Avameelselt beebiootusest ja sellega seonduvast

2
3915

Vabandan kõikide ees, keda see teema ei huvita, aga midagi pole teha. Beebi on tulemas ja nüüd saab siin blogis oma rasedusmõtteid mõlgutada üksjagu palju. Lisaks ei leidnud ma netis väga palju blogipostitusi, mida üks beebiootel naine lugeda sooviks. Teen siis oma postituse. Siinkohal mainin, et see info puudutab ainult minu oma kogemust ja põhineb subjektiivsel arvamusel.

Kuidas see kõik siis üldse algas?

Naljakal kombel hakkas beebijutt pihta Andruse emalt ja isalt. Eriti just isalt, peaaegu kaks aastat tagasi juba. Viskas kogu aeg nalja, et kui Andrus ise hakkama ei saa, siis ta on nõus aitama. 😀 Mingi periood oli Andruse jaoks päris stressirohkne, sest iga kord jõudsime õhtu lõpuks ikka ühe teema juurde, kui Saaremaal käisime. Mõista, mõista, mis teemaga tegu oli. Mina muidugi pooldasin seda jutuajamist ja viskasin naljatades Andrusele puid juurde. Vahepeal ta vihastas mu peale, siis jätsin ta rahule.

Tol hetkel ei olnud selleks veel õige aeg. Mitte minu osas, aga just Andrusel oli vaja selgusele jõuda. Üksinda ju last valmis ei trei. Siinkohal tervitaks Marjenit, Kenti ja Miat, kes on otseselt seotud sellega, et mu sees väike kõhuelanik resideerib. Neil külas käies ja Mia kasvamist vaadates, sai Andrus aru, et tegelikkuses on väikese lapsega päris pull elu, mis sest, et Miale Andrus väga ei meeldinud. 😀 Istume siis üks juunikuu õhtu Marjeni pool, lobiseme lastest ja järsku Andrus tõuseb püsti ja ütleb, et ta on nüüd valmis. Naersime, et mis asja ta nüüd sogab, aga võta näpust. Otsustaski päeva pealt, et tema on nüüd valmis isaks saama. Algul ma muidugi ajasin õllede kaela selle sõnavõtu, aga siin me nüüd oleme.   Vot selline on siis meie eelstoori. Aega võttis, aga asja sai.

Juulis mõtlesime siis, et hakkame asjaga pihta. Tegelikkuses ei käi asjad nii, et mina nüüd otsustan ja kohe jään. Õnnelikud on need paarid, kellel kohe õnneks läheb, sest ma olin 4 kuud iga jumala kuu peast rase(mõningad jamad sinna juurde veel) ja viiendal kuul, kui ringi pidutsesin(sest ei viitsinud rohkem peast rase olla ja karsklast mängida), sest niikuinii läheb asjaga veel aega, jäin loomulikult beebiootele. Naljakas.

See peast rase olemine oli vaimselt väga kurnav(seetõttu oleks planeeritud üllatus väga hea variant olnud). Mitte ainult tulevasele emale, vaid ka partnerile. See pettumus, kui menstruatsioon jälle külla tuleb. Istud arvutiekraani taga ja loed teiste triibupüüdjate lugusid. Kes on juba kaks aastat triipe püüdnud, kes kümme aastat. See lohutas, et tegelikult polegi asi nii hull ja normaalne aeg on tegelikkuses üks aasta ning me oleme omadega graafikus. Aga eks igasugu mõtteid tuleb pähe, viskad need raisad uksest välja ja juba nad hiilivad aknast uuesti sisse. Siinkohal soovitan võimalikult vähestele oma plaanidest rääkida, et ei tekiks olukorda, kus pidevalt küsitakse ”kaugel olete” vms. Meie õnneks sellesse ämbrisse ei astunud, ainult lähedasemad sõbrad teadsid. Teistele pigem isegi hämasin, et aega on ja me ei kiirusta lapsesaamisega. Kummagi pere vanemad ei teadnud ka asjast mitte midagi, seda suurem oli üllatus. =)

Ahjaa, üks asi veel – novembris ma reaalselt kõva häälega palusin: ”Palun tule meie juurde”. Soovisin südamest, pisarad silmas, nii nii väga väikest tegelast meile, ja detsembri alguses sain oma kaks triipu. Kummaline. Olen sellest ainult Andrusele rääkinud. Mõttel ja soovidel on suur jõud taga, kui seda südamest teha. Võtke nüüd näpust, kas juhus või mitte.

