Home Blog Page 2

Mis siis Soome reisist meelde jäi?

0

Käisime siin eelmine nädal Soomes ja mõtlesin, et jagan, mis me siis seal tegime üldse. Kolme lapse ja nelja vanemaga.
Soome mineku teema algatas tegelikult mu vanem poeg, kes kuulis, et tema sõber Lennart käis Soomes ja seal oli jube lahe olnud. Noh… ja siis te võite arvata, kui palju see neljaaastane mulle SOOOOMEST rääkis, et kui lahe ja vägev seal ikka on ning kuidas tema sinna ikka minema peab. Mõeldud-tehtud. Leidsin mingi sooduskoodi postkastist nimega ”SÜGIS” ja piletid Soome edasi-tagasi kaks täiskasvanut läks 50 eurot. Võrdluseks teile, et Saaremaa praamipiletid lähevad 40 eur ja teinekord kopikad peale ka veel + pane sinna üks hästi hea isuga maasturiga küts otsa. Ehk siis jah, väga odav oli minu meelest see Soome värk.

Sõitsime kuttidega sadamasse, võtsime oma reisivankri, sest enam meie bling-blingi pole. Müüsin maha meie silmatera vahepeal. Kahju oli ka, aga pole viga. Väga toredasse peresse sai, kellele ka bling meeldib, nii et läks hästi. 😀 Kentsule võtsime seisulaua ka kaasa. Parim otsus ever. Ta oleks nii-nii väsinud seal olnud ja.. jah… seda jorisemist siis.. Mõnus oli vahetustega neid magama panna ka. Kord magas Rommi vankris, siis magas Kentsu ning Rom sai samal ajal taga istuda. Talle hakkas see nii meeldima, et läksid kraaklema omavahel, kes nüüd seal seisulaual istuda saab.

Nii aga tagasi algusesse. Laeval me suurt kuhugi ei jõudnudki, kui üles üheksandale ja Lotte mängumaale. Ehitasime seal kuttidega onni ja mängisime niisama. Kiired burksid Burger Kingist ka enne randumist. Täitsa kena oli. Mõtlesime, et lähme seekord tallataksoga Sea Life okeanaariumisse. Pisemad tukkusid see 50 minutit, kui meie ilusat ilma nautisime ja oma päevasamme kokku korjasime. Teie poolt soovitatud kohti oli muidugi veel: Helsingi Loodusmuuseum, Hop Lop mängutuba, Linnanmäki ilusa ilmaga, Junibacken, Children Town (mulle öeldi, et alates 5a on seal idekas, et veidi suurematele), Loomaaed (olen käinud, aga lasteta – pigem soovitaks suveperioodil minna), Rahvusraamatukogu Oodi + mänguväljakud: Avikin puisto Vantaal, Vennynpuisto Helsingis, Hyväntoivon puisto sadama lähedal, Redi kaubanduskeskuse katusepark ja keskuses peaks veel põnevat tegemist olema.

Me käisime ainult Sea Life’is ja siis linna sööma ja reaalselt rohkem ei jõudnudki. Läksime 10:30 laevaga ja tagasi tulime 19:30 omaga. Väga hea aeg sellistele mürsikutele, et saavad rahumeeli oma hommikutoimetused kiirustamata ära toimetada ja minna. Õhtul kell 21:30 jõudes ei ole ka nii hilja, et süda tilguks laste une pärast verd.

Sea Life’ist veel nii palju, et soovitan jälgida, mis kell kalade toitmine on. Iga päev toidetakse kedagi. Meie nägime piraajade ja raide toitmist. Kohapeal oli väike mänguala ka lastel, kui kalade vahtimisest kops üle maksa viskas. Mulle täitsa meeldis see koht. Haikalad oli muidugi lemmikud. Toitmine koos jutuga, mida töötaja rääkis oli ka väga huvitav kuulata.

Maandusime kuskil kesklinnas, mingisuguses burksikohas. Lihtsalt burks JA GARNEERINGUKS ÜKS VIIL HAPUKURKI hahahahaha. See on lege garneering. Parim. Läks maksma mingi 23 euri? Eestis päris nii kallis pole. Saad ikka tomati ja kurgi ka kõrvale. Isegi coleslaw salati. Mul olid mõned raamatud, nuputamisraamat ja veega värvitav raamat kaasa, et restoranis natukene väsinud/tüdinenud lapsi ohjeldada. Saime kenasti hakkama. Kentsu poole restoranis oldud ajast põõnas vankris. Joppas meil. 😀

Järgmiseks korraks võiks keegi siia häid söögikohti Soomes soovitada. Eelmine kord kui käisime olime ka täielikud hädad seltskonnas, et kuhu sööma minna. Järgnevaks korraks kindlasti panen selle plaani paika, et kuhu täpselt sööma minnakse, siis jääb see segaduse moment ära.

Tagasi tulles suundusime, nagu ikka, Lotte mängunurka. Ja siit algab kõige tähtsam story selle reisi osas. Kohe algul tuli sinna üks poiss nimega Lukas/Lucas, poisid hakkasid teda kutsuma Suureks Poisiks. Ei pea vist üle täpsustama, miks. Ta oli seitsmene, aga tundus, et mingi 9 vähemalt. Hästi pikk ja sihvakas, aga see pole see, millest ma siin rääkida soovin. Igatahes, Kennet, nagu ikka, haakis ennast temale külge (Kentsu läheb alati restos v poes v kusiganes teiste inimestega jutustama.. Eile spaas ka läks mullivannis naistega lobisema :D:D:D Naerame Trussiga, et temast saab kunagi hea wingman. Täiesti tuimalt läheb ja alustab vestlust). Nad ehitasid koos maja, mürasid niisama. Võtsid need pehmed ehitusvidinad ja hakkasid üksteist nendega togima.. õrnalt lööma? Romet tuli ka kampa. Ma ei ole kunagi näinud nii viisakat noort inimest.. okei olen, aga see oli next level. Ta näitles nii, et Rom ei läinud talle isegi pihta oma vidinaga, aga juba kukkus ja näitles, et ta sai haiget. Rommi oli krampides, hea, et naerust püksi ei teinud. Kentsuga sama. Me lihtsalt vahtisime suu ammuli Andrusega, kui tore poiss see Lukas ikkagi on. Niiiiiiiii hellalt mängis meie lastega. Uskumatu. Ühe korra läks Rometile oma padjaga (vms) kõvemini pihta, Romet ütles, et sai nina peale haiget, Lukas läks Rometi juurde, tegi ninale pai ja palus vabandust, et kogemata juhtus. Vanemad istusid kaugemal, lauas, scrollisid niisama. Vahepeal käis isa vaatamas, mis see poeg seal mängunurgas toimetab, kutsus teda korrale, et teised kaks (meie lapsed) on nii pisikesed ja ta võiks natukene rahulikum olla. Ütlesin siis ise vahele, et teil on nii tore ja sümpaatne laps, et ta ei pea üldse muretsema, Lukas mängis ju nii õrnalt ja hoolitsevalt. Isa läks tagasi oma asju ajama. Müksamismängus sai Kents ka kogemata veidi tugevamalt ja Suur Poiss läks ruttu jälle vabandama, et ta ei tahtnud haiget teha ja tegi pai pea peale. Mina lihtsalt vaatasin suu ammuli.

Lukas küsis lahkudes, et millal me Soome tagasi tuleme, et äkki satume samale laevale ja poisid saavad veel koos temaga mängida. Ütlesin, et me käisime niisama Soomes ja elame Eestis. Nemad aga läksid perega vanavanematele küll ning elavad ise Soomes. Ütlesin, et ehk õnnestub kunagi trehvata. Rom ja Ken olid silmnähtavalt õnnetud, kui Suur Poiss ära läks. Kennet rääkis veel mitu päeva juttu, et ta tahaks Lukasele Soome külla sõita ja temaga mängida..

Ära minnes veel Lukase isa küsis ta käest, et kas ta ikka sõpradele nägemist ka ütles. Ütles, ütles. =) Andrus nägi neid veel laeval ja läks ise juurde ning ütles, et uskumatult toreda lapse olete kasvatanud. Usun, et lapsevanemana on seda ikka päris meeldiv kuulda, eriti kontvõõraste käest.

Väga vahva reis oli. Nüüd tahaks vist lastega Rootsi millalgi minna, sest seal on ju lausa Lotte isiklikult kohapeal. Aga esmalt tuleb mul siin Amsterdamis ära käia ja siis veel oktoobri lõpus Dubais. Peale seda siis kindlasti võiks juba mõelda. November on suht mõttetu kuu ka, kena oleks natukene seda tüütut kuud turgutada ühe kruiisireisiga. Aga eks näis, võib-olla ei viitsi kah.

Musid-kallid-paid ja üritan siin lähipäevil veel ühest asjast kirjutada. Hetkel on kuidagi nii-nii kiire ja ei jõua igale poole, esmajoones blogisse ja sotsiaalmeediasse. Aga annan oma parima!

Hamba- ja hoiujuttu & niisama meie tegemistest

0

Kuna mitmed on uurinud, et mis meie hambasaagast sai, siis mõtlesin, et võtan selle blogis kokku. Muidu pean kopeerima ja möllama ning võib kellelegi üldse kogemata kirjutamata jääda.

Igatahes, saime siis esmaspäeval hambaarstile, kuna kirjutasin ka meili ja saatsin pildid. Seekord oli telefonitoru otsas naisterahvas ja rahustas mu maha, et ma ei muretseks üle ja tänapäeval on hambaravi üks kõige arenenumaid üldse. Igal erineval juhul saab lapse hambad, hambumuse või veel mingi kolmanda asja korda, kui õigeaegselt reageerida.

Ja siis see, kellega ma reedel telefonitsi rääkisin, loetles ette, et tuleb asendushammas panna, kaped ja jumal teab, mida veel. See hirmutas mu nii ära, et jahm.. Mul on väiksena väga palju jama hammastega olnud ja hamba välja kukkumine oli minu jaoks pooleldi maailma lõpp, sest see oli mu üks suurimaid hirme, et äkki võib midagi mu ülielava lapsega juhtuda ja hammas välja tulla. No kurat, juhtuski.

Igatahes, läksime siis kabinetti, väga tore arst oli. Ütles, et peame väga ettevaatlikud olema, sest kõrvalhammas logiseb ikka korralikult. Võib-olla sureb ka välja, ei tea. Hetkel loodame, et teine esihammas jääb ikkagi kohapeale. Teiseltpoolt hammas logiseb samuti, aga vähem. Sellel on rohkem ige viga saanud ja kohe kui kogemata hambaharjaga sinna juurde minna, on kohe veri lahti.

Õnneks paraneb suuhaav kiiresti ja arst ütles, et jäävhammaste pärast ärme esialgu muretse, arvestades, mis gigantjuurega ta piimahammas oli, siis ei tule need jäävhambad veel nii pea. Küll aga kinnitas ta seda, et see auk, kus hammast ei ole, sinna tuleb jäävhammas kiiremini, loogiline eks. Ja siis tuleb ka uuesti arsti juurde vurada.

Ei ole hetkel mingit asendushammast vaja või kapesid NELJAAASTASELE. Südamelt langes suur murekoorem. Nüüd tuleb lihtsalt oodata ja hoida lapse hambaid. Peame ikka pidevalt meelde tuletama, et ta esihammastega.. st esihambaga.. 😀 ei hammustaks midagi otse. Muidu on need hambad tal õuna sees kinni ja siis on eest sahtel ikka väga tühi. 😀

Tänksud ka kirjade ja tuju tõstmise eest! Eriti meeldis mulle ühe ema lause, kui ta ütles, et ära muretse – tema laps on jumala õnnelik, et saab nüüd pulgakommi mõnusasti suus hoida. See ajas nii muigama mind ja tegi tuju rõõmsaks.

Rommi hoius käimisest nii palju, et laps oli valmis minema. Läks siis 2a3k. Kennet oli 1a11k ja sai kohe 2-aastaseks. Algul oli muidugi väga raske jätta nii, et ma ei tohi temaga koos harjuda seal, sest Kents tohtis teises hoius isaga koos harjuda. Ja hetkel näen, et harjutamisperiood on palju lühem tänu sellele, et ma ei tsilli seal lapsega. Nad muidu hakkavadki eeldama, et emme peabki seal koos temaga oma ja hiljem on just raske lahti lasta. Tegin südame kiviks ja läksin. Esimene kord oli ainult 15 minutit ka. Ütlesin, et tulen kohe tagasi, käin korraks ära.

Nüüd magas juba esmaspäeval esimest korda lõunaund hoius. Ise rääkis nädalavahetusel, kuidas tema võtab oma kutsud kaissu ja jääb lasteaias magama nagu venna. Ja uskumatu, jäigi. Õpetaja kiitis, et Rom kuulas unejutu ära ja kohe magas. Tagasi tulin oli rõõmus ja väga heas meeleolus. See teema nüüd on, et ma viin ta hommikul ära, tuleb hea meelega, aga kohe kui uksest sisse (ma olen ikka veel temaga) hakkab nagu kergelt kisama: ”EMMMEEE, EMMMEEE..” Ma muigan, et ouu, ma pole ju veel ära läinud. 😀

Täna oli ka nii naljakas, kuidas ta ise avas värava, et tuppa minna, aga kõva häälega: EMMMEEE EMMMEEE EMMMEEE.. 😀 Ehk siis ta tahab minna täiega ja talle meeldib, aga emmest on ka nagu raske lahti lasta. See on nii naljakas. Ta ei nuta, aga annab märku, et emme võiks ikkagi olemas olla. Koju tulles muidugi räägib, kuidas talle meeldib ja sööb ilusti ning mängib seal kenasti. See põhiõpetaja on nii armas ka, ta on sama särav nagu kevadine sillerdav päike. Viisime talle esimeseks septembriks kollased roosid ka, aga kahjuks teda ei olnud tol hetkel kohapeal, et selline story talle juurde rääkida, miks just kollased roosid tõime… =)

Kentsuga nagu ikka – ta on 100% lasteaialaps. Pragab meid JA ON VIHANE, et tuleme talle 16-ks järele. Hakkasime nüüd siis 17-ks minema, et ta nii vihane meie peale poleks 😀 Täitsa naljakas eks. Tahaks nagu last koju tuua, aga laps saadab Sind kuu peale selle jutuga. Ühe korra reaalselt ütleski, aga mine minema ja tule hiljem tagasi. Ma naersin, et päris nii ka ei saa. Vabandasin ja lubasin järgmine kord ikkagi hiljem tulla. Sellised asjad on tegelikult äärmiselt toredad, sest siis tead täpselt, et lasteaias on kõik korras ja õpetajad on 10/10. Mul on nii hea meel, et ikkagi kauplesin oma lapse praegusesse rühma. Mulle nii meeldivad tema õpetajad seal.

Ja togimisest rääkides, siis nagu ma ütlesin – kui suvi on vahel, siis Kentsul kaovad need kombed ära. Seletab mulle iga päev, kuidas ta oli tubli ja ei sõdinud kellegagi ega löönud. Iseasi, palju sealt 100% tõtt on, aga usun, et midagi ikka. Eks miskit jääb rääkimata, aga ega kõike vist ei peagi vanematele rääkima. Kui õpetaja ei kurda, et laps teeb seda või teist, siis tundub mulle, et kõik on okei. Poiste puhul see togimine ja veidi kehaline mäng vms käibki asja juurde. Ma sellega nii harjunud, sest #boysmama

Nädal ise oli kiire ja tegus. Aga meie pere vist ongi selline – kogu aeg mingi tegemine ja liikumine. Teisipäeval käisin ”Kus laulavad langustid” Promoty eriseansil. Ma oleks niikuinii seda filmi kinno vaatama läinud, sest ootasin seda juba sellest ajast saati, kui reklaamid silmapiirile ilmusid.

Lahe, et selliseid asju korraldatakse. Sõbranna naeris, et noh jah, võiksin teinekordki teda kaasa kutsuda – ta oli pikali kukkumas sellest, et millised kingikotid olid kõigile kaasa pandud. Promoty tiim üldse on väga nunnu ja armas, mingi probleemi või mure osas on väga kiired reageerijad ja tuletavad alati meelde igaksjuhuks tähtaegu jne. Usun, et nende edu suuresti seisnebki selles, et nad on teinud väga kasutajasõbraliku keskkonna + suhtlus kõikide osapooltega on meeldiv, kiire, tõhus. Aga see selleks.

Käisin kolmapäeval P-T liikmetele jumestust/soengut/grimmi tegemas. Tööpäevad lähevad reaalselt mööda ühe hetkega. Just oli kell 11:00 ja nüüd 17:00. See on nii haige, aga väga meeldib. Siuh-vilks ja päev läbi. Õhtul läks Truss sõpradega iglusauna. Sellega oli ka hea nali. Korraldasin üritust, aga ükski naine tulla ei saanud ja siis ma ka ei viitsinud minna. Ehk siis korraldasin poistele poisteka lihtsalt. Juhtub.

Eile käisin sõbrantsiga lõunal, keda polnud iidamast-aadamast näinud ja saime veidi jutustada. Täielik avastus on kohvik ”Kringel”. Full vegan koht ja oijeebus, kui head toidud. Mul reaalselt ila jookseb praegu ja tahaks sinna midagi sööma minna. Mõnusa atmosfääriga ja väga toreda teenindusega. Elaks praegu veel Komeedi tänaval, oleks päris mugav seal kohvitamas ja söögitamas käia.

