Operatsioonipäev ja nädal pärast seda.

0
6364

Hakkan siis vaikselt oma looga pihta.

Põgus ülevaade esmalt.
Valisin siis omale The Health Clinic‘u kirurgi Jaan Troosti – mu sõbranna käis ka tema juures ja kiitis teda taevani. Lisaks vaatasin tema videod, lugesin tagasisidet ja mind kõnetas tema muhe olemine. Kohe, kui olin konsultatsioonis ära käinud, sain kinnitust, et mu sisetunne oli õige. Samas jälle, poleks ka vahet olnud, kui operatsiooni oleks näiteks teinud Siim Simmo. Ta samuti üks väga badass iluvõlur.

Teiseks ütlen, et minu blogist piltide kasutamine ja jagamine minu loata võib teile advokaadi ukse taha tuua. Ja mis ta siis teeb? Kasseerib raha sisse muidugi, kui oled midagi ilma loata kasutanud. Kui Sul on raha palju, siis jumala eest, lase käia.. aga kui ei ole, siis… tee teised valikud.

01.04.2022 oli minu operatsioonipäeva kuupäevaks. Pakkisin veel hommikul asjad kiiruga ja jäin taksot ootama.
Mitmed on ka uurinud, et mida siis haiglasse kaasa on vaja võtta?
Võta haiglasse kaasa: hambahari, hambapasta.. Tule kohe mugavates riietes, võta kaasa eestnööbitav/lukuga pluus või t-särk, et Sul oleks võimalik end riidesse saada, kui kojuminek ukse ees. Lisaks ka telefon ja/või läp-top, et mingi meelelahutus oleks olemas. Raamat võib-olla polegi kõige parem valik, sest käsi ei saa peale operatsiooni tõsta. Jäta raamat taastumisperioodiks. Mina võtsin kaasa kaks banaani ja mitu müslibatooni, jogurtid unustasin koju (Palatikaaslane jagas minuga enda omi õnneks). Tasus vedamist küll, kuigi haiglatoit oli äärmiselt maitsev, aga noh…eks ikka tahad midagi näksida ka. Puhtad sokid järgmiseks päevaks ja allarid? Minu jaoks on nende vahetamine, nagu hambapesugi, tähtsal kohal. Aga rohkem ei teagi.. Sa oled haiglas nii lühikest aega, et ei jõua millestki veel puudust tundma hakata.

Sõitsin taksoga Viimsi Fertilitase ette, tegin majale ringi peale ja alles siis leidsin õige ukse üles… nagu ikka mina… Milleks minna otse, kui saab ringiga?

Reception oli kohe ukse juures ja üks naisterahvas tervitas mind kohe, väga reipal toonil, kui olin tema poole pöördnud. Näitasin esmalt oma negatiivse PCR-testi ette ning registreerisime mind sisse. PCR-test tuleb endiselt teha, mis sest, et piiranguid pole. See sama daam juhatas mind läbi koridoride õige palatini, selleks sai palat number 3. Tervitasin sõbralikult palatikaaslast. Õde, kes oli juhatanud mind õigesse palatisse, juhendas mind edasi. Mulle anti meresinine öösärk, veripunane hommikumantel ja valged sussid. Aluspüksid võid jalga jätta, aga ülejäänud atribuutika võta ära ja pane öössärk selga.

Näidati ette kapp üleriiete jaoks ning anti kätte terve trobikond pabereid, mis vajasid lugemist ja allkirjastamist. Kuna ma ei teadnud, mis kell mul minek on, siis tundus see päris mõnus ajaviide.

Suitsetamine on keelatud operatsioonipäeval ja pole ka enne ega pärast operatsiooni soovitatav. Narkomaanidest ma ei hakka rääkimagi.. aga vaevalt nemad nüüd oma raha tissioperatsioonile kulutavad…

