test
Home Blog Page 9

Enne ja pärast

By
Liina Kolomainen
-
2

Ilmselgelt on meie elu pärast lapse sündi veidi muutunud, kirjutan vabas vormis, mida ma täpsemalt silmas pean. Usun, et nii mõnelgi lapsevanemal on siinkohal äratundmisrõõmu ja lisaks on huvitav seda ka teistel lugeda.

  • Esmalt see, et kõik ei lähe päris nii nagu oled unistanud. Mõtlesin, et imetan last aasta aega, aga karm reaalsus on see, et #milkstationisnotworking. Ma olen reaalselt võimelnud kõikvõimalikke asjadega. Parem tsirkuseartist varsti kui Vello Vaher. Oma põntsu on andnud ka keiser ja esimesel kuul läbielatu. Rinnapiim pidavat jube tundlik kõigele olema, hakka või uskuma. Igatahes, jube halvasti tunnen ennast seetõttu.
  • No ei saa peale sünnitust kohe tippvormis olla (va trenniemmed). Arvasin, et kõik mu 13,5kg jäävad haiglasse, jäid nad jee. Ma ei imesta, kui mu superhüperlemmikud Dieseli teksad suuruses 24 enam kunagi jalga ei lähe, sest suuremaks läinud puusa sa väiksemaks ei treeni… vist?!
  • Andruse lemmikpunkt – poes käid 2-3h max. Ei osta enam tühja-tähja. Võtad riiulite vahel kõik eluksvajaliku ja kaod. Riideid ei taha endale enam üldse osta, ainult lasteosakonnas kolad ringi 😛
  • Iluprotseduurid ehk näiteks küüntesse minek toimub nüüd Saaremaal, sest siis saab vanaema või Truss beebit hoida. Tallinnas käimine on kaunis keerukas, sest keegi ei viitsi enam 18-paiku sind vastu võtta. Sa ei saa enam mitte ühtegi käiku nii teha: ”Ma nüüd lähen”. Pigem on see, et ma ei viitsi minna, sest Kennetiga minek eeldab sellist husstle’it.
  • Hädal saab käia ainult aja peale, siis kui beebi magab. Nagu poes töötadeski, kui kolm korda päevas pausid olid ja siis alles WC-sse said. Okei, tegelikkuses pole asi nii hull, aga siiski.
  • PS! Ära jäta oma kalleid vidinaid vedelema. Pesin noorhärra peput kraani all ja ta otsustas natukene roobertit välja lasta ning täpselt minu tuttuue telefoni peale, mis parajasti kahe kraani vahel puhkeolekus oli. Olen teinekord targem.
  • Pane ALATI kaitselapp alla. Mõtlesin siis, et ahh, täna ei pane seda sleepcarrier’i sisse, kui vannist tuleme. Pole kordagi midagi juhtunud ja hallelujah! Muidugi juhtus! Pissis ennast täis, lisaks veel just pesust tulnud rätiku ja teki ning ma sain ka veel pissitilgad näkku. Mõnus. Aga vähemalt oli pisikesel jube lõbus. See on põhiline. 😀
  • Kell viis hommikul ON NORMAALNE põrandaid pesta, sest siis ei sega sind keegi. Rääkimata pesema minemisest.
  • Lemmikseriaalid jätad samuti ööseks, sest siis on midagi ka öösel vaadata, kui lapsega üleval tsillid.
  • Telefonis on ainult lapsepildid ja videod, midagi pole teha. See on elu. Igav on siis ikka ja jälle vaatad, kui nunnu su tita on. Cheezy, aga true story.
  • See, et Sul tahavad käed otsast ära kukkuda on täiesti normaalne. Siuke mõnsa, vedela makaroni tunne.
  • Kuhugi minnes tuleb alati kaks tiiru teha, sest asju on nii palju. Daa, kuidas ma üldse arvasin, et suudan kõik asjad koos lapsega ühe korraga autosse vedada. Kui loll minust.
  • Võta lapsele ALATI vahetusriided kaasa, muidu võib juhtuda, et kuivatad võõras kohas fööniga oma lapse täiskakatud riideid jaaaa… jääd  sellepärast järgmisesse kohta hiljaks. Sorry, not sorry.
  • Pane alati lutipudelisse rohkem süüa, sest võib juhtuda, et vana hakkab luksuma ja oi seda kisa, kui ta sellest kohe ei vabane.
  • Ära plaani kohe tööle minna vms. Võib päris jama olukord tekkida nagu minuga nt, et pidin kaks korda järjest pulmaproovimeigi ja -soengu ära tühistama, sest sattusime kaks korda järjest haiglasse. Siiamaani paha tunne sellepärast sees. Lisaks ka see, et ära lõika ennast välja oma lapse arengust. Seda on imeline kõrvalt jälgida. Sellel väikesel indiviidil on nii palju meile õpetada. Peale seda, kui ma otsustasin rahulikumalt võtta, olen ka ise rõõmsam ja naudin täiel rinnal oma pojaga koosolemist.
  • ”Lapsed on elu õied. Seo nad kimpu ja vii vanaemale”. Ka siin on oma iva sees. Püüan oma linnupoega ka vanaemadele viia ja ise oma aeg võtta. Ütlen ausalt, päris lihtne see pole, kuna mulle lihtsalt nii väga meeldib oma lapsega koos olla. Aga, kui viidud ja kuskil tuulutamas käidud, on päris hea ja värske olla. Pealegi on tore vahepeal Andrusega kahekesi midagi teha, mis sest, et meil on väga hea temperamendiga beebi. Kes on lugenud Tracy Hogg’i ”Beebilausuja saladused”(kes pole, siis LUGEGE!!!!), siis meie Kennet on õpikutüüpi beebi = temaga on suhteliselt lihtne. Nende käitumist on kõige lihtsam ära arvata ja neist aru saada. Aga see selleks 😉

Ma pean nüüd lõpetama, Kennet laliseb oma voodis ja kuulen, et mõni kurjusenoot on ka sees. Lähen hiilin, vaatan, mis ta toimetab seal.

  • Neid asju on hunnikutes veel, kes viitsib võib mulle kommentaari mõne vahva asja lisaks panna =)

#LiinajaAndrus55

By
Liina Kolomainen
-
0

Sain mõni aeg tagasi Fotoraadilt sünnipäeva pildid kätte, jeee! Aitäh teile Kerli ja Mikk, oleme alati teie tehtud tööga väga rahul. Jõulupildistamisel näeme!

Kerin nüüd natukene ajas tagasi ja räägin veidi meie sünnipäevast.

Mina teadsin ammuilma, et see aasta tahan suurt sünnipäevapidu korraldada(sest ma pole kunagi väga oma sünnat pidanud) ja kuna meie need on lähestikku, siis miks mitte ka koos pidada. Trussik tuli ainult nõusse saada. Lapse sündi silmas pidades ei olnud ta kindel, kas nii suurelt pidamine on mõistlik ja teostatav. Õnneks otsustasime siiski pidada.

Hakkasin peopaiga luuret juba päris varakult tegema. Enamus kohti mahutasid maksimum 50 inimest. Seetõttu kehtis meie kutse ka ainult ühele, sest kartsime, et me lihtsalt ei mahu peopaika ära. Meil oli u 70 kutsutud ja kohale tuli 58, loomulik kadu :D. Minu ema, isa, tädi, onu ja täditütar olid sellel ajal Kreetal kõhtusid pruuniks päevitamas, sealt juba nt – 5 inimest. Ema on siiamaani solvukas, et nii lolli kuupäeva valisime. Aga pole viga, saab vähemalt pilte vaadata ja kaasa elada, asi seegi 😀

Ühesõnaga, pidin otsima koha, kuhu mahuks 70 inimest ära ja neid kohti polnud üldse palju. Google, meie netiavaruste Jumal, leidis üles sellise koha nagu Männiaru Puhkemaja. Tundus väga mõnus koht, kus sünnipäeva pidada. Linnast väljas, kus keegi meid ei sega ja me ei sega teisi inimesi. Suht nõme, kui korraldatakse mingi korterisimman ja kell 00:00 on siniste rüüdega onud ukse taga ja ajavad peo laiali, sest naabrid tahavad nädalavahetusel norsata.

Meie võtsime kogu ”paketi”, mis hõlmas kõiki nende pakutavat majutust. Rentida saab eraldi ka ainult ”Peomaja”, kui ööbijaid on vähem – seal on magamiskohti 14. Lisaks võtsime ka catering’i nende poolt. Menüü valiku leiab nende kodulehelt. Meie valikuks osutus Menüü II, kui kedagi peaks huvitama. Teades Andrust, siis on väga keeruline midagi lauale panna, et ta ka sööks midagi. 😀 Õnneks jäime ka sellega väga rahule. Lihtne ja maitsev. Tahaks kiita ja tänada neid inimesi, kes seal kohapeal majandasid. Teenindus ja kogu nende suhtumine oli äärmiselt meelepärane meile.

Rääkides kuupäeva valikust, siis suuresti sai see paika tegelikult meie õhtujuhi järgi. Truss sai kolmkümmend 30.septembril ja mina saan kakskümmend viis 30.oktoobril. Otsustasime, et meile sobib iga nädalavahetus selles ajavahemikus. Kuna meie õhtujuht viibib oktoobris (võib-olla ka just praegu) välismaal puhkusel nagu mina aru sain, siis lasime temal valida kuupäeva, mis talle sobiks.

29.09 sobis meile väga hästi, sest Andrus sai kohe järgmisel päeval 30. Rääkides õhtujuhist, siis Arlet Palmiste tegemistega saab tutvuda SIIN. Paljud küsisid, kust ma ta leidsin. See üliandekas inimene jäi mulle silma tegelikult juba aastal 2012, kui ma ühes telesaates osalesin. 😀 Aga see selleks. Siinkohal soovitan soojalt õhtujuht võtta, kui inimesi on palju ja kokku on juhtunud ka eri generatsioonid. No tee, mis tahad.. aga oma peaga ei oska seda pidu nii lahedaks orgunnida. Pealegi, ise tahad ju ka üritust nautida, mitte vägesid juhatada. Arlet  korraldas rahvale erinevaid mänge, ajas juttu meiega ja laulis pillimehega(pillimehega värk oli lisatasu eest). Kogu aeg oli mingi tegevus, aga samas oli ka niisama jutustamise aega. Nii mina, Andrus kui ka meie sõbrad jäid õhtujuhiga väga rahule.

Rääkides nüüd täpsemalt 29.09-st.. Hommik algas kerge ärevusega, ilmselgelt. Planeerisime sünnipäeva pikalt ja tahtsin NII VÄGA, et kõik peoga rahule jääks ja üritus edukas oleks. Ma olen ühel sünnipäeval käinud, mis oli nii sitt(vabandust väljenduse eest), et mõtteis mõlkus, miks üldse sünnipäeva pidamine ette võeti, kui üle taguotsa seda korraldada. Peale seda sünnat, on mul hirm tekkinud, et pärast räägivad inimesed, kui halval peol ma käisin. 😀

Andruse ema ja isa, või peaks nüüd ütlema tulevane ämmamoor ja äiataat, tulid juba eelmisel päeval meile külla. Sain Kenneti Kairele kantseldada jätta, kui me õhupallidele järgi sõitsime. Andrus pidi infarkti saama, et mis mul arus oli, need ju ei mahu autosse, kui laps ja koer ka autosse panna. Ooooopsi, mu juuksed on endiselt blondid, kui rastad ära võtta. Sügasime kukalt ja mõtlesime, et mis nüüd edasi. 30 eurtsi nagu kahju niisama tuulde ka visata, sest ma tahtsin nendega pilte. Suure mõttetöö tulemusena leidsime õnneks lahenduse – läksime lihtsalt enne pidu Männiaru Puhkemajja asju viima. 😀

Tordi tellisin Pagaripoistest. Ma olen alati nende teenust kasutanud ja ka sel korral ei pidanud pettuma. Järgi minnes, tuli üks tädi tordikäruga ja naersime – jumala eest see kõige alumine meie oma poleks, sest see oli mingi giganttort. Ja hallelujah, muidugi oli meie oma. 😀 Ma ei arvanud, et 7kg tort nii suur välja näeb. 😀 Jukerdasime sellega kuidagi autosse ja läksime ostsime mahlad jms ära. Prismakonto sai kenasti boonuspunkte. Oujee. Kes mind tunneb, see teab, et mul on kõik maailma kliendikaardid olemas ja ma olen äärmiselt innukas boonuspunktide koguja igalpool. Lisaks ka maakera suurim juut, kui mul selleks tuju on ja kaupleja ka. Türgis olles ühed müüjad solvusid nii hullult minu peale, et sõimasid mind Jennifer Lopez’iks ja printsess Dianaks, sest mul jätkus jultumust kaubelda. Nad järeldasid sellest seda, et olen suur egoga inimene. Vot tekib küsimus, kuidas Jennifer Lopez ja Diana selle olukorraga seotud olid(ma küll nende ego’ga tuttav pole), aga suva see. Jalutasin teemast kaugele jälle. 😀

Minnes tagasi sünnipäeva lainele.. Kogunemine oli planeeritud 17:30, sest Arlet alustas oma kavaga kell 18:00. Nalja sai täie raha eest, ausalt ka. Mul oli kogu aeg nii palju tegemist ja toimetamist, et ma ei jõudnud isegi süüa väga. Kaks kartulit, natukene kapsast ja väike lihatükk ja ausalt öeldes polnud väga näljane ka. Raseduspekk hoiab kenasti hinge sees.

Istume siis laua taga ja ajame juttu, kui Andrus ühtäkki püsti tõuseb ja sõna tahab võtta. Veidi kummaline tundus, et ta mulle polnud rääkinud. Mõtlesin, et niisama tahtis oma sõpru tänada, mis tundus ka loogiline. Ma tänan ka siis veelkord meie sõpru, kes viimasel hetkel alt ei hüpanud ja kenasti kohale tulid. Ei väsi kordamast, et sõbrad teevad meist need inimesed, kes me oleme praegu ja kes me oleme tulevikus.

