Home Blog

Meie pulmad #kolopulm 13.08.2021 – 15.08.2021

By
Liina Kolomainen
-
0

Meil on tänase seisuga täpselt kuu möödas kogu sellest pulmatrallist ja ma otsustasin selle puhul ennast lõpuks kokku võtta. Alustan algusest. Ma ärkasin juba kell 6 üles, sest pidin Laitses juba kell 8:00 meigis olema. Oleks saanud ka hiljem, aga logistiliselt oleks väga keeruliseks läinud, sest keegi pidi lapsi hoidma ja vanaemad said seda sedapidi paremini teha. Kuna, kui mina oleks hiljem meiki ja soengusse läinud, oleks see aeg pildistamisesse sisse sõitnud ja kõik oleks halvasti välja kukkunud. Pulmakorraldaja küll muretses, et ma ennast lõhki ei tõmbaks, aga õnneks ei seganud need vähesed unetunnid kordagi mind õhtu jooksul.

Miks just Laitse Loss? Mul oli tegelikult algul soov teha sellised boho-stiilis pulmad, aga see on praegu liiga popp ja ma tahtsin kursi 180 kraadi pöörata ja muuta seda, et midagi teistmoodi teha: midagi elegantset, aga samas stiilset ja modernset. Vaatasime siis mitmeid losse, kus võiks pulmi korraldada, aga põhiteema seisnes selles, et ca 100 inimesele on VÄGA raske Eestis majutust leida. VÄGA raske. Ausalt. Laitse jäigi seetõttu võtjaks, et lossist üle tee asub Graniitvilla, mis mahutab 30-50 inimest ja Laitsesse mahub koos lisavooditega umbes 50, veidi rohkem ehk.

Laitse Lossi kasuks sai otsustatud veel mitme asjaolu pärast:
1) Laitse Lossi perenaine Raili oli nii-nii meeldiv inimene ja me leidsime kohe ühise keele. Särav, armas ja tragi naine. Esimesel kohtumisel rääkis kohe majavaimust meile.. Natukene tekitas kõhedust, kuna me pole skeptikud, aga pigem ikka ei uskunud. Nüüd usume! Aga sellest juba hiljem, mis meiega seal juhtus, st pulmakülalistega.
2) Pole väga kaugel Tallinnas
3) Pulmapidu ei olnud ainult ühes kohas. Tseremoonia oli õues, söömine sees, pidu sisehoovis. Sellist lahendust kiitsid enamus pulmakülalisi. Ei olnud sellist laua taga kükitamist terve õhtu.
4) Lossis on alumisel korrusel saun ja mullivann. Kuna Andruse üheks sooviks oli, et PIDU PEAB OLEMA 2 ÖÖD, siis lootsime väga, et võiks mingisugune saunavõimalus olemas olla. Mullikas oli muidugi suur pluss lisaks.
5) Avar ja mõnus suur hoone, kus oli liikuda mugav. Mitte selline pisike talukompleks vms.

Ma kohe tulen põhipäeva juurde tagasi, aga mõtlesin praegu, et räägin veidi meie valikutest, miks ja mida jne.
1) Pulmakorraldaja Aet.
Toimetab DreamDay Stuudio ridades. Pulmakorraldajat valides, oli mu valik kiire. Hea tuttav Denim Dreamist kirjutas mulle ja naeris, et meie kallis Aet on ju pulmakorraldaja. Ma ei tea, kus koopas ma elanud olin, aga kuidagi ei viinud kokku, et just tema DreamDay tiimis on (ma olin varem DreamDay instat piilunud). Aet töötas varem kujundusjuhina ja me olime ka koos Denim Dreami ridades tööd teinud. See andis mulle selle kindlustunde, et Aet mõistab minu olemust ja teab, milline inimesena olen, mida tahan ja kuidas tahan. Ma ei pidanud pettuma. Ta tegi kõik vajaliku ja rohkemgi veel. Mu meelest oli tema see võtmeisik, et meie pulmad oleksid sellised nagu nad olid. I-M-E-L-I-S-E-D! Me oleme Andrusega talle nii-nii tänulikud tehtud töö ja vaeva eest, et ta eeskätt just minu unistused ellu viis. Siinkohal mulle meeldetuletus, et tahan endiselt veel Aetu korra näha. Uhh, käime see nädal Saaremaal ära ja siis pommitan teda. Ehk on tal nüüd veidi rahulikum ka. Suvi on ju pulmakorraldajatele hullumaja. Igatahes, kui te tahate väga tugeva visuaalitunnetuse ja korraldusvõimega pulmakorraldajat, võtke temaga ühendust. Aet on iga oma senti väärt ja rohkemgi veel.
2) Pulmaisa.
Noh, kes mind jälgivad läbi mingi kanali, teavad, kui palju meile Tõnis Niinemets meeldib. Lausa nii palju, et me pidime algselt peo pidama 23.07, aga Tõnisel oli see kinni. Ainukesed vabad kuupäevad olid 13 ja 14 august. Andrus polnud nõus kedagi teist omale pulmaisaks võtma ja nii me selle kuupäeva ümber muutsimegi, et Tõnis saaks meie pulmaisa olla. Kui nüüd välja jätta see, et Tõnis meeldib meie perele niikuinii, siis tema nimi ja tuntus tagab selle, et ta ei saa mingit käkki kokku keerata, sest seal on tema nimi taga. Eestis on väike ja jutud liiguvad kiiresti. Me käisime ühes pulmas siin mõni aeg tagasi, kus pulmaisale maitses liiga palju alkohol ja oli liiga familiaarne pulmakülalistega. Jama ühesõnaga oli. Pruut oli väga pettunud, sest Sul on ju mingit ootused sellele inimesele, kes kogu seda tähtsat päeva vedama hakkab. Aga see selleks.
3) Esinejad.
Mari Jürjensiga oli selline lugu, et algul mõtlesin ma, et meil pole tseremooniaks muusikut vaja ja siis jupp aega hiljem tundsin, et kuidagi feil tulnub makist mingi muusikapala panna. Aet pakkus mulle Mari Jürjensit ja ma naersin, et appi, kuidas ma ise tema peale ei tulnud. Ta on minu suur-suur lemmik juba kiviajast. Pole inimest, kellele Mari muusika ei meeldi. Mõeldud, tehtud!
Andruse kolmas soov oli Koit Toome. Kuna me hakkasime juba aastakese ette oma pulmapidu planeerima, siis meie õnneks oli KOIT veel vaba. Trussi sõprade seas on selline lahe lause liikumas: KOIT ON MEIE TOIT. See ütleb kõik. Koit oli õhtu staar. Naersime hiljem, et nüüd, kui meil mingi suurem pidu tulemas, siis Koit Toome on nüüd meile nagu need hotellides olevad veepudelid, mis on complementary alati olemas. Enam Koiduta ei saa.
Algselt oli soov ka Terminaator esinema kutsuda, aga nad olid juba aasta ette sellel kuupäeval broneeritud. Tahtsime ühte esinejat veel ja kuna meile Shanon ka megalt meeldib, siis tulid nemad kohe valikusse. Shanoni tugev eelis on see, et isegi kui inimesed pole Shanoni fännid, oskavad kõik kaasa laulda. Olgugi, et neil oli kuskil Tartus samal päeval kontsert, olid nad ikkagi nõus meie pulma esinema tulema. Oleme tänulikud selle eest.
DJ Erki Kukk. Teda soovitas meile Aet. Me tahtsime kedagi sellist, kes oskaks seinast-seina lugusid mängida ja Erki seda muidugi oskas. Võtsime ta ka teise päeva DJ-ks. No super-super. Kõik lood, mida küsisime, need ka saime. Mitte nii, et DJ saadab su kuu peale oma soovidega. Tugev soovitus meie pere poolt =) + Ta möllas kogu tehnika ja valguse ja lava ja kõige muu tüütusega, mis artistidega kaasas käib.. just tehniliselt. Ma ei kujutaks ette, kui ma oleks pidanud ise kuskilt mingit tehnikavärki broneerima jne. Jeebus-Jeebus. See teema on hullem kui hiina keel mulle. Ehk siis, kui teil on vaja lava ehitada, valgust kuhugi panna või muud tehnikaabi ürituste osas, siis kirjutage Erkile.
4) Outfitid.
Andruse osas teadsime kohe, et selle smokingu laseme me õmmelda. Juhuslikult guugeldasin ja leidsin sellise koha nagu Just4You Moestuudio. Nad vastasid KOHE ja ega rohkem polnudki vaja otsida. Aega ka enam väga polnud. Selle koha leidmine oli ka nagu väike lotovõit. Nii hea teenindus, ülikvaliteetne töö, kiire ja lisaks olid nad ka väga abivalmid. Tegid lisaks kiirkorras poistele vestid, peiupoistele kikilipsud ja viimasel minutil veel rätikud ka pintsakute sisse. Kõik järgnevad ülikonnad, smokingud.. you name it.. laseme seal õmmelda.
Minu kleidid. Ma ostsin peokleidi ammu ära, aga põhikleit oli veel puudu. Tahtsin hullult Lätti minna, aga piirid olid ju kinni ja aeg muudkui tiksus. Paljud uurisid, et miks ma siis õmmelda ei lase, aga no, mida ma õmblen, kui ma ei tea, mida ma taha õmmelda 😀 Mul polnud halli aimugi, milline see kleit võiks olla. Teadsin, et selline a-lõikeline ja natukene ”kohev”, et lossipulma sobiks, aga see ka kõik. Paljud jälgijad mõtlesid, et ehk tuleb pükskostüüm ketsidega jne, aga ei. Ma teadsin kohe algul, et ma tahan väike nunnu printsess oma pulmapäeval olla. Et pildid oleksid ajatud ja ka 50 aastat hiljem, kui poisid meie pulmapilte vaatavad, ütlevad, et ossanuga, päris kenad ja stiilsed vanemad meil. Ketsid on vb 50a pärast eilne päev… who knows.
Ma olin tegelikult juba kahes pruudisalongis käinud enne õige kleidi leidmist, aga ühes salongis lihtsalt polnud seda X-faktoriga kleiti ja teises suruti liigselt müüki peale mulle. Kolmanda salongi külastus oli täpselt see õige. Kleidi ostsin OHMYBRIDE’ist. Mul oli kaks kleiti, mille seast ma selle õige valisin. Sisimas teadsin, milline see õige on, aga ema surus ühte valget kleiti, mis oli megakena, aga ta oli lihtsalt tavaline valge. Ja hiljem kuulsin, et seda kleiti telliti see suvi 10tk. Muideks, mu enda kleit ei olnud üldse minu valikute seas, sest seal olid tikandid valet värvi ja ma viskasin kohe selle mõtte peast, kuigi tegumood meeldis, kui mulle seda näidati. Ja.. kui mulle öeldi, et tikandid saab kõik ümber teha… Ma tahtsin natukene mõtlemisaega, aga broneerisin oma kleidi ikkagi ära. KLEIDINÕUSTAJA (ma ei tea, kuidas õigesti nimetada), ÜTLES ISE, et võta aega ja mõtle, ei surunud kuidagi mulle kleidi ostmist peale. Juba see žest võitis mu südame. Ja ta helistas mulle paar päeva hiljem ja ütles, et see valge kleit on ostetud. Ma sain aru, et minu kleit. Mu süda jättis lööke vahele ja siis sain kohe aru, et mida ma teen…
DAAHHH, LIINA OSTA SEE KLEIT ÄRA. Ütlesin kohe, et uhh, vedas, et see valge osteti ära, mitte see, mis oli mul broneeringus. Tikandid tegi ümber Gurjanova Disain. Ta teeb igasugu käsitööehteid pulmadeks + siis pärlitööd jne. Mina ei pidanud ise kleiti kuhugi viima ega ära tooma, selle eest hoolitses OHMYBRIDE tiim.
5) Sõrmused. Sõrmuste kohta tegin juba natukene aega tagasi eraldi postituse. TSEKI SIIT
6) Catering. Võtsime söögipoolise Laitse Lossist. Jäime väga rahule. Teise päeva õhtusöök oli ka esmaklassiline. Meil sain õhtusöögi ajal küll kartulid korra otsa, kuna me ei oodanud sellist tormijooksu toidule, aga õnneks lahendati kõik kiirelt Laitse meeskonna poolt. Tõesti, suur kniks Laitse Lossi meeskonnale! Ma küsisin mitu korda neilt igasuguste erinevate küsimuste osas abi, keegi ei pööritanud silmi, sain kohe abi ja kõik olid nii abivalmid.
7) Fotograaf. Rene Riisalu. Meie esimene valik oli muidu Fotoraat, kuna nad on meie perega harjunud ja Andrus on nendega harjunud. Teate ju ise, et meestele ei meeldi pildistamine ja kaamerad, siis oleks kena, kui on juba tuttavad näod ees. Aga nad ei saanud ja õnneks jälle TÄNU PULMAKORRALDAJALE leidsime õige inimese. Ma pole ise kindlasti Rene otsa komistanud. Mulle meeldis tema puhas stiil. Ma teadsin kohe, et tahan AJATUID pulmapilte. Liigselt töötlemata pilte. Puhtaid värve. Me saime need. Muidugi suur osa pilte on veel tulemata, saime ainult mõned ilupildid, aga eks ma ootan ja küll ma siis lisan neid vaikselt juurde Instasse ja Näoraamatusse. Andrus kiitis ka õhtu lõpus, et Rene oli ikka väga tsill ja nii mugav oli temaga pildistada.
8) Videograaf Sofja Kostenkova. Temaga oli lihtne. Ma teadsin teda juba siis, kui ma Narvas veel elasin. Ma olin mingi 14, kui Sofja video asjadega möllama hakkas. Ma juba siis teadsin, et temast saab tegija. Mu sisetunne ei vedanud alt. Võtsin küll mõned muud pakkumised ka, aga jäin Sofjale kindlaks. Lisaks meeldis mulle see asjaolu, et eestlased pigem ei tea teda niimoodi ja mul on see eelis, et tema videode uputust pole kuskil veel. Tal on ka pulmainsta, mine tšeki, kui huvi pakub =)
9) Meik ja soeng. Minu meigi ja soengu tegi Maret Ubaleht. Ta ei vaja tutvustamist. Tema käekiri on nii minu tegu ja minu nägu. Jäin väga rahule.
10) Maguslaud. Tellisime selle Zefiir Peokorralduselt. See nägi nii-nii ilus välja. Maitsev ka muidugi! Pulgakoogid, makroonid, karamelliekleerid, palvovad ja šampanjaga tehtud magustoit-tarretis. Algul, kui mulle testkarbike toodi, olin jube skeptiline. Aga põhjuseta. See oli retsilt hea.
11) Florist Marju Avamere ja tema tiim. Aedu kuldaväärt leid (jälle tuletan teile meelde, et võtke omale pulmakorraldaja, soovituslikult Aet :D) Uhh! Need lilled… kogu töö oli imetlusväärne. Pruudikimp kui badass.. Pruutneitsite omad.. Uhh! Mega! Viisin mingi osa koju ka peale pulmanädalavahetust. Marju hiljem kirjutas mulle, et ta on nüüd roosaga palju parem sõber tänu meie pulmapäevale 🙂



