Nonii, siin ma nüüd olen. Kentsul sai täpselt nädal aega hoius käidud. Olen megatänulik kõigile, kes viitsisid vastata, mis vanuses kellegi laps hoidu/aeda läks. Sain nii palju julgust juurde teie kirjadest! Ma olen niiiiiiiii niiiiiiiii õnnelik, et me ei oodanud veel aastat. Kentsul oleks kodus päris tüütu olla. (Kennet sai 20.08 2-aastaseks)
…SEST Romet LIHTSALT EI MAGA PÄEVAL ÜLDSE. Voodis talle ei meeldi, kui just surmväsinud pole ja ööund magab ka oma pesas hästi (3 toitmisega 21 – 9). Ülejäänud aja on täielik tissipuuk JA LUTTI KA EI VÕTA. Nii paljud lutid ära proovinud ja ei midagi. Ma parem võõrutaks lutist, kui valik selle, et istub rinnal mul. See nädal aega on nii rets olnud. Jääb rinnal magama, voodisse, 10min üleval. m-a-s-e-n-d-a-v JA VÄGA KURNAV.
Kentsuga kratsisin kukalt, kui mingid emad kurtsid beebigrupis, et laps ei võta lutti. Mõtlesin, et kuidas on see võimalik. Ja nüüd istun ise selle olukorra ees nagu tuppa sittunud kass ja ei oska abi leida. 😀 Selle puugitamise tõttu ei ole ka imetamine liiga meeldiv tegevus praegusel ajahetkel. Ma lihtsalt EI JAKSA. E-I J-A-K-S-A. Eriti kahju on Kentsust, kes ka tahab minu tähelepanu ja ta ei saa seda piisavalt, sest Romka on kogu aeg minu küljes. Kui see olukord jätkub, siis 6 kuud saab rinda ja dosvidos, bratiš! Minu heaolu maksab ka midagi ja Kentsu oma ka.
Kui see välja jätta, siis muidu on Romosevitš suht tore tegelane: on praegu iga kuu kilo juurde võtnud. 63cm ja 7200g. (sünnikaal 2916g, pikkus 48cm ja miinimum 2625g). Ei võõrasta. Kennet näiteks võõrastas mu ema juba 2,5-kuuselt. Rometil jumala savi, kes ta sülle võtab. Ka suht rahuliku loomuga. Süles meeldib kõige enam. 😀 Väike nunnu kalkun, mis ma oskan öelda. Seljalt kõhule veel ei keera. Mul tunne, et tal on mingid lihaspinged, sest mingi hetk ei taha kõhuli olla enam (suht ruttu läheb vihaseks). Aga eks näis, neuroloog on septembris tal. Kui see välja jätta JA TISSIPUUGI staatus ka, siis on kõik päris ok.
Muideks, põikan taaskord kõrvale. Mul on veel sünnitusjärgne kontroll tegemata. Oops. Aga täna panin kohe aja, kui sõbranna kirjutas mulle. Jagage kogemusi rasestumisvastastest vahenditest. Nt spriaal pannakse ju tasuta kuniks beebi on 1a vanune. On keegi seda võimalust kasutanud? rahul?
Ütlen nii palju, et pille olen kogu oma elu vältel 3 kuud söönud ja ajas iiveldama, ja üleüldse, ma ei taha/ei meeldi mingeid tablette sisse süüa. Ma sain isegi peale keisrilõigelt arstidelt pragada, et valuvaigisteid ei söö. Masohhist, ma ütlen. 😀
Nüüd aga Kenneti juurde tagasi. Kentsu käis nüüd viis päeva järjest Andrusega koos lastega mängimas. Esimene päev oli Andrusega koos ja kasvataja arvas, et järgmine päev võib Truss juba korra ära käia. Mõeldud, tehtud.
Nad olid õues, kui Andrus korra leebet tegi. Ütles Kentsule:”Tsau!” ja lippas. Andrus hiilis autode vahel ja jälgis, kisas viisakalt ja hiljem rahunes, aga oli kasvataja süles. Andrus tuli tagasi ja kohe nõudis opasse ja polnud rohkem nõus edasi mängima seal. Koju ära. Oleme praegu enne lõunaund koju tulnud. Või noh, nemad on. Ma olen noorema tegelinskiga kodus tiksunud.
minu musud 😛
Väike vahelepõige: Karu Nuti hoius on väga lahe see, et neil on oma privaatgrupp FB-s, kuhu saavad liituda vanemad ja vanavanemad. Teevad päeva jooksul pilti pisikeste toimetamistest ja lisavad siis sinna gruppi. Kõik saame rõõmsalt kursis olla, mis ja kuidas.
Kolmas päev hoius läks Truss taaskord ära, kui õues olid. Korra kisas, näitas, et issi läks ära, siis läks kasvataja sülle. Kasvataja ütles, et jah, issi tuleb tagasi ära muretse ning vana rahunes juba ja mängis oma asjadega edasi. Seal on ka sellist kehtestamist. Keegi võtab mängu ära, siis Kentsu pöördub issi poole. Andrus ütleb lihtsalt, et see oli Sinu oma, mine küsi tagasi. Esimesel päeval mänguväljakul tuli üks suuremast rühmast autosid ära võtma ja siis Kennet ei julgenud midagi teha. Korrutas niisama ”auto, auto”.. päevi hiljem juba läks tagasi nõudma mõnelt. Ühele virutas mingi kopaautoga vastu pead. õõõ. 😀 Sai kelleltki ise ka vastu pead, kui ma õigesti mäletan. Igatahes, tegemist jagub.
Süsteem on seal selline, et oma rühma lapsed on ühes ruumis, aga mänguväljakut jagavad kahe rühmaga. Privaatne, oma mänguväljak, mis siis tähendab seda, et karantiini ajal saavad Karu Nuti lastehoiu lapsed ikkagi mängukal mängida, mis on hea. Praegu saab Andrus kaasas käia. Kohe, kui jälle erikord peaks taastuma vms, siis tehakse lastele uste pealt musid-kallid ja minek. Seetõttu on tore, et saame praegu harjutada vaikselt ja pingevabalt. Paljud on kurtnud augustibeebide grupis, et lasteaeda vanemaid ei lasta ja pead lapse kohe üle hoovi ära andma. Päris kurb tegelikult. Mõelge, mis trauma see lapsele on. Kohanemisaega 0! Aga eks valikut pole. Võta või jäta. Meie oleme igatahes rõõmsad.
Reedesel harjutuspäeval Andrus kadus juba 30 minutiks ja KENTSUL OLI TÄESTI SUVA! JA sama suva oli tal siis, kui Andrus tagasi tuli. Nii lahe lihtsalt! Andrus väga kiitis kasvataja Victoriat. Pidi lastega äärmiselt osav ja lahe olema. Ütles Trussile, kui peaks ükskõik, mis osas abi olema vaja, siis ta hea meelega jagab oma teadmisi meiega. Äge! Meie jaoks on ju ka olukord esmakordne ja teinekord ei oska me ka õigesti käituda. Seetõttu on vahva, kui mingi backup on alati olemas.
Seega jah, meie hirm oli ülearune. Sisetunne ütles, et Kentsu on meil väga sotsiaalne laps ja mis saab valesti minna.. Kui ei sobi, siis ma olen nkn kodune. Tagaplaan on alati varnast võtta. Õnneks loodan, et seda ei lähe meil vaja, sest pisemaga on ebareaalselt palju tegemist. Kennetiga samal ajal, kui tema väike oli, oli ikka maksilebo. Lapsed on erinevad, I know ja nüüd ma oskan seda veel paremini hinnata, kui keegi ütles, et Kennet on kuskilt muult planeedilt beebi. 😀
Esmaspäevast lähevad juba hommikusöögi ajaks. 8:30-ks kohale. Jääb kodus see pudru söömine ära. Äratus, riide, hambapesu ja goodbye. Võib-olla ongi hea, kui teiste lastega koos neid asju toimetab. Hetkel ei oska öelda, millal täpselt proovime teda lastega koos magama jätta, aga usun, et õige pea. Teeme täpselt nii nagu kasvatajad meile ütlevad ja soovitavad.
Hoian teid kursis meie hoiuvärgiga. Kuidas teil muideks lasteaedadega on? Lastakse vanemaid kaasa harjutamisperioodiks või mitte? Kuidas lapsed kohanenud on?
Päikest kõigile, varsti on sügis platsis! Mul käisid eile kursakad külas ja nii tore õhtu oli nendega. Ideaalne ilm terrassil tsillimiseks-grillimiseks. Tuleb viimast võtta siin sügise eel. 🙂
Lõpetan ka nüüd, Kentsu ärkas! Hakkan talle süüa tegema… ja MUIDEKS Romet IMEKOMBEL MAGAB. 😀 hirmuga mõtlen, kui kaua…. 😀 hahahahhaa. #momlife
See teema on mind pikemat aega juba peas kummitanud. Pole olnud lihtsalt aega või viitsimist seda kirja panna. Igatahes, vaatasin Netflix’ist sarja ”I Do”, kus kolm kutti korraldavad inimestele pulmi, kellel võib-olla endal pole selleks võimalust. Igal osalenul on mingi stoori taga: üks pere võttis enda kasvatada kaks poisslast, kes elasid narkaritega ühe katuse all. Poiste ema absoluutselt ei huvitanud, mida ta lapsed teevad ja kuidas hakkama saavad. Siis oli seal üks paar, kus mehel polnud mitte kunagi võimalust osta poest omale midagi uut selga. Ainult terve elu kaltsukates käinud. Tüüp hakkas nutma, kui nägi, et talle kingitakse ülikond, et naise kätt paluda. Pikali pidi kukkuma siis, kui kuulis, et abiellumiseks tehakse custom made ülikond. Lisaks oli ühes osas üks geipaar ja viimases osas oli ka üks geipaar. Sinna tahangi oma jutuga lõpuks jõuda…
Vaadates seda osa, kus üks meestest ei julge olla see, kes ta on, sest see kuradi ühiskond on nii fucked up. Mainis, kuidas tänaval karjutakse ”faggot” jne. Randy on ta nimi btw. Randy üritas kogu aeg olla võimalikult hetero, et mitte heiti saada. Tal oli depressioon, ärevushäired. Ta lihtsalt ei taha seda arvustamist kuulda ja näha. See osa läks mulle nii hinge. Miks Sind häirib, kes kellega koos on? Kui Sa ise oled hetero, siis palun, ole koos, kellega Sa iganes soovid olla. Miks Sinu perset torgib see, kes kellega koos on? Ma lihtsalt ei mõista.
