Home Blog Page 9

Valima lähed? Alates eilsest saab juba e-hääletada!

By
Liina Kolomainen
-
0

Mõtlesin, et võiks veidi valimistest rääkida, tegemist siiski aktuaalse teemaga.

Olen alati väga avalikult rääkinud oma maailmavaadetest ja sellest, mida ma poliitikast arvan. Ma näiteks ei tee saladust sellest, keda ma valin ja keda mitte. Tahangi oma seekordsest e-hääletamisest rääkida. Andsin hääle juba eile, kell 9:15. Kiirelt asi kaelast ära, siis on kindel, et ei lähe hiljem meelest.

Eelmistel valimistel sai minu hääle Vabaerakond. See aasta rakendan teist taktikat, kui võib nii öelda. Miks? Ma kohe kuidagi ei soovi, et Keskerakond saab kõige suurema toetuse, seega pean hääletama nende põhioponendi poolt, sest vastuhäält ei saa ju anda. Ja kui saakski, siis tõenäoliselt läheks see EKRE-le.

Olen nüüd Harjumaa elanik, mitte enam Tallinna kesklinna, ja pean seetõttu kellegi siit valima. Lappasin juba u nädal tagasi kandidaatide nimekirju ja tutvusin ka lubadustega.

Siinkohal oleks paslik ära mainida valmislubaduste hinnad, mille väärtust hindas rahandusministeerium. EKRE lubadused küündisid 2,8 miljardini. Sotside omad ei jäänud ka palju alla oma 2,5 miljardiga. Tasuks valijatel mõelda, et kas see kõik on ikka teostatav. Esmalt, raha PEAB JU KUSKIL TULEMA ja teisalt, luuakse koalitsioon ühe või mitme erakonnaga ning selge on see, et tuleb teha kompromisse. Ühele üks lubadus, teisele teine. Üks erakond ei saa kunagi kõiki oma lubadusi täita, see on selge. Eriti veel lubadusi, millele kulub 2,8 miljardit eurot. Mõelge sellele.

Rahandusministeeriumi andmetel läheks Keskerakonna, Eesti 200 ja Roheliste valimislubadused maksma kõigil 1,5 miljardit eurot ning Reformierakonnal 1,4 miljardit.

Vabaerakonna valimislubaduste täitmine läheks maksma 0,9 ja Isamaa omad 0,7 miljardit. Elurikkuse Erakonna lubadused aga 0,02 miljardit.

Lisainfoks veel nii palju, et paljusid lubadusi ei saa ka rahaliselt hinnata. https://www.rahandusministeerium.ee/et/erakondade-valimisprogrammide-analuusid 

Siit aadressilt leiab igasugu kraami, mis on seotud valimisprogrammide analüüsidega ja näeb ka seda, kui paljudele lubadustele oli võimalik hinnasilti külge panna ning millistele mitte. Sissejuhatuseks on väga hea see esimene slaididega fail!

Kui rääkida nüüd valimisplatvormidest, siis ma kõike pole vaadanud. Ilmselgelt kommarite poolt ei hääleta ma kunagi, seega ma ei hakka oma aega raiskama üldse selle erakonna peale. Kuigi ütlen endiselt, et seal on lahedaid poliitikuid, lihtsalt eksisteerivad vales erakonnas (nt väga intelligente ja arukas naine Kadri Simson jne). Btw, neid peaks kiitma väga hea kodulehekülje eest. Väga mugav on oma ringkonnast kandidaate üles leida ja valida. Reformikatel on kõik läbi-segi puntras ja lisaks saab Keskerakonna veebilehel kohe küsimusi küsida ”jutumullikesse” kirjutades. Kiitus!

Minu seekordne valik osutus reformikate kasuks. Esmalt seetõttu, et kesikud enam koalitsiooni ei saaks. Teisalt see, et Vabaerakond ei jõua niikuinii väga kuhugi ja kolmandaks muidugi, valimislubadused enam-vähem sobivad minu vaadetega.

Ma olen nõus, et pensionäride pensionit tuleks tõsta. Mu 88-aastane vanaema saab ehk 400 euri kätte, kui sedagi ja ta suudab sellega isegi kõrvale panna, mis valemiga ma ei tea. Ütles naljaga, et ikka matmise raha peab ka salakohas olema. Küll aga on ta maininud, et seda raha on ikka väga vähe. Noshiiiet, et on vähe. Minu meelest ei tohiks pensionit maksustada (vansil on muidugi see maksuvaba, aga sellegipoolest on kahju töötavatest pensionäridest. Enamus ju tahab tööl käia, et toetada oma lapsi, lapselapsi ja siis peavad selle pisku ka ära andma) . Laus debiilsus ju?

Lisaks on reformikad alati ettevõtjaid toetamas, mis on mulle meelepärane. No hallelujah, sotsid tahavad divikaid maksustama hakata. #goodbye Rääkimata mingist kuradi luksusautomaksust. Sööge heina, ausalt ka. Mina teid ilmselgelt ei vali! Ma ei saa aru, miks peaks edukaid inimesi karistama selle eest, et nad on ise rassinud ja higistanud oma edu nimel.

Samamoodi on reformid välja käinud õpetajate palga küsimuse. Olen kahe käega poolt, et nende palkasid tuleks tõsta. See on üks karm töö ja vajab väärilist palka. Ma tegin põhikoolis ikka palju sikku. Usun, et kui ma poleks ainult viitele õppinud, oleks mind koolist välja visatud 😀 Okei, päris nii hull ka polnud, aga direktori juures sai ikka käidud, klassijuhatajast rääkimata. Igatahes, õpetajate kõva närvi, arukust ning kannatlikust tuleks õiglaselt tasustada.

Mind tohutult häirib see teema, kui majandus kasvab, peaks riigi reserve koguma, mitte raiskama. Ma ei saa aru, mis lollus see on lihtsalt. Reformikad lubavad seda kasvatada, mitte kulutada. Kui ikka majandus õitseb, siis oleks mõistlik koguda, et raskemad ajad üle elada.

Üks reformi lubadusest on selline: ehitame valmis liikluskoormust ja -ohutust arvestavad neljarajalised põhimaanteed. (Tallinn-Narva, Tallinn-Tartu-Võru ja Tallinn-Pärnu-Ikla), Tallinna ringtee, kiire raudteeühenduse Euroopaga (Rail Baltic) ning pooldame Tallinna-Helsingi tunneli rajamist.

Omast kogemusest võin öelda, et Tallinn-Narva on tegelikkuses väga heas seisus ja selle maantee korda tegemine peaks viimane olema. Vastupidiselt Narva-Tallinn maantee jutule: käisin maikuus Tartus praktikal. See, mis toimus Tartu-Tallinn-Tartu teel, oli ebareaalne. Ainuüksi ühte otsa sõites, nägin juba kolme ”surmaautot”. Kurb on lihtsalt see, et viga võivad saada liiklejad, kes pole ise midagi valesti teinud. Ma ei kujuta ette, mis tooks selliste inimeste mõistuse koju. Kogu seda möllu seal Tallinn-Tartu-Tallinn teel aitaks kindlasti ära hoida see neljarealine maantee.

Kõik, mis puudutab kultuuri ja rahvuslust, siis nende lubaduste poolt olen alati kahe käe ja kümne varbaga poolt olnud. Küll aga ei poolda mina vaenu õhutamist ja ebainimlikku suhtumist teistesse inimestesse. Minu meelest kannab EKRE endas iganenud arvamusi ühiskonnast ning tundub, et nad pole huvitatud sellest, et Eesti ka ülemaailmselt edasi areneks. Globaliseerumine toimub nii või naa, oleks aeg muutustega kohaneda, mitte neid eirata ja vaenu õhutada.

Mis ise? Lähete valima? Mul on väga palju inimesi tutvusringkonnas, keda poliitika ei huvita, mis on tegelikult kurb. Iga hääl loeb! Minu elukaaslane oli vist ühe korra valimas käinud enne minuga kokku hakkamist, võib-olla ei olnud ka sedagi. Ma ei viitsi üle küsida ka 😀 Mõte oli see, et valimisaktiivusus oli nullilähedane. Nüüd oleme nii kaugele jõudnud, et kui ma midagi poliitikast jahun, siis ta viitsib mind kuulata ja tunneb isegi huvi, mis on täitsa positiivne muutus. Lisaks on ta nõus nüüd ka iga kord, kui hääletada saab, seda ka tegema. Tavaliselt on see nii läinud, et kui erakonnad, mille poolt hääletada soovime klapivad, siis ta ütleb, et viska sellele inimesele hääl, kelle poolt ise hääletad. Meie hääled sai seekord reformika kandidaat nr 269. Lahe ja muhe mees, militaarse taustaga nagu mu perekondki. Intelligente, kes tunneb ennast mugavalt kultuuriküsimustes kui ka muudes küsimustes. Mainiks ära veel selle, et temata ja ta kõige lahedama elukaaslaseta poleks Grimmikooli ka. Kust need andekad grimeerijad siis tuleksid?

Igatahes, mõnusat reede jätku ja palju palju õnne meie riigile! 100 oli imeline, usun, et 101 ei jää alla!

#2ravihka #vihkayksi

By
Liina Kolomainen
-
0

Vaatasin siin Radari erisaadet ja juba mitu päeva kummitab see mind. Soovitan vaadata! Saade räägib siis sellest, kui palju me tegelikult vihkame ja mida kõike me suust välja pillume. Vahet pole, kas siis vihahoos või niisama enda meelelahutamiseks.

Neid asju, mida inimesed on kellegi kohta öelnud, on palju… Toon näite saatest. EKRE erakonna liige Kristo Saarmann kommenteeris avalikult oma nime alt Jevgeni Ossinovski-t. ”Odav haisev pasane limukas oled oss, sinusugused riigireeturid lõpetavad võllas! Mida varem, seda parem.” Mul jäi ausalt öeldes karp lahti. Hoian siin pead kinni ja ei oskagi sellist vihakõne kuidagi kommenteerida… ja see inimene oli erakonnas (enam mitte)..

Kõige haigem on see, et Jevgeni helistas sellele mehele ja see mees kinnitas oma sõnu, et ta pole midagi valesti öelnud ja see kõik on sulatõsi. Inimene tegi tegelikult tapmisähvarduse ja seisis nende sõnade eest. Kaamera ette see onkel muidugi ei kippunud. Julged öelda, võta siis oma munad ühes endaga ja tule kaamera ette, kui nii kõva mees oled kommenteerima.

Ütles veel nii, et terve eesti rahvas arvab samamoodi nagu tema. Kristo Saarmann, mina küll nii ei arva ega mõtle! Naljakas, et süüdistatakse ühte inimest kõiges halvas. Mul tuleb kohe meelde, kui Aljoša äraviimine aktuaalne oli, siis Narvas oli põhimõtteliselt igale poole kirjutatud: ‘Ansip t6 4mo”. No vabandust väga, üks inimene ei tee siin mitte midagi.

Jäin siin mõtteid mõlgutama EKRE osas ka ja teate… See on küll minu subjektiivne arvamus, aga minu meelest enne EKRE fraktsiooni loomist ei olnud seda vihkamist nii palju.. aga võib-olla mulle ainult tundub nii.

Saates näidati ka Tarandi intsidenti. Poleks elu sees arvanud, et inimesed võivad sellise asja peale niimoodi reageerida. Rääkimata sellest, mida Tarandi kohta ka Facebook’i kommentaariumis kirjutati. Kas inimestel pole mitte midagi muud teha või? Tarandile muidugi respekt, et asju ikka teatud huumoriga võtab ja ei teinud välja sellest jampsist.

Kõige rohkem tegi mind kurvaks see, millest rääkis Sissi Nylia. Talle kirjutavad üheksa aastased(JAH ÜHEKSA!!) noored tüdrukud ja ütlevad, et Sissi ei sobi siia oma nahavärvi tõttu jne. Tekib küsimus, kust kohast võtab 9-aastane sellise suhtumise? Ma annaks oma lapsele kõva koslepi, kui ta midagi sellist kellegi kohta ütleks. Minu meelest on Sissi üks üliandekas laulja, hea eeskuju kõigile oma ütlemistes ja tegudes ning… õõh.. Mida ta selles eest vastutasuks saab?

Veel näiteid: Radari reporterit Stass’i solvatakse, sest tal on vene keele aktsent küljes. Wtf? Ma just vastupidi annaks ruskat, sest inimese emakeel on vene keel ja ta on nii tublisti eesti keele selgeks saanud, et tunneb end koduselt seda rääkides.

Elades ise pool oma elust Narvas võin hordides näiteid tuua, et kui inimest kommenteeritakse, tehakse nalja või koguni solvatakse aktsendi või valede sõnalõppude pärast, siis ei õpitagi keeli selgeks. Minu õnneks, minu tuttavad ja sõbrad toetasid ja aitasid mind, neid ei huvitanud, et ma vene keelt valesti rääkisin/hääldasin ja teate mis, mul on vene keel suus!

Kummaline on see, et seal kus võiks midagi positiivset näha, otsime ikka midagi, mille kallal ilkuda vms. Liis Velsker, kes on tõesti väga suureks eeskujuks kõigile oma kaalulangetamise teekonnal, saab ka vihaseid kommentaare. Miks? Ta motiveerib noori kui ka vanu tervislikumalt toituma ja trenni tegema ja jumal teab, mida veel ja ometi inimesed sõimavad ja solvavad teda..

Eeva Esset kommenteeris üks mees(Väino Hillarovits): ”Enne vaata peegli kui oma praemunadega lehvama ronid, inetu ajukääbik”. Täiesti võhivõõras inimene. Miks? Esiteks, ma ütleks, et kui Eeva Esse on inetu, kes siis üldse ilus on?

Kust võtavad inimesed selle aja, et lihtsalt käia ja kommenteerida ning soppa loopida? Ega ei imesta ka, seetõttu neil ju jääbki oma elu elamata, sest enamus aeg kulub kellegi teise peale.

Lihtne on midagi kirja panna ja oma sõnade eest vastutust mitte võtta. Näost-näkku ei julge ju keegi midagi öelda, sest siis puudub kaitsev ekraan või kodune keskkond. Pole ka mina, teab mis, lilleke olnud kunagi varajasemalt (mõned ebaviisakad säutsud Twitteris, õnneks ei midagi erku, aga siiski), kuid olen pannud ennast nende inimeste rolli ja aru saanud, et nii need asjad ei käi. Ma ju ei taha, et minu kohta midagi halvasti öeldakse, miks siis seda teiste kohta teha? Kõige nõmedam on see, et midagi hästi öelda on nii kuradi keeruline, aga halba kommenteerima on kõik jube kiired. Siinkohal ütleks, kui tahad halvasti öelda, ÄRA PAREM ÜTLE midagi. See on ju tegelikult väga nõme, kui Sa kellegi päeva oma inetusega ära rikud… või mis?

