test
Home Blog Page 11

Siseturism – mida siis Narvas toredat teha saab?

4

Käisin nädalavahetusel naistega Ida-Virumaal. Algselt oli plaan õega kahekesi minna, aga kaks neidu liitusid ka veel meiega. Thank God, et nii läks – meil oli üüüüberlahe reis.

Olete varem Narvas käinud? Ei? Kui ei ole, siis see postitus on just Teile!

Narva Jõepromenaad on 967 m pikkune ala, mis on idast piiratud Narva jõega, läänest bastionimüüride ja Hermanni kindlusega, põhjast Narva Sadamaga ja lõunast Joaoru rekreatsioonialaga. Promenaad on väga-väga ilusaks tehtud vahepeal, kui mina olen rõõmsalt Tallinnas elanud. Juurde on ehitatud Rootsi terrass, mis on puhkeala kogu perele ning eeskätt lastele – nemad saavad lõvide otsas turnida. Eriti Putini näoga lõvi otsas, haa-haa.

See konkreetne isend, mille peal mina istun, on siiski emane. Putinit ei hakanud traumatiseerima. Kes tahab, saab googeldada ja üles otsida selle isase lõvi.

Lisaks on promedaadil siuke vahva kihvt koht nagu Päikeseplats, kus on purskkaev, väike bassein laste jaoks ning üks suvekohvik. Ei saa ka sõnakest poetama jätta, et üle jõe paistab juba Venemaa kallas..

Varem polnud jõe ääres mitte ühtegi istumiskohta. Nüüd on! Saab kenasti pirukaid vitsutada ja niisama oleskleda. Leidsin ka Internetist sellise ütlemise istumiskohtadega seoses:”Kui varem oli kaldapealne lihtsalt läbijalutamise koht, siis nüüd on põhjust sinna ka mõneks ajaks pidama jääda, kas või viina võtta või heita igatsev pilk Venemaa poole.”

Liikudes edasi.. Narva linnusest avanevad väga võimsad vaated nii Venemaal olevale linnusele kui ka meie enda omale. Lisaks on linnuse sisse tehtud muuseum, mida saab väikese raha eest kaema minna.

Algaval suvehooajal tegutseb linnuse põhjahoovis käsitööliste ajalookeskus Põhjaõu, kus on lisaks neljale ajaloolisele käsitöökojale ka apteek. Apteegist saab kõiksugu kraami, mida ka 17-ndal sajandil apteekidest leida võis. Seal isegi on sepikoda olemas, kus Sulle kohapeal midagi valmistatakse, arvestades Sinu soove muidugi. Käsitöö tädikeste käest saad soetada omale mõne ilusa käsitööeseme.

Rootsi Lõvi on mälestusmärk, mis tähistas Karl XII edu Narva all aastal 1700, mil Põhjasõja käigus purustati Narvat piiranud Vene vägi. Ka sealt avaneb imeilus vaatepilt Narva ja Ivangorodi linnuste kompleksile. Rootsi lõvi juurde on nüüd hiljuti ehitatud ka selline mõnus puidust ehitis(ei tea, kuidas seda nimetada), kus saab kaunist loodust vahtida ja niisama jalutada. Sealsamas on ka kohvik ning treeningsaal, kuhu võib sportima minna. Väga lahedaks on seal asjad tehtud, päriselt.

Korrastama on ka hakatud Narva raekoja naaberehitisi. ”Minu ajal” ei olnud seal peale selle üksiku barokkstiilis raekoja hoone mitte midagi, sest börsihoone, linnaapteek ja jõukate Rootsi linnakodanike elumajad hävinesid II maailmasõjas. Tulevikus on linnal plaanis teha Narva raekoda avatuks ühtlasi ka turistidele. Hetkel veel seda külastada ei saa.

Nüüdseks on raekoja hoonel stiilne naaber – Narva Ülikooli Tartu Kolledž. See äge hoone on minu meelest arhitektuuriliselt äärmiselt hästi kokku klopsitud ja näeb tõesti esmaklassiline välja. Ei saa ka mainimata jätta, et kolledži sees on üks imearmas kohvik nimega ”Muna”, kuhu mina soovitaksin minna, sest seal saab ülihead kohvi! Sedasi ütles üks pealinna preili, kes meiega kaasas oli, et nii hääd kohvi pole ta veel kusagil saanud. Maitse oli kergelt pähkline – viis keele alla. Lisaks meeldis mulle kohviku disain ja hubane atmosfäär. Jäi meelde sihukene asi – kui tavaliselt on kohvikutes võikude nimed pigem tavalised(rännumees munaga jne), siis seal oli kirjalahedus palju huvitavam ja kutsus kohe midagi proovima. Ahjaa, olete varem kiluvõileivatorti söönud? Sealt kohvikust saab!

Õhtul sööma ja niisama tsillima soovitan minna ‘‘Moderni”. Mõnus hipstapleiss, mis asub kortermaja keldrikorrusel. Modernis võib ka eestlasi kohata! Paraku sellel korral ei trehvanud, aga aeg ajalt ikka näkkab. ”Modernis” tehakse head pastat ja… need küüslauguleivad krevetikastmega…. parim snäkk!

Kui aga õues juba soojem, siis saab sammud seada narvakate lemmikkoha ”Ro-Ro”(Jõeäärne hipiklubi/kohvik/pubi) poole. Talvisel ajal toimub tegevus sees, suvel on tegutseb ka välikohvik, kus toimuvad igasugu üritused ja kontserdid. Kui kunagi 15-16 olin, siis sai ikka kella viie hommikuni pidutsetud ja pärast autostopiga tõusva päikese saatel koju hääletatud (sorri, emme, olin paha laps ja luiskasin veidi, kus ma parasjagu olin).

Rääkides klubidest – neid on Narvas kaks: ”Lux” ja ”Geneva”. ”Lux” on selline vahva klubi, kus naljalt ilma kakluseta õhtu ei lõppe. True story. Kui tahate ühte õiget russian fight’i näha, siis andke kuuma. Ma olen ”Lux’is” isegi naisi kaklemas näinud ja see vaatepilt oli kaunis ebamaine. Igale maitsele midagi. Teine klubi ”Geneva” on vähe soliidsem, kuigi 5 aastat tagasi oli Genfis rohkem rahvast ning parem muusika. Nüüd kohtab seal ka kaklusi. Tüdrukud, kes polnud varem Narvas käinud, sattusid seda see nädalavahetus ka nägema. Üleni verine palja ülakehaga tüüp. Jackpot. Aga pole midagi, ikka juhtub. Kõik klubid lähevad vaikselt pankrotti ja pidude kvaliteet langeb. Just pandi ju Tartu suurim klubi ”Atlantis” kinni.

Narva ”Geneva” klubi klientuur on nüüd edasi liikunud sellisesse kohta nagu ”Avenue”. Päevasel ajal on tegu restoraniga, nädalavahtusel aga klubitaoline tegelane. Vähe viisakam koht, kus inimestega juttu ajada ja ka tantsu vihtuda.