Mehi on muideks maailmas rohkem kui naisi. Võib-olla ongi see looduse poolt nii ettenähtud. Ja lisaks sellele jutule veel see, et geipaar ei saa lapsi. Tõenäoliselt nad adopteerivad kellegi oma perre. No öelge mulle palun, mille pagana pärast see siis ühiskonnale halb on? Muideks, kui te arvate, et laps kasvab vales keskkonnas, sest peres on nii öelda kaks isa, siis sellesse ma ei usu. Toon näite. Mul on semu Sten, kes on ka gei ja ta on väga avatud rääkima sellest teemast. Ma olen igasugu asju küsinud tema käest. Tahtsin väga teada, et kuidas ta sellest aru sai, et ta gei on. Ja ta ütles mulle nii, et geiks ikkagi pigem sünnitakse. Ta sai juba väga varakult aru, et midagi on teistmoodi, ta lihtsalt ei osanud seda tõlgendada. Kapist tuli välja siis, kui ta oli 17? Ma ei mäleta ja see pole oluline. Tõenäoliselt oleks ta varem tulnudki, aga see kuradi ühiskond on nii eilane, et ta tõenäoliselt poleks selle survega toime tulnud, kui ta umbes 13-14 oli. Nüüd on tal ükskõik.
Kui meie pojad peaksid geid olema, siis jumal nendega. Las nad olla. Oleme Andrusega vestelnud avameelselt sellel teemal ja mõlemad oleme öelnud justkui ühest suust, et 100% toetame oma lapsi ja armastame neid sellisena nagu nad on. Ega Andrusele keegi midagi kangemat urruauku ei pane (sorri see kõlab pahasti, aga mõte pole üldse selline). Seega ütles Truss, et tal on jumala suva, kes mida oma magamistoas teeb. Meie töö on ainult rääkida avameelselt sellest teemast, kui õige aeg käes on.
Väga kurb oli vaadata, kuidas selles ”I Do” viimases osas rääkis kaasa ka väga edukas pulmakleitide disainer ja 1/3 ”saatejuhtidest”, et ta vanemad ei aktsepteeri teda endisel sellisena nagu ta siin ilmas on, kuigi ta on oma partneriga 13a koos olnud. Ma lihtsalt töinasin ise nagu väike laps. Mõtle, kui see oleksin mina. Nii kurb. Lisaks ei tahtnud selle mehe vanemad, et ta ütleks vanaemale, kes ta päriselt on. Vanaema suri ära ja ta ei saanudki öelda, et ta on tegelikult gei. Ja nüüd pole tal kunagi enam seda võimalust. Nad pole abiellunud oma kaaslasega, sest Thai vanemad ei aktsepteeri seda. Isa unistus oli, et ta abiellub naisega ja saab lapsed. Seda ei juhtu, isa unistused purunesid. Ma ei oska mitte midagi muud öelda, kui seda, et see isa on rumal. VÕTKE OMA LAPSI SELLISTENA NAGU NAD SIIA ILMA SÜNDINUD ON!
Toetaksime oma lapsi ka siis, kui keegi neist ütleks, et on vales kehas. Minu meelest see versioon on palju raskem, kui see, et vastassugu ei meeldi. Ma olen õnnelik inimene, et ma tunnen ennast naisena. Ma tunnen, et minu hing siin kehas on NAINE. Mõelge, kui ma tunneksin ennast vastupidi. Andruse hing oleks minu kehas. See on justkui tunne, et oled oma kehas vangis. Sa oled keegi teine, aga sa ei saa sinna midagi teha (õnneks tänapäeval on juba võimalused). Mul on nii kahju nendest inimestest, kes on sündinud vales kehas. Nt jäin siin juutuubi ükspäev vaatama. Võib-olla teate, Nikkitutorials. Jäin vaatama tema meigivideod ja ma poleks elusees arvanud, et ta on sugu vahetanud. Ja kujutate ette, tal on juutuub olnud 11a. Ja ta tuli välja alles selle aasta jaanuaris, et ta sündis vales kehas ja oli poiss. Mõelge, see, et ta sellest ei rääkinud, kummitas raudselt tal kogu see 11 aastat kuklas. Tõenäoliselt kartis ta inimeste hinnanguid. Ole õnnelik, et Sina pole midagi sellist pidanud läbi elama!
Ma tihtipeale mõtlen, miks me niimoodi hinnanguid anname? Ärge arvake, et ma seda teinud pole. Olen muidugi. Kui ma saaks ajast tagasi kerida, siis ma likvideeriks kõik oma eelarvamused ja hinnangud, kus kurat. Milleks kedagi arvustada, kuidas keegi oma elu elab ja kellega ta koos tahab olla. See on iga inimese oma otsutada. Või mis teie arvate?
Täpselt samamoodi ma ei saa aru nendest, kes reaalselt vihkavad teist rassi inimesi. Ma olen ise ka päris karmist perekonnast, kus on öeldud, et mustanahaline on kuidagi teistest kehvem. Isa karjus mulle kunagi, et venelast tema majja ei too. Paraku mu esimene armastus oligi vene rahvusest kutt. Mis te arvate, kas ma julgesin oma emale ja isale teda näidata? EI muidugi. Jõlkusime mööda külaurkaid ja underground pidusid ringi. Kodu oli viimane koht, kus ma peatäis armastust viibida soovisin, sest teadsin, et minu valikud ei aktsepteerita. Ma kartsin hinnangut, kuna eos oli mulle selgeks tehtud juba midagi. Ema on mulle alati kenasti öelnud, et meie töö on aktsepteerida, kellega Sina koos tahad olla, sest kui me seda ei tee, siis keegi ei garanteeri, et Sa mul külas hakkad lastega käima. Meie töö on mõista ja toetada.
Minu jutust võib juba aru saada, et meil on Andrusega täiesti ükskõik, kes koju toodakse, kas tõmmu, samast soost keegi või jumal teab kes. Too või kosmonaut koju, ma polegi kuul käinud. Oluline on pigem see, et inimesel on hea soe süda sees ja toimiv mõistus kupli all.
Mul on tegelikult tunne, et see ühiskond on vaikselt liikumas sinna suunas, kus ollakse toleratsemad ja armastatakse üksteist rohkem, aga sellegipoolest on sinna pikk tee minna. Mõelge, kui ilus oleks maailm, kui keegi ei annaks kellelegi hinnanguid. Elu oleks päris ilus. Aga seda ei juhtu kunagi, sest ühel on igav, teisel pole oma elu mida elada, kolmas on kade, neljas on lihtsalt rumal. Nendest tuleb lihtsalt mööda vaadata!
Ja kui keegi sind Internetis laimab, siis võta vastutusele need käod! Nagu üks blogija seda tegi. Nii naljaks, kuidas kõik kommentaarid haihtusid. Kurb, et minu kohta keegi kuskil s*tta pole kirjutanud. Ma nii väga tahaks oma advokaadile helistada ja öelda, et mul on üks tööots talle (nüüd ei julge nkn keegi enam midagi kirjutada). :D:D:D
Igatahes, olge sallivamad, ärge lugege kommentaare, liikuge oma unistuste poole ja ärge tehke välja kadedatest pilkudest! Nad on kadedad, sest Sul on midagi, mida neil pole või Sul läheb paremini kui neil ! Edukad inimesed pigem kiidavad, kui laidavad.
Tsau! Olen siin täiskohaga maakas ja pole väga arvutit viitsinud välja võtta, ainult mõne projekti raames. Vot mõtlesin siin, et oleks aeg millestki kirjutada ja miks mitte üks aktuaalne ja oluline teema jälle üles võtta, sest mitmed emad on mult rinnaga toitmise kohta uurinud.
Esmalt ütlen, et Romet saab siin 26.06 kahe kuuseks ja hetkeseisuga on ta 100% rinnalaps. Ma ei tea, kui kauaks, aga i’m working hard on it. Mõnele on lihtsalt looduse poolt antud seda piimanäärmegeeni, mõnele mitte. Ma olen see teine variant, kes peab tohutult vaeva nägema ja tean, et neid emasid on minuga ühes pundis väga väga väga palju.
Kes meie stoorit teab, siis esimese pojaga läbisin ebareaalse kadalipu seoses piima puudumisega. Sattusime kaalukaotusega lastehaiglasse (seda saate SIIT lugeda), mis oli minu senise elu kõige jubedam kogemus. Isegi selle õudsa ämmaemanda neelaksin teist korda alla, seda kogemust Tallinna Lastehaiglas aga mitte.
Kennet sai rinda heal juhul 3 kuud koos lisaga ja ma peaks ütlema, et ta pole teisest kuidagi rohkem haige või midagi sellist. Minu meelest on see müüt, et nüüd rinnapiimaasendajat söönud lapsed on kõik haiged ja kes on siis rinda saanud, on jube terved. Andruse ema kutsub Kentsut Tõnissoniks. Jumala hea hüüdnimi – hea isuga, turske poiss. Kõnnib (nagu ta emagi) kuhugi otsa või lööb end ära kuhugi, ei tee teist nägugi. Haige on olnud ka ainult Hawaiil. Seal oli tal esimest korda palavik ka, 1a6k’selt. Mõni üksik lihtne nohu enne seda ja see ka kõik.
Seega jah, ükski ema ei peaks ennast halvasti tundma, kui mingil põhjusel pole rinnaga võimalik toita. See on ISEGI siis ok, kui imetamine lihtsalt pole Sinu teema. Minu jaoks on see ka väga protseduuriline ja intiimne tegevus, sp selliseid pilte, kus lapsel tiss suus on, ei tule kunagi. Siinkohal ei ütle midagi nende emade kohta, kelle jaoks on okei imetada ja pilti teha. Mul on pohhui, mina lihtsalt tunnen, et seda on too much teistele näidata.
Mina näiteks Kentsuga tundsin pidevalt süümekaid, et ma ei suuda lapsele nii palju rinnast piima anda, kui ta vajas. Mis juhtus? Juhtus see, et ma pumpasin ja nutsin, nutsin ja pumpasin. Ma ei tarbinud piisavalt vett, isu ka peale keisrit väga polnud. Olin kurnatud sellest Lastehaigla trallist jne jne. Tundsin, et olen juba oma ema teekonna alguses LÄBIKUKKUNUD. Andrus tegelikult ei teadnudki, kui palju ma selle imetamise pärast pisaraid valasin, kuniks ta üks õhtu nägi mind nutmas ja ütles, et kelle või mille jaoks ma ennast niimoodi piinan. Ütles kohe, et Kennet ei saa tervemaks ega jää haigemaks, kui tal jääb see 10-20ml piima saamata. Masenduses ja depressioonis ema on palju hullem tegelane vastsündinud lapsele, kui see, et laps hakkab piimaasendajat sööma. Esmalt ikka mõelge, emad, iseenda heaolule. Kui ema on rõõmus, on ka laps. Kõik ema emotsioonid ju kanduvad lapsele üle.