Pole ime, et teie elu on s*tt, kui te midagi muud peale vihkamise teha ei oska sellega. Probleem pole teistes, vaid Sinus endas, kes Sa vihkad.

Siin on üks hea artikkel ka: http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/arvamus/eesti-on-muutunud-vihaseks?id=84724161

Päikest kõigile ja rohkem armastust, vähem vihkamist! #äravihka #vihkaüksi

 

 

 

Kust leida hea mees? Mis on hea suhte saladus?

By
Liina Kolomainen
-
0

Üks tuttav uuris minult siin ükspäev, et kust ta omale normaalse mehe saaks, et neid pole ju kuskilt võtta. 😀

Mõtlesin, et räägin ”meie loo” ära, kuna meil täitus täna Facebook’is 7 aastat sõprust Andrusega. Teate ju isegi neid FB natukene napakaid kokkuvõtteid.

Ühesõnaga, me kohtusime juba päris kaua aega tagasi tegelikult. See oli 2011 aasta novembrikuu, kui ma ei eksi.

See oli päris aktiive aeg minu elus.  Olin just 18 saanud ja sain ausal teel klubides ja pubides käia. Tol ajal oli mul selline mentaliteet, et annan kõigile korvi ja olen jube lahe omast arust(loe: ei otsi suhet). Olime siis oma sõbranna Liisaga parasjagu Shootersis juba pikemat aega tantsinud ja mehi ära ajanud, sest nii oli pop ja noortepärane käituda, kui kuskil rahva massi vahelt tuli Andrus välja. See oli reaalselt nagu filmist välja lõigatud stseen, selline kuldne sära veel ümber tema :D. Tal olid heledad lõhkised teksad ja üüüüüübercooooooolid pikasäärega pruunid saapad. *drools* Ülemist osa ei mäleta kahjuks. Mul oli selline mulje, et mingi välismaa näitleja tuleb sealt. No ja see kutt tuli minu juurde???!?!?!?!!!! Hallelujah. 😀 Ma ei mäleta, kui kaua me seal tantsisime, aga väga kaua siiski. Mäletan, et tema hea sõber Alar oli ka veel kaasas ja nii me neljakesi aega veetsime seal Shootersis. Kurb, et Shooters nüüd kinni on. Seal olid ikka ultra lahedad peod, aga eks igal asjal on oma eluiga. Poistel oli rubla otsas ja neil oli jube piinlik, et me neile välja teeme, see oli ikka nii naljakas. Andrus muudkui seletas, et talle pole ükski naine välja teinud, et on alles piinlik lugu. 😀 Järka või ülejärka päev oli jälle hea põhjus välja kutsuda, et nüüd on tema kord välja teha mulle. Käisime pitsat söömas. Tore oli.

No ja mis siis edasi sai? Juhtus see, et mul kadus see ”crush” ära jube kiiresti. Mul oli enamus noormeestega nii, kes olid täiesti ideaalsed inimesed, kuid lihtsalt nagu tina tuhka, pole enam seda esialgset sära. Usun, et selliseid naisi on veel. Oled sama tundnud? Suhtlus jäi üürikeseks, kuna kirjutasin Andrusele kirja, et ma olen liiga vaimne inimene tema jaoks ja tema on liiga ”yolo” minu jaoks. Tol ajal mediteerisin väga palju ja mulle tundus, et ma ei jaksa enam pidu panna. Tegelikkuses ma ei teadnud ise ka, mida ma tahan või olen, aga see oli idekas vabandus, mida ettekäändeks tuua, et suhtlemine ära lõpetada. Naljakal kombel kirja lõpus mainisin, et võib-olla kunagi suhtleb veel, kui Tallinna kolin vms. See oli ka niisama suusoojaks. Muig.

Vahepeal me ei suhelnudki päris pikalt, 2+ aastat. Mina olin suhtes ja Andrus oli oma kaaslasega uuesti kokku hakanud. Elasime oma elu edasi. Küll aga kuulsin hiljem, et ta ikka aeg-ajalt käis mu pilte salaja vaatamas. 😀 Talle ikka ei andnud rahu, et mingi väike blond tsikk niimoodi korvi andis. Nagu ta ise ütleb, et see käis kõvasti tema ego pihta. Ta ütles, et oleks võinud vähemalt ära bängida(sorri väljenduse eest), siis oleks linnukese kirja saanud, aga vot ei.

Olin just eelmine päev oma eelmise suhte ära lõpetanud, kui Andrus mind mõnitama tuli, et kuidas mulle jalka mäng meeldis. Väga ei meeldinud. Mu lempar meeskond sai kenasti lutti. Jäime jutustama ja mõtlesime, et oleks tore üle pika aja üksteist näha. Mul oli mingi loengupaus 30 mintsa, käisime kiirelt McDonald’sis juustuburksi söömas. Põgus kohtumine ja mul oli siiralt hea meel teda, kui oma vana tuttavat, näha. See oli lihtsalt üks tore kohtumine, ei midagi muud.

Jäime kuidagi Facebook’is lobisema ja tundus, et võiks uuesti näha. Parasjagu käis just jalka Meistrite Liiga, kui ma ei eksi, ja Truss kutsus mind seda vaatama. Kari poisse nende Luha korteris ja mina – veidi kriipster oli, aga samas suva, olen eluaeg poistekarjas olnud. Pealegi, mulle meeldis jalksi vahtida, ei teinud seda vastu tahtmist. Peale vutti viskasime poisid koju siis jäime jutustama autosse mingi sajaks aastaks. Kell oli vist viis hommikul äkki 😉

Andrus ei teinud ise mitte üht liigutust oma algatusel, kuna ei tahtnud uut kirja uute kuupäevadega saada. Otsustasime mingi aeg, võiks nüüd ”käima” hakata. 😀 Olin enamus ajast Luhas, sniikisin hommikul vara koju tagasi. Mingi hetk juhtus vastupidine – veetsime kogu oma aja minu juures, kuniks ema kamandas Andruse võtmeid tegema minu teadmata. No ja nii me olimegi ca 10 kuud minu vanemate kodus, kuniks Komeedi korteri leidsime.

Ma mäletan seda hetke, kui meil sai aasta täis ja me voodis lebotasime ja mõtlesime, et ebareaalne ikka, kes oleks võinud seda kunagi arvata või mõelda, et meist paar saab ja me juba aastakene koos. Poleks seda uneski ette näha osanud. Ja siin me oleme praegu – 7+ aastat tutvusest, kevadel saab 5 aastat koos oldud, oleme kihlatud, meil on nii lahe ja vahepeal liiga asjalikuks(nali) kasvanud pisipoja, regame varsti abielu ära ja elame niisama elu lõpuni õnnelikult edasi.

Natukene ka teist juttu. Miks ühed lähevad lahku aga teised jäävad püsima?

Minu meelest kõikides suhetes ikkagi mingisugused põhitõed, mis viivad suhet edasi ja hoiavad särtsu sees seal. Mul oli enne Andrust ka suhteid, kuid ometi need ei jäänud püsima. Eks ma tean põhjust ka, põhjus oli minus endas loomulikult. Liiga intensiivne, iseteadlik, hoolimatu, liiga konkreetne ja võisin väga halvasti öelda, kamandaja, ükskõikne. Teisisõnu enamus eelmisi noormehi olid minu jaoks liiga hea südamega. Mul kohati käis pinda, et ma alati oma tahtmise sain. Andrus on reaalselt esimene mees, kes pani mul suu kinni, kohati isegi liiga karmilt. Ta ei lase ikka üldse pähe istuda, sest ta on veel konkreetsem vend kui ma. Ema naeris, et ma Andrusega ikka puhta pehmoks ära läinud. Andrus siin ja Andrus seal, kus see tavapärane po*uist ja ”ma vallutan maailma suhtumine” kadunud on. 😀 Aga noh, elu muudab, vanus muudab, kogemused muudavad, kellega suhtled, see muudab. See, kes ma olin 15-19, on täiesti teine inimene võrreldes praeguse minuga. Minu õnneks on kõik paremuse poole liikunud, ma tegin ikka päris palju haiget inimestele. Kole mõelda, aga ma ei saa tehtut tagasi ka võtta. Eriti just need noormehed, kes kuidagi Tartu aegadega seotud.

Niisiis…

Ma pole mingi suhteekspert, aga mõnes asjas olen ma kindel, kuidas toimib eluterve suhe.

  1. SUHTLEMINE

Kui palju näen ma kõrvaltvaatajana neid suhteid, kus inimesed lihtsalt ei räägi omavahel. Ei sellest, mis neile meeldib ega ka sellest, mis neile ei meeldi. Saan aru, et ühed on introverdid ja teised mitte, aga suhte hea tuleviku nimel tuleks ennast varem või hiljem avada, ainult oma partnerile, sellest piisaks. Mu eelmises suhtes oli ka see viga, et me tegelikult ei suhelnud oma vahel hingetasandil. Ei siis nendel teemadel, millest just lõigu alguses juttu tegin ega ka niisama. Toon näite: mind huvitavad kõik paranormaalsed nähtused, anomaaliad, universumiga seotud küsimused, ufod, teised eksisteerivad eluvormid kusagil mujal… tahtsin rääkida ja arutleda nendel teemadel, aga tema naeris mind välja. Sisimas ma solvusin hingepõhjani. Andrusega võin ma jumal teab, mida rääkida ja ta ei arvusta minu mõtteid, vaid mõtleb kaasa usinasti ja annab omapoolse kommentaari ning selle tulemusena tekib meil väga tore arutelu.

2. AUSUS ja AUSTUS

Panin need kaks sõna kokku, sest kui Sa oma teisele poolele valetad või jätad asju ütlema, teades, et Sa tegelikult peaksid talle rääkima, ei austa Sa oma kaaslast. Sa pole aus = Sa ei austa oma kallimat. Mina näiteks ei suuda midagi enda teada hoida, kui olen mingi jamaga hakkama saanud või midagi muud korda saatnud, mis Andrusele ei meeldiks. See näriks mind seespidiselt surnuks lihtsaks. Truss saaks aru, et midagi on valesti ja midagi painab mind. Andrus on siinkohal one of a kind ja seda pole ma ise öelnud, vaid teised on seda maininud, kui väga Truss mind austab ja kui faking aus ta minuga alati on. Ma olen selle üle lihtsalt nii tänulik, sest tean suhteid, kus need asjad logisevad ikka päris kõvasti, aga pole minu asi kommenteerida teiste paarikeste elu.

3. TUNNISTA OMA VIGU JA PALU VABANDUST

Naistel on paraku komme end ”ohvriks” tuua. Võite mulle öelda mida iganes, aga see on tõsi. Kui pole kommet, siis on see oskus kõigil olemas, igaks juhuks. Esimene aasta meie elus oli kõige tormilisem, ütleme siis nii. Ega ma ei tahtnud ju süüd omaks võtta, aga Andrus ei jätnud jonni. Mina läksin voodisse mossitama ja ta tuli mind ikka torkima, et kas ma päriselt ka arvan, et mul on õigus. Nii kaua keberniitas mu ajusid, kuni ma oma kookonist välja tulin, seedisin olukorda ja vabandasin tema ees. Ta läks mõnikord isegi liiale sellega, et küsis kogu aeg, kas ma ikka sain asjast aru. See õnneks kadus kiiresti, kui korra mainisin, et kui ma ikka vabandan, siis südamega.

Ahjaa, sellest ma ka aru ei saa, et juba väiksemategi probleemide korral tahetakse lahku minna.. Mäh? Kui Sa ikka juba mõtled selle peale sügaval südames, siis on midagi vist mäda. Lahedamata tülisid pole olemas(peaaegu – mina vist petmist ei suudaks andestada), lihtsalt inimesed peavad ise tahtma muutuda ja oma käitumist parandada, siis on ka suhtel tulevikku. Pole mõtet anda lubadusi, mida tegelikult täita ei suudeta.

4. ÄRA TEKITA DRAAMAT

Mis värk sellega on? Suhtesse minnakse ju sellepärast, et kahekesi on lihtsam, toredam, lõbusam, vahvam, rõõmsam, põnevam, helgem. Saab oma argipäevamuresid ja -rõõme jagada jne. Mille pagana pärast siis igast tühjast tähjast kinni hakata ja probleem sellest välja mõelda? Ära tee kärbsest elevanti. Ise jääd lolliks. Ma olen jäänud näiteks, ei hakka valetama. 😀 Kui Sa ei taha suhtes olla ja koos hästi hakkama saada, no raisk, tõmba oma kompsud kokku ja mine siit, kus kurat! Suhte eesmärk pole kakelda ilmselgelt. Eks kõigil tuleb seda ette, aga kui see ikka igapäevane on, siis ma ei teagi kohe…

5. USALDUS

Võin julgelt väita, et Andrus on see inimene, keda ma usaldan kõige rohkem siin maamuna peal ja üks pereliikmest sõbranna kuulub ka nende hulka. Olen kuulnud ja näinud, kuidas suhetes on mingid usaldusprobleemid. Mul on selline mulje jäänud, et a) kas inimesele on mingid kompleksid, et ta oma partnerit ei usalda b) partner on andnud põhjust, et teda mitte usaldada. Ma ei kontrolli (lihtsalt niisama) ju oma mehe nutiseadmeid ega ka midagi muud, selleks peab ju mingi hirm või põhjus olema. Või Sa lihtsalt oled debiilikust kontrollifriik(siis on mul su partnerist lihtsalt kahju).

Minu meelest armukadedus näitab ka seda, et inimestel on usaldusprobleemid. No miks ma peaksin olema armukade, kui mu kaaslane käitub nagu normaalne inimene ja pole mulle kunagi põhjust andnud, et armukade olla.

6. KIRG

Ma ei oskagi suurt midagi selle kohta öelda. Kirg tapab rutiini ja see hoiab suhet erksana.

Kindlasti on veel punkte, millele tuleks tähelepanu pöörata ja mis on suhtes olulised. Minu jaoks on lihtsalt need kuus punkti hädavajalikud, et suhe edukalt toimiks.

Oskab äkki keegi oma kogemustest rääkida? Midagi olulist ära mainida, mis mul ütlemata jäi?

Olge mõnusad ja ma püüan see aasta hoolsamini midagi kirjutada siia, endal ka tore lugeda kunagi hiljem.

 

 

 

 

 

 

Kuidas meil läheb? 2018? 2019?

By
Liina Kolomainen
-
0

No jou!

Pole ammu midagi kirjutanud. Sellel on oma põhjus. Sõber tegi arvutile uuenduse vms ja no kurat, ma ei saa enam Photoshopis oma pilte väiksemaks convertida. Ei viitsinud postitust teha, kus pilte pole.

Kennet magab siin vaheldumisi, püüan miskit kirja panna. Ma jäin haigeks ja loomulikult sai poja ka minu käest pisiku. Päris tüütu on see nohu ikka – selline seakisa läheb lahti, kui vaja tatti(ei osanud kuidagi viisakamalt kirjutada) välja pumbata. Lisaks pole harjunud ju öösel nii tihti(loe: 2-3 korda :D) ärkama. Tavapärane magamine on 21:00 – 8:00/9:00. Eks ta ise ka päris õnnetu, et mesimagus uni köhides ära kaob. Vähemalt palavikku pole ja muidu on rõõmus.

Uus aasta on alanud ja ootan põnevusega, mis siis sellel aastal. Ma hea meelega oleks 2018 aastasse elama jäänud, no lihtsalt nii hea aasta meie perele. Rottisin mõned küsimused eelmise aasta kohta, visake pilk peale, lisasin ka 2019 mõtteid..

Kuidas, teil, eelmine aasta sujus ka? Mida ootate uuest aastast?

1. Mida sa tegid aastal 2018, mida sa polnud varem teinud?

Õõõ, sünnitasin, mis lõppes keisriga ja sellega seoses kogesin kõige hullemaid valusid mu elus. Korralik eneseületus, sest ma foobiline süstide suhtes, pole kunagi opil käinud ega ka narkoosi saanud.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma ei anna neid, mida see muudab? Ma pigem sean eesmärgi ja täidan selle, kui lähtun mingisugusest uueaastalubadusest. Võtsime eesmärgiks laps saada, täitsime oma eesmärgi. :D:D:D:D Võtsin eesmärgiks Grimmikooli minna ja see lõpetada, tegin seda. Selleks pole vaja uuel aastal midagi lubada minu meelest, eesmärke tuleb kogu aeg endale kirja panna.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Ojaaa, alustades iseendast ja sõbrannadest, lõpetades kolleegide ja ei tea veel kellega. Väga viljakas aasta ja 2019 jätkub see beebibuum. Aga no mis siin imestada, majandus õitseb ja lisaks olen sellises vanuses, et hakatakse perelisa peale mõtlema.

Kuna ma olen ise suur lastefänn terve oma elu olnud, siis mul on selle üle ainult hea meel. Küll aga ei heida kellelegi ette, kes ei soovi lapsi ei praegu ega ka tulevikus. See on igaühe oma otsustada. Just arutlesin sõbrannaga, et tema ei taha lapsi ja ta teab ka põhjust selleks. Kuna ta ema ei ole just suurem asi emafiguur olnud, siis puudub mu sõbrannal see emainstinkt, et ta lapsi tahaks. Minul just vastupidi – juba väiksena kõik hoodi lapsed kadestasid, kui lahe ema mul oli (endiselt on). Küll ta mängis meiega uka-ukat, peitust, tegi lumememmesid, kelgutas. Kari lapsi ja minu emps. Peale mängu veel meile sööma(emps on eluaeg poolele külale süüa teinud, sest talle lihtsalt meeldib) ja siis sõbrad said kodus pragada, kui süüa ei tahtnud, et jälle käisid Kivastik’e juures söömas :D:D:D Selline mu ema on, korralik kanaema ja seda kõige paremas mõttes.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Thank God, ei.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2019, mis puudus aastal 2018?

Ausalt öeldes ei teagi. Saime kõik, mida tahtsime. Võib-olla peaks suvel nüüd lõppude lõpuks teise auto ostma. Mõtlesin juba ammu selle peale, aga osta lihtsalt selle pärast, et osta pole nagu ka mõtet. Suvel tundub, et see vajadus tekib, sest me saaksime Kennetiga suvel Saarde sõita, meie ju tööl ei käi, nanananaa. 😀 Aga eks näis.

6. Mis riike külastasid?

Käisime Andruse ema, isa, õe ja tema kutiga veebruaris Egiptuses. Ma polnud Egiptuses varem käinud ja ausalt öeldes väga hea mulje jäi. Ülituus seltskond ja nalja sai nabani.
Käisime kiirelt enne sünnitust veel Bulgaarias. Tahtsime kuhugi pikemaks ajaks, aga ei julgenud lennata nii suure kõhuga. Rasedus pani paika omad piirid. Kuna olin varem Bulgaarias käinud ka, siis tundus selline turvaline koht, kus veidi D-vitamiini omale korjata.

Sügisreis jäi sünnituse tõttu ära, küll aga lähme juba selle aasta mais Montenegro-sse vist. Lapsega piisavalt lühike reis, et see üle elada. Lisaks plaanis Kirstiga Portugali minna, kuna minu sõbranna Triin(nimedega lihtsam kirjutada, muidu igalpool sõbranna ja sõbranna), elab seal mingi aja, kui ta mees parasjagu vahetusõpilane on. Win-win nii minule kui ka Andrusele. Andrus saab vaba nädalavahetuse meist 😀 ja mina saan reisule minna. Kennet tuleb loomulikult kaasa. Üksinda ei viitsiks, aga kui Kirsti kaasa tuleb, siis lihtsam lennukis toimetada. 😛

Ja siis… pam param. Aasta viimases pooles teeme mesinädalad ära. Praegu on selge siht Kolumbiasse minna, kuna mu õde läheb sinna töölähetusele, tundub safe, kui keegi ees on. Loodetavasti on ta seal ikka aasta lõpuni, kui ei, siis ehk Bahama saared(sest seal on nii armsad sead) + USA tripp.

7. Mis kuupäev aastast 2018 jääb igaveseks su mällu? Miks?

20.08.2018, no seda lihtsalt pole võimalik unustada ju. Iga-aastane tähistamine nii Eesti riigi mõistes kui ka nüüd siis Kenneti sünnipäeva silmas pidades. No ja teine kuupäev on kindlasti 29.09.2018 – elu kõige lahedama sünnipäeva kuupäev ja ühtlasi ka meie kihlumiskuupäev. Mõtlesin, kas see päev kunagi kätte üldse jõuab, aga näed jõudis ikka. 😀

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Neid on mitmeid.

a) Müüsime vana kodu maha ja ostsime uue. Õigemini, Andrus ostis. 😀 Ma olen niisama puuküürnik. 😀

b) Läksin Grimmikooli ja lõpetasin selle. Sain sealt nii palju armsaid kursaõdesid oma ellu, et joppenpuhh. Rääkimata õpetajatest, keda imetlen ja austan ning tean, et kui mingi mure peaks kunagi mind kollitama tulema seoses grimmi ja muu taolisega, siis tean, et võin nende poole alati pöörduda.

c) Kihlumine, obv.

d) Vahetasime vana auto välja, mis oli üks suur tüütuse kott, sest taga oli neli kohta ja kupee ja tagavedu. Ühesõnaga, uus on parem, mugavam, ilusam, badassim.

e) Andruse silmaopp. Mul on nii hea meel, et ta julguse kokku võttis. Ma käisin tal kena 2 aastat vist pinda, et tehku ära, elu läheb palju ilusamaks. Nüüd naerab, et see opp oli ikka ultralamp. Kaks silma 1-2 minutit ja kõik. Igakell teeks uuesti. Sünnituses osalemise jätaks ta vahele. Ta ütles, et see oli kõige hullem kogemus ta elus. 😀

f) Viimane ja kõige tähtsam, Kenneti sünd. Raskelt ta tuli, aga kõik järgnev (va esimene kuu haiglas), on imeline. Ta on lihtsalt nii rahulik ja tsill vana. Kui keegi ütleks, et kõik mu järgnevad lapsed tulevad sellise temperamendiga, siis täituvad meie viis tuba küll kiiresti. 😀

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

2018. aastal ei kukkunudki läbi, enda arust vähemalt. Küll aga püüdsin oma eelmistel aastatel tehtud vigu vältida ja tundub, et see tõi tulemust.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Õnneks mitte, raseduse ajal oli ülioluline, et tervis korras oleks. See-eest põen nüüd oma iga-aastast külmetushaigust.

11. Möödunud aasta parim ost.

Korter I bet.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Mainiks ära oma ema, kellel on väga keeruline aasta olnud ja see jätkub. Et ta ikka suudab kogu selle pa*a keskel rõõmus olla.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Otseselt mitte kellegi. Las igaüks ajab oma asja. Seda olen õppinud, et pole mõtet teiste inimeste probleemidest tulenevat halba energiat iseendale külge pookida ja hoian eemale inimestest, kes negatiivsust uksest sisse toovad.

Võib-olla tasub EKRE ära mainimist. Me ei ela enam 90-ndatel või misiganes ajal. Aeg on edasi läinud. Globaliseerumine on täies hoos. Abivajajaid tuleb aidata, ainult heaga saab head vastu.

Ka mind on kasvatatud üles teadmisega, et mustanahalised on kuidagi kehvemad meist. Mingi aeg ma arvasingi seda, aga näed. Üks hetk hakkad oma peaga mõtlema ja elu muutub. Arusaamad muutuvad. Väärtused muutuvad. Mina kasvatan oma last teadmises, et naha värv on lihtsalt värv. Pigem hoiatan teda eri religioonide eest. Usk on toonud maailmasse palju verd ja kurbust. Kas või oma Eesti näitel – ristirüütlid.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Kuhu see ikka läheb, siia-sinna, igale poole. Raha peab ringluses olema. Kuhugi sukkasäärde me seda ei kogu ilmselgelt. Me oleme Andrusega eluaeg olnud raiskajad. Mind reaalselt häirib, kui vaba raha pangakontol lebos on. Ma tahaks kohe minna midagi ostma. 😀 Kas siis kodusse midagi, koerale, lapsele, mehele või endale.

Aga kui eraldi välja tuua, siis lapse asjad tõenäoliselt.. Vanker oli päris kallis, tema toa tegime ümber, mööbel, kogu muu mant. Aga iga viimne kui euro on rõõmuga kulutatud.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Teadmine, et me saame lapse. Ma olin ikka nii elevil. Väga raske oli sots.meediasse mitte midagi postitada, va fotograafi juures tehtud kõhupildid ja nipet-näpet veel. Õnneks andsin aru endale, et kedagi ei koti mitmes nädal mul parasjagu tiksub ja ei pommitanud oma Instagrammi selliste postitustega.

No ja teine asi, kihlumine. Ma olin ikka uipu rõõmus, sest ma ootasin seda juba ammu. Naersin, et kui viis aastat ikka täis saab ja sõrmust sõrmes pole, siis ma pakin kompsud kokku. Kade olin, et tuttavad, kes mingi hädavaevu aasta-kaks koos olnud, liputavad oma kihlasõrmusega ja ma tsillin ikka niisama.

Tore, et saan omale perekonnanime, mis pojal ja Trusparil. Ja üks tähtis asi on abiellumisel veel – seaduse ees ma võin Andruse eest kosta. Kui praegu läheksime reisile ja minuga midagi juhtuks, siis Truss on mulle mitte keegi. Ta ei saa otsustada ega midagi muud teha. Ta peab hakkama asju ajama läbi mu ema või isa või venna. Sellise aja peale võib inimene ära surra.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2018 meenutama?

Lady Gaga – I’ll Never Love Again – täpselt kirjeldab minu suurt armastust minu teise poole vastu..

Btw, see film muutis mu arvamust Lady Gaga-st ikka täiega. Kõva mutt on.

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum!

ii. kõhnem või paksem? Paksem. Olin juba 52kg (enne jõule), kui sõitsime Saarde ja võtsin kahe nädalaga 2kg juurde, olen nüüd 54. Enne rasedust 48. #absurd 😀

iii. vaesem või rikkam? Rikkam!

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Tahtsin rohkem reisida, aga raseduse tõttu pidime mingid valikud tegema ja kaugele reisida ei julgenud.

Bloginud oleksin tahtnud rohkem, aga mingi värk sellega, et ei viitsi teha postitusi, kus enamus juttu räägib sellest, et sõin sõbrannaga head kooki, ostsin lahedad saapad jne. Tahan mingisugust lisaväärtust oma postitustesse tuua ja siis jään toppama. Ei kirjuta. Kuna arvan, et pole piisavalt väärtuslik tekst. Any ideas, millest kirjutada?

Kusjuures, mõtlen, et keda mu elu ikka kotib, aga kõige loetumad postitused on seotud just perekonnaga ja muu säärasega. 😀

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Söönud vähem paksuks ennast. 😀 Samas, sündis terve ja tubli laps. Seega võib ka selle andeks anda vist.

Ahjaa, aeg-ajalt oleksin pidanud hoo maha võtma ja Andrust vähem kiusama vist.

20. Kas sa armusid aastal 2018

2014 lõi armastus haamriga vastu pead. Ise tuli, täiesti kutsumata külaline ja vana on ikka veel siin, õnneks. 😀

21. Kui palju üheöösuhteid?

No sitaks, ei suuda ära lugeda.

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

Oeh… Bachelor, Bachelorette ja siis kõik eri versioonid nendest. 😀 Ma võin lolliks vahtida end nendest. Ja avastasin ka MKR-i enda jaoks. Kunagi vihkasin, et mis lamp kokasaade meie TV3-me ummistab kogu aeg. Lapsega kodus olles korra vaatasin ja nüüd mitu hooaeg ära vaadanud. Muig.

Seriaalidest vb ”Limitless”, mille haiglas ära vaatasin. Päris tuus.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Pole kedagi vihata.

24. Parim raamat, mida lugesid?

David Icke ”Näiline mina” ja Tracy Hogg ”Beebilausuja saladused”(Mul oli sellest väga palju abi).

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Polegi. Ma üldse viimasel ajal vähe muusikat kuulanud. Poes töötades käis kogu aeg tümakas kõrvades, ei suuda mussi kuulata üldse, pigem kuulan, mida inimesed räägivad.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Sain kõik, mis tahtsin.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Oh, neid on palju. Viimati vaadatud ”Aquaman” oli täiesti idekas; ”A Star is Born”; ”Bohemian Rhapsody”.. Vanu filme sai ka päris palju ära vaadatud. Ma pole ju suurem asi filmi vaataja, nüüd olen kuidagi soonele saanud.

