Home Blog Page 11

Kreeta 2017 (part 1)

By
Liina Kolomainen
-
0

Mõtlesin, et teen seekord postituse mitmes osas, et võimalikult palju saaks üles kirjutada. Tavaliselt Eestisse jõudes on juba pooled asjad meelest ära läinud.

Tänane kontor

Jõudsime siis rõõmsalt lennujaama, tagusime kaarte ja ootasime lendu. Andrus oli just eelmine päev kuulnud, kuidas tal tuttavatel lennud edasi lükatati. Ma olin enam kui veendunud, et meil seda ei juhtu. No ja palun väga – lend hilines, aga õnneks ainult 50 minutit. Kartsime, et muidugi rohkem. Olete ju isegi kogenud seda, et lend lükatakse edasi, oled kohe valmis lennukile minema ja lükatakse uuesti edasi. Eriti hea on see siis, kui kojulend niimoodi hilineb.

Lennust nii palju, et see oli mu kõige õudsem lennureis ever. Ma saan aru, et reisitakse väikeste lastega, aga üks laps konstantselt ainult röö-ööö-ökis. Sõi vist hommikul mingit lõvikonservi. Kõik pisemad tegelased ei teinud piuksu ka. Naljakas, et selline suurem tegelane nii vali oli. Püüdsin seal hädavaevu magama jääda, ilmselgelt ei saanud. Kohe, kui olin unne suikunud, tuli jälle uus laar karjumist selle ühe tite poolt. Võite arvata, kui närvis ma reisi lõpuks olin. Ma saan aru, et lapsed on elu õied ja ma tahan neid ka… agaaa.. õõ.. See laps polnud enam aastane. Mina sain igatahes ühe halli karva omale juurde, õnneks mulle halli värvi juuksed meeldivad.

Kuna meie hotell oli võrreldes teistega kõige kaugemal, jõudsime kohale alles kell 4 öösel. Isegi ööpimeduses pani see vaade meid ahhetama. Hotell on ikka jõhkra koha peale ehitatud. Jõuame siis hotelli, mis väidetavalt on 4+ tärni. Esimene mulje oli selline kahtlustav. Türgi neljatärni hotelli fuajee oli tunduvalt ilusam. Lisaks ehmatas see, et WIFI eest pidime 35EUR maksma, mis pole küll suur raha, aga arvestades, et tegu on 4+ tärni hotelliga ja kõik hinnas paketiga (ja.. just hetk tagasi lendas see paberilipakas rõdult alla kah veel..).

Surmväsinud ja janused, jooksime kiirelt hotellituppa. Meie imestusega, ei ole siin 4+ tärnidest haisugi. 😀 Samasugune hotell nagu Taiski, mis oli vist 3*. Lihtsalt ajas muigama see, kuidas need tärnid tegelikult ei tähenda mitte midagi. Türgis oli neljatärni hotell, mis on Kreeta mõistes tegelikult nagu 8 tärni 😀 Ema, isa ja sugulased on hetkeseisuga seal, natukene ajab kadedaks ka, sest sealne voodi oli nagu vahukomm, pehme ja mõnus. Lisaks oli seal olemas TEKK, siin külmetan ainult mingi linanartsu all. Aga pole midagi, õnneks nii Andrus kui ka ma pole kunagi väga hoolinud sellest, milline peaks üks hotellituba olema – kõik vajalik peaks ainult olemas olema. Lihtsalt tuli selline tugev võrdluse moment sisse, kui hakkasime nendele tärnidele mõtlema.

Kõige tüütum moment oli see, kui avasime külmari, milles haigutas tühjus. Siis oli meil küll selline nägu peas, et WTF, vesi peaks vähemalt complimentary olema ju, aga tutkit. Mis seal ikka, läksime kuivavate suudega magama, sest seda vett ju ka juua ei julge. Eriti mina, kes ma Taimaal väga jubeda toidumürgituse üle elasin. Nüüd jälgin, mida ma reisidel joon ja suhu pistan.

Üks huvitav asi veel, mida ma olen siin tähele pannud, on see, et siin ei käi mitte kusagil WC uks lukus. Hotellitoas veel, aga kuskil lobby baari juures kõikidele avatud WC.. Mul sinna küll isu pole minna. Kogu aeg on mingi hirm naha vahel, et keegi kohe tuleb ja segab sinu privaattoimetamist, aga eks eestlased ongi konservatiivsemad. 😀

Toidu kohta nii palju, et valik pole just teab mis suur, aga vähemalt on maitsev ja kodune, mis on tegelikult põhiline, sest, kes juba Andrust teavad… siis… noh.. gurmeetoit pole tema jaoks. Ma pigem söön siis ise sellist lihtsat toitu ja tean, et mu mehel on ka kõht täis, kui see, et ma gurmeetan(loe: söön igasugu kahtlaseid asju) ning andrus nälgib kõrval ja hiljem ostab kuskilt putkast krõpsu, et kas või midagigi kõhtu saada. Üks oluline märkus siia juurde – kohvi on siin parim. Täitsa lõpp, kui head kohvi siit saab. Nii maitsev on, et täna jõin hommikul kolm tassi kohvi ära. Tavaliselt kodus ja tööl piirdun ühe-kahega ja see on ka kõik. Siin aga, hommikuks, lõunaks ja õhtuks ning mitu tassi veel, sest no niiii maitsev kohvi on.

Käisime veidi maad uurimas kah. Loodus on siin tõesti imeilus, silm puhkab.

Siia mõned pildid ka:

Mõne päeva pärast teen uuenduse. Palju vahvat on veel ees! Lähen nüüd päikest võtma, Andrus juba sügeleb, et siit toast ära minna.

Musid-kallid-paid!

 

Kas Sina üldse tead…

By
Liina Kolomainen
-
0

.. millest Sinu näokreem koosneb?

Meile anti Grimmikoolis üks huvitav kodune ülesanne, kus tuli uurida, millest Sinu näokreem koosneb.

Ise kasutan Ella Bache päevakreemi. Väike tutvustus siia Tradehouse’i kodukalt ka: Rahustav ja punetust ennetav päevakreem – püsivalt kestev kaitse välisärrituste eest, annab mugava enesetunde nahal. Dermatoloogiliselt testitud tundlikul nahal. PROBIOSKIN™ taimsete substraatide pre-biootikumidel põhinev ulatuslik vastupanuvõimet hoidev toime naha mikroflooras ja kaitsebarjääris.Ei sisalda parabeeni ega propüleenglükooli. Kui tutvustusest jäi väheseks, siis rohkem leiad infot SIIT.

Tundub selline täiesti suvaline kreem (mida ta ka minu jaoks on). Kuulsin lihtsalt, et see sobib kuivale nahale, ostsin. Igaljuhul, võtsin siis koostise üksipulgi lahti. Enamus koostisosad olid nii keeruliste nimedega, et ma ei suutnud neid isegi välja hääldada. Tõlkimisega läks ka omajagu aega, sest eesti keeles ei leia Sa kuskilt toote täpset koostist.

Need kolmkümmend üheksa asja, millest minu näokreem koosneb on õnneks nahasõbralikud, küll aga minu kursakaaslane rääkis ühe huvitava avastusloo oma kreemist. Tegelikult lahkas ta vist näomaski, kui ma ei eksi.

Lugu järgmine. Mariliisil on samamoodi super-duper-mega kuiv nahk nagu minulgi, isegi veel kuivem. Kui Sind selline asi vaevab, siis ju otsid igalt poolt lahendust, et sellest kuivusest lahti saada.

Mariliis oli parasjagu reisul Dubais..

Dubai kaubanduskeskustes resideeruvad mingid mutikesed, nagu meilgi Eestis, kes promovad ja müüvad igasugu kreemikesi jms kraami, mis on ”väga,väga head”. See kaubanduskeskuse tädike kooris ühe maskiga Mariliisi nahka ning Mariliisile tundus see mask tõesti aitavat. Ta ei ostnud sealt mitte ainult näomaski, vaid ka näokreemi ja veel mingi samalaadse toote. Tema sõnul ei olnud tegu odavate asjadega, tundub loogiline ka, sest Dubais on kõik väga kallis.

Võttis siis rõõmsalt oma näomaski koostise üksipulgi lahti ja mis sealt siis kõik välja tuli.. Nimelt, tema näomask sisaldab väga ohtlike happeid, mis pikemaajalisel kasutusel ohustab inimese näonahka. Midagi rõõmustavat sealt küll vastu ei vaadanud. Lubas, et rohkem ta neid tooteid ei kasuta. Ilmselgelt. 😀 Tühja visatud raha ja ikka ta maadleb oma kuiva nahaga.