Tegin otsuse, et ma ei piina ennast enam, kuid ärge arvake, et ühes sellega SÜÜMEPIINAD ära kadusid. Ei, need läksid veel hullemaks. Mõelge, minu laps ei saanudki miinimum 0,5 aastat rinnapiima. Täiesti perses, kui sitt ema ma olin/olen. Vot sellised mõtted tiirlesid mul peas.. Õnneks see kadus kuskil kuu möödudes. Ma leppisin olukorraga ja ma olen oma mehele väga tänulik, et ta mind toetab ja oskab märgata ja mind vajadusel kokku lappida. Leidke enda kõrvale need õiged inimesed, sest jagatud mure on pool muret, aga mõelge, mis veel siis on, kui see teinepool veel mure kuidagi enam-vähem ära lahedada ka aitab.
Igatahes, nüüd teema juurde. Olen võtnud otsuse vastu, et Rometile üritan rinda anda. Kuna keisrilõiget mulle ei tehtud ja oma esimese poja kogemus on all, siis proovida ju võib. Mul tekkis peale Kentsu sündi alles 7-dal päeval piimapais Saaremaal. Pump jäi loomulikult Tallinna, sest ma ei teadnud, et tuleks välja pumbata piima. Maadlesin seal kapsalehtede ja asjadega.. Rometiga aga ei tekkinud seda kullahinnalist piimapaisu, mida ma ootasin pikkisilmi valmis rinnapumbaga ründama. Ja tutkit. Mitte midagi ei lähe lihtsalt.
Rometiga oli mul haiglas isegi pump kaasas. Mul olid kõik asjad kaasas selleks, kui maailma lõpp peaks saabuma. 😀 Küll aga ei julgenud ma seda välja võtta. Don’t ask. Ma ei tea, tundus weird teise ema ees veel pumpama ka hakata. Ta niigi vaatas raudselt, et kes see hull nii palju sööb. Suu ainult vehkis toitu jahvatada. Vana oleks sünnitustoatrauma saanud: kõrval ema midagi muud peale söömise ei tee, pumpab päevad läbi jne. ja on niisama imelik, et oma vastsündinuga kogu aeg räägib (see teine ema oli kogu aeg vaikuses).
Tahaksin jagada teiega nippe, mida jagas üks teine ema minuga. Kuna mulle ikka inimesed kirjutavad, siis mõtlesin, et jagaks neid teistega ka. Ma sain abi, ehk saate teiegi. Ja eraldi, tänks Auri, et viitsisid mulle kirjutada. Ma nüüd Sinu lahkel loal jagan neid ka oma lugejatega.
Mida tuleb siis teha, et piim jooksma hakkaks? – Esmalt vaadake ära see VIDEO – teeb üldse selgeks selle, milline on õige imetamisvõte ja milline mitte. Paljuski võib teie beebi nälg sellest tulla, et ta ei saa rinnast piisavalt piima, sest tal on vale imetamisvõte. – OSTA OMALE pump, soovitavalt elektripump. Ausalt, see on üks parim investeering olnud. Haiglas õpetati mõlema lapsega käsitsi pumpama, aga no hallelujah. Jube nüri ja raske töö, EI VIITSI. Elektrilise pumbaga hoiab palju stressi ära. Käsitsi pumbates võib reaalselt lolliks minna. – Ära oota pumpamisega! Hakka juba nädal enne tähtaega pumpama. Mina mõlema lapsega (kogemata) eirasin seda punkti ja kahetsen – ühega ei teadnud, teisega juhtus see, et beebi tuli liiga vara ja ootamatult siia ilma 😀 Btw, pumpasin saab laenutada ka (INVARU OÜ) – kui piima on algul vähe, siis osta PIIMAKOGUJAD. Mina tellisin 4Kids lehelt. LINK SIIN. Piimakogujatega saad iga tilga kätte, eriti siis, kui ühest rinnast voolab piim ja teisest tilgub täiega. Ära raiska kallist kraami! Soovikorral külmuta või anna cupfeed’igu meetodil beebile. Või süstlast. – See tore ema Airi ütles head sõnad: ”Pumpamine on nagu religioon. Kui usud, siis toimib ka.” Ma tahtsin nii väga Rometit kauem AINULT rinnaga toita ja võtsin omale eesmärgi, et I CAN DO THIS. See pole lihtne tee, mida valida, kui Sul piima väga pole, aga see on võimalik, kui tahad 100% pühenduda. – Esimene kuni esimesed kaks nädalat on nn ”kuldne aken”, kus on kõige lihtsam piima juurde tekitada, sest organism alles paneb paika piimavajadust ja -kogust. Soovitav pumbata 8 korda 24-tunni jooksul. Soovitavalt peale lapse toitmist, siis kiddol kõht täis ja saad rahulikult rinda stimuleerida ja kui juhtub, et kiddol pole kõht täis veel, siis saad kenasti ära pumbata ja juurde anda peale krooksusid. Mina algul tegingi nii, sest lihtsalt R ei saanud kohe kõike kätte. Või noh, ta ei jaksanud/viitsinud piimavoolu ära oodata ja lasi rinnast lahti, kui piimavoolust paus sisse tekkis. – PUMPA MÕLEMAT RINDA VÄHEMALT 15min IGA KORD, hea kui 20+min, aga vähem kui 30min. See reegel on mind palju aidanud. Teinekord on viimasel minutil piimavoog tulnud. Ma varem sain pumpamisest täiesti teistmoodi aru, kui nüüd, kui pumpamine käpas. – Auri mainib, et lehtri(Flange size inlg k) suurus ka oluline, et valige seda. Minul oma Philips Avent pumbal nt polnud lehtrisuurust valida. Oli see, mis pakis ja kogu muusika. Toimib, seega ei kurda. – YOUTUBE : pane otsingusse “exclusive pumping” või “pumping and breastfeeding” jms ja vaata end oimetuks. Pumpamise juures on igalühel oma toimiv süsteem – Mind aidanud ”nipp” joo palju vett ja apteegitilli teed nt. Ma joon nii palju vedelikku, et mul tekib vaikselt okserefleks. Aga midagi pole teha, see aitab. Kennetiga ma ei suutnud sellistes kogustes vett tarbida. Kui oled korralikult vett tarbinud, siis piss on helekollane. Kui ei, siis tumekollane. – Söö korralikult, et oleks millestki piima tekitada. Vesi pole ainuke abimees. Imetamine kulutab viisakalt kaloreid. Poputa oma keha korraliku toiduga. Su beebi vajab seda! Ma ei suutnud peale keisrit korralikult süüa ka. – Proovi haiglas erinevaid pumpasid. Leia oma, mis meeldib. Toida laps ja siis pumpa 15 min mõlemat rinda peale toitmist, kuid mitte üle 30min. – “LET-DOWN” ON TREENITAV : see on see piimarefleks, et tiss laseb piima lahti nö, siis hakkabki see alles voolama. Ma arvasin, et piim peaks kohe voolama, kui pumbaga pumpama hakkad, aga ei. See oli algul nii weird, et piim ei voolagi korraga terve aeg. Btw, ma olin terve aeg valesti piima pumbanud selles osas ka, et mul oli kõige see tugevam imemisrefleksfunktsioon peal. ja nii ma siis tiksusingi, kuigi oleks võinud seda nuppu vajutada, kus on piimatilgad peal(minu pumbal vähemalt), mis aitabki piimavoolu kiiremini kohale meelitada. Ma arvasin, et ei hakka aega raiskama mõtetute nuppude kasutamisele ja kasutan seda kõige karmimat, et ehk tuleb piim kiiremini. Naerge lolli üle eks. Hea, et vähemalt nüüd sain aru, et igal nupul pumbal on oma eesmärk täita. Seetõttu uurige enne pumpade kohta veidi. Igatahes, seda piimavoolu värki saab treenida nigut lihast. Vali oma mingi mõte või lugu või toit, mida sööd või veel midagi, mida teed piima jooksmise ajal. Varsti õpib su rind piima samal ajal ”lahti laskma”. Minu puhul toimib see, et pean lihtsalt lõdvestuma ja rõõmus ja veidi keskenduma. – OLE RÕÕMUS JA ÄRA STRESSA. Lihtne, labane, konkreetse sõnumiga nipp. Stress mõjutab samamoodi piimakogust nagu ka vedeliku mitte joomine. Ole positiivne ja sihikindel. Kui ma algul tühja rinda pumpasin või sain mingi 20 ml heal juhul kätte, olin ikka päris õnnetu. Mul oli tunne, et ma ei saagi kunagi nii, et midagi jääb piimast külmkappi varusse ka. Aga see aeg saabus ja päris ruttu isegi. Mul ei ole küll jääkambris veel midagi, aga järgmiseks päevaks on väike varu küll, kui piimatootlikus pole nii suur ja Romet veidi rohkem näljasem on. Saan kohe talle lisa rinnapiima näol juurde kütta. Andruse emps naeris, et oi kurja, teine Tõnisson kasvamas. Romet ju hüppas 56 suuruse täitsa üle. Oli 50 suurus ja nüüd kohe 62, kõik 56 suuruses riided jäid kandmata pmst. Kennet kandis veel 3-kuuselt 56 suurust. Aga eks Kentsu algus oligi raskem ja võttis kauem aega. – PESA – vaadake juutuubist, paljud räägivad sellest, et pumpamise ajal peab olema kena soe kohake, pingevaba ja sulle meelepärane, kus pumbata. TÄIEGA NÕUS! Siin maal pumpan meie VOODI-TOAS(väike tuba, kus ainult üks suur voodi), rahulikult, kärast eemal. Kodus, kui külalisi pole, siis saan meie baarisaarekesel pumbata. Ja meestele öelge, et pumpamine on püha üritus. Selleks peab aega varuma ja kannatust nii Sinu kaasa kui ka Sa ise. Mul õnneks on Andrus ELUMEGASUPER TOETAV. Kodus teeb selle pumba häält kaasa ja räpib sellega ühes rütmis, nii naljakas! Igakord muigan 😀 ntsikka- nstsikka- nstsikka. – VALK – sööge valgurikkaid toite (kana, veis, muna, piim). Piimatooted võivad gaase tekitada, et see võib veidi fishy olla. Minul tekitas beebile ka müsli söömine gaase. Sellest oli jube kahju, kuna mul oli rets müsli-hullus tekkinud. Kaussideviisi ajasin sisse ja nüüd ei söö üldse. Nii raske. 