Mõtteid hetkeseisust ja 2021

0
296

Head uut aastat veel ühe korra!

Oleme nüüd tõesti lõppude-lõpuks terve perega kodus tagasi. Põhimõtteliselt terve detsembrikuu oleme kuskil lennus olnud. Mõnus on, aga olen endiselt väsinud. Eilse päeva vegeteerisin kuidagi ära, sest olin peale lendu kohe roolis ja pidime Saarde jõudma 00:30 praamiga, sest Andruse emps läks juba järgmisel päeval tööle ja meil oli vaja pudinad kokku pakkida ning koju kogu punt transportida. Viimane ots peale praami.. oeh.. see oli üks mu raskemaid autosõite. See väsimus. Ühe korra elus olen veel sellist tunnet tundnud, et silmad tahaksid puhkust, oli siis, kui käisin kunagi Saaremaa – Tallinn – Narva – Tallinn ühte lõpuaktust pildistamas. Load olid käes mul täpselt kolm päeva. Korraliku sõidupraktika sain sellelt reisilt ja üksinda sõitmise pisiku külge. See on ikka päris naljakas, kuidas ma kõva häälega kaasa laulan ja teinekord ka rokin kaasa mõnele loole. Mõni vaataks, et mis kuradi hull see rooli lastud on? 😀 Aga see selleks.

Austria reis.
Olgugi, et palju asju oli tühistatud ja baarist aeti 21:50 minema, sest 22:00 pidid kõik kohad kinni olema, oli sellegipoolest väga tore ja vahva aastavahetus. Ühe korra tahaksin kindlasti veel Viini minna, ikka selleks, et mõnele ägedale kontserdile minna. Me jäime sellega natukene viimasele minutile ja seetõttu jäi see ära. Ongi põhjust tagasi minna! Äkki selleks ajaks on piiranguid ka leevendatud. Päris kahju oli kohalikest, kellel jäävad teist aastat järjest KÕIK pidustused ära. Just avati vaktsineeritutele enam-vähem kõik ja siis otsustati nädal enne aastavahetust 22:00 kõik ikkagi kinni panna.

Eestlased olid selle olukorraga võrreldes ikka rohkem kui või sees. Lisaks tuli 24/7 näo ees hoida FFP2 näomaski, va õues ja söömise ajal. Päris hea tundega panen nüüd Eestis olles jälle riidest/ühekordse õhukese maski ette ning lähen omi asju ajama. Käies sellises riigis, kus on väga karmid reeglid, saad aru, et meil on võrreldes Austriaga ikka täiesti tore elukene. Küll aga arvan, et tegelikult oleks aeg vaikselt neid piiranguid lõpetama hakata, sest see ei muuda enam midagi – ühel või teisel moel tuleb jälle mingi šõgõs-mõgõs uus tüvi ja hakkab pahandust tegema. Leian, et meil tuleb nüüd selle viirusega koos hakata eksisteerima. Mul on tegelikult kahju, et isegi PCR-testi teinud inimesed ei või käia kinos, teatris, restoranis. Ma arvan, et me kõik väärime ühesugust kohtlemist, vähemalt kodumaal. Kui ei taha vaktsineerida, tee PCR. Minu meelest on Synlabis ja Confidos tehtud PCR-testi tulemus rohkem väärt kui võltsitud (ja neid olen ma kuulujuttude näol päris palju kuulnud) koroonapassi QR-kood. Ja siinkohal ma ei taha mingisugust arutelu tekitada, mina jään ikka oma arvamuse juurde, et me ei peaks sorteerima inimesi vaktsineerimise või mittevaktsineerimise alusel. Ma olen küll vaktsineeritud 3/3st (okouu), aga ma võiksin ka vabalt olla 0/3st, kui piirangud oleksid leebemad. Ehk siis ma tegelikult vaktsineerisin ennast, sest ma ei suutnud loobuda meelelahutusest ja reisimisvõimalusest lihtsalt sellepärast, et ma ei vaktsineeri ennast.

Rääkides veel Viinist, siis ainuõige otsus on seal metrooga reisida. See oli ebareaalselt mugav ja mõnus. Me ööbisime Hilton Vienna Danube Waterfront hotellis ja selle juures oli kohe U2-liini metroopeatus. Minu meelest oli Viini metroo kuidagi mugavam ja lihtsam kui Pariisi oma. Võtsin netist välja ka inimeste arvu mõlemas linnas ja see on põhimõtteliselt võrdne – Pariisis 2,1 miljonit ja Viinis 1,9 miljonit inimest. 200 000 siia-sinna VIST ei märgi enam nii suures linnas olulist rolli… vist. Arvestades, kui rahulik oli Viini metroos, siis oleks arvanud, et Viini rahvaarv on ikka kordades väiksem.. Muidugi võib selline erinevus tingitud olla ka piirangutest, Pariisis sai ju 24h kehtiva PCR-iga kõikjale sisse. Viinis olid meelelahutusasutused ainult vaktsineeritutele/läbipõdejatele avatud.

Toit oli kehvem kui Pariisis, aga see-eest oli seal minu meelest odavam kui Pariisis, suht samad hinnad nagu Eestis. Kuna aastavahetus langes nädalavahetusele, siis me seekord ei jõudnudki poodidesse. Austerlased peavad väga lugu vabast ajast, et see oleks töötamisega tasakaalus ning seetõttu on kõik poed pühapäeviti kinni, täpselt see päev, millal meil oli aega kuhugi minna. 😀 Ja siis oleme meie… Viru Keskus on ISEGI ESIMENE JAANUAR LAHTI. Headshot.

Proovisime mõlemad põhimagustoidud ka ära, milleks on Sachertorte ja Apfelstrudel. Eestlase talumehe maitsemeelele meeldib vist õunastruudel rohkem. Kodusema maitsega ja meenutab täpselt sellist minu-vanaema-küpsetas-selle kooki. Mulle meeldisid mõlemad tegelikult. Esimene Sachertorte oli lihtsalt veidi seisnud ja seetõttu kuiv, teises restoranis süües oli see aga imeline. Proovida tasub mõlemat, ka šnitslit, mille garneeringus on kartul ja kartul. Heal juhul mõni moosilaadne tegelane. Ühe šnitsli ja 3 kolme kartuli eest tuli välja käia 23 eurot. Sõber käis täna Vana Villemis ja ostsin 5,90 terve šnitsliprae ja ütles, et see on ikka palju parem kui Viinis ja maksab pea 4 korda vähem.

Veel üks soovitus! Arvestades olukorda, siis soovitan mitmest kohast vaadata, kas üks või teine meelelahutuskoht on lahti. Meil oli plaan uisutama minna ja kohale jõudes selgus, et uisuplats on temporarily closed. No suht masendav ikka… Läksime siis uut otsima ja läksime esialgu kuhugi ummamuudusse ja siis kõmpisime pool aastat tagasi õigele teele ning tipphetkes oli see, et see teine uisuväljak oli vesine ja inetu + me olime väsinud kogu sellest uisutamise teemast. Lõpuks otsustasime loobuda ja restorani sööma minna. Ja siis saadab Kooker’i perekond mulle TAVAPOSTKASTI jõulupühadeks kaardi, millega saan uisuplatsile uisutama minna, neli sõpra kaasa võtta ja kirsiks tordil ka parimaid pannukaid süüa ja nii kuni märtsikuuni, ulme! Kes veel ei tea, siis uisutamine on TOP1 talvesport. Sõbranna ütles, et see on saatus. Hakka seda või uskuma. On alles kokkusattumus!

Jättes nüüd reisijutud tahaplaanile, võtaksin kokku oma 2021.
Tundub imal, aga ma ikka iga jumala aasta mõtlen, kas enam paremaks saab minna? Aga saab! 2021 ei olnud teps mitte kehvem aastast 2020. Isegi parem, kui välja jätta Rometi sünd. Käisin Rometiga Hollandis, Kadriga Pariisis, sõpradega aastavahetust Austrias veetmas. Ma tundsin reisimisest nii suurt puudust ja selle tassi sai küll 2021 aastal täidetud. Loodan 2022-le samasugust lendu…. Kevadel kiire sutsakas kuhugi Türki näiteks, lastega.. Andrus läheb vist maikuus USA-sse.. siis ma läheks kuskil suve algul pliksidega kuhugi ja siis oktoobris Dubaisse Kustjano perega (Andrus õnneks VIST ei loe mu blogi :D… aga no peab ju manifesteerima eks :D)..

Muideks, Andrus andis mulle ühe lubaduse 21.12.2021 (päris kena number), et viie aasta pärast... ehk siis 21.12.2026... ja siinkohal teema seiskub. Ma ei saa sellest rääkida, aga see tekitab elevust, kuna Andrusega käib kaasas üks kummaline aura.. Kõike, mida ta teeb või lubab, läheb täide. Kui teil oleks vaja kuidagi endasse enesekindlust süstida, helistage talle (ta on selles osas minu vastand – ei viitsi kirjutada)… okei nali, ärge helistage. Aga kõike, mida ta teeb, lubab või räägib, nii see on või nii see tuleb… ja selline mees on minu mees, lisaks sellele, et ta on aus, austav, hooliv, stiilne, hea huumorisoonega, heatahtlik jnejne.. Sajebiis kurat.