Lemparid on kõik tehisintellektidega seotud filmid. Ootan täiega, millal ”Alita” välja tuleb. JAAA… see aasta tuleb ka ”Avatar 2”.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Ma pole kunagi suurem asi sünnade pidaja, aga vot see aasta mina tahtsin suurt pidu ja sain. 😀 Ülikõva pidu oli ja kirss tordil oli meie kihlumine(mainin ikka veelkord ära) :D. 25, mis siis.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Ei oska nagu midagi soovida. Võib-olla see, et keiser oleks võinud ära jääda.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Mul ikka see üks ja sama ”stiilne prükkar” stiil. Olen sellele kindlaks jäänud. 😀 Muudmoodi ma seda kirjeldada ei oska, kuna mul on täitsa oma-oma stiil. Veidi poisilik, aga kui tahan, siis võin ka väga naiselik olla.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis? 

Kes ütles, et ma üldse mõistuse juures olen? 😀

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Mul on omad lemmikud läbi aegade. Tanel Padariga eesotsas. Kurb, et bänd laiali läks, aga väga vahva, et Tanel oma uue pruudiga kihlus. Nad tunduvad õnnelikud. 😉

Just just kihlus ka mu teine lemmik – Lenna Kuurmaa.

Liis Lemsalu meeldib ka ikka ja alati.

2 quick start tegi ka ideka kontserdi. Pearu on mulle juba pubekaajast südamesse pugenud, varem isegi.

Ma jään oma lemmikutele truuks.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Neid on palju, ei viitsi lahkama hakata neid. Küll aga teeb kurvaks, et ei osata riiki juhtida. Kogu aeg mingi kuradi umbusaldamine ja mida kõike veel, selle asemel, et päriselt midagi ära teha. Kurb.

34. Keda igatsesid?

Mul on küll mõned inimesed minevikust, keda igatsen, aga nagu ikka üks tüüpiline eestlane, ei julge minna uurima ka, kuidas läheb või millega keegi parasjagu tegeleb ja kas äkki saaks kokku, sest äkki tuleb sealt eitav vastu.

Näiteks iga aasta 14.märts. pean meeles oma kunagise väga laheda sõbranna sünnat, isegi kui ma talle õnne ei soovi. Mõtlen alati, kuidas tal läheb ja millega tegeleb, aga ise suhtlema ei julge minna. Muig.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Tüdrukud Grimmikoolist kindlalt.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2018 õpetas.

Ma õppisin oma eelmistel aastatel tehtud vigadest ja elu läks paremaks. Isegi nii heaks, et poleks seda osanud loota.

Ja teine: Kui Sa millestki unistad, võta ja hakka pihta JUBA TÄNA. Ära lükka asju edasi, niimoodi ei muutugi midagi.

kolmas: ära süüdista oma sitas elus kedagi teist, äkki on sinus endas probleem ja oleks aeg endaga midagi ette võtta. Miks ühel läheb hästi, teisel mitte? Miks on üks juba pikemat aega töötu, aga teine leiab juba järgmisel päeval uue?

Aitab kah nüüd tänaseks. Truss juba liigub koju ja tahab süüa saada.

Olge armsad ja pidage meeles, et headus külvab headust.

Milleks see kõik?

By
Liina Kolomainen
-
4

Mind juba pikemat aega häirib üks teema, eriti nüüd, kus olen ka ise lapsevanema rollis.

Jälgin mitmeid inimesi oma Instagram’i kontol (ja ka niisama hüppavad ette), kes panevad üles seksuaalsemaid ja provokatiivsemaid pilte kui seda vaja oleks. See on küll minu tühipaljas subjektiivne arvamus, aga neid inimesi on veel, kes samamoodi arvavad.

Ma saan aru, et seks müüb, aga samas ma ei kujutaks ette, kui minu poja 15-20-aastane pruut neid jube poppe bikiinides pilte üles topiks, kus trusparid on kaenla alla venitatud.  Kui Sul on juba nii suur vajadus selliseid pilte üles panna, siis ütleks ma selle kohta: ”julge naise rind on päevitusrantideta”. Võta siis juba rinnahoidjad ka ära, sest milleks neid riideid üldse vaja on?

No ja vastupidi ka – kui ma peaksin tütre kunagi saama, siis hoidku ta alt! Ilus saab ka teistmoodi olla, kui oma kehaosi eksponeerida. Andrus on alati rääkinud, et selliste naistega võib niisama kohtamas käia, aga suhteks ei kõlbaks nad kunagi. Kuidas Sa lähed oma pruuti vanematele tutvustama, kes muudkui brand ambassador’ina või kellegi teisena poolpaljaid pilte üles paneb. No sorri, vali teine bränd siis. Päriselt ka, raha saab muudviisi ka teenida.

Palju õnne, kui Sa oled ca 15-30-aastane ”influeeenzeer”, keda jälitavad 12-18 aastased tüdrukud ja poisid ning õpivad sellest… huvitav, mida? Ma ikka aeg-ajalt mõtlen, et kas need inimesed päriselt ei saa sellest aru, et see annab ühiskonnale valesignaali. Mõnikord ma mõtlen, et sellega varjatakse oma peidetud komplekse, sest suvalise inimese heakskiit on ikka parem kui lähedase inimese oma. Onju?

No ja lisaks need naisolevused, kes on endale tissid külge saanud ja nüüd enam mitte midagi muud peale tiss-t*ss piltide üles ei panegi. Milleks see kõik? Mul mõned väga vahvad näited inimestest, kes toimetavad omi asju sotsiaalmeedias ilma, et oma peidusolevat vara eksponeeriksid. Saab ka niisama väga tore ja edukas inimene olla, ausalt. Siinkohal ma ei laida maha neid inimesi, kes oma rindu suurendavad. Kurat teab, äkki teen kunagi sama, sest pole ka mind ei melonite ega arbuusidega õnnistatud. Sitane õun, kui sedagi 😀 This is life.

Ja kui juhtubki, et seda teen, siis ärge lootkegi, et ma neid teile, kallis rahvas, näitama hakkan. Ikka ja ainult oma #futurehubby ‘le.

No ja ei saa ka mainimata jätta neid ”HUULEKOHENDAJAID”. Mis imevidin see veel on? ”Kohendasin huult” (loe: tegin omale pardimokad, ülemine huul suurem kui alumine). Mulle väga meeldivad lopsakad huuled, aga ainult siis, kui need on loomulikud. Lisaks sellele, et mul pole suuri tisse, pole mul ka neid väga moodsaid huuli. Ma nüüd ei teagi, kas ma peaksin kurb olema, et ma nii ebatäiuslik inimene olen.. Samas.. on mul ilma selle kõige eelnevata olemas idekad sõbrad, imeilus kodu, nutikas koer, rõõmurullist laps ja üüberseksikas mees.

Mis siis õige on? Eks igaüks valib omale ise tee, kus käia. Lihtsalt minu tee on teistsugune.

Enne ja pärast

By
Liina Kolomainen
-
2

Ilmselgelt on meie elu pärast lapse sündi veidi muutunud, kirjutan vabas vormis, mida ma täpsemalt silmas pean. Usun, et nii mõnelgi lapsevanemal on siinkohal äratundmisrõõmu ja lisaks on huvitav seda ka teistel lugeda.

  • Esmalt see, et kõik ei lähe päris nii nagu oled unistanud. Mõtlesin, et imetan last aasta aega, aga karm reaalsus on see, et #milkstationisnotworking. Ma olen reaalselt võimelnud kõikvõimalikke asjadega. Parem tsirkuseartist varsti kui Vello Vaher. Oma põntsu on andnud ka keiser ja esimesel kuul läbielatu. Rinnapiim pidavat jube tundlik kõigele olema, hakka või uskuma. Igatahes, jube halvasti tunnen ennast seetõttu.
  • No ei saa peale sünnitust kohe tippvormis olla (va trenniemmed). Arvasin, et kõik mu 13,5kg jäävad haiglasse, jäid nad jee. Ma ei imesta, kui mu superhüperlemmikud Dieseli teksad suuruses 24 enam kunagi jalga ei lähe, sest suuremaks läinud puusa sa väiksemaks ei treeni… vist?!
  • Andruse lemmikpunkt – poes käid 2-3h max. Ei osta enam tühja-tähja. Võtad riiulite vahel kõik eluksvajaliku ja kaod. Riideid ei taha endale enam üldse osta, ainult lasteosakonnas kolad ringi 😛
  • Iluprotseduurid ehk näiteks küüntesse minek toimub nüüd Saaremaal, sest siis saab vanaema või Truss beebit hoida. Tallinnas käimine on kaunis keerukas, sest keegi ei viitsi enam 18-paiku sind vastu võtta. Sa ei saa enam mitte ühtegi käiku nii teha: ”Ma nüüd lähen”. Pigem on see, et ma ei viitsi minna, sest Kennetiga minek eeldab sellist husstle’it.
  • Hädal saab käia ainult aja peale, siis kui beebi magab. Nagu poes töötadeski, kui kolm korda päevas pausid olid ja siis alles WC-sse said. Okei, tegelikkuses pole asi nii hull, aga siiski.
  • PS! Ära jäta oma kalleid vidinaid vedelema. Pesin noorhärra peput kraani all ja ta otsustas natukene roobertit välja lasta ning täpselt minu tuttuue telefoni peale, mis parajasti kahe kraani vahel puhkeolekus oli. Olen teinekord targem.
  • Pane ALATI kaitselapp alla. Mõtlesin siis, et ahh, täna ei pane seda sleepcarrier’i sisse, kui vannist tuleme. Pole kordagi midagi juhtunud ja hallelujah! Muidugi juhtus! Pissis ennast täis, lisaks veel just pesust tulnud rätiku ja teki ning ma sain ka veel pissitilgad näkku. Mõnus. Aga vähemalt oli pisikesel jube lõbus. See on põhiline. 😀
  • Kell viis hommikul ON NORMAALNE põrandaid pesta, sest siis ei sega sind keegi. Rääkimata pesema minemisest.
  • Lemmikseriaalid jätad samuti ööseks, sest siis on midagi ka öösel vaadata, kui lapsega üleval tsillid.
  • Telefonis on ainult lapsepildid ja videod, midagi pole teha. See on elu. Igav on siis ikka ja jälle vaatad, kui nunnu su tita on. Cheezy, aga true story.
  • See, et Sul tahavad käed otsast ära kukkuda on täiesti normaalne. Siuke mõnsa, vedela makaroni tunne.
  • Kuhugi minnes tuleb alati kaks tiiru teha, sest asju on nii palju. Daa, kuidas ma üldse arvasin, et suudan kõik asjad koos lapsega ühe korraga autosse vedada. Kui loll minust.
  • Võta lapsele ALATI vahetusriided kaasa, muidu võib juhtuda, et kuivatad võõras kohas fööniga oma lapse täiskakatud riideid jaaaa… jääd  sellepärast järgmisesse kohta hiljaks. Sorry, not sorry.
  • Pane alati lutipudelisse rohkem süüa, sest võib juhtuda, et vana hakkab luksuma ja oi seda kisa, kui ta sellest kohe ei vabane.
  • Ära plaani kohe tööle minna vms. Võib päris jama olukord tekkida nagu minuga nt, et pidin kaks korda järjest pulmaproovimeigi ja -soengu ära tühistama, sest sattusime kaks korda järjest haiglasse. Siiamaani paha tunne sellepärast sees. Lisaks ka see, et ära lõika ennast välja oma lapse arengust. Seda on imeline kõrvalt jälgida. Sellel väikesel indiviidil on nii palju meile õpetada. Peale seda, kui ma otsustasin rahulikumalt võtta, olen ka ise rõõmsam ja naudin täiel rinnal oma pojaga koosolemist.
  • ”Lapsed on elu õied. Seo nad kimpu ja vii vanaemale”. Ka siin on oma iva sees. Püüan oma linnupoega ka vanaemadele viia ja ise oma aeg võtta. Ütlen ausalt, päris lihtne see pole, kuna mulle lihtsalt nii väga meeldib oma lapsega koos olla. Aga, kui viidud ja kuskil tuulutamas käidud, on päris hea ja värske olla. Pealegi on tore vahepeal Andrusega kahekesi midagi teha, mis sest, et meil on väga hea temperamendiga beebi. Kes on lugenud Tracy Hogg’i ”Beebilausuja saladused”(kes pole, siis LUGEGE!!!!), siis meie Kennet on õpikutüüpi beebi = temaga on suhteliselt lihtne. Nende käitumist on kõige lihtsam ära arvata ja neist aru saada. Aga see selleks 😉

Ma pean nüüd lõpetama, Kennet laliseb oma voodis ja kuulen, et mõni kurjusenoot on ka sees. Lähen hiilin, vaatan, mis ta toimetab seal.

  • Neid asju on hunnikutes veel, kes viitsib võib mulle kommentaari mõne vahva asja lisaks panna =)

#LiinajaAndrus55

By
Liina Kolomainen
-
0

Sain mõni aeg tagasi Fotoraadilt sünnipäeva pildid kätte, jeee! Aitäh teile Kerli ja Mikk, oleme alati teie tehtud tööga väga rahul. Jõulupildistamisel näeme!

Kerin nüüd natukene ajas tagasi ja räägin veidi meie sünnipäevast.

Mina teadsin ammuilma, et see aasta tahan suurt sünnipäevapidu korraldada(sest ma pole kunagi väga oma sünnat pidanud) ja kuna meie need on lähestikku, siis miks mitte ka koos pidada. Trussik tuli ainult nõusse saada. Lapse sündi silmas pidades ei olnud ta kindel, kas nii suurelt pidamine on mõistlik ja teostatav. Õnneks otsustasime siiski pidada.

Hakkasin peopaiga luuret juba päris varakult tegema. Enamus kohti mahutasid maksimum 50 inimest. Seetõttu kehtis meie kutse ka ainult ühele, sest kartsime, et me lihtsalt ei mahu peopaika ära. Meil oli u 70 kutsutud ja kohale tuli 58, loomulik kadu :D. Minu ema, isa, tädi, onu ja täditütar olid sellel ajal Kreetal kõhtusid pruuniks päevitamas, sealt juba nt – 5 inimest. Ema on siiamaani solvukas, et nii lolli kuupäeva valisime. Aga pole viga, saab vähemalt pilte vaadata ja kaasa elada, asi seegi 😀

Ühesõnaga, pidin otsima koha, kuhu mahuks 70 inimest ära ja neid kohti polnud üldse palju. Google, meie netiavaruste Jumal, leidis üles sellise koha nagu Männiaru Puhkemaja. Tundus väga mõnus koht, kus sünnipäeva pidada. Linnast väljas, kus keegi meid ei sega ja me ei sega teisi inimesi. Suht nõme, kui korraldatakse mingi korterisimman ja kell 00:00 on siniste rüüdega onud ukse taga ja ajavad peo laiali, sest naabrid tahavad nädalavahetusel norsata.

Meie võtsime kogu ”paketi”, mis hõlmas kõiki nende pakutavat majutust. Rentida saab eraldi ka ainult ”Peomaja”, kui ööbijaid on vähem – seal on magamiskohti 14. Lisaks võtsime ka catering’i nende poolt. Menüü valiku leiab nende kodulehelt. Meie valikuks osutus Menüü II, kui kedagi peaks huvitama. Teades Andrust, siis on väga keeruline midagi lauale panna, et ta ka sööks midagi. 😀 Õnneks jäime ka sellega väga rahule. Lihtne ja maitsev. Tahaks kiita ja tänada neid inimesi, kes seal kohapeal majandasid. Teenindus ja kogu nende suhtumine oli äärmiselt meelepärane meile.

Rääkides kuupäeva valikust, siis suuresti sai see paika tegelikult meie õhtujuhi järgi. Truss sai kolmkümmend 30.septembril ja mina saan kakskümmend viis 30.oktoobril. Otsustasime, et meile sobib iga nädalavahetus selles ajavahemikus. Kuna meie õhtujuht viibib oktoobris (võib-olla ka just praegu) välismaal puhkusel nagu mina aru sain, siis lasime temal valida kuupäeva, mis talle sobiks.

29.09 sobis meile väga hästi, sest Andrus sai kohe järgmisel päeval 30. Rääkides õhtujuhist, siis Arlet Palmiste tegemistega saab tutvuda SIIN. Paljud küsisid, kust ma ta leidsin. See üliandekas inimene jäi mulle silma tegelikult juba aastal 2012, kui ma ühes telesaates osalesin. 😀 Aga see selleks. Siinkohal soovitan soojalt õhtujuht võtta, kui inimesi on palju ja kokku on juhtunud ka eri generatsioonid. No tee, mis tahad.. aga oma peaga ei oska seda pidu nii lahedaks orgunnida. Pealegi, ise tahad ju ka üritust nautida, mitte vägesid juhatada. Arlet  korraldas rahvale erinevaid mänge, ajas juttu meiega ja laulis pillimehega(pillimehega värk oli lisatasu eest). Kogu aeg oli mingi tegevus, aga samas oli ka niisama jutustamise aega. Nii mina, Andrus kui ka meie sõbrad jäid õhtujuhiga väga rahule.

Rääkides nüüd täpsemalt 29.09-st.. Hommik algas kerge ärevusega, ilmselgelt. Planeerisime sünnipäeva pikalt ja tahtsin NII VÄGA, et kõik peoga rahule jääks ja üritus edukas oleks. Ma olen ühel sünnipäeval käinud, mis oli nii sitt(vabandust väljenduse eest), et mõtteis mõlkus, miks üldse sünnipäeva pidamine ette võeti, kui üle taguotsa seda korraldada. Peale seda sünnat, on mul hirm tekkinud, et pärast räägivad inimesed, kui halval peol ma käisin. 😀

Andruse ema ja isa, või peaks nüüd ütlema tulevane ämmamoor ja äiataat, tulid juba eelmisel päeval meile külla. Sain Kenneti Kairele kantseldada jätta, kui me õhupallidele järgi sõitsime. Andrus pidi infarkti saama, et mis mul arus oli, need ju ei mahu autosse, kui laps ja koer ka autosse panna. Ooooopsi, mu juuksed on endiselt blondid, kui rastad ära võtta. Sügasime kukalt ja mõtlesime, et mis nüüd edasi. 30 eurtsi nagu kahju niisama tuulde ka visata, sest ma tahtsin nendega pilte. Suure mõttetöö tulemusena leidsime õnneks lahenduse – läksime lihtsalt enne pidu Männiaru Puhkemajja asju viima. 😀

Tordi tellisin Pagaripoistest. Ma olen alati nende teenust kasutanud ja ka sel korral ei pidanud pettuma. Järgi minnes, tuli üks tädi tordikäruga ja naersime – jumala eest see kõige alumine meie oma poleks, sest see oli mingi giganttort. Ja hallelujah, muidugi oli meie oma. 😀 Ma ei arvanud, et 7kg tort nii suur välja näeb. 😀 Jukerdasime sellega kuidagi autosse ja läksime ostsime mahlad jms ära. Prismakonto sai kenasti boonuspunkte. Oujee. Kes mind tunneb, see teab, et mul on kõik maailma kliendikaardid olemas ja ma olen äärmiselt innukas boonuspunktide koguja igalpool. Lisaks ka maakera suurim juut, kui mul selleks tuju on ja kaupleja ka. Türgis olles ühed müüjad solvusid nii hullult minu peale, et sõimasid mind Jennifer Lopez’iks ja printsess Dianaks, sest mul jätkus jultumust kaubelda. Nad järeldasid sellest seda, et olen suur egoga inimene. Vot tekib küsimus, kuidas Jennifer Lopez ja Diana selle olukorraga seotud olid(ma küll nende ego’ga tuttav pole), aga suva see. Jalutasin teemast kaugele jälle. 😀

Minnes tagasi sünnipäeva lainele.. Kogunemine oli planeeritud 17:30, sest Arlet alustas oma kavaga kell 18:00. Nalja sai täie raha eest, ausalt ka. Mul oli kogu aeg nii palju tegemist ja toimetamist, et ma ei jõudnud isegi süüa väga. Kaks kartulit, natukene kapsast ja väike lihatükk ja ausalt öeldes polnud väga näljane ka. Raseduspekk hoiab kenasti hinge sees.

Istume siis laua taga ja ajame juttu, kui Andrus ühtäkki püsti tõuseb ja sõna tahab võtta. Veidi kummaline tundus, et ta mulle polnud rääkinud. Mõtlesin, et niisama tahtis oma sõpru tänada, mis tundus ka loogiline. Ma tänan ka siis veelkord meie sõpru, kes viimasel hetkel alt ei hüpanud ja kenasti kohale tulid. Ei väsi kordamast, et sõbrad teevad meist need inimesed, kes me oleme praegu ja kes me oleme tulevikus.

Härra tõusis siis püsti, tuli meie ette, seisis natuke ja ütles, et ta ei suuda. Läks kaugemale, kogus ennast, tuli tagasi, ootas natuke ja läbi pisarate hakkas lõpuks rääkima. Elades Trussiga, siis ta pole suurem asi tunnete avaldaja mees. Meil on omavahel isegi üks Helluse jogurti nali, kui ma hellust talt nõuan. Ta on kohe agaralt poodi valmis minema. 😀

Igatahes, Andrus pigem väljendab end tegudes. Esmalt tänas ta meie sõpru ette ja taha, mis oli väga armas temast. Meid ümbritsevad nii tõesti nii head inimesed ja ma olen samuti ääretult tänulik neile, et nad olid, on ja jäävad olema. Siis võttis ette oma perekonna. Päris hea muhe jutt oli, tõi muigegi näole. Järgmisena tuli Poisi kord… ja vot siis ma mõtlesin, et kas päriselt.. Mainimata olin veel mina ja meie poja. Ma enam ei mäletagi, mida ta Kennetist rääkis. Pisarad voolasid juba sel hetkel ja mõtted olid ka kuskil ära. Ta jätkas oma juttu sõnadega:”ja siis on veel Liina…” Ta rääkis kõigile, kui väga ta mind armastab ja ütles, et minule ta seda väga tihti ei ütle, aga see-eest sõpradele küll. Hiljem tuli nii mõnigi inimene mulle ütlema, et see on täiesti ulme, kui ülivõrdes Andrus minust räägib. Sellist asja on äärmiselt südantsoojendav kuulda, sest ta minuga olles pole selline ninnu-nännu ja ma olen harjunud sellega. Juttu lõppedes ütles, et tal on veel üks asi tegemata… No tõesti..kõik naised nutsid vist. See oli temast nii armas ja üüberjulge, et ta kõikide sõprade ees otsustas mu kätt paluda. Tore, et see tegemata asi tehtud sai tõesti. Ma muutusin juba kärsituks eksole. Aga eks iga asi omal ajal ja minu aeg jõudis ka õnneks kätte, sest ilmselgelt on Andrus kõige kallim inimene siin maamunal, ma ei kujutaks oma elu ette temata ja ma ei taha mitte kunagi kedagi teist enda kõrvale kui Andrust. Kahepoolset võrdset armastust on tänapäeval raske leida ja meil on see ilus asi olemas. Me teeme omaltpoolt kõik selleks, et seda hoida, sest suhe ja armastus on elukestev töö ja pühendumine, et asi ära ei kustuks ega vajuks.

Sõrmusest rääkides, siis nii tore on mõelda, kui hästi Andrus mind ikka tunneb. Mulle ei meeldi sellised klassikalised kihlasõrmused. Mu sõrmuse keskel on smaragd, mu lemmik vääriskivi ja seda ümbritsevad ringiratast briljandid. Hästi minulik sõrmus. Smaragd’i silmas pidades, siis on see lootuse, usu ja armastuse sümbol. Igati kohane kihlasõrmuse ”koostis”. Viskan ikka iga päev silma peale, kas ta ikka alles on 😀

Suurt pulmapidu me pidada ei taha, pigem lähme ja teema ühe kõva reisu. Tõenäoliselt sügis 2019. Ideed soenevad, aga ei taha veel sihtkohta öelda. 😉 #honeymoon Registreerime ära end 23.03.2019, sest siis saab meil täpset viis aastat koos oldud aega. Vahetame sõrmuseid ja oleme niisama rõõmsad. See on meie mõlema otsus. Võib-olla esimesel pulmaaastapäeval teeb midagi, aga see on alles kauges tulevikus.

Päris imelik on enda küljest Meow-d ära kaotada. Meow on minuga kaasas käinud sellest ajast saati, kui ma olin 13. Paljud ei teagi minu päris perekonnanime. Naljakas. See on parajalt segadust tekitanud läbi aegade. Ülikooli ajal üks tore kursavend(tervitused Holgerile!) kirjutaski grupitööd tehes paberile Liina Meow. Kenasti saime kogu rühmaga naerda.. Holger ei saanud kohe üldse aru, mis ta valesti tegi 😀  

Aga eks ongi aeg Meow-ga lõpparve teha ja meie armusuhe lõpetada. Vanus juba piisav, et vähe soliidsem välja paista, vähemalt kirjapildis. 😀 Huvitav kaua harjumine aega võtab, et ma pole varsti enam Liina Meow, vaid Liina Kolomainen.. Hmm..

Sünnipäevast veel nii palju, et kõik jäid rahule. Vähemalt nii palju kui mina olen kuulnud ja selle üle on mul kuradima hea meel. Ei hakanud ülemäära detailselt kirjutama, pigem lisasin hunnikus pilte 😉 Pilt ütleb ju rohkem kui tuhat sõna.

Minu pisipoja ja tema igapäevaelu must have asjad.

By
Liina Kolomainen
-
10

Kauaoodatud pildid minu pisikesest leiab siit postitusest, kus räägin ka mõnest asjast, milleta ma hakkama ei saaks.

Esmalt räägin veidi Najell’i SleepCarrier-ist. No ma ei kujutaks ette, kuidas ma jalutamas käiksin, kui seda vidinat mul olemas poleks. Esiteks, me elame kolmandal korrusel ja vanker resideerub esimesel, kus asub meie ”konku”. Ilmselgelt ei jaksaks ma vankrit üksinda esimesele vedada. Lisaks, keisri päerast ei tohi ma endiselt üle 5kg tõsta. Kuna haav on vahepeal haiget teinud, siis püüan sellest reeglist ka kinni pidada.

Teiseks, on mul ka koer, kellega tuleb koridoris majandada. Algul, kui mul veel seda kandekotti ei olnud, pidin laps süles ja koer rihma otsas kuidagimoodi esimesele jukerdama. Kaunis tüütu tegevus, mis päädis sellega, et väga ei viitsinud jalutama minna. Nüüd enam seda muret pole. Laps sleepcarrier-i sisse, alla, ja siis otse kandekotiga vankrikorvi sisse!

Selle suurus on täpselt selline, et mahub kenasti korvi sisse. Lisaks on ta ka soojahoidja seal vankri sees.

Mis veel? Seda saab kasutada ka mängumadratsina, tuleb lihtsalt kandekoti kummiosad(ei tea, kuidas seda nüüd õigesti öelda :D) lahti teha. Nii Poisile kui ka Kennetile meeldib selle peal koos lebotada.

Reisul samuti hästi mugav variant, saab kasutada ka mähkimisalusena, ei pea midagi eraldi kaasa võtma. Lahtisena oleme seda sleepcarrier-i kasutanud ka vannitoas, kui last vannitame. Nii mõnna – laps tuleb vannist ja saab ta selle peal riide panna ning hiljem lihtsalt suurde tuppa tuua. Muidugi saaks riietada ka tema toas, kuid seal on jahedam kui vannitoas. Kardan porgandpaljast last sinna peale vanni viia, pärast jääb veel haigeks.. JA MA SATUN jälle haiglasse. 😀 Muig.

Sellel kandekotil on ka ”rakmed”, millega saad last enda nina ees nt magamas hoida. Ma ei ole jõudnud seda kasutada, kuna pole lapsega kuhugi välismaale veel sattunud. Mulle kiideti seda, et väga mugav asi lennujaamades ja lennukis, ei pane ju last pardal põrandale. Ootan huviga selle fuktsiooni proovimist. =)

Kennet on isegi oma voodis selle pesa sees. Kuna voodi on nii suur, siis mulle tundub turvalisem ja mõnusam, kui ta lisaks voodile ka pesa sees on.

Btw, mul on ka teine beebipesa, kuid sellel pole sangasid ja pole nii praktiline. Konutab niisama uhkes üksinduses lapse toas, va siis, kui laps ka oma tuppa magama tuleb. Mainin ära, et Kennet magab esimesest päevast (va haigla) oma voodis. Nädalake oli meie toas, sest tema ruumis olid veel vanade omanike asjad. Tuba tehti tühjaks ja viisime koheselt ka voodi tema tuppa. Ei mingit kaisut, otsustasime kohe, et laps oma tuppa ja oma voodisse. Hiljem on nii raske last üksinda magama saada, keegi ei tahaks ju üksinda oma voodis olla, kui saab emme-issi kaisus magada.

Teine eluks vajalik vidin on KIDSMILL’i beebikiik/lamamistool, mille onu Mait meie soovitusel Kennetile katsikukingiks ostis. Parasjagu just praegu magab ta selle sees oma õndsat und. Paljude poolt kiidetud BabyBjörn-i lamamistoolid olid minu jaoks nii koleda välimusega, et ma kuidagi ei tahtnud seda koju osta. Käisime Beebikeskuses kaasakantavat vanni ostmas ja siis avastasime selle lamamistooli. Imeilus oma välimuselt ja ka ÜLIpraktiline ning mugav lapsele. Lisan siia pildi, mille varastasin kidsmill.com-i kodulehelt, sest Beebikeskuse kodukalt seda ei näe. Tuleb kohapeale minna või helistada neile. 

Meil on praegu selline osa kodus:

Kui ta umbes 6-kuuseks saab, siis ostame juurde ka istumisosa. Pildi pealt on näha, kui kaua seda asja kasutada saab. Isegi kahe lapsega saab seda kasutada – noorem laps saab, nagu praegu poja, kiigu sees olla ja Kenneti paneks juba istumisossa.

Kõhukott. Miks ma seda varem ei ostnud? Ostsin Scandikids-ist halli värvi Najell’i kõhukoti. Kuna mul on see alles kolm päeva kasutuses olnud ja telefon on katki, pole mul sellest veel pilti.  Kõhukoti pildid (osta saab ka sealt) leiab SIIT. Eile ja üleeile jäi Kennet kohe kõhukotis magama… jaaa oii, kui ma julgesin ta sealt välja võtta, sest tahtsin ise ka tukkuma minna. Wrong move, mommy. Vastutasuks sain hunnik kisa ja magamisest polnud enam haisugi. 😀 Olen järgmine kord targem.

Ausalt öeldes poleks arvanud, et kõhukotid nii mugavad on. Lisaks meeldib mulle see, et alumine osa surub mõnusalt minu lodevat panna cotta kõhtu kokku, mis ei suvatse veel minuga hüvasti jätta. Siit tulebki meelde, et pean bandaaž’i ostma. Iga jumala kord läheb meelest. Õnneks saan nüüd järgmisest kuust vaikselt trenni ka tegema hakata. Aga see selleks.

Ma ei tea, kuidas teiste kõhukottidega lood on, aga seda saab kasutada ikka päris pikka aega. Laps saab umbes kolme aastaseks, alles siis tuleb see kappi ära panna. Praegu on ta mul näoga minu poole. Veidi suuremana saab ta istuma panna näoga maailma poole ning täitsa suurena saab ta seljaasendisse panna. Eriti numps näeb just see seljaasend välja. Can’t wait! Mulle meeldivad asjad, mida saab pikalt kasutada ja mis on väga praktilised. Mu meelest on see kõhukott igati asjakohane ost.

Tegelustekk, mille ostsime Ülemistest mingisugusest lastepoest, kus on müügil ka meeletu valik mütse. Poe nime ei mäleta. No see ost on ennast ikka täiega ära tasunud. Kõhuli, selili, külili, midaiganes Sa lapsega seal teha ei saa. Lisaks on sellel ka mängukaar, kus mänguasjad ripuvad. Füsioterapeut soovitas last nende alla pikutama panna(mis on niigi loogiline) – et ta hakkaks neid ise haarama. Ei oskagi midagi muud tarka selle kohta öelda. Kindlasti soovitan selle omale soetada =)

Üks asi veel, mille ära mainiks – imetamispadi. Minu oma on pärit ANNI PESAST. Enne selle soetamist vaevlesin seljavalude käes. Poleks arvanud, et nii suur erinevus on imetamisel ilma selle padjata ja padjaga. Miks ma seda veel esile tõstan, on see, et laps istub selle sees ka jube hea meelega. Nagu mingis jaapani vannis. 😀 No ja kui teil on veel koer ka… Meie Poiss tõmbab selle sisse ennast kerra ja norskab seal. Tundub täiesti mõttetu jubin ja rohkem selline ”moeasi”, mida omale osta, aga ei.. meie kodus on sellel päris palju kasutusvõimalusi =)

Kennet, Poiss ja mina soovime siinkohal teile mõnusat algavat nädalavahetust =) ja sellega ma lõpetan ka. =) Järgmine posititus tuleb kindlasti meie sünnipäeva korraldamisest ja sellest üliemotsionaalsest õhtust ka.

Tsauki!

See pole veel läbi…

By
Liina Kolomainen
-
8

Mis siis vahepeal juhtunud on?

Ühesõnaga.. nagu ma juba oma Instagram’i pildi all mainisin, olen ma hetkel Tallinna lastehaiglas, JÄLLE. Sellest lõputust õudusest täpsemalt kohe.

Olen siin vahepeal veidi eemal olnud ja seda väga tüütutel põhjustel.

Tulime siis 30-ndal augustil(neljapäev) Saaremaalt tagasi linna, et lapse südant kontrollida. Sellega oli/on endiselt nüüdsest korras, lootsime koju minna. Laps pandi kaalule ja hallelujah – 13+% oli ta oma sünnikaalust kaotanud. Haiglast välja saades läks tegelikult põhikaal naaksu – 9,6% oli siis. Kurb, et keegi midagi ei öelnud, et kui kaal langeb, tuleks anda RPA-d(rinnapiima asendajat) lapsele. Esmarasedana polnud ma ju sellega kursis küll. Küsisin muidugi teisel päeval, et kas laps nälga ei sure, kuid selle peale öeldi, et esimestel päevadel polegi tal rohkem vaja kui vaid paar tilka ternespiima. Pärispiim tekkis alles 6-7ndal päeval ja sealt kadus ka see kaal, ma usun. Tekkis suur piimapais, mida ma lolli peaga ära ei pumpanud. Pumba unustasime linna ka muidugi, sest pakkisin selle tegelustekiga ühte kotti ning selle teki otsustasime koju jätta, unustades, et seal oli ka rinnapump. Magasin maha oma suured piimavannid. Jamps.

Viidi lastearsti juurest imetamisnõustaja juurde. Sain päris head infot sealt. Kahju, et ma sinna VAREM ei sattunud. Kaalukaotust oleks saanud ära hoida. Toimetasime siis seal palatis ja tuleb sisse lastearst(Andrus oli kogu selle aja ukse taga, kuna seal oli ka teisi imetavaid emasid), kes ütleb: ”Helistasin lastehaiglasse, kus öeldi, et tuleb teid haiglasse viia, otsekohe.” Vaatasin seda arsti pirnis näoga ja ei osanudki kohe midagi öelda. See tuli sellise šokina, et viis mult sõnad suust. Istusin seal tooli peal ja pisarad voolasid silmast. Ei tahtnud väga, et keegi sealt nõustajatest näeb. Vahepeal tuli ka Andrus sisse, kuna teised emad läksid ära. Nõustaja näitas Trussile, kuidas last lisatoiduga toita, kui mina last imetasin. Hiljem tehti sama ”koolitus” ka mulle. Äärmiselt meeldivad inimesed olid need kaks naist sealt ITK-st.

Haiglauksest välja sain, purskasin kogu selle nutu endast välja. Ma olin nii ehmunud kogu sellest olukorrast, et…. õõõ.. ma ei oska neid tundeid siia kirja panna. Ma lihtsalt nutsin ja nutsin.

Läksime siis ema juurde. Saarde kaasa võetud haiglakott tuli uuesti käiku võtta, ei pidanud suurt midagi sealt välja võtmagi. Tohutus segaduses olin, sest ma ei teadnud kaua me seal oleme, kas lapsega ikka saab kõik korda, kuidas me seal hakkama saame jne. Ma olin nagu ”Limitless’i” seriaali peategelane, kes NZT droogi all tuhandeid mõtteid mõtles, ainult selle vahega, et ta oskas halbu olukordi ka kiirelt lahendada. Ma olin lihtsalt nagu välja situtud õunamoos, endiselt olen.

Esimese öö oli Truss meiega, sest ma ei suutnud lihtsalt selle lakkamatu nutuga toime tulla ja kainelt mõelda. Ainuke mõte mu peas oli… Miks meie? Miks ALATI meil midagi lihtsamat teed pidi ei lähe?.. MIKS????

Rääkides palatitest, siis need on nagu hauakambrid. Siin on külm. Väga külm. Ma olen muidugi kõige suurem külmavares üldse maamunal, aga isegi Andrus ütles, et kuradi külm on siin seinte vahel. Ütlesin Trussile, et ma ei imesta, kui me siit kunagi välja saame, tuleme uue ringiga tagasi, sest laps lihtsalt külmetas siin palatis. ”Perepalat” 57EUR ei anna võrreldagi sellega, mis 60EUR-i eest ITK-s pakuti. ITK-s oli kõigi mugavustega lukspalat, siin anti lihtsalt teise ema voodikoht ja nimetati palat ümber ”perepalatiks”. Naljakas, et perepalat on 57EUR(28,5 üks vanem ja 28,5 teine) ja järgmine päev SAMA VOODIKOHT muutus järsku, sest Andrust enam polnud, 2.50EUR päev. Jube loogiline värk.

Andrus läks kohe hommikul ära, sest tal oli üks tööüritus ees ootamas. Ta juba hakkas plaani hauduma, et ta ei taha minna, vaid on meiega haiglas, kuid ma ei lubanud tal sinna mitte minna. Õnneks lubas ta kolleegid oma autoga kohapeale viia, mis tähendas, et tal oli mingisugune kohustus. Mul oli väga kahju, kui ta ära läks, aga samas olin väga rõõmus, et ta saab natukene mõtteid mujale. Iseasi, kui palju. Aga abiks ikka kas või väike sotsialiseerumine kolleegidega.

Minul möödus see esimene september suures ahastuses. Ma pole elus ka nii palju nutnud kui tol laupäeval. Ma ainult nutsin. Puhkasin ja hakkasin jälle. Vaatasin oma last ja hakkasin jälle nutma. Ainukesed mõtted peas olid, et millega ma selle ära olen teeninud. Kogu see sünnitusevärk ja nüüd siis see otsa. Kusjuures, kaal oli üks asi, aga tal olid ka halvad verenäitajad. Hemoglobiin ja suur vedelikupuudus. Sai kogu haiglas oldud aja tilguteid. Minu väikseke oli kogu selle aja vältel nii vapper, ma ei suutnud endaga lihtsalt hakkama saada. Ma pidin igal söögikorral teda enne ja pärast kaaluma, mõõtma RPA-d ja pidama ka ”pissipäevikut”.  Emaks olemine ei ole lihtsalt täiskohaga töö, vaid 24/7 olev töökoht. Ma mõtlesin, et hakkan septembris juba tööd tegema, aga lapsega tuleb ette ootamatusi ja ma ei arvanud, et ma nii kiiresti need kutsumata külalised oma uksest sisse pean laskma. Pidingi ühe pulmameigi ja -soengu edasi lükkama järgmisele nädalavahetusele, ette ja taha vabandades. Ma tõesti polnud selleks valmis, et nii juhtub. Rääkimata ühest pildistamisest, mille pidin ka ära canceldama, sest olin haiglas. Nii piinlik on nende inimeste ees.

Rääkides haigla personalist. Mind natukene ehmatas, et esimese asjana hakati minuga vene keeles rääkima. Põhimõttelised kõik räägivad vene keelt. Välja arvatud lastearst, kellel rääkides aktsenti polnud. Saate aru, ma olen kottis silmadega ja ära nutetud näoga, julgesin õhtul esimest korda ”kööki” minna, et oma värisevate kätega omale rahustuseks teed teda. Koristajad seisid selle ukse ees, nägid mind, et ma sinna kööki suundun. Hakkan siis vett valama ja tuleb üks punapea minu poole pooleldi VENE KEELES sõimates :”Kas te siis ei näe või, emakene(mõnitavalt), et põrand on pestud. Meie siin eksole püüame tööd teha.” Kuradi loll olin, et kohe vastasin. Oleksin võinud tainast mängida ja öelda, et ma ei saa vene keelest aru, aga see tuleb lihtsalt nii automaatselt. Vabandasin kõikvõimalikel viisidel, et ma tõesti ei märganud(NOSHIT, et ma ei märganud, mul pilt virvedas suurest nutmisest). Võite arvata, et selline intsident ajas mu uuesti nutma… lonkisin siis pisarate saatel palatisse tagasi ja rohkem ma sinna minna ei julgenud, vähemalt selle kibestunud muti kohalolekuga mitte.

Öö oli pikk ja raske. Üks kõige raskem mu elus, sest ma olin lihtsalt nii katki omadega. Õnneks õhtul tuli Andrus külla. Kolmandaks päevaks suutsin juba veidi kauem oma nuttu tagasi hoida ja vähe asjalikum olla. Õnnetu olin, sest laupäevane päev pidi olema pakkimispäev. 02.09, saime.. st Andrus sai meie uue kodu võtmed kätte. Me olime seda hetke nii kaua oodanud ja mina pidin nüüd haiglas olema. Ei saanud ei pakkida ega ka kolimise juures abiks olla. Pean silmas just asjade ära paigutamist. Tõsta ma nkn ei tohi veel 1,5 kuud. Ma olin lihtsalt nii õnnetu. Kogu kolimisrõõm jäi selle jama pärast täiega varju. See tore hetk, mida me pikkisilmi ootasime. P-E-R-S-E-S. H-I-I-D-P-E-R-S-E-S oli kogu see olukord. Õnneks on meil hunnik toredaid sõpru, kes kõik abiks olid. Otokas kolis õhtul Andrusega ning kolimispäeval olid abiks Kusti ja Risto. Risto higistas ja pani kokku kogu Kenneti toa mööbli, hallelujah! Ma sain ainult Trussi saadetud pilte vaadata ja kadestada, aga vähemalt saime võtmed kätte.

Laupäevasel päeval unustasin kandiku õigel ajal viimata, sest suurest magamatusest jäi last magama uinutades ka ise magama. ja oh, seda rõõmu.. Ma pidin selle ära viima JA SEE KURI MUTT OLI SEAL KÖÖGIS. SAIN MUIDUGI UUESTI SÕIMATA. Et… mis… mõttes.. mina.. julgen… kandiku nii hilja kööki tuua.. Ja veel VALESSE kohta panna.. NAGU.. MIS MÕTTES.. Vabandasin ja küsisin, miks ta nii kuri on, aga tema mõnitavalt vastu :”Jah, jah, vabadust, vabadust.”

Lisaks mõni valveõde või kesiganes, ma ei tea nende ametinimetusi siin, tegi nende imetamisnõustajaid maha, et sellepärast ma nüüd siin lastehaiglas olengi. Ma vaatasin otsa ja lihtsalt mõtlesin, et miks te faking töötate lastehaiglas, kui te sellised ussid olete. Sain pahandada, et panen lapse liiga paksult riidesse.. Sama naine tuli teda ülejärgmine päev soojemalt riide panema. No kurat, kas ma siis tõesti midagi teha ei oska või? Kord külm, kord palav. Lapsel olid jalad külmad. Igalühel meist oleks siin hauakambris jalad külmad. Loogiline, et ma püüan oma beebit soojemalt riidesse panna.

