EGIPTUS – müüdid ja tegelikkus.

0
2487

Käisime veebruari alguses Egiptuses. Tahtsin natukene oma reisist kirjutada, sest päris mitu inimest on minu käest uurinud, et mis värk selle Egiptusega siis ikkagi on. Pean silmas seda, kas sinna minna puhkama või jätta see üritus vahele ja valida sihtkohaks midagi muud.

Miks just Egiptus? Egiptuseni jõudsime seetõttu, et me ei saa kahenädalast reisi ette võtta, sest mul on kool üle nädala ja ma ei taha sealt mitte üht päeva puududa. Tarkus jääb ju saamata ja mis ma siis peale hakkan selle lolli peaga… Lisaks ka kuupäevade limiteeritus – kuuese pundiga reisides peab kõigi soove arvestama. Kes ei saa töölt vabaks, kellel on muud plaanid. Otsustasime, et kõigile sobiv aeg reisimiseks on veebruaris ning valikusse jäi Sharm El Sheikh, sest seal on soe ning 5/6-st pole Egiptuses käinud ka. Aasiasse nädalaks pole väga mõtet minna.

Kuna tegu oli päikesereisiga(loe: mitte seljakotireis), siis otsustasime AllIn pakettreisi kasuks. Hotelliks sai Cyrene Grand Hotel Sharm El Sheikh-is. Vastas kenasti kodulehel olnud piltidele (arvasime, et Egiptus üllatab meid sama negatiivselt nagu Kreeta hotellgi, aga ei) ja teenindus on ka seal hotellis tähtsal kohal, mis on igati tore ja tegi puhkuse väga meeldivaks.

Asukoha poolest oli hotell veidi linnast eemal, aga meid see konkreetselt ei seganud. Rand oli kiviviske kaugusel ning väga, väga ilus. Kui oli vaja kuhugi liigelda, siis sai takso peale hüpatud. Takso on seal riigis odav, seega ei tohiks see probleem olla.

Kartsin õudselt seda söögi värki. Ma ei saa siiamaani üle sellest toidumürgitusest, mis ma omale Taimaal sisse sõin. Minu õnneks olid kõigil kõhud korras terve reisi vältel ja kuulu- ja hirmujutud ei vastanud tõele, mida Egiptuse kohta kuulnud olin. Isegi Kairos, kus kaks korda kohalikus toidukohas einestasime, oli toit väga maitsev ja meie Euroopa kõhud võtsid selle hästi vastu. Juhhei!

Esimene päev möödus päikesevanne võttes. Ilmaga joppas ikka täiega. Sattusime kuumalaine ajal sinna. Sõbrad käisid eelmine või üleeelmine aasta täpselt samal ajal nagu meie, ainult selle vahega, et meil on kuni 30C sooja ja neil 21C. Täitsa soliidse jumega tulime Eestisse tagasi. Nüüd on see muidugi juba omavoliliselt hakanud ära kooruma. Ütlen ausalt, mina pole sellele oma allkirja alla pannud. -.-.

Tegin enne reisi ka natukene kodutööd selle riigi kohta ja Sharmi kohta üleüldse, et kus võiks käia ja mida teha. Naama Bay-l soovitati ära käia. Käisime, aga mida erilist seal läbi meie silmade küll ei olnud. Viimasel päeval käisime seevastu Old Market-il, mis oli kordades parem sisseostukoht kui Naama Bay, aga sellest juba hiljem.

Esimesel päeval määriti meile pähe massaaž, mida nüüd teisel päeval peale päikesevõttu välja lunastama suundusime. Olin algul veidi skeptiline, ei tea isegi miks.. Tegelikkuses oli kogu see protseduur äärmiselt mõnus ja lõõgastav. Hea meelega oleks teisele ringile läinud. Eestis ei viitsi ju käia, alati on midagi muud ”targemat” teha.