Truss käis õhtul trennis, mina tegin kuttidega sauna. Täna läheb Truss poistega pokkerit mängima ja ma ei teagi, mis ma peale hakkan. Tahtsin ninjade kontserdile minna, aga pole viitsinud kedagi kaasa kutsuda ja isegi piletit veel pole. Samas on veel aega. Teisalt jälle ei viitsi ema ”traumatiseerida”, et ta kiddosid vaatama tuleks. Vahepeal on ikka päris süümekad, et emps kogu aeg nii tragi ja tubli ja abivalmis on, samas jälle, ütleb ta ise, et ma ei peaks kunagi nii mõtlema, et ta tuleb mulle appi, vaid ta tulebki oma pudinatele külla ja tahabki nendega aega veeta. Ehk siis selle mula peale hakkan vist uurima, kes muga kontserdile tulla viitsib, sest…. noh.. #vanillaninja Lempar ju. Meil oli lapsepõlvesõbrannaga nii, et mina olin Lenna ja tema oli Piret. 😀 Ta on kahjuks Austraalias ja temaga koos minna ei saa.. Kahju. Oleks väga nostalgiline olnud. Meid ju Narvas elades aeti nendega päriselt sassi. Andsime Astri keskuses mingitele väikestele poistele autogrammi, sest nad arvasid, et me oleme Agnetaga Vanilla Ninja bändist. #juhtubainultNarvas

Ja homme lähme Trussi õe juurde, Romet juba hommikul rääkis, kuidas ta tädi juurde tünnisauna läheb. Tuleb tore ja tegus laupäev. Pühapäevaga ei teagi veel, mida võiks teha. Eks näis.

Igatahes, mõnusat sügisperioodi kõigile ja loodame, et ilm ikkagi annab armu veel ja tuleb sooja ka, sest mulle see üleöö #sügis nüüd küll mokka mööda ei olnud. 😀

Naistejutud

2

Nimelt on lugu selline, et mul ei ole kunagi päevade ajal kõht valutanud. Mõni üksik olukord on selline olnud, kus ma ka omadega kummuli, aga..

…Nüüd peale teise lapse sünnitust, mis ei olnud keiser eksole, on 7 päeva igast kuust täielik piin. Lihtsalt kuul pähe. On kellelgi veel sellist jama, et peale sünnitust muutub menstruatsioon valusamaks kui see enne sünnitust on olnud? Täielik rist ja viletsus.

Ma ei kujuta ette ka, kuidas mul mõned sõbrannad kannatavad sellist valu juba terve elu. Olen isegi jutte kuulnud, et tuleb lausa töölt või koolist või veel kuskilt minema minna, sest pole võimalik selle suure valuga toime tulla.

Kuna mul tühistati kolm korda jutti sünnitusjärgne kontroll koroona pärast ära, siis ma lõpuks loobusin, sest lihtsalt ei saanud jaole. Võib vist öelda, et tänu sellele valule ja mitme sisulooja meeldetuletamisele, et tuleb oma tervist kontrollida, võtsin end täna kätte ja registreerisin ennast kontrolli. Sinna saab küll alles oktoobri alguses, aga asi seegi (septembris on ITK-s ainult meesarstid ja noh, ei aitäh :D).

Kas teil on midagi muutunud peale sünnitust seal alumise korruse töös?

Mul on vahepeal selline kade tunne, et miks peavad naised rasedad olema, taluma seda raseduse alguse okserallit, väsimust + veel miljon asja, lisaks veel sünnitama, imetama, lapsega, kes ei maga, öösel üleval olema, sest rindu mehel pole, kust piim tuleb.. Ja siis veel tegelema sellega, mis juhtub naise kehaga peale sünnitust. Alustades sellest, et kõik on alt katki, võib-olla pressisid ka mõne näoveresoone sünnitusel lõhki nagu mina ja lisaks said veel hemorroidid ka.

Ja edasi kogu see oma kehaga leppimine ja rahu tegemine, et enam ei ole see sellised, millised me olime enne rasedust.. Võib-olla on mõni venitusarm kuskil kollitamas (ja ärge tulge ütlema, et need on ilusad – mulle küll ei meeldi). Rindu pole, kõht on nagu võbisev millimallikas, täpselt see, millest iga naine unistab..

ja siis on mehed…. teevad natukene jõnksu ja valmis. Oli see vast kadalipp, mida läbida! 😀

Jaaa-jaaa, ma ise tahtsin omale lapsi. See on alati parim, mida öeldakse: AGA ISE SA JU TAHTSID NEID. Ikka tahtsin, aga ma ei teadnud, et ma peale sünnitust olen katki nagu jalgpallivõrk ja pean selle protseduuri tagajärgedega veel jumal teab kui kaua tegelema.

Jätkades hädaldamist, siis mul lööb mingi närvivalu vasakusse kätte ka, sõrmede juurde. Selline valu, et võtad korra käest kinni, kannatad ära ja elu läheb edasi. Eks tuleb ka kuhugi arsti juurde minna, kui see üle ei lähe. Vaatan veel nädalake, mis see valu teeb. Äkki kaob ära ja siis ei peagi kuhugi minema jälle. 😀

Ausalt öeldes on endal ka naljakas, kui väga ma arsti juures käimist ei armasta, alles viimases hädas loivan kohale. Üritan seda parandada, sest tervis on selle maise elu üks suurmaid varasid, mida me millegipärast liiga palju ei väärtusta. Tihtipeale alles siis, kui võib olla juba liiga hilja..


Meil juhtus õnnetus..

8

Oeh, ma ei teagi, kust alustada. Pidin oma Narvas käigust veidi rääkima, aga pole jõudnud. Võtan nüüd hoopis teise teema üles.

Iga vanema õudusunenägu.

Kennet ripub meil tihti gümnastikarõngastega ja pole nagu midagi juhtunud. Kui tahab ”saltot” teha, paneme diivani alla, et õnnetust ise õuele ei kutsuks.

Olin ise eile poiste toas mänguasju koristamas, kuniks mingi kuues meel peas mõtles, sest ma kuulsin, et K läheb rõngaste juurde diivanilt. Aga mõtlesin siis, et suva, ei hakka, kuna Andrus niikuinii paneb diivani alla, kui Kents ”saltot” teeb seal. Samal hetkel käis põnts ja ehmatasin end oma mõttest ”üles”. Jooksin tuppa. Kennetil suu verd täis… ja…

Esihammas…. Ei see polnud katki. See faking tuli eest ära. Ma olin suurest ehmatusest nii šokis, et panin käed suu ette, sest ma ju mõtlesin TEISES TOAS, et hõikaks.. AGA MA EI TEINUD SEDA. Ma lihtsalt täna terve päev kahetsen, et ma eile ei suunanud tähelepanu sinna. Ma oleks ju saanud õnnetust ära hoida, võib-olla. Ma olen lihtsalt nii õnnetu. Kentsu alles sai 20.08.2022 4-aastaseks. Ta peab 2-3 aastat ilma esihambata olema. Vägisi tulevad pisarad silma.

Kenneti käest täna küsisin, kuidas on võimalik ilma saltota face plant’i teha. Ütles, et läks ühe käega ja käsi lasi lahti ja näoga põrandasse. Teine kõrvalhammas on ka väga kahtlane ja juur on verevalumis. Alahuul lõhki.. ldfksodfksdapdlaädälda .ddkaskoksoadksdaodslaö
dajdakkladsklödaskölda.


Lohutan ennast sellega, et need on kõigest piimahambad ja külajoodiku hambumusega peab ta ”KÕIGEST” 2-3 aastat olema. Ma ei taha neid pilte sots.meediasse panna, sest kunagi võib K-l tüütu olla ja teisalt need on päris tüütud ka.

Andrus oli eile hästi tubli ja lohutas Kentsut, sest laps oli nii šokis sellest, et hammast ei ole. Valus ka muidugi. Proovi ise hammastega põrandasse kukkuda. Ei saa just naudinguks nimetada seda. Ma ise olin rivist väljas, sest peas kummitas mõte, et miks ma ei hõiganud, kui peast käis mõte läbi ja nüüd mu laps hambata ja jumal teab, mis need kaks hammast kõrval veel teevad.. Neljaaastasel sahtel tühi.

Uhh… N-A-M-A-S-T-E.

See oli ka üliarmas, et Truss palus täditütrel saata, et Aleksil ka hambaid pole (vahetuvad küll, kuna vanus sealmaal), aga ikkagi. See lohutas Kentsut, kuna Aleks on talle kuidagi eeskujuks saanud, kogu aeg räägib temast, ja tänu sellele pildile ta ka rahunes. Hambad tulevad uued asemele. Kõigest piimahambad… ja hea uudis oli see, et HAMBAHALDJAS on juba väga kaua oodanud hambaid, mille vastu ta raha tahaks anda.

Kolisin ise ööseks Rommi ja Kentsu tuppa põrandale. Väga ”mõnus” ja kõva oli magada muideks. Kentsu läks Trussiga meie voodisse ja nii me kuidagi hommikusse päeva saimegi. Öösel kuulsin ka Hambahaldjat, kes oli rohkem nagu Hambaelevant, aga vähemalt lapsed ei kuulnud. Klirises ja kolises oma mündikukruga. Aga vähemalt sai hamba kätte ja raha padja alla sokutatud.

Hommikul muidugi, MA EI TEA, KUIDAS SEE VÕIMALIK ON, aga Kents lõi vastu kapi äärt UUESTI SUU VERISEKS. Mul süda jättis seekord lööke vahele, ausalt ka. Kui ma nägin, et suu on verd täis…. mõtlesin, et nüüd on päriselt 3 hammast eest läinud, sest need olid juba eile väga kahtlased. Õnneks on veel alles. Endiselt.

Ärkasime, toimetasime ja viisime Rometi hoidu hommikul. Muideks, isegi meie lemmiknaabrinaine, kes meie all elab, kuulis seda prõntsatust ja väga suurt nuttu… Nägime õues ja näitasime, mis juhtus…

Teema juurde tagasi tulles, siis meie suundusime peale Rometi äraviimist Ülemistesse, ostsime Kentsule traktori ja Rometile (sest K ütles, et tahab vennale ka osta Hambahaldja raha eest vennale kõik maailma autod. Romet soovis ainult kolme, kõike polnud vaja 😀 /via. hommikune potijutuajamine) puksiirauto.

Vot sellised lood.. Kellelgi samalaadseid kogemusi? Oskab mind keegi lohutada? Naerma ajada?

Igatahes, peale kino korjasime Rometi peale ja tulime koju ja nüüd nad magavad. Mul on hetk aega istuda ja kirjutada. Õhtul lähme vist ema juurde ja hommikul sõidame poiste vanavanaema vaatama ja minu tädi juurde Tamsallu. Ma pole seal iidamast-aadamast käinud ja tõesti väga kibelen sinna. Seal on kuidagi mõnus aura ja selline zen-koht, kus lapsed saavad mõnusasti aias joosta ja tegutseda.

Truss läheb ise homme Redbulli lennupäevale, et te ei arvaks, et ma mingi üksiksema olen. Trussil lihtsalt kuidagi viimasel ajal palju tegemist töövälisel ajal ja ma siis ei viitsi ka lastega kodus passida ning käime ja toimetame kolmekesi ringi. Muud midagi.

Kennet ise tunneb ennast hästi. Valus on ikka, aga ta ei kurda. Kiitsin teda, kui vapper ja tubli ta ikkagi on, arvestades, mis juhtus.

Hakkan nüüd õunakooki tegema, sest reede ja õunu on palju. Pealegi, see õunakoogist tulenev lõhn….mmmm….

pean nüüd 2-3 aastat hamba juurde töötlema :D:D.D

Ohjah… Hea on vähemalt see, et saime tema neljanda aasta sünnipäeva veel tervete hammastega peetud ja pildid on täitsa kenad. 😀

Järgmine aasta teeme maskipeo ja riietan Kenneti piraadiks, siis saab laia naeratusega naeratada. 😀

Aeg on tööle minna!

4

Naised on ikka võimsad tegelased küll. Põrnitsen siin seda pesuhunnikut ja mõtlen, et täiesti pekkis, kui ma nüüd tööle lähen, siis mis valemiga ma selle kodumajanduse toimima saan. Pese, korista, triigi, vaheta pesu, tee süüa, leia aega laste, pere ja sõprade jaoks.. Mul on kohati praegugi tunne, et ma tahaks, et päevas oleks rohkem tunde kui 24, sest muidu ei jõua oma asju tehtud.

Mul on teile tegelikult rääkimata jäänud, et kandideerisin aprilli lõpus teatrisse grimeerija ametikohale. Jõudsin täitsa lõpuvooru välja, mulle väga meeldis see keskkond ja need inimesed seal teatris. Lihtsalt see tööpakkumine eeldas seda, et ma juba maikuu teises pooles täiskohaga tööle läheks. Meie plaanid suve Saaremaal veeta oleks kohe tuksiks olnud ja Rommile oleksime pidanud otsima hoidja… jaa… jaaa.. jumal seda teab, mida kõike veel. Kuna olin kahe viimase seas, siis kirjutasin ise, et teen neil otsustamise lihtsamaks ja loobun ise. Eks kahju oli ikka, sest ma olen ju õppinud grimeerijaks ja mulle meeldib seda teha ning kui ma veel saaksin selles valdkonnas õppida ja areneda.. uuh! Ülituus! Aga seekord siis nii, sest ma ei tahtnud ise oma Saaremaa suvest loobuda ja Rometile traumat tekitada.

Kandideerisin veel mõnesse kohta, aga hetkel on need kandideerimised veel lahtised, seega ma ei taha enne midagi rääkida. Mainin lihtsalt, et need pole seotud grimmivaldkonnaga. Sotsiaalmeediaga hoopis… Mis pole minu meelest ka nagu väga imekspandav.. või on? 😀
Eks näis, kuidas läheb. Otseselt kiiret pole tööle minemisega, aga samas nagu tunnen, et tahaks midagi teha. Nii et võite mulle tööd pakkuda. Mulle pakuti ka kaupluse juhataja ametikohta, aga ei – poe juhataja tööd ma enam teha ei taha. See on selge.

Ja siis veel siia juurde selline mõte, et tegelikult tahaks oma asja ajada üldse. Kui nüüd Rom ka hoius käima hakkab ja mul on tõesti veidi rohkem aega sisuloomega tegeleda, siis tahaks aktiivselt videod teha, sest ideid mul jagub, lihtsalt aega pole selleks kõigeks hetkel. Lisaks mõtlesin, et oleks aeg vist ka teistele (mitte sõprusringkonnale) inimestele jumestust ja soenguteenust pakkuma hakata. Jama seisneb lihtsalt selles, et jumestaja töö on valdavalt nädalavahetusteti, mille üle mu härra just väga õnnelik ei ole. 😀 No vaatab.
Tahaksin juurde ka stuudios pildistamist pakkuda, mida ma nüüd siin õppimas käisin. Õpetaja kiitis mind ja ütles, et võiksin kohe alustada, et mida ma ootan, sest teadmisest jms on mul olemas. Nii et… On siin inimesi, kes tahaksid minu juurde jumestusse tulla ja stuudiosse minuga pildistama minna?

Elust veel nii palju, et oi johhaidii, kuidas see august juba käes on? Suht hirmutav ikka. Just oli juuni ja nüüd juba august. Ma lihtsalt ei saa aru, kuhu see aeg lendab. Järgmisest nädalast juntsud lasteaeda ja stardibki jälle uus sügishooaeg. Plaan oli Kents panna alates 15.08, sest siis on tema rühm kohal, aga ta nii väga igatseb juba lasteaeda(tema oli ju suvepuhkusel juba juuni algusest saati), siis ma ei saa ju keelata. Saan lihtsalt vabu päevi vahele visata, kui tal selleks soov tekib. Selle lasteaias käimise osas on mul üldse kogu aeg süümekad, et kas mul lapsed äkki käivad liiga palju lasteaias ja äkki me ei panusta lapse arengusse/toetamisesse piisavalt. Kas keegi teine veel nii tunneb? Või ma olen ainuke selline imelik? Emad ja isad on ära hirmutatud sellega, et esimesse klassi peab minema laps, kes räägib hiina ja heebria keelt, lisaks arvutab 1000000 piires ning loetleb kõik maailma taime-, looma- ning kalaliigid kokku. Et kui seda ei oska, siis laps juba eos maha kantud ja lootust pole antud. Ja siis tiksud selle mõttega, et kas oled ikka piisavalt lapsega arendavaid mänge mänginud, õppinud või veel midagi kolmandat… Mu meelest on see liiga karm, kui palju nii väikestelt inimestel nõutakse. Aga see on kõigest minu subjektiivne arvamus.

Lõpetuseks nii palju, et luban jälle viisakamalt blogima hakata. Aitäh, kes on andnud tagasisidet, et ma ikkagi võiksin midagi blogisse ka kirja panna, mitte ainult IG-s mölutada. 😀

Tsau-pakaa seniks!

Kaheaastase sünnipäev.

