Kes see Sinu arvamust küsis?
Vahepeal ma mõtlen, et mis inimestel küll viga on, päris ausalt.
Jõudsin töölt koju ja avastasin, et sai ja muud tegelased on külmkapist otsa saanud. Kuna Poisiga oli vaja niikuinii jalutama minna, siis võtsin tema ka muidugi kaasa.
Ei jõudnud väga kaugele kodunt minna, kui Koidu tänaval mingi purjakil vanapapi ukse ees suitsu tegi. Hõikas kohe:”Kuule oota, vaatame, mis Su koer teeb.” Vanamees tuli lähemale ja Poiss tuli aina enam minu juurde peitu ja oli selline kahtlustav. Tüüp muidugi:”Einoh, ütlesin ju, et koer tunneb huvi minu vastu.” Tundis ta jee! Poiss sai kohe aru, et meie ees on kahtlane inimene.
Ja siis hakkab:”Kuidas Teil koeral pruutidega on, ega te mune maha ei taha võtta? See on ju looma piinamine! Ta tahab ka ju emase lõhna nuusutada nagu meie isased, tahame naistega seda värki teha.” Ma juba mõtlesin, et miks alati mina selliste imelike inimeste otsa satun. Uus-Maailm on nagu Majaka rajoon, kus ülikooli esimesel aastal elasin, ainult selle vahega, et joodikud on eestlased, Majakas on joodikud vene rahvusest. Okei, tegelikult on Uus-Maailm väga tore koht elamiseks, lihtsalt õhtuti võib siin väga imelikke inimesi näha.
Ma omalt poolt rääkisin, et päris nii ikka ei ole. Mida varem looma kastreerid/steriliseerid, seda suurem on soovitud tulemus. Näiteks selgus see, et minu kutsu on allergiline ja lisaks võib tal olla ka üks väga raske nahahaigus, mis on kaasasündinud ning sellest lähtuvalt võib temast saada loomakliiniku püsiklient. Võin öelda, et see raha, mis me juba igasugu uuringute ja ravi alla matnud oleme, ei ole väike. No miks ma peaks laskma oma koera kellegagi paaritada laskma, kui äkki juhtub, et ka tema järeltulijatel on bakter vms olemas, pole ju mõtet.
Vana muudkui jaurab edasi, et see on ikka loomade piinamine ja täesti mõeldamatu. Mis õigusega võtavad inimesed loomadel munad maha või steriliseerivad emaseid? Kõige hämmastavam selle jutu juures on see, et sellel mehel pole omal kunagi looma olnud! Tundsin, kuidas mu iga keha rakk hakkas vihast paisuma. Mingi tossunäost vanamees tuleb mulle õpetama, kuidas mina peaksin oma lemmiklooma kasvatama. Tüüp, kellel pole koertega kogemustki!
Küsisin temalt otse, et kas ta üldse teab, mis maailmas toimub? Kui palju on erinevaid koeravabrikuid. Steriliseerimine/kastreerimine hoiaks kõik selle jama ära, vähemalt veidikenegi. Jah, kogu seda olukorda pole võimalik lahendada, sest seniks kuni on liikvel rahamaiad loomavihkajaid, on ka koeravabrikud olemas. See mühkam jäi mind lolli näoga passima ja popsutas oma piipu edasi. Ütlesin talle nägemist ja ohjummel! Hallipäine vanamees karjatas:”Kas Sa näed nüüd, mida ma räägin!(kaks yorkie’it klähvisid Poisi peale kuskilt kaugemalt). See on see, millest ma siin kõnelesin! Mis munade maha võtmisest me räägime, neil on ka vajadused!”
Tänks, vanamees, kes Sa Koidu tänaval suitsu tegid ja püüdsid endast äärmiselt targa ja intelligentse inimese muljet jätta, rikkusid mu mõnusa jalutuskäigu minu kalli lemmikloomaga ära. Saa välja oma iginenud arvamustest! See on kogu inimkonnale hädavajalik!