Sain paberid täidetud, siis võtsin jutu üles oma palatikaaslasega, ma nime ei hakka mainima, sest võib-olla ta ei soovi seda. Seetõttu olgu ta suure tähega Palatikaaslane. Nii tore inimene sattus, minu eakaaslane, sõbralik ja hea jutuga. Jagasime mõtteid eesseisnevast operatsioonist. Ta kartis näiteks narkoosi, sest oli peale ühte eelmist operatsiooni oksendanud ja kehvasti tundnud. Mina seevastu olin sellise tundega, et #yolo, mis seal ikka juhtuda saab, keiser oli ju ka üldnarkoosis ja polnud häda mitte midagi… Ja noh.. iga kord… kui ma ette ei muretse, siis juhtub minuga just see sama asi, mida ma ei kartnud. Murphy. Aga eks karta polegi vaja, lihtsalt naljakas, et enamus kordadest see nii läheb. Kuna 6 tundi enne operatsiooni ei tohi süüa-juua, siis vaikselt hakkas kõht vaakumisse minema ja veepuuduse tõttu hakkas mul ka pea valutama. Selline ebameeldiv tuikav peavalu. Mõtlesin omaette, et tegin selle öise söömisega õigesti, muidu oleks ma üldse sussid püsti visanud, sest ma sain lõpuks operatsioonile kell 12:40. Siit minu soovitus – sööge hilja õhtul enne operatsioonipäeva, siis on kindel, et keha suudab nii kaua toidu ja veeta olla (see kõlab nagu mingi ellujäämiskursus, mida see pole:D). Muideks, see reegel, et tohi enne operatsiooni süüa-juua 6h on ülioluline, sest narkoosis olles ei tööta inimese kaitsemehhanismid ning seetõttu võib söödud toit / jook kurku sattuda ja inimene võib ära lämbuda.

Vahepeal käis meid üks meesmedõde vaatamas, vererõhku mõõtmas ja infot jagamas. Ebareaalselt sümpaatse inimesega oli tegu ikka. Mainis, et minu Palatikaaslane saab kolmandana opile ja mina siis neljandana. Arutasime omavahel, et mitu operatsiooni siis päevas tehakse ka. Pakkusime, et üks kirurg teeb mingi 8-10 tükki, kui keskmine operatsiooniaeg on 30min + anesteesia (kõik kokku ca 1h max). Panime ikka kenasti puusse sellega.

Härra Jaan Troost astus vahepeal sisse, tervitas meid oma muheda olekuga ja võttis mu Palatisõbra esimesena ette, kuna tema operatsiooniaeg oli enne mind. Esimesed sõnad tema poolt olid sellised:”Kas me ikka peame selle operatsiooni ette võtma? Siin ei ole ju tegelikult mitte midagi vaja teha. Piltilus tüdruk ja proportsioonis keha.” Hõikasin siis naerdes vahele, et minule ei öelnud keegi, milline ilus partii mul ees on. 😀 Hea oli seda kuulda, see tuletas kohe meelde, et kirurgid ei aja siin rahamägesid kokku, vaid teevad oma tööd hoole ja armastusega. Ma jäin konsultatsioonis ka Troostiga lobisema ja neid naisi ikka on olnud, keda on tulnud ümber veenda oma otsuses. Iseasi, palju muidugi kuulda võtab.. aga respekt ikkagi.

Kirurg sai vahepeal Palatikaaslase joonistamisega valmis ja võttis siis mind ette. Sain kohe üle küsida, et kas meie prognoos operatsioonide kohta vastab tõele. Jaan hakkas naerma ja ütles: ”Kirurg on ka inimene, üle nelja operatsiooni päevas mina pigem ei tee. See on ikka väga harv nähtus.” Lagistasime kõik naerda ja ühtäkki Jaan kratsib kukalt ja vaatab, et miks ta on pannud mulle eri suurusega implantaadid, kuigi tegelikult nagu vajadust polegi. Ütlesin, et pange siis 275CC, kui ühe suurusega tulevad. Muigas, et ei pane midagi, paneb ikka 255CC, et ma nii pisikene (157cm) ja keha proportsioonidega on kindlasti 255 ilusam ja kuna ma ise ka mingisuguseks arbuusiprouaks saada ei tahtnud, siis kuulasin ilusti sõna ja nõustusin. Keegi küsis implantaatide kohta ka: Type: Ergonomix Round; Profile: Full with Qid; Volume: 255CC; sub-muscular (lihase all)

Joonistatud ja valmis minekuks.

Mul oli reaalselt null hirmu. Vaatasin, et isegi mu pulss on tavapärane. Kõht ei läinud lahti, mis on minul tavaliselt pingeseisundis esimene märguanne, et keha on stressis. Aga vot, tutkit. Ise ka imestasin, et nii rahulik olin. Õnnelik olin. Ma ei suutnud ära oodata, millal saab juba opilaualt tagasi tulla. Esmalt oli muidugi minna vaja..