0

Jõudsin nüüd lõpuks siia, et Rometi pidu lõpuks kirja panna. Viimased kaks nädalat olen jooksnud nagu orav rattas ja õhtuks lihtsalt ei jaksa mitte midagi enam teha ja olen enne 23:00 juba voodis. Küll oli mul töövestlus, siis käisime Kentsuga kinos või tsirkuses, koeraga arst, casting, lapse arenguvestlus, Pr üritus ja sinna lisa veel koristamised, kokkamised, triikimised ja mänguaeg kahe lapsega. Mõnus nädalavahetus tuleb – Trussik läheb juba reede hommikul Hiiumaale ja ma olen pudinatega üksinda. Reedel lähme sõbranna juurde, peale seda koperdan härradega teise sõbranna juurde, et talle meik ja soeng teha ning siis suundumine koju. Sounds fun – eriti see fakt, et ma tegelikult ei tohi veel tõsta nii aktiivselt, aga no mis sa ära teed.. Õnneks laupäeval on ema abis ja ma saan küüntes ära käia, Kennetiga Lotte etendust vaatama minna ja õhtul veel Kustiku juurde eurokat fännama minna. Pühapäeval seame sammud minu vanaema juurde. Tuleb tegus nädalavahetus! Aga nüüd teema juurde tagasi..

Hommikul, nagu ikka meie pere, laulame tordiga üles meie pereliikme (seekord kahjuks Romet oli juba ise üleval :D) ja kutsume ta elutuppa kaunistatud kodu ja kingitust üle vaatama. Hea nali oli see aastas, et Kentsu MAGAS kogu selle aja üleval korrusel naris, kui meie Rometile laulsime. See noorhärra on muidu 6:30 juba üleval ja siis Rommi sünnipäevalaulu põõnas ta maha. Naljakas.

Teadsin juba ammu, et tahan sünnipäeva korraldada STUUDIO 1985-es, aga ei arvanud, et pean nii varakult aega sinna broneerima ja nii ma 24.04 kuupäevast ilma jäingi. Ei jäänud muud üle, kui korraldada pidu õigel päeval 26.04, kell 18:00. Miinuseks see, et lapsed ikkagi õhtu lõpuks väsisid ära. Ei midagi hullu, aga noh parem oleks olnud nädalavahetus kindlasti. Olen järgmine kord targem ja hakkan asju juba varakult broneerima.

Fotograafiks käis Kerli Jaago, kes on 1/2 Fotoraadist. Enamus teab juba nkn, et me nende kahe pikaajalised kliendid ja oleme alati rahul nendega, lapsed tunnevad Kerli ja Miku seltsis juba väga turvaliselt ja nendega on mõnus seetõttu toimetada. Nad ise ka väga lahedad ja toredad inimesed! Siinkohal mainin ära ka selle, et Rometi essat sünnat pildistas Anete Toming ja tema on ka ülihea fotograaf. Tema tugevuseks teisega võrreldes on kiirus. Ta tegi pildid eelmine aasta 1 päevaga valmis. Respekt.

Kaunistused ja teemapeopakett on pärit PEOBOX’ist. Rentisin neilt eelmine aasta Rometi esimeseks sünnipäevaks ka teemapeopaketi. Mu meelest idekas lahendus meeleolu loomiseks. Tundub selline tühine asi, aga uskuge mind, sellise pisikese ilmakodaniku jaoks on see midagi palju enamat, kui lihtsalt kaunistused. Seekord läks nii, et läksin neilt uuesti tellima ja nad tundsid mu ära. Sain neilt sooduskoodi ”LIINA15”, mis peaks kehtima kuni 15.06.2022, võite julgelt kasutada! Lisaks meeleolule hoiab see ka loodust kokku ja aega. Tellisin ju Rometi essaks sünnipäevaks mingi hunniku asju ka aliexpressist, aga ei kostüüm ega kaunistused ei jõudnud õigeks ajaks kohale, kahjuks. Nüüd olen muidugi seda meelt ka, et korduvkasutatav kraam on palju asisem, kui hiinast tellitud ühekordsed jurad, mis kõik jälle prügi juurde tekitavad. Jah, nõusid on tüütum pesta küll, aga ei midagi ületamatut.

Kuna Kents avaldas soovi Käpapatrulli peoks, siis ei saanud Rommile sama temaatikat valida. Otsustasime seekord Peppa peo kasuks. Peobox’ist rentimine on nii lihtne – lähed kohapeale, antakse su asjad ja lähed minema. Tagasi too palun samas seisukorras ja ongi kõik. Hõbe- ja kuldpaketis on suur plus see ka, et saab seinale vastava tausta panna – fotoseina probleem kohe lahendatud. Olen seda kaks aastat järjest rakendanud ja toimib ideaalselt.

Tordi tellisin KODUKOOTUDKÜPSETISED käest. Ma olen Dianalt tellinud õige mitu korda ja alati rahule jäänud. Ärge laske ennast heidutada sellest, et ta resideerub Viljandis. Mina sain oma tordi kätte ühe mehega, kellele maksin 10 euri, et ta selle Viljandist ära tooks (tal oli Tallinnasse nkn asja). Isegi selle maksmisega oli tort odavam kui Tallinnast tellides. Lisaks muidugi Diana pulgakoogid…. Ma ei taha nendest rääkida, sest ilanäärmed hakkavad kohe tööle. Need on lihtsalt nii head. Ausalt. No vaadake ise, kui nunnu tort ja pulgakoogid. See George meenutab täpselt Rometit ka 😀

Toidud seekord Põhjala catering’ist. Jäin väga rahule ja eriti meeldis mulle see kuller, kes aitas asjad kiledest lahti võtta ja pakkus igakülgset abi.

Soolane makroon – maitses imeliselt!

Need on need hetked, kus saad aru, et asja ei tehta lihtsalt niisama tegemise pärast =) Menüüü on siin:

Aga siis on ka mul teile rääkida vastupidine kogemus. Kirjutasin Mullimeistri kodukalt leitud meilile, et uurida Peppa peojuhi kohta. Keegi mulle ei vastanud. Lõpuks sain helistades inimese kätte ja asjad kokku lepitud. Ta lubas mulle, et saadab kinnitava meili mulle, kellaaegadega ja kõige muuga. Seda meili loomulikult ei tulnud. Kes mind teab, siis selline asi ajab mind SITAKS närvi. Ma ju maksan teenuse eest. Kirjutasin siis ise uuesti meili, et äkki saame kokku leppida kirjalikult, et mu laps ei jääks peojuhita oma sünnipäeval. Juba sel hetkel oli veidi halb maik suus. Kirjutasin siis lõpuks SMS’i ja uurisin, kas keegi üldse tuleb mu lapse sünnipäevale või ei, sest kinnitavat meili ma ei saanud ja mulle keegi uuesti ei vasta. Kirjutasin SMS’i, et Peppa võiks kohal olla 18:45. Peppa ise jõudis kohale 19:00, kuna tal oli märkmikus kirjas algne kellaaeg 19:00. Okei, suva see.

See Peppa… Noh, ütleme nii, et teda ei andnud eelmise aasta Lottega võrrelda ka mitte. Oleks ma vaid teadnud, et ma pean nii väga pettuma selles peojuhis, siis poleks sinna 90 eurot maha matnud. Oleksin võinud eelmise aasta Lottele helistada ja kuidagi notsuks lasknud tal end teha. Laste keelamist oli palju. Noh näiteks lapsed mängisid selle värvilise purjega (ei oska paremini seletada) ja nad pidid palli seal purje sees kõik koos hoidma. Peppa siis keelas neid, kui lapsed selle maha kukutasid selle asemel, et öelda: ”Oh, Sul mingi uus lahe mäng mõtteis või? Ajame siis koos seda palli hoopis tagasi ja püüame tagasi purje peale saada!” Seda ei pannud ainult mina tähele, aga ka sõbrannad ja mu ema. Sitt tunne jäi sisse, ausalt. Meisterdasid õhupallidest asju – selle asemel, et lastelt küsida ja uurida ning nendega jutustada, TA ISTUS VAIT ja TEGI PALLIDEST LOOMAKESI?! Kui Sulle ei meeldi lapsed, siis ära vali omale peojuhi ametit. Ma olin nii pettunud kõike seda nähes, sest teadsin, et ma ise suudaks miljon korda parem tola olla lastele, kes nendega tegeleb ja nende huvi üleval hoiab. Suhtumine oli umbes selline: ”Tulin töölt just, teen selle kuidagi ära ja longin 90 eurot rikkamana koju tagasi, pohhui, mis mulje minust jääb”. Sitt mulje jäi.

Tõime tordi välja, et puhuda ja laulda. Ma eeldasin, et Peppa tõuseb püsti ja rõõmustab koos sünnipäevalapsega, aga TA ISTUS EDASI 15 minutit ja tegi palle nurgas. Kogu selle aja, kui me laulsime ja puhusime küünlaid. Lapsed õnneks ei saanud midagi aru, aga vanemad said väga hästi aru, kuidas sellel peojuhil on täiesti ükskõik kõigest. Sõbranna naeris, et ma tahan alati parimat ja väga tihti satun mingi sita otsa lihtsalt. 😀 Andrus samasugune sitamagnet. Ostame uued asjad ja need osutuvad kohe praagiks jnejne. Täiega kobla ees. Lõpuks see Peppa tuli ja andis mulle kaks õhupalli: ”Need võite anda nendele, kellel õhupall katki läheb või endale võtta”. Samal ajal jooksis silme ees, kui äge pidu meil Rometi essal sünnal oli. Kui faking äge oli kodus peetud pidu, koos Lottega. Lotte oli õhtu staar for sure. Ja nüüd siis nii. Suur pettumus. Aga õnneks muu asi oli tore ja Kentsul ja Rommil oli sõpradega tegelikult väga äge aega koos veeta. Igatahes, ma ei soovita teilt mullimeister.ee lehelt peojuhti tellida. Minult juba Instas uuriti ja sain mitu küsimust ära canceldada, kuna mul oli päris kehv ja pettumust valmistav kogemus. Tahtsin neilt ka Kentsu sünnaks Käpapatrulli tegelasi broneerida, aga noh… jah… jääb ära ilmselgetel põhjustel. Kahju.

Kingitustest rääkides, siis tegin selle jaoks suure research’i, et mitte mingit jama kokku osta ja panin listi docs’i üles. Jagan teiega kingitud asju ka, sest nende kohta tuli ka palju küsimusi =)

Läp-top lastele. Magnettähed ja -numbrid. Meeldib, et saan näiteks karu joonistada ja tähtedega juurde sõna teha. Tekib mõnus visuaalne pilt. LINK ON SIIN
Mängukitarr pisikestele. LINK ON SIIN Väga tore tegelane, Rometile väga meeldib.

Siis sai Romet sellise rongikomplekti juurde. Nüüd on mõlemal üks rong ja K ning R ei lähe omavahel kaklema. See sai tellitud XS mänguasjadest, aga vist oli viimane, sest seda enam pole. Võtsin lingi LEGO kodukalt. Mängime pidevalt.

Siis sai Rommi veel ühe komplekti Connetix klotse. Nüüd tõesti jätkub. Lõpuks ometi. Kokku on meil kaks tavakomplekti, pallirada, autodega komplekt, lisapallid. LINK ON SIIN
Maksavad hinge hinda, true.. aga no mu lastele meeldib. Täielikud fännid on… ja olen ka teiste emade käest sama juttu kuulnud. Kallid, aga täiega oma hinda väärt. Kogu aeg kasutuses.
Lego DUPLO vannimängukomplekt. Vesi tuleb kenasti läbi mänguasjadelt ja ei teki hallitusohtu! LINK SIIN
DESSINEO JOONISTUSTAHVEL. Nägin seda sõbrannal, aga kahjuks tema seda suuremat komplekti ei olnud müügis enam. Tal oli koos lambi ja kõigega. Ülituus.
Aga see väike ajab ka asja ära. Õpetab lapsi (ja ka andetuid vanemaid) joonistama. 😀 Väga tore leiutis. LINK ON SIIN
Barefoot Tikki papud. LINK ON SIIN Nii armsad IMO. Hellyk.ee-s on üldse väga hea barefoot jalanõude valik.
Ja siis selline tore liivakastikomplekt. Need on päris pisikesed. Pildilt tunduvad elusuured, aga tegelikult pole. Ei ole plastikust ja peavad kauem vastu minu hinnangul. LINK ON SIIN

Lisaks veel PLAYDOH’i komplekti – need ei vaja eraldi välja toomist vist. Minu kiddod on täielikud voolimisefännid. Söögi ette ja söögi peale. Iga kord viskame kivi Trussiga, kes hiljem seda possulat koristab. 😀 + Lottemaa piletid + Bredeni kinkekas ja vannitamise jaoks mõeldud asjad. Ja mis peamine – härra sai sõpradega aega veeta ja enne sünnipäeva nädalavahetusel käisid veel vanaemad ja vanaisad ning tädi külas + sõbrad ka. Hästi tore nädalavahetus oli.

Kui jätta see peojuhi kogemus vahele, siis tegelikult oli kõik väga tore ja tsill ning lõbus.

Tuleb nüüd varsti mõtlema hakata, mida neljasele kinkida. 😀 See lapsevanema elu on ikka jube tüütu küll.
Seniks aga tsau-pakaa ja üritan varsti-varsti ka ühe ülalpool mainitud toimetuse paremini lahti kirjutada.

Operatsioonipäev ja nädal pärast seda.

0

Hakkan siis vaikselt oma looga pihta.

Põgus ülevaade esmalt.
Valisin siis omale The Health Clinic‘u kirurgi Jaan Troosti – mu sõbranna käis ka tema juures ja kiitis teda taevani. Lisaks vaatasin tema videod, lugesin tagasisidet ja mind kõnetas tema muhe olemine. Kohe, kui olin konsultatsioonis ära käinud, sain kinnitust, et mu sisetunne oli õige. Samas jälle, poleks ka vahet olnud, kui operatsiooni oleks näiteks teinud Siim Simmo. Ta samuti üks väga badass iluvõlur.

Teiseks ütlen, et minu blogist piltide kasutamine ja jagamine minu loata võib teile advokaadi ukse taha tuua. Ja mis ta siis teeb? Kasseerib raha sisse muidugi, kui oled midagi ilma loata kasutanud. Kui Sul on raha palju, siis jumala eest, lase käia.. aga kui ei ole, siis… tee teised valikud.

01.04.2022 oli minu operatsioonipäeva kuupäevaks. Pakkisin veel hommikul asjad kiiruga ja jäin taksot ootama.
Mitmed on ka uurinud, et mida siis haiglasse kaasa on vaja võtta?
Võta haiglasse kaasa: hambahari, hambapasta.. Tule kohe mugavates riietes, võta kaasa eestnööbitav/lukuga pluus või t-särk, et Sul oleks võimalik end riidesse saada, kui kojuminek ukse ees. Lisaks ka telefon ja/või läp-top, et mingi meelelahutus oleks olemas. Raamat võib-olla polegi kõige parem valik, sest käsi ei saa peale operatsiooni tõsta. Jäta raamat taastumisperioodiks. Mina võtsin kaasa kaks banaani ja mitu müslibatooni, jogurtid unustasin koju (Palatikaaslane jagas minuga enda omi õnneks). Tasus vedamist küll, kuigi haiglatoit oli äärmiselt maitsev, aga noh…eks ikka tahad midagi näksida ka. Puhtad sokid järgmiseks päevaks ja allarid? Minu jaoks on nende vahetamine, nagu hambapesugi, tähtsal kohal. Aga rohkem ei teagi.. Sa oled haiglas nii lühikest aega, et ei jõua millestki veel puudust tundma hakata.

Sõitsin taksoga Viimsi Fertilitase ette, tegin majale ringi peale ja alles siis leidsin õige ukse üles… nagu ikka mina… Milleks minna otse, kui saab ringiga?

Reception oli kohe ukse juures ja üks naisterahvas tervitas mind kohe, väga reipal toonil, kui olin tema poole pöördnud. Näitasin esmalt oma negatiivse PCR-testi ette ning registreerisime mind sisse. PCR-test tuleb endiselt teha, mis sest, et piiranguid pole. See sama daam juhatas mind läbi koridoride õige palatini, selleks sai palat number 3. Tervitasin sõbralikult palatikaaslast. Õde, kes oli juhatanud mind õigesse palatisse, juhendas mind edasi. Mulle anti meresinine öösärk, veripunane hommikumantel ja valged sussid. Aluspüksid võid jalga jätta, aga ülejäänud atribuutika võta ära ja pane öössärk selga.

Näidati ette kapp üleriiete jaoks ning anti kätte terve trobikond pabereid, mis vajasid lugemist ja allkirjastamist. Kuna ma ei teadnud, mis kell mul minek on, siis tundus see päris mõnus ajaviide.

