Oeh, ma ei tea isegi millest alustada. Esmalt sellest vast, et püüan jälle kirjutama veidi hakata. Tunnen, et võiks ju midagi kirja panna, kui domeeni eest maksan ja igakuiset blogimaksu ka.
See on nagu iga-aastane lubadus jaanuaris alla võtta. Nii siis luban mina jälle kirjutama hakata. Rohkem. Kas või kord nädalas. Tunnen, et mõtteid on nii palju ja need vajavad kuidagi välja kirjutamist. Mitu korda olen juba blogi avamas, mingi jama on selle 2FA-ga ja loobun. Lõpuks kaob tuhin ära ja sinna paika ta jääb jälle.
Eks tegemist on ka palju ja kogu aeg on midagi targemat teha kui blogida.
Aga siin ma nüüd jälle olen. Vajan tuulutamist.
Eriti kuidagi täna. Rommi käis meil selline kuu aega tagasi 3-nda eluaasta kontrollis ja selgus see, et ta näeb parema silmaga halvasti. Perearst oskas kohe tähelepanu sellele pöörata ja suunas edasi Lastehaiglasse meid. Noh.. Mina läksin kooli ja Truss käis ära kuttidega.
Rom saab omale prillid….. Emotsionaalsel inimesel on nii raske lihtsalt. Lihtsalt istun ja töinan siin. Ma ju saan peaga aru, et pole hullu ja meil läks praegu isegi hästi nagu silmaarst ütles. Saime vara jaole ja raviprillidest on võimalik lahti saada. Ütles, et kui kõik hästi, siis ehk kooli saab prillideta minna. Eeldusel, et ta laisk silm paraneb. Et kui me oleks avastanud selle jama kuskil 6-selt, siis oleks Rom tõenäoliselt eluaeg prillikandja.
Jaanuari esimesel nädalal lähme siis suuremale kontrollile temaga, kus tehakse kõik selgeks, millised prillid jne. Praegu öeldi, et peavad kogu aeg peas olema… Aga kuidas ta lasteaias õues nendega on… prillid lähevad uduseks jne. Äkki katki..
Ja lapsed on nii õelad. Ma ei taha ju, et teda kuidagi narritama hakatakse prillide pärast. Meil juba vahepeal oli teema, et mingid suurema rühma poisid narritasid minu Rommit ja kiusasid ka kergelt. Minu kolmest, kes on meganunnu ja sõbralik. Ütles, et ei taha lasteaeda minna, kuna suured poisid kiusavad, võtavad mänguasju ära ja ütlevad, et ta kakab püksi.
Nagu lasteaias????? Ma saan aru, et K on mul selline väike kukk ja satub sekeldustesse, aga R on nii tšill ja rahulik, eriti ilma vennata.
Viimasel ajal olen kuidagi nii palju sattunud jutuajamistesse, kus kuulen, kui õelad on tänapäeva lapsed. Nagu kurjad ja õelad.
: (( ja nüüd mu väike pesamuna saab prillid. Peale Kentsu rasket algust siin maailmas tunnen iga jumala kord, kui mu lastega midagi on või juhtub, et ma olen täiesti läbi kukkunud kõiges. See tunne, mida ma seal haiglas tundsin, kui mu pisike 1-kuune nende juhtmete otsas oli..
Perse küll lihtsalt.
Ma nagu mõistusega saan aru, et pole midagi hullu ja arst ütles, et väga hästi, et saime jaole jne. Aga need emotsioonid. Ma nii pabistan ja kardan, et seda kiusu ja kõike muud..
+ vennal ju ei ole… et kuidagi R sellega lepib. Ta on ju alles kõigest kolm….
Nii tüütu lihtsalt. Tahaks lihtsalt basseini täis nutta…
…
Ja nagu ma halan siin, et ma pean kuidagi selgitama kolmesele, et tulebki kogu aeg kanda jne ja tegelikult on ju mõnel vanemal nii palju kehvem seis. Lastel on igasugu väga kohutavaid haigusi… Et mis ma üldse tulen siia nutma. Oijah…
..
HELP, kellel on ka väikstel tibudel prillid.
Kuidas te neile kõike selgitasite? Kuidas on lapsed leppinud prillidega? Mingeid nippe? Mõtteid, kogemusi? Kuidas lasteaias asjad lahendatud on? Kuidas teised lapsed on?
Hetkel ütlesin seda, et prillid on megalahedad, et R saab nüüd emme moodi olla, kuna ma ju kannan ka prille. Eriti viimasel ajal, sest reaalselt tunnen, et nägemine on kehvemaks läinud.
..
Mul on emana kuidagi nii paha tunne, ma ei oska teile seletada. Püüan siin endaga hakkama saada. Nuuskan nina puhtaks, korjan panda silmad ära ja olen jälle ordungis, kui kiddod lõunaunest ärkavad. Mis mul muud üle jääb.
Aitäh tähelepanu eest ja aitäh, kes viitsivad kaasa mõelda ja oma kogemust minuga jagada.. it means a lot!
