Home Blog Page 4

Püsimeik – kulmud. Minu kogemus.

By
Liina Kolomainen
-
2

Püüan siia postituse alla kõikvõimaliku info selle kohta koondada, koos piltide ja kõige muuga. Kui mina püsikulmude tegemiseks ”valmistusin” ja guugeldasin, siis ei leidnud ma mitte ühtegi kasutajakogemust. Sellist pikemat ja põhjalikumat. Jagan teiega siis oma kogemust.

Kulmud tegi Kristel Suvi / PÜSIMEIGISTUUDIO. Temaga juhtus selline naljakas lugu, et kui ma sõbrannale rääkisin, et ma teen lõpuks ometi omale püsikulmud, et sellest joonistamisest lõpuks pääseda ja palusin tal pakkuda, kelle juurde minek on, siis ta esimese asjana pakkus Kristelit. Ma pidin pikali kukkuma, sest ma arvasin, et tõenäosus ära arvamiseks on 0,0009%. Tuli välja, et Kristel on oma ala vaieldamatu tipp, teeb seda tööd juba 13 aastat, ja tema käest Sa juba kehva tööd ei saa. Seetõttu läksin tema juurde väga hea tundega. Kui isegi mu sõbranna kohe esimese korraga teda pakkus… eksole.

Mis asi see püsimeik üldse on?

Püsimeik on kehakaunistamise viis, mille puhul kasutatakse tätoveerimisega sarnaseid tehnikaid ning selleks ettenähtud värve. Püsimeigi protseduuril viiakse värv nahka peenikese nõela abil. Püsimeigi protseduurid jagunevad nelja põhigruppi: kulmude püsimeik, silmade püsimeik, huulte püsimeik, esteetiline püsimeik (nt dekoratiivne sünnimärk) (allikas: TERVISEAMET)

Püsimeigi ja tätoveerimise erinevus on see, et püsimeik tehakse pindmistesse nahakihtidesse ja olenemata selle nimest ei püsi püsimeik terve elu nahal, tätoveeringud aga küll, sest neid tehakse sügavamatesse nahakihtidesse.
Omast kogemusest võin öelda ka seda, et püsimeigi tegemine pole valus. Mina jäin esimese protseduuri ajal näiteks magama. Tätoveeringuid tehes pole magamine mitte kunagi võimalik, sest see on nii-nii valus protseduur.

Püsimeik sobib teile, kui:

  • Teil on loodusest päritud heledad ripsmed, kulmud ning huuled;
  • Te olete aktiivne inimene, käite tihti ujulas, palju reisite või tegelete spordiga;
  • Te olete väga hõivatud daam ning Teile on kallis iga säästetud minut;
  • Te tahate parandada näo märgatavat asümmeetriat või ealisi muutusi;
  • Te olete see, kes püüdleb täiuslikkuse poole ning tahab eluga sammu pidada (allikas: PÜSIMEIGISTUUDIO koduleht).

Püsikulmude tegemiseks on kaks tehnikat: puudertehnika ja karvatehnika. Karvatehnikaga imiteeritakse Sinu loomulikke kulmukarvu. Kristel ütles mulle nii palju, et meie põhjamaa nahaga ta seda tehnikat ise ei eelista. Puudertehnika sobib meie nahale paremini. Puudertehnika ehk hajutustehnikaga saavutatakse selgelt defineeritud ja täidetud kulmu efekt, samas on kulmude kontuurid pehmed ja puuderjad. Tulemust saab võrrelda kulmupliiatsi või –puudervärviga toonitud kulmudega. Kulmukarvatehnikat ja hajutustehnikat saab ka kombineerida, kui tahad, et kulmupõhi oleks justkui kergelt pliiatsiga värvides varjutatud, aga samas soovid ühtlaselt tihedate karvadega kulmusid. Hajustus annab karvatehnika puhul volüümiefekti juurde.

Nii, aga asja juurde! Esimese protseduuri tegin 08.12.2020. Võttis aega 2,5 tundi? Ma hea meelega oleks kauem olnud #momlife.
Esimese asjana tuled Sa sisse ja täidad ühe paberi, kus on kirjas terve trobikond vastunäidustusi (kalduvus keloidarmide tekkele, kasvajad, hepatiit (kõik vormid), HIV, põletikulised reaktsioonid nahal (psoriaas jne), rasedus, südamehaigused). See leht tuleb hoolikalt üle vaadata ja kirja panna, sest võib juhtuda, et Su tervisele ei pruugi püsikulmude tegemine sobida.

Muideks, imetavad emad võivad ka omale püsikulmud teha, kuid lihtsalt tuimestusevabalt. Mina olin kogu aeg arvanud, et seda ei tohi teha, aga tohib! Tähtis on see, et tuimestust ei kasutata. Ausalt öeldes olin kurb, et varem seda teekonda ette ei võtnud. Te ei kujuta ette ka, kui palju saab aega kokku hoida kulmude joonistamise pealt! Ja hommikul ei ärka mingi koolnu näoga hernehirmutis üles, vaid täiesti (okei, peaaegu) normaalne inimene, sest TAL ON KULMUD JUBA KOHE HOMMIKUL ILUSAD.

Esimese asjana võtab meister kätte joonlaua ja spetsiaalse pliiatsi ning joonistab Sulle kulmud ette. Ausalt öeldes, ma poleks arvanud, et see nii palju aega võtab. Kristel oli nii hoolikas ja põhjalik. Tegi midagi valmis ja siis küsis minult ALATI üle, kas mulle sobib ja kas mulle üldse meeldib selline kulmude kuju. No ikka väga meeldib mu kulmude kuju. Endiselt. Kui mu ema tema juurde saatsin, siis emps ütles ka sama asja, et nii korralikult joonistati kulmud ette. Tal olid kusjuures juba mingisugused kulmud tätoveeritud umbes 2 aastat tagasi(teise tehniku tehtud) ja ta mainis, et Kristeli tehtud töö meeldib talle rohkem nii kulmude kuju kui ka kogu üldpilt. Ülirahul oli ka Trussi õde Airi, kes ka Kristeli juures käis.

PILT TEILE ”MINA KULMUDETA”
Vasakul pool on eriti hästi näha, et kui ma kulme poleks joonistanud, näeksin ikka jube välja. Kulmud teadupärast raamivad nägu ja kulmudeta näeksime me veidrad välja.
MINA KOHE PEALE PROTSEDUURI.. Nagu näha, siis ainult kerge punetus peal ja vabalt võiks sellisena tööd edasi teha vms.

Siin on nüüd pilt peale protseduuri, sama päeva õhtul:

Kulmutoon kulub heledamaks, kui koorik on ära tulnud! Kuskil 40-50% lausa!

Kristel andis mulle kaasa infolehe, kus on kirjas, kuidas tuleb kulmude eest hoolitseda. Mina näiteks arvasin, et kulmud peavad kogu aeg kreemised olema, tegelikult tuli Kristeli antud kreemiga kulme ainult 2 korda päevas kreemitada. Koorik tuleb üldjuhul 7 päeva jooksul ära. Minul läks veidi rohkem aega, aga see pole oluline.


Minu meelest on inimestel valehirm, et kui minnakse kulme tegema, siis pead töölt mingisuguse vabastuse võtma paranemiseks ja taastumiseks.. nagu see oleks mingi operatsioon 😀 Ja kardetakse, et koorikute tekkimine on jube kole ja pikk protseduur. Kui koorik hakkab juba maha tulema, siis see juhtub üldjuhul väga kiiresti. Minul oli selline koorikune (ei oska teile muudmoodi kirjeldada :D) vaatepilt äkki 3 päeva? Paned korra tööl olles prillid ette ja asi ants. 😀 Kusjuures, mul endal oli ka enne protseduurile minnes hirm, et see on valus ja kuidagi selline… hmm.. veidi karm protseduur. Tegelikult täiesti leebe ja kiire ja valutu. Ja kui Sa ikka valu kardad ja ei imeta last, siis saab ju alati tuimestust kasutada.

Oh, mul tuli veel üks asi meelde: kui te tehnikuid jms valite, guugeldage neid. Tehke selgeks, milline käekiri neil on, kas see meeldib teile või mitte. See on teie nahk, mille te kellegi kätte usaldate. Ärge minge odavamat teed pidi, pärast ei suuda ära kahetseda. Mul käis kunagi Diesel’is üks püsiklient kurtmas, et tegi omale püsikulmud Soomes ja need on nagu vangidel olevad tätoveeringud. Sinised ja viltu ka veel! Tõesti oli kole, ausalt. JUBE. Uuris, kas seda kuidagi eemaldada ei saaks mingisuguste grimmivahenditega või kas või leebemaks muuta. Kahjuks mitte, püsimeik kulub ajaga ära. Püsikulmud püsivad 2 aastat kindlasti. Vanematel inimestel püsib isegi teinekord kauem, sest nahk ei uuene nii kiiresti kui noortel inimestel. See tore püsiklient ütles, et mis seal ikka, kannan siis kaks aastat päikeseprille ees. 😀

Siia mõned näited teile, kus on kehvale tööle uuendus tehtud.

Minu rumal aju tuvastab siin nii karvatehnika kui ka puudertehnika =) Võin eksida ka muidugi.

Ja teine asi: kuulake, mis teile tehnik/meister räägib. Kui teile ikka öeldakse, et palun ära tee süsimusti kulme, sest Sul endal on valge pea, siis palun ärge tehke seda! Selline kontrast lihtsalt karjub appi teie näos. Minu soovitus, kui grimeerija, on selline: Sinu kulmud võiksid olla samasuguse tooniga nagu Sinu enda juuksejuur. Ma pole ühtegi inimest näinud süsimusta peaga, kes siis oleks endal kulmud ära blondeerinud. Tundub veider eks?

Aga miks siis Sina heledapealine, tahad omale musta värvi kulme värvida.. veel hullem tätoveerida? Siinkohal raporteerin, et kui ma mingi 15-16 olin, tegin sama asja. JOONISTASIN OMALE olles lumivalge peaga, süsimustad kulmud. Kriminaalne! Ja see juba paneb küsimusi küsima tehniku osas, kui meister ei suuna Sind ümber mõtlema..

ÕUDUS KUUBIS JU?
Ka üks hea näide halvast kulmutoonist! Kõik karjub ja kriiskab.
Siin on ilus näide õigest kulmutoonivalikust. Mulle endale nii püstised kulmud ei meeldi(nagu mingi koristushari :D), aga muidu väga kaunis ja harmooniline.
KULMUD NELI PÄEVA PÄRAST PROTSEDUURi. Täpselt samasugused nagu esimesel päeval minu meelest. Koorikute tekkimine on individuaalne.
See on nüüd 8 päeva pärast protseduuri. Siin on juba näha, et koorik hakkab vaikselt ära tulema. PS! Koorikut ei tohi ise ära tõmmata, sest võib juhtuda, et tõmbad sellega ka pigmendi maha!
9 päeva peale protseduuri. Vaikselt koorub. Juhhei! Heledad kulmukarvad paistavad naljakalt pildi peal. 😀 Hiljem värvisin kulmukarvad ära, siis oli tulemus supersuper. Nüüd kui lõpptulemus on käes, siis aeg-ajalt tuleb ka kulmukarvu värvida, sest mu oma karvad on megaheledad. Aga noh, kuna piirjooned on ees, siis on jube kerge seda teha 😀 Siuh-vilks ja valmis 😛
10 päeva pärast protseduuri. Kulmude esiosa on koorunud ja tagumine samuti.
Siin on lõpputulemus peale esimest protseduuri. Kulmudega pole midagi tehtud, va kulmukarvu varajasemalt värvitud kulmuvärviga.

Ootasin mitu kuud, kuniks ostustasin, et tahan siiski veidi tumedamaid, aga mitte palju! Just seetõttu, et kui ma juba ennast meigin, siis päris tugevalt ja kulmud jäid liiga heledad. Kui Sa pole kunagi varem kulme tätoveerinud, siis peale esimest protseduuri tuleks teha ka järelhooldus, soovitavalt 1-1,5 kuu jooksul. Kulmud saavutavad veel parema püsivuse ja kui tahad näiteks tooni ikkagi tumedamaks, siis saab seda järelhoolduses teha.

Järelhoolduses käisin 30.03.2021.

Mina enne järelhooldust.
Mina peale järelhooldust. Sama lebo protseduur nagu esimeselgi korral. Lihtsalt kiirem ja aega polnud magama jääda. 😀

Kellele mina soovitaksin püsikulmude tegemist? No igale naisele, eeskätt emadele, kelle aeg on alati LIMITEERITUD. Inimesed, kes ei viitsi omale ise kulme kogu aeg joonistada või siis megatihti hoolduses käia. Teeb elu tunduvalt mugavamaks ja lihtsamaks minu meelest. Ma väga tahan omale huulte pigmenti ka, kuna ma värvin suhteliselt harva huuli, SEST mulle meeldib süüa ja huulepulk/huulepliiats/läige kulub ära kiirelt 😀

Ja üks oluline asi, mida head see püsimeigi tegemine tegi: kulmud on nüüd 24/7 võrdsel kõrgusel. Mul oli väike kõrguse erinevus.. Minu empsil megasuur erinevus. Ise joonistades ei pruugi iga kord nii ilusad kulmud välja tulla. Eriti, kui pole vilumust selleks. Nüüd on mul ilusad sümmeetrilised kulmud. Ema kiitis ka Kristeli puhul seda, et kuigi tal olid kulmud juba ees mingis osas (umbes 2 aastat tagasi lasi tätoveerida), siis Kristel ikkagi kontrollis ja mõõtis üle. Joonistas kulmud pikemaks ja kõrgust parandas ka, et kulmud ikka võrdsel kõrgusel oleksid.

Siin on teile töötlemata pilt lõpptulemusest. Väga mugav on meiki teha, kui kulmude peale ei pea aega raiskama.

Loodan, et kellelgi on sellest postitusest abi ja saab julgust juurde. Ma olen tulemusega väga rahul!
Kui te tahate lisainfot küsida/lugeda, siis vaadake PÜSIMEIGISTUUDIO KODULEHELE.

Musid-kallid-paid!

Kus on teie mõistus kadunud?

By
Liina Kolomainen
-
4

Jagasin siin mingi aeg tagasi oma Instagram story’s oma mõtteid kogu selle praeguse tralli osas ja kuna mitmed kirjutasid, et võiksin seda ka blogis jagada, kuna blogipostitust on hea jagada ja ei kustu ära kuskilt.

Asun kohe asja juurde. Nimelt nägin Facebook’is, kuidas üks vennike nimega Horre Saluste (kes on muidu selline väikeettevõtja. Vehib šokolaade teha), kes läks ostukeskusesse sisse juba sellise eesmärgiga, et mõnitada ja naerda turvameeste töö üle. Guugeldades leiate raudselt, ma ei taha oma blogis talle tasuta reklaami teha(mida ma kahjuks juba teen.. ÄRGE SÖÖGE TEMA ŠOKOLAADE EKS :D:D) Vana läheb poodi sisse, maskidest tegi omale rinnahoidjad, ja alustab oma mida-iganes-sellele-nimeks-siis-panna-näitemäng. Vaidleb turvaga, et tal on ju mask ees ja isegi kaks.Turva oli äärmiselt viisakas ma peaks ütlema. Mul tekib küsimus selles osas, et kui te oma õiguseid käite igalvõimalikul moel sisse nõudmas, siis miks te ei räägi mitte kunagi ka oma KOHUSTUSTEST, mis kaasnevad sellega, et te olete EV kodanikud? Vehite oma põhiseadusega siia-sinna, aga kuhu jäävad kohustused?

