Kuna teile meeldib see igapäevane mula, mida ma praegu instas väga jagada ei saa, kuna mu telefon on paranduses, siis otsustasin, et kirjutan täna blogisse jälle.
Igatahes. Ma ei tea, kuidas teiega lood on, aga mu keha ei talu viinamarju. Sain sellest juba õige mitu aastat tagasi aru ja olen nende söömist teadlikult vältinud. Tekib puhitus, kõht koriseb, terav valu kõhus, kõht võib lahti minna jne.
No ja siis tuli eile emps külla enne oma puhkusereisi, et korra lapsi näha ja veidi juttu ajada, kuna polnud juba jupp aega üksteist näinud. Emps tõi mustikaid, viinamarju ja veel pudi-padi hamba alla. Ma polnud varem näinud viinamarju, mis tulevad kobarast ära nagu mustsõstrad nii, et sain terve 1,5kg viinamarju kobarateta kaussi valada. Proovisin siis ühte ja mõtlesin, et uuuuuh.. kui head neeeeed oooon… Ebareaalselt magusad ja väga mugav oli süüa, kui ei pidanud neid kobara küljest ära tõmbama.
Noh ja siis ma võtsin otsuse vastu, et ma pole nii ammu viinamarju söönud ning mis need ikka mulle teevad… eks..jah… Mugisin neid kahe suupoolega ja mõtlesin endiselt, et midagi ei juhtu minuga. Panin kiddod magama ja vaatasin siis jutti Villa, Rannamaja ja Vallalise Kaunitari uue osa ära. Kogu selle aja kõht korises nii kõvasti, et isegi mu auto ei tee sportrežiimil nii kõva häält. Lihtsalt KÕIK MULKSUS ja megavalus oli. Võite arvata, kui väga ma kahetsesin, et ma neid viinamarju nii palju sõin. Välja ei tulnud ka midagi. 😀 Läksin siis mingi 00:30 magama.
Hommikul ärkasin üles ja KÕHT ENDISELT VALUTAS. Läksin lastele süüa tegema ja karmauhh, ruttu vetsu. Põhi täiesti alt ära. Lihtsalt mainin teile, et 10:20 oli mul günekoloogi vastuvõtt broneeritud, mille ma bookisin juba kaks kuud varem ning muutmiseks nagu poleks enam aega ja tahtmist olnud.
Ma pole kunagi nii närvis olnud enne arstiaega. 😀 Istud seal krt jalad harkis ja siis… jah.. :D:D:D
Igatahes, läksin siis kabinetti, kus ootas mind üks ülisümpaatne naistearst. Jaanika oli vist nimi. Mulle kuskilt mälusopist meenub, et olen tema juures varem ka käinud. Rääkisin siin oma loo ära, et viimati nägin arsti siis, kui sünnitusmajas olin, sest mitu korda tühistati minu arstiaeg koroona pärast ära. Küsis erinevaid küsimusi ja mul oli reaalselt tunne, et olen nagu koolipingis. Küsisis siis, et mis rasestumisvastaseid vahendeid kasutan… Tõmbas korra nii pirni ära, et mul ei tulnud midagi suust välja.. küsisin täpsustava küsimuse, et kas pillid või? Vastasin ise kiiruga ei.
Muigas ja ütles, et kondoom jne ka.. ma mingi… eeee…. mmm… õõõõ… üüüüü … mõnikord?! Arst kenasti naeris ja kirjutas: Okei, selge, ei kasuta. No lihtsalt nii piinlik olukord oli .D:D:DD::D:D:D Nagu oleks koolis mingi eriti lihtsale küsimusele vale vastuse vastanud.
Mu mure oma kõhuga muideks polnud veel kuhugi kadunud. Selline hirm oli, et tuleb püksi poole protseduuri ajal. :D:D:D:D Appi noh, millest ma siin täna räägin. Mul on juhe nii koos siin lastega kodus istumisest, et ei oska enam normaalseid postitusi teha.
ÕNNEKS EI JUHTUNUD MIDAGI. Üks munasari oli suurem kui teine, aga õnneks ikkagi normi piires. Tehti ka see kurikuulus PAP test ära, sest viimane kord tehti seda 2017. Mul oli 21-aastasena sellega päris suured jamad, et jah… Minge ka kontrolli, kellel juba tükk aega käimata! Mul jääb nüüd nädal aega oodata, et keegi mulle ei helista, sest siis on kõik korras ja tean, et võin oma eluga rahumeeli edasi minna. Tervitused Liisa-Maria, kelle üleskutse mind lõpuks arsti juurde suunas. Mõtlesin, et pekki, nüüd peab küll minema, kaua ma ootan.
Arvestades kõiki asjaolusid läks väga hästi eks. 😀 On teil endil ka mingeid naljakaid arstilkäiguseikasid siin mulle pajatada?
..see haigus. Just kiddod paranesid entero viirusest ja nüüd mingi muu jura küljes neil. Kolmapäev vastu neljapäeva öösel pidin ennast herneks ehmatama, kui Rom surmahääli tegi. Mitte, et ma teaks, millised need on, aga nii just sellel hetkel mulle tundus. Kappasin ruttu poiste tuppa ja andsin Rommile veidi juua. Hääl oli midagi sellist, et vana ei saa hingata. Nagu mingi tükk oleks kurgul ees ja kriibib teda. Äärmiselt jube hääl. Kohe tuli meelde, kui Kentsu Hawaii reisi ajal haigeks jäi ja see hääl oli suhteliselt sarnane. Ainult selle vahega, et me olime teises riigis ja Kents oli kõigest 1a6k vana. Neljapäeval kimasime juba Saaremaale, sest mul poleks midagi väga haigete lastega linnas üksinda teha olnud + sõbranna babyshower oli just sellele nädalavahetusele planeeritud ning Trussi ja Reimpsi meestekas ka.
Kurb, et Rom on taaskord haige. Haiguse pärast ei saanud ju neljapäeval maale ka minna. Seal on alati nii mõnus ringi joosta ja toimetada, aga pole viga. Said natukene oma musta elektriautoga Kuressaare koduaias ka ringi paarutada. Ja ega siin toas olles pole ka midagi ülemäära dramaatilist, sest ruumi siin jagub ja lastel on palju tegemist. Lihtsalt, et jälle ÜKS NÄDALAVAHETUS oleme toas. JUST OLIME. Valus on vaadata neid lasteaia ja hoidude arveid, kui lapsed üldse kohal ei käia, sest #haiged.
Siinkohal kohe küsimus? Kuidas te ennast töö ja haige lastega organiseerite? See on ju täiesti õudukas, kui lapsed kogu aeg haiged, aga pead tööl ka ju käima. 90% kuust ei saa ju lapse-blablalba-haiguslehel olla. Või saab? Ja teine, mille peale ma mõtlema jäin – kuidas lahendatakse see teema, et suvel on lasteaed kinni ja lapsed tuleb kuskile jätta, kui puhkust võtta ei saa. Vaevalt terve pere tahab just juulis see 28 päeva ära puhata. Kuidas te, pered, selle olukorra lahendate?
Terve reedese hommikupooliku olin sohver Truskale ja Reimpsile. Sõidutasin nad kogu kraamiga maale ja siis tulin ise tulema, sest naised pole oodatud meeste nädalavahetuse üritusele. Mu meelest väga lahe idee, kuidas sünnasid pidada (Reimol ja Trussil on 30-ndal septembril mõlemal sünna). See sai ka alguse tegelikult minust, kui ma üks aasta ütlesin, et mida ma siia meeste sekka ikka vahele pressin ja sellest ajast saati otsustati, et naisi enam ei oodatagi sinna. Võiks naistega midagi sarnast kokku kompunnida, jumala mõnus oleks. Näiteks kuhugi Itaaliasse nädalavahetuseks vms. Odavam on ju välismaal käia, kui Eestis tähistada. See aasta saangi ju Dubais oma 29-nda eluaasta vastu võtta, mis on ülivingeee. Ja Liisuga lähen 11.10 Amsterdami sünnareisile. Can’t wait! Eelmine aasta käisin sõbrannareisil Kadriga Pariisis ja see oli 10/10 reis. Liisuga, ma juba tean, et tuleb samasugune. Uuuhh!
Aga tagasi teema juurde tulles, siis laupäeval kell kaks korjasin Kirsti sõbranna peale, et poodi minna ja beebipeo jaoks kraam ära osta. Jõime veel kohvikus kohvi ja lobisesime niisama. Vurasime siis Kirsti koju kaunistama ja toimetama. Äärmiselt hea orgunn ja väga toredad sõbrannad tal. Aeg läks nii kiiresti. Jooksin veel kiiresti Kanalast kanade järele ja reaalselt selline tunne oli, et ma oleks nagu mingi tagaotsitav sarimõrvar, sest selline hirm oli, et keegi näeb mind, kes ei peaks nägema, eeskätt Kirsti. Ise ka naersin, sest ma ju tegelikult teadsin, et Kirsti on kuskil padrikus samme täis vorpimas.. aga noh jah…
Ootasime siis teda hiirvaikselt. Endal oli ka ärevus sees. Vana naersis, et viinud mind siis kinno, mitte metsa higistama. :D:D:D Aaa jaa, see oli pull – Kirsti tundis ühe oma sõbranna lõhnaõli koridoris, lihtsalt teile teadmiseks, et ärge tulge sama lõhnaga beebipidu korraldama, rasedate lõhnataju on tunduvalt parem, kui mitte-rasedatel. 😀 Sõime-jõime-jutustasime ja mängisime. Väga lahedad mängud olid korraldatud. Üks oli selline, et pidin arvama ära, kes beebidest on poiss, kes tüdruk. No nii võssa pole ma ammu millegagi pannud. 😀 Igatahes, megalõbus oli. Pidin poole üheksa kandis koju vurama, sest väiksed mehed ei suvatsenud päeval lõunaund teha ja pidin neid magama panema juba hakkama. Nad olid ikka päris sussid, kui ma koju jõudsin. Jäid suhteliselt hetkega magama ka. Kukkusid sängi ja nokkout kohe.
Ja nüüd ma siin olen, Andrus tuli juba koju ja hakkame tagasi linna end sättima. Lähen hommikul 7:30-ks lasteaeda nägusid vuntsima, sest neil on mingi loomateater seal ja no ikka aitad, kui oskused selleks on olemas. Jõuan ehk 10-ks koju tagasi, Truss läheb tööle ja ma istun Rometiga kodus, sest #haige. Kents vast läheb lasteaeda, kuna tal pole häda midagi. Muideks, Perearstide Liit? Või mingi muu asjapulkade liit või keegi kolmas võttis nüüd sellise asja vastu, et kerge nohuga võib laps lasteaeda minna, kui ei ole palavikku. See koroona on küll selles osas puhta töö teinud, et korra laps nuuskab, siis saadetakse koju. Meil on õnneks võimalus iga väiksemagi haigusega lastega kodus olla, aga mis teevad need pered, kellel vanemad mõlemad palgatööl ja sellist asja iganädalaselt rakendada ei saa? Ma mäletan, et kui mina väike olin, olid ikka pooled lapsed kõik ninad tatised ja rägastasid, kedagi ei kottinud. 😀 Ma olen isegi poes tööl olnud niimoodi, et 38,8 on palavik ja kedagi tööle panna pole ja siis istud seal lõdised külmavärinates ja ootad, millal koju lõpuks saaks.. Selles osas õige muidugi, et kui oled haige, istu kodus, aga samas päris iga nuuskamise pärast ei pea ka last haigeks tembeldama. Igatahes jah, Rom veel köhib ja jääb koju. Kennet on terve ja läheb lasteaeda, eriti, kui homme seal vahva teater Kakukesest tulemas.
Vot nii.
Mõnusat pühapäeva jätku ja uuel nädalal juba kohtume uuesti. Mul on üks teema rääkimata veel..
Käisime siin eelmine nädal Soomes ja mõtlesin, et jagan, mis me siis seal tegime üldse. Kolme lapse ja nelja vanemaga. Soome mineku teema algatas tegelikult mu vanem poeg, kes kuulis, et tema sõber Lennart käis Soomes ja seal oli jube lahe olnud. Noh… ja siis te võite arvata, kui palju see neljaaastane mulle SOOOOMEST rääkis, et kui lahe ja vägev seal ikka on ning kuidas tema sinna ikka minema peab. Mõeldud-tehtud. Leidsin mingi sooduskoodi postkastist nimega ”SÜGIS” ja piletid Soome edasi-tagasi kaks täiskasvanut läks 50 eurot. Võrdluseks teile, et Saaremaa praamipiletid lähevad 40 eur ja teinekord kopikad peale ka veel + pane sinna üks hästi hea isuga maasturiga küts otsa. Ehk siis jah, väga odav oli minu meelest see Soome värk.
Sõitsime kuttidega sadamasse, võtsime oma reisivankri, sest enam meie bling-blingi pole. Müüsin maha meie silmatera vahepeal. Kahju oli ka, aga pole viga. Väga toredasse peresse sai, kellele ka bling meeldib, nii et läks hästi. 😀 Kentsule võtsime seisulaua ka kaasa. Parim otsus ever. Ta oleks nii-nii väsinud seal olnud ja.. jah… seda jorisemist siis.. Mõnus oli vahetustega neid magama panna ka. Kord magas Rommi vankris, siis magas Kentsu ning Rom sai samal ajal taga istuda. Talle hakkas see nii meeldima, et läksid kraaklema omavahel, kes nüüd seal seisulaual istuda saab.
