Stiimulid. Coaching nr 4.

0
1707

Võtsin lõpuks aega, et see siia kirja saada, sest endiselt arvan, et kellelgi võib minu kogemusest kasu olla ja võib-olla leiab ka tee coachingu juurde.

Võtsin arvuti, nagu ikka, lahti ja vupsasin ZOOM’i keskkonda, et minu coach mind seal ”vastu võtaks”. Mul oli väga keeruline ise mingit teemat välja mõelda, mida oleks vaja lahata, sest MULLE TUNDUS, et kõik kõige raskemad teemad sai räägitud ja mul oli kaunis kerge olla juba..

Triin tõstatas ise küsimuse õhku, et mis mind ühte või teistmoodi käituma ajendab/stimuleerib. Mis on need stiimulid?
Ma naersin, et seda sõna olen ehk elu jooksul heal juhul 5 korda kasutanud. Noh näiteks, et keegi teeb tegevust nimega X ja minu reaktsoon on Y ja seda reaktsiooni stimuleerib mingi asi(asi on muidugi vale öelda) Z. Paslik oleks siia tuua näide minu enda elust. Isik nimega Truss joob õlut. Teinekord liiga palju ja on oht magama jääda ja niisama selge mõistus ”kaotada”. Minu reaktsioon sellele on: olen vihane, tunnen viha, pahandan temaga, kutsun korrale. Aga kust see kõik tuleb? Selleks peab mingi sügavam tagamõte olema, sest nt kui kellegi teise kaaslane nii käituks, siis ta ei teeks välja, ometi mind häirib see. Lõpuks jõudsimegi selleni, et lapsepõlves tegi alkohol meie perele palju haiget ja see seisund, kui alkohol hakkab Sinu mõistuse eest mõtlema. Mul on sellega väga palju valusaid mälestusi, meenub hunnik pisaraid, tonnide viisi nuttu ja kurbust. Sellel sõnal on minu jaoks väääääääga negatiivne tähendus ja ma muutun ülitundlikuks, kui inimestel tekib see seisund, et paharett nimega Promill on võtnud õiguse inimese mõistuse eest toimetada. Need kibemagusad mälestused ongi need stiimulid, miks ma nt sellele konkreetsele olukorrale nii reageerin: viha ja pahameelega. Mulle on palju haiget tehtud, ma olen palju haiget saanud.

Seekordne kohtumine läks äärmiselt diibiks ja ma praegugi mõtlen, et kas ma ikka tahan neid asju siia kirja panna, aga mõtlen, et fakk, ma pean jagama teiega midagi, mis ei ole alati kõige ilusam ja roosilisem, aga on see päris elu millega me kõik tegelikult ”maadleme” ja üritame omadega toime tulla. Nii et jah, oleksin tänulik, kui annaksite tagasisidet. Ma ei ole kordagi siin kirjutamismaastikul nii avameelne ja aus olnud. Ma pole valetanud, ma lihtsalt pole rääkinud. Õige mitu inimest uuris ka peale mu eelmist postitamist, et mis see coaching endast kujutab jne. Seetõttu arvangi, et peaksin edasi oma teekonda jagama, sest ehk KEEGI SAAB KA oma mõtteid korrastada veidi.

Igatahes, jutuga edasi… Mul on seekord reaalselt tunne… nagu ma oleksin kuskil hüptoteraapias käinud vms. Või mingisuguse selgeltnägija juures. Lihtsalt see ”selgeltnägija” olin mina ise põgusa abiga.


Läbivaks küsimuseks sai, et kuidas neid stiimuleid teadvustada/ära tunda ja nendega toime tulla? Mis see üldse mulle annab? No see annab mulle selle, et kindlustunde, et suudan kainet mõistust säilitada, kui ma teatud olukorra ära tunnen. Ma suudan käituda nii nagu oleks MINU MEELEST õige ning ei laseks alati emotsioonidel esimesena reageerida, kui mingi ebamugav situatsioon minu uksele koputab.
– SEST ma olen juba tuttav selle olukorraga
– SEST ma olen seda juba analüüsinud
– SEST nii saab olukorrale kiiremini lahenduse leida.
– SEST see annab mulle RAHULOLU
– SEST rõõmsamad inimesed elavad kauem!

Rääkides veel rõõmsatest inimestest, siis istusime sõpradega laua taga ja mängisime ”ÄSK” mängu, kus tuli küsimus: ”Mida tahaksid, et Sinu elukaaslane oleks/poleks, et ta oleks hea kaaslane Sulle” (ei mäleta täpset küsimust enam). Kuna see küsimus oli nii põnev, siis said kõik vastata. Kui te küsite, mis mina vastasin, siis üks oli, et asju tuleks rahulikumalt võtta ja mitte nii kiiresti põlema minna, ERITI LASTEGA toimetades. Teiseks vastasin, et tuleks olla romantilisem, hellust tahaks rohkem. Kolmandat ei mäleta. Vastu öeldi ka kolm asja, mäletan sellest ainult ühte, sest see riivas mind päris kõvasti… Mul on seda isegi piinlik ja valus välja öelda.. Isegi praegu tikuvad pisarad silma.. Keegi tahab, no mis keegi.. ”Ma tahaks, et ta oleks iga päev ühtemoodi rõõmus, alati” Tra ma ei suuda isegi sellist väikest asja täita. Inimene lihtsalt tahab, et ma oleks õnnelik ja rõõmus. Töinan siin nagu väike laps. Ma teinekord mõtlen, et miks see Andrus viitsib minuga jaurata, ausalt ka. Ta on nii eluterve mõtlemise ja kahe-jalaga-maa-peal inimene. Ja siis olen mina, kes elab oma unistuse elu, aga on tegelikult päris katki, ja kes peab enda kokkulappimisega tegelema.

Hea asi on vähemalt see, et ma vähemalt tegelen. Ma päriselt ka tahan aru saada, miks ma selline inimeseloom siin olen ja miks ma ühte või teistmoodi käitun. Ma poleks ise suutnud nii kaugele ja nii sügavale mõelda. Olen seda Triinule ka õige mitu korda mainunud, et ma poleks arvanud, et me oma asjadega siia punkti välja jõuame.

Hellus. Ma mainisin seda eelnevalt. Teema selles, et ma tahaks füüsilist soojust rohkem.. Naljakal kombel naersid ka teised naised laua taga, et neil suhtes suht sama keiss. Minul paraku tuli välja, et sellel on sügavam tagamõte. Ma ei tea, kas ma olen rääkinud varem või mitte, aga pisemana alati eelistasid vanaemad minu venda minule. Minul ja vennal tehti väga selgelt vahet… nagu väga selgelt. Ema küll ükskord eitas seda, kui mingi 14-15 olin ja see jutuks tuli. Minu tädi, kes teinekord liiga palju ei räägi, aga teeb suu lahti siis, kui on vaja. Astus minu eest välja ja ütles, et seda nägi tegelikult igaüks, kellel silmaklappe peas ei olnud. Ma olin tol hetkel talle nii tänulik, et ta ei hakanud koos minu emaga eitama, vaid päriselt ütles asjad välja nii nagu need olid. See on umbes see teema, et kui Sulle ikka iga päev öeldakse, et Sa oled hull, siis Sa hakkadki seda uskuma. No ja kui mulle oleks kogu aeg öeldud, et MA KUJUTASIN SEDA ENDALE ETTE, siis ma olekski oma tundeid alla surunud ja pidanud nõustuma, et mul pole õigus. Ja point pole tegelikult õiguse tagaajamises, vaid asjade mõistmises. Mõistmises, miks mind üks või teine olukord käima tõmbab ja kuidas nende olukordadega toime tulla.

Ma tundsin, et ma olin tubli ainult seetõttu, et ma olin tark ja õppisin ainult viitele. Koolis särasin igalpool ja õpetajad tunnustasid mind selle eest ka, aga mitte kodused. Mul oli kogu aeg tunne, et ma pean võitlema oma tähelepanu eest. Kogu aeg ennast tõestama, et ma olen ikka piisavalt hea. Sellest tuli ka kooliajal selline hullumeelne värk, et ma PEAN IGALPOOL nr1 olema, IGALPOOL pean võitma. Minu jaoks teine koht oli surm, kaotus, läbikukkumine. See oli päris haiglane ausalt öeldes, kui nüüd asjadele tagasi vaadata. Kuradi suusatasin vereklomp kurgus, hea, et ei minestanud. Aga vähemalt olin esimene. Sõimasin klassiõdesid, kes minuga ühes meeskonnas olid, kui nad kossu mängida ei osanud (nad ei saanudki nii hästi mängida, kui see punt, kes trennis käis, ka mina ise). Ma ei tahtnud kaotada. See viis mu sitaks endast välja. Nagu sitaks. Ma võisin järgmine päev ka veel kaotuse üle mossitada. Koolis sain 4, hea, et ma vihast peaga vastu seina ei jooksnud. Minu jaoks ei olnud teisi numbreid peale 5 olemas. Mul on hea meel, et gümnaasiumis ”lasin rihma lõdvaks” õppimise osas ja lasin elada endal ka sellise pubeka elu. Tartus oli megapull aeg. Marisega sai nii palju sikku ja nii toredad mälestused jäävad seda Tartus-elamise-aega meenutama.

Tagasi teema juurde, siis mul oligi tunne, et ma oleks hoitud ja hellitatud, tuli mul kogu aeg ennast tõestada kellegi ees. Nooremana sai palju pahandust tehtud ja emale ja isale peavalu tekitatud, aga see tegelikult oli minu appikarje. Ma tahtsin tähelepanu, ma tahtsin, et mind keegi kuulaks ja küsiks, mida ma tunnen jne. Negatiivne tähelepanu on ju ka tähelepanu.