Andruse õde(edasipidi Airi) tahtis väga delfiine näha ja tal õnnestus ühelt egiptlaselt mingi väljasõit orgunnida. Pakkisime asjad, loputasime end veega (mitte ühtegi kreemi, lakki ega muud asja ei tohi nahal olla – delfiinidele ei meeldi see) ja asusime teele. See Dolphina Park oli suhteliselt lähedal hotellile, aga päris kondiauruga asju ära ei ajaks. Vahva kogemus oli! Tasub minna, kui ei ole varem delfiinidega tutvust teinud. Neil oli seal suur bassein, kus nad kolmekesi toimetasid. Meie delfiini nimi oli Steven ja ta on hetkeseisuga 14 aastat vana. Temaga sai sõita ja tantsida, aga seda loomulikult käsu peale. Maksis see näkku 60 dollarit. Basseini ääres krabas mingi vend mu telefoni ja lubas kümne euro eest pilte teha(ise pildistada ei tohtinud). Minu jaoks oli see Egiptuse mõistes liiga kallis, aga leppisime sellega, sest see vend surus nii hullult, et need pildid, mida firma meile teeb, on kallid. Pilte nähes tahtsin ära joosta, päriselt ka. Vana ZOOM’is põhimõtteliselt kõiki pilte, kvaliteet ei kõlba prügikastigi. Ostsime siiski mõned pildid ka Dophina Park tegijatelt. Nendega on vähemalt midagi peale hakata. Neli dollarit maksis üks pilt.

05.02 ootas meid ees tripp Kairosse. Kuulsin Eestis vastakaid arvamusi, kas minna Kairosse või mitte: ”Liiga hirmus, ohtlik, pealetükkivad inimesed jne jne”. Kogu see eelnimetatud rida on täielik müüt. Kairos oli väga rahulik. Ohtlik oli ainult liikluses – kõik autod olid mölgitud. Giid ütles, et odavam on siin katkise autoga ringi sõita – jõudad lihtsalt kiiremini punktist A punkti B-ni, sest Sul pole enam autost kahju ja julged gaasipedaali vajutada. 😀 Ja… Inimesed! Kui palju ma kuulsin Eestis, et miks me ikka Egiptusesse lähme, nii tüütud inimesed elavad seal ja ei lase rahulikult puhkust nautida. Täielik jamps! Inimesed olid äärmiselt sõbralikud ja üldsegi mitte pealetükkivad. Türgis olid inimesed sada korda hullemad! Isegi mina, kes ma olen kohalik juut ja viitsin kaubelda, vaielda, diskussiooni sukelduda kohalikega, suutsin Türgis endast välja minna, sest nad lihtsalt ei andnud rahu meile. Aga see selleks.

Igatahes, sõbranna, kes on Egiptuses 5 korda käinud, soovitas kindlasti see reis ette võtta, aga mitte bussiga. Peaaegu 2 päeva loksumist, võib-olla ka rohkem. Okse. Peale Hispaania bussireisi 7,5h Barcelonast Madridi ja siis hiljem sama reis tagasi…. ütleme nii, et rohkem ei viitsi selliseid sõite ette võtta, kui on olemas teised variandid. Bussireis oleks maksma läinud 145 dollarit per kärss, lennureis 275 dollarit. Lennureis ei olnud just kõige odavam, aga see oli seda raha ja aja kokkuhoidu igati väärt.

PS! Kui tahate Siinai poolsaarelt kuhugi mujale liikuda, tuleb kohe lennujaamas 25 dollarit maksev viisa teha, muidu ei ole võimalik sealt väljuda. Me teadsime õnneks juba Eestis, et püramiidid on kindel must have reis. Kontrollid on päris kõvad – igas võimalikus kohas vehi oma passi ja viisaga. Nii et, olge korrektsed selles osas =)

Äratus oli kell 3 öösel. Istusime oma padjanägudega bussi, mis viis meid lennujaama. Tol hetkel oleks võinud bussireis pikem olla(oleks saanud magada veel), aga meie õnnetuseks asub Cyrene hotell lennujaamale väga lähedal. No mis seal ikka.. Jõudsime siis lennujaama, kus oli vaja hakata neid turvakontrolle läbima. Need on kordades karmimad kui Eestis. Kolm erinevat turvaväravat. Viimases tuleb lausa jalanõud ära võtta. Päris mõnus oli mingi moslemi pere ees seista, kes sokke ei kandnud.. Surviving mode on to the max.

Kohale jõudes suundusime kohe Egyptian Museum of Antiquities-i. Ütleme nii, et omal jõul minnes, oleks palju head infot kaotsi läinud. Tänu giidile oli ringkäik asjalik ja informatiivne. Minul isiklikult oli veel ekstrapõnev, sest just hiljuti võtsime koolis läbi Vana-Egiptuse ajalugu, jumestust ja kõike muud sellega seonduvat. Sain kohe õpitule ka kinnitust päris eksponaatide näol. Soovitan sinna muuseumi minna, saab elust ja olust hea ülevaate.