Nii aga tagasi algusesse. Laeval me suurt kuhugi ei jõudnudki, kui üles üheksandale ja Lotte mängumaale. Ehitasime seal kuttidega onni ja mängisime niisama. Kiired burksid Burger Kingist ka enne randumist. Täitsa kena oli. Mõtlesime, et lähme seekord tallataksoga Sea Life okeanaariumisse. Pisemad tukkusid see 50 minutit, kui meie ilusat ilma nautisime ja oma päevasamme kokku korjasime. Teie poolt soovitatud kohti oli muidugi veel: Helsingi Loodusmuuseum, Hop Lop mängutuba, Linnanmäki ilusa ilmaga, Junibacken, ChildrenTown (mulle öeldi, et alates 5a on seal idekas, et veidi suurematele), Loomaaed (olen käinud, aga lasteta – pigem soovitaks suveperioodil minna), Rahvusraamatukogu Oodi + mänguväljakud: Avikin puisto Vantaal, Vennynpuisto Helsingis, Hyväntoivon puisto sadama lähedal, Redi kaubanduskeskuse katusepark ja keskuses peaks veel põnevat tegemist olema.
Me käisime ainult Sea Life’is ja siis linna sööma ja reaalselt rohkem ei jõudnudki. Läksime 10:30 laevaga ja tagasi tulime 19:30 omaga. Väga hea aeg sellistele mürsikutele, et saavad rahumeeli oma hommikutoimetused kiirustamata ära toimetada ja minna. Õhtul kell 21:30 jõudes ei ole ka nii hilja, et süda tilguks laste une pärast verd.
Sea Life’ist veel nii palju, et soovitan jälgida, mis kell kalade toitmine on. Iga päev toidetakse kedagi. Meie nägime piraajade ja raide toitmist. Kohapeal oli väike mänguala ka lastel, kui kalade vahtimisest kops üle maksa viskas. Mulle täitsa meeldis see koht. Haikalad oli muidugi lemmikud. Toitmine koos jutuga, mida töötaja rääkis oli ka väga huvitav kuulata.
Maandusime kuskil kesklinnas, mingisuguses burksikohas. Lihtsalt burks JA GARNEERINGUKS ÜKS VIIL HAPUKURKI hahahahaha. See on lege garneering. Parim. Läks maksma mingi 23 euri? Eestis päris nii kallis pole. Saad ikka tomati ja kurgi ka kõrvale. Isegi coleslaw salati. Mul olid mõned raamatud, nuputamisraamat ja veega värvitav raamat kaasa, et restoranis natukene väsinud/tüdinenud lapsi ohjeldada. Saime kenasti hakkama. Kentsu poole restoranis oldud ajast põõnas vankris. Joppas meil. 😀
Järgmiseks korraks võiks keegi siia häid söögikohti Soomes soovitada. Eelmine kord kui käisime olime ka täielikud hädad seltskonnas, et kuhu sööma minna. Järgnevaks korraks kindlasti panen selle plaani paika, et kuhu täpselt sööma minnakse, siis jääb see segaduse moment ära.
Tagasi tulles suundusime, nagu ikka, Lotte mängunurka. Ja siit algab kõige tähtsam story selle reisi osas. Kohe algul tuli sinna üks poiss nimega Lukas/Lucas, poisid hakkasid teda kutsuma Suureks Poisiks. Ei pea vist üle täpsustama, miks. Ta oli seitsmene, aga tundus, et mingi 9 vähemalt. Hästi pikk ja sihvakas, aga see pole see, millest ma siin rääkida soovin. Igatahes, Kennet, nagu ikka, haakis ennast temale külge (Kentsu läheb alati restos v poes v kusiganes teiste inimestega jutustama.. Eile spaas ka läks mullivannis naistega lobisema :D:D:D Naerame Trussiga, et temast saab kunagi hea wingman. Täiesti tuimalt läheb ja alustab vestlust). Nad ehitasid koos maja, mürasid niisama. Võtsid need pehmed ehitusvidinad ja hakkasid üksteist nendega togima.. õrnalt lööma? Romet tuli ka kampa. Ma ei ole kunagi näinud nii viisakat noort inimest.. okei olen, aga see oli next level. Ta näitles nii, et Rom ei läinud talle isegi pihta oma vidinaga, aga juba kukkus ja näitles, et ta sai haiget. Rommi oli krampides, hea, et naerust püksi ei teinud. Kentsuga sama. Me lihtsalt vahtisime suu ammuli Andrusega, kui tore poiss see Lukas ikkagi on. Niiiiiiiii hellalt mängis meie lastega. Uskumatu. Ühe korra läks Rometile oma padjaga (vms) kõvemini pihta, Romet ütles, et sai nina peale haiget, Lukas läks Rometi juurde, tegi ninale pai ja palus vabandust, et kogemata juhtus. Vanemad istusid kaugemal, lauas, scrollisid niisama. Vahepeal käis isa vaatamas, mis see poeg seal mängunurgas toimetab, kutsus teda korrale, et teised kaks (meie lapsed) on nii pisikesed ja ta võiks natukene rahulikum olla. Ütlesin siis ise vahele, et teil on nii tore ja sümpaatne laps, et ta ei pea üldse muretsema, Lukas mängis ju nii õrnalt ja hoolitsevalt. Isa läks tagasi oma asju ajama. Müksamismängus sai Kents ka kogemata veidi tugevamalt ja Suur Poiss läks ruttu jälle vabandama, et ta ei tahtnud haiget teha ja tegi pai pea peale. Mina lihtsalt vaatasin suu ammuli.
Lukas küsis lahkudes, et millal me Soome tagasi tuleme, et äkki satume samale laevale ja poisid saavad veel koos temaga mängida. Ütlesin, et me käisime niisama Soomes ja elame Eestis. Nemad aga läksid perega vanavanematele küll ning elavad ise Soomes. Ütlesin, et ehk õnnestub kunagi trehvata. Rom ja Ken olid silmnähtavalt õnnetud, kui Suur Poiss ära läks. Kennet rääkis veel mitu päeva juttu, et ta tahaks Lukasele Soome külla sõita ja temaga mängida..
Ära minnes veel Lukase isa küsis ta käest, et kas ta ikka sõpradele nägemist ka ütles. Ütles, ütles. =) Andrus nägi neid veel laeval ja läks ise juurde ning ütles, et uskumatult toreda lapse olete kasvatanud. Usun, et lapsevanemana on seda ikka päris meeldiv kuulda, eriti kontvõõraste käest.
Väga vahva reis oli. Nüüd tahaks vist lastega Rootsi millalgi minna, sest seal on ju lausa Lotte isiklikult kohapeal. Aga esmalt tuleb mul siin Amsterdamis ära käia ja siis veel oktoobri lõpus Dubais. Peale seda siis kindlasti võiks juba mõelda. November on suht mõttetu kuu ka, kena oleks natukene seda tüütut kuud turgutada ühe kruiisireisiga. Aga eks näis, võib-olla ei viitsi kah.
Musid-kallid-paid ja üritan siin lähipäevil veel ühest asjast kirjutada. Hetkel on kuidagi nii-nii kiire ja ei jõua igale poole, esmajoones blogisse ja sotsiaalmeediasse. Aga annan oma parima!
Kuna mitmed on uurinud, et mis meie hambasaagast sai, siis mõtlesin, et võtan selle blogis kokku. Muidu pean kopeerima ja möllama ning võib kellelegi üldse kogemata kirjutamata jääda.
Igatahes, saime siis esmaspäeval hambaarstile, kuna kirjutasin ka meili ja saatsin pildid. Seekord oli telefonitoru otsas naisterahvas ja rahustas mu maha, et ma ei muretseks üle ja tänapäeval on hambaravi üks kõige arenenumaid üldse. Igal erineval juhul saab lapse hambad, hambumuse või veel mingi kolmanda asja korda, kui õigeaegselt reageerida.
Ja siis see, kellega ma reedel telefonitsi rääkisin, loetles ette, et tuleb asendushammas panna, kaped ja jumal teab, mida veel. See hirmutas mu nii ära, et jahm.. Mul on väiksena väga palju jama hammastega olnud ja hamba välja kukkumine oli minu jaoks pooleldi maailma lõpp, sest see oli mu üks suurimaid hirme, et äkki võib midagi mu ülielava lapsega juhtuda ja hammas välja tulla. No kurat, juhtuski.
Igatahes, läksime siis kabinetti, väga tore arst oli. Ütles, et peame väga ettevaatlikud olema, sest kõrvalhammas logiseb ikka korralikult. Võib-olla sureb ka välja, ei tea. Hetkel loodame, et teine esihammas jääb ikkagi kohapeale. Teiseltpoolt hammas logiseb samuti, aga vähem. Sellel on rohkem ige viga saanud ja kohe kui kogemata hambaharjaga sinna juurde minna, on kohe veri lahti.
Õnneks paraneb suuhaav kiiresti ja arst ütles, et jäävhammaste pärast ärme esialgu muretse, arvestades, mis gigantjuurega ta piimahammas oli, siis ei tule need jäävhambad veel nii pea. Küll aga kinnitas ta seda, et see auk, kus hammast ei ole, sinna tuleb jäävhammas kiiremini, loogiline eks. Ja siis tuleb ka uuesti arsti juurde vurada.
Ei ole hetkel mingit asendushammast vaja või kapesid NELJAAASTASELE. Südamelt langes suur murekoorem. Nüüd tuleb lihtsalt oodata ja hoida lapse hambaid. Peame ikka pidevalt meelde tuletama, et ta esihammastega.. st esihambaga.. 😀 ei hammustaks midagi otse. Muidu on need hambad tal õuna sees kinni ja siis on eest sahtel ikka väga tühi. 😀
Tänksud ka kirjade ja tuju tõstmise eest! Eriti meeldis mulle ühe ema lause, kui ta ütles, et ära muretse – tema laps on jumala õnnelik, et saab nüüd pulgakommi mõnusasti suus hoida. See ajas nii muigama mind ja tegi tuju rõõmsaks.
Rommi hoius käimisest nii palju, et laps oli valmis minema. Läks siis 2a3k. Kennet oli 1a11k ja sai kohe 2-aastaseks. Algul oli muidugi väga raske jätta nii, et ma ei tohi temaga koos harjuda seal, sest Kents tohtis teises hoius isaga koos harjuda. Ja hetkel näen, et harjutamisperiood on palju lühem tänu sellele, et ma ei tsilli seal lapsega. Nad muidu hakkavadki eeldama, et emme peabki seal koos temaga oma ja hiljem on just raske lahti lasta. Tegin südame kiviks ja läksin. Esimene kord oli ainult 15 minutit ka. Ütlesin, et tulen kohe tagasi, käin korraks ära.
Nüüd magas juba esmaspäeval esimest korda lõunaund hoius. Ise rääkis nädalavahetusel, kuidas tema võtab oma kutsud kaissu ja jääb lasteaias magama nagu venna. Ja uskumatu, jäigi. Õpetaja kiitis, et Rom kuulas unejutu ära ja kohe magas. Tagasi tulin oli rõõmus ja väga heas meeleolus. See teema nüüd on, et ma viin ta hommikul ära, tuleb hea meelega, aga kohe kui uksest sisse (ma olen ikka veel temaga) hakkab nagu kergelt kisama: ”EMMMEEE, EMMMEEE..” Ma muigan, et ouu, ma pole ju veel ära läinud. 😀
Täna oli ka nii naljakas, kuidas ta ise avas värava, et tuppa minna, aga kõva häälega: EMMMEEE EMMMEEE EMMMEEE.. 😀 Ehk siis ta tahab minna täiega ja talle meeldib, aga emmest on ka nagu raske lahti lasta. See on nii naljakas. Ta ei nuta, aga annab märku, et emme võiks ikkagi olemas olla. Koju tulles muidugi räägib, kuidas talle meeldib ja sööb ilusti ning mängib seal kenasti. See põhiõpetaja on nii armas ka, ta on sama särav nagu kevadine sillerdav päike. Viisime talle esimeseks septembriks kollased roosid ka, aga kahjuks teda ei olnud tol hetkel kohapeal, et selline story talle juurde rääkida, miks just kollased roosid tõime… =)
Kentsuga nagu ikka – ta on 100% lasteaialaps. Pragab meid JA ON VIHANE, et tuleme talle 16-ks järele. Hakkasime nüüd siis 17-ks minema, et ta nii vihane meie peale poleks 😀 Täitsa naljakas eks. Tahaks nagu last koju tuua, aga laps saadab Sind kuu peale selle jutuga. Ühe korra reaalselt ütleski, aga mine minema ja tule hiljem tagasi. Ma naersin, et päris nii ka ei saa. Vabandasin ja lubasin järgmine kord ikkagi hiljem tulla. Sellised asjad on tegelikult äärmiselt toredad, sest siis tead täpselt, et lasteaias on kõik korras ja õpetajad on 10/10. Mul on nii hea meel, et ikkagi kauplesin oma lapse praegusesse rühma. Mulle nii meeldivad tema õpetajad seal.
Ja togimisest rääkides, siis nagu ma ütlesin – kui suvi on vahel, siis Kentsul kaovad need kombed ära. Seletab mulle iga päev, kuidas ta oli tubli ja ei sõdinud kellegagi ega löönud. Iseasi, palju sealt 100% tõtt on, aga usun, et midagi ikka. Eks miskit jääb rääkimata, aga ega kõike vist ei peagi vanematele rääkima. Kui õpetaja ei kurda, et laps teeb seda või teist, siis tundub mulle, et kõik on okei. Poiste puhul see togimine ja veidi kehaline mäng vms käibki asja juurde. Ma sellega nii harjunud, sest #boysmama
Nädal ise oli kiire ja tegus. Aga meie pere vist ongi selline – kogu aeg mingi tegemine ja liikumine. Teisipäeval käisin ”Kus laulavad langustid” Promoty eriseansil. Ma oleks niikuinii seda filmi kinno vaatama läinud, sest ootasin seda juba sellest ajast saati, kui reklaamid silmapiirile ilmusid.
Lahe, et selliseid asju korraldatakse. Sõbranna naeris, et noh jah, võiksin teinekordki teda kaasa kutsuda – ta oli pikali kukkumas sellest, et millised kingikotid olid kõigile kaasa pandud. Promoty tiim üldse on väga nunnu ja armas, mingi probleemi või mure osas on väga kiired reageerijad ja tuletavad alati meelde igaksjuhuks tähtaegu jne. Usun, et nende edu suuresti seisnebki selles, et nad on teinud väga kasutajasõbraliku keskkonna + suhtlus kõikide osapooltega on meeldiv, kiire, tõhus. Aga see selleks.
Käisin kolmapäeval P-T liikmetele jumestust/soengut/grimmi tegemas. Tööpäevad lähevad reaalselt mööda ühe hetkega. Just oli kell 11:00 ja nüüd 17:00. See on nii haige, aga väga meeldib. Siuh-vilks ja päev läbi. Õhtul läks Truss sõpradega iglusauna. Sellega oli ka hea nali. Korraldasin üritust, aga ükski naine tulla ei saanud ja siis ma ka ei viitsinud minna. Ehk siis korraldasin poistele poisteka lihtsalt. Juhtub.
Eile käisin sõbrantsiga lõunal, keda polnud iidamast-aadamast näinud ja saime veidi jutustada. Täielik avastus on kohvik ”Kringel”. Full vegan koht ja oijeebus, kui head toidud. Mul reaalselt ila jookseb praegu ja tahaks sinna midagi sööma minna. Mõnusa atmosfääriga ja väga toreda teenindusega. Elaks praegu veel Komeedi tänaval, oleks päris mugav seal kohvitamas ja söögitamas käia.
Truss käis õhtul trennis, mina tegin kuttidega sauna. Täna läheb Truss poistega pokkerit mängima ja ma ei teagi, mis ma peale hakkan. Tahtsin ninjade kontserdile minna, aga pole viitsinud kedagi kaasa kutsuda ja isegi piletit veel pole. Samas on veel aega. Teisalt jälle ei viitsi ema ”traumatiseerida”, et ta kiddosid vaatama tuleks. Vahepeal on ikka päris süümekad, et emps kogu aeg nii tragi ja tubli ja abivalmis on, samas jälle, ütleb ta ise, et ma ei peaks kunagi nii mõtlema, et ta tuleb mulle appi, vaid ta tulebki oma pudinatele külla ja tahabki nendega aega veeta. Ehk siis selle mula peale hakkan vist uurima, kes muga kontserdile tulla viitsib, sest…. noh.. #vanillaninja Lempar ju. Meil oli lapsepõlvesõbrannaga nii, et mina olin Lenna ja tema oli Piret. 😀 Ta on kahjuks Austraalias ja temaga koos minna ei saa.. Kahju. Oleks väga nostalgiline olnud. Meid ju Narvas elades aeti nendega päriselt sassi. Andsime Astri keskuses mingitele väikestele poistele autogrammi, sest nad arvasid, et me oleme Agnetaga Vanilla Ninja bändist. #juhtubainultNarvas
Ja homme lähme Trussi õe juurde, Romet juba hommikul rääkis, kuidas ta tädi juurde tünnisauna läheb. Tuleb tore ja tegus laupäev. Pühapäevaga ei teagi veel, mida võiks teha. Eks näis.
Igatahes, mõnusat sügisperioodi kõigile ja loodame, et ilm ikkagi annab armu veel ja tuleb sooja ka, sest mulle see üleöö #sügis nüüd küll mokka mööda ei olnud. 😀
Nimelt on lugu selline, et mul ei ole kunagi päevade ajal kõht valutanud. Mõni üksik olukord on selline olnud, kus ma ka omadega kummuli, aga..
…Nüüd peale teise lapse sünnitust, mis ei olnud keiser eksole, on 7 päeva igast kuust täielik piin. Lihtsalt kuul pähe. On kellelgi veel sellist jama, et peale sünnitust muutub menstruatsioon valusamaks kui see enne sünnitust on olnud? Täielik rist ja viletsus.
Ma ei kujuta ette ka, kuidas mul mõned sõbrannad kannatavad sellist valu juba terve elu. Olen isegi jutte kuulnud, et tuleb lausa töölt või koolist või veel kuskilt minema minna, sest pole võimalik selle suure valuga toime tulla.
Kuna mul tühistati kolm korda jutti sünnitusjärgne kontroll koroona pärast ära, siis ma lõpuks loobusin, sest lihtsalt ei saanud jaole. Võib vist öelda, et tänu sellele valule ja mitme sisulooja meeldetuletamisele, et tuleb oma tervist kontrollida, võtsin end täna kätte ja registreerisin ennast kontrolli. Sinna saab küll alles oktoobri alguses, aga asi seegi (septembris on ITK-s ainult meesarstid ja noh, ei aitäh :D).
Kas teil on midagi muutunud peale sünnitust seal alumise korruse töös?
Mul on vahepeal selline kade tunne, et miks peavad naised rasedad olema, taluma seda raseduse alguse okserallit, väsimust + veel miljon asja, lisaks veel sünnitama, imetama, lapsega, kes ei maga, öösel üleval olema, sest rindu mehel pole, kust piim tuleb.. Ja siis veel tegelema sellega, mis juhtub naise kehaga peale sünnitust. Alustades sellest, et kõik on alt katki, võib-olla pressisid ka mõne näoveresoone sünnitusel lõhki nagu mina ja lisaks said veel hemorroidid ka.
Ja edasi kogu see oma kehaga leppimine ja rahu tegemine, et enam ei ole see sellised, millised me olime enne rasedust.. Võib-olla on mõni venitusarm kuskil kollitamas (ja ärge tulge ütlema, et need on ilusad – mulle küll ei meeldi). Rindu pole, kõht on nagu võbisev millimallikas, täpselt see, millest iga naine unistab..
ja siis on mehed…. teevad natukene jõnksu ja valmis. Oli see vast kadalipp, mida läbida! 😀
Jaaa-jaaa, ma ise tahtsin omale lapsi. See on alati parim, mida öeldakse: AGA ISE SA JU TAHTSID NEID. Ikka tahtsin, aga ma ei teadnud, et ma peale sünnitust olen katki nagu jalgpallivõrk ja pean selle protseduuri tagajärgedega veel jumal teab kui kaua tegelema.
Jätkades hädaldamist, siis mul lööb mingi närvivalu vasakusse kätte ka, sõrmede juurde. Selline valu, et võtad korra käest kinni, kannatad ära ja elu läheb edasi. Eks tuleb ka kuhugi arsti juurde minna, kui see üle ei lähe. Vaatan veel nädalake, mis see valu teeb. Äkki kaob ära ja siis ei peagi kuhugi minema jälle. 😀
Ausalt öeldes on endal ka naljakas, kui väga ma arsti juures käimist ei armasta, alles viimases hädas loivan kohale. Üritan seda parandada, sest tervis on selle maise elu üks suurmaid varasid, mida me millegipärast liiga palju ei väärtusta. Tihtipeale alles siis, kui võib olla juba liiga hilja..
Oeh, ma ei teagi, kust alustada. Pidin oma Narvas käigust veidi rääkima, aga pole jõudnud. Võtan nüüd hoopis teise teema üles.
Iga vanema õudusunenägu.
Kennet ripub meil tihti gümnastikarõngastega ja pole nagu midagi juhtunud. Kui tahab ”saltot” teha, paneme diivani alla, et õnnetust ise õuele ei kutsuks.
Olin ise eile poiste toas mänguasju koristamas, kuniks mingi kuues meel peas mõtles, sest ma kuulsin, et K läheb rõngaste juurde diivanilt. Aga mõtlesin siis, et suva, ei hakka, kuna Andrus niikuinii paneb diivani alla, kui Kents ”saltot” teeb seal. Samal hetkel käis põnts ja ehmatasin end oma mõttest ”üles”. Jooksin tuppa. Kennetil suu verd täis… ja…
Esihammas…. Ei see polnud katki. See faking tuli eest ära. Ma olin suurest ehmatusest nii šokis, et panin käed suu ette, sest ma ju mõtlesin TEISES TOAS, et hõikaks.. AGA MA EI TEINUD SEDA. Ma lihtsalt täna terve päev kahetsen, et ma eile ei suunanud tähelepanu sinna. Ma oleks ju saanud õnnetust ära hoida, võib-olla. Ma olen lihtsalt nii õnnetu. Kentsu alles sai 20.08.2022 4-aastaseks. Ta peab 2-3 aastat ilma esihambata olema. Vägisi tulevad pisarad silma.
Kenneti käest täna küsisin, kuidas on võimalik ilma saltota face plant’i teha. Ütles, et läks ühe käega ja käsi lasi lahti ja näoga põrandasse. Teine kõrvalhammas on ka väga kahtlane ja juur on verevalumis. Alahuul lõhki.. ldfksodfksdapdlaädälda .ddkaskoksoadksdaodslaö dajdakkladsklödaskölda.
Lohutan ennast sellega, et need on kõigest piimahambad ja külajoodiku hambumusega peab ta ”KÕIGEST” 2-3 aastat olema. Ma ei taha neid pilte sots.meediasse panna, sest kunagi võib K-l tüütu olla ja teisalt need on päris tüütud ka.
Andrus oli eile hästi tubli ja lohutas Kentsut, sest laps oli nii šokis sellest, et hammast ei ole. Valus ka muidugi. Proovi ise hammastega põrandasse kukkuda. Ei saa just naudinguks nimetada seda. Ma ise olin rivist väljas, sest peas kummitas mõte, et miks ma ei hõiganud, kui peast käis mõte läbi ja nüüd mu laps hambata ja jumal teab, mis need kaks hammast kõrval veel teevad.. Neljaaastasel sahtel tühi.
Uhh… N-A-M-A-S-T-E.
See oli ka üliarmas, et Truss palus täditütrel saata, et Aleksil ka hambaid pole (vahetuvad küll, kuna vanus sealmaal), aga ikkagi. See lohutas Kentsut, kuna Aleks on talle kuidagi eeskujuks saanud, kogu aeg räägib temast, ja tänu sellele pildile ta ka rahunes. Hambad tulevad uued asemele. Kõigest piimahambad… ja hea uudis oli see, et HAMBAHALDJAS on juba väga kaua oodanud hambaid, mille vastu ta raha tahaks anda.
Kolisin ise ööseks Rommi ja Kentsu tuppa põrandale. Väga ”mõnus” ja kõva oli magada muideks. Kentsu läks Trussiga meie voodisse ja nii me kuidagi hommikusse päeva saimegi. Öösel kuulsin ka Hambahaldjat, kes oli rohkem nagu Hambaelevant, aga vähemalt lapsed ei kuulnud. Klirises ja kolises oma mündikukruga. Aga vähemalt sai hamba kätte ja raha padja alla sokutatud.
Hommikul muidugi, MA EI TEA, KUIDAS SEE VÕIMALIK ON, aga Kents lõi vastu kapi äärt UUESTI SUU VERISEKS. Mul süda jättis seekord lööke vahele, ausalt ka. Kui ma nägin, et suu on verd täis…. mõtlesin, et nüüd on päriselt 3 hammast eest läinud, sest need olid juba eile väga kahtlased. Õnneks on veel alles. Endiselt.
Ärkasime, toimetasime ja viisime Rometi hoidu hommikul. Muideks, isegi meie lemmiknaabrinaine, kes meie all elab, kuulis seda prõntsatust ja väga suurt nuttu… Nägime õues ja näitasime, mis juhtus…
Teema juurde tagasi tulles, siis meie suundusime peale Rometi äraviimist Ülemistesse, ostsime Kentsule traktori ja Rometile (sest K ütles, et tahab vennale ka osta Hambahaldja raha eest vennale kõik maailma autod. Romet soovis ainult kolme, kõike polnud vaja 😀 /via. hommikune potijutuajamine) puksiirauto.
Vot sellised lood.. Kellelgi samalaadseid kogemusi? Oskab mind keegi lohutada? Naerma ajada?