😀 Aga kõik enda beebi heaolu nimel. Tasub pingutada. – Avastasin, et mul tekitab piima juurde ALOE VERA jook. Nii 10-20ml. Aga seda peab jooma ka pudelite viisi, mitte nii, et jood pudeli ära, mis seal maos ära kaob ja siis ootad, et järgmine päev piimakosed välja voolavad. Ei, seda ei juhtu 😀 – Tee testpumpamisi. Mul käib see nii – mul on järgmiseks päevaks üks toidukord välja pumbatud. Nt mingi 120-130ml. Ja siis toitmata pumpan mõlemad rinnad tühjaks. Teen rindade analüüsi. 😀 Kui palju tuleb ja kas on suurenenud ka kogused või mitte. 😀 :D:D – Mul on ALATI, nüüd kui piima rohkem, üks toidukord külmkapis IGAKS JUHUKS. Äkki laps ei saa rinnast piisavalt, äkki mul vaja korra kuskil mõned tunnid käia jne. JA LISAKS KA Aptamil 1 oleme kappi ostnud IGAKS JUHUKS. Mul juhtus siin maal ju selline asi, et olin eelmine õhtu 80 ml välja pumbanud ja järka päev oli vaja kuhugi minna. Rindade tootlikus polnud suurem asi ja mõtlesin siis enne vanaemale jätmist pisikesele pudelist anda. Olin juba piima soojendanud, kui nägin, et mingit pruunid täpikesed tila peal. Mõtlesin, et wtf need on.. Ja siis uurisin lutipudelit. PIIMA SEES OLI NEID PÕHJAS MEGAPALJU. Mingid pruunid täpikesed. EI oleks nagu arusaanud, et mingid putukad vms. Selline šokk, siiamaani mõtlen õudusega, KUI ROMET OLEKS SEDA PIIMA JOONUD. Appi! MA VALASIN SELLE 80 ML KRAANIKAUSIST ALLA. See oli umbes sama jube kogemust, kui see, et Andrus tahmas peaga valas kodus 50ml värsket piima kraanikausist alla ja pani oma ÕLLEPURGI külmkappi sinna piimapudeli asemele, sest meil oli külmar täiesti täis kraami. See oli veel aeg, kus mul väga piima polnud. Ma reaalselt 1,5 päeva nutsin vaheldumisi. Tundub täiesti jabur asi, mille pärast nutta, aga ma nutsin ja kogu hingest, sest see tuli nii vaevaliselt ja oli päriselt ka kulla hinnaga, mille üks tainas lihtsalt kraanist alla valas. Igatahes, selle teema päästis piimaasendaja, mis meil külmikus oli. Alati peab olema igaks juhuks, kui Sul just piima ojadena ei voola. Võivad sellised olukorrad juhtuda. – Siinkohal olek paslik ära mainida, et olge rinnapumba hügieeniga väga hoolsad. Peske spetsiaalse beebide toidunõude pesuvahendiga, tehke vähemalt nädalas korra keeva veega atribuutikast ”suppi” . Ma siiamaani ei oska välja mõelda, kust see värk mu piima sai. Ainuke, mis tõenäoline, et kui ma piima välja pumpasin ja lehtrisse midagi sattus. Ma ei tea, ausalt. Aga väga hirmutav kogemus. Siiamaani tunnen süümekaid, et mis siis oleks saanud, kui Romet oleks…. Oeh, meil vedas! – pumpamine ja rinnaga toitmine on väga ajakulukas ja nõuab pühendumist. Ära loobu kohe. Ma algul pumpasin tühja, siis 10 ml, siis 20ml, siis 50ml, nüüd juba testpumpamisega 140ml. Kuna Romet ei saa korraga nii palju rinnast kätte, siis ta sööb tihendamini. Nii 1,5h – 2,5h vahel. Väiksemad portsud, aga tihti. Praegu maal saab seda rakendada, kui Kennetil siin lapsehoidjad. Linnas olles läheb keeruliseks. Ma ei taha, et Kentsu armukadedust tunneb, aga ma ei saa midagi teha ka, kui venna süüa tahab ja korraga kohe nii palju ei söö. Õnneks see on kõik mööduv. – Ülitähtis on ÖÖSEL PUMBATA, siis on prolaktiini tase kõige suurem. 01:00 – 04:00. See on väga raske, I KNOW, kõik me tahame magada, aga midagi pole teha.
Auri jagas ka kraamilisti, mis peaks aitama piimatootlikust suurendada:
Apteegitillitee, ingl k Fennel, maitseb nagu lagrits. Mul kena kopp ees sellest, aga pole viga, survaivin ja joon. Eraldi müüakse apteekides Hippi imetava ema teed, seal lisaks apteegitillile veel hunnik teisi piimatootlikkust soodustavaid ürte. Uuri, katseta!
kaer – teed putru või sööd külma pudruna mingi piimaga või suva millega. parem on täistera kaerahelbed mitte kiir.
imetamise küpsised (lactation cookies) – pole ise proovinud, aga jällegi paljud vannuvad et see on imerohi, netist leiab erinevaid retsepte.
kookosevesi (coconut water) – mitte kookospiim. Olen proovinud ALEO firma oma, Rimist sain vist. Kuna jõin ainult ühe pudeli, siis ei saanud mõjust aru.
Kui rinda tekivad kõvad kohad, nn sõlmed, siis letsitiin aitab. Imetamise ja pumpamise ajal masseeri neid kohti, neist tuleb kohe lahti saada, muidu lähevad need piimajuhad põletikku sest on liiga täis. Nendest tulevad alati ilusad piimavood pudelisse. ujee.
Kui suudad, siis väldi suhkruseid tooteid ja magusat. Ma pole suutnud, just sayin. Seetõttu pole ma veel suurt midagi alla ka võtnud. Saaremaal hoopis juurde. Aga pole viga, Tallinna tulen, ostan omale rullikad ja hakkan Peetri vahel kimama.
PS! PIIMA PUMPAMINE AITAB stimuleerida piimatootlikust jne, kuid see ei asenda rinnaga toitmist. Laps saab alati rinnast rohkem piima kätte, kui Sina või mina pumbates. Pane laps VÕIMALIKULT PALJU ESMAJOONES IKKA RINNALE, et ta piima juurde ”telliks” . Üks targem ema kirjutas sellise asja nt mulle, et mõne kuu pärast ei pruugi ma pumbates üldse piima kätte saada, aga laps saab. Kuna laps on see, kes juurde tellimisega toimetab, mitte rinnapump 🙂 Siinkohal mainin veel seda ka, et kes peaks tahtma oma lapse nahk-naha kontakti asemel pumbata? Mina mitte. Kui muul ajal kogu aeg kiire-kiire kahe lapse kõrvalt, siis see imetamisaeg on just see aeg, kus saab natukene aega maha võtta ja beebit imetleda. 🙂
Rääkides veel pisipojast, siis step by step hakkame öösel juba kenasti magama. Täna on muidugi suht terve päev maganud. Rota pärast vist, las puhkab :* Igatahes, pisike läheb ööunne kell 21:30-22:30 vahemikus ja siis ärkab 2:45 – 3:30(ma saan 4 tundi lepsida, jee!) vahemikus, sööb läbi une ja kohe magama. Siis uus äratus 5-6 vahel ja kui gaase pole, siis tiksub veel veidi (mingi 7:30-8:00ni) ja siis ma juba ärkan siin maal, kohvitan, söödan ja siis Romet uuesti tuttu mingi 8:30, norksab kena mõned tunnid, kuniks ärkab ja on päris pikalt üleval. Teeb ainult uinakuid mingi 30 min jne. Ehk see palavus ka mängib rolli. Endalgi siin saunas raske vastu pidada. Vot nii, loodan, et kedagi see postitus aitab ja musid-kallid-paid kõigile.
Appi, kuidas see aeg lendab, kui omale lapsed valmistakse. Minu meelest just laste tulekuga hakkad Sa aduma, kui kiiresti tegelikult päevad, kuud ja aastad nina eest ära liiguvad.
Haiglast koju saades mõtlesime, et mis näo see Kentsu siis teeb. Kui koju jõudsime, magas Kennet lõunaund ja teda äratama minnes oli näha, et ta on minu peale solvunud. Läks Andruse sülle ja minust ei teinud väljagi. Pidin pikali kukkuma – selline emmepoja ja vana ei viitsi isegi sülle tulla. Eks arusaadav ka – taaskord hakkas tramburai pihta ju öötundidel ja lasin jalga nii, et tsau-tsau jäi tegemata lapsega. Kennet oli mind hommikul otsima tulnud ja emmet ei kusagil. Ta oli ju harjunud, et emme äratab, emme paneb magama, emme teeb süüa. Aga see selleks.
Vennat nähes oli ta väga elevil, tahtis kogu aeg voodi juures olla ja vaadata. Me ei saanud teda voodi juurest äragi. Mõtlesime, et oh, lebo, see läks küll lihtsalt. Mingi hetk aga tuli vist mingi armukadedus peale. Meie voodis hakkas mürama ja Romet sai peaaegu käega pihta, kui pisemat imetasin. Saatsime oma tuppa rahunema. Ja üks teine moment oli siis, kui ma suures toas lapsele süüa andsin, Kennet tuli jumala rahulikult kõrvale ja VÕTTIS KÄTTE NING HAMMUSTAS ROMETIT PEAST. Ma lihtsalt karjatasin ehmatusest, sest see tuli nii ootamatult. Ta oli jumala heas tujus jne. Pisem ka ehmus ilmselgelt ja hakkas nutma. Mul ikka tükk aega peale seda olukorda käed värisesid. ÕNNEKS midagi hullu ei juhtunud, kerge ehmatus.
Sellega on õnneks meie hirmsamad momendid üles loetletud. Nüüd oleme juba reele saanud ning Kentsu ka väga nunnu oma venna suhtes, va siis, kui mänguasjade loopimise tuju on. Näiteks käis mul sõbranna külas, olin Hannelat ära saatmas ja samal ajal Romet nuttis süles. Kentsu jooksis laua juurde, tõi Rometi luti ja andis mulle. Näitas, et uuh-uuh, venna nutab anna talle lutt. Hea, et õnnepisaraid valama ei hakanud, sest see oli nii nunnu! Jama lugu see, et Romet ei võta väga lutti, aga me treenime teda :D:D Täna ka, kui Romet nuttis, võttis ta luti(ma arvasin, et ta tahab omale seda ja ütlesin, et see Rometi oma), aga ta võttis luti ja tahtis vennale suhu panna selle. u l t r a n u n n u .. Pakub kenasti pisemale autosid ja süüa, aga veel on vara. Seega jah, oleme reele saanud!