Kui Sulle ei meeldi maski kanda, ehita oma pood ja käi seal kasvõi nurgas sital.. või pane mask tilli otsa ja tee ringe. Mul pohhui, vali ise, mis teha tahad. Täpselt sama reegel kehtib ka poodidega. Poe omanik dikteerib siin, mida võib ja mida mitte. Kui Sulle ei sobi, telli e-poest oma toidud ja muu vajalik. Sellega jääks nii mõnegi inimese närvirakk raiskamata.

See on minu meelest nii veider, et keegi ei vaata viltu, kui rulluiskudega inimene uksest sisse sajab. See sama maskivastane on esimene, kes paneb rulluisutajale jala ette, et see tegelane jumala eest kinni saaks püütud. Pood on nagu kodugi. KUI SINA ASTUD MINU KODU UKSEST SISSE, siis Sa juba vaikimisi kirjutad alla, et SUL ON OKEI TÄITA MINU REEGLEID, MINU POES, KODUS, PELDIKUS, AUTOS.. KUSIGANES. Ausalt öeldes paneb kukalt kratsima, et nii mõnigi intelligente(siinkohal ei pea silmas H.S, tema on ikka lausloll inimene), käib kuskil kaubanduskeskuses teiste tööklassi inimeste päeva ära rikkumas. Nad ju teevad oma tööd. Nad täidavad oma töökohustusi, tema tööandja territooriumil. Kas teie mõistus ei oska tõepoolest selliseid seoseid luua? Kurb.

Minu meelest on praegune aeg sobilik, testimaks, kuidas me koostööd teeme ja üksteisega hakkama saame. Mujal maailmas on maskikandmine täiesti tavapärane asi, keegi ei lehvita millegagi, ega käi teiste inimeste ajusid keberniitamas asja eest, mille taga need inimesed(turvamehed jms) ise ei ole. Meie muudkui võitleme ja raiume oma õigusi. Mine karju Toompeal, kui häälepaelu üle on(kuigi see on ka imo halb mõte), aga vähemalt mitte süütuid inimesi ostukeskuses ja mujal, kes lihtsalt teevad oma tööd).

Kuskil hõigati välja.. Äkki oli Kirsti Timmer… Et need leelotajad ja maskivastased, tuleks viia covid osakonda MASKITA ja kõige muuta ning tagatipuks kirjutavad allkirja alla, et kui neid see viirus tabab, siis arstiabi nad ei vaja. Tihtipeale sellised tegelased ongi suured kõvatajad, tegelikkuses, aga pistavad pea urgu, kui tuleb vastutama hakata. Paljud ei usu, sest neil pole kogemust. ÄRA OOTAGI SEDA.. ausalt ka! Meie saime oma perekonnas kevadel väga väga väga väga karmi kogemuse osaliseks. Iga jumala päev helistasime PERH’i, et uurida, kas äkki on meie kallil PAREMAKS LÄINUD. VÄGA VÄGA VÄGA raske aeg oli. Mina olin veel sünnitama minemas.. Sünnitamas käisin muidugi üksi 🙁 ITK kõige hullema ämmaemandaga. Kui poleks seda olukorda olnud, oleks Andrus saanud selle ämmaka ära saatnud ja uut palunud. Ise surmavalusid tundes, ei osanud tol hetkel selle mõelda.. Alles tagant järele oskan. See viirus mõjutab meid kõiki väiksemal või rohkemal määral ja teiesuguste rumalate vehkijate pärast on väga tõenäoline, et mõjutab KAUEM ja PIKEMALT. Mis Su faking probleem on 5-25’ks minutiks mask ette panna? Ei.. ma lähen maskita, olen rebel, olen tuus, mul on pohhui! Istu see pohhui omale… maski asemele.

Ja see, et hapnikusisaldus veres on kohe kadumas, siis mis lolli juttu te ajate? Ma käisin poes JA MÕÕTSIN MEELEGA I watch’iga oma hapnikusisaldust. Mitte sittagi, tavaline 97-99%. Vahet pole, kas olin autos maskita, õues maskiga/maskita, poes maskiga. Meie tervishoiutöötajad oleks juba ammu kirstumaterjal olnud. Neil on aegade algusest saadik maskid eest ja kostüüm seljas. Kus nüüd need ”vabadusvõitlejad” on… st olid. Pole mina enne kuulnud, et keegi tuleks kobisema: ”Oijoppen, käisin opil ja saad aru, ARSTIDEL OLI MASK EES, no mida värki.. on ikka opakad küll oma maskikandmisega.”

Mida pikemalt me tegeleme asjadega, mis ei vääri meie aega, seda pikemalt me selles olukorras oleme. Ausalt öeldes, ma poleks elusees arvanud aasta tagasi, et oleme 2021 märtikuul samas olukorras, ainult numbrite erinevused on ebareaalsed. Seekord meie ka tunneme/näeme oma tutvusringkonnas, et need numbrid vastavad tõele. Väga paljud on haiged. Üks semu parasjagu koroonas ja tunneb ennast ülihalvasti. Me kunagi ei tea, kuidas see meie tervise maha niidab. Parem kartke, kui kahetsege, ausalt ka! Ma ei tahaks mitte ühelegi teist sellist kogemust, millise osaks meie pere kevadel sai. See oli rets.

Jagan teiega mõnda kirja, mis minule saadeti. Neid oli väga palju! Lihtsalt mõned panid eriti mõtlema…

Inimesed, kas te saate aru, et olukord on päriselt ka hull? Võtke oma roosad prillid eest ära. Mul on tunne, et pean vist täitsa enda kogemust ka veel lisaks jagama. Ei tahaks, aga tavai. Peale sünnitust eks.. Ei saanud ju keegi arstiabi, kes pmst kohe suremas polnud. Noh, okei. Panin siis oma sünnitusjärgse kontrolli hiljem. Sõbranna tuletas ka meelde, et oleks aeg. See canceldati ära.

Panin uue aja, see canceldati ka ära. Teadagi miks. Ja nüüd ma istun siin, s*tun verd ja ei tea, mis edasi. Ma tegelikult ei jagaks seda infot siin nii avalikult, aga it is what it is ja see on meie elu praegu. Lisaks on mul tunne, et üks rebend tuli mingi aeg lahti. Õmblus siis. Ühesõnaga suht perses on see seis mul ja ma isegi ei ürita oma probleemiga hetkel kuhugi saada. Ma tahaks, et sellised pisikesed nagu eelneval pildil SAAKSID OMA TERAAPIA :’///// appi, mul tuleb praegugi pisar silma. Mis Eestis me elame?

SIIA JUURDE MAININ, ET MA NÄGIN ENNE SÜNNITUS ROMETIT VEEBRUARIKUUS, TÄHTAEG OLI MAIS!! Jäin ultrahelidest ilma, kõigest. Sünnitusele minnes uuriti, kas suudan veel KTG ära kannatada, karjusin, ET JAAA PALUN!! MA PEAN VASTU, ma tahan teada, kas mu pojaga on kõik ok…. Sünnitasin siis APRILLI LÕPUS (26.04). Muideks ma siiani ei mõista seda, miks NEG. tulemuse korral pidin üksinda sünnitama minema.. ma olin/olen ju oma kaaslasega 24/7 ninapidi koos.. aga see selleks. Ma ei taha vanu haavu üles kraapida.
🙁

See on reaalsus. Me ei saa enam arstiabi nii nagu me tahaks. See on kurb.. ja samal ajal suunamudijad ning eesti tuntud näod käivad peol. PALUN TEHKE MIDAGI OMA INSTAGRAMIS, teil on nii palju jälgijaid. RÄÄKIGE OLULISTEST ASJADEST, mitte ärge jagage oma ABOUT YOU(siinkohal, pole mul midagi selle e-poe vastu, olen ka ise sealt tellinud.. lihtsalt seda on igalpool) sooduskoode. MILLEKS TEIL NEED JÄLGIJAD on.. Ma olen viimasel ajal instas 3 korda aktuaalsetel teemadel väga ausalt ja avameelselt sõna võtnud. Mu postkast oli literally UMBES. Ja mul on jälgijaid kohe 5700, AINULT.. Ehk siis isegi minul, kellel pole teab, mis palju followere.. siis minu sisu loeb. See kõnetab. Unustage korraks need hilbud ja soolte puhastus, kasutage oma häält. Palun…

Näiteks täna jäi mulle eriliselt silma Arabella postitus, kes ootab kaksikuid ja lasi ennast vaktsineerida. Tegi pildi, jagas kogemust, oli aus ja autentne. Kõige sügavam kummardus temale selle žesti eest. Ma ise kusjuures olen vaktsineerimise osas veel skeptiline, aga tore on näha, et inimesed kasutavad oma kontosid ka teistsuguse sõna levitamiseks.

Sellega ma vist ka lõpetan. Mõtteid said järsku otsa ja kui tuleb juurde(äkki keegi jälgijatest jagab ka midagi), küll ma siis uuendan. JAGADA TOHIB!

Musid-kallid-paid.. ja loodan, et olete terved ja teid see viirus maha ei niida!

Mürgine ilu

By
Liina Kolomainen
-
0

Ma ei tea, paljud teist seda ETV2-e dokumentaalfilmi vaatas, aga mina sattusin vaatama tänu sõbranna soovitusele.
Miks ma üldse sellest teemast lähemalt rääkida tahan on see, et minu meelest inimesed väga ei süvene, mida tarbitakse, kuidas tarbitakse jne. Paralleeli võib tuua ka omavahelise suhtluse näitel. Minu meelest on inimesed suhtluses ka palju pinnapealsemad, see sügavus on ära kadunud. Aga eks see on see infoajastu probleem. Siinkohal ei peaks keegi ennast puudutatuna tundma, sest see on minu subjektiivne arvamus 🙂

Igatahes, see dokumentaalfilm rääkis sellest, et TALK tekitab munasarjavähki ja meestel viljatust. Mitmel naisel, kes tarvitas Johnson & Johnson talgipõhist beebipuudrit, avastati munasarjavähk. Kui üks naine võttis kätte ja läks nõudma, et toode müügil maha võetaks või VÄHEMALT pandaks pakendile märge, et see on ohtlik, siis pakuti talle 800 000 dollarit, et see daam vaikiks. Ta polnud nõus. Pakuti 1.3 mln. Ta polnud ikka nõus. Kogu see teema läks kohtusse, väga paljud naised olid selle hagi taga. Nendest 3 jõudsid kahjuks ära surra enne, kui see asi lõpule jõudis. Megarets teema minu meelest. Kennetile sai seda puudrit ikka üksjagu sinna pätsude vahele pandud. Ma teadsin, et talk ei ole kõige parem tegelane, aga ma ei süvenenud sellele varajasemalt nii põhjalikult (see eelmine jutt, et oleme nii pinnapealseks muutunud käib ka minu kohta).

TALK tegelikult ise on okei, aga talk võib sisaldada ASBEST’i, sest loodusliku talki leidub tihtipeale asbestikaevanduste läheduses. Asbest on kiuline silikaatmineraal, mida kasutatud ehitusmaterjalina heade tuletõkke-, soojustus- ja elektriisolatsiooni omaduste pärast. See on vastupidav tugevdusaine, kaalult üsna kerge, hea painduvusega ning parandab ruumide akustilisi omadusi.
Hästi säilinud asbesti sisaldavad materjalid ei ole probleem, aga kui pinnad on viga saanud, võib just lammutustööde ajal õhku levida asbestitolmu; selle sissehingamine soodustab kopsuvähi ning asbestoosi, mesotelioomi ehk kopsukelme- või kõhukelmevähi teket ja muid kopsukelme haigusi. Asbest ja suitsetamine koos tõstavad vähki haigestumise riski isegi 50 korda. Seega: suitsetajail, kes on sunnitud töötama asbestiga, tasub suitsetamine koheselt lõpetada või loobuda tööst asbestiga! Asbest on ohtlik, kuna selle kiud ei tule inimese organismi sattununa sealt enam välja. Isegi lühiaegne asbestitolmus viibimine võib päädida haigestumisega. Üldiselt tekib haigestumine siiski pikaajalise mõju tulemusel ja risk kasvab asbestiga kokkupuute suurenedes.

Soovitan lugeda artikleid, neid on väga palju. Üks on näiteks siin, kus mehel tekkis vähk ja sai kohtus võidu, et selle põhjustajaks olid Johnson & Johnson tooted, mis sisaldasid kantserogeenset asbesti. Artikkel on SIIN.
Kantserogeenne tähendus: ained ja valmistised, mis sissehingamisel, allaneelamisel või läbi naha imendumisel võivad inimestel põhjustada pahaloomuliste kasvajate teket või suurendada nende esinemissagedust. Olemasolevate teadmiste põhjal eristatakse kolme kategooriat:
Kategooria 1 – ained, mis teadaolevalt on inimestele kantserogeensed.
Kategooria 2 – ained, millesse tuleks suhtuda nii, nagu oleksid need inimestele kantserogeensed, tõendite allikaks on pikaajalised asjakohased loomkatsed või muu asjakohane teave
Kategooria 3 – on olemas mõned tõendid, kuid see ei ole piisav, et liigitada aine kategooriasse 2 (allikas: Õpiobjektid)

Lisaks käsitles film parabeene ja erinevaid säilitusaineid, MIS ON MÜRGISED!!!
Parabeeni leiab paljudes kosmeetikatoodetes, et toode säiliks kauem – need on odavad ja tõhusad. Ilma säilitusaineteta oleks kosmeetikatoodete realiseerimisaeg 1-3 kuud ja selle ajaga tooteid turustada ning ka ära kasutada on sageli võimatu. Kuni tarbijad ei hoia oma kosmeetikatooteid külmkapis, kasutavad kosmeetikakompaniid säilitajaid edasi.

Teadusuringud on leidnud seoseid parabeenide ja rinnavähki haigestumise vahel, kuid fakti, et parabeenid põhjustaksid rinnavähki, ei ole seni tõestatud. Osade teadlaste hinnangul on probleem selles, et need jäljendavad östrogeene(Osad endogeensed ja eksogeensed östrogeenid on inimestele ja loomadele kartsinogeensed ((Ühend, mis indutseerib organismis vähkkasvaja teket)). Mõned epidemioloogilised uuringud on näidanud, et östrogeeni sisaldavate suukaudsete rasestumisvastaste tablettide pikemajaline (> 5 aastat) manustamine suurendab emakakaelavähi tekke riski (allikas: Wikipedia.) Mõnedel inimestel tekitavad parabeenid ka kontaktdermatiiti ja allergiat.