Rasedusest vanematele teavitamine oli päris naljakas. Jõulud veedame, nagu ikka, Saaremaal. Otsustasime, et enne Saarde sõitu teavitame uudisest minu vanematele. Leppisime emaga juba ammu kokku, et see aasta kingitusi ei tee. Ta oli ikka jube solvunud, et mingi pakiga külla tulime. Isa oli parasjagu tööl ja tema reaktsiooni me kahjuks näinud. Igatahes, andsime paki üle, läksime Andrusega diivanile lebosse paki avamist ootama. Mingi kolm asja tulid ennem vahele, kui ema lõpuks oma kingi avas. Me kahekesi praadimas. Emps teeb siis paki lahti, võtab särgi välja, vaatab seda ja ütleb: ”Oh, see on küll üks tore särk, panen selle homme tööle!” Vaatasin Andrusele lolli näoga otsa ja siis naeruga ütlesin emale, et sa ei saanud vist ikka tuhkagi aru, mis seal särgi peal kirjas on. Võttis särgi uuesti kätte ja kus siis kukkus töinama: ”Ma arvasin, et ma suren enne maha kui lapselapsi näen”. Lohutasin, et ega ta nüüd nii vana ka ei ole :D. Emps tegi parasjagu süüa. Seisab köögis, maailma kõige nõutum nägu peas ja ütleb:”Kurat, ma ei teagi kohe, mida ma nüüd tegema pean siin köögis, täitsa sassis on olla, lähen teen parem suitsu.” See siiras rõõm, mis tema seest välja purskas, oli nii armas ja liigutav. Siinkohal tervitaks oma emmet! Love you to the moon and back! Ema sõnul ei saanud isa ka algul tuhkagi aru, nii et 1:0 meie kasuks.

Andruse pere polnud parem arusaamise võistluses. 😀 Algselt panime pakikese kuuse alla, aga no me ei jaksanud ära oodata seda 24-ndat. Kaks päeva praadimist ja valetamist, miks ma siidrit vms ei joo. Esimese päeva valetasin nii, et suu suitses: ”Mul on jube pohmell, jõulupidu venis ikka väga pikaks”. Tegelikkuses maadlesin selle jubeda unega, mis raseduse alguskuudel rasedaid vaevab. Jüri jäi õnneks uskuma. Tuli veel murelikult uurima kella kümne paiku õhtul, kas mul on ikka kõik korras, sest tavapäraselt vajub ju Andrus kõige varem voodisse.

23-ndal toimus suurem istumine Saares. Mõtlesime, et nüüd võiks oma uudisega lagedale tulla. Tõin kuuse alt pakikese. Andsin selle Airile pihku ja ütlesin, et tema oma on kõige alumine, ise läksin piparkooke edasi tegema ja eemalt reaktsiooni ootama. Trussa võttis kogu selle ürituse linti ka, aga ma ei hakka seda siia lisama. Airi võttis omale kõige alumise särgi, vahib seda ja kus siis hakkas kisama, et päriselt ka või????? Hüppas ja kargas rõõmust, et lõpuks ometi. Kaire muidugi nagu minu emagi, pikemate juhtmetega, ei saanud algul aru. Airi pidi veidi selgitustööd tegema. Kogu selle teema algataja ei saanud veel pikka aega midagi aru. Pean silmas Andruse isa, kes proovis endale ette särki, hinnates, kas see suurus talle paras on. Oma 15-20 minutit toimetas sellega, arusaamata, mis selle särgi point on. Ma tegin nurgas oma hiirenaeru, kui Kaire talle olukorda selgitama läks. On alles pikk tee, et asjad kohale jõuaks. Aga lõpp hea, kõik hea. 2:0 meie kasuks.

