Oeh, ma ei tea isegi millest alustada. Esmalt sellest vast, et püüan jälle kirjutama veidi hakata. Tunnen, et võiks ju midagi kirja panna, kui domeeni eest maksan ja igakuiset blogimaksu ka.
See on nagu iga-aastane lubadus jaanuaris alla võtta. Nii siis luban mina jälle kirjutama hakata. Rohkem. Kas või kord nädalas. Tunnen, et mõtteid on nii palju ja need vajavad kuidagi välja kirjutamist. Mitu korda olen juba blogi avamas, mingi jama on selle 2FA-ga ja loobun. Lõpuks kaob tuhin ära ja sinna paika ta jääb jälle.
Eks tegemist on ka palju ja kogu aeg on midagi targemat teha kui blogida.
Aga siin ma nüüd jälle olen. Vajan tuulutamist.
Eriti kuidagi täna. Rommi käis meil selline kuu aega tagasi 3-nda eluaasta kontrollis ja selgus see, et ta näeb parema silmaga halvasti. Perearst oskas kohe tähelepanu sellele pöörata ja suunas edasi Lastehaiglasse meid. Noh.. Mina läksin kooli ja Truss käis ära kuttidega.
Rom saab omale prillid….. Emotsionaalsel inimesel on nii raske lihtsalt. Lihtsalt istun ja töinan siin. Ma ju saan peaga aru, et pole hullu ja meil läks praegu isegi hästi nagu silmaarst ütles. Saime vara jaole ja raviprillidest on võimalik lahti saada. Ütles, et kui kõik hästi, siis ehk kooli saab prillideta minna. Eeldusel, et ta laisk silm paraneb. Et kui me oleks avastanud selle jama kuskil 6-selt, siis oleks Rom tõenäoliselt eluaeg prillikandja.
Jaanuari esimesel nädalal lähme siis suuremale kontrollile temaga, kus tehakse kõik selgeks, millised prillid jne. Praegu öeldi, et peavad kogu aeg peas olema… Aga kuidas ta lasteaias õues nendega on… prillid lähevad uduseks jne. Äkki katki..
Ja lapsed on nii õelad. Ma ei taha ju, et teda kuidagi narritama hakatakse prillide pärast. Meil juba vahepeal oli teema, et mingid suurema rühma poisid narritasid minu Rommit ja kiusasid ka kergelt. Minu kolmest, kes on meganunnu ja sõbralik. Ütles, et ei taha lasteaeda minna, kuna suured poisid kiusavad, võtavad mänguasju ära ja ütlevad, et ta kakab püksi.
Nagu lasteaias????? Ma saan aru, et K on mul selline väike kukk ja satub sekeldustesse, aga R on nii tšill ja rahulik, eriti ilma vennata.
Viimasel ajal olen kuidagi nii palju sattunud jutuajamistesse, kus kuulen, kui õelad on tänapäeva lapsed. Nagu kurjad ja õelad.
: (( ja nüüd mu väike pesamuna saab prillid. Peale Kentsu rasket algust siin maailmas tunnen iga jumala kord, kui mu lastega midagi on või juhtub, et ma olen täiesti läbi kukkunud kõiges. See tunne, mida ma seal haiglas tundsin, kui mu pisike 1-kuune nende juhtmete otsas oli..
Perse küll lihtsalt.
Ma nagu mõistusega saan aru, et pole midagi hullu ja arst ütles, et väga hästi, et saime jaole jne. Aga need emotsioonid. Ma nii pabistan ja kardan, et seda kiusu ja kõike muud..
+ vennal ju ei ole… et kuidagi R sellega lepib. Ta on ju alles kõigest kolm….
Nii tüütu lihtsalt. Tahaks lihtsalt basseini täis nutta…
…
Ja nagu ma halan siin, et ma pean kuidagi selgitama kolmesele, et tulebki kogu aeg kanda jne ja tegelikult on ju mõnel vanemal nii palju kehvem seis. Lastel on igasugu väga kohutavaid haigusi… Et mis ma üldse tulen siia nutma. Oijah…
..
HELP, kellel on ka väikstel tibudel prillid.
Kuidas te neile kõike selgitasite? Kuidas on lapsed leppinud prillidega? Mingeid nippe? Mõtteid, kogemusi? Kuidas lasteaias asjad lahendatud on? Kuidas teised lapsed on?
Hetkel ütlesin seda, et prillid on megalahedad, et R saab nüüd emme moodi olla, kuna ma ju kannan ka prille. Eriti viimasel ajal, sest reaalselt tunnen, et nägemine on kehvemaks läinud.
..
Mul on emana kuidagi nii paha tunne, ma ei oska teile seletada. Püüan siin endaga hakkama saada. Nuuskan nina puhtaks, korjan panda silmad ära ja olen jälle ordungis, kui kiddod lõunaunest ärkavad. Mis mul muud üle jääb.