See sümpaatne medvend? (ma ei tea, kuidas see õige termin on) tuli ja pani mulle vahepeal kanüüli ka. Oijeebus, oli see vast valus ja hirmus. Õnneks selle medvenna sõbralik olek võttis natukene pingeid maha. Vaatasin siis seda kanüüli ja mul oli vastik seda isegi vaadata, süda hakkas kergelt läikima. Kes mind tunneb ja teab, siis ma ei väsi meelde tuletamast, et ma kardan SÜSTE JA KANÜÜLE. Ainult tänu rasedustele ja tohututele vereandmistele olen lõpuks sellises seisundis, et ma enam ei nuta, ma ei lähe enam paanikasse, kui süsti saan või veenist verd võetakse. See on ebareaalselt suur areng. Ma ei uskunud, et ma kunagi siia võiksin jõuda, et vabatahtlikult käin vereproove andmas jne. Hästi uhke olen enda üle, et suudan hirmule 1-0 teha.

Sama inimene juhatas mind ka operatsioonisaali. Paluti riided seljast ära võtta ja pikali heita. Ainult allaritega oli seal päris külm. Jõudsin ringi ka vaadata – nii palju igasugu põnevat atribuutikat leidus seal opisaalis. Uurisin ja puurisin, kuniks järsku oli minu vasakul küljel anestesioloog. Küsisin, et mis mask see on.. Vana vastas mulle, et hapnikumask.. Omaette mõtlesin, et jaa-jaah, hapnik ei haise niimoodi. 😀 Samal ajal tundsin, kuidas mingi vedelik purskas mu parempoolse käe veenist sisse. Anestesioloog tõi maski lähemale, tundsin seda veidrat lõhna ja good bye, läinud ma olingi. Ma olen hästi vastuvõtlik igasugustele tuimestustele ja asjadele. Ma ei jõudnud isegi lugeda midagi… 10… 9… 8.. Ma jõudsin ainult nuusutada.

Ärkasin kuskil imelikus ruumis. Medõed askeldasid seal ringi ja toimetasid. Kui mind märgati, siis joosti kohe veepudeliga juurde. Sain kõrrega suure annuse vett joodud, janu oli päris tappev. Minu esimesed sõnad olid, et äkki saaksin omale ühe teki peale… Mul oli väga külm. Mu käed olid jääkülmad, nigut pikutaks Alaska jääaladel. Teki toomine õnneks aitas! Siinkohal tuletan meelde, et see ongi tegelikult väga tavaline narkoosist ärgates. Külmavärinad, pearinglus, süda paha jne. See medõde lausus mulle, et ma veel magaks, aga mul ei tulnud seda und enam kuskilt. Pikutasin niisama, vahtisin lage ja mõtlesin võidukalt, et tehtud see ongi!

Kas oli valus? Noh, tunne oli selline, nagu mu üks sõbranna ütles (ja see on endiselt veel), nigut müür oleks ees. Esimesed päevad ka kõvasti valutav müür, aga igat oma müürivalu väärt.

Olin seal vahepealses ruumis vist oma aja ära olnud ja mind lubati palatisse. Tõusin läbi valude püsti ja oi, kuidas käis pea ringi. Sain aga esikoha ratastoolis ja mind vuristati palatisse number kolm. Tervitasin taaskohtumise puhul Palatisõpra ja jukerdasin voodisse pikali.

Mõlemad ütlesime nagu ühest suust, et ootasime midagi palju hullemat. Endiselt naeran, kui lebo see kõik minu raskete sünnituste kõrval oli. Lobisesime niisama, vahetasime muljeid ja otsustasime midagi Palatikaaslase sülearvutist vaadata. Tal oli see tasuline Go3, kust ketrab nüüd uus suhtesaade, mille nimi mul meelde ei tule…. Põhimõtteliselt samalaadne nagu ”Poissmeeste pidu”, aga naiste versioon. Täpselt selline lihtne ja labane opijärgne vahtimine. Saime mõnuga läbi valude naerda. Valu sarnanes suuresti minu keisrijärgsele valule. Ei saa naerda, aevastada, köhida jne.