Härra tõusis siis püsti, tuli meie ette, seisis natuke ja ütles, et ta ei suuda. Läks kaugemale, kogus ennast, tuli tagasi, ootas natuke ja läbi pisarate hakkas lõpuks rääkima. Elades Trussiga, siis ta pole suurem asi tunnete avaldaja mees. Meil on omavahel isegi üks Helluse jogurti nali, kui ma hellust talt nõuan. Ta on kohe agaralt poodi valmis minema. 😀

Igatahes, Andrus pigem väljendab end tegudes. Esmalt tänas ta meie sõpru ette ja taha, mis oli väga armas temast. Meid ümbritsevad nii tõesti nii head inimesed ja ma olen samuti ääretult tänulik neile, et nad olid, on ja jäävad olema. Siis võttis ette oma perekonna. Päris hea muhe jutt oli, tõi muigegi näole. Järgmisena tuli Poisi kord… ja vot siis ma mõtlesin, et kas päriselt.. Mainimata olin veel mina ja meie poja. Ma enam ei mäletagi, mida ta Kennetist rääkis. Pisarad voolasid juba sel hetkel ja mõtted olid ka kuskil ära. Ta jätkas oma juttu sõnadega:”ja siis on veel Liina…” Ta rääkis kõigile, kui väga ta mind armastab ja ütles, et minule ta seda väga tihti ei ütle, aga see-eest sõpradele küll. Hiljem tuli nii mõnigi inimene mulle ütlema, et see on täiesti ulme, kui ülivõrdes Andrus minust räägib. Sellist asja on äärmiselt südantsoojendav kuulda, sest ta minuga olles pole selline ninnu-nännu ja ma olen harjunud sellega. Juttu lõppedes ütles, et tal on veel üks asi tegemata… No tõesti..kõik naised nutsid vist. See oli temast nii armas ja üüberjulge, et ta kõikide sõprade ees otsustas mu kätt paluda. Tore, et see tegemata asi tehtud sai tõesti. Ma muutusin juba kärsituks eksole. Aga eks iga asi omal ajal ja minu aeg jõudis ka õnneks kätte, sest ilmselgelt on Andrus kõige kallim inimene siin maamunal, ma ei kujutaks oma elu ette temata ja ma ei taha mitte kunagi kedagi teist enda kõrvale kui Andrust. Kahepoolset võrdset armastust on tänapäeval raske leida ja meil on see ilus asi olemas. Me teeme omaltpoolt kõik selleks, et seda hoida, sest suhe ja armastus on elukestev töö ja pühendumine, et asi ära ei kustuks ega vajuks.

Sõrmusest rääkides, siis nii tore on mõelda, kui hästi Andrus mind ikka tunneb. Mulle ei meeldi sellised klassikalised kihlasõrmused. Mu sõrmuse keskel on smaragd, mu lemmik vääriskivi ja seda ümbritsevad ringiratast briljandid. Hästi minulik sõrmus. Smaragd’i silmas pidades, siis on see lootuse, usu ja armastuse sümbol. Igati kohane kihlasõrmuse ”koostis”. Viskan ikka iga päev silma peale, kas ta ikka alles on 😀

Suurt pulmapidu me pidada ei taha, pigem lähme ja teema ühe kõva reisu. Tõenäoliselt sügis 2019. Ideed soenevad, aga ei taha veel sihtkohta öelda. 😉 #honeymoon Registreerime ära end 23.03.2019, sest siis saab meil täpset viis aastat koos oldud aega. Vahetame sõrmuseid ja oleme niisama rõõmsad. See on meie mõlema otsus. Võib-olla esimesel pulmaaastapäeval teeb midagi, aga see on alles kauges tulevikus.

Päris imelik on enda küljest Meow-d ära kaotada. Meow on minuga kaasas käinud sellest ajast saati, kui ma olin 13. Paljud ei teagi minu päris perekonnanime. Naljakas. See on parajalt segadust tekitanud läbi aegade. Ülikooli ajal üks tore kursavend(tervitused Holgerile!) kirjutaski grupitööd tehes paberile Liina Meow. Kenasti saime kogu rühmaga naerda.. Holger ei saanud kohe üldse aru, mis ta valesti tegi 😀  

Aga eks ongi aeg Meow-ga lõpparve teha ja meie armusuhe lõpetada. Vanus juba piisav, et vähe soliidsem välja paista, vähemalt kirjapildis. 😀 Huvitav kaua harjumine aega võtab, et ma pole varsti enam Liina Meow, vaid Liina Kolomainen.. Hmm..

Sünnipäevast veel nii palju, et kõik jäid rahule. Vähemalt nii palju kui mina olen kuulnud ja selle üle on mul kuradima hea meel. Ei hakanud ülemäära detailselt kirjutama, pigem lisasin hunnikus pilte 😉 Pilt ütleb ju rohkem kui tuhat sõna.

Minu pisipoja ja tema igapäevaelu must have asjad.

By
Liina Kolomainen
-
10

Kauaoodatud pildid minu pisikesest leiab siit postitusest, kus räägin ka mõnest asjast, milleta ma hakkama ei saaks.

Esmalt räägin veidi Najell’i SleepCarrier-ist. No ma ei kujutaks ette, kuidas ma jalutamas käiksin, kui seda vidinat mul olemas poleks. Esiteks, me elame kolmandal korrusel ja vanker resideerub esimesel, kus asub meie ”konku”. Ilmselgelt ei jaksaks ma vankrit üksinda esimesele vedada. Lisaks, keisri päerast ei tohi ma endiselt üle 5kg tõsta. Kuna haav on vahepeal haiget teinud, siis püüan sellest reeglist ka kinni pidada.

Teiseks, on mul ka koer, kellega tuleb koridoris majandada. Algul, kui mul veel seda kandekotti ei olnud, pidin laps süles ja koer rihma otsas kuidagimoodi esimesele jukerdama. Kaunis tüütu tegevus, mis päädis sellega, et väga ei viitsinud jalutama minna. Nüüd enam seda muret pole. Laps sleepcarrier-i sisse, alla, ja siis otse kandekotiga vankrikorvi sisse!

Selle suurus on täpselt selline, et mahub kenasti korvi sisse. Lisaks on ta ka soojahoidja seal vankri sees.

Mis veel? Seda saab kasutada ka mängumadratsina, tuleb lihtsalt kandekoti kummiosad(ei tea, kuidas seda nüüd õigesti öelda :D) lahti teha. Nii Poisile kui ka Kennetile meeldib selle peal koos lebotada.

Reisul samuti hästi mugav variant, saab kasutada ka mähkimisalusena, ei pea midagi eraldi kaasa võtma. Lahtisena oleme seda sleepcarrier-i kasutanud ka vannitoas, kui last vannitame. Nii mõnna – laps tuleb vannist ja saab ta selle peal riide panna ning hiljem lihtsalt suurde tuppa tuua. Muidugi saaks riietada ka tema toas, kuid seal on jahedam kui vannitoas. Kardan porgandpaljast last sinna peale vanni viia, pärast jääb veel haigeks.. JA MA SATUN jälle haiglasse. 😀 Muig.

Sellel kandekotil on ka ”rakmed”, millega saad last enda nina ees nt magamas hoida. Ma ei ole jõudnud seda kasutada, kuna pole lapsega kuhugi välismaale veel sattunud. Mulle kiideti seda, et väga mugav asi lennujaamades ja lennukis, ei pane ju last pardal põrandale. Ootan huviga selle fuktsiooni proovimist. =)

Kennet on isegi oma voodis selle pesa sees. Kuna voodi on nii suur, siis mulle tundub turvalisem ja mõnusam, kui ta lisaks voodile ka pesa sees on.

Btw, mul on ka teine beebipesa, kuid sellel pole sangasid ja pole nii praktiline. Konutab niisama uhkes üksinduses lapse toas, va siis, kui laps ka oma tuppa magama tuleb. Mainin ära, et Kennet magab esimesest päevast (va haigla) oma voodis. Nädalake oli meie toas, sest tema ruumis olid veel vanade omanike asjad. Tuba tehti tühjaks ja viisime koheselt ka voodi tema tuppa. Ei mingit kaisut, otsustasime kohe, et laps oma tuppa ja oma voodisse. Hiljem on nii raske last üksinda magama saada, keegi ei tahaks ju üksinda oma voodis olla, kui saab emme-issi kaisus magada.

Teine eluks vajalik vidin on KIDSMILL’i beebikiik/lamamistool, mille onu Mait meie soovitusel Kennetile katsikukingiks ostis. Parasjagu just praegu magab ta selle sees oma õndsat und. Paljude poolt kiidetud BabyBjörn-i lamamistoolid olid minu jaoks nii koleda välimusega, et ma kuidagi ei tahtnud seda koju osta. Käisime Beebikeskuses kaasakantavat vanni ostmas ja siis avastasime selle lamamistooli. Imeilus oma välimuselt ja ka ÜLIpraktiline ning mugav lapsele. Lisan siia pildi, mille varastasin kidsmill.com-i kodulehelt, sest Beebikeskuse kodukalt seda ei näe. Tuleb kohapeale minna või helistada neile. 

Meil on praegu selline osa kodus:

Kui ta umbes 6-kuuseks saab, siis ostame juurde ka istumisosa. Pildi pealt on näha, kui kaua seda asja kasutada saab. Isegi kahe lapsega saab seda kasutada – noorem laps saab, nagu praegu poja, kiigu sees olla ja Kenneti paneks juba istumisossa.

Kõhukott. Miks ma seda varem ei ostnud? Ostsin Scandikids-ist halli värvi Najell’i kõhukoti. Kuna mul on see alles kolm päeva kasutuses olnud ja telefon on katki, pole mul sellest veel pilti.  Kõhukoti pildid (osta saab ka sealt) leiab SIIT. Eile ja üleeile jäi Kennet kohe kõhukotis magama… jaaa oii, kui ma julgesin ta sealt välja võtta, sest tahtsin ise ka tukkuma minna. Wrong move, mommy. Vastutasuks sain hunnik kisa ja magamisest polnud enam haisugi. 😀 Olen järgmine kord targem.

Ausalt öeldes poleks arvanud, et kõhukotid nii mugavad on. Lisaks meeldib mulle see, et alumine osa surub mõnusalt minu lodevat panna cotta kõhtu kokku, mis ei suvatse veel minuga hüvasti jätta. Siit tulebki meelde, et pean bandaaž’i ostma. Iga jumala kord läheb meelest. Õnneks saan nüüd järgmisest kuust vaikselt trenni ka tegema hakata. Aga see selleks.

Ma ei tea, kuidas teiste kõhukottidega lood on, aga seda saab kasutada ikka päris pikka aega. Laps saab umbes kolme aastaseks, alles siis tuleb see kappi ära panna. Praegu on ta mul näoga minu poole. Veidi suuremana saab ta istuma panna näoga maailma poole ning täitsa suurena saab ta seljaasendisse panna. Eriti numps näeb just see seljaasend välja. Can’t wait! Mulle meeldivad asjad, mida saab pikalt kasutada ja mis on väga praktilised. Mu meelest on see kõhukott igati asjakohane ost.

Tegelustekk, mille ostsime Ülemistest mingisugusest lastepoest, kus on müügil ka meeletu valik mütse. Poe nime ei mäleta. No see ost on ennast ikka täiega ära tasunud. Kõhuli, selili, külili, midaiganes Sa lapsega seal teha ei saa. Lisaks on sellel ka mängukaar, kus mänguasjad ripuvad. Füsioterapeut soovitas last nende alla pikutama panna(mis on niigi loogiline) – et ta hakkaks neid ise haarama. Ei oskagi midagi muud tarka selle kohta öelda. Kindlasti soovitan selle omale soetada =)

Üks asi veel, mille ära mainiks – imetamispadi. Minu oma on pärit ANNI PESAST. Enne selle soetamist vaevlesin seljavalude käes. Poleks arvanud, et nii suur erinevus on imetamisel ilma selle padjata ja padjaga. Miks ma seda veel esile tõstan, on see, et laps istub selle sees ka jube hea meelega. Nagu mingis jaapani vannis. 😀 No ja kui teil on veel koer ka… Meie Poiss tõmbab selle sisse ennast kerra ja norskab seal. Tundub täiesti mõttetu jubin ja rohkem selline ”moeasi”, mida omale osta, aga ei.. meie kodus on sellel päris palju kasutusvõimalusi =)

Kennet, Poiss ja mina soovime siinkohal teile mõnusat algavat nädalavahetust =) ja sellega ma lõpetan ka. =) Järgmine posititus tuleb kindlasti meie sünnipäeva korraldamisest ja sellest üliemotsionaalsest õhtust ka.

Tsauki!

See pole veel läbi…

By
Liina Kolomainen
-
8

Mis siis vahepeal juhtunud on?

Ühesõnaga.. nagu ma juba oma Instagram’i pildi all mainisin, olen ma hetkel Tallinna lastehaiglas, JÄLLE. Sellest lõputust õudusest täpsemalt kohe.

Olen siin vahepeal veidi eemal olnud ja seda väga tüütutel põhjustel.

Tulime siis 30-ndal augustil(neljapäev) Saaremaalt tagasi linna, et lapse südant kontrollida. Sellega oli/on endiselt nüüdsest korras, lootsime koju minna. Laps pandi kaalule ja hallelujah – 13+% oli ta oma sünnikaalust kaotanud. Haiglast välja saades läks tegelikult põhikaal naaksu – 9,6% oli siis. Kurb, et keegi midagi ei öelnud, et kui kaal langeb, tuleks anda RPA-d(rinnapiima asendajat) lapsele. Esmarasedana polnud ma ju sellega kursis küll. Küsisin muidugi teisel päeval, et kas laps nälga ei sure, kuid selle peale öeldi, et esimestel päevadel polegi tal rohkem vaja kui vaid paar tilka ternespiima. Pärispiim tekkis alles 6-7ndal päeval ja sealt kadus ka see kaal, ma usun. Tekkis suur piimapais, mida ma lolli peaga ära ei pumpanud. Pumba unustasime linna ka muidugi, sest pakkisin selle tegelustekiga ühte kotti ning selle teki otsustasime koju jätta, unustades, et seal oli ka rinnapump. Magasin maha oma suured piimavannid. Jamps.

Viidi lastearsti juurest imetamisnõustaja juurde. Sain päris head infot sealt. Kahju, et ma sinna VAREM ei sattunud. Kaalukaotust oleks saanud ära hoida. Toimetasime siis seal palatis ja tuleb sisse lastearst(Andrus oli kogu selle aja ukse taga, kuna seal oli ka teisi imetavaid emasid), kes ütleb: ”Helistasin lastehaiglasse, kus öeldi, et tuleb teid haiglasse viia, otsekohe.” Vaatasin seda arsti pirnis näoga ja ei osanudki kohe midagi öelda. See tuli sellise šokina, et viis mult sõnad suust. Istusin seal tooli peal ja pisarad voolasid silmast. Ei tahtnud väga, et keegi sealt nõustajatest näeb. Vahepeal tuli ka Andrus sisse, kuna teised emad läksid ära. Nõustaja näitas Trussile, kuidas last lisatoiduga toita, kui mina last imetasin. Hiljem tehti sama ”koolitus” ka mulle. Äärmiselt meeldivad inimesed olid need kaks naist sealt ITK-st.

Haiglauksest välja sain, purskasin kogu selle nutu endast välja. Ma olin nii ehmunud kogu sellest olukorrast, et…. õõõ.. ma ei oska neid tundeid siia kirja panna. Ma lihtsalt nutsin ja nutsin.

Läksime siis ema juurde. Saarde kaasa võetud haiglakott tuli uuesti käiku võtta, ei pidanud suurt midagi sealt välja võtmagi. Tohutus segaduses olin, sest ma ei teadnud kaua me seal oleme, kas lapsega ikka saab kõik korda, kuidas me seal hakkama saame jne. Ma olin nagu ”Limitless’i” seriaali peategelane, kes NZT droogi all tuhandeid mõtteid mõtles, ainult selle vahega, et ta oskas halbu olukordi ka kiirelt lahendada. Ma olin lihtsalt nagu välja situtud õunamoos, endiselt olen.

Esimese öö oli Truss meiega, sest ma ei suutnud lihtsalt selle lakkamatu nutuga toime tulla ja kainelt mõelda. Ainuke mõte mu peas oli… Miks meie? Miks ALATI meil midagi lihtsamat teed pidi ei lähe?.. MIKS????

