Mis me siin vahepeal teinud oleme?

6
931

Mõtlesin, et kirjutan vahelduseks natukene meie ilmaelust ka. Romet sai siin 26.09 5-kuuseks ja oleks paslik natukene teiega midagi jagada, sest olen tähendanud, et kui välja jätta minu Narva(see elab täiesti oma elu ja usun, et nii mõnigi blogija/turist jne on minu postitusest inspiratsiooni saanud ja settekaevude paradiisis ära käinud) postitus, beebipeo ja patside postitus, siis minu isiklikud pereteemad on väga popid millegipärast.

Igatahes. Meil oli väga suur mure, et Romet on hakanud süües MEGALT HIGISTAMA. NAGU MEGALT. Laps tilgub higist. Pisem oli, siis pole nagu märganud sellist asja. Dr Google muidugi juba hirmutas ka, et võib igasugustest asjadest mingi puudus olla. Kunagi ei tea ka ju, kui rinnaga toidad. Kunstpiimatoidul lastega on selles osas lihtsam. Need on rikastatud rauaga ja saja muu vajaliku asjaga, et laps on vitamiinid kätte saaks. Kogemus omast käest võtta ka – Kenneti tervis on alati väga hea olnud. Paar väikest nohu ja siis see rets köha-nohu-2p palavik-Hawaiil-vanemate-lolluse-pärast-poleks-pidanud-vette-laskma-tuulise-ilmaga.

Täiega kartsin, et hakkavad veenist verd võtma, aga ei. Sõrme otsast õnneks, aga megapalju. Kenasti värisesin kõrval, kui pojakene survaivis ja röökis ebameeldivustunde pärast. Medõed rääkisid, et see on tegelikult hea, kui laps karjub, siis pidavat veri kohe kiiremini liikuma. Nägin ka ise seda. Nad otsustasin kõikvõimalik asjad ära kontrollida tal. Järgmine hommik juba helistati ka. Medõde ütles, et ta pole ammu nii ilusat B12-t ühelgi beebil näinud. Lisaks hea rauatase ja D-vit on üle piirmäära. Kõik muu ka väga okei. Kartsin seda rauapuudust ka, aga nüüd hiljem mõeldes mõtlesin, et daaaahhh, ma olen naine, kellel on keskmiselt suurem rauanäitaja, mida ma üldse muretsesin? Mul oli teise raseduse alguses nt kehvem raud kui raseduse lõpus. Mõlemal korral üle normi sellegipoolest. 😀 Kogu aeg 130+.

Mõtlesin siis, et wtf, millest see higistamine siis tulnud on? Paar päeva hiljem ootas meid juba neuroloog. Ütles, et täiesti tavaline beebi, kerged pinged on, aga ei midagi erku, et see käib asja juurde. Haarab hästi, huvitub ümbritsevast maailmast ja tahab inimesega suhelda. Naeris, et vaadake, et suhtlete beebiga palju, talle meeldib kuulata, mida suuremad räägivad. Neuroloog seletas talle maad ja ilmad kokku, Romet muudkui vahtis suu ammuli ja kuulas. Neuroloog ütles, et see on lihtsalt tema närvisüsteemi eripära. Mingi spetsiifilisema jura ütles ka, mida minu primitiivne non-meditsiiniline aju enam ei mäleta. Peaasi, et beebi omadega triksis-traksis on. Saime neuroloogi külastuskäigu tulemusega tasuta beebimassaaži kuuri, mis on megatore. See asub ka PEETRI KESKUSES. 😀 meiega samal tänaval. No lust ja lillepidu, et just meie tänavale see keskus tehti. MMMMõõõõõNUUUUUS. Ei pea kuhugi kaugele sõitma, saab kõhukoti või vankriga kohale paarutada. Btw, Peetri Keskuse Perearsti keskuse üks tumedapealine medõde/abiõde on nii sümpaatne naine. Nooremapoolsem, üliarmas ja soe inimene. Ei tea kahjuks nime, aga hullult tahan kiita, sest iga jumala kord jääb temast nii tore tunne sisse.