Tõusin vahepeal püsti, et tualettruumis ära käia eks. Süda oli ikka päris paha. Palatisõber mainis ka, et olen veidi näost valge. Kappasin aeglasel sammul tagasi horisontaalasendisse. Kuniks kell 17:00 tuli õhtusöök. Kanašnitsel ahjukartuli, salati ja õunaga. See nägi nii isuäratav välja. Sõin poolt toidust ära ja tundsin, et käsi tuleb suu ette panna ja 250km/h wc-potini joosta. See toit purskas kõik sinna potti sama kiiresti kui see aine, mis mulle enne operatsiooni sisse pumbati. Vedas üldse, et suutsin potini joosta. Loputasin hambad pastaga ja tulin välja. Muigasin ja soovisin head isu Palatisõbrale. Ta naeratas vastu ja tänas. Lausus sõbralikul toonil, et pole hullu, tal oli eelmine operatsioon sama teema ja seepärast ta narkoosi veidi pelgaski. Jätkasin oma poolelioleva toidu söömist. Õhtusöök jäi püsima ja täitsa kena oli paar tundi olla. Vaatasime üht filmi, mida ma olin juba varem näinud, kuniks tundsin, et süda jälle läigib. Suhteliselt tüütu oli olla ikka. Onu Roobert tuli uuesti mu ukse taha kraapima. Egas midagi, tulin ägisedes püsti ja sammusin juba armsaks saanud poti poole tähtsaid tegusid tegema. Sain natukene rahu, kuniks süda JÄLLE pahaks läks. Kutsusime valvearsti.

Mainisin, et mul on süda paha…Ta tuli tabletiga tagasi, täpselt samal ajal kui mina olin tuhat nelja poti poole jooksmas. Ma reaalselt oksendasin sel korral oma sisikonda välja. Teate, nagu oleks tuumapohmell ja midagi alla ei lähe.. öögid ja öögid.. ja öögid… Mul oli tunne, et öögin oma tutika partii eest ära. Ebareaalselt valus oli ka kogu selle ”ürituse” ajal. Sain oma öökimised tehtud ja mida ma näen! Arst oli vahepeal SÜSTIGA tagasi tulnud. Mul jättis süda lööke vahele suurest hirmust, aga kuna mul oli nii kehva olla ja toit sees ei püsinud (rääkimata tablettidest), siis ma ikkagi uurisin, et kuhu see mulle teha tahetakse.. Arst ütles, et tagumikku. Selle sõna peale tekkis mul selline tunne nagu multikates on, kui näiteks Tom ajas Jerry-t taga ja jooksis millelegi otsa ning siis tulid sellised linnukesed pea ümber keerlema. Mul oli täpselt sama tunne. Sellegipoolest nõustusin ja kannatasin ära. Taaskord tõestus, et hirmul on suured silmad. See süstisutsakas polnud isegi mitte valus. Jäin ellu ja lisaks sellele oli mul ka 10 minuti pärast väga hea olla. Olin enda peale isegi pahane, et ma kohe arstide poole ei pöördunud, vaid survaivisin seal ise kuidagimoodi.. Täiesti mõttetu enesepiinamine. Kui teil on ikka peale operatsiooni süda paha, siis paluge, et tehtaks süst teile. Täielik elupäästja. Nädal aega hiljem ei suuda endiselt ära imestada, kui kiirelt see süst mulle mõjus ja enesetunde korda tegi.

Sain ca 30 minutit hiljem oma tabletid sisse võetud ja uni tuli mesimagus. Tõesti-tõesti, ma magasin nii hästi! Ajasin ennast kuidagi püsti, pesin hambad ja jäin hommikusööki ootama. Ema just kirjutas, et tegi lastele munaomletti… Mõtlesin, et ma tahaks ka… ja mida ma näen..

See hommikusöök maitses paremini kui Pariisi restoranide toit. Sõin isuga. Sain kohvi ka joodud. Ootasin seda juba pikkisilmi nagu mingi narkomaan, kellel doos saamata. See kohv ja see võiku seal vasakul.. Mmmmm… ja see omlett. Nämma!

