Käisin eelmine nädal…

0
1425

… matustel.. Mõni mõtleb, et on ikka eriline loll, et sellisest asjast kirjutab, aga vot… tahan jagada.

Esmalt räägin sellest, et ma nägin nädalajagu enne vanatädi lahkumist matuseid unes ja ütlesin kohe emale, et keegi nüüd lähiajal läheb, sest ma näen surma elus väga harva ja see tähendabki surma. Arvasin kohe, et vanaema on minemas. Seekord siis sedapsi…

See on esimene matus minu elu ajal, kui inimene läheb, sest ongi aeg minna. Kõrges eas ja väsinud maisest elust. Ma lihtsalt hakkasin nutma seal, sest mõtlesin, et ma saan see aasta 30 ja alles nüüd siis näen seda, et inimene sureb loomulikku surma.

Lapsepõlve karmid mälestused kerkisid esile, kus miinimum iga kahe aasta tagant oli vaja kedagi matta.

Müts maha minu vanaema ees, kes mattis juba varajases nooruses oma abikaasa, keda mina näinud polegi. Muideks Nanal pole peale oma abikaasa matmist MITTE KEDAGI OLNUD. Küll me oleme nalja visanud, et teeme talle rate.ee konto jms, aga tema tegi ühe vürtsika nalja ja keeldus.

Enne abikaasa surma veel beebieas poja matmine. Ausalt, kui oled ise lõpuks lapsevanem, siis see tundub täiesti ulme. Kuidas üldse on võimalik oma lapse leinaga toime tulla? Aga see pole veel kõik.

Kui ma pisike olin, siis suri viinakuradi pärast minule väga-väga-väga kallis onu ja vanaema pidi oma poega matma. See on mu esimene väga raske mälestus, kuna onu Arno oli mulle ääretult kallis ja ma olin päris segaduses kogu seda matuserongkäiku vaadates jne. Ma mäletan seda päeva nagu oma eilset päeva. Helistasin emale üle.. ma olin siis umbes 4 aastane ja nagu… reaalselt. Ma mäletan KÕIKE sellest päevast. Nii raske oli vaadata, kuidas vanaema ei olnud nõus haualt ära tulema. Tahtis kaasa minna… nuttis ja ütles, et ma tahan ka sinna minna temaga… Lihtsalt nuttis ja nuttis ja nuttis ja nuttis. Vahet ei ole, kui vanad Su lapsed on, see on ikka faking ebaõiglane oma lapsi matta. Kronoloogia ei käi nii pidi.

Igatahes.. Kui ma Tartus 10-ndas klassis käisin, läks mu kõige kallim isapoolne vanaisa. Vanaisa ja vanatädi puhul ma teadsin, et nemad hoidsid mind kuidagi erilisemalt (Miks ma seda mainin, sest meil tehtid väga kõvasti vahet vennaga. Venda eelistati alati minule suguvõsas, va vanemad. Ja siinkohal ma ei heida seda kuidagi oma vennale ette, see polnud temast sõltuv). Mul oli niigi väga raske aasta vaimselt, sest see keskkond isapoolse vanatädi juures oli ebareaalselt toxic… Pidin iga päev kooli minema ja head nägu tegema, keegi tegelikult ei teadnud, mis terrorit ma parasjagu kannatasin. Ja siis veel vanaisa surm. See inimene, kes ka mind nii väga hoidis ja armastas. Ja ta armastas venda ka samamoodi. Ta oli lihtsalt nii hea inimene.

Vähem kui 6 kuud hiljem läks minu teine onu. Mul vend elas parasjagu vanaema juures, kuna käis Jõhvis kutsekas ja onu elas ka nendega. Ta pidi sealt samast korterist onu laipa välja vedama hakkama. Väga rets ikka. Uuesti näha oma vanaema enda kolmandat poega matmas. Kui ebareaalselt vapper on üks inimene terve oma elu jooksul olnud. Müts maha kogu täiega vanaema ees. Ja ta on alati nii särav, ülihea huumoriga ja muhe. On kellelt eeskuju võtta!

Kaks aastat hiljem sai üledoosi sama onu poeg. Noor inimene. Uuuh, see oli nii karm! Väga noore inimese matustel käia. Väga raske, sest ta oli just heal’imas kogu sellest asjast vennaga.. Aga keegi tuli valel ajal midagi pakkuma….. ja keha enam ei talu koguseid, mis kunagi..

Ma tegelikult ei tahtnud üldse nii morbiidseks minna. Tahtsin rääkida sellest, et kui õnnelik ma tegelikult olen, et matused võivad olla ka ilusad. Rahulikud. Justtäpselt seda mu vanatädi ärasaatmine oligi. Nii ilus, nii puhas, nii rahulik, nii hästi korraldatud. Mul on lõpuks ESIMENE mälestus sellest, et ärasaatmine võib ka päriselt hea tähendusega olla, sest inimene saab paremasse paika ÕIGEL AJAL, kui sa oled juba üle üheksakümne aasta elanud siin planeet Maa peal. Ma nii väga loodan, soovin ja tahan, et ka minul on võimalus kunagi sellistviisi siit ilmast ära minna.

Ma pole kunagi julgenud isegi unistada sellest, et ma üle 90 aasta elan, aga arvestades, mis tulest ja veest mu enda vanaema on läbi tulnud ja ta on 92!!!… siis lootust nagu on, mis siis tegelikult tähendaks praegu seda, et mul on veel 2/3 elust ees. Jumala lahe ju?!

Vanatädist on mul ainult head mälestused. Heldimusega vaatasin teda ärasaatmisel ja tänasin südamest selle eest, et ka keegi ka mind tähele pani. Mäletan, kuidas ta salaja mulle sussid ostis ja pistis koti selja taha, et ma teistele ei näitaks, sest ta ei ostnud teisele midagi. Ma kandsin need punased sussi räbalaks. Ta võttis mind alati esimesena sülle, kui külas käisime.. Tundub lambine asi, aga ma näiteks töinan siin praegu nagu väike laps. Tänulikkusest.

Igatahes.. ma ei tahtnud üldse kurba postitust teha, sest eesmärk oli öelda, et see teeb mind nii õnnelikuks, kui inimene päriselt lahkub siis, kui ta on vana ja aeg on minna. Olen tänulik, et mul oli võimalus sellist ärasaatmist esimest korda elus kogeda. Arvestades, mida ma lapsepõlvest kõike mäletan ja kogenenud olen, siis minu jaoks oli surm nii valus ja raske jne… Nüüd aga olen saanud asja ümber mõtestada.

Ja teisalt väga tore oli oma sugulasi jälle näha, kahju, et jälle matustel… Seda peaks kindlasti parandama ja siinkohal olen äärmiselt õnnelik, et vanatädi tütrega on emps aktiivselt suhtlema hakanud ja me oleme isegi külas käinud ning see oli niiiiii niiii niiiii niii niiii tore.

Mul nüüd jooksis mõte kokku, kuna lapsed otsivad tähelepanu ja emakohustused kutsuvad.

Tsaupakaa ja kaunist nädalavahetuse jätku!

Previous articleMuljed ”Villast”
Next articleHead naistepäeva…
Liina. Certified freelance make-up & SFX artist based in Tallinn, Estonia. Hobby photographer ✖️ Fashion lover ✖️travel blogger ✖️ Addicted to reading ✖️ nature junkie ✖️mommy ✖️and.. living life to the fullest.

LEAVE A REPLY

Please enter your comment!
Please enter your name here