Muideks, Romka hakkas ka 1,5 nädalat enne 5-kuuseks saamist seljalt kõhule pöörama. See mure kadus ka ära. Tahes tahtmata hakkad Sa oma lapsi võrdlema. Kennet tegi oma esimesed roomamised juba 5kuud 3päeva. Rometil, tundub, et pole nii kiire selle toimetamisega, kui Kentsul. Lisaks magas Kennet juba sellel ajal terve öö, Rometiga ikka maadleme. Aga eks see on tingitud ka sellest, et üks on RP peal, teine oli RPA peal. Mul on reaalselt kaks poega, aga nende stoorid on niiiiiiii niiiiii erinevad. Kennet tuli keisriga, eraämmakaga, mehega koos. Romet tuli ise sünnitades, kus ma rebenesin kõikvõimalikest kohtadest, ÜKSINDA, KOROONA AJAL, ITK KÕIGE rõvedama ämmakaga. Võtsin eesmärgi, nui neljaks, et toidan oma teist poega rinnaga. Pea kaks kuud läks aega ja vaeva, higi ja mõned pisarad, aga siin ma olen! Ma sain hakkama! Ma olen enda üle nii uhke. Mõne jaoks tundub lambine asi, aga minu jaoks mitte. Kõik, kes on selle rinnapiima teemaga maadelnud, need teavad, mida ma mõtlen.

Aga eks selle rinnaga toitmise teemal on ka n-ö oma varjukülg. Kentsu sai pudelit ja kõik said teda toita. Nüüd saan ainult mina. Jah, pumbata saab ka, aga ega ma üle 5-6 tunni väljas olla ei saa, sest rinnad lõhkevad piimast ja need rinnaimplantaadid valutavad täpselt sama valusalt nagu oleks omale kõrva tunnelid teinud. Rets valu. Noh ja siis teine, mitte liiga ilus vaatepilt, kui lambist spordirinnakate vahelt hakkab piima voolama. 😀 Ma ei oska midagi muud öelda, kui #momlife ja see on mööduv nähtus. Lapse esimene eluaasta ongi selline, kus tuleb rohkem kodus olla ja oma aega lastele pühendada. Siit selekteeruvad välja ka päris sõbrad: need, kes saavad aru olukorrast, et me oleme natukene rohkem kodused ja mina pean rohkem pisemaga tegelema. Tulevad ise kohale ja ei lase end häirida, et praegu selline beebimajandus käimas on. See on praegu selline ajaetapp lihtsalt.

Siinkohal tervitan @Kirsti @Mait @Marliis, kes te olete olnud nõus olnud meiega reisima, kus Kentsu ka kaasas on. Tulemus on tegelikult väga numps: Mait tuleb meile külla ja Kennet JOOOOOOOOOKSEB talle sülle. Kuidas teiega lood on? Olete esimesed oma seltskonnast, kellel lapsed või kõigil suht samal ajal ja toimetate koos? Kuidas on mõjutanud lastesaamine teie erinevaid suhteid? Vanematega? Sõpradega? Elukaaslastega?

Meil saab Andrusega kevadel 7-aastat juba ja võin öelda nii palju, et Kenneti sünd pigem lähendas meid. Kõik oli uus ja olime ise ka kuidagi sellised rohelised, obv. Oleme koos kasvanud kasvatades oma last. Esimesed aastad lihvisime oma teravaid külgi maha, kaklesime ikka täiega. 😀 Mõlemad kõvad juurikad, nagu me oleme. Nüüd, mida aeg edasi, seda rohkem tunnen mina isiklikult, et mina olen see, kes on võtnud suhtes rahulikuma poole. Ema ütles mulle, et eks see emadus vist muudab ka ja aeg ka muidugi. Olen õppinud, et igas olukorras pole vaja enda suud avada jne. Teinekord on parem vait olla.

Kui Romet sündis, siis ikka pingeid rohkem. Just täna lisas üks numps blogija lastest ühe story, kus esimene klausel naeris selle üle, et oiiiii, kui ”raske” oli ühe lapsega. Me naerame selle üle Andrusega IGAPÄEVASELT. Kui me lapsi poolitame, et Andrus läheb Kentsuga kuhugi ja ma Romkaga, siis on ikka ELULIHTNE. Krt, mis asja see Mallukas veel teeb, KOLMEGA. Respekt, mis ma oskan öelda. Kahega ikka närvirakud surevad, ühega on tunne, nagu poleski lapsevanem, kuidagi linnulennult tuleb kõik ja oi, oleks ma seda teadnud, siis kui ainult Kennet oli. Poleks vapsee vingunud siis.

Ma ei suuda ära tänada oma ema, et ta siin Tallinnas on JA NIIIIIIII ABIVALMIS ON. Uskumatult abivalmis. Pole nii, et ma lähen tema ukse taha kraapima, vaid ta ise pakub mulle, et võtab Kentsu ja läheb trammiga sõitma või veel kuhugi. Teevad isaga väljasõite kuhugi jne. Kennetil ka megalõbus ja vahva vanavanematega aega veeta. Päev läheb kiiremini õhtusse.