Heatujuline härra Jaan astus ka sisse ja vaatas meid üle. Mainis põgusalt, et meil läheb vist hästi ja kõik on korras. Nõustusime rõõmsalt ja meid lubati juba koju. Palatikaaslasele tuli emps järele ja ta lahkus esimesena. Ma siis sain veel veidi kohmitseda ja sõbrannaga juttu ajada, kuniks ta mulle järele tuli. Naeris, et mis mõttes ma lähen taksoga koju.. Nii mõnus oli jälle näha ning lobiseda maast ja ilmast. Ma niikuinii koju ei kiirustanud #motheroftheyear. Ma oleks hea meelega isegi päeva-kaks veel haiglas kükitanud, kui oleks selleks võimalus antud.

Koju jõudes ootasid mind ees minu marakratid ja emps. Võite arvata, et kui ema koju tuleb, siis laste käitumine muutub. Suurem härra kukkus kohe tujutsema ja bravuuritsema. Mõtlesin, et kas ta on Anu Saagimiga vahepeal kokku saanud (just in case ütlen, et tegu on naljaga ja mulle väga meeldib Anu Saagim).. Aga pole viga, ema sai hästi hakkama ja olen talle ääretult tänulik, et ta ikka ja alati mulle, no matter what, appi tõttab. Pühapäev möödus vedeledes.. või noh… ma üritasin vedeleda. Ema ikka kamandas mind pikali ja mitte nii asjalik olema, aga no mida sa teed, kui ei ole antud seda pikutamisegeeni. Üks laps tahab emmet, siis tahab teine, siis veel mingi uus asi vaja lahendada..

Ema lahkus pool kaheksa õhtul ja ma pidin ise oma pudinad magama sättima. Nii kahju oli öelda neile, et tudutaksot täna ei saa, sest mul on valus ja pean paranema… ja otseloomulikult just sel päeval nad ei viitsinud ilusti magama minna. Mul keesid emotsioonid üle pudrupoti ääre ja ma lihtsalt lahistasin nutta, täiesti ahastuses olin. Anusin lastelt, et palun minge magama, et emmel on päriselt väga valus ja et ma pean pikali olema. Lõpuks, tund aega hiljem, kell 21:00 sain nad magama. Läksin voodisse pikali ja und ei tulnud. Meie voodi on liiga pehme. Haiglas meeldis mulle palju rohkem pikutada, sest seal oli kõva voodi. Kobisin siis ägisedes külalistetuppa, kus on hea kõva lahtikäiv diivan. Palju parem oli olla kohe. Võtsin oma õhtuse valuvaigisti sisse ja heitsin pikali. Siit ka soovitus: maga kuskil kõvemal pinnal esimesed päevad. Saad ise kiiremini voodist püsti ja seljale mõjub ka kuidagi paremini.

Järgmisel päeval tuli sõbranna, kes viis mu vanema poja lasteaeda ja me jäime pisikesega koju. Ütleme nii, et Käpapatrull aitas hädast välja, kui ei jaksanud mitte midagi teha, aga laps tahtis tähelepanu. Nõme jah, aga abikaasa alles seikles lennujaamades ja kedagi polnud lapsega mängima kutsuda. 16:30 toodi vanem poeg koju ja härra jõudis ka ca 17:00 reisilt koju. Ooohh, milline vabadus! Sain voodisse horisontaali visata. Oli see vast mõnus tunne.

Operatsioon oli 01.04.2022 (reedel) ja ma siis nüüd esmaspäeval julgesin esimest korda pommivesti eest ära võtta ja pessu minna. Selle tugirinnahoidja äravõtt.. Esimene kord tunned sellist tunnet, et Su partii võib kogemata eest ära tulla, kuidagi nii vabastav tunne on see 😀 Kõlab veidralt, aga nii on. Pesin ennast jaheda vee all ära, võtsin haavaplaastrid ära ja vaatepilt oli ilus, kui saab nii armide kohta öelda. Mulle öeldi, et see on nii jube.. naersin omaette, et hullem, kui just sünnitanud naise alumine korrus pole vist midagi. 😀 Minu jaoks olid armid juba strippide all imeilusad. Andrus aitas mulle uued haavaplaastrid peale. Muideks, samal ajal, kui ma pesus olin, siis viskasin kiirpessu ka selle tugirinnahoidja, 15 minutit ja puhas. Olen ühe korraga 35 minutilise teinud juba. Kui te muretsete kuivamise pärast, siis selleks pole põhjust – tugikas on sellisest materjalist, et see kuivab föönitades VÄGA RUTTU. Ja isegi, kui veidi niiskeks jääb, siis see jahedus on pigem meeldiv peale operatsiooni. Paljud soovitasid mul kohe teine tugirinnahoidja osta, aga ise arvan, et selleks küll praegu vajadust ei ole. Eriti, kui ei ole suveperioodi operatsiooniga tegu. Suvel arvan, et kahega oleks mugavam, sest higistamist on rohkem ja pesemisvajadus tugikal suurem. Aga jah, ärge jookske kohe teist ostma omale enne operatsiooni. Võib-olla sobib teile samuti minu süsteem – pesu + fööniga kuivatamine. Saate midagi muud selle rahaga peale hakata.