Kuhu ma oma jutuga jõuda tahan on see, et ärge minge reklaamiohvriks ja lisaks uurige enne, kui te midagi oma nahale panete. Ma olen ka selline emotsioonide baasil ostleja ja kunagi väga ei süvene, millest mingi asi koosneb ja kust see pärit on. Pakend on ilus, müüja jutt ka sinna juurde mesimagus, müüdud! Siinkohal on kellelgi äkki mingit head näokreemi või maski mulle soovitada, mis kuivale nahale hästi mõjub?

Mina õppisin Mariliisi kogemusest väga palju ja püüan nüüd palju teadlikumalt midagi omale osta, just selliste asjade osas, mida oma nahal pidevalt kasutan. Ma ei viitsi ju olla 50-aastane ja näos on ainult kortsud või veel midagi hullemat. Või mis Teie arvate?

Päikest seniks, kuni seda veel on…

Siia lõppu üks tore jumestus koolist, aitäh modellile!

Tartu

By
Liina Kolomainen
-
6

No Tervist.

Olen vahepeal viisakalt laiska pannud blogimise osas (loe: väga palju tööd teinud), aga püüan seda jälle parandada. Kõik on uus septembrikuus, right?

Käisime semudega paar nädalat tagasi Tartus. Mõtlesime, et teeme ühe kultuurse päeva omale.

Olin nii elevil, kuna polnud ammu-ammu Tartus käinud. Kes teab isegi, mis ajast täpselt.. Arvasin, et suur igatsus oli tekkinud mul seoses selle linnaga. Tartu aga jõudes sain aru, et ma olen kogu selle aja vältel igatsenud neid inimesi, kellega omal ajal Tartus elades väga hästi läbi sain, kuid nüüd on meie teed lahku läinud. Aeg ajalt ikka mõtlen nende peale, et kuidas neil läheb ja millega nad tegelevad. Täiskasvanud inimese lolli ajuga ei julge ju ühendust ka võtta ja otse küsida, tuleb ikka oma jõududega stalkida (seda kõige heatahtlikumas mõttes). Hõõ-hõõ.

Ühesõnaga, esmane plaan oli Eesti Rahva Muuseum’is ära käia ja kui aega üle jääb, siis ka kiirelt Teaduskeskus Ahhaa’s ringi vaadata. Jõudsime õnneks palju rohkem, kui meie prognoos seda lubas. Juhhei!

Eesti Rahva Muuseum, millest on nii palju räägitud.. Ausalt öeldes.. Ma pettusin selles ja ülejäänud kamraad samamoodi. Meedia on selle muuseumi nii-nii üles putitanud, et ootused olid EOS väga kõrged ja tegelikkus ei vastanud nendele ootustele. Mõtlesime, et kui jõuame nelja tunniga asjad üle vaadata, siis on hästi läinud. Pooleteist tunniga oli ring peal. Me ei suutnud uskuda, et hoone on nii suur ja vaatamist kaunis vähe võrreldes sellega. Ma ei hakka midagi konkreetselt mainima, minge käige ikka ise ära. Meelde jäi mulle vaid üks näitus, kus oli kujutatud eesti kuulsuseid. Imeilusad tööd ja juba selle näituse pärast oleksin ma nõus ERM’i tagasi minema. Võib-olla oleks pidanud kasutama giidi abi, siis oleks ehk ringivaatamine veidikene produktiivsem olnud. Kunagi, kui sinna uuesti lähme, oleme targemad.

Avastasime, et kohe ERM’i kõrval asetseb Tagurpidi Maja. Meie teadmata oli see just-just oma uksed avanud ning saime seda maja ka kohe uudistama minna. Päris tüütu oleks olnud, kui oleksime pika ninaga jäänud. Meie seltskond hääletas ühehäälselt selle 15-minutilise ringkäigu Tagurpidi Majas vahvamaks kui ERM’i külastuskäigu. Vaatamist seal majas jagub! Kõik on väga detailselt ehitatud. Küll aga pidage meeles, et seal majas hakkab pea ringi käima ja võib paha hakata. Mul oli näiteks veel pikka aega kahtlane olla, kui sealt ära tulin, aga see kõik on seda väärt!

Vahepeal käisime keha kinnitamas ja siis suundusime edasi Teaduskeskus Ahhaa’sse. Väga hea mulje jättis mulle, päris ausalt. Tegevust jagub isegi täiskasvanutele.

Päris naljakas oli üks koopalaadne tuba, kus kellelegi toas viibijatest antakse õhupall katki teha ning samal hetkel, kui õhupall lõhkeb, tehakse pilti. Need näod, mis pildile jäid, olid ikka äärmiselt naljakad. Tegime mitu tiiru kohe. Vahva atraktsioon oli ka ühe jalgaratta näol, mis peaaegu et laes eksisteeris. Nii tore oli vaadata neid inimesi, kes kõik all siblisid ja erinevate tegevustega aega veetsid. Selle jalgratta juures tooksin esile selle, et vanemad võiksid veidi rohkem peaga mõelda, mitte lapsi iga asja peale saata. Ahhaa töötaja ütles ühele isale, et ära saada oma last sinna, et ta ei ulata isegi jalgu pedaalile panna. Juhtuski see, et jalgratas jäi poolel teel seisma, laps hakkas seal loomulikult paaniliselt nutma, sest ta oli ju ilmselgelt väga kõrgel omadega. Isa tõmbas lapse nöörist tagasi enda juurde, samal ajal irvitades. Väga inetu intsident igatahes. Ära tee lapsi, kui Sa neid ei taha. Ausalt. Kondoome saab tasuta ka, kui raha selleks ei jätku.

Käisime ka teadusetendust vaatamas. Väiksematele tore, suurematele ehk natukene igav. Vähemalt on linnuke kirjas, et see ka vaadatud sai.

Kõige enam avaldas muljet mulle üks liikuv näitus ”Ahhaa, inimkehad!”, kus sai tutvuda luustiku, lihaskonna, hingamissüsteemi, närvissüsteemi ja veresoonkonnaga. Lisaks sai näha loote arengut etapi kaupa ning ekraanidelt lugeda väga põnevaid fakte inimesest üleüldiselt. Tasub kaema minna.

Milline linn(ad) järgmisena ette võtta? Oskab keegi midagi soovitada, kus kindlasti Eestimaal ära käima peaks?

Mis siis lõppkokkuvõttes kasulikum on?

By
Liina Kolomainen
-
0

Pole vist hetkeseisuga mitte ühtegi eestlast, kes Haabersti hõberemmelgast midagi kuulnud pole. On mul õigus?

Kui see üritus alles tuure kogus, siis ma ikka lugesin neid uudiseid ja elasin väikest viisi kaasa – noh nii, et toredad inimesed, kui veidi sitkust näitavad ja looduse eest seisavad, sest see puu taheti ju siiski ebaseaduslikult maha võtta (juba võeti ka).

Mida aeg edasi, seda tragi-komöödilisemaks olukord muutus. Selge oli see, et varem või hiljem see puu maha võetakse, elu on kord juba selline – ühe kaotus on teise võit. Praegusel juhul mängib inimelu muudest asjadest üle, vähemalt on see minu subjektiivne arvamus.

Leidsin ühe artikli, mis väidab, et Haabersti ring on Eestimaa kõige õnnetusterohkem koht. Mul tekibki siinkohal küsimus: ”Kas me jätame alles ühe puu või me päästame ära väga palju inimesi, kes Haabersti ringil liiklusõnnetustesse satuvad?” (See võid väga vabalt ka Sina, kallis lugeja, olla).

Mulle on kogu sellest saagast jäänud mulje, et asi oli juba pigem põhimõttes, et tuleb seal puu otsas protestida ja sellist totrust korraldada. Eriti jäi silmi kriipima üks video, mis mulle Facebook’is ette hüppas, kus üks tegelane korrakaitsjaid väga vulgaarsete sõnadega üle valas ning õigust jäi veel ülegi. Kui Sulle midagi ei sobi, siis hoia oma suu kinni, ausalt ka! Mis siis saab, kui Sinul mingi häda on ja politseinikud pole nõus välja tulema? Mis siis teed, ah? (Sinu õnneks on see nende töökohustus… muidu küll vist sülitaks selliste inimeste peale, nii et silm ka ei pilguks..)

