Grimmikool – ausalt ja kõigest.

juuni 29, 2018

4849

No tervist. Kõige kiiremad ajad on nüüd möödas ja grimmidiplom taskus! Jee! Leidsin veidi aega, et postitada vahelduseks.

Kirjutan siia kõigest, mis vähegi puudutab Grimmikooli ja minu kogemust sellega seoses. Siinkohal toonitan – see on minu subjektiivne kogemus ja arvamus, aga vähemalt aus. Midagi juurde ei lisa ja ära ei võta.

Kui minul see plaan sinna minna tekkis, siis tegelikkuses ma ei leidnud väga infot Grimmikooli kohta. Kaevasin välja ühe iidamast-aadamast pärit blogipostituse, kus info väärtus oli täpselt 0%. Sisuks oli suvaline loba, kuidas keegi hilines ja ikkagi sisse sai. See selleks.

Kusjuures, ma tahtsin Grimmikooli minna juba eelmine kooliaasta, aga mina nagu ikka, oma tavapärases lambakastmes, ei suutnud välja lugeda, et nädal oled koolis ja nädal oled vaba. Ma lugesin välja, et kool on iga nädal ja no kuidas oleks ma saanud tööl siis käia? Jah, just sellepärast jäi mul minemata. Õnneks minu töökaaslased läksid ja ma ei suutnud oma imestust varjata, kuidas nad veel tööl jõuavad käia. Siis muidugi selguski, et ma natuke tainas olen, mille üle pole vaja üldse imestada. Jäin siis järgmist aastat ootama. Ka siis avaldust sisse andes mõtlesin, kas ma ikka jõuan oma asjadega mäele või mitte. Vestlusele minnes olin sellise suhtumisega, et ikkagi ei lähe sinna, sest töö ootab jne. Sisimas muidugi väga tahtsin ja peale vestlust, kui Janika ütles, et oled oodatud kooli, no siis hõljusid ainult liblikad mu peas. Ema ütles kohe, et siin pole vaja midagi mõeldagi, nüüd tuleb minna, ja rumalad kahtlusemõtted peast visata, kas ma ikka oma asjadega hakkama saan. Kool ja töö ja beebiplaanid. Kartsin väga Andruse reaktsiooni, sest olin ju öeldnud, et lähen niisama vestlusele, kuna sai juba avaldus saadetud. Aga nagu ikka Andrus oma tavapärase muhedusega: ”Kuidagi ikka saame, mine muidugi, kui Sa väga tahad.” No tegelikult tahtsin väga, väga, väga, väga (väga, väga). 😀

Võin käsi südamel öelda, et see oli mu elu parim otsus üldse ja täitsa kurb on, et see läbi on. Õnneks mul juba uued õppimismõtted peas. 😀 Ma lihtsalt ei suuda mitte midagi teha ja niisama olla. Räägin oma tulevikuplaanidest sutsu hiljem.

Oh, Grimmikool… Ma olen juba selle eest tänulik, et sain tutvuda sellise inimesega nagu Janika. Kool on nüüd läbi ja saan kõik oma seest välja rääkida, ilma, et see midagi võiks mõjutada. See inimene õpetas mulle lisaks grimmikunstile ja jumestuskunstile olema kannatlik, oma kärsitust alla suruma.. Lisaks tegi meile kõigile selgeks, et enda eest tuleb seista. Neid asju on lihtsalt nii palju ja need kõik on ülivõrdes. Minule isiklikult sobis veel tema otsekohesus ja konkreetsus. Kui midagi oli valesti, siis ta ütles seda otsekoheselt ja konkreetselt, kuid ei riivanud kellegi tundeid sellega. Sellist oskust pole just kõigile antud. Igatsen juba praegu tema põnevaid grimmilugusid teatrist, reisijutte maalt ja merelt ning palju muud, mis mind selle isiksuse puhul võlus/võlub endiselt.

Rääkides koolist, siis esimene poolaasta oli kõige raskem. Otsustasin oma peas, et kui mul on parasjagu koolinädal, siis ma otse koolist tööle jooksma ei hakka(kool on 9:00-15:15ni). Tahtsin olla 100% koolis ja 100% tööl. See aga omakorda tähendas seda, et mõni nädal olin 5 päeva järjest tööl, mis oli füüsiliselt väga kurnav. Kaksteist tundi ja viis päeva järjest. Aga teate, inimene harjub kõigega. Lõpuks oli nii, et üksikuid päevi oli raskem teha, kui järjest palju tööl olla. Õnneks minu tulemused tööl ei langenud ning seetõttu ma ei pidanud vajalikuks oma süsteemi muuta ka. Ma oleks võinud muidugi koormust vähendada, aga siinkohal mainiks ära, et beebiplaanid olid õhus ja ma ei tahtnud, et mu keskmine langeks. Tööandja oli ka väga toetav ja abivalmis. See andis ka motivatsiooni juurde.

Soovitan oma kogemusest asja tõsiselt võtta ja oma aega panustada sinna 100%, või vähemalt üle 90%. Ma ei tahtnud mitte üht päeva koolist puududa, kuna see, mis seal õpetati oli minu jaoks nii põnev ja vajalik tulevikuks, et puudumine ei tulnud kõne allagi. Käisin küll koolis käimise ajal kolm korda reisil, kuid suutsin need täpselt oma vahenädala sisse paigutada. Kreeta reis langes minu koolinädalale, siis võtsin teise grupiga nädala järgi. On jäänud mainimata, et Grimmikoolis on kaks gruppi – üks mis alustab nädal varem, teine nädal hiljem. Esimeses grupis olles on selge eelis, et kui puudud kuskilt, siis hädaolukorras võid teise grupiga tunde järgi teha. Kuid see ei tohi olla harjumus, et ah, ma täna ei viitsi kooli minna, lähen järgmine nädal teise rühmaga. Rühmad on teadlikult jagatud nii, et inimesed grimmiruumi ära mahuks. Oleks viisakas ka seda jälgida, kus rühmas keegi on.

Õppeaasta jooksul tuleb ka 100 tundi praktikat teha. Kuna mina käisin 2017. aastal täiskohaga tööl ja koolis, siis ei jõudnud ma kahjuks praktikale esimene poolaasta. Kellel on võimalus, hakake koheselt praktikat tegema. Vahet pole, kas teil on ”piisavalt kogemusi” või mitte. Praktika käigus need kogemused ju tulevadki. Egas praktikajuhendajad ainult oskusi ei hinda. Sinnahulka kuuluvad veel mitmed kriteeriumid nagu näiteks täpsus, korrektsus, puhtus, suhtlusoskus, pingetaluvus jne jne.
Ma tegin oma viimast praktikat veel mai lõpuski, kuna eelnevalt mainitud asjade pärast lihtsalt polnud aega. Soovitus: tehke varem ära oma 100 tundi, sest kooli lõppedes on miljon muud asja, millega tegeleda tuleb. Alustades paruka tegemisest(see võttis mul aega 100 tundi, lisaks parukapõhja valmistamine ja muud lisad) kuni karakterite kostüümi õmblemiseni. Need on ajakulukad tööd, planeerige oma aega. Ärge laske kuhjuda asjadel. Kui on vaja kavand teha homseks, tehke see homseks. Ma ärkasin tihtipeale kell kuus-seitse üles ja tegin ikka oma kavandi õigeks päevaks ära. Kavandimapp tuleb kooliaasta lõpuks kokku panna ja selle eest saab igaüks hinde ka. Vaevalt keegi viitsib hakata kavandeid järgi tegema, eriti kui töö on juba tehtud, siis tuleb ju tehtud jumestusest lähtuda. Palju rohkem jamamist, lihtsam kohe õigeks ajaks asjad ära teha.

Kooliajal tuleb teha neli koolieksamit ja ma võin öelda, et need pole lihtsad. Andrus ikka pidevalt imestas, et nii palju õppimist ja toimetamist, ta arvas, et teen pintsliga sips-sips-sips ja vsjo. Tegelikkuses lahatakse üksipulgi ajalugu, erinevaid materjale, tehnikaid.. no kõike, mis võiks kuidagimoodi jumestusega seotud olla. Õppimisharjumus oli ju täitsa kadunud, ülikool sai lõpetatud aastal 2014?. Esimese töö jaoks õppisin kordamisküsimused nagu luuletuse pähe, sest muudmoodi ei jäänud asjad lihtsalt meelde. Terve päev kulus selleks, aga sain oma esimese suurema töövõidu viie näol kätte. Oh, seda rõõmu.