Ütleme nii, et ettekujutlus kahe lapsega toimetamisest oli veidikene teine. Arvasin, et see on nagu väga raske, sest olin neid jutte kuulnud. Tegelikkuses saab hakkama küll ja pole pooltki nii hull, kui ette kujutasin. Ainuke, mis on tüütu, on minu suur unevõlg. Täna olime poole neljast vaheldumisi 8-ni üleval. Kennet ärkas ja nii mul jälle magamata jäi. See on minu jaoks kõige raskem. Ühe lapsega oli lihtne – magasid siis, kui pisem ka magas. Nüüd aga see võimalus puudub. Vanem laps tahab ka tähelepanu ja Sul pole võimalustki päeval magada, kui just juhuslikult uneajad samale ajale kahel lapsel ei satu… ja midagi muud kodus teha pole (tavaliselt 100 asja vaja ära teha).
Kui nüüd võrrelda kahe lapse magamist, siis Kennet oli väga rets magaja., on endiselt. Teda oli lausa imetada raske, sest ta magas sekundiga ja pidid jumal teab, mis imeasju tegema, et vana sööks. Romet on pigem hea sööja ja kehvem magaja. 😀 Eks praegu muidugi gaasimaraton ka, mis korralikult magada ei lase. Usun, et kui gaasidest lõpuks lahti saab, siis saab temast ka hea tuduja. Kesiganes arvas, et teine läheb naljaga öeldes aia taha, siis võtke näpust. See tegelane ka jumala tsill laps. Isegi, kui Romet ei viitsi magada, siis tsillib niisama silmad lahti süles. Voodis olla eriti ei meeldi ainult. Kohe luugid lahti, va ööuni. päeval tukub KidsMilli kiigukese sees nagu ka praegu.
Kelle moodi siis Romet on? No hetkel tundub, et teine laps on isasse. Tal pole chinese silmasid nagu minul ja Kentsul. Suured silmad ja mu meelest veidi suurem nina ka. Ta tundub sutsu nunnum beebi, kui Kennet samal ajal. Rometil pole neid ginger-värvi juukseid. Algul ehmatas see mind väga ära, kui Kentsu oranzikate juustega mulle otsa vaatas. Õnneks nüüd kena blondu oma lokkis juustega. Romet aga kohe kartulikoorekas, 1-1le sama juuksevärv, mis Trussilgi. Hommikune kaal näitas 3790g, miinimumkaalust juurde võetud siis 1127g. Jee! Ja kutt on ainult rinnatoidul. Võin julgelt öelda, et see on minu raske töö vili. Söö, joo, pumpa, võta tabletti jne. Ma näen juba õudusunenägusid sellest apteegitilliteest ja see öine pumpamine on ka väga kurnav ja väsitab, aga midagi pole teha, elu ongi karm ja ise ma seda tahtsin. 🙂 Õnneks on Andrus väga toetav ja abivalmis, kui ta töölt tuleb, siis saan natukene ise ka diivanil mölutada ja tema toimetab Kentsuga. Lisaks käis ema kolm reedet abis ja viis Kenneti õue mängima. Kennet oli sellega väga rahul. Koju tulles sõi kõhu täis ja magas lõuna und 2,5h. Kahe lapsega hakkad ikka hindama seda, et Sul on emps siit samast võtta ja ta ise tahab tulla appi. Olen väga tänulik talle selle eest, Kennet ka kindlasti. 🙂
Nüüd 05.06 on plaanis Saaremaale minna – seal saab ka kenasti rahulikumalt tsillida. Trussi empsil on puhkus ja maal on kena õues kõigil mürgeldada. Kena igatsus on peal ka – viimati käisime Saares 15.02.2020. Mõelge ise, kui pikka aega me käinud pole. Pidime 28.03 minema, aga juhtus see, mis juhtus, aga seda magusam on nüüd sinna minek. Tiksume seal kena kuu aega ikka. Vahepeal peame ainult pisemaga arsti juurde tulema päevaks, aga on ok, Andrus peab ka võib-olla siin linnas veidi tööasju ajama ka.
Ostsime Saaremaale vankri ka ära. Otsustasime ikka, et ei hakka kahelapsekäru ostma, sest Kennet on väga rahul oma seisulauaga. Ostsime siis lihtsalt saarde lisakäru, et ei peaks vedama edasi-tagasi. Üks ema muidugi juhtis tähelepanu sellele, et mis me talvel teeme, aga eks näis. Küll siis jõuab vaadata. Mul ema ütles kohe, et ärge hakake kahelapsekäru ostma, sest Kentsu juba piisavalt suur, las käib jala ja harjub kõndima kõndima kõndima, mis te ikka sinna vankrisse teda istutate. Aus point.
Minu paranemise kohta veel nii palju, et mul tunne, et üks õmblus lahti tulnud, aga eks näis, kui sünnitusjärgsesse lähen. Enam vist õnneks ei tehta neid e-maili ja telefoniteel. Nii hea meel, et tunnen end nüüd juba inimesena, kui unevõlg välja jätta. Kuidas me Andrusega ootasime seda aega, et võiks juba sünnitatud olla ja natukene kodus kosutud ning uue eluga sina peale saadud.
Tahaksin veel eraldi rääkida sellest ämmaemandast, kes mu sünnitust vastu võttis. Oma sünnituspostituses mainisin, et Maie Kalliver oli karm, aga käras ka. Teate, mis.. mulle hakkas peale seda postitus Instasse meeletult kirju tulema ja see, mis sisuga need olid, oli pehmelt öeldes kole lugeda. Siis sain aru, et tegelikult viga ei olnud minus kui sünnitajas, vaid ikka ämmaemandas. Ma kuidagi tundsin ennast süüdi, et ma karjuda tahtsin ja õmblemisel valus oli, ja et ma ei jaksanud oma jalgu hoida jne. Tuli välja, et selliseid emasid on terve trobikond. Jagan teiega mõnda väljavõtet Tervisetrendi lehelt.
Mul vedas, et ma enne sünnitust selle ämmaemanda kohta midagi ei teadnud. Üks kirjutajatest ütles hästi, et selle Maie pärast tuleb juba eraämmakas võtta, sest teist korda sellist traumat üle ei elaks. Ma sain hakkama ja kõik oli talutav, aga Aive Jürgensoniga võrreldes oli see naine ikka nagu öö ja päev. Ma ikka mitu päeva peale postitamist mõtlesin, kui neid kirju lugesin, et tegelikult polnud viga minus ja nii hea, et see sünnitus läbi. Ma ju uurisin ka ämmaemandalt, et kaua ta seda tööd teinud on, ütles, et eelmisest sajandist ja ta tegelikult ei viitsi seda teha enam ning tahab lõpetada. Päris hea kuulata sellist juttu, kui oled just sünnitanud. Igatahes, beebigrupis jõudis see jutt selleleni, et miks see inimene veel töötab seal, kus ta töötab ja loodame kõik, et see on kaugemale jõudnud kui ainult tervisetrend.ee Rase ja sünnitav naine on väga habras oma emotsioonidega. Päris õudne ikka, kui ämmaemand kogu sünnituse ära rikub oma õelutsemise, sõimamise ja hirmutamisega.
Kokkuvõttes on mul hea meel, et kogu see trall on läbi ja olen nüüd kahe lapse ema. Äge! Emadus on äge!
Nüüd ootab meid veel trall nimega pulmad ja kui see tehtud saab, siis on päriselt ka mingiks ajaks sahmerdamistega kõik. Saame rahulikumalt hingata. Otsustasime, et ei hakka riskima 23.03.2021 selle Mehhikoga ja edasi ma ka lükata rohkem ei taha. Sain väga palju toredaid ideid inimestelt, kes oma kogemusi jagasid ja arvamust avaldasid. Aitäh teile kaasa mõtlemast! Teeme Eestis, suvel, sest märts on täiesti mõttetu kuu Eestis ja õnneks oleme ametlikult juba nkn ära reganud, seega pole kuupäev enam nii oluline. Ja siis kunagi hiljem lähme tõotusi uuendama soojale maale. Eks siis näis kuhu täpsemalt. Võib-olla saab hoopis Fijile KAHEKESI mindud, sest siis on lapsed juba suured ja vanaemade päralt 100%.
Nüüd olen juba selle mõttega rahu ka teinud, et Eestis. Andrus ju annab mulle kõiges vabad käed. Nii nunnu oli seda kuulda, et ta on kõigega nõus, mis ma otsustan, peaaasi, et mina olen õnnelik. Deem, mul on nii vedanud!
Kuna mult ikka ja jälle uuritakse, kust üks või teine asi koju ostetud on, siis mõtlesin, et sheerin kama ja teen teile väikese virtuaaltuuri piltide näol oma kodus. Püüan võimalikult palju linkida ja kohe ka hinnad juurde panna, kui mäletan… ehk on kellelgi sellest abi.
ELUTUBA
1) Suure toa vaip on pärit Home 4 You poest, mudel Surina, hind 99 EUR. VAIBA LINK 2) Pildil olev lamp on ostetud Bauhausist. Maksis mingi max 60 eurtsi. Kolasin kogu Bauhausi e-poe läbi, aga kahjuks ei leidnud seda lampi, et teie linki jagada. 3) Kell on pärit Aatriumist. Järve Keskusest ostsime, maksis 119 EUR. E-poes ei ole seda. 4) Diivan oli enne korteris olemas, kuid julgen sellegipoolest pakkuda, et tegu võib olla Aatriumi diivaniga, kuna meie vanas korteris oli põhimõtteliselt üks-ühele sama diivan, lihtsalt tumbata ja nurgaga. Kangas isegi sama, lihtsalt värv teine. 5) Lauad on tehtud Saaremaa tisleri poolt eritellimusena valmistatud. Kes tahab kontakti, jagan. Lihtsalt ei anna pead, et löögile saate. 6) Kõrgläikega kapikomplekt samuti eritellimus
1) Vasakpoolne lamp oli on24-s olemas. 179 eur. Praegu enam kahjuks ei leia seda sealt. 2) Valged lillepotid Bauhausist – väga hea lillepottide valik seal. 3) Lauamatid olid äkki Pepco? Mingi euro midagi maksis üks äkki?
1) Kardinad on lastud õmmelda. Hästi tore tädikene õmbleb Lääne-Virumaal. Võin kontakti jagada, kui huvi pakub. Ta õmblebki ainult kardinaid, mitte midagi muud. 2) Söögilaua toolid ja baaripukid on pärit COMMON mööblist. Otsisin just linke ja üllatus-üllatus, need on sooduses ka veel! Söögitoolid on SIIN ja baaripukid on SIIN. Praegu siis kaks baaripukki maksavad soodukaga 183,75EUR ja üks söögitool 82,50EUR 🙂 3. Söögilaud oli olemas ja ei tea sellest kahjuks midagi.