Rääkides palatitest, siis need on nagu hauakambrid. Siin on külm. Väga külm. Ma olen muidugi kõige suurem külmavares üldse maamunal, aga isegi Andrus ütles, et kuradi külm on siin seinte vahel. Ütlesin Trussile, et ma ei imesta, kui me siit kunagi välja saame, tuleme uue ringiga tagasi, sest laps lihtsalt külmetas siin palatis. ”Perepalat” 57EUR ei anna võrreldagi sellega, mis 60EUR-i eest ITK-s pakuti. ITK-s oli kõigi mugavustega lukspalat, siin anti lihtsalt teise ema voodikoht ja nimetati palat ümber ”perepalatiks”. Naljakas, et perepalat on 57EUR(28,5 üks vanem ja 28,5 teine) ja järgmine päev SAMA VOODIKOHT muutus järsku, sest Andrust enam polnud, 2.50EUR päev. Jube loogiline värk.

Andrus läks kohe hommikul ära, sest tal oli üks tööüritus ees ootamas. Ta juba hakkas plaani hauduma, et ta ei taha minna, vaid on meiega haiglas, kuid ma ei lubanud tal sinna mitte minna. Õnneks lubas ta kolleegid oma autoga kohapeale viia, mis tähendas, et tal oli mingisugune kohustus. Mul oli väga kahju, kui ta ära läks, aga samas olin väga rõõmus, et ta saab natukene mõtteid mujale. Iseasi, kui palju. Aga abiks ikka kas või väike sotsialiseerumine kolleegidega.

Minul möödus see esimene september suures ahastuses. Ma pole elus ka nii palju nutnud kui tol laupäeval. Ma ainult nutsin. Puhkasin ja hakkasin jälle. Vaatasin oma last ja hakkasin jälle nutma. Ainukesed mõtted peas olid, et millega ma selle ära olen teeninud. Kogu see sünnitusevärk ja nüüd siis see otsa. Kusjuures, kaal oli üks asi, aga tal olid ka halvad verenäitajad. Hemoglobiin ja suur vedelikupuudus. Sai kogu haiglas oldud aja tilguteid. Minu väikseke oli kogu selle aja vältel nii vapper, ma ei suutnud endaga lihtsalt hakkama saada. Ma pidin igal söögikorral teda enne ja pärast kaaluma, mõõtma RPA-d ja pidama ka ”pissipäevikut”.  Emaks olemine ei ole lihtsalt täiskohaga töö, vaid 24/7 olev töökoht. Ma mõtlesin, et hakkan septembris juba tööd tegema, aga lapsega tuleb ette ootamatusi ja ma ei arvanud, et ma nii kiiresti need kutsumata külalised oma uksest sisse pean laskma. Pidingi ühe pulmameigi ja -soengu edasi lükkama järgmisele nädalavahetusele, ette ja taha vabandades. Ma tõesti polnud selleks valmis, et nii juhtub. Rääkimata ühest pildistamisest, mille pidin ka ära canceldama, sest olin haiglas. Nii piinlik on nende inimeste ees.

Rääkides haigla personalist. Mind natukene ehmatas, et esimese asjana hakati minuga vene keeles rääkima. Põhimõttelised kõik räägivad vene keelt. Välja arvatud lastearst, kellel rääkides aktsenti polnud. Saate aru, ma olen kottis silmadega ja ära nutetud näoga, julgesin õhtul esimest korda ”kööki” minna, et oma värisevate kätega omale rahustuseks teed teda. Koristajad seisid selle ukse ees, nägid mind, et ma sinna kööki suundun. Hakkan siis vett valama ja tuleb üks punapea minu poole pooleldi VENE KEELES sõimates :”Kas te siis ei näe või, emakene(mõnitavalt), et põrand on pestud. Meie siin eksole püüame tööd teha.” Kuradi loll olin, et kohe vastasin. Oleksin võinud tainast mängida ja öelda, et ma ei saa vene keelest aru, aga see tuleb lihtsalt nii automaatselt. Vabandasin kõikvõimalikel viisidel, et ma tõesti ei märganud(NOSHIT, et ma ei märganud, mul pilt virvedas suurest nutmisest). Võite arvata, et selline intsident ajas mu uuesti nutma… lonkisin siis pisarate saatel palatisse tagasi ja rohkem ma sinna minna ei julgenud, vähemalt selle kibestunud muti kohalolekuga mitte.

Öö oli pikk ja raske. Üks kõige raskem mu elus, sest ma olin lihtsalt nii katki omadega. Õnneks õhtul tuli Andrus külla. Kolmandaks päevaks suutsin juba veidi kauem oma nuttu tagasi hoida ja vähe asjalikum olla. Õnnetu olin, sest laupäevane päev pidi olema pakkimispäev. 02.09, saime.. st Andrus sai meie uue kodu võtmed kätte. Me olime seda hetke nii kaua oodanud ja mina pidin nüüd haiglas olema. Ei saanud ei pakkida ega ka kolimise juures abiks olla. Pean silmas just asjade ära paigutamist. Tõsta ma nkn ei tohi veel 1,5 kuud. Ma olin lihtsalt nii õnnetu. Kogu kolimisrõõm jäi selle jama pärast täiega varju. See tore hetk, mida me pikkisilmi ootasime. P-E-R-S-E-S. H-I-I-D-P-E-R-S-E-S oli kogu see olukord. Õnneks on meil hunnik toredaid sõpru, kes kõik abiks olid. Otokas kolis õhtul Andrusega ning kolimispäeval olid abiks Kusti ja Risto. Risto higistas ja pani kokku kogu Kenneti toa mööbli, hallelujah! Ma sain ainult Trussi saadetud pilte vaadata ja kadestada, aga vähemalt saime võtmed kätte.

Laupäevasel päeval unustasin kandiku õigel ajal viimata, sest suurest magamatusest jäi last magama uinutades ka ise magama. ja oh, seda rõõmu.. Ma pidin selle ära viima JA SEE KURI MUTT OLI SEAL KÖÖGIS. SAIN MUIDUGI UUESTI SÕIMATA. Et… mis… mõttes.. mina.. julgen… kandiku nii hilja kööki tuua.. Ja veel VALESSE kohta panna.. NAGU.. MIS MÕTTES.. Vabandasin ja küsisin, miks ta nii kuri on, aga tema mõnitavalt vastu :”Jah, jah, vabadust, vabadust.”

Lisaks mõni valveõde või kesiganes, ma ei tea nende ametinimetusi siin, tegi nende imetamisnõustajaid maha, et sellepärast ma nüüd siin lastehaiglas olengi. Ma vaatasin otsa ja lihtsalt mõtlesin, et miks te faking töötate lastehaiglas, kui te sellised ussid olete. Sain pahandada, et panen lapse liiga paksult riidesse.. Sama naine tuli teda ülejärgmine päev soojemalt riide panema. No kurat, kas ma siis tõesti midagi teha ei oska või? Kord külm, kord palav. Lapsel olid jalad külmad. Igalühel meist oleks siin hauakambris jalad külmad. Loogiline, et ma püüan oma beebit soojemalt riidesse panna.

Kaks päeva unustasin D-vitamiini anda. Halleluja, sain sõimata. Võin öelda, et need asjad ei lähe ju tahtlikult meelest ära. Kui Sa oled non-stop terve päev nutnud. Hõljud nagu kuskil mulli sees, siis asjad lähevadki meelest ära. Ma väga vabandan, et olen halb ema raisk. Aga küll ma kasvan koos oma lapsega paremaks emaks. Me ei sünni ju emadeks, seda õpetab aeg, kuidas ja mis. Andke mulle aega, mitte ärge süvendage veel suuremat masendust minu sisse. Tean isegi, et olin hunnik õnnetust ja püüdsin kuidagi olla, aga see polnud lihtne, ma ei ole superinimene. Ma teen samuti vigu ja püüan neist õppida.

Pühapäeval käis mul Kadri külas. Tema tulek oli nagu suur sõõm värsket õhku. Kõik mu sõbrannad mõjuvad mulle kui akulaadijad. Peale nende nägemist on mul alati meel palju rõõmsam ja energiat rohkem. Käisime jalutamas. Lastearst tungivalt soovitas minna, justnimelt minu, mitte lapse pärast. Nägin vist eriti jube välja, et ta seda kohe mainis :D. Lastehaiglal on oma ”käruparkla”. Vali käru, millist iganes sa soovid. Meie oma muidugi valikus polnud. 😀 Võtsime korraliku offroad-küna. Kriuksus, aga ajas asja ära küll. Kena kahetunnine jalasirutus. Päev läks ka palju kiiremini ning Andrusel polnud ka süümekaid, et külla ei saanud kolimise tõttu tulla.

Esmaspäeval ootasime analüüse. Sain arstidest valesti aru ja helistasin juba Andrusele, et ta järgi tuleks. Kükitasime ca kolm tundi enne kui lastearst kohale tuli, sest tal oli vastuvõtt. Viiendal päeval lubati meid koju. Lõpuks. OMA UUDE KOJU. Selline vabaduse tunne ja isegi väikesed rõõmupisarad kiiresti ja salaja. Lootsin, et sellega meie saaga lõppeb.. Hakkasin vaikselt asju lahti pakkima. Mulle hullult meeldib asjade lahti pakkimine ja oma kohale panemine kolimise juures. Nii mõnus ja rahustav tegevus.

Kenneti tuba on veel vanade omanike asju täis, sest nende kodu pole siiani valmis, aga sellest pole midagi. Laps on niikuinii praegu meie toas ja ütleme nii, et meil tube jagub ja see ei sega hetkel meid. Lihtsalt mingi hetk tahaks näha korteri kogu tulemust, et kõik asjad ja mööbel on oma õiges kohas. Õnneks seda juba oktoobri teises pooles.

Teisipäeval ei suutnud ma suure migreenihoo tõttu midagi teha. Majandasin lapsega ja püüdsin Kenneti uneajal Poisile 100% tähelepanu anda. Väga uimane ja paha oli olla. Iiveldas. Mul lõi kogu see närvideüritus veel kõrva ka – mingi 4 päeva oli kõrv tuim. Nagu käsi sureb välja, mul oli kõrv välja surnud. Tõenäoliselt selle hoo tõttu. Sain juba neuroloogi juurde saatelehe, aga õnneks seda vaja siiski ei läinud. Ehmatas päris korralikult ära, kui juukseid kõrva taha pannes, kõrv lihtsalt ei reageeri. Mõtlesin, et ei jaksa jälle mingi uue tüütu asjaga tegeleda.

Neljapäeva öösel (06.09) avastasin, et lapse kakaga koos tuleb ka verd ja seda mitte vähe. Helistasime reedel kõikvõimalike numbritele, kus öeldi igasugu asju. Tuttavalt lasteõelt saime ikkagi infot, et seda verd on liiga palju ja tuleb arsti poole pöörduda. Seadsime siis sammud laste erakorralisse. Arst vaatas lapse üle… JA MEID PANDI UUESTI HAIGLASSE. JAH, ma olen jälle siin hauakambris. Ma ei uskunud oma kõrvu. Ütlesin veel Andrusele esmaspäeval siit ära minnes, et ma loodan, et ma siia kunagi enam tulema ei pea. Jube koht. ITK-ga ei anna võrreldagi.. ja… siin … ma olen… jälle. Ma lihtsalt põrnitsesin Andrust ja silmad täitusid pisaratega. Täiesti uskumatu. Miks?… meie? ITK-s anti inimlikult võimalus kiirelt kodus käia ja asjad pakkida. Siin ei lubatud isegi seda, et otsejoones palatisse. Tänks. Ma päriselt ka mõtlesin, et tooge revolver, ma lasen kuuli omale keresse. Selline ahastus lihtsalt. Alles me siit saime esmaspäeval minema… Fuck my life, tahaks rõõmsalt Peetri vahel kärutada, aga ei. Me peame veel sellise kadalipu läbima, et sõnu selle kirjeldamiseks jääb puudu.

Lükkasin ju esimesel septembril olnud pulmameigi ja -soengu aja 07.09 peale, sest meid pandi lapsega haiglasse… ja nüüd ajalugu kordus. Nii halb tunne on nende inimeste ees :/. Õnneks üks armas kursaõde on mind mitmeid kordi välja aidanud. Ta on nagu minu viimane õlekõrs ja alati aitab. Päästeingel, aitäh. Sinnahulka veel teine pildistamine ka, mille lubasin sõpradele, kuna nad beebiootel ja tahavad ilusaid pilte. Mul oli nii palju toredaid ideid, kuhu minna ja mida teha.. Poleks arvanud, et asjalood nii lähevad. Andke andeks mulle.

Olen siin siis nüüd kolmas päev survaivinud. Laupäeval oli juba kaka korras, ilma sekkumiseta. Tundub, et see vastab tõele, mis ämmaemandad ütlesid. Nimelt on meie pisikene hakanud korralikult sööma, st suuremaid koguseid ning soolikas polnud valmis selleks, et harjub alles selliste kogustega ning sellest ka veri. Küll aga oli seda verd liiga palju. Eks näis, homme saame kakaproovi tulemused teada. Lootust on, et saame koju. Ma ei suuda siin päevagi rohkem olla. Tänase öö veel inertsist tiksun ära, aga see on ka kõik. I’m done with this shit, ausalt. Seekord oleme ainult kaks korda antibiootikume saanud (profülaktika mõttes), ülejäänud aja lihtsalt tiksunud siin tühja, sest väljaheide oli juba teisel päeval korras. ”Vaatame, kas kõik ikka korras”. Me oleks võinud seda ”vaatlust” ka kodus pidada. Kas või kõik mähkmed kronoloogilises järjestuses neile rivistada. Lisaks on meil täiesti töötav auto kannikate all, et kohe kohale sõita IGA KELL.. aga no ei.

 

Vabandan, kui asi liiga masendav tundub.. ma pidin selle tüütuse oma seest lihtsalt välja saama. Lisaks ka see, et paljud uurivad, kuidas meil läheb, siis ei pea mitu korda üle kirjutama.

Olge musid, ma ajan oma pisikese nüüd üles.

 

Lugu sellest, kuidas ma traktori alla jäin ehk minu SÜNNITUSLUGU

By
Liina Kolomainen
-
0

Nonii. Kauaoodatud sünnituslugu – here it comes. Nõrganärvilistel mitte lugeda. 😀

Meie pisike otsustas sündida 20.08.2018  – mõnus kuupäev, eluaeg sünnipäeval vaba päev. Kõigil pole sellist luksust.

Endalegi üllatuseks kandsin oma lapse üle, ise jumala kindel olles, et 38-39 nädalal on laps käes juba. No päris oligi, 40+4 tuli siis kokku. Ei tea, kas beebigrupis halamine tuli kasuks – just 19-nda õhtul kurtsin teistele rasedatele, kui kaua võib oodata, et kas tuleb Ain Allas kohale kutsuda. Ja noh, nagu tellimise peale 1:30 tulid veed ära. Helistasin koheselt oma eraämmaemandale, kelleks oli Aive Jürgenson(temast juba hiljem). Ta soovitas mingi kuus tundi magada ja siis olukorda hinnates tagasi helistada. Ütleme nii, et mul hakkasid põhimõtteliselt kohe tuhud pihta, mingist kuuest tunnist magamisest polnud küll juttu. Mõtlesin veel omaette, et kuidas naised sellise valuga magada suudavad.