Ma saan sellest aru, kui puukaitsjad oleks protestinud mõnes riigis, kus metsa piltlikult öeldes taga aetakse ja iga puu arvel on, kui on.. (nendes riikides on jälle muid loodusvarasid rohkem, mida meil pole). Toon sellegipoolest mõne näite ka riikide näol: Island, kus on metsa ainult 0,3% kogupindalast. Teisel kohal on Malta 1%-ga ning kolmandal kohal Armeenia 9%-ga. Muideks, seda infot ei mõelnud ma välja – allikas: www.loodusajakiri.ee

Eesti maismaast on pool ehk 51% on metsamaa. 2016. aastal oli Eesti metsamaa pindala 2,3 miljonit hektarit ja metsade puidutagavara 476 miljonit tihumeetrit. Metsaga metsamaa ehk puistute pindala oli 2,14 miljonit hektarit (Allikas: Eesti Statistika Kvartalikiri 2-2017). Seda infot arvestades positsioneerime oma 51%-ga auväärsele kuuendale kohale Euroopas. Kas tõesti tasus see tsirkus ennast ära, arvestades Eestimaa hetkeolukorda?

Et mitte asju ainult ühest vaatevinklist vaadata, siis vastupidiselt minu eelnevale lausele, ütles üks tark inimene siin vahepeal, et pole mõtet võrrelda haljastuspuid ja metsa hulka, millega ma olen tegelikult nõus, aga tore oli ikka seda välja tuua 😀 .

Ta mainis veel, et kogu see tramburai oleks ära jäänud, kui puukaistjatel oleks olnud piisavalt teadmisi, et kohtu kaudu oma seisukohti kaitsta ning ebaseaduslikku tegevust takistada. Taristut tuleb arendada, aga mitte üle laipade. Nendel inimestel on hea süda, aga nupp ei noki nii hästi. Shit happens.

Vot sellised lood siis..

Omalt poolt soovitaksin siiski nendel keskkonnaaktivistidel kuhugi vabatahtlikuks minna – nendest oleks tunduvalt rohkem kasu kuskil loomade varjupaigas, kui puu otsas karjudes..

”Kui tahad loodust kaitsta, siis istuta puid, mitte ära istu puu otsas.” (Haabersti vanasõna)

 

Eelarvamused..milleks?

By
Liina Kolomainen
-
2

Miks me EEL-arvamine midagi?

Minuga juhtus paar nädalat tagasi üks südamlik seik, mida tahaksin Teiega jagada.

Oli üsna vaikne päev töö juures, kliente mul poes polnud. Unistasin niisama ja hõljusin pilve peal, kui poodi astus üks meesterahvas. Hõikasin talle otsekohe ”Tervist”, ise tundes, et poodi on tekkinud kaunis ebameeldiv aroom. Tegu oli ühe kodutu härraga.

Meesterahvas suundus riideid vaatama, mina samal ajal mõeldes, et kas ta ikka teab, mis poes ta parasjagu viibib (nt kõige odavam püks on ca 140 eurot ja kõige kallim 320 eurot). Sellegipoolest läksin ma temaga sõbralikult juttu tegema ja uurima, et mida ta parasjagu oma riidekappi osta soovib.

Seltsimees oleks mind nagu sisimas oodanud, sest ta võttis kohe esimese t-särgi stangelt ja ütles, et ta on sellest huvitatud. Küsisin viisakalt suuruse ja muude kandmiseelistuste kohta ning ulatasin talle t-särgi proovimiseks. Ta ütles:”Kallis inimene, mina seda küll proovima ei hakka, näete ju milline ma olen, usaldan Teid, kui ütlete, et see suurus sobib mulle.”

Kuna ma ei suutnud oma imestust varjata, et ta tõepoolest hakkabki Dieselist särki ostma, siis uurisin koheselt, et kust kaugelt ta siis tuleb ka.. Ta rääkis oma elust mulle pikalt ja laialt – mai alguses pandi üks päevakodu vms kinni ning sinna ta enam päevasel ajal minna ei saa, seetõttu peab ta õues olema mingi kellaajani, et siis sammud seada uue ööbimiskoha poole. Ta tuli omale uusi riideid ostma, sest tol päeval oli ta sauna minemas. Kurtis, et õues on nii niiske ja rõske ning sellepärast ei saa ta kahjuks oma hilpe seljast ära võtta ja peab nendega magama. Ainuke võimalus riietuse vahetamiseks on saunapäeval.

Kuna rääkisime õige mitukümmend minutit, siis pole mul kogu jutuajamine meeleski. Ütles mulle, et tal on väga raiskeid aegu olnud ning hakkas nutma. Poetasin ka ise pisaraid ja lohutasin, et tuleb alati eluga edasi minna ning minevik on minevik. Pea tuleb hoida püsti ja selgroog sirge, ainult nii on võimalik siin ilmas kuhugi poole liikuda. Ta olevat käinud kirikus ja kirikuõpetaja oli peaaegu samasugused sõnad talle öelnud, mis minagi talle laususin.

Lisaks tuli jutu käigus välja, et tal tegelikult pole ka mugavaid pükse. Leidsin talle ühed mõnusad puuvillased dressid ning sinna juurde pakkusin komplekti sobivat pusa. Endiselt ei soovinud ta proovida ja ütles:”Usun, et need asjad sobivad mulle, kui te nii ütlete. Ma ei ole saunas käinud, ei hakka neid proovima”. (Hetkel kirjutades tulevad isegi pisarad silma, sest see mees oli lihtsalt nii südamlik ja siiras inimene).

Kui tagasi kassas olime, haaras ta veel paari sokke oma komplekti juurde, et kui juba, siis juba. Kergelt ärevil häälel ütlesin talle ostusumma, milleks oli 184 eurot, sest ma oma lolli ajuga mõtlesin ikka veel, et ta ehmatab ära, kui seda hinda näeb. Saate aru, tal SILM KA EI PILKUNUD, kui ta rahakotist viiekümneseid luges. Küsis veel nii muuseas:”Oot, palju see summa nüüd oligi?” Ost tehtud, soovisin talle mõnusat saunatamist ja et ta ikka pea püsti hoiaks. Ta tänas mind hea teeninduse eest ja lubas kunagi hiljem tagasi tulla, kui jälle häda käes on.

Terve selle päeva mõtlesin(siiamaani mõtlen tegelikult) tema peale ja üldse kogu selle olukorra üle. Kui ma poleks oma eelarvamust maha surunud, ei oleks ma sellist müüki saanud ega ka tutvunud nii toreda inimesega.

Sellised kohtumised panevad Sind asju täiesti teistmoodi hindama. Ma olen küll üpris eelarvamustevaba inimene, kuid eks meil kõigil on mingisugused omad kiiksud siiski olemas.

Siinkohal tooksin välja, et inimene on inimene, pole vahet, kas meie nahk on must või valge, silmad pruunid või rohelised, juuksed pikad või lühikesed. Oleme kõik tehtud ühest ja sellest samast lihast ning luust. Meil on toimiv vereringe ja süda sees. Praegust hetke muidugi arvestades, mis maailmas toimub, siis see südame olemasolu pole nii kindel, aga sellest teinekord…

Kokkuvõtvalt tahaksin öelda, et sallivuse ja eelarvamustevaba mõttemaailmaga jõuab elus palju kaugemale, seepärast soovitan need eelarvamused nurka visata, olla sõbralik ja toetada ligimest („Armasta oma ligimest nagu iseennast.” (MATTEUSE 22:39)).

Mõnusat uue kuu algust seniks! Loodetavasti tuleb päike jälle välja varsti..

Siseturism – mida siis Narvas toredat teha saab?

By
Liina Kolomainen
-
4

Käisin nädalavahetusel naistega Ida-Virumaal. Algselt oli plaan õega kahekesi minna, aga kaks neidu liitusid ka veel meiega. Thank God, et nii läks – meil oli üüüüberlahe reis.

Olete varem Narvas käinud? Ei? Kui ei ole, siis see postitus on just Teile!

Narva Jõepromenaad on 967 m pikkune ala, mis on idast piiratud Narva jõega, läänest bastionimüüride ja Hermanni kindlusega, põhjast Narva Sadamaga ja lõunast Joaoru rekreatsioonialaga. Promenaad on väga-väga ilusaks tehtud vahepeal, kui mina olen rõõmsalt Tallinnas elanud. Juurde on ehitatud Rootsi terrass, mis on puhkeala kogu perele ning eeskätt lastele – nemad saavad lõvide otsas turnida. Eriti Putini näoga lõvi otsas, haa-haa.

See konkreetne isend, mille peal mina istun, on siiski emane. Putinit ei hakanud traumatiseerima. Kes tahab, saab googeldada ja üles otsida selle isase lõvi.

Lisaks on promedaadil siuke vahva kihvt koht nagu Päikeseplats, kus on purskkaev, väike bassein laste jaoks ning üks suvekohvik. Ei saa ka sõnakest poetama jätta, et üle jõe paistab juba Venemaa kallas..

Varem polnud jõe ääres mitte ühtegi istumiskohta. Nüüd on! Saab kenasti pirukaid vitsutada ja niisama oleskleda. Leidsin ka Internetist sellise ütlemise istumiskohtadega seoses:”Kui varem oli kaldapealne lihtsalt läbijalutamise koht, siis nüüd on põhjust sinna ka mõneks ajaks pidama jääda, kas või viina võtta või heita igatsev pilk Venemaa poole.”

Liikudes edasi.. Narva linnusest avanevad väga võimsad vaated nii Venemaal olevale linnusele kui ka meie enda omale. Lisaks on linnuse sisse tehtud muuseum, mida saab väikese raha eest kaema minna.

Algaval suvehooajal tegutseb linnuse põhjahoovis käsitööliste ajalookeskus Põhjaõu, kus on lisaks neljale ajaloolisele käsitöökojale ka apteek. Apteegist saab kõiksugu kraami, mida ka 17-ndal sajandil apteekidest leida võis. Seal isegi on sepikoda olemas, kus Sulle kohapeal midagi valmistatakse, arvestades Sinu soove muidugi. Käsitöö tädikeste käest saad soetada omale mõne ilusa käsitööeseme.

Rootsi Lõvi on mälestusmärk, mis tähistas Karl XII edu Narva all aastal 1700, mil Põhjasõja käigus purustati Narvat piiranud Vene vägi. Ka sealt avaneb imeilus vaatepilt Narva ja Ivangorodi linnuste kompleksile. Rootsi lõvi juurde on nüüd hiljuti ehitatud ka selline mõnus puidust ehitis(ei tea, kuidas seda nimetada), kus saab kaunist loodust vahtida ja niisama jalutada. Sealsamas on ka kohvik ning treeningsaal, kuhu võib sportima minna. Väga lahedaks on seal asjad tehtud, päriselt.

Korrastama on ka hakatud Narva raekoja naaberehitisi. ”Minu ajal” ei olnud seal peale selle üksiku barokkstiilis raekoja hoone mitte midagi, sest börsihoone, linnaapteek ja jõukate Rootsi linnakodanike elumajad hävinesid II maailmasõjas. Tulevikus on linnal plaanis teha Narva raekoda avatuks ühtlasi ka turistidele. Hetkel veel seda külastada ei saa.

Nüüdseks on raekoja hoonel stiilne naaber – Narva Ülikooli Tartu Kolledž. See äge hoone on minu meelest arhitektuuriliselt äärmiselt hästi kokku klopsitud ja näeb tõesti esmaklassiline välja. Ei saa ka mainimata jätta, et kolledži sees on üks imearmas kohvik nimega ”Muna”, kuhu mina soovitaksin minna, sest seal saab ülihead kohvi! Sedasi ütles üks pealinna preili, kes meiega kaasas oli, et nii hääd kohvi pole ta veel kusagil saanud. Maitse oli kergelt pähkline – viis keele alla. Lisaks meeldis mulle kohviku disain ja hubane atmosfäär. Jäi meelde sihukene asi – kui tavaliselt on kohvikutes võikude nimed pigem tavalised(rännumees munaga jne), siis seal oli kirjalahedus palju huvitavam ja kutsus kohe midagi proovima. Ahjaa, olete varem kiluvõileivatorti söönud? Sealt kohvikust saab!

Õhtul sööma ja niisama tsillima soovitan minna ‘‘Moderni”. Mõnus hipstapleiss, mis asub kortermaja keldrikorrusel. Modernis võib ka eestlasi kohata! Paraku sellel korral ei trehvanud, aga aeg ajalt ikka näkkab. ”Modernis” tehakse head pastat ja… need küüslauguleivad krevetikastmega…. parim snäkk!

Kui aga õues juba soojem, siis saab sammud seada narvakate lemmikkoha ”Ro-Ro”(Jõeäärne hipiklubi/kohvik/pubi) poole. Talvisel ajal toimub tegevus sees, suvel on tegutseb ka välikohvik, kus toimuvad igasugu üritused ja kontserdid. Kui kunagi 15-16 olin, siis sai ikka kella viie hommikuni pidutsetud ja pärast autostopiga tõusva päikese saatel koju hääletatud (sorri, emme, olin paha laps ja luiskasin veidi, kus ma parasjagu olin).

Rääkides klubidest – neid on Narvas kaks: ”Lux” ja ”Geneva”. ”Lux” on selline vahva klubi, kus naljalt ilma kakluseta õhtu ei lõppe. True story. Kui tahate ühte õiget russian fight’i näha, siis andke kuuma. Ma olen ”Lux’is” isegi naisi kaklemas näinud ja see vaatepilt oli kaunis ebamaine. Igale maitsele midagi. Teine klubi ”Geneva” on vähe soliidsem, kuigi 5 aastat tagasi oli Genfis rohkem rahvast ning parem muusika. Nüüd kohtab seal ka kaklusi. Tüdrukud, kes polnud varem Narvas käinud, sattusid seda see nädalavahetus ka nägema. Üleni verine palja ülakehaga tüüp. Jackpot. Aga pole midagi, ikka juhtub. Kõik klubid lähevad vaikselt pankrotti ja pidude kvaliteet langeb. Just pandi ju Tartu suurim klubi ”Atlantis” kinni.

Narva ”Geneva” klubi klientuur on nüüd edasi liikunud sellisesse kohta nagu ”Avenue”. Päevasel ajal on tegu restoraniga, nädalavahtusel aga klubitaoline tegelane. Vähe viisakam koht, kus inimestega juttu ajada ja ka tantsu vihtuda.

Kindel vaatamisväärsus, mida tuleks külastada on Narva elektrijaamade lähedal asuv kirjeldamatult ilus sinine laguun. See on nagu kuskilt välismaa eksootilisest kohast, hele-hele sinise veega. Ujuda seal muidugi ei saa, aga ilusaid pilte küll. Isegi üks kohalik küsis, et kus kohas see nüüd täpselt asubki. Siit leiate selle settebasseini täpse koha:

https://www.google.ee/maps/place/Eesti+SEJ+settebassein,+40107+Ida-Viru+maakond/@59.3031617,27.9610756,10z/data=!4m2!3m1!1s0x469445b6dc923d11:0x1785eb55af6ac463?hl=et-EE

Kui puhkuse ajal rohkem aega on, siis tuleks ära käia ka Narva-Jõesuus. Minu imearmas kodulinn, kus sai 19 pikka aastat elatud. Narva-Jõesuuga on selline tore lugu, et inimesed, kes sinna korra satuvad, tahavad millegipärast tagasi minna. 12km puhast ja mõnusat liivaranda. Suvitamiseks vaieldamatult parim koht. Ei ole nagu Pärnu(see ei ole kuidagi halvustavalt mõeldud, mulle muidu väga meeldib Pärnu linn) rannas, kus pepud ja pead koos, nii et isegi hingata pole midagi. Jõesuu rannas jätkub ruumi kõigile.

Randa mändide vahele on ehitatud laudtee, kus saab jalutada ja pilgu merele heita. Kui varem oli see, et tossud said liiva täis, vahet pole, kui hästi ja korralikult kõndida ka ei püüdnud, siis nüüd, tänu ehitatud promenaadile, seda enam ei juhtu.

Sinna on rajatud ka mitmeid terrasse, kus suviti käib tsill ja grill. Tol ajal, kui mina Jõesuus elasin, siis sellist luksust mul polnud, et saab täitsa mere ääres kuskil hubases kohas istuda. Me pidime istuma rohukõrte vahel või tekki kaasas vedama, et liivale see laotada, mis oli kaunis tüütu.

Siinkohal tooksin välja ühe äärmiselt hubase kohakese ”Albatross”. Asub see kohe promenaadil, mändide vahel, ”Meresuu” hotelli lähedal, paremat kätt. Sealt saab isetehtud koogikeste ja pagaritoodetega veidi kõhtu täita ning energiat koguda. Pealekauba toetad veel väikeettevõtlust, kui sealt miskit ostad.

Narva-Jõesuus on ka kaks väga ilusat parki – Hele ja Tume park. Üks on Tume seetõttu, et seal on palju puid kasvamas ja väga valgus läbi ei kuma, Heledas pargis seevastu on valgust hulga rohkem ja ka imekaunis tiik, mille ääres saab näljaseid parte toita. Lisaks on Heledas pargis paviljon, mis on hea näide 19. sajandi puitpitsarhitektuurist. Kohalikud kutsuvad seda paviljoni ”Besedkaks”. Heledas pargis korraldatakse küünlavalgusõhtuid ning igasugu erinevaid kontserte – mõnus ühesõnaga.

Suvel on Jõesuus korralik möll ja mäsu, aga kui soovid veidi vaiksemal ajal Jõesuut külastada, siis talvine aeg on selleks ideaalne. See vaikus ja rahu, mis seal talvekuudel on, on hetkel isegi veidi hirmutav. Sellegipoolest nii hea koht, kus mõtted selgeks mõelda ning patareisid laadida. Me olime näiteks ainuke eramaja mere ääres, kus elasime 24/7 sees. Ülejäänud majad olid Peterburi rikkurite poolt ostetud ”suvilad” ja nemad paraku talvel kohapeal ei viibi.

Kus majutada end Narva-Jõesuus? Kõige parem koht on selleks mõistagi uus ”Noorus SPA Hotel”, kus on minu ja paljude minu semude arvates parim SPA Eestis, aga eks kõik uued asjad on ilusad ja uhked ja meelepärased ja…

Saab muidugi ka Narva linna hotellidesse ennast sisse seada, ma lihtsalt pole kursis, mis on hea, mis mitte. Enamus siiski läheb Jõesuu puhkama ja lihtsalt külastatakse Narvat puhkuse käigus(Narva ainult 14km). Kui autot pole, siis bussid ja marsakad liiguvad ka Narva ja Narva-Jõesuu vahet.

Jõesuust Narva sõites jääb tee peale ”Tank T-34”, see monument meenutab II Maailmasõja lahinguid, märkides nõukogude vägede läbimurdekohta. Muideks, see tank on ainuke taoline käesoleva ajani eksponeeritav mälestusmärk Eestis. Ma ei saa ka ütlemata jätta, et ta on ainukene sõjaline abimees, mis on suunatud tulistama Eesti poole, mitte vastupidi. Kunagi, kui ma veel väike olin, sai seal tangis ka sees käia ja näha, kuidas inimesed seal toimetasid. Nüüd on see kahjuks kinni. Külajutud räägivad, et joodikutele ja muidu kahtlastele meeldis sinna sisse ekskrementi väljastamas käia ning see suleti. Vot selline stoori siis.

Siinkohal ma lõpetakski, ei oska rohkem midagi tarka kosta. Kahtlemata on Narvas külastamisväärt kohti veel, lihtsalt mul ei tule praegu rohkem meelde. #narvatasubtulla

 

 

Kellel siis ikkagi õigus on?

By
Liina Kolomainen
-
0

Vahepeal on toimunud üks suur politsei ja mootorratta tagaajamine, mis on tekitanud väga suurt poleemikat eesti meediakanalites.

Kellel siis õigus on? Kes käitus õigesti ja kes mitte? Mida teie arvate?

Esmalt tooksin välja selle, mida ka Mihkel Raud oma saates ”Kolmeraudne” mainis: ”Potensiaalne oht, on ka oht.” Mina olen sellega täiesti nõus. Näiteks oleksin jalutanud samal ajal oma koerakesega väljas. Lihtsalt oleksin olnud valel ajal vales kohas ja tagajärjed oleksid olnud väga kurvad. Neid näiteid on eesti liiklusest päris palju võtta. Või mis? Tsiklimees ju sõitis mingi hetke tagaajamisest vastassuunavööndis.

Sellel noormehel polnud kehtivat juhiluba. Kuidas ta oma targa peaga üldse sellise otsuseni jõudis, et üldse mootorratta rooli istuda? Mille jaoks on tehtud reeglid liikluse jaoks, kui nende peale lihtsalt sülitatakse ja neid eiratakse? See, et inimene oskab sõita mootorrattaga, ei tähenda kohe seda, et inimene ka liikluses õigesti toimetada oskab.

Videos, mis terve meedia kihama pani, karjus tsikli seljas olnud naisterahvas korrakaitsjatele, et nemad on mõrvarid ja nad oleksid võinud politsei pärast surma saada. Rumal jutt suhu tagasi! Kui tema kallis noormees oleks koheselt peatumismärguannet kuulda võtnud, oleks selline rammimine ära jäänud. Liiklusohtliku olukorra tekitas siin siiski mootorratta juht, mitte keegi teine. Milleks karjuda selliseid sõnu: ”You are a murderer…”, kuigi tegelikult võib öelda, et need kaks inimest ei hoolinud oma eludest, kui sellisel kiirusel politseiautode eest ära kihutati. Miks peab keegi teine kellegi elu pärast muretsema, kui inimesel endal on oma elust ükskõik, tekib mul küsimus..?

Mõistan, et rammimise olukord oli ohtlik, aga sellisel tagaajamisel polegi olemas head varianti, kuidas asja lahendada. On olemas halbadest variantidest kõige vähem halb ja seda tuleb ka rakendada. Hetkel usun, et politsei hindas antud liiklusohtlikku olukorda õigesti ning võttis kiirelt vastu otsuse, et tuleb seekord nii teha. Tagajärjed oleksid võinud olla kordades hullemad, kui oleks süütuid jalakäijaid või muid kaasliiklejaid sinna kaasatud mootorratta juhi mõtlematusest.

Neiu tsikli seljast pahandas, et autodest oli nende ette müür tehtud, selleks et neid takistada. Mis asja nagu? Nii tehaksegi müüri ju! Sa näed, et ees on tee kinni ja sa võtad hoo maha, kui ei taha just vastu müüri sõita. Võin öelda, et ei ole ka korrakaitsjad müüri tegemise üle õnnelikud – tavaliselt saavad sõidukid kannatada ja võivad saada ka korrakaitsjad ise. Kui mul isa veel politseis töötas, siis sai ikka päris jubedaid jutte kuuldud, mida kõik inimesed teevad, et neid kätte ei saadaks. Võin öelda, et vähe on juhtumeid, kus kihutajat kätte ei saada. Lihtsalt ühel või teisel juhul on kahjud väiksemad või suuremad.

Toon näite. Õige mitu aastat tagasi kihutas Sillamäel üks BMW patrullauto eest minema. Tehti ka politseiautodest müür, et seda autot takistada ja anda selge märguanne, et aeg on peatuda. Eeldame seda, et auto võtab hoo maha, kui teel on takistus, eks? See auto aga sõitis suurel kiirusel kahe politseiauto vahele, mille tagajärjel toimus kokkupõrge. Suure põntsu tõttu lendas operatiivsõiduki pamper eest ära ja nii õnnetult, et korrakaitsja sai sellega pihta. Kui ma nüüd õigesti mäletan(võib-olla oli mingi muu luu, aga väga oluline luu, mitte selline kergem luumurd), siis politseiniku puusaluu läks katki = päris pikaks ajaks haiguslehel. Lisaks sai veel teinegi korrakaitsja viga. Kõige ”toredam” selle loo juures oli see, et see poolearuline BMW juht ei saanud isegi kriimustust omale!  Selle näite põhjal võib öelda, et oleks vaid see auto peatumismärguandele seisma jäänud, oleksid sellised kohutavad asjad ära jäänud.

Tean, et minu postitus on tugevalt ühepoolne, kuid sellegipoolest tahan siia lõppu öelda seda, et me kõik teeme erinevates eluvaldkondades vigu, nii suuremaid kui ka väikseimaid. Mõistan seda, et noormehel lõi adrenaliin pähe ja kuna otsutamiseks ei olnud palju aega, tegi ta kahjuks vale otsuse, mida ta hetkel ka kahetseb. Vähemalt ”Kuuuuriija” saates oli tal tekkinud olukorra pärast piinlik. Keegi kõrvalistest isikutest viga ei saanud ning ka asjaosaliste vigastused ei ole teab mis suured. Seepärast arvan mina, et tuleb anda teine võimalus ja andeks anda neile ning altkulmu vaatamine koheselt ära unustada. Olen ka mina kiiruse ületamise eest trahvi saanud, muidugi mitte nii äärmuslikul viisil, aga siiski – olen rikkunud korda ja piirkiirusest kiiremini sõitnud. Oluline on lihtsalt see, et sellist asja rohkem ei juhtuks. Usun ka, et ei juhtu, sest asjaosalised ise on ju samamoodi sellest juhtumist šokeeritud.

Seniks aga..  hoidkem iseennast ja teisi kaasliiklejaid! Elu on liiga ilus, et seda mõtlematute asjadega ära rikkuda.

Kas minna või mitte?

By
Liina Kolomainen
-
0

Tulin paar päeva tagasi Hispaania reisilt. Võin julgelt väita, et see reis on vaieldamatult minu lemmik so far. Miks?

Esmalt muidugi see, et tegu on äärmiselt ilusa riigiga. Nii Barcelona kui ka Madrid on väga puhtad ja hoolitsetud linnad. Kui sügisel Tais käisime, oli pettumus ja kultuurišokk suur. Arvasime, et meid ootab ees mõnus puhkus imeilusas kuurortlinnas. Tegelikkuses olid tänavad räpased, värske õhk puudus ja väga jube hais oli linnas. Ei saa ka mainimata jätta, et need tänaval rahanäljas prostituudid olid ka suureks ehmatuseks. Tõsine pettumus. Õnneks hea seltskond veidi leevendas seda esmast ehmatust ja teisel nädalal sai selle haisu ja mustusega enam-vähem lepitud.

Hispaania seevastu võlus mind, nagu ma juba ka eelnevat mainisin, oma ilusate linnavaadete ja puhtusega hinge põhjani. Mida me seal õigupoolest tegime?

Reis Hispaaniasse algas tegelikult sellest, et mul oli Andrusele sünnipäevaks midagi kinkida vaja. Iga aastane nuhtlus – teate ju isegi. Tuleb kogu aeg millegagi üllatada. Kuna meie pere on suur Real Madrid’i fänn, siis otsustasin talle kaks piletit kinkida. Suhteliselt tähtis mäng ka – Atletico’ga. Uurisin veel Andruse parima sõbra käest, et mis tema minu ideest arvab ja sain ainult kiidusõnu. Otsustas ka kaks piletit osta ning reisi Hispaaniasse oma neiule sünnipäevaks kinkida. Mõeldud, tehtud.

Me polnud varem omal käel reisinud – alati pakettreisid, kus kõik ette-taha ära tehtud. Kerge hirm oli naha vahel, kas ikka tuleme oma asjadega toime, aga kõik sujus väga hästi. Reisisime käsipagasiga, sest me ei peatunud ainult ühes linnas – suur kohver oleks liikumise väga ebamugavaks teinud. Minu hirm, et nädala ajaga ei saa käsipagasiga hakkama, ei tõestanud ennast. Lisaks võimaldab Ryanair käsipagasile ka ühe koti kaasa võtta lennukisse – sellest oli väga palju abi.

Barcelonas ööbisime apartmendis. Iga jumala kord, kui kuhugi reisime, on reisi algus kuidagi konarlik. Standard. Noh, meie lend hilines tunnikese ja ma ajasin kellaajad ka kuidagi segamini ning jõudsime hiljem kohale. See tädi, kes meid vastu võttis, oli ikka väga kuri ja vihane, et mingi viis tundi ootab meid siin apartmendis. Maksime oma trahvi viiekümne euro näol ära ja asi ants. Tädi jõudis ka vahepeal leebuda õnneks. Toas oli üks voodi ning üks lahtikäiv diivan, mis kriuksus ja hädavaevu püsti seisis. Viskasime kulli ja kirja, et selgeks teha, kus keegi magama hakkab. Me Andrusega muidugi kaotasime. 😀 Järgmine kord teeme kivi-paber-kääre, siis kindel, et Kusti ja Karin saavad pähe meie käest.

Kuhu minna Barcelonas ja kuhu mitte?

Kuna meil avanes võimalus minna Barca ja Sevilla mängu vaatama, siis ega pikka mõtlemist ei olnudki. Neljanda aprilli öösel jõudsime kohale ning viiendal läksime juba mängu vaatama. Pilet oli 108 eurot nägu, kui kedagi peaks huvitama. Staadion oli võimas, küll aga mängus pidin ma pettuma. Arvestades, kui kõva klubi on FC Barcelona, siis lootsin fännidelt palju suuremat kisa ja kära. Väga vaikne oli ja häält tehti ainult väravate ajal. Lisaks sellele lootsime muidugi näha ka natukene põnevamat mängu. Sevilla oli nagu mingi madalama liiga klubi – sai nii korralikult vatti, et piinlik hakkas. Vihma sadas ja külm oli, tulime varem Staadionilt ära, et keha kinnitada ja taksot tellida. Mitte ühtegi taksot polnud võimalik saada, loogiline ka – kui mingi 80 000 inimest staadionilt koju tahavad minna(öeldi küll, et 85 000 inimest oli staadionil, aga tegelikkuses oli rahvast tunduvalt vähem. Hooajapassidega inimesi polnud kõiki kohal vist.) Ega muud midagi üle ei jäänudki, kui tuli trippida oma läbiligunenud rüüdega metroosse ja sealt meie ööbimispaika.

Käisime Barcelona Aquarium’is, kuhu ma ei soovita teil minna. Piletihind ei olnud kallis – 20 eurot täiskasvanule ja tudengile 15 eurot, kuid sellegipoolest tundus mulle, et tegu on rohkem lastele mõeldud kohaga. Kalad ja muud mereelukad olid toredad küll, aga kuidagi liiga kiiresti sai see ringkäik läbi seal. Kõige vahvamad tegelased olid seal pingiviinid, kes trikke tegid oma vabast tahtest(kedagi polnud õpetamas) ja tahtsid ise inimestega suhelda.

Ühe päeva trippisime ringi turistidele mõeldud bussiga, millel on lahtine ülemine korrus. Pilet oli ühele inimesele 50 eurot, mis polnud just kõige odavam, aga 100% seda hinda väärt. Barcelonas oli võimalik valida kolme erineva sõidu vahel ning lisaks sellele võisid sa neid ka vahetada – algul sõitsid sinisel teekonnal, viskas üle, siis hüppasid siniselt maha ja kohe lähestikku oli ka punase teekonna peatus. Hea asi on see, et pilet kehtib terve päeva ja Sul on võimalus ühe või teise vaatamisväärususe juures maha hüpata ning seda kaema minna. Hiljem jälle bussile tagasi hüpata – need käivad iga viie minuti tagant. Tõsiselt hea süsteem turistide jaoks.

Vaatamisväärsusi Barcelonas on niivõrd palju, et ma ei jõua neid kõiki siia kirja panna. Lisan parem mõne toreda pildi Barcelonast.

Hispaaniasse minnes tuleks kindlasti arvestada sellega, et toitlustusteenus on seal väga kallis, kui tahad midagi vähe viisakamat omale kõhtu saada. Ma ei taha mõeldagi, mis rahasid me sinna söögi pärast jätsime. 😀 Aga noh – puhkusereis on puhkusereis, seal ei viitsi mingisugust kokkuhoiupoliitikat ajada. Naljakas oli veel see, et sain Barcelonas oma elu kõige parema pitsa, Itaalias olles polnud pitsa pooltki nii hea, kui seda Barcelonas. Soovitan mõnest pitsaputkast läbi astuda, kui Hispaaniasse satute.

Käisime veel Park Güell’is – need vaated, mis seal meile avanesid on kirjeldamatud. Mõnus park, kus võib ka piknikku pidada jalutamise vahepeale. Park on suur, seetõttu soovitan aega varuda, et kiirustama ei peaks. Kuna meil läks buss mingi aja pärast Madridi, siis väga kaua me seal jokutada ei saanud, kuigi oleks tahtnud. Pargi külastamine on tasuta, seega mingit kulu sellele ei kaasne.

Õhtud on Barcelona tänavatel täis elu ja melu. Jalutades Barcelona põhitänaval, võis kohata seal igasuguseid inimesi. Mustanahalisi, kes päikeseprille ja muud träna müüsid. Kerjuseid, kes meeleheitlikult raha palusid. Kahtlaseid tüüpe, kes kutsusid meid põrandaalustesse kohvipoodidesse ning hunnikute viisi turiste. Üks tüüp oli eriti kahtlane – karjus kõva häälega ühe monumendi juures, et Jeesus Kristus on ainukene jumal ja Allah peaks surema vms. Päris täpselt ei saanud aru, mida ta seal seletas. Hea, et suure vehkimisega piibliga vastu pead ei saanud. Ta nägi tõemeeli välja nagu mingi hullumaja kandidaat. Creepy. Soovitan võtta üks õhtu ja sisustada see Barcelona tänavatel, lahe kogemus. PS! Olge ettevaatlikud – vargaid pidi seal palju olema. Ise muidugi tähele ei pannud, aga me hoidsime oma asjadel ka kiivalt silma peal.

Kaheksanda aprilli hommikul jõudsime Madridi. Uuujeah – 7,5h bussis loksumist. Algul pidime minema kiirrongiga, aga hinnavahe oli meeletu – bussireis neljale läks 155 euri koos maksudega, rongipiletid 600 dollarit. Kiirrongi eelis oli see ainult, et 3,5 tunniga oli rong Madridis. Mõtlesime sellele ka, et minna lihtsalt tavalise rongiga, et seda rongimelu kogeda, aga tavarong, mis oli 7,5 tunnine sõit nagugi bussireis, maksis sama palju kui kiirrong. Seega, cancel. Reisisime öösel ja tänu sellele oli reis üpris valutu ja päev ei läinud reisi tõttu raisku. Niikuinii oli vaja öösel magada, nüüd magasime lihtsalt bussis. Jah, oli ebamugav, aga midagi ületamatut see küll ei olnud.

Hotelli me koheselt sisse ei saanud, sest Check-In oli alles kell 14:00. Meie rõõmuks saime ühe toa 12:00 juba oma valdustesse. Kuna kaheksas aprill oli laupäeva hommik, siis pooled kohad tehti hiljem lahti kui tavaliselt. Õnneks oli üks suvaline lädra-putka 8:30 lahti ja tiksusime seal nii kaua, kui Starbucks kell 10:30 avati. Me jõime literally iga jumala päev Starbucks’i kohvi Hispaanias. Viimastel päevadel juba keeldusin Starbucks’ist, korraliku üledoosi sain sealt.

Hotelli saades kobisin kiirelt pessu ja sättima. Meie mängupiletidega oli selline tore lugu, et saime need kätte alles mängupäeval. Otsin piletid www.footballticketnet.com’ist ja koheselt ma neid ei saanud. Pidin saatma neile oma hotelli aadressi ja piletid pidid sinna tulema. Päev varem kirjutavad, et tuleb kuhugi lähedale hotelli minna ja mingi tüüp nimega Raul annab meile piletid, mis tuleb tagastada 45 minutit peale mängu. Veidi kõhe tunne tuli sisse, et mis asja nad ajavad ja kas ikka saame mängu vaatama minna, ikkagi Andruse sünnipäevakink ja sellepärast ju saigi Hispaaniasse reisitud! Läksime siis sinna hotelli ja meile anti sealt hooajapassid kellegi nimega. Kiidan süsteemi! Algul ütlevad, et piletid saame hiljem, siis ütlevad, et saadavad hotelli ja siis hoopis, et tulge neile ise järgi kuhugi hotelli ning et peame need viivitamatult peale mängu tagastama. Kenad rahad saab niimoodi majandades kokku ajada. Vähemalt mäng sai nähtud ja see oli võimas!

Võrreldes Camp Nou’ga on Bernabeu staadion uuem, kuid väiksem kui Camp Nou. Mulle meeldis Bernabeu’l rohkem, sest mängud olid ikka nii erinevad – Reali fännid lausid, karjusid, möllasid, elasid kaasa jne. Mul olid lausa külmavärinad kogu sellest värgist seal staadionil. Atletico vilistati välja Reali fännide poolt. Tõelised fännid. Tribüünid olid paksult rahvast täis, mitte ühtegi vaba kohta polnud, va VIP kohad staadioni juures. FC Barcelona ja Real Madrid FC mängud olid nagu öö ja päev. Isegi erapooletu Karin, keda muidu ei huvita jalgpall, ütles, et see oli midagi väga võimast ja talle väga meeldis. See kontrast barca ja reali fännide vahel oli nii suur, et ma ei suutnud seda ausalt öeldes uskudagi. Barca fännid karjusid ja elavnesid ainult siis, kui löödi värav ja Madridi omad karjusid ja lausid 24/7. Tahaks tagasi, sest see oli lihtsalt nii vägev! (Väike video ka siia juurde: Bernabeu_staadionil)

Järgmisel päeval käisime Bernabeu muuseumis. Järjekord oli kell 12:00 vähemalt 300 meetrit pikk, kui mitte rohkem ja otsustasime juba ära minna, kui tuli mõte piletid osta netist. Meie säätsime sellega kena kolm tundi ootamist ja lisaks sellele oli netist ostetud pileti hind 25 euri, putkast aga 30 euri tükk. Kambaga säästsime 20 euri. Juhuu! Muuseum oli vägev! Me isegi ei lootnud nii palju näha, kui seal näidati. Nägime isegi pesuruume ja riietusruume, rääkimata kõiksugu karikatest ja muudest asjadest. Andrus oli õnnejunnis pehmelt öeldes.

Järgmine päev võtsime sama turistidele mõeldud bussi nagu ka Barcelonas. Võin öelda, et Barcelona teekonnad olid veidi asjalikumad. Aga eks see on loogiline ka, kui Madridis oli 19 euri nägu bussipilet, Barcelonas 50 eurot nägu. Terve päev kuluski linnaga tutvumiseks ja kolamiseks. Saime veidi raha ka tuulde lastud, nii palju kui käsipagas võimaldas. Skoorisin kolm paari jalanõusid. Jep! 35 suurus! Ma ei saanud ju ostmata jätta.

Hispaaniast jäid meelde veel mõned asjad. Näiteks see, et kohalikke absoluutselt ei huvita, kust sa pärit oled, miks sa siin oled ja kuhu edasi lähed. Ikka korra vähemalt küsitakse, et kust sa pärit oled ja mis keelt sa räägid, aga Hispaanias ei pööranud keegi sellele tähelepanu.

Hispaanlaste lemmikud on vaieldamatult koerad. Ma nägin reisi ajal ainult kahte kassi ja muid loomi ei näinud üldse. Lisaks on huvitav fakt see, et väga paljudel inimestel on kaks koera korraga. See on nii silmatorkav, et pidin seda praegu mainima. Eestis selline asi levinud ei ole. Pigem ikka üks koer, üks kass, üks misiganes loom siis..

Saime isegi päikest Madris. Päeval oli +27C, ülimõnus! Nii raske oli tagasi Eestisse tulla, kus lörtsi sadas.

Väga lahe reis oli – teinekordki planeerib reisi omal käel, mitte pakettreisina. Väga palju sai käidud ja nähtud. Kokkuvõtvalt on Hispaania riik, kuhu võiks isegi elama minna. Väga sõbralikud ja abivalmis inimesed. Ilm on soe, riik on kaunis..

Tahaks juba kähku kuhugi soojale maale tagasi, aga nüüd on järgmine reis ees alles sügisel – Kreeta ootab! Kui just suvel mingit ekspromt reisi kuhugi ei planeeri. Mõtted käivad Amsterdami suunas..

Hea ja ilus põhi? Kuidas?

By
Liina Kolomainen
-
0

Et ennast igapäevaselt ilusaks teha, pole tegelikult vaja jumestuskooli diplomit. Tuleb lihtsalt selgeks teha omale jumestuse n-ö anatoomia. Täna räägin põhja tegemisest.

Näiteks, kui teha põhja kreemjate toodetega, peaks olema järjestus selline:

  1. Näo puhastamine
  2. Niisutava kreemi kasutamine(vajadusel)
  3. Primer(valgustpeegeldav kuivale nahale ja matistav rasusele nahale)
  4. Jumestuskreem
  5. Kõiksugu korrektorid
  6. Kontuurimine kreemjate toodetega
  7. Puuder kreemjate toodete fikseerimiseks
  8. Kuna puuder teeb veidi värve tuhmimaks, võib põsepunaga ja päikesepuudriga värve veidi värskendada.

Siin etapis on ka võimalus number kuus vahele jätta(kontuurimine kreemjate toodetega) ning teha kontuurimist puudriste toodetega peale jumestuskreemi fikseerimist puudriga – nagu number kaheksaski. Mina eelistan ise kontuurida puudriste toodetega, sest mul on äärmiselt kuiv nahk ning seetõttu jõuab mul kogu see kreemjate toodetega kontuurimisüritus enne puudrit kestendama hakata.

Põhja tegemine mineraalsete toodetega (puudrised):

  1. Näo puhastamine
  2. Niisutava kreemi kasutamine(vajadusel)
  3. Primer
  4. Korrektorid
  5. Puudrine põhi – Jane Iredale teeb väga head kraami – sain just kätte need, nii rahul! Ei viitsi enam pikka aega jumestuskreemi kasutada, sest kompaktpuudrit saad kogu aeg juurde lisada ja värskendada oma look’i. Jumestuskreemi Sa enam juurde ei lisa, kui juba puudriga fikseerinud oled.
  6. Põsepuna ja kontuurimine

 

Nende Jane Iredale’i mineraalkompaktpuudritega saab väga ilusa ja loomuliku põhja teha. Hulga mugavam ja kiirem kui jumestuskreemi kasutades ka! Hetkel reisil olles on see hädavajalik, et mehed ei vinguks :D. Lisaks sellele on need äärmiselt naha sõbralikud ja sobivad väga allergilisele ning tundlikule nahale – mineraalosakesed moodustavad nahale kaitsekihi, mis võimaldab nahal normaalselt hingata ja toimida. Lisaks sellele ei kasuta Jane Iredale oma toodetes talki, alkoholi ega muid nahka ärritavaid tooteid.

See konkreetne päevajumestus on tehtud enne reisi ja jumestuskreemi kasutades. Kontuurimine on tehtud puudriste toodetega, sest mu näonahk on väga kuiv ja hakkab päris kiiresti kestendama, kui kontuurimist teha kreemjate toodetega (mainisin seda ka juba üleval).

Põhi: Jane Iredale Smooth Affair Primer igasugusele nahale. On olemas ka rasusele nahale, matistavate osakestega.

Jumestuskreemiks Make Up Forever’i Liquid Lift Foundation – ei ole väga tugeva katvusega, pigem kerge katvusega. Seega, kui Sul on väga probleemne nahk ning tahad oma naha ebatäpsusi rohkem katta, siis tõenäoliselt see jumestuskreem ei sobi Sulle.

Kasutasin ka Make Up For Ever’i korrektorit Full Cover, mis on veekindel ning väga kauapüsiv tegelane. Sellega saab isegi tätoveeringuid ja arme katta.

Põhja fikseerisin Kryolan’i Translucent Powder’iga. Tegu on läbikumava puudriga, mõnus selline.

Kontuurimine ja põsed: Jane Iredale’i PurePressed Blush ”Awake” värvitoon ja ”Flawless” värvitoon. No ja highlightimiseks muidugi – Nyx’i Strobe of Genius Illuminating Palette. See on vaieldamatu lemmik praegusel hetkel ja Kaubamaja ilusosakonnas müüakse seda kõigest 19EUR palett.

Kulmud: MUFE Pro Sculpting Brow Palette, kust saad valida kolme kulmutooni vahel. Lisaks on seal olemas ka vaha kulmukarvakeste sättimiseks ning fikseerimiseks. Paletis olev kreemijas highlighter on mõeldud kulmude kuju korrastamiseks ja highlightimiseks. Osta saab seda kahes erinevas toonis. Mul on N1 Taupe ehk heledam. Tumedamate kulmude jaoks on N2 Dark Brown.

Silmad: Otsin endale katsetamiseks Maybelline’i The Nudes Paleti igapäevaseks kasutamiseks, milles on pruunid ja kuldsed toonid. Arvestades seda, et see palett on kommiraha eest saadud, teeb ta oma tööd äärmiselt hästi. Silma ja ripsmete vahelise kaare tegin Jane Iredale Basic Black silmapliiatsiga. Ripsmeid värvin Maybelline’i Lash Sensational ripsmetuššiga. Ma olen oma elus kõiksugu ripsmetušše proovinud, aga paremat sellest ei ole olemas. Päriselt ka. Naljakal kombel toimib ta nagu veekindel ripsmetušš, kuigi ta seda pole. Ma olen üks laisk ripsmete värvija ja tänu sellele, et ma magan selili, ei võta ma suhteliselt tihti oma ripsmetušši ööseks maha. Rekord on selle rispmetuššiga 5 või 6 päeva(põhja võtan alati enne magamaminekut maha). Muud ripsmetuššid pudisevad, see aga mitte. Selle ripsmetuššiga on veel see tore lugu, et seda müüakse absoluutselt kõikides poodides – Prismas, Rimis, Kaubamajas jne.. Kulda väärt asi minu meigiasjade seas!

Huuled: Alustuseks soovitaksin kuivadele ja kobrutavatele huultele panna huulepalsamit – mul on selleks Carmex. Ma ise seda ei kasuta, sest mul ei ole huuled kuivad ega kobruta, aga klientidel küll. Muideks, seda peaks huuletele kandma juba põhja tegemise ajal. Et huuled püsiksid kaua oma värvis, soovitan alati esmalt huulepliiatsit kasutada ja alles siis kõik muud tooted peale laduda. Jane Iredale’i huulepliiats Rose läks alla, peale MUFE Lip Palette’i värvitoon, mida ma hetkel ei mäleta. Koju jõudes vaatan üle ja parandan selle ära siin. Läike andis MUFE Aqua Rouge kauapüsiva huulevärvi läige. Teises ostas on mul vaarikatooni huulevärv. Kui seda kauapüsivat vaarikavärvi kasutada, peab see vastu õhtuni. Ainuke aga on see, et ta kardab kõiksugu õlisid – sööd vahepeal midagi rasvast, siis hakkab ka värv maha tulema. Sellepärast oleks siiski hea see huulevärv omale kotti visata, kui kuhugi minek on.

Seniks aga.. olge nunnud, mina naudin oma puhkust edasi!

Lugemissoovitus

By
Liina Kolomainen
-
0

Kuna lugemine on üks minu lemmiktegevustest, kui mul vähegi aega on, siis mõtlesin, et jagan ka Teiega teosed, mida parasjagu loen või olen lugenud. Kõikidest raamatutest ei saa  muidugi head kirjutada, see on selge. Annan kahepoolset tagasidet tulevastest teostest. Lisaks sellele on maitsed erinevad ja minu taevani kiidetud raamat ei pruugi mõnele üldse sobida.

Minu hea sõbranna soovitas lugeda Sophia Amoruso ”#GIRLBOSS” raamatut.

Eesti keeles seda raamatut vist müügil ei ole, kuid see ei mängi väga suurt rolli, sest see raamat on tõesti äärmiselt lihtsas keeles kirja pandud(kui keegi peaks inglise keele pärast muretsema).

Raamat räägib kokkuvõtvalt naisest, kes on loonud väga eduka ettevõtte. Ma ei hakka ütlema, kui palju see käivet sisse toob – kadedaks teeb (heas mõttes)!

Taustainfoks nii palju, et see sama tšikk ei lõpetanud kooli, oli selline maksimaalselt rebel pungi-pliks ja teda ei huvitanud/liigutanud väga miski. Vahetas töökohti tihti ja ei leidnud asu siin maamuna peal. Mingi periood elust oli raamatu autor sõna otseses mõttes prükkar. Käis prügikastis kolamas ja süüa otsimas ning nüüd… võta näpust – on temast edukas ettevõtja saanud! Naine, kellel oli ettevõtlusega null kogemust ja null teadmist.

Ta kutsub üles olema Sina ise. Mingil määral tundsin veidi iseennast sellest raamatust ära. Ta oma iseloomult ja olemuselt on selline heas mõttes kahtlane – ta ei riietu nagu kõik teised, tal on oma arvamus, ta ei püüa kõigile meeldida(sest tal on po*ui) ning ta püüdis enamjaolt igas situatsioonis iseendaks jääda. Respekt talle selle eest.

Raamatus on väga palju praktilisi nõuandeid, kuidas ärimaailmas (eeskätt riide- ja moeäris) hakkama saada ja kuidas hallist massist erineda.

Mulle meeldis, aga lugemisotsus jääb Teile.

1...101112Page 11 of 12

Latest Posts

Popular Categories

Ilm

Follow us on Instagram @pintslikurat

EDITOR PICKS

POPULAR POSTS

POPULAR CATEGORY

© Liina Meow. Kõik autoriõigused on kaitstud.