Mittetulundusühing The Environmental Working Group hindab parabeene ohtlikuks. Deep Skin kosmeetikaandmebaasis leiad parabeenide infot: http://www.ewg.org/skindeep/search.php?query=paraben&h=SearchKosmeetikatoodete koostise uurimisele pühendunud organisatsioon CIR uuris parabeene 1984. aastal ja 2005. aastal ning jõudis järeldusele, et väikestes kogustes ei ole parabeenid tervisele kahjulikud. Aga siinkohal küsiks, kust me tegelikult teame, kes kui palju neid kasutab või ei kasuta?
2005. aastal teatas ka Euroopa Komisjoni teaduskomitee, et metüül- ja etüülparabeenid on praegu lubatud kogustes ohutud. Teiste parabeenide uurimine alles käib. ALLES KÄIB!!! Senikaua neid aga kasutatakse südamerahuga edasi. Ja tõenäoliselt teenitakse miljoneid meie tervise arvelt.
Leebemad asendajad parabeenile: greibiseemneekstrakt (grapefruit seed extract), fenoksüetanool (phenoxyethanol), kaaliumsorbaat (potassium sorbate), naatriumbensoaat (sodium benzoate), alkohol (alcohol) jne.Eesti keeles: metüülparabeen, butüülparabeen, propüülparabeen jne. Inglise keeles: parabens Näiteid parabeenidest: methylparaben (E218), ethylparaben (E214), propylparaben (E216), butylparaben, heptylparaben (E209), isobutylparaben, isopropylparaben, benzylparaben. Minge vaadake, mida teie ilutooted sisaldavad. Meil Grimmikoolis pühendati lausa 2 loengut selle peale, et teha selgeks, mida üks või teine asi sinu kreemis või kusiganes tähendab. Tulemused olid päris jahmatavad. Peale seda olen palju rohkem hakanud jälgima, mida ma ostan ja mida mitte. SIIT saab minu postitust selle kohta lugeda ka, mis avastusi me Grimmikoolis tegime.

Ühesõnaga, see on päris karm teema minu meelest. Kui te tahate rohkem ennast ilutoodete ”sisuga” kurssi viia, siis mina nt kasutan sellist äppi telefonis: CosmEthics, kus saad scännida triipkoodi järgi tooteid ja ta viskab Sulle ette, mida see sisaldab ja mida mitte. Lisaks saad ka andmebaasis olevate toodetega tutvuda ja vaadata, mida need sisaldavad. Kas on mingi hoiatus külge pandud või ei. Praegu näiteks võtsin oma äpi lahti ja valisin mingi hambapasta sealt, millel error ees. Peale klõpsides on kohe kirjas, et sisaldab methylparaben sodiumi.

Kui vähegi leiate aega, siis vaadake see ETV2-lt näidatud dokumentaalfilm ära. See on huvitav, silmiavav ja hirmutav. Mul jäi palju asju rääkimata, aga eks eesmärk oligi pigem huvi tekitamine, et me märkaks ja oskaks märgata.

Päikest kõigile ja mõnusat teist adventi! OLGE TERVED!

Stiimulid. Coaching nr 4.

By
Liina Kolomainen
-
0

Võtsin lõpuks aega, et see siia kirja saada, sest endiselt arvan, et kellelgi võib minu kogemusest kasu olla ja võib-olla leiab ka tee coachingu juurde.

Võtsin arvuti, nagu ikka, lahti ja vupsasin ZOOM’i keskkonda, et minu coach mind seal ”vastu võtaks”. Mul oli väga keeruline ise mingit teemat välja mõelda, mida oleks vaja lahata, sest MULLE TUNDUS, et kõik kõige raskemad teemad sai räägitud ja mul oli kaunis kerge olla juba..

Triin tõstatas ise küsimuse õhku, et mis mind ühte või teistmoodi käituma ajendab/stimuleerib. Mis on need stiimulid?
Ma naersin, et seda sõna olen ehk elu jooksul heal juhul 5 korda kasutanud. Noh näiteks, et keegi teeb tegevust nimega X ja minu reaktsoon on Y ja seda reaktsiooni stimuleerib mingi asi(asi on muidugi vale öelda) Z. Paslik oleks siia tuua näide minu enda elust. Isik nimega Truss joob õlut. Teinekord liiga palju ja on oht magama jääda ja niisama selge mõistus ”kaotada”. Minu reaktsioon sellele on: olen vihane, tunnen viha, pahandan temaga, kutsun korrale. Aga kust see kõik tuleb? Selleks peab mingi sügavam tagamõte olema, sest nt kui kellegi teise kaaslane nii käituks, siis ta ei teeks välja, ometi mind häirib see. Lõpuks jõudsimegi selleni, et lapsepõlves tegi alkohol meie perele palju haiget ja see seisund, kui alkohol hakkab Sinu mõistuse eest mõtlema. Mul on sellega väga palju valusaid mälestusi, meenub hunnik pisaraid, tonnide viisi nuttu ja kurbust. Sellel sõnal on minu jaoks väääääääga negatiivne tähendus ja ma muutun ülitundlikuks, kui inimestel tekib see seisund, et paharett nimega Promill on võtnud õiguse inimese mõistuse eest toimetada. Need kibemagusad mälestused ongi need stiimulid, miks ma nt sellele konkreetsele olukorrale nii reageerin: viha ja pahameelega. Mulle on palju haiget tehtud, ma olen palju haiget saanud.

Seekordne kohtumine läks äärmiselt diibiks ja ma praegugi mõtlen, et kas ma ikka tahan neid asju siia kirja panna, aga mõtlen, et fakk, ma pean jagama teiega midagi, mis ei ole alati kõige ilusam ja roosilisem, aga on see päris elu millega me kõik tegelikult ”maadleme” ja üritame omadega toime tulla. Nii et jah, oleksin tänulik, kui annaksite tagasisidet. Ma ei ole kordagi siin kirjutamismaastikul nii avameelne ja aus olnud. Ma pole valetanud, ma lihtsalt pole rääkinud. Õige mitu inimest uuris ka peale mu eelmist postitamist, et mis see coaching endast kujutab jne. Seetõttu arvangi, et peaksin edasi oma teekonda jagama, sest ehk KEEGI SAAB KA oma mõtteid korrastada veidi.

Igatahes, jutuga edasi… Mul on seekord reaalselt tunne… nagu ma oleksin kuskil hüptoteraapias käinud vms. Või mingisuguse selgeltnägija juures. Lihtsalt see ”selgeltnägija” olin mina ise põgusa abiga.


Läbivaks küsimuseks sai, et kuidas neid stiimuleid teadvustada/ära tunda ja nendega toime tulla? Mis see üldse mulle annab? No see annab mulle selle, et kindlustunde, et suudan kainet mõistust säilitada, kui ma teatud olukorra ära tunnen. Ma suudan käituda nii nagu oleks MINU MEELEST õige ning ei laseks alati emotsioonidel esimesena reageerida, kui mingi ebamugav situatsioon minu uksele koputab.
– SEST ma olen juba tuttav selle olukorraga
– SEST ma olen seda juba analüüsinud
– SEST nii saab olukorrale kiiremini lahenduse leida.
– SEST see annab mulle RAHULOLU
– SEST rõõmsamad inimesed elavad kauem!

Rääkides veel rõõmsatest inimestest, siis istusime sõpradega laua taga ja mängisime ”ÄSK” mängu, kus tuli küsimus: ”Mida tahaksid, et Sinu elukaaslane oleks/poleks, et ta oleks hea kaaslane Sulle” (ei mäleta täpset küsimust enam). Kuna see küsimus oli nii põnev, siis said kõik vastata. Kui te küsite, mis mina vastasin, siis üks oli, et asju tuleks rahulikumalt võtta ja mitte nii kiiresti põlema minna, ERITI LASTEGA toimetades. Teiseks vastasin, et tuleks olla romantilisem, hellust tahaks rohkem. Kolmandat ei mäleta. Vastu öeldi ka kolm asja, mäletan sellest ainult ühte, sest see riivas mind päris kõvasti… Mul on seda isegi piinlik ja valus välja öelda.. Isegi praegu tikuvad pisarad silma.. Keegi tahab, no mis keegi.. ”Ma tahaks, et ta oleks iga päev ühtemoodi rõõmus, alati” Tra ma ei suuda isegi sellist väikest asja täita. Inimene lihtsalt tahab, et ma oleks õnnelik ja rõõmus. Töinan siin nagu väike laps. Ma teinekord mõtlen, et miks see Andrus viitsib minuga jaurata, ausalt ka. Ta on nii eluterve mõtlemise ja kahe-jalaga-maa-peal inimene. Ja siis olen mina, kes elab oma unistuse elu, aga on tegelikult päris katki, ja kes peab enda kokkulappimisega tegelema.

Hea asi on vähemalt see, et ma vähemalt tegelen. Ma päriselt ka tahan aru saada, miks ma selline inimeseloom siin olen ja miks ma ühte või teistmoodi käitun. Ma poleks ise suutnud nii kaugele ja nii sügavale mõelda. Olen seda Triinule ka õige mitu korda mainunud, et ma poleks arvanud, et me oma asjadega siia punkti välja jõuame.

Hellus. Ma mainisin seda eelnevalt. Teema selles, et ma tahaks füüsilist soojust rohkem.. Naljakal kombel naersid ka teised naised laua taga, et neil suhtes suht sama keiss. Minul paraku tuli välja, et sellel on sügavam tagamõte. Ma ei tea, kas ma olen rääkinud varem või mitte, aga pisemana alati eelistasid vanaemad minu venda minule. Minul ja vennal tehti väga selgelt vahet… nagu väga selgelt. Ema küll ükskord eitas seda, kui mingi 14-15 olin ja see jutuks tuli. Minu tädi, kes teinekord liiga palju ei räägi, aga teeb suu lahti siis, kui on vaja. Astus minu eest välja ja ütles, et seda nägi tegelikult igaüks, kellel silmaklappe peas ei olnud. Ma olin tol hetkel talle nii tänulik, et ta ei hakanud koos minu emaga eitama, vaid päriselt ütles asjad välja nii nagu need olid. See on umbes see teema, et kui Sulle ikka iga päev öeldakse, et Sa oled hull, siis Sa hakkadki seda uskuma. No ja kui mulle oleks kogu aeg öeldud, et MA KUJUTASIN SEDA ENDALE ETTE, siis ma olekski oma tundeid alla surunud ja pidanud nõustuma, et mul pole õigus. Ja point pole tegelikult õiguse tagaajamises, vaid asjade mõistmises. Mõistmises, miks mind üks või teine olukord käima tõmbab ja kuidas nende olukordadega toime tulla.

Ma tundsin, et ma olin tubli ainult seetõttu, et ma olin tark ja õppisin ainult viitele. Koolis särasin igalpool ja õpetajad tunnustasid mind selle eest ka, aga mitte kodused. Mul oli kogu aeg tunne, et ma pean võitlema oma tähelepanu eest. Kogu aeg ennast tõestama, et ma olen ikka piisavalt hea. Sellest tuli ka kooliajal selline hullumeelne värk, et ma PEAN IGALPOOL nr1 olema, IGALPOOL pean võitma. Minu jaoks teine koht oli surm, kaotus, läbikukkumine. See oli päris haiglane ausalt öeldes, kui nüüd asjadele tagasi vaadata. Kuradi suusatasin vereklomp kurgus, hea, et ei minestanud. Aga vähemalt olin esimene. Sõimasin klassiõdesid, kes minuga ühes meeskonnas olid, kui nad kossu mängida ei osanud (nad ei saanudki nii hästi mängida, kui see punt, kes trennis käis, ka mina ise). Ma ei tahtnud kaotada. See viis mu sitaks endast välja. Nagu sitaks. Ma võisin järgmine päev ka veel kaotuse üle mossitada. Koolis sain 4, hea, et ma vihast peaga vastu seina ei jooksnud. Minu jaoks ei olnud teisi numbreid peale 5 olemas. Mul on hea meel, et gümnaasiumis ”lasin rihma lõdvaks” õppimise osas ja lasin elada endal ka sellise pubeka elu. Tartus oli megapull aeg. Marisega sai nii palju sikku ja nii toredad mälestused jäävad seda Tartus-elamise-aega meenutama.

Tagasi teema juurde, siis mul oligi tunne, et ma oleks hoitud ja hellitatud, tuli mul kogu aeg ennast tõestada kellegi ees. Nooremana sai palju pahandust tehtud ja emale ja isale peavalu tekitatud, aga see tegelikult oli minu appikarje. Ma tahtsin tähelepanu, ma tahtsin, et mind keegi kuulaks ja küsiks, mida ma tunnen jne. Negatiivne tähelepanu on ju ka tähelepanu.

Noh ja siis ma jõudsingi sinna punkti, et tegelikult lapsepõlv on selle taga, miks mul seda lähedust nii palju vaja on. Sest ma tundsin puudust sellest ja nüüd ma siis püüan seda tühja kohta täita. Ma lihtsalt lahmisin nutta ja mõtlesin, et päris kurb tunne on sees kogu seda asja nüüd hiljem analüüsides. Mul oli endast, kui lapsest, kahju. Ja mida tunnevad veel need lapsed, kes elavad lastekodudes, kelle vanemad kaklevad hooldusõiguse eest.. Lapsi solgutatakse siia-sinna.. Kellegi ahistavad kasuisad… isegi oma lihased isad.. onud. ÕEH. Aga see siin on minu lugu ja mu eesmärk tegelikult pole siin ennast kellegagi võrrelda.

Kui ma suudan ”kriitilises” olukorras mõistusel töötada lasta, mitte läbimõtlematult lahmida, siis tegelikult on tulemus see, et a) tülisid on vähem b) ma saan chilliks inimeseks, kes ei lase ennast häirida igal ettejuhtuval asjal c) tekib mõnus ja (pinge)vaba õhkkond.. ja kusjuures! Mõelge, kui te kellegagi tülitsete, siis kes on kaotaja? Minu meelest me ise. Minu keha on tegelikult alati peale tülitsemist väsinud. Kui nutan, siis hakkab nt pea valutama. Tunnen, et olen oma eluenergiat asjatult raisanud. Milleks? Ja lisaks see ka, et eesmärk on hästi läbi saada ja edukalt koos toimetada, siis miks me üldse riidu kisume üksteisega? Et oleks ”põnev”? Et ühe või teise sõna jääks peale? Ma olen õppinud, et mul ei pea alati õigus olema. Ja ma olen õppinud oma vigu tunnistama, mitte neid eitama või neid eirama, sest ma päriselt ka tahan ise endaga heas kontaktis olla ja käituda nii, et ma oma energiat ei raiskaks, vaid seda juurde produtseeriks.

STIIMULID veel eraldi..
Mis mind käivitavad? 1. liiga tegemine 2. lastele liiga tegemine 3. alkohol 4. helluse vajadus – miks ma pean, olema rõõmus ja nunnu ja armas, et siis saan alles oma tahtmise, kui saan?… 5. tunnustuse/märkamise/heakskiidu puudmine
Kuidas teadvustada? 1. füüsiliselt tunnen seda olukorda ja tunnet (viha, kurbus jne)
Kuidas toime tulen? 1. kaine mõistus tuleb koju (ei lahmi), et teisetele ka eeskujuks olla ja oma kogemust jagada

Võtan siit kaasa: tähtis on osavõtt, mite võit; kui tahad muutust, siis Sina ise pead sellega algust tegema!; kuidas ühte või teisse asja suhtun – see on minu teha ja see on minu kontrollida!

Lisaks räägin veel sellise loo, et kogu see sitt, nagu te aru saate, on lapsepõlvest pärit eks. Siis ma teinekord mõtlen, et kuidas meie oma lapsed meid tunnetavad ja meist mõtlevad. Mul on nt hirm, et Kentsu saab liiga vähe tähelepanu, eriti nüüd pisema kõrvalt. Õnneks mitte.. Kenneti lemmikkasvataja ”Tädi Kati” lahkus ”Karu Nutist” kodule lähemale tööle. Arusaadav. Kirjutasin, et Kentsu jääb teda igatsema, muudkui korrutab ”tädi Kati ja tädi Kati”. See sama ”Tädi Kati” võttis vaevaks mulle kirjutada, et Kennet on nii hea poiss hoius. Ta on uudishimulik, lahke, sõbralik ja käitub hästi. Viimaseks kirjutas, et ta kindlasti saab väga palju armastust kodus” See oli nii ilusti kirjutatud. On, mille üle uhke olla!
.. Ja siis täna hommikul virutas Rometile metallist bussiga vastu pead… 😀

Ma loodan, et minu jutt liiga laialivalguv ei olnud. Kuna need on mõtted minu seest, siis ma võin teinekord kõrvale põigata jne.