Siinkohal teen juttu meie pulmavärvidest. Teadsin kohe, et üheks värviks saab roosa… ja must.. Aet soovitaks ka bordood, aga ma algul ei tahtnud ja hiljem Pinterestis kolades, otsustasin ikkagi ümber. Aedul oli õigus. Bordoo andis nii palju särtsu juurde.
12) Magic Mirror sai Fotostopist tellitud. Minu meelest on fotoboks MUST HAVE pulmapeol. Lisaks saab pildid paluda lisada kohe pulmaalbumisse ka =)
13) Kutsed, laegas ja album. Kutsed olid küll ilusad, aga pea 750 eurot nad minu jaoks väärt ei olnud. Kuna meil oli pulmalehekülg ka olemas, siis tagasi vaadates, mõtlen, et oleks vist pidanud ainult pulmalehe kasuks ikkagi otsustama. No mis seal ikka, suva. Pulmalaegas ja album. Need tegi Ameli Home and Craft. NEED OLID IMELISED. TÄPSELT SELLISED NAGU MINA TAHTSIN. Oleks pidanud temalt kutsed ka võtma, usun, et ta oleks midagi sarnast teinud, ainult, et hind oleks 3 korda odavam olnud. Tahaksin öelda, et järgmine kord olen targem, aga järgmist korda ei tule ju :D:D ÕNNEKS. Väga, väga soovitan tema tehtud käsitööd. Nii ilus album ja laegas!
14) BAAR. HULKURBAAR. ISSUKESEKENE, kui tuusad kutid kogu seda asja vedasid seal. Nad olid kauem, kui palusime, tegid ükskõik, mis kokteile parasjagu taheti. Põhikokteilid olid ka megad. Mustikamohhito, mingi passionikokteil(megahea), ja siis veel mingi. Tom collins? Igatahes, iga jook oli omal kohal. Need kaks kutti Hulkurbaarist olid juba omaette vaatamisväärsus. Nii hea vibe, nii head kokteilid. Vägev. Me olime väga rahul Andrusega. Kui peaks mingi suurem üritus tulema, siis need poisid on väärt kutsumist.
15) Kingitused pruutneitsitele ja peiupoistele.
Peiupoiste hommikumantlid tellisime PRII-st. Mõtlesime kohe, et mingit tilu-lilu ei viitsi kokku osta ja ostame midagi, mis võiks päriselt kasutusse minna. Tegu on eestimaise firmaga. Hommikumantel pole selline paks, vaid mõnus õhuline ja meeldiv nahale. Siinokohal hea idee teile. Novembris on isadepäev, meestepäev.. Jõulud tulevad… Nii äge kingiidee minu meelest =)
Tüdrukutele lasin teha Graf Disainil nimelised riidepuud. Nimelised hommikumantlid (mul ei tule hetkel meelde see koht, kust Aet need tellis) (aga eks see oli rohkem selline teema, et ma saaksin oma ägedad pildid oma naistega tehtud :P), minu lemmik näosprei Jane Iredale oma. Panin lingi, et juba EOS ära hoida kirjade kirjutamist 😀 Kehapoes praegu soodukaga see, minge hulluks. See on tõesti nii hea meigikinnituseks ja näovärskenduseks, kui on palav. Lõhnab imeliselt. Ja siis põhiasi, mis neile kingitud sai: Lavendly siidtoodete komplekt. See on hea näide sellest, et mulle saadetakse midagi ja ma hiljem ostan neilt ise. Lavendly tüdrukud tegid mulle kingituse ja ma olin nii vaimustunud siidipatsikummidest ja sellest silmakattest, et see idee, mida pruutneitsitele kinkida sündis päris ruttu. Jätkuvalt tahtsime midagi kinkida, mis PÄRISELT kasutusse jõuab, on kvaliteetne ja ilus, nahale mõnus ning mille üle ise õnnelikud oleksime. Ahjaa, ämmale ja minu emale tegime meigi ja soengu välja. Lisaks pidasime ka kahte sünnipäevalast meeles. Nii tore kokkusattumus. Kaido sai 29 ja onu Leo sai 71. Kokku 100. Hea ajastus ikka.

Nüüd sain vist need punktid nimetatud ja nendele ei pööra rohkem tähelepanu.

Sain oma meigi ja soengu tehtud eks. Siis läksin hommikust sööma. Peale seda aitas mind Liiška riidesse, et Andruse ja Renega pildistama minna. Sofja ka muidugi. Otsustasime, laste heaolu silmas pidades, et teeme enne tseremooniat pildid ära ja näeme üksteist pulmariietuses. Kahekesi saime tehtud, siis tegime ka juntsudega pildid ära.

Siis pruutneitsitega, peiupoistega. Kõik koos, eraldi jne. Vahepeal pidin kleidi korra seljast ka ära võtma, et me oma hommikumantlipildid plikadega tehtud saaks. Jube tüütu oli, aga no pole viga. Kohe ei saanud, kuna kõik ei teinud meiki ja soengut Kaisa või Mareti juures. Aeg lendas tegelikult turbokiirusel. Mul oli tore, ma olin õnnelik. Siiamaani tuleb heldimustunne peale, kui sellele päevale mõtlen. Tseremoonia lahendasime nii, et poisid läksid ees ja siis tulime meie tüdrukutega järele. Mina ja mu lapsukesed kõige viimastena. Hea feil oli ka, me pidime valge vaiba pealt tulema, aga no ei tulnud, läks sassi. Teadsin, et asi kisub emotsionaalseks, aga rahustasin ennast sellega, et mu kõnes oli paar vaimukat nalja ja lootsin, et see võtab pinge maha. Jalutasin siis sirge seljaga kohale, viskasin poisid vanaemade kätte ja nägin, et nad nutavad. Mõtlesin, et eeee… okei…. mis siin toimub? Seisin Andruse ette ja Truss oli full pisarates. Vaatasin ringi ja kogu ülejäänud seltskond oli pisarates. Eee.. mm.. Klimp on kurgus. õõh, pisarad on silmas. Jessus. See emotsioon ja õhkkond oli ikka nii võimas seal. sellist asja ei koge vist kunagi enam.

Tahtsin esimesena alustada, sest teadsin, et mu mõni labane, aga asjakohane nali võtab NATUKENEGI seda pinget maha. Arvestades, et ma kirjutasin selle kõne päev enne kell 23:30, siis jah, vedas, et mul mingi vaim peale tuli. Kõne oli lahe. Võib-olla jagan mõne insta pildi all, kui see sinna ära mahub. Andruse kõne oli siiras ja armas. Hästi eriilmelised kõned olid. Saime mõlemad kiita. Kõned saime tehtud, sellega sai ühe pinge maha. AGA PÕHIJURA NIMEGA BACHATA 😀 OLI VEEL EES, aga sellest hiljem..

Peale tseremooniat läksime lossihoovi, kus Mari juba ootas ja laulis.. Kõik said meid õnnitleda, kallistada, paar sõna poetada, klaase kokku lüüa. Peale seda läksime pildistama. Kõiksugu grupipildid lossihoovis. Tüütu tegevus, aga kindel vajaduspõhine tüütu tegevus. Sisehoovis oli Tõnis rahvaga suhtlemas. Ma ei tea, mis seal täpselt tehti… Ma olin grupipiltidega ametis.

Mingi hetk sai igatahes süüa. Tehti selline tutvustav ring. Tõnis palus erinevatel gruppidel püsti tõusta. Noh näiteks, tõuske püsti kõik, kes on kuulnud Liinat ütlemas lauset: ”Andrus, palun joo vett”. No enamus tõusis püsti, hahaha. 😀 Igasugu küsimusi oli. 98% inimestest arvas, et peaksime kohe alustama kolmanda lapse tegemist. Ma küll mõlgutan seda mõtet, et teeks selle kolmanda ka kohe ära, siis on kolm last käes ja ei peaks kunagi enam lapsi tegema. 😀 Siis jälle mõtlen, et oi joppen küll, kahega on niiiiiii palju tegemist, et mis siis veel kolm last ja lisaks veel UUESTI SÜNNITAMINE ja UUESTI BEEBIMAJANDUS. Ma ei igatse beebiiga väga. Mu meelest on praegu megatsill, Rommi saab ka juba asjadest aru, poisid mängivad koos, meil on koos lõbus ja tore. Vanem poeg saab aru, et tegu on inimesega, lihtsalt temast väiksemaga. Mitte mingi veidra pisikese tegelasega, kes kogu emme tähelepanu ära võtab. Igatahes jah, neid mõtteid mõeldes saan kohe aru, et pole vaja, küll jõuab. Nii et.. kes kevadel 2022 peaks tahtma meie Jeremy Scott Wings vankrit ära osta, shoot.

Tõnis jagas ka PULMAAMETID välja. Need mõtlesin ma ise. Mitte liiga palju, vaid nii, et oleks lõbus.
TANTSUTIIGRID – on esimesena lava ees ja ärgitab teisi selleks, kui on vaja  – ETHEL-LIIS & KIRSTI
ENDLINAINE – Teeb erinevate pulmakülalistega selfie’sid @kolopulm INSTAGRAMIS. Täägib ära @liinakolomainen @kolomainen instagram’i kontod ka. ALICE.
LAULULINNUD –  On See isik kes alati võtab lauluhääle ülesse. Laulab ise alati kaasa, et poole laulupeal laul ära ei vajuks.
TIMO & ELIS EMMA
TURGUTAJA – Inimene, kes hoiab silma peal, et rahvas oleks osavõtlik ja ei jääks tukkuma kuskil laua taga. ERGI
VEEPATRULL –  Kui see inimene märkab, et kellelgi on promill liiga suureks paisunud, tuleb tema sõna kuulata kuulata ja vett juua. Vastava koguse ütleb VEEMEES. KRISTJAN. Mingi hetk ma vilksamisi nägin, kuidas Käss lihtsalt veab ja veab seda vett. Küsisin, et mis teed, ametikohustusi täidad või? Vana vastas, et poleks uskunud, kui popp on vee joomine. 😀
INSTAMEES – loob Sisu meie pulma Instagrami – ERINEVAD KÜSITLUSED, arvamuse uuringud,  videod, pildid, boomerangid. You name it, kõik on lubatud. Tee, mis tahad, lihtsalt tee midagi ja kaasa pulmakülalisi. OFC LAURI
ÄMMAHELLITAJA – mine jaga ämmadele hellust, kiida neid, sosista mõni ilus sõnapaar nende kõrvadesse. Võid lausa luuletada midagi. Võid pai teha, võid kallistada. Ämmad peavad olema hoitud ja hellitatud. KUSTI Selle ülesande peale olid ämmad muidugi õige rõõmsad. Kusti pidas oma ametikohustustest väga hästi kinni ka. Ema mainis hiljem ka, et oli see vast lahe pulmaamet mul välja mõeldud.

Ahjaa, peale õnnitlemist tuli poistele lapsehoidja järele. Sellest hetkest said vanaemad puhata ja meie ka. Hästi tore oli see, et Marit saatis mulle pilte Näoraamatusse ja andis märku, millega poisid parasjagu tegelevad või ei tegele. Truss oli väga mures ja peale neid pilte, rahunes ka tema. Väga hea otsus oli lapsehoidja omale võtta.

17:30 alustas Hulkurbaar, inimesed said fotoboksis pilte teha, pulmaalbumit täita. Möll käis täies hoos. Kuniks oli aeg meie tantsuks. Arvestades seda, et me olime päris palju harjutanud, siis tantsuhetkeks tõmbas ikka täiesti pirni ära. Käisin vahepeal riideid vahetamas ja tulin siis alla. Panime ennast valmis. Käed värisesid nagu haavalehed, reaalselt. Piilusime sisse, INIMESED olid kõik megalähedale tulnud. Ei lisanud üldse pinget. Mkm.. Alustasime ja suht alguses, ma ei andnud oma kätt nii nagu vaja, aga oleks kenasti saanud edasi tantsida. Truss jäi tuimalt seisma. Ma olin püsivihane, sest see polnud mingi fataalne viga ja keegi poleks üldsegi aru saanud. Egas midagi. Mis sitasti, see uuesti. Teinekord tuli juba okeilt välja, seega lõpp hea kõik hea. Sõbrad olid nii armsad ja elasid täiega kaasa meile. Megameganunnud. Tantsisime ära ja selleks ajaks oli Koit meid juba ootamas. Koit tuli pulma. Ta rokkis koos meiega, me rokkisime koos temaga. Ta tuli rahva sisse jalutama, meiega koos laulma. VÄGEV. Kõik, kes arvasid Koidust, et Koit on lahe, aga mitte nii lahe, siis see arvamus muutus. Kogu täiega. See on umbes sama, kui Sa oled selgeltnägemise osas skeptiline ja siis juhtub Sinuga midagi müstilist ning sa muudad hiljem oma arvamust. Me hüppasime ja kargasime ja laulsime oma hinged (heas mõttes) seest välja.

Vahepeal oli meil ka üks ämmade mäng. Tavapärane lahendus on see, et pruutpaar istub seljad vastamisi, aga meie pulmas istusid ämmad. Nad jäid viiki, on vist aus öelda. Seal oli küsimusi seinast-seina.. Kes teeb paremini süüa (ok, see oli liiga lihtne)… Kes on stiilsem.. .:D igatahes, sitaks lahe, et selline tavapärane mäng teise võtmesse panna. Kusti käis vahepeal ämmasid hellitamas ka. See oli ikka nii kino, ma ei saa 😀

Näidati ära ka Andruse poissmeesteka video ja lindistatud laul. Uskumatu, aga Andrus oskab päriselt ka lauda. See video oli Lauri poolt nii hästi kokku monteeritud ka ja sobis väga hästi näitamiseks. LINK ON SIIN, KES TAHAB KUULDA, kuidas Andrus laulab ja mis tema poistekal tehti =)

Lisaks valmistas Tõnis ühe väga ägeda viktoriini ette. Kus olid teaduslikud faktid meie ajajoonega seotud. Andruse töökaaslased võitsid selle.. How? Ma ei tea. 😀
Mõni võttis sõna KIBEMENÜÜ osas ka. See oli siis selline paberilehekene, kus oli kirjas, mida tuleb teha, et noorpaar suudlema panna. Ülihea idee, ma ei oleks viitsinud seal kogu aeg nokelda. Me oleme liiga kaua koos selle jaoks. 😀

Saime Koidu teist set’i nautida, kuniks meid kuldsetunnipildistamisele paluti. Saime selle ka kenasti purki. Selleks ajaks olid juba pinged ka maas. Tants tantsitud, kõned peetud, pidu oli lahe, kõik sujus nagu ma olin unistanud.

22:30 paiku toodi maguslaud välja. Ma sellest juba rääkisin ka. Kõik oli imeline ja maitsev ja kaunis ja maagiline. Lisaks ka öine snäkilaud. Muideks. Toidu lahendasime nii, et kuna Laitse Lossis on ilus koridor kohe laudade juures, siis sinna pandi kogu söök. Eest ära ja kõik said rahulikult toimetada, kedagi polnud ees ega taga. Siinkohal mainin uuesti, kui mõnusasti see ruumilahendus oli jaotatud. Söögid ühes kohas, söömine teises kohas, pildistamine ja tseremoonia õues, õnnitlemine sisehoovis, pidu ja bänd sisehoovis. Igale asjale oli oma koht. Aet ei jätnud mitte midagi ripakile.