Pudinad ja abikaasa läksid Saaremaale teisipäeval ja ma sain nullpingega kodus toimetada ja pikutada. Jõudsin siin vedeledes isegi ”Kus laulavad langustid” läbi lugeda. Raamat meeldis – lihtne, huvitav, kaasahaarav, põnev, romantiline, kurb, mõtlemapanev, tundlik..

Enamus aja olin külalistetoas pikali, sest meie magamistoa pehme voodi ei olnud esimesed päevad minu selja sõber nagu ka ma juba mainisin.

Mida aeg edasi, seda väiksemaks läheb see ”sein on ees” tunne rindadel. Tunned, kuidas turse kaob ning valud lähevad pisemaks.

Mul oli ka väike jama maoga, kuna magu hakkas sellest tabletimajandusest valutama. Arvasin, et tegu on antibiootikumidest, mida sa pead 5 päeva hommikul ja õhtul profülaktika mõttes sööma, aga ei.. Jagasin seda oma sotsiaalmeedias ja mulle kirjutas mu koolivend, kes on arst, et tegu pole antibiootikumides. Loetles mulle ridamisi valuvaigisteid ette, mis võivad sellist reaktsiooni tekitada ja tal oli õigus, minu diklofenak oli ka seal sees. Muigasin omaette, et ma isegi ei öelnud talle, mis tablette ma söön, aga vana pani ikka täppi. Arst on arst. Arsti juttu tasub teinekord kuulata. Tervitused, Rait, ka! Ta soovitas mulle Nolpaza 40mg , vähemalt kaks nädalat, 30 minutit enne hommikusööki tuleb sisse võtta. Lasin selle ravimi endale välja kirjutada ja see aitas. Maovalu kadus ära ja seda kanget valukat ma enam ei võtnud. Oleks ma varem teadnud, et mu maovalu sellest tuleneb, poleks üldse valuvaigistit söönud, sest operatsioonijärgne valu ei olnud üldse hull. Viimane paracetamol sai võetud 4.päeval, sest peavalu ei lasknud olla, aga see oli ka tingitud nohust, mitte operatsioonivaludest. Peale seda pole rohkem midagi valu leevendamiseks sisse ampsanud. Pole lihtsalt vajadust olnud.

See jood?, millega sind operatsioonilaual kokku tehakse on päris tugev ja ikka õige mitu päeva pidin ennast küürima, et sellest lahti saada. Ei tule maha lihtsalt. Nii et ärge siis pettuge, kui kohe esimese õhkõrna pesuga see maha ei tule. Sellest tugirinnahoidjast veel nii palju, et sellega on veidi raske hingata. Või noh, peale operatsiooni üldse, kuna rinnus on surumistunne lisaks ”sein on ees” tundele. Mul on selline feeling nagu mu kaks poega istuksid mu rindkere peal. Aga see läheb aegamisi leebemaks. Mul on peale esimest nädalat ikka väga kena olla. Üritan mitte tõsta ja kätega vehkida, aga muidu olen juba täitsa nagu tavaline inimene.

Üks huvitav asi veel siia – kui jalutama minna, siis kogu rind läheb toonusesse. Täpselt 1-1le sama tunne nagu oleksid rase ja kõht läheb toonusesse. Rindadega sama teema. Ausalt ka. Nii veider. See pole otseselt valus, aga ebameeldiv ja kahtlane on küll.