Kindel vaatamisväärsus, mida tuleks külastada on Narva elektrijaamade lähedal asuv kirjeldamatult ilus sinine laguun. See on nagu kuskilt välismaa eksootilisest kohast, hele-hele sinise veega. Ujuda seal muidugi ei saa, aga ilusaid pilte küll. Isegi üks kohalik küsis, et kus kohas see nüüd täpselt asubki. Siit leiate selle settebasseini täpse koha:

https://www.google.ee/maps/place/Eesti+SEJ+settebassein,+40107+Ida-Viru+maakond/@59.3031617,27.9610756,10z/data=!4m2!3m1!1s0x469445b6dc923d11:0x1785eb55af6ac463?hl=et-EE

Kui puhkuse ajal rohkem aega on, siis tuleks ära käia ka Narva-Jõesuus. Minu imearmas kodulinn, kus sai 19 pikka aastat elatud. Narva-Jõesuuga on selline tore lugu, et inimesed, kes sinna korra satuvad, tahavad millegipärast tagasi minna. 12km puhast ja mõnusat liivaranda. Suvitamiseks vaieldamatult parim koht. Ei ole nagu Pärnu(see ei ole kuidagi halvustavalt mõeldud, mulle muidu väga meeldib Pärnu linn) rannas, kus pepud ja pead koos, nii et isegi hingata pole midagi. Jõesuu rannas jätkub ruumi kõigile.

Randa mändide vahele on ehitatud laudtee, kus saab jalutada ja pilgu merele heita. Kui varem oli see, et tossud said liiva täis, vahet pole, kui hästi ja korralikult kõndida ka ei püüdnud, siis nüüd, tänu ehitatud promenaadile, seda enam ei juhtu.

Sinna on rajatud ka mitmeid terrasse, kus suviti käib tsill ja grill. Tol ajal, kui mina Jõesuus elasin, siis sellist luksust mul polnud, et saab täitsa mere ääres kuskil hubases kohas istuda. Me pidime istuma rohukõrte vahel või tekki kaasas vedama, et liivale see laotada, mis oli kaunis tüütu.

Siinkohal tooksin välja ühe äärmiselt hubase kohakese ”Albatross”. Asub see kohe promenaadil, mändide vahel, ”Meresuu” hotelli lähedal, paremat kätt. Sealt saab isetehtud koogikeste ja pagaritoodetega veidi kõhtu täita ning energiat koguda. Pealekauba toetad veel väikeettevõtlust, kui sealt miskit ostad.

Narva-Jõesuus on ka kaks väga ilusat parki – Hele ja Tume park. Üks on Tume seetõttu, et seal on palju puid kasvamas ja väga valgus läbi ei kuma, Heledas pargis seevastu on valgust hulga rohkem ja ka imekaunis tiik, mille ääres saab näljaseid parte toita. Lisaks on Heledas pargis paviljon, mis on hea näide 19. sajandi puitpitsarhitektuurist. Kohalikud kutsuvad seda paviljoni ”Besedkaks”. Heledas pargis korraldatakse küünlavalgusõhtuid ning igasugu erinevaid kontserte – mõnus ühesõnaga.

Suvel on Jõesuus korralik möll ja mäsu, aga kui soovid veidi vaiksemal ajal Jõesuut külastada, siis talvine aeg on selleks ideaalne. See vaikus ja rahu, mis seal talvekuudel on, on hetkel isegi veidi hirmutav. Sellegipoolest nii hea koht, kus mõtted selgeks mõelda ning patareisid laadida. Me olime näiteks ainuke eramaja mere ääres, kus elasime 24/7 sees. Ülejäänud majad olid Peterburi rikkurite poolt ostetud ”suvilad” ja nemad paraku talvel kohapeal ei viibi.

Kus majutada end Narva-Jõesuus? Kõige parem koht on selleks mõistagi uus ”Noorus SPA Hotel”, kus on minu ja paljude minu semude arvates parim SPA Eestis, aga eks kõik uued asjad on ilusad ja uhked ja meelepärased ja…

Saab muidugi ka Narva linna hotellidesse ennast sisse seada, ma lihtsalt pole kursis, mis on hea, mis mitte. Enamus siiski läheb Jõesuu puhkama ja lihtsalt külastatakse Narvat puhkuse käigus(Narva ainult 14km). Kui autot pole, siis bussid ja marsakad liiguvad ka Narva ja Narva-Jõesuu vahet.

Jõesuust Narva sõites jääb tee peale ”Tank T-34”, see monument meenutab II Maailmasõja lahinguid, märkides nõukogude vägede läbimurdekohta. Muideks, see tank on ainuke taoline käesoleva ajani eksponeeritav mälestusmärk Eestis. Ma ei saa ka ütlemata jätta, et ta on ainukene sõjaline abimees, mis on suunatud tulistama Eesti poole, mitte vastupidi. Kunagi, kui ma veel väike olin, sai seal tangis ka sees käia ja näha, kuidas inimesed seal toimetasid. Nüüd on see kahjuks kinni. Külajutud räägivad, et joodikutele ja muidu kahtlastele meeldis sinna sisse ekskrementi väljastamas käia ning see suleti. Vot selline stoori siis.

Siinkohal ma lõpetakski, ei oska rohkem midagi tarka kosta. Kahtlemata on Narvas külastamisväärt kohti veel, lihtsalt mul ei tule praegu rohkem meelde. #narvatasubtulla

 

 

Kellel siis ikkagi õigus on?

0

Vahepeal on toimunud üks suur politsei ja mootorratta tagaajamine, mis on tekitanud väga suurt poleemikat eesti meediakanalites.

Kellel siis õigus on? Kes käitus õigesti ja kes mitte? Mida teie arvate?

Esmalt tooksin välja selle, mida ka Mihkel Raud oma saates ”Kolmeraudne” mainis: ”Potensiaalne oht, on ka oht.” Mina olen sellega täiesti nõus. Näiteks oleksin jalutanud samal ajal oma koerakesega väljas. Lihtsalt oleksin olnud valel ajal vales kohas ja tagajärjed oleksid olnud väga kurvad. Neid näiteid on eesti liiklusest päris palju võtta. Või mis? Tsiklimees ju sõitis mingi hetke tagaajamisest vastassuunavööndis.

Sellel noormehel polnud kehtivat juhiluba. Kuidas ta oma targa peaga üldse sellise otsuseni jõudis, et üldse mootorratta rooli istuda? Mille jaoks on tehtud reeglid liikluse jaoks, kui nende peale lihtsalt sülitatakse ja neid eiratakse? See, et inimene oskab sõita mootorrattaga, ei tähenda kohe seda, et inimene ka liikluses õigesti toimetada oskab.

Videos, mis terve meedia kihama pani, karjus tsikli seljas olnud naisterahvas korrakaitsjatele, et nemad on mõrvarid ja nad oleksid võinud politsei pärast surma saada. Rumal jutt suhu tagasi! Kui tema kallis noormees oleks koheselt peatumismärguannet kuulda võtnud, oleks selline rammimine ära jäänud. Liiklusohtliku olukorra tekitas siin siiski mootorratta juht, mitte keegi teine. Milleks karjuda selliseid sõnu: ”You are a murderer…”, kuigi tegelikult võib öelda, et need kaks inimest ei hoolinud oma eludest, kui sellisel kiirusel politseiautode eest ära kihutati. Miks peab keegi teine kellegi elu pärast muretsema, kui inimesel endal on oma elust ükskõik, tekib mul küsimus..?