Raseduse esimesed kuud möödusid nagu ameerika mäed, kahjuks. 😀 Mu töökaaslane, kes juunis rasedaks jäi, ütles, et tal tuli nagu energiat juurde, mina olin seevastu põrandalapi seisus. Ma päriselt ka mõtlesin, et ma hakkan surema. Kuni 9nda nädalani ma lihtsalt survaivisin kuidagi seal tööl. Tööandjale ei tahtnud nii vara öelda ka. Väga jube aeg oli. Kõht oli nii tühi ja mitte midagi alla ei lähe. Lähed Kaubamajja söögiosakonda ja lihtsalt öögid absoluutselt kõige ja kõigi peale, aga süüa oli ju vaja.. Puuviljad olid vist ainukesed asjad, mis enam-vähem sees püsisid. See surmatunde aeg oli minu jaoks lõputu pikk. Hirmuga mõtlesin, et äkki see halb enesetunne ei lähegi ära ja ma ei saagi normaalne rase olla. Täitsa segased lood noh (tervitused Taukarile). Rääkimata sellest unest, mis lihtsalt jalust niitis. Ühtepidi hoia olematut toitu oma kõhus, et see jumala eest välja ei tuleks (siia juurde veel kõrvetised). Teisalt pead oma tööpostil üleval püsima. Fear factor rasedate moodi. Õnneks olen ma elus ja mul on hetkeseisuga väga hea olla.

Söömise osas ei ole ennast mitte kuidagi piiranud. Söön kõike. Mina küll burksist loobuma ei hakka! Ja tuleb välja, et pole vajagi. Mul olid verenäitajad kõik korras. Pole mul D-vitamiini, rauapuudust ega mingit muud jura. Natukene püüan ainult oma gaasiliste jookide isusid tagasi hoida. Suhkur teeb ju paksuks ja kõhuelanik pole ka sellise olukorraga päri. Ämmaemand ütles isegi, et rasedate vitamiine pole vaja süüa, kui otseselt vajadust pole. Olen ise ka sellega nõus. Milleks midagi jälle manustada lisaks, kui vajadust pole? Aga eks ma ise nii anti-tablett ka. Aga kes tahab, see sööb.

Isusid mul ka väga imelike ei ole. Esimesed kaks ja pool kuud mugisin masinajäätist. Mitte just kuigi tervislik, kuid hullult maitses ja aitas iiveldust tagasi hoida. Nüüd on lehmaisu apelsinide järgi. Vare ei viitsinud neid ostagi, kuna koorimine oli liialt tülikas. Nüüd ainult sööda ette, kilode viisi. Liiga palju, ma tean, aga no lihtsalt nii hullult maitsevad. Lisaks viimasel kahel nädalal on lisandunud maasikad apelsinidele konkurentsiks. Rasedatel on tihti kõva rauapuudus, seega maasikad on päris hea valik menüüs. Kõike muidugi mõistuse piires..õõõ…

Rääkides veel vereproovidest. Olen eluaeg elanud teadmisega, et mu veregrupp on A reesus positiivne, sest mu ema on mulle nii väitnud. Ämmaemand nii muuseas mainib, et kas ma ikka kursis, et mul 0 reesus negatiivne veregrupp ja seetõttu olen suurema jälgimise all. Seletas mulle enam-vähem ära, milles asi on. Esmalt on seda verd ainult 4,9% inimestest, väga haruldane veri, mis sobib kõigile, aga mulle ainult minu enda veregrupp. Andrusel on A reesus postitiivne, kõige halvem verecombo on meil. Jeee! Lapsel võib tekkida veremürgitus, kui tema sees voolab Trussi veri. Vaatasin siis lolli näoga ämmakale otsa ja hakkan vastu vaidlema, et see pole võimalik. Ise täiesti šokis olles. Sain õnneks kiirelt aru, et vale vereproovi pole võimalik anda ja pean selle teadmisega kohanema. Hetkel nt kasvas selle uudise tõttu hirm sünnitamise ees 10000x.