Kennet on täna hoius. Oli nüüd kaks nädalat kodus nohuga. Ütleme nii, et selle hea eluga harjud ära, et päeval oled ainult ühega kodus. Paras väljakutse kahega kodus olla. Just selles osas, et Romet tahab päris palju lähedust ja ei maga nii hästi, kui Kennet pisemana, kannatajaks on selles olukorras vanem poeg ja minul megasüümekad, aga midagi teha ka ei saa. Hoidu läheb Kents väga väga väga hea meelega. Karu Nutis on nii toredad kasvatajad. Kasvataja mainis, et Kennet polekski nagu kodus olnud, et üldse pole aru saada. Justkui eile oleks käinud. Mida ma veel olen täheldanud, et VAIKSELT HAKKAVAD SÕNAD TULEMA. JEEEEEE. Me nii väga ootame, millal ta ükskord rääkima hakkab, aga nüüd vist lähevad keelepaelad lahti. Kordab, mida ma ütlen ja on ise väga huvitatud rääkima. Me oleme nagu väikesed rõõmsad lapsed Trussiga, kui Kentsu jälle mingi uue sõna ütleb. Nii naljakas ja jabur vaadata kõrvalt. 😀 Aplodeerime ja hüppame nagu mingid poolearulised. Vot nii. 😀

Käisin ka ise neuroloogi juures, sain saateka 06.10.2020. Tehakse see MRT ära. Eks näis, mis pokk on, sest peale seda atakki, mul siiski pea valutab, mida varem pole olnud. Ma tõesti ei tahaks uskuda, et mul mingid ärevushäired on. Tundub jabur, aga kes teab. Auraga migreen võib ka olla. Üks nunnu Narva koolivend Rait seletas mulle üksipulgi ära, miks ta arvab, et mul just auraga migreen on. Tänks Sulle, et viitsisid vaevaks võtta. Kusjuures, teadsite, et kui teil see esineb, siis beebipille ei tohiks tarbida? Minu jaoks uus info. Ma pole neid muidugi kunagi kasutanud, aga ehk kellelgi on sellest infost abi.

Rääkides minu sisemaailmast, siis mul on teinekord tunne, et ma olen nagu kurb, kuigi mul on kõik hästi ju elus. Mul on mees, kes mind hoiab ja armastab. Kaks TERVET last. Sitaks tuus koer. Vahva emps, lahe ämm ja äi. Ilus kodu, oma auto (ok, panga oma veel :D), kõik läheb ülesmäge JA SIIS SA IKKA OLED KURB ja ma ei oska seda kurbust teile põhjendada, miks ma seda tunnen, sest ma ei tea, miks see nii on. Kes oskab samastuda?

Vot sellised lood ja laulud. Ei oskagi enam midagi tarka juurde rääkida. Jutulõng sai otsa mul, kuna tegin blogimisest pausi ja mõte kohe läinud. Eilse seisuga on mul nüüd ametlikult OMA FIRMA. PINTSLIKURAT OÜ, wadappp ja blogi uus nimi samamoodi pintslikurat.ee jeeee. liinameow.ee toimib endiselt, eks näis kaua. Hetkel maksan mõlema domeeni eest, küll aga pikemas perspektiivis tahaks sellest meow-st siiski lahti saada. Just olin kuskil oma e-maili vahetamas ja uuriti, kas need andmed on korrektsed. Ütlesin kohe, et EI, e-maili aadress on vale. Tädike küsis, kas liina mmmm—e—–ooooo–www(fffff) on õige väää.. EI OLE VÄÄ EI, liinakolom on nüüd õige. Sänks, meeeeooofffw, oli taaskordveizzpiinlik 😀

6 COMMENTS

  1. Selle sisemaailma teemaga seonduvalt.. Mul 8 kuune beebi kodus. Just rääkisin ka kaasale, et kõik on tegelikult hästi ja tülitsemisi pole omavahel. Eks muu maailma draamasid viskab sisse aga mitte enda elu mõjutav. Ja jälle vahest tuleb mingi rahulolematuse tunne. Samas see nii põhjendamatu tunne 😀 üritan vaikselt olla ja mitte ülepea muretseda 😀

    • Meil esimese pojaga ka tülitsemisi vähem. Nüüd on rohkem ütlemisi. 😀 Mul on selline emainstinkt kallal vist. Toon näite: kui poja tuleb näpistama, siis mina ütlen, et mina enam ei mängi temaga ja lähen eemale, mees aga näpistab kergelt vastu, et poja aru saaks, issil on valus ja nii ei tohi teha. Ma olen suht 100% igasuguse sellise karistamise vastu, kuna olen lapsena väga kõvasti rihmaga peksa saanud. Nüüd lööb välja see minus vist. No ja nipet-näpet ka. Kahe beebiga pole enam nii palju vaba aega ja ikka tuleb kõvade juurikatena, nagu me oleme, ütlemist.