Kaks päeva unustasin D-vitamiini anda. Halleluja, sain sõimata. Võin öelda, et need asjad ei lähe ju tahtlikult meelest ära. Kui Sa oled non-stop terve päev nutnud. Hõljud nagu kuskil mulli sees, siis asjad lähevadki meelest ära. Ma väga vabandan, et olen halb ema raisk. Aga küll ma kasvan koos oma lapsega paremaks emaks. Me ei sünni ju emadeks, seda õpetab aeg, kuidas ja mis. Andke mulle aega, mitte ärge süvendage veel suuremat masendust minu sisse. Tean isegi, et olin hunnik õnnetust ja püüdsin kuidagi olla, aga see polnud lihtne, ma ei ole superinimene. Ma teen samuti vigu ja püüan neist õppida.

Pühapäeval käis mul Kadri külas. Tema tulek oli nagu suur sõõm värsket õhku. Kõik mu sõbrannad mõjuvad mulle kui akulaadijad. Peale nende nägemist on mul alati meel palju rõõmsam ja energiat rohkem. Käisime jalutamas. Lastearst tungivalt soovitas minna, justnimelt minu, mitte lapse pärast. Nägin vist eriti jube välja, et ta seda kohe mainis :D. Lastehaiglal on oma ”käruparkla”. Vali käru, millist iganes sa soovid. Meie oma muidugi valikus polnud. 😀 Võtsime korraliku offroad-küna. Kriuksus, aga ajas asja ära küll. Kena kahetunnine jalasirutus. Päev läks ka palju kiiremini ning Andrusel polnud ka süümekaid, et külla ei saanud kolimise tõttu tulla.

Esmaspäeval ootasime analüüse. Sain arstidest valesti aru ja helistasin juba Andrusele, et ta järgi tuleks. Kükitasime ca kolm tundi enne kui lastearst kohale tuli, sest tal oli vastuvõtt. Viiendal päeval lubati meid koju. Lõpuks. OMA UUDE KOJU. Selline vabaduse tunne ja isegi väikesed rõõmupisarad kiiresti ja salaja. Lootsin, et sellega meie saaga lõppeb.. Hakkasin vaikselt asju lahti pakkima. Mulle hullult meeldib asjade lahti pakkimine ja oma kohale panemine kolimise juures. Nii mõnus ja rahustav tegevus.

Kenneti tuba on veel vanade omanike asju täis, sest nende kodu pole siiani valmis, aga sellest pole midagi. Laps on niikuinii praegu meie toas ja ütleme nii, et meil tube jagub ja see ei sega hetkel meid. Lihtsalt mingi hetk tahaks näha korteri kogu tulemust, et kõik asjad ja mööbel on oma õiges kohas. Õnneks seda juba oktoobri teises pooles.

Teisipäeval ei suutnud ma suure migreenihoo tõttu midagi teha. Majandasin lapsega ja püüdsin Kenneti uneajal Poisile 100% tähelepanu anda. Väga uimane ja paha oli olla. Iiveldas. Mul lõi kogu see närvideüritus veel kõrva ka – mingi 4 päeva oli kõrv tuim. Nagu käsi sureb välja, mul oli kõrv välja surnud. Tõenäoliselt selle hoo tõttu. Sain juba neuroloogi juurde saatelehe, aga õnneks seda vaja siiski ei läinud. Ehmatas päris korralikult ära, kui juukseid kõrva taha pannes, kõrv lihtsalt ei reageeri. Mõtlesin, et ei jaksa jälle mingi uue tüütu asjaga tegeleda.

Neljapäeva öösel (06.09) avastasin, et lapse kakaga koos tuleb ka verd ja seda mitte vähe. Helistasime reedel kõikvõimalike numbritele, kus öeldi igasugu asju. Tuttavalt lasteõelt saime ikkagi infot, et seda verd on liiga palju ja tuleb arsti poole pöörduda. Seadsime siis sammud laste erakorralisse. Arst vaatas lapse üle… JA MEID PANDI UUESTI HAIGLASSE. JAH, ma olen jälle siin hauakambris. Ma ei uskunud oma kõrvu. Ütlesin veel Andrusele esmaspäeval siit ära minnes, et ma loodan, et ma siia kunagi enam tulema ei pea. Jube koht. ITK-ga ei anna võrreldagi.. ja… siin … ma olen… jälle. Ma lihtsalt põrnitsesin Andrust ja silmad täitusid pisaratega. Täiesti uskumatu. Miks?… meie? ITK-s anti inimlikult võimalus kiirelt kodus käia ja asjad pakkida. Siin ei lubatud isegi seda, et otsejoones palatisse. Tänks. Ma päriselt ka mõtlesin, et tooge revolver, ma lasen kuuli omale keresse. Selline ahastus lihtsalt. Alles me siit saime esmaspäeval minema… Fuck my life, tahaks rõõmsalt Peetri vahel kärutada, aga ei. Me peame veel sellise kadalipu läbima, et sõnu selle kirjeldamiseks jääb puudu.

Lükkasin ju esimesel septembril olnud pulmameigi ja -soengu aja 07.09 peale, sest meid pandi lapsega haiglasse… ja nüüd ajalugu kordus. Nii halb tunne on nende inimeste ees :/. Õnneks üks armas kursaõde on mind mitmeid kordi välja aidanud. Ta on nagu minu viimane õlekõrs ja alati aitab. Päästeingel, aitäh. Sinnahulka veel teine pildistamine ka, mille lubasin sõpradele, kuna nad beebiootel ja tahavad ilusaid pilte. Mul oli nii palju toredaid ideid, kuhu minna ja mida teha.. Poleks arvanud, et asjalood nii lähevad. Andke andeks mulle.

Olen siin siis nüüd kolmas päev survaivinud. Laupäeval oli juba kaka korras, ilma sekkumiseta. Tundub, et see vastab tõele, mis ämmaemandad ütlesid. Nimelt on meie pisikene hakanud korralikult sööma, st suuremaid koguseid ning soolikas polnud valmis selleks, et harjub alles selliste kogustega ning sellest ka veri. Küll aga oli seda verd liiga palju. Eks näis, homme saame kakaproovi tulemused teada. Lootust on, et saame koju. Ma ei suuda siin päevagi rohkem olla. Tänase öö veel inertsist tiksun ära, aga see on ka kõik. I’m done with this shit, ausalt. Seekord oleme ainult kaks korda antibiootikume saanud (profülaktika mõttes), ülejäänud aja lihtsalt tiksunud siin tühja, sest väljaheide oli juba teisel päeval korras. ”Vaatame, kas kõik ikka korras”. Me oleks võinud seda ”vaatlust” ka kodus pidada. Kas või kõik mähkmed kronoloogilises järjestuses neile rivistada. Lisaks on meil täiesti töötav auto kannikate all, et kohe kohale sõita IGA KELL.. aga no ei.

 

Vabandan, kui asi liiga masendav tundub.. ma pidin selle tüütuse oma seest lihtsalt välja saama. Lisaks ka see, et paljud uurivad, kuidas meil läheb, siis ei pea mitu korda üle kirjutama.

Olge musid, ma ajan oma pisikese nüüd üles.

 

Lugu sellest, kuidas ma traktori alla jäin ehk minu SÜNNITUSLUGU

By
Liina Kolomainen
-
0

Nonii. Kauaoodatud sünnituslugu – here it comes. Nõrganärvilistel mitte lugeda. 😀

Meie pisike otsustas sündida 20.08.2018  – mõnus kuupäev, eluaeg sünnipäeval vaba päev. Kõigil pole sellist luksust.

Endalegi üllatuseks kandsin oma lapse üle, ise jumala kindel olles, et 38-39 nädalal on laps käes juba. No päris oligi, 40+4 tuli siis kokku. Ei tea, kas beebigrupis halamine tuli kasuks – just 19-nda õhtul kurtsin teistele rasedatele, kui kaua võib oodata, et kas tuleb Ain Allas kohale kutsuda. Ja noh, nagu tellimise peale 1:30 tulid veed ära. Helistasin koheselt oma eraämmaemandale, kelleks oli Aive Jürgenson(temast juba hiljem). Ta soovitas mingi kuus tundi magada ja siis olukorda hinnates tagasi helistada. Ütleme nii, et mul hakkasid põhimõtteliselt kohe tuhud pihta, mingist kuuest tunnist magamisest polnud küll juttu. Mõtlesin veel omaette, et kuidas naised sellise valuga magada suudavad.

Andrus hakkas siis tuhusid mõõtma. Poleks arvanud, et esmaraseda sünnitustegevus nii kiiresti kulgeb. 3:34 registreesisime end haiglasse sisse. Päris närvis olin seal registreerimisel, kuna väike järts oli. Tuhude valud olid juba kaunis suured, tahtsin kuhugi ennast juba ära parkida. 😀 Meid saadeti otsejoones sünnitustuppa.

.. Siis oli veel tuju rõõmus, sest saime teada, et avatus on 8cm. Kiideti veel, et kodus nii kaua vastu pidasin. Saadud infost järeldasime ekslikult, et oodata on lihtsat sünnitust. Nt kolm tundi ja beebi käes. Tänu sellele olid tuhud kuidagi talutavamad ka.. Kui me vaid oleks teadnud, mis meid veel ees ootab. Oh, issand.

Vahepeal jõudis kohale meie ämmaemand.

Siinkohal halaks ära oma kiidulaulu. Väga paljud sõbrantsid soovitasid eraämmaemand võtta. Jama selles, et kui Sul tutvusi pole, siis kust sa kurat tead, keda usaldada, keda mitte? Ega midagi muud üle ei jäänudki, kui oma ämmaemanda(Maris Kirss – leidsin netist kõrge hinnanguga – super inimene! Soovitan!) käest küsida, kes mu raseduse juures oli. Tahtsin, et tegemist oleks nooremapoolsega, pigem sellise tragi olemisega. Ninnu-nännut ei tahtnud. No ja Aive oli jackpot meie jaoks. Saime temaga ka enne sünnitust kokku, et aru saada, kas ta meile sobib. Sobis.

Kontrollis ise ka olukorra üle ja ütles, et väga kenasti on sünnitegevus pihta hakanud. Lootust oli, et asi saab kiiresti ühele poole. Ja siis hakkas aeg alles venima.. JA VALUD läksid veel suuremaks. Häda selles, et mulle ei saanud epiduraali teha, sest avatus oli kohe nii suur. Ma muidugi polnud sellest enne sünnitust huvitatud ka, kuna ma foobiline süstide ja kanüülide osas. Aga nagu mu ämmaemand ütles – ära sea piire, kunagi ei tea, kuidas sünnitus kulgeb. Tavapäraselt risti vastupidi, nii ka minuga. Kui mu valud olid juba nii suured, et ma olin nõus kas või ise endale pussnuga sisse torkama, siis olin ikka päris õnnetu, et epiduraali polnud enam võimalik saada.

Aive soovitas minna duši alla, et ehk leevendab valu. Mingi aeg isegi leevendas. Poleks arvanudki, kuid lõpufaasis polnud sellest ka enam kasu. Pooleldi nuttes halasin, WC-poti kaane peal istuvale Andrusele, et ming kurg lapsi ei too.. 😀 Andrus ei osanud head vastust anda mulle. Tahtis ka, et see õudus läbi saaks. Mida aeg edasi, seda hullemaks asi läks, kuigi asi oli niigi nii fucked up minu jaoks. Sain naerugaasi, aga see oli pigem mingi tegevus, et mõtted mujale saada. Andrus ütles hiljem, et see oli ta elu kõige jubedam kogemus. Sa vaatad oma kallimat ja ei saa midagi teha. Tegelikult masseeris ta mu alaselga 5 tundi, sellest oli väga palju abi. Ma ei imestaks, kui tal siiamaani käed villis oleks. No ja vaimselt oli tema kohalolek mulle ääretult oluline. Teda poleks olnud, siis ma oleks juba ammu valge lipu õhku tõstnud.

Mingi hetk lasti mulle veeni mingit ainet, mis emakat rahustab. Väga haige asi, süda puperdas nii hullult, et kergelt läks süda pahaks.  Vastik kraam. Püüdsin kuidagi seal endaga hakkama saada. Ma olin nagu mingi udu sees, valudest pilt virvedas ees. Nii valus oli, et ma ei saanud enam WC-s ka käia. Halleluja – järgmine valulik protseduur – kateeter. Sain kõiki kanüüle, süste, ravimeid jne täie raha eest. Täispakett foobikule.

Ämmaemand palus mul püsti tõusta, et laps rohkem alla vajuks, kuna me ei saanud 9cm-lt 10cm-le. Kümme cm on siis täisavatus ja laps saab sündida. Ma olin juba nii nõrk ja päris palju verd ning energiat kaotanud, et jalad olid all nõrgad. Vaikselt hakkas see minestamistunne tekkima. Tegin nalja, et ma peaks midagi siin vahepeal sööma. 😀 Ilmselgelt seda ei lubatud. Andrus oli juba päris närvis ja uuris ise kannatamatult, et millal saavad arstid tulla ja olukorra üle vaadata, et keiser teha. Tänu Aivele, kes arstidega suhtlemas käis, olid uue vahetuse värsked arstid natukene peale üheksat kohal. Tegu oli pühaga minu õnneks, siis plaanilisi keisreid ei olnud.. ehk siis operatsioone oli vähe tol päeval. Ämmaemanda sõnul sattus väga tore arst ka. Pole selline, kes ütleb, et ootame veel tund, ootame veel natukene jne. Vaadati mind üle ja öeldi kohe, et teeme keisri, sest lapse pea ei pääse vaagnast oma suuruse tõttu läbi. Paberites ka keisri põhjus kirjas: funktsionaalselt kitsas vaagen. Tegelikkuses on 3508g täiesti tavapärane lapse kaal, aga ma ise lihtsalt mini-inimene ja minu jaoks sai seda liiga palju. Andrus tögab, et need on need Rimi Belgia vahvlid, mida ma viimased poolteist nädalat kolme paki kaupa näost sisse ajasin, kuigi arst soovitas soojalt jänese toitu süüa. 😀

Hakkasin kauplema, et mulle spinaalanalgeesiat ei tehtaks, tahtsin narkoosiga. No mis te arvate, kas ma võitsin. Ofc nõup. Minu suurim hirm oli teoks saamas. Istutati mind ratastooli, kuna nende kanderaam vms oli katki. Suva, sain hakkama õnneks. Aga siis mul tekkis rets paanika. Mind viidi minema, hakkasin nutma. Andrus jäi ka minust maha, sest erakorralisele ei tohi keegi kaasa minna. Vahepeal pandi uuesti see valulik kateeter ning veeni seda  emaka lõdvestajat. Opisaalis võppusin nagu mingi hullumaja kandidaat, lisaks sellele, et paanika level oli laes. Kirurg käskis mul kassimoodi kägarasse panna ja rahulikult ühes asendis püsida. Päris keeruline oli, sest ma värisesin lihtsalt nii kõvasti.