Seniks aga.. Poiss tervitab!(PS! Olen loobunud tema kõrvade patsi panemisest. Ta kisub need ära ja.. noh.. las ta siis kuulab, kui talle see rohkem meeltmööda on.
Never too much ink… or?
Tätoveerimine – Miks? Kus? Kui palju?
Millal on see õige aeg endale tätoveeringut teha?
Räägin ära oma stoori. Mul on endal neli tätoveeringut ja viies küpseb. Hetkel veel ei julge minna, sest selja ülaosa tegemine on nii kuradi valus, et… pean veidi julgust koguma.
Igatahes.. Mul on küsimus selle kohta – millal Teie endale tätoveeringud tegite ja kuidas üldse vanemad sellele reageerisid? Tänan ema ja isa selle eest, eeskätt ema, kes mu pubekaea tätoveerimisisud oma karmi sõnaga ära kaotas. Tegelikult ära ei kaotanud, aga sellest keelust ma üle ei astunud. Ema korrutas alati:”Kui kaheksateist saad, siis võid teha endaga, mida tahad”. No ja mis te arvate – kaks päeva peale 18 saamist läksin tätoveerija juurde ja lasin endale mingi hiinajama kaelale tätoveerida. Lihtsalt selle jaoks, et mul oleks tätoveering olemas. Suutsin seda ka pool aastat ema eest varjata. Jäin juukseid värvides vahele – emps tuli vaatama, kuidas värv peale on jäänud. Korraga karjatab:”Mis kuradi si*anikerdis see siin on?” Ma sain muidugi vastu öelda:”Sa ju ise ütlesid, et kui ma kaheksateist saan, siis võin neid nii palju teha, kui ise tahan(sinna kuulus ka augustamine)”. Aga loomulikult see vastus ei rahuldanud mu ema ja me ei rääkinud kena 5 päeva vist.
Mingi kaks aastat hiljem tegin omale järgmise – selja ülemisse ossa kirja ”If you don’t live for something.. you will die for nothing”. Elasin siis Narva-Jõesuus, vanematega ..vist?! Ja jäin veel haledamalt sellega vahele. Tol ajal olid mul pikad juuksed ja ma sirgendasin neid, kui ema sisse astus ning midagi küsida soovis. Mul olid käed tagapool ja siis tekkis kampsunile selline kolmnurk, kust oli kirja näha. Järgnes see, et ema ei suhelnud minuga kaks nädalat. Ma olin ikka päris vihane, et mis kurat, ma olen juba 20-aastane ja pean sellist asja varjama nagu mingi väike laps, kes lillepoti kuskilt maha ajas. Praegu aga mõtlen, et kui ma ikka vanemate rahakoti peal olen, siis on neil täielik õigus vihastada ja pahameelt avaldada selles osas. Muidugi minu vanemad olid liiga äärmuslikud.. ”Sa näed välja nagu vabakäigu vang!!! Miks Sa tahad näha välja nagu vang, Liina?… miks????” Ma mõistan seda, et olid ajad, kus tätoveerimine oli vangidele mõeldud ja see oli tabu, aga ajad on edasi läinud ja ajaga tuleks kaasas käia. Minust paraku ei saanud kunstripsmete ja suurte kunsttissidega tibi, mida aeg ajalt taheti minust teha. ”Liina, miks Sa pead nii poisilik olema kogu aeg, mõnda kleiti ei taha omale osta?” Vahepeal oli nii (väike põige sinna aega, kui olin 15), et mul olid riidekapis ainult mustad riided, siis ema ütles, et ei anna raha ega osta mulle ühtegi eset, mis on musta värvi.. ja guess what, tänu emale avastasin enda jaoks värvid. Emps oli rahul ja mina ka.
Ülikooli esimesel aastal tegin omale alaseljale lipsukese. Kui kõik räägivad sellest, et tätoveeringul peaks olema mingi mõte, siis mina sellega ei nõustu. Mul on tähendustega tätoveeringuid küll, aga mitte kõik. See tätoveering tuli nii spontaanselt kui vähegi võimalik. Sõitsin Narva, uurisin semult, kas tal vaba aega on ja läksin. Otsisin samal ajal netist ühe ilusa lipsu pildi ja läkski tegemiseks. Ei kahetse. Seda nägid vanemad mingi 2 aastat hiljem. Olin siis juba Andrusega koos. Nüüd juba lihtsalt muheleti ja küsiti, kas see lõpuks viimane on. 😀
Vahepeal lasin oma hiinajura üle teha. Mitte midagi erilist – must kass, mis iseloomustab mind kõige paremini.
Hetke viimane on minu ülaselja uuendus. Lasin sinna vesivärvi stiilis roosid juurde teha, kuna see kiri oli nii äbarik seal üksinda. Tulemus on väga ilus ja naiselik.
Järgmine plaan on teha omale hunt alaselja juurde, kus lipsukene asub. Lips jääks hundile kaela ümber. Kogu kupatus tuleks samamoodi vesivärvi stiilis. Aga eks näis, hetkel sain mingiks ajaks oma tätoveerimisisud rahuldatud. 
Ma ei saa aru inimestest, kes ütlevad, et tätoveerimine pole valus. See ülaselja uuendus oli viis tundi sellist piina, mida ei tahaks oma vaenlasele ka. Selline tunne nagu konte saetakse peenikese noaga. Püüad lõdvestuda seal pingil kuidagi, aga no pole võimalik. Loed minuteid, millal see üritus juba läbi saab.
Ups, unustasin, et mul on ka jala peal tätoveering. Tegime Andrusega ühesugused tätoveeringud. Paljud uurinud, et mis siis saab, kui lahku lähme? No midagi ei saa, ilus tätoveering ju. Kõnnin sellega sama targalt edasi, vedades endaga kaasas ilusaid mälestusi meist. See oli lihtsalt nendele, kes ei mõista, miks tehakse couple tattoo‘sid. Ise tean muidugi, et me ikka elu lõpuni rõõmsalt koos eksole. 
Paljud on küsinud, mida see puu Teil seal tähendama ka peaks – puu üldjoontes tähendab pikka ja kestvat, midagi tugevat ja elujõulist. Kompassi pani juurde meile tätoveerija, kes ütles, et see näitab meie suhtele õiget suunda. Mulle see idee meeldis.
Siin on väike valuskeem, kui kardad valu nagu tuld, aga tätoveeringut tahad omale teha. Mina muidugi soovitaksin alati teha sinna, kuhu oled oma peas mõelnud teha. Vahet pole, kas tegu on valusa kohaga või mitte. Tätoveering jääb Sulle terveks eluks ja see on seda valu väärt. 
Omalt poolt ütleks seda, et kui Sul juba tätoveerimisidee peas mõlgub, siis võta kätte ja tee ära. Muidu istud kuni vanaks saamiseni ja mõtled, et oleks ikka võinud teha. Paljud ütlevad, et ma olen kole kortsus vanamutt oma tätoveeringutega, kui vanaks saan ja pole vaja teha neid. No sorri, kõik vanainimesed on koledad ja kortsus ka tätoveeringuteta. Pole nagu vahet väga, lisaks mul mees olemas, kes on samamoodi tindiga üle valatud, siis olemegi paras paar kahekesi – saame oma kortsus tätoveeringuid vahtida telekavaatamise vahepeale.
Kui juba tegemiseks läheb, võta aega ja leia omale just Sinu maitsega kattuv tindikunstnik. Näiteks Andrusel on üks tätoveerija, mul on teine, sest mulle meeldib naiselikum stiil rohkem. Kust neid leida? Hea on küsida nende inimeste käest, kelle tätoveeringud Sulle meeldivad. Enamus inimesi leiab omale kunstniku justnimelt oma semudelt, kes soovitavad. Loomulikult ka Facebook, millest me üle ega ümber ei saa. Paljudel polegi oma kodulehte, majandavadki ainult läbi sotsiaalmeedia kanalite.
Hoiatus! Tavaliselt juhtub see, et kui ühe teed, siis teed teise… kolmanda. 😀 Minu ülempiir pole veel kätte jõudnud näiteks.. aga mida rohkem, seda seksikam for sure. *winks*
Mis toimub?
Tore, et on kevad saabunud, kuid…
Neli äärmiselt andekat ja ühiskonnale vajalikku inimest on meie seast lahkunud.
Esmalt Lembitu Kuuse, siis Kalju Komissarov, kohe järgi Tõnu Mikiver, ja nüüd veel Lembit Ulfsak.
Minu meelest on need neli inimest täiesti asendamatud ja ma tunnen nende inimeste lähedastele sügavalt kaasa.
Kõik need spordiülekanded, mis nüüd kuidagi teistmoodi kõlama hakkavad… kurb.
Pole olemas inimest, kes poleks vaadanud ”Kodus ja võõrsil” seebikat.
Lembit Ulfsak sai minu vaieldamatuks lemmikuks siis, kui ta oma pojaga ”Röövlirahnu Martinis” kahte lolli mängisid. Mul oli selle filmi VHS kassett ja sain seda alati tagasi kerida, kui Juku ja Ruudi pildile tulid. Oeh, nüüd tuligi isu seda filmi vaadata!
Kalju Komissarov oli meie peretuttav. Kalju käis oma perega suviti meie juures Jõesuus puhkamas. Tema oli see inimene, kes ütles, et ma peaks teatrikunsti õppima minema ja rõhus alati sellele, et sihikindlus viib võidule. On ju nii palju näited(nt Elmo Nüganen, Indrek Ojari), kus näitlejad pole kohe EMTA’sse/TÕ VKA’sse sisse saanud, kuid kolmandal-neljandal korral neil see siiski õnnestub ja nendest saavad väga head näitlejad. Kahjuks/õnneks on minu elu siiski mind teist rada pidi viinud.
Kalju oli äärmiselt karismaatiline inimene ja lisaks mainiksin ka ära, et ta oli väga, väga hea isa. See on omamoodi kummaline, aga kõikide teatriinimeste lapsed on teistsugused ja seda kõige paremas mõttes. Vahemärkuseks tooksin Evelin Võigemasti tütre saatest ”Suure tähe väike täht”. Aga see selleks..
Igatahes..jätkan..
Liisa oli vaevalt nelja aastane, tuli meile külla, ja selline armas väike tüdruk ütleb:”Kuulge, ma tulin Teile külla, andke mulle teada, kui ma Teid segama hakkan, lähen siis koju tagasi, aga praegu mängiks ma hea meelega siin!” Ma ei unusta seda kunagi. Liisa oli nii väike, aga temast lausa õhkus(õhkub kindlasti endiselt) sellist loomulikku intelligentsi, mis talle emapiimaga kaasa anti. Kalju kaks tütart teevad veel suuri tegusid siin Eestimaa maapinnal. Soovin neile jõudu, jaksu ja sihikindlust – seda sama, mida Kaljugi alati rõhutas.
Kui palju Teie üldse Eesti kultuuri elust-olust huvitute ning kaasa elate?
No tervist.
Tere kõigile!
Otsustasin blogi pidama hakata. Tegelikkuses oli see soov juba ammu kuskil olemas, aga lehte polnud korralikku. Nüüd on!
Vaikselt juba nokitsen oma blogi kallal, aga natukene võtab süsteemis kohanemine siiski aega, seega vabandan, kui mingid imelikud asjad mu lehel on.
Siit blogist leiab põhiliselt jutte jumestamisest, fotograafiast ja teemadest, mis mind paeluvad ning parasjagu aktuaalsed on. Loomulikult käib sinna ka minu isiklik elu.