Suitsetamine on keelatud operatsioonipäeval ja pole ka enne ega pärast operatsiooni soovitatav. Narkomaanidest ma ei hakka rääkimagi.. aga vaevalt nemad nüüd oma raha tissioperatsioonile kulutavad…

Sain paberid täidetud, siis võtsin jutu üles oma palatikaaslasega, ma nime ei hakka mainima, sest võib-olla ta ei soovi seda. Seetõttu olgu ta suure tähega Palatikaaslane. Nii tore inimene sattus, minu eakaaslane, sõbralik ja hea jutuga. Jagasime mõtteid eesseisnevast operatsioonist. Ta kartis näiteks narkoosi, sest oli peale ühte eelmist operatsiooni oksendanud ja kehvasti tundnud. Mina seevastu olin sellise tundega, et #yolo, mis seal ikka juhtuda saab, keiser oli ju ka üldnarkoosis ja polnud häda mitte midagi… Ja noh.. iga kord… kui ma ette ei muretse, siis juhtub minuga just see sama asi, mida ma ei kartnud. Murphy. Aga eks karta polegi vaja, lihtsalt naljakas, et enamus kordadest see nii läheb. Kuna 6 tundi enne operatsiooni ei tohi süüa-juua, siis vaikselt hakkas kõht vaakumisse minema ja veepuuduse tõttu hakkas mul ka pea valutama. Selline ebameeldiv tuikav peavalu. Mõtlesin omaette, et tegin selle öise söömisega õigesti, muidu oleks ma üldse sussid püsti visanud, sest ma sain lõpuks operatsioonile kell 12:40. Siit minu soovitus – sööge hilja õhtul enne operatsioonipäeva, siis on kindel, et keha suudab nii kaua toidu ja veeta olla (see kõlab nagu mingi ellujäämiskursus, mida see pole:D). Muideks, see reegel, et tohi enne operatsiooni süüa-juua 6h on ülioluline, sest narkoosis olles ei tööta inimese kaitsemehhanismid ning seetõttu võib söödud toit / jook kurku sattuda ja inimene võib ära lämbuda.

Vahepeal käis meid üks meesmedõde vaatamas, vererõhku mõõtmas ja infot jagamas. Ebareaalselt sümpaatse inimesega oli tegu ikka. Mainis, et minu Palatikaaslane saab kolmandana opile ja mina siis neljandana. Arutasime omavahel, et mitu operatsiooni siis päevas tehakse ka. Pakkusime, et üks kirurg teeb mingi 8-10 tükki, kui keskmine operatsiooniaeg on 30min + anesteesia (kõik kokku ca 1h max). Panime ikka kenasti puusse sellega.

Härra Jaan Troost astus vahepeal sisse, tervitas meid oma muheda olekuga ja võttis mu Palatisõbra esimesena ette, kuna tema operatsiooniaeg oli enne mind. Esimesed sõnad tema poolt olid sellised:”Kas me ikka peame selle operatsiooni ette võtma? Siin ei ole ju tegelikult mitte midagi vaja teha. Piltilus tüdruk ja proportsioonis keha.” Hõikasin siis naerdes vahele, et minule ei öelnud keegi, milline ilus partii mul ees on. 😀 Hea oli seda kuulda, see tuletas kohe meelde, et kirurgid ei aja siin rahamägesid kokku, vaid teevad oma tööd hoole ja armastusega. Ma jäin konsultatsioonis ka Troostiga lobisema ja neid naisi ikka on olnud, keda on tulnud ümber veenda oma otsuses. Iseasi, palju muidugi kuulda võtab.. aga respekt ikkagi.

Kirurg sai vahepeal Palatikaaslase joonistamisega valmis ja võttis siis mind ette. Sain kohe üle küsida, et kas meie prognoos operatsioonide kohta vastab tõele. Jaan hakkas naerma ja ütles: ”Kirurg on ka inimene, üle nelja operatsiooni päevas mina pigem ei tee. See on ikka väga harv nähtus.” Lagistasime kõik naerda ja ühtäkki Jaan kratsib kukalt ja vaatab, et miks ta on pannud mulle eri suurusega implantaadid, kuigi tegelikult nagu vajadust polegi. Ütlesin, et pange siis 275CC, kui ühe suurusega tulevad. Muigas, et ei pane midagi, paneb ikka 255CC, et ma nii pisikene (157cm) ja keha proportsioonidega on kindlasti 255 ilusam ja kuna ma ise ka mingisuguseks arbuusiprouaks saada ei tahtnud, siis kuulasin ilusti sõna ja nõustusin. Keegi küsis implantaatide kohta ka: Type: Ergonomix Round; Profile: Full with Qid; Volume: 255CC; sub-muscular (lihase all)

Joonistatud ja valmis minekuks.

Mul oli reaalselt null hirmu. Vaatasin, et isegi mu pulss on tavapärane. Kõht ei läinud lahti, mis on minul tavaliselt pingeseisundis esimene märguanne, et keha on stressis. Aga vot, tutkit. Ise ka imestasin, et nii rahulik olin. Õnnelik olin. Ma ei suutnud ära oodata, millal saab juba opilaualt tagasi tulla. Esmalt oli muidugi minna vaja..

See sümpaatne medvend? (ma ei tea, kuidas see õige termin on) tuli ja pani mulle vahepeal kanüüli ka. Oijeebus, oli see vast valus ja hirmus. Õnneks selle medvenna sõbralik olek võttis natukene pingeid maha. Vaatasin siis seda kanüüli ja mul oli vastik seda isegi vaadata, süda hakkas kergelt läikima. Kes mind tunneb ja teab, siis ma ei väsi meelde tuletamast, et ma kardan SÜSTE JA KANÜÜLE. Ainult tänu rasedustele ja tohututele vereandmistele olen lõpuks sellises seisundis, et ma enam ei nuta, ma ei lähe enam paanikasse, kui süsti saan või veenist verd võetakse. See on ebareaalselt suur areng. Ma ei uskunud, et ma kunagi siia võiksin jõuda, et vabatahtlikult käin vereproove andmas jne. Hästi uhke olen enda üle, et suudan hirmule 1-0 teha.

Sama inimene juhatas mind ka operatsioonisaali. Paluti riided seljast ära võtta ja pikali heita. Ainult allaritega oli seal päris külm. Jõudsin ringi ka vaadata – nii palju igasugu põnevat atribuutikat leidus seal opisaalis. Uurisin ja puurisin, kuniks järsku oli minu vasakul küljel anestesioloog. Küsisin, et mis mask see on.. Vana vastas mulle, et hapnikumask.. Omaette mõtlesin, et jaa-jaah, hapnik ei haise niimoodi. 😀 Samal ajal tundsin, kuidas mingi vedelik purskas mu parempoolse käe veenist sisse. Anestesioloog tõi maski lähemale, tundsin seda veidrat lõhna ja good bye, läinud ma olingi. Ma olen hästi vastuvõtlik igasugustele tuimestustele ja asjadele. Ma ei jõudnud isegi lugeda midagi… 10… 9… 8.. Ma jõudsin ainult nuusutada.

Ärkasin kuskil imelikus ruumis. Medõed askeldasid seal ringi ja toimetasid. Kui mind märgati, siis joosti kohe veepudeliga juurde. Sain kõrrega suure annuse vett joodud, janu oli päris tappev. Minu esimesed sõnad olid, et äkki saaksin omale ühe teki peale… Mul oli väga külm. Mu käed olid jääkülmad, nigut pikutaks Alaska jääaladel. Teki toomine õnneks aitas! Siinkohal tuletan meelde, et see ongi tegelikult väga tavaline narkoosist ärgates. Külmavärinad, pearinglus, süda paha jne. See medõde lausus mulle, et ma veel magaks, aga mul ei tulnud seda und enam kuskilt. Pikutasin niisama, vahtisin lage ja mõtlesin võidukalt, et tehtud see ongi!

Kas oli valus? Noh, tunne oli selline, nagu mu üks sõbranna ütles (ja see on endiselt veel), nigut müür oleks ees. Esimesed päevad ka kõvasti valutav müür, aga igat oma müürivalu väärt.

Olin seal vahepealses ruumis vist oma aja ära olnud ja mind lubati palatisse. Tõusin läbi valude püsti ja oi, kuidas käis pea ringi. Sain aga esikoha ratastoolis ja mind vuristati palatisse number kolm. Tervitasin taaskohtumise puhul Palatisõpra ja jukerdasin voodisse pikali.

Mõlemad ütlesime nagu ühest suust, et ootasime midagi palju hullemat. Endiselt naeran, kui lebo see kõik minu raskete sünnituste kõrval oli. Lobisesime niisama, vahetasime muljeid ja otsustasime midagi Palatikaaslase sülearvutist vaadata. Tal oli see tasuline Go3, kust ketrab nüüd uus suhtesaade, mille nimi mul meelde ei tule…. Põhimõtteliselt samalaadne nagu ”Poissmeeste pidu”, aga naiste versioon. Täpselt selline lihtne ja labane opijärgne vahtimine. Saime mõnuga läbi valude naerda. Valu sarnanes suuresti minu keisrijärgsele valule. Ei saa naerda, aevastada, köhida jne.

Tõusin vahepeal püsti, et tualettruumis ära käia eks. Süda oli ikka päris paha. Palatisõber mainis ka, et olen veidi näost valge. Kappasin aeglasel sammul tagasi horisontaalasendisse. Kuniks kell 17:00 tuli õhtusöök. Kanašnitsel ahjukartuli, salati ja õunaga. See nägi nii isuäratav välja. Sõin poolt toidust ära ja tundsin, et käsi tuleb suu ette panna ja 250km/h wc-potini joosta. See toit purskas kõik sinna potti sama kiiresti kui see aine, mis mulle enne operatsiooni sisse pumbati. Vedas üldse, et suutsin potini joosta. Loputasin hambad pastaga ja tulin välja. Muigasin ja soovisin head isu Palatisõbrale. Ta naeratas vastu ja tänas. Lausus sõbralikul toonil, et pole hullu, tal oli eelmine operatsioon sama teema ja seepärast ta narkoosi veidi pelgaski. Jätkasin oma poolelioleva toidu söömist. Õhtusöök jäi püsima ja täitsa kena oli paar tundi olla. Vaatasime üht filmi, mida ma olin juba varem näinud, kuniks tundsin, et süda jälle läigib. Suhteliselt tüütu oli olla ikka. Onu Roobert tuli uuesti mu ukse taha kraapima. Egas midagi, tulin ägisedes püsti ja sammusin juba armsaks saanud poti poole tähtsaid tegusid tegema. Sain natukene rahu, kuniks süda JÄLLE pahaks läks. Kutsusime valvearsti.

Mainisin, et mul on süda paha…Ta tuli tabletiga tagasi, täpselt samal ajal kui mina olin tuhat nelja poti poole jooksmas. Ma reaalselt oksendasin sel korral oma sisikonda välja. Teate, nagu oleks tuumapohmell ja midagi alla ei lähe.. öögid ja öögid.. ja öögid… Mul oli tunne, et öögin oma tutika partii eest ära. Ebareaalselt valus oli ka kogu selle ”ürituse” ajal. Sain oma öökimised tehtud ja mida ma näen! Arst oli vahepeal SÜSTIGA tagasi tulnud. Mul jättis süda lööke vahele suurest hirmust, aga kuna mul oli nii kehva olla ja toit sees ei püsinud (rääkimata tablettidest), siis ma ikkagi uurisin, et kuhu see mulle teha tahetakse.. Arst ütles, et tagumikku. Selle sõna peale tekkis mul selline tunne nagu multikates on, kui näiteks Tom ajas Jerry-t taga ja jooksis millelegi otsa ning siis tulid sellised linnukesed pea ümber keerlema. Mul oli täpselt sama tunne. Sellegipoolest nõustusin ja kannatasin ära. Taaskord tõestus, et hirmul on suured silmad. See süstisutsakas polnud isegi mitte valus. Jäin ellu ja lisaks sellele oli mul ka 10 minuti pärast väga hea olla. Olin enda peale isegi pahane, et ma kohe arstide poole ei pöördunud, vaid survaivisin seal ise kuidagimoodi.. Täiesti mõttetu enesepiinamine. Kui teil on ikka peale operatsiooni süda paha, siis paluge, et tehtaks süst teile. Täielik elupäästja. Nädal aega hiljem ei suuda endiselt ära imestada, kui kiirelt see süst mulle mõjus ja enesetunde korda tegi.

Sain ca 30 minutit hiljem oma tabletid sisse võetud ja uni tuli mesimagus. Tõesti-tõesti, ma magasin nii hästi! Ajasin ennast kuidagi püsti, pesin hambad ja jäin hommikusööki ootama. Ema just kirjutas, et tegi lastele munaomletti… Mõtlesin, et ma tahaks ka… ja mida ma näen..

See hommikusöök maitses paremini kui Pariisi restoranide toit. Sõin isuga. Sain kohvi ka joodud. Ootasin seda juba pikkisilmi nagu mingi narkomaan, kellel doos saamata. See kohv ja see võiku seal vasakul.. Mmmmm… ja see omlett. Nämma!

Heatujuline härra Jaan astus ka sisse ja vaatas meid üle. Mainis põgusalt, et meil läheb vist hästi ja kõik on korras. Nõustusime rõõmsalt ja meid lubati juba koju. Palatikaaslasele tuli emps järele ja ta lahkus esimesena. Ma siis sain veel veidi kohmitseda ja sõbrannaga juttu ajada, kuniks ta mulle järele tuli. Naeris, et mis mõttes ma lähen taksoga koju.. Nii mõnus oli jälle näha ning lobiseda maast ja ilmast. Ma niikuinii koju ei kiirustanud #motheroftheyear. Ma oleks hea meelega isegi päeva-kaks veel haiglas kükitanud, kui oleks selleks võimalus antud.

Koju jõudes ootasid mind ees minu marakratid ja emps. Võite arvata, et kui ema koju tuleb, siis laste käitumine muutub. Suurem härra kukkus kohe tujutsema ja bravuuritsema. Mõtlesin, et kas ta on Anu Saagimiga vahepeal kokku saanud (just in case ütlen, et tegu on naljaga ja mulle väga meeldib Anu Saagim).. Aga pole viga, ema sai hästi hakkama ja olen talle ääretult tänulik, et ta ikka ja alati mulle, no matter what, appi tõttab. Pühapäev möödus vedeledes.. või noh… ma üritasin vedeleda. Ema ikka kamandas mind pikali ja mitte nii asjalik olema, aga no mida sa teed, kui ei ole antud seda pikutamisegeeni. Üks laps tahab emmet, siis tahab teine, siis veel mingi uus asi vaja lahendada..

Ema lahkus pool kaheksa õhtul ja ma pidin ise oma pudinad magama sättima. Nii kahju oli öelda neile, et tudutaksot täna ei saa, sest mul on valus ja pean paranema… ja otseloomulikult just sel päeval nad ei viitsinud ilusti magama minna. Mul keesid emotsioonid üle pudrupoti ääre ja ma lihtsalt lahistasin nutta, täiesti ahastuses olin. Anusin lastelt, et palun minge magama, et emmel on päriselt väga valus ja et ma pean pikali olema. Lõpuks, tund aega hiljem, kell 21:00 sain nad magama. Läksin voodisse pikali ja und ei tulnud. Meie voodi on liiga pehme. Haiglas meeldis mulle palju rohkem pikutada, sest seal oli kõva voodi. Kobisin siis ägisedes külalistetuppa, kus on hea kõva lahtikäiv diivan. Palju parem oli olla kohe. Võtsin oma õhtuse valuvaigisti sisse ja heitsin pikali. Siit ka soovitus: maga kuskil kõvemal pinnal esimesed päevad. Saad ise kiiremini voodist püsti ja seljale mõjub ka kuidagi paremini.

Järgmisel päeval tuli sõbranna, kes viis mu vanema poja lasteaeda ja me jäime pisikesega koju. Ütleme nii, et Käpapatrull aitas hädast välja, kui ei jaksanud mitte midagi teha, aga laps tahtis tähelepanu. Nõme jah, aga abikaasa alles seikles lennujaamades ja kedagi polnud lapsega mängima kutsuda. 16:30 toodi vanem poeg koju ja härra jõudis ka ca 17:00 reisilt koju. Ooohh, milline vabadus! Sain voodisse horisontaali visata. Oli see vast mõnus tunne.

Operatsioon oli 01.04.2022 (reedel) ja ma siis nüüd esmaspäeval julgesin esimest korda pommivesti eest ära võtta ja pessu minna. Selle tugirinnahoidja äravõtt.. Esimene kord tunned sellist tunnet, et Su partii võib kogemata eest ära tulla, kuidagi nii vabastav tunne on see 😀 Kõlab veidralt, aga nii on. Pesin ennast jaheda vee all ära, võtsin haavaplaastrid ära ja vaatepilt oli ilus, kui saab nii armide kohta öelda. Mulle öeldi, et see on nii jube.. naersin omaette, et hullem, kui just sünnitanud naise alumine korrus pole vist midagi. 😀 Minu jaoks olid armid juba strippide all imeilusad. Andrus aitas mulle uued haavaplaastrid peale. Muideks, samal ajal, kui ma pesus olin, siis viskasin kiirpessu ka selle tugirinnahoidja, 15 minutit ja puhas. Olen ühe korraga 35 minutilise teinud juba. Kui te muretsete kuivamise pärast, siis selleks pole põhjust – tugikas on sellisest materjalist, et see kuivab föönitades VÄGA RUTTU. Ja isegi, kui veidi niiskeks jääb, siis see jahedus on pigem meeldiv peale operatsiooni. Paljud soovitasid mul kohe teine tugirinnahoidja osta, aga ise arvan, et selleks küll praegu vajadust ei ole. Eriti, kui ei ole suveperioodi operatsiooniga tegu. Suvel arvan, et kahega oleks mugavam, sest higistamist on rohkem ja pesemisvajadus tugikal suurem. Aga jah, ärge jookske kohe teist ostma omale enne operatsiooni. Võib-olla sobib teile samuti minu süsteem – pesu + fööniga kuivatamine. Saate midagi muud selle rahaga peale hakata.