06.04.2022 hakkasid mul haavad sügelema ja sügelevad endiselt. Jõhkralt tüütu. Võtsin samal päeval stripid ka ära (need võivad peal olla kuni seitse päeva). Mu meelest see paranemisest tingitud sügelus on kohati isegi tüütum kui operatsioonijärgne valu. Kogu aeg käi ja süga kergelt. Tahaks ju hardcore kratsida, aga ei saa.

Täna on 10.04 ja otsustasin, et ei ole mõtet enam haavaplaastreid haavade peale panna, sest mul ei ole ühtegi eritust seal tulnud kohe algusest saati ja mis ma ikka niisama prügi maailmasse juurde tekitan, kui vajadus selleks puudub. Puhastan ikka NaCl 0,9%-lise lahusega, aga see ka kõik. Kõikidel lastega peredel peaks see lahus kodus olemas olema – sama lahus, mis aurumasinasse pannakse, et nohuga võidelda. Aga muidu saab seda apteegist.

Nädal hiljem tunnen ennast imeliselt. Haavade sügelemine segab, aga mõte sellest, et see tähendab ju ainult head, teeb mind rõõmsaks! Mu armid on ka nii pisikesed ja ilusad. Jaan Troosti järjekordne imeline töö. Otseselt vahet pole, sest niikuinii lasen rindade alla tätoveeringu teha, aga tore on ju ikka, et kirurgi tehtud töö on kaunis ja tillukeste armidega. Ma olen nii tänulik talle. Päriselt. Sõbranna naeris, et talle on vaja uus ametinimetus panna – tissijumal.

Kas ma teeksin selle teekonna uuesti läbi? Iga kell! Kui ma konsultatsioonist õnnepisarais välja tulin eks… siis praegu on see tunne veel võimsam, sest nüüd on kõik juba tehtud! Mu taastumine on superkiire ja lihtne olnud. Olen tänulik abikaasale, kes võttis meie poisid ja läks nädalaks Saaremaale, et ma tasapisi taastuda saaks. Usun, et see on ka palju kaasa aidanud – olen oma võimete piirides saanud toimetada, rahulikult olla ja taastuda. Soovitan kõigil, kellel on lapsed, vähemalt nädalaks eemale minna või siis perekond nädalaks ära saata. Sellest on palju abi.

Minu ülevaatlus on nüüd 26.04, ootan seda juba pikkisilmi! Ja siis ootan veel seda, kui saab selle ülikonna peale kaht kuud kandmist seljast ära! Saab pesupoodi minna ja kõik uued asjad omale osta. Uuuuh! Nii äge! Muideks, ärge siis unustage oma implantaate ära registreerida, et garantii kehtiks. Sellised kaks plastikkaarti annab teile kirurg opijärgsel hommikul. Hoidke oma rinnapassi kenasti alles ja turvalises kohas, et ära ei kaoks.
Motiva omad siit. Polytech omad siit.

Minu poolt tänaseks kõik. Ma väga loodan, et sain kõikidele küsimustele vastatud. Kui ei, siis kirjuta julgelt. Väga huvitavad ka teiste kogemused. Kui aega on, siis kirjutage kommentaaride sektsiooni, oleksin tänulik!

Ja nagu lubasin, pildid! Palun ärge arvake siis, et tegu on mingi ilgelt jubeda pornograafiaga. Lihtsalt jagan ausalt ja avatult oma kogemust.
Mõelge nii: mingi suvaline tsikk seisab seina ääres bikiinidega, natukene totakas on, aga mis seal ikka.
Tulemus on väga loomulik nagu näete! Taastun lõplikult operatsioonist ja siis hakkan veel trenni ka tegema!
Tahaks sellist keha tagasi, mis mul enne lapsi oli. Oii-oii! See kõik tundub nii ahvatlev ja hot. Mission accepted!
(Ps! muidu olen ikka tugirinnakaga, lihtsalt pildi tegemise ajaks panin selga).

Tšutšu-frei nüüd!

Previous articleMiks? Kuhu? Kuidas? Millal?
Next articleKaheaastase sünnipäev.
Liina. Certified freelance make-up & SFX artist based in Tallinn, Estonia. Hobby photographer ✖️ Fashion lover ✖️travel blogger ✖️ Addicted to reading ✖️ nature junkie ✖️mommy ✖️and.. living life to the fullest.

LEAVE A REPLY

Please enter your comment!
Please enter your name here