Kuna mitmed on uurinud, et mis meie hambasaagast sai, siis mõtlesin, et võtan selle blogis kokku. Muidu pean kopeerima ja möllama ning võib kellelegi üldse kogemata kirjutamata jääda.
Igatahes, saime siis esmaspäeval hambaarstile, kuna kirjutasin ka meili ja saatsin pildid. Seekord oli telefonitoru otsas naisterahvas ja rahustas mu maha, et ma ei muretseks üle ja tänapäeval on hambaravi üks kõige arenenumaid üldse. Igal erineval juhul saab lapse hambad, hambumuse või veel mingi kolmanda asja korda, kui õigeaegselt reageerida.
Ja siis see, kellega ma reedel telefonitsi rääkisin, loetles ette, et tuleb asendushammas panna, kaped ja jumal teab, mida veel. See hirmutas mu nii ära, et jahm.. Mul on väiksena väga palju jama hammastega olnud ja hamba välja kukkumine oli minu jaoks pooleldi maailma lõpp, sest see oli mu üks suurimaid hirme, et äkki võib midagi mu ülielava lapsega juhtuda ja hammas välja tulla. No kurat, juhtuski.
Igatahes, läksime siis kabinetti, väga tore arst oli. Ütles, et peame väga ettevaatlikud olema, sest kõrvalhammas logiseb ikka korralikult. Võib-olla sureb ka välja, ei tea. Hetkel loodame, et teine esihammas jääb ikkagi kohapeale. Teiseltpoolt hammas logiseb samuti, aga vähem. Sellel on rohkem ige viga saanud ja kohe kui kogemata hambaharjaga sinna juurde minna, on kohe veri lahti.
Õnneks paraneb suuhaav kiiresti ja arst ütles, et jäävhammaste pärast ärme esialgu muretse, arvestades, mis gigantjuurega ta piimahammas oli, siis ei tule need jäävhambad veel nii pea. Küll aga kinnitas ta seda, et see auk, kus hammast ei ole, sinna tuleb jäävhammas kiiremini, loogiline eks. Ja siis tuleb ka uuesti arsti juurde vurada.
Ei ole hetkel mingit asendushammast vaja või kapesid NELJAAASTASELE. Südamelt langes suur murekoorem. Nüüd tuleb lihtsalt oodata ja hoida lapse hambaid. Peame ikka pidevalt meelde tuletama, et ta esihammastega.. st esihambaga.. 😀 ei hammustaks midagi otse. Muidu on need hambad tal õuna sees kinni ja siis on eest sahtel ikka väga tühi. 😀
Tänksud ka kirjade ja tuju tõstmise eest! Eriti meeldis mulle ühe ema lause, kui ta ütles, et ära muretse – tema laps on jumala õnnelik, et saab nüüd pulgakommi mõnusasti suus hoida. See ajas nii muigama mind ja tegi tuju rõõmsaks.
Rommi hoius käimisest nii palju, et laps oli valmis minema. Läks siis 2a3k. Kennet oli 1a11k ja sai kohe 2-aastaseks. Algul oli muidugi väga raske jätta nii, et ma ei tohi temaga koos harjuda seal, sest Kents tohtis teises hoius isaga koos harjuda. Ja hetkel näen, et harjutamisperiood on palju lühem tänu sellele, et ma ei tsilli seal lapsega. Nad muidu hakkavadki eeldama, et emme peabki seal koos temaga oma ja hiljem on just raske lahti lasta. Tegin südame kiviks ja läksin. Esimene kord oli ainult 15 minutit ka. Ütlesin, et tulen kohe tagasi, käin korraks ära.
Nüüd magas juba esmaspäeval esimest korda lõunaund hoius. Ise rääkis nädalavahetusel, kuidas tema võtab oma kutsud kaissu ja jääb lasteaias magama nagu venna. Ja uskumatu, jäigi. Õpetaja kiitis, et Rom kuulas unejutu ära ja kohe magas. Tagasi tulin oli rõõmus ja väga heas meeleolus. See teema nüüd on, et ma viin ta hommikul ära, tuleb hea meelega, aga kohe kui uksest sisse (ma olen ikka veel temaga) hakkab nagu kergelt kisama: ”EMMMEEE, EMMMEEE..” Ma muigan, et ouu, ma pole ju veel ära läinud. 😀
Täna oli ka nii naljakas, kuidas ta ise avas värava, et tuppa minna, aga kõva häälega: EMMMEEE EMMMEEE EMMMEEE.. 😀 Ehk siis ta tahab minna täiega ja talle meeldib, aga emmest on ka nagu raske lahti lasta. See on nii naljakas. Ta ei nuta, aga annab märku, et emme võiks ikkagi olemas olla. Koju tulles muidugi räägib, kuidas talle meeldib ja sööb ilusti ning mängib seal kenasti. See põhiõpetaja on nii armas ka, ta on sama särav nagu kevadine sillerdav päike. Viisime talle esimeseks septembriks kollased roosid ka, aga kahjuks teda ei olnud tol hetkel kohapeal, et selline story talle juurde rääkida, miks just kollased roosid tõime… =)
Kentsuga nagu ikka – ta on 100% lasteaialaps. Pragab meid JA ON VIHANE, et tuleme talle 16-ks järele. Hakkasime nüüd siis 17-ks minema, et ta nii vihane meie peale poleks 😀 Täitsa naljakas eks. Tahaks nagu last koju tuua, aga laps saadab Sind kuu peale selle jutuga. Ühe korra reaalselt ütleski, aga mine minema ja tule hiljem tagasi. Ma naersin, et päris nii ka ei saa. Vabandasin ja lubasin järgmine kord ikkagi hiljem tulla. Sellised asjad on tegelikult äärmiselt toredad, sest siis tead täpselt, et lasteaias on kõik korras ja õpetajad on 10/10. Mul on nii hea meel, et ikkagi kauplesin oma lapse praegusesse rühma. Mulle nii meeldivad tema õpetajad seal.
Ja togimisest rääkides, siis nagu ma ütlesin – kui suvi on vahel, siis Kentsul kaovad need kombed ära. Seletab mulle iga päev, kuidas ta oli tubli ja ei sõdinud kellegagi ega löönud. Iseasi, palju sealt 100% tõtt on, aga usun, et midagi ikka. Eks miskit jääb rääkimata, aga ega kõike vist ei peagi vanematele rääkima. Kui õpetaja ei kurda, et laps teeb seda või teist, siis tundub mulle, et kõik on okei. Poiste puhul see togimine ja veidi kehaline mäng vms käibki asja juurde. Ma sellega nii harjunud, sest #boysmama
Nädal ise oli kiire ja tegus. Aga meie pere vist ongi selline – kogu aeg mingi tegemine ja liikumine. Teisipäeval käisin ”Kus laulavad langustid” Promoty eriseansil. Ma oleks niikuinii seda filmi kinno vaatama läinud, sest ootasin seda juba sellest ajast saati, kui reklaamid silmapiirile ilmusid.
Lahe, et selliseid asju korraldatakse. Sõbranna naeris, et noh jah, võiksin teinekordki teda kaasa kutsuda – ta oli pikali kukkumas sellest, et millised kingikotid olid kõigile kaasa pandud. Promoty tiim üldse on väga nunnu ja armas, mingi probleemi või mure osas on väga kiired reageerijad ja tuletavad alati meelde igaksjuhuks tähtaegu jne. Usun, et nende edu suuresti seisnebki selles, et nad on teinud väga kasutajasõbraliku keskkonna + suhtlus kõikide osapooltega on meeldiv, kiire, tõhus. Aga see selleks.
Käisin kolmapäeval P-T liikmetele jumestust/soengut/grimmi tegemas. Tööpäevad lähevad reaalselt mööda ühe hetkega. Just oli kell 11:00 ja nüüd 17:00. See on nii haige, aga väga meeldib. Siuh-vilks ja päev läbi. Õhtul läks Truss sõpradega iglusauna. Sellega oli ka hea nali. Korraldasin üritust, aga ükski naine tulla ei saanud ja siis ma ka ei viitsinud minna. Ehk siis korraldasin poistele poisteka lihtsalt. Juhtub.
Eile käisin sõbrantsiga lõunal, keda polnud iidamast-aadamast näinud ja saime veidi jutustada. Täielik avastus on kohvik ”Kringel”. Full vegan koht ja oijeebus, kui head toidud. Mul reaalselt ila jookseb praegu ja tahaks sinna midagi sööma minna. Mõnusa atmosfääriga ja väga toreda teenindusega. Elaks praegu veel Komeedi tänaval, oleks päris mugav seal kohvitamas ja söögitamas käia.
Truss käis õhtul trennis, mina tegin kuttidega sauna. Täna läheb Truss poistega pokkerit mängima ja ma ei teagi, mis ma peale hakkan. Tahtsin ninjade kontserdile minna, aga pole viitsinud kedagi kaasa kutsuda ja isegi piletit veel pole. Samas on veel aega. Teisalt jälle ei viitsi ema ”traumatiseerida”, et ta kiddosid vaatama tuleks. Vahepeal on ikka päris süümekad, et emps kogu aeg nii tragi ja tubli ja abivalmis on, samas jälle, ütleb ta ise, et ma ei peaks kunagi nii mõtlema, et ta tuleb mulle appi, vaid ta tulebki oma pudinatele külla ja tahabki nendega aega veeta. Ehk siis selle mula peale hakkan vist uurima, kes muga kontserdile tulla viitsib, sest…. noh.. #vanillaninja Lempar ju. Meil oli lapsepõlvesõbrannaga nii, et mina olin Lenna ja tema oli Piret. 😀 Ta on kahjuks Austraalias ja temaga koos minna ei saa.. Kahju. Oleks väga nostalgiline olnud. Meid ju Narvas elades aeti nendega päriselt sassi. Andsime Astri keskuses mingitele väikestele poistele autogrammi, sest nad arvasid, et me oleme Agnetaga Vanilla Ninja bändist. #juhtubainultNarvas
Ja homme lähme Trussi õe juurde, Romet juba hommikul rääkis, kuidas ta tädi juurde tünnisauna läheb. Tuleb tore ja tegus laupäev. Pühapäevaga ei teagi veel, mida võiks teha. Eks näis.
Igatahes, mõnusat sügisperioodi kõigile ja loodame, et ilm ikkagi annab armu veel ja tuleb sooja ka, sest mulle see üleöö #sügis nüüd küll mokka mööda ei olnud. 😀