Pudinad ja abikaasa läksid Saaremaale teisipäeval ja ma sain nullpingega kodus toimetada ja pikutada. Jõudsin siin vedeledes isegi ”Kus laulavad langustid” läbi lugeda. Raamat meeldis – lihtne, huvitav, kaasahaarav, põnev, romantiline, kurb, mõtlemapanev, tundlik..

Enamus aja olin külalistetoas pikali, sest meie magamistoa pehme voodi ei olnud esimesed päevad minu selja sõber nagu ka ma juba mainisin.

Mida aeg edasi, seda väiksemaks läheb see ”sein on ees” tunne rindadel. Tunned, kuidas turse kaob ning valud lähevad pisemaks.

Mul oli ka väike jama maoga, kuna magu hakkas sellest tabletimajandusest valutama. Arvasin, et tegu on antibiootikumidest, mida sa pead 5 päeva hommikul ja õhtul profülaktika mõttes sööma, aga ei.. Jagasin seda oma sotsiaalmeedias ja mulle kirjutas mu koolivend, kes on arst, et tegu pole antibiootikumides. Loetles mulle ridamisi valuvaigisteid ette, mis võivad sellist reaktsiooni tekitada ja tal oli õigus, minu diklofenak oli ka seal sees. Muigasin omaette, et ma isegi ei öelnud talle, mis tablette ma söön, aga vana pani ikka täppi. Arst on arst. Arsti juttu tasub teinekord kuulata. Tervitused, Rait, ka! Ta soovitas mulle Nolpaza 40mg , vähemalt kaks nädalat, 30 minutit enne hommikusööki tuleb sisse võtta. Lasin selle ravimi endale välja kirjutada ja see aitas. Maovalu kadus ära ja seda kanget valukat ma enam ei võtnud. Oleks ma varem teadnud, et mu maovalu sellest tuleneb, poleks üldse valuvaigistit söönud, sest operatsioonijärgne valu ei olnud üldse hull. Viimane paracetamol sai võetud 4.päeval, sest peavalu ei lasknud olla, aga see oli ka tingitud nohust, mitte operatsioonivaludest. Peale seda pole rohkem midagi valu leevendamiseks sisse ampsanud. Pole lihtsalt vajadust olnud.

See jood?, millega sind operatsioonilaual kokku tehakse on päris tugev ja ikka õige mitu päeva pidin ennast küürima, et sellest lahti saada. Ei tule maha lihtsalt. Nii et ärge siis pettuge, kui kohe esimese õhkõrna pesuga see maha ei tule. Sellest tugirinnahoidjast veel nii palju, et sellega on veidi raske hingata. Või noh, peale operatsiooni üldse, kuna rinnus on surumistunne lisaks ”sein on ees” tundele. Mul on selline feeling nagu mu kaks poega istuksid mu rindkere peal. Aga see läheb aegamisi leebemaks. Mul on peale esimest nädalat ikka väga kena olla. Üritan mitte tõsta ja kätega vehkida, aga muidu olen juba täitsa nagu tavaline inimene.

Üks huvitav asi veel siia – kui jalutama minna, siis kogu rind läheb toonusesse. Täpselt 1-1le sama tunne nagu oleksid rase ja kõht läheb toonusesse. Rindadega sama teema. Ausalt ka. Nii veider. See pole otseselt valus, aga ebameeldiv ja kahtlane on küll.

06.04.2022 hakkasid mul haavad sügelema ja sügelevad endiselt. Jõhkralt tüütu. Võtsin samal päeval stripid ka ära (need võivad peal olla kuni seitse päeva). Mu meelest see paranemisest tingitud sügelus on kohati isegi tüütum kui operatsioonijärgne valu. Kogu aeg käi ja süga kergelt. Tahaks ju hardcore kratsida, aga ei saa.

Täna on 10.04 ja otsustasin, et ei ole mõtet enam haavaplaastreid haavade peale panna, sest mul ei ole ühtegi eritust seal tulnud kohe algusest saati ja mis ma ikka niisama prügi maailmasse juurde tekitan, kui vajadus selleks puudub. Puhastan ikka NaCl 0,9%-lise lahusega, aga see ka kõik. Kõikidel lastega peredel peaks see lahus kodus olemas olema – sama lahus, mis aurumasinasse pannakse, et nohuga võidelda. Aga muidu saab seda apteegist.

Nädal hiljem tunnen ennast imeliselt. Haavade sügelemine segab, aga mõte sellest, et see tähendab ju ainult head, teeb mind rõõmsaks! Mu armid on ka nii pisikesed ja ilusad. Jaan Troosti järjekordne imeline töö. Otseselt vahet pole, sest niikuinii lasen rindade alla tätoveeringu teha, aga tore on ju ikka, et kirurgi tehtud töö on kaunis ja tillukeste armidega. Ma olen nii tänulik talle. Päriselt. Sõbranna naeris, et talle on vaja uus ametinimetus panna – tissijumal.

Kas ma teeksin selle teekonna uuesti läbi? Iga kell! Kui ma konsultatsioonist õnnepisarais välja tulin eks… siis praegu on see tunne veel võimsam, sest nüüd on kõik juba tehtud! Mu taastumine on superkiire ja lihtne olnud. Olen tänulik abikaasale, kes võttis meie poisid ja läks nädalaks Saaremaale, et ma tasapisi taastuda saaks. Usun, et see on ka palju kaasa aidanud – olen oma võimete piirides saanud toimetada, rahulikult olla ja taastuda. Soovitan kõigil, kellel on lapsed, vähemalt nädalaks eemale minna või siis perekond nädalaks ära saata. Sellest on palju abi.

Minu ülevaatlus on nüüd 26.04, ootan seda juba pikkisilmi! Ja siis ootan veel seda, kui saab selle ülikonna peale kaht kuud kandmist seljast ära! Saab pesupoodi minna ja kõik uued asjad omale osta. Uuuuh! Nii äge! Muideks, ärge siis unustage oma implantaate ära registreerida, et garantii kehtiks. Sellised kaks plastikkaarti annab teile kirurg opijärgsel hommikul. Hoidke oma rinnapassi kenasti alles ja turvalises kohas, et ära ei kaoks.
Motiva omad siit. Polytech omad siit.

Minu poolt tänaseks kõik. Ma väga loodan, et sain kõikidele küsimustele vastatud. Kui ei, siis kirjuta julgelt. Väga huvitavad ka teiste kogemused. Kui aega on, siis kirjutage kommentaaride sektsiooni, oleksin tänulik!

Ja nagu lubasin, pildid! Palun ärge arvake siis, et tegu on mingi ilgelt jubeda pornograafiaga. Lihtsalt jagan ausalt ja avatult oma kogemust.
Mõelge nii: mingi suvaline tsikk seisab seina ääres bikiinidega, natukene totakas on, aga mis seal ikka.
Tulemus on väga loomulik nagu näete! Taastun lõplikult operatsioonist ja siis hakkan veel trenni ka tegema!
Tahaks sellist keha tagasi, mis mul enne lapsi oli. Oii-oii! See kõik tundub nii ahvatlev ja hot. Mission accepted!
(Ps! muidu olen ikka tugirinnakaga, lihtsalt pildi tegemise ajaks panin selga).

Tšutšu-frei nüüd!

Miks? Kuhu? Kuidas? Millal?

10

Mõtlesin, et pühendan sellele teemale täispikkuses blogipostituse, sest nagu ikka, ma olen põhjalik ja vajan rohkem virtuaalpaberit kui seda mulle Instagram’i caption võimaldab.

Noh, nüüd te siis võtke teadmiseks, et ma lähen rinnaoperatsioonile. Ma pole seda varjanud, olen juba kuu aega tagasi tahtnud jagada, aga lihtsalt aeg tundus vale ja energia on hetkel tähtsamatele asjadele kulunud. Küll aga teadsin, et enne operatsiooni tuleb üks suurem blogipostitus, sest huvi on selle teema osas suur ja mul pole häbitunnet (ei peaks ka kellelegi teisel olema), et sellest teemast rääkida (Siinkohal mind väga kõnetas üks Kethi intervjuu, kus ta nii mõnusas võtmes rääkis oma kehast ja tehtud rinnaoperatsioonist. Ma kahjuks ei mäleta, mis kanalilt ma seda nägin, aga see oli eluterve, äge ja häbitundeta). Ma ise ikka ja alati mõtlen, et miks naised seda varjavad, et rindade suurendamise / vähendamise operatsioonile lähevad. Jah, te ei pea seda avalikult jagama – see on iga inimese oma otsus, aga olen täheldanud just seda, et nagu kuidagi üritatakse jätta mulje, et kurg tõi vahepeal tissid külge. Kurg ei too ei lapsi ega tisse. Ausalt. Imetamine muidugi toob lühiajaliselt ilusad tissid, aga need ka kaovad sama kiirelt kui tulid. Ma imetasin Rometit 1a 1k. Mõtlesin, et imetan viimase minutini, et siis pulmas on kenad suured pommid ees. Yeah, right... Kahe nädala pärast võisin jälle pesu pesta oma pesulaual. Mäletan, et läksin kleidiproovi ja neiu küsis, et oh, et kas ma olen alla võtnud. Naersin, et nooo… hmm.. mitte päris. Tissid on eest ära kadunud, sest ei imeta enam last. Ma tõesti ei arvanud, et see kuramuse piim sealt rinnast nii kiiresti jalga laseb. Aga lasi.

Tagasi teema juurde tulles, siis ma ütlen teile, et see operatsiooni soov on mul olnud alates sellest, kui ma sain aru, et need rinnad ei kasva enam kuhugi. Ma olin siis 15-16 heal juhul. Ehk siis, see otsus ei ole tulnud mul üle öö. See on läbi mõeldud, kaalutletud ja kindel otsus. Kallis abikaasa muidugi ütles, et milleks mul seda vaja on (kui armas temast, et armastab mind kahe eri suuruse rinnaga ka), siis vastasin selgelt: SEDA ON MINU ENDA JAOKS VAJA. MINA ISE TAHAN. Ma ei taha olla rippuvate sokkidega õnnetu kahe lapse ema. Ma tahan, et mul oleks peale rippnibude midagi muud – ilus naiselik keha. Tervitused siinkohal kõikidele ägedatele meestele, kes ei kommenteeri naise keha ja armastavad neid sellistena nagu nad on. Mulle on kaks inimest minu keha osas märkuse teinud… need inimesed ei lähe mul kunagi meelest ja ütlevad nii mõndagi nende endi kohta.

Igatahes, mina lähen juba 01.04.2022 operatsioonile. See ei ole aprillinali, ausalt. Sain oma aja veidi varajasemaks, mis on äärmiselt tore, sest siis ei pea suveperioodil tugirinnahoidjaga ringi vurama. Kuhu ma lähen? The Health Clinic‘usse. Mille järgi ma otsustasin?
Ma guugeldasin usinasti, lugesin kõikvõimalikke artikleid ning viisin ennast asjadega kurssi. Soovitan teile väga sellist gruppi nagu ILUKIRURGIA Facebook’is. See on täiesti uskumatult tore grupp, kus naised jagavad hinnangutevabalt kogemusi, julgevad küsimusi küsida ja vastavad HINNANGUID andmata küsijatele. Ma pole ammu midagi nii sümpaatset kuskil sotsiaalmeedias kohanud. Täielik badass naiste kommuun seal. Aeg-ajalt käin lugemas ainult sellepärast, et lihtsalt meeldib imetleda kogu seda naiste kirjavahetust, mis seal on. Kõik on nii sõbralikud ja toredad. Jagavad ausalt oma kogemust, ilustamata. Ja vaatajad ei anna subjektiivseid hinnanguid. Seal oli väga palju kogemuslugusid, mida ma suure huviga lugesin. Ühe kliiniku kirurgi tööd olid nii jubedad (naised jagasid pilte), te ei kujuta ette ka! Ja mõelge, kui need naised poleks julgenud seal grupis oma kogemust (ja ka pilte) jagada. Mõni oleks veel sinna läinud. Praegu aga hoidsid nad ära selle, et mitu naist oleks võib-olla läinud selle sama kirurgi käe alla ja õnnetult sealt tagasi tulnud.
Miks ma sellest räägin? Sellepärast, et kutsun üles teid asja uurima, lugema, kriitilise pilguga vaatama, kes mida teeb ja kuidas. Usaldage oma keha alati parimatesse kätesse. Minu jaoks operatsiooon kui selline ei ole mingi tilu-lilu otsus, et lähen teen ja vaatan, mis mulle kokku klopsitakse. Mõelge enne otsuse tegemist, tutvuge arstidega, küsige nõu ja lugege, lugege, lugege.

Health Clinic’us on kolm väga head kirurgi ja nad ei vaja tegelikult tutvustamist. Üks on Siim Simmo ja teine on Jaan Troost ja kolmas on Mart Eller. Mart Ellerist on läbi ja lõhki rääkinud juba minu üks lemmikblogijatest (Mariann) ning ma ei oska seda temast paremini teha, seega jätan vahele.

Aga Siim Simmo on tipp-plastikakirurg, kelle ampluaasse kuuluvad muuhulgas rindade operatsioonid ja näo-, kaela- ning silmalaugude korrigeerimised. Dr. Simmo on ainuke plastikakirurg Eestis, kes on läbinud Põhjamaade plastikakirurgide ühise spetsialiseerumisprogrammi, mis hõlmab riikliku erialaeksami sooritamist Norras, Taanis, Rootsis ja Soomes. Programmi raames on ta töötanud nii Helsingi kui ka Barcelona Ülikooli kliinikumis. Eesti meditsiinis on tal väga tähtis roll rinnavähikirurgia valdkonnas. Nimelt oli ta esimene, kes tegi Eestis kohesed rinnataastused vähihaigetele ja arendas välja onkoplastilised rinnavähikirurgia lõikused. Alates 2016a töötab ta The Health Clinic’us plastikakirurgina.

Jaan Troost on üks hinnatuim rinnakirurg, õigem muidugi öelda ilukirurg. Ta on laiapõhjaliste kogemustega kirurg, kes alustas iluoperatsioonide tegemist juba 1995. aastal, üldkirurgina on ta aga kokku töötanud juba üle 40 aasta. Dr Troost on Eesti Arstide Liidu ja Tallinna Arstide Liidu liige. Alates 2013. aastast on ta ilu- ja tervise keskuse The Health Clinic koostööpartner ning kirurg. Mina lähen justnimelt Jaani noa alla ja teen oma operatsiooni tema juures. Kohe, kui tema kabinetti sisse astusin, sain aru, et ta on ”minu inimene”. Hästi sõbraliku ja muheda olekuga.

Kuidas konsultatsioon välja näeb ja mida me seal rääkisime?
Esmalt võtad Sa riidest lahti, kirurg vaatab Su üle, uurib Sinu kohta. Jaan küsis isegi seda, et miks ma siia tulin. Jäime pikemalt lobisema ja ta on päriselt ka jätnud operatsioone ära, sest tuleb välja, et naised ei ole tema juurde tulnud omal soovil. Soovitab siis naistel hoopis uus mees leida, mitte oma keha muutma hakata kellegi teise pärast. Kiitis mind, et tulin peale lapsi operatsioonile, mitte varem. Soovitab ka kõigil teistel seda teha. Peale imetamist toimuvad naise kehaga muutused, seega on hea opile tulla siis, kui lapsed on juba käes. Lihtne näide: imetamine on minule sellisena mõjunud, et mu rinnad on eri suurusega. Ma teadsin seda, aga ma ei arvanud, et see suuruse vahe on nii suur, et tuleb panna kaks eri suurusega implantaati.

Ma läksin veel konsultatsiooni kindla sooviga saada B-Lite implantaadid. Jaan ainult naeris selle peale, et nendega pole Sul siin midagi teha, sest rinnad on eri suurusega. B-Lite implantaadid on siis sellised tegelased, mis kaaluvad vähem oma uudse tehnoloogia tõttu, kui teised implantaadid. Nad on küll kallimad, aga kergemad. Kergem peaks ka olema taastumine operatsioonist. Küll aga on nende suuruste hüpe liiga suur ja tihtipeale ei saa neid kasutada siis, kui naisel on rinnad eri suuruses. Naersime sõbrannaga, kes ka käis Jaan Troosti juures, et kas üldse leidub selliseid emasid, kellele need B-lite implantaadid sobivad. Aga leidub! Tunnen selliseid prouasid ka. Ma olen lihtsalt oma eri suuruses rippsokkidega teises meeskonnas. Muideks, B-Lite miinusena võib välja tuua Ilukirurgia info põhjal, et implantaatidel on tugevam? suurem? äär, mis võib katsudes segada või näha isegi jääda. Ma ei lükka tagasi ega kinnita seda infot, lihtsalt nägin selle kohta arutelu. Äkki keegi tahab kommentaaridesse oma kogemust jagada, kellel on B-Lite implantaadid?

Konsultatsiooni käigus tegi kirurg mulle puust ja punaseks selgeks, kuidas kogu operatsioon välja näeb, mida tuleb silmas pidada, kuhu implantaadid paigaldatakse. Paigaldamiseks on muideks 4 varianti:

  • rinnalihase peale ehk rinnanäärme alla;
  • rinnalihast katva kile alla;
  • osaliselt rinnalihase alla;
  • täielikult rinnalihase alla

Minu implantaadid paigaldatakse rinnalihase alla. Miks? Sest kirurg ütles nii. Ütlen ausalt, et selles osas ei osanud ma ühtegi seisukohta võtta ja teen nii nagu mulle öeldakse. Minu sooviks oli see, et sokid saaksid täidetud nii, et ei tekiks suurte arbuuside visuaali. Ma ei taha mingi puuviljalett olla. Tahan väga loomulikke ja seepärast paigaldab kirurg pmst miinimumi. Suurused on siis 255CC ja 275CC (see pole korvi suurus, vaid implantaadi suurus). Tulemus peaks jääma, sellisele miniinimesele nagu mina, umbes selline keskmine, sutsu üle keskmise B. Ehk siis, nagu te aru saate, uut Pamela Andersoni minust ei saa. Ja kui sutsu suuremaid tahan, siis teen kunagi selle kolmanda beebi ka ära (nahk venib, kui piim tekib rinda ja saangi suuremad :D), viieka pärast. Mitte varem.

Enne operatsiooni on sul vaja rindade ultraheliuuring teha & vereproov anda.
Mina tegin mõlemad Lasnamäe Tervisemajas (Linnamäe tee 3). Ultraheliuurigu tegi Tiia Mardu. Väga meeldis ta, seepärast tahan ka teda esile tõsta. Ütles nii vähe kui võimalik, aga nii palju kui oli vaja. Töö kiire ja korralik. Ultraheliuuring maksis 60 eurot. Ultraheliuuring kehtib 6 kuud. Suuremate rindade puhul soovitatakse mammograafiat. Küsige see oma konsultandilt üle, kellega suhtlete, et mis variant teile võiks sobida. Vereproovideks annab saatekirja kirurg. Tervise maja kolmandal korrusel sai ultraheliuuringu teha ja teisel korrusel asub Synlab (kus ei ole järjekorda!). Vastavad proovid läksid maksma 37,5 eurot. vist? Sutsu alla 40 euro oli.

Operatsioonist nii palju, et lähed hommikul kohale, tehakse vajalikud protseduurid, kirurg vaatab Sind üle ja minek. Operatsiooni kestus on 30-60 minutit. Üheks ööks jäetakse ka haiglasse sisse, et veenduda, kas patsiendi tervis on ok. Operatsioon on ise üldnarkoosis, seega mitte midagi ei tunne. Teed kerge uinaku ja ärkad juba ”uue” inimesena. Ma ise narkoosi ei karda, kuna keisrilõige oli mul ka lõpuks üldnarkoosis, sest see seljasüst ei mõjunud. Ärkasin ja olin täitsa normaalne inimene. Narkoosikogemus on juba all, hirmu ei ole, ainult ootusärevus! Lisaks arvan, et keisrilõige on hullem, kui rinnaoperatsioon, sest keisriga sind ju lõigatakse täitsa lahti. Rinnaopiga tehakse vaid väike sisselõige ja olemas. Aga noh, eks näis. LISAINFOT OPERATSIOONI KOHTA SAAB SIIT KA.

Lõbus saab olema, sest Andrus läheb 31.03 – 04.04.2022 Barcelonasse lebotama. Ajastus on ideaalne. 😀 Õnneks mu ema tuleb mulle appi ja toimetab lastega, kui ma vegeteerin ja üritan endaga hakkama saada. Ainuke murekoht on 04.04, mis on esmaspäev ja siis pole mul kedagi abis. Õnneks tuleb proua Maarja ja korjab Kentsu peale ning viib lasteaeda, et ehk Rometiga üksinda saan hakkama küll, vist? Saab multikaid vaadata, mida ma muidu väga ei luba vaadata. Romet on ise kindlasti olukorraga rahul. Õhtul tuleb Trussik koju ja siis ma saan edasi pikutada.

Esimesed nädal-kaks pidid olema tegelikult kõige tähtsamad. Mida hoolsamini taastud ja pikutad ja ei tee mitte midagi (täpselt see, mida mina teen eks :D), seda paremini haavad paranevad ja tulemus jääb kaunis. Ma peaks mingi elektrilise kanderaami omale koju laenama. Vajutan nuppu ja siis liigun toast tuppa horisontaalasendis ning toimetan lastega sedaviisi.

Võib-olla läheb Andrus lastega mingiks ajaks Saaremaale, et ma saaksin siin veidi paraneda, sest ega lapsed ei saa ju aru, et nad ei tohi mulle sülle hüpata ja minuga mürada ning külakuhja minu peal teha. Ohutuse mõttes oleks see jube kena žest, kui ta pudinatega väikesele ”puhkusele” läheks. Aga eks näis.

Igatahes, vaikselt hakkab selline ärevus sisse tulema, sest see ongi juba ju reedel! Hea meeldetuletus, et pean kolmapäeval (kaks päeva enne operatsiooni) covid-testi ka ära tegema. Lippangi kohe omale aega panema!
Viskan siia The Health Clinic’u infokirja, mida üldse hind sisaldab:
– Lisakonsultatsiooni kirurgiga operatsioonipäeval ning regulaarseid visiite
– Operatsiooni (üldnarkoosis)
– rinnaimplantaate (oleneb siin implantaatidest – B-Lite al. 4690eur; teised Polytech, Sebbin, Motiva, Nagor al. 3890eur.)
– Eluaegset purunemisvastast garantiid
– 10-aastast kapsligarantiid
– 1-öölist viibimist erahaiglas Fertilitas koos toidukordadega
– 1 voodikohta 2-kohalises mugavustega palatis – loodan, et palatikaaslast ei tule, siis saan
– Ravimeid ja valuvaigisteid
– Tugirinnahoidjat
– Järelhoolitsuse juhiseid
– Järelkontrolli

Egas ma rohkem ei oskagi midagi rohkem kosta, kui küsin teilt hoopis niipidi, et millised küsimused teid huvitaksid? Äkki on juba praegu tekkinud küsimusi? Kirjutage kommentaaridesse! Võib-olla teen ka Instagram’i vahendusel Q&A ja siis jagan peale operatsiooni. Tabuküsimusi ei ole, shoot! Wish me luck ka!

Muideks, kes on juba selle operatsiooni läbi teinud? Kaua teil taastumine aega võttis? Mitu päeva voodirežiimil olite? Kuidas lastega toimetasite? Kaaslasega ära jaotasite? Läksite kuhugi mujale nt. ema ja isa juurde puhkusele, et lapsed ei müraks teie otsas?

Mõtteid hetkeseisust ja 2021

0

Head uut aastat veel ühe korra!

Oleme nüüd tõesti lõppude-lõpuks terve perega kodus tagasi. Põhimõtteliselt terve detsembrikuu oleme kuskil lennus olnud. Mõnus on, aga olen endiselt väsinud. Eilse päeva vegeteerisin kuidagi ära, sest olin peale lendu kohe roolis ja pidime Saarde jõudma 00:30 praamiga, sest Andruse emps läks juba järgmisel päeval tööle ja meil oli vaja pudinad kokku pakkida ning koju kogu punt transportida. Viimane ots peale praami.. oeh.. see oli üks mu raskemaid autosõite. See väsimus. Ühe korra elus olen veel sellist tunnet tundnud, et silmad tahaksid puhkust, oli siis, kui käisin kunagi Saaremaa – Tallinn – Narva – Tallinn ühte lõpuaktust pildistamas. Load olid käes mul täpselt kolm päeva. Korraliku sõidupraktika sain sellelt reisilt ja üksinda sõitmise pisiku külge. See on ikka päris naljakas, kuidas ma kõva häälega kaasa laulan ja teinekord ka rokin kaasa mõnele loole. Mõni vaataks, et mis kuradi hull see rooli lastud on? 😀 Aga see selleks.

Austria reis.
Olgugi, et palju asju oli tühistatud ja baarist aeti 21:50 minema, sest 22:00 pidid kõik kohad kinni olema, oli sellegipoolest väga tore ja vahva aastavahetus. Ühe korra tahaksin kindlasti veel Viini minna, ikka selleks, et mõnele ägedale kontserdile minna. Me jäime sellega natukene viimasele minutile ja seetõttu jäi see ära. Ongi põhjust tagasi minna! Äkki selleks ajaks on piiranguid ka leevendatud. Päris kahju oli kohalikest, kellel jäävad teist aastat järjest KÕIK pidustused ära. Just avati vaktsineeritutele enam-vähem kõik ja siis otsustati nädal enne aastavahetust 22:00 kõik ikkagi kinni panna.

Eestlased olid selle olukorraga võrreldes ikka rohkem kui või sees. Lisaks tuli 24/7 näo ees hoida FFP2 näomaski, va õues ja söömise ajal. Päris hea tundega panen nüüd Eestis olles jälle riidest/ühekordse õhukese maski ette ning lähen omi asju ajama. Käies sellises riigis, kus on väga karmid reeglid, saad aru, et meil on võrreldes Austriaga ikka täiesti tore elukene. Küll aga arvan, et tegelikult oleks aeg vaikselt neid piiranguid lõpetama hakata, sest see ei muuda enam midagi – ühel või teisel moel tuleb jälle mingi šõgõs-mõgõs uus tüvi ja hakkab pahandust tegema. Leian, et meil tuleb nüüd selle viirusega koos hakata eksisteerima. Mul on tegelikult kahju, et isegi PCR-testi teinud inimesed ei või käia kinos, teatris, restoranis. Ma arvan, et me kõik väärime ühesugust kohtlemist, vähemalt kodumaal. Kui ei taha vaktsineerida, tee PCR. Minu meelest on Synlabis ja Confidos tehtud PCR-testi tulemus rohkem väärt kui võltsitud (ja neid olen ma kuulujuttude näol päris palju kuulnud) koroonapassi QR-kood. Ja siinkohal ma ei taha mingisugust arutelu tekitada, mina jään ikka oma arvamuse juurde, et me ei peaks sorteerima inimesi vaktsineerimise või mittevaktsineerimise alusel. Ma olen küll vaktsineeritud 3/3st (okouu), aga ma võiksin ka vabalt olla 0/3st, kui piirangud oleksid leebemad. Ehk siis ma tegelikult vaktsineerisin ennast, sest ma ei suutnud loobuda meelelahutusest ja reisimisvõimalusest lihtsalt sellepärast, et ma ei vaktsineeri ennast.

Rääkides veel Viinist, siis ainuõige otsus on seal metrooga reisida. See oli ebareaalselt mugav ja mõnus. Me ööbisime Hilton Vienna Danube Waterfront hotellis ja selle juures oli kohe U2-liini metroopeatus. Minu meelest oli Viini metroo kuidagi mugavam ja lihtsam kui Pariisi oma. Võtsin netist välja ka inimeste arvu mõlemas linnas ja see on põhimõtteliselt võrdne – Pariisis 2,1 miljonit ja Viinis 1,9 miljonit inimest. 200 000 siia-sinna VIST ei märgi enam nii suures linnas olulist rolli… vist. Arvestades, kui rahulik oli Viini metroos, siis oleks arvanud, et Viini rahvaarv on ikka kordades väiksem.. Muidugi võib selline erinevus tingitud olla ka piirangutest, Pariisis sai ju 24h kehtiva PCR-iga kõikjale sisse. Viinis olid meelelahutusasutused ainult vaktsineeritutele/läbipõdejatele avatud.

Toit oli kehvem kui Pariisis, aga see-eest oli seal minu meelest odavam kui Pariisis, suht samad hinnad nagu Eestis. Kuna aastavahetus langes nädalavahetusele, siis me seekord ei jõudnudki poodidesse. Austerlased peavad väga lugu vabast ajast, et see oleks töötamisega tasakaalus ning seetõttu on kõik poed pühapäeviti kinni, täpselt see päev, millal meil oli aega kuhugi minna. 😀 Ja siis oleme meie… Viru Keskus on ISEGI ESIMENE JAANUAR LAHTI. Headshot.

Proovisime mõlemad põhimagustoidud ka ära, milleks on Sachertorte ja Apfelstrudel. Eestlase talumehe maitsemeelele meeldib vist õunastruudel rohkem. Kodusema maitsega ja meenutab täpselt sellist minu-vanaema-küpsetas-selle kooki. Mulle meeldisid mõlemad tegelikult. Esimene Sachertorte oli lihtsalt veidi seisnud ja seetõttu kuiv, teises restoranis süües oli see aga imeline. Proovida tasub mõlemat, ka šnitslit, mille garneeringus on kartul ja kartul. Heal juhul mõni moosilaadne tegelane. Ühe šnitsli ja 3 kolme kartuli eest tuli välja käia 23 eurot. Sõber käis täna Vana Villemis ja ostsin 5,90 terve šnitsliprae ja ütles, et see on ikka palju parem kui Viinis ja maksab pea 4 korda vähem.

Veel üks soovitus! Arvestades olukorda, siis soovitan mitmest kohast vaadata, kas üks või teine meelelahutuskoht on lahti. Meil oli plaan uisutama minna ja kohale jõudes selgus, et uisuplats on temporarily closed. No suht masendav ikka… Läksime siis uut otsima ja läksime esialgu kuhugi ummamuudusse ja siis kõmpisime pool aastat tagasi õigele teele ning tipphetkes oli see, et see teine uisuväljak oli vesine ja inetu + me olime väsinud kogu sellest uisutamise teemast. Lõpuks otsustasime loobuda ja restorani sööma minna. Ja siis saadab Kooker’i perekond mulle TAVAPOSTKASTI jõulupühadeks kaardi, millega saan uisuplatsile uisutama minna, neli sõpra kaasa võtta ja kirsiks tordil ka parimaid pannukaid süüa ja nii kuni märtsikuuni, ulme! Kes veel ei tea, siis uisutamine on TOP1 talvesport. Sõbranna ütles, et see on saatus. Hakka seda või uskuma. On alles kokkusattumus!

Jättes nüüd reisijutud tahaplaanile, võtaksin kokku oma 2021.
Tundub imal, aga ma ikka iga jumala aasta mõtlen, kas enam paremaks saab minna? Aga saab! 2021 ei olnud teps mitte kehvem aastast 2020. Isegi parem, kui välja jätta Rometi sünd. Käisin Rometiga Hollandis, Kadriga Pariisis, sõpradega aastavahetust Austrias veetmas. Ma tundsin reisimisest nii suurt puudust ja selle tassi sai küll 2021 aastal täidetud. Loodan 2022-le samasugust lendu…. Kevadel kiire sutsakas kuhugi Türki näiteks, lastega.. Andrus läheb vist maikuus USA-sse.. siis ma läheks kuskil suve algul pliksidega kuhugi ja siis oktoobris Dubaisse Kustjano perega (Andrus õnneks VIST ei loe mu blogi :D… aga no peab ju manifesteerima eks :D)..

Muideks, Andrus andis mulle ühe lubaduse 21.12.2021 (päris kena number), et viie aasta pärast... ehk siis 21.12.2026... ja siinkohal teema seiskub. Ma ei saa sellest rääkida, aga see tekitab elevust, kuna Andrusega käib kaasas üks kummaline aura.. Kõike, mida ta teeb või lubab, läheb täide. Kui teil oleks vaja kuidagi endasse enesekindlust süstida, helistage talle (ta on selles osas minu vastand – ei viitsi kirjutada)… okei nali, ärge helistage. Aga kõike, mida ta teeb, lubab või räägib, nii see on või nii see tuleb… ja selline mees on minu mees, lisaks sellele, et ta on aus, austav, hooliv, stiilne, hea huumorisoonega, heatahtlik jnejne.. Sajebiis kurat.

Sõbranna ütles, et meie suhe on varsti nagu ükssarvik, arvestes seda, kui palju on praegu suhetes petmisi, lahkuminekuid või muid jamasid. Instagram näitab üht, aga mis on tegelikult kulisside taga.. .. Ise üritan ikka ja alati seda reaalsust ka teieni tuua, kus ma olengi meikimata, tuba on sassis, lapsed kombivad piire ning ma ei ole ka kunagi kuskil väitnud, et me Andrusega omavahel ei tülitseks. Ikka tülitseme, aastatega on need tülid lihtsalt nii mõttetud, et enam ei viitsi isegi pikalt solvuda. 😀 Läksime näiteks Austrias riidu, kui seda reel’i tegime. Truss ropendas omaette ja oli nii vihane, et ma teda oma instajurasse kaasan. 😀 Pärast aga oli rahul, et päris äge asi sai kokku vuntsitud. Põhivaidlused tulevad meil muidugi laste osas, aga õnneks pole ükski teema kuidagi õhku jäänud haisema. Räägime alati jutud selgeks ja astume uuele päevale tühja lehega vastu. See on vist tugeva suhte üks alustalasid. Ära viska eilset sitta homsesse päeva, sest sitt läheb haisema.

Aastal 2021 keerles põhiteema muidugi meie pulmade ümber. Ma olen tegelikult nii õnnelik, et meie Mehhiko pulmad ära jäid. Nagu sõber Kusti ütles, et tema kujutaski meie pulma nii ette: suured pulmad Eestis, kuhu saavad kõik kohale tulla ning pidu kestab mitu päeva. Kui ma vaid saaksin aega tagasi kerida… Kõik minu unistused pulmade osas said sellel nädalavahetusel täidetud. Ma olen elupäevade lõpuni tänulik Aet Viisitammele, kes kõik meie soovid ja mõtted teoks tegi. Ma viitasin ta Instale, kui peaks huvi pakkuma. Ma lihtsalt ei oska teda enam muudmoodi ära tänada, kui teda igal võimalikul korral ära mainides. Ma tahaks Aedule koduuksest väljudes roose jalge ette visata nagu Prints Zamundast filmis, kui papa kutile Ameerikasse järele tuli ja lilleneiud kuningale lilli jalge ette viskasid 😀

Kui ma varem arvasin, et pulmad ei ole nii olulised, siis nüüd, olles ise selle päeva peategelane… arvan teisiti. Neid mälestusi, emotsioone, tundeid… neid pole võimalik ei sõnadesse ega kirjapilti panna. Kirjeldamatu. Soovitan pulmad teha, kui leiad oma õige. Aga ole selles ikka väga kindel.. jube sitt oleks, kui teed suured pulmad ja siis paari aasta pärast lähete laiali. Siinkohal tulebki mulle meelde, et Sofjal on kuni 13.02.2022 aega, et meie pulma pikem video valmis monteerida. Võite arvata, kui VÄGA MA SEDA OOTAN… Ja mul pole veel pooledki pulmapildid jagatud… teie lahkel loal jagan neid ikka aeg-ajalt oma Instas.

Tore aasta oli… Meil on tegelikult päris struktureeritud aastajaotus. Jaanuaris on juhtunud, et läheme reisile, aga see-eest veebruar, märts oleme rohkem kodused. Mai/aprill tihtipeale kibeleme reisile.. Juunis või juulis oleme kuu-poolteist Saaremaal maal ankrus (oleneb Andruse ema puhkusest), augustis kobime tagasi linna ja naudime suvist Tallinna ja Eestit ka. Sügiskuud on Andrusel töised ja oleme jälle argipäevas. Oktoober/november on kindlad reisikuud. Detsembris oleme jõulud ALATI Saaremaal terve perega, ka minu ema ja isa. Jaanuarist hakkab jälle sama tsükkel pihta. Üleeelmine aasta olime jaanuaris Hawaii’l.. täpselt siis, kui koroonapomm Hiinas plahvatas. Tol hetkel mõtlesime, et vaevalt see Eestisse jõuab. Nojah.. 😀 Eelmine aasta oli Romet veel liiga väike, et kuhugi minna. See aasta Jaanuaris olime siis aastavahetuse eemal ja Andrus läheb veel oma tööseltskonnaga suusatama järgmine nädal Soome. Ei teagi, mida järgmisest aastast oodata. Võtaks lapsed ja pageks kuhugi sooja, elaks seal jaanuar-veebruar-märts ja tuleks tagasi, kui siin juba soojaks läheb… Need on muidugi ainult uitmõtted. Ma olen väsinud nendest piirangutest.. tahaks kuskil palmi all nina nokkida ja kookose seest kokteili juua.

Kell on kurat nii palju juba, et mul jooksis juhe kokku. Võtan kiirelt kokku ja küsin hoopis, kuidas teie 2021 oli? Mida uuelt aastalt ootate?

MIDA TEHA PARIISIS

3

Jõudsin rõõmsalt koju tagasi, olen jõulupuhkusel Saaremaal ja üritan siin nüüd mitme päeva ja õhtu jooksul kõikvõimalikud mõtted kirja panna.

Lendasime me airBalticuga, saime väga soodsalt Tallinn – Charles de gaulle – Tallinn piletid. Kuna mul oli suur pagas ka, siis minu lennupiletid olid grammivõrra kallimad.. 172 eurot? See oli ikka vääääga odav.

LENNUKIS.

Mitu inimest uurisid, et kus hotellis me viibisime. Hotelli nimeks on Galileo.

Hotell Galileo.

Tuba oli üpris väike. Piltidelt tundus ikka tunduvalt suurem. Asukoht 10/10st. Maksime näkku 444 eurot, mis on Pariisi mõistes väga odav. Kui te olete samasugused reisijad nagu mina, et teil pole mingit gucci-mucci hotelli linnapuhkuseks vaja, sest te ainult ööbite seal, siis on Galileo hotell hea valik. Me reaalselt ärkasime hommikul üles, panime riide, sättisime ja läksime välja ning õhtul tulime, et siis korra riideid vahetada või natukene mölutada ja otsejoones jälle välja. Mu jalad olid juba infarkti saamas, et iga päev üle 20 000 sammu tegin, aga see selleks.

Lennata soovitaksin ka ikkagi võimalusel otselendudega. Kunagine Tartu klassiõde pidi oma Pariisi reisi lõpetama full lockdowniga Riias, sest mingi lennuk uisutas libeda tõttu teelt välja ka kõik läks peekonisse igatahes. Wizzair’iga reisimine on ka veits fishy. Minu tüdrukuteõhtu pidi olema nt Roomas, aga Wizzair tühistas kuu enne üritust kõik ära ja jättis tüdrukud pika ninaga. Pakkusid neile lennupileteid nii, et esmalt tuled Roomast Eestisse ja siis Tallinnast Rooma. J o b u d.

Seetõttu jätsime ka aastavahetuse reisist Wizzair’i igaks juhuks välja. Lendame Ryan Air’iga. Ma olen nende aastate jooksul ainult ühe korra pidanud Ryan Air’is pettuma, kui lendasin Milanost Eestisse ja kaks korda lend lükati edasi. Õnneks mul veel siis lapsi ei olnud ja otseselt see minu elu pea peale ei pööranud, lihtsalt oli kopp ees lennujaamas kükitamisest. Ma mäletan, et me Heleniga veel kiirustasime lennujaama 😀 Kenasti saime najobka, oleks võinud rahumeeli tibusammudega Malpensa lennujaama minna. Seega #teamodavlennuliinid nagu Cardy B, kes paneb täiega ”rotti” ja lendab alati turistiklassis, sest miks ta peaks niisama raha tuulde loopima.

Jõudsime siis kohale, võtsime kohvrid, ostsime metroo jaoks piletid ja istusime rongile. Mingisugune rongiliin oli muutunud ja sõitis ainult poolele teele ja HILINES KA elupalju sellele lisaks.. Istusime nagu kaks tuhajuhanit Kadriga rongil, kui kõik olid välja läinud, kuniks üks mees vibutas meile käega. Lehvitasime vastu ja kükitasime edasi. Kuniks ta rongi astus ja kutsus välja. Rong oli lõpppeatuses. Veidi oli piinlik, aga no sitta kah, sest mulle oli tänu minu patsidele otsaette kirjutatud, et ma olen turist. See kutt oli nii tore ja rääkis, kuhu tuleb minna ja milline rong valida. Lõpuks läks asi ikkagi nii keeruliseks, et me võtsime takso ja saime otse hotelli ette 20 eurtsiga. Ei viitsinud selle gigakohvriga mööda Pariisi aasida, Kadriška oli sama meelt.

Jõudsime kohale, kell oli juba päris palju, lappisime asjad lahti ja läksime linnaga tutvuma, kõhud korisesid ja ostsisime põhitänaval Champs Elysees omale söögikohta. Lõpuks leidsime mingi meremehe restorani, kust tellisime 21 euro eest trühvipasta ja 15 euro eest kokteili (ülejäänud kokteilid olid veel kallimad). Kadri jõi veini, ma ei mäleta palju see seal maksis. Kokteil oli imehea, trühvipasta viis ka keele alla. Pariisis tuleks kindlasti meeles pidada, et need portsud on LEHMAPORTSUD. Ma vabandasin ette ja taha, et ma seda pastat ära ei jaksa süüa, sest see ports oleks Eestis kahe portsu eest. Seetõttu proovisin reisi ajal ainult mõnes kohas magustoitu. Portsud olid nii suured, et mitte midagi muud ei jaksanud enam keresse ajada. Naersime Kadriga kui hommikust sõime ühes kohvikus.. Kirjas oli: SMALL PORTIONS. See siis tähendas tegelikult meie tavapärast portsu. Prantsusmaal muideks arvestatakse tip juba arve sisse, aga viisakas, eriti kui tegu on hea teenindusega, on jätta 5-10% teenindajale. Meie seda ka tegime.

Väike soovitus: võtke reisile kaasa sõbranna, kes on asjaajaja. Nii mugav oli reisile minna, kuna Kadri on väga analüütiline ja talle meeldib, kui asjad ei ole ribaki-rabaki. Muigasin omaette, et nagu oleks Liisuga reisil. Nad on hästi sarnased on põhjalikkuse ja tabelite armastusega. Mugav on reisida selliste inimestega, sest oma aju ei pea tööd tegema, hahaha.

Põhitänav Champs-Élysées on Pariisi kõige tuntum ja ilusam tänav, mis on 1.9 kilomeetrit pikk. See tänav ühendab Triumfikaare Concorde väljakuga. Esmalt on seal palju arhitektuurilist silmailu, aga teisalt on sealt väga mugav kuhugi liikuda ka. Vahet pole, millise transpordivahendi kasuks otsustad, seetõttu soovitangi mina selle tänava juurde omale hotell valida.

Võidukaar ehk Triumfikaar on ühe või kolme kõrge kaaravaga massiivne kivisein. Kuigi Triumfikaar näeb välja nagu väravataoline, pole need mõeldud väravaks vaid monumendiks. See püstitati suurte sõjaliste võitude või muude ühiskondlikult tähtsate sündmuste auks. Meie ei käinud täiesti lähedal seal, aga minu meelest oli seal sissepääs tasuline. Võin muidugi eksida ka. Lugesin netist, et kui sinna otsa ronida, saab väga ilusa ülevaate Pariisi linnale. Eiffelit on hästi näha! Kellel aega on, minge! Nägin ka mitut inimest, kes tegid pilte ülekäiguraja keskel oleval saarekesel nii, et Triumfikaar jäi tahaplaanile. Kuna mul olid selleks ajaks juba pildid tehtud, ei viitsinud ise seda võimalust ära katsetada, aga tundub, et see oli teema, sest õige mitu turisti poosetasid seal. Samamoodi Eiffeli torni lähedal asuvatel saarekestel. =)

Eiffeli torn. Väärt külastamist 100%. Prantsusmaa ja Pariisi au ja uhkus kui võiks nii nimetada. Eriti ulme on see, et see ehitati aastatel 1887-1889 aastatel. Sellisel ajal suutsid insenerid midagi nii ulmelist välja mõelda ja kokku klopsida. Uskumatu minu meelest. Hop on-hop off bussi peal kuulsin sellist juttu veel, et alguses ei võtnud prantslased seda ehitist omaks ja sellega läks aega.

Me olime elavas järjekorras ja see järjekord oli väga lühike. Saime kohe jaole. Koroonaaja rõõmud – reisimine on nii mugav ja mõnna, eriti veel siis, kui PCR testidega ei pea möllama. Pilet maksis mingi 26 eurot tippu vist? Minu meelest täiesti okei hind, mida maksta. Vaade oli seda väärt! Korra tõmbas isegi värina sisse, kui tipus olime ja tuulisema poole peal patseerisime. Muideks, iga täistund sädeleb Eiffel 5 minutit. Õhtusel ajal on see vaade ikka 10/10. Kui veel rääkida kaugustest, siis kui oled valinud hotelli Champs Elysees’i juurde, saab põgusa jalutuskäiguga tallataksoga Eiffeli juurde.

12 fakti Eiffeli torni kohta:

  • Eiffeli torni ehitamiseks kulus kaks aastat, kaks kuud ja viis päeva.
  • Torn läks maksma 7 779 401,31 Prantsuse kuldfranki, mis oli 1880. aastatel üsna suur summa.
  • Eiffeli torni kõrgis koos antenniga on 324 meetrit. Ilma antennita on selle torni kõrgus 300 meetrit.
  • Eiffeli torn “kasvab” 15 sentimeetri võrra, kui see päikese käes kuumeneb. Põhjuseks on raua paisumine. Samas ei ole see fenomen palja silmaga näha.
  • Eiffeli torn kaalub 10 000 tonni.
  • Igal aastal sõidab Eiffeli torni lift 103 000 kilomeetrit. Tornil on ka trepid, mis koosnevad 1710 astmest, kuid need viivad vaid esimesele korrusele. Edasi sealt saab liftiga.
  • Aastate jooksul on Eiffeli torni värvitud 18 korral. Selleks on igal korral kulunud 60 tonni värvi.
  • 41 aastat oli Eiffeli torn maailma kõige kõrgem ehitis enne kui USAsse New Yorki kerkis Chrysler Building.
  • Alates selle torni rajamisest on seda külastanud üle 254 miljoni inimese.
  • 1944. aastal oleks Eiffeli torn äärepealt ära lõhutud. Natsi-Saksamaa diktaator Adolf Hitler andis selleks käsu, kuid seda siiski ei tehtud.
  • Kinnitamata andmetel kõigub torni tipp tuule käes 6 – 7 meetrit, kuid see ei takistaks tippu ronimist.
  • Eiffeli tornil on maailmas palju koopiaid. Üks neist on ka Hiiumaal, kus on 31,4 meetri kõrgune Eiffeli torni puidust koopia. Bulgaarias on ka näiteks üks, kus mina ise käinud olen.
    Allikas: Delfi Reisijuht

Järgmiseks võtsime Hop-on Hop-off bussi (TOOTBUS). Oleme seda teenust ka Madridis ja Barcelonas kasutanud. Toimib superhästi ja saab kõik põhilised turistikohad ära käidud-vaadatud-kuulatud, ilma et peaksid kuskil metroodega/bussidega/taksodega toimetama. Maksma läks see 39 eurot nägu ja kehtis 24 tundi (9:30 – 17:30 sõiduaeg TOOT-bussil). Minu soovitus oleks see, et hüppa peale kuskil 13-14 ajal, siis saad ka järgmise päeva hommikupoolikul selle piletiga ringi trippida. Iga uus buss tuleb 15-20 tagant, täpselt selline paras aeg, kui tahad mõnda asja lähemalt vaadata, aga sisse minna ei soovi. Nii Hispaanias kui ka nüüd Pariisis olid need pealerääkijad väga humoorikad tekstid välja mõelnud ja väga mõnus oli kõrvaklapid peas mööda linna ringi vuhada ning kultuuri tarbida. Püüdsin kinni sellise fakti, et 70% Pariisist on kõik arhitektuurilisi iludusi täis. Pean selle infokilluga nõustuma. Põhimõtteliselt iga maja oli puhas kunstiteos, viimseni lihvitud ja detailid läbimõeldud.

Notre Dame katedraal (Paris) me kohapeale ei läinud, aga saime kogu info kätte just Toot-bussiga reisides.
Kirik asub Pariisi südalinnas Cité saarel. 5-lööviline varagootika basiilika on üks esimesi, kus võeti kasutusele tugipiilarite ja -kaarte süsteem. Võlvide kõrgus siseruumis on 32 m. Kirikul on mitu suurt roosakent, põhjapoolse akna vitraažid on pärit 13. sajandist. Pariisi Jumalaema kirik on mänginud tähtsat rolli Prantsusmaa ajaloos. Seal leidis aset näiteks Napoleoni kroonimine keisriks 1804. aastal. Võib öelda, et kirik on peategelane Prantsuse kirjaniku Victor Hugo kuulsas romaanis „Jumalaema kirik Pariisis“ (ilmus 1831). Romaan aitas palju kaasa sellele, et 19. sajandil hakati väärtustama ja restaureerima keskaegseid kirikuid. (Allikas on siin)
Kes on seda raamatut lugenud, teab, et seal on 50 LEHEKÜLGE katedraali kirjeldust… Ma olin juba suremas, kui esimesed 5 sai loetud, aga 45 oli veel ees ja kuna mul on selline kiiks, et ma ei loe kunagi raamatuid nii, et mingi lehekülg jääb vahele, siis jahm…
Muideks, sellest uhkem on muidugi Notre Dame de Reims katedraal.

Õhtul ootas meid ees Moulin Rouge kabaree. Kadri polnud sellest suurt tuhkagi kuulnud, aga seda suurem oli tema vaimustus. Ma polnud samuti kunagi midagi sellist näinud. Kogu see show oli rohkem kui 10/10st. Millised kostüümid, milline show! Jeebus-jeebus. Ma vaatasin kogu seda lavavärki suu ammuli ja ahvivaimustusega.