Igatahes, peale kino korjasime Rometi peale ja tulime koju ja nüüd nad magavad. Mul on hetk aega istuda ja kirjutada. Õhtul lähme vist ema juurde ja hommikul sõidame poiste vanavanaema vaatama ja minu tädi juurde Tamsallu. Ma pole seal iidamast-aadamast käinud ja tõesti väga kibelen sinna. Seal on kuidagi mõnus aura ja selline zen-koht, kus lapsed saavad mõnusasti aias joosta ja tegutseda.
Truss läheb ise homme Redbulli lennupäevale, et te ei arvaks, et ma mingi üksiksema olen. Trussil lihtsalt kuidagi viimasel ajal palju tegemist töövälisel ajal ja ma siis ei viitsi ka lastega kodus passida ning käime ja toimetame kolmekesi ringi. Muud midagi.
Kennet ise tunneb ennast hästi. Valus on ikka, aga ta ei kurda. Kiitsin teda, kui vapper ja tubli ta ikkagi on, arvestades, mis juhtus.
Hakkan nüüd õunakooki tegema, sest reede ja õunu on palju. Pealegi, see õunakoogist tulenev lõhn….mmmm….
pean nüüd 2-3 aastat hamba juurde töötlema :D:D.D
Ohjah… Hea on vähemalt see, et saime tema neljanda aasta sünnipäeva veel tervete hammastega peetud ja pildid on täitsa kenad. 😀
Järgmine aasta teeme maskipeo ja riietan Kenneti piraadiks, siis saab laia naeratusega naeratada. 😀
Naised on ikka võimsad tegelased küll. Põrnitsen siin seda pesuhunnikut ja mõtlen, et täiesti pekkis, kui ma nüüd tööle lähen, siis mis valemiga ma selle kodumajanduse toimima saan. Pese, korista, triigi, vaheta pesu, tee süüa, leia aega laste, pere ja sõprade jaoks.. Mul on kohati praegugi tunne, et ma tahaks, et päevas oleks rohkem tunde kui 24, sest muidu ei jõua oma asju tehtud.
Mul on teile tegelikult rääkimata jäänud, et kandideerisin aprilli lõpus teatrisse grimeerija ametikohale. Jõudsin täitsa lõpuvooru välja, mulle väga meeldis see keskkond ja need inimesed seal teatris. Lihtsalt see tööpakkumine eeldas seda, et ma juba maikuu teises pooles täiskohaga tööle läheks. Meie plaanid suve Saaremaal veeta oleks kohe tuksiks olnud ja Rommile oleksime pidanud otsima hoidja… jaa… jaaa.. jumal seda teab, mida kõike veel. Kuna olin kahe viimase seas, siis kirjutasin ise, et teen neil otsustamise lihtsamaks ja loobun ise. Eks kahju oli ikka, sest ma olen ju õppinud grimeerijaks ja mulle meeldib seda teha ning kui ma veel saaksin selles valdkonnas õppida ja areneda.. uuh! Ülituus! Aga seekord siis nii, sest ma ei tahtnud ise oma Saaremaa suvest loobuda ja Rometile traumat tekitada.
Kandideerisin veel mõnesse kohta, aga hetkel on need kandideerimised veel lahtised, seega ma ei taha enne midagi rääkida. Mainin lihtsalt, et need pole seotud grimmivaldkonnaga. Sotsiaalmeediaga hoopis… Mis pole minu meelest ka nagu väga imekspandav.. või on? 😀 Eks näis, kuidas läheb. Otseselt kiiret pole tööle minemisega, aga samas nagu tunnen, et tahaks midagi teha. Nii et võite mulle tööd pakkuda. Mulle pakuti ka kaupluse juhataja ametikohta, aga ei – poe juhataja tööd ma enam teha ei taha. See on selge.
Ja siis veel siia juurde selline mõte, et tegelikult tahaks oma asja ajada üldse. Kui nüüd Rom ka hoius käima hakkab ja mul on tõesti veidi rohkem aega sisuloomega tegeleda, siis tahaks aktiivselt videod teha, sest ideid mul jagub, lihtsalt aega pole selleks kõigeks hetkel. Lisaks mõtlesin, et oleks aeg vist ka teistele (mitte sõprusringkonnale) inimestele jumestust ja soenguteenust pakkuma hakata. Jama seisneb lihtsalt selles, et jumestaja töö on valdavalt nädalavahetusteti, mille üle mu härra just väga õnnelik ei ole. 😀 No vaatab. Tahaksin juurde ka stuudios pildistamist pakkuda, mida ma nüüd siin õppimas käisin. Õpetaja kiitis mind ja ütles, et võiksin kohe alustada, et mida ma ootan, sest teadmisest jms on mul olemas. Nii et… On siin inimesi, kes tahaksid minu juurde jumestusse tulla ja stuudiosse minuga pildistama minna?
Elust veel nii palju, et oi johhaidii, kuidas see august juba käes on? Suht hirmutav ikka. Just oli juuni ja nüüd juba august. Ma lihtsalt ei saa aru, kuhu see aeg lendab. Järgmisest nädalast juntsud lasteaeda ja stardibki jälle uus sügishooaeg. Plaan oli Kents panna alates 15.08, sest siis on tema rühm kohal, aga ta nii väga igatseb juba lasteaeda(tema oli ju suvepuhkusel juba juuni algusest saati), siis ma ei saa ju keelata. Saan lihtsalt vabu päevi vahele visata, kui tal selleks soov tekib. Selle lasteaias käimise osas on mul üldse kogu aeg süümekad, et kas mul lapsed äkki käivad liiga palju lasteaias ja äkki me ei panusta lapse arengusse/toetamisesse piisavalt. Kas keegi teine veel nii tunneb? Või ma olen ainuke selline imelik? Emad ja isad on ära hirmutatud sellega, et esimesse klassi peab minema laps, kes räägib hiina ja heebria keelt, lisaks arvutab 1000000 piires ning loetleb kõik maailma taime-, looma- ning kalaliigid kokku. Et kui seda ei oska, siis laps juba eos maha kantud ja lootust pole antud. Ja siis tiksud selle mõttega, et kas oled ikka piisavalt lapsega arendavaid mänge mänginud, õppinud või veel midagi kolmandat… Mu meelest on see liiga karm, kui palju nii väikestelt inimestel nõutakse. Aga see on kõigest minu subjektiivne arvamus.
Lõpetuseks nii palju, et luban jälle viisakamalt blogima hakata. Aitäh, kes on andnud tagasisidet, et ma ikkagi võiksin midagi blogisse ka kirja panna, mitte ainult IG-s mölutada. 😀
Jõudsin nüüd lõpuks siia, et Rometi pidu lõpuks kirja panna. Viimased kaks nädalat olen jooksnud nagu orav rattas ja õhtuks lihtsalt ei jaksa mitte midagi enam teha ja olen enne 23:00 juba voodis. Küll oli mul töövestlus, siis käisime Kentsuga kinos või tsirkuses, koeraga arst, casting, lapse arenguvestlus, Pr üritus ja sinna lisa veel koristamised, kokkamised, triikimised ja mänguaeg kahe lapsega. Mõnus nädalavahetus tuleb – Trussik läheb juba reede hommikul Hiiumaale ja ma olen pudinatega üksinda. Reedel lähme sõbranna juurde, peale seda koperdan härradega teise sõbranna juurde, et talle meik ja soeng teha ning siis suundumine koju. Sounds fun – eriti see fakt, et ma tegelikult ei tohi veel tõsta nii aktiivselt, aga no mis sa ära teed.. Õnneks laupäeval on ema abis ja ma saan küüntes ära käia, Kennetiga Lotte etendust vaatama minna ja õhtul veel Kustiku juurde eurokat fännama minna. Pühapäeval seame sammud minu vanaema juurde. Tuleb tegus nädalavahetus! Aga nüüd teema juurde tagasi..
Hommikul, nagu ikka meie pere, laulame tordiga üles meie pereliikme (seekord kahjuks Romet oli juba ise üleval :D) ja kutsume ta elutuppa kaunistatud kodu ja kingitust üle vaatama. Hea nali oli see aastas, et Kentsu MAGAS kogu selle aja üleval korrusel naris, kui meie Rometile laulsime. See noorhärra on muidu 6:30 juba üleval ja siis Rommi sünnipäevalaulu põõnas ta maha. Naljakas.
Teadsin juba ammu, et tahan sünnipäeva korraldada STUUDIO 1985-es, aga ei arvanud, et pean nii varakult aega sinna broneerima ja nii ma 24.04 kuupäevast ilma jäingi. Ei jäänud muud üle, kui korraldada pidu õigel päeval 26.04, kell 18:00. Miinuseks see, et lapsed ikkagi õhtu lõpuks väsisid ära. Ei midagi hullu, aga noh parem oleks olnud nädalavahetus kindlasti. Olen järgmine kord targem ja hakkan asju juba varakult broneerima.
Fotograafiks käis Kerli Jaago, kes on 1/2 Fotoraadist. Enamus teab juba nkn, et me nende kahe pikaajalised kliendid ja oleme alati rahul nendega, lapsed tunnevad Kerli ja Miku seltsis juba väga turvaliselt ja nendega on mõnus seetõttu toimetada. Nad ise ka väga lahedad ja toredad inimesed! Siinkohal mainin ära ka selle, et Rometi essat sünnat pildistas Anete Toming ja tema on ka ülihea fotograaf. Tema tugevuseks teisega võrreldes on kiirus. Ta tegi pildid eelmine aasta 1 päevaga valmis. Respekt.
Kaunistused ja teemapeopakett on pärit PEOBOX’ist. Rentisin neilt eelmine aasta Rometi esimeseks sünnipäevaks ka teemapeopaketi. Mu meelest idekas lahendus meeleolu loomiseks. Tundub selline tühine asi, aga uskuge mind, sellise pisikese ilmakodaniku jaoks on see midagi palju enamat, kui lihtsalt kaunistused. Seekord läks nii, et läksin neilt uuesti tellima ja nad tundsid mu ära. Sain neilt sooduskoodi ”LIINA15”, mis peaks kehtima kuni 15.06.2022, võite julgelt kasutada! Lisaks meeleolule hoiab see ka loodust kokku ja aega. Tellisin ju Rometi essaks sünnipäevaks mingi hunniku asju ka aliexpressist, aga ei kostüüm ega kaunistused ei jõudnud õigeks ajaks kohale, kahjuks. Nüüd olen muidugi seda meelt ka, et korduvkasutatav kraam on palju asisem, kui hiinast tellitud ühekordsed jurad, mis kõik jälle prügi juurde tekitavad. Jah, nõusid on tüütum pesta küll, aga ei midagi ületamatut.
Kuna Kents avaldas soovi Käpapatrulli peoks, siis ei saanud Rommile sama temaatikat valida. Otsustasime seekord Peppa peo kasuks. Peobox’ist rentimine on nii lihtne – lähed kohapeale, antakse su asjad ja lähed minema. Tagasi too palun samas seisukorras ja ongi kõik. Hõbe- ja kuldpaketis on suur plus see ka, et saab seinale vastava tausta panna – fotoseina probleem kohe lahendatud. Olen seda kaks aastat järjest rakendanud ja toimib ideaalselt.
Tordi tellisin KODUKOOTUDKÜPSETISED käest. Ma olen Dianalt tellinud õige mitu korda ja alati rahule jäänud. Ärge laske ennast heidutada sellest, et ta resideerub Viljandis. Mina sain oma tordi kätte ühe mehega, kellele maksin 10 euri, et ta selle Viljandist ära tooks (tal oli Tallinnasse nkn asja). Isegi selle maksmisega oli tort odavam kui Tallinnast tellides. Lisaks muidugi Diana pulgakoogid…. Ma ei taha nendest rääkida, sest ilanäärmed hakkavad kohe tööle. Need on lihtsalt nii head. Ausalt. No vaadake ise, kui nunnu tort ja pulgakoogid. See George meenutab täpselt Rometit ka 😀
Toidud seekord Põhjala catering’ist. Jäin väga rahule ja eriti meeldis mulle see kuller, kes aitas asjad kiledest lahti võtta ja pakkus igakülgset abi.
Soolane makroon – maitses imeliselt!
Need on need hetked, kus saad aru, et asja ei tehta lihtsalt niisama tegemise pärast =) Menüüü on siin:
Aga siis on ka mul teile rääkida vastupidine kogemus. Kirjutasin Mullimeistri kodukalt leitud meilile, et uurida Peppa peojuhi kohta. Keegi mulle ei vastanud. Lõpuks sain helistades inimese kätte ja asjad kokku lepitud. Ta lubas mulle, et saadab kinnitava meili mulle, kellaaegadega ja kõige muuga. Seda meili loomulikult ei tulnud. Kes mind teab, siis selline asi ajab mind SITAKS närvi. Ma ju maksan teenuse eest. Kirjutasin siis ise uuesti meili, et äkki saame kokku leppida kirjalikult, et mu laps ei jääks peojuhita oma sünnipäeval. Juba sel hetkel oli veidi halb maik suus. Kirjutasin siis lõpuks SMS’i ja uurisin, kas keegi üldse tuleb mu lapse sünnipäevale või ei, sest kinnitavat meili ma ei saanud ja mulle keegi uuesti ei vasta. Kirjutasin SMS’i, et Peppa võiks kohal olla 18:45. Peppa ise jõudis kohale 19:00, kuna tal oli märkmikus kirjas algne kellaaeg 19:00. Okei, suva see.
See Peppa… Noh, ütleme nii, et teda ei andnud eelmise aasta Lottega võrrelda ka mitte. Oleks ma vaid teadnud, et ma pean nii väga pettuma selles peojuhis, siis poleks sinna 90 eurot maha matnud. Oleksin võinud eelmise aasta Lottele helistada ja kuidagi notsuks lasknud tal end teha. Laste keelamist oli palju. Noh näiteks lapsed mängisid selle värvilise purjega (ei oska paremini seletada) ja nad pidid palli seal purje sees kõik koos hoidma. Peppa siis keelas neid, kui lapsed selle maha kukutasid selle asemel, et öelda: ”Oh, Sul mingi uus lahe mäng mõtteis või? Ajame siis koos seda palli hoopis tagasi ja püüame tagasi purje peale saada!” Seda ei pannud ainult mina tähele, aga ka sõbrannad ja mu ema. Sitt tunne jäi sisse, ausalt. Meisterdasid õhupallidest asju – selle asemel, et lastelt küsida ja uurida ning nendega jutustada, TA ISTUS VAIT ja TEGI PALLIDEST LOOMAKESI?! Kui Sulle ei meeldi lapsed, siis ära vali omale peojuhi ametit. Ma olin nii pettunud kõike seda nähes, sest teadsin, et ma ise suudaks miljon korda parem tola olla lastele, kes nendega tegeleb ja nende huvi üleval hoiab. Suhtumine oli umbes selline: ”Tulin töölt just, teen selle kuidagi ära ja longin 90 eurot rikkamana koju tagasi, pohhui, mis mulje minust jääb”. Sitt mulje jäi.
Tõime tordi välja, et puhuda ja laulda. Ma eeldasin, et Peppa tõuseb püsti ja rõõmustab koos sünnipäevalapsega, aga TA ISTUS EDASI 15 minutit ja tegi palle nurgas. Kogu selle aja, kui me laulsime ja puhusime küünlaid. Lapsed õnneks ei saanud midagi aru, aga vanemad said väga hästi aru, kuidas sellel peojuhil on täiesti ükskõik kõigest. Sõbranna naeris, et ma tahan alati parimat ja väga tihti satun mingi sita otsa lihtsalt. 😀 Andrus samasugune sitamagnet. Ostame uued asjad ja need osutuvad kohe praagiks jnejne. Täiega kobla ees. Lõpuks see Peppa tuli ja andis mulle kaks õhupalli: ”Need võite anda nendele, kellel õhupall katki läheb või endale võtta”. Samal ajal jooksis silme ees, kui äge pidu meil Rometi essal sünnal oli. Kui faking äge oli kodus peetud pidu, koos Lottega. Lotte oli õhtu staar for sure. Ja nüüd siis nii. Suur pettumus. Aga õnneks muu asi oli tore ja Kentsul ja Rommil oli sõpradega tegelikult väga äge aega koos veeta. Igatahes, ma ei soovita teilt mullimeister.ee lehelt peojuhti tellida. Minult juba Instas uuriti ja sain mitu küsimust ära canceldada, kuna mul oli päris kehv ja pettumust valmistav kogemus. Tahtsin neilt ka Kentsu sünnaks Käpapatrulli tegelasi broneerida, aga noh… jah… jääb ära ilmselgetel põhjustel. Kahju.
Kingitustest rääkides, siis tegin selle jaoks suure research’i, et mitte mingit jama kokku osta ja panin listi docs’i üles. Jagan teiega kingitud asju ka, sest nende kohta tuli ka palju küsimusi =)
See on Sirena.ee-st ostetud. Vaatasin e-poest, et enam sellist samasugust pole kahjuks. Küll aga on seal igasugu muid variante. Väga arendav ja lahe mäng, mida saab mitmetmoodi mängida.Üliäge puslemäng. HEADU oma. ”Match the 3 puzzles – Similar” Tore, et saab puslet kokku panna, aga õpetab ka rühmitama olendeid ja asju. Väga meeldib. Seda polnud mul listis, aga nii tore mäng. Vaatasin netist, et HEADU mänge müüb XSMÄNGUASJAD. Vaatasin nende valikut ja seal on ikka väga hea valik selliseid mänge. Pisematele ja suurematele.Magnetbook. Meie oma enam valikus polnud – meil Dinosaurused, aga selliseid on ka XS Mänguasjade valikus palju. Jällegi vahva, arendav j õpetlik mäng. Läp-top lastele. Magnettähed ja -numbrid. Meeldib, et saan näiteks karu joonistada ja tähtedega juurde sõna teha. Tekib mõnus visuaalne pilt. LINK ON SIINMängukitarr pisikestele. LINK ON SIIN Väga tore tegelane, Rometile väga meeldib.
Siis sai Romet sellise rongikomplekti juurde. Nüüd on mõlemal üks rong ja K ning R ei lähe omavahel kaklema. See sai tellitud XS mänguasjadest, aga vist oli viimane, sest seda enam pole. Võtsin lingi LEGO kodukalt. Mängime pidevalt.
Siis sai Rommi veel ühe komplekti Connetix klotse. Nüüd tõesti jätkub. Lõpuks ometi. Kokku on meil kaks tavakomplekti, pallirada, autodega komplekt, lisapallid. LINK ON SIIN Maksavad hinge hinda, true.. aga no mu lastele meeldib. Täielikud fännid on… ja olen ka teiste emade käest sama juttu kuulnud. Kallid, aga täiega oma hinda väärt. Kogu aeg kasutuses.Lego DUPLO vannimängukomplekt. Vesi tuleb kenasti läbi mänguasjadelt ja ei teki hallitusohtu! LINK SIINDESSINEO JOONISTUSTAHVEL. Nägin seda sõbrannal, aga kahjuks tema seda suuremat komplekti ei olnud müügis enam. Tal oli koos lambi ja kõigega. Ülituus. Aga see väike ajab ka asja ära. Õpetab lapsi (ja ka andetuid vanemaid) joonistama. 😀 Väga tore leiutis. LINK ON SIINBarefoot Tikki papud. LINK ON SIIN Nii armsad IMO. Hellyk.ee-s on üldse väga hea barefoot jalanõude valik. Ja siis selline tore liivakastikomplekt. Need on päris pisikesed. Pildilt tunduvad elusuured, aga tegelikult pole. Ei ole plastikust ja peavad kauem vastu minu hinnangul. LINK ON SIIN
Lisaks veel PLAYDOH’i komplekti – need ei vaja eraldi välja toomist vist. Minu kiddod on täielikud voolimisefännid. Söögi ette ja söögi peale. Iga kord viskame kivi Trussiga, kes hiljem seda possulat koristab. 😀 + Lottemaa piletid + Bredeni kinkekas ja vannitamise jaoks mõeldud asjad. Ja mis peamine – härra sai sõpradega aega veeta ja enne sünnipäeva nädalavahetusel käisid veel vanaemad ja vanaisad ning tädi külas + sõbrad ka. Hästi tore nädalavahetus oli.
Kui jätta see peojuhi kogemus vahele, siis tegelikult oli kõik väga tore ja tsill ning lõbus.
Tuleb nüüd varsti mõtlema hakata, mida neljasele kinkida. 😀 See lapsevanema elu on ikka jube tüütu küll. Seniks aga tsau-pakaa ja üritan varsti-varsti ka ühe ülalpool mainitud toimetuse paremini lahti kirjutada.
Põgus ülevaade esmalt. Valisin siis omale The Health Clinic‘u kirurgi Jaan Troosti – mu sõbranna käis ka tema juures ja kiitis teda taevani. Lisaks vaatasin tema videod, lugesin tagasisidet ja mind kõnetas tema muhe olemine. Kohe, kui olin konsultatsioonis ära käinud, sain kinnitust, et mu sisetunne oli õige. Samas jälle, poleks ka vahet olnud, kui operatsiooni oleks näiteks teinud Siim Simmo. Ta samuti üks väga badass iluvõlur.
Teiseks ütlen, et minu blogist piltide kasutamine ja jagamine minu loata võib teile advokaadi ukse taha tuua. Ja mis ta siis teeb? Kasseerib raha sisse muidugi, kui oled midagi ilma loata kasutanud. Kui Sul on raha palju, siis jumala eest, lase käia.. aga kui ei ole, siis… tee teised valikud.
01.04.2022 oli minu operatsioonipäeva kuupäevaks. Pakkisin veel hommikul asjad kiiruga ja jäin taksot ootama. Mitmed on ka uurinud, et mida siis haiglasse kaasa on vaja võtta? Võta haiglasse kaasa: hambahari, hambapasta.. Tule kohe mugavates riietes, võta kaasa eestnööbitav/lukuga pluus või t-särk, et Sul oleks võimalik end riidesse saada, kui kojuminek ukse ees. Lisaks ka telefon ja/või läp-top, et mingi meelelahutus oleks olemas. Raamat võib-olla polegi kõige parem valik, sest käsi ei saa peale operatsiooni tõsta. Jäta raamat taastumisperioodiks. Mina võtsin kaasa kaks banaani ja mitu müslibatooni, jogurtid unustasin koju (Palatikaaslane jagas minuga enda omi õnneks). Tasus vedamist küll, kuigi haiglatoit oli äärmiselt maitsev, aga noh…eks ikka tahad midagi näksida ka. Puhtad sokid järgmiseks päevaks ja allarid? Minu jaoks on nende vahetamine, nagu hambapesugi, tähtsal kohal. Aga rohkem ei teagi.. Sa oled haiglas nii lühikest aega, et ei jõua millestki veel puudust tundma hakata.
Sõitsin taksoga Viimsi Fertilitase ette, tegin majale ringi peale ja alles siis leidsin õige ukse üles… nagu ikka mina… Milleks minna otse, kui saab ringiga?
Reception oli kohe ukse juures ja üks naisterahvas tervitas mind kohe, väga reipal toonil, kui olin tema poole pöördnud. Näitasin esmalt oma negatiivse PCR-testi ette ning registreerisime mind sisse. PCR-test tuleb endiselt teha, mis sest, et piiranguid pole. See sama daam juhatas mind läbi koridoride õige palatini, selleks sai palat number 3. Tervitasin sõbralikult palatikaaslast. Õde, kes oli juhatanud mind õigesse palatisse, juhendas mind edasi. Mulle anti meresinine öösärk, veripunane hommikumantel ja valged sussid. Aluspüksid võid jalga jätta, aga ülejäänud atribuutika võta ära ja pane öössärk selga.
Näidati ette kapp üleriiete jaoks ning anti kätte terve trobikond pabereid, mis vajasid lugemist ja allkirjastamist. Kuna ma ei teadnud, mis kell mul minek on, siis tundus see päris mõnus ajaviide.
Suitsetamine on keelatud operatsioonipäeval ja pole ka enne ega pärast operatsiooni soovitatav. Narkomaanidest ma ei hakka rääkimagi.. aga vaevalt nemad nüüd oma raha tissioperatsioonile kulutavad… Tip-top palat. Kui palatikaaslane ei meeldi, võid kardina ette tõmmata. Me tõmbasime ikka eest ära õnneks.
Sain paberid täidetud, siis võtsin jutu üles oma palatikaaslasega, ma nime ei hakka mainima, sest võib-olla ta ei soovi seda. Seetõttu olgu ta suure tähega Palatikaaslane. Nii tore inimene sattus, minu eakaaslane, sõbralik ja hea jutuga. Jagasime mõtteid eesseisnevast operatsioonist. Ta kartis näiteks narkoosi, sest oli peale ühte eelmist operatsiooni oksendanud ja kehvasti tundnud. Mina seevastu olin sellise tundega, et #yolo, mis seal ikka juhtuda saab, keiser oli ju ka üldnarkoosis ja polnud häda mitte midagi… Ja noh.. iga kord… kui ma ette ei muretse, siis juhtub minuga just see sama asi, mida ma ei kartnud. Murphy. Aga eks karta polegi vaja, lihtsalt naljakas, et enamus kordadest see nii läheb. Kuna 6 tundi enne operatsiooni ei tohi süüa-juua, siis vaikselt hakkas kõht vaakumisse minema ja veepuuduse tõttu hakkas mul ka pea valutama. Selline ebameeldiv tuikav peavalu. Mõtlesin omaette, et tegin selle öise söömisega õigesti, muidu oleks ma üldse sussid püsti visanud, sest ma sain lõpuks operatsioonile kell 12:40. Siit minu soovitus – sööge hilja õhtul enne operatsioonipäeva, siis on kindel, et keha suudab nii kaua toidu ja veeta olla (see kõlab nagu mingi ellujäämiskursus, mida see pole:D). Muideks, see reegel, et tohi enne operatsiooni süüa-juua 6h on ülioluline, sest narkoosis olles ei tööta inimese kaitsemehhanismid ning seetõttu võib söödud toit / jook kurku sattuda ja inimene võib ära lämbuda.
Vahepeal käis meid üks meesmedõde vaatamas, vererõhku mõõtmas ja infot jagamas. Ebareaalselt sümpaatse inimesega oli tegu ikka. Mainis, et minu Palatikaaslane saab kolmandana opile ja mina siis neljandana. Arutasime omavahel, et mitu operatsiooni siis päevas tehakse ka. Pakkusime, et üks kirurg teeb mingi 8-10 tükki, kui keskmine operatsiooniaeg on 30min + anesteesia (kõik kokku ca 1h max). Panime ikka kenasti puusse sellega.
Härra Jaan Troost astus vahepeal sisse, tervitas meid oma muheda olekuga ja võttis mu Palatisõbra esimesena ette, kuna tema operatsiooniaeg oli enne mind. Esimesed sõnad tema poolt olid sellised:”Kas me ikka peame selle operatsiooni ette võtma? Siin ei ole ju tegelikult mitte midagi vaja teha. Piltilus tüdruk ja proportsioonis keha.” Hõikasin siis naerdes vahele, et minule ei öelnud keegi, milline ilus partii mul ees on. 😀 Hea oli seda kuulda, see tuletas kohe meelde, et kirurgid ei aja siin rahamägesid kokku, vaid teevad oma tööd hoole ja armastusega. Ma jäin konsultatsioonis ka Troostiga lobisema ja neid naisi ikka on olnud, keda on tulnud ümber veenda oma otsuses. Iseasi, palju muidugi kuulda võtab.. aga respekt ikkagi.
Kirurg sai vahepeal Palatikaaslase joonistamisega valmis ja võttis siis mind ette. Sain kohe üle küsida, et kas meie prognoos operatsioonide kohta vastab tõele. Jaan hakkas naerma ja ütles: ”Kirurg on ka inimene, üle nelja operatsiooni päevas mina pigem ei tee. See on ikka väga harv nähtus.” Lagistasime kõik naerda ja ühtäkki Jaan kratsib kukalt ja vaatab, et miks ta on pannud mulle eri suurusega implantaadid, kuigi tegelikult nagu vajadust polegi. Ütlesin, et pange siis 275CC, kui ühe suurusega tulevad. Muigas, et ei pane midagi, paneb ikka 255CC, et ma nii pisikene (157cm) ja keha proportsioonidega on kindlasti 255 ilusam ja kuna ma ise ka mingisuguseks arbuusiprouaks saada ei tahtnud, siis kuulasin ilusti sõna ja nõustusin. Keegi küsis implantaatide kohta ka: Type: Ergonomix Round; Profile: Full with Qid; Volume: 255CC; sub-muscular (lihase all)
Joonistatud ja valmis minekuks.
Mul oli reaalselt null hirmu. Vaatasin, et isegi mu pulss on tavapärane. Kõht ei läinud lahti, mis on minul tavaliselt pingeseisundis esimene märguanne, et keha on stressis. Aga vot, tutkit. Ise ka imestasin, et nii rahulik olin. Õnnelik olin. Ma ei suutnud ära oodata, millal saab juba opilaualt tagasi tulla. Esmalt oli muidugi minna vaja..
See sümpaatne medvend? (ma ei tea, kuidas see õige termin on) tuli ja pani mulle vahepeal kanüüli ka. Oijeebus, oli see vast valus ja hirmus. Õnneks selle medvenna sõbralik olek võttis natukene pingeid maha. Vaatasin siis seda kanüüli ja mul oli vastik seda isegi vaadata, süda hakkas kergelt läikima. Kes mind tunneb ja teab, siis ma ei väsi meelde tuletamast, et ma kardan SÜSTE JA KANÜÜLE. Ainult tänu rasedustele ja tohututele vereandmistele olen lõpuks sellises seisundis, et ma enam ei nuta, ma ei lähe enam paanikasse, kui süsti saan või veenist verd võetakse. See on ebareaalselt suur areng. Ma ei uskunud, et ma kunagi siia võiksin jõuda, et vabatahtlikult käin vereproove andmas jne. Hästi uhke olen enda üle, et suudan hirmule 1-0 teha.
Sama inimene juhatas mind ka operatsioonisaali. Paluti riided seljast ära võtta ja pikali heita. Ainult allaritega oli seal päris külm. Jõudsin ringi ka vaadata – nii palju igasugu põnevat atribuutikat leidus seal opisaalis. Uurisin ja puurisin, kuniks järsku oli minu vasakul küljel anestesioloog. Küsisin, et mis mask see on.. Vana vastas mulle, et hapnikumask.. Omaette mõtlesin, et jaa-jaah, hapnik ei haise niimoodi. 😀 Samal ajal tundsin, kuidas mingi vedelik purskas mu parempoolse käe veenist sisse. Anestesioloog tõi maski lähemale, tundsin seda veidrat lõhna ja good bye, läinud ma olingi. Ma olen hästi vastuvõtlik igasugustele tuimestustele ja asjadele. Ma ei jõudnud isegi lugeda midagi… 10… 9… 8.. Ma jõudsin ainult nuusutada.
Ärkasin kuskil imelikus ruumis. Medõed askeldasid seal ringi ja toimetasid. Kui mind märgati, siis joosti kohe veepudeliga juurde. Sain kõrrega suure annuse vett joodud, janu oli päris tappev. Minu esimesed sõnad olid, et äkki saaksin omale ühe teki peale… Mul oli väga külm. Mu käed olid jääkülmad, nigut pikutaks Alaska jääaladel. Teki toomine õnneks aitas! Siinkohal tuletan meelde, et see ongi tegelikult väga tavaline narkoosist ärgates. Külmavärinad, pearinglus, süda paha jne. See medõde lausus mulle, et ma veel magaks, aga mul ei tulnud seda und enam kuskilt. Pikutasin niisama, vahtisin lage ja mõtlesin võidukalt, et tehtud see ongi!
Kas oli valus? Noh, tunne oli selline, nagu mu üks sõbranna ütles (ja see on endiselt veel), nigut müür oleks ees. Esimesed päevad ka kõvasti valutav müür, aga igat oma müürivalu väärt.
Olin seal vahepealses ruumis vist oma aja ära olnud ja mind lubati palatisse. Tõusin läbi valude püsti ja oi, kuidas käis pea ringi. Sain aga esikoha ratastoolis ja mind vuristati palatisse number kolm. Tervitasin taaskohtumise puhul Palatisõpra ja jukerdasin voodisse pikali.
Mõlemad ütlesime nagu ühest suust, et ootasime midagi palju hullemat. Endiselt naeran, kui lebo see kõik minu raskete sünnituste kõrval oli. Lobisesime niisama, vahetasime muljeid ja otsustasime midagi Palatikaaslase sülearvutist vaadata. Tal oli see tasuline Go3, kust ketrab nüüd uus suhtesaade, mille nimi mul meelde ei tule…. Põhimõtteliselt samalaadne nagu ”Poissmeeste pidu”, aga naiste versioon. Täpselt selline lihtne ja labane opijärgne vahtimine. Saime mõnuga läbi valude naerda. Valu sarnanes suuresti minu keisrijärgsele valule. Ei saa naerda, aevastada, köhida jne.
Tõusin vahepeal püsti, et tualettruumis ära käia eks. Süda oli ikka päris paha. Palatisõber mainis ka, et olen veidi näost valge. Kappasin aeglasel sammul tagasi horisontaalasendisse. Kuniks kell 17:00 tuli õhtusöök. Kanašnitsel ahjukartuli, salati ja õunaga. See nägi nii isuäratav välja. Sõin poolt toidust ära ja tundsin, et käsi tuleb suu ette panna ja 250km/h wc-potini joosta. See toit purskas kõik sinna potti sama kiiresti kui see aine, mis mulle enne operatsiooni sisse pumbati. Vedas üldse, et suutsin potini joosta. Loputasin hambad pastaga ja tulin välja. Muigasin ja soovisin head isu Palatisõbrale. Ta naeratas vastu ja tänas. Lausus sõbralikul toonil, et pole hullu, tal oli eelmine operatsioon sama teema ja seepärast ta narkoosi veidi pelgaski. Jätkasin oma poolelioleva toidu söömist. Õhtusöök jäi püsima ja täitsa kena oli paar tundi olla. Vaatasime üht filmi, mida ma olin juba varem näinud, kuniks tundsin, et süda jälle läigib. Suhteliselt tüütu oli olla ikka. Onu Roobert tuli uuesti mu ukse taha kraapima. Egas midagi, tulin ägisedes püsti ja sammusin juba armsaks saanud poti poole tähtsaid tegusid tegema. Sain natukene rahu, kuniks süda JÄLLE pahaks läks. Kutsusime valvearsti.
Mainisin, et mul on süda paha…Ta tuli tabletiga tagasi, täpselt samal ajal kui mina olin tuhat nelja poti poole jooksmas. Ma reaalselt oksendasin sel korral oma sisikonda välja. Teate, nagu oleks tuumapohmell ja midagi alla ei lähe.. öögid ja öögid.. ja öögid… Mul oli tunne, et öögin oma tutika partii eest ära. Ebareaalselt valus oli ka kogu selle ”ürituse” ajal. Sain oma öökimised tehtud ja mida ma näen! Arst oli vahepeal SÜSTIGA tagasi tulnud. Mul jättis süda lööke vahele suurest hirmust, aga kuna mul oli nii kehva olla ja toit sees ei püsinud (rääkimata tablettidest), siis ma ikkagi uurisin, et kuhu see mulle teha tahetakse.. Arst ütles, et tagumikku. Selle sõna peale tekkis mul selline tunne nagu multikates on, kui näiteks Tom ajas Jerry-t taga ja jooksis millelegi otsa ning siis tulid sellised linnukesed pea ümber keerlema. Mul oli täpselt sama tunne. Sellegipoolest nõustusin ja kannatasin ära. Taaskord tõestus, et hirmul on suured silmad. See süstisutsakas polnud isegi mitte valus. Jäin ellu ja lisaks sellele oli mul ka 10 minuti pärast väga hea olla. Olin enda peale isegi pahane, et ma kohe arstide poole ei pöördunud, vaid survaivisin seal ise kuidagimoodi.. Täiesti mõttetu enesepiinamine. Kui teil on ikka peale operatsiooni süda paha, siis paluge, et tehtaks süst teile. Täielik elupäästja. Nädal aega hiljem ei suuda endiselt ära imestada, kui kiirelt see süst mulle mõjus ja enesetunde korda tegi.
Sain ca 30 minutit hiljem oma tabletid sisse võetud ja uni tuli mesimagus. Tõesti-tõesti, ma magasin nii hästi! Ajasin ennast kuidagi püsti, pesin hambad ja jäin hommikusööki ootama. Ema just kirjutas, et tegi lastele munaomletti… Mõtlesin, et ma tahaks ka… ja mida ma näen..
See hommikusöök maitses paremini kui Pariisi restoranide toit. Sõin isuga. Sain kohvi ka joodud. Ootasin seda juba pikkisilmi nagu mingi narkomaan, kellel doos saamata. See kohv ja see võiku seal vasakul.. Mmmmm… ja see omlett. Nämma!
Heatujuline härra Jaan astus ka sisse ja vaatas meid üle. Mainis põgusalt, et meil läheb vist hästi ja kõik on korras. Nõustusime rõõmsalt ja meid lubati juba koju. Palatikaaslasele tuli emps järele ja ta lahkus esimesena. Ma siis sain veel veidi kohmitseda ja sõbrannaga juttu ajada, kuniks ta mulle järele tuli. Naeris, et mis mõttes ma lähen taksoga koju.. Nii mõnus oli jälle näha ning lobiseda maast ja ilmast. Ma niikuinii koju ei kiirustanud #motheroftheyear. Ma oleks hea meelega isegi päeva-kaks veel haiglas kükitanud, kui oleks selleks võimalus antud.
Koju jõudes ootasid mind ees minu marakratid ja emps. Võite arvata, et kui ema koju tuleb, siis laste käitumine muutub. Suurem härra kukkus kohe tujutsema ja bravuuritsema. Mõtlesin, et kas ta on Anu Saagimiga vahepeal kokku saanud (just in case ütlen, et tegu on naljaga ja mulle väga meeldib Anu Saagim).. Aga pole viga, ema sai hästi hakkama ja olen talle ääretult tänulik, et ta ikka ja alati mulle, no matter what, appi tõttab. Pühapäev möödus vedeledes.. või noh… ma üritasin vedeleda. Ema ikka kamandas mind pikali ja mitte nii asjalik olema, aga no mida sa teed, kui ei ole antud seda pikutamisegeeni. Üks laps tahab emmet, siis tahab teine, siis veel mingi uus asi vaja lahendada..
Ema lahkus pool kaheksa õhtul ja ma pidin ise oma pudinad magama sättima. Nii kahju oli öelda neile, et tudutaksot täna ei saa, sest mul on valus ja pean paranema… ja otseloomulikult just sel päeval nad ei viitsinud ilusti magama minna. Mul keesid emotsioonid üle pudrupoti ääre ja ma lihtsalt lahistasin nutta, täiesti ahastuses olin. Anusin lastelt, et palun minge magama, et emmel on päriselt väga valus ja et ma pean pikali olema. Lõpuks, tund aega hiljem, kell 21:00 sain nad magama. Läksin voodisse pikali ja und ei tulnud. Meie voodi on liiga pehme. Haiglas meeldis mulle palju rohkem pikutada, sest seal oli kõva voodi. Kobisin siis ägisedes külalistetuppa, kus on hea kõva lahtikäiv diivan. Palju parem oli olla kohe. Võtsin oma õhtuse valuvaigisti sisse ja heitsin pikali. Siit ka soovitus: maga kuskil kõvemal pinnal esimesed päevad. Saad ise kiiremini voodist püsti ja seljale mõjub ka kuidagi paremini.
Järgmisel päeval tuli sõbranna, kes viis mu vanema poja lasteaeda ja me jäime pisikesega koju. Ütleme nii, et Käpapatrull aitas hädast välja, kui ei jaksanud mitte midagi teha, aga laps tahtis tähelepanu. Nõme jah, aga abikaasa alles seikles lennujaamades ja kedagi polnud lapsega mängima kutsuda. 16:30 toodi vanem poeg koju ja härra jõudis ka ca 17:00 reisilt koju. Ooohh, milline vabadus! Sain voodisse horisontaali visata. Oli see vast mõnus tunne.
Operatsioon oli 01.04.2022 (reedel) ja ma siis nüüd esmaspäeval julgesin esimest korda pommivesti eest ära võtta ja pessu minna. Selle tugirinnahoidja äravõtt.. Esimene kord tunned sellist tunnet, et Su partii võib kogemata eest ära tulla, kuidagi nii vabastav tunne on see 😀 Kõlab veidralt, aga nii on. Pesin ennast jaheda vee all ära, võtsin haavaplaastrid ära ja vaatepilt oli ilus, kui saab nii armide kohta öelda. Mulle öeldi, et see on nii jube.. naersin omaette, et hullem, kui just sünnitanud naise alumine korrus pole vist midagi. 😀 Minu jaoks olid armid juba strippide all imeilusad. Andrus aitas mulle uued haavaplaastrid peale. Muideks, samal ajal, kui ma pesus olin, siis viskasin kiirpessu ka selle tugirinnahoidja, 15 minutit ja puhas. Olen ühe korraga 35 minutilise teinud juba. Kui te muretsete kuivamise pärast, siis selleks pole põhjust – tugikas on sellisest materjalist, et see kuivab föönitades VÄGA RUTTU. Ja isegi, kui veidi niiskeks jääb, siis see jahedus on pigem meeldiv peale operatsiooni. Paljud soovitasid mul kohe teine tugirinnahoidja osta, aga ise arvan, et selleks küll praegu vajadust ei ole. Eriti, kui ei ole suveperioodi operatsiooniga tegu. Suvel arvan, et kahega oleks mugavam, sest higistamist on rohkem ja pesemisvajadus tugikal suurem. Aga jah, ärge jookske kohe teist ostma omale enne operatsiooni. Võib-olla sobib teile samuti minu süsteem – pesu + fööniga kuivatamine. Saate midagi muud selle rahaga peale hakata.
Pudinad ja abikaasa läksid Saaremaale teisipäeval ja ma sain nullpingega kodus toimetada ja pikutada. Jõudsin siin vedeledes isegi ”Kus laulavad langustid” läbi lugeda. Raamat meeldis – lihtne, huvitav, kaasahaarav, põnev, romantiline, kurb, mõtlemapanev, tundlik..
Enamus aja olin külalistetoas pikali, sest meie magamistoa pehme voodi ei olnud esimesed päevad minu selja sõber nagu ka ma juba mainisin.
Mida aeg edasi, seda väiksemaks läheb see ”sein on ees” tunne rindadel. Tunned, kuidas turse kaob ning valud lähevad pisemaks.
Mul oli ka väike jama maoga, kuna magu hakkas sellest tabletimajandusest valutama. Arvasin, et tegu on antibiootikumidest, mida sa pead 5 päeva hommikul ja õhtul profülaktika mõttes sööma, aga ei.. Jagasin seda oma sotsiaalmeedias ja mulle kirjutas mu koolivend, kes on arst, et tegu pole antibiootikumides. Loetles mulle ridamisi valuvaigisteid ette, mis võivad sellist reaktsiooni tekitada ja tal oli õigus, minu diklofenak oli ka seal sees. Muigasin omaette, et ma isegi ei öelnud talle, mis tablette ma söön, aga vana pani ikka täppi. Arst on arst. Arsti juttu tasub teinekord kuulata. Tervitused, Rait, ka! Ta soovitas mulle Nolpaza 40mg , vähemalt kaks nädalat, 30 minutit enne hommikusööki tuleb sisse võtta. Lasin selle ravimi endale välja kirjutada ja see aitas. Maovalu kadus ära ja seda kanget valukat ma enam ei võtnud. Oleks ma varem teadnud, et mu maovalu sellest tuleneb, poleks üldse valuvaigistit söönud, sest operatsioonijärgne valu ei olnud üldse hull. Viimane paracetamol sai võetud 4.päeval, sest peavalu ei lasknud olla, aga see oli ka tingitud nohust, mitte operatsioonivaludest. Peale seda pole rohkem midagi valu leevendamiseks sisse ampsanud. Pole lihtsalt vajadust olnud.
See jood?, millega sind operatsioonilaual kokku tehakse on päris tugev ja ikka õige mitu päeva pidin ennast küürima, et sellest lahti saada. Ei tule maha lihtsalt. Nii et ärge siis pettuge, kui kohe esimese õhkõrna pesuga see maha ei tule. Sellest tugirinnahoidjast veel nii palju, et sellega on veidi raske hingata. Või noh, peale operatsiooni üldse, kuna rinnus on surumistunne lisaks ”sein on ees” tundele. Mul on selline feeling nagu mu kaks poega istuksid mu rindkere peal. Aga see läheb aegamisi leebemaks. Mul on peale esimest nädalat ikka väga kena olla. Üritan mitte tõsta ja kätega vehkida, aga muidu olen juba täitsa nagu tavaline inimene.
Üks huvitav asi veel siia – kui jalutama minna, siis kogu rind läheb toonusesse. Täpselt 1-1le sama tunne nagu oleksid rase ja kõht läheb toonusesse. Rindadega sama teema. Ausalt ka. Nii veider. See pole otseselt valus, aga ebameeldiv ja kahtlane on küll.
06.04.2022 hakkasid mul haavad sügelema ja sügelevad endiselt. Jõhkralt tüütu. Võtsin samal päeval stripid ka ära (need võivad peal olla kuni seitse päeva). Mu meelest see paranemisest tingitud sügelus on kohati isegi tüütum kui operatsioonijärgne valu. Kogu aeg käi ja süga kergelt. Tahaks ju hardcore kratsida, aga ei saa.
Täna on 10.04 ja otsustasin, et ei ole mõtet enam haavaplaastreid haavade peale panna, sest mul ei ole ühtegi eritust seal tulnud kohe algusest saati ja mis ma ikka niisama prügi maailmasse juurde tekitan, kui vajadus selleks puudub. Puhastan ikka NaCl 0,9%-lise lahusega, aga see ka kõik. Kõikidel lastega peredel peaks see lahus kodus olemas olema – sama lahus, mis aurumasinasse pannakse, et nohuga võidelda. Aga muidu saab seda apteegist.
Nädal hiljem tunnen ennast imeliselt. Haavade sügelemine segab, aga mõte sellest, et see tähendab ju ainult head, teeb mind rõõmsaks! Mu armid on ka nii pisikesed ja ilusad. Jaan Troosti järjekordne imeline töö. Otseselt vahet pole, sest niikuinii lasen rindade alla tätoveeringu teha, aga tore on ju ikka, et kirurgi tehtud töö on kaunis ja tillukeste armidega. Ma olen nii tänulik talle. Päriselt. Sõbranna naeris, et talle on vaja uus ametinimetus panna – tissijumal.
Kas ma teeksin selle teekonna uuesti läbi? Iga kell! Kui ma konsultatsioonist õnnepisarais välja tulin eks… siis praegu on see tunne veel võimsam, sest nüüd on kõik juba tehtud! Mu taastumine on superkiire ja lihtne olnud. Olen tänulik abikaasale, kes võttis meie poisid ja läks nädalaks Saaremaale, et ma tasapisi taastuda saaks. Usun, et see on ka palju kaasa aidanud – olen oma võimete piirides saanud toimetada, rahulikult olla ja taastuda. Soovitan kõigil, kellel on lapsed, vähemalt nädalaks eemale minna või siis perekond nädalaks ära saata. Sellest on palju abi.
Minu ülevaatlus on nüüd 26.04, ootan seda juba pikkisilmi! Ja siis ootan veel seda, kui saab selle ülikonna peale kaht kuud kandmist seljast ära! Saab pesupoodi minna ja kõik uued asjad omale osta. Uuuuh! Nii äge! Muideks, ärge siis unustage oma implantaate ära registreerida, et garantii kehtiks. Sellised kaks plastikkaarti annab teile kirurg opijärgsel hommikul. Hoidke oma rinnapassi kenasti alles ja turvalises kohas, et ära ei kaoks. Motiva omad siit.Polytech omad siit.
Minu poolt tänaseks kõik. Ma väga loodan, et sain kõikidele küsimustele vastatud. Kui ei, siis kirjuta julgelt. Väga huvitavad ka teiste kogemused. Kui aega on, siis kirjutage kommentaaride sektsiooni, oleksin tänulik!
Ja nagu lubasin, pildid! Palun ärge arvake siis, et tegu on mingi ilgelt jubeda pornograafiaga. Lihtsalt jagan ausalt ja avatult oma kogemust. Mõelge nii: mingi suvaline tsikk seisab seina ääres bikiinidega, natukene totakas on, aga mis seal ikka. Tulemus on väga loomulik nagu näete! Taastun lõplikult operatsioonist ja siis hakkan veel trenni ka tegema! Tahaks sellist keha tagasi, mis mul enne lapsi oli. Oii-oii! See kõik tundub nii ahvatlev ja hot. Mission accepted! (Ps! muidu olen ikka tugirinnakaga, lihtsalt pildi tegemise ajaks panin selga).
Mõtlesin, et pühendan sellele teemale täispikkuses blogipostituse, sest nagu ikka, ma olen põhjalik ja vajan rohkem virtuaalpaberit kui seda mulle Instagram’i caption võimaldab.
Noh, nüüd te siis võtke teadmiseks, et ma lähen rinnaoperatsioonile. Ma pole seda varjanud, olen juba kuu aega tagasi tahtnud jagada, aga lihtsalt aeg tundus vale ja energia on hetkel tähtsamatele asjadele kulunud. Küll aga teadsin, et enne operatsiooni tuleb üks suurem blogipostitus, sest huvi on selle teema osas suur ja mul pole häbitunnet (ei peaks ka kellelegi teisel olema), et sellest teemast rääkida (Siinkohal mind väga kõnetas üks Kethi intervjuu, kus ta nii mõnusas võtmes rääkis oma kehast ja tehtud rinnaoperatsioonist. Ma kahjuks ei mäleta, mis kanalilt ma seda nägin, aga see oli eluterve, äge ja häbitundeta). Ma ise ikka ja alati mõtlen, et miks naised seda varjavad, et rindade suurendamise / vähendamise operatsioonile lähevad. Jah, te ei pea seda avalikult jagama – see on iga inimese oma otsus, aga olen täheldanud just seda, et nagu kuidagi üritatakse jätta mulje, et kurg tõi vahepeal tissid külge. Kurg ei too ei lapsi ega tisse. Ausalt. Imetamine muidugi toob lühiajaliselt ilusad tissid, aga need ka kaovad sama kiirelt kui tulid. Ma imetasin Rometit 1a 1k. Mõtlesin, et imetan viimase minutini, et siis pulmas on kenad suured pommid ees. Yeah, right... Kahe nädala pärast võisin jälle pesu pesta oma pesulaual. Mäletan, et läksin kleidiproovi ja neiu küsis, et oh, et kas ma olen alla võtnud. Naersin, et nooo… hmm.. mitte päris. Tissid on eest ära kadunud, sest ei imeta enam last. Ma tõesti ei arvanud, et see kuramuse piim sealt rinnast nii kiiresti jalga laseb. Aga lasi.
Tagasi teema juurde tulles, siis ma ütlen teile, et see operatsiooni soov on mul olnud alates sellest, kui ma sain aru, et need rinnad ei kasva enam kuhugi. Ma olin siis 15-16 heal juhul. Ehk siis, see otsus ei ole tulnud mul üle öö. See on läbi mõeldud, kaalutletud ja kindel otsus. Kallis abikaasa muidugi ütles, et milleks mul seda vaja on (kui armas temast, et armastab mind kahe eri suuruse rinnaga ka), siis vastasin selgelt: SEDA ON MINU ENDA JAOKS VAJA. MINA ISE TAHAN. Ma ei taha olla rippuvate sokkidega õnnetu kahe lapse ema. Ma tahan, et mul oleks peale rippnibude midagi muud – ilus naiselik keha. Tervitused siinkohal kõikidele ägedatele meestele, kes ei kommenteeri naise keha ja armastavad neid sellistena nagu nad on. Mulle on kaks inimest minu keha osas märkuse teinud… need inimesed ei lähe mul kunagi meelest ja ütlevad nii mõndagi nende endi kohta.
Igatahes, mina lähen juba 01.04.2022 operatsioonile. See ei ole aprillinali, ausalt. Sain oma aja veidi varajasemaks, mis on äärmiselt tore, sest siis ei pea suveperioodil tugirinnahoidjaga ringi vurama. Kuhu ma lähen? The Health Clinic‘usse. Mille järgi ma otsustasin? Ma guugeldasin usinasti, lugesin kõikvõimalikke artikleid ning viisin ennast asjadega kurssi. Soovitan teile väga sellist gruppi nagu ILUKIRURGIA Facebook’is. See on täiesti uskumatult tore grupp, kus naised jagavad hinnangutevabalt kogemusi, julgevad küsimusi küsida ja vastavad HINNANGUID andmata küsijatele. Ma pole ammu midagi nii sümpaatset kuskil sotsiaalmeedias kohanud. Täielik badass naiste kommuun seal. Aeg-ajalt käin lugemas ainult sellepärast, et lihtsalt meeldib imetleda kogu seda naiste kirjavahetust, mis seal on. Kõik on nii sõbralikud ja toredad. Jagavad ausalt oma kogemust, ilustamata. Ja vaatajad ei anna subjektiivseid hinnanguid. Seal oli väga palju kogemuslugusid, mida ma suure huviga lugesin. Ühe kliiniku kirurgi tööd olid nii jubedad (naised jagasid pilte), te ei kujuta ette ka! Ja mõelge, kui need naised poleks julgenud seal grupis oma kogemust (ja ka pilte) jagada. Mõni oleks veel sinna läinud. Praegu aga hoidsid nad ära selle, et mitu naist oleks võib-olla läinud selle sama kirurgi käe alla ja õnnetult sealt tagasi tulnud. Miks ma sellest räägin? Sellepärast, et kutsun üles teid asja uurima, lugema, kriitilise pilguga vaatama, kes mida teeb ja kuidas. Usaldage oma keha alati parimatesse kätesse. Minu jaoks operatsiooon kui selline ei ole mingi tilu-lilu otsus, et lähen teen ja vaatan, mis mulle kokku klopsitakse. Mõelge enne otsuse tegemist, tutvuge arstidega, küsige nõu ja lugege, lugege, lugege.
Health Clinic’us on kolm väga head kirurgi ja nad ei vaja tegelikult tutvustamist. Üks on Siim Simmo ja teine on Jaan Troost ja kolmas on Mart Eller. Mart Elleriston läbi ja lõhki rääkinud juba minu üks lemmikblogijatest (Mariann) ning ma ei oska seda temast paremini teha, seega jätan vahele.
Aga Siim Simmo on tipp-plastikakirurg, kelle ampluaasse kuuluvad muuhulgas rindade operatsioonid ja näo-, kaela- ning silmalaugude korrigeerimised. Dr. Simmo on ainuke plastikakirurg Eestis, kes on läbinud Põhjamaade plastikakirurgide ühise spetsialiseerumisprogrammi, mis hõlmab riikliku erialaeksami sooritamist Norras, Taanis, Rootsis ja Soomes. Programmi raames on ta töötanud nii Helsingi kui ka Barcelona Ülikooli kliinikumis. Eesti meditsiinis on tal väga tähtis roll rinnavähikirurgia valdkonnas. Nimelt oli ta esimene, kes tegi Eestis kohesed rinnataastused vähihaigetele ja arendas välja onkoplastilised rinnavähikirurgia lõikused. Alates 2016a töötab ta The Health Clinic’us plastikakirurgina.
Jaan Troost on üks hinnatuim rinnakirurg, õigem muidugi öelda ilukirurg. Ta on laiapõhjaliste kogemustega kirurg, kes alustas iluoperatsioonide tegemist juba 1995. aastal, üldkirurgina on ta aga kokku töötanud juba üle 40 aasta. Dr Troost on Eesti Arstide Liidu ja Tallinna Arstide Liidu liige. Alates 2013. aastast on ta ilu- ja tervise keskuse The Health Clinic koostööpartner ning kirurg. Mina lähen justnimelt Jaani noa alla ja teen oma operatsiooni tema juures. Kohe, kui tema kabinetti sisse astusin, sain aru, et ta on ”minu inimene”. Hästi sõbraliku ja muheda olekuga.
Kuidas konsultatsioon välja näeb ja mida me seal rääkisime? Esmalt võtad Sa riidest lahti, kirurg vaatab Su üle, uurib Sinu kohta. Jaan küsis isegi seda, et miks ma siia tulin. Jäime pikemalt lobisema ja ta on päriselt ka jätnud operatsioone ära, sest tuleb välja, et naised ei ole tema juurde tulnud omal soovil. Soovitab siis naistel hoopis uus mees leida, mitte oma keha muutma hakata kellegi teise pärast. Kiitis mind, et tulin peale lapsi operatsioonile, mitte varem. Soovitab ka kõigil teistel seda teha. Peale imetamist toimuvad naise kehaga muutused, seega on hea opile tulla siis, kui lapsed on juba käes. Lihtne näide: imetamine on minule sellisena mõjunud, et mu rinnad on eri suurusega. Ma teadsin seda, aga ma ei arvanud, et see suuruse vahe on nii suur, et tuleb panna kaks eri suurusega implantaati.
Ma läksin veel konsultatsiooni kindla sooviga saada B-Lite implantaadid. Jaan ainult naeris selle peale, et nendega pole Sul siin midagi teha, sest rinnad on eri suurusega. B-Lite implantaadid on siis sellised tegelased, mis kaaluvad vähem oma uudse tehnoloogia tõttu, kui teised implantaadid. Nad on küll kallimad, aga kergemad. Kergem peaks ka olema taastumine operatsioonist. Küll aga on nende suuruste hüpe liiga suur ja tihtipeale ei saa neid kasutada siis, kui naisel on rinnad eri suuruses. Naersime sõbrannaga, kes ka käis Jaan Troosti juures, et kas üldse leidub selliseid emasid, kellele need B-lite implantaadid sobivad. Aga leidub! Tunnen selliseid prouasid ka. Ma olen lihtsalt oma eri suuruses rippsokkidega teises meeskonnas. Muideks, B-Lite miinusena võib välja tuua Ilukirurgia info põhjal, et implantaatidel on tugevam? suurem? äär, mis võib katsudes segada või näha isegi jääda. Ma ei lükka tagasi ega kinnita seda infot, lihtsalt nägin selle kohta arutelu. Äkki keegi tahab kommentaaridesse oma kogemust jagada, kellel on B-Lite implantaadid?
Konsultatsiooni käigus tegi kirurg mulle puust ja punaseks selgeks, kuidas kogu operatsioon välja näeb, mida tuleb silmas pidada, kuhu implantaadid paigaldatakse. Paigaldamiseks on muideks 4 varianti:
rinnalihase peale ehk rinnanäärme alla;
rinnalihast katva kile alla;
osaliselt rinnalihase alla;
täielikult rinnalihase alla
Minu implantaadid paigaldatakse rinnalihase alla. Miks? Sest kirurg ütles nii. Ütlen ausalt, et selles osas ei osanud ma ühtegi seisukohta võtta ja teen nii nagu mulle öeldakse. Minu sooviks oli see, et sokid saaksid täidetud nii, et ei tekiks suurte arbuuside visuaali. Ma ei taha mingi puuviljalett olla. Tahan väga loomulikke ja seepärast paigaldab kirurg pmst miinimumi. Suurused on siis 255CC ja 275CC (see pole korvi suurus, vaid implantaadi suurus). Tulemus peaks jääma, sellisele miniinimesele nagu mina, umbes selline keskmine, sutsu üle keskmise B. Ehk siis, nagu te aru saate, uut Pamela Andersoni minust ei saa. Ja kui sutsu suuremaid tahan, siis teen kunagi selle kolmanda beebi ka ära (nahk venib, kui piim tekib rinda ja saangi suuremad :D), viieka pärast. Mitte varem.
Enne operatsiooni on sul vaja rindade ultraheliuuring teha & vereproov anda. Mina tegin mõlemad Lasnamäe Tervisemajas (Linnamäe tee 3). Ultraheliuurigu tegi Tiia Mardu. Väga meeldis ta, seepärast tahan ka teda esile tõsta. Ütles nii vähe kui võimalik, aga nii palju kui oli vaja. Töö kiire ja korralik. Ultraheliuuring maksis 60 eurot. Ultraheliuuring kehtib 6 kuud. Suuremate rindade puhul soovitatakse mammograafiat. Küsige see oma konsultandilt üle, kellega suhtlete, et mis variant teile võiks sobida. Vereproovideks annab saatekirja kirurg. Tervise maja kolmandal korrusel sai ultraheliuuringu teha ja teisel korrusel asub Synlab (kus ei ole järjekorda!). Vastavad proovid läksid maksma 37,5 eurot. vist? Sutsu alla 40 euro oli.
Operatsioonist nii palju, et lähed hommikul kohale, tehakse vajalikud protseduurid, kirurg vaatab Sind üle ja minek. Operatsiooni kestus on 30-60 minutit. Üheks ööks jäetakse ka haiglasse sisse, et veenduda, kas patsiendi tervis on ok. Operatsioon on ise üldnarkoosis, seega mitte midagi ei tunne. Teed kerge uinaku ja ärkad juba ”uue” inimesena. Ma ise narkoosi ei karda, kuna keisrilõige oli mul ka lõpuks üldnarkoosis, sest see seljasüst ei mõjunud. Ärkasin ja olin täitsa normaalne inimene. Narkoosikogemus on juba all, hirmu ei ole, ainult ootusärevus! Lisaks arvan, et keisrilõige on hullem, kui rinnaoperatsioon, sest keisriga sind ju lõigatakse täitsa lahti. Rinnaopiga tehakse vaid väike sisselõige ja olemas. Aga noh, eks näis. LISAINFOT OPERATSIOONI KOHTA SAAB SIIT KA.
Lõbus saab olema, sest Andrus läheb 31.03 – 04.04.2022 Barcelonasse lebotama. Ajastus on ideaalne. 😀 Õnneks mu ema tuleb mulle appi ja toimetab lastega, kui ma vegeteerin ja üritan endaga hakkama saada. Ainuke murekoht on 04.04, mis on esmaspäev ja siis pole mul kedagi abis. Õnneks tuleb proua Maarja ja korjab Kentsu peale ning viib lasteaeda, et ehk Rometiga üksinda saan hakkama küll, vist? Saab multikaid vaadata, mida ma muidu väga ei luba vaadata. Romet on ise kindlasti olukorraga rahul. Õhtul tuleb Trussik koju ja siis ma saan edasi pikutada.
Esimesed nädal-kaks pidid olema tegelikult kõige tähtsamad. Mida hoolsamini taastud ja pikutad ja ei tee mitte midagi (täpselt see, mida mina teen eks :D), seda paremini haavad paranevad ja tulemus jääb kaunis. Ma peaks mingi elektrilise kanderaami omale koju laenama. Vajutan nuppu ja siis liigun toast tuppa horisontaalasendis ning toimetan lastega sedaviisi.
Võib-olla läheb Andrus lastega mingiks ajaks Saaremaale, et ma saaksin siin veidi paraneda, sest ega lapsed ei saa ju aru, et nad ei tohi mulle sülle hüpata ja minuga mürada ning külakuhja minu peal teha. Ohutuse mõttes oleks see jube kena žest, kui ta pudinatega väikesele ”puhkusele” läheks. Aga eks näis.
Igatahes, vaikselt hakkab selline ärevus sisse tulema, sest see ongi juba ju reedel! Hea meeldetuletus, et pean kolmapäeval (kaks päeva enne operatsiooni) covid-testi ka ära tegema. Lippangi kohe omale aega panema! Viskan siia The Health Clinic’u infokirja, mida üldse hind sisaldab: – Lisakonsultatsiooni kirurgiga operatsioonipäeval ning regulaarseid visiite – Operatsiooni (üldnarkoosis) – rinnaimplantaate (oleneb siin implantaatidest – B-Lite al. 4690eur; teised Polytech, Sebbin, Motiva, Nagor al. 3890eur.) – Eluaegset purunemisvastast garantiid – 10-aastast kapsligarantiid – 1-öölist viibimist erahaiglas Fertilitas koos toidukordadega – 1 voodikohta 2-kohalises mugavustega palatis – loodan, et palatikaaslast ei tule, siis saan – Ravimeid ja valuvaigisteid – Tugirinnahoidjat – Järelhoolitsuse juhiseid – Järelkontrolli
Egas ma rohkem ei oskagi midagi rohkem kosta, kui küsin teilt hoopis niipidi, et millised küsimused teid huvitaksid? Äkki on juba praegu tekkinud küsimusi? Kirjutage kommentaaridesse! Võib-olla teen ka Instagram’i vahendusel Q&A ja siis jagan peale operatsiooni. Tabuküsimusi ei ole, shoot! Wish me luck ka!
Muideks, kes on juba selle operatsiooni läbi teinud? Kaua teil taastumine aega võttis? Mitu päeva voodirežiimil olite? Kuidas lastega toimetasite? Kaaslasega ära jaotasite? Läksite kuhugi mujale nt. ema ja isa juurde puhkusele, et lapsed ei müraks teie otsas?