Aitäh tähelepanu eest ja aitäh, kes viitsivad kaasa mõelda ja oma kogemust minuga jagada.. it means a lot!
Ei saa võrrelda enda raskust teistega ☹️ sinu mure ja kurbus ka täiesti õigustatud, aga üks laste sari on tipsi ja tim ja seal saab ka tim endale prillid ja see osa tõesti armas ja võiks last ette valmistada😊
Kust ma seda näen?
ETV?
Tundub hea asi, mida lapsele näidata.
Minu poiss sai ka kolmeselt prillid. Ta oli fänn algusest peale.
Eks ta ikka küsis, miks sama vana õde ei saanud, oli ka muid küsimusi. Mina sisendasin lapsele algusest peale, et prillid on coolid ja tõin näiteid kui paljudel inimestel veel on prillid.
Lapse enda suhtumine ja ka kaaslaste suhtumine on olnud positiivne või tavapärane. Aasta on möödas ja (jumal tänatud) mina ei ole kordagi kuulnud, et keegi prillide pärast narriks.
Tänapäeval tehakse ju nii lahedaid prille ka.
Jaa!
Meil sama! Nüüd jaanuarist kandnud ja ütleb ise, et prillideta näeb kehvasti ja eelistab ise prille.
Lasteaias samuti pole keegi narrinud, mis on imetore.
Nüüd sügisel lähemegi uuesti kontrolli ja kui kõik klaar, saame detsembris uued. Või noh, Romet saab. Ta ootab. Lubasime seekord selliseid prille, mis lähevad päiksekateks edasi. Just need, millele paned klapid peale, mitte värvi vahetavad klaasid nagu mul endal on. Öeldi, et lastele pigem klappidega, kui värvimuutvad.
Minul on lugu jagada. Saan vaid lohutada, hea et tänapäeval abi saab. Ja kiirelt. Prillid abimehed! 🙂
Mul laps sai juulis 3. Niiet peaaegu sama lugu. Selle vahega, et ca aasta tagasi hakkas laps kõõrdi vaatama (okt/nov). Nii hullusti, et mul läks endal süda pahaks, kui seda nägin. Eriti hull oli tassist joomine, siis iga silm läks oma suunas. Külmavärinad.. Perearstiga ühendust võttes suunas ta silmaarstile aega panema. Lohutades, et kindlasti midagi hullu ei ole, tasulisse pole vaja minna. See kõik toimus telefoni teel. Panin siis mina aja silmaarstile ja esimene vaba aeg oli märtsis. MÄRTSIS, õigemini selle lõpus. Ok fine. Midagi hullu ju ei tohiks olla.
Kabineti uksest sisenedes istusime arstile koos vastu. Ja ta võttis oma kõige lihtsama tööriista kätte ja vaatas korra last sellega. Vähem kui minut ja hakkas rääkima :”Jah, siin on sügav pluss!”
Emana kujutate kindlasti kõik ette. PLUSS?? SÜGAV PLUSS? MM IS SEE TÄHENDAB? KAS MU LAPS EI NÄE?
Mis see siis tähendas. Tähendas seda, et meile tehti kohe testid kohapeal. Alguses tavalise silmaga ja hiljem mingi vedelikuga silmas. Ja tulemused olid suhteliselt 1:1.
Ja tuligi välja et mu laps ei näe, tal oli tugevad plussid. Ma ise muidugi segaduses. Mis mõttes saab olla selline asi, kui ta loeb mul raamatutest kõik numbrid, loomad värvid ära. Tunneb kõik ära ,mida talle näitan. Arsti sõnutsi laps näebki, aga ta peab meeletult tööd tegema, et normaalselt näha ja see väsitab palju. Ja noh, lapse jaoks see oligi normaalsus, sest tal puudus võrdlusmoment.
Emana ma olin shokis. Sain kõigest aru, kuid ei jõudnud korralikult kohale. Arst suunas kohe prille valima haigla poodidesse. Tegin tuimalt täpselt nii nagu öeldi. Ma olin robotireziimil. Ja kui keeruline on lastele normaalseid prilliraame leida. Olen ise klassikalise austaja ja lapsele selliseid eriti pole. (Enamus laste prillid värvilised ja ümmargused). Õnneks leidsin nõela heinakuhjast ja saime, minu jaoks, normaalsed raamid (kandilised).
Isegi ost oli selline, et kordagi ei mõelnud raha peale. Kuigi oma peas oli lootustandev mõte, et äkki üle 500 euro ei lähe, sest rohkem sellel hetkel polnud.
Kui kõik toimingud olid haiglas tehtud, siis suundusime autosse ja hakkasime koju tagasi sõitma. Ja autos mulle jõudis kohale ja ma sain endale emotsioone lubada. Tönnisin, meeletult tönnisin. Miks? Miks minu laps? Miks tema silmad? Miks miks miks?!?!