Sõbranna ütles, et meie suhe on varsti nagu ükssarvik, arvestes seda, kui palju on praegu suhetes petmisi, lahkuminekuid või muid jamasid. Instagram näitab üht, aga mis on tegelikult kulisside taga.. .. Ise üritan ikka ja alati seda reaalsust ka teieni tuua, kus ma olengi meikimata, tuba on sassis, lapsed kombivad piire ning ma ei ole ka kunagi kuskil väitnud, et me Andrusega omavahel ei tülitseks. Ikka tülitseme, aastatega on need tülid lihtsalt nii mõttetud, et enam ei viitsi isegi pikalt solvuda. 😀 Läksime näiteks Austrias riidu, kui seda reel’i tegime. Truss ropendas omaette ja oli nii vihane, et ma teda oma instajurasse kaasan. 😀 Pärast aga oli rahul, et päris äge asi sai kokku vuntsitud. Põhivaidlused tulevad meil muidugi laste osas, aga õnneks pole ükski teema kuidagi õhku jäänud haisema. Räägime alati jutud selgeks ja astume uuele päevale tühja lehega vastu. See on vist tugeva suhte üks alustalasid. Ära viska eilset sitta homsesse päeva, sest sitt läheb haisema.

Aastal 2021 keerles põhiteema muidugi meie pulmade ümber. Ma olen tegelikult nii õnnelik, et meie Mehhiko pulmad ära jäid. Nagu sõber Kusti ütles, et tema kujutaski meie pulma nii ette: suured pulmad Eestis, kuhu saavad kõik kohale tulla ning pidu kestab mitu päeva. Kui ma vaid saaksin aega tagasi kerida… Kõik minu unistused pulmade osas said sellel nädalavahetusel täidetud. Ma olen elupäevade lõpuni tänulik Aet Viisitammele, kes kõik meie soovid ja mõtted teoks tegi. Ma viitasin ta Instale, kui peaks huvi pakkuma. Ma lihtsalt ei oska teda enam muudmoodi ära tänada, kui teda igal võimalikul korral ära mainides. Ma tahaks Aedule koduuksest väljudes roose jalge ette visata nagu Prints Zamundast filmis, kui papa kutile Ameerikasse järele tuli ja lilleneiud kuningale lilli jalge ette viskasid 😀

Kui ma varem arvasin, et pulmad ei ole nii olulised, siis nüüd, olles ise selle päeva peategelane… arvan teisiti. Neid mälestusi, emotsioone, tundeid… neid pole võimalik ei sõnadesse ega kirjapilti panna. Kirjeldamatu. Soovitan pulmad teha, kui leiad oma õige. Aga ole selles ikka väga kindel.. jube sitt oleks, kui teed suured pulmad ja siis paari aasta pärast lähete laiali. Siinkohal tulebki mulle meelde, et Sofjal on kuni 13.02.2022 aega, et meie pulma pikem video valmis monteerida. Võite arvata, kui VÄGA MA SEDA OOTAN… Ja mul pole veel pooledki pulmapildid jagatud… teie lahkel loal jagan neid ikka aeg-ajalt oma Instas.

Tore aasta oli… Meil on tegelikult päris struktureeritud aastajaotus. Jaanuaris on juhtunud, et läheme reisile, aga see-eest veebruar, märts oleme rohkem kodused. Mai/aprill tihtipeale kibeleme reisile.. Juunis või juulis oleme kuu-poolteist Saaremaal maal ankrus (oleneb Andruse ema puhkusest), augustis kobime tagasi linna ja naudime suvist Tallinna ja Eestit ka. Sügiskuud on Andrusel töised ja oleme jälle argipäevas. Oktoober/november on kindlad reisikuud. Detsembris oleme jõulud ALATI Saaremaal terve perega, ka minu ema ja isa. Jaanuarist hakkab jälle sama tsükkel pihta. Üleeelmine aasta olime jaanuaris Hawaii’l.. täpselt siis, kui koroonapomm Hiinas plahvatas. Tol hetkel mõtlesime, et vaevalt see Eestisse jõuab. Nojah.. 😀 Eelmine aasta oli Romet veel liiga väike, et kuhugi minna. See aasta Jaanuaris olime siis aastavahetuse eemal ja Andrus läheb veel oma tööseltskonnaga suusatama järgmine nädal Soome. Ei teagi, mida järgmisest aastast oodata. Võtaks lapsed ja pageks kuhugi sooja, elaks seal jaanuar-veebruar-märts ja tuleks tagasi, kui siin juba soojaks läheb… Need on muidugi ainult uitmõtted. Ma olen väsinud nendest piirangutest.. tahaks kuskil palmi all nina nokkida ja kookose seest kokteili juua.

Kell on kurat nii palju juba, et mul jooksis juhe kokku. Võtan kiirelt kokku ja küsin hoopis, kuidas teie 2021 oli? Mida uuelt aastalt ootate?

Previous articleMIDA TEHA PARIISIS
Liina. Certified freelance make-up & SFX artist based in Tallinn, Estonia. Hobby photographer ✖️ Fashion lover ✖️travel blogger ✖️ Addicted to reading ✖️ nature junkie ✖️mommy ✖️and.. living life to the fullest.

LEAVE A REPLY

Please enter your comment!
Please enter your name here