Noh ja siis ma jõudsingi sinna punkti, et tegelikult lapsepõlv on selle taga, miks mul seda lähedust nii palju vaja on. Sest ma tundsin puudust sellest ja nüüd ma siis püüan seda tühja kohta täita. Ma lihtsalt lahmisin nutta ja mõtlesin, et päris kurb tunne on sees kogu seda asja nüüd hiljem analüüsides. Mul oli endast, kui lapsest, kahju. Ja mida tunnevad veel need lapsed, kes elavad lastekodudes, kelle vanemad kaklevad hooldusõiguse eest.. Lapsi solgutatakse siia-sinna.. Kellegi ahistavad kasuisad… isegi oma lihased isad.. onud. ÕEH. Aga see siin on minu lugu ja mu eesmärk tegelikult pole siin ennast kellegagi võrrelda.

Kui ma suudan ”kriitilises” olukorras mõistusel töötada lasta, mitte läbimõtlematult lahmida, siis tegelikult on tulemus see, et a) tülisid on vähem b) ma saan chilliks inimeseks, kes ei lase ennast häirida igal ettejuhtuval asjal c) tekib mõnus ja (pinge)vaba õhkkond.. ja kusjuures! Mõelge, kui te kellegagi tülitsete, siis kes on kaotaja? Minu meelest me ise. Minu keha on tegelikult alati peale tülitsemist väsinud. Kui nutan, siis hakkab nt pea valutama. Tunnen, et olen oma eluenergiat asjatult raisanud. Milleks? Ja lisaks see ka, et eesmärk on hästi läbi saada ja edukalt koos toimetada, siis miks me üldse riidu kisume üksteisega? Et oleks ”põnev”? Et ühe või teise sõna jääks peale? Ma olen õppinud, et mul ei pea alati õigus olema. Ja ma olen õppinud oma vigu tunnistama, mitte neid eitama või neid eirama, sest ma päriselt ka tahan ise endaga heas kontaktis olla ja käituda nii, et ma oma energiat ei raiskaks, vaid seda juurde produtseeriks.

STIIMULID veel eraldi..
Mis mind käivitavad? 1. liiga tegemine 2. lastele liiga tegemine 3. alkohol 4. helluse vajadus – miks ma pean, olema rõõmus ja nunnu ja armas, et siis saan alles oma tahtmise, kui saan?… 5. tunnustuse/märkamise/heakskiidu puudmine
Kuidas teadvustada? 1. füüsiliselt tunnen seda olukorda ja tunnet (viha, kurbus jne)
Kuidas toime tulen? 1. kaine mõistus tuleb koju (ei lahmi), et teisetele ka eeskujuks olla ja oma kogemust jagada

Võtan siit kaasa: tähtis on osavõtt, mite võit; kui tahad muutust, siis Sina ise pead sellega algust tegema!; kuidas ühte või teisse asja suhtun – see on minu teha ja see on minu kontrollida!

Lisaks räägin veel sellise loo, et kogu see sitt, nagu te aru saate, on lapsepõlvest pärit eks. Siis ma teinekord mõtlen, et kuidas meie oma lapsed meid tunnetavad ja meist mõtlevad. Mul on nt hirm, et Kentsu saab liiga vähe tähelepanu, eriti nüüd pisema kõrvalt. Õnneks mitte.. Kenneti lemmikkasvataja ”Tädi Kati” lahkus ”Karu Nutist” kodule lähemale tööle. Arusaadav. Kirjutasin, et Kentsu jääb teda igatsema, muudkui korrutab ”tädi Kati ja tädi Kati”. See sama ”Tädi Kati” võttis vaevaks mulle kirjutada, et Kennet on nii hea poiss hoius. Ta on uudishimulik, lahke, sõbralik ja käitub hästi. Viimaseks kirjutas, et ta kindlasti saab väga palju armastust kodus” See oli nii ilusti kirjutatud. On, mille üle uhke olla!
.. Ja siis täna hommikul virutas Rometile metallist bussiga vastu pead… 😀

Ma loodan, et minu jutt liiga laialivalguv ei olnud. Kuna need on mõtted minu seest, siis ma võin teinekord kõrvale põigata jne.

Igatahes, jah… ma ei oska midagi muud tarka öelda, kui aitäh, et lõppu jõudsid.
Triinuga saab kontakti SIIT. Kui Sa tunned, et vajad mõtteid selgeks mõelda, siis proovi, essa kord on tasuta. Aga ütlen, et kui Sa pole ennast nõus 100% avama, siis sa pole veel valmis selleks kogemuseks.

Päikest!

LEAVE A REPLY

Please enter your comment!
Please enter your name here