1) Vaip on tellitud ühe Lõuna-Eesti firma (Oteks) käest. LINK on SIIN Fun fact: meil oli samasugune vaip vanas korteris ka, lihtsalt mõõtudelt väiksem. See konkreetne isend maksis äkki mingi 110 eurot? 2) Parempoolse valgusti peaks ka on24-st leidma. Ma ei leidnud 😀 3) Köögiplaadid on glasuuritud ja pärit Balti plaadikaubandusest, Plaadipunktist saab ka tellida. Tegemist on Equipe Scale Hexagon sarjaga. Tellida saab SIIT. Väga suur valik seal kodukal. 4) Köök on tehtud Mööblimeister’i poolt. LINK on SIIN ja kivi on eraldi pärit Hansakivist. LINK on SIIN. 5) Mikrokas ja ahi on BOSCH omad ja pliit AEG firma oma.
MAGAMISTUBA
1) Tapeet on pärit Fototapeet.eu’st. Maksis 71 eurot, nüüd on odavam isegi. LINK on SIIN. Lihtne paigaldada ja väga efektne. Valik on seal kodukal ka päris hea. 2) Lambid on pärit Bauhausist. Kolm eraldi osa pead ostma, väga kavalad! See käsi: LINK ON SIIN 29.90 EUR. Toitejuhe: LINK ON SIIN 14.95 EUR. Lambipirn: LINK ON SIIN 19.95 EUR. Kokku siis üks toimiv lambikomplekt: 64,80 EUR. 3) Voodikate on pärit Home & You poest Ülemiste Keskusest. Maksis vist 79EUR. Üliäge pood see – nii palju lahedaid vidinaid müügil. Vannituppa rätikud saime ka sealt ja oma nunnu halli südamekestega hommikumantli. Poed lahti, minge vaadake. 4) Padjakatted H&M Home’ist Ülemistest. 4.90EUR üks kate. Mustad padjakatted tegin ise vanast voodikattest. Sisupadjad sain ZARA HOME’ist. Hind oli äkki 7.90EUR üks. 5) Öökapid saime Aatriumist. 89EUR üks. LINK ON SIIN 6) VOODI on tellitud Gustav voodist. LINK ON SIIN Mudeli nimi on Veneetsia. Ma ei suuda ära rõõmustada, et Andrus pinda käis ja uut voodit tahtis. Täitsa lõpp lihtsalt. Kas te saate aru, et Truss on alati mingi 4 korda vähemalt öösel üles ärganud – pissile ja vett jooma JA TA MAGAB NÜÜD TERVE ÖÖ SELLES UUES VOODIS! PARIM INVESTEERING EVER. Mõelge inimesed, kui palju te oma ajast veedate voodis. Investeerige heasse voodisse. Ma iga öö, kui last megaunisena imetan, kadestan Andrust ja tema beebiund.
1) Kardinad on lastud teha selle toreda Lääne-Virumaa tädi poolt. 2) Kummut on pärit on24-st ja me maksime selle eest 390 eur! Ja netist leidsin praegu samasuguse sistra.ee lehelt 297 euroga. Hallelujah :/ ! LINK ON SIIN 3) Rometi voodi on pärit YappyKids’ist teiste emmede soovitusel. Aitäh teile! LINK ON SIIN. Praegu maksab 159 EUR, ma sain soodukaga 139 EUR. Madratsi sain Hansapostist. LINK ON SIIN Mingi tatra-kookose madrats, lugesin, et peaks ok olema ja kõigest 30 eurtsi. 4) Voodipehmendused ja tähekestega lina on pärit Anni Pesast. LINK ON SIIN Kuna ma ostsin terve posu asju sama mustriga, siis täpselt just nende hinda ei tea, ei viitsi eraldi otsida ka 😀 5) Voodikarusell ja pilveke on eraldi ostetud AliExpressist. Dreamcatcher Mecca poest ja lammutatud maha voodikarusseli jaoks. 6) Lillepotid Pepco’st, äkki olid mingi 7 euri üks või odavamadki. 7) Suur lamp laes, mida piltidel pole, on pärit Decorast. 139 eurot. See oli stockis viimane ja seepärast ei hakka pilti lisama, sest neid pole enam kuskil. Ma olen nii rõõmus, et kauplesin magamistuba meienäolisemaks tegema. Tulemus jäi lihtsalt nii badass!
RÕDU
1) Laud on pärit Masku’st. Maksis 39EUR. 2) Toolid Bauhaus’ist. Minu meelest maksid kas 39EUR üks või 49EUR üks. Kohapealt ostsime. 3) Laternad Koduextrast. Maksid 7 EURi üks. 4) Purpurvanikud (amplid) on pärit Hortesest. 21EUR’i üks? 5) Rõduklaas on pärit Malmerk’ist. Päris kirves – 880EUR’i, aga no meile üldse ei meeldi need pillirookõrtest lahendused või mingist plastikulaadsest jurast. Tulid ja paigaldasid klaasid ise ka, see oli hinna sees. Truss tahab veel full terrassi ka ära klaasida… jube väljaminek, aga laste ohutuse eesmärgil tuleb teha, sest praeguste traatide vahelt on päris lihtne välja saada, eriti arvestades seda, et Kentsu on paras suslik ja turnija.
POISTE TUBA
1) Vaip on välja kaevatud Hansapost’ist. 40,95EUR LINK ON SIIN. 2) Mööbel on tellitud Kodukaubamajast, aga seal enam seda komplekti ”Landi” ei müüda. Shoppa.ee-s on olemas, aga hetkel laost otsas. Hind 1299 EUR. Kummuti viisime üles korrusele, mida kasutan oma meiginurgas 🙂 3) Kardinad on lastud teha Lääne-Virumaa tädikesel. 4) Lambi ostsime vist Bauhausist. Maksis 49EUR. 5) See vahva nimekett on pärit Suzimumm Design’ist. Full käsitöö ilmselgelt. LINK ON SIIN ja nende Insta ON SIIN. Mu meelest nii vahva vidin lastetoas! Äge katsikukingitus või beebishoweri tarvis ära kasutada. Suzimumm Design teeb veel tutikette ja sümbolikette ka. Sellel tegijal on väga hea kunstianne – põhimõtteliselt kõik soovid vist suudab täita. Ütlen ausalt, et ma poleks arvanud, et minu ketikene nii ilus tuleb. Eriti nunnud on need sümbolid – koer ja rott. Kennet on koeraaastal sündinud ja Romet rotiaastal. Btw, kood ”Liina15” annab teile 15% soodukat ka.
See põder on tellitud AliExpressist. Maksis mingi 20euri.Telk on pärit Anni Pesast. LINK ON SIINSeal, kus on emme, seal on kõik pudinad järel.. 😀 Järgmine hetk oli koer toas. Muideks, see tapeet maksis sitased 19 eurot rull ja see oli nii sitt tapeet, et venis välja ja poisid maadlesid ikka korralikult, et see mustrisse saada. Seega, ma ei hakka seda reklaamima, kuna see on lihtsalt nii sitt tapeet ja raskesti paigaltatav. 😀 MINU SPOT 🙂Trussi spot.
1) Peegel on pärit Meikimispeegel.ee’st LINK ON SIIN Saad ise suurust ja disaini valida, sealt tuleb ka hind 2) Tool on Glow MakeUp’i poest, aga neid pole seal enam. Ja mulle tehtud kingitusena. 179 euri plekkis see tool. Leidsin Tradehouse’ist mu meelest samasuguse 159EUR LINK ON SIIN 3) Kummut on lastetoa mööblikomplektist. 😀 4) Vasakpoolse kapikese vms korvid on pärit Pepco’st. 4.90 oli vist üks kast?!
1) Laud on lastud teha Saaremaa tislerikuningal. Küsi kontakti. 2) Kapike on on24-st. LINK ON SIIN. Maksis 125.90 eur.
Lamp oli olemas ja ei tea, kust see saadud on. Need pallikesed, mis terrassil ripuvad on pärit Bauhausist. Üks maksis äkki 20 euri. Sorri, mul pole paremat pilti hetkel võtta, kuna pole veel pehmendusi terrassile viinud. See on eelmise aasta pilt.
1)Terrassi mööbel on Bauhaus’ist. 995EUR. LINK ON SIIN Eraldi ostsime laua – 179EUR. LINK ON SIIN 2) Elupuude potid saime Home4You’st. Suurem maksis 69EUR LINK ON SIIN ja väiksem 49EUR LINK ON SIIN 3) Vaiba saime ka äkki Bauhaus’ist. Ei mäleta kahjuks enam. Praeguseks on siis nii palju muutunud, et ilusad elupuud on kasvamas ja varjavad meie naabri terrassi ja siis need rohelised pallikesed, mida on ülevalt pildilt näha. 4) Terrassile on maha pandud puitplastparkett. See läks maksma koos rõduga maksma ca 3500 eur. Kallim, kui puidust, aga see on oma hinda väärt. Näeb ebareaalselt ilus välja + seda ei pea kunagi õlitama ja säilib põhimõtteliselt elu lõpuni ja näeb ilus välja. Tänu sellele, et Reimo ja Mait oskavad ehitada ja on üleüldse kuldsete kätega vennad, hoidsime me paigalduse pealt ca 1000 eurot kokku. Tänks teile kõige eest, et alati olete nõus meid aitama!
1) Terasest kapp on lastud eritellimusena teha. 850EUR läks see maksma ja firma, mis neid kappe teeb on: SPETS OÜ. Netist leidsime, Lõuna-Eesti firma. 2) Grill on Weber’i oma. LINK ON SIIN Kuna otsustasime kappi investeerida, siis otsustasime, et mõttetu seda suurt Weberi grilli osta. Sama raha eest saime põhimõtteliselt selle kapi ja grilli kokku.
Meil on selline suur tühi ala veel terrassil. Kui kellelgi on vahvaid ideid, siis shoot. Algul tahtis Truss mingit tünnisauna, aga paraku see läheks liiga raskeks ja teostamine väga keeruline ning vee vedamine ka paras ooper. Seetõttu tuli see idee õnneks maha matta. 😀 Siis mõtlesime mingit võrkkiigu taolist, aga ma ei tea ka. Ja nüüd viimane idee – lamamistoolid. Ehk on kellelgi mõni hea link, kus müüakse ilusaid lamamistoole. Ma küll kolasin netis, aga väga midagi ilusat ei leidnud. Puidust ei tahaks, kuna need pole ilmastikukindlad.