Need neli eksamit valmistavad teid ette suureks lõpueksamiks, seetõttu tasub õppimisega vaeva näha. Võin öelda, et päev enne teooria eksamit, mida oli siis kaks tükki, shoppasime meie Andrusega beebiriideid. Motivatsioon õppimiseks oli lvl 0. Küll ma püüdsin, aga mõte uitas kuhugi täitsa valele rajale jälle ja siis ma otsustasingi, et ma niikuinii ei õpi midagi, siis pole mõtet tühja istuda, teeme omale parem ühe toreda päeva. Ma ei muretsenud ka väga selle eksami pärast, sest ma olin koolieksamiteks väga hästi õppinud(va viimane koolieksam, mille sain kohe karistuseks nelja ka). Sisetunne ütles, et teen ära, aga iseasi, mis hindele. Iseendalegi üllatuseks sain mõlemad tööd täpselt sama palju punkte 86,5 ja kahe töö keskmine oli oma grupist kõige kõrgem. Võite arvata, kui rõõmus ma olin, et eelneval päeval õppimisele aega ei kulutanud. Sain pisipojale hunnik lahedaid asju selle asemel.

Rääkides veel õppeteemadel. Väga vahva oli see, et meil käisid erinevad õppejõud koolis. Näomaalinguid andis näiteks Uula. http://uula.ee/galerii visake pilk peale, see, mida tema teha oskab on ikka täitsa ulme. Näomaalingute tegemine tundub pealt näha jube lihtne tegevus, aga proovige pintsel kätte võtta ja tegema hakata, tutkit. Eriti veel asjaolu, et kui katad näomaaligu jaoks terve näo ja hakkad sinna midagi peale tegema, siis eksimisvõimaluseks ruumi pole. Maha sa midagi võtta ei saa, sest veepõhjaline AQUA tuleb kohe maha näolt. Näomaalingud nõuavad väga head kätt ehk siis tundide viisi harjutamist. Näomaalingu tunnid olid ühed mu lemmikud, sest õppejõud ise oli üdini positiivne ja sellise, kuidas ma siis ütlen.. kiire olemisega. Mul ei tekkinud kordagi sellist tunnet, et olen uimane või väsinud.

Gristina andis meile tunde, mis olid seotud vormide valamisega ja näolisanditega. See värskendas tunduvalt õpinguid, kui aineid annavad erinevad õppejõud. Pealegi, Janika ütles, et valamine ja kipsiga möllamine pole ta meelistegevus, siis milleks ennast vaevata. Gristinale vastupidi meeldib see värk. Win-win kõigile osapooltele. Gristina puhul tooks veel välja, et üks muhedamaid õppejõudusid – vähe on inimesi, kes saavad väga teravast ja sarkastilisest naljast aru. Mul vist polnud üheski tunnis nii palju nalja ja tögamist, kui tema tunnis.

Eraldi käisid veel skuptor skulptuuri ja kunstnik joonistamist õpetamas. Skulptuur polnud päris mulle. 😀 Peksa ja mudi seda savi kärakat, et õige kuju saada. Omast arust oled juba nagu enam-vähem mäel ja siis tegelikkuses on inimese näo proportsioon ikka täiesti põõsas omadega. Ma ei tea, mis valemiga suutis see õppejõud selle suure sahmimise peale nii rahulikuks jääda ja ühte asja sada korda läbi rääkida, et kõik ikka aru saaks. Respekt. Joonistamine oli aga väga lõbus. Kõik pidid ükshaaval modelliks käima. Kes pani paruka pähe, kes tegi midagi muud nõmedat, et pilt vahvam välja näeks. Tore, et sellised tunnid ka õppetöö vahele mahtusid, lisas jumestuse õppimise vahele sõõmu värskust. Alkoholivärvide kuninganna Külliki käis meid ka õpetamas. Kuradi kahju, et nii vähe. Ehk uuel aastal kohtab teda rohkem koolis. Mulle meeldis ta lihtsalt nii väga, et mul jäi temast väheks. Tema õpetamismeetod kuidagi hullult sobis mulle.

Liina tekitas mus algul erinevaid tundeid. Mulle tundus, et ma isiklikult ei meeldi talle, sest ta ütlemised olid kaunis teravad ning isiklikud ja ma vana hellik oskan selliseid asju südamesse võtta. Tegelikkuses aitas just see inimene mind kõige rohkem üldse ja väga pingelisel ajal. Teema selles, et viimasel hetkel muutsin oma lõpukavandi ja kogu jumestuse ära, proovijumestused olid juba tehtud. Seda tänu Liinale, kes oleks justkui mu mõtteid lugenud peale viimast proovijumestust, kus ma olin nagu välja situtud õunamoos oma õnnetu näoga. Sain ju ise ka aru, et see pole minu tavapärane tase ja ma sisimas ei tahtnud sellist jampsi oma lõputööks teha. Nutsin kodus terve ämbritäie, kui ta mulle kirjutas ja kiitis heaks idee muutmise. Aitas mind nõu ja väga heade ideedega, kuidas midagi paremini teha, mis on kasumlikum, mis mitte. Oskan nüüd ripsmetutikuid ÕIGESTI lõigata. Varem ma isegi ei lõiganud neid, väga harva. Väga palju lahedaid nippe sain veel kauba peale, et tulevikus töö tegemine libedamalt sujuks ja mis peamine – ta andis mulle kindlustunde, et ma saan hakkama oma glamuuri tööga. See abi oli/on hindamatu väärtusega minu enda jaoks ja ma olen kirjeldamatult tänulik kõige eest temale.

Siinkohal tervitan Liisut, kes oli nõus ka kooliväliselt kannatlikult minuga istuma, kuniks mina tema näo, soengu ja kostüümiga majandasin. Sõpra tunned hädas, nagu öeldakse. Ühel armsal kursaõel ju hüppas MASKITÖÖ modell viimasel hetkel ära.. Eksamiks oli keegi teine vaja leida. Mainiks ära, et lisanditöö(nina, laup jne) tehakse vormide näol MODELLI näo järgi. Lisandi tegemine eeldab meeletut eeltööd. Mul oli südamest kahju oma kursaõest ja samas tänasin oma modelle, kes leidsid selle aja, et ma kooli lõpetatud saaks. Mainiks ära, et Kusti kasvatas koopainimese habet kuu aega, lihtsalt selle jaoks, et minu karakter lahedam välja näeks ja Andrus kasvatas kaks kuud juukseid ning oli nõus isegi oma kulme pleegitama. Teeb seest hästi soojaks, et mul sellised sõbrad on, päris ausalt. Hakkasin nüüd pisardama ka siin veel, ekraan virvendab. -.-

Tahaksin veel üht teemat puudutada, mis alles naljakal kombel kooli viimasel päeval välja tuli. Kuna meie grupp oli pigem selline õppija-grupp, mitte nii suur lobiseja-grupp(välja arvatud Gristina tunnid, seal ma lihtsalt ei saanud suud kinni hoida :D), siis meil jäi kursaõdedega palju juttu ajamata. Õnneks oleme seda nüüd peale kooli lõpetamist parandanud, sest mul olid/on jube lahedad kursaõed, va üks. Ma veel mõtlesin, kas see tasub mainimist või mitte, aga ma lihtsalt ei mõista, kuidas mõni inimene saab nii pahatahtlik olla. Nimelt, kursaõed tegid päevajumestust koos. EKSAMITÖÖD. Õppides ise Grimmikoolis sa ju tegelikult tead kriteeriume, et hinnatakse soengut, jumestust ja riietust. A ja B(ei hakka päris nimesid panema, siis kärab A ja B ka). B tegi A-le päeva jumestust. A pani väga ilusa suvise kleidi selga. Teine kursaõde tegi A-le soengu, mida oleks tegelikult pidanud tegema B, hinde ta ju sai soengu eest ja valetas ka veel, et ise koostöös modelliga selle tegi, naljakas. Ta sai oma hinde kätte. Varajasemalt oli kokku lepitud, et B paneb selga musta pintsaku, et viisakam välja näha. Ja tüüp tuleb kohale T-särgis ja mustades retuusides, millega ta kooliajal tundides käis. Mis te arvate palju A kostüümi eest punkte sai? Ümmargune null. Selline pahatahtlik käitumine ajab mul südame pahaks. Mul oli A-st lihtsalt nii faking kahju, et ma oleks tahtnud ise minna lõuga andma, aga ei hakanud oma kõhubeebi pärast Narva kurjust enda seest välja ajama. 😀 Sinnahulka veel sellised stoorid otse targutajate peaministrilt: inimene, kes pole ühtegi last ilmale toonud, tuleb targutama mulle, et päikest ei tohi kõhule võtta. Täiesti loll jutt, tohib, aga vastavate kaitsekreemide ja muude ettevaatusabinõudega. Käisin fotojumestust tegemas ja tema suvatses minu storyt kommenteerida, et miks üks silm on roosa, teine lilla. Ilmselgelt, kui see nii oleks olnud, oleks fotograaf mulle seda öeldnud. Kas see on kadedus? Ma ei tea… Miks ma seda kõike üldse räägin on see, et päevajumestuse jamaga tuli välja, ET KOGU MEIE rühmal on selliseid samalaadseid olukordi olnud selle ühe inimesega ja mitte ainult üks kord. See on lihtsalt nii absurdne olukord minu jaoks, et inimesed nii käituvad. Eriti veel nendega, keda sa võid oma töös kunagi kohata. Ilmselgelt on need sillad ära põletatud oma kursaõdedega. Karma is a bitch.. Only if you are.

Kokkuvõtvalt ütleks veel, et kui Sa päriselt tahad jumestamisega/grimmiga tegeleda, siis mine Grimmikooli. Ma käisin Glow-s ja panin sinna suure raha magama, aga tegelikkuses ma ei mõistnud kursuse lõppedes jumestuse põhisisu. Kui Sa tahad ennast ise kenasti jumestada, siis võib seal käia, aga professionaalse taseme on mulle andnud ikkagi Grimmikool ja seal õpitu.

Mõned põhitõed: kui Sind on õnnistatud pika ja sirge ninaga, siis sinna ei pea highlight’i toppima NAGU NÜÜD KÕIK seda teevad. Teed ju enda nina visuaalselt VEEL pikemaks. Kui ma ikka pikliku ja kandilise näoga olen, siis ma ei pea ennast kontuurima NAGU NÜÜD KÕIK seda teevad. Ma näiteks kasutan ainult põsepuna, kuna ma niigi kandilisema näoga, kontuurides näeksin välja veel kandilisem. Annan parem ümarust endale põsepunaga. Ja seda HIGHLIGHT’itud põrsanina pole vaja ka kõigile teha, eriti neile, kellel suur nina looduse poolt antud. Ärge vahtige Instagram’ist pilte, pigem õppige ära põhiasjad, mis just TEIE näoga kokku sobivad ja teid kaunistavad. Palju pole vaja, natukene =)

Mainisin eespool oma tulevikuplaanidest. Plaan on minna ennast ka juuksuri poolepealt täiendama. Augustis on sisseastumine, kuid paraku selle pean natukene edasi lükkama, sest hetkeseisuga on pisipoja tähtaeg 16.08 ja ta on lihtsalt esimene poolaasta minust liiga sõltuv. Õnneks on sisseastumised kaks korda aastas. Eks siis vaatab edasi. Sellise pooleaastase pupsikuga saab minu armas kaasa ka väga hästi hakkama, aga eks näis, mis elu meid siin ees ootab. Oleme igatahes väga elevil. Vähemalt mina olen 😉

Ahjaa, kui tahate minu juurde jumestusse tulla, siis võtke aga julgelt ühendust. Koduseks ma jääda ei planeeri, sest nagu Janika ütles:”Tüdrukud, ärge pintslit käest ära pange! Kuu aega ja kõik on puha meelest läinud”. Püüan tema soovitust vähemal või rohkemal määral jälgida. Pigem ikka rohkemal, nii palju kui selleks võimalust avaneb. Kas või kuhugi vahvale praktikale kursaõdedega.