nr 64 on hea ripsmete värvimiseks, aga tavakasutajal seda vast vaja ei lähe – niikuinii omate isiklikku ripsmetušši.

Oma juttu kokku võttes soovitaksin siis pintsleid numbritega: 1, 4, 8, 12, 21, 22, 26, 29, 30, 33, 37, 38, 41, 48, 51, 55, 59, 60, 63. Sain siia kokku 19 pintslit. Tegelikkuses, nagu ma ka varajasemalt maininud olen, saab ka näiteks ühe hajutuspintsliga töö tehtud. Omades kolme, on lihtsalt veidi mugavam end jumestada. Saab ju tegelikkuses jumestuse tehtud ka nii, et omad ainult ühte pintslid igast grupist.

Kui raha üle jääb, siis lisaks pintslid numbritega: 2 või 3, 14, 57 ja nagu ma ütlesin – hajutuspintsleid pole kunagi liiga palju… neid ma ostaks kogu aeg juurde omale. 😀 Iseasi, kas neid ka kõiki vaja läheb. 😀

Loodan, et sellest postitusest abi neile, kes omale pintsleid tahab ostma minna. Weekend’i pidustustused ju algavad täna, tuleb end ilusaks teha.

Mina aga ISTUN JA OOTAN lõug lõunas edasi, millal mu tibupoeg lõppude lõpuks välja tuleb. Ma poleks elusees arvanud, et kannan oma väiksuse tõttu 40 nädalat täis, aga näed, siis ma olen.

Seniks aga mõnusat nädalavahetust ja peatse kirjutamiseni!

Okooou, mineeeeek.

By

Liina Kolomainen

-

august 3, 2018

12

Heihoo!

38 nädalat on juba täis tiksunud, 12,5kg ripub üle ääre ja olen juba valmis, nüüd kohe ja praegu, sünnitama minema. Jube vaev on olla viimased kaks nädalat – suuruse tõttu, palavuse tõttu ja närvivalude tõttu. Magada enam ei viitsi, sest ma lihtsalt ei saa magada. Üldjoontes on mul väga mõnus ja lihtne rasedus olnud, aga viimane lõpusirge on ka minu jaoks väljakutse. Tuleb lihtsalt surviving mode’is vastu pidada.

Sain eile oma haiglakoti lõpuks ära pakitud. Mõtlesin, et jagan infot, mida võib sealt leida, eks siis hiljem paista, palju sellest üldse vaja läks. Ehk on kellelgi sellest abi, kes varsti sünnitama minemas on.

Sõbranna soovitas mulle KoduntKodule SÜNNITUSPAKKI , kus on juba vajalikud asja haigla jaoks olemas. Kahju muidugi, et ta seda infot nii hilja jagas – palju asju oli juba ostetud, aga mis sellest. Niikuinii saab järele jäänud kraami ka peale haiglat kasutada.

(Poiss muidugi, nagu ikka, ründas pildile)

Pildi varastasin nende kodulehelt – https://www.kodultkodule.ee/toode/sunnituspakk/

Sünnituspaki eest tuleb välja käia 25.90 EUR =) Arvestades, et seal on põhimõtteliselt kõik vajalik haigla jaoks olemas, on see hind ikka kaunis odav. Ei pea suuri pudeleid pesuvahendeid kaasa tassima ega ka muude asjadega oma pead vaevama. On alles mugav elu siin 21.sel sajandil. Või mis teie arvate?

Lisaks pandi kaasa ka väga armsad kleepsud ”Minu esimene” roomamine, sünnipäev, hambad jne jne. Kingituseks pidi olema ka ”Imetamise käsiraamat”, kuid need olid otsa saanud ja nad asendasid selle ühe armsa beebisalliga.

Pakist leidsin veel ”haiglakoti nimekirja”, kus on kirjas ka asjad, mida nende pakis ei ole.
Nt: 1) Milliseid riideid läheb mulle vaja haiglas olemiseks?

sokid
sussid(nende pakis on tegelikult ühekordsed sussid olemas, aga need annan parem Andrusele. Sain ise Jõhvi Maxima-st 4.99EUR mingid suht soliidsed tuhvlid, pildil olemas, halli värvi. Väga mugavad ja käravad haiglas väga hästi)
imetamisrinnahoidja (need sain H&M-ist, kaks tükki pakendis. 24.99 maksid vist.. Näevad välja nagu tavalised spordirinnahoidjad. Kuldaväärt osakond see H&M’i emade osakond! Nt H&M-ist ostetud rasedate püksid on minu jaoks asendamatud olnud, sest no midagi ei lähe selga ega jalga ju.)
padi – seda ma ei tea, miks soovitatakse padi kaasa võtta. Ehk oskab keegi öelda? Haiglas ei anta patju või?
Hommikumantli panin ka kotti
vesi ja söögipoolist (pähklid jms – tulevane issi saab ka muidugi poe vahet joosta)
mugavad riided haiglasse
mugavad rõivad koju tulekuks
kaamera – minu Canon 6D on juba valmis ja tahab pilti teha
Nibukaitsmed vajadusel – need ma tellisin kaup24.ee-st. Pole õrna aimugi, kas neid üldse vaja läheb ja kuidas neid kasutada :D:D:D
Purelani salv – see on KoduntKodule pakis olemas, aga lisaks ostsin ka apteegist suurema tuubi. Seda läheb kindlasti rohkem vaja kui ainult haigla seinte vahel.
UNUSTADA EI TOHIKS RASEDAKAARTI JA SÜNNITUSPLAANI

2) Mida pakin kaasa beebile? KoduntKodule on soovitanud:

Beebilutt – mul on Avent beebide lutid (Brittonist) ja ka Tommy-st ostetud lutid, mis kahjuks sõbra pool, kuna see oli mu esimene ost tulevasele ilmakodanikule ja ma ei leia elusees neid kogu kola seest üles. Pool elamist on ju Kusta juures seniks kuni me oma koju saame.. Küll need lutid siis ka välja tulevad. 😀
Beebitekk – ema tegi mulle imeilusa beebiteki ja padja, heegeldas veel pitsigi juurde. Ei suuda ära oodata, millal ma sellega eputada saan 😀
Turvahäll – see ootab meid ka Kusti pool, kui minekuks läheb, toob Truss selle haiglasse.
Niisked salvrätikud – Huggies’i firma omasid kasutame juba ammu – koera käppade puhastamiseks, kuigi need on beebidele mõeldud. Jätkame sama liini.
Võtsin niisama ka beebile mõeldud kaisuka kaasa, kotis ju ruumi on.
Beebi kojutoomise riidedMina ei osanud valida, millist komplekti kaasa võtta. Lugesin kuskilt, et kolm oleks hea kaasa võtta – igaks päevaks, et kes see ikka viitsib haigla outfittidega seal olla.
No ja hakkasin siis riideid sorteerima ja tuli välja, et mul nr 50-56 suurust ikka väga vähe. Käisime veel eilne päev poes ja ostsime vasakpoolse komplekti LINDEX’i vastsündinute osakonnast. Väga armsaid asju on seal beebidele ja lastele. Kuigi ma ise pole just suur LINDEX’i austaja, siis lasteosakond on üle prahi! Vahvad mustrid, ägedad pildid riietel jne. See komplekt on suuruses 50 siis. Ka vasakult teine on 50-suurus. Selle body kinkisid mulle mu kallid sõbrannad baby showeril, sipukad sain River Island’ist. Paremalt teine komplekt on nr 56. Igaks juhuks võtan kaasa, sest no.. Beebi kaalus juunis 2kg, ei taha teada palju ta praeguseks juurde on võtnud. Oht on, et tuleb väike pontsik, kui ta just kohe välja tulema ei hakka. Paremalt esimene komplekt on pärit Bulgaariast, kahetsen, et sealt rohkem selliseid koju ei vedanud, aga eks võite arvata kolme mehega poodlemist.. Kiiruga, kiiruga. Sinised heegeldatud papukesed ostis tulevane vanaema oma esimese ostuna Balti Jaama Turult, Eesti käsitöö poest.

Lisaks KoduntKodule soovitustele tellisin(kaup24.ee) Huggies’i mähkmed (nende osas olen kuulnud kiidusõnu)- 0-5kg. Appi, kui väikesed need on! No nii armsad, et tahaks ma ei tea, mida nendega teha. Mõne võtan haiglasse kaasa ka.

Tellisin veel ühekordsed allarid ja pesukaitsmed, kuigi ka KoduntKodule pakis olid võrkpüksid ja kaitsmed olemas. Pidin naeru kätte ära surema – vaatasin, et oh, lapsele pampukad, tegelikult aga vanainimese GIGANTSED pesukaitsmed, aga ega midagi naerda pole. Esimene nädal pidi päris hull olema. Jagasin ka oma suurt naeru Andrusega, temale muidugi see nii väga nalja ei pakkunud, kui ütlesin, et ma pean reaalselt nagu s*tt püksis nendega käima hakkama.

Pakkisin kaasa ka vatitikud ja vatipadjad lastele, kurat seda teab, kas neid ka vaja läheb seal. Vähemalt hiljem kindlasti, kui tuleb nabakönti puhastada. Rinnapadjad sain samuti kaup24.ee-st, kaks tükki oli ka KoduntKodule haiglapakis. Neid läheb hiljem ka vaja, seega pole vahet, et neid rohkem on.

Kaevasin netiavarustest välja ka selle, et võiks oma öösärk olemas olla, kui ei peaks haiglakraam sobima. Kuna ma pole suur öösärkide fanatt, siis pidin jalad seadma poe poole. Kristiine Keskuse RESERVED’ist sain kommiraha eest (3.99EUR) ühe täitsa viisaka öösärgi.

Esmaabipakk, mis asetseb esimesel pildil – selline täpiline, sain ma Britton’i poest. Seal on sees küünekäärid, plaastrid jms. Soetasin kraadiklaasi ja ninapumba muudele asjadele lisaks.

Suulapikesed sain Ülemiste KIDZ ONE’i poest. Pilvekestega, jube nunnud. Tavalised marlilapid nägid liiga inetud välja. 3.99EUR oli ühe paki hind, kolm tükki pakendis.

Apteegikaupadest beebile veel:

PARACETAMOLI KÜÜNLAD 80 mg
HUMER (nina puhastamiseks) (Seda haiglasse ei võta)
D-VITAMIIN (võtsin oliiviõli baasil, sest seda peab ainult ühe tilga lapsele andma. Kookosõliga tuli 5-6 tilka anda)
SAIALILLE TINKTUUR (naba puhastamiseks)

Niisiis, meie pere on uut ilmakodanikku valmis vastu võtma. Iseasi, millal tema viitsib välja tulla. Ehk joppab ja mind õnnistatakse selle nädalavahetusega, aga väga palju lootust ei hellita. 😀

Olge paid ja nautige seda kuuma suve, mida mina kahjuks küll ei naudi 😀

MINU BEEBIPIDU

By

Liina Kolomainen

-

juuli 21, 2018

0

Lubasin oma beebipeost natukene kirjutada.

Minu tüdrukud korraldasid mulle nii armsa üllatuse. Pidin keskpäeval Liisuga kokku saama, aga selle asemel viskas Andrus mulle ümbriku nina alla, kui pilte arvutis töötlesin. Olin imestunud, et oh.. mis see, aga Andrus kohe: ”See pole kuidagi minuga seotud, tee lahti.” 😀

Kaardil oli kirjas, et ma ennast ilusaks teeksin, 14:00-ks valmis oleksin ja tuleksin Vabriku 6. Mainitud oli ka see, et riide võiksin panna siniselt või valgelt. Kirjas oli veel, et kui midagi valget või sinist pole, siis pole hullu, võin ka midagi muud selga panna.. Arvata on, et minu puhul need ”pole hullu” asjad ei kehti, kuigi Andrus püüdis mind ümber veenda :D.

Palusin siis Andrusel autole hääled sisse panna ja elu kõige kiirem shopping teha. Leidsin kümne minuti jooksul Reserved’ist helesinise kleidi ja kabiini suundudes, et kleiti proovida, leidsin riiulilt ka sinised ketsid, mis õnnekombel parajad olid. Tavapäraselt on nr 36 mulle suur. #joppas

Poes käidud, kiirelt koju tagasi. Väga palju aega enam polnud, et end korda teha. Kraapisin oma pintslid välja, tegin siuh-vilks ja jooksuga kohapeale. Ma olin nii rõõmus, et mulle anti aega end korda teha, muidu ei viitsiks mingi kaltsakana tehtud piltidega midagi teha. Minu sõbrannad mõtlevad alati kõigele!

Jõudsin kohale (Laura’s Kitchen – väga lahe koht, kus selliseid üritusi korraldada). Seiklesin koridori vahel, ei saanud väga aru, kus ma parasjagu viibin. Haudvaikus oli igalpool. Leidsin õige toa üles, kus tüdrukud laste mängumajast välja hüppasid.

Nad kutsusid isegi fotograafi kohale! Jeeee. Anete Toming tegi megaarmsad pildid, imetlen neid siin vahelduva eduga. Lasen need kõik endale albumi vahele ka printida. Nii tore mälestus jälle. Ehk mõne pildi isegi lapse tuppa seinale, kui me ükskord oma uude koju saame. 😀Sõbrannad tulid mind ükshaaval kallistama. Ma kukkusin muidugi töinama. Naersin ja nutsin läbisegi, et meik läheb kõik laiali ja ilusaid pilte ei saagi nii. Õnneks ma polnud ainuke, kes nutma hakkas 😀 Ma olin tõsimeeli südame põhjani liigutatud, endiselt olen.

Need muffinid, mis spetsiaalselt minu baby shower’i jaoks teha lasti… Need maitsesid veel paremini kui nad välja nägid ja välja nägid nad ülemõistuse nunnud!
Spetsiaalselt oma üritusele saab tellida neid: Topellier Bakery OÜ-st.

Muidugi ei puudnud ka ülesannete täitmine minu beebipeolt. Pidin sõbrannade titepiltide pealt pakkuma, kes on kes. Endalegi üllataval kombel ainult üks paar läks valesti. Päris boss tunne oli kohe, et nii hästi arvasin, sest no.. pildid polnud üldse sarnased neile.

Ei puudunud ka ”Uue ema lubadused sõbrannadele”.

Sellise näo tegin punkti number 2-e peale: ”Luban, et kord kuus teeme Andrusega date night’i”. Kommenteerisin, et see on rohkem Trussi kapsaaeda ja tema vastutada. Hakka veel meest välja ka kutsuma. Niigi iga kord, kui Sikupilli Prismas süüa käime ostmas, mainin ära, et jube ilusad lilled on siin vasakul pool. 😀 Hiljem Andrusele sellest punktist rääkides, lubas ta muidugi alati nõustuda mu väljakutsete peale. 😀 Muig. See on üks väikene punkt, miks ma Andrust nii väga armsastan – ta oskab alati kõik naljakas keerata ja seda väga classy’lt.

Tüdrukud kinkisid uuele ilmakodanikule üliarmsa body, mida ta saab kohe kanda tänu oma väiksele suurusele. Nagu üks sõbrannadest ütles, et body värvid sobivad meie uue vankriga hästi kokku :P.

Nii… Ma olin ostnud ühelt beebidele mõeldud messilt prediction kaardid, kus pidi arvama kaalu, nime, sünniaega, pruudi nime 30 aasta pärast jne. Ma olin seda kellelegi sõbrannadest maininud ja nad palusid mul need kaasa võtta. Läbi Andruse toimus suhtlus muidugi.

Päris vahvaid pakkumisi tehti. Täpselt nii vahvaid, et tädi Hannela nimekandidaat saab meie poja nimeks. Kogu glory läheb talle selles osas. Ma olen jube rahul, kuna olemasolev Eric oli minu jaoks liiga lihtne valik ja natukene isegi igav valik.

Siinkohal räägikski veidi oma sõbrannadest. Mõni ei saanud tüdrukute sõnul mõjuvatel põhjustel tulla, need jätan siit postitusest välja, kuna pilti pole nendega.

Alustame siis Hannelaga, kuna temast tegin juba juttu. Hannelaga tutvusime EBS’i avaaktusel. Kui sõpruse osas kehtib ka ”armastus esimesest silmapilgust”, siis võiks meie tutvumist täpselt nii sõnastada. Kuigi ma teadsin, et selline hollywood’i näitleja välimusega neiu elab Tartus, sest õppisin gümnaasiumi ajal Tartus, polnud ma teda laivis kunagi näinud ja tema elust ei teadnud ma ka midagi. Ainult seda, et ta nii kuradi ilus on. Alates esimesest koolipäevast istusime me ninapidi koos. Erki, kes pidi vahelduva eduga mõlema pinginaaber olema, jäi kenasti pika ninaga. 😀

Oi, kui tänulik ma olen EBS’ile, et ma sealt Hannela omale sain.

Liisu aka Ethel-Liis. 😀 Tegelikult peaks vastupidi olema, aga minu jaoks on ta eelkõige Liisu. Liisu pole lihtsalt sõbranna, vaid pereliige, minu suurem õde. Ma mäletan nii hästi seda päeva, kui ma olin umbes 6-aastane ja üks ühine tuttav meid Liisu vanaema aia vahel tuttavaks tegi. See tutvus muutis minu elu täielikult. Tänks Sigrid selle eest. Saime sõpradeks, siis sai minu vanematest tema ristivanemad ja siis sai temast meie pereliige ja minu suurem õde. Tal on isegi meie vanemate korterivõti. Vana sindrinahk ainult ei kasuta seda. Vähemalt on olemas 😀 Liisust ma võiksingi rääkima jääda.. ausalt ka, aga liigun nüüd edasi.

Airi, vana möll. Temaga pidin olude sunnil tutvuma :D. Ja noh, pean ütlema, et vedas mul. Andrusel on sitaks lahe õde. Sama lammas kui mina. Tinderis oleks kindel match meie vahel. Lisaks sellele, et ta meie Poissi hoiab, saab nüüd ühe väikese jõnglase veel juurde. Ja naljakal kombel talle hullult meeldib see hoidmise värk. No mida veel ühelt tädilt tahta peale selle, et ta ka iseloomult lahe inimene on?

Karin on üks vahva tegelane. Algul ei saanud me ikka üldse läbi, mõtlesin, miks ma pean temaga suhtlema, aga tegu on ju Kusti pruudiga. Ja noh, mida aeg edasi, seda rohkem me kokku kasvame ja pean kõik oma algsed 4 aastat tagasi tekkinud arvamused tagasi võtma. Karin on oma loomult hästi hooliv inimene, tal ei jää kunagi pisiasjad märkamata. Lisaks on ta nagu ka Airi, maailma parim koerahoidja. Tean alati, et kui Poiss on Filipil külas, siis on ta heas kätes. Üks asi veel – Karin on sitaks hea reisibuddy. Me oleme ikka päris mitmel reisil koos käinud, väga palju vahvaid ühiseid mäletusi nendelt korjanud. Juba mõlgutame uusi mõtteid, kuhu reisida, kui põnn nii suur on, et vanavanematele jätta saab… või tädi Airile.. 😀

Tänu Maidule sain tuttavaks Marliisiga. Marliis on üks intelligentsusest pakatav noor naine, kellega on alati väga põnev vestelda ja aega veeta. Mul ei ole temaga kunagi igav. Minu meelest on tema üheks suureks tugevuseks see, et ta on alati ”valmis minema” mentaliteediga. Mõtleb alati kaasa ja ei pirtsuta kunagi. Jube lihtne on sellise inimesega asju ajada ja koos kuskil aega veeta. Ahjaa!!! Tal on väga hea huumorimeel, see väärib eraldi ära mainimist.

Triinuga tutvusin ma siis, kui ta mulle poodi tööle tuli. Leidsime koheselt ühise keele ja tänu sellele kokku kasvanud. Kui mina olen selline emotsionaalsuse kunn, siis tema on mind alati oma kaine mõistuse ja tasakaalukusega planeet Maa peale tagasi kutsunud. Hakkasime isegi beebisid ühel ajal planeerima. Minu õnneks jäi tema ennem rasedaks ja ma saan nüüd kõik tema pealt maha vehkida ja teda küsimustega pommitada.. 😀 Mainiks ära, et vaadake seda väikest Sannat, kus ta alles poseerib fotograafile! Beebipeo ajal ei nutnud ta ka kordagi. Tuleks mul ka selline hea laps, kes ainult naeratab alatasa. Eks varsti saab teada. 😀 Tahaks loota küll kõige paremat, aga pakun arvama, et poeg läheb isasse.. Sealt midagi head oodata ei ole :D. Kui minusse läheks, siis laps ainult sööks ja magaks. Väiksena olin nii paks oma hea isu tõttu, et jalad olid kergelt O-kujulised. Ema muretses, et jäängi oma kõverate jalgadega, aga õnneks mitte. Väike michelin kasvas välja sellest.

Mrs. Kadriga tutvusin juhatajate koosolekul, kus mu esimene mõte oli, et kas ta on mu kunagise peika õde või mitte.. Esimesel korral ei julgenud küsida 😀 Pärast küsisin ja täpselt nii oligi. Nüüdseks on saanud temast üks minu parimatest sõbrannadest. Eesti on ikka väike, naljakas. Oleme ajas üksteisele toeks olnud, eriti Kadri minule – jaganud lahkelt oma teadmisi kõigest ja kõigist ning toetanud mind minu vaimsetel madalseisudel. Minu armas porgandipea.

Ka Christine on üks väärt leid töömaastikult. Ta on literally meie kõigi emme, kellega ta koos töötas. Vana tassis alati midagi söögipoolist kaasa. Muretses, kas mul ikka kõht täis ja hea olla on. Lisaks andis head nõu, kuidas esimesed kolm kuud okseralli üle elada ja kui paha tuju oli, siis tema suutis mind alati rõõmustada. Lisaks on ta ühe jube armsa tüdruku emme. Sofit igatsen ikka täiega – talle meeldis väga minu juures poes aega veetmas käia.

Sain nüüd vist kõikide kohta midagi öeldud. Minu tüdrukud, kellel on väga eriline koht minu südames. Tean alati, et saan nendele loota nii heas kui ka halvas. Mul on nendega tõsiselt vedanud.. Ma ikka aeg-ajalt mõtlen, et millega olen ma selle hea elu ära teeninud. Mul on maailma parimad sõbrannad ja sõbrad, kõige parem mees maamunal, kes kohtleb mind nagu printsessi. Kõige nunnum koer, hooliv perekond kui ka väga tuusad tulevased ämm ja äi. Teen oma unistuste tööd, kohe, kohe kolime oma unistuste koju… Ootame oma esimest beebit. Mida veel elult tahta?

Aitäh armsad selle ilusa päeva eest. Järgmine postitus on võib-olla juba sünnitusest. Okouu!

Pintslite pesu… no kellel seda vaja on?

By

Liina Kolomainen

-

juuli 5, 2018

0

Olen viimasel ajal tähele pannud, et naised ei puhasta oma meigipintsleid, kuigi see on täpselt sama oluline kui igaõhtune näopuhastus või hammaste pesemine.

Võimalik, et selline olukord on tekkinud teadmatusest. Mina näiteks polnud kursiski kunagi, kuidas täpselt pintsleid pesta tuleb ja mis vahenditega. Ma pole suurem asi googeldaja ka, et viitsiksin kõike maailma asju läbi katsetada, mida keegi kuskil soovitanud on.

Pintslitesse ja meigisvammidesse koguneb tohutul hulgal igasugu baktereid, eriti siis, kui neid ära ei puhasta ja pintslid jäävad päevadeks kuhugi vedelema. Suuremat pesu soovitaks teha kord nädalas, aga mida tihendamini, seda parem. Mustad ja mikroobidest pungil pintslid ongi need kurjajuured, mis vistrikke ja nahaärritusi tekitavad. Päris tüütu eks?

Kõige paremini saab meigijääkidest lahti Palmolive’i seebiga.

Tõesti parim asi, millega švamme ja kõike muud jumestusest puhastada. Vend nii muuseas mainis veel, et super seep ka näo pesemiseks. Võtab pindmise rasukihi ära. Muud seebid pole seda tema sõnul suutnud. Kindlasti siinkohal mainiks ära, et peale seebipesu näos, tuleks nägu ära kreemitada, et avanenud poorid uuesti kinni saada. Btw, see seep maksab kopikahinda, ca 50 senti. Igati aus investeering.

Peale Palmolive’iga pesemist soovitan pintsli karvane osa veel palsami sisse kasta, siis jääb pintsel mõnus pehme ka. Palsami ”mõjumist” ei pea ootama, kasta korraks sisse ja pese see maha. Pintslid pane rätikule kuivama. PS! Aseta pintsli pea üle rätiku ääre, seda selleks, et pintsel õhku saaks ja kiiremini ära kuivaks.

Kui sellise pikema protseduuri jaoks aega ei jagu, siis muretse endale 1l Kryolan’i pintslipuhatusvedelik.

Seda saab osta Kaupmehe 12, Kryolan’i esinduspoest. Müüakse ka väiksemas pudelis, aga ilmselgelt on see veidi kallim, kui suurem endale osta. Ma valan lihtsalt väiksemasse konteinerisse, et mugavam kaasas tassida oleks.

Kuna see aurustub ruttu, siis on seda hea kasutada peale igat klienti, et kiirelt pintslid puhtaks saada. Reisidel on see samuti asendamatu abimees, saan kiirelt oma pintslid puhtaks ja bakterivabaks. Ahjaa, igaks juhuks mainin, et meigisvammid tuleb ikka seebiga pesta, neid see puhastusvedelik ei aita.

Olen proovinud ka erinevaid poodides müüdavaid pintslipuhastusvahendeid ja pean kahjuks ütlema, et nad ei tee paraku oma tööd ära. Kryolan’i oma on alati neist peajagu ees. Üks, mis veel enam-vähem asja ette läheb on Jane Iredale Brush Cleaner. Selle tootega olen ka rahul olnud. Olen seda täitsa mitu korda omale soetanud. Halb uudis on see, et tema eest tahetakse päris krõbedat hinda. Kodulehel maksab see 188ml pudel 22 eurot. Võrdluseks mainiks, et Kryolan’i liitrine puhastusvedelik maksab kuni 30 eurot. Ei mäleta enam täpset hinda.

Jaaaaaa… seda jätkub maa ja ilm. Pealegi, puhastusvedelikuga tehakse tavapäraselt naturaalsest karvast pintsleid puhtaks, sünteetilised ikka seebiga. Kuna sünteetilisi pintsleid kasutatakse kreemjate toodete jaoks, siis pole midagi hullu, kui nad natukene märjad on. Niikuinii lähevad niiskeks, kui kreemiseid tooteid(jumestuskreemid, concealerid, vedel ruuž jne) kasutada. Mul on see liitrine pudel olnud ehk pool aastat ja alles on sutsu alla poole. Mainin ära, et ma puhastan pintsleid rohkem ka kui tavakasutaja. =)

Kokkuvõtvalt ütleks, et see pintslite puhastamine on jube tüütu tegevus, aga äärmiselt vajalik! Tahame ju kõik, et meie meigipintslid kaua elus püsiksid ja nägu vistrikuvaba oleks.

Kui on kellegi veel häid pintslipuhastusvahendeid / tooteid soovitada, siis võiks seda infot minuga jagada. Oleksin äärmiselt tänulik.

Grimmikool – ausalt ja kõigest.

By

Liina Kolomainen

-

juuni 29, 2018

0

No tervist. Kõige kiiremad ajad on nüüd möödas ja grimmidiplom taskus! Jee! Leidsin veidi aega, et postitada vahelduseks.

Kirjutan siia kõigest, mis vähegi puudutab Grimmikooli ja minu kogemust sellega seoses. Siinkohal toonitan – see on minu subjektiivne kogemus ja arvamus, aga vähemalt aus. Midagi juurde ei lisa ja ära ei võta.

Kui minul see plaan sinna minna tekkis, siis tegelikkuses ma ei leidnud väga infot Grimmikooli kohta. Kaevasin välja ühe iidamast-aadamast pärit blogipostituse, kus info väärtus oli täpselt 0%. Sisuks oli suvaline loba, kuidas keegi hilines ja ikkagi sisse sai. See selleks.