Külalistetuba
1) Diivan oli olemas, seetõttu ei tea, kust see pärit on, küll aga tean seda, et me vahetame selle välja mingi aeg. Eks näis, kumb peale jääb – Andrus tahab uut telekat, mina uusi diivaneid. 😀 Telekat meil tegelikult vaja pole, ütlen kohe ära. 😀 2) Tool on Common’ist, info üleval pool elutoa juures. 3) Vaiba saime Koduextrast minu meelest. Maksis 12 eurot ainult. Juhuslikult sattusin poodi ja jäi see vaip silma, et sobib patjadega kokku. Joppas! 4) Padjad ostsime Ülemiste Pier’ist minu meelest. Nüüd on see pood kinni kahjuks. Hindu ka enam ei mäleta. 5) Kapike, kus Kentsu pilt peal on, on pärit on24-st. LINK ON SIIN. Maksis 125.90 eur.
Teinepool külalistetoast.
Kui kedagi külas pole, siis see ongi meil selline koduasjade tuba rohkem. 😀 Kuivatame pesu, triigin seal pesu. Tolmukas seal ja veeautomaat ka. 😀 Kõige lambisem tuba meie kodus mo meelest, aga kärab ka.
Esik
Esikukapid on lastud eritellimusena Saarema tislerikuningal teha.
Vannituba. Ma ei viitsinud ise pilte teha ja panin need ruumikujundajalt piistu. Loodan, et see ok, kuna ruumikujundaja.ee kenasti peal.Vannikardin on IKEA väljalase.Vannitoa sisustus on eritellimus. Teate, kui hea on omada KAHTE KRAANIKAUSSI! Üks peseb ühte peput ühes ja teine teises. Life saver.Keris on Eesti firma HUUM oma. LINK ON SIIN
Vist ongi kõik. Mu elu kõige tüütum postitus sai valmis. Ainult teie pärast guugeldasin ja otsisin linke, kust me midagi ostsime. Kena kopp on ees, aga loodan, et kellelgi on sellest abi ja saab mõne idee äkki isegi piistu panna. 🙂
Päikest ja olge armsad! Järgmine postitus juba sellest, mis meil siin kodus nüüd toimub kahe lapsega ja kuidas me selle olukorraga kohanenud oleme.
Kuna mul tuli jube palju kirju ühe IG story peale, siis mõtlesin, et jagan teiega oma vanema poja potitreeningu lugu. Võib-olla on kellelgi sellest abi.
Kõik see algas siis, kui käisime (aprill 2019) Portugalis minu sõbrannal külas. Triinu plika on meie Kentsust 5 kuud vanem ja tal oli juba pott olemas. Mõtlesin siis reisil olles, et paneks Kentsu ka potile. Juhuslikult lasi ta sinna kohe ühe kena pissi ja me aplodeerisime ja elasime kaasa sellele üritusele. Tal oli niiiii-niiiii põnev seal poti peal istuda, et ma pidin minestusest pikali kukkuma. Ta ei tahtnud sealt äragi tulla – upitas minu abiga isegi mänguasjad potile lähemale, et seal istuda saaks. Järgmine päev kordus sama lugu – vana lasi uuesti potti ja äkki isegi häda nr 2. Siis mõistsin, et koju minnes oleks aeg üks kena pott talle osta ja vaikselt sinna istuma teda sättida. Kuna ta veel ise istumisasendisse ise ei läinud, siis mõtlesin, kas on liiga vara selleks, aga kui talle nii väga meeldis….
Järgmine kuu mai alguses reisisime juba Montenegrosse ja seal hakkas ta ka ise istumisasendisse minema. Jube naljakas – upitas tagumiku püsti ja siis potsatas maha. Seega on see reis märgilise tähendusega ja teadsin, et koju jõudes võib julgemalt potti Kentsule tutvustada.
Olime terve päev kuskil turistikates ja härra polnud ikka veel nr2-te teinud. Mõtlesin, et huvitav küll, kas kõht on kinni või milles asi on.. Läksime siis õhtul hotelli ja panin ta suure poti peale istuma kenasti, ise teda hoides. Ja üllatus-üllatus, kaka tuli potti! Arvasin, et see on juhus, aga ei! Kõik järgnevad päevad ei tulnud tal ka mitte ühtegi suuremat häda püksi.. Olin täiesti hämmingus.
Koju tulles tal muidugi hakkas juhtuma ja otseselt polnudki oluline peaaegu 8-kuuselt mähkuvaba olla. Eriti juhtus siis, kui me hommikul ei viitsinud tema tuppa minna ja ta ei viitsinud ka kinni hoida ja lasi selle creme brulee omale püksi. Oh, milline rõõm! 3 tundi toa tuulutamist! Isegi, kui Truss käib tongil, siis see pahnutt pole nii hull. 😀
Igatahes, me panime teda potile istuma ja ütlesime, et kaka kaka kaka kaka, piss piss piss piss 😀 ja kaka hakkaski sinna tulema. Seda koos mähkudega. Kiddo juba piisavalt suur, et aru saada, kui ebameeldiv on, kui mingi võõrkeha vastu pepukannikat hõõrub.
Minu meelest peaksid vanemad hindama seda, kas laps on selleks üldse valmis. Ma lihtsalt nägin, et meie omal pole probleemi kinni hoidmisega. Kõik lapsed on erinevad ja ma arvan, et ei peaks muretsema/ega end halvasti tundma, kui sama vana laps ei käi veel potil. Jumal temaga! Küll jõuab, iga asi omal ajal.
Siis ükspäev avastasin, Saarde sõites, et vana pole mähkusse kogu pika tee jooksul isegi pissinud. Kilkasin Andrusele, et Kennet on tegelikult valmis mähkmetest vabanema. Ta oli siis äkki aasta ja 5 kuud. Ma sisimas sain aru, et peaks mähkmed ära võtma ja bokserid jalga panema, aga siis jälle mõtlesin, et Hawaii reis on ees ja ma olen liiga laisk veel mähkudest vabanema. Jep, ma tunnistan seda. Selline kalkuniema olengi. Laps on valmis, aga ema on laisk. Shit happens.
Kuniks siis küsiti mult, et millal laps mähkmetest vabaneb ja siis ma mõtlesin ja ütlesin Andrusele, et vist peaks ju? Ja Andrus kiitis koheselt idee heaks. Kennetil oli veel selline huvitav komme, et väljas/õues/külas hoidis pissi kinni ja kodus lasi mähkudesse suvalt. Kuigi pott olemas jne.
Võtsime sama päeva õhtu mähkmed ära. Jama lugu oli see, et meil polnud piisavalt aluspükse, et neid vahetada, kui püksi tuleb. Esimene õhtu muidugi lasi kõik täis, AGA kohe, kui püksi tegi, tegi oma seda häält ” ääkk ” nagu siis kui kakahäda peale tuleb, kiirelt jooksime potile. Tegi ülejäänud pissi potti. Juhuu!
Minu meelest potitreenimise kuldreegel on see, et MÄHKMETEGA EI SAA MÄHKMEVABAKS! (me oleme vaheldumisi aktiivselt alates 9 kuuselt potil käinud, AGA MÄHKMETEGA. Nüüd mähkuvabalt võttis aega ainult 1,5 päeva) Laps ei tunne, et püksid märjad on ja seetõttu teda ka ei häiri see, et püksi tuli. Allaritega aga lähevad püksid märjaks ja see on ilmselgelt ebamugav tunne ja tahab koheselt sekkumist. Palun ärge ainult seda rakendage, mida üks ema beebigrupis rakendas – kurtis, et lapsel ikka juhtub püksi ka see kergem häda(olime siis aastased ehk) isegi siis teeb, kui jätab märjad allarid jalga. Ma saan aru, et esimest korda oleme emad, aga pane ennast lapse olukorda.. Sa jätad märjad püksid jalga, et ta õpiks? Paneb veidi kukalt kratsima, aga mis seal ikka.
Ära kunagi sunni last potil olema! Mina paraku läksin nii agaraks ja ütlesin, et tee see piss ära ja olin selline resoluutne. Mitte kuri ega midagi, aga andsin märku, et enne ei saa ära tulla, kui potis midagi on. Debiilikud teevad nii, tulemus oli, et nädalake ei viitsinud ta poti poole vaadatagi. Palju õnne, Su ema oli debiilik, Kentsu.
Tee potil olemine lõbusaks. Ma olen Kennetile lugematu arv kordi ”Põrda maja” laulnud ja igasugu tsirkus teinud, et ta jumala eest potilt ära tulla ei tahaks. Küll olen mingit näitemängu korraldanud, küll laulnud, küll tantsinud.. You name it. Laps hakkab seostama seda sellega, et on alles vahva seal potil olla, kui emme lolli mängib ja mind lõbustab.
Ole endas kindel ja järjepidev. See, et hädad potti ei tule, on normaalne. Tühja kah, proovime homme uuesti. Mu meelest on see väga sarnane sellele, kuidas me Poissi õpetasime, et õue tuleb kaka ja pissi teha. Süsteem sama – tuleb olla lollilt järjekindel. Mingi hetk lihtsalt peavad tulemused tulema. See on fakt. Me tõime mingi vahe poti vannitoast suurde tuppa ka, et kiiremini potile jõuaks. Siis muidugi juhtus see, et vana hakkas seal niisama naljaviluks istuma ja mänguasju sinna toppima. Viisime tagasi vannituppa ja pealegi, ei taha seda, et laps arvaks, et kakal käimine sobib samasse ruumi, kus me sööme.
Paku lapsele valikuid. Meil on olemas nii väike pott (Babybjörni oma! Super investeering, pika selja osaga – laps ei käi kummuli sealt) kui ka käib niisama suure poti peal, kui tahab ja lisaks see osa, kus ta saab suure poti peal istuda, aga väikse lapse istmega. Seega on tal kolm valikut ja me küsime, kuhu ta oma häda soovib teha. Sellise tegevusega sa kaasad last ja näitad, et tal on võimalik ise otsustada, kuhu ta selle häda siis ikkagi teeb. See võib aidata häda potti tulemisele kaasa. Ja isegi, kui midagi ei tule, siis ta on sisimas tänulik, et sai ise otsustada.
Selgita lapsele. Mina eriti, Andruse kohta ei oska öelda, olen pikalt ja laialt leelotanud, et kuidas kaka käib potti ja see on ikka jube ebameeldib tunne, kui see kaka püksi haisema jääb. Pissiga sama. Ma ei tea, palju ta mu jutust aru sai, aga vähemalt ma teadsin, et olen rääkinud. Ma üleüldse räägin lastega palju. Isegi siis, kui Kennet alles emaüsast välja kargas. Ja nüüd sama ka Rometiga. Meie laste mõistus pole nii primitiivne, kui me seda arvame. Nad saavad tegelikkuses palju rohkem aru, kui me oletame. Näiteks Rometiga palatis olles tahtis kogu aeg rääkida temaga, aga kuidagi imelik oli, sest teine ema oli kogu aeg vait ja ei suhelnud oma lapsega, siis tundus mulle ka, et ma vist jätan mingi hullu moora mulje ja olin ka vait lõpuks. Koju tulles sain jälle rääkima hakata. 😀 Juhhei!