Mõistan, et rammimise olukord oli ohtlik, aga sellisel tagaajamisel polegi olemas head varianti, kuidas asja lahendada. On olemas halbadest variantidest kõige vähem halb ja seda tuleb ka rakendada. Hetkel usun, et politsei hindas antud liiklusohtlikku olukorda õigesti ning võttis kiirelt vastu otsuse, et tuleb seekord nii teha. Tagajärjed oleksid võinud olla kordades hullemad, kui oleks süütuid jalakäijaid või muid kaasliiklejaid sinna kaasatud mootorratta juhi mõtlematusest.

Neiu tsikli seljast pahandas, et autodest oli nende ette müür tehtud, selleks et neid takistada. Mis asja nagu? Nii tehaksegi müüri ju! Sa näed, et ees on tee kinni ja sa võtad hoo maha, kui ei taha just vastu müüri sõita. Võin öelda, et ei ole ka korrakaitsjad müüri tegemise üle õnnelikud – tavaliselt saavad sõidukid kannatada ja võivad saada ka korrakaitsjad ise. Kui mul isa veel politseis töötas, siis sai ikka päris jubedaid jutte kuuldud, mida kõik inimesed teevad, et neid kätte ei saadaks. Võin öelda, et vähe on juhtumeid, kus kihutajat kätte ei saada. Lihtsalt ühel või teisel juhul on kahjud väiksemad või suuremad.

Toon näite. Õige mitu aastat tagasi kihutas Sillamäel üks BMW patrullauto eest minema. Tehti ka politseiautodest müür, et seda autot takistada ja anda selge märguanne, et aeg on peatuda. Eeldame seda, et auto võtab hoo maha, kui teel on takistus, eks? See auto aga sõitis suurel kiirusel kahe politseiauto vahele, mille tagajärjel toimus kokkupõrge. Suure põntsu tõttu lendas operatiivsõiduki pamper eest ära ja nii õnnetult, et korrakaitsja sai sellega pihta. Kui ma nüüd õigesti mäletan(võib-olla oli mingi muu luu, aga väga oluline luu, mitte selline kergem luumurd), siis politseiniku puusaluu läks katki = päris pikaks ajaks haiguslehel. Lisaks sai veel teinegi korrakaitsja viga. Kõige ”toredam” selle loo juures oli see, et see poolearuline BMW juht ei saanud isegi kriimustust omale!  Selle näite põhjal võib öelda, et oleks vaid see auto peatumismärguandele seisma jäänud, oleksid sellised kohutavad asjad ära jäänud.

Tean, et minu postitus on tugevalt ühepoolne, kuid sellegipoolest tahan siia lõppu öelda seda, et me kõik teeme erinevates eluvaldkondades vigu, nii suuremaid kui ka väikseimaid. Mõistan seda, et noormehel lõi adrenaliin pähe ja kuna otsutamiseks ei olnud palju aega, tegi ta kahjuks vale otsuse, mida ta hetkel ka kahetseb. Vähemalt ”Kuuuuriija” saates oli tal tekkinud olukorra pärast piinlik. Keegi kõrvalistest isikutest viga ei saanud ning ka asjaosaliste vigastused ei ole teab mis suured. Seepärast arvan mina, et tuleb anda teine võimalus ja andeks anda neile ning altkulmu vaatamine koheselt ära unustada. Olen ka mina kiiruse ületamise eest trahvi saanud, muidugi mitte nii äärmuslikul viisil, aga siiski – olen rikkunud korda ja piirkiirusest kiiremini sõitnud. Oluline on lihtsalt see, et sellist asja rohkem ei juhtuks. Usun ka, et ei juhtu, sest asjaosalised ise on ju samamoodi sellest juhtumist šokeeritud.

Seniks aga..  hoidkem iseennast ja teisi kaasliiklejaid! Elu on liiga ilus, et seda mõtlematute asjadega ära rikkuda.

Kas minna või mitte?

0

Tulin paar päeva tagasi Hispaania reisilt. Võin julgelt väita, et see reis on vaieldamatult minu lemmik so far. Miks?

Esmalt muidugi see, et tegu on äärmiselt ilusa riigiga. Nii Barcelona kui ka Madrid on väga puhtad ja hoolitsetud linnad. Kui sügisel Tais käisime, oli pettumus ja kultuurišokk suur. Arvasime, et meid ootab ees mõnus puhkus imeilusas kuurortlinnas. Tegelikkuses olid tänavad räpased, värske õhk puudus ja väga jube hais oli linnas. Ei saa ka mainimata jätta, et need tänaval rahanäljas prostituudid olid ka suureks ehmatuseks. Tõsine pettumus. Õnneks hea seltskond veidi leevendas seda esmast ehmatust ja teisel nädalal sai selle haisu ja mustusega enam-vähem lepitud.

Hispaania seevastu võlus mind, nagu ma juba ka eelnevat mainisin, oma ilusate linnavaadete ja puhtusega hinge põhjani. Mida me seal õigupoolest tegime?

Reis Hispaaniasse algas tegelikult sellest, et mul oli Andrusele sünnipäevaks midagi kinkida vaja. Iga aastane nuhtlus – teate ju isegi. Tuleb kogu aeg millegagi üllatada. Kuna meie pere on suur Real Madrid’i fänn, siis otsustasin talle kaks piletit kinkida. Suhteliselt tähtis mäng ka – Atletico’ga. Uurisin veel Andruse parima sõbra käest, et mis tema minu ideest arvab ja sain ainult kiidusõnu. Otsustas ka kaks piletit osta ning reisi Hispaaniasse oma neiule sünnipäevaks kinkida. Mõeldud, tehtud.

Me polnud varem omal käel reisinud – alati pakettreisid, kus kõik ette-taha ära tehtud. Kerge hirm oli naha vahel, kas ikka tuleme oma asjadega toime, aga kõik sujus väga hästi. Reisisime käsipagasiga, sest me ei peatunud ainult ühes linnas – suur kohver oleks liikumise väga ebamugavaks teinud. Minu hirm, et nädala ajaga ei saa käsipagasiga hakkama, ei tõestanud ennast. Lisaks võimaldab Ryanair käsipagasile ka ühe koti kaasa võtta lennukisse – sellest oli väga palju abi.

Barcelonas ööbisime apartmendis. Iga jumala kord, kui kuhugi reisime, on reisi algus kuidagi konarlik. Standard. Noh, meie lend hilines tunnikese ja ma ajasin kellaajad ka kuidagi segamini ning jõudsime hiljem kohale. See tädi, kes meid vastu võttis, oli ikka väga kuri ja vihane, et mingi viis tundi ootab meid siin apartmendis. Maksime oma trahvi viiekümne euro näol ära ja asi ants. Tädi jõudis ka vahepeal leebuda õnneks. Toas oli üks voodi ning üks lahtikäiv diivan, mis kriuksus ja hädavaevu püsti seisis. Viskasime kulli ja kirja, et selgeks teha, kus keegi magama hakkab. Me Andrusega muidugi kaotasime. 😀 Järgmine kord teeme kivi-paber-kääre, siis kindel, et Kusti ja Karin saavad pähe meie käest.

Kuhu minna Barcelonas ja kuhu mitte?

Kuna meil avanes võimalus minna Barca ja Sevilla mängu vaatama, siis ega pikka mõtlemist ei olnudki. Neljanda aprilli öösel jõudsime kohale ning viiendal läksime juba mängu vaatama. Pilet oli 108 eurot nägu, kui kedagi peaks huvitama. Staadion oli võimas, küll aga mängus pidin ma pettuma. Arvestades, kui kõva klubi on FC Barcelona, siis lootsin fännidelt palju suuremat kisa ja kära. Väga vaikne oli ja häält tehti ainult väravate ajal. Lisaks sellele lootsime muidugi näha ka natukene põnevamat mängu. Sevilla oli nagu mingi madalama liiga klubi – sai nii korralikult vatti, et piinlik hakkas. Vihma sadas ja külm oli, tulime varem Staadionilt ära, et keha kinnitada ja taksot tellida. Mitte ühtegi taksot polnud võimalik saada, loogiline ka – kui mingi 80 000 inimest staadionilt koju tahavad minna(öeldi küll, et 85 000 inimest oli staadionil, aga tegelikkuses oli rahvast tunduvalt vähem. Hooajapassidega inimesi polnud kõiki kohal vist.) Ega muud midagi üle ei jäänudki, kui tuli trippida oma läbiligunenud rüüdega metroosse ja sealt meie ööbimispaika.

Käisime Barcelona Aquarium’is, kuhu ma ei soovita teil minna. Piletihind ei olnud kallis – 20 eurot täiskasvanule ja tudengile 15 eurot, kuid sellegipoolest tundus mulle, et tegu on rohkem lastele mõeldud kohaga. Kalad ja muud mereelukad olid toredad küll, aga kuidagi liiga kiiresti sai see ringkäik läbi seal. Kõige vahvamad tegelased olid seal pingiviinid, kes trikke tegid oma vabast tahtest(kedagi polnud õpetamas) ja tahtsid ise inimestega suhelda.

Ühe päeva trippisime ringi turistidele mõeldud bussiga, millel on lahtine ülemine korrus. Pilet oli ühele inimesele 50 eurot, mis polnud just kõige odavam, aga 100% seda hinda väärt. Barcelonas oli võimalik valida kolme erineva sõidu vahel ning lisaks sellele võisid sa neid ka vahetada – algul sõitsid sinisel teekonnal, viskas üle, siis hüppasid siniselt maha ja kohe lähestikku oli ka punase teekonna peatus. Hea asi on see, et pilet kehtib terve päeva ja Sul on võimalus ühe või teise vaatamisväärususe juures maha hüpata ning seda kaema minna. Hiljem jälle bussile tagasi hüpata – need käivad iga viie minuti tagant. Tõsiselt hea süsteem turistide jaoks.

Vaatamisväärsusi Barcelonas on niivõrd palju, et ma ei jõua neid kõiki siia kirja panna. Lisan parem mõne toreda pildi Barcelonast.

Hispaaniasse minnes tuleks kindlasti arvestada sellega, et toitlustusteenus on seal väga kallis, kui tahad midagi vähe viisakamat omale kõhtu saada. Ma ei taha mõeldagi, mis rahasid me sinna söögi pärast jätsime. 😀 Aga noh – puhkusereis on puhkusereis, seal ei viitsi mingisugust kokkuhoiupoliitikat ajada. Naljakas oli veel see, et sain Barcelonas oma elu kõige parema pitsa, Itaalias olles polnud pitsa pooltki nii hea, kui seda Barcelonas. Soovitan mõnest pitsaputkast läbi astuda, kui Hispaaniasse satute.

Käisime veel Park Güell’is – need vaated, mis seal meile avanesid on kirjeldamatud. Mõnus park, kus võib ka piknikku pidada jalutamise vahepeale. Park on suur, seetõttu soovitan aega varuda, et kiirustama ei peaks. Kuna meil läks buss mingi aja pärast Madridi, siis väga kaua me seal jokutada ei saanud, kuigi oleks tahtnud. Pargi külastamine on tasuta, seega mingit kulu sellele ei kaasne.

Õhtud on Barcelona tänavatel täis elu ja melu. Jalutades Barcelona põhitänaval, võis kohata seal igasuguseid inimesi. Mustanahalisi, kes päikeseprille ja muud träna müüsid. Kerjuseid, kes meeleheitlikult raha palusid. Kahtlaseid tüüpe, kes kutsusid meid põrandaalustesse kohvipoodidesse ning hunnikute viisi turiste. Üks tüüp oli eriti kahtlane – karjus kõva häälega ühe monumendi juures, et Jeesus Kristus on ainukene jumal ja Allah peaks surema vms. Päris täpselt ei saanud aru, mida ta seal seletas. Hea, et suure vehkimisega piibliga vastu pead ei saanud. Ta nägi tõemeeli välja nagu mingi hullumaja kandidaat. Creepy. Soovitan võtta üks õhtu ja sisustada see Barcelona tänavatel, lahe kogemus. PS! Olge ettevaatlikud – vargaid pidi seal palju olema. Ise muidugi tähele ei pannud, aga me hoidsime oma asjadel ka kiivalt silma peal.

Kaheksanda aprilli hommikul jõudsime Madridi. Uuujeah – 7,5h bussis loksumist. Algul pidime minema kiirrongiga, aga hinnavahe oli meeletu – bussireis neljale läks 155 euri koos maksudega, rongipiletid 600 dollarit. Kiirrongi eelis oli see ainult, et 3,5 tunniga oli rong Madridis. Mõtlesime sellele ka, et minna lihtsalt tavalise rongiga, et seda rongimelu kogeda, aga tavarong, mis oli 7,5 tunnine sõit nagugi bussireis, maksis sama palju kui kiirrong. Seega, cancel. Reisisime öösel ja tänu sellele oli reis üpris valutu ja päev ei läinud reisi tõttu raisku. Niikuinii oli vaja öösel magada, nüüd magasime lihtsalt bussis. Jah, oli ebamugav, aga midagi ületamatut see küll ei olnud.

Hotelli me koheselt sisse ei saanud, sest Check-In oli alles kell 14:00. Meie rõõmuks saime ühe toa 12:00 juba oma valdustesse. Kuna kaheksas aprill oli laupäeva hommik, siis pooled kohad tehti hiljem lahti kui tavaliselt. Õnneks oli üks suvaline lädra-putka 8:30 lahti ja tiksusime seal nii kaua, kui Starbucks kell 10:30 avati. Me jõime literally iga jumala päev Starbucks’i kohvi Hispaanias. Viimastel päevadel juba keeldusin Starbucks’ist, korraliku üledoosi sain sealt.

Hotelli saades kobisin kiirelt pessu ja sättima. Meie mängupiletidega oli selline tore lugu, et saime need kätte alles mängupäeval. Otsin piletid www.footballticketnet.com’ist ja koheselt ma neid ei saanud. Pidin saatma neile oma hotelli aadressi ja piletid pidid sinna tulema. Päev varem kirjutavad, et tuleb kuhugi lähedale hotelli minna ja mingi tüüp nimega Raul annab meile piletid, mis tuleb tagastada 45 minutit peale mängu. Veidi kõhe tunne tuli sisse, et mis asja nad ajavad ja kas ikka saame mängu vaatama minna, ikkagi Andruse sünnipäevakink ja sellepärast ju saigi Hispaaniasse reisitud! Läksime siis sinna hotelli ja meile anti sealt hooajapassid kellegi nimega. Kiidan süsteemi! Algul ütlevad, et piletid saame hiljem, siis ütlevad, et saadavad hotelli ja siis hoopis, et tulge neile ise järgi kuhugi hotelli ning et peame need viivitamatult peale mängu tagastama. Kenad rahad saab niimoodi majandades kokku ajada. Vähemalt mäng sai nähtud ja see oli võimas!

Võrreldes Camp Nou’ga on Bernabeu staadion uuem, kuid väiksem kui Camp Nou. Mulle meeldis Bernabeu’l rohkem, sest mängud olid ikka nii erinevad – Reali fännid lausid, karjusid, möllasid, elasid kaasa jne. Mul olid lausa külmavärinad kogu sellest värgist seal staadionil. Atletico vilistati välja Reali fännide poolt. Tõelised fännid. Tribüünid olid paksult rahvast täis, mitte ühtegi vaba kohta polnud, va VIP kohad staadioni juures. FC Barcelona ja Real Madrid FC mängud olid nagu öö ja päev. Isegi erapooletu Karin, keda muidu ei huvita jalgpall, ütles, et see oli midagi väga võimast ja talle väga meeldis. See kontrast barca ja reali fännide vahel oli nii suur, et ma ei suutnud seda ausalt öeldes uskudagi. Barca fännid karjusid ja elavnesid ainult siis, kui löödi värav ja Madridi omad karjusid ja lausid 24/7. Tahaks tagasi, sest see oli lihtsalt nii vägev! (Väike video ka siia juurde: Bernabeu_staadionil)

Järgmisel päeval käisime Bernabeu muuseumis. Järjekord oli kell 12:00 vähemalt 300 meetrit pikk, kui mitte rohkem ja otsustasime juba ära minna, kui tuli mõte piletid osta netist. Meie säätsime sellega kena kolm tundi ootamist ja lisaks sellele oli netist ostetud pileti hind 25 euri, putkast aga 30 euri tükk. Kambaga säästsime 20 euri. Juhuu! Muuseum oli vägev! Me isegi ei lootnud nii palju näha, kui seal näidati. Nägime isegi pesuruume ja riietusruume, rääkimata kõiksugu karikatest ja muudest asjadest. Andrus oli õnnejunnis pehmelt öeldes.

Järgmine päev võtsime sama turistidele mõeldud bussi nagu ka Barcelonas. Võin öelda, et Barcelona teekonnad olid veidi asjalikumad. Aga eks see on loogiline ka, kui Madridis oli 19 euri nägu bussipilet, Barcelonas 50 eurot nägu. Terve päev kuluski linnaga tutvumiseks ja kolamiseks. Saime veidi raha ka tuulde lastud, nii palju kui käsipagas võimaldas. Skoorisin kolm paari jalanõusid. Jep! 35 suurus! Ma ei saanud ju ostmata jätta.

Hispaaniast jäid meelde veel mõned asjad. Näiteks see, et kohalikke absoluutselt ei huvita, kust sa pärit oled, miks sa siin oled ja kuhu edasi lähed. Ikka korra vähemalt küsitakse, et kust sa pärit oled ja mis keelt sa räägid, aga Hispaanias ei pööranud keegi sellele tähelepanu.

Hispaanlaste lemmikud on vaieldamatult koerad. Ma nägin reisi ajal ainult kahte kassi ja muid loomi ei näinud üldse. Lisaks on huvitav fakt see, et väga paljudel inimestel on kaks koera korraga. See on nii silmatorkav, et pidin seda praegu mainima. Eestis selline asi levinud ei ole. Pigem ikka üks koer, üks kass, üks misiganes loom siis..

Saime isegi päikest Madris. Päeval oli +27C, ülimõnus! Nii raske oli tagasi Eestisse tulla, kus lörtsi sadas.

Väga lahe reis oli – teinekordki planeerib reisi omal käel, mitte pakettreisina. Väga palju sai käidud ja nähtud. Kokkuvõtvalt on Hispaania riik, kuhu võiks isegi elama minna. Väga sõbralikud ja abivalmis inimesed. Ilm on soe, riik on kaunis..

Tahaks juba kähku kuhugi soojale maale tagasi, aga nüüd on järgmine reis ees alles sügisel – Kreeta ootab! Kui just suvel mingit ekspromt reisi kuhugi ei planeeri. Mõtted käivad Amsterdami suunas..

Hea ja ilus põhi? Kuidas?

0

Et ennast igapäevaselt ilusaks teha, pole tegelikult vaja jumestuskooli diplomit. Tuleb lihtsalt selgeks teha omale jumestuse n-ö anatoomia. Täna räägin põhja tegemisest.

Näiteks, kui teha põhja kreemjate toodetega, peaks olema järjestus selline:

  1. Näo puhastamine
  2. Niisutava kreemi kasutamine(vajadusel)
  3. Primer(valgustpeegeldav kuivale nahale ja matistav rasusele nahale)
  4. Jumestuskreem
  5. Kõiksugu korrektorid
  6. Kontuurimine kreemjate toodetega
  7. Puuder kreemjate toodete fikseerimiseks
  8. Kuna puuder teeb veidi värve tuhmimaks, võib põsepunaga ja päikesepuudriga värve veidi värskendada.

Siin etapis on ka võimalus number kuus vahele jätta(kontuurimine kreemjate toodetega) ning teha kontuurimist puudriste toodetega peale jumestuskreemi fikseerimist puudriga – nagu number kaheksaski. Mina eelistan ise kontuurida puudriste toodetega, sest mul on äärmiselt kuiv nahk ning seetõttu jõuab mul kogu see kreemjate toodetega kontuurimisüritus enne puudrit kestendama hakata.

Põhja tegemine mineraalsete toodetega (puudrised):

  1. Näo puhastamine
  2. Niisutava kreemi kasutamine(vajadusel)
  3. Primer
  4. Korrektorid
  5. Puudrine põhi – Jane Iredale teeb väga head kraami – sain just kätte need, nii rahul! Ei viitsi enam pikka aega jumestuskreemi kasutada, sest kompaktpuudrit saad kogu aeg juurde lisada ja värskendada oma look’i. Jumestuskreemi Sa enam juurde ei lisa, kui juba puudriga fikseerinud oled.
  6. Põsepuna ja kontuurimine

 

Nende Jane Iredale’i mineraalkompaktpuudritega saab väga ilusa ja loomuliku põhja teha. Hulga mugavam ja kiirem kui jumestuskreemi kasutades ka! Hetkel reisil olles on see hädavajalik, et mehed ei vinguks :D. Lisaks sellele on need äärmiselt naha sõbralikud ja sobivad väga allergilisele ning tundlikule nahale – mineraalosakesed moodustavad nahale kaitsekihi, mis võimaldab nahal normaalselt hingata ja toimida. Lisaks sellele ei kasuta Jane Iredale oma toodetes talki, alkoholi ega muid nahka ärritavaid tooteid.

See konkreetne päevajumestus on tehtud enne reisi ja jumestuskreemi kasutades. Kontuurimine on tehtud puudriste toodetega, sest mu näonahk on väga kuiv ja hakkab päris kiiresti kestendama, kui kontuurimist teha kreemjate toodetega (mainisin seda ka juba üleval).

Põhi: Jane Iredale Smooth Affair Primer igasugusele nahale. On olemas ka rasusele nahale, matistavate osakestega.

Jumestuskreemiks Make Up Forever’i Liquid Lift Foundation – ei ole väga tugeva katvusega, pigem kerge katvusega. Seega, kui Sul on väga probleemne nahk ning tahad oma naha ebatäpsusi rohkem katta, siis tõenäoliselt see jumestuskreem ei sobi Sulle.

Kasutasin ka Make Up For Ever’i korrektorit Full Cover, mis on veekindel ning väga kauapüsiv tegelane. Sellega saab isegi tätoveeringuid ja arme katta.

Põhja fikseerisin Kryolan’i Translucent Powder’iga. Tegu on läbikumava puudriga, mõnus selline.

Kontuurimine ja põsed: Jane Iredale’i PurePressed Blush ”Awake” värvitoon ja ”Flawless” värvitoon. No ja highlightimiseks muidugi – Nyx’i Strobe of Genius Illuminating Palette. See on vaieldamatu lemmik praegusel hetkel ja Kaubamaja ilusosakonnas müüakse seda kõigest 19EUR palett.

Kulmud: MUFE Pro Sculpting Brow Palette, kust saad valida kolme kulmutooni vahel. Lisaks on seal olemas ka vaha kulmukarvakeste sättimiseks ning fikseerimiseks. Paletis olev kreemijas highlighter on mõeldud kulmude kuju korrastamiseks ja highlightimiseks. Osta saab seda kahes erinevas toonis. Mul on N1 Taupe ehk heledam. Tumedamate kulmude jaoks on N2 Dark Brown.

Silmad: Otsin endale katsetamiseks Maybelline’i The Nudes Paleti igapäevaseks kasutamiseks, milles on pruunid ja kuldsed toonid. Arvestades seda, et see palett on kommiraha eest saadud, teeb ta oma tööd äärmiselt hästi. Silma ja ripsmete vahelise kaare tegin Jane Iredale Basic Black silmapliiatsiga. Ripsmeid värvin Maybelline’i Lash Sensational ripsmetuššiga. Ma olen oma elus kõiksugu ripsmetušše proovinud, aga paremat sellest ei ole olemas. Päriselt ka. Naljakal kombel toimib ta nagu veekindel ripsmetušš, kuigi ta seda pole. Ma olen üks laisk ripsmete värvija ja tänu sellele, et ma magan selili, ei võta ma suhteliselt tihti oma ripsmetušši ööseks maha. Rekord on selle rispmetuššiga 5 või 6 päeva(põhja võtan alati enne magamaminekut maha). Muud ripsmetuššid pudisevad, see aga mitte. Selle ripsmetuššiga on veel see tore lugu, et seda müüakse absoluutselt kõikides poodides – Prismas, Rimis, Kaubamajas jne.. Kulda väärt asi minu meigiasjade seas!

Huuled: Alustuseks soovitaksin kuivadele ja kobrutavatele huultele panna huulepalsamit – mul on selleks Carmex. Ma ise seda ei kasuta, sest mul ei ole huuled kuivad ega kobruta, aga klientidel küll. Muideks, seda peaks huuletele kandma juba põhja tegemise ajal. Et huuled püsiksid kaua oma värvis, soovitan alati esmalt huulepliiatsit kasutada ja alles siis kõik muud tooted peale laduda. Jane Iredale’i huulepliiats Rose läks alla, peale MUFE Lip Palette’i värvitoon, mida ma hetkel ei mäleta. Koju jõudes vaatan üle ja parandan selle ära siin. Läike andis MUFE Aqua Rouge kauapüsiva huulevärvi läige. Teises ostas on mul vaarikatooni huulevärv. Kui seda kauapüsivat vaarikavärvi kasutada, peab see vastu õhtuni. Ainuke aga on see, et ta kardab kõiksugu õlisid – sööd vahepeal midagi rasvast, siis hakkab ka värv maha tulema. Sellepärast oleks siiski hea see huulevärv omale kotti visata, kui kuhugi minek on.

Seniks aga.. olge nunnud, mina naudin oma puhkust edasi!

Lugemissoovitus

0

Kuna lugemine on üks minu lemmiktegevustest, kui mul vähegi aega on, siis mõtlesin, et jagan ka Teiega teosed, mida parasjagu loen või olen lugenud. Kõikidest raamatutest ei saa  muidugi head kirjutada, see on selge. Annan kahepoolset tagasidet tulevastest teostest. Lisaks sellele on maitsed erinevad ja minu taevani kiidetud raamat ei pruugi mõnele üldse sobida.

Minu hea sõbranna soovitas lugeda Sophia Amoruso ”#GIRLBOSS” raamatut.

Eesti keeles seda raamatut vist müügil ei ole, kuid see ei mängi väga suurt rolli, sest see raamat on tõesti äärmiselt lihtsas keeles kirja pandud(kui keegi peaks inglise keele pärast muretsema).

Raamat räägib kokkuvõtvalt naisest, kes on loonud väga eduka ettevõtte. Ma ei hakka ütlema, kui palju see käivet sisse toob – kadedaks teeb (heas mõttes)!

Taustainfoks nii palju, et see sama tšikk ei lõpetanud kooli, oli selline maksimaalselt rebel pungi-pliks ja teda ei huvitanud/liigutanud väga miski. Vahetas töökohti tihti ja ei leidnud asu siin maamuna peal. Mingi periood elust oli raamatu autor sõna otseses mõttes prükkar. Käis prügikastis kolamas ja süüa otsimas ning nüüd… võta näpust – on temast edukas ettevõtja saanud! Naine, kellel oli ettevõtlusega null kogemust ja null teadmist.

Ta kutsub üles olema Sina ise. Mingil määral tundsin veidi iseennast sellest raamatust ära. Ta oma iseloomult ja olemuselt on selline heas mõttes kahtlane – ta ei riietu nagu kõik teised, tal on oma arvamus, ta ei püüa kõigile meeldida(sest tal on po*ui) ning ta püüdis enamjaolt igas situatsioonis iseendaks jääda. Respekt talle selle eest.

Raamatus on väga palju praktilisi nõuandeid, kuidas ärimaailmas (eeskätt riide- ja moeäris) hakkama saada ja kuidas hallist massist erineda.

Mulle meeldis, aga lugemisotsus jääb Teile.

Üks lemmikutest..

0

Kes see Sinu arvamust küsis?

0

Vahepeal ma mõtlen, et mis inimestel küll viga on, päris ausalt.

Jõudsin töölt koju ja avastasin, et sai ja muud tegelased on külmkapist otsa saanud. Kuna Poisiga oli vaja niikuinii jalutama minna, siis võtsin tema ka muidugi kaasa.