Kusjuures, ma tahtsin Grimmikooli minna juba eelmine kooliaasta, aga mina nagu ikka, oma tavapärases lambakastmes, ei suutnud välja lugeda, et nädal oled koolis ja nädal oled vaba. Ma lugesin välja, et kool on iga nädal ja no kuidas oleks ma saanud tööl siis käia? Jah, just sellepärast jäi mul minemata. Õnneks minu töökaaslased läksid ja ma ei suutnud oma imestust varjata, kuidas nad veel tööl jõuavad käia. Siis muidugi selguski, et ma natuke tainas olen, mille üle pole vaja üldse imestada. Jäin siis järgmist aastat ootama. Ka siis avaldust sisse andes mõtlesin, kas ma ikka jõuan oma asjadega mäele või mitte. Vestlusele minnes olin sellise suhtumisega, et ikkagi ei lähe sinna, sest töö ootab jne. Sisimas muidugi väga tahtsin ja peale vestlust, kui Janika ütles, et oled oodatud kooli, no siis hõljusid ainult liblikad mu peas. Ema ütles kohe, et siin pole vaja midagi mõeldagi, nüüd tuleb minna, ja rumalad kahtlusemõtted peast visata, kas ma ikka oma asjadega hakkama saan. Kool ja töö ja beebiplaanid. Kartsin väga Andruse reaktsiooni, sest olin ju öeldnud, et lähen niisama vestlusele, kuna sai juba avaldus saadetud. Aga nagu ikka Andrus oma tavapärase muhedusega: ”Kuidagi ikka saame, mine muidugi, kui Sa väga tahad.” No tegelikult tahtsin väga, väga, väga, väga (väga, väga). 😀

Võin käsi südamel öelda, et see oli mu elu parim otsus üldse ja täitsa kurb on, et see läbi on. Õnneks mul juba uued õppimismõtted peas. 😀 Ma lihtsalt ei suuda mitte midagi teha ja niisama olla. Räägin oma tulevikuplaanidest sutsu hiljem.

Oh, Grimmikool… Ma olen juba selle eest tänulik, et sain tutvuda sellise inimesega nagu Janika. Kool on nüüd läbi ja saan kõik oma seest välja rääkida, ilma, et see midagi võiks mõjutada. See inimene õpetas mulle lisaks grimmikunstile ja jumestuskunstile olema kannatlik, oma kärsitust alla suruma.. Lisaks tegi meile kõigile selgeks, et enda eest tuleb seista. Neid asju on lihtsalt nii palju ja need kõik on ülivõrdes. Minule isiklikult sobis veel tema otsekohesus ja konkreetsus. Kui midagi oli valesti, siis ta ütles seda otsekoheselt ja konkreetselt, kuid ei riivanud kellegi tundeid sellega. Sellist oskust pole just kõigile antud. Igatsen juba praegu tema põnevaid grimmilugusid teatrist, reisijutte maalt ja merelt ning palju muud, mis mind selle isiksuse puhul võlus/võlub endiselt.

Rääkides koolist, siis esimene poolaasta oli kõige raskem. Otsustasin oma peas, et kui mul on parasjagu koolinädal, siis ma otse koolist tööle jooksma ei hakka(kool on 9:00-15:15ni). Tahtsin olla 100% koolis ja 100% tööl. See aga omakorda tähendas seda, et mõni nädal olin 5 päeva järjest tööl, mis oli füüsiliselt väga kurnav. Kaksteist tundi ja viis päeva järjest. Aga teate, inimene harjub kõigega. Lõpuks oli nii, et üksikuid päevi oli raskem teha, kui järjest palju tööl olla. Õnneks minu tulemused tööl ei langenud ning seetõttu ma ei pidanud vajalikuks oma süsteemi muuta ka. Ma oleks võinud muidugi koormust vähendada, aga siinkohal mainiks ära, et beebiplaanid olid õhus ja ma ei tahtnud, et mu keskmine langeks. Tööandja oli ka väga toetav ja abivalmis. See andis ka motivatsiooni juurde.

Soovitan oma kogemusest asja tõsiselt võtta ja oma aega panustada sinna 100%, või vähemalt üle 90%. Ma ei tahtnud mitte üht päeva koolist puududa, kuna see, mis seal õpetati oli minu jaoks nii põnev ja vajalik tulevikuks, et puudumine ei tulnud kõne allagi. Käisin küll koolis käimise ajal kolm korda reisil, kuid suutsin need täpselt oma vahenädala sisse paigutada. Kreeta reis langes minu koolinädalale, siis võtsin teise grupiga nädala järgi. On jäänud mainimata, et Grimmikoolis on kaks gruppi – üks mis alustab nädal varem, teine nädal hiljem. Esimeses grupis olles on selge eelis, et kui puudud kuskilt, siis hädaolukorras võid teise grupiga tunde järgi teha. Kuid see ei tohi olla harjumus, et ah, ma täna ei viitsi kooli minna, lähen järgmine nädal teise rühmaga. Rühmad on teadlikult jagatud nii, et inimesed grimmiruumi ära mahuks. Oleks viisakas ka seda jälgida, kus rühmas keegi on.

Õppeaasta jooksul tuleb ka 100 tundi praktikat teha. Kuna mina käisin 2017. aastal täiskohaga tööl ja koolis, siis ei jõudnud ma kahjuks praktikale esimene poolaasta. Kellel on võimalus, hakake koheselt praktikat tegema. Vahet pole, kas teil on ”piisavalt kogemusi” või mitte. Praktika käigus need kogemused ju tulevadki. Egas praktikajuhendajad ainult oskusi ei hinda. Sinnahulka kuuluvad veel mitmed kriteeriumid nagu näiteks täpsus, korrektsus, puhtus, suhtlusoskus, pingetaluvus jne jne.
Ma tegin oma viimast praktikat veel mai lõpuski, kuna eelnevalt mainitud asjade pärast lihtsalt polnud aega. Soovitus: tehke varem ära oma 100 tundi, sest kooli lõppedes on miljon muud asja, millega tegeleda tuleb. Alustades paruka tegemisest(see võttis mul aega 100 tundi, lisaks parukapõhja valmistamine ja muud lisad) kuni karakterite kostüümi õmblemiseni. Need on ajakulukad tööd, planeerige oma aega. Ärge laske kuhjuda asjadel. Kui on vaja kavand teha homseks, tehke see homseks. Ma ärkasin tihtipeale kell kuus-seitse üles ja tegin ikka oma kavandi õigeks päevaks ära. Kavandimapp tuleb kooliaasta lõpuks kokku panna ja selle eest saab igaüks hinde ka. Vaevalt keegi viitsib hakata kavandeid järgi tegema, eriti kui töö on juba tehtud, siis tuleb ju tehtud jumestusest lähtuda. Palju rohkem jamamist, lihtsam kohe õigeks ajaks asjad ära teha.

Kooliajal tuleb teha neli koolieksamit ja ma võin öelda, et need pole lihtsad. Andrus ikka pidevalt imestas, et nii palju õppimist ja toimetamist, ta arvas, et teen pintsliga sips-sips-sips ja vsjo. Tegelikkuses lahatakse üksipulgi ajalugu, erinevaid materjale, tehnikaid.. no kõike, mis võiks kuidagimoodi jumestusega seotud olla. Õppimisharjumus oli ju täitsa kadunud, ülikool sai lõpetatud aastal 2014?. Esimese töö jaoks õppisin kordamisküsimused nagu luuletuse pähe, sest muudmoodi ei jäänud asjad lihtsalt meelde. Terve päev kulus selleks, aga sain oma esimese suurema töövõidu viie näol kätte. Oh, seda rõõmu.

Need neli eksamit valmistavad teid ette suureks lõpueksamiks, seetõttu tasub õppimisega vaeva näha. Võin öelda, et päev enne teooria eksamit, mida oli siis kaks tükki, shoppasime meie Andrusega beebiriideid. Motivatsioon õppimiseks oli lvl 0. Küll ma püüdsin, aga mõte uitas kuhugi täitsa valele rajale jälle ja siis ma otsustasingi, et ma niikuinii ei õpi midagi, siis pole mõtet tühja istuda, teeme omale parem ühe toreda päeva. Ma ei muretsenud ka väga selle eksami pärast, sest ma olin koolieksamiteks väga hästi õppinud(va viimane koolieksam, mille sain kohe karistuseks nelja ka). Sisetunne ütles, et teen ära, aga iseasi, mis hindele. Iseendalegi üllatuseks sain mõlemad tööd täpselt sama palju punkte 86,5 ja kahe töö keskmine oli oma grupist kõige kõrgem. Võite arvata, kui rõõmus ma olin, et eelneval päeval õppimisele aega ei kulutanud. Sain pisipojale hunnik lahedaid asju selle asemel.

Rääkides veel õppeteemadel. Väga vahva oli see, et meil käisid erinevad õppejõud koolis. Näomaalinguid andis näiteks Uula. http://uula.ee/galerii visake pilk peale, see, mida tema teha oskab on ikka täitsa ulme. Näomaalingute tegemine tundub pealt näha jube lihtne tegevus, aga proovige pintsel kätte võtta ja tegema hakata, tutkit. Eriti veel asjaolu, et kui katad näomaaligu jaoks terve näo ja hakkad sinna midagi peale tegema, siis eksimisvõimaluseks ruumi pole. Maha sa midagi võtta ei saa, sest veepõhjaline AQUA tuleb kohe maha näolt. Näomaalingud nõuavad väga head kätt ehk siis tundide viisi harjutamist. Näomaalingu tunnid olid ühed mu lemmikud, sest õppejõud ise oli üdini positiivne ja sellise, kuidas ma siis ütlen.. kiire olemisega. Mul ei tekkinud kordagi sellist tunnet, et olen uimane või väsinud.

Gristina andis meile tunde, mis olid seotud vormide valamisega ja näolisanditega. See värskendas tunduvalt õpinguid, kui aineid annavad erinevad õppejõud. Pealegi, Janika ütles, et valamine ja kipsiga möllamine pole ta meelistegevus, siis milleks ennast vaevata. Gristinale vastupidi meeldib see värk. Win-win kõigile osapooltele. Gristina puhul tooks veel välja, et üks muhedamaid õppejõudusid – vähe on inimesi, kes saavad väga teravast ja sarkastilisest naljast aru. Mul vist polnud üheski tunnis nii palju nalja ja tögamist, kui tema tunnis.

Eraldi käisid veel skuptor skulptuuri ja kunstnik joonistamist õpetamas. Skulptuur polnud päris mulle. 😀 Peksa ja mudi seda savi kärakat, et õige kuju saada. Omast arust oled juba nagu enam-vähem mäel ja siis tegelikkuses on inimese näo proportsioon ikka täiesti põõsas omadega. Ma ei tea, mis valemiga suutis see õppejõud selle suure sahmimise peale nii rahulikuks jääda ja ühte asja sada korda läbi rääkida, et kõik ikka aru saaks. Respekt. Joonistamine oli aga väga lõbus. Kõik pidid ükshaaval modelliks käima. Kes pani paruka pähe, kes tegi midagi muud nõmedat, et pilt vahvam välja näeks. Tore, et sellised tunnid ka õppetöö vahele mahtusid, lisas jumestuse õppimise vahele sõõmu värskust. Alkoholivärvide kuninganna Külliki käis meid ka õpetamas. Kuradi kahju, et nii vähe. Ehk uuel aastal kohtab teda rohkem koolis. Mulle meeldis ta lihtsalt nii väga, et mul jäi temast väheks. Tema õpetamismeetod kuidagi hullult sobis mulle.

Liina tekitas mus algul erinevaid tundeid. Mulle tundus, et ma isiklikult ei meeldi talle, sest ta ütlemised olid kaunis teravad ning isiklikud ja ma vana hellik oskan selliseid asju südamesse võtta. Tegelikkuses aitas just see inimene mind kõige rohkem üldse ja väga pingelisel ajal. Teema selles, et viimasel hetkel muutsin oma lõpukavandi ja kogu jumestuse ära, proovijumestused olid juba tehtud. Seda tänu Liinale, kes oleks justkui mu mõtteid lugenud peale viimast proovijumestust, kus ma olin nagu välja situtud õunamoos oma õnnetu näoga. Sain ju ise ka aru, et see pole minu tavapärane tase ja ma sisimas ei tahtnud sellist jampsi oma lõputööks teha. Nutsin kodus terve ämbritäie, kui ta mulle kirjutas ja kiitis heaks idee muutmise. Aitas mind nõu ja väga heade ideedega, kuidas midagi paremini teha, mis on kasumlikum, mis mitte. Oskan nüüd ripsmetutikuid ÕIGESTI lõigata. Varem ma isegi ei lõiganud neid, väga harva. Väga palju lahedaid nippe sain veel kauba peale, et tulevikus töö tegemine libedamalt sujuks ja mis peamine – ta andis mulle kindlustunde, et ma saan hakkama oma glamuuri tööga. See abi oli/on hindamatu väärtusega minu enda jaoks ja ma olen kirjeldamatult tänulik kõige eest temale.

Siinkohal tervitan Liisut, kes oli nõus ka kooliväliselt kannatlikult minuga istuma, kuniks mina tema näo, soengu ja kostüümiga majandasin. Sõpra tunned hädas, nagu öeldakse. Ühel armsal kursaõel ju hüppas MASKITÖÖ modell viimasel hetkel ära.. Eksamiks oli keegi teine vaja leida. Mainiks ära, et lisanditöö(nina, laup jne) tehakse vormide näol MODELLI näo järgi. Lisandi tegemine eeldab meeletut eeltööd. Mul oli südamest kahju oma kursaõest ja samas tänasin oma modelle, kes leidsid selle aja, et ma kooli lõpetatud saaks. Mainiks ära, et Kusti kasvatas koopainimese habet kuu aega, lihtsalt selle jaoks, et minu karakter lahedam välja näeks ja Andrus kasvatas kaks kuud juukseid ning oli nõus isegi oma kulme pleegitama. Teeb seest hästi soojaks, et mul sellised sõbrad on, päris ausalt. Hakkasin nüüd pisardama ka siin veel, ekraan virvendab. -.-

Tahaksin veel üht teemat puudutada, mis alles naljakal kombel kooli viimasel päeval välja tuli. Kuna meie grupp oli pigem selline õppija-grupp, mitte nii suur lobiseja-grupp(välja arvatud Gristina tunnid, seal ma lihtsalt ei saanud suud kinni hoida :D), siis meil jäi kursaõdedega palju juttu ajamata. Õnneks oleme seda nüüd peale kooli lõpetamist parandanud, sest mul olid/on jube lahedad kursaõed, va üks. Ma veel mõtlesin, kas see tasub mainimist või mitte, aga ma lihtsalt ei mõista, kuidas mõni inimene saab nii pahatahtlik olla. Nimelt, kursaõed tegid päevajumestust koos. EKSAMITÖÖD. Õppides ise Grimmikoolis sa ju tegelikult tead kriteeriume, et hinnatakse soengut, jumestust ja riietust. A ja B(ei hakka päris nimesid panema, siis kärab A ja B ka). B tegi A-le päeva jumestust. A pani väga ilusa suvise kleidi selga. Teine kursaõde tegi A-le soengu, mida oleks tegelikult pidanud tegema B, hinde ta ju sai soengu eest ja valetas ka veel, et ise koostöös modelliga selle tegi, naljakas. Ta sai oma hinde kätte. Varajasemalt oli kokku lepitud, et B paneb selga musta pintsaku, et viisakam välja näha. Ja tüüp tuleb kohale T-särgis ja mustades retuusides, millega ta kooliajal tundides käis. Mis te arvate palju A kostüümi eest punkte sai? Ümmargune null. Selline pahatahtlik käitumine ajab mul südame pahaks. Mul oli A-st lihtsalt nii faking kahju, et ma oleks tahtnud ise minna lõuga andma, aga ei hakanud oma kõhubeebi pärast Narva kurjust enda seest välja ajama. 😀 Sinnahulka veel sellised stoorid otse targutajate peaministrilt: inimene, kes pole ühtegi last ilmale toonud, tuleb targutama mulle, et päikest ei tohi kõhule võtta. Täiesti loll jutt, tohib, aga vastavate kaitsekreemide ja muude ettevaatusabinõudega. Käisin fotojumestust tegemas ja tema suvatses minu storyt kommenteerida, et miks üks silm on roosa, teine lilla. Ilmselgelt, kui see nii oleks olnud, oleks fotograaf mulle seda öeldnud. Kas see on kadedus? Ma ei tea… Miks ma seda kõike üldse räägin on see, et päevajumestuse jamaga tuli välja, ET KOGU MEIE rühmal on selliseid samalaadseid olukordi olnud selle ühe inimesega ja mitte ainult üks kord. See on lihtsalt nii absurdne olukord minu jaoks, et inimesed nii käituvad. Eriti veel nendega, keda sa võid oma töös kunagi kohata. Ilmselgelt on need sillad ära põletatud oma kursaõdedega. Karma is a bitch.. Only if you are.

Kokkuvõtvalt ütleks veel, et kui Sa päriselt tahad jumestamisega/grimmiga tegeleda, siis mine Grimmikooli. Ma käisin Glow-s ja panin sinna suure raha magama, aga tegelikkuses ma ei mõistnud kursuse lõppedes jumestuse põhisisu. Kui Sa tahad ennast ise kenasti jumestada, siis võib seal käia, aga professionaalse taseme on mulle andnud ikkagi Grimmikool ja seal õpitu.

Mõned põhitõed: kui Sind on õnnistatud pika ja sirge ninaga, siis sinna ei pea highlight’i toppima NAGU NÜÜD KÕIK seda teevad. Teed ju enda nina visuaalselt VEEL pikemaks. Kui ma ikka pikliku ja kandilise näoga olen, siis ma ei pea ennast kontuurima NAGU NÜÜD KÕIK seda teevad. Ma näiteks kasutan ainult põsepuna, kuna ma niigi kandilisema näoga, kontuurides näeksin välja veel kandilisem. Annan parem ümarust endale põsepunaga. Ja seda HIGHLIGHT’itud põrsanina pole vaja ka kõigile teha, eriti neile, kellel suur nina looduse poolt antud. Ärge vahtige Instagram’ist pilte, pigem õppige ära põhiasjad, mis just TEIE näoga kokku sobivad ja teid kaunistavad. Palju pole vaja, natukene =)

Mainisin eespool oma tulevikuplaanidest. Plaan on minna ennast ka juuksuri poolepealt täiendama. Augustis on sisseastumine, kuid paraku selle pean natukene edasi lükkama, sest hetkeseisuga on pisipoja tähtaeg 16.08 ja ta on lihtsalt esimene poolaasta minust liiga sõltuv. Õnneks on sisseastumised kaks korda aastas. Eks siis vaatab edasi. Sellise pooleaastase pupsikuga saab minu armas kaasa ka väga hästi hakkama, aga eks näis, mis elu meid siin ees ootab. Oleme igatahes väga elevil. Vähemalt mina olen 😉

Ahjaa, kui tahate minu juurde jumestusse tulla, siis võtke aga julgelt ühendust. Koduseks ma jääda ei planeeri, sest nagu Janika ütles:”Tüdrukud, ärge pintslit käest ära pange! Kuu aega ja kõik on puha meelest läinud”. Püüan tema soovitust vähemal või rohkemal määral jälgida. Pigem ikka rohkemal, nii palju kui selleks võimalust avaneb. Kas või kuhugi vahvale praktikale kursaõdedega.

Grimmikooli kohta saab veel infot:

http://grimmikool.ee/est/esileht

või Facebook’ist, kus on ka eelnevate aastate tööd ülespildistatud. Soovitan vaadata!

https://www.facebook.com/Grimmikool-123760874355720/

AHJAAAAAAAAAAA….. Ja lahtiste uste päev on juba 04.07.2018!

Olge musid ja hoidkem ikka üksteist. Pahatahtlikkus ei vii elus mitte kuhugi.

Bulgaaria

By

Liina Kolomainen

-

mai 25, 2018

0

Lõpuks ometi on mul veidikene aega, et seda postitust siin valmistada.

Tõesti jube, jube kiire on olnud! Esmaspäeval tulime tagasi, mina jooksin põhimõtteliselt otse lennult etendust Paidesse tegema, õhtul peale üheksat jõudsin alles koju.

Hommikul otsejoones kooli, praktilise eksamitöö proov ja sealt kohe otse jälle Paide etendusele. Kolmapäeval otsustasin, et ei lähe kooli, sest olin füüsiliselt nii kuradi väsinud, et oleksin hea meelega peaga vastu seina jooksnud. Lisaks oli tunni sisuks: karvlisandite kammimine, korrigeerimine jne – minu parukas pole ju veel valmis, aga saab varsti. Kuskil kakskümmend tundi on veel teha, siis on see nuhtlus ükskord valmis. 20 tundi ei tundu enam palju, aga suurte selja- ja närvivaludega ei saa enam üle tunni aja küürakana istuda. Aga pole viga, saan hakkama.

Eile oli koolis kiilakamütsi pähepanek hindele ja üks eriefekt ka teha. Kuna enamus võttis mõne haava vms, otsustasin, et teen lateksiga vananemist. 1,5h jäi muidugi veidi väheseks sellise töö jaoks, aga lõpptulemus jäi kaunis naljakas ja ma rahul sellega.

Muidu on Andrus selline:

Mingi erinevus nagu on. 😀

Õhtul õppisin tänaseks viimaseks koolieksamiks ja siin ma nüüd olen. Tegin oma eksami ära. Tuju on hea, kerge pingelangus, et võib rõõmsalt oma reisist rääkida. Ahjaa ja õhtul on Nickelback’i kontsert!!! Isegi reisi aeg sai muudetud varajasema peale, et ma oma suurt lemmikut kuulama saaksin minna.

Miks just Bulgaaria? Esimene põhjus on juba mainitud – kontsert. Teisalt see, et kahenädalast reisi, nagu ka eelnev reis, ei saa mina kooli pärast ette võtta. Ma ei taha puududa, eriti nüüd, kus lõpetamise aeg, miljon-triljon-mustmiljon asja teha. Kolmandaks, ei tohi ma kuhugi kaugele minna, max 5-6 tunnine reis on rasedatele okei, muidugi on ka erandeid. Minul ämmaemand ei soovitanud kaugemale reisida. No ja viimane põhjus – Andrus pole Musta mere ääres käinud. Kuna ma olen juba ühe korra Bulgaarias käinud, siis teadsin, et koht on mõnus ja võib hea meelega seal kiire puhkuse ette võtta.

Üle pika aja oli nii, et jõudsime sihtkohta hommikul, mitte õhtul. Lend oli kell 6:00 ja kohal olime enne üheksat (Eestiga sama aeg). Saime ennast sisse kirjutatud ja läksime kohe ka maad uurima. Siinkohal mainin ära, et hotell oli super! Melia Grand Hermitage, kui kedagi peaks huvitama. Suured avarad toad, mõnus teenindus, üüüüüüüüber hea toit ja hea asukoht.

Kuldsetel liivadel jalutades sai selgeks, et võrreldes 2012 aastaga, pole suur midagi muutunud. Mäletasin enamus kohti, kus ma 6 aastat tagasi käisin ja kus mitte. Küll aga olid reisid täiesti erinevad oma iseloomult.

Aastal 2012:

Aastal 2018:

2012 sattusin sinna hooajal, juulikuus, kus meeletu pidu ja trall kogu aeg käimas. Ühed ägedamad peomälestused on just Bulgaariast pärit, kus näiteks ühes klubis turvamees käskis mul tantsijate koha peale tantsima minna, kui tantsijad olid lahkunud. Tantsisin kella viie hommikuni oma jalad villi. Üks pidu lahedam kui teine.

Nüüd käisime sutsu enne hooaja algust. Rasedale naisele idekas, sest ma oma suure kõhuga ei viitsi kuhugi klubitama minna. Mitte sellepärast, et mul ebamugav, aga just seepärast, et purjus inimeste eest oma kõhtu kaitsta. Ma ei ütle kunagi tantsimisele ära. =)

Esimene päev võtsime päikest, mölutasime niisama ja nautisime ilma. Mainin ära, et meil oli 24 kraadi sooja, Eestis 28. 😀 Kes oleks võinud seda arvata, et Eestis soojem on. Üks Bulgaaria tüüp küsis ka, et noh, kuidas siis teie kodumaal ka ilm on. Suurest imestusest vajus suu lahti, kui kuulis, et meil parasjagu 28C. Naljakas.

Teisel päeval mõnulesime ka päikese käes. Avastasime, et hotellil on oma spordihall, kus sai piljardit mängida, lauajalgpalli ja pinksi. Mängisime pea pool päeva pinksi, korralik kalorihävitusmasin see mäng ikka. Ma polnud reaalselt mitte kunagi lauatennist mänginud. Suurt tennist aga küll, see vist aitas kaasa. Ma arvasin, et ma ei saa pallilegi pihta, aga ennäe. Saime poistega isegi 2-2-te mängida. Megamõnna oli. Selline mõnus kulgemise päev oli. Õhtusöögi sõin ära ja kobisin hotellituppa lebosse. Poisid jäid veel kuhugi tiksuma. Hommikul selgus, et Andrus on oma 4 päeva vanad plätud spordihalli unustanud. Tal pole kunagi normaalseid suvejalavarje olnud ja nüüd TH-st leidsime idekad, mida oli ta nõus ka pikemalt kandma kui kaks või kolm korda. Selgus see, et keegi hotelli külastajatest on plätuvaras. 😀 Ma püüdsin küll asja uurida, aga hotelli turvamehed on hästi öeldes parajad lambapead ning plätusid me tagasi ei saanud. Algul oli kahju, aga pärast seda intsidenti saime terve ülejäänud reisi kahtlustada erinevaid ”plätuvargaid” ja naerda selle üle.

Ahjaa. Andrusel kukkus telefon ka maha, mille ekraani ta just nädal-kaks tagasi ära vahetas. Täielik miinusebisness talle. 😀 Ta ei saa enam mind norida, et mul alati juhtub midagi või ma ise saan haiget. Mul möödus reis edukalt. Asjad terved, ise ka terve.

Kolmandal päeval käisime Varna-s. Välja see nägi nii – mina surfasin mööda poode ja poisid lonksid järgi, kord ühes, kord teises pubis õllet juues. Õnneks olid nad äärmiselt leplikud, Andrus vist seetõttu, et pidi oma plätuvargust lunastama. 😀 Muig. Mul oli isegi üks kingapood meeles (Tendez), kus aastal 2012 käisin ja kaks paari killerkontsasid ostsin. Sain sealt ka seekord hea noosi jalanõusid, mitte et mul kuskil ruumi nende jaoks oleks..

Külastasime ühte mereäärset kohvikut, The Sea Terrace, mille vaade oli imeilus. Võtsin mingi magustoidu sealt, see oli ka maitsev. Kui satute Bulgaariasse, hüpake läbi sealt.

Päev sai õhtusse kaunis kiiresti. Õhtusöögi ajaks jõudsime tagasi hotelli. Mugisime kõhud täis ja mina läksin ägiseva häälega hotelli kakuvalvesse.

Mis asi see kakuvalve veel on? Ühesõnaga. Üks õhtu kuulen imelike hääli hotelli lähedal, ärkasin selle peale üles, aga ei pööranud sellele suurt tähelepanu, kuna polnud selle heliga varajasemalt tuttav. Hommikuhakul ärkasin uuesti üles, aga see heli oli tuhat korda tugevam. Ajasin ka Trussi üles, et ta uuriks, mis pokk on, sest midagi oli toimumas meie rõdul. Andrus hiilis rõdule ja mis seal siis oli – kakukene vahtis Anrusega tõtt ning korrus kõrgemal oli teine kakk, kes omavahel toimetasid. Ma suurest elevusest kargasin voodist püsti ja tulin oma elevandisammudega kiiresti rõdu juurde. Ilmselgelt kakud lendasid minema sellise müra peale, nägin kurvastuseks vaid ühe kaku seljatagust.

No ja siis ma otsustasingi, et järgmine päev pean kakujahti, kui poisid lobisevad ja kuskil õlut joovad. Panin kaamera settingud paika, et kõik valmis oleks, kui kakukene rõdule peaks maanduma. Helisid kuulsin, aga kaugel olid need. Andrus jõudis juba vahepeal hotellituppa magama tulla. Ma passisin kella kolmeni üleval, ikka lootes, siis solvusin kakude peale ja läksin samuti magama.

Räägin ka veidi hotelli söögist. Ma arvasin, et meie Türgi hotelli sööki ei ületa mitte miski, aga näed, juhtus teisiti. 1,8 kilo nädalaga juurde võtta räägib ise enda eest. 😀 Vend mainis, kui Eestisse jõudsime, et nüüd ma ikka täitsa rase, enne oleks justkui mingi pekivolt kõhu juurest välja rippunud.

Minu söögipatustamisprotsent oli 102, kui mitte rohkem. Päris mõnus oli süüdimatult kõike süüa, ilma, et peaksin kilode pärast muretsema. Valikus oli kõike. Eriti meeldis mulle see, et rohelise kraami letist võis leida kõike. Sõin soolase toidu osa suhteliselt tervislikult ja siis kookide laadung peale, mis kõik ära nullis.. Pavlova koogikesed, puuvilja tartaletid, lahtised koogid, küpsised, tarretised, pudingud.. Kõike. Eriti head olid koogid, mida pidid lahti lõikama. Ulme. Poisid sõid viimased päevad väljas, ma jõin kõrval teed ja ootasin hotelli õhtusööki, sest seal oli valik palju suurem, kui mingi lihapraad. 😀

Lisaks oli hotellis veel 4 kohta, kust said 10-17-ni non-stop süüa. Ühes pakuti paninit, teises paellat, kolmandas mingit Itaalia pastavärki ning neljandas pitsat. Tekib küsimus, kes neid veel süüa jaksas, kui hommikusöök oli 7-10:00; lõuna 12-14:30 ja õhtusöök 18-21:00. Lisaks oli veel eraldi putka, kust sai jäätis omale võtta. Valikut nii palju, et silma eest kisus kirjuks. Suutsin ise ainult paninit proovida kogu selle nädala vältel, sest no kõht ei lähe tühjaks, kui nii palju süüa saad kogu aeg. Poisid proovisid veel pitsat ka vist, aga ka neil ei läinud päeva jooksul kõht väga tühjaks. Õlle võrdub ju kolm kotletti.

Järgmise päeva mölutasime niisama. Päikese käes ja muidu olles. Vastasin oma neljanda koolieksami küsimustele, et Eestis saaks ainult õppimisega tegeleda. Õhtul käisime väljas söömas, st poisid, ma ootasin ikka oma hotellisööki. Btw, poisid jõudsid söögikohas isegi muretseda, et liiga vähe raha kulub. Bulgaarias on tõesti odav. Söögikohtades käimine on täpselt 50% odavam kui Eestis.

Viimasel päeval võtsime tripi kohalike käest. Selle maksumus oli 50 Bulgaaria raha ehk siis meie rahas 25 eurot. Ma ei tea, kuidas nad oma üritusega üldse plussi jäid. Me saime selle raha eest kõike. Vanem meesterahvas, kes meile giidiks oli, oskas kolme keelt, mis tegi olemise väga mõnusaks. Reisikorraldaja poolt oleks menüüs olnud ainult vene keel ja mina poleks viitsinud kogu aeg tõlkida kõike. Lisaks kaob tõlkides palju infot ära ka, sest kui mina pole veel tõlkimist lõpetanud, peksab uut infot jälle peale, mis kaduma läheb.

Esimesena käisime Stone Forest’i juures. Selle järgi sai kogu meie tripp ka valitud, sest ma tahtsin sinna väga minna. Pole varem sellist kivivärki reisudel kohanud ning poistel ei jäänud muud üle, kui asjaga kaasa tulla. Nendel kividel pidi olema energeetiline vägi/aura. Loodame, et saime piisavalt head energiat sealt siis. Silmailu saime vähemalt küll.

Järgmisena viidi meid paadisõidule. Ma polekski olnud Bulgaarias. Rohkem nagu kuskil Indias. Roheline jõgi, kus nägime isegi ühte ujuvat ussi. Lubati ka kilpkonnasid, kuid see polnud vist meie päev, aga pole midagi. Mõnus oli ikka.

Peale seda sõidutati meid kohalikku tavernasse, nagu nad seda ise kutsuvad, kus sõime lõunat ja meile valmistati ette ka väike etendus vms. Söögiks pakuti tomati-kurgi-fetajuustusalatit, pearoaks kartulid ja mingi searaguu. Väga sarnane Eesti toidule, lihtne ja maitsev. Magustoiduks oli mingi pirukas. Mitte midagi erilist, aga vähemalt sai Bulgaaria maitset mekkida. See pirukas ei olnud ei magus ega ka soolane. Kohupiimalaadne sisu piruka sees. Igapäevaselt ma seda süüa ei viitsiks.

Armas pereema vihtus lauda ja tantsida nagu 15-aastane. Nii krapsaks ja tragi. Naerma ajas tema üüüüüülikile hääl, aga see käis kõik asja juurde. Suurema naerupahvaku osaliseks saime siis, kui poisid kutsuti tantsuvõistlusele. Kusti skeemitas ennast ära, aga Mait ja Andrus olid nõus osa võtma. Andrus sai muidugi AINUKESENA naistele mõeldud kostüümi selga. Me Kustaga kusetilgad püksis naersime ja naersime ja naersime… Mul oli nii valus, aga naer ei lõppenud kuidagi ära. Kõhuelanik polnud rahul selle olukorraga, selline torkav valu oli kõhus. Õhku ka polnud, ainult pisarad voolasid mööda põski allapoole. Filmisin ka kogu seda üritust, aga ei hakka siia üles laadima neid. Neid näeb minu Instagrammist (Bulgaaria highlights) http://instagram.com/liinameow.

Peale seda vahvat üritust saime veel hobustega ringi rallida ja oligi juba päev õhtas ning aeg tagasi hotelli sõita. Jäime väga rahule sellega. Eriti mina, sest aastal 2012 oli minu kultuuritarbimine 0%. Ma püüan ikka igal reisil käia kuskil kohalikku elu avastamas, muidu poleks ju reisimisel mõtet. Võin ju Eestis ka sooja ilmaga kõht püsti D-vitamiini hankida, selleks ei pea ju ilmtingimata soojale maale sõitma. Või mis teie arvate?

Kokkuvõtvalt oli reis mõnna. Oli nii lebotamise päevi, kui ka aktiivseid päevi. Suure kõhuga paksmaole sobis see 50/50 pakett väga hästi. Tervitaksin siinkohal ka maailmaparimaid reisisemusid Kustit ja Maitu (Andrus käib nkn paketiga kaasas :D), teiega on alati väga chill ja tore. See ei olnud meie esimene reis koos, ega ka viimane.

Jooksen nüüd kähku pessu ja sättima. Kontsert ootab! Ma olin juba oma postituse VALMIS TEINUD, viimane lause oli kirjutamata ja ühendus jooksis kokku ning 80% kirjutatust vastu taevast. Pisarad silmas hakkasid uuesti kõike seda kirjutama. Võite arvata, milline eneseületus see on. 😀 Hea, et ma arvutit aknast välja ei visanud.

Musid, kallid, paid.

Mis toimub raseda inimese peas?

By

Liina Kolomainen

-

aprill 28, 2018

4

Ma olen omadega nagu puder ja kapsad, heas mõttes. See postitus on rohkem loba näol, seega igasugune asjalikkus on puudulik selles kirjatükis.

Mida ma tunnen?

Tunne on tegelikult üsna paks. Praeguseks umbes viis kilo juurde võtnud ja see kõik on minu meelest kõhtu läinud. Ema mainis, et midagi vist puusadesse ka. Kes mind tunneb/teab, siis on mul eluaeg rasedate vastu kerge fetish olnud, aga nüüd, kui ise selles rollis olen, siis pole ma enda meelest pooltki nii nunnu kui kõik teised rasedad. Kogu aeg on mure venitusarmide pärast, seetõttu matab see minu suure-kõhu-rõõmu. Kreemitan küll kaks korda päevas, aga kas see on piisav? Who knows..

Söök. See kuradima külmkapp, miks Sa pead alati nii lihtsalt oma uksi minu jaoks avama? Raseduse alguses oli tore – rohkem oli soolase isu kui magusa, kuid nüüd on magusakollid mu mõistuse vallutanud. Ma olen juba praegu paks nagu vana kärakas, mis veel kuu või kahe pärast….. õõ. Lähen lõhki? VÕIII tulevad venitusarmid… ölfaäödläödälöa.

Miks peab alati rämps rohkem maitsema kui tervislik… Kes need ebatervislikud raisad üldse välja mõtles? Miks peavad rasedad selliste kollidega igapäevaselt võitlema?

Kust kohast ilmus välja nähtamatu, kuid igati tüütu Mr. Õhupuudus? Mul on peika olemas, btw. Mine sinna kohta, kust sa minu juurde tulid ja ära enam tagasi tule! Aga seda on vist palju palutud, sest ta tuleb iga jumala kord, kui ma kolmandale korrusele pean minema ja parukat knühvin. Toas saan küll akna lahti teha, aga nokk kinni, saba lahti – kurk jäi haigeks. Lisaks nuuskan ninast verd, kui vähe jahedam toas on. Hommikul on täitsa hull see värk.

No ja mis ma siis teen? Kas suren õhupuuduse kätte ära või jään haigeks ja suren ikka maha? Raske valik, raske valik.

Mainisin siin knühvimist. See on üks tore tegevus – karv karva haaval tikid karvu parukapõhjale. Olen ca 60 tundi oma elust juba sinna investeerinud, ikka lõputöö nimel. Muidu pole nagu viga, ma ei vihka seda tegevust enam, vaikselt toimetan, aga see suur kõht segab ja ma ei saa puupead sülle võtta, et parukat teha. Küürutad siis kuidagi ennast tegema seda ja tere tulemast uuele külalisele – tema on saanud nimeks ei midagi muud kui Miss. Seljavalu. Selliste külaliste kõige suurem probleem on see, et nad ei taha ära minna. Vanasti tehti külalistele kapsasuppi, kui tahtsid nendest lahti saada, aga see ka ei aita praegu. Olukord on ikka parajalt sitt, aga õnneks on see meie tuleviku väetis nagu armastas Lennart Meri öelda.

Kõrvetistest ei hakka ma isegi rääkima. Söön tervistlikult, ei söö tervislikult, nad on alati kohal. Vahepeal oli õnneks vaikus, seegi hea. Kroonilise alkohooliku tunne on. Peab vist anonüümsete rasedate grupi looma.

Nimepaanika. Mida see siis tähendab? Kahe sõnaga – AINULT HALBA. 😀 Andruse suguvõsas on traditsioon panna lastele A-tähega nimesid. Mõtlesime, et jätkame siis seda traditsiooni. Nimed olid juba välja mõeldud tegelikult. Kui oleks tüdruk tulnud, siis Arabella, kui poiss (meie ootame poissi, kui keegi veel ei teadnud), siis Andree – mingeid šõgõs-mõgõš Espanjon-American nimesid ei taha oma lastele. Oled sündinud Eestimaale, saad Eesti nime kah. Siinkohal ei heida kellelegi midagi ette, teie lapsed, tehke nendega, mida ise soovite.

Niisiis, istusime sõpradega ja tuli taaskord nimejutt päevavalgele. Kahjuks sõpradele ei meeldinud meie nimi ja nüüd ma olen kurb ning ei taha ka seda nime enam, Andrus on ka segaduses. Kust kurat ma nüüd uue nime saan? Oleme valmis nimetraditsiooni lõhkuma ka. Help us, soovitakse ilusaid poisslapse nimesid. Vaatasime ka netis ringi, aga no, hallelujah – Kotlep Kolomainen-it ei tahaks ma oma perekonda. Loobusin nimelehtedest just selliste nimede pärast. KOTLEP?????!!! Norbertus?? Kaugemeel?? jne jne :D:D:D

Siis mind kummitab selline ‘TÕELISELT SUUR MURE’. Algselt oli mure selles osas, et hakkan liiga palju pilte üles toppima oma beebikõhust. Enamus ju teevad seda ning ma mõtlesin, et äkki neil kuidagi mõistus keerab ära rasedusega ja siis.. iga pilt on kasvavast kõhust, sest kõiki ju nii väga huvitab see, mitu nädalat rasedust parasjagu kellelgi on. Ma arvasin, et hakkan seda sama tegema. Õnneks on mõistus kodus veel, aga kindel pole, millal ta otsustab oma soojast pesast lahkuda.

Eelmisest jutust lähtuvalt on nüüd menüüs veel ‘SUUREM’ mure – juba sünnitanud naistel on iga teine või kolmas pilt lapsega või lapsest. Kas ma hakkan ka oma jälitajaid igapäevaselt vihastama sellega, et olen muidu täitsa okei inimene(võib-olla), aga keegi ei jaksa vaadata seda, millal mu laps sööb (pool nägu toidujääke täis), peeretab või teeb mõnda muud ”jube armast” tegevust. Siinkohal tervitaks neid emasid, kelle lapsed on nii armsad rõõmurullid, et see on nakkav, kui nende toimetamisi vaadata, ja kes ei lisa oma lapsest maailma kõige koledamaid pilte üles, sest see ei huvita kedagi. Palun, kallis Liina mõistus, jää koju ja kui ei, siis õnneks mul on ausad sõbrad, kes mind maamunale tagasi toovad. Vähemalt kokkulepe on selline hetkel.

Vabandan kõigi ees, kes tunnevad ennast liigutatuna, aga ma pidin selle jama oma seest välja kirjutama. Asi oli nii pakiline, et isegi mu lõputöö ootab kärsitult oma järjekorda.

Kui kõik see tüütu vingumine siin vahele jätta, siis täna on tegelikult jube lahe päev olnud. Käisime oma tellitud vankrit välja ostmas. Ma pole ammu juba mingi asja üle nii suurt rõõmu tundnud. Siirast rõõmu. Mõtlesin siin juba, et paneks Poisi sisse ja läheks teeks ühe tiiru oma ahjusooja vankriga. Või siis paneks Poiska turvahälli istuma ja teeks autoga paar tiiru. Lollid mõtted ma tean, aga suurest rõõmust, ja ka kurvastusest, tulevadki rasedal enamjaolt imelikud mõtted pähe. Vähemalt minul.

Need olid mu tänased mõtted. Üks asi jäi veel kirjutamata, aga ma ei hakka… 😀

Ärge olge pahased.

Mesimagusaid unenägusid, eriti neile, kellele on võimaldatud normaalse inimese moodi magamine. Mulle mitte, aga see kõik on seda väärt.

Avameelselt beebiootusest ja sellega seonduvast

By

Liina Kolomainen

-

märts 24, 2018

2

Vabandan kõikide ees, keda see teema ei huvita, aga midagi pole teha. Beebi on tulemas ja nüüd saab siin blogis oma rasedusmõtteid mõlgutada üksjagu palju. Lisaks ei leidnud ma netis väga palju blogipostitusi, mida üks beebiootel naine lugeda sooviks. Teen siis oma postituse. Siinkohal mainin, et see info puudutab ainult minu oma kogemust ja põhineb subjektiivsel arvamusel.

Kuidas see kõik siis üldse algas?

Naljakal kombel hakkas beebijutt pihta Andruse emalt ja isalt. Eriti just isalt, peaaegu kaks aastat tagasi juba. Viskas kogu aeg nalja, et kui Andrus ise hakkama ei saa, siis ta on nõus aitama. 😀 Mingi periood oli Andruse jaoks päris stressirohkne, sest iga kord jõudsime õhtu lõpuks ikka ühe teema juurde, kui Saaremaal käisime. Mõista, mõista, mis teemaga tegu oli. Mina muidugi pooldasin seda jutuajamist ja viskasin naljatades Andrusele puid juurde. Vahepeal ta vihastas mu peale, siis jätsin ta rahule.

Tol hetkel ei olnud selleks veel õige aeg. Mitte minu osas, aga just Andrusel oli vaja selgusele jõuda. Üksinda ju last valmis ei trei. Siinkohal tervitaks Marjenit, Kenti ja Miat, kes on otseselt seotud sellega, et mu sees väike kõhuelanik resideerib. Neil külas käies ja Mia kasvamist vaadates, sai Andrus aru, et tegelikkuses on väikese lapsega päris pull elu, mis sest, et Miale Andrus väga ei meeldinud. 😀 Istume siis üks juunikuu õhtu Marjeni pool, lobiseme lastest ja järsku Andrus tõuseb püsti ja ütleb, et ta on nüüd valmis. Naersime, et mis asja ta nüüd sogab, aga võta näpust. Otsustaski päeva pealt, et tema on nüüd valmis isaks saama. Algul ma muidugi ajasin õllede kaela selle sõnavõtu, aga siin me nüüd oleme. Vot selline on siis meie eelstoori. Aega võttis, aga asja sai.

Juulis mõtlesime siis, et hakkame asjaga pihta. Tegelikkuses ei käi asjad nii, et mina nüüd otsustan ja kohe jään. Õnnelikud on need paarid, kellel kohe õnneks läheb, sest ma olin 4 kuud iga jumala kuu peast rase(mõningad jamad sinna juurde veel) ja viiendal kuul, kui ringi pidutsesin(sest ei viitsinud rohkem peast rase olla ja karsklast mängida), sest niikuinii läheb asjaga veel aega, jäin loomulikult beebiootele. Naljakas.

See peast rase olemine oli vaimselt väga kurnav(seetõttu oleks planeeritud üllatus väga hea variant olnud). Mitte ainult tulevasele emale, vaid ka partnerile. See pettumus, kui menstruatsioon jälle külla tuleb. Istud arvutiekraani taga ja loed teiste triibupüüdjate lugusid. Kes on juba kaks aastat triipe püüdnud, kes kümme aastat. See lohutas, et tegelikult polegi asi nii hull ja normaalne aeg on tegelikkuses üks aasta ning me oleme omadega graafikus. Aga eks igasugu mõtteid tuleb pähe, viskad need raisad uksest välja ja juba nad hiilivad aknast uuesti sisse. Siinkohal soovitan võimalikult vähestele oma plaanidest rääkida, et ei tekiks olukorda, kus pidevalt küsitakse ”kaugel olete” vms. Meie õnneks sellesse ämbrisse ei astunud, ainult lähedasemad sõbrad teadsid. Teistele pigem isegi hämasin, et aega on ja me ei kiirusta lapsesaamisega. Kummagi pere vanemad ei teadnud ka asjast mitte midagi, seda suurem oli üllatus. =)

Ahjaa, üks asi veel – novembris ma reaalselt kõva häälega palusin: ”Palun tule meie juurde”. Soovisin südamest, pisarad silmas, nii nii väga väikest tegelast meile, ja detsembri alguses sain oma kaks triipu. Kummaline. Olen sellest ainult Andrusele rääkinud. Mõttel ja soovidel on suur jõud taga, kui seda südamest teha. Võtke nüüd näpust, kas juhus või mitte.

Rasedusest vanematele teavitamine oli päris naljakas. Jõulud veedame, nagu ikka, Saaremaal. Otsustasime, et enne Saarde sõitu teavitame uudisest minu vanematele. Leppisime emaga juba ammu kokku, et see aasta kingitusi ei tee. Ta oli ikka jube solvunud, et mingi pakiga külla tulime. Isa oli parasjagu tööl ja tema reaktsiooni me kahjuks näinud. Igatahes, andsime paki üle, läksime Andrusega diivanile lebosse paki avamist ootama. Mingi kolm asja tulid ennem vahele, kui ema lõpuks oma kingi avas. Me kahekesi praadimas. Emps teeb siis paki lahti, võtab särgi välja, vaatab seda ja ütleb: ”Oh, see on küll üks tore särk, panen selle homme tööle!” Vaatasin Andrusele lolli näoga otsa ja siis naeruga ütlesin emale, et sa ei saanud vist ikka tuhkagi aru, mis seal särgi peal kirjas on. Võttis särgi uuesti kätte ja kus siis kukkus töinama: ”Ma arvasin, et ma suren enne maha kui lapselapsi näen”. Lohutasin, et ega ta nüüd nii vana ka ei ole :D. Emps tegi parasjagu süüa. Seisab köögis, maailma kõige nõutum nägu peas ja ütleb:”Kurat, ma ei teagi kohe, mida ma nüüd tegema pean siin köögis, täitsa sassis on olla, lähen teen parem suitsu.” See siiras rõõm, mis tema seest välja purskas, oli nii armas ja liigutav. Siinkohal tervitaks oma emmet! Love you to the moon and back! Ema sõnul ei saanud isa ka algul tuhkagi aru, nii et 1:0 meie kasuks.

Andruse pere polnud parem arusaamise võistluses. 😀 Algselt panime pakikese kuuse alla, aga no me ei jaksanud ära oodata seda 24-ndat. Kaks päeva praadimist ja valetamist, miks ma siidrit vms ei joo. Esimese päeva valetasin nii, et suu suitses: ”Mul on jube pohmell, jõulupidu venis ikka väga pikaks”. Tegelikkuses maadlesin selle jubeda unega, mis raseduse alguskuudel rasedaid vaevab. Jüri jäi õnneks uskuma. Tuli veel murelikult uurima kella kümne paiku õhtul, kas mul on ikka kõik korras, sest tavapäraselt vajub ju Andrus kõige varem voodisse.

23-ndal toimus suurem istumine Saares. Mõtlesime, et nüüd võiks oma uudisega lagedale tulla. Tõin kuuse alt pakikese. Andsin selle Airile pihku ja ütlesin, et tema oma on kõige alumine, ise läksin piparkooke edasi tegema ja eemalt reaktsiooni ootama. Trussa võttis kogu selle ürituse linti ka, aga ma ei hakka seda siia lisama. Airi võttis omale kõige alumise särgi, vahib seda ja kus siis hakkas kisama, et päriselt ka või????? Hüppas ja kargas rõõmust, et lõpuks ometi. Kaire muidugi nagu minu emagi, pikemate juhtmetega, ei saanud algul aru. Airi pidi veidi selgitustööd tegema. Kogu selle teema algataja ei saanud veel pikka aega midagi aru. Pean silmas Andruse isa, kes proovis endale ette särki, hinnates, kas see suurus talle paras on. Oma 15-20 minutit toimetas sellega, arusaamata, mis selle särgi point on. Ma tegin nurgas oma hiirenaeru, kui Kaire talle olukorda selgitama läks. On alles pikk tee, et asjad kohale jõuaks. Aga lõpp hea, kõik hea. 2:0 meie kasuks.

Raseduse esimesed kuud möödusid nagu ameerika mäed, kahjuks. 😀 Mu töökaaslane, kes juunis rasedaks jäi, ütles, et tal tuli nagu energiat juurde, mina olin seevastu põrandalapi seisus. Ma päriselt ka mõtlesin, et ma hakkan surema. Kuni 9nda nädalani ma lihtsalt survaivisin kuidagi seal tööl. Tööandjale ei tahtnud nii vara öelda ka. Väga jube aeg oli. Kõht oli nii tühi ja mitte midagi alla ei lähe. Lähed Kaubamajja söögiosakonda ja lihtsalt öögid absoluutselt kõige ja kõigi peale, aga süüa oli ju vaja.. Puuviljad olid vist ainukesed asjad, mis enam-vähem sees püsisid. See surmatunde aeg oli minu jaoks lõputu pikk. Hirmuga mõtlesin, et äkki see halb enesetunne ei lähegi ära ja ma ei saagi normaalne rase olla. Täitsa segased lood noh (tervitused Taukarile). Rääkimata sellest unest, mis lihtsalt jalust niitis. Ühtepidi hoia olematut toitu oma kõhus, et see jumala eest välja ei tuleks (siia juurde veel kõrvetised). Teisalt pead oma tööpostil üleval püsima. Fear factor rasedate moodi. Õnneks olen ma elus ja mul on hetkeseisuga väga hea olla.

Söömise osas ei ole ennast mitte kuidagi piiranud. Söön kõike. Mina küll burksist loobuma ei hakka! Ja tuleb välja, et pole vajagi. Mul olid verenäitajad kõik korras. Pole mul D-vitamiini, rauapuudust ega mingit muud jura. Natukene püüan ainult oma gaasiliste jookide isusid tagasi hoida. Suhkur teeb ju paksuks ja kõhuelanik pole ka sellise olukorraga päri. Ämmaemand ütles isegi, et rasedate vitamiine pole vaja süüa, kui otseselt vajadust pole. Olen ise ka sellega nõus. Milleks midagi jälle manustada lisaks, kui vajadust pole? Aga eks ma ise nii anti-tablett ka. Aga kes tahab, see sööb.

Isusid mul ka väga imelike ei ole. Esimesed kaks ja pool kuud mugisin masinajäätist. Mitte just kuigi tervislik, kuid hullult maitses ja aitas iiveldust tagasi hoida. Nüüd on lehmaisu apelsinide järgi. Vare ei viitsinud neid ostagi, kuna koorimine oli liialt tülikas. Nüüd ainult sööda ette, kilode viisi. Liiga palju, ma tean, aga no lihtsalt nii hullult maitsevad. Lisaks viimasel kahel nädalal on lisandunud maasikad apelsinidele konkurentsiks. Rasedatel on tihti kõva rauapuudus, seega maasikad on päris hea valik menüüs. Kõike muidugi mõistuse piires..õõõ…

Rääkides veel vereproovidest. Olen eluaeg elanud teadmisega, et mu veregrupp on A reesus positiivne, sest mu ema on mulle nii väitnud. Ämmaemand nii muuseas mainib, et kas ma ikka kursis, et mul 0 reesus negatiivne veregrupp ja seetõttu olen suurema jälgimise all. Seletas mulle enam-vähem ära, milles asi on. Esmalt on seda verd ainult 4,9% inimestest, väga haruldane veri, mis sobib kõigile, aga mulle ainult minu enda veregrupp. Andrusel on A reesus postitiivne, kõige halvem verecombo on meil. Jeee! Lapsel võib tekkida veremürgitus, kui tema sees voolab Trussi veri. Vaatasin siis lolli näoga ämmakale otsa ja hakkan vastu vaidlema, et see pole võimalik. Ise täiesti šokis olles. Sain õnneks kiirelt aru, et vale vereproovi pole võimalik anda ja pean selle teadmisega kohanema. Hetkel nt kasvas selle uudise tõttu hirm sünnitamise ees 10000x.

Lisaks pean nüüd rohkem verd ka andma, sest kontrollitakse kurat teab mida. Mina sellele küll oma allkirja alla pole pannud. 😀 Kes mind teab, siis mul on foobia süstide ja verevõtmise osas. Ma saan mõistusega aru, et see kartmine ei ole põhjendatud, aga ma ei saa oma keha vastu võidelda. Ma lähen afektiseisundisse, hakkan nutma, värisema, pea hakkab ringi käima.

Põikan korra teemast kõrvale. Tulevane ämmamamma tahtis mulle puugisüsti teha. Ma keeldusin sellest kategooriliselt, loomulikult. Tol ajal ei saanud Andrus ka aru, et ma päriselt ka kardan. Arvas, et ma olen niisama põhimõtteline ”kõva tädi”, kellel süsti pole vaja. Kui ta mind enne süsti tegemist paanikahoos nägi, siis vabandas minu ees, et oli asjast valesti aru saanud. Väiksena hammustasin isegi arsti ja jooksin haigla koridorides ringi. Muidugi pikalt ei saanud, ema püüdis kinni ja viis mind ”surmakabinetti” tagasi. 😀 Ühesõnaga, hirm on suur. Eriti tüütud on need vereproovid, mis pean nüüd lisaks tegema. Kuradi null reesus negatiivne. Peale või enne sünnitust saan ka veel mingi süsti, et tulevastel beebidel verekonflikti ei tekiks. Vist???!?!!!

Helistasin muidugi ka emale selles osas, et mis asja ta mulle rääkinud on. Vana oli veel suuremas hämmelduses kui mina. Ütles, et veregrupp võib elu jooksul muutuda. How the fuck is that possible? Sain koolis selgeks(ise ei julgenud nüüd enam midagi uskuda), et see polegi võimalik, kui just verevahetust tehtud pole. See umbes sama hea, et heast peast kasvab mulle till otsa. Oh, seda segadust ja nalja.

Esimene ultraheli oli nii vahva. Viisteist minutit passisime niisama ja ootasime, et arst midagi ütleks. Ausalt öeldes tekkis juba kerge hirm, sest keegi midagi ei öelnud. Lugesin varajasemalt ka selle arsti osas tagasisidet, mis oli pigem negatiivne. Õnneks peale viiteteist minutit hakkas arst rääkima, kus on jalad, kus pea, kus süda jne. Palus mul köhida. Ma ei saanud aru muidugi, milleks seda vaja on. Arst siis seletas, et laps ärkab üles, kui kõvasti köhid. Vana ärkaski! Kenasti tuli pisar silma, kui ta oma käsi ja jalgu kõhus siputas. Andrus vahtis niisama pirnis näoga. 😀 Soo saime ka kohe teada, kuna beebi oli väga heas asendis kõhus, aga seda veel ei ütle. Lapsega oli kõik korras ja rasedus täpselt nii kaugel, kui olema pidi. Läksime hea tundega UH-st ära ja arst oli ka okei tegelikult, lihtsalt rääkis täpselt nii palju kui vaja, sentigi rohkem. Btw, ämmaemandad tugevalt soovitavad kaaslased kaasa võtta ultrahelidesse, sest nemad ju ei kanna beebit ja ei taju seda seost, mis emadel ja lastel on. Andrus oli väga rahul, et kaasa tuli.

Esimesed liigutused sain kätte 18-ndal nädalal. Ütlevad, et selili lamades on liigutusi kõige paremini tunda. Mul on kombeks selili magada. Püüan siis uinuda üks õhtu ja no ei saa, mingi värk toimub mu sees. Käega oli kenasti tunda seda kõike. Äge. Samas, nüüd on magama jäämine palju raskem, sest selili enam väga ei saa ja külgede peal pole ma harjunud magama. Aga eks ma harjun ümber. Lisaks veel öösel tuhat korda vetsus käimine. See on hetkeseisuga kõige tüütum asi üldse! Unekvaliteet täiesti rikutud. Ainult jookse WC vahet ja siis pead veel hommikul, magamata peaga, jube rõõmus olema. Kinos ei julge käia, ainult alla kahetunniseid filme vaatama ja nii, et minu iste on kõige äärmine, et kohe WC-sse saaks joosta. Ühe korra juba panin pange istekohtade ostmisega. Otsin oma arust kõige äärmised kohad ja kohapeal selgus, et minupoolne iste on viimane ja sealt poolt välja ei saanud, filmi pikkus oli 2.40. Ma lihtsalt 3/4 filmi pikkusest mõtlesin, et ma varsti lasen silmadest välja selle vedeliku, mis mu seest välja tahab tulla. Nüüd olen targem, lasen ainult Andrusel kinopiletid osta. 😀

Tegelikkuses on praegu tegemist väga toreda ajaga minu elust, eriti see, et sa füüsiliselt tunned ja näed, et midagi toimub Su kehaga. Ootan põnevusega, mida ma veel raseduse ajal kogeda võin.

Rääkides lasteasjade ostmisest, siis ega ma väga midagi kokku ostnud pole. See hullus on veel tulemas, I guess. Luti ja sokid ostsin Tommyst ja see on ka kõik. Tulevane vanaema ostis ka Eesti käsitööpoest üliarmsad kootud papukesed. Küll aga olen palju mõelnud kärule. Tahtsin hullult ühte Dieseli Bugaboo erikollektsiooni vankrit, aga see on nii vana mudel ja neid ei tehta enam. No halloo, ausalt. Selline pettumus. Õnneks lohutas mind müüja, kes ütles, et pole mõtet nii vana mudelit osta. Uued mudelid on palju ajakohasemad ja täiuslikumad. Leidsin siis ülilaheda Cubex’i Priam Fashion Birds of Paradise vankrikomplekti, mida müüb Beebicenter. Kuna ma olen rohkem välimuse põhjal ostja, siis ehk oskab keegi selle vankri osas asjalikku tagasisidet anda? Netiavarustest on õiget infot nii raske leida ja müüja oma toodet ju ei laida. Võib-olla on mingeid muid soovitusi heade vankrite osas? Siinkohal ainult mainiks, et mingit basic musta-halli-valget ma ei taha. Võiks olla veidi erilisema välimusega/disaniga.

Oeh, postitus on juba nii pikaks veninud.. Oops. Jätan midagi järgmiseks korraks ka ja lõpetan praeguse seisuga. Olge muhedad!

Pildid tegi FOTORAAT. Hästi muhedad kaks inimest. Jep, kaks! Kaks inimest pildistavad Sind. Töö on väga kiire ja professionaalne. Pilte saab ka rohkem, kui kaks inimest korraga toimetavad. Soovitan! Mina koputan järgmine kord ka nende uksele.

EGIPTUS – müüdid ja tegelikkus.

By

Liina Kolomainen

-

veebruar 25, 2018

0

Käisime veebruari alguses Egiptuses. Tahtsin natukene oma reisist kirjutada, sest päris mitu inimest on minu käest uurinud, et mis värk selle Egiptusega siis ikkagi on. Pean silmas seda, kas sinna minna puhkama või jätta see üritus vahele ja valida sihtkohaks midagi muud.

Miks just Egiptus? Egiptuseni jõudsime seetõttu, et me ei saa kahenädalast reisi ette võtta, sest mul on kool üle nädala ja ma ei taha sealt mitte üht päeva puududa. Tarkus jääb ju saamata ja mis ma siis peale hakkan selle lolli peaga… Lisaks ka kuupäevade limiteeritus – kuuese pundiga reisides peab kõigi soove arvestama. Kes ei saa töölt vabaks, kellel on muud plaanid. Otsustasime, et kõigile sobiv aeg reisimiseks on veebruaris ning valikusse jäi Sharm El Sheikh, sest seal on soe ning 5/6-st pole Egiptuses käinud ka. Aasiasse nädalaks pole väga mõtet minna.

Kuna tegu oli päikesereisiga(loe: mitte seljakotireis), siis otsustasime AllIn pakettreisi kasuks. Hotelliks sai Cyrene Grand Hotel Sharm El Sheikh-is. Vastas kenasti kodulehel olnud piltidele (arvasime, et Egiptus üllatab meid sama negatiivselt nagu Kreeta hotellgi, aga ei) ja teenindus on ka seal hotellis tähtsal kohal, mis on igati tore ja tegi puhkuse väga meeldivaks.

Asukoha poolest oli hotell veidi linnast eemal, aga meid see konkreetselt ei seganud. Rand oli kiviviske kaugusel ning väga, väga ilus. Kui oli vaja kuhugi liigelda, siis sai takso peale hüpatud. Takso on seal riigis odav, seega ei tohiks see probleem olla.

Kartsin õudselt seda söögi värki. Ma ei saa siiamaani üle sellest toidumürgitusest, mis ma omale Taimaal sisse sõin. Minu õnneks olid kõigil kõhud korras terve reisi vältel ja kuulu- ja hirmujutud ei vastanud tõele, mida Egiptuse kohta kuulnud olin. Isegi Kairos, kus kaks korda kohalikus toidukohas einestasime, oli toit väga maitsev ja meie Euroopa kõhud võtsid selle hästi vastu. Juhhei!

Esimene päev möödus päikesevanne võttes. Ilmaga joppas ikka täiega. Sattusime kuumalaine ajal sinna. Sõbrad käisid eelmine või üleeelmine aasta täpselt samal ajal nagu meie, ainult selle vahega, et meil on kuni 30C sooja ja neil 21C. Täitsa soliidse jumega tulime Eestisse tagasi. Nüüd on see muidugi juba omavoliliselt hakanud ära kooruma. Ütlen ausalt, mina pole sellele oma allkirja alla pannud. -.-.

Tegin enne reisi ka natukene kodutööd selle riigi kohta ja Sharmi kohta üleüldse, et kus võiks käia ja mida teha. Naama Bay-l soovitati ära käia. Käisime, aga mida erilist seal läbi meie silmade küll ei olnud. Viimasel päeval käisime seevastu Old Market-il, mis oli kordades parem sisseostukoht kui Naama Bay, aga sellest juba hiljem.

Esimesel päeval määriti meile pähe massaaž, mida nüüd teisel päeval peale päikesevõttu välja lunastama suundusime. Olin algul veidi skeptiline, ei tea isegi miks.. Tegelikkuses oli kogu see protseduur äärmiselt mõnus ja lõõgastav. Hea meelega oleks teisele ringile läinud. Eestis ei viitsi ju käia, alati on midagi muud ”targemat” teha.

Andruse õde(edasipidi Airi) tahtis väga delfiine näha ja tal õnnestus ühelt egiptlaselt mingi väljasõit orgunnida. Pakkisime asjad, loputasime end veega (mitte ühtegi kreemi, lakki ega muud asja ei tohi nahal olla – delfiinidele ei meeldi see) ja asusime teele. See Dolphina Park oli suhteliselt lähedal hotellile, aga päris kondiauruga asju ära ei ajaks. Vahva kogemus oli! Tasub minna, kui ei ole varem delfiinidega tutvust teinud. Neil oli seal suur bassein, kus nad kolmekesi toimetasid. Meie delfiini nimi oli Steven ja ta on hetkeseisuga 14 aastat vana. Temaga sai sõita ja tantsida, aga seda loomulikult käsu peale. Maksis see näkku 60 dollarit. Basseini ääres krabas mingi vend mu telefoni ja lubas kümne euro eest pilte teha(ise pildistada ei tohtinud). Minu jaoks oli see Egiptuse mõistes liiga kallis, aga leppisime sellega, sest see vend surus nii hullult, et need pildid, mida firma meile teeb, on kallid. Pilte nähes tahtsin ära joosta, päriselt ka. Vana ZOOM’is põhimõtteliselt kõiki pilte, kvaliteet ei kõlba prügikastigi. Ostsime siiski mõned pildid ka Dophina Park tegijatelt. Nendega on vähemalt midagi peale hakata. Neli dollarit maksis üks pilt.

05.02 ootas meid ees tripp Kairosse. Kuulsin Eestis vastakaid arvamusi, kas minna Kairosse või mitte: ”Liiga hirmus, ohtlik, pealetükkivad inimesed jne jne”. Kogu see eelnimetatud rida on täielik müüt. Kairos oli väga rahulik. Ohtlik oli ainult liikluses – kõik autod olid mölgitud. Giid ütles, et odavam on siin katkise autoga ringi sõita – jõudad lihtsalt kiiremini punktist A punkti B-ni, sest Sul pole enam autost kahju ja julged gaasipedaali vajutada. 😀 Ja… Inimesed! Kui palju ma kuulsin Eestis, et miks me ikka Egiptusesse lähme, nii tüütud inimesed elavad seal ja ei lase rahulikult puhkust nautida. Täielik jamps! Inimesed olid äärmiselt sõbralikud ja üldsegi mitte pealetükkivad. Türgis olid inimesed sada korda hullemad! Isegi mina, kes ma olen kohalik juut ja viitsin kaubelda, vaielda, diskussiooni sukelduda kohalikega, suutsin Türgis endast välja minna, sest nad lihtsalt ei andnud rahu meile. Aga see selleks.

Igatahes, sõbranna, kes on Egiptuses 5 korda käinud, soovitas kindlasti see reis ette võtta, aga mitte bussiga. Peaaegu 2 päeva loksumist, võib-olla ka rohkem. Okse. Peale Hispaania bussireisi 7,5h Barcelonast Madridi ja siis hiljem sama reis tagasi…. ütleme nii, et rohkem ei viitsi selliseid sõite ette võtta, kui on olemas teised variandid. Bussireis oleks maksma läinud 145 dollarit per kärss, lennureis 275 dollarit. Lennureis ei olnud just kõige odavam, aga see oli seda raha ja aja kokkuhoidu igati väärt.

PS! Kui tahate Siinai poolsaarelt kuhugi mujale liikuda, tuleb kohe lennujaamas 25 dollarit maksev viisa teha, muidu ei ole võimalik sealt väljuda. Me teadsime õnneks juba Eestis, et püramiidid on kindel must have reis. Kontrollid on päris kõvad – igas võimalikus kohas vehi oma passi ja viisaga. Nii et, olge korrektsed selles osas =)

Äratus oli kell 3 öösel. Istusime oma padjanägudega bussi, mis viis meid lennujaama. Tol hetkel oleks võinud bussireis pikem olla(oleks saanud magada veel), aga meie õnnetuseks asub Cyrene hotell lennujaamale väga lähedal. No mis seal ikka.. Jõudsime siis lennujaama, kus oli vaja hakata neid turvakontrolle läbima. Need on kordades karmimad kui Eestis. Kolm erinevat turvaväravat. Viimases tuleb lausa jalanõud ära võtta. Päris mõnus oli mingi moslemi pere ees seista, kes sokke ei kandnud.. Surviving mode on to the max.

Kohale jõudes suundusime kohe Egyptian Museum of Antiquities-i. Ütleme nii, et omal jõul minnes, oleks palju head infot kaotsi läinud. Tänu giidile oli ringkäik asjalik ja informatiivne. Minul isiklikult oli veel ekstrapõnev, sest just hiljuti võtsime koolis läbi Vana-Egiptuse ajalugu, jumestust ja kõike muud sellega seonduvat. Sain kohe õpitule ka kinnitust päris eksponaatide näol. Soovitan sinna muuseumi minna, saab elust ja olust hea ülevaate.

Lõunat sõime Niiluse jõel. Toit oli maitsev, ei saa nagu millegi üle nuriseda. Äärmiselt meelepärane on see, et egiptlased söövad palju rohelist ning oskavad ”maltsast” ka midagi teha. Baklažaanid, suvikõrvitsad, igasugu juurikalaadsed jne jne..

Nüüd need kurikuulsad püramiidid. Esmalt mainiks ära, et giid hoiatas meid inimeste eest, kes midagi pakuvad või tahavad teid kaamliga sõidule viia. Vanad viivad teid kuhugi karuper*e ja käsevad teil maksta 50 eurot, kui tahate tagasi saada sealt. Samamoodi mingite kujukestega – ütlevad hinnaks 2 dollarit, sa annad raha ja nemad Sulle kujukest ei anna. Küsivad aga kukrust rubla juurde. Ühesõnaga, olge tähelepanelikud.

Püramiidid olid võimsad. Üks blokk oli põhimõtteliselt minu pikkune. Pikkust mul 156cm. Rääkimata veel laiusest. Üks spekulatsioon räägib sellest, et neid blokke veeti ühe kelgulaadse asjaga liiva pealt üles. See puidust sell oli ka muuseumis olemas. Ise arvan, et see pole lihtsalt võimalik, kus mingi puitraamidega saan selliseid raskeid lubjakivist mürakaid vedada jaksaks, inimeste abiga muidugi. Aga still ei tundu loogiline.

Saime ka kaamli seljas ära käidud. Tegu oli giidi tuttavaga, sellepärast julgesime seda onukest usaldada. Giid ütles, et pilt kaamliga maksab üks dollar. Airi käis otsas ära, tuli sealt alla ja juba sokutati mind looma juurde. Kaamel tahtis mulle mopsu anda, oli alles armas tegelane küll. Andruse ema sai ka kaamliga vajalikud protseduurid tehtud. Hakkasime siis raha juurde maksma. Üks inimene = dollar, aga see mees ei tahtnud. Ütles, et ühest piisab. Ja siis räägitakse, et Egiptuse inimesed on ahned.. ei ole. Väga armsad ja soojad inimesed on tegelikkuses. Lisaks oli see mees juba ise korralik vaatamisväärsus – kogu tema outfit ning vuntsid.

Käisime ka Sfinksi vaatamas, kuna see paikneb püramiidide lähedal. Minus see millegipärast erilist emotsiooni ei tekitanud. Kurat teab miks. Tore on ikka, et nähtud sai. Linnuke on Sfinksi taha kirja saadud.

Vahepeal käisime kuskil papüüruse muuseumis, kus enamus aja tegeleti hoopis müügiga. Ma ei viitsi sellest pikalt rääkida, sest see oli kaunis mõttetu käik. Kui oleks juba oma uues kodus, võib-olla oleks siis midagi uue kodu seinale ostnud. Hetkel pole täit ülevaadet korterist, ei julge niisama suvaliselt asju kokku osta ja Komeedi tänavale pole enam ka mõtet, peame juba esimeseks märtsiks siit läinud olema. Nuuks.

Õhtut sõime kohalikus söögikohas, mille vaade on miljoneid väärt.

Peale õhtustamist oligi juba aeg lennujaama sõita. Olime selleks ajaks juba kaunis väsinud. Saime tund aega seda liiklust nautida. Siinkohal mainiks ära, et Egiptuses sureb igal aastal tuhandeid inimesi ja vigastatute arv küündib kümnetesse tuhandetesse. Giid ütles naljatades, et igal inimesel on peakolus enda reeglid, mille järgi ta sõidab. Avariide kohta mainis nii palju, et peale kokkupõrget karjuvad ja sõimavad üksteist. Kui see tehtud, siis kallistavad ja suruvad kätt, sest Allah on nad ellu jätnud ning tervisehädasid keegi kaela ei saanud. Lõpetuseks jalutavad lihtsalt autosse tagasi ja sõidavad edasi.

Hotelli tagasi jõudes oli kell juba 22:30. Mulle hullult meeldib see tunne, kui oled täiesti surmväsinud, et isegi jalad surisevad, ja siis saad voodisse pikali minna. Mesimagus uni ründab ja viib sind unenägude maailma.

Järgmine päev käis seltskond para… khmkm, ei tea mis selle nimetus on. Hõljud veekohal langevarju(see maksis 40 dollarit nägu) abiga. Kuulsin, et suht mõttetu oli. Ma ise magasin samal ajal hotellitoas, seetõttu ei saa omapoolset kommentaari siia lisada. Airi, Kaido ja Andrus käisid veel mingi kolmese tuubiga mööda vett hullamas. See olevat olnud kordades lõbusam ja ekstreemsem kui see langevarjuga hõljumine. Kahjuks ei oska selle hinda öelda, kuna saime selle tasuta delfiinimehe käest.

Õhtul käisime ”Ostukeskuses”, mida soovitas meile reisikorraldaja. Saime selle ”tasuta”, et Kairo tripi neilt võtsime. Tasuta lõunaid pole olemas, va see tuubisõit, kus Andrus, Airi ja Kaido käisid(kuigi usun, et me maksime defiinide külaskäigu viisakalt üle ja siis ”heast südamest” saime selle atraktsiooni tasuta). Igatahes, viidi meid kuhugi maja ette, kus antakse Sulle reisikorraldaja silt ja võid AINULT SEALT endale asju osta. Me tahtsime üle tee turule saada ja sinna reaalselt ei lubatud minna. Kaupmees ütles, et teda ei huvita, et meile pole midagi räägitud. Nägin siis esimest väga ülbet inimest Egiptuses. Keskuse valik oli väga halb ja kaardiga seal pärapõrgus ka maksta ei saanud, kuigi tegu oli ”poodlemispaigaga”. Sõitsime sealt natukene edasi ning palusime autojuhil 100 kohaliku eest peatus teha, et saaksime seal turul siiski ära käia. Paraku polnud meil enam sularaha ja ostudeni ei jõudnudki, aega oli ka ainult 30 minutit. Kogu see tripp läks ikka täiesti aia taha meil. Järmine kord oleme targemad.

Eelviimaseks päevaks planeerisime snorgeldamise ja sukeldumise koos Sinaistar‘iga. Väga lahedad eesti tüübid toimetavad nii Sharm El Sheikh-is kui ka Hurgadas. Hooaja alguse puhul oli proovisukeldumine 45EUR(muidu veidi kallim) ning snorgeldamine 30EUR ja selle sees oli ka mõnus kõhutäis laeva köögitoimkonna poolt. Siinkohal soovitan soojalt neid – hea korraldus ja mis peamine – suhtluskeeleks on meie emakeel. See andis asjale palju juurde, sest kuuesest seltskonnast kaks oskavad ainult vene keelt ja kaks ei saa inglise keelest aru. Ühtepidi on tõlkimine tüütu ja teiseks see ka, et tõlkimisega läheb palju infot kaotsi. Hotelli juures püüti meid ikka meeleheitlikult ümber veenda, et me maksame liiga palju, õnneks me jäime endale kindlaks, sest eesti keelne teenus oli seda kuhjaga väärt.

Viimane päev kulus grillimisele-tsillimisele ning õhtul käisime veel Old Market-il, mida soovitati kohalike poolt sisseostude tegemiseks. Mainisin seda kohta ka juba postituse alguses. Kaupmehed ei olnud tüütud, valikut oli palju ning lisaks asus seal silmailuks ka üks väga sulni vaatega mošee. Kõik muud ostukohad jätke vahele Sharm-is, minge sinna, ausalt! Lisaks on seal odavam kui kusagil mujal.

Kokkuvõtvalt jäime me kõik reisiga rahule ja see, mida kuulnud olin, ei vastanud tegelikkuses tõele. Mainiksin veel seda, et kahekesi on küll tore reisida, aga mõnusa seltskonnaga on rändamine ikka kuhjaga lõbusam! Ma ei saanud arugi, kui juba nädal aega Egiptuses minust mööda vuhises.

Olge paid, ma hakkan nüüd asju edasi pakkima. Palju on veel teha. Viimane saunaskäik kallis Komeedi kodus ootab ka veel ees.

Crete (part 2)

By

Liina Kolomainen

-

oktoober 29, 2017

0

Olen vahepeal siia külma Eestisse tagasi saabunud, ütleme nii, et väga ei igatsenud siia tagasi. Ainuke, keda näha tahtsime oli meie koer. See oli reaalselt esimene reis, kus ma viimased kaks päeva koju ei igatsenud.

Laenutasime auto, mõtlesime, et idekas, saime hea hinnaga. Hotellis olles kuulsime teistelt eestlastelt, mis hinnaga nemad autosid laenutasid, siis pani ikka kukalt kratsima küll. Seega soovitan alati natukene ringi vaadata, mitte kohe esimesest kohast omale auto võtta. Me saime sellega viisakalt vastu näppe..

Tripp see-eest oli üüüüberlahe! Sõitsime Lassithi Platoole, kuid kohe ei hakanud seda imelist vaadet jäädvustama, sest arvasime, et tuleme niikuinii samasugust teed kaudu tagasi ja küll siis jõuab neid pilte ka seal teha. Seda aga ei juhtunud.

Suundusime edasi Dikteoni koopasse. Platoo lähedalt pidi mingi matkaradalaadne tee minema, kuid ma ei leinud seda üles ja ei hakanudki pikemalt seda otsima. Teeviiteid on neil äärmiselt vähe ja need ei torka üldse silma, seetõttu on turistidel päris raske neid vaatamisväärsusi üles leida. Õnneks meid aitas WAZE.

Kui peaksite Kreetale sattuma, siis seal koopas võiks küll ära käia. Esmalt, see koobas asub juba imeilusas kohas, kus on reaalselt miljonivaade. Lisaks räägitakse veel, et Zeus on seal koopas sündinud. Zeusi ema peitis oma lapse sinna koopasse, kuna muidu oleks Zeusi isa (Kronos) lapse ära söönud. Kui koopani jõudsime, tundus ta selline väike ja mõttetu, kuid tegelikkuses oli see päris suur. Allapoole minnes läks õhk päris niiskeks ja külm oli seal ka, ilmselgelt. Koopa sügavamas osas olid stalaktiidid, stalakmiidid ja soolajärv, kuhu inimesed oma münte on loopinud ning midagi ühes viskamisega ka soovinud.

Tagasi sõites käisime veel ilusaid merevaateid kaemas. Tõesti superilus saar, kus oma puhkus veeta.

Järgmine päev läksime Jimny-dega off-road tripile. Püüdsime seda tühistada (õnneks ei saanud, muidu oleksime oma 200 eurost ilma jäänud), sest mõtlesime, et külastame neid samu kohti, kust me juba eelmine päev ise oma jõududega ära käisime, aga õnneks mitte.

Sõitsime mööda mägesid kruusasel teel, päike kõrvetas peanuppu, aga väga mõnus oli sellegipoolest.

Jõudsime külakesse, kus elas üks vahva Kreeka pere. Meile räägiti sellest, kuidas nad kitsede eest hoolitsevad ja mismoodi nemad kitsepiimast juustu valmistavad. Seal kohapeal oli ka üks imeilus suuremat sorti veekogu, kus võis end karastada. Me paraku keeldusime sellest.

See kohalik pere valmistas meile ka lõunasöögi. Peaks mainima, et Kreeka toit on suhteliselt sarnane Eesti omale. Söögiks pakuti küülikuliha riisi ja salatiga. Lisaks sai maitsta nende valmistatud tigusid, mida ma ka proovisin. Andrus pooleldi öökis kõrval, kuid mulle maitsesid need molluskid. Me moodustame omavahel hea combo – kõik, mis minu jaoks suhteliselt mõttetu ja maitsetu(loe: igavad toitud, mis koosnevad kartulist ja lihast + makaronid hakklihaga ja makaronid suitsuvorstiga), meeldivad Andrusele ja kõik, mis teda lausa öökima ajavad (loe: kõik kapsalised, molluskid ja muud imelikud tegelased), meeldivad mulle. Kunagi mingit kaklust toidu osas pole. Külmkapist keegi kellegi asju ära ei söö. Luksus, ma ütleks.

Sõime kõhud täis ja hakkasimegi juba tagasi liikuma. Ei hakka siia kõike asju üles täheldama, mida giid rääkis, selleks tuleks ikka ise kohale lennata. Usun, et te ei kahetse. Käisime veel ühes poes, kust sai kohalike käest külmpressitud õli. Midagi tuli ju Eestisse perele ka tuua, sest mingit pudi-padi äri väga Kreetal ei olnud. No ja ütleme nii, et kvaliteetne õli ongi palju parem kraam, kui mingid kaltsud vms. Nagu üks mees ja ta naine mainisid, et nad on juba mitmendat korda Kreetal ja õli ostmine on kohustus, aga seda kasutavad ainult siis, kui on külalisi koju oodata. 😀

Viimased kaks päeva lebotasime päikese käes. Muidu oleks veidi veider, et käin soojal maal puhkamas, aga samasugune kriitvalge nägu ikka peas nagu minnes oli. Nüüd ikka sõbrannad maininud, et olen paar tooni tumedam. Jee!

Kokkuvõttes oma juttu, tahaksin öelda, et ootan juba aega, millal sinna tagasi saab. Eesti ilm on ju nii masendav, et tahaks juba ära siit. Võib-olla järgmine kord ainult teisele saarele. Santorini on mul pikemat aega hingel.. aga eks näis.

MIXED FEELINGS.. :/

Kõik on uus septembrikuus, eksole?

Head naistepäeva…

Käisin eelmine nädal…

Siit-sealt

MUST HAVE pintslid meigikotis.

Okooou, mineeeeek.

MINU BEEBIPIDU

Pintslite pesu… no kellel seda vaja on?

Grimmikool – ausalt ja kõigest.

Bulgaaria

Mis toimub raseda inimese peas?

Avameelselt beebiootusest ja sellega seonduvast

EGIPTUS – müüdid ja tegelikkus.

Crete (part 2)

Latest Posts

MIXED FEELINGS.. :/

Kõik on uus septembrikuus, eksole?

Head naistepäeva…

Käisin eelmine nädal…

Muljed ”Villast”

Popular Categories

Ilm

Follow us on Instagram @pintslikurat

EDITOR PICKS

POPULAR POSTS

Siseturism – mida siis Narvas toredat teha saab?

MINU BEEBIPIDU

PATSIDE KKK

POPULAR CATEGORY