23:45 tuli Shanon peale. Nad pidid ca 15 minutit varem alustama ja seetõttu vist tegidki kõik laulud jutti, sest muidu ei oleks nad jõudnud oma asjadega toimetatud. Meile tundus algul, et kuidagi nii kiirelt olid nad kadunud, aga tegelikult tegid nad kenasti oma asjad ära. Lood olid nagu ikka superhead. Ma hüppasin nii hullult, et mul tõmbas korra pea ringlema. Pidin korra aja maha võtma.
Shanon esines ära, tuli DJ Erki platsi. Jummel, kus me tantsisime. Nii äge oli! Ma sain lõpuks magama mingi kell… 5? Kindel pole.
Nii hea tunde jättis kogu möll mulle. Uskumatu, kui lahe oli. Kui ma vaid saaksin aega korra tagasi kerida ja seal hetkel natukene olla…

TEINE PÄEV.

Hommikul ärkasin üles, lebotasin niisama, sest und enam ei tulnud ja kobisin alla, sest mis ma ikka tühja pikutan. Õnneks oli hommikusöögilauas juba terve ports inimesi. Graniitvillas ööbinud inimesed hakkasid vaikselt ära sättima (see oli broneeritud üheks ööks, kuna oli mõeldud vanemale generatsioonile. Teise päeva möll oli mõeldud sõpradele ja noortele, emad-isad läksid lapsi koju hoidma :D)

Juba hommikulauas oli nii palju nalja ja nii-nii lõbus oli, et ma sisimas juba tunnetasin, et see päev tuleb mega. Sättisin sisehoovis õllevaate ja asju, panin proseccoputkat korda jne. Aitasin Laitse tüdrukutel koristada ja asju ära panna. Võtsime välja Ergi kingitud Jäägeri masina. Valad jäägrit pitsidesse ja see tuleb kohe jääkülmana sinna. Ma kamandasin absoluutselt kõik inimesed, kes sisehoovi astusid, ühte pitsi võtma. Mõni öökis ka selle peale, aga ära võtsid nad kõik. 😀 See oli päris naljakas ikka.

Teise päeva joogid võtsime me Livikost. Lisaks kõik punased ja valged veinid, viinad.. tervitusšampanja? jne. Seda kiideti taevani. Kirjutasin eraldi Livikole, et vau, mis imejook see oli ja sain vastuseks, et Eesti esisommeljee Urvo Ugandi valis meie pulma joogid ja hoolitses, et joogid maitseksid. No ei imesta siis, et maitses. 😀 Teiseks päevaks planeerisime GIN’i, jääger oli olemas ja viin.. Lahja sai päris kiiresti otsa, kuna eelneval päeval tegelikult joodi juba uue päeva lahjat. Andrus ütles ka, et tema meelest on vähe, teades meie seltskonda, aga no suva. Kokteilide jaoks oli kõik vajalik olemas. Truss vist käis hiljem veel külapoest õlut ostmas. Ostsin poe lao tühjaks ja müüjaonu oli seal šokis olnud.. Mitu korda küsis üle, kas ikka KÕIK ÕLLED, mis LAOS ON?… 😀 jep jep, kõik-kõik…

Meil oli ka teiseks päevaks programm tehtud. Kell 14:00 hakkas bachata trenn Gretaga. Tahtsime, et meie sõbrad saaksid aru, et bachata tantsimine pole tegelikult nii lihtne, kui tundub vaadates. Ma hõikasin juurde muidugi seda ka, et KÕIK on kohustatud osa võtma, sest halloo, meie tellime neile meelelahutust ja siis ei võeta osa.. Uskumatu, kui lahe see oli. Kordades ägedam, kui ma ette kujutasin. Kõik olid nii hooked ja õpihimulised bachatat tantsima. Sitaks äge oli, ausalt. Soovitan megalt sellist meelelahutust kuhugi üritusele. Rahval on lõbus ja selline kasulikkusefaktor on ka sees.

Kell 17:00 alustas Kevinski oma etendusega. Väga äge oli. Ta arvas ära, mida ma joonistasin, how? Ma ei tea. Äkki olin hüpnoosis. Ma algul mõtlesin, et joonistan lastekaka, aga siis mõtlesin ümber ja joonistasin NINA, et ERITI RANDOM OLLA. Nagu, kes joonistaks nina… nobody.. Kõikidest maailma asjadest.. Mina joonistasin ja kurat, ta arvas ära sellegipoolest. Rets vana. Me just käisime eile õhtul Kevinski etendust ”Abracadabrat” ka vaatamas. See oli nii hästi ülesehitatud. Puudutas palju ajalugu ja sidus seda mustkunstiga. Meile ta meeldib. Meeldis nii pulmas kui ka eile etendusel.

Kevinski esines ära, oli kohe kõrval toas ära kaetud SUUR ja PIKK laud. Saime oma kõhud täis süüa. Toit viis keele alla ja magustoiduks fondant oli nagu kirss tordil. Läksin siis mingi hetk üles oma tuppa, et veidi sõba silmale saada, aga tutkit, ei tule ega tule. Teised olid samal ajal seal etenduse toas, kus oli klaver. Meie üliandeks sõber Märten mängis klaverit ja terve suur brigaad pulmakülalisi laulsid seal temaga. Märten oleks nagu lisakontserdi seal ruumis andnud. Mega.

Igatahes, vedelesin seal toas ja und ei tulnud. Liisu tuli mulle tuppa ja pakkusin talle, et läheks sauna. Saun on soe ja valmis. Ta ei viitsinud. Ma omakorda kartsin, et saun teeb mind uniseks ja mul jääb õhtu lühikeseks. Siis tuli ka Kadri ja Kirsti tuppa ja küsisin uuesti, nad olid nõus. Tavai. Lähme sauna. Läksime siis alla. Triin magas, aga Martin soovitas ta üles ajada. Ma muidugi läksin ka. Kopsisin ust täie jõuga ja täiesti UNESEGANE Triin vaatas vastu. Küsisin, et sauna tuled või? Vana nagu õige sõbranna kunagi: ”MUIDUGI TULED, kohe panen riide!” See on osavõtlikkuse tipptase. Vana nägi just hobustest ja roosamannast und ning siis aeti karmauhh üles, aga ei… kohe tulen. 😀 Saun vastupidiselt sellele, et uniseks ajada, ÄRATAS just üles. Täpselt selline idekas ajaviide, mis enne õhtumöllu ajatäiteks sobis. Nii lõbus oli. Musid-kallid Andrusele, kes ütles, et ta ei korralda pulmi, kui me kaks ööd seda ei pea. Me saime ka oma sõpradega tiksuda, naerda, jutustada, lõbutseda. Esimesel päeval pole selleks nii palju aega. Tulime saunast välja ja hakkasime sättima. Tegin näo pähe, panin riidesse. Väljas juba möll käis. Vedasin GIN’id välja. Panime peo uuesti püsti. 23 ajal oli Erki ka kohal. Me rokkisime mingi kella 3:30ni teisel päeval, kui ma ei eksi. Erki tegi tunduvalt pikema set’i, kui ta oleks pidanud. Nii äge DJ oli ikka. Nii hea vibe’iga DJ. Meil oli väga lõbus ja olen Universumine tänulik, et kõik läks isegi paremini, kui olin soovinud. Teine päev oli ka kuidagi nii hästi organiseeritud, ei olnud sellist tühja tiksumist. Kogu aeg sai teha ja toimetada. See oli mu üks suur hirm ka, et ei taha sellist lolli õllejoomist korraldada, vaid ikka ägedat simmanit ka teine päev. See õnnestus!

Andrus aidatati juba varem magama. Vana oli ikka päris väsinud. Kusjuures, ta pidas ennast ikka väga hästi üleval. Uskumatu. Ma pabistasin, et äkki jääb magama liiga vara, aga ei! Mõlemad päevad, Truss tegi oma senise elu parima etteaste ärkvel olemise osas. 😀 Hommikul lebotades tuli Märten külla ja kallistas ja ajasime juttu ja oli väga tore. Jäime lobisema ja ta ei jõudnudki öelda, mis öösel juhtus.. Uudishimu ei andnud rahu. Panin riide ja kobisin alla hommikusööki võtma.

Mäletate see majavaim, kellest Raili mulle rääkis. Noh, meie üks osa seltskonnast päriselt koges seda. Ma ei tee nalja, see pole väljamõeldis. Kell oli mingi 1:30 umbes, kui 3 kutti ja üks neiu läksid üles, sinna kõige kõrgemale torni suitsu tegema. Majavaimule ei meeldi suitsetavad naised ja tal on kombeks neid kinni panna. Kedagi polnud, kõik olid all lõbutsemas. Tegid oma tobi ära ja hakkasin tornist välja tulema, aga ei saa, uks oli lukus. Nagu päriselt. KEEGI POLE NALJA TEINUD. Ja uks veel niimoodi, et võti eees, aga võti on keeramata, aga uks lukus. Helistasid sõbrale, et õu, tule tee palun uks lahti nüüd, me luku taga siin seltskonnaga. Sõber Ott läks torni ja päästis seltskonna välja. Vedas kurat, et see intsident juhtus viimasel ööl, mitte pulmapäeval. Muidu oleks ehk liiga kõhe olla olnud seal. See torn pidi majavaimu lemmikkoht olema. Tuba üleval oli Liisu ja Mario tuba ja meie tuba otse nende all, mis on ka majavaimu lemmik. Ma vedelesin mingi hetk üksinda toas ja kuulsin jube veidraid hääli.. nagu oleks inimene kõndinud ja mingit kappi krabistanud, aga ma ei näinud, inimesi liikumas (Mul olid mõlemad toauksed lahti ja nägin koridori). Tol hetkel mõtlesin, et nojah, veidrad hääled, las nad siis olla. Peale hommikust juttu tõmbas küll kananaha kohe ihule. Peale pidu kuulsin Raililt veel jutte, kuidas ta teeb oma lemmikteenindajatel uksi lahti, kui neil voodipesud käes ja ise kõndides tunneb külma tuult enda selja taga. Sitaks lahe mu meelest. See majavaim on heatahtlik ja pole kunagi midagi paha korda saatnud, lihtsalt suitsetavaid naisi kinni keeranud kuhugi, muud midagi. Ja see, et meie seltskond sellist asja kogeda sai, see teeb selle kogemuse veel müstilisemaks ja ma jään muidu meenutama neid veidraid hääli..

Koju jõudes olime õnnelikud. Selline ülevoolav tunne jooksis mööda keha ringi. Ma olin nii rõõmus, et kõik läks nii nagu ma unistasin ja lootsin ja ette kujutasin. Vägev pulm oli. Jääme nüüd ootama meie sõprade omi, tuleb teha vähemalt sama lahe, kui meie pidu oli 🙂 Suured tänud asjaosalistele: külalistele, tiimile.. kõigile, kes kuidagi meie pulmadega seotud olid. Aitäh!

Nüüd on nagu kõik tehtud. Pulmareisile tahame veel minna, aga noh, see koroonaolukord maailmas.. Me tahame ju Fijile minna ja see on kaunis kaugel. Mul on kaks last, keda jäävad vanaemad hoidma.. aga kui me kuhugi kinni jääme? Vanaemadel pole puhkust lõpmatuseni võtta. Jätsime selle praegu 2022 esimesse poolde. Loodame, et läheb õnneks.

Aaa, mis kingiks saime? Ümbrikuid. Lillede asemel lotopiletid (va isikukoodiga tuvastatavad), kesvamärjukest.


Mul jäi kindlasti midagi rääkimata, aga mul on juhe lihtsalt nii koos, et ma ei suuda rohkem pulmadest kirjutada. Pool päeva sellele kulutanud. 😀 Kõik kodused tegemised tegemata… Homme teen! 🙂

Üks asi veel.. Palun ärge küsige, palju keegi või midagi maksis, enamus infot on tegelikult konfidentsiaalne ja ma ei tohi seda jagada. Ma võin lihtsalt öelda, et pulm läks kaks korda kallimaks, kui me lootsime. Aga me ei nurise, me tahtsime unistuste pulmi ja me saime need.

Kõik on uus septembrikuus, eksole?

By
Liina Kolomainen
-
0

Minu september on alanud üpris tormiliselt. Juba kaks nädalat olen koolis käinud. Täitsa lõpp ikka, kuidas aeg lendab! Ma lihtsalt vuhisen ühest kohast teise ja õhtuks lihtsalt kukun oma pehmesse voodisse. Ma pean ütlema, et tänu sellele metsikule tempole on uni mesimagus. Magan palju sügavamalt kui varem, mis on ju iseenesest tore.

Kool.

Kuna minult ikka veel küsitakse, et mida ma siis õpin ja mida mitte, ütlen siis ühe korra veel. Ma sain juuksurisse sisse ja siin ma olen: õpingi juuksuriks.

Esimesed muljed koolist on väga toredad. Tõesti. Väga tore grupp on meil. Ausalt öeldes ma ei lootnud, et selline äge punt meid kokku saab. Oht on leida sõbrannad ja ägedad kolleegid terveks eluks, hehe. Lisaks meeldib mulle meie klassijuhataja ja teised õpetajad samuti. Kuidagi selline mõnus kerge vibe on kogu aeg õhus. Pea huugab, aga samas väga meeldib ka. Tunnen, et olen väga õiges kohas. Tahtsin ju juba peale Grimmikooli juuksuri otsa teha, aga planeeritud elu tuli vahele. Ja nüüd ongi viimane aeg need õpingud ära teha, just enne K koolitee algust.

Lisaks on mul plaanis ka barber’i eriala kohe ära teha. Pole ju enam vahet, kas 1,5a õpinguid või 2a. Ehk siis kas ma lõpetan 2025 veebruaris või juunis. Barberite tehnikad on veidi teised, et seetõttu on juba mõistlik see teekond ka ette võtta. Arvestades juba seda, kui mitme mehega ma ühe katuse all elan 😀

Jõudsime juba isegi LÕIGATA. Täiega lahe. Mulle meeldib selline praktiline õpe. Väga sarnane Grimmikoolile, kus saad kohe asjale kätega kallale minna. Juuksuriõpe on ka ainukene full päevaõpe TTHK-s. Aga ega siin midagi imestada pole kah. Kuidas Sa õpid värvimist läbi kaugõppe näiteks? Punusime ka. Punumine pole minu meelistegevus, seega on tore, et kohe vatti hakkame saama ja suunatakse sõrmed tööle.

Ja ega siis muu elu elamata ei jää. Lasteaed hakkas uueti pihta ja Rom ju nüüd ka suures lasteaias. Algul ta ikka igatses oma lemmikuid, eeskätt Evan’it, kes talle hoiust väga südamesse läks, aga nüüd on vist leppinud, et Evan on teises lasteaias. Sellegipoolest küsib ikka tema järele, aga vähemalt pole kurb. Lisaks on uurinud oma lempari õpetaja järele ka… Et mis see Külli ikka teeb ja kus ta on jne. Õnneks meil tuleb juubelipidu ja sellega seoses saavad lapsed Külli juurde hoidu minna. R on kindlasti rõõmus selle üle.

See nädal nägi välja selline: Esmaspäeval oli neljani kool ja siis kimasin lastele järele. Ma olin õhtuks kuidagi nii juust, et esmaspäevasele bachata social’ile ei jaksanudki enam minna. See-eest tegin ÜLIpalju asju ära seoses juubeliga ja niisama. Tellisin mingid vajalikud asjad ära, panin lapsele arsti aja kinni, endale ka ja veel mingi miljon asja. Väga rahul oli õhtu lõpuks, et kuskile minema ei hakanud.