Andrus hakkas siis tuhusid mõõtma. Poleks arvanud, et esmaraseda sünnitustegevus nii kiiresti kulgeb. 3:34 registreesisime end haiglasse sisse. Päris närvis olin seal registreerimisel, kuna väike järts oli. Tuhude valud olid juba kaunis suured, tahtsin kuhugi ennast juba ära parkida. 😀 Meid saadeti otsejoones sünnitustuppa.

.. Siis oli veel tuju rõõmus, sest saime teada, et avatus on 8cm. Kiideti veel, et kodus nii kaua vastu pidasin. Saadud infost järeldasime ekslikult, et oodata on lihtsat sünnitust. Nt kolm tundi ja beebi käes. Tänu sellele olid tuhud kuidagi talutavamad ka.. Kui me vaid oleks teadnud, mis meid veel ees ootab. Oh, issand.

Vahepeal jõudis kohale meie ämmaemand.

Siinkohal halaks ära oma kiidulaulu. Väga paljud sõbrantsid soovitasid eraämmaemand võtta. Jama selles, et kui Sul tutvusi pole, siis kust sa kurat tead, keda usaldada, keda mitte? Ega midagi muud üle ei jäänudki, kui oma ämmaemanda(Maris Kirss – leidsin netist kõrge hinnanguga – super inimene! Soovitan!) käest küsida, kes mu raseduse juures oli. Tahtsin, et tegemist oleks nooremapoolsega, pigem sellise tragi olemisega. Ninnu-nännut ei tahtnud. No ja Aive oli jackpot meie jaoks. Saime temaga ka enne sünnitust kokku, et aru saada, kas ta meile sobib. Sobis.

Kontrollis ise ka olukorra üle ja ütles, et väga kenasti on sünnitegevus pihta hakanud. Lootust oli, et asi saab kiiresti ühele poole. Ja siis hakkas aeg alles venima.. JA VALUD läksid veel suuremaks. Häda selles, et mulle ei saanud epiduraali teha, sest avatus oli kohe nii suur. Ma muidugi polnud sellest enne sünnitust huvitatud ka, kuna ma foobiline süstide ja kanüülide osas. Aga nagu mu ämmaemand ütles – ära sea piire, kunagi ei tea, kuidas sünnitus kulgeb. Tavapäraselt risti vastupidi, nii ka minuga. Kui mu valud olid juba nii suured, et ma olin nõus kas või ise endale pussnuga sisse torkama, siis olin ikka päris õnnetu, et epiduraali polnud enam võimalik saada.

Aive soovitas minna duši alla, et ehk leevendab valu. Mingi aeg isegi leevendas. Poleks arvanudki, kuid lõpufaasis polnud sellest ka enam kasu. Pooleldi nuttes halasin, WC-poti kaane peal istuvale Andrusele, et ming kurg lapsi ei too.. 😀 Andrus ei osanud head vastust anda mulle. Tahtis ka, et see õudus läbi saaks. Mida aeg edasi, seda hullemaks asi läks, kuigi asi oli niigi nii fucked up minu jaoks. Sain naerugaasi, aga see oli pigem mingi tegevus, et mõtted mujale saada. Andrus ütles hiljem, et see oli ta elu kõige jubedam kogemus. Sa vaatad oma kallimat ja ei saa midagi teha. Tegelikult masseeris ta mu alaselga 5 tundi, sellest oli väga palju abi. Ma ei imestaks, kui tal siiamaani käed villis oleks. No ja vaimselt oli tema kohalolek mulle ääretult oluline. Teda poleks olnud, siis ma oleks juba ammu valge lipu õhku tõstnud.

Mingi hetk lasti mulle veeni mingit ainet, mis emakat rahustab. Väga haige asi, süda puperdas nii hullult, et kergelt läks süda pahaks.  Vastik kraam. Püüdsin kuidagi seal endaga hakkama saada. Ma olin nagu mingi udu sees, valudest pilt virvedas ees. Nii valus oli, et ma ei saanud enam WC-s ka käia. Halleluja – järgmine valulik protseduur – kateeter. Sain kõiki kanüüle, süste, ravimeid jne täie raha eest. Täispakett foobikule.

Ämmaemand palus mul püsti tõusta, et laps rohkem alla vajuks, kuna me ei saanud 9cm-lt 10cm-le. Kümme cm on siis täisavatus ja laps saab sündida. Ma olin juba nii nõrk ja päris palju verd ning energiat kaotanud, et jalad olid all nõrgad. Vaikselt hakkas see minestamistunne tekkima. Tegin nalja, et ma peaks midagi siin vahepeal sööma. 😀 Ilmselgelt seda ei lubatud. Andrus oli juba päris närvis ja uuris ise kannatamatult, et millal saavad arstid tulla ja olukorra üle vaadata, et keiser teha. Tänu Aivele, kes arstidega suhtlemas käis, olid uue vahetuse värsked arstid natukene peale üheksat kohal. Tegu oli pühaga minu õnneks, siis plaanilisi keisreid ei olnud.. ehk siis operatsioone oli vähe tol päeval. Ämmaemanda sõnul sattus väga tore arst ka. Pole selline, kes ütleb, et ootame veel tund, ootame veel natukene jne. Vaadati mind üle ja öeldi kohe, et teeme keisri, sest lapse pea ei pääse vaagnast oma suuruse tõttu läbi. Paberites ka keisri põhjus kirjas: funktsionaalselt kitsas vaagen. Tegelikkuses on 3508g täiesti tavapärane lapse kaal, aga ma ise lihtsalt mini-inimene ja minu jaoks sai seda liiga palju. Andrus tögab, et need on need Rimi Belgia vahvlid, mida ma viimased poolteist nädalat kolme paki kaupa näost sisse ajasin, kuigi arst soovitas soojalt jänese toitu süüa. 😀

Hakkasin kauplema, et mulle spinaalanalgeesiat ei tehtaks, tahtsin narkoosiga. No mis te arvate, kas ma võitsin. Ofc nõup. Minu suurim hirm oli teoks saamas. Istutati mind ratastooli, kuna nende kanderaam vms oli katki. Suva, sain hakkama õnneks. Aga siis mul tekkis rets paanika. Mind viidi minema, hakkasin nutma. Andrus jäi ka minust maha, sest erakorralisele ei tohi keegi kaasa minna. Vahepeal pandi uuesti see valulik kateeter ning veeni seda  emaka lõdvestajat. Opisaalis võppusin nagu mingi hullumaja kandidaat, lisaks sellele, et paanika level oli laes. Kirurg käskis mul kassimoodi kägarasse panna ja rahulikult ühes asendis püsida. Päris keeruline oli, sest ma värisesin lihtsalt nii kõvasti.

Sain selle süsti ära, mõtlesin, et enam hullemaks minna ei saa. Minu jaoks oli opisaalis toimuv kõige haigem. Kuigi tuhude valud olid oluliselt hullemad. Ma olin nii kurnatud ja kopp oli ees kogu sellest üritusest. Teadmine, et mind lõigutakse lahti ja ma olen teadvusel ajas mind veel rohkem afektiseisundisse.

Sain oma süsti eks… ja see faking peder*st ei mõjunud! Karjusin valude käes, et palun ärge lõikama hakake, ma ju tunnen veel valu. Mul reaalselt ei läinud jalad ega vaagen tuimaks. Tundsin oma tuhude valusid. Nutsin ja halasin kirurgile, et palun ärge veel tehke. Õnneks neil polnud aega raisata, laps oli vaja välja saada. Andis mulle näomaski ja ütles mulle, et hinga sisse. Ma kade ei olnud selles osas, hingasin seda nii nagu homset poleks ja läinud ma olingi.. 😀

Ärgates esimena asjana tundsin jõhkraid valusid. Ma pole kunagi narkoosi saanud, kerge hirm oli ka, kuidas ma reageerin sellele, aga ei midagi. Nägin koheselt arsti, uurisin temalt, et ehk saab mingeid valuvaigisteid ka, jube niru on see enesetunne. Arst muigas, ütles mulle, et ta on mulle kõikvõimalikke valuvaigisteid juba sisse pumpanud, et ma ise üks suur valuvaigisti. 😀 Tahtsin naerda, aga nii valus oli. Kusjuures, see haavavalu on täpselt sama valus nagu see, mida ma tundsin 15-aastaselt Tartus auto alla jäädes.

Andrus käis ka korra läbi, aga ta aeti kiirelt koju magama, et nii tema kui ka mina vajasime puhkust. Tal oli ju 100% unetu öö. Mina oma valudega toime tulemisel ilmselgelt unele ei mõelnud. Värske beebi tõsteti minu kõrvale pikusse. Vaatasin teda ja kenasti silmad märjad suurest õnnest, et see õudus nimega sünnitus on läbi ja laps on terve. Mingi teise naise laps röökis põhimõtteliselt kogu selle aja, kui ma intensiivis viibisin. Muretsesin, et minu väiksekene ärkab ka üles, aga see nohises kogu selle aja magada hoopis.

Arst käis mind aeg-ajalt kontrollimas. Mingid kotikesed pidid läbi mu veeni ära tilkuma ja siis oli aeg püsti tõusta. Teadsin seda, et mida varem ma jalule saan, seda kiiremini saab Truss perepalatisse tulla. Ütleme nii, et see esimene tõusmine oli ikka päris kohutav. Rohtudest puhta paugu all, tohutult verd kaotanud ja lisaks see inetu haav, mis valu tegi/teeb endiselt. See armas arst, nägin, et nimeks oli Külli, aitas mind pesema, andis head nõu, puhastas mul haava ära ja oli niisama toeks. Ma ei oska teile öelda, kui rahul ma ITK personaliga olen. Arvestades, et mu sünnitus ise oli kõige hullem kogemus mu elus(õnneks parima lõpuga kogemus), siis hea kogemus arstide ja ämmaemandatega oli hädavajalik. Tegi tohutult südame soojaks. Räägin nendest inimestest seal ainult ü-l-i-v-õ-r-d-e-s.

Niisiis, sain ennast läbi valude puhtaks pestud. See sama arst nimega Külli tõstis teema, et ta peab nüüd näitama mulle, et mis selle lapsega nüüd peale hakata. See oli ootamatu ja väga armas temast. Ei arvanud, et selline kiirkoolitus ka veel ”paketti” kuulub. Saime vastuse, et viiendal korrusel olev perepalat on tühi ja saame sinna minna. Pea käis jõhkralt ringi ning väga vaevaline oli see minek teiselt korruselt viiendale. Sellise olekuga pakkusin/pakun endiselt konkurentsi oma 88-aastasele vanaemale, ainult selle vahega, et tema on minust hulga kõbusam. Õnneks muidugi liftiga, aga siiski, koridorides tuli käia. Viiendal korrusel selgus, et see palat pole ikkagi valmis, mingi miscommunication oli seal. Võite arvata, mida ma tundsin – MA OLEKS PIDANUD TAGASI TEISELE KOPERDAMA. Ma polnud reaalselt nõus sellega. Õnneks tänu majatutvustuse loengule teadsin, et neil on ka kallim VIP palat. Palvetasin, et äkki on see vaba ja hallelujah!!!! OLIGI! Selline kergendus. Palat nägi välja selline:

Ruumi oli seal mõnusasti, kõik külalised said istuma. 😀 Kolm korda päevas sai süüa. Söök toodi kellaajaliselt kohale, nõudele tuldi tunni pärast järgi. No mida teenindust lihtsalt. Esimesed kaks päeva sain dieettoitu, et organism ja sool taastuks. Pärast juba tavapärast kodust toitu. Ma ausalt öeldes ei saa aru nendest inimestest, kes virisevad, et haiglas saadud toit on halb. Minu meelest täiesti tavaline normaalne toit. Ma ei tea, mida kõik need pirtsuliisud siis koduseinte vahel söövad, ausalt ka.

Äärmiselt tore oli, et arstid käisid vaatamas, uurimas, rääkimas meiega. Pole ammu ennast nii hästi selles osas tundnud, et keegi muudkui hoolitseb sinu heaolu pärast. Pidin järgmisel päeval JÄLLE VERD andma, et kontrollida, kas näitajad on korras. Ma olin igalt poolt nii ära torgitud, et selle kanüüli nägemine pani mul jala värisema. Kõige tüütum oli see, et veri mu sees ei suvatsenudki liikuda sinna vajalikku purgikesse. Ja nii ma sain veel ühe torke veeni. No nii kuradi valus oli. Tulemus oli sama nagu eelmisegi torkega – ei tulnud sealt ka suurt midagi. Kogu tuubist sai täis 2/5, medõde polnud kindel selle sobivuses, aga ütles, et teeb proovi minu säästmiseks. Thank God, sobis. Samal päeval võeti ka püsiv kanüül vms veenist ära. Selline vabastav tunne kohe. Lisaks käis ka günekoloog haavalt plaastrit eemaldamas. Ohshit, kui valus see oli. Sain seda intensiivis juba ühe korra tunda. Väga rõõmsalt ma neid arste ei oodanud. 😀 Õnneks, nagu ma juba eelnevalt mainisin, olid ka nemad nii armsad ja toredad ja lohutasid. Sain hakkama sellega. Või noh, ega mul valikut polnud ka ju. Korra kauplesin, et 24 tundi peab see uus plaaster peal olema, et teine arst ütles seda, aga ei läinud läbi. Mis seal ikka.

Tiksusime siis haiglas, kuniks oli aeg asjad kokku pakkida 22.08. Olime juba mõtetega Saaremaal. Läksime siis viimasesse kontrolli lastearsti juurde. Seal selgus, et lapse südametöö on liiga aeglane. Muidu saime kogu aeg kiita, et nii tubli, nunnu ja terve laps. Saate aru, viimane asi. Selge oli see, et välja me veel ei saa. Pisipoja tervis on nr1. Jõudsime palatisse tagasi ja jäime arste ootama, kes talle mingid juhtmed külge panid, et tema südametööd intensiivis kontrollida. Viisime oma pisikese ära ja tulime palatisse õnnetute nägudega tagasisidet ootama. Poleks never arvanud, et selline asi vaimselt nii raske on. See loll klišee, et kui saad oma lapse, siis saad aru nendest asjadest, vastab 100% tõele. Ma ei suutnud pingele vastu panna ja puhkesin nutma. Hea, et mu kõrval on selline inimene nagu Andrus, ta suudab alati kainelt mõelda ja toeks olla.

Selgus see, et unefaasis ühe korra läks pulss alumise normi juurde. Kohe, kui Kennet nohises või midagi muud liikuvat tegi, oli pulss korras. Lastearsti sõnul võib olla see tema isepära, et süda lööbki aeglasemalt, sest muud näitajad olid korras. Õhtul kell 21:00 käis veel tund aega samas kontrollis ja kõik oli õnneks korras. 23-nda hommikul võeti tal teist korda kannast verd ja veel mingid proovid. Need olid ka korras ja meid lubati koju. See oli selline kergendus meile mõlemale. Peame nüüd muidugi kontrollidesse minema, aga seda hea meelega. Homme näiteks Saarde kontrolli ning mina saan oma haavaniitidest lahti. Jee! Haige mõelda, et homse seisuga ongi juba nädal täis saanud. No kuhu kurat see aeg veel lendas?