Meestele natukene silmailu ka, kuna 90% ajast olid naised topless. Pildistada muidugi ei tohtinud. Ma vana sulina kaks pilti ikkagi tegin, ühte saan näidata, kuna paljast ihu ei ole nii palju. Meie ostsime kõige rotimad piletid 90 eur + lauale toodi ka vahuvein, mida jõi ainult Kadri, sest see kibeda maitsega ja sobis juba advanced skilliga mullinautlejale. Võimalik on osta ka õhtusöögiga piletid. Usun, et see on ka idekas valik. Muideks, istekohad polnud nii, et odavama piletiga kuhugi kapi taha istuma pannakse. Me saime väga hea asukohaga laua, kust etendust kaeda. Kui planeerite reisi Pariisi, siis see on MUST HAVE, Liina garantii sellele.
‘Fun’ fact: Esimene striptiisitants sai esitatud Pariisis, kuulsas Moulin Rouge kabarees. 1983 aastal võttis üks Mona nimeline neiu ennast paljaks ühe etenduse ajal ning lõpuks läks see ajalukku kui esimene striptiisitants kuid Mona sai ka see-tõttu karistatud 100 frankise rahatrahviga.

Järgmine hommik hüppasime oma Hop-on Hop-off bussile, olime kultuursed ning viimaseks peatuseks planeerisime Louvre’i muuseumi, kus me veetsime järgnevad 6 tundi. Väike fakt: Pariisis on 130+ muuseumi, millest üle 40 on kunstimuuseumid.

Me otsustasime, et me ei hakka mingeid kõrvaklappe laenutama, sest eesmärk oli kõigele ring peale teha ja kui me oleks veel midagi kõrvaklappidest kuulnud, siis oleks see püha üritus meil alles enne ööund lõppenud. Mulle meeldisid kõige rohkem sellised 3D näitused. Eriti mingid Lõuna-Ameerika Mehhiko jms maajade tšurra-murra. Mona Lisa oli tore küll, et ära nähtud sai, aga seal oli tegelikult palju ägedamaid kunstiteoseid kui Mona Lisa. Fakt Louvre’i kohta: Pariisi Louvre ehitati 1793 aastal ning on tänapäeval külastatavaim muuseum maailmas, Mona Lisa maali käib vaatamas rohkem kui 5 miljonit inimest aastas.

Rääkides sisenemisest, siis ma ei pannud tähele, et piletil oli kirjas sisenemise aeg ja turvamees ei lasknud meid sisse ning ütles, et tulge tagasi 16:10 (olime seal kell 11:45). Ma teadsin kohe, et.. eee.. not gonna happen, nui neljaks ma saan sinna sisse. Läksin siis ühe naise juurde mingis valges telgis uurima, et kuidas me piletite kellaaega muuta saame, daam aga küsis ainult koroonapassi ja lasi meid edasi. Saime sisse nigut naksti ja kogu suurem husstle jäi ära. Küll aga saab sisse tegelikult Louvre’i tagapool olevast ”koopast”, see on koht, kuhu sa jõuad, kui muuseumist väljud, seal on all poed ja kohvikud. Ühtlasi saab ka sealt sisse. See on küll mõeldud gruppidele, aga tegelikult saab sealt 90% ajast sisse niisama ka. Tasub proovida, sest see järjekorras seismine on tüütu ja ajakulukas, eriti kui pead nüüd aja peale minema. Sealt sisenedes pole oluline, mis kellaaeg Sul seal piletil peal on.

SIIT SAAB LOUVRE’i MUUSEUMI OTSE SISSE!

Kindlasti võtke majaplaan omale kaasa, siis saate vaadata, kuhu ja mida vaatama minna tahate. Neid leiab põhimõtteliselt igast nurgast muuseumi seest ja on tasuta.

Me einestasime ka Louvre’i muuseumi kohvikus. Salat oli midagi 7-8 eurot, kohv 7-8 eurot ja maitses hästi.

Kohv ja caesar’i salat Louvre’i kohvikus. Makroon oli seal 6 eurot. Muuseumist väljas, all olevas kohvikus, oli samasugune makroon 3 eur. 😀

Hotelli jõudes mökutasime veidi niisama, vahetasime riided ja koperdasime taas õue. Õhtu sisustasime Eiffeli torni juures hulkumisega. Prantsatasime kuhugi teeäärsesse kohvikusse maha ja nautisime sädelevat Eiffelit. Mõnus oli! Sõime suppi, jõime teed. Muideks, prantslastele maitseb supp. Käisime ükspäev ühes supikohvikus, kus oli isegi kastanisupp müügil, mis oli meie jõudmise ajaks juba otsas, kahjuks. Õnneks oli seal muid valikuid ka.

Koroonainfoks nii palju, et Pariisis sobib see, kui sul on 24h kestvusega PCR test tehtud(tänavatel on isegi PCR-testide telgid püsti, üks oli nt Triumfikaare juures), siis saad ka igale poole sisse. Küll aga tundub mulle, et see PCR testidega möllamine reisil tekitaks lisapingeid ja jube tüütu oleks see asjaajamine. Lennujaamas, tagasi lennates, oli juba ainuüksi minu ees kaks inimest, kes jaurasid oma PCR testidega, ühel polnud tulemused tulnud ja teine tegi vist mingi vale asja Pariisis. Lennuaeg läheneb, stress suureneb ja jumal teab, kauaks nad sinna lennujaama jäid.

Üks naine igatahes nuttis peale infotädikesega vestlemist, siis mõtlesin küll, et poogen mul, kui mingi 5G mast ajus möllab, sest olen vaktsineeritud, peaasi, et saan mõnusalt elu elada ja reisida ning nautida. Nüüd Austriasse lennates on lausa nii ranged reeglid, et isegi kahe vaktsiiniga inimesed peavad PCR-testi tegema, ainuke erand on lapsed ja kolme doosiga vaktsineeritud. Kuna ei viitsi mingi 200 eurot maksta PCR testidele, siis käisime juba kolmandat sutsakat saamas. Terve seltskond käis ära. Minu kolmas oli kõige lebom, mitte midagi suurt ei olnud. Täiesti mõttetu. Aga siinkohal mainin, et ma ei diskrimineeri ühegi inimese arvamust vaktsiinide osas. Ma olen tegelikult selline kahe maa vahel hõljuja ja mu sõbrad ja tuttavad teavad seda. Igaühe oma otsus, kas vaktsineerida või mitte.

Kuskil Vabakal hüppajad on muidugi teine teema… Pariis on siia hüppajate jutu jätkuks hea näide: keegi ei kobisenud MITTE ÜHTEGI KORDA, et jeesus küll, pean maski kandma ja oma hingeõhku sisse hingama ning selle pärast hapnikusisaldust veres kaotama ja ära lämbuma. Viimne kui üks sell seisid veel ostukeskuse ees järjekorras, et turvamehe saatel käsi desinfitseerida ja alles siis sisse saada. Kõik oli kuidagi väga orgaaniline ja loomulik, keegi ei vaidle ega tõmble kuskil. Miks meie ei suuda sellised olla?

Kuna mul oli vaja loosipaki jõulukingitused ära teha, siis teadsin, et tuleb ka kuhugi suuremale šoppingule minna. Valisin selleks La Vallée Village’i. Sinna sai metroorongiga. Paar peatust edasi oleks juba Disneyland olnud.
Fun fact: Ükskõik, kus linnaosas sa ei peatu, siis tea, et lähim metroopeatus asub vähem kui 500m kaugusel. Seega, kui te küsite mult, millega on kõige mugavam ringi liikuda, siis on vastuseks metroorong. Suurte kompsudega eelistaksin mina taksot ja vaatamisväärsuste külastamiseks Hop-On Hop-Off bussi (24h) ja põhiline abiline on muidugi kondiauruga liikumine.

Lugesin ka tagasisidet selle outlet-linnaku osas, et hinnad ei ole väga outlettidele kohased ja nii paraku oli ka. Tavalised soodukad, ei midagi ekstra, see oli veidi pettumust valmistav. Õnneks on seal kaup teistsugune kui meil, see oli suur pluss ning kingitused sain ära otsetud. Paarisaja meetri raadiuses oli üks ostukeskus ka, kust ostsime üht koma teist kokku. Seal olid rohkem sellised kiirmoe brändid esindatud. Kokkuvõttes šoppingupäeva, siis oli tegelikult jube mõnus üks pikem reis metroorongiga teha. Nägime ka Pariisi kesklinnast väljapoole!

Lugesin ka lisainfot soodukate kohta, et kaks korda aastas teevad kõik Prantsusmaa poed soodusmüüke, kus hinnad langevad kuni -70%. Siis kehtib vaid üks kindel reegel, et poed ei tohi muuta hindu kui soodusmüügi perioodini on jäänud vähem kui kuu aega, just siis kehtivatest hindadest hakkavad kehtima soodustused. Soodusmüügi periood kehtib kuni viis nädalat. Talvine soodusmüük toimub tavaliselt jaanuari teiselt poolelt kuni veebruari teise pooleni. Suvine soodusmüük toimub tavaliselt juuni keskelt kuni juulini. Ehk siis me käisime reisil šopingu mõistes valel ajal, õnneks meil ei olnudki mingit elusuurt šopingut plaanis. Seega suva.

Suur ostukeskus Pariisis on veel Galeries Lafayette. Sealt saime igasugu turistinänni ära ostetud. Magnetid, taldrikud jne. Ostukeskus, mis on meie Kaubamaja sarnane, igasugu kraami leiab sealt, eeskätt uhkeid brände. Muideks sellised maailma kuulsamaid brändid tulevad just Pariisist: Christian Dior, Chanel, Louis Vuitton, Hermes, Givenchy, Pierre Cardin, Jean Paul Gaultier, Naf-Naf, Celine, Nina Ricci, Kookai, Lacoste, Morgan, Christian Lauboutin ja paljud teised..

Sõime seal õhtust ka, ühes Tai restoranis. See toit oli nii ebareaalselt maitsev. Soovitus! Ja arvestades, et olime uhkes ostukeskuses, siis hinnad olid väga normaalsed, üldsegi mitte kallid. Teenindus oli samuti üle prahi hea ning ports oli selline meie eestikas, et said magustoitu ka nautida. See meeldis mulle.

Lafayette ostukeskuse Tai restoran.

Ilusaid pilte võite jahtima minna sellisele tänavale nagu Rue Cremieux. Tegu on Pariisi kõige värvilisema tänavaga.

Lähedal asub ka Zoo du Jardin des Plantes ehk siis botaanika- ja loomaaed. Kui olete lastega Pariisi minemas, siis see koht väärib kindlasti külastamist, nii botaanika- kui ka loomaaed. Botaanikaaias saad tasuta patseerida ning 13 euroga ka loomaaias ära käia (alla 26-aastased on tasuta). Kogu kupatus on jalutuskäigu kaugusel. Praegusel ajal polnud taimedest suurt midagi järel, aga seal oli see-eest üks väga tore näitus täispuhutavatest eelajaloolistest loomadest. Kujutan ette, kui ilus oleks see veel õhtul olnud – neil olid ka tuled küljes! Selles samas loomaaias nägin esimest korda elus lumeleopardi. Kurb on mõelda, et neid on Hiinas järele jäänud ainult 2000-2500 tükki.. Ahjaa! Selle sama botaanikaaia taga on ka üks uhke mošee, mida võite vaatama minna!

Paadireis Seine jõel. Meie otsustasime seda õhtul teha ja soovitan seda ka teil teha. Kui teil ei ole plaanis õhtustada seal, siis on piletihinnaks 15-17 eurot ainult. Tund aega puhast silmailu koos turistiinfoga, mida rääkis live’is mingi tore onkel. Need sillad, tuled-viled, arhitektuur, vaatamisväärsused… Supermõnus! Peale prantsatasime Eiffeli torni juurest. Peale paadireisi saime veel mõnusa jalutuskäigu tagasi hotelli teha. Supermagus uni tuli peale kohe.

Kohad, kuhu oleks võinud veel minna, aga ei jõudnud/ei planeerinud sisse: Orsay muuseum; Versailles loss – sellest on päris kahju, aga eks kunagi tuleb niikuinii lastega Disneyland’i minna, seega küll jõuab sinna ka!; Sainte Chapelle; Sacre-Coeur..

Rääkides veel söögist, siis prantslased oskavad süüa teha, sellest pole kahtlustki! Kolumbia toiduelamusi päris üle ei trumpanud, aga midagi sinna lähedale kindlasti. Soovitan palju igasugu koogikesi jms proovida, nad oskavad neid teha! Makroonid on ka ebareaalselt odava hinnaga. Poole odavamad kui meil Eestis, ma sain neid ikka päris mõnusa isuga mugida.
Sõime muidu pastat, suppe, salateid, mingit nuudlirooga. Hetkel ei tule rohkem meelde. Hommikuti kohv, panini, mingi jogurtilaadne. Liskas käisime ühes väga toredas hommikusöögikohas (LE PAIN QUOTIDIEN), kus ma võtsin omale mingi nii ja naa asja, aga Kadri suur bruchetta munapudru ja lõhega oli küll mega. Teenindaja kiitis valikut ka, kui Kadri selle omale valis.

LE PAIN QUOTIDIEN – hommikusöögiks ideaalne koht!

Kohv ostke omale PRET kohvikutest. Sitaks hea cappuchino on seal normaalse hinna ja suurusega.

Kokkuvõtteks ütlen ausalt, et see reis täitis ikka täiega mu tassi. Seetõttu, kuna USA reis läks ikka väga metsa Andrusel, elan kindlasti üle selle, kui tema peale uut aastat(kevadel siis, kuna nad juba jaanuaris lähevad suusareisile Reflekt’i seltskonnaga) mõne kutiga reisile tahab minna. See on seda väärt, kui kaaslane tuleb puhanuna ja rõõmsana tagasi.

Mõnus on sõbrannadega reisimas käia, vahet pole, mitu neid kaasa tuleb. Kadri on maailma parim reisikaaslane. Alustades sellest, et minu orienteerumine on, ee… selline nagu ta on, siis on väga oluline, et sõbranna on vähe asisem selles. Andrus ka ikka iga jumala kord naerab, et kuidas ma iga jumala kord nii puusse panen oma orienteerumisega.

PS! Olge ettevaatlikud! Ma sain viimasel päeval siiski ka ühe ebameeldiva kogemuse osaks. Thank god, et see oli just meie reisi viimasel päeval. Jalutasime Triumfikaare juures ja kaks tüdrukut liikusid mingi paberiga meie poole ja küsisid, kas me räägime inglise keelt. Ma ei vastanud midagi, aga ma kahjuks andsin keha keelega mõista, et ma saan neist aru. Arvasin, et äkki on tegu ka turistidega ja vaatavad kaarti, kuhu minna tuleb vms. Tahtsin lihtsalt aidata. Nad tulid kiiresti juurde ja hakkasid väga intentsiivselt mulle peale suruma mingit allkirjastamist. Valge paber, kus oli ees juba väga palju allkirju. Kiiruga ütlesin, et no thanks ja läksime ülikiire sammuga edasi. Kadri utsitas ka takka, aga ometi jooksid nad meile järele. Üks varganägu tuli mulle selja taha, surus mulle oma paberi näkku ja seletas käskivas kõnetoonis, et pane allkiri! Nägin, et ta käsi läheb mulle kotti. Mul lõi sellise adrenaliinipaugu üles, et oi joppen. Ma literally röökisin täiest kõrist: ”FUUUUUUUUCK YOUUU!!!!! Don’t touch me!!!” Kadri natukene kaugemal võpatas 😀 Naeris hiljem, et ma pole Sind veel kunagi nii vihasena näinud. Ma arvan, et nad jooksidki seetõttu tagasi, kuna nägid, et mu kotisuu on lahti. Mul seal suurt sittagi ei olnud peale telefoni, kaamera ja rahakoti, aga oleks kas või üks asi nendest ära varastatud, oleks mu reisiemotsioon peekonis olnud. Tema pool oli just kaamera ja ta ei jaksanud seda välja tõmmata, ma pistsin röökima ennem. Ausalt, mul ikka vedas too päev, sest ma kandsin oma lutsu ka musta mantli taskus, kust osa telefoni päris suurel hulgal välja paistis. Nad olid nii agressiivsed ja tundub, et kogenud vargad, need neiud (19-24a) oleksid mu telefoni kindlasti suutnud ära varastada. Peale seda intsidenti väridesid käed ikka õige mitu tundi.

Kohe peale vargusintsidenti hommikusöögilauas

Kui jätta see tüütu olukord välja, siis Pariis on kahtlemata üks minu lemparitest linnapuhkuse sihtkohtadest. Nädalaga jõuab põhimõtteliselt kõik vajaliku ära näha-kuulata-vaadata. Lastega imo nädalaks ei ole mõtet minna, sest päris Louvre’i muuseumi ega kirikutesse nendega ei lähe ja tegevust on seetõttu vähem.. aga Eiffel, loomaaed, botaanikaaed, Disneyland, erinevad pargid, paadisõit Seine jõel on kindlasti ka lastele toredad.

Kui teil tekkis veel küsimusi-mõtteid, siis visake kommentaaridesse palun. Võib-olla on teil endil ka, kes on juba Pariisis käinud, mõni tore koht jagada või kogemus? Oleks äärmiselt tore lugeda.

Seniks aga Tšu-tšu-frei ja olge mõnusad. Väljas on imeline talveilm, minge õue!

Latest Posts

Ilm