Teisipäeval (05.09) olin jälle neljani koolis, sõitsin kähku koju, võtsin laste riided, vahetasin ise riided, ostsin kingituse ja lilled ning sõitsin lastele lastekasse järele. Vahetasime lasteaias riided ära ja sõitsime sõbranna preili sünnipäevale. Väga lahe sünnipäev oli. Midagi pole öelda, kui Sul on ikka peojuht sünnipäeval, on sünnipäevad hoopis teise maiguga. Lastel on huvitav ja nad ei aasi niisama mööda mängutuba seosetult ringi. Saavad omavahel ehk rohkem tuttavaks ja kohekindlasti on lõbusam ka ning vanematel on mingiks hetkel rahu. Sõitsime koju, viisin kutid pesema ja kaissu. Lapsed olid ka nii vaimustuses, kui äge kutt seal sunnal mullishow’d tegi. Nad muidugi ei saanud aru, et see härra on nende enda Batman ja Spiderman. 😀 Truss oli samal ajal sõbraga piljardis. Me ikka päris palju asju poolitame nii, et üks on lastega ja teine laeb oma energiat kuskil meelistegevusi tehes.

Kolmapäeval olin koolis. Õnneks oli veidi lühema koolipäevaga tegu. Peale kooli jooksin Rocca-sse. Tegin järgmiseks nädalaks kohe kodutöö ära. Võtsin kaasa võetud riided ja vahetasin riidekabiinis ära ning läksin Elisa uue ’’Sellest saab meie suvi’’ originaalsarja esikale. Ma ei tea, kuidas teiega lood on, aga ma olen täpselt sellist nunnude ja siirate telesaadete sihtgrupp. Ma olen kõik need ’’Maamees otsib naist’’ jms saated ära vaadanud. Just selle pärast, et need on nii siirad ja tead kohe, et keegi sinna kuulsust otsima ei lähe, vaid eesmärk on päriselt endale keegi leida.

Edasi sõitsin kiirelt koju, vahetasin riided, käisin koeraga õues, andsin talle süüa, korjasin sõbranna peale ja läksime Elysa uue singli esitlusele. Ma isiklikult teda ei tunne ja seetõttu ei olnud mul pikalt ka mingit seisukohta temast, aga peale ühte Anu Saagimi intervjuud jättis ta mulle ääretult sümpaatse mulje. Soovitan vaadata: ’’Hommikusöök staariga’’. Peale seda olen ka tema tegemistele kaasa elanud. Üritus ise oli tore. Sai ägedate uute inimestega tutvutud, vanu sõpru silmatud ja niisama sõbrannaga tühjast-tähjast lobisetud. Ja see uus singel meeldib mulle ka. Viimasel ajal üldse kuidagi tempokama muusika peal. Sain vist bachata lugude üledoosi ja nüüd kuulan vahelduseks midagi muud. Koju jõudes olin nii väsinud, et lihtsalt jooksin vannituppa meiki eemaldama, pessu ja kohe magama.

Neljapäev ei andnud ka armu, haha. Olin üheksast neljani koolis. Sõitsin lastele lasteaeda järele, siis juuksurisse linna tagasi nendega, siis ema peale ja siis meile. Sain empsiga veidi juttu puhutud ja käisin R & L 2a+ bachata advanced grupi proovitrennis. Päris intensiivne, aga mulle meeldis. Kahju, et JUST SEE TRENN ON neljapäeval.. Andrusel on iga neljapäev jalka. Et mina saaks tantsima minna, tähendab see seda, et a) peab ema ajusid kompostiitama b) hoidja leidma. Tundub juba EOS selline tüütu võimlemine. Aga eks näis, ehk suudab midagi välja mõelda. Reede on hetkel vaba päev viis nädalat vähemalt, sest iga viie nädala tagant tunniplaan muutub. Loodan, et reede jääb endiselt vabaks.

Nii mõnus selline pikk hommik oli eile, kuna ma ei pidanud kooli vurama. Lapsed sõid hommikust kodus ja oli selline tore sossu hommik. Trikisin pesu, kuulasin podcasti, käisin pesus ja koristasin hommikupoolikul. Lõunaks sõitsin Ülemiste I.L.U poodi, et seal Revloni leti juures pintsleid sahistada. Tegin sellist kooliskäija meiki. Midagi lihtsat, aga ilusat. Üritan siin selle video lähipäevil kokku klopsida, siis saan jagada ka.

Neljaks tuli emps meiki ja soengusse. Proua läks Liviko sünnipäeva tähistama. Ausalt need Liviko peod on legendaarsed. ALATI niiiiiiiiiiii suursugused. Ema on mind mõnele uusaastapeole kaasa võtnud. Kui keegi oskab pidu korraldada, siis on see Liviko. Paslik oleks ka siin Denim Dream ära mainida. Nendest pidudest räägitakse ikka veel. Väga meeldis DD, sest ettevõtte juhtkonna loal korraldati ALATI midagi erakordset. Nii palju toredaid mälestusi! Aga see selleks.

Täna on selline mõnus lebo päev ootamas. Lähme Viimsi Village’i perepäevale. LINK üritusele SIIN. Kell 11:30-15:00. Lastele on seal palju tegevust, mida just meil on vaja: et kiddod oma energiat kuskil kulutada saaksid. Näomaalingud, batuut, mängud juhendaja saatel ning KOOOOOOOKER on pannukatega. Peale üritust ongi juba pool päeva läinud ja saame homse vanavanematepäeva puhul lapsed ema juurde viia, haha. 😀 Pean homme hommikul tööd tegema, siis on kena, kui lapsed kuskil ula peal on. Truss saab ka kauem magada, sest ta vist hakakb öösel UFC-d vaatama. Enne lõunatudu lähme neile järele ja siis vaatame, mis peale hakkame nendega. Teeme ehk sauna või midagi. Pühapäev on ju alati olnud selline… hmm.. kooli-eelne-valmistus-päev… või mis? Mul hakkas küll nüüd uuesti pühapäeviti bachata 19:30-21:30, aga vaatan, kas ma füüsiliselt jõuan ja jaksan seal käia, sest hetkel on muud sihid silme ees.

Ja blogi osas.. Üritan nüüd tubliks hakata ja taaselustada seda siin. Mitmed on kirjutanud, et ma ikkagi võiksin kirjutada ka ja kuna sain Rommi õpetaja käest kiita, kui ilusti ma oma perekonnast ja lapsest kirjutasin, siis see kuidagi andis indu juurde jälle normaalselt kirjutama hakata. Mis ma muidu neid domeene ja muud jura maksan, eksole.

Igatahes, ma nüüd jooksen, olge musid!

Head naistepäeva…

By
Liina Kolomainen
-
0

Naistepäev on erakordselt kummalise saatusega päev, mida riikliku tähtpäeva või koguni riigipühana pühitseti peaaegu kogu nõukogude aja vältel. Ametlikult tähendas see koosviibimisi töökohtades ja pidu pereringis. East ja staatusest sõltumata kingiti naistele ja tüdrukutele lilli. Nagu vanade kevad-talviste naistepühade puhul, oli ideaaliks, et naiste töö teevad sel päeval mehed. Osteti torti ja pakuti kooke. Üsna lahutamatult kuulus selle päeva juurde ka pidulik jook.

Eestis kandus naistepäevale üle 20. sajandi alguses riiklikult, kuid ka pereringis tähistatud emadepäev, nii et lapsed valmistasid emadele ja vanaemadele kingitusi. 1960.-1980. aastatel saadeti naistepäeval massiliselt tervitus- ja õnnitluskaarte, mida oli pühade eel laialt müügil. Kui 1990. aastatel suhtuti naistepäeva pila ja paroodiatega, siis juba kümnendi lõpul muutus päev uuesti aktuaalseks – taas on tavaks viia sõpradele ja töökaaslastele lilli ja ühiselt midagi pidulikumat ette võtta. Nüüd on see aga juba tõeliselt vabatahtlik ja seda tähistavad vaid need, kes soovivad.

Rahvusvahelise naistepäeva tähistamise alguse kohta pole päris täit selgust. Seda on seostatud USA 1848. aasta reformidega, kui naised said mitmeid õigusi ja vabadusi. Veel on tähtpäeva seostatud 1908. aastaga, kui New Yorgi tekstiilivabriku streikijad nõudsid endale paremaid töötingimusi. Täiesti juhuslikult puhkenud tulekahjus hukkus tookord 129 naist. 1909. aastal tegi Rosa Luxemburg ettepaneku selle (või ka mõlema nimetatud) juhtumi meenutamiseks tähistada 8. märtsi rahvusvahelise naiste solidaarsuse päevana. 1910. aastal Kopenhaagenis võeti otsus vastu ja juba 1911. aastal tähistati naistepäeva Saksamaal, Austrias, Šveitsis ja Taanis, mõni aasta hiljem ka Venemaal.

Naistepäev integreeriti uue ja neutraalse pühana kohe Nõukogude Liidus tähistatavate pühade hulka ja peagi algas selle äge politiseerimine. 1930. aastatel hakati päeva laialt ja ajakirjanduse toetusel tähistama, 1936. aastast algas emarolli väärtustamine ja emakangelaste kujundamine, emadusest ja emadest kirjutamine ja konkreetsete iskute esile tõstmine – Venemaal kujunes kiiresti välja tõeline emakultus. Aga ega ainult seal – Teise maailmasõja eel ja ajal oli emadus hinnatud muudeski riikides ja samasugune propaganda käivitatud näiteks Saksamaal.

Naistepäev ÜRO tähtpäevade nimistus, kuid selletagi on ta laialt tuntud mitmel pool Euroopas, Ameerikas ja Austraalias. Üksnes 20.-21. sajandi naistepäeva sümbolid on muutunud. Sel päeval korraldatakse vägivallavastaseid aktsioone, rahvusvahelisi foorumeid, kriisikeskuste abistamist. See on päev, kui räägitakse naiste muredest ja probleemidest (Allikas: folklore.ee)

Ehk siis suures pildis on naistepäev see päev, kus me tähistame naiste õigusi ja vabadusi, et meil on samasugused võimalused nagu meestel ja me saame olla need, kes me tahame, mitte need, kes meil käsitakse olla. Muideks, see pole igalpool nii, kahjuks. Endiselt on veel 21.sajandil riike, kus naine on kodus koduperenaine ja tema sõna ei loe mitte midagi. Olen tänulik, et elan sellises ühiskonnas, kus ma võin olla kesiganes ja teha midaiganes mulle meeldib, öelda seda, mida ma mõtlen ja olla võrdne meestega. Mitte küll kõiges, sest me juba bioloogiliselt ei ole meestega võrdsed, aga saite aru küll, mida ma silmas pidasin… Näiteks ei pea ma kellegi kinganinasid puhtaks pühkima ning saapapaelu siduma ja selle eest tänulik olema, et seda teha saan. Näide sellepärast selline, et MA NÄGIN sellist olukorda OMA SILMAGA Dubais olles. See oli päris šokeeriv ausalt öeldes.

Küll aga leian, et naiseks olemine ei tähenda seda, et mehed peavad kõik meie arved ära maksma, meie autot pesema ja naised ise ei tohi kunagi mehi välja kutsuda. Minu meelest on see meeste suhtes toxic ja liiga eelmine-sajand-suhtumine. Ma panen ikka ise oma autole aknaklaasivedeliku kui see on otsa saanud, tangin ise ja käin pesulas ise. Jah mu mees võib neid asju ka teha, aga ma ei oota seda. ja ma ei eelda, et mu mees peab neid asju tegema, sest ta on mees?!!?! Mehel on oma auto, mille eest hoolitseda 😀 Miks ma sellest räägin on see, et vaatasin eilset ”Laserit”, mida mulle ikka ja jälle vaadata meeldib ja kuidagi jäi nii kurb tunne sisse, et noortele tüdrukutele ja üldse naistele sisendatakse seda, et naised ei tohi mehi välja kutsuda. Mees kutsub siis välja ja see kohe eeldab seda, et tema peab arve maksma. Nagu Elisa Huub’i uues seriaalis ”Papsid” Märt Piusi näitleva papsi tütar ütles, et ta pole printsess, vaid amatsoon ehk naissõdalane. Mina tahan ka olla see warrior Wonder Woman, mitte see teine valik.

Siinkohal on hea näide tuua kohe elust enesest. Ma olin 18, kui Trussiga tutvusime ja nemad olid siis sõbraga üliõpilased, kellel ka rahaga väga kiita ei olnud. Me läksime välja ja juhtus nii, et me jootsime poisid oma kulul kännuämblikuteks. 😀 Andrus vabandas ette ja taha, et kuu lõpp jne ja et ta pole kunagi kohanud naisi, kes meestele välja käristaksid niimoodi. 😀 Minu meelest on see jumala eluterve mõtlemine, et maksab see, kellel parasjagu raha on. Ma ei ole väga kunagi väljas käinud niimoodi, et ma lähen peole ja kukkur on tühi. Aga olen näinud neid tüdrukuid, kes istuvad koksideta laua taga ja näed, et ootavad, et keegi neile joogid välja teeks. Suht nukker ju? Minu meelest paneb see kohe kohustuse külge, et ma pean midagi joogi tegemise eest vastu andma. Seetõttu ma ei lubanud omale ka suvalistel kuttidel välja teha ja mu sõbrannad on täpselt samasugused, kes ei eelda, et mees peab maksma ja välja käristama selle eest, et minuga juttu ajada. Pluss! Ise ostes Sa tead alati, et Su jook pole millegagi segatud ja on turvaline. Tundub suvaline teema, aga just hiljuti vaatasin korgijoogist saadet… ja see oli päris hull vaatamine. Tasub olla ettevaatlik.

…Ehk siis Truss vaatas, et see täitsa normaalne tšikk ja ei otsi omale järjekordset rahakotti, vaid mõistus on õiges kohas. Okei, nali, vaevalt ta selle järgi otsustas, et mu nüüd rajalt maha tahab niita.. Ma ikka niisama ka täitsa ladna inimene. 😀 Ahjaa ja minu meelest need naised, kes ainult sellest räägivad, kui rikas peab nende mees olema, kellega nad koos tahavad olla, siis nad ei leiagi seda õiget meest, sest kogu mindset ja energia on VALELE ASJALE suunatud. Mul on tohutult hea meel, et oleme kahekesi koos siia punkti jõudnud, kus me hetkel oleme. Ja keegi ei saa mulle öelda, et ma olen siin rikast meest taga otsinud. Tehke teie seda sama, mõelge vähem materiaalsusele, siis tuleb õige inimene vähe kiiremini teie ellu. Tähtis on see, mis on sees, mitte selle ümber.