Sõitsime otsejoones haiglast ema juurde. Appi, kui armsasti Poiss meie uut pereliiget vastu võttis. Ta reaalselt roomas Kenneti juurde ja limpsis ta pead. Niiiiiiiii alandlik oli. Viskas ennast selili meie juures – see žest näitab koera alandlikkust. Nüüd siin Saares olles anname ka koerale pisibeebit natukene musitada. Ta on nii elevil, kui me seda teha lubame. Nunnumeeter ajab üle ääre.

Esimene tutvus koera ja lapse vahel tehtud, võtsime kiirelt asjad ja Saaremaale. Oh, kui kaua me seda ootasime. Ma ju lootsin juba augusti esimesel nädalal ära sünnitada, aga tutkit. Istu ja oota nagu nagu üks paks kärnkonn kivi peal. Meil on suhteliselt suur auto ja ma reaalselt istusin taga, keskel, kuna kõik muud kohad olid pahna täis. Vankriraam, korv, beebipesad, meie riided, lapse kraam, Poisi toidumant.  Poiska tõstsime Andrusega ette istuma, aga ega ta väga ei tahtnud seal ees olla, tahtis ka taha tulla ja beebit piiluda. Jube nunts ikka, ma ei saa.

Esimene autosõit möödus nii, et Andrus uuris terve tee, kas lapsel ikka ok seal turvatoolis. Daa, ma ise istusin ju lapse kõrval. Vana ainult nohises ja magas seal oma õndsat und. Nüüd oleme juba kolm autosõitu teinud ja iga jumala kord tõmbab nurru autos. Tore, et talle autosõit uinutavalt mõjub. Teeb vanemate elu ikka päris lihtsaks. Muigan Andruse muretsemise peale. Kes teda tunneb, teab, et ta on ikka elumuretseja. Päris raskeks läheb tal meie lastega. 😀 Ainult muretse. Loodan, et tal ikka 50-neselt oma juuksevärv peas, mitte hallid karvad.

Lapsest rääkides, siis iseendalegi imestuseks on Kennet väga hea ja rahulik sell. Gaasivalude käes nutab, aga kohe kui need möödas, chillib niisama silmad lahti ja muheleb. Tundub, et hetkeseisuga läks iseloom minusse – ma titana ainult sõin ja magasin. Olen varem maininud ka ühes postituses, et sõin endale O-jalad. Lil Michelin. Õnneks kadus see Michelini vorm mingi aja pärast ära. Ja Andrusest… siis tema väiksena beebina ainult karjus. #goals

Vaikselt hakkab juba kohale jõudma, et nüüd ei ole ainult mina ja maailm. Avastasin, et ma ei saagi kaheksandal septembril küüntesse minna, sest mul on nüüd ju beebi ja Andrus on tööl. Tuli ära cancel’dada. Natukene võtab harjumist see, et ei saagi enam niisama kuhugi minna, kõike tuleb nüüd ette planeerida ja AEGA varuda, sest hilineda mulle ei meeldi.

Oleme kuni 30-ndani Saaremaal, siis peame Tallinnas arsti juures olema. Teisel septembril saame oma uude koju lõpuks! Uskumatu, et see aeg ongi käes. Täiesti ebareaalne. Ma lihtsalt loen päevi, millal uue kodu võtmed kätte saame ja hakkame seal vaikselt asju oma äranägemise järgi paika sättima. Ma olen lihtsalt nii elevil. Kõik meie suured ootamised saavad lõpuks oodatud. Esmalt Andruse silmaopp, siis Poisi kotioperatsioon, minu sünnitus ja nüüd siis meie imelisse uude koju kolimine. Sünnipäeva võiks ka vist veel rivi lõppu lisada, mis septembri lõpus aset leiab. Ootan seda ka väga, sest ma pole kunagi oma elus nii suurelt sünnipäeva pidanud. Tuleb kindlasti lahe õhtu, sest hunnik ägedaid inimesi (loe: meie mõlema sõbrad) on kokku tulnud.

Olge siis armsad ja nautige neid viimaseid suvekuu päevi! Ma püüan oma valudega toime tulla ja vaikselt taastuda siin. Päris kopp on ees – haav valutab, organism kurnatud, piimapais ei lase magada ja seljasüsti koht valutab. Tegelikult ma ei viitsi viriseda, kui siis natukene. Oleksin iga kell nõus selle õuduse läbi elama, et laps ilmale tuua. Nii et.. need, kes arvavad, et ma kunagi enam sünnitada ei taha, peavad kurvastama. Kohe ei tahaks, aga niikuinii pean keisri tõttu kaks aastat ootama.  Selleks ajaks olen juba väga hästi taastunud ka, loodetatavasti. Ahjaa, võtsin rasedusega 13,3 kilo juurde. Haiglasse jäi 8,8kg. Kaalun praegu 56,7kg. Lootsin muidugi, et kõik jääb haiglasse. Aga pole viga, küll see 6,7kg kuuenda-kuu-raseda-kõht ka eest ära kaob. Challenge accepted. Ja muideks, mul on esimest korda silmade all silmakotid. Oh, milline rõõm!

Ühe korra tahan veelkord tänada kogu ITK personali – teete seal imetlusväärset tööd ja eelkõige oma eraämmaemandat Aivet! Kui ta vähegi töötab samal ametil, siis teise lapsega koputan uuesti tema uksele.

Lähen nüüd oma pojakest imetlema. Tsau!

MUST HAVE pintslid meigikotis.

By
Liina Kolomainen
-
0

Heihopsti!

Juba mõnda aega tagasi paluti mul teha väike postitus selle kohta, milliseid pintsleid üldse oma meigikotti soetada. Kuna mu beebi ei suvatsegi sündida, siis mõtlesin, et jõuan veel enne sünnituspostitust selle ka siia vahele susata. Loodan, et sellest abi ja kui tekib küsimusi, võib alati minu juurde ka isiklikult pöörduda.

Esmalt, ma jagasin pintslid väikestesse gruppidesse, sest nii saab nendest parema ülevaate.

  1. Grupp – Pintslid 1-7.  (pilt on allpool)

Need pintslid on enamus naturaalkarvast, mis siis eeldab seda, et kasutada tuleks neid puudriste toodetega. Näiteks põsepuna ja puudri peale kandmisel ning kontuurimisel.

Kuna ma teen tööd Jane Iredale’i mineraalpuudritega, siis pintsel nr 7 on minu jaoks hädavajalik, sest see on just Jane’i mineraalpuudrite jaoks mõeldud.

Tavakasutajale soovitaksin nr 4 pintslit, mis on kerge kaldega – hea abimees põsepuna peale kandmiseks. Nr 1 pintsliga saab põhimõtteliselt kõike teha(põsepuna, kontuur, puhastamine, puuder), sest ta on ümaram. Kolmandaks pintsliks valiks kas nr 2 või nr 3 – täidavad samasuguseid ülesandeid, lihtsalt üks on natukene peenem, teine paksukesem. Siinkohal ütleks, et kui eelarve ei luba, siis saab ka nr 4 ja nr 1 pintsliga kõik vajalikud tööd tehtud.

2. Grupp – Pintslid 8 – 11.

Nendega on hea highlight’i peale kanda. nr 8 on suurema ala jaoks ja siis võiks ühe valida 9-11 seast. Enam-vähem samasugused pintslid, musta otsaga on ehk lihtsalt veidi pehmema karvaga.

3. Grupp – Pintslid 12-18.

Need pintslid on kõik sünteetilisest karvast ja mõeldud kreemjate toodete jaoks – jumestuskreemid jms. Siit valiks ümara kujuga poleerimispintsli nr 12 ja lisaks pintsli nr 18, millega saab samuti jumestuskreemi peale kanda. Mina sellega enam peale ei kanna, küll aga kasutan põskede kontuurimisel vms. Ja kui raha üle jääb, siis nr 14 duo-fiber pintsliga saab ka väga mõnusasti jumekaid peale kanda.

4. Grupp – Pintslid 19-24.

Need kõik on lapiku kujuga ja mõeldud lauvärvide peale kandmiseks. Kahe pintsliga saab asja ära aetud väga hästi. Nt üks osta väiksem – nr 22 ja teine suurem, pintsel nr 21. Neid pintsleid võib ka alati rohkem olla, siis ei pea kohe puhastamisega vaeva nägema, kui jumestustust teha. Saab uue värvi jaoks kohe uue pintsli võtta =)

5.Grupp – Pintslid 25-32.

Sünteetiliselt karvast pintslid, millega kreemjaid tooteid peale kanda. Supravärve, jumestuskreeme, concealereid jms. Nr 26 on hea väike, silma all kasutamiseks ja neutralisaatoritega toimetades nt. Lisaks nr 29, kunstipoe pintsel – nendega annab kõikvõimalikke töid ära teha. Mul on neid veel erinevates suurustes, ei hakanud neid üles pildistama kõiki. Kolmandaks sellest grupist valiks nr 30 või 31 pintsli – kaldega sünteetiline pintsel – hea on nendega puhtaid jooni tõmmata. Kasutan ise ka kulmujoone puhastamiseks.

6. Grupp – Pintslid 33-36.

Lainerijoone ja muude peenikeste joonte jaoks mõeldud pintslid. Kõige asjalikum on nr 33 – see pintsel on tegelikult küünetehnikutele mõeldud. Hästi hea pintsel ja ei ole karvaseks läinud. Teinekord ei pea ainult jumestuse jaoks mõeldud pintsleid kasutama. Oktoobris on ilumess, seal on ka väga palju häid küünetehnikutele mõeldud pintsleid müügis, mida ka jumestuses edukalt kasutada saab.

7. Grupp – Pintslid 37-46. 

Ahhh!! Minu lemmikud! HAJUTUSPINTSLID. No neid pintsleid pole kunagi liiga palju, päriselt. Nr 38 ja 39 on Tradehouse’ist pärit. Üks on pisike nunnu, teeb väga hästi oma tööd ja nr 39 on suurem ja kaldega. Kasutada suurematel pindadel. Nr 41 on äärmiselt hea hajutuspintsel, kahepoolne. Selle sain Anastasia Beverly Hills’i paleti vahelt. Nr 37 on tellitud Ebay’st, seda ei vahetaks ka vist millegi vastu.

8. Grupp – Pintslid 47-49.

Panin nad teistest eraldi, muidugi saab neid kasutada ka lauvärvi peale kandmiseks, aga põhiliselt ikkagi väikeste kohtade jaoks, mitte lau peal. Silma alt on vaja natukene miskit teha või muule väikesele pinnale veidi värvi kanda. Nr 48 kaldega pintsel, teeb mõnusaid jooni puudriste toodetega.

9. Grupp – Pintslid 50-57. 

Imelised kulmud – siin on saladus! Mina kannan kulmupliiatsit kulmu välisnurka ja hakkan siis pintsliga seda värvi laiali hajutama. Selleks ajaks, kui oled hajutamisega jõudnud sisenurka, on toon heledamaks läinud ja tekib ilus ruumiline kulm. Nr 51 ja 55 on hajutamiseks väga head. Samuti saab nendega ka puudrist kulmutooni peale kanda. Nr 57 on hea puhastamiseks, et kulmude kontuur kena oleks. Mainisin eelnevalt, et ka nr 30 ja 31 pintslid teevad selle töö kenasti ära, et otseselt ei peaks lisana ostma nr 57-t.

10. Grupp – Pintslid 58-62.

Huulte jaoks on mõeldud sünteetilisest karvast pintslid. Eks muidugi saaks ju kasutada ka nr 25-32 pintsleid, kuna need ka kõik sünteetiliselt karvast, kuid soovitatav oleks omada huulte jaoks eraldi pintslit. Hügieenilisem kindlasti, sest teinekord isegi läbi korraliku pesu, jääb mõni huulepulga või läike jääk pintslisse oma karmi konsistentsi tõttu. Nr 59 on hea pintsel huultele ja kontuuri puhastamiseks nt nr 60, kaldega. Need lillad pintslid, mida enamus alati kiidavad, et nii ilusad… on saadud Ebay’st. Komplekti hind ehk mingi 10 dollarit. Teinekord ei pea pintslid uipu kallid olema, et nad oma töö kenasti ära teeksid. Küll aga soovitan netist tellides jälgida, kas tegu on sünteetilisest karvast pintsliga või naturaalkarvast pintsliga, sest need täidavad eri eesmärke jumestuses.

11.Grupp – Pintslid 63-65.

Ripsmete jaoks mõeldud vidinad. Tavakasutajale soovitaks nr 63-e. Nr 64 on hea ripsmete värvimiseks, aga tavakasutajal seda vast vaja ei lähe – niikuinii omate isiklikku ripsmetušši.

Oma juttu kokku võttes soovitaksin siis pintsleid numbritega: 1, 4, 8, 12, 21, 22, 26, 29, 30, 33, 37, 38, 41, 48, 51, 55, 59, 60, 63. Sain siia kokku 19 pintslit. Tegelikkuses, nagu ma ka varajasemalt maininud olen, saab ka näiteks ühe hajutuspintsliga töö tehtud. Omades kolme, on lihtsalt veidi mugavam end jumestada. Saab ju tegelikkuses jumestuse tehtud ka nii, et omad ainult ühte pintslid igast grupist.

Kui raha üle jääb, siis lisaks pintslid numbritega: 2 või 3, 14, 57 ja nagu ma ütlesin – hajutuspintsleid pole kunagi liiga palju… neid ma ostaks kogu aeg juurde omale. 😀 Iseasi, kas neid ka kõiki vaja läheb. 😀

Loodan, et sellest postitusest abi neile, kes omale pintsleid tahab ostma minna. Weekend’i pidustustused ju algavad täna, tuleb end ilusaks teha.

Mina aga ISTUN JA OOTAN lõug lõunas edasi, millal mu tibupoeg lõppude lõpuks välja tuleb. Ma poleks elusees arvanud, et kannan oma väiksuse tõttu 40 nädalat täis, aga näed, siis ma olen.

Seniks aga mõnusat nädalavahetust ja peatse kirjutamiseni!

Okooou, mineeeeek.

By
Liina Kolomainen
-
12

Heihoo!

38 nädalat on juba täis tiksunud, 12,5kg ripub üle ääre ja olen juba valmis, nüüd kohe ja praegu, sünnitama minema. Jube vaev on olla viimased kaks nädalat – suuruse tõttu, palavuse tõttu ja närvivalude tõttu. Magada enam ei viitsi, sest ma lihtsalt ei saa magada. Üldjoontes on mul väga mõnus ja lihtne rasedus olnud, aga viimane lõpusirge on ka minu jaoks väljakutse. Tuleb lihtsalt surviving mode’is vastu pidada.

Sain eile oma haiglakoti lõpuks ära pakitud. Mõtlesin, et jagan infot, mida võib sealt leida, eks siis hiljem paista, palju sellest üldse vaja läks. Ehk on kellelgi sellest abi, kes varsti sünnitama minemas on.

Sõbranna soovitas mulle KoduntKodule SÜNNITUSPAKKI , kus on juba vajalikud asja haigla jaoks olemas. Kahju muidugi, et ta seda infot nii hilja jagas – palju asju oli juba ostetud, aga mis sellest. Niikuinii saab järele jäänud kraami ka peale haiglat kasutada.