Lisaks pean nüüd rohkem verd ka andma, sest kontrollitakse kurat teab mida. Mina sellele küll oma allkirja alla pole pannud. 😀 Kes mind teab, siis mul on foobia süstide ja verevõtmise osas. Ma saan mõistusega aru, et see kartmine ei ole põhjendatud, aga ma ei saa oma keha vastu võidelda. Ma lähen afektiseisundisse, hakkan nutma, värisema, pea hakkab ringi käima.

Põikan korra teemast kõrvale. Tulevane ämmamamma tahtis mulle puugisüsti teha. Ma keeldusin sellest kategooriliselt, loomulikult. Tol ajal ei saanud Andrus ka aru, et ma päriselt ka kardan. Arvas, et ma olen niisama põhimõtteline ”kõva tädi”, kellel süsti pole vaja. Kui ta mind enne süsti tegemist paanikahoos nägi, siis vabandas minu ees, et oli asjast valesti aru saanud. Väiksena hammustasin isegi arsti ja jooksin haigla koridorides ringi. Muidugi pikalt ei saanud, ema püüdis kinni ja viis mind ”surmakabinetti” tagasi. 😀 Ühesõnaga, hirm on suur. Eriti tüütud on need vereproovid, mis pean nüüd lisaks tegema. Kuradi null reesus negatiivne. Peale või enne sünnitust saan ka veel mingi süsti, et tulevastel beebidel verekonflikti ei tekiks. Vist???!?!!!

Helistasin muidugi ka emale selles osas, et mis asja ta mulle rääkinud on. Vana oli veel suuremas hämmelduses kui mina. Ütles, et veregrupp võib elu jooksul muutuda. How the fuck is that possible? Sain koolis selgeks(ise ei julgenud nüüd enam midagi uskuda), et see polegi võimalik, kui just verevahetust tehtud pole. See umbes sama hea, et heast peast kasvab mulle till otsa. Oh, seda segadust ja nalja.

Esimene ultraheli oli nii vahva. Viisteist minutit passisime niisama ja ootasime, et arst midagi ütleks. Ausalt öeldes tekkis juba kerge hirm, sest keegi midagi ei öelnud. Lugesin varajasemalt ka selle arsti osas tagasisidet, mis oli pigem negatiivne. Õnneks peale viiteteist minutit hakkas arst rääkima, kus on jalad, kus pea, kus süda jne. Palus mul köhida. Ma ei saanud aru muidugi, milleks seda vaja on. Arst siis seletas, et laps ärkab üles, kui kõvasti köhid. Vana ärkaski! Kenasti tuli pisar silma, kui ta oma käsi ja jalgu kõhus siputas. Andrus vahtis niisama pirnis näoga. 😀 Soo saime ka kohe teada, kuna beebi oli väga heas asendis kõhus, aga seda veel ei ütle. Lapsega oli kõik korras ja rasedus täpselt nii kaugel, kui olema pidi. Läksime hea tundega UH-st ära ja arst oli ka okei tegelikult, lihtsalt rääkis täpselt nii palju kui vaja, sentigi rohkem. Btw, ämmaemandad tugevalt soovitavad kaaslased kaasa võtta ultrahelidesse, sest nemad ju ei kanna beebit ja ei taju seda seost, mis emadel ja lastel on. Andrus oli väga rahul, et kaasa tuli.