See on umbes sama nagu Instast vaatad, et kõigil on maailma kõige kallimad kingad, riided ja kotid käes-jalas varba otsas, aga mis on tegelikkus? Puhas materiaalne fassaad, mis kohekindlasti pole elus kõige olulisem. Mul ei ole ühtegi ebareaalselt kallist kotti näiteks. Põhiliselt käin praegu oma Kevin Murphy kotiga, mille ma tasuta sain. Ei saaks öelda, et see kuidagi 1000 eurosest kotist halvem on.
Leian, et ma ei pea lehvitama teie ees erinevate ÜLIKALLITE kottidega-riietega-jalanõudega (KINDLASTI, ET LOGO NÄHA OLEKS!!), et teile endast rikkam või parem mulje jätta. Käin uhkusega kaltsukates edasi ja näen ikka ja jälle väga hea välja. Ilma fäncy-päntsitamiseta. Mul oli tegelikult võimalus omale uipu äss kott valida kaks talve tagasi ja teate, ma rääkisin Trussile, et on peresid, kes vajavad abi ja süda valutab nende pärast. Truss kandist tuimalt ühele perele 1000 ja teisele 1000. Ja sinna see kott läks, mida mul ju tegelikult vaja pole. Ja see pole mingi ”tahan kiitust teilt” jutt, vaid lihtsalt hea näide, et elus on palju tähtsamaid asju minu meelest. Seepärast tundus ka hetkel see kahtleva südamega siia kirja panna. Üks video levib instas, kus on hästi öeldud, et rikkaks saamine ei tee inimest heaks ega halvemaks, vaid võimendab seda, kes sa oled juba varem olnud. Truss on ehe näide sellest! Võin sellest kirjutada, ta nkn mu blogi ei loe 😀 Aga ta võis üliõpilasena oma viimase raha taskust ära anda kerjavale inimesele tänaval ja nüüd, kui on tekkinud võimalus rohkem kedagi aidata, siis ta ikka täiega teeb ka seda. Eepiline eeskuju minule endale. Väga austan!

Mõttelõng jooksis kuhugi teise tuppa hetkel, aga võtan kokku sellise jutuga, et mulle väga meeldib naine olla. Vahet pole, mis energias ma parasjagu kellegi teise arust viibin, kas mees-, nais- või ufoenergias, you name it. Kõik energiad võtan vastu. Palju tähtsam on kogu selle energiajutu asemel olla kohal, teha asju südamega, areneda ja tunda teiste vastu huvi, armastada kirglikult ning olla empaatiline.

Elagu naised! Siia väike galerii ka! Ostsin omale lilled ning käisime naistepäeva puhul sõbrannaga pildistamas, et lihtsalt naiseks olemist tähistada!

Käisin eelmine nädal…

By
Liina Kolomainen
-
0

… matustel.. Mõni mõtleb, et on ikka eriline loll, et sellisest asjast kirjutab, aga vot… tahan jagada.

Esmalt räägin sellest, et ma nägin nädalajagu enne vanatädi lahkumist matuseid unes ja ütlesin kohe emale, et keegi nüüd lähiajal läheb, sest ma näen surma elus väga harva ja see tähendabki surma. Arvasin kohe, et vanaema on minemas. Seekord siis sedapsi…

See on esimene matus minu elu ajal, kui inimene läheb, sest ongi aeg minna. Kõrges eas ja väsinud maisest elust. Ma lihtsalt hakkasin nutma seal, sest mõtlesin, et ma saan see aasta 30 ja alles nüüd siis näen seda, et inimene sureb loomulikku surma.

Lapsepõlve karmid mälestused kerkisid esile, kus miinimum iga kahe aasta tagant oli vaja kedagi matta.

Müts maha minu vanaema ees, kes mattis juba varajases nooruses oma abikaasa, keda mina näinud polegi. Muideks Nanal pole peale oma abikaasa matmist MITTE KEDAGI OLNUD. Küll me oleme nalja visanud, et teeme talle rate.ee konto jms, aga tema tegi ühe vürtsika nalja ja keeldus.

Enne abikaasa surma veel beebieas poja matmine. Ausalt, kui oled ise lõpuks lapsevanem, siis see tundub täiesti ulme. Kuidas üldse on võimalik oma lapse leinaga toime tulla? Aga see pole veel kõik.

Kui ma pisike olin, siis suri viinakuradi pärast minule väga-väga-väga kallis onu ja vanaema pidi oma poega matma. See on mu esimene väga raske mälestus, kuna onu Arno oli mulle ääretult kallis ja ma olin päris segaduses kogu seda matuserongkäiku vaadates jne. Ma mäletan seda päeva nagu oma eilset päeva. Helistasin emale üle.. ma olin siis umbes 4 aastane ja nagu… reaalselt. Ma mäletan KÕIKE sellest päevast. Nii raske oli vaadata, kuidas vanaema ei olnud nõus haualt ära tulema. Tahtis kaasa minna… nuttis ja ütles, et ma tahan ka sinna minna temaga… Lihtsalt nuttis ja nuttis ja nuttis ja nuttis. Vahet ei ole, kui vanad Su lapsed on, see on ikka faking ebaõiglane oma lapsi matta. Kronoloogia ei käi nii pidi.

Leidsin albumist sellise pildi… Ja neid pilte on veelgi vanaema juures, aga need on Jõhvis.. NIi veider komme oli see kunagi, et matused olid nagu pulmad – kõik jäädvustati pildile. Suht tüütu minu meelest. Aga, vaadake, kui stiilne ma juba nii varajases nooruses olin! 😀 Roosa oli juba 90-ndatel väga IN. 😀 Selle ema trench’i võtaks ka kohe omale riidekappi…

Igatahes.. Kui ma Tartus 10-ndas klassis käisin, läks mu kõige kallim isapoolne vanaisa. Vanaisa ja vanatädi puhul ma teadsin, et nemad hoidsid mind kuidagi erilisemalt (Miks ma seda mainin, sest meil tehtid väga kõvasti vahet vennaga. Venda eelistati alati minule suguvõsas, va vanemad. Ja siinkohal ma ei heida seda kuidagi oma vennale ette, see polnud temast sõltuv). Mul oli niigi väga raske aasta vaimselt, sest see keskkond isapoolse vanatädi juures oli ebareaalselt toxic… Pidin iga päev kooli minema ja head nägu tegema, keegi tegelikult ei teadnud, mis terrorit ma parasjagu kannatasin. Ja siis veel vanaisa surm. See inimene, kes ka mind nii väga hoidis ja armastas. Ja ta armastas venda ka samamoodi. Ta oli lihtsalt nii hea inimene.

Vähem kui 6 kuud hiljem läks minu teine onu. Mul vend elas parasjagu vanaema juures, kuna käis Jõhvis kutsekas ja onu elas ka nendega. Ta pidi sealt samast korterist onu laipa välja vedama hakkama. Väga rets ikka. Uuesti näha oma vanaema enda kolmandat poega matmas. Kui ebareaalselt vapper on üks inimene terve oma elu jooksul olnud. Müts maha kogu täiega vanaema ees. Ja ta on alati nii särav, ülihea huumoriga ja muhe. On kellelt eeskuju võtta!

Kaks aastat hiljem sai üledoosi sama onu poeg. Noor inimene. Uuuh, see oli nii karm! Väga noore inimese matustel käia. Väga raske, sest ta oli just heal’imas kogu sellest asjast vennaga.. Aga keegi tuli valel ajal midagi pakkuma….. ja keha enam ei talu koguseid, mis kunagi..

Ma tegelikult ei tahtnud üldse nii morbiidseks minna. Tahtsin rääkida sellest, et kui õnnelik ma tegelikult olen, et matused võivad olla ka ilusad. Rahulikud. Justtäpselt seda mu vanatädi ärasaatmine oligi. Nii ilus, nii puhas, nii rahulik, nii hästi korraldatud. Mul on lõpuks ESIMENE mälestus sellest, et ärasaatmine võib ka päriselt hea tähendusega olla, sest inimene saab paremasse paika ÕIGEL AJAL, kui sa oled juba üle üheksakümne aasta elanud siin planeet Maa peal. Ma nii väga loodan, soovin ja tahan, et ka minul on võimalus kunagi sellistviisi siit ilmast ära minna.

Ma pole kunagi julgenud isegi unistada sellest, et ma üle 90 aasta elan, aga arvestades, mis tulest ja veest mu enda vanaema on läbi tulnud ja ta on 92!!!… siis lootust nagu on, mis siis tegelikult tähendaks praegu seda, et mul on veel 2/3 elust ees. Jumala lahe ju?!

Vanatädist on mul ainult head mälestused. Heldimusega vaatasin teda ärasaatmisel ja tänasin südamest selle eest, et ka keegi ka mind tähele pani. Mäletan, kuidas ta salaja mulle sussid ostis ja pistis koti selja taha, et ma teistele ei näitaks, sest ta ei ostnud teisele midagi. Ma kandsin need punased sussi räbalaks. Ta võttis mind alati esimesena sülle, kui külas käisime.. Tundub lambine asi, aga ma näiteks töinan siin praegu nagu väike laps. Tänulikkusest.

Igatahes.. ma ei tahtnud üldse kurba postitust teha, sest eesmärk oli öelda, et see teeb mind nii õnnelikuks, kui inimene päriselt lahkub siis, kui ta on vana ja aeg on minna. Olen tänulik, et mul oli võimalus sellist ärasaatmist esimest korda elus kogeda. Arvestades, mida ma lapsepõlvest kõike mäletan ja kogenenud olen, siis minu jaoks oli surm nii valus ja raske jne… Nüüd aga olen saanud asja ümber mõtestada.

Ja teisalt väga tore oli oma sugulasi jälle näha, kahju, et jälle matustel… Seda peaks kindlasti parandama ja siinkohal olen äärmiselt õnnelik, et vanatädi tütrega on emps aktiivselt suhtlema hakanud ja me oleme isegi külas käinud ning see oli niiiiii niiii niiiii niii niiii tore.

Mul nüüd jooksis mõte kokku, kuna lapsed otsivad tähelepanu ja emakohustused kutsuvad.

Tsaupakaa ja kaunist nädalavahetuse jätku!

Muljed ”Villast”

By
Liina Kolomainen
-
0

Oooh, sain ka hommikul ”Villa” viimase osa ära vaadatud. Kahju muidugi, et netiavarus juba ära spoilis, aga suva. Seda oli ju arvata ka.

Mina kui suur reality’te fänn võin küll öelda, et kõik raha, mis ma sinna alla panin oli täiega väärt seda. Kogu see saade oli nii kvaliteetselt tehtud ja minu meelest sellise saate rendihind 3.99 EUR küll palju polnud. Inimesed peavad ju palka ka saama oma tehtud töö eest, eksole. Hea meelega toetan head asja ja õnneks lähevad minu telefoniarved pere Telia arvele otsa, mida mina ei maksa ka, hahaha 😀 Igatepidi väärt investeering ja toetamine ”minu” poolt.

Igatahes, need mängud, mis seal läbi viidi, olid küll 10/10, nii ägedad! Ma ei saa aru, mida see Kroonika reporter Zeva ja Robini intervjuus nokkis nende kohta. Noki nina parem. 😀 Mulle näiteks meeldiks selliseid mänge palju rohkem vaadata, kui 24/7 voodite karmi liikumist edasi-tagasi. Nagu Valting ütles, et kaua sa seda suguakti ikka viitsid vahtida ja ma täiega nõustun sellega.

Kroonika lemmikuks osutus, üllatus-üllatus Kaido. Ma andsin ka oma hääle talle. Täiesti ulme, et veel on olemas selliseid viisakaid härrasmehi. Kui oleks vaba ja vallaline, siis vaataks kohe Kaido poole, aga õnneks on mul samasugune saare mees juba kodus olemas. Saare mehed on väärt kraam, tean juba omast kogemusest. 😀 Kaidost veel nii palju, et ta on lihtsalt uskumatult äge tüüp ja seda ainuüksi läbi teleekraani. Mu meelest oleks pidanud tema üks neist olema, kes oleks pidanud saate võiduraha koju viima. Kui ma oleks Katriin olnud, siis ma oleksin valinud a) Kaido b) Annabel’i, nad olid ausad ja ei susserdanud midagi ja minu meelest rohkem väärt võitu kui Arles. Samas jälle, kui nüüd Katriinil ja Arlesel päriselt ka midagi susiseb, siis on jälle tore, et nii läks. Ja no faking hiiglase müts maha Katriini ees, kes ei võtnud ise 30 000 välja, vaid tegi selle pooleks + veel tänas ka Kaidot eraldi ja mainis, miks ta ikkagi Arlese valib. Megarespekt.

Annabel’ist rääkides, siis ta oleks mu teine valik olnud. Arvestades, et tegu ka Katriini sõbrannaga. Üleüldse Annabel’i samastun ma ise kõige rohkem. Täpselt samasugune inimene, kes võtab elu tšillilt, on see kes ta on ja ei koti, mida keegi arvab või ei arva. Ja see oli veel eriti lahe, et ta ei läinud ühegi susserdamisega kaasa. Valis päriselt selle inimese, kelle ta päriselt valiks, Frank’i. Kui enne meeldis ta mulle väga, siis selliseid otsuseid tehes meeldib ta mulle veel rohkem.

Ja kolmas lemmik on Frank. Naersin, et see Kroonika lemmikute valimine oli täpselt minu TOP 3, aga ega siin imestada ei ole. Nad olid kõige siiramad ja ausamad. See vend on 19 ja nii palju mõistust on inimesele antud.. Ma ei hakka ütlema, milline ma ise täpselt 10 aastat tagasi olin, kui ma 19 olin. 😀 Ahh, tunnen ennast seda välja öeldes kohe nii vanana. Ma olin 10a tagasi 19? Issandajeebus küll….. ….
Ahjaa, kui ma oleksin Frank’i ema, siis ma oleksin väga uhke tema üle, et kui äge kutt mu poeg on. Mission accepted x2.

Ja Annabel’i ja Frank’i armastuseloole elasid vist kõik kaasa. Ma reaalselt palvetasin, et NAD IKKA VEEL KOOS OLEKS. Nii ilus, kaunis, äge, tuus, lahe … miljon kiidusõna veel otsa … paar nad on. Õnneks nägin eile üht videolõiku, kus Frank avaldas Annabel’ile armastust ja nad on ikka ja endiselt koos. Uhh! Kivi langes südamelt ja nii-nii hea meel on nende üle. Nii veider, et elad täiesti võõrastele inimestele niimoodi kaasa ja loodad, et neil kõik toimiks.

Maarja-Liis. Ta võlus mind kohe oma vaba ja laheda olekuga. Hästi soe ja avatud tundus. Jaa noo, oleks tahtnud ka ühes episoodis Kaido asemel olla, haha.

Maarja. Eehm. Ma ei oskagi nagu seisukohta võtta. Tundus tšill, aga veidi võttis vibe’i võib-olla temalt alla see, sest ta oli Antonioga koos.
Väga kahju oli temast, kuidas Antonio talle liiga tegi ja mingite mõttetute asjadega temast üle sõita tahtis.

Antonio. No meil siin väike Villa vaatajate fänclub olemas ja ma veel ei tea kedagi, kellele see vend meeldiks. ”Diana oli nii negatiivne” WHAT??? Diana oli emotsionaalne, aga aus ja ehe. Mu meelest ainukene negatiivne karakter saates oli ta ise. Rääkis sõbrannast taga teistele ja Liis andis oma lõpupunktid talle. Kuidas saab nii kahepalgeline olla? Ma olen ikka ebareaalselt õnnelik, et tema ei võtnud saadet. Iga kell Arles kui Tonio.

Arles selles suhtes oli tšill vana ja mängudes läks ka täitsa hästi ja endiselt arvan, et kui neil Katriiniga susiseb, siis on ju tore, et tema võitis. Teisalt jälle, kui Antonio oleks oma punktid andnud Arlesele, kas Arles oleks Katriiniga võiduraha poolitanud? Kuidagi ei tahaks uskuda seda. Aga no vahet pole kah, Katriin on siin igaljuhul veel ühte kummardust väärt.

Diana oli siiras, aus, ehe, emotsionaalne. Mulle ta meeldis. Meeldib endiselt. Vahva naine.