(Poiss muidugi, nagu ikka, ründas pildile)

Pildi varastasin nende kodulehelt – https://www.kodultkodule.ee/toode/sunnituspakk/

Sünnituspaki eest tuleb välja käia 25.90 EUR =) Arvestades, et seal on põhimõtteliselt kõik vajalik haigla jaoks olemas, on see hind ikka kaunis odav. Ei pea suuri pudeleid pesuvahendeid kaasa tassima ega ka muude asjadega oma pead vaevama. On alles mugav elu siin 21.sel sajandil. Või mis teie arvate?

Lisaks pandi kaasa ka väga armsad kleepsud ”Minu esimene” roomamine, sünnipäev, hambad jne jne. Kingituseks pidi olema ka ”Imetamise käsiraamat”, kuid need olid otsa saanud ja nad asendasid selle ühe armsa beebisalliga.

Pakist leidsin veel ”haiglakoti nimekirja”, kus on kirjas ka asjad, mida nende pakis ei ole.
Nt: 1) Milliseid riideid läheb mulle vaja haiglas olemiseks?

  • sokid
  • sussid(nende pakis on tegelikult ühekordsed sussid olemas, aga need annan parem Andrusele. Sain ise Jõhvi Maxima-st 4.99EUR mingid suht soliidsed tuhvlid, pildil olemas, halli värvi. Väga mugavad ja käravad haiglas väga hästi)
  • imetamisrinnahoidja (need sain H&M-ist, kaks tükki pakendis. 24.99 maksid vist.. Näevad välja nagu tavalised spordirinnahoidjad. Kuldaväärt osakond see H&M’i emade osakond! Nt H&M-ist ostetud rasedate püksid on minu jaoks asendamatud olnud, sest no midagi ei lähe selga ega jalga ju.)
  • padi – seda ma ei tea, miks soovitatakse padi kaasa võtta. Ehk oskab keegi öelda? Haiglas ei anta patju või?
  • Hommikumantli panin ka kotti
  • vesi ja söögipoolist (pähklid jms – tulevane issi saab ka muidugi poe vahet joosta)
  • mugavad riided haiglasse
  • mugavad rõivad koju tulekuks
  • kaamera – minu Canon 6D on juba valmis ja tahab pilti teha
  • Nibukaitsmed vajadusel – need ma tellisin kaup24.ee-st. Pole õrna aimugi, kas neid üldse vaja läheb ja kuidas neid kasutada :D:D:D
  • Purelani salv – see on KoduntKodule pakis olemas, aga lisaks ostsin ka apteegist suurema tuubi. Seda läheb kindlasti rohkem vaja kui ainult haigla seinte vahel.
  • UNUSTADA EI TOHIKS RASEDAKAARTI JA SÜNNITUSPLAANI

2) Mida pakin kaasa beebile? KoduntKodule on soovitanud:

  • Beebilutt – mul on Avent beebide lutid (Brittonist) ja ka Tommy-st ostetud lutid, mis kahjuks sõbra pool, kuna see oli mu esimene ost tulevasele ilmakodanikule ja ma ei leia elusees neid kogu kola seest üles. Pool elamist on ju Kusta juures seniks kuni me oma koju saame.. Küll need lutid siis ka välja tulevad. 😀
  • Beebitekk – ema tegi mulle imeilusa beebiteki ja padja, heegeldas veel pitsigi juurde. Ei suuda ära oodata, millal ma sellega eputada saan 😀
  • Turvahäll – see ootab meid ka Kusti pool, kui minekuks läheb, toob Truss selle haiglasse.
  • Niisked salvrätikud – Huggies’i firma omasid kasutame juba ammu – koera käppade puhastamiseks, kuigi need on beebidele mõeldud. Jätkame sama liini.
  • Võtsin niisama ka beebile mõeldud kaisuka kaasa, kotis ju ruumi on.
  • Beebi kojutoomise riidedMina ei osanud valida, millist komplekti kaasa võtta. Lugesin kuskilt, et kolm oleks hea kaasa võtta – igaks päevaks, et kes see ikka viitsib haigla outfittidega seal olla.
    No ja hakkasin siis riideid sorteerima ja tuli välja, et mul nr 50-56 suurust ikka väga vähe. Käisime veel eilne päev poes ja ostsime vasakpoolse komplekti LINDEX’i vastsündinute osakonnast. Väga armsaid asju on seal beebidele ja lastele. Kuigi ma ise pole just suur LINDEX’i austaja, siis lasteosakond on üle prahi! Vahvad mustrid, ägedad pildid riietel jne. See komplekt on suuruses 50 siis. Ka vasakult teine on 50-suurus. Selle body kinkisid mulle mu kallid sõbrannad baby showeril, sipukad sain River Island’ist. Paremalt teine komplekt on nr 56. Igaks juhuks võtan kaasa, sest no.. Beebi kaalus juunis 2kg, ei taha teada palju ta praeguseks juurde on võtnud. Oht on, et tuleb väike pontsik, kui ta just kohe välja tulema ei hakka. Paremalt esimene komplekt on pärit Bulgaariast, kahetsen, et sealt rohkem selliseid koju ei vedanud, aga eks võite arvata kolme mehega poodlemist.. Kiiruga, kiiruga. Sinised heegeldatud papukesed ostis tulevane vanaema oma esimese ostuna Balti Jaama Turult, Eesti käsitöö poest.

Lisaks KoduntKodule soovitustele tellisin(kaup24.ee) Huggies’i mähkmed (nende osas olen kuulnud kiidusõnu)- 0-5kg. Appi, kui väikesed need on! No nii armsad, et tahaks ma ei tea, mida nendega teha. Mõne võtan haiglasse kaasa ka.

Tellisin veel ühekordsed allarid ja pesukaitsmed, kuigi ka KoduntKodule pakis olid võrkpüksid ja kaitsmed olemas. Pidin naeru kätte ära surema – vaatasin, et oh, lapsele pampukad, tegelikult aga vanainimese GIGANTSED pesukaitsmed, aga ega midagi naerda pole. Esimene nädal pidi päris hull olema. Jagasin ka oma suurt naeru Andrusega, temale muidugi see nii väga nalja ei pakkunud, kui ütlesin, et ma pean reaalselt nagu s*tt püksis nendega käima hakkama.

Pakkisin kaasa ka vatitikud ja vatipadjad lastele, kurat seda teab, kas neid ka vaja läheb seal. Vähemalt hiljem kindlasti, kui tuleb nabakönti puhastada. Rinnapadjad sain samuti kaup24.ee-st, kaks tükki oli ka KoduntKodule haiglapakis. Neid läheb hiljem ka vaja, seega pole vahet, et neid rohkem on.

Kaevasin netiavarustest välja ka selle, et võiks oma öösärk olemas olla, kui ei peaks haiglakraam sobima. Kuna ma pole suur öösärkide fanatt, siis pidin jalad seadma poe poole. Kristiine Keskuse RESERVED’ist sain kommiraha eest (3.99EUR) ühe täitsa viisaka öösärgi.

Esmaabipakk, mis asetseb esimesel pildil – selline täpiline, sain ma Britton’i poest. Seal on sees küünekäärid, plaastrid jms. Soetasin kraadiklaasi ja ninapumba muudele asjadele lisaks.

Suulapikesed sain Ülemiste KIDZ ONE’i poest. Pilvekestega, jube nunnud. Tavalised marlilapid nägid liiga inetud välja. 3.99EUR oli ühe paki hind, kolm tükki pakendis.

Apteegikaupadest beebile veel:

  • PARACETAMOLI KÜÜNLAD 80 mg
  • HUMER (nina puhastamiseks) (Seda haiglasse ei võta)
  • D-VITAMIIN (võtsin oliiviõli baasil, sest seda peab ainult ühe tilga lapsele andma. Kookosõliga tuli 5-6 tilka anda)
  • SAIALILLE TINKTUUR (naba puhastamiseks)

Niisiis, meie pere on uut ilmakodanikku valmis vastu võtma. Iseasi, millal tema viitsib välja tulla. Ehk joppab ja mind õnnistatakse selle nädalavahetusega, aga väga palju lootust ei hellita. 😀

Olge paid ja nautige seda kuuma suve, mida mina kahjuks küll ei naudi 😀

MINU BEEBIPIDU

By
Liina Kolomainen
-
0

Lubasin oma beebipeost natukene kirjutada.

Minu tüdrukud korraldasid mulle nii armsa üllatuse. Pidin keskpäeval Liisuga kokku saama, aga selle asemel viskas Andrus mulle ümbriku nina alla, kui pilte arvutis töötlesin. Olin imestunud, et oh.. mis see, aga Andrus kohe: ”See pole kuidagi minuga seotud, tee lahti.” 😀

Kaardil oli kirjas, et ma ennast ilusaks teeksin, 14:00-ks valmis oleksin ja tuleksin Vabriku 6. Mainitud oli ka see, et riide võiksin panna siniselt või valgelt. Kirjas oli veel, et kui midagi valget või sinist pole, siis pole hullu, võin ka midagi muud selga panna.. Arvata on, et minu puhul need ”pole hullu” asjad ei kehti, kuigi Andrus püüdis mind ümber veenda :D.

Palusin siis Andrusel autole hääled sisse panna ja elu kõige kiirem shopping teha. Leidsin kümne minuti jooksul Reserved’ist helesinise kleidi ja kabiini suundudes, et kleiti proovida, leidsin riiulilt ka sinised ketsid, mis õnnekombel parajad olid. Tavapäraselt on nr 36 mulle suur. #joppas

Poes käidud, kiirelt koju tagasi. Väga palju aega enam polnud, et end korda teha. Kraapisin oma pintslid välja, tegin siuh-vilks ja jooksuga kohapeale. Ma olin nii rõõmus, et mulle anti aega end korda teha, muidu ei viitsiks mingi kaltsakana tehtud piltidega midagi teha. Minu sõbrannad mõtlevad alati kõigele!

Jõudsin kohale (Laura’s Kitchen – väga lahe koht, kus selliseid üritusi korraldada). Seiklesin koridori vahel, ei saanud väga aru, kus ma parasjagu viibin. Haudvaikus oli igalpool. Leidsin õige toa üles, kus tüdrukud laste mängumajast välja hüppasid.

Nad kutsusid isegi fotograafi kohale! Jeeee. Anete Toming tegi megaarmsad pildid, imetlen neid siin vahelduva eduga. Lasen need kõik endale albumi vahele ka printida. Nii tore mälestus jälle. Ehk mõne pildi isegi lapse tuppa seinale, kui me ükskord oma uude koju saame. 😀Sõbrannad tulid mind ükshaaval kallistama. Ma kukkusin muidugi töinama. Naersin ja nutsin läbisegi, et meik läheb kõik laiali ja ilusaid pilte ei saagi nii. Õnneks ma polnud ainuke, kes nutma hakkas 😀 Ma olin tõsimeeli südame põhjani liigutatud, endiselt olen.

Need muffinid, mis spetsiaalselt minu baby shower’i jaoks teha lasti… Need maitsesid veel paremini kui nad välja nägid ja välja nägid nad ülemõistuse nunnud!
Spetsiaalselt oma üritusele saab tellida neid: Topellier Bakery OÜ-st.

Muidugi ei puudnud ka ülesannete täitmine minu beebipeolt. Pidin sõbrannade titepiltide pealt pakkuma, kes on kes. Endalegi üllataval kombel ainult üks paar läks valesti. Päris boss tunne oli kohe, et nii hästi arvasin, sest no.. pildid polnud üldse sarnased neile.

Ei puudunud ka ”Uue ema lubadused sõbrannadele”.

Sellise näo tegin punkti number 2-e peale: ”Luban, et kord kuus teeme Andrusega date night’i”. Kommenteerisin, et see on rohkem Trussi kapsaaeda ja tema vastutada. Hakka veel meest välja ka kutsuma. Niigi iga kord, kui Sikupilli Prismas süüa käime ostmas, mainin ära, et jube ilusad lilled on siin vasakul pool. 😀 Hiljem Andrusele sellest punktist rääkides, lubas ta muidugi alati nõustuda mu väljakutsete peale. 😀 Muig. See on üks väikene punkt, miks ma Andrust nii väga armsastan – ta oskab alati kõik naljakas keerata ja seda väga classy’lt.

Tüdrukud kinkisid uuele ilmakodanikule üliarmsa body, mida ta saab kohe kanda tänu oma väiksele suurusele. Nagu üks sõbrannadest ütles, et body värvid sobivad meie uue vankriga hästi kokku :P.

Nii… Ma olin ostnud ühelt beebidele mõeldud messilt prediction kaardid, kus pidi arvama kaalu, nime, sünniaega, pruudi nime 30 aasta pärast jne. Ma olin seda kellelegi sõbrannadest maininud ja nad palusid mul need kaasa võtta. Läbi Andruse toimus suhtlus muidugi.

Päris vahvaid pakkumisi tehti. Täpselt nii vahvaid, et tädi Hannela nimekandidaat saab meie poja nimeks. Kogu glory läheb talle selles osas. Ma olen jube rahul, kuna olemasolev Eric oli minu jaoks liiga lihtne valik ja natukene isegi igav valik.

Siinkohal räägikski veidi oma sõbrannadest. Mõni ei saanud tüdrukute sõnul mõjuvatel põhjustel tulla, need jätan siit postitusest välja, kuna pilti pole nendega.

Alustame siis Hannelaga, kuna temast tegin juba juttu. Hannelaga tutvusime EBS’i avaaktusel. Kui sõpruse osas kehtib ka ”armastus esimesest silmapilgust”, siis võiks meie tutvumist täpselt nii sõnastada. Kuigi ma teadsin, et selline hollywood’i näitleja välimusega neiu elab Tartus, sest õppisin gümnaasiumi ajal Tartus, polnud ma teda laivis kunagi näinud ja tema elust ei teadnud ma ka midagi. Ainult seda, et ta nii kuradi ilus on. Alates esimesest koolipäevast istusime me ninapidi koos. Erki, kes pidi vahelduva eduga mõlema pinginaaber olema, jäi kenasti pika ninaga. 😀

Oi, kui tänulik ma olen EBS’ile, et ma sealt Hannela omale sain.

Liisu aka Ethel-Liis. 😀 Tegelikult peaks vastupidi olema, aga minu jaoks on ta eelkõige Liisu. Liisu pole lihtsalt sõbranna, vaid pereliige, minu suurem õde. Ma mäletan nii hästi seda päeva, kui ma olin umbes 6-aastane ja üks ühine tuttav meid Liisu vanaema aia vahel tuttavaks tegi. See tutvus muutis minu elu täielikult. Tänks Sigrid selle eest. Saime sõpradeks, siis sai minu vanematest tema ristivanemad ja siis sai temast meie pereliige ja minu suurem õde. Tal on isegi meie vanemate korterivõti. Vana sindrinahk ainult ei kasuta seda. Vähemalt on olemas 😀 Liisust ma võiksingi rääkima jääda.. ausalt ka, aga liigun nüüd edasi.

Airi, vana möll. Temaga pidin olude sunnil tutvuma :D.  Ja noh, pean ütlema, et vedas mul. Andrusel on sitaks lahe õde. Sama lammas kui mina. Tinderis oleks kindel match meie vahel. Lisaks sellele, et ta meie Poissi hoiab, saab nüüd ühe väikese jõnglase veel juurde. Ja naljakal kombel talle hullult meeldib see hoidmise värk. No mida veel ühelt tädilt tahta peale selle, et ta ka iseloomult lahe inimene on?

Karin on üks vahva tegelane. Algul ei saanud me ikka üldse läbi, mõtlesin, miks ma pean temaga suhtlema, aga tegu on ju Kusti pruudiga. Ja noh, mida aeg edasi, seda rohkem me kokku kasvame ja pean kõik oma algsed 4 aastat tagasi tekkinud arvamused tagasi võtma. Karin on oma loomult hästi hooliv inimene, tal ei jää kunagi pisiasjad märkamata. Lisaks on ta nagu ka Airi, maailma parim koerahoidja. Tean alati, et kui Poiss on Filipil külas, siis on ta heas kätes. Üks asi veel – Karin on sitaks hea reisibuddy. Me oleme ikka päris mitmel reisil koos käinud, väga palju vahvaid ühiseid mäletusi nendelt korjanud. Juba mõlgutame uusi mõtteid, kuhu reisida, kui põnn nii suur on, et vanavanematele jätta saab… või tädi Airile.. 😀

Tänu Maidule sain tuttavaks Marliisiga. Marliis on üks intelligentsusest pakatav noor naine, kellega on alati väga põnev vestelda ja aega veeta. Mul ei ole temaga kunagi igav. Minu meelest on tema üheks suureks tugevuseks see, et ta on alati ”valmis minema” mentaliteediga. Mõtleb alati kaasa ja ei pirtsuta kunagi. Jube lihtne on sellise inimesega asju ajada ja koos kuskil aega veeta. Ahjaa!!! Tal on väga hea huumorimeel, see väärib eraldi ära mainimist.

Triinuga tutvusin ma siis, kui ta mulle poodi tööle tuli. Leidsime koheselt ühise keele ja tänu sellele kokku kasvanud. Kui mina olen selline emotsionaalsuse kunn, siis tema on mind alati oma kaine mõistuse ja tasakaalukusega planeet Maa peale tagasi kutsunud. Hakkasime isegi beebisid ühel ajal planeerima. Minu õnneks jäi tema ennem rasedaks ja ma saan nüüd kõik tema pealt maha vehkida ja teda küsimustega pommitada.. 😀 Mainiks ära, et vaadake seda väikest Sannat, kus ta alles poseerib fotograafile! Beebipeo ajal ei nutnud ta ka kordagi. Tuleks mul ka selline hea laps, kes ainult naeratab alatasa. Eks varsti saab teada. 😀 Tahaks loota küll kõige paremat, aga pakun arvama, et poeg läheb isasse.. Sealt midagi head oodata ei ole :D. Kui minusse läheks, siis laps ainult sööks ja magaks. Väiksena olin nii paks oma hea isu tõttu, et jalad olid kergelt O-kujulised. Ema muretses, et jäängi oma kõverate jalgadega, aga õnneks mitte. Väike michelin kasvas välja sellest.

Mrs. Kadriga tutvusin juhatajate koosolekul, kus mu esimene mõte oli, et kas ta on mu kunagise peika õde või mitte.. Esimesel korral ei julgenud küsida 😀 Pärast küsisin ja täpselt nii oligi. Nüüdseks on saanud temast üks minu parimatest sõbrannadest. Eesti on ikka väike, naljakas. Oleme ajas üksteisele toeks olnud, eriti Kadri minule – jaganud lahkelt oma teadmisi kõigest ja kõigist ning toetanud mind minu vaimsetel madalseisudel. Minu armas porgandipea.

Ka Christine on üks väärt leid töömaastikult. Ta on literally meie kõigi emme, kellega ta koos töötas. Vana tassis alati midagi söögipoolist kaasa. Muretses, kas mul ikka kõht täis ja hea olla on. Lisaks andis head nõu, kuidas esimesed kolm kuud okseralli üle elada ja kui paha tuju oli, siis tema suutis mind alati rõõmustada. Lisaks on ta ühe jube armsa tüdruku emme. Sofit igatsen ikka täiega – talle meeldis väga minu juures poes aega veetmas käia.

Sain nüüd vist kõikide kohta midagi öeldud. Minu tüdrukud, kellel on väga eriline koht minu südames. Tean alati, et saan nendele loota nii heas kui ka halvas. Mul on nendega tõsiselt vedanud.. Ma ikka aeg-ajalt mõtlen, et millega olen ma selle hea elu ära teeninud. Mul on maailma parimad sõbrannad ja sõbrad, kõige parem mees maamunal, kes kohtleb mind nagu printsessi. Kõige nunnum koer, hooliv perekond kui ka väga tuusad tulevased ämm ja äi. Teen oma unistuste tööd, kohe, kohe kolime oma unistuste koju… Ootame oma esimest beebit. Mida veel elult tahta?

Aitäh armsad selle ilusa päeva eest. Järgmine postitus on võib-olla juba sünnitusest. Okouu!

Pintslite pesu… no kellel seda vaja on?

By
Liina Kolomainen
-
0

Olen viimasel ajal tähele pannud, et naised ei puhasta oma meigipintsleid, kuigi see on täpselt sama oluline kui igaõhtune näopuhastus või hammaste pesemine.

Võimalik, et selline olukord on tekkinud teadmatusest. Mina näiteks polnud kursiski kunagi, kuidas täpselt pintsleid pesta tuleb ja mis vahenditega. Ma pole suurem asi googeldaja ka, et viitsiksin kõike maailma asju läbi katsetada, mida keegi kuskil soovitanud on.

Pintslitesse ja meigisvammidesse koguneb tohutul hulgal igasugu baktereid, eriti siis, kui neid ära ei puhasta ja pintslid jäävad päevadeks kuhugi vedelema. Suuremat pesu soovitaks teha kord nädalas, aga mida tihendamini, seda parem. Mustad ja mikroobidest pungil pintslid ongi need kurjajuured, mis vistrikke ja nahaärritusi tekitavad. Päris tüütu eks?

Kõige paremini saab meigijääkidest lahti Palmolive’i seebiga.

Tõesti parim asi, millega švamme ja kõike muud jumestusest puhastada. Vend nii muuseas mainis veel, et super seep ka näo pesemiseks. Võtab pindmise rasukihi ära. Muud seebid pole seda tema sõnul suutnud. Kindlasti siinkohal mainiks ära, et peale seebipesu näos, tuleks nägu ära kreemitada, et avanenud poorid uuesti kinni saada. Btw, see seep maksab kopikahinda, ca 50 senti. Igati aus investeering.

Peale Palmolive’iga pesemist soovitan pintsli karvane osa veel palsami sisse kasta, siis jääb pintsel mõnus pehme ka. Palsami ”mõjumist” ei pea ootama, kasta korraks sisse ja pese see maha. Pintslid pane rätikule kuivama. PS! Aseta pintsli pea üle rätiku ääre, seda selleks, et pintsel õhku saaks ja kiiremini ära kuivaks.

Kui sellise pikema protseduuri jaoks aega ei jagu, siis muretse endale 1l Kryolan’i pintslipuhatusvedelik.

Seda saab osta Kaupmehe 12, Kryolan’i esinduspoest. Müüakse ka väiksemas pudelis, aga ilmselgelt on see veidi kallim, kui suurem endale osta. Ma valan lihtsalt väiksemasse konteinerisse, et mugavam kaasas tassida oleks.

Kuna see aurustub ruttu, siis on seda hea kasutada peale igat klienti, et kiirelt pintslid puhtaks saada. Reisidel on see samuti asendamatu abimees, saan kiirelt oma pintslid puhtaks ja bakterivabaks. Ahjaa, igaks juhuks mainin, et meigisvammid tuleb ikka seebiga pesta, neid see puhastusvedelik ei aita.

Olen proovinud ka erinevaid poodides müüdavaid pintslipuhastusvahendeid ja pean kahjuks ütlema, et nad ei tee paraku oma tööd ära. Kryolan’i oma on alati neist peajagu ees. Üks, mis veel enam-vähem asja ette läheb on Jane Iredale Brush Cleaner. Selle tootega olen ka rahul olnud. Olen seda täitsa mitu korda omale soetanud. Halb uudis on see, et tema eest tahetakse päris krõbedat hinda. Kodulehel maksab see 188ml pudel 22 eurot. Võrdluseks mainiks, et Kryolan’i liitrine puhastusvedelik maksab kuni 30 eurot. Ei mäleta enam täpset hinda.

Jaaaaaa… seda jätkub maa ja ilm. Pealegi, puhastusvedelikuga tehakse tavapäraselt naturaalsest karvast pintsleid puhtaks, sünteetilised ikka seebiga. Kuna sünteetilisi pintsleid kasutatakse kreemjate toodete jaoks, siis pole midagi hullu, kui nad natukene märjad on. Niikuinii lähevad niiskeks, kui kreemiseid tooteid(jumestuskreemid, concealerid, vedel ruuž jne) kasutada. Mul on see liitrine pudel olnud ehk pool aastat ja alles on sutsu alla poole. Mainin ära, et ma puhastan pintsleid rohkem ka kui tavakasutaja. =)

Kokkuvõtvalt ütleks, et see pintslite puhastamine on jube tüütu tegevus, aga äärmiselt vajalik! Tahame ju kõik, et meie meigipintslid kaua elus püsiksid ja nägu vistrikuvaba oleks.

Kui on kellegi veel häid pintslipuhastusvahendeid / tooteid soovitada, siis võiks seda infot minuga jagada. Oleksin äärmiselt tänulik.

 

 

Grimmikool – ausalt ja kõigest.

By
Liina Kolomainen
-
0

No tervist. Kõige kiiremad ajad on nüüd möödas ja grimmidiplom taskus! Jee! Leidsin veidi aega, et postitada vahelduseks.

Kirjutan siia kõigest, mis vähegi puudutab Grimmikooli ja minu kogemust sellega seoses. Siinkohal toonitan – see on minu subjektiivne kogemus ja arvamus, aga vähemalt aus. Midagi juurde ei lisa ja ära ei võta.

Kui minul see plaan sinna minna tekkis, siis tegelikkuses ma ei leidnud väga infot Grimmikooli kohta. Kaevasin välja ühe iidamast-aadamast pärit blogipostituse, kus info väärtus oli täpselt 0%. Sisuks oli suvaline loba, kuidas keegi hilines ja ikkagi sisse sai. See selleks.

Kusjuures, ma tahtsin Grimmikooli minna juba eelmine kooliaasta, aga mina nagu ikka, oma tavapärases lambakastmes, ei suutnud välja lugeda, et nädal oled koolis ja nädal oled vaba. Ma lugesin välja, et kool on iga nädal ja no kuidas oleks ma saanud tööl siis käia? Jah, just sellepärast jäi mul minemata. Õnneks minu töökaaslased läksid ja ma ei suutnud oma imestust varjata, kuidas nad veel tööl jõuavad käia. Siis muidugi selguski, et ma natuke tainas olen, mille üle pole vaja üldse imestada. Jäin siis järgmist aastat ootama. Ka siis avaldust sisse andes mõtlesin, kas ma ikka jõuan oma asjadega mäele või mitte. Vestlusele minnes olin sellise suhtumisega, et ikkagi ei lähe sinna, sest töö ootab jne. Sisimas muidugi väga tahtsin ja peale vestlust, kui Janika ütles, et oled oodatud kooli, no siis hõljusid ainult liblikad mu peas. Ema ütles kohe, et siin pole vaja midagi mõeldagi, nüüd tuleb minna, ja rumalad kahtlusemõtted peast visata, kas ma ikka oma asjadega hakkama saan. Kool ja töö ja beebiplaanid. Kartsin väga Andruse reaktsiooni, sest olin ju öeldnud, et lähen niisama vestlusele, kuna sai juba avaldus saadetud. Aga nagu ikka Andrus oma tavapärase muhedusega: ”Kuidagi ikka saame, mine muidugi, kui Sa väga tahad.” No tegelikult tahtsin väga, väga, väga, väga (väga, väga). 😀

Võin käsi südamel öelda, et see oli mu elu parim otsus üldse ja täitsa kurb on, et see läbi on. Õnneks mul juba uued õppimismõtted peas. 😀 Ma lihtsalt ei suuda mitte midagi teha ja niisama olla. Räägin oma tulevikuplaanidest sutsu hiljem.

Oh, Grimmikool… Ma olen juba selle eest tänulik, et sain tutvuda sellise inimesega nagu Janika. Kool on nüüd läbi ja saan kõik oma seest välja rääkida, ilma, et see midagi võiks mõjutada. See inimene õpetas mulle lisaks grimmikunstile ja jumestuskunstile olema kannatlik, oma kärsitust alla suruma.. Lisaks tegi meile kõigile selgeks, et enda eest tuleb seista. Neid asju on lihtsalt nii palju ja need kõik on ülivõrdes. Minule isiklikult sobis veel tema otsekohesus ja konkreetsus. Kui midagi oli valesti, siis ta ütles seda otsekoheselt ja konkreetselt, kuid ei riivanud kellegi tundeid sellega. Sellist oskust pole just kõigile antud. Igatsen juba praegu tema põnevaid grimmilugusid teatrist, reisijutte maalt ja merelt ning palju muud, mis mind selle isiksuse puhul võlus/võlub endiselt.

Rääkides koolist, siis esimene poolaasta oli kõige raskem. Otsustasin oma peas, et kui mul on parasjagu koolinädal, siis ma otse koolist tööle jooksma ei hakka(kool on 9:00-15:15ni). Tahtsin olla 100% koolis ja 100% tööl. See aga omakorda tähendas seda, et mõni nädal olin 5 päeva järjest tööl, mis oli füüsiliselt väga kurnav. Kaksteist tundi ja viis päeva järjest. Aga teate, inimene harjub kõigega. Lõpuks oli nii, et üksikuid päevi oli raskem teha, kui järjest palju tööl olla. Õnneks minu tulemused tööl ei langenud ning seetõttu ma ei pidanud vajalikuks oma süsteemi muuta ka. Ma oleks võinud muidugi koormust vähendada, aga siinkohal mainiks ära, et beebiplaanid olid õhus ja ma ei tahtnud, et mu keskmine langeks. Tööandja oli ka väga toetav ja abivalmis. See andis ka motivatsiooni juurde.

Soovitan oma kogemusest asja tõsiselt võtta ja oma aega panustada sinna 100%, või vähemalt üle 90%. Ma ei tahtnud mitte üht päeva koolist puududa, kuna see, mis seal õpetati oli minu jaoks nii põnev ja vajalik tulevikuks, et puudumine ei tulnud kõne allagi. Käisin küll koolis käimise ajal kolm korda reisil, kuid suutsin need täpselt oma vahenädala sisse paigutada. Kreeta reis langes minu koolinädalale, siis võtsin teise grupiga nädala järgi. On jäänud mainimata, et Grimmikoolis on kaks gruppi – üks mis alustab nädal varem, teine nädal hiljem. Esimeses grupis olles on selge eelis, et kui puudud kuskilt, siis hädaolukorras võid teise grupiga tunde järgi teha. Kuid see ei tohi olla harjumus, et ah, ma täna ei viitsi kooli minna, lähen järgmine nädal teise rühmaga. Rühmad on teadlikult jagatud nii, et inimesed grimmiruumi ära mahuks. Oleks viisakas ka seda jälgida, kus rühmas keegi on.

Õppeaasta jooksul tuleb ka 100 tundi praktikat teha. Kuna mina käisin 2017. aastal täiskohaga tööl ja koolis, siis ei jõudnud ma kahjuks praktikale esimene poolaasta. Kellel on võimalus, hakake koheselt praktikat tegema. Vahet pole, kas teil on ”piisavalt kogemusi” või mitte. Praktika käigus need kogemused ju tulevadki. Egas praktikajuhendajad ainult oskusi ei hinda. Sinnahulka kuuluvad veel mitmed kriteeriumid nagu näiteks täpsus, korrektsus, puhtus, suhtlusoskus, pingetaluvus jne jne.
Ma tegin oma viimast praktikat veel mai lõpuski, kuna eelnevalt mainitud asjade pärast lihtsalt polnud aega. Soovitus: tehke varem ära oma 100 tundi, sest kooli lõppedes on miljon muud asja, millega tegeleda tuleb. Alustades paruka tegemisest(see võttis mul aega 100 tundi, lisaks parukapõhja valmistamine ja muud lisad) kuni karakterite kostüümi õmblemiseni. Need on ajakulukad tööd, planeerige oma aega. Ärge laske kuhjuda asjadel. Kui on vaja kavand teha homseks, tehke see homseks. Ma ärkasin tihtipeale kell kuus-seitse üles ja tegin ikka oma kavandi õigeks päevaks ära. Kavandimapp tuleb kooliaasta lõpuks kokku panna ja selle eest saab igaüks hinde ka. Vaevalt keegi viitsib hakata kavandeid järgi tegema, eriti kui töö on juba tehtud, siis tuleb ju tehtud jumestusest lähtuda. Palju rohkem jamamist, lihtsam kohe õigeks ajaks asjad ära teha.

Kooliajal tuleb teha neli koolieksamit ja ma võin öelda, et need pole lihtsad. Andrus ikka pidevalt imestas, et nii palju õppimist ja toimetamist, ta arvas, et teen pintsliga sips-sips-sips ja vsjo. Tegelikkuses lahatakse üksipulgi ajalugu, erinevaid materjale, tehnikaid.. no kõike, mis võiks kuidagimoodi jumestusega seotud olla. Õppimisharjumus oli ju täitsa kadunud, ülikool sai lõpetatud aastal 2014?. Esimese töö jaoks õppisin kordamisküsimused nagu luuletuse pähe, sest muudmoodi ei jäänud asjad lihtsalt meelde. Terve päev kulus selleks, aga sain oma esimese suurema töövõidu viie näol kätte. Oh, seda rõõmu.

Need neli eksamit valmistavad teid ette suureks lõpueksamiks, seetõttu tasub õppimisega vaeva näha. Võin öelda, et päev enne teooria eksamit, mida oli siis kaks tükki, shoppasime meie Andrusega beebiriideid. Motivatsioon õppimiseks oli lvl 0. Küll ma püüdsin, aga mõte uitas kuhugi täitsa valele rajale jälle ja siis ma otsustasingi, et ma niikuinii ei õpi midagi, siis pole mõtet tühja istuda, teeme omale parem ühe toreda päeva. Ma ei muretsenud ka väga selle eksami pärast, sest ma olin koolieksamiteks väga hästi õppinud(va viimane koolieksam, mille sain kohe karistuseks nelja ka). Sisetunne ütles, et teen ära, aga iseasi, mis hindele. Iseendalegi üllatuseks sain mõlemad tööd täpselt sama palju punkte 86,5 ja kahe töö keskmine oli oma grupist kõige kõrgem. Võite arvata, kui rõõmus ma olin, et eelneval päeval õppimisele aega ei kulutanud. Sain pisipojale hunnik lahedaid asju selle asemel.

Rääkides veel õppeteemadel. Väga vahva oli see, et meil käisid erinevad õppejõud koolis. Näomaalinguid andis näiteks Uula. http://uula.ee/galerii visake pilk peale, see, mida tema teha oskab on ikka täitsa ulme. Näomaalingute tegemine tundub pealt näha jube lihtne tegevus, aga proovige pintsel kätte võtta ja tegema hakata, tutkit. Eriti veel asjaolu, et kui katad näomaaligu jaoks terve näo ja hakkad sinna midagi peale tegema, siis eksimisvõimaluseks ruumi pole. Maha sa midagi võtta ei saa, sest veepõhjaline AQUA tuleb kohe maha näolt. Näomaalingud nõuavad väga head kätt ehk siis tundide viisi harjutamist. Näomaalingu tunnid olid ühed mu lemmikud, sest õppejõud ise oli üdini positiivne ja sellise, kuidas ma siis ütlen.. kiire olemisega. Mul ei tekkinud kordagi sellist tunnet, et olen uimane või väsinud.

Gristina andis meile tunde, mis olid seotud vormide valamisega ja näolisanditega. See värskendas tunduvalt õpinguid, kui aineid annavad erinevad õppejõud. Pealegi, Janika ütles, et valamine ja kipsiga möllamine pole ta meelistegevus, siis milleks ennast vaevata. Gristinale vastupidi meeldib see värk. Win-win kõigile osapooltele. Gristina puhul tooks veel välja, et üks muhedamaid õppejõudusid – vähe on inimesi, kes saavad väga teravast ja sarkastilisest naljast aru. Mul vist polnud üheski tunnis nii palju nalja ja tögamist, kui tema tunnis.

Eraldi käisid veel skuptor skulptuuri ja kunstnik joonistamist õpetamas. Skulptuur polnud päris mulle. 😀 Peksa ja mudi seda savi kärakat, et õige kuju saada. Omast arust oled juba nagu enam-vähem mäel ja siis tegelikkuses on inimese näo proportsioon ikka täiesti põõsas omadega. Ma ei tea, mis valemiga suutis see õppejõud selle suure sahmimise peale nii rahulikuks jääda ja ühte asja sada korda läbi rääkida, et kõik ikka aru saaks. Respekt. Joonistamine oli aga väga lõbus. Kõik pidid ükshaaval modelliks käima. Kes pani paruka pähe, kes tegi midagi muud nõmedat, et pilt vahvam välja näeks. Tore, et sellised tunnid ka õppetöö vahele mahtusid, lisas jumestuse õppimise vahele sõõmu värskust. Alkoholivärvide kuninganna Külliki käis meid ka õpetamas. Kuradi kahju, et nii vähe. Ehk uuel aastal kohtab teda rohkem koolis. Mulle meeldis ta lihtsalt nii väga, et mul jäi temast väheks. Tema õpetamismeetod kuidagi hullult sobis mulle.

Liina tekitas mus algul erinevaid tundeid. Mulle tundus, et ma isiklikult ei meeldi talle, sest ta ütlemised olid kaunis teravad ning isiklikud ja ma vana hellik oskan selliseid asju südamesse võtta. Tegelikkuses aitas just see inimene mind kõige rohkem üldse ja väga pingelisel ajal. Teema selles, et viimasel hetkel muutsin oma lõpukavandi ja kogu jumestuse ära, proovijumestused olid juba tehtud. Seda tänu Liinale, kes oleks justkui mu mõtteid lugenud peale viimast proovijumestust, kus ma olin nagu välja situtud õunamoos oma õnnetu näoga. Sain ju ise ka aru, et see pole minu tavapärane tase ja ma sisimas ei tahtnud sellist jampsi oma lõputööks teha. Nutsin kodus terve ämbritäie, kui ta mulle kirjutas ja kiitis heaks idee muutmise. Aitas mind nõu ja väga heade ideedega, kuidas midagi paremini teha, mis on kasumlikum, mis mitte. Oskan nüüd ripsmetutikuid ÕIGESTI lõigata. Varem ma isegi ei lõiganud neid, väga harva. Väga palju lahedaid nippe sain veel kauba peale, et tulevikus töö tegemine libedamalt sujuks ja mis peamine – ta andis mulle kindlustunde, et ma saan hakkama oma glamuuri tööga. See abi oli/on hindamatu väärtusega minu enda jaoks ja ma olen kirjeldamatult tänulik kõige eest temale.

Siinkohal tervitan Liisut, kes oli nõus ka kooliväliselt kannatlikult minuga istuma, kuniks mina tema näo, soengu ja kostüümiga majandasin. Sõpra tunned hädas, nagu öeldakse.  Ühel armsal kursaõel ju hüppas MASKITÖÖ modell viimasel hetkel ära.. Eksamiks oli keegi teine vaja leida. Mainiks ära, et lisanditöö(nina, laup jne) tehakse vormide näol MODELLI näo järgi. Lisandi tegemine eeldab meeletut eeltööd. Mul oli südamest kahju oma kursaõest ja samas tänasin oma modelle, kes leidsid selle aja, et ma kooli lõpetatud saaks. Mainiks ära, et Kusti kasvatas koopainimese habet kuu aega, lihtsalt selle jaoks, et minu karakter lahedam välja näeks ja Andrus kasvatas kaks kuud juukseid ning oli nõus isegi oma kulme pleegitama. Teeb seest hästi soojaks, et mul sellised sõbrad on, päris ausalt. Hakkasin nüüd pisardama ka siin veel, ekraan virvendab. -.-

Tahaksin veel üht teemat puudutada, mis alles naljakal kombel kooli viimasel päeval välja tuli. Kuna meie grupp oli pigem selline õppija-grupp, mitte nii suur lobiseja-grupp(välja arvatud Gristina tunnid, seal ma lihtsalt ei saanud suud kinni hoida :D), siis meil jäi kursaõdedega palju juttu ajamata. Õnneks oleme seda nüüd peale kooli lõpetamist parandanud, sest mul olid/on jube lahedad kursaõed, va üks. Ma veel mõtlesin, kas see tasub mainimist või mitte, aga ma lihtsalt ei mõista, kuidas mõni inimene saab nii pahatahtlik olla. Nimelt, kursaõed tegid päevajumestust koos. EKSAMITÖÖD. Õppides ise Grimmikoolis sa ju tegelikult tead kriteeriume, et hinnatakse soengut, jumestust ja riietust. A ja B(ei hakka päris nimesid panema, siis kärab A ja B ka). B tegi A-le päeva jumestust. A pani väga ilusa suvise kleidi selga. Teine kursaõde tegi A-le soengu, mida oleks tegelikult pidanud tegema B, hinde ta ju sai soengu eest ja valetas ka veel, et ise koostöös modelliga selle tegi, naljakas. Ta sai oma hinde kätte. Varajasemalt oli kokku lepitud, et B paneb selga musta pintsaku, et viisakam välja näha. Ja tüüp tuleb kohale T-särgis ja mustades retuusides, millega ta kooliajal tundides käis. Mis te arvate palju A kostüümi eest punkte sai? Ümmargune null. Selline pahatahtlik käitumine ajab mul südame pahaks. Mul oli A-st lihtsalt nii faking kahju, et ma oleks tahtnud ise minna lõuga andma, aga ei hakanud oma kõhubeebi pärast Narva kurjust enda seest välja ajama. 😀 Sinnahulka veel sellised stoorid otse targutajate peaministrilt: inimene, kes pole ühtegi last ilmale toonud, tuleb targutama mulle, et päikest ei tohi kõhule võtta. Täiesti loll jutt, tohib, aga vastavate kaitsekreemide ja muude ettevaatusabinõudega. Käisin fotojumestust tegemas ja tema suvatses minu storyt kommenteerida, et miks üks silm on roosa, teine lilla. Ilmselgelt, kui see nii oleks olnud, oleks fotograaf mulle seda öeldnud. Kas see on kadedus? Ma ei tea…  Miks ma seda kõike üldse räägin on see, et päevajumestuse jamaga tuli välja, ET KOGU MEIE rühmal on selliseid samalaadseid olukordi olnud selle ühe inimesega ja mitte ainult üks kord. See on lihtsalt nii absurdne olukord minu jaoks, et inimesed nii käituvad. Eriti veel nendega, keda sa võid oma töös kunagi kohata. Ilmselgelt on need sillad ära põletatud oma kursaõdedega. Karma is a bitch.. Only if you are.

Kokkuvõtvalt ütleks veel, et kui Sa päriselt tahad jumestamisega/grimmiga tegeleda, siis mine Grimmikooli. Ma käisin Glow-s ja panin sinna suure raha magama, aga tegelikkuses ma ei mõistnud kursuse lõppedes jumestuse põhisisu. Kui Sa tahad ennast ise kenasti jumestada, siis võib seal käia, aga professionaalse taseme on mulle andnud ikkagi Grimmikool ja seal õpitu.

Mõned põhitõed: kui Sind on õnnistatud pika ja sirge ninaga, siis sinna ei pea highlight’i toppima NAGU NÜÜD KÕIK seda teevad. Teed ju enda nina visuaalselt VEEL pikemaks. Kui ma ikka pikliku ja kandilise näoga olen, siis ma ei pea ennast kontuurima NAGU NÜÜD KÕIK seda teevad. Ma näiteks kasutan ainult põsepuna, kuna ma niigi kandilisema näoga, kontuurides näeksin välja veel kandilisem. Annan parem ümarust endale põsepunaga. Ja seda HIGHLIGHT’itud põrsanina pole vaja ka kõigile teha, eriti neile, kellel suur nina looduse poolt antud. Ärge vahtige Instagram’ist pilte, pigem õppige ära põhiasjad, mis just TEIE näoga kokku sobivad ja teid kaunistavad. Palju pole vaja, natukene =)

Mainisin eespool oma tulevikuplaanidest. Plaan on minna ennast ka juuksuri poolepealt täiendama. Augustis on sisseastumine, kuid paraku selle pean natukene edasi lükkama, sest hetkeseisuga on pisipoja tähtaeg 16.08 ja ta on lihtsalt esimene poolaasta minust liiga sõltuv. Õnneks on sisseastumised kaks korda aastas. Eks siis vaatab edasi. Sellise pooleaastase pupsikuga saab minu armas kaasa ka väga hästi hakkama, aga eks näis, mis elu meid siin ees ootab. Oleme igatahes väga elevil. Vähemalt mina olen 😉

Ahjaa, kui tahate minu juurde jumestusse tulla, siis võtke aga julgelt ühendust. Koduseks ma jääda ei planeeri, sest nagu Janika ütles:”Tüdrukud, ärge pintslit käest ära pange! Kuu aega ja kõik on puha meelest läinud”. Püüan tema soovitust vähemal või rohkemal määral jälgida. Pigem ikka rohkemal, nii palju kui selleks võimalust avaneb. Kas või kuhugi vahvale praktikale kursaõdedega.

Grimmikooli kohta saab veel infot:

http://grimmikool.ee/est/esileht

või Facebook’ist, kus on ka eelnevate aastate tööd ülespildistatud. Soovitan vaadata!

https://www.facebook.com/Grimmikool-123760874355720/

AHJAAAAAAAAAAA….. Ja lahtiste uste päev on juba 04.07.2018!

 

Olge musid ja hoidkem ikka üksteist. Pahatahtlikkus ei vii elus mitte kuhugi.

1...8910...12Page 9 of 12

Latest Posts

Popular Categories

Ilm

Follow us on Instagram @pintslikurat

EDITOR PICKS

POPULAR POSTS

POPULAR CATEGORY

© Liina Meow. Kõik autoriõigused on kaitstud.