Igatahes, jah… ma ei oska midagi muud tarka öelda, kui aitäh, et lõppu jõudsid.
Triinuga saab kontakti SIIT. Kui Sa tunned, et vajad mõtteid selgeks mõelda, siis proovi, essa kord on tasuta. Aga ütlen, et kui Sa pole ennast nõus 100% avama, siis sa pole veel valmis selleks kogemuseks.

Päikest!

Avameelne sibula koorimine ehk coaching

By
Liina Kolomainen
-
2

Mõni aeg tagasi jagasin ühte ”seika” oma coachingu sessioonist ja kuna huvi on olemas, siis lubasin ka sellest lähemalt kirjutada. Kuidas mina üldse selleni jõudsin? Noh, väga lihtsalt tegelikult. Mul vedas! Kirjutasin siin blogis, et mul on kõik nagu väga hästi elus ja päriselt on kaaa, aga tunnen end teinekord kuidagi kurvana ja mingi negatiivsus on mu sees mind närimas ning see negatiivsus tegelikult mõjutab minu suhteid minule kallite inimestega.

Novot, Triin kirjutas siis mulle, et ta sattus lugema seda postitus ja kirjutas mulle, kas ma olen midagi coachingust kuulnud ja kas see mind üldse kõnetaks. Eks ikka olin ja mulle sisimas tundus, et kui ma nüüd araks löön ja ütlen, et kõik on hästi ja ma pole huvitatud, siis ma jään seda kasutamata võimalust kahetsema pikaks ajaks. Seega, mõeldud-tehtud. Esimene seanss tegelikult ongi selline tutvustav, et üldse aru saada, kas selline õppevorm(ei oska kuidagi muudmoodi seda nimetada) on Sinu jaoks või mitte ja lisaks veel TASUTA KA! Seega, keegi ei pane Sulle pinget peale, kui tunned esimese korra ajal, et see asi pole Sinu jaoks.

Coachingu erinevus mentorlusest on see, et mentor tihtipeale ütleb Sulle, kuidas asju teha või mitte teha. Et kui asi ei toimi, siis Sul on võimalus mentori ukse taha minna ja uurida, et mis pokk on, miks see Sinu soovitatud asi ikka veel ei õnnestu/ei toimi. Coachingus aga mõtled SA ISE, teed tööd iseendaga ISE, otsid lahendusi ISE, arutled ISE. Coach ainult suunab Sind. Ütlen ausalt, ma pole ammu nii palju oma ajusid ragistanud kui nüüd. Gümnaasiumid ja ülikoolid on lõpetatud, aju ei tee enam sellist jõhkrat mõttetööd nagu kooliajal. Ma ütleks, et aju on veidi nagu puhkeseisundis. Siis nüüd tunnen, et olen kuidagi turgutanud üles oma mõtlemise ja analüüsivõime.

Esimene seanss seisnes selles, et ma lihtsalt tunnistasin, et ma teen oma kallimale liiga oma käitumisega. Teisele inimesele, kõrvaltvaatajale. Kui te arvate, et seda on lihtne teha, siis proovige järele, ei ole üldse lihtne. Toon kohe siia näite ka: suudan lastega oma emotsioone tagasi hoida ja väga nunnu-tore-rahulik-tsill olla ja siis kui Trussik koju tuleb, siis tema saab kogu selle emotsioonide virrvarri omale kaela. Mille eest ainult? Ta ju ootab ka sooja vastuvõttu koju tulles, mitte mingit tühjaks pigistatud sidrunit, kes heal juhul jõuab endast ”Tere” välja hõigata. Minu käitumine on tegelikult ju minu enda valik, kuidas ma käitun. Kui ma tahan tujutseda, siis ma teen selle valiku, et ma tujutsen tihtipeale enne, kui ma MÕTLEN, et mis on tagajärjed ja miks ma tahan oma paha tuju kellegi teise peale välja elan. Suure tõenäosusega on tulemuseks kaks tujust ära inimest. Kas see on see soovitud tagajärg? Kindlasti mitte. Aga miks me siis tujutseme ja käitume omale kallite inimestega nii? Eesmärk on ju hästi läbi saada ja elada, koos, sõbralikult ühe katuse all ning pingevabalt. Naeran, et inimestel on teine kord tülide vabas suhtes igav ja siis otsivad siis ”põnevust”. Ma päris nii ei käitu, aga lihtsalt olen teinekord tujutu ja siis teisele tundub, et tema on kuidagi süüdi selles, et mul on paha tuju vms. Ja siis see ka veel, et lasen pisiasjadel oma tuju/vibe’i ära rikkuda. Kuigi tegelikult tuleks osata suurt pilti näha ja sellest lähtuvalt toimetada. 🙂

Ühesõnaga, hakkas see kõik sellest pihta, et ma lihtsalt ütlesin, et ma tunnen mingit negatiivsust enda sees ja mul on vaja sellest lahti saada, aga ma ei tea, kust pihta hakata. Triin on inimeste inimene (tean seda, kuna ta on mu boss kunagi olnud :D) ja ta oskab väga hästi Sind suunata, kuhu vaja on. Muidugi on ta paberiga coach, aga mu mõte on selles, et tõenäoliselt oskaks ta mind ka paberita coachida. Mõte siis selles, et ta on ka ilma vastavate õpinguteta hea.

Ma poleks never arvanud, et see vestlus nii sügavaks läheb, päriselt ka. Seda ma teadsin küll, et kui ma nüüd midagi rääkimata jätan, siis ma kahetsen seda ja ma tunnen, et see healing-process pole sajaprotsendiline. Ta suunas mind mõtlema, et mis rolle ma igapäevaselt täidan ja kui palju ma neile punkte annaks. See omakorda viis selleni, et mida üldse peaks rohkem lahkama ja mis vajab n-ö ”parandust”. Sellele lisaks leidsin, et tahan saada paremaks iseenda vormiks ja panime selline lause kirja: ”Iseendaga väga heas kontaktis olemine” JA PANIME SINNA KINDLA kuupäeva, millal ma selle loodan saavutada. Sul võib see lause/eesmärk hoopis midagi muud olla. See on lihtsalt minu oma ja mille ümber ma kogu seda healing-kaadervärki ehitama asusin.

Peale esimest ZOOM-sessiooni valdas mind selline tunne, et OH SHIT, mis asi see veel oli?! Ma ei oska seda tunnet kuidagi kirjeldada. Ma pole mõne lähedase inimesegagi oma tunnetest ja mõtetest nii avalikult ja sellisel hingetasandil rääkinud. Peale esimest korda mulle tunduski, et suurim võit on hetkel see, et ma suutsin ennast avada ja rääkida nendest teemadest, mida me ei näe ega loe Instagramist ja sots.meediast.

Praegu loen oma kirjutatud teksti ja selline tunne, et mul on midagi jube jube halvasti, aga tegelikult ei ole 😀 Me ei ole Andrusega lahku minemas, ega mina veene lõikumas. Kõik chill. Lihtsalt tundsin, et nüüd on õige aeg ennast kätte võtta ja oma mõtted selgeks mõelda. Tõenäoliselt, kui oleks õige inimene minu õlale varem koputanud, oleksin neid asju juba varem lahanud ja sellest negatiivsusest lahti saanud. =)

Triin kirjutab kogu teie vestluse vältel märkmeid ja pärast teeb pilti sellest lehest ja saadab Sulle, et ka paberkandjal mingi mälestus jääks, mida ka hiljem üle saab vaadata, kui ise märkmeid teha ei taha. See paber on hea ka selleks, et kui peaksid uuesti kuskil tupikus olema, oskad juba ise teha/mõelda/analüüsida/lahendusi välja pakkuda.

Teine kokkusaamine ZOOM’i vahendusel viis meid perekonna juurde ja andestamise juurde. Ma olen selline inimene, et kui mulle on päriselt päriselt väga väga väga haiget tehtud, siis mul on väga raske andeks anda. Ma võin öelda, et ma olen leppinud ja andeks andnud, aga võib-olla päriselt pole ma seda südames kinnitanud. See oli äärmiselt emotsionaalne ja vaimselt raske teema, mida lahata ja mille üle mõelda. Mulle näiteks on tundnud, et meie pere on kaugenenud üksteisest ja nüüd tänu minu poegadele, oleme saanud uue hingamise. Suhtlen oma vennaga rohkem, tänu sellele, et ta kuidagi on võtnud oma onu-rolli väga tõsiselt. Kui varem oli see, et ta oli arvuti taga ja kui külla läksin, ei pruukinud teda nähagi, siis nüüd on ta alati elutoas juttu ajamas. Meil on olnud palju lahkhelisid ja arusaamatusi terve elu vältel, siis nüüd kuidagi tunnen sellist kerget ja vahetut suhtlust ja siin on kindlasti suur mõju olnud sellel, et perre on kaks pisikest asjapulka sündinud. Ja teisalt muidugi see, et me mõlemad oleme valmis omavahel suhtlust parandama. Ja viimasena see ka, et ma lõpuks võtsin kätte ja andsin päriselt andeks asjade eest, mis minu isiksust aastatega lõhkunud on.

Mul oli pikalt hinges, et ma ei suuda andestada, aga selle coachingu abiga jõudsin selgusele, et okei MA EI ANNA ANDEKS.. Siis kes on kannataja? Tegelikkuses mina ise, selle raske rusuva tundega. Mina olen see, keda need mälestused piinavad ja elada ei lase. Mina olen see, kes endaga mingit sitta kaasas kannab. See on tegelikult nii mõttetu ja ebavajalik. Sama ka isaga. Isa on mulle elus kõige rohkem haiget teinud oma käitumisega ja mitte kohalolekuga. Neid mineviku valusaid mälestusi olen endas kaasas kandnud jumal teab kaua. Mõni asi oli ammu ununenud, aga uuesti meelde tulnud, kui omal lapsed sündisid. Leidsin coachingu käigus, et tegelikult valusad mälestused, millel on negatiivne alatoon, on tegelikult positiivne tagajärg. Ma tean, kuidas ma ise ei tohiks käituda ja oskan seda vältida. Aga taaskord, see negatiivsus on minu sees ja rikub minu vibe’i mitte kellegi teise oma, siis mille pagana pärast ma lasen seda endaga kaasas vedada? Mis see mulle annab? Ausalt öldes, mitte midagi. LET IT GO THEN!
Siinkohal panin ära, kui uhke ma ise enda üle olen. Endiselt ütlen, et seda sitta on raske lahata ja analüüsida ja enda sisse vaadata. Ma poleks arvanud, et see niiiiiiiii raske on. Lihtsalt olla AUS enda vastu ja AUSALT ja PÄRISELT andestada ja lasta asjadel minna. See on nii faking raske. Oled ise kunagi samas olukorras olnud? Kuidas oled lahenduseni jõudnud?

Oma aju on võimalik treenida ja tänu coachingule on see teostatav. Kui Sa midagi mõtled ja päriselt päriselt tahad enda sees midagi muuta, siis aju ja keha hakkavad juba ise SIND ENNAST healima. Seda ütles mulle Triin, mitte doktor Liina Kolomainen siit ekraani tagant. Triin on mulle väga palju teaduslikku infot juurde rääkinud (mulle väga meeldib teaduspõhine lähenemine), mis on äärmiselt huvitav ja kinnitab, et ajan siin iseendaga õiget asja. Coaching aitab mul lahendusi otsida, soovisin muutust – sain selle ja sain oma küsimustele vastused. Ja suuresti lihtsalt iseendaga monoloogi pidades.. nii imelik kui see ka ei tundu. Kui Sa päriselt tunned, et see kõnetab Sind, siis võta jalad ahtri alt välja ja kirjuta Triinule. Ma võin oma pea panti anda, et jääd rahule. Ma siiralt loodan, et äkki keegi julgeb tänu minu avameelsusele ise ka selle teekonna ette võtta.

Kolmas vestlus viis mind suhte teemale. Olin nädalajagu mõelnud erinevatele asjadele. Üks asi, mida coaching teeb, on see, et Sa hakkad lisaks oma emotsioonidele jälgima ka enda kehakeelt. Toon näite: Ma rääkisin mingi hetk oma lastest ja armastusest. Mu sisse tuli selline ülikerge tunne, nagu oleks kerge tuuleiil ja mõnus soe õhk mulle pai teinud. Kui Triin poleks suunanud mind varajasemalt oma kehakeelt jälgima, poleks ma seda tõenäoliselt tähele pannudki. Olin mingi hetk ennast küüru tõmmanud, kui rasketest teemadest rääkisin. Mul polnud õrna aimugi.

Igatahes, ütlesin siin, et mul on jube kerge ja tore olla, et ma ei teagi praegu, mida lahata. Ja lõpuks jõudsime arutades, millele võiks oma energia suunata. Valdav teema oli, et kuidas käituda suhtes ja olla suhtes 100% laste kõrvalt. Siin tuli välja uuesti, see, et ma pean enda emotsioone tagasi hoidma. Triin kohe parandas, et kas ma pean või MA TAHAN oma emotsioonidega ilusti toime tulla, et kellelegi liiga ei teeks.

Ma ikka TAHAN ise hea ja tubli ja rõõmus ja empaatiline olla! Siin tuli veel teemaks kodune kasvatus, teiste aitamine, nõrgemate aitamine jne. Üks ilus mälestus lapsepõlvest, kus meil endal oli väga raske seis rahaliselt, aga ema nägi ühte naist poe ees, kes kerjas. Ütles, et raha ma Sulle ei anna, aga süüa ostan küll, et küll me hakkama saame(endal kaks väikest last). Ostsime poest saia, vorsti, juustu, leiba, piima jne. Ema ütles mulle, et me kunagi ei tea, millal me ise abi vajame ja teisi tuleb aidata no matter what. See on ilus mälestus, mille ma oma lapsepõlvest kaasa võtsin. Kui palju olen ma igasugu joodikuid kuskilt tänavalt üles aidanud tõsta, kiirabisse helistanud jne. .. ja seda kõike nii, ET TEISED inimesed enne mind, lihtsalt teevad näo, et tee peal verisena pikutavat inimest justkui ei eksisteeri. See, et inimene on natukene purjus, natukene (teinekord palju) joonud ei tähenda, et me peame neid inimesi kohtlema kuidagi vähem väärtuslikuna. Nad on täpselt samamoodi lihast ja luust ja neil on süda sees. Kes tahab eelarvamustest lähemalt lugeda, siis PALUN LOE SIIT, kuidas mul poes külas käis kodutu, kes ostis 180 euro eest Diesel’i tooteid, nii et SILM KA EI PILKUNUD. Ja ma usun, et ta ostis need asjad ainult selle pärast, et ma olin temaga tore ja võtsin teda vastu oma poodi nagu kõiki teisi klientegi, olgugi, et ta haises ja oli must.

Suhtest rääkides leidsin, et me peaksime VÕTMA aega kahekesi olemiseks. Mitte sõpradega, mitte vanematega, mitte lastega, lihtsalt kahekesi. Jäin mõtlema, et miks me seda aega VÕTNUD pole. Ja siis ise vastasin oma monoloogiline, et oleme vist mugavustsoonis, et ei ole mõelnud lapsi kuhugi organiseerida jne. Edasi rääkisime, et mina olen suhteliselt alati reisides see asja-ajaja. Ostan reisipiletid, otsin odavaid pileteid, vaatan, kuhu minna. Korjan passid enda kätte, korjan hotelli broneeringud jne. Triin hakkas naerma ja küsis, et kui Sina oled hull organiseerija, siis miks… 😀 õõõ miks ma siis ei organiseeri? 😀 Hakkasin ise ka naerma ja ütlesin, et on alles lihtne asi, mida ette võtta ja ma ei tee seda. Sellel hetkel otsustasin kohe, et tuleb midagi koos ette võtta, kahekesi. Me kunagi pidasime nii ägedaid sügavaid vestlusi Trussiga maha. Maad ja ilmad said kokku räägitud, nüüd lihtsalt pole aega selleks. Õhtuks oled nii väsinud ja viskad sõbrad peale ja ootad und. Igatahes, ma hakkasin siis kohe organiseerima. Truspari emps tuleb järka nv-l meile külla. Organiseerin vanaemad lapsi vaatama ja lähme näiteks rabasse aega maha võtma või näiteks spaasse mõnulema. Eks näis. Andrus, kui Sa seda loed praegu, siis loodan, et Sulle idee meeldib. 😀

Rääkisin ka emale asjast, millega ma siin tegelen ja miks ma Kentsut talle maha parseldan paariks tunniks, Kentsu tuleb muidu üles korrusele ja teda ei saa tagasi hoida. Romkaga on lihtne veel. Seetõttu, viin tavaliselt Kenneti empsikale natukeseks ajaks. Siinkohal oleks jälle aus ja ilus tänada empsi, et ta ikka ja alati viitsib mind aidata ja on nii abivalmis. Sama ka Andruse emaga. Kui me ikka Saaremaal oleme, siis me saame Trussiga ikka veidi puhata ka. Meil on ikka megalt vedanud. Või noh, meie poistel on vedanud, et nii lahedad vanavanemad(pean silmas ka vanaisasid. Muidu ma jahun ainult emadest, aga ka vanaisad on väga armsad ja abivalmid) on Romkal ja Kentsul.
Ujusin jälle teemast kõrvale, aga ema toetas mind. Ta ütles nii, et heaga saab alati rohkem kui halvaga ja tubli, et endaga tööd teen, sest keegi teine seda sisemaailmat Sinu sisse parandama ei tule. Oi, mul tuli kohe meelde üks lause nädalavahetusest, kui sõber Joosep ütles mulle suhteteemasid arutades, et kunagi oli ikka kombeks maha kukkunud vaas maast üles korjata ja ära parandada, siis nüüd visatakse see otsejoones prügikasti. Nii kergekäeliselt minnakse lahku. Nagu ootaks teid kuskil prints valgel hobusel.

Külas maitseb toit ikka paremini kui kodus. Kurb, et inimesed ei ole nõus suhte nimel oma teravaid külgi pehmeks lihvima. Ma olen küll ajas palju muutunud, palju pehmemaks. Väga palju pehmemaks, aga sellegipoolest on mul veel endiselt arenguruumi ja ma julgen seda tunnistada. Suhe on töö nagu iga teinegi, lihtsalt mitte üheksast viieni, vaid 24/7 nagu ka laste kasvatamise töö. Nt minu jaoks on nii imelik vaadata läbi sots.meedia ilget lakkumist ja armastasin-sind-forever-minu-hubbymaterial ning siis ollakse paari kuu pärast lahku läinud. Kuhu see armastus nii kiirelt kadus, mida läbi sots.meedia leelotada sai? Meil saab kevadel 7 aastat koos ühte rada tallutud ja ma endiselt armastan Andrust kogu südamest ja ma pole mõelnud kordagi, et me peaks ühe või teise ütlemise peale lahku minema. Teile ka: vaase on võimalik parandada, mitte kohe prügikasti visata.

Päikest ja jagade oma mõtteid seoses selle kirjutisega. Ootan huviga.
JA TRIINUGA SAAB KONTAKTI SIIT!!!

Appi, appi… mida kinkida?

By
Liina Kolomainen
-
0

Jõulud on juba viiekümne kahe päeva pärast ja tegelikult on vaikselt aeg kingitustele mõelda.
MY I MENSO ehete kollektsioonis on võimalik kokku panna igasugu lahedaid combo-sid, mis sobivad absoluutselt igale naisele igas eas. Kōik ehted on 925 hōbedaprooviga, väga vastupidavad ja tänu medaljoni sisu muutmisele ei ole kellelgi samasugust ehet nagu Sinul!

Otsustasin, et näitan veidi, kuidas ühte või teist asja kokku panna, et inspiratsiooni teile jagada. LISAN IGALE POOLE KA LINGID juurde =) Olen põgusalt ka läbi oma IG kokku komplekteerimist jaganud, nüüd teen seda siis põhjalikumalt blogi kaudu.

Komplekti tellides tuleb kaasa ka imeilus karp, kus oma medaljoni, ketti ja sisusid hoida saab!
Ketti saab ka sellises ilusas ”kotikeses” hoida. + eraldi on ka sisudele pisikesed kotikesed, kuhu neid panna saab.

Esmalt tuleks valida MY I MENSO medaljoni suurus
1) 24cm a) tsirkoonidega (LINK ON SIIN) b) klassikaline (LINK ON SIIN)
2) 33cm a) tsirkoonidega (LINK ON SIIN) b) klassikaline (LINK ON SIIN) c) mummudega (LINK ON SIIN)

Siis tuleks mõelda, milline kett omale valida. Valik on suur. Muideks, kõik hõbedased on hõbedaprooviga 925 ja kaetud roodiumiga. NT:
a) hematiidist kett (LINK ON SIIN) Lisaks tuleb siia ka vaherõngas soetada (LINK ON SIIN)
b) magevee pärlitega kett (LINK ON SIIN) Lisaks tuleb siia ka vaherõngas soetada (LINK ON SIIN)
c) hõbedane diabomba kaelakett (LINK ON SIIN) ja kuldne diabomba kaelakett (LINK ON SIIN). Diabomba kaelakette on ka eri pikkusega.
d) Jasseron kaelakett eri pikkustega (LINK ON SIIN)
e) mummudega kaelakett rose gold värvis (LINK ON SIIN) ja kuldne (LINK ON SIIN)
f) pallidega kaelakett (LINK ON SIIN) Keti tegemisel on kasutatud teematlihvi tehnikat!
g) peeglitega kaelakett (LINK ON SIIN)
h) polpetto kaelakett hõbedane (LINK ON SIIN) kuldne (LINK ON SIIN) rose gold (LINK ON SIIN) eri suurustes
Kaelaketid on äärmiselt vastupidavad, hõbeehted on kaetud roodiumiga, kuldsed kaetud kollase kullaga ning rose gold detailid on kaetud punase kullaga.

Sisude valik on väga lai. Suure medaljoni (33cm) sisud leiab siit: LINK ON SIIN ja väikese medaljoni (24cm) sisud leiab siit LINK ON SIIN. Valikus on palju looduslikke poolvääriskive. Valikust leiab ahhaate, kvartse, pärleid, värvilisi abalone pärleid, tiigrisilme, kassisilme, jaspiseid ning klassikalisi kive: oonüks, türkiis, lapis lasuli. Peeglit kasutades saad mustrilise sisu eriti nähtavaks teha!
Toon siia ka näiteid, kuidas võiks oma ketti ja medaljoni disainida.

33cm medaljon, sisuks sinine poolvääriskivi jadeiit (LINK ON SIIN)
Medaljoni teine pool. Lapse jalakesed LINK ON SIIN
Sisuks sinine ahhaat LINK ON SIIN
DIABOMBA KAELAKETT LINK ON SIIN ; ROOSA KASSISILM LINK ON SIIN ; SÜLETÄIS ROOSE LINK ON SIIN
Medaljoni teinepool ka!
KAELAKETT rose gold MUMMUDEGA LINK ON SIIN ; kuldne peegel LINK ON SIIN ; ELUPUU LINK ON SIIN
Kui see pole ilus, siis mis üldse ilus on?
POLPETTO KAELAKETT LINK ON SIIN ; KULDNE PEEGEL LINK ON SIIN ; LILLEKIMP LINK ON SIIN

Võimalusi omanäolist ehet teha on väga palju. See on tore, et enam ei tule uuesti ketti ega medaljoni osta, saab ainult sisusid juurde osta ja ongi juba täiesti uus disain sinu ehtel.

Kaelaketi teinepool. Peeglipool.
MAGEVEE PÄRLITEST KEE LINK ON SIIN ; Päevalill LINK ON SIIN
Teiselpool KURVILISED LEHED LINK ON SIIN
Vahetasin medaljoni sisu: HÕBEDANE PEEGEL LINK ON SIIN + LIBLIKAD JA LILLED LINK ON SIIN

Variante kombineerimiseks on ebareaalselt palju.. Võtan nüüd ette hematiidist kaelaketi.

Hematiidist kaelakett LINK ON SIIN ; SÜLETÄIS ROOSE LINK ON SIIN ; ABALONE PÄRL LINK ON SIIN
Medaljoni teine pool LOODUSLIK POOLVÄÄRISKIVI ABALONE PÄRL LINK ON SIIN Looduslike poolvääriskividega on tore see, et iga kivi on omamoodi ja ainulaadne.
GLOOBUS LINK ON SIIN + PLOOMILILLA KASSISILM LINK ON SIIN

Medaljoni vahetus vahepeal.. Panin otsa 24 cm medaljoni, sisuks hetkel 24cm ABALONE PÄRL LINK ON SIIN

Ehte teine pool 🙂
PALLIDEGA KAELAKETT LINK ON SIIN ; SISUKS keraamiline muster must LINK ON SIIN
Ehte teisele poole disainisin ELUPUU LINK ON SIIN
POLPETTO KAELAKETT LINK ON SIIN ; TUMEROOSA KVARTS LINK ON SIIN; 3 kiviga võrk LINK ON SIIN
Medaljoni teine pool

Variante on loomulikult veel ja väga palju, aga ennem jõuab päev õhtasse saada, kui kõik need variandid ära proovida.

Loodan, et leidsid idee, mida emale/õele/tüdruksõbrale/abikaasale jõuludeks või kas või niisama kinkida. Naised on ju teadupärast suured harakad. Üks ilus, kvaliteetne ja praktiline ehe kuluks iga naise ehetesahtlisse marjaks ära. Või mis teie arvate?

Kui tahad rohkem infot lugeda, siis LINK ON SIIN . Galandia kodulehelt on kogu info olemas ja rohkemgi veel.

Miks me siin oleme?

By
Liina Kolomainen
-
0

Ma ei tea, kas teie teinekord mõtlete selliste asjade üle, aga mina küll. Mul tekib selline kõhe tunne, et mis asja me siin maamunal õigupoolest ajame. Kui väikesed, me inimesetena, tegelikult oleme ja kui ebaolulised, vaadates suurt pilti. Seda suurt pilti, mida mina ega ka Sina tegelikult ei hooma ära.

Mõelge, kui lihtne oleks, kui meie aju oleks nii primitiivne, et me ei saaks aru, et kuskil on mingid planeedid ja galaktikad ja teised eksisteerivad elud(sest rumal oleks mõelda, et me oleme ainukesed) jne. Samas, teistpidi vaadates ongi meie aju nii primitiivne, et me ei hooma paljusid asju ära.

Mõni ei usu UFO-desse, mõni ei usu vaimudesse, mõni ei usu elusse peale surma jne. Mul omal on üks-kaks kogemust väiksena olnud. Üks hommik(u 7-aastane olin), kui ärkasin, polnud mul häält, aga teadvus oli olemas. Mingi väike goblin/härjapõlvlane istus mul teki otsas ja irvitas minu üle, sest ma olin abitus seisus. Keha ei liikunud ka (unehalvatus). Väike laps võib palju asju ette kujutada, kuid ma ise arvaks, et ma pole nii pädev Goblinit ette kujutama, kui ma teda kunagi näinud pole lapsena. Novot, paar aastat tagasi jäime Trussi papsiga lobisema ja ta on põhimõtteliselt 1-1le samasugust tegelast näinud. Igasugu muid asju ka: Andruse isa on ülitundlik nendes teemades ja tema tajud on paremad, kui tavainimesel. Temaga on väga põnev rääkida, mida ta kogenud on. Kusjuures ta pole rõõmus, et ta näeb keskmisest inimesest rohkem. Ütles, et teinekord segab ta elu.

Tavaliselt hakkavad inimesed uskuma, kui nad ise kogevad midagi, mida nad poleks uskunud, et kogevad kunagi (appi see lause tuli nii weirdo). Ma teadsin nt, et kehaväline kogemus eksisteerib, aga ma pole oma teadvusega nii arenenud, et suudaksid seda tahtlikult tekitada. Nüüd oli mul võimalus seda sama kogemust kogeda sünnituse ajal lausa KAKS korda. Seda pole võimalik sõnadesse panna, ühteaegu müstiline, vabastav, ebamaine ja uskumatu. Kuigi inimestele, kes selliste asjadega igapäevaselt tegelevad, on see täiesti tavaline asi, ei midagi erilist. Noh näiteks astraalrändurid, kõrgema tajuga inimesed – ütleme siis sensitiivid/selgeltnägijad, kaugvaatlejad jne. Kes tahab, võib mu teise sünnituse kohta lugeda SIIT.

Olete ise midagi ebamaiset kogenud? Kas midagi füüsilist? või hoopis mingi ilmutus? Mis te üldse arvate sellistest asjadest? Olete varem mõtteid mõlgutanud sellistel teemadel? Mul on teinekord tunne, et inimestel on nii kiire oma elu elamisega, et selliste asjade peale pole aega mõelda. Et kust me tuleme, miks me siin oleme, mis saab tulevikus, kui kaugele me oma tajusid suudame treenida jne. Mul on väga hea meel, et Andrusega saan sellistel teemadel rääkida ja ennast avada, lisaks peale oma UHHUU-sõbranna Kadri. 😀 Teinekord ei julge mõne inimesega sellistel teemadel rääkidagi, mõtlevad, et ma olen puhta ära kukkunud oma pea kuhugi, siis Kadri on täiega IN ja ta oskab kaasa rääkida, kuna on oma teadvusega tööd teinud ja kuhugi juba jõudnud ka. Igatahes, sitaks põnev teema IMO.

Ja siis veel selline uitmõte: kui me niikuinii ära sureme porgandpaljana ja võtame kaasa ainult need kogemused, emotsioonid, mälestused.. kas siis on mõistlik MITTE SUITSETADA, MITTE JUUA, AINULT KAPSAST SÜÜA JA MITTE MIDAGI HULLU ETTE MITTE VÕTTA? See mõte pole nii resoluutne, aga idee selles, et kui Sa tahad midagi ebatervislikku süüa, juua, teha, siis tee, kui tahad, söö kui tahad. Sinu elu, tee mida tahad. Küll aga, oma lastele oleks mõistlik kohe õigesti asju ajama õpetada. Kas või see sama söögiteema. Kui Sa oma lapsi kohe tervislikult sööma ei õpeta, siis tulevikus on seda veel raskem teha. Nagu öeldakse: vanale koerale enam uusi kombeid ei õpeta.

Ühesõnaga, kus on see kesktee, mida läbida? Sitasti toitud ja sitasti elad, tekib tõenäosus, et sured varem ära. AGA EI PRUUGI. Mõni tuhatoosist vanapapi elab krt 90-aastaseks nii, et silm ka ei pilgu. Laseb ainult kärtsu peeru minu jutu peale ja naerab. Aga see on pigem vist erand, kui reegel. Muidu võiksime ju iga jumala päev juua täis olla ja tobi ette panna ning vahet poleks, elame ikka sama kaua.

Siinkohal tekkis kohe teine mõte: elad kaua küll, aga mis kvaliteet Su elul on? Pundunud parmoti näoga ja tobitamisest värisevate kätega. Pole ju elu, mida elada? Aga leian, et kellegi teise sundimise/suunamise pärast ei pea ka ükski inimene oma elu muutma selliseks nagu keegi teine ütleb. V.a täiesti augus olevad inimesed, kes ongi vaja abiga august välja tuua. Kohe meenub eelmise nädala ”Hommik Anuga” saade, kus oma loo rääkis Viivi Sõnajalg. Mida teeb alkoholism inimesega, peresuhetega, välimusega, eluga.. jne. Hakkad valetama, et Sa ei joo, kuigi käid kuskil kuuri taga tinunni panemas jne. Põhimõtteliselt valetad iseendale, sest sa ei suuda tunnistada, et oled sõltlane.

Mu meelest 90-ndatel oli see alkoholi tarvitamine populaarsem kui praegu, mis on jube tore. Egas niisama klubid ja pubid ükshaaval uksi ei sulge(jätame praegu koroona teema kõrvale). Suitsetamine pole ka enam popp. Ma ikka mäletan, kui olime Narvas 9-ndas klassis ja käisime garaažide taga. Mina olin AINUKE, kümnepealisest pundist, kes ei teinud suitsu ja siis üks kõrvalkooli tüdruk küsis, et mis mõttes MA EI TEEGI suitsu? Mul oli reaalselt tunne nagu oleks mingi pidalitõbine sellepärast, et tobi ei taha teha. Käisin niisama sõbrannadega kaasas. Nüüd on pigem vastupidi: ÕUUU, iuuu, SA TEED SUITSU. Eriti inetu/rõve/kole on kui naisterahval tobi ees. Ilusad tikkkontsad, kleit, soeng, meik. ja siis mingi rotisurmahaisuga koni ees. iuhh, väkk. Ma isiklikult ei kannata ka suitsust tulevat lebrat, mul reaalselt läheb süda pahaks. See on hästi nõme tunne. Pea hakkab ringi käima ja tahaks oksele hakata. Megatüütu. Tore, et Trusparino ei suitseta. Noh, samas, kui ta seda teinud oleks, siis esimese asjana oleks ta pidanud selle maha jätma. Ekspeikaga ikka maadlesime korralikult. Ta tegi suitsu ja ma olin pühaviha täis. Nagu mingi härg, kellele punast rätikut näidati. Ta oli muidugi tubli, minuga koos ei teinud kunagi ja kui ikka väga häda käes oli, siis kauplesin omale midagi (teeb massaaži vms).

Ühesõnaga jah.. See meie eksistents siin maakeral on midagi nii müstilist ja arusaamatut, et oi johhaiidii. Nii põnev ja hoomamatu teema. Kohe, kui sellele mõtlen, mõtlen, et kui väike ja mõttetu ussike ma siin planeet Maa ja suures Universumis olen. See ei oma vapsee mingit tähtsust, mis asja ma siin ajan või ei aja. Kedagi ei koti, kas ma jooksen täna peaga vastu seina või ei jookse.

JA TEISTPIDI JÄLLE: Kahe pisikese lapse jaoks olengi mina TERVE MAAILM. Kogu tema ilmaelu siin praegusel ajahetkel. Kõik tema rõõmud ja mured ja toimetamised tahab ta just meiega jagada jne. How cute is that? Nii naljakas ikka.

Ohjah, selliste mõtetega ma lõpetan. Muidu läheb juba liiga uhhuuks ära see asi siin. 😀

Mis me siin vahepeal teinud oleme?

By
Liina Kolomainen
-
0

Mõtlesin, et kirjutan vahelduseks natukene meie ilmaelust ka. Romet sai siin 26.09 5-kuuseks ja oleks paslik natukene teiega midagi jagada, sest olen tähendanud, et kui välja jätta minu Narva(see elab täiesti oma elu ja usun, et nii mõnigi blogija/turist jne on minu postitusest inspiratsiooni saanud ja settekaevude paradiisis ära käinud) postitus, beebipeo ja patside postitus, siis minu isiklikud pereteemad on väga popid millegipärast.

Igatahes. Meil oli väga suur mure, et Romet on hakanud süües MEGALT HIGISTAMA. NAGU MEGALT. Laps tilgub higist. Pisem oli, siis pole nagu märganud sellist asja. Dr Google muidugi juba hirmutas ka, et võib igasugustest asjadest mingi puudus olla. Kunagi ei tea ka ju, kui rinnaga toidad. Kunstpiimatoidul lastega on selles osas lihtsam. Need on rikastatud rauaga ja saja muu vajaliku asjaga, et laps on vitamiinid kätte saaks. Kogemus omast käest võtta ka – Kenneti tervis on alati väga hea olnud. Paar väikest nohu ja siis see rets köha-nohu-2p palavik-Hawaiil-vanemate-lolluse-pärast-poleks-pidanud-vette-laskma-tuulise-ilmaga.

Täiega kartsin, et hakkavad veenist verd võtma, aga ei. Sõrme otsast õnneks, aga megapalju. Kenasti värisesin kõrval, kui pojakene survaivis ja röökis ebameeldivustunde pärast. Medõed rääkisid, et see on tegelikult hea, kui laps karjub, siis pidavat veri kohe kiiremini liikuma. Nägin ka ise seda. Nad otsustasin kõikvõimalik asjad ära kontrollida tal. Järgmine hommik juba helistati ka. Medõde ütles, et ta pole ammu nii ilusat B12-t ühelgi beebil näinud. Lisaks hea rauatase ja D-vit on üle piirmäära. Kõik muu ka väga okei. Kartsin seda rauapuudust ka, aga nüüd hiljem mõeldes mõtlesin, et daaaahhh, ma olen naine, kellel on keskmiselt suurem rauanäitaja, mida ma üldse muretsesin? Mul oli teise raseduse alguses nt kehvem raud kui raseduse lõpus. Mõlemal korral üle normi sellegipoolest. 😀 Kogu aeg 130+.

Mõtlesin siis, et wtf, millest see higistamine siis tulnud on? Paar päeva hiljem ootas meid juba neuroloog. Ütles, et täiesti tavaline beebi, kerged pinged on, aga ei midagi erku, et see käib asja juurde. Haarab hästi, huvitub ümbritsevast maailmast ja tahab inimesega suhelda. Naeris, et vaadake, et suhtlete beebiga palju, talle meeldib kuulata, mida suuremad räägivad. Neuroloog seletas talle maad ja ilmad kokku, Romet muudkui vahtis suu ammuli ja kuulas. Neuroloog ütles, et see on lihtsalt tema närvisüsteemi eripära. Mingi spetsiifilisema jura ütles ka, mida minu primitiivne non-meditsiiniline aju enam ei mäleta. Peaasi, et beebi omadega triksis-traksis on. Saime neuroloogi külastuskäigu tulemusega tasuta beebimassaaži kuuri, mis on megatore. See asub ka PEETRI KESKUSES. 😀 meiega samal tänaval. No lust ja lillepidu, et just meie tänavale see keskus tehti. MMMMõõõõõNUUUUUS. Ei pea kuhugi kaugele sõitma, saab kõhukoti või vankriga kohale paarutada. Btw, Peetri Keskuse Perearsti keskuse üks tumedapealine medõde/abiõde on nii sümpaatne naine. Nooremapoolsem, üliarmas ja soe inimene. Ei tea kahjuks nime, aga hullult tahan kiita, sest iga jumala kord jääb temast nii tore tunne sisse.

Muideks, Romka hakkas ka 1,5 nädalat enne 5-kuuseks saamist seljalt kõhule pöörama. See mure kadus ka ära. Tahes tahtmata hakkad Sa oma lapsi võrdlema. Kennet tegi oma esimesed roomamised juba 5kuud 3päeva. Rometil, tundub, et pole nii kiire selle toimetamisega, kui Kentsul. Lisaks magas Kennet juba sellel ajal terve öö, Rometiga ikka maadleme. Aga eks see on tingitud ka sellest, et üks on RP peal, teine oli RPA peal. Mul on reaalselt kaks poega, aga nende stoorid on niiiiiiii niiiiii erinevad. Kennet tuli keisriga, eraämmakaga, mehega koos. Romet tuli ise sünnitades, kus ma rebenesin kõikvõimalikest kohtadest, ÜKSINDA, KOROONA AJAL, ITK KÕIGE rõvedama ämmakaga. Võtsin eesmärgi, nui neljaks, et toidan oma teist poega rinnaga. Pea kaks kuud läks aega ja vaeva, higi ja mõned pisarad, aga siin ma olen! Ma sain hakkama! Ma olen enda üle nii uhke. Mõne jaoks tundub lambine asi, aga minu jaoks mitte. Kõik, kes on selle rinnapiima teemaga maadelnud, need teavad, mida ma mõtlen.

Aga eks selle rinnaga toitmise teemal on ka n-ö oma varjukülg. Kentsu sai pudelit ja kõik said teda toita. Nüüd saan ainult mina. Jah, pumbata saab ka, aga ega ma üle 5-6 tunni väljas olla ei saa, sest rinnad lõhkevad piimast ja need rinnaimplantaadid valutavad täpselt sama valusalt nagu oleks omale kõrva tunnelid teinud. Rets valu. Noh ja siis teine, mitte liiga ilus vaatepilt, kui lambist spordirinnakate vahelt hakkab piima voolama. 😀 Ma ei oska midagi muud öelda, kui #momlife ja see on mööduv nähtus. Lapse esimene eluaasta ongi selline, kus tuleb rohkem kodus olla ja oma aega lastele pühendada. Siit selekteeruvad välja ka päris sõbrad: need, kes saavad aru olukorrast, et me oleme natukene rohkem kodused ja mina pean rohkem pisemaga tegelema. Tulevad ise kohale ja ei lase end häirida, et praegu selline beebimajandus käimas on. See on praegu selline ajaetapp lihtsalt.

Siinkohal tervitan @Kirsti @Mait @Marliis, kes te olete olnud nõus olnud meiega reisima, kus Kentsu ka kaasas on. Tulemus on tegelikult väga numps: Mait tuleb meile külla ja Kennet JOOOOOOOOOKSEB talle sülle. Kuidas teiega lood on? Olete esimesed oma seltskonnast, kellel lapsed või kõigil suht samal ajal ja toimetate koos? Kuidas on mõjutanud lastesaamine teie erinevaid suhteid? Vanematega? Sõpradega? Elukaaslastega?

Meil saab Andrusega kevadel 7-aastat juba ja võin öelda nii palju, et Kenneti sünd pigem lähendas meid. Kõik oli uus ja olime ise ka kuidagi sellised rohelised, obv. Oleme koos kasvanud kasvatades oma last. Esimesed aastad lihvisime oma teravaid külgi maha, kaklesime ikka täiega. 😀 Mõlemad kõvad juurikad, nagu me oleme. Nüüd, mida aeg edasi, seda rohkem tunnen mina isiklikult, et mina olen see, kes on võtnud suhtes rahulikuma poole. Ema ütles mulle, et eks see emadus vist muudab ka ja aeg ka muidugi. Olen õppinud, et igas olukorras pole vaja enda suud avada jne. Teinekord on parem vait olla.

Kui Romet sündis, siis ikka pingeid rohkem. Just täna lisas üks numps blogija lastest ühe story, kus esimene klausel naeris selle üle, et oiiiii, kui ”raske” oli ühe lapsega. Me naerame selle üle Andrusega IGAPÄEVASELT. Kui me lapsi poolitame, et Andrus läheb Kentsuga kuhugi ja ma Romkaga, siis on ikka ELULIHTNE. Krt, mis asja see Mallukas veel teeb, KOLMEGA. Respekt, mis ma oskan öelda. Kahega ikka närvirakud surevad, ühega on tunne, nagu poleski lapsevanem, kuidagi linnulennult tuleb kõik ja oi, oleks ma seda teadnud, siis kui ainult Kennet oli. Poleks vapsee vingunud siis.

Ma ei suuda ära tänada oma ema, et ta siin Tallinnas on JA NIIIIIIII ABIVALMIS ON. Uskumatult abivalmis. Pole nii, et ma lähen tema ukse taha kraapima, vaid ta ise pakub mulle, et võtab Kentsu ja läheb trammiga sõitma või veel kuhugi. Teevad isaga väljasõite kuhugi jne. Kennetil ka megalõbus ja vahva vanavanematega aega veeta. Päev läheb kiiremini õhtusse.

Kennet on täna hoius. Oli nüüd kaks nädalat kodus nohuga. Ütleme nii, et selle hea eluga harjud ära, et päeval oled ainult ühega kodus. Paras väljakutse kahega kodus olla. Just selles osas, et Romet tahab päris palju lähedust ja ei maga nii hästi, kui Kennet pisemana, kannatajaks on selles olukorras vanem poeg ja minul megasüümekad, aga midagi teha ka ei saa. Hoidu läheb Kents väga väga väga hea meelega. Karu Nutis on nii toredad kasvatajad. Kasvataja mainis, et Kennet polekski nagu kodus olnud, et üldse pole aru saada. Justkui eile oleks käinud. Mida ma veel olen täheldanud, et VAIKSELT HAKKAVAD SÕNAD TULEMA. JEEEEEE. Me nii väga ootame, millal ta ükskord rääkima hakkab, aga nüüd vist lähevad keelepaelad lahti. Kordab, mida ma ütlen ja on ise väga huvitatud rääkima. Me oleme nagu väikesed rõõmsad lapsed Trussiga, kui Kentsu jälle mingi uue sõna ütleb. Nii naljakas ja jabur vaadata kõrvalt. 😀 Aplodeerime ja hüppame nagu mingid poolearulised. Vot nii. 😀

Käisin ka ise neuroloogi juures, sain saateka 06.10.2020. Tehakse see MRT ära. Eks näis, mis pokk on, sest peale seda atakki, mul siiski pea valutab, mida varem pole olnud. Ma tõesti ei tahaks uskuda, et mul mingid ärevushäired on. Tundub jabur, aga kes teab. Auraga migreen võib ka olla. Üks nunnu Narva koolivend Rait seletas mulle üksipulgi ära, miks ta arvab, et mul just auraga migreen on. Tänks Sulle, et viitsisid vaevaks võtta. Kusjuures, teadsite, et kui teil see esineb, siis beebipille ei tohiks tarbida? Minu jaoks uus info. Ma pole neid muidugi kunagi kasutanud, aga ehk kellelgi on sellest infost abi.

Rääkides minu sisemaailmast, siis mul on teinekord tunne, et ma olen nagu kurb, kuigi mul on kõik hästi ju elus. Mul on mees, kes mind hoiab ja armastab. Kaks TERVET last. Sitaks tuus koer. Vahva emps, lahe ämm ja äi. Ilus kodu, oma auto (ok, panga oma veel :D), kõik läheb ülesmäge JA SIIS SA IKKA OLED KURB ja ma ei oska seda kurbust teile põhjendada, miks ma seda tunnen, sest ma ei tea, miks see nii on. Kes oskab samastuda?

Vot sellised lood ja laulud. Ei oskagi enam midagi tarka juurde rääkida. Jutulõng sai otsa mul, kuna tegin blogimisest pausi ja mõte kohe läinud. Eilse seisuga on mul nüüd ametlikult OMA FIRMA. PINTSLIKURAT OÜ, wadappp ja blogi uus nimi samamoodi pintslikurat.ee jeeee. liinameow.ee toimib endiselt, eks näis kaua. Hetkel maksan mõlema domeeni eest, küll aga pikemas perspektiivis tahaks sellest meow-st siiski lahti saada. Just olin kuskil oma e-maili vahetamas ja uuriti, kas need andmed on korrektsed. Ütlesin kohe, et EI, e-maili aadress on vale. Tädike küsis, kas liina mmmm—e—–ooooo–www(fffff) on õige väää.. EI OLE VÄÄ EI, liinakolom on nüüd õige. Sänks, meeeeooofffw, oli taaskordveizzpiinlik 😀

Mõtteid projektist ja teie küsimustele vastused

By
Liina Kolomainen
-
0

Uhhh! Minu üks ägedamaid projekte on selleks korraks läbi saanud. Pean siis silmas Aptaclub’i toitumisteemalist koostööd. Siinkohal oleks paslik Teele Koppel’it tänada, et mu üles korjasid. Nüüdseks on tõesti kõik planeeritud asjad purki saadud.

Nii palju on veel tegemata, et tuleb minna kodu Selkusse plakateid kerjama mälestuseks. Kennetil, ma usun, on päris pull kunagi vaadata, kuhu ta ema teda pisikesena segas ja kuhu mitte.

Tahtsin teiega veidi telgitaguseid jagada, mida üldse selline suurem projekt endast kujutab. Ütlen kohe, et ma mingi suunamudija ei ole, või noh, sõbrad mõnitavad mind, aga ise ma sellist nime veel endale külge ei paneks.

Tihtipeale arvavad inimesed, et mis see üks või kaks pilti või mingi video tegemine siis ära teha pole. Alustaks sellest, et ma olen KAHE lapse ema, KELLE ÜHINE AEG emaga võetakse ära, sest ma teen PILTE/VIDEOD/LOON SISU. Sisuloome on täpselt sama nagu tööl käimine: ma müün oma aega, et luua sisu ja vastutasuks saan raha või mingi füüsilise asja/teenuse vms. Ma käin tööl = ma müün oma aega = vastu saan raha.

Kui ma olen ettevõte, kes ostab kelleltki sisu, siis ma eeldan, et see pilt ei ole kuskil WC potipeal suvalises interjööris tehtud suvaline klõps (kui just tegu pole WC-paberi reklaamiga vms, siis sobiks potil tehtud pilt hästi). Alustaks sellega, et ma teen endale ilusa näo pähe. Tänapäeval sa naljalt alla 35.- EUR jumestust ei saa kuskilt. Ma käisin Glow Makeup koolis, mille alla läks ca 1600 eurot, et ennast koolitada. Grimmikoolis oli see summa u 3400 EUR, kui mitte rohkem. Minu täiskaader Canon + obje, millega ma pilte teen maksis mulle ca 1800 eur. Nüüd on hind vist natsa kukkunud. Kaamerat tuleb regulaarselt hooldada ja see pole tasuta.

Tasu osas, küsi nii, et Sa oled rõõmus seda asja tehes. Et, kui Sa ikka instasse postitad storyd ja need lähevad vales järjekorras üles ja sa pead kõik täägid ja asjad otsast peale tegema, siis ei viska telefoni aknast välja ja ei saada kallimat kuhugi sügavasse auku, vaid mõtled sellele, et sa saad oma töö eest väärilist tasu ja shit happens, teed uuesti selle jama. Teine asi on muidugi see, et kui see tasu, mida sa ühe või teise asja eest saad on Sinu jaoks väga väga väga oluline tasu ja sa oled hinnas vms nõus alla tulema.
Toon näite: ma olen ju tegelikult täiskohaga tööinimene, kes viibib hetkel emapuhkusel ja minu töö on lapsi kasvatada, et kogu see sots.meedia on kõrvaltegevus, et kui ma sellega midagi ei saaks, siis mul oleks suva, sitasti me ei ela ja nälga ei jääks. Ma saan valida, kellega ja kuidas ja mis tingimustel käed löön. Ma pole kurb, kui keegi ütleb, et ah ”Sa küsid liiga palju vms”, mul selles osas ükskõik.
Kuskil artiklis tuli ka see välja, et noored on nii tublid, loovad ilusat mõtestatud sisu ja ei tee asju niisama tegemise pärast. Küll aga ei oska nad enda tööd hinnata. Arvatakse, et miks peaks keegi minu töö eest ühte või teist hinda maksma ja alahinnatakse ennast. No ja siis toote või teenuse turundaja itsitab pihku, viskab kümneka ja on rahul tehtud diili üle. Mul õnneks mees töötab reklaami alal ja ta teab, mis summad selles valdkonnas ringi liiguvad, oskan teinekord targemalt nõu küsida, sest ma täiega mõistan neid inimesi, kui öeldakse, et krt ma ei oska midagi küsida, sest ma ei tea, palju oleks õige küsida. Küsi nii, et oled rõõmus seda asja tehes, nagu juba eelnevalt mainisin.

Videode monteerimine kuskil äpis, võib olla tasuta, võib olla tasuline. Mul on nii, et igasugune lisaefekt on tasuline. Muidugi ma maksan, et video äge välja näeks. Videode tegemine üleüldse on korralik toimetamine – filmi üles, lõika kokku(kiirenda, aeglusta jne), loe tekst peale, vali taustamuusika ja see kõik peab omavahel kokku sobima. Ma teen seda kõike oma uneajast! Lapsed lähevad kell 21 magama (heal juhul, Romet ei tee teinekord koostööd, Kentsuga lihtsam). Monteerin igal vabal hetkel: potil olles, süües, lastega tegeledes, enne magamaminekut ja kui ma ei tee neid asju, siis ma MÕTLEN NENDELE. ANDRUS MUL VAJA SEE JA TEINE ÄRA TEHA. 😀 Ma olen ilgem muretseja ka selles osas, et kui natukene pikemalt aega läheb vms. Pean silmas, et kui aega 3 päeva, siis ma tahaks ikka pigem hiljemalt teisel päeval asjad ära teha ja ära saata. Iga kord ei õnnestu.

Hea näide veel siia: seoses Aptamil 3 projektiga, tegin videod valmis ja ütlesin ühe vale asja ning pidin kõik videod samast seeriast uuesti tegema, sest tegu oli laste toitumisteemaga ja seal ei tohi ükski asi mitmet pidi mõistetav olla. Ja ärge arvake, et ma suudan ühe korraga veatult teha. Ma tegin neid instastory-sid mitmeid kordi, enne, kui endale meeldisin.

IGATAHES!!
Õppisin ise NIII NIII palju laste toitumisest ja nägin ära, mida mu poeg rohkem sööma peaks. Aptaclub’i kodukal on see test veel üleval, mine vaata järele(LINK ON SIIN). Lisaks oskan eri nippidega last sööma saada ja oskan oma tähelepanu õigetesse kohtadesse suunata. Võtan omale siit projektist kaasa väga palju head. Jagan teiega ka mõnda nippi, et need siia blogisse igaveseks salvestuksid:
1) Väikelapsed õpivad eeskujudelt. Kui teie laps näeb teid köögivilju söömas, hakkab ta suure tõenäosusega neid ka ise tulevikus sööma. Oluline on, et pere toidulaual oleks iga päev palju värvilisi köögivilju ning anda lapsele võimalus neid proovida. VÕTA LAPS POODI KAASA ja lase tal valida, millistest toorainetest tema Sinuga koos süüa teha tahab. Laste kaasamine võib väga hästi mõjuda sellele, et laps ühte või teist asja sööma hakkaks. Tihtipeale tahame kõik asjad ise valmis teha ja lapsele anname võimaluse ainult süüa. Tegelikult on koos kokkamine nii lahe tegevus!
2) Kuna meie maadleme köögiviljade mitte söömisega, siis viskan siia veel köögivilja teemalist infot: Kui teie laps proovib erinevaid köögivilju, on ta tulevikus vastuvõtlikum uutele maitsetele ja toitudele. Pakkuge oma lapsele erinevaid köögivilju, mitte ainult neid, mida ta kindla peale sööb. Nii muutub tema toidulaud mitmekesisemaks. (allikas SIIN)
3) Söögiga survestamine võib anda vastupidise tulemuse. Olulisem on julgustada oma väikelast avastama ja maitsma uusi köögivilju ning seda tükk tüki haaval. Samuti arvestage lapse võimega süüa tükitoitu.
4) Vokkige paprikat, herneid, suhkruherneid, suvikõrvitsat, porgandit, pastinaaki, kartulit ja peeti, nii et need on veel krõmpsud ja maitsevad magusalt
5) Peitke lapsele meeldivaid ja mitte meeldivaid köögivilju suppidesse, ühepajatoitudesse ja pastakastmesse 
6) Kasvatage koos köögivilju! Potis saab kasvatada redist, rohelist sibulat ja kasvõi kartulit. Nii näeb laps, mida ta kasvatab ja mida ta sööma hakkab. Mu meelest on see nii armas, kui lapsel on oma väike projektikene, mida vaadata ja mille eest hoolt kanda 🙂
7) Pakkuge aeglaselt hautatud ühepajatoite, mis pehmendavad liha tekstuuri
8) Proovige kanaliha, mis on sageli õrnema tekstuuri ja maitsega
9) Tehke õunaviiludele hambajälgi; nii julgustate teda maitsma, aga ei survesta sööma
10) Pakkuge kuivatatud aprikoose, viigimarju või datleid suupisteks või segage hommikuhelveste või pudingu sisse: nii head kommi asemele!
11) Pange paika kindlad toidukorrad ja ooted – teie laps peaks saama kõik endale vajalikud toitained ja energia kolmest toidukorrast ja kahest kuni kolmest ootest, mille ajastus on sätitud lõunaune järgi (kui ta veel lõunaund magab). Omast kogemusest võin öelda, et laps sööb ebatervislikult siis, kui mul puudub TOIDUGA oma plaan. Nii, kui ma planeerin nädalaks ajaks toidud ette ja ostan toorained valmis, on lapse kõht alati tervislikult täidetud ja Kentsu näksib vähem!

Allikas: Aptaclub / LINK

13) OSTA EESTIMAIST TOORAINET. KÜLMUTA MARJU. Ma ostsin terve hunniku mustikaid, maasikaid, vaarikaid. Kõik on külmas. Maasikatest tegin moosi. Just eile õhtul, enne magamaminekut võtsin jälle kotikese välja, et pudru peale omatehtud moosi panna. Kennet mugib kahe suupoolega.
14) Lapsel peab tekkima toiduga oma suhe, selleks peab saama toiduaineid katsuda ja nuusutada. Olgu selleks näputoidu söömine või koos söögi valmistamine, püüa mitte muretseda segaduse pärast, mis selle käigus tekib, sest segadus on koristatav, aga keelud võivad jätta lapse suhte toiduga hapraks. Toiduga mökerdamise periood ei kesta kuigi kaua – lapse peenmotoorika areneb ning seeläbi muutub ta ka ise vilunuks.
15) Kui Su laps on tõsiselt kehva sööja, siis näiteks piimasegu annab vähemalt 80% päevasest soovitavast D-vitamiini kogusest; vähemalt 52% soovitavast päevasest kaltsiumi kogusest; 39% soovitavast päevasest raua kogusest. Mul peaks Kentsul kõik näitajad ok olema, aga sellegipoolest, kui teeme külmutatud marjadest smuutit, siis panen Aptamil 3 piimapulbrit smuutide sisse. Joon seda smuutit ka ise ja saan niimoodi vitamiine juurde. Oma tervise eest peab ka hoolitsema!

Need on põhilised punktid, mille võtan siit #lapseioletäiskasvanu projektist omale kaasa ja püüan neid jälgida. Käega lüüa on nii lihtne, et ahhh, mu laps ei söö ju mitte midagi. Tegelikult on palju lahendusi, kuidas ühte või teist asja parandada. Tuleb olla järjekindel, loominguline, toetav. Mu toidutegemine on läinud tänu sellele projektile nutikamaks, kavalamaks, tervislikumaks.

LUBASIN VASTATA KA KÕIKIDELE KÜSIMUSTELE, mis LIVE’i tehes vastamata jäid. Muidugi mitte ma ise, sest ma pole piisavalt pädev seda tegema, aga armas pediaater ja kliiniline lastepsühholoog Külli Muug vastas isiklikult teie küsimusetele. Olge lahked:
1) Kuidas saada sööma 3,5.a. tüdruk? Väiksena (umbes kuni 2.a.) sõi laps hästi (rohkem juurvilju, köögivilju jne) aga nüüd ei söö mõni päev isegi makarone (mis ikka üldiselt üks laste lemmikutest), iga asja peale on “ei taha”. Tema lemmikud on tomat ja igasugused marjad. Liha ei söö üldse (kui on makaron hakklihaga, siis midagi sööb) aga niisama kanaliha/veiseliha toidu kõrval jätab alles. Ei söö riisi ega kartulit. Varem sõi hommikuti alati putru, nüüd valib (kui on marjad peal, sööb pealt ära või nokib pudru seest välja). Peamiselt joob ainult vett ja mingil määral piima. On tehtud ka uuringuid kus näidud on korras aga muretsema paneb väga just see, et nii pikalt ebakorrapäraselt süüa-ei tundu hea! Teda on võimatu “ära rääkida või toitu peita kuskile vms. Poisid (2.a. ja 7.a.) on meie peres väga head sööjad aga tüdrukud (3.a. ja 8.a.) väga kehvad sööjad. Vahest lohutan end sellega, et olin ise ka väiksena väga valiv ja halb sööja. Aga ega see tervislik ei ole.  Oluline on see, et laps sööks igast toiduainetegrupist midagi (piima-, liha, teraviljatooted, puu-ja juurviljad, lisaks nt. eraldi kala ja muna. Kui igast grupist on midagi olemas, siis peame rahul olema. Mõnikord aitab uusi asju lisada läbi lapse lemmikmaitse (teie puhul tomatid ja marjad). Kui algab lapsel sooline areng, siis läheb ka isu paremaks. Sinnamaani tuleb jätkata erineva toidu pakkumist. Abi võiks ka olla esimese ampsu reeglist: lapsele seletada, et silmade ja ninaga ei ole võimalik toitu matsitsta. Kui laps proovib on kollane värv, sööb ära roheline ja ei proovi siis punane värv. Kui saab rohelisi värve, siis on preemia. Preemia ei ole toit ega raha, vaid koos ajaveetmine. Seda teeks niikui nii , kuid nüüd lihtsalt seote selle toidu proovimisega.
2) Lehmapiim ja väikelapsed, kas, millal, palju? Kui ise laps olin, siis soovitati juua alati klaas või kaks toidu kõrvale. Nüüd pigem räägitakse, et piima joogina ei soovitatagi ja kui anda, siis mitte toidu kõrvale, vaid eraldi nö toidukorrana. Lehmapiima võib hakata lapsele pakkuma alates aastaseks saamisest. Kui lapsele antakse veel rinnapiima või piimasegu, pole lehmapiima järele vajadust. Väheses koguses võib piimaga maitsestada vähemalt kuuekuuseks saanud lapse toitu (näiteks segada pudru või köögiviljapüree sisse). Seega võib alustada toidule lisamisega ja edasi ka anda juua, mis oleks toidu osa. Joogiks on ikka lapsele vesi. Üle aastase lapse päeva kogus oleks 400-500 ml  (2 klaasi) lehmapiima või piimasegu.
3) Kui 1a2k laps on rinnast võõrutatud, siis millises koguses peaks lapsele piima andma?  Üle aastase lapse päeva kogus oleks 400-500 ml  (2 klaasi) lehmapiima või piimasegu.
4) Mida teha, kui laps pole nõus isegi proovima toitu? Iga kord selline draama.  Soovitav oleks kokkuleppida lapsega esimese ampsu reegel. Kui laps maitseb on kollane värv, ei maitse punane ja sööb ära rohelina värv. Kui saab rohelisi värve nt. 5 , siis on preemia. Preemia ei ole toit ega raha, preemia on mingi ühine mängu tegevus (mida te teeks võib olla niikui nii, kuid seote selle sobiva käitumisega). Kollane värv julgustab proovima. Veel võib seletada, et silmade ja ninaga ei ole võimalik toitu maitsta, toidu peab keele peale panema ja siis saab öelda kas miatseb või mitte.
5) Laps ei taha lastehoius süüa(2a) Ei hommikul ega ka lõunal. Kuidas käituda? Hakkab vaikselt tervisele mõjuma nii. Kui laps võõrast toitu ei puutu, siis ei ole muutused kiired tulema. Tavaliselt söövad sellised lapsed puhtad toite ja kui ta sööb lastehoius tüki leiba ja joob klaasi piima, siis peame sellega rahul olema. Lastehoiu toit võika olla lapsele puhtalt ette asetatud (sektoritega taldrik), et kui ta midagi valib, siis on see üks toiduaine. Alati võib loota, et hakkab huvi tundma kui teised lapsed söövad. Kindlasti ei peaks selle pärast last koju jätma ja kasvatajate poolne kriitika ei aita kedagi. Mõni laps läbibki nii kogu lasteaaia perioodi.
6) Lapsele meeldivad väga piimatooted ja leib, aga kõht kogu aeg kinni. Mida teha? Te ei ole täpsustanud milliseid piimatooted teie laps sööb. Piimatoodete osas tuleks sellisel juhul eelistada hapendatud tooteid (naturaalne jogurt, keefir), mis sisaldavad kasulikke piimabaktereid. Lisaks peaks lisama kiudained (nt. kaerahelbepuder), sisaldavaid toiduaineid.
7) Laps näksib ainult, huvi söögi vastu puudub. Kuidas aasta vanust last sööma saada? Oluline on lapsel näljatunde tekitamine ehk kindlad söögikorrad. 3 põhitoidukorda: hommik, lõuna ja õhtusöök ja 2 vahepala. Vahepala ja põhitoidukorra vahel peaks olema vähemalt 1 tund. Kui jääb üks toidukord vahele, ei juhtu midagi, antakse söök järgmise toidukorra ajal. Nälg on meie kõige suurem abimees. Kui laps ei söö, siis tuleb jälgida, et ta jooks. Tähtis on , et laps jooks ja saaks vedelikku.
8) Teemaväline, aga ehk vastame: öeldakse, et 2a peaks pea lõge kinni kasvanud olema. Kui ei ole, siis kaua on ok, et lahtine on? Lapse pea lõge peaks olema kinni kasvanud 1,5 aasta vanuses. Tähtis on lapse pea ümbermõõdu jälgimine. Mõnikord on 2 aastatel lõge sulgunud osaliselt (põhi on kinni, kuid pealt on tunda auku). Siis võtab sulgumine rohkem aega. Oma murega peaksite pöörduma kontrolli perearsti juurde, siis saab olukorra ülevaadata.
9) Lapsel 1,2a on rauavarud tühjad ja pean andma rauasiirupit (annan Nõgeli firma oma). Hommikul pidi raua imendumine olema kõige parem seega annan 3tl siirupit veega segatult hommikul kohe kui ta ärkab. 1h pärast saab marjadega putru mis on vee ja tavalise piimaga keedetud + siis lisaks 1tl võid. Kas pudrusöömise ajaks peaks olema see rauasiirup juba imendunud või siiski ei tohiks piima ja võid pudru sisse tunni aja pärast panna? Rauapreparaati tuleb võtta vastavalt tootja juhistele. Tund aega hiljem võib lisada nii piima kui võid.
10) Kui palju peaks päeva jooksul lapsele andma keefirit, naturaalset jogurtit või kohupiima, et kataks ära lapse kaltsiumivajaduse nii et see ei takistaks raua imendumist?Kõiksugu lisanõuanded sel teemal teretulnud! Aastane laps peaks päevas saama 400-500 ml piimatooteid (nii lehmapiima, piimasegu kui hapendatud piimatooteid). See kogus on umbes 2klaasi päevas.

Nii, vist sain kõik oma mõtted kirja. Kui teil tekkis omapoolseid kommentaare, siis kirjutage mulle kommentaariumisse. Kõik pildid tegi Liina Notta. Ma polegi kõiki pilte veel jaganud teiega, teen seda nüüd. Väga hea klapp tekkis Kennetil ja Liinal, mu meelest need pildid on nii hea emotsiooniga ja tulid hästi välja.

Olge siis ikka mõnusad ja ikka terved! Ahjaaa, ja aptaclub kodulehelt saab väga häid retsepte, mida lapsele süüa teha, kui ideed on otsa saanud! LINK ON SIIN

Kus ma käisin?

By
Liina Kolomainen
-
0

Mõtlesin siin vahelduseks teistsuguse postituse kirja panna. Nimelt käisin siin eelmine nädal Penelopega ( tema PILDID LEIAB SIIT ja kui Sa tahad temaga pildistama minna, siis SIIN ON TEMA KONTAKT) pildistamas ja kuna need pildid tulid nii ebareaalselt lahedad, siis tahaksin blogisse need igaveseks salvestada. 😀

Ma olen päris mitmete fotograafidega pildistamas käinud. Penelope eelis on see, et ta teeb nii vähe klõpse ja viimne kui üks on lihtsalt nii hea. Ma pean ise mingi miljon pilti tegema enne, kui midagi lahedat kätte saan.

kogu stilistika ja MUAH on minu poolt 🙂
See nahast vidin, mida mitmed uurisid on pärit – vana hea Aliexpress (leather harness)
Kui jumestuse osa huvi pakub, siis mu IG TV-s on lausa eraldi tutorial sellest.’
Kleidi sain oma õekeselt, musirullikeselt : tnx Liisukiisukamiisu
No mida heina, kui lahedad pildid minust tehti. #peneloperussakphotography

Temaga oli väga lihtne koostööd teha. Mulle meeldib, kui mind suunatakse, sest ma pole õppinud modell, et oskan igal pildil veatuid poose teha jne. Tore, kui keegi oskab kaamera ees olevat inimest õigesti juhendada, et pilt äge jääks. Olen korra sattunud kaamera ette nii, et suhtlust väga polnud ja kuidagi üldse oli imelik. Pikka aega ei viitsinud kellegagi pildistamas käia, ainult konkreetsete inimestega, kellega olin varem kokku puutunud.

+!!!! Penelope Russak ei öelnud mulle kordagi, et naerata. 😀 Mul mingi teema sellega. Ei, mul ei ole hambad kõverad ega midagi muud säärast. Mu suu lihtsalt ei veni nii laiaks naeratuseks ja naeratus tundub punnitatuna. Ei jää piltidel loomulik. Mul iga kord mingi hirm, et krt äkki fotograaf kamandab naeratama ja siis ma pean seda pildil-mega-võlts naeratust tegema. 😀 #esimesemaailmaprobleemid
Muideks, Penelope õpetab Tallinna Polütehnikumis fotograafiat ka, seega jah, ta teab, mida ta teeb 🙂 Kirjuta ja joonista talle! Ma pakuks, et ta annab mingeid erasesse ka, kui tahaksid individuaalselt pildistamisekunsti õppida. Kindel pole, aga loogiline tundub.

NAGUUUUUU VAUUUU
Saapad on pärit Portugalist, mu vaieldamatud lemmikud saapad, maksid 5.99 eur 😀

.. Rääkides veel pildistamisest, siis kunagi käisin ühe perverdiga pildistamas. Ma üldiselt arvan, et ma tean inimesi enam-vähem hästi. Teinekord usun inimesi liiga palju, aga muidu jahm. Igatahes, käisin siis Põldma Kaubanduses tööl veel (loe: ei olnud emapuhkusel). Kui üks vanem härra Sander… mul ei tule perekonnanimi meelde. Mingi jaapani foto auhinna võitnud veel. Kunagi guugeldasin ja leidsin üles ja tundus solid inimene. Kasutab gmailis nime: ext de int ja meiliaadress aaa12803@gmail.com : juba see oleks pidanud ohutuli olema, et mis krdi e-maili aadress see selline väärakas on, aga noh, ta käis poes ja tabas mu lemmikteemat: pildistamine, fotograafia jne.

Pakkus mulle pildistamist, põiklesin mitu korda teemast eemale, kuniks see vanamees mu usalduse võitis. Andrus oli väga suspicious ja paraku oli tal õigus. Leppisime aja kokku ja saime Torupilli Selveri juures kokku. Tulin spetsiaalselt ise autoga, aga ta oskas kuidagi hästi rääkida ja läksime tema künaga edasi, kuhugi linnast välja kapsamaale. Algul tundus kõik ok olevat, Andsin Andrusele ka teada, et kõik chill, ärgu muretsegu.

Veidi veider oli see, et rekvisiidid olid mingid riidekangad, kiivrid, seosetud asjad. Penelopega oli kindel teema ja ta andis vabad käed mulle, kuidas mina asja läbi oma silmade näen. Nii armas, et ta ütles, et ta et ta et ta usaldab mu maitset. Juhhei! okei okei, nii..

Panin seal selga asju ja tegime pilte jne. Ise mõtlesin, et nii auhinnatud fotograaf ja teeb nii kahtlaseid pilte. Mingit konseptsiooni pole. Heinamaal sõjakiivriga?! ok norm. Mõtlesin, et ju pildid ikka lahedad jäävad.

Kuniks mingi hetk ta hakkas uurima, kuidas mul aktipiltidega oleks. Mul käis reaalselt KÜLMAJUDIN üle terve keha läbi ja ütlesin, et ei. Need pildistamised pole minu jaoks. Paar minutit tegime niisama veel pilte, kui tundsin, et see rikkus mu vaibi täiesti ära. Tahtsin kibekiirelt Andruse juurde peitu. Korrutasin talle, et mul mees ootab, et peaks vaikselt sättima hakkama, koer tahab õue ja veel mitu asja. Tuli mind kohendama ühe pildi tarvis ja samal ajal tegi nagu mingi eluproff püksinööbi ja luku lahti. Ma mõtlesin, et ma faking minestan. MINA KESET HEINAMAAD KARUPERSES MINGI VANAMEHEST PERVERDIGA PILDISTAMAS. Mõtlesin, et kõik, nüüd mind vägistataksegi ära, mul polnud ju autot ega kuhugi minna ka seal tühermaal. Käratasin, et EI, MUL ON AEG KOJU MINNA. Ta kauples veel, et võtaks riided ürbi alt ära. Mu ainuke mõte oli. ANDRUS ANDRUS ANDRUS, ma ei taha surra. 😀 mõtlesin, et äkki on vanal mingi matšeete või mingi mõõk, millega hakkab mu pead maha raiuma ja siis vägistab laipa.

Minu õnneks nii ei läinud. Ütlesin, et pean kiiresti Torupilli Selkusse jõudma ja mees juba ootab mind. Lubas pildid saata. Mul koer teeb ka paremaid pilte. Ehk siis pildistamine ei olnud ilmselgelt selle vanamehe eesmärk. Nägin teda mitu korda veel Viru Keskuses kondamas ja paar korda käis ka mul poes, aga ma lihtsalt ei teinud temast välja ja toimetasin omaette. Mingi hetk jättis see hull mind rahule. Kirjutas veel ühe korra, et mis mu modelli tunnihind on. Saatsin perse. Sellega see lugu veel ei lõppe.

Poe juhatajana oli minu kohustus teha kaameraanalüüsi. Analüüsisin ühe oma töötaja tööproduktiivsust JA AVASTASIN, et SEE SAMA SANDER (LOE: perverdist vanamees) jõlgub minu töötaja leti juures. Mul hakkasin käed värisema. Ta oli uue sihtmärgi võtnud. Õnneks, kui mainisin, et see vend on pervert ja hoia eemale, et Sinuga midagi hullu ei juhtuks, siis K ütles, et ta tegeleb muude asjadega ja ei pööra vanurile tähelepanu. Hiljem kuulsin veel poodide pealt, et oli veel kuskil meie DD poodides käinud ohvreid otsimas. MEGARETS TEEMA!!! Nüüd olen veidi alalhoidlikum, igaühega naljalt kuhugi ei lähe enam. Aga aitab nüüd sellest hirmujutust.

Lisan siia veel mõned imeilusad ja tuusad pildid, mis Penelope Russak minust tegi 😛

viisakam maika: Andruse õe oma. Andruse ema sokutas seda maal mulle, pidin vastu võtma. Kaua ta ikka pakub mulle 😀
kaelakett: expressions
seelik: sarapuu kribukas
nahktagi on hispaaniast ostetud aastal 2016: skoorisin selle 19 eurtsiga
saapad: guess
vöö: zara

Meil tekkis väga põgus vestlus Penelopega teemal, mis siis oleks teisiti, kui inimene peaks kandma riideid, et enda sisemust väljendada ja kui näiteks mustad värvid oleks keelatud (praegune uitmõte juurde). Mõelge, kui lihtne oleks omale sõpru leida. Tänavapilt oleks palju värvilisem ja huvitavam. Julgeksid kohe meelepärasematele ligidale tulla ja suhtlust alustada vms. Samas teistpidi mõtleks, et nt mu vend on introvert ja ta ei taha niimoodi silma paista. Ta tunneks end isegi ebamugavalt, kui peaks kuidagi särtsakamalt riides käima hakkama.

Lahe oleks, kui poleks mingeid piire, et ärimees peab käima mustas/hallis/sinises ülikonnas, sest NII ON VIISAKAS VMS. jumala tuus oleks, kui oleks mingi mummuline riietus ja teda ei vaadata viltu sellepärast. Usun, et päris palju on selliseid inimesi, kes tunnevad enda sees, et nad tahaks oma stiiliga veidi katsetada ja muuta seda, aga nad ei oska kuskilt alustada ja kardavad kellegi/millegi hinnanguid ja halba tagasisidet.

Penelope tõi välja ka selle, et päris arsti vist ei saaks afropatse kanda, sest müts ei mahu pähe, mis on kohustuslik kaitsevahend operatsioone tehes jne. Mida teie arvate, kas inimesed oleksid julgemad ennast väljendama riietuses või meigis või veel milleski, kui keegi hinnanguid ei annaks?

Minu õnneks on mind õnnistatud kerge po**ismiga. Mul suva, kes mida arvab minust suures pildis. Mul on oma stiil, mulle meeldib silma paista, mul on ükskõik, kui sinule ei meeldi/seda on liiga palju või veel mingi probleem. See on ju Sinu probleem, mitte minu. Ma tunnen ennast oma kehas hästi ja teistmoodi riides käimine on minu jaoks alati prioriteet olnud. Mulle meeldib massist erineda, see olen mina.

Igatahes, olge musid, mul pisem juurikas ärkas juba :*

1...345...12Page 4 of 12

Latest Posts

Popular Categories

Ilm

Follow us on Instagram @pintslikurat

EDITOR PICKS

POPULAR POSTS

POPULAR CATEGORY

© Liina Meow. Kõik autoriõigused on kaitstud.