      Nii aga teema juurde tagasi. Päris hästi sõnastatud: rahulolematuse tunne. Just. Minul ka see ja seda on nii raske seletada, mis kuradi asi see on. 😀

  2. Higistamise kohapealt – kas Rometi süda on kontrollitud?

    Meil oli sama teema, et beebi hakkas söömise ajal kõvasti higistama ca 2-kuuselt, lausa higiloik oli pärast söömist voodis.. Kuna oli väga kuum suvi, siis arvasin, et tal lihtsalt palav ja ei pööranud sellele suurt tähelepanu. Siis aga perearsti kolme kuu kontrollvisiidil avastati südames kahinad ja saime saatekirja kardioloogile. Beebil avastati kaasasündinud südamerike – avatud arterioosjuha.. Lühidalt – lootel on südame ja kopsude vahel veresoon, mis 72 tunni jooksul pärast sündi ise sulgub, aga meie beebil seda millegipärast ei juhtunud. Niisiis tegi süda koguaeg rohkem tööd kui oli vaja, tekkis südamepuudulikkus ja sellest ka higistamine söömise ajal. Kusjuures meie olime peale sündi 2 nädalat nii Pelgulinnas intensiivis kui ka Lastehaiglas (seal olime koguaeg ka jälgimisel), aga südamerikke avastas hoopiski perearst alles lapse kolmandal elukuul.. Kuna laps hakkas 3-kuuselt keerama ehk muutus n-ö füüsiliselt aktiivsemaks, siis seetõttu tekkisidki sügavam südamepuudulikkus ja kuuldavad südamekahinad alles siis vist..

    Iseenesest meil oli südameriketest kõige kergem variant: 5-kuuselt tehti beebile Tartu Ülikooli Kliinikumis protseduur, mille käigus pandi see veresoon kinni ja tänaseks meil täitsa terve südamega 2,5-aastane elurõõmus präänik🙂

    Ma üldse ei ütle, et teil midagi sellist peaks olema, aga tuli kohe selline äratundmine..Ja lisaks ei tea kunagi kui pädevad arstid on, sest no meil oleks võinud ka palju varem juba avastada selle (3 kuud käisime Lastehaiglas ka visiitidel regulaarselt ja ei märgatud midagi…🙄). Et kui teil veel pole uuritud südant ultraheliga, siis ma sebiks selle uuringu ka just in case, et süda rahul oleks🙂

    Igatahes soovin teile palju edu! Väga armas pere olete!

    PS! Natuke nagu äratundmist on ka – endal 2,5-aastane ja 4-kuune kutt kodus + üks tuus 5-aastane Jack Russelli tüüp ka😄 Kõik tegelikult super hästi, aga samamoodi vahepeal mingid masekahood käivad peal😔 Bipolaarsus äkki..?!

    • Vau!

      Ma ei oska midagi muud öelda, kui suur-suur aitäh, et kirjutasid. EI OLE! Helistan esmaspäeval arstile, et saaks UH ka ära teha.
      MEIL TÄPSELT SAMA, et varem polnud ja nüüd 3-kuusena higistab. Reaalset LAPS ON HIGILOIGUS, mitte lihtsalt pea on märg. Piisad on väljas ja käsi tilgub mul. Seda on nagu R E T S I L T. Palvetan, et kõik ikka ok, aga parem karta kui kahetseda. See just hirmutab, et see on hiljem juurde tulnud, mitte kohe sündides olnud. Süda megalt valutab.

      Tõesti, supermega aitäh, et leidsid aja, sest kui me peaks nüüd midagi leidma ja SA POLEKS KIRJUTANUD.. kurat teab, mis oleks saanud.

      Aitäh ka 🙂 naljakas, suht sarnane perekond siis, meie Poiss ja sai ju 11.09 nelja aastaseks.
      Bipolaarne ma pigem ei usu. 😀 lihtsalt mõttetu inimene oma esimesemaailmaprobleemidega. 😀 ok ok nali. 😀

      Igatahes, ÜHE KORRA VEEL AITÄH. Ma tõemeeli poleks UH peale ise tulnud.

LEAVE A REPLY

Please enter your comment!
Please enter your name here