Sain selle süsti ära, mõtlesin, et enam hullemaks minna ei saa. Minu jaoks oli opisaalis toimuv kõige haigem. Kuigi tuhude valud olid oluliselt hullemad. Ma olin nii kurnatud ja kopp oli ees kogu sellest üritusest. Teadmine, et mind lõigutakse lahti ja ma olen teadvusel ajas mind veel rohkem afektiseisundisse.

Sain oma süsti eks… ja see faking peder*st ei mõjunud! Karjusin valude käes, et palun ärge lõikama hakake, ma ju tunnen veel valu. Mul reaalselt ei läinud jalad ega vaagen tuimaks. Tundsin oma tuhude valusid. Nutsin ja halasin kirurgile, et palun ärge veel tehke. Õnneks neil polnud aega raisata, laps oli vaja välja saada. Andis mulle näomaski ja ütles mulle, et hinga sisse. Ma kade ei olnud selles osas, hingasin seda nii nagu homset poleks ja läinud ma olingi.. 😀

Ärgates esimena asjana tundsin jõhkraid valusid. Ma pole kunagi narkoosi saanud, kerge hirm oli ka, kuidas ma reageerin sellele, aga ei midagi. Nägin koheselt arsti, uurisin temalt, et ehk saab mingeid valuvaigisteid ka, jube niru on see enesetunne. Arst muigas, ütles mulle, et ta on mulle kõikvõimalikke valuvaigisteid juba sisse pumpanud, et ma ise üks suur valuvaigisti. 😀 Tahtsin naerda, aga nii valus oli. Kusjuures, see haavavalu on täpselt sama valus nagu see, mida ma tundsin 15-aastaselt Tartus auto alla jäädes.

Andrus käis ka korra läbi, aga ta aeti kiirelt koju magama, et nii tema kui ka mina vajasime puhkust. Tal oli ju 100% unetu öö. Mina oma valudega toime tulemisel ilmselgelt unele ei mõelnud. Värske beebi tõsteti minu kõrvale pikusse. Vaatasin teda ja kenasti silmad märjad suurest õnnest, et see õudus nimega sünnitus on läbi ja laps on terve. Mingi teise naise laps röökis põhimõtteliselt kogu selle aja, kui ma intensiivis viibisin. Muretsesin, et minu väiksekene ärkab ka üles, aga see nohises kogu selle aja magada hoopis.

Arst käis mind aeg-ajalt kontrollimas. Mingid kotikesed pidid läbi mu veeni ära tilkuma ja siis oli aeg püsti tõusta. Teadsin seda, et mida varem ma jalule saan, seda kiiremini saab Truss perepalatisse tulla. Ütleme nii, et see esimene tõusmine oli ikka päris kohutav. Rohtudest puhta paugu all, tohutult verd kaotanud ja lisaks see inetu haav, mis valu tegi/teeb endiselt. See armas arst, nägin, et nimeks oli Külli, aitas mind pesema, andis head nõu, puhastas mul haava ära ja oli niisama toeks. Ma ei oska teile öelda, kui rahul ma ITK personaliga olen. Arvestades, et mu sünnitus ise oli kõige hullem kogemus mu elus(õnneks parima lõpuga kogemus), siis hea kogemus arstide ja ämmaemandatega oli hädavajalik. Tegi tohutult südame soojaks. Räägin nendest inimestest seal ainult ü-l-i-v-õ-r-d-e-s.

Niisiis, sain ennast läbi valude puhtaks pestud. See sama arst nimega Külli tõstis teema, et ta peab nüüd näitama mulle, et mis selle lapsega nüüd peale hakata. See oli ootamatu ja väga armas temast. Ei arvanud, et selline kiirkoolitus ka veel ”paketti” kuulub. Saime vastuse, et viiendal korrusel olev perepalat on tühi ja saame sinna minna. Pea käis jõhkralt ringi ning väga vaevaline oli see minek teiselt korruselt viiendale. Sellise olekuga pakkusin/pakun endiselt konkurentsi oma 88-aastasele vanaemale, ainult selle vahega, et tema on minust hulga kõbusam. Õnneks muidugi liftiga, aga siiski, koridorides tuli käia. Viiendal korrusel selgus, et see palat pole ikkagi valmis, mingi miscommunication oli seal. Võite arvata, mida ma tundsin – MA OLEKS PIDANUD TAGASI TEISELE KOPERDAMA. Ma polnud reaalselt nõus sellega. Õnneks tänu majatutvustuse loengule teadsin, et neil on ka kallim VIP palat. Palvetasin, et äkki on see vaba ja hallelujah!!!! OLIGI! Selline kergendus. Palat nägi välja selline:

Ruumi oli seal mõnusasti, kõik külalised said istuma. 😀 Kolm korda päevas sai süüa. Söök toodi kellaajaliselt kohale, nõudele tuldi tunni pärast järgi. No mida teenindust lihtsalt. Esimesed kaks päeva sain dieettoitu, et organism ja sool taastuks. Pärast juba tavapärast kodust toitu. Ma ausalt öeldes ei saa aru nendest inimestest, kes virisevad, et haiglas saadud toit on halb. Minu meelest täiesti tavaline normaalne toit. Ma ei tea, mida kõik need pirtsuliisud siis koduseinte vahel söövad, ausalt ka.

Äärmiselt tore oli, et arstid käisid vaatamas, uurimas, rääkimas meiega. Pole ammu ennast nii hästi selles osas tundnud, et keegi muudkui hoolitseb sinu heaolu pärast. Pidin järgmisel päeval JÄLLE VERD andma, et kontrollida, kas näitajad on korras. Ma olin igalt poolt nii ära torgitud, et selle kanüüli nägemine pani mul jala värisema. Kõige tüütum oli see, et veri mu sees ei suvatsenudki liikuda sinna vajalikku purgikesse. Ja nii ma sain veel ühe torke veeni. No nii kuradi valus oli. Tulemus oli sama nagu eelmisegi torkega – ei tulnud sealt ka suurt midagi. Kogu tuubist sai täis 2/5, medõde polnud kindel selle sobivuses, aga ütles, et teeb proovi minu säästmiseks. Thank God, sobis. Samal päeval võeti ka püsiv kanüül vms veenist ära. Selline vabastav tunne kohe. Lisaks käis ka günekoloog haavalt plaastrit eemaldamas. Ohshit, kui valus see oli. Sain seda intensiivis juba ühe korra tunda. Väga rõõmsalt ma neid arste ei oodanud. 😀 Õnneks, nagu ma juba eelnevalt mainisin, olid ka nemad nii armsad ja toredad ja lohutasid. Sain hakkama sellega. Või noh, ega mul valikut polnud ka ju. Korra kauplesin, et 24 tundi peab see uus plaaster peal olema, et teine arst ütles seda, aga ei läinud läbi. Mis seal ikka.

Tiksusime siis haiglas, kuniks oli aeg asjad kokku pakkida 22.08. Olime juba mõtetega Saaremaal. Läksime siis viimasesse kontrolli lastearsti juurde. Seal selgus, et lapse südametöö on liiga aeglane. Muidu saime kogu aeg kiita, et nii tubli, nunnu ja terve laps. Saate aru, viimane asi. Selge oli see, et välja me veel ei saa. Pisipoja tervis on nr1. Jõudsime palatisse tagasi ja jäime arste ootama, kes talle mingid juhtmed külge panid, et tema südametööd intensiivis kontrollida. Viisime oma pisikese ära ja tulime palatisse õnnetute nägudega tagasisidet ootama. Poleks never arvanud, et selline asi vaimselt nii raske on. See loll klišee, et kui saad oma lapse, siis saad aru nendest asjadest, vastab 100% tõele. Ma ei suutnud pingele vastu panna ja puhkesin nutma. Hea, et mu kõrval on selline inimene nagu Andrus, ta suudab alati kainelt mõelda ja toeks olla.

Selgus see, et unefaasis ühe korra läks pulss alumise normi juurde. Kohe, kui Kennet nohises või midagi muud liikuvat tegi, oli pulss korras. Lastearsti sõnul võib olla see tema isepära, et süda lööbki aeglasemalt, sest muud näitajad olid korras. Õhtul kell 21:00 käis veel tund aega samas kontrollis ja kõik oli õnneks korras. 23-nda hommikul võeti tal teist korda kannast verd ja veel mingid proovid. Need olid ka korras ja meid lubati koju. See oli selline kergendus meile mõlemale. Peame nüüd muidugi kontrollidesse minema, aga seda hea meelega. Homme näiteks Saarde kontrolli ning mina saan oma haavaniitidest lahti. Jee! Haige mõelda, et homse seisuga ongi juba nädal täis saanud. No kuhu kurat see aeg veel lendas?

Sõitsime otsejoones haiglast ema juurde. Appi, kui armsasti Poiss meie uut pereliiget vastu võttis. Ta reaalselt roomas Kenneti juurde ja limpsis ta pead. Niiiiiiiii alandlik oli. Viskas ennast selili meie juures – see žest näitab koera alandlikkust. Nüüd siin Saares olles anname ka koerale pisibeebit natukene musitada. Ta on nii elevil, kui me seda teha lubame. Nunnumeeter ajab üle ääre.

Esimene tutvus koera ja lapse vahel tehtud, võtsime kiirelt asjad ja Saaremaale. Oh, kui kaua me seda ootasime. Ma ju lootsin juba augusti esimesel nädalal ära sünnitada, aga tutkit. Istu ja oota nagu nagu üks paks kärnkonn kivi peal. Meil on suhteliselt suur auto ja ma reaalselt istusin taga, keskel, kuna kõik muud kohad olid pahna täis. Vankriraam, korv, beebipesad, meie riided, lapse kraam, Poisi toidumant.  Poiska tõstsime Andrusega ette istuma, aga ega ta väga ei tahtnud seal ees olla, tahtis ka taha tulla ja beebit piiluda. Jube nunts ikka, ma ei saa.

Esimene autosõit möödus nii, et Andrus uuris terve tee, kas lapsel ikka ok seal turvatoolis. Daa, ma ise istusin ju lapse kõrval. Vana ainult nohises ja magas seal oma õndsat und. Nüüd oleme juba kolm autosõitu teinud ja iga jumala kord tõmbab nurru autos. Tore, et talle autosõit uinutavalt mõjub. Teeb vanemate elu ikka päris lihtsaks. Muigan Andruse muretsemise peale. Kes teda tunneb, teab, et ta on ikka elumuretseja. Päris raskeks läheb tal meie lastega. 😀 Ainult muretse. Loodan, et tal ikka 50-neselt oma juuksevärv peas, mitte hallid karvad.

Lapsest rääkides, siis iseendalegi imestuseks on Kennet väga hea ja rahulik sell. Gaasivalude käes nutab, aga kohe kui need möödas, chillib niisama silmad lahti ja muheleb. Tundub, et hetkeseisuga läks iseloom minusse – ma titana ainult sõin ja magasin. Olen varem maininud ka ühes postituses, et sõin endale O-jalad. Lil Michelin. Õnneks kadus see Michelini vorm mingi aja pärast ära. Ja Andrusest… siis tema väiksena beebina ainult karjus. #goals

Vaikselt hakkab juba kohale jõudma, et nüüd ei ole ainult mina ja maailm. Avastasin, et ma ei saagi kaheksandal septembril küüntesse minna, sest mul on nüüd ju beebi ja Andrus on tööl. Tuli ära cancel’dada. Natukene võtab harjumist see, et ei saagi enam niisama kuhugi minna, kõike tuleb nüüd ette planeerida ja AEGA varuda, sest hilineda mulle ei meeldi.

Oleme kuni 30-ndani Saaremaal, siis peame Tallinnas arsti juures olema. Teisel septembril saame oma uude koju lõpuks! Uskumatu, et see aeg ongi käes. Täiesti ebareaalne. Ma lihtsalt loen päevi, millal uue kodu võtmed kätte saame ja hakkame seal vaikselt asju oma äranägemise järgi paika sättima. Ma olen lihtsalt nii elevil. Kõik meie suured ootamised saavad lõpuks oodatud. Esmalt Andruse silmaopp, siis Poisi kotioperatsioon, minu sünnitus ja nüüd siis meie imelisse uude koju kolimine. Sünnipäeva võiks ka vist veel rivi lõppu lisada, mis septembri lõpus aset leiab. Ootan seda ka väga, sest ma pole kunagi oma elus nii suurelt sünnipäeva pidanud. Tuleb kindlasti lahe õhtu, sest hunnik ägedaid inimesi (loe: meie mõlema sõbrad) on kokku tulnud.

Olge siis armsad ja nautige neid viimaseid suvekuu päevi! Ma püüan oma valudega toime tulla ja vaikselt taastuda siin. Päris kopp on ees – haav valutab, organism kurnatud, piimapais ei lase magada ja seljasüsti koht valutab. Tegelikult ma ei viitsi viriseda, kui siis natukene. Oleksin iga kell nõus selle õuduse läbi elama, et laps ilmale tuua. Nii et.. need, kes arvavad, et ma kunagi enam sünnitada ei taha, peavad kurvastama. Kohe ei tahaks, aga niikuinii pean keisri tõttu kaks aastat ootama.  Selleks ajaks olen juba väga hästi taastunud ka, loodetatavasti. Ahjaa, võtsin rasedusega 13,3 kilo juurde. Haiglasse jäi 8,8kg. Kaalun praegu 56,7kg. Lootsin muidugi, et kõik jääb haiglasse. Aga pole viga, küll see 6,7kg kuuenda-kuu-raseda-kõht ka eest ära kaob. Challenge accepted. Ja muideks, mul on esimest korda silmade all silmakotid. Oh, milline rõõm!

Ühe korra tahan veelkord tänada kogu ITK personali – teete seal imetlusväärset tööd ja eelkõige oma eraämmaemandat Aivet! Kui ta vähegi töötab samal ametil, siis teise lapsega koputan uuesti tema uksele.

Lähen nüüd oma pojakest imetlema. Tsau!

1...8910...12Page 9 of 12

Latest Posts

Popular Categories

Ilm

Follow us on Instagram @pintslikurat

EDITOR PICKS

POPULAR POSTS

POPULAR CATEGORY

© Liina Meow. Kõik autoriõigused on kaitstud.