Esimesed liigutused sain kätte 18-ndal nädalal. Ütlevad, et selili lamades on liigutusi kõige paremini tunda. Mul on kombeks selili magada. Püüan siis uinuda üks õhtu ja no ei saa, mingi värk toimub mu sees. Käega oli kenasti tunda seda kõike. Äge. Samas, nüüd on magama jäämine palju raskem, sest selili enam väga ei saa ja külgede peal pole ma harjunud magama. Aga eks ma harjun ümber. Lisaks veel öösel tuhat korda vetsus käimine. See on hetkeseisuga kõige tüütum asi üldse! Unekvaliteet täiesti rikutud. Ainult jookse WC vahet ja siis pead veel hommikul, magamata peaga, jube rõõmus olema. Kinos ei julge käia, ainult alla kahetunniseid filme vaatama ja nii, et minu iste on kõige äärmine, et kohe WC-sse saaks joosta. Ühe korra juba panin pange istekohtade ostmisega. Otsin oma arust kõige äärmised kohad ja kohapeal selgus, et minupoolne iste on viimane ja sealt poolt välja ei saanud, filmi pikkus oli 2.40. Ma lihtsalt 3/4 filmi pikkusest mõtlesin, et ma varsti lasen silmadest välja selle vedeliku, mis mu seest välja tahab tulla. Nüüd olen targem, lasen ainult Andrusel kinopiletid osta. 😀

Tegelikkuses on praegu tegemist väga toreda ajaga minu elust, eriti see, et sa füüsiliselt tunned ja näed, et midagi toimub Su kehaga. Ootan põnevusega, mida ma veel raseduse ajal kogeda võin.

Rääkides lasteasjade ostmisest, siis ega ma väga midagi kokku ostnud pole. See hullus on veel tulemas, I guess. Luti ja sokid ostsin Tommyst ja see on ka kõik. Tulevane vanaema ostis ka Eesti käsitööpoest üliarmsad kootud papukesed. Küll aga olen palju mõelnud kärule. Tahtsin hullult ühte Dieseli Bugaboo erikollektsiooni vankrit, aga see on nii vana mudel ja neid ei tehta enam. No halloo, ausalt. Selline pettumus. Õnneks lohutas mind müüja, kes ütles, et pole mõtet nii vana mudelit osta. Uued mudelid on palju ajakohasemad ja täiuslikumad. Leidsin siis ülilaheda Cubex’i Priam Fashion Birds of Paradise vankrikomplekti, mida müüb Beebicenter. Kuna ma olen rohkem välimuse põhjal ostja, siis ehk oskab keegi selle vankri osas asjalikku tagasisidet anda? Netiavarustest on õiget infot nii raske leida ja müüja oma toodet ju ei laida. Võib-olla on mingeid muid soovitusi heade vankrite osas? Siinkohal ainult mainiks, et mingit basic musta-halli-valget ma ei taha. Võiks olla veidi erilisema välimusega/disaniga.

Oeh, postitus on juba nii pikaks veninud.. Oops. Jätan midagi järgmiseks korraks ka ja lõpetan praeguse seisuga. Olge muhedad!

Pildid tegi FOTORAAT. Hästi muhedad kaks inimest. Jep, kaks! Kaks inimest pildistavad Sind. Töö on väga kiire ja professionaalne. Pilte saab ka rohkem, kui kaks inimest korraga toimetavad. Soovitan! Mina koputan järgmine kord ka nende uksele.

2 COMMENTS

  1. Vankrite osas saad väga palju infot sellisest fb grupist nagu “Kärusõltlased”, seal on kohe eraldi albumid vankrite kohta ning inimesed kirjutavad oma +/- erinevate vankrite/kärude juurde.
    Väga asjalik grupp, eriti esmarasedale, et valet vankri valikut mitte teha 🙂

    • Hei!

      Tänan info eest! Olen seal grupis juba mõnda aega 😛 Sõbrannad ka kohe soovitasid seda gruppi.
      Vanker oli meie esimene ost tulevasele ilmakodanikule 😛 Can’t wait juba, millal kärutama minna saab =)

LEAVE A REPLY

Please enter your comment!
Please enter your name here