Kodus jagasin mehega kogetut ja kui sain emotsioonid välja, siis tuli tänulikkuse tunne. Tegelikult meil on meditsiin nii hästi arenenud, haigused ja mured avastatakse võimalikult varakult ja inimesed saavad abi. Prillid on ka abi! Tobe ehk mõelda, aga “vanasti” oli kõik palju keerulisem, raskem jne. See toetas veidi.
Siis tuli muidugi uus teema juurde, kuidas saada ta prille kandma. Meie mehega prille ei kanna. Vanavanemad kannavad, aga nad ei ole ju pidevalt juures. Eks nädal oli selline nii ja naa. Kord kandis ja siis ei. Kuid üldiselt peale nädalat tahtis ise kanda ja otsis ise prille. Küsides lapselt, kas ta näeb prillidega paremini, siis vastus oli ja, ilma pidi udune olema.
Täna igal hommikul ärgates on esimene asi prillid ja ta ilma ei oskagi olla, harjumine käis kiirelt.
Kartsin minagi prillide katki minemist, kuid siin vaja alguses rohkem suunata, sest meil olid kõvemad raamid. Elastsed küll, aga kui väga palju painutada, siis ikka lähevad katki. Siiani korras ja midagi juhtunud pole. Klaaside kohta seda muidugi öelda ei saa, nendega oleks nagu sõjast läbi käidud, kriipsud ja kraapsud tekivad mängu käigus 😂
Meie poiss on raamatutest väga huvitatud ja kord tõin talle inimkeha raamatu. Seda me siis sirvisime ja uurisime. Oli juttu ka silmast. Ja seal rääkisime et silmad on õrnad ja silmaga me näeme. Ja kui me ei näe, siis meid aitavad prillid. Prillid teevad silmad tervemaks ja aitavad meil näha . Ja vastuseks arutelule sain :”nagu mina!” ❤️❤️
Kiusamise kohapealt jään vastuse võlgu. Siin nõu anda ei oska. Meil on väike lasteaed ja minu laps on hetkel ainuke, kes on prillidega. Kiusamise probleemi pole.
Kuid usun et prillide kandmine on osa protsessist olla ise empaatilisem ja tolerantsem inimene.
Ah jaa. Kogu selle protsessi juures olin ma padurase, ehk emotsioonid olid nkn õhkõrnad.
Ja see suur pluss millest rääkisin. Lapse silmad olid +5,25 ja +6,75. Prillid täna tal kraad nõrgemad. Võiks ju eeldada, et + tähendab, et lähedale ei näe ja kaugele näeb, kuid laste puhul pole vahet, see mõjutab mõlemat.
Käime siiani regulaarselt kontrollis. Arst ütles, et silmad on sünnist saadik olnud sellised. Ja võib juhtuda, et jääb terve oma elu prille kandma. Lootust väljakasvule ei andnud, aga elame näeme 🙂
Saan soovitada, rahulikku meelt. Ja me teeme kõiki asju lapse heaolu nimel. Mitte milleski me pole emadena läbi kukkunud. Kõike ei saa kontrollida ja reguleerida ning siinkohal saame vaid pisikestele toeks olla. +Eeskujuks ❤️
Aitäh kirja eest! Et võtsid vaevaks nii pikalt kirjutada!
ma ei saanud pikalt blogisse sisse ja nüüd on mul see võimalus jälle!
Täiega samad tunded olid… Ja samas jällegi mõistan, et väga vedas meil, et kiirelt jaole saime ja nüüd tundub, et laps on harjunud ja õnnelik. Vahel ikka unustab ette panna, aga seda juhtub pigem harva. Ja klaasid meil ka nagu sõdalase omad. Õnneks detsembris saab uued prillid.
ja btw, me tahtsime ka neutraalseid prille, et iga asjaga sobiksid. Saime kohe Eesti Optikust. pmst 6 paari proovisime ja nende seas olid ideaalsed. Väga joppas ikka – maailma kiireim prillivalimine.
Meile anti küll lootust, et ehk saab prillidest lahti enne kooli, aga mu ema süda kuidagi ei usu seda…
aga õnneks nüüd olen leppinud ja jube nunnu näeb välja ka. Mo meelest isegi armsam, kui ilma prillideta.
Kannan nüüd ise ka tunduvalt rohkem prille, et last sellega märkamatult toetada. Abikaasal on silmaopp tehtud, ei pea kandma, aga kannab sinise klaasiga arvutiprille, et Rommi kuidagi alateadvuses tunneks ennast hästi.
Jaa! ma nüüd ka rahulikum. Algul olin ikka masenduses, kuidagi niii niii õnnetu. Nüüd leppinud ja tean, et laps on prillidega palju õnnelikum kui ilma.