Lõunat sõime Niiluse jõel. Toit oli maitsev, ei saa nagu millegi üle nuriseda. Äärmiselt meelepärane on see, et egiptlased söövad palju rohelist ning oskavad ”maltsast” ka midagi teha. Baklažaanid, suvikõrvitsad, igasugu juurikalaadsed jne jne..

Nüüd need kurikuulsad püramiidid. Esmalt mainiks ära, et giid hoiatas meid inimeste eest, kes midagi pakuvad või tahavad teid kaamliga sõidule viia. Vanad viivad teid kuhugi karuper*e ja käsevad teil maksta 50 eurot, kui tahate tagasi saada sealt. Samamoodi mingite kujukestega – ütlevad hinnaks 2 dollarit, sa annad raha ja nemad Sulle kujukest ei anna. Küsivad aga kukrust rubla juurde. Ühesõnaga, olge tähelepanelikud.

Püramiidid olid võimsad. Üks blokk oli põhimõtteliselt minu pikkune. Pikkust mul 156cm. Rääkimata veel laiusest. Üks spekulatsioon räägib sellest, et neid blokke veeti ühe kelgulaadse asjaga liiva pealt üles. See puidust sell oli ka muuseumis olemas. Ise arvan, et see pole lihtsalt võimalik, kus mingi puitraamidega saan selliseid raskeid lubjakivist mürakaid vedada jaksaks, inimeste abiga muidugi. Aga still ei tundu loogiline. 

Saime ka kaamli seljas ära käidud. Tegu oli giidi tuttavaga, sellepärast julgesime seda onukest usaldada. Giid ütles, et pilt kaamliga maksab üks dollar. Airi käis otsas ära, tuli sealt alla ja juba sokutati mind looma juurde. Kaamel tahtis mulle mopsu anda, oli alles armas tegelane küll. Andruse ema sai ka kaamliga vajalikud protseduurid tehtud. Hakkasime siis raha juurde maksma. Üks inimene = dollar, aga see mees ei tahtnud. Ütles, et ühest piisab. Ja siis räägitakse, et Egiptuse inimesed on ahned.. ei ole. Väga armsad ja soojad inimesed on tegelikkuses. Lisaks oli see mees juba ise korralik vaatamisväärsus – kogu tema outfit ning vuntsid.

Käisime ka Sfinksi vaatamas, kuna see paikneb püramiidide lähedal. Minus see  millegipärast erilist emotsiooni ei tekitanud. Kurat teab miks. Tore on ikka, et nähtud sai. Linnuke on Sfinksi taha kirja saadud.

Vahepeal käisime kuskil papüüruse muuseumis, kus enamus aja tegeleti hoopis müügiga. Ma ei viitsi sellest pikalt rääkida, sest see oli kaunis mõttetu käik. Kui oleks juba oma uues kodus, võib-olla oleks siis midagi uue kodu seinale ostnud. Hetkel pole täit ülevaadet korterist, ei julge niisama suvaliselt asju kokku osta ja Komeedi tänavale pole enam ka mõtet, peame juba esimeseks märtsiks siit läinud olema. Nuuks.

Õhtut sõime kohalikus söögikohas, mille vaade on miljoneid väärt.

Peale õhtustamist oligi juba aeg lennujaama sõita. Olime selleks ajaks juba kaunis väsinud. Saime tund aega seda liiklust nautida. Siinkohal mainiks ära, et Egiptuses sureb igal aastal tuhandeid inimesi ja vigastatute arv küündib kümnetesse tuhandetesse. Giid ütles naljatades, et igal inimesel on peakolus enda reeglid, mille järgi ta sõidab. Avariide kohta mainis nii palju, et peale kokkupõrget karjuvad ja sõimavad üksteist. Kui see tehtud, siis  kallistavad ja suruvad kätt, sest Allah on nad ellu jätnud ning tervisehädasid keegi kaela ei saanud. Lõpetuseks jalutavad lihtsalt autosse tagasi ja sõidavad edasi.

Hotelli tagasi jõudes oli kell juba 22:30. Mulle hullult meeldib see tunne, kui oled täiesti surmväsinud, et isegi jalad surisevad, ja siis saad voodisse pikali minna. Mesimagus uni ründab ja viib sind unenägude maailma.

Järgmine päev käis seltskond para… khmkm, ei tea mis selle nimetus on. Hõljud veekohal langevarju(see maksis 40 dollarit nägu) abiga. Kuulsin, et suht mõttetu oli. Ma ise magasin samal ajal hotellitoas, seetõttu ei saa omapoolset kommentaari siia lisada. Airi, Kaido ja Andrus käisid veel mingi kolmese tuubiga mööda vett hullamas. See olevat olnud kordades lõbusam ja ekstreemsem kui see langevarjuga hõljumine. Kahjuks ei oska selle hinda öelda, kuna saime selle tasuta delfiinimehe käest.

Õhtul käisime ”Ostukeskuses”, mida soovitas meile reisikorraldaja. Saime selle ”tasuta”, et Kairo tripi neilt võtsime. Tasuta lõunaid pole olemas, va see tuubisõit, kus Andrus, Airi ja Kaido käisid(kuigi usun, et me maksime defiinide külaskäigu viisakalt üle ja siis ”heast südamest” saime selle atraktsiooni tasuta). Igatahes, viidi meid kuhugi maja ette, kus antakse Sulle reisikorraldaja silt ja võid AINULT SEALT endale asju osta. Me tahtsime üle tee turule saada ja sinna reaalselt ei lubatud minna. Kaupmees ütles, et teda ei huvita, et meile pole midagi räägitud. Nägin siis esimest väga ülbet inimest Egiptuses. Keskuse valik oli väga halb ja kaardiga seal pärapõrgus ka maksta ei saanud, kuigi tegu oli ”poodlemispaigaga”.  Sõitsime sealt natukene edasi ning palusime autojuhil 100 kohaliku eest peatus teha, et saaksime seal turul siiski ära käia. Paraku polnud meil enam sularaha ja ostudeni ei jõudnudki, aega oli ka ainult 30 minutit. Kogu see tripp läks ikka täiesti aia taha meil. Järmine kord oleme targemad.

Eelviimaseks päevaks planeerisime snorgeldamise ja sukeldumise koos Sinaistariga. Väga lahedad eesti tüübid toimetavad nii Sharm El Sheikh-is kui ka Hurgadas. Hooaja alguse puhul oli proovisukeldumine 45EUR(muidu veidi kallim) ning snorgeldamine 30EUR ja selle sees oli ka mõnus kõhutäis laeva köögitoimkonna poolt. Siinkohal soovitan soojalt neid – hea korraldus ja mis peamine – suhtluskeeleks on meie emakeel. See andis asjale palju juurde, sest kuuesest seltskonnast kaks oskavad ainult vene keelt ja kaks ei saa inglise keelest aru. Ühtepidi on tõlkimine tüütu ja teiseks see ka, et tõlkimisega läheb palju infot kaotsi. Hotelli juures püüti meid ikka meeleheitlikult ümber veenda, et me maksame liiga palju, õnneks me jäime endale kindlaks, sest eesti keelne teenus oli seda kuhjaga väärt.

Viimane päev kulus grillimisele-tsillimisele ning õhtul käisime veel Old Market-il, mida soovitati kohalike poolt sisseostude tegemiseks. Mainisin seda kohta ka juba postituse alguses. Kaupmehed ei olnud tüütud, valikut oli palju ning lisaks asus seal silmailuks ka üks väga sulni vaatega mošee. Kõik muud ostukohad jätke vahele Sharm-is, minge sinna, ausalt! Lisaks on seal odavam kui kusagil mujal.

Kokkuvõtvalt jäime me kõik reisiga rahule ja see, mida kuulnud olin, ei vastanud tegelikkuses tõele. Mainiksin veel seda, et kahekesi on küll tore reisida, aga mõnusa seltskonnaga on rändamine ikka kuhjaga lõbusam! Ma ei saanud arugi, kui juba nädal aega Egiptuses minust mööda vuhises.

Olge paid, ma hakkan nüüd asju edasi pakkima. Palju on veel teha. Viimane saunaskäik kallis Komeedi kodus ootab ka veel ees.

 

LEAVE A REPLY

Please enter your comment!
Please enter your name here