Ei jõudnud väga kaugele kodunt minna, kui Koidu tänaval mingi purjakil vanapapi ukse ees suitsu tegi. Hõikas kohe:”Kuule oota, vaatame, mis Su koer teeb.” Vanamees tuli lähemale ja Poiss tuli aina enam minu juurde peitu ja oli selline kahtlustav. Tüüp muidugi:”Einoh, ütlesin ju, et koer tunneb huvi minu vastu.” Tundis ta jee! Poiss sai kohe aru, et meie ees on kahtlane inimene.

Ja siis hakkab:”Kuidas Teil koeral pruutidega on, ega te mune maha ei taha võtta? See on ju looma piinamine! Ta tahab ka ju emase lõhna nuusutada nagu meie isased, tahame naistega seda värki teha.” Ma juba mõtlesin, et miks alati mina selliste imelike inimeste otsa satun. Uus-Maailm on nagu Majaka rajoon, kus ülikooli esimesel aastal elasin, ainult selle vahega, et joodikud on eestlased, Majakas on joodikud vene rahvusest. Okei, tegelikult on Uus-Maailm väga tore koht elamiseks, lihtsalt õhtuti võib siin väga imelikke inimesi näha.

Ma omalt poolt rääkisin, et päris nii ikka ei ole. Mida varem looma kastreerid/steriliseerid, seda suurem on soovitud tulemus. Näiteks selgus see, et minu kutsu on allergiline ja lisaks võib tal olla ka üks väga raske nahahaigus, mis on kaasasündinud ning sellest lähtuvalt võib temast saada loomakliiniku püsiklient.  Võin öelda, et see raha, mis me juba igasugu uuringute ja ravi alla matnud oleme, ei ole väike. No miks ma peaks laskma oma koera kellegagi paaritada laskma, kui äkki juhtub, et ka tema järeltulijatel on bakter vms olemas, pole ju mõtet.

Vana muudkui jaurab edasi, et see on ikka loomade piinamine ja täesti mõeldamatu. Mis õigusega võtavad inimesed loomadel munad maha või steriliseerivad emaseid? Kõige hämmastavam selle jutu juures on see, et sellel mehel pole omal kunagi looma olnud! Tundsin, kuidas mu iga keha rakk hakkas vihast paisuma. Mingi tossunäost vanamees tuleb mulle õpetama, kuidas mina peaksin oma lemmiklooma kasvatama. Tüüp, kellel pole koertega kogemustki!

Küsisin temalt otse, et kas ta üldse teab, mis maailmas toimub? Kui palju on erinevaid koeravabrikuid. Steriliseerimine/kastreerimine hoiaks kõik selle jama ära, vähemalt veidikenegi. Jah, kogu seda olukorda pole võimalik lahendada, sest seniks kuni on liikvel rahamaiad loomavihkajaid, on ka koeravabrikud olemas. See mühkam jäi mind lolli näoga passima ja popsutas oma piipu edasi. Ütlesin talle nägemist ja ohjummel! Hallipäine vanamees karjatas:”Kas Sa näed nüüd, mida ma räägin!(kaks yorkie’it klähvisid Poisi peale kuskilt kaugemalt). See on see, millest ma siin kõnelesin! Mis munade maha võtmisest me räägime, neil on ka vajadused!”

Tänks, vanamees, kes Sa Koidu tänaval suitsu tegid ja püüdsid endast äärmiselt targa ja intelligentse inimese muljet jätta, rikkusid mu mõnusa jalutuskäigu minu kalli lemmikloomaga ära. Saa välja oma iginenud arvamustest! See on kogu inimkonnale hädavajalik!

Seniks aga.. Poiss tervitab!(PS! Olen loobunud tema kõrvade patsi panemisest. Ta kisub need ära ja.. noh.. las ta siis kuulab, kui talle see rohkem meeltmööda on.

 

Never too much ink… or?

4

Tätoveerimine – Miks? Kus? Kui palju?

Millal on see õige aeg endale tätoveeringut teha?

Räägin ära oma stoori. Mul on endal neli tätoveeringut ja viies küpseb. Hetkel veel ei julge minna, sest selja ülaosa tegemine on nii kuradi valus, et… pean veidi julgust koguma.

Igatahes.. Mul on küsimus selle kohta – millal Teie endale tätoveeringud tegite ja kuidas üldse vanemad sellele reageerisid? Tänan ema ja isa selle eest, eeskätt ema, kes mu pubekaea tätoveerimisisud oma karmi sõnaga ära kaotas. Tegelikult ära ei kaotanud, aga sellest keelust ma üle ei astunud. Ema korrutas alati:”Kui kaheksateist saad, siis võid teha endaga, mida tahad”. No ja mis te arvate – kaks päeva peale 18 saamist läksin tätoveerija juurde ja lasin endale mingi hiinajama kaelale tätoveerida. Lihtsalt selle jaoks, et mul oleks tätoveering olemas. Suutsin seda ka pool aastat ema eest varjata. Jäin juukseid värvides vahele – emps tuli vaatama, kuidas värv peale on jäänud. Korraga karjatab:”Mis kuradi si*anikerdis see siin on?” Ma sain muidugi vastu öelda:”Sa ju ise ütlesid, et kui ma kaheksateist saan, siis võin neid nii palju teha, kui ise tahan(sinna kuulus ka augustamine)”. Aga loomulikult see vastus ei rahuldanud mu ema ja me ei rääkinud kena 5 päeva vist.

Mingi kaks aastat hiljem tegin omale järgmise – selja ülemisse ossa kirja ”If you don’t live for something.. you will die for nothing”. Elasin siis Narva-Jõesuus, vanematega ..vist?! Ja jäin veel haledamalt sellega vahele. Tol ajal olid mul pikad juuksed ja ma sirgendasin neid, kui ema sisse astus ning midagi küsida soovis. Mul olid käed tagapool ja siis tekkis kampsunile selline kolmnurk, kust oli kirja näha. Järgnes see, et ema ei suhelnud minuga kaks nädalat. Ma olin ikka päris vihane, et mis kurat, ma olen juba 20-aastane ja pean sellist asja varjama nagu mingi väike laps, kes lillepoti kuskilt maha ajas. Praegu aga mõtlen, et kui ma ikka vanemate rahakoti peal olen, siis on neil täielik õigus vihastada ja pahameelt avaldada selles osas. Muidugi minu vanemad olid liiga äärmuslikud.. ”Sa näed välja nagu vabakäigu vang!!! Miks Sa tahad näha välja nagu vang, Liina?… miks????”  Ma mõistan seda, et olid ajad, kus tätoveerimine oli vangidele mõeldud ja see oli tabu, aga ajad on edasi läinud ja ajaga tuleks kaasas käia. Minust paraku ei saanud kunstripsmete ja suurte kunsttissidega tibi, mida aeg ajalt taheti minust teha. ”Liina, miks Sa pead nii poisilik olema kogu aeg, mõnda kleiti ei taha omale osta?” Vahepeal oli nii (väike põige sinna aega, kui olin 15), et mul olid riidekapis ainult mustad riided, siis ema ütles, et ei anna raha ega osta mulle ühtegi eset, mis on musta värvi.. ja guess what, tänu emale avastasin enda jaoks värvid. Emps oli rahul ja mina ka.

Ülikooli esimesel aastal tegin omale alaseljale lipsukese. Kui kõik räägivad sellest, et tätoveeringul peaks olema mingi mõte, siis mina sellega ei nõustu. Mul on tähendustega tätoveeringuid küll, aga mitte kõik. See tätoveering tuli nii spontaanselt kui vähegi võimalik. Sõitsin Narva, uurisin semult, kas tal vaba aega on ja läksin. Otsisin samal ajal netist ühe ilusa lipsu pildi ja läkski tegemiseks. Ei kahetse. Seda nägid vanemad mingi 2 aastat hiljem. Olin siis juba Andrusega koos. Nüüd juba lihtsalt muheleti ja küsiti, kas see lõpuks viimane on. 😀

Vahepeal lasin oma hiinajura üle teha. Mitte midagi erilist – must kass, mis iseloomustab mind kõige paremini.

Hetke viimane on minu ülaselja uuendus. Lasin sinna vesivärvi stiilis roosid juurde teha, kuna see kiri oli nii äbarik seal üksinda. Tulemus on väga ilus ja naiselik.

Järgmine plaan on teha omale hunt alaselja juurde, kus lipsukene asub. Lips jääks hundile kaela ümber. Kogu kupatus tuleks samamoodi vesivärvi stiilis. Aga eks näis, hetkel sain mingiks ajaks oma tätoveerimisisud rahuldatud.

Ma ei saa aru inimestest, kes ütlevad, et tätoveerimine pole valus. See ülaselja uuendus oli viis tundi sellist piina, mida ei tahaks oma vaenlasele ka. Selline tunne nagu konte saetakse peenikese noaga. Püüad lõdvestuda seal pingil kuidagi, aga no pole võimalik. Loed minuteid, millal see üritus juba läbi saab.

Ups, unustasin, et mul on ka jala peal tätoveering. Tegime Andrusega ühesugused tätoveeringud. Paljud uurinud, et mis siis saab, kui lahku lähme? No midagi ei saa, ilus tätoveering ju. Kõnnin sellega sama targalt edasi, vedades endaga kaasas ilusaid mälestusi meist. See oli lihtsalt nendele, kes ei mõista, miks tehakse couple tattoo‘sid. Ise tean muidugi, et me ikka elu lõpuni rõõmsalt koos eksole.  Paljud on küsinud, mida see puu Teil seal tähendama ka peaks – puu üldjoontes tähendab pikka ja kestvat, midagi tugevat ja elujõulist. Kompassi pani juurde meile tätoveerija, kes ütles, et see näitab meie suhtele õiget suunda. Mulle see idee meeldis.

Siin on väike valuskeem, kui kardad valu nagu tuld, aga tätoveeringut tahad omale teha. Mina muidugi soovitaksin alati teha sinna, kuhu oled oma peas mõelnud teha. Vahet pole, kas tegu on valusa kohaga või mitte. Tätoveering jääb Sulle terveks eluks ja see on seda valu väärt. Omalt poolt ütleks seda, et kui Sul juba tätoveerimisidee peas mõlgub, siis võta kätte ja tee ära. Muidu istud kuni vanaks saamiseni ja mõtled, et oleks ikka võinud teha. Paljud ütlevad, et ma olen kole kortsus vanamutt oma tätoveeringutega, kui vanaks saan ja pole vaja teha neid. No sorri, kõik vanainimesed on koledad ja kortsus ka tätoveeringuteta. Pole nagu vahet väga, lisaks mul mees olemas, kes on samamoodi tindiga üle valatud, siis olemegi paras paar kahekesi – saame oma kortsus tätoveeringuid vahtida telekavaatamise vahepeale.

Kui juba tegemiseks läheb, võta aega ja leia omale just Sinu maitsega kattuv tindikunstnik. Näiteks Andrusel on üks tätoveerija, mul on teine, sest mulle meeldib naiselikum stiil rohkem. Kust neid leida? Hea on küsida nende inimeste käest, kelle tätoveeringud Sulle meeldivad. Enamus inimesi leiab omale kunstniku justnimelt oma semudelt, kes soovitavad. Loomulikult ka Facebook, millest me üle ega ümber ei saa. Paljudel polegi oma kodulehte, majandavadki ainult läbi sotsiaalmeedia kanalite.

Hoiatus! Tavaliselt juhtub see, et kui ühe teed, siis teed teise… kolmanda. 😀 Minu ülempiir pole veel kätte jõudnud näiteks.. aga mida rohkem, seda seksikam for sure. *winks*

 

Current mood

0

Mis toimub?

0

Tore, et on kevad saabunud, kuid…

Neli äärmiselt andekat ja ühiskonnale vajalikku inimest on meie seast lahkunud.

Esmalt Lembitu Kuuse, siis Kalju Komissarov, kohe järgi Tõnu Mikiver, ja nüüd veel Lembit Ulfsak.

Minu meelest on need neli inimest täiesti asendamatud ja ma tunnen nende inimeste lähedastele sügavalt kaasa.

Kõik need spordiülekanded, mis nüüd kuidagi teistmoodi kõlama hakkavad… kurb.

Pole olemas inimest, kes poleks vaadanud ”Kodus ja võõrsil” seebikat.

Lembit Ulfsak sai minu vaieldamatuks lemmikuks siis, kui ta oma pojaga ”Röövlirahnu Martinis” kahte lolli mängisid. Mul oli selle filmi VHS kassett ja sain seda alati tagasi kerida, kui Juku ja Ruudi pildile tulid. Oeh, nüüd tuligi isu seda filmi vaadata!

Kalju Komissarov oli meie peretuttav. Kalju käis oma perega suviti meie juures Jõesuus puhkamas. Tema oli see inimene, kes ütles, et ma peaks teatrikunsti õppima minema ja rõhus alati sellele, et sihikindlus viib võidule. On ju nii palju näited(nt Elmo Nüganen, Indrek Ojari), kus näitlejad pole kohe EMTA’sse/TÕ VKA’sse sisse saanud, kuid kolmandal-neljandal korral neil see siiski õnnestub ja nendest saavad väga head näitlejad. Kahjuks/õnneks on minu elu siiski mind teist rada pidi viinud.

Kalju oli äärmiselt karismaatiline inimene ja lisaks mainiksin ka ära, et ta oli väga, väga hea isa. See on omamoodi kummaline, aga kõikide teatriinimeste lapsed on teistsugused ja seda kõige paremas mõttes. Vahemärkuseks tooksin Evelin Võigemasti tütre saatest ”Suure tähe väike täht”. Aga see selleks..

Igatahes..jätkan..

Liisa oli vaevalt nelja aastane, tuli meile külla, ja selline armas väike tüdruk ütleb:”Kuulge, ma tulin Teile külla, andke mulle teada, kui ma Teid segama hakkan, lähen siis koju tagasi, aga praegu mängiks ma hea meelega siin!” Ma ei unusta seda kunagi. Liisa oli nii väike, aga temast lausa õhkus(õhkub kindlasti endiselt) sellist loomulikku intelligentsi, mis talle emapiimaga kaasa anti. Kalju kaks tütart teevad veel suuri tegusid siin Eestimaa maapinnal. Soovin neile jõudu, jaksu ja sihikindlust – seda sama, mida Kaljugi alati rõhutas.

Kui palju Teie üldse Eesti kultuuri elust-olust huvitute ning kaasa elate?

 

 

Latest Posts

Ilm