Andre. Nooo.. hahahaa, kui see bachata osa oli, siis ma mõtlesin, et WHAT THE FUCK. KUIDAS TREENER NII HALVASTI TANTSIB? Kehahoiak puhta võssas ja kuidas Greta sellise venna (pean silmas ainult tantsuoskust) endaga kaasa võttis :D:D Tervitused Gretale ka 🙂

Aga inimesena, noh, tema sõit ei olnud just meelakkumine selles saates, aga ju ta ise ka veidi süüdi oli, sest noh, pole ma enne näinud, et Frank ka päris konkreetselt sõna võttis, ju oli põhjust.

Rovin. Ta oleks vist kõikide tulevaste ämmade unistuste väimees. Jäi selline intelligentne, rahulik ja muhe mulje temast. Kahju oli, et nad Kaisaga nii vara minema pidid.

Kaisat jälgin ma juba sellest ajast saati, kui tal oli ehk mingi 1500 – 2000 jälgijat instas. Tal on väga hea käekiri jumestuses ja ilus inimene nii väljast kui ka seest i guess. Sisemise poolega pole tuttav, sest ma ei tunne teda isiklikult, aga selline mulje on mulle jäänud. Hästi siiras ja vahetu. Elan talle kaasa ja loodan, et lendab kõrgelt.

Liis on täpselt selline idekas reality staar. Loob head content’i, mida on inimestel huvitav vaadata. Ja kõigele lisaks, oli ta ka siiras, kes ei võtnud ühes osas kõike punkte omale, mida aga Arles näiteks tegi. Oleks võinud vabalt pooleks teha need punktid, aga ta ei teinud. Mõne draama oleks võinud vahele jätta, aga see on elu, ikka tuleb ette. Suva. Vähemalt oli Liis aus ja mänginud kedagi teist.

Stefan. Ma oleks ise tema valinud või Kaido, üks kahest. Arvestades vanust, siis pigem Kaido, aga Stefan meeldis ka väga. Kahju, et nii ruttu lahkuma pidi. Mu meelest oleks tema väärinud veidi kauem saates olemist. Aga noh.. Mis ütleja mina olen. Samas, kes mul keelab oma blogis suure Villa fänni staatusega omi mõtteid jagada.. eks? 😀

Kellel on veel vaatamata, siis megalt soovitan vaadata. Maksab ühe kohvi hinna põhimõtteliselt, aga meelelahutust ja põnevust on palju rohkem, kui ühe cappuchino joomine.

Andrei ja Robin said ka väga hästi hakkama. Poleks ausalt öeldes oodanudki, et nii ebareaalselt hästi reality saatejuhtideks sobivad. Eestis pole kunagi sellist asja tehtud, see on kindel. Jumala õnnetu on olla, et enam polegi midagi oodata ja vaadata. Tuleb aga uut hooaega ootama jääda.

Mis Sinu muljed saatest on?

Gripp? Mingi RS bla-bla viirus? Soolatüükad. Ühesõnaga haigused.

By
Liina Kolomainen
-
0

Oleme nüüd kenasti nädalajagu nelja seina vahel kopitanud ja jube kopp on ees ausalt öeldes. Eriti siis läheb raskeks, kui ise oled terve, aga lapsed on haiged ja seetõttu ei saa kuhugi minna ega ringi seigelda.

Meil pole hetkel halli aimugi, milline viirus meid täpsemalt kimbutab, kuna me ei ole perearsti juures käinud. Kaks korda olen helistanud, aga öeldakse ikka, et olge ikka kodus, tehke auru jne. Pisem kutt on okei, tal pole nagu väga hullu midagi, paar korda köhatab ja kogu lugu. Kents, seevastu, on aga kummuli suht. Tegime siin ühe saunatiiru ja tundub, et see tegi vist hullemaks olukorra. Tekkis JÄLLE palavik.

Hommikul ärkas jumala kena tundega ja siis järsku lihtsalt heitis pikali ja ütles, et paha olla, näost oli valge ka ning külm oli. Kena selline 38,4 oli vist. Ma olin jumala nõutu, et kust kuradi kohast see nüüd välja kargas? Nagu keegi oleks talle nähtamatu haamriga vastu pead virutanud. Lootsin juba, et tibud saavad ikka lasteaia jõulupidudest osa, aga hetkel tundub mulle, et siin ei ole pidude väisamisest küll juttu. Kentsul oli nii tore väljasõit ka nüüd möödunud kolmapäeval, kuhu ta obv ei läinud, sest #haige. Nii kahju lihtsalt lapsest, endast ka, kuna ma pidin sinna piltnikuks minema. Jäin väga lahedast reisist ise ka ilma. No ei vea meil.

Praegu tuli ka Kents oma toast ära, minu kaissu, kui ma kunagi magama lähen, sest lihtsalt ei saanud und. Ähkis ja puhkis. Nüüd vähemalt ei aja Rommit üles. Saan tasakesi ta pead silitada ja lohutada vajadusel. Kentsuga pole probleemi ka kõrvuti magada, magab ilusti viisakalt omal kohal, Rom seevastu on nagu merivähk ja vedeleb minu peal. Nagu meelega tahab mind voodist välja puksida. Terve suur voodi on tühi ja siis ikka ujub minu külje alla. Tihtipeale, kui Romet öösel ärkab (nägi nt halba und) ja tuleb kaissu, siis ma EOS lahkun tema voodisse, sest selle laiutajaga pole võimalik magada, las Truss survaivib ise seal.

Igatahes, pidime Saaremaale minema 22.12, peale laste jõulupidusid, aga nüüd, kui nad niikuinii terveks ei saa, siis lähme juba teisipäeva hommikul, sest me ei suuda rohkem oma kodus olla ja tahame keskkonna vahetust. Saame seal vereproovi ka kiiremini tehtud (Kentsule), oma südamerahuks, kui olukord ei lähe siin mõne päevaga paremaks. Will see.

Mind lohutab see, et Saaremaal tuleb enivei Jõuluvana külla ja selles osas kutid väga paljust ilma ei jää, kuid sellegipoolest on lasteaias vahva selliseid pühi tähistada, sest seal on ikkagi sõbrad ja selline programm laste jaoks, mida mina kahjuks välja mõelda ja teostada ei oska.

See kodus kopitamine on selles osas ka tüütu, et ega ma ju midagi teha ei saa. Ainult nende kahe härra vajadusi täita, kaklemisi ära hoida ja tegeleda nendega. Siinkohal üks positiivne muutus! Kentsule pole väga kunagi meeldinud puslesid panna. Väiksest saati autofanatt ja nüüd siis ka magnetklotside hullus nende tulekust saati küljes. Nüüd aga olen siin teadslikult kõiksugu pusled välja toonud ja pisemaga mänginud ning suuremat ka mängu kutsunud…. jaaaa… uuh! Nüüd küsivad ise puslede kokku panemist. Nii äge! Me olime vennaga väga-väga-väga suured puslede kokkupanijad. Lisaks oleme palju mänge mänginud, mis on vahepeal kapis peidus olnud ning nüüd ilmavalgust näinud. Isegi endal on huvitav mõnda mängu mängida, mis on pikemat aega kapisügavustes lebotanud. Ehk siis igal halval asjal on ka hea külg.

Oeh ja siis veel üks jutt.. Uhh.. Kentsul varba peal, eeldasime, et see on konnasilm, aga tegelikult on SOOLATÜÜGAS. Täiesti… eehm. Kuul pähe ausalt. Helistasime siis kliinikusse ja no küsiti kohe, et kas laps käib lasteaias ja see on täiesti tavapärane sealt see saada, mis kohe ei tähenda, et meie kutt selle sealt sai. Võib kuskilt mujalt ka olla. Ja ausalt öeldes, mul suht suva, kes-kust-mis, ära see teadmine ju seda soolakat nkn ei võta. Aga kui võtaks, hakkaks kohe detektiiviks.

Selle konkreetse arsti kõige noorem patsient on olnud ÜHEAASTANE laps. Jeebus küll.. Soolatüügast eemaldada aastaselt lapselt. Konnasilm on selles osas leebem, sest see ei nakku. Meil on praegu need plaastrid peal, et ei leviks ja raviks ühtaegu. Ahjaa, avastasime sõrmelt ka pisikese. Oeh. HELP SOMEONE… Mis te oma lastega teinud olete? See külmutamine tundub ikka väga kriipster neljaaastasele kannatada. Samas, Kents on ebareaalselt vapper väike inimene. Olen nõelaga talla alt pindusid ära nokkinud, kui ta mingi kahene oli jne.

Tean, et vereurmarohi peaks päris hästi soolatüügaste ja konnasilmade vastu aitama, AGA HETKEL ON TALV ja seda urmarohtu pole nagu kuskilt välja kraapida praegu. Ehk siis tuleb ikkagi minna külmutama neid, sest seda, et nad kuhugi veel edasi leviks, suuremaks läheks või veel mingi kolmas variant, seda ei soovi. On kellelgi muideks kogemust, mis aitaks last, et soolakast lahti saada? Vaene laps lihtsalt, peab kogu aeg mingi jamaga tegelema. Lisaks oli ju Kentsul siin 3 päeva vähemalt kõht ka täiesti lahti, nii et ikka kinni ei suutnud hoida. Päris hirmutav oli juba. Õnneks on nüüd korras.

Väga väsitav. Ja ma näen, et kutid on üksteisest ka täiesti väsinud. Kaklevad palju rohkem, kui haiguse alguses. Rommi ka käib ise nokkimas vehib ja tahab kraapida + ta on hästi kange ka. Kiusab suuremat ja siis pole nõus leppima. Kentsu siis ise tuleb ütlema Rommile: ”Romet kuule, tule vabanda ära ja lähme eluga edasi, ma ei viitsi rohkem oodata.” Läheb ise juurde ja ütleb, et teeme kalli ja lepime. Rommi ajab sõrad vastu, aga mingi hetk leebub (kui keegi peale ei suru) ja palub andeks ning teeb kalli suuremale vennale. Jumala nunnu ja naljakas vaatepilt. Brotherhood it is.

Siinkohal suur respekt lasteaias töötavale personalile, eeskätt põhiõpetajatele. Lastega siin ninapidi koos oldud juba pea 2 nädalat. Päris väsinud on olla ikka. Suurem kutt on selline energiapomm, ülemeelik tihtipeale ja lollitab palju NING ON VÄGA VALJU HÄÄLEGA. Seda on ikka lasteaiast ka mitu korda öeldud. Vana lihtsalt hommikul ärkab üles ja KUKUB KARJUMA. ÄÄÄÄ ÕÕÕÕ ÖÖÖÖÖ ÜÜÜ, umbes nii, aga sellises ROCK ‘N’ ROLL’i võtmes. Ma pole kindel, mis Kentsu eesmärk on, aga üks on selge – surnud keeravad hauas teist külge for sure. Ma iga kord mõtlen, et millal need naabrid ükskord teibirulliga ukse taha ilmuvad, et K suu kinni kleepida. :D:D:D POLE VEEL TULNUD.
Loe: meil on ebareaalselt toredad naabrid. Just jälle piilusime aknast välja ja vaatasime, kuidas üks ja siis teine ja siis kolmas naaber (eri aegadel) roogivad lund JA MITTE AINULT oma auto juurest, vaid ikka kõigi autode ümbert. Megalahe. Väga sümpaatne sats on koos. Juba naabrite pärast ei taha siit ära kolida 😀

Nii aga kell saab juba kohe 00:00 siin, lõpetan järsult oma kirjatükikese ära ning kobin oma tõbise lapse kõrvale nurru.


Olge ikka terved!

Lõtvunud naha pinguldamine kirurgilise sekkumiseta – HIFU smas lifting

By
Liina Kolomainen
-
0

Kuna rääkisin siin sellest, et inimesed ei peaks kibekiirelt noa alla minema, vaid mõtleksid enne ja otsiksid alternatiive, kuidas oma vananevad näonahka uuendada ja nooremaks teha, siis palun – siin see on: HIFU ultraheli lifting. Ma olen siiamaani üllatunud tulemusest. Poleks elusees arvanud, et tulemus PÄRISELT KA tuleb esimese korraga.

Mida see endast kujutab?
(High-intensity focused ultrasound) HIFU tehnoloogia on üks tõhusamaid naha ja nahaaluse karkassi pinguldajaid ilma kirurgilise sekkumiseta näo ja keha piirkonnas. Vanusega hakkavad meie naha- ja nahaalusekoe kihid mis kinnituvad läbi SMAS võrgustiku lihaskoele, alla vajuma. HIFU ultraheli impulsid takistavad kudede allavajumist ja fikseerivad nahaaluse koe kihid lihaskoele. HIFU on ainus esteetilise meditsiini protseduur, mis suudab nahakudesid nii sügavalt.

KUIDAS HIFU PROTSEDUUR TOIMIB?
HIFU seade genereerib ultraheliimpulsse, mis tekitavad nahas kindlaksmääratud sügavusel termokoagulatsiooni-punkte. Selle tulemusena fikseeritaks koed omavahel, kollageenikiud naha erinevates osades tõmbuvad kokku ja sellele järgneb uue kollageeni süntees. Protseduuri tulemusena kollageenikiud lühenevad ja karkass hakkab järk-järgult pingulduma. Näopiirjooned muutuvad selgepiirilisemaks, eriti põsesarnad, suuümbrus, kael ja lõuajoon. Kehapiirkondades saab pinguldada nahka ja teatud määral vähendada ka rasvapadjandeid.

Kuna mina ise olen veel liiga sile, siis võtsin oma ema modelliks. Need on TÖÖTLEMATA PILDID. VAADAKE seda lõualotti, mis kuhugi ära kadus. Ema käis just reisil ja naersis, et pekki, nüüd randid näha ju, tulid lõualoti alt välja. Või näiteks otsaesisel olevad kortsud. Pole lihtsalt. Ma olin algul tegelikult skeptiline, kas see on ikka võimalik, et ühe korraga kohe tulemust näha. Aga see on teile tõestus. Mu ema oli ka täiesti ehmunud, positiivselt, et polegi vaja kohe noa alla minna nägu ümberrestaureerima, saab ka lihtsamini enda nahka veidi turgutada ja uuendada. Ta ise ütles ka, et tunneb kohe, kuidas nägu on pinguldatud ja selline värske.

Lisainfona veel see, et uue kollageenmaatriksi moodustumine kestab 2-4 kuud. Seepärast ei näe lõplikke tulemusi kohe protseduuri järgselt ja kordus protseduuri võib teha alles kahe kuu möödudes.

HIFU aparaadil on mitu võimsust. Minu sõbranna ütles, et tal oli valus ja tegi kõige nõrgemaga. Minu ema on karm Ida-Virumaa hirm ja ütles, et tal pole üldsed midagi ning kõmmutas kõige tugevamaga.

EMA HIFU SMAS PROTSEDUURI NAUTIMAS
HIFU APARAAT, pildilt näha, et 4,5 on maksimumtugevus, millega protseduur läbi viidi.

NÄOPROTSEDUURID.
Esimesel korral on soovitatav teostada protseduur nii näo- kui ka kaelapiirkonnale. See annab tugeva karkassi edasisteks protseduurideks. Piirkondades kus probleem on rohkem väljendunud, võib olla vajadus protseduuri korrata 2 kuu möödudes. Olenevalt vanusest ja naha seisukorrast võib protseduure korrata 2-3 korda aastas.

KEHAPROTSEDUURID.
Kehaprotseduuride tulemused ilmnevad tavapäraselt varem kui näo-kaelapiirkonnas. Esimesed tulemused on nähtavad juba 1,5 kuu möödudes. Kui klient soovib saavutatud tulemust veelgi parandada, võib teostada uue protseduuri. Tavapäraselt kulub 1-3 protseduuri kliendi täielikuks rahuloluks. Kusjuures – iga HIFU masinaga ei saa kehaprotseduure teha. Selleks peab olema spetsiaalne HIFU masin, mis ka keha teeb. Minu kosmeetiku juures saab mõlemat teha ja tahaksin tegelikult ise siin minna ja proovida, mis see masin reitel teha võib. Avastasin sealt ju venitusarmid. Lisaks on huvitav ka, mis see valuskaalal tähendab. Mõne jaoks on ju kulmude tätoveerimine ka jube valus, mina jäin nt ilma tuimestuseta seal magama isegi. 😀 Valuläved on erinevad.

Uurisin mitu korda, kas on valus, ema muheles ja ütles, et no päriselt ka ei ole valus, aga kui oleks, siis oleks nõus ilusa tulemuse pärast kannatama 😀

HIFU PROTSEDUURI EELISED.
• Protseduur on hästi talutav • Taastusperiood praktiliselt puudub • Ultraheli on patsiendile ohutu • Võib kasutada mistahes aastaajal • Vajalike protseduuride arv on väike • Tulemus on kauakestev
NÄIDUSTUSED.
Näopiirkonnas: •ülemiste silmalaugude ning kulmude allavaje • näoovaali hägustumine • rippuvad põsed ja allavajunud suunurgad • lõtvunud nahk kaela ja dekoltee piirkonnas • vanuselised muutused, pehmete kudede lõtvumine
Kehapiirkonnas: •lõtvunud nahk käsivartel, põlvedel, reitel, kõhul • väiksemad rasvapadjandid kõhul, tuharatel, reite sise- ja väliskülgedel, käsivarte piirkonnas
VASTUNÄIDUSTUSED: • rasedus ja imetamine • nahahaigused ja avatud haavad töödeldud piirkonnas • onkoloogia • aktiivne herpes • autoimmuunhaigused • verehaigused • diabeet • epilepsia • südamestimulaator ja elektroonilised implantaadid.
Lokaalsed vastunäidustused: • metallist implantaadid näo piirkonnas, v.a. hambaimplantaadid • modelleerivad täitesüstid- 8 kuud peale süstimist • täitesüstid- 4 kuud peale süstimist • botox süstid 1 kuu enne ja pärast

Ja mis see üritus maksma läheb?
Nägu+kael 390€
Kael+lõua alaosa 250€
Nägu+kael+dekoltee 500€
Käsivarred 200€
Põlved + reite esiosa 250€
Reied 300€
Tuharad 200€
Reied+tuharad 450€
Kuna minu iluvõlur just ostis selle masina (ehk siis tegu ei ole vana masinaga, tuttuus ja uued asjad teadupärast on eriti efektiivsed), siis lubas ta minu jälgijatele ESIMESE PROTSEDUURI ÜHELE KEHAPIIRKONNALE TEHA – 60%. Ajuvabalt odav protseduur. Nägin internetist reklaami ja Aune teeb sellest ka odavamalt. Küll aga saab üks konkreetne inimene ainult ühe korra nii soodsalt ühe protseduuri omale võtta. Ehk siis praeguse seisuga on näiteks nägu + kael = 156 EUR (sooduskoodiga ”LIINA60”) ja kui Sa kirjutad kommentaaridesse, et sooviksid PROTSEDUURI KINKEKAARDI NÄOL, siis pane see kirja. Saad PDF- faili näol omale e-kinkekaardi. Väga hea võimalus väga suure soodukaga oma naisele või mehele jõulukingitus teha.

Lihtsalt mine siit BRONEERIMA JA VALI AUNE – ESTEETILINE KOSMEETIK JA PROTSEDUUR HIFU….

KOMMENTAARIDESSE LISA: ”LIINA60”

Homse jooksul lisan oma instasse mõne video ka, kus näha, kuidas protseduur käib.

Mu mõistus on otsas.

By
Liina Kolomainen
-
6

Sellist ”nalja” pole ikka ükski aasta meie peres olnud. Lapsed on 3p lasteaias või hoius ja siis jälle haiged. Mõtlesin, et ei julgegi enne reisi lapsi lasteaedadesse viia, sest ema ei saa kodus olla nendega, vaid peab ka tööl käima. Ja noh… Mõtlesin ikkagi, et viin täna hommikul kutid lastekasse, sest neil pole midagi viga ja tervised korras…

Ja siis öösel tekkis Rometil kõriturse. Haukuv köha ja selline tunne, et ta lämbub. JA MEIL JUST OLI SEE 1,5 kuud tagasi. Ausalt, ma tahaks nutta lihtsalt. Ma ei saa aru, kust see tuli. Nad olid eile täiesti terved.

Mitu korda oli eile öösel mõte, et ehk peaks kiirabi kutsuma, aga teate, ma pole seda kunagi kutsunud ja mul on nagu hirm erinevate juttude põhjal, et niisama ei tohi helistada. Lisaks läks öösel see kuradi aurumasin katki. Ma olin niigi juba nii mustas masenduses lapse pärast. Siis otsisin üles õhuniisutaja ja see ka ei läinud kohe tööle, jukerdasin ja jukerdasin. Lõpuks näitas vähemalt see vidin elumärke. Tundub, et see veidi aitas ka. Niiskem ja jahedam õhk aitab kõriturset taandada.

Lugesin öösel siis kõikvõimalikke artikleid selle kohta ja selgus näiteks see, et poistel esineb seda 7x rohkem kui tüdrukutel. Päris jube number minu meelest. See võib ka olla allergeenist tingitud, aga pigem arvan, et siit tuleb mingi haigus ka otsa ikkagi. Ma olen lihtsalt nii väsinud sellest kõigest. Hunnik pilte ootab töötlemist ja ma olen lihtsalt pea kaks kuud lastega kodus olnud kogu aeg, sest nad on haiged. Kahel sõbrannal külas käimata, sest kutid haiged ja me ei taha sõbrannade beebsusid haigeks teha.

Meil reaalselt nii olnud, et suve lõppedes oli meil okseviirus, siis nohu-köha, siis oli koroona, siis nohu-köha, siis oli entero, siis jälle nohu-köha JA NÜÜD JÄLLE. Eelmine nädal, kui reisil käisin, siis olid lapsed terved. Enne seda jälle haiged. Ja hoius kirjutati, et tuulerõuged ka veel seal. Meie ”õnneks” oleme kogu aeg haiged olnud ja sellel hetkel hoius ei olnud, kui viirusekandja hoius oli. Aga noh, peiteaeg on ca 20 päeva, seega sealt võime veel vabalt kellegi teise käest tuulekad ka saada. Parim oli ühe ema kommentaar selle tuulerõugete postituse alla: IMELINE. Ma lihtsalt niimoodi naersin, pisarad silmas. Reaalselt. Ma pole midagi nii turgutavat ammu lugenud. Nii tabav ja kõik hoiuemmed mõistsid seda idekat sarkastilist nalja.

Täiesti kuradi imeline on. Mul on nii kahju, et lapsed ei saa aias käia, sest neile väga-väga meeldib seal. See kodus istumine tüütab lõpuks ju kõiki ära. Mul pooled asjad tegemata, sest lihtsalt ma ei saa kodus kahe lapsega olles mitte midagi teha. Ainult koristada nende järel, süüa teha, pesu pesta ja võimalusel triikida ning nendega mängida, KUIGI nad mängivad koos KA VÄGA PALJU. Ma kunagi arvasin, et seda aega ei tulegi, et ainult kaklevad, aga ei. See aeg on käes. Eile näiteks aitas Kents Rommil kapsahautist süüa, et ta ka söödud saaks ja siis koos magustoitu süüa. Ootas ära Rometi. Eluarmas ju? Mängisid siin koopamängu ja niisama autodega. Truss ütles mulle koju tulles, et lastega pole ikka üldse raske üksinda, nad on elutsillid ja jumala lihtne on nendega. Mitte mingit probleemi pole. Aga palus ruttu, et ma kiiresti uuele reisile ikkagi ei läheks. Haahaaa.

Eks kaklemisi tuleb ka ette, just selles võtmes, et Kennet ei suuda oma vihja ohjas hoida ja virutab Rometile. Aga ka see on palju paremaks läinud. Tekkinud on see, et ta hoiatab Rometit ja lõpuks kui kannatus kaob, siis äsab. Aga on ka kenasti öelnud, et palun ära tee ja mine palun ära. Väga uhke tunne on, kui üks neljaaastane oskab niimoodi käituda. Arenguruumi on, aga sellegipoolest väga tubli tegelane on K.

Ahjaa… ja SIIS VEEL HAIGUSTEST…. Kennetil oli mingi hetk haigusega koos ka põis korrast ära, aga mis juhtus on see, et TA KÄIB NÜÜD KOGU AEG PISSIL. Oleme kõikvõimalikud(VIST) proovid ka temaga ära teinud ja näitajad on korras. Kuul mulle pähe lihtsalt. Arvame, et tal nüüd ongi iga väiksema häda korral vaja põit tühjendama minna ja see on nagu peas kinni. Aga kuidas sellest lahti saada, ei tea.. Õnneks nüüd paari nädala möödudes on veidi vähemaks jäänud. Algul oli ikka väga hull. Õpetaja lasteaiast ütles ka, et kui talle öelda, et Kents, Sa juba käisid pissil, siis ta noogutab ja läheb eluga edasi.

SEND HELP PALUN. Nutt on kurgus lihtsalt. Tahaks, et tibud oleksid terved ja rõõmsad, MITTE HAIGED IGA 3 PÄEVAST PEALE TERVENEMIST.

Halapostituse lõpp. Tänan tähelepanu eest.

Naistearst ja viinamarjad

By
Liina Kolomainen
-
11

Kuna teile meeldib see igapäevane mula, mida ma praegu instas väga jagada ei saa, kuna mu telefon on paranduses, siis otsustasin, et kirjutan täna blogisse jälle.

Igatahes. Ma ei tea, kuidas teiega lood on, aga mu keha ei talu viinamarju. Sain sellest juba õige mitu aastat tagasi aru ja olen nende söömist teadlikult vältinud. Tekib puhitus, kõht koriseb, terav valu kõhus, kõht võib lahti minna jne.

No ja siis tuli eile emps külla enne oma puhkusereisi, et korra lapsi näha ja veidi juttu ajada, kuna polnud juba jupp aega üksteist näinud. Emps tõi mustikaid, viinamarju ja veel pudi-padi hamba alla. Ma polnud varem näinud viinamarju, mis tulevad kobarast ära nagu mustsõstrad nii, et sain terve 1,5kg viinamarju kobarateta kaussi valada. Proovisin siis ühte ja mõtlesin, et uuuuuh.. kui head neeeeed oooon… Ebareaalselt magusad ja väga mugav oli süüa, kui ei pidanud neid kobara küljest ära tõmbama.

Noh ja siis ma võtsin otsuse vastu, et ma pole nii ammu viinamarju söönud ning mis need ikka mulle teevad… eks..jah… Mugisin neid kahe suupoolega ja mõtlesin endiselt, et midagi ei juhtu minuga. Panin kiddod magama ja vaatasin siis jutti Villa, Rannamaja ja Vallalise Kaunitari uue osa ära. Kogu selle aja kõht korises nii kõvasti, et isegi mu auto ei tee sportrežiimil nii kõva häält. Lihtsalt KÕIK MULKSUS ja megavalus oli. Võite arvata, kui väga ma kahetsesin, et ma neid viinamarju nii palju sõin. Välja ei tulnud ka midagi. 😀 Läksin siis mingi 00:30 magama.

Hommikul ärkasin üles ja KÕHT ENDISELT VALUTAS. Läksin lastele süüa tegema ja karmauhh, ruttu vetsu. Põhi täiesti alt ära. Lihtsalt mainin teile, et 10:20 oli mul günekoloogi vastuvõtt broneeritud, mille ma bookisin juba kaks kuud varem ning muutmiseks nagu poleks enam aega ja tahtmist olnud.

Ma pole kunagi nii närvis olnud enne arstiaega. 😀 Istud seal krt jalad harkis ja siis… jah.. :D:D:D

Igatahes, läksin siis kabinetti, kus ootas mind üks ülisümpaatne naistearst. Jaanika oli vist nimi. Mulle kuskilt mälusopist meenub, et olen tema juures varem ka käinud. Rääkisin siin oma loo ära, et viimati nägin arsti siis, kui sünnitusmajas olin, sest mitu korda tühistati minu arstiaeg koroona pärast ära. Küsis erinevaid küsimusi ja mul oli reaalselt tunne, et olen nagu koolipingis. Küsisis siis, et mis rasestumisvastaseid vahendeid kasutan… Tõmbas korra nii pirni ära, et mul ei tulnud midagi suust välja.. küsisin täpsustava küsimuse, et kas pillid või? Vastasin ise kiiruga ei.

Muigas ja ütles, et kondoom jne ka.. ma mingi… eeee…. mmm… õõõõ… üüüüü … mõnikord?!
Arst kenasti naeris ja kirjutas: Okei, selge, ei kasuta. No lihtsalt nii piinlik olukord oli .D:D:DD::D:D:D Nagu oleks koolis mingi eriti lihtsale küsimusele vale vastuse vastanud.

Mu mure oma kõhuga muideks polnud veel kuhugi kadunud. Selline hirm oli, et tuleb püksi poole protseduuri ajal. :D:D:D:D Appi noh, millest ma siin täna räägin. Mul on juhe nii koos siin lastega kodus istumisest, et ei oska enam normaalseid postitusi teha.

ÕNNEKS EI JUHTUNUD MIDAGI. Üks munasari oli suurem kui teine, aga õnneks ikkagi normi piires. Tehti ka see kurikuulus PAP test ära, sest viimane kord tehti seda 2017. Mul oli 21-aastasena sellega päris suured jamad, et jah… Minge ka kontrolli, kellel juba tükk aega käimata!
Mul jääb nüüd nädal aega oodata, et keegi mulle ei helista, sest siis on kõik korras ja tean, et võin oma eluga rahumeeli edasi minna. Tervitused Liisa-Maria, kelle üleskutse mind lõpuks arsti juurde suunas. Mõtlesin, et pekki, nüüd peab küll minema, kaua ma ootan.

Arvestades kõiki asjaolusid läks väga hästi eks. 😀 On teil endil ka mingeid naljakaid arstilkäiguseikasid siin mulle pajatada?

Tervitused,

Liina

Jälle…

By
Liina Kolomainen
-
2

..see haigus. Just kiddod paranesid entero viirusest ja nüüd mingi muu jura küljes neil. Kolmapäev vastu neljapäeva öösel pidin ennast herneks ehmatama, kui Rom surmahääli tegi. Mitte, et ma teaks, millised need on, aga nii just sellel hetkel mulle tundus. Kappasin ruttu poiste tuppa ja andsin Rommile veidi juua. Hääl oli midagi sellist, et vana ei saa hingata. Nagu mingi tükk oleks kurgul ees ja kriibib teda. Äärmiselt jube hääl. Kohe tuli meelde, kui Kentsu Hawaii reisi ajal haigeks jäi ja see hääl oli suhteliselt sarnane. Ainult selle vahega, et me olime teises riigis ja Kents oli kõigest 1a6k vana. Neljapäeval kimasime juba Saaremaale, sest mul poleks midagi väga haigete lastega linnas üksinda teha olnud + sõbranna babyshower oli just sellele nädalavahetusele planeeritud ning Trussi ja Reimpsi meestekas ka.