Näita lapsele, kuidas asi käib. Näiteks, kui Kents oli just kaka teinud natukene aega tagasi püksi ja ma parasjagu potil tsillisin ja ta MUIDUGI ALATI tuleb minuga koos vetsu tsillima, siis selgitasin, et OHOOO, vaata, mis emme teeb, emme teeb häda potti, MITTE PÜKSI. 😀 Tihtipeale vaatas mind nagu mingit seevaldi kandidaati, aga kurat seda teab ehk oli ikka kasutegur ka sees. Ise vähemalt usun küll.
Uuri ja küsi, kas laps sooviks hädale minna. Mina ikka ja jälle küsin, et kas tal on pissihäda. Tuletan talle meelde, et halloo, pott ootab, kui pissikas peale tuleb. Ütleb, mkm ja mängib edasi. Nüüd on juba lihtne muidugi. Ta teeb oma seda ”äääk” häält ja jookseme koos vannituppa pissile. ELUNUNTS! Jep, isegi potil käimine võib nii armas olla. Kiiruga, kiiruga jookseme vannituppa, trussaarikud jalast ja pissile. Täna tegi kaka ka ja nii armsalt kakas potti, vaatas ja ütles: ”ÄÄÄK, ÄÄK”. Ma mingi, jep jep, ÄÄKKK 😀 #parentinggoals
Need on minu nipid. Hetkel ei tule nagu rohkem midagi pähe. Me veel lõunauneks ja ööuneks paneme mähkud + õue minekuks. Küll aga nt eile oli ta mähe täiesti kuiv, kui ta lõunaunest ärkas. Jooksime potile, tegi pissi ja panima allarid jälle jalga. Pikk tee on tegelikult veel minna, sest ööuni on kõige keerulisem minu meelest, aga küll saab. Meil on algus tehtud ja see oli ikka jube lihtne, kui mähkmed ära võtsime.
Mis ma oskan veel öelda.. varuge kannatust ja olge järjekindlad 😛
Heihoo, kõik see blogipere, kes mind loeb ja minu elule kaasa elab. Tänan teid veel ekstra kõikide õnnitluste eest. Mul võttis kena pool päeva aega, et kõigile Instas ja FB-s vastata. Kuna huvi on nii suur, siis mõtlesin, et oleks aus kiiremas korras see postitus ära teha. Mida varem, seda parem ja hetkel on ju kõige paremini meeles kogu see projekt nimega lapse sünnitamine. (vastan teksti sisse jooksvalt ka kõikidele küsimustele, mis Instasse esitasite)
Igatahes, algas see juba 21.04, kui mul nädalaid 38+0. Istusime Andrusega ja ajasime juttu, kuniks mul tekkisid tuhude valud. Jube imelik oli olla, sest see tundus nii ebaloogiline, et teine kiddo tuleb nii palju varem tähtajast. Ma olin enam kui veendunud, et läheb sarnast moodi nagu Kentsugagi ja kannan beebi üle, aga vot näed, mis hoopis juhtus.
Järgmine hommik oli õnneks hea olla, kuid päeva teises pooles jälle tuhud. Kennetiga tulid 40n+4p karmauhh 1:30 veed ja otse haiglasse pmst. Nüüd juhtus kõik täiesti teistmoodi. Ilmselgelt ma polnud oodanud seda.
Nädal aega enne sünnitust, täpselt siis, kui tuhud algasid, vaevlesin retsi kõhukinnisuse all. Ma reaalselt mõtlesin, et äkki on need valud ikka kõhuvaludega seotud, kuigi sisimas ju teadsin, et tuhude valusid kõhuhädaga küll segamini ei aja. Sellegipoolest palusin suures mures Andrusel kõhulahtistit osta. Sõin kuivatatud ploome, kiivisid, keefrit jõin juurde, sidrunivett.. Ja ei midagi. Teab keegi sellest midagi rääkida, et tuhude ajal/sünnitustegevusel läheb kõht kinni? Just sellisel sünnituseelsel tegevusel vms.
Igatahes tuhutasin niimoodi õige mitu päeva, ilmselgelt. Kuna need olid ebaregulaarsed ja üleelatavad, siis ma ei hakanud haigla poole kiirustama. Südames muidugi hirm naha vahel, kuna Kennetiga oli kõik teistmoodi. Kuniks jõudis kätte 25.04. Käisime päeval veel PRO Kosmeetika poes, kuna tahtsin ühest Kryolan Eesti poolt korraldatud grimmivõistlusest osa võtta. Mingeid švamme ja kunstküüned ostsin oma karakteri jaoks. Terve päev meisterdasin parukale neid sarvi. Algul punusin ükshaaval patsid ja ma nägin nagu mingi Bob Marley nendega välja. Ilmselgelt see polnud idee Bob Marley’t Volbriööks valmistada, siis otsustasingi käsitsi neid sarvi oma rastadest tegema hakata. Jube nikerdamine traadi ja patsidega, aga tulemus jäi kena.
Igatahes. Mul nagu tuhutas, aga see oli ka üle elatav. Olin õhtuks sellest paruka jurast nii väss, et kaalusin, kas ma peaks selle karakteri ära tegema või mitte. Võistluse viimane üleslaadimise päev on 30.04. Otsustasin, et ei hakka edasi lükkama, sest kunagi ei tea, millal tuleb sünnitama minna ja siis oleks jube kurb olukord tekkinud, sest tegin kavandi ja panin idee paika ja siis poleks jõudnud seda realiseerida sünnituse tõttu. Üleval stuudionurgas olles olid tuhud juba sellised, et tantsisin neid ära, aga sellegipoolest ei pööranud sellele liigset tähelepanu, sest olin juba pmst nädal niimoodi kruiisinud. Üksteist läbi õhtul suundusin seda üritust pesema. Võin öelda, et kõik, mis seostub grimmiga, tuleb miljon korda raskemalt maha kui meigitooted. Mul siiamaani käsi punane ja kõrvad sain alles nüüd puhtaks, siin haiglas 😀
Sain siis selle suurema sita maha, ütleme nii. Läksin pikali ja ega mul seal aega pikutada polnud. Andrus oli õlledest juba õndsas unes ja mina tema peale kade olemas. Tuhude valud läksid juba nii hulluks, et ma enam ei suutnud. Sõimasin Andrust, ise käsi väristades ja nuttes, et on vaja kogu aeg õlut juua, nüüd peame Marliisi ka veel järele kutsuma. Õnneks Marliis oli musimops ja tuli kohe appi meile. Mulle ikka veel ei jõudnud reaalsus kohale, et fakk, ma pean minema, ma ei tahtnud ju üldse minna, aga valud olid juba väga hullud. Kohale jõudes ootas mind maskiga turvamees. Panin ise ka kohe maski pähe. Läks kogemata meelest seda enne teha. Üks naine registreeris end sise RAHULIKULT, 0 tuhusid. Ja mina lihtsalt SURVAIVING(ei see pole kirjaveaga) MODE ON tuhudega ootamas ta järgi. Täpselt nagu Kentsugagi. Fun fact siia juurde: Kennetiga registreeriti mind sisse kell 3:34 ja Rometiga 3:30. Naljakas. Rometiga oli erinevus ainult see, et ma olin otsejoones valmis saama epiduraali ja oi seda üllatust, kui mulle öeldi, et mul täisavatus 10cm ja tsaupakaa sünnitustuppa.
Esmalt muidugi koroona test. Naersin, et pean rõõmuga teatama, et ma negatiivne, sest mu abikaasa just tegi nädalake tagasi ja see osutus ka negatiivseks. Kui see skafandris naine mulle selle pulgaga lähenes ja ninna hakkas toppima, siis ma kenasti hüppasin korra eest ära. Tädi naeris ja ütles, et ära põgene. 😀 Väga ebamugav – minge toppige omale pillirookõrs vatitupsukesega ninast kurguni, saate teada, mis tunne on. 😀
Valvearst uuris, kas suudan ka KTG ära teha. Ütlesin, et küll ma suudan, sest viimati nägi minu kõht arste veebruari kuus. Arvesse võttes kogu eelnevat tuhude asja, mida ma polnud varem kogenud, tahtsin väga teada, et kõhubeebi on terve ja tal on kõik ok. Õnneks oligi.
Sain siis oma eriti badassi öösärgi selga ja üles sünnitustuppa. Vana hea. Mulle öeldi nii, et arstid tulevad siis, kui testi tulemus käes on. Ma ootan ja ootan. Nad küll näitasid, kus nupp on, kui abi vaja, aga lootsin ikkagi, et tulevad ise. Nad ei tulnud. Muideks, maski kandsin kogu selle aja, kuniks sain teada, et ma ikka negatiivne olen.
Vajutasin nuppu lõpuks, sest pressid tulid peale ja ma ei teadnud, kas ma tohin pressida või mis ma teen. Presse oli väga raske üle hingata. Õnneks ämmaemand tuli ja ütles, et pressi, kuna looteveed olid ju tulemata. Huvitav, millest see sõltub, et ühel avatakse kohe looteveed, teisel aga mitte. Ma survaivisin lootevee jamaga kuni 7:00. Kuniks läksin pressi ajal potile, sest seal oli kuidagi vähem valusam ja siis järsku 500km/h pressisin need veed sinna potti. HALLELUUJAH. Hirmus oli ka, kuna teadsin, et ma pean ju sünnitama hakkama. Kogu aeg oli veits hirmus tglt, sest ma teadsin, et ma sünnitan ISE. Täis avatus ju. Kennetiga jäigi 9cm peale.
Tulid uued pressid ja ma mõtlesin, et millal see läbi saab. Sitt uudis oli see, et see oli alles algus. Ämmaemandad vahetusid vahepeal ja kogu sünnituse oli minuga üks ämmaemand, nimeks tal M.K . No tema oli/on vast karm tädi. Need pressid olid nii valusad, et tahest tahtmata tuleb ka heli suust välja. Ta ütles mulle, et mida ma karjun, hoidku ma seda energiat suu kinni pressimise peale. Vabandasin ja üritasin õigesti talitleda.
Kuna kõik juhtus JÄLLE öötundidel, siis olin kaunis nõrk. Pidin oma jalgu ise hoidma ja no jõudu oli nii vähe. Sain kenasti vihase kommentaari, et ma ei tohi neