Lõpuks ometi on mul veidikene aega, et seda postitust siin valmistada.

Tõesti jube, jube kiire on olnud! Esmaspäeval tulime tagasi, mina jooksin põhimõtteliselt otse lennult etendust Paidesse tegema, õhtul peale üheksat jõudsin alles koju.

Hommikul otsejoones kooli, praktilise eksamitöö proov ja sealt kohe otse jälle Paide etendusele. Kolmapäeval otsustasin, et ei lähe kooli, sest olin füüsiliselt nii kuradi väsinud, et oleksin hea meelega peaga vastu seina jooksnud. Lisaks oli tunni sisuks: karvlisandite kammimine, korrigeerimine jne – minu parukas pole ju veel valmis, aga saab varsti. Kuskil kakskümmend tundi on veel teha, siis on see nuhtlus ükskord valmis. 20 tundi ei tundu enam palju, aga suurte selja- ja närvivaludega ei saa enam üle tunni aja küürakana istuda. Aga pole viga, saan hakkama.

Eile oli koolis kiilakamütsi pähepanek hindele ja üks eriefekt ka teha. Kuna enamus võttis mõne haava vms, otsustasin, et teen lateksiga vananemist. 1,5h jäi muidugi veidi väheseks sellise töö jaoks, aga lõpptulemus jäi kaunis naljakas ja ma rahul sellega.

Muidu on Andrus selline:

Mingi erinevus nagu on. 😀

Õhtul õppisin tänaseks viimaseks koolieksamiks ja siin ma nüüd olen. Tegin oma eksami ära. Tuju on hea, kerge pingelangus, et võib rõõmsalt oma reisist rääkida. Ahjaa ja õhtul on Nickelback’i kontsert!!! Isegi reisi aeg sai muudetud varajasema peale, et ma oma suurt lemmikut kuulama saaksin minna.

Miks just Bulgaaria? Esimene põhjus on juba mainitud – kontsert. Teisalt see, et kahenädalast reisi, nagu ka eelnev reis, ei saa mina kooli pärast ette võtta. Ma ei taha puududa, eriti nüüd, kus lõpetamise aeg, miljon-triljon-mustmiljon asja teha. Kolmandaks, ei tohi ma kuhugi kaugele minna, max 5-6 tunnine reis on rasedatele okei, muidugi on ka erandeid. Minul ämmaemand ei soovitanud kaugemale reisida. No ja viimane põhjus – Andrus pole Musta mere ääres käinud. Kuna ma olen juba ühe korra Bulgaarias käinud, siis teadsin, et koht on mõnus ja võib hea meelega seal kiire puhkuse ette võtta.

Üle pika aja oli nii, et jõudsime sihtkohta hommikul, mitte õhtul. Lend oli kell 6:00 ja kohal olime enne üheksat (Eestiga sama aeg). Saime ennast sisse kirjutatud ja läksime kohe ka maad uurima. Siinkohal mainin ära, et hotell oli super! Melia Grand Hermitage, kui kedagi peaks huvitama. Suured avarad toad, mõnus teenindus, üüüüüüüüber hea toit ja hea asukoht.

Kuldsetel liivadel jalutades sai selgeks, et võrreldes 2012 aastaga, pole suur midagi muutunud. Mäletasin enamus kohti, kus ma 6 aastat tagasi käisin ja kus mitte. Küll aga olid reisid täiesti erinevad oma iseloomult.

Aastal 2012:

Aastal 2018:

2012 sattusin sinna hooajal, juulikuus, kus meeletu pidu ja trall kogu aeg käimas. Ühed ägedamad peomälestused on just Bulgaariast pärit, kus näiteks ühes klubis turvamees käskis mul tantsijate koha peale tantsima minna, kui tantsijad olid lahkunud. Tantsisin kella viie hommikuni oma jalad villi. Üks pidu lahedam kui teine.

Nüüd käisime sutsu enne hooaja algust. Rasedale naisele idekas, sest ma oma suure kõhuga ei viitsi kuhugi klubitama minna. Mitte sellepärast, et mul ebamugav, aga just seepärast, et purjus inimeste eest oma kõhtu kaitsta. Ma ei ütle kunagi tantsimisele ära. =)

Esimene päev võtsime päikest, mölutasime niisama ja nautisime ilma. Mainin ära, et meil oli 24 kraadi sooja, Eestis 28. 😀 Kes oleks võinud seda arvata, et Eestis soojem on. Üks Bulgaaria tüüp küsis ka, et noh, kuidas siis teie kodumaal ka ilm on. Suurest imestusest vajus suu lahti, kui kuulis, et meil parasjagu 28C. Naljakas.

Teisel päeval mõnulesime ka päikese käes. Avastasime, et hotellil on oma spordihall, kus sai piljardit mängida, lauajalgpalli ja pinksi. Mängisime pea pool päeva pinksi, korralik kalorihävitusmasin see mäng ikka. Ma polnud reaalselt mitte kunagi lauatennist mänginud. Suurt tennist aga küll, see vist aitas kaasa. Ma arvasin, et ma ei saa pallilegi pihta, aga ennäe. Saime poistega isegi 2-2-te mängida. Megamõnna oli. Selline mõnus kulgemise päev oli. Õhtusöögi sõin ära ja kobisin hotellituppa lebosse. Poisid jäid veel kuhugi tiksuma. Hommikul selgus, et Andrus on oma 4 päeva vanad plätud spordihalli unustanud. Tal pole kunagi normaalseid suvejalavarje olnud ja nüüd TH-st leidsime idekad, mida oli ta nõus ka pikemalt kandma kui kaks või kolm korda. Selgus see, et keegi hotelli külastajatest on plätuvaras. 😀 Ma püüdsin küll asja uurida, aga hotelli turvamehed on hästi öeldes parajad lambapead ning plätusid me tagasi ei saanud. Algul oli kahju, aga pärast seda intsidenti saime terve ülejäänud reisi kahtlustada erinevaid ”plätuvargaid” ja naerda selle üle.

Ahjaa. Andrusel kukkus telefon ka maha, mille ekraani ta just nädal-kaks tagasi ära vahetas. Täielik miinusebisness talle. 😀 Ta ei saa enam mind norida, et mul alati juhtub midagi või ma ise saan haiget. Mul möödus reis edukalt. Asjad terved, ise ka terve.

Kolmandal päeval käisime Varna-s. Välja see nägi nii – mina surfasin mööda poode ja poisid lonksid järgi, kord ühes, kord teises pubis õllet juues. Õnneks olid nad äärmiselt leplikud, Andrus vist seetõttu, et pidi oma plätuvargust lunastama. 😀 Muig. Mul oli isegi üks kingapood meeles (Tendez), kus aastal 2012 käisin ja kaks paari killerkontsasid ostsin. Sain sealt ka seekord hea noosi jalanõusid, mitte et mul kuskil ruumi nende jaoks oleks..

Külastasime ühte mereäärset kohvikut, The Sea Terrace, mille vaade oli imeilus. Võtsin mingi magustoidu sealt, see oli ka maitsev. Kui satute Bulgaariasse, hüpake läbi sealt.

Päev sai õhtusse kaunis kiiresti. Õhtusöögi ajaks jõudsime tagasi hotelli. Mugisime kõhud täis ja mina läksin ägiseva häälega hotelli kakuvalvesse.

Mis asi see kakuvalve veel on? Ühesõnaga. Üks õhtu kuulen imelike hääli hotelli lähedal, ärkasin selle peale üles, aga ei pööranud sellele suurt tähelepanu, kuna polnud selle heliga varajasemalt tuttav. Hommikuhakul ärkasin uuesti üles, aga see heli oli tuhat korda tugevam. Ajasin ka Trussi üles, et ta uuriks, mis pokk on, sest midagi oli toimumas meie rõdul. Andrus hiilis rõdule ja mis seal siis oli – kakukene vahtis Anrusega tõtt ning korrus kõrgemal oli teine kakk, kes omavahel toimetasid. Ma suurest elevusest kargasin voodist püsti ja tulin oma elevandisammudega kiiresti rõdu juurde. Ilmselgelt kakud lendasid minema sellise müra peale, nägin kurvastuseks vaid ühe kaku seljatagust.

No ja siis ma otsustasingi, et järgmine päev pean kakujahti, kui poisid lobisevad ja kuskil õlut joovad. Panin kaamera settingud paika, et kõik valmis oleks, kui kakukene rõdule peaks maanduma. Helisid kuulsin, aga kaugel olid need. Andrus jõudis juba vahepeal hotellituppa magama tulla. Ma passisin kella kolmeni üleval, ikka lootes, siis solvusin kakude peale ja läksin samuti magama.

Räägin ka veidi hotelli söögist. Ma arvasin, et meie Türgi hotelli sööki ei ületa mitte miski, aga näed, juhtus teisiti. 1,8 kilo nädalaga juurde võtta räägib ise enda eest. 😀 Vend mainis, kui Eestisse jõudsime, et nüüd ma ikka täitsa rase, enne oleks justkui mingi pekivolt kõhu juurest välja rippunud.

Minu söögipatustamisprotsent oli 102, kui mitte rohkem. Päris mõnus oli süüdimatult kõike süüa, ilma, et peaksin kilode pärast muretsema. Valikus oli kõike. Eriti meeldis mulle see, et rohelise kraami letist võis leida kõike. Sõin soolase toidu osa suhteliselt tervislikult ja siis kookide laadung peale, mis kõik ära nullis.. Pavlova koogikesed, puuvilja tartaletid, lahtised koogid, küpsised, tarretised, pudingud.. Kõike. Eriti head olid koogid, mida pidid lahti lõikama. Ulme. Poisid sõid viimased päevad väljas, ma jõin kõrval teed ja ootasin hotelli õhtusööki, sest seal oli valik palju suurem, kui mingi lihapraad. 😀

Lisaks oli hotellis veel 4 kohta, kust said 10-17-ni non-stop süüa.  Ühes pakuti paninit, teises paellat, kolmandas mingit Itaalia pastavärki ning neljandas pitsat. Tekib küsimus, kes neid veel süüa jaksas, kui hommikusöök oli 7-10:00; lõuna 12-14:30 ja õhtusöök 18-21:00. Lisaks oli veel eraldi putka, kust sai jäätis omale võtta. Valikut nii palju, et silma eest kisus kirjuks. Suutsin ise ainult paninit proovida kogu selle nädala vältel, sest no kõht ei lähe tühjaks, kui nii palju süüa saad kogu aeg. Poisid proovisid veel pitsat ka vist, aga ka neil ei läinud päeva jooksul kõht väga tühjaks. Õlle võrdub ju kolm kotletti.

Järgmise päeva mölutasime niisama. Päikese käes ja muidu olles. Vastasin oma neljanda koolieksami küsimustele, et Eestis saaks ainult õppimisega tegeleda. Õhtul käisime väljas söömas, st poisid, ma ootasin ikka oma hotellisööki. Btw, poisid jõudsid söögikohas isegi muretseda, et liiga vähe raha kulub. Bulgaarias on tõesti odav. Söögikohtades käimine on täpselt 50% odavam kui Eestis.

Viimasel päeval võtsime tripi kohalike käest. Selle maksumus oli 50 Bulgaaria raha ehk siis meie rahas 25 eurot. Ma ei tea, kuidas nad oma üritusega üldse plussi jäid. Me saime selle raha eest kõike. Vanem meesterahvas, kes meile giidiks oli, oskas kolme keelt, mis tegi olemise väga mõnusaks. Reisikorraldaja poolt oleks menüüs olnud ainult vene keel ja mina poleks viitsinud kogu aeg tõlkida kõike. Lisaks kaob tõlkides palju infot ära ka, sest kui mina pole veel tõlkimist lõpetanud, peksab uut infot jälle peale, mis kaduma läheb.

Esimesena käisime Stone Forest’i juures. Selle järgi sai kogu meie tripp ka valitud, sest ma tahtsin sinna väga minna. Pole varem sellist kivivärki reisudel kohanud ning poistel ei jäänud muud üle, kui asjaga kaasa tulla. Nendel kividel pidi olema energeetiline vägi/aura. Loodame, et saime piisavalt head energiat sealt siis. Silmailu saime vähemalt küll.

Järgmisena viidi meid paadisõidule. Ma polekski olnud Bulgaarias. Rohkem nagu kuskil Indias. Roheline jõgi, kus nägime isegi ühte ujuvat ussi. Lubati ka kilpkonnasid, kuid see  polnud vist meie päev, aga pole midagi. Mõnus oli ikka.

Peale seda sõidutati meid kohalikku tavernasse, nagu nad seda ise kutsuvad, kus sõime lõunat ja meile valmistati ette ka väike etendus vms. Söögiks pakuti tomati-kurgi-fetajuustusalatit, pearoaks kartulid ja mingi searaguu. Väga sarnane Eesti toidule, lihtne ja maitsev. Magustoiduks oli mingi pirukas. Mitte midagi erilist, aga vähemalt sai Bulgaaria maitset mekkida. See pirukas ei olnud ei magus ega ka soolane. Kohupiimalaadne sisu piruka sees. Igapäevaselt ma seda süüa ei viitsiks.

Armas pereema vihtus lauda ja tantsida nagu 15-aastane. Nii krapsaks ja tragi. Naerma ajas tema üüüüüülikile hääl, aga see käis kõik asja juurde. Suurema naerupahvaku osaliseks saime siis, kui poisid kutsuti tantsuvõistlusele. Kusti skeemitas ennast ära, aga Mait ja Andrus olid nõus osa võtma. Andrus sai muidugi AINUKESENA naistele mõeldud kostüümi selga. Me Kustaga kusetilgad püksis naersime ja naersime ja naersime… Mul oli nii valus, aga naer ei lõppenud kuidagi ära. Kõhuelanik polnud rahul selle olukorraga, selline torkav valu oli kõhus. Õhku ka polnud, ainult pisarad voolasid mööda põski allapoole. Filmisin ka kogu seda üritust, aga ei hakka siia üles laadima neid. Neid näeb minu Instagrammist (Bulgaaria highlights) http://instagram.com/liinameow.

Peale seda vahvat üritust saime veel hobustega ringi rallida ja oligi juba päev õhtas ning aeg tagasi hotelli sõita. Jäime väga rahule sellega. Eriti mina, sest aastal 2012 oli minu kultuuritarbimine 0%. Ma püüan ikka igal reisil käia kuskil kohalikku elu avastamas, muidu poleks ju reisimisel mõtet. Võin ju Eestis ka sooja ilmaga kõht püsti D-vitamiini hankida, selleks ei pea ju ilmtingimata soojale maale sõitma. Või mis teie arvate?

Kokkuvõtvalt oli reis mõnna. Oli nii lebotamise päevi, kui ka aktiivseid päevi. Suure kõhuga paksmaole sobis see 50/50 pakett väga hästi. Tervitaksin siinkohal ka maailmaparimaid reisisemusid Kustit ja Maitu (Andrus käib nkn paketiga kaasas :D), teiega on alati väga chill ja tore. See ei olnud meie esimene reis koos, ega ka viimane.

Jooksen nüüd kähku pessu ja sättima. Kontsert ootab! Ma olin juba oma postituse VALMIS TEINUD, viimane lause oli kirjutamata ja ühendus jooksis kokku ning 80% kirjutatust vastu taevast. Pisarad silmas hakkasid uuesti kõike seda kirjutama. Võite arvata, milline eneseületus see on. 😀 Hea, et ma arvutit aknast välja ei visanud.

Musid, kallid, paid.

Käisime veebruari alguses Egiptuses. Tahtsin natukene oma reisist kirjutada, sest päris mitu inimest on minu käest uurinud, et mis värk selle Egiptusega siis ikkagi on. Pean silmas seda, kas sinna minna puhkama või jätta see üritus vahele ja valida sihtkohaks midagi muud.

Miks just Egiptus? Egiptuseni jõudsime seetõttu, et me ei saa kahenädalast reisi ette võtta, sest mul on kool üle nädala ja ma ei taha sealt mitte üht päeva puududa. Tarkus jääb ju saamata ja mis ma siis peale hakkan selle lolli peaga… Lisaks ka kuupäevade limiteeritus – kuuese pundiga reisides peab kõigi soove arvestama. Kes ei saa töölt vabaks, kellel on muud plaanid. Otsustasime, et kõigile sobiv aeg reisimiseks on veebruaris ning valikusse jäi Sharm El Sheikh, sest seal on soe ning 5/6-st pole Egiptuses käinud ka. Aasiasse nädalaks pole väga mõtet minna.

Kuna tegu oli päikesereisiga(loe: mitte seljakotireis), siis otsustasime AllIn pakettreisi kasuks. Hotelliks sai Cyrene Grand Hotel Sharm El Sheikh-is. Vastas kenasti kodulehel olnud piltidele (arvasime, et Egiptus üllatab meid sama negatiivselt nagu Kreeta hotellgi, aga ei) ja teenindus on ka seal hotellis tähtsal kohal, mis on igati tore ja tegi puhkuse väga meeldivaks.

Asukoha poolest oli hotell veidi linnast eemal, aga meid see konkreetselt ei seganud. Rand oli kiviviske kaugusel ning väga, väga ilus. Kui oli vaja kuhugi liigelda, siis sai takso peale hüpatud. Takso on seal riigis odav, seega ei tohiks see probleem olla.

Kartsin õudselt seda söögi värki. Ma ei saa siiamaani üle sellest toidumürgitusest, mis ma omale Taimaal sisse sõin. Minu õnneks olid kõigil kõhud korras terve reisi vältel ja kuulu- ja hirmujutud ei vastanud tõele, mida Egiptuse kohta kuulnud olin. Isegi Kairos, kus kaks korda kohalikus toidukohas einestasime, oli toit väga maitsev ja meie Euroopa kõhud võtsid selle hästi vastu. Juhhei!

Esimene päev möödus päikesevanne võttes. Ilmaga joppas ikka täiega. Sattusime kuumalaine ajal sinna. Sõbrad käisid eelmine või üleeelmine aasta täpselt samal ajal nagu meie, ainult selle vahega, et meil on kuni 30C sooja ja neil 21C. Täitsa soliidse jumega tulime Eestisse tagasi. Nüüd on see muidugi juba omavoliliselt hakanud ära kooruma. Ütlen ausalt, mina pole sellele oma allkirja alla pannud. -.-.

Tegin enne reisi ka natukene kodutööd selle riigi kohta ja Sharmi kohta üleüldse, et kus võiks käia ja mida teha. Naama Bay-l soovitati ära käia. Käisime, aga mida erilist seal läbi meie silmade küll ei olnud. Viimasel päeval käisime seevastu Old Market-il, mis oli kordades parem sisseostukoht kui Naama Bay, aga sellest juba hiljem.

Esimesel päeval määriti meile pähe massaaž, mida nüüd teisel päeval peale päikesevõttu välja lunastama suundusime. Olin algul veidi skeptiline, ei tea isegi miks.. Tegelikkuses oli kogu see protseduur äärmiselt mõnus ja lõõgastav. Hea meelega oleks teisele ringile läinud. Eestis ei viitsi ju käia, alati on midagi muud ”targemat” teha.

Andruse õde(edasipidi Airi) tahtis väga delfiine näha ja tal õnnestus ühelt egiptlaselt mingi väljasõit orgunnida. Pakkisime asjad, loputasime end veega (mitte ühtegi kreemi, lakki ega muud asja ei tohi nahal olla – delfiinidele ei meeldi see) ja asusime teele. See Dolphina Park oli suhteliselt lähedal hotellile, aga päris kondiauruga asju ära ei ajaks. Vahva kogemus oli! Tasub minna, kui ei ole varem delfiinidega tutvust teinud. Neil oli seal suur bassein, kus nad kolmekesi toimetasid. Meie delfiini nimi oli Steven ja ta on hetkeseisuga 14 aastat vana. Temaga sai sõita ja tantsida, aga seda loomulikult käsu peale. Maksis see näkku 60 dollarit. Basseini ääres krabas mingi vend mu telefoni ja lubas kümne euro eest pilte teha(ise pildistada ei tohtinud). Minu jaoks oli see Egiptuse mõistes liiga kallis, aga leppisime sellega, sest see vend surus nii hullult, et need pildid, mida firma meile teeb, on kallid. Pilte nähes tahtsin ära joosta, päriselt ka. Vana ZOOM’is põhimõtteliselt kõiki pilte, kvaliteet ei kõlba prügikastigi. Ostsime siiski mõned pildid ka Dophina Park tegijatelt. Nendega on vähemalt midagi peale hakata. Neli dollarit maksis üks pilt.

05.02 ootas meid ees tripp Kairosse. Kuulsin Eestis vastakaid arvamusi, kas minna Kairosse või mitte: ”Liiga hirmus, ohtlik, pealetükkivad inimesed jne jne”. Kogu see eelnimetatud rida on täielik müüt. Kairos oli väga rahulik. Ohtlik oli ainult liikluses – kõik autod olid mölgitud. Giid ütles, et odavam on siin katkise autoga ringi sõita – jõudad lihtsalt kiiremini punktist A punkti B-ni, sest Sul pole enam autost kahju ja julged gaasipedaali vajutada. 😀 Ja… Inimesed! Kui palju ma kuulsin Eestis, et miks me ikka Egiptusesse lähme, nii tüütud inimesed elavad seal ja ei lase rahulikult puhkust nautida. Täielik jamps! Inimesed olid äärmiselt sõbralikud ja üldsegi mitte pealetükkivad. Türgis olid inimesed sada korda hullemad! Isegi mina, kes ma olen kohalik juut ja viitsin kaubelda, vaielda, diskussiooni sukelduda kohalikega, suutsin Türgis endast välja minna, sest nad lihtsalt ei andnud rahu meile. Aga see selleks.

Igatahes, sõbranna, kes on Egiptuses 5 korda käinud, soovitas kindlasti see reis ette võtta, aga mitte bussiga. Peaaegu 2 päeva loksumist, võib-olla ka rohkem. Okse. Peale Hispaania bussireisi 7,5h Barcelonast Madridi ja siis hiljem sama reis tagasi…. ütleme nii, et rohkem ei viitsi selliseid sõite ette võtta, kui on olemas teised variandid. Bussireis oleks maksma läinud 145 dollarit per kärss, lennureis 275 dollarit. Lennureis ei olnud just kõige odavam, aga see oli seda raha ja aja kokkuhoidu igati väärt.

PS! Kui tahate Siinai poolsaarelt kuhugi mujale liikuda, tuleb kohe lennujaamas 25 dollarit maksev viisa teha, muidu ei ole võimalik sealt väljuda. Me teadsime õnneks juba Eestis, et püramiidid on kindel must have reis. Kontrollid on päris kõvad – igas võimalikus kohas vehi oma passi ja viisaga. Nii et, olge korrektsed selles osas =)

Äratus oli kell 3 öösel. Istusime oma padjanägudega bussi, mis viis meid lennujaama. Tol hetkel oleks võinud bussireis pikem olla(oleks saanud magada veel), aga meie õnnetuseks asub Cyrene hotell lennujaamale väga lähedal. No mis seal ikka.. Jõudsime siis lennujaama, kus oli vaja hakata neid turvakontrolle läbima. Need on kordades karmimad kui Eestis. Kolm erinevat turvaväravat. Viimases tuleb lausa jalanõud ära võtta. Päris mõnus oli mingi moslemi pere ees seista, kes sokke ei kandnud.. Surviving mode on to the max.

Kohale jõudes suundusime kohe Egyptian Museum of Antiquities-i. Ütleme nii, et omal jõul minnes, oleks palju head infot kaotsi läinud. Tänu giidile oli ringkäik asjalik ja informatiivne. Minul isiklikult oli veel ekstrapõnev, sest just hiljuti võtsime koolis läbi Vana-Egiptuse ajalugu, jumestust ja kõike muud sellega seonduvat. Sain kohe õpitule ka kinnitust päris eksponaatide näol. Soovitan sinna muuseumi minna, saab elust ja olust hea ülevaate.

Lõunat sõime Niiluse jõel. Toit oli maitsev, ei saa nagu millegi üle nuriseda. Äärmiselt meelepärane on see, et egiptlased söövad palju rohelist ning oskavad ”maltsast” ka midagi teha. Baklažaanid, suvikõrvitsad, igasugu juurikalaadsed jne jne..

Nüüd need kurikuulsad püramiidid. Esmalt mainiks ära, et giid hoiatas meid inimeste eest, kes midagi pakuvad või tahavad teid kaamliga sõidule viia. Vanad viivad teid kuhugi karuper*e ja käsevad teil maksta 50 eurot, kui tahate tagasi saada sealt. Samamoodi mingite kujukestega – ütlevad hinnaks 2 dollarit, sa annad raha ja nemad Sulle kujukest ei anna. Küsivad aga kukrust rubla juurde. Ühesõnaga, olge tähelepanelikud.

Püramiidid olid võimsad. Üks blokk oli põhimõtteliselt minu pikkune. Pikkust mul 156cm. Rääkimata veel laiusest. Üks spekulatsioon räägib sellest, et neid blokke veeti ühe kelgulaadse asjaga liiva pealt üles. See puidust sell oli ka muuseumis olemas. Ise arvan, et see pole lihtsalt võimalik, kus mingi puitraamidega saan selliseid raskeid lubjakivist mürakaid vedada jaksaks, inimeste abiga muidugi. Aga still ei tundu loogiline. 

Saime ka kaamli seljas ära käidud. Tegu oli giidi tuttavaga, sellepärast julgesime seda onukest usaldada. Giid ütles, et pilt kaamliga maksab üks dollar. Airi käis otsas ära, tuli sealt alla ja juba sokutati mind looma juurde. Kaamel tahtis mulle mopsu anda, oli alles armas tegelane küll. Andruse ema sai ka kaamliga vajalikud protseduurid tehtud. Hakkasime siis raha juurde maksma. Üks inimene = dollar, aga see mees ei tahtnud. Ütles, et ühest piisab. Ja siis räägitakse, et Egiptuse inimesed on ahned.. ei ole. Väga armsad ja soojad inimesed on tegelikkuses. Lisaks oli see mees juba ise korralik vaatamisväärsus – kogu tema outfit ning vuntsid.

Käisime ka Sfinksi vaatamas, kuna see paikneb püramiidide lähedal. Minus see  millegipärast erilist emotsiooni ei tekitanud. Kurat teab miks. Tore on ikka, et nähtud sai. Linnuke on Sfinksi taha kirja saadud.

Vahepeal käisime kuskil papüüruse muuseumis, kus enamus aja tegeleti hoopis müügiga. Ma ei viitsi sellest pikalt rääkida, sest see oli kaunis mõttetu käik. Kui oleks juba oma uues kodus, võib-olla oleks siis midagi uue kodu seinale ostnud. Hetkel pole täit ülevaadet korterist, ei julge niisama suvaliselt asju kokku osta ja Komeedi tänavale pole enam ka mõtet, peame juba esimeseks märtsiks siit läinud olema. Nuuks.

Õhtut sõime kohalikus söögikohas, mille vaade on miljoneid väärt.

Peale õhtustamist oligi juba aeg lennujaama sõita. Olime selleks ajaks juba kaunis väsinud. Saime tund aega seda liiklust nautida. Siinkohal mainiks ära, et Egiptuses sureb igal aastal tuhandeid inimesi ja vigastatute arv küündib kümnetesse tuhandetesse. Giid ütles naljatades, et igal inimesel on peakolus enda reeglid, mille järgi ta sõidab. Avariide kohta mainis nii palju, et peale kokkupõrget karjuvad ja sõimavad üksteist. Kui see tehtud, siis  kallistavad ja suruvad kätt, sest Allah on nad ellu jätnud ning tervisehädasid keegi kaela ei saanud. Lõpetuseks jalutavad lihtsalt autosse tagasi ja sõidavad edasi.

Hotelli tagasi jõudes oli kell juba 22:30. Mulle hullult meeldib see tunne, kui oled täiesti surmväsinud, et isegi jalad surisevad, ja siis saad voodisse pikali minna. Mesimagus uni ründab ja viib sind unenägude maailma.

Järgmine päev käis seltskond para… khmkm, ei tea mis selle nimetus on. Hõljud veekohal langevarju(see maksis 40 dollarit nägu) abiga. Kuulsin, et suht mõttetu oli. Ma ise magasin samal ajal hotellitoas, seetõttu ei saa omapoolset kommentaari siia lisada. Airi, Kaido ja Andrus käisid veel mingi kolmese tuubiga mööda vett hullamas. See olevat olnud kordades lõbusam ja ekstreemsem kui see langevarjuga hõljumine. Kahjuks ei oska selle hinda öelda, kuna saime selle tasuta delfiinimehe käest.

Õhtul käisime ”Ostukeskuses”, mida soovitas meile reisikorraldaja. Saime selle ”tasuta”, et Kairo tripi neilt võtsime. Tasuta lõunaid pole olemas, va see tuubisõit, kus Andrus, Airi ja Kaido käisid(kuigi usun, et me maksime defiinide külaskäigu viisakalt üle ja siis ”heast südamest” saime selle atraktsiooni tasuta). Igatahes, viidi meid kuhugi maja ette, kus antakse Sulle reisikorraldaja silt ja võid AINULT SEALT endale asju osta. Me tahtsime üle tee turule saada ja sinna reaalselt ei lubatud minna. Kaupmees ütles, et teda ei huvita, et meile pole midagi räägitud. Nägin siis esimest väga ülbet inimest Egiptuses. Keskuse valik oli väga halb ja kaardiga seal pärapõrgus ka maksta ei saanud, kuigi tegu oli ”poodlemispaigaga”.  Sõitsime sealt natukene edasi ning palusime autojuhil 100 kohaliku eest peatus teha, et saaksime seal turul siiski ära käia. Paraku polnud meil enam sularaha ja ostudeni ei jõudnudki, aega oli ka ainult 30 minutit. Kogu see tripp läks ikka täiesti aia taha meil. Järmine kord oleme targemad.

Eelviimaseks päevaks planeerisime snorgeldamise ja sukeldumise koos Sinaistar‘iga. Väga lahedad eesti tüübid toimetavad nii Sharm El Sheikh-is kui ka Hurgadas. Hooaja alguse puhul oli proovisukeldumine 45EUR(muidu veidi kallim) ning snorgeldamine 30EUR ja selle sees oli ka mõnus kõhutäis laeva köögitoimkonna poolt. Siinkohal soovitan soojalt neid – hea korraldus ja mis peamine – suhtluskeeleks on meie emakeel. See andis asjale palju juurde, sest kuuesest seltskonnast kaks oskavad ainult vene keelt ja kaks ei saa inglise keelest aru. Ühtepidi on tõlkimine tüütu ja teiseks see ka, et tõlkimisega läheb palju infot kaotsi. Hotelli juures püüti meid ikka meeleheitlikult ümber veenda, et me maksame liiga palju, õnneks me jäime endale kindlaks, sest eesti keelne teenus oli seda kuhjaga väärt.

Viimane päev kulus grillimisele-tsillimisele ning õhtul käisime veel Old Market-il, mida soovitati kohalike poolt sisseostude tegemiseks. Mainisin seda kohta ka juba postituse alguses. Kaupmehed ei olnud tüütud, valikut oli palju ning lisaks asus seal silmailuks ka üks väga sulni vaatega mošee. Kõik muud ostukohad jätke vahele Sharm-is, minge sinna, ausalt! Lisaks on seal odavam kui kusagil mujal.

Kokkuvõtvalt jäime me kõik reisiga rahule ja see, mida kuulnud olin, ei vastanud tegelikkuses tõele. Mainiksin veel seda, et kahekesi on küll tore reisida, aga mõnusa seltskonnaga on rändamine ikka kuhjaga lõbusam! Ma ei saanud arugi, kui juba nädal aega Egiptuses minust mööda vuhises.

Olge paid, ma hakkan nüüd asju edasi pakkima. Palju on veel teha. Viimane saunaskäik kallis Komeedi kodus ootab ka veel ees.

Olen vahepeal siia külma Eestisse tagasi saabunud, ütleme nii, et väga ei igatsenud siia tagasi. Ainuke, keda näha tahtsime oli meie koer. See oli reaalselt esimene reis, kus ma viimased kaks päeva koju ei igatsenud.

Laenutasime auto, mõtlesime, et idekas, saime hea hinnaga. Hotellis olles kuulsime teistelt eestlastelt, mis hinnaga nemad autosid laenutasid, siis pani ikka kukalt kratsima küll. Seega soovitan alati natukene ringi vaadata, mitte kohe esimesest kohast omale auto võtta. Me saime sellega viisakalt vastu näppe..

Tripp see-eest oli üüüüberlahe! Sõitsime Lassithi Platoole, kuid kohe ei hakanud seda imelist vaadet jäädvustama, sest arvasime, et tuleme niikuinii samasugust teed kaudu tagasi ja küll siis jõuab neid pilte ka seal teha. Seda aga ei juhtunud.

Suundusime edasi Dikteoni koopasse. Platoo lähedalt pidi mingi matkaradalaadne tee minema, kuid ma ei leinud seda üles ja ei hakanudki pikemalt seda otsima. Teeviiteid on neil äärmiselt vähe ja need ei torka üldse silma, seetõttu on turistidel päris raske neid vaatamisväärsusi üles leida. Õnneks meid aitas WAZE.

Kui peaksite Kreetale sattuma, siis seal koopas võiks küll ära käia. Esmalt, see koobas asub juba imeilusas kohas, kus on reaalselt miljonivaade. Lisaks räägitakse veel, et Zeus on seal koopas sündinud. Zeusi ema peitis oma lapse sinna koopasse, kuna muidu oleks Zeusi isa (Kronos) lapse ära söönud. Kui koopani jõudsime, tundus ta selline väike ja mõttetu, kuid tegelikkuses oli see päris suur. Allapoole minnes läks õhk päris niiskeks ja külm oli seal ka, ilmselgelt. Koopa sügavamas osas olid stalaktiidid, stalakmiidid ja soolajärv, kuhu inimesed oma münte on loopinud ning midagi ühes viskamisega ka soovinud.

Tagasi sõites käisime veel ilusaid merevaateid kaemas. Tõesti superilus saar, kus oma puhkus veeta.

Järgmine päev läksime Jimny-dega off-road tripile. Püüdsime seda tühistada (õnneks ei saanud, muidu oleksime oma 200 eurost ilma jäänud), sest mõtlesime, et külastame neid samu kohti, kust me juba eelmine päev ise oma jõududega ära käisime, aga õnneks mitte.

Sõitsime mööda mägesid kruusasel teel, päike kõrvetas peanuppu, aga väga mõnus oli sellegipoolest.

Jõudsime külakesse, kus elas üks vahva Kreeka pere. Meile räägiti sellest, kuidas nad kitsede eest hoolitsevad ja mismoodi nemad kitsepiimast juustu valmistavad. Seal kohapeal oli ka üks imeilus suuremat sorti veekogu, kus võis end karastada. Me paraku keeldusime sellest.

See kohalik pere valmistas meile ka lõunasöögi. Peaks mainima, et Kreeka toit on suhteliselt sarnane Eesti omale. Söögiks pakuti küülikuliha riisi ja salatiga. Lisaks sai maitsta nende valmistatud tigusid, mida ma ka proovisin. Andrus pooleldi öökis kõrval, kuid mulle maitsesid need molluskid. Me moodustame omavahel hea combo – kõik, mis minu jaoks suhteliselt mõttetu ja maitsetu(loe: igavad toitud, mis koosnevad kartulist ja lihast + makaronid hakklihaga ja makaronid suitsuvorstiga), meeldivad Andrusele ja kõik, mis teda lausa öökima ajavad (loe: kõik kapsalised, molluskid ja muud imelikud tegelased), meeldivad mulle. Kunagi mingit kaklust toidu osas pole. Külmkapist keegi kellegi asju ära ei söö. Luksus, ma ütleks.

Sõime kõhud täis ja hakkasimegi juba tagasi liikuma. Ei hakka siia kõike asju üles täheldama, mida giid rääkis, selleks tuleks ikka ise kohale lennata. Usun, et te ei kahetse. Käisime veel ühes poes, kust sai kohalike käest külmpressitud õli. Midagi tuli ju Eestisse perele ka tuua, sest mingit pudi-padi äri väga Kreetal ei olnud. No ja ütleme nii, et kvaliteetne õli ongi palju parem kraam, kui mingid kaltsud vms. Nagu üks mees ja ta naine mainisid, et nad on juba mitmendat korda Kreetal ja õli ostmine on kohustus, aga seda kasutavad ainult siis, kui on külalisi koju oodata. 😀

Viimased kaks päeva lebotasime päikese käes. Muidu oleks veidi veider, et käin soojal maal puhkamas, aga samasugune kriitvalge nägu ikka peas nagu minnes oli. Nüüd ikka sõbrannad maininud, et olen paar tooni tumedam. Jee!

Kokkuvõttes oma juttu, tahaksin öelda, et ootan juba aega, millal sinna tagasi saab. Eesti ilm on ju nii masendav, et tahaks juba ära siit. Võib-olla järgmine kord ainult teisele saarele. Santorini on mul pikemat aega hingel.. aga eks näis.

No Tervist.

Olen vahepeal viisakalt laiska pannud blogimise osas (loe: väga palju tööd teinud), aga püüan seda jälle parandada. Kõik on uus septembrikuus, right?

Käisime semudega paar nädalat tagasi Tartus. Mõtlesime, et teeme ühe kultuurse päeva omale.

Olin nii elevil, kuna polnud ammu-ammu Tartus käinud. Kes teab isegi, mis ajast täpselt.. Arvasin, et suur igatsus oli tekkinud mul seoses selle linnaga. Tartu aga jõudes sain aru, et ma olen kogu selle aja vältel igatsenud neid inimesi, kellega omal ajal Tartus elades väga hästi läbi sain, kuid nüüd on meie teed lahku läinud. Aeg ajalt ikka mõtlen nende peale, et kuidas neil läheb ja millega nad tegelevad. Täiskasvanud inimese lolli ajuga ei julge ju ühendust ka võtta ja otse küsida, tuleb ikka oma jõududega stalkida (seda kõige heatahtlikumas mõttes). Hõõ-hõõ.

Ühesõnaga, esmane plaan oli Eesti Rahva Muuseum’is ära käia ja kui aega üle jääb, siis ka kiirelt Teaduskeskus Ahhaa’s ringi vaadata. Jõudsime õnneks palju rohkem, kui meie prognoos seda lubas. Juhhei!

Eesti Rahva Muuseum, millest on nii palju räägitud.. Ausalt öeldes.. Ma pettusin selles ja ülejäänud kamraad samamoodi. Meedia on selle muuseumi nii-nii üles putitanud, et ootused olid EOS väga kõrged ja tegelikkus ei vastanud nendele ootustele. Mõtlesime, et kui jõuame nelja tunniga asjad üle vaadata, siis on hästi läinud. Pooleteist tunniga oli ring peal. Me ei suutnud uskuda, et hoone on nii suur ja vaatamist kaunis vähe võrreldes sellega. Ma ei hakka midagi konkreetselt mainima, minge käige ikka ise ära. Meelde jäi mulle vaid üks näitus, kus oli kujutatud eesti kuulsuseid. Imeilusad tööd ja juba selle näituse pärast oleksin ma nõus ERM’i tagasi minema. Võib-olla oleks pidanud kasutama giidi abi, siis oleks ehk ringivaatamine veidikene produktiivsem olnud. Kunagi, kui sinna uuesti lähme, oleme targemad.

Avastasime, et kohe ERM’i kõrval asetseb Tagurpidi Maja. Meie teadmata oli see just-just oma uksed avanud ning saime seda maja ka kohe uudistama minna. Päris tüütu oleks olnud, kui oleksime pika ninaga jäänud. Meie seltskond hääletas ühehäälselt selle 15-minutilise ringkäigu Tagurpidi Majas vahvamaks kui ERM’i külastuskäigu. Vaatamist seal majas jagub! Kõik on väga detailselt ehitatud. Küll aga pidage meeles, et seal majas hakkab pea ringi käima ja võib paha hakata. Mul oli näiteks veel pikka aega kahtlane olla, kui sealt ära tulin, aga see kõik on seda väärt!

Vahepeal käisime keha kinnitamas ja siis suundusime edasi Teaduskeskus Ahhaa’sse. Väga hea mulje jättis mulle, päris ausalt. Tegevust jagub isegi täiskasvanutele.

Päris naljakas oli üks koopalaadne tuba, kus kellelegi toas viibijatest antakse õhupall katki teha ning samal hetkel, kui õhupall lõhkeb, tehakse pilti. Need näod, mis pildile jäid, olid ikka äärmiselt naljakad. Tegime mitu tiiru kohe. Vahva atraktsioon oli ka ühe jalgaratta näol, mis peaaegu et laes eksisteeris. Nii tore oli vaadata neid inimesi, kes kõik all siblisid ja erinevate tegevustega aega veetsid. Selle jalgratta juures tooksin esile selle, et vanemad võiksid veidi rohkem peaga mõelda, mitte lapsi iga asja peale saata. Ahhaa töötaja ütles ühele isale, et ära saada oma last sinna, et ta ei ulata isegi jalgu pedaalile panna. Juhtuski see, et jalgratas jäi poolel teel seisma, laps hakkas seal loomulikult paaniliselt nutma, sest ta oli ju ilmselgelt väga kõrgel omadega. Isa tõmbas lapse nöörist tagasi enda juurde, samal ajal irvitades. Väga inetu intsident igatahes. Ära tee lapsi, kui Sa neid ei taha. Ausalt. Kondoome saab tasuta ka, kui raha selleks ei jätku.

Käisime ka teadusetendust vaatamas. Väiksematele tore, suurematele ehk natukene igav. Vähemalt on linnuke kirjas, et see ka vaadatud sai.

Kõige enam avaldas muljet mulle üks liikuv näitus ”Ahhaa, inimkehad!”, kus sai tutvuda luustiku, lihaskonna, hingamissüsteemi, närvissüsteemi ja veresoonkonnaga. Lisaks sai näha loote arengut etapi kaupa ning ekraanidelt lugeda väga põnevaid fakte inimesest üleüldiselt. Tasub kaema minna.

Milline linn(ad) järgmisena ette võtta? Oskab keegi midagi soovitada, kus kindlasti Eestimaal ära käima peaks?