Kurb, et Rom on taaskord haige. Haiguse pärast ei saanud ju neljapäeval maale ka minna. Seal on alati nii mõnus ringi joosta ja toimetada, aga pole viga. Said natukene oma musta elektriautoga Kuressaare koduaias ka ringi paarutada. Ja ega siin toas olles pole ka midagi ülemäära dramaatilist, sest ruumi siin jagub ja lastel on palju tegemist. Lihtsalt, et jälle ÜKS NÄDALAVAHETUS oleme toas. JUST OLIME. Valus on vaadata neid lasteaia ja hoidude arveid, kui lapsed üldse kohal ei käia, sest #haiged.

Siinkohal kohe küsimus? Kuidas te ennast töö ja haige lastega organiseerite? See on ju täiesti õudukas, kui lapsed kogu aeg haiged, aga pead tööl ka ju käima. 90% kuust ei saa ju lapse-blablalba-haiguslehel olla. Või saab? Ja teine, mille peale ma mõtlema jäin – kuidas lahendatakse see teema, et suvel on lasteaed kinni ja lapsed tuleb kuskile jätta, kui puhkust võtta ei saa. Vaevalt terve pere tahab just juulis see 28 päeva ära puhata. Kuidas te, pered, selle olukorra lahendate?

Terve reedese hommikupooliku olin sohver Truskale ja Reimpsile. Sõidutasin nad kogu kraamiga maale ja siis tulin ise tulema, sest naised pole oodatud meeste nädalavahetuse üritusele. Mu meelest väga lahe idee, kuidas sünnasid pidada (Reimol ja Trussil on 30-ndal septembril mõlemal sünna). See sai ka alguse tegelikult minust, kui ma üks aasta ütlesin, et mida ma siia meeste sekka ikka vahele pressin ja sellest ajast saati otsustati, et naisi enam ei oodatagi sinna. Võiks naistega midagi sarnast kokku kompunnida, jumala mõnus oleks. Näiteks kuhugi Itaaliasse nädalavahetuseks vms. Odavam on ju välismaal käia, kui Eestis tähistada. See aasta saangi ju Dubais oma 29-nda eluaasta vastu võtta, mis on ülivingeee. Ja Liisuga lähen 11.10 Amsterdami sünnareisile. Can’t wait! Eelmine aasta käisin sõbrannareisil Kadriga Pariisis ja see oli 10/10 reis. Liisuga, ma juba tean, et tuleb samasugune. Uuuhh!

Aga tagasi teema juurde tulles, siis laupäeval kell kaks korjasin Kirsti sõbranna peale, et poodi minna ja beebipeo jaoks kraam ära osta. Jõime veel kohvikus kohvi ja lobisesime niisama. Vurasime siis Kirsti koju kaunistama ja toimetama. Äärmiselt hea orgunn ja väga toredad sõbrannad tal. Aeg läks nii kiiresti. Jooksin veel kiiresti Kanalast kanade järele ja reaalselt selline tunne oli, et ma oleks nagu mingi tagaotsitav sarimõrvar, sest selline hirm oli, et keegi näeb mind, kes ei peaks nägema, eeskätt Kirsti. Ise ka naersin, sest ma ju tegelikult teadsin, et Kirsti on kuskil padrikus samme täis vorpimas.. aga noh jah…

Ootasime siis teda hiirvaikselt. Endal oli ka ärevus sees. Vana naersis, et viinud mind siis kinno, mitte metsa higistama. :D:D:D Aaa jaa, see oli pull – Kirsti tundis ühe oma sõbranna lõhnaõli koridoris, lihtsalt teile teadmiseks, et ärge tulge sama lõhnaga beebipidu korraldama, rasedate lõhnataju on tunduvalt parem, kui mitte-rasedatel. 😀 Sõime-jõime-jutustasime ja mängisime. Väga lahedad mängud olid korraldatud. Üks oli selline, et pidin arvama ära, kes beebidest on poiss, kes tüdruk. No nii võssa pole ma ammu millegagi pannud. 😀 Igatahes, megalõbus oli. Pidin poole üheksa kandis koju vurama, sest väiksed mehed ei suvatsenud päeval lõunaund teha ja pidin neid magama panema juba hakkama. Nad olid ikka päris sussid, kui ma koju jõudsin. Jäid suhteliselt hetkega magama ka. Kukkusid sängi ja nokkout kohe.

Ja nüüd ma siin olen, Andrus tuli juba koju ja hakkame tagasi linna end sättima. Lähen hommikul 7:30-ks lasteaeda nägusid vuntsima, sest neil on mingi loomateater seal ja no ikka aitad, kui oskused selleks on olemas. Jõuan ehk 10-ks koju tagasi, Truss läheb tööle ja ma istun Rometiga kodus, sest #haige. Kents vast läheb lasteaeda, kuna tal pole häda midagi. Muideks, Perearstide Liit? Või mingi muu asjapulkade liit või keegi kolmas võttis nüüd sellise asja vastu, et kerge nohuga võib laps lasteaeda minna, kui ei ole palavikku. See koroona on küll selles osas puhta töö teinud, et korra laps nuuskab, siis saadetakse koju. Meil on õnneks võimalus iga väiksemagi haigusega lastega kodus olla, aga mis teevad need pered, kellel vanemad mõlemad palgatööl ja sellist asja iganädalaselt rakendada ei saa? Ma mäletan, et kui mina väike olin, olid ikka pooled lapsed kõik ninad tatised ja rägastasid, kedagi ei kottinud. 😀 Ma olen isegi poes tööl olnud niimoodi, et 38,8 on palavik ja kedagi tööle panna pole ja siis istud seal lõdised külmavärinates ja ootad, millal koju lõpuks saaks.. Selles osas õige muidugi, et kui oled haige, istu kodus, aga samas päris iga nuuskamise pärast ei pea ka last haigeks tembeldama. Igatahes jah, Rom veel köhib ja jääb koju. Kennet on terve ja läheb lasteaeda, eriti, kui homme seal vahva teater Kakukesest tulemas.

Vot nii.

Mõnusat pühapäeva jätku ja uuel nädalal juba kohtume uuesti. Mul on üks teema rääkimata veel..

Mis siis Soome reisist meelde jäi?

By
Liina Kolomainen
-
0

Käisime siin eelmine nädal Soomes ja mõtlesin, et jagan, mis me siis seal tegime üldse. Kolme lapse ja nelja vanemaga.
Soome mineku teema algatas tegelikult mu vanem poeg, kes kuulis, et tema sõber Lennart käis Soomes ja seal oli jube lahe olnud. Noh… ja siis te võite arvata, kui palju see neljaaastane mulle SOOOOMEST rääkis, et kui lahe ja vägev seal ikka on ning kuidas tema sinna ikka minema peab. Mõeldud-tehtud. Leidsin mingi sooduskoodi postkastist nimega ”SÜGIS” ja piletid Soome edasi-tagasi kaks täiskasvanut läks 50 eurot. Võrdluseks teile, et Saaremaa praamipiletid lähevad 40 eur ja teinekord kopikad peale ka veel + pane sinna üks hästi hea isuga maasturiga küts otsa. Ehk siis jah, väga odav oli minu meelest see Soome värk.

Sõitsime kuttidega sadamasse, võtsime oma reisivankri, sest enam meie bling-blingi pole. Müüsin maha meie silmatera vahepeal. Kahju oli ka, aga pole viga. Väga toredasse peresse sai, kellele ka bling meeldib, nii et läks hästi. 😀 Kentsule võtsime seisulaua ka kaasa. Parim otsus ever. Ta oleks nii-nii väsinud seal olnud ja.. jah… seda jorisemist siis.. Mõnus oli vahetustega neid magama panna ka. Kord magas Rommi vankris, siis magas Kentsu ning Rom sai samal ajal taga istuda. Talle hakkas see nii meeldima, et läksid kraaklema omavahel, kes nüüd seal seisulaual istuda saab.

Nii aga tagasi algusesse. Laeval me suurt kuhugi ei jõudnudki, kui üles üheksandale ja Lotte mängumaale. Ehitasime seal kuttidega onni ja mängisime niisama. Kiired burksid Burger Kingist ka enne randumist. Täitsa kena oli. Mõtlesime, et lähme seekord tallataksoga Sea Life okeanaariumisse. Pisemad tukkusid see 50 minutit, kui meie ilusat ilma nautisime ja oma päevasamme kokku korjasime. Teie poolt soovitatud kohti oli muidugi veel: Helsingi Loodusmuuseum, Hop Lop mängutuba, Linnanmäki ilusa ilmaga, Junibacken, Children Town (mulle öeldi, et alates 5a on seal idekas, et veidi suurematele), Loomaaed (olen käinud, aga lasteta – pigem soovitaks suveperioodil minna), Rahvusraamatukogu Oodi + mänguväljakud: Avikin puisto Vantaal, Vennynpuisto Helsingis, Hyväntoivon puisto sadama lähedal, Redi kaubanduskeskuse katusepark ja keskuses peaks veel põnevat tegemist olema.

Me käisime ainult Sea Life’is ja siis linna sööma ja reaalselt rohkem ei jõudnudki. Läksime 10:30 laevaga ja tagasi tulime 19:30 omaga. Väga hea aeg sellistele mürsikutele, et saavad rahumeeli oma hommikutoimetused kiirustamata ära toimetada ja minna. Õhtul kell 21:30 jõudes ei ole ka nii hilja, et süda tilguks laste une pärast verd.

Sea Life’ist veel nii palju, et soovitan jälgida, mis kell kalade toitmine on. Iga päev toidetakse kedagi. Meie nägime piraajade ja raide toitmist. Kohapeal oli väike mänguala ka lastel, kui kalade vahtimisest kops üle maksa viskas. Mulle täitsa meeldis see koht. Haikalad oli muidugi lemmikud. Toitmine koos jutuga, mida töötaja rääkis oli ka väga huvitav kuulata.

Maandusime kuskil kesklinnas, mingisuguses burksikohas. Lihtsalt burks JA GARNEERINGUKS ÜKS VIIL HAPUKURKI hahahahaha. See on lege garneering. Parim. Läks maksma mingi 23 euri? Eestis päris nii kallis pole. Saad ikka tomati ja kurgi ka kõrvale. Isegi coleslaw salati. Mul olid mõned raamatud, nuputamisraamat ja veega värvitav raamat kaasa, et restoranis natukene väsinud/tüdinenud lapsi ohjeldada. Saime kenasti hakkama. Kentsu poole restoranis oldud ajast põõnas vankris. Joppas meil. 😀

Järgmiseks korraks võiks keegi siia häid söögikohti Soomes soovitada. Eelmine kord kui käisime olime ka täielikud hädad seltskonnas, et kuhu sööma minna. Järgnevaks korraks kindlasti panen selle plaani paika, et kuhu täpselt sööma minnakse, siis jääb see segaduse moment ära.

Tagasi tulles suundusime, nagu ikka, Lotte mängunurka. Ja siit algab kõige tähtsam story selle reisi osas. Kohe algul tuli sinna üks poiss nimega Lukas/Lucas, poisid hakkasid teda kutsuma Suureks Poisiks. Ei pea vist üle täpsustama, miks. Ta oli seitsmene, aga tundus, et mingi 9 vähemalt. Hästi pikk ja sihvakas, aga see pole see, millest ma siin rääkida soovin. Igatahes, Kennet, nagu ikka, haakis ennast temale külge (Kentsu läheb alati restos v poes v kusiganes teiste inimestega jutustama.. Eile spaas ka läks mullivannis naistega lobisema :D:D:D Naerame Trussiga, et temast saab kunagi hea wingman. Täiesti tuimalt läheb ja alustab vestlust). Nad ehitasid koos maja, mürasid niisama. Võtsid need pehmed ehitusvidinad ja hakkasid üksteist nendega togima.. õrnalt lööma? Romet tuli ka kampa. Ma ei ole kunagi näinud nii viisakat noort inimest.. okei olen, aga see oli next level. Ta näitles nii, et Rom ei läinud talle isegi pihta oma vidinaga, aga juba kukkus ja näitles, et ta sai haiget. Rommi oli krampides, hea, et naerust püksi ei teinud. Kentsuga sama. Me lihtsalt vahtisime suu ammuli Andrusega, kui tore poiss see Lukas ikkagi on. Niiiiiiiii hellalt mängis meie lastega. Uskumatu. Ühe korra läks Rometile oma padjaga (vms) kõvemini pihta, Romet ütles, et sai nina peale haiget, Lukas läks Rometi juurde, tegi ninale pai ja palus vabandust, et kogemata juhtus. Vanemad istusid kaugemal, lauas, scrollisid niisama. Vahepeal käis isa vaatamas, mis see poeg seal mängunurgas toimetab, kutsus teda korrale, et teised kaks (meie lapsed) on nii pisikesed ja ta võiks natukene rahulikum olla. Ütlesin siis ise vahele, et teil on nii tore ja sümpaatne laps, et ta ei pea üldse muretsema, Lukas mängis ju nii õrnalt ja hoolitsevalt. Isa läks tagasi oma asju ajama. Müksamismängus sai Kents ka kogemata veidi tugevamalt ja Suur Poiss läks ruttu jälle vabandama, et ta ei tahtnud haiget teha ja tegi pai pea peale. Mina lihtsalt vaatasin suu ammuli.

Lukas küsis lahkudes, et millal me Soome tagasi tuleme, et äkki satume samale laevale ja poisid saavad veel koos temaga mängida. Ütlesin, et me käisime niisama Soomes ja elame Eestis. Nemad aga läksid perega vanavanematele küll ning elavad ise Soomes. Ütlesin, et ehk õnnestub kunagi trehvata. Rom ja Ken olid silmnähtavalt õnnetud, kui Suur Poiss ära läks. Kennet rääkis veel mitu päeva juttu, et ta tahaks Lukasele Soome külla sõita ja temaga mängida..

Ära minnes veel Lukase isa küsis ta käest, et kas ta ikka sõpradele nägemist ka ütles. Ütles, ütles. =) Andrus nägi neid veel laeval ja läks ise juurde ning ütles, et uskumatult toreda lapse olete kasvatanud. Usun, et lapsevanemana on seda ikka päris meeldiv kuulda, eriti kontvõõraste käest.

Väga vahva reis oli. Nüüd tahaks vist lastega Rootsi millalgi minna, sest seal on ju lausa Lotte isiklikult kohapeal. Aga esmalt tuleb mul siin Amsterdamis ära käia ja siis veel oktoobri lõpus Dubais. Peale seda siis kindlasti võiks juba mõelda. November on suht mõttetu kuu ka, kena oleks natukene seda tüütut kuud turgutada ühe kruiisireisiga. Aga eks näis, võib-olla ei viitsi kah.

Musid-kallid-paid ja üritan siin lähipäevil veel ühest asjast kirjutada. Hetkel on kuidagi nii-nii kiire ja ei jõua igale poole, esmajoones blogisse ja sotsiaalmeediasse. Aga annan oma parima!

123...12Page 1 of 12

Latest Posts

Popular Categories

Ilm

Follow us on Instagram @pintslikurat

EDITOR PICKS

POPULAR POSTS

POPULAR CATEGORY

© Liina Meow. Kõik autoriõigused on kaitstud.