Oleme nüüd kenasti nädalajagu nelja seina vahel kopitanud ja jube kopp on ees ausalt öeldes. Eriti siis läheb raskeks, kui ise oled terve, aga lapsed on haiged ja seetõttu ei saa kuhugi minna ega ringi seigelda.
Meil pole hetkel halli aimugi, milline viirus meid täpsemalt kimbutab, kuna me ei ole perearsti juures käinud. Kaks korda olen helistanud, aga öeldakse ikka, et olge ikka kodus, tehke auru jne. Pisem kutt on okei, tal pole nagu väga hullu midagi, paar korda köhatab ja kogu lugu. Kents, seevastu, on aga kummuli suht. Tegime siin ühe saunatiiru ja tundub, et see tegi vist hullemaks olukorra. Tekkis JÄLLE palavik.
Hommikul ärkas jumala kena tundega ja siis järsku lihtsalt heitis pikali ja ütles, et paha olla, näost oli valge ka ning külm oli. Kena selline 38,4 oli vist. Ma olin jumala nõutu, et kust kuradi kohast see nüüd välja kargas? Nagu keegi oleks talle nähtamatu haamriga vastu pead virutanud. Lootsin juba, et tibud saavad ikka lasteaia jõulupidudest osa, aga hetkel tundub mulle, et siin ei ole pidude väisamisest küll juttu. Kentsul oli nii tore väljasõit ka nüüd möödunud kolmapäeval, kuhu ta obv ei läinud, sest #haige. Nii kahju lihtsalt lapsest, endast ka, kuna ma pidin sinna piltnikuks minema. Jäin väga lahedast reisist ise ka ilma. No ei vea meil.
Praegu tuli ka Kents oma toast ära, minu kaissu, kui ma kunagi magama lähen, sest lihtsalt ei saanud und. Ähkis ja puhkis. Nüüd vähemalt ei aja Rommit üles. Saan tasakesi ta pead silitada ja lohutada vajadusel. Kentsuga pole probleemi ka kõrvuti magada, magab ilusti viisakalt omal kohal, Rom seevastu on nagu merivähk ja vedeleb minu peal. Nagu meelega tahab mind voodist välja puksida. Terve suur voodi on tühi ja siis ikka ujub minu külje alla. Tihtipeale, kui Romet öösel ärkab (nägi nt halba und) ja tuleb kaissu, siis ma EOS lahkun tema voodisse, sest selle laiutajaga pole võimalik magada, las Truss survaivib ise seal.
Igatahes, pidime Saaremaale minema 22.12, peale laste jõulupidusid, aga nüüd, kui nad niikuinii terveks ei saa, siis lähme juba teisipäeva hommikul, sest me ei suuda rohkem oma kodus olla ja tahame keskkonna vahetust. Saame seal vereproovi ka kiiremini tehtud (Kentsule), oma südamerahuks, kui olukord ei lähe siin mõne päevaga paremaks. Will see.
Mind lohutab see, et Saaremaal tuleb enivei Jõuluvana külla ja selles osas kutid väga paljust ilma ei jää, kuid sellegipoolest on lasteaias vahva selliseid pühi tähistada, sest seal on ikkagi sõbrad ja selline programm laste jaoks, mida mina kahjuks välja mõelda ja teostada ei oska.
See kodus kopitamine on selles osas ka tüütu, et ega ma ju midagi teha ei saa. Ainult nende kahe härra vajadusi täita, kaklemisi ära hoida ja tegeleda nendega. Siinkohal üks positiivne muutus! Kentsule pole väga kunagi meeldinud puslesid panna. Väiksest saati autofanatt ja nüüd siis ka magnetklotside hullus nende tulekust saati küljes. Nüüd aga olen siin teadslikult kõiksugu pusled välja toonud ja pisemaga mänginud ning suuremat ka mängu kutsunud…. jaaaa… uuh! Nüüd küsivad ise puslede kokku panemist. Nii äge! Me olime vennaga väga-väga-väga suured puslede kokkupanijad. Lisaks oleme palju mänge mänginud, mis on vahepeal kapis peidus olnud ning nüüd ilmavalgust näinud. Isegi endal on huvitav mõnda mängu mängida, mis on pikemat aega kapisügavustes lebotanud. Ehk siis igal halval asjal on ka hea külg.
Oeh ja siis veel üks jutt.. Uhh.. Kentsul varba peal, eeldasime, et see on konnasilm, aga tegelikult on SOOLATÜÜGAS. Täiesti… eehm. Kuul pähe ausalt. Helistasime siis kliinikusse ja no küsiti kohe, et kas laps käib lasteaias ja see on täiesti tavapärane sealt see saada, mis kohe ei tähenda, et meie kutt selle sealt sai. Võib kuskilt mujalt ka olla. Ja ausalt öeldes, mul suht suva, kes-kust-mis, ära see teadmine ju seda soolakat nkn ei võta. Aga kui võtaks, hakkaks kohe detektiiviks.
Selle konkreetse arsti kõige noorem patsient on olnud ÜHEAASTANE laps. Jeebus küll.. Soolatüügast eemaldada aastaselt lapselt. Konnasilm on selles osas leebem, sest see ei nakku. Meil on praegu need plaastrid peal, et ei leviks ja raviks ühtaegu. Ahjaa, avastasime sõrmelt ka pisikese. Oeh. HELP SOMEONE… Mis te oma lastega teinud olete? See külmutamine tundub ikka väga kriipster neljaaastasele kannatada. Samas, Kents on ebareaalselt vapper väike inimene. Olen nõelaga talla alt pindusid ära nokkinud, kui ta mingi kahene oli jne.
Tean, et vereurmarohi peaks päris hästi soolatüügaste ja konnasilmade vastu aitama, AGA HETKEL ON TALV ja seda urmarohtu pole nagu kuskilt välja kraapida praegu. Ehk siis tuleb ikkagi minna külmutama neid, sest seda, et nad kuhugi veel edasi leviks, suuremaks läheks või veel mingi kolmas variant, seda ei soovi. On kellelgi muideks kogemust, mis aitaks last, et soolakast lahti saada? Vaene laps lihtsalt, peab kogu aeg mingi jamaga tegelema. Lisaks oli ju Kentsul siin 3 päeva vähemalt kõht ka täiesti lahti, nii et ikka kinni ei suutnud hoida. Päris hirmutav oli juba. Õnneks on nüüd korras.
Väga väsitav. Ja ma näen, et kutid on üksteisest ka täiesti väsinud. Kaklevad palju rohkem, kui haiguse alguses. Rommi ka käib ise nokkimas vehib ja tahab kraapida + ta on hästi kange ka. Kiusab suuremat ja siis pole nõus leppima. Kentsu siis ise tuleb ütlema Rommile: ”Romet kuule, tule vabanda ära ja lähme eluga edasi, ma ei viitsi rohkem oodata.” Läheb ise juurde ja ütleb, et teeme kalli ja lepime. Rommi ajab sõrad vastu, aga mingi hetk leebub (kui keegi peale ei suru) ja palub andeks ning teeb kalli suuremale vennale. Jumala nunnu ja naljakas vaatepilt. Brotherhood it is.
Siinkohal suur respekt lasteaias töötavale personalile, eeskätt põhiõpetajatele. Lastega siin ninapidi koos oldud juba pea 2 nädalat. Päris väsinud on olla ikka. Suurem kutt on selline energiapomm, ülemeelik tihtipeale ja lollitab palju NING ON VÄGA VALJU HÄÄLEGA. Seda on ikka lasteaiast ka mitu korda öeldud. Vana lihtsalt hommikul ärkab üles ja KUKUB KARJUMA. ÄÄÄÄ ÕÕÕÕ ÖÖÖÖÖ ÜÜÜ, umbes nii, aga sellises ROCK ‘N’ ROLL’i võtmes. Ma pole kindel, mis Kentsu eesmärk on, aga üks on selge – surnud keeravad hauas teist külge for sure. Ma iga kord mõtlen, et millal need naabrid ükskord teibirulliga ukse taha ilmuvad, et K suu kinni kleepida. :D:D:D POLE VEEL TULNUD.
Loe: meil on ebareaalselt toredad naabrid. Just jälle piilusime aknast välja ja vaatasime, kuidas üks ja siis teine ja siis kolmas naaber (eri aegadel) roogivad lund JA MITTE AINULT oma auto juurest, vaid ikka kõigi autode ümbert. Megalahe. Väga sümpaatne sats on koos. Juba naabrite pärast ei taha siit ära kolida 😀
Nii aga kell saab juba kohe 00:00 siin, lõpetan järsult oma kirjatükikese ära ning kobin oma tõbise lapse kõrvale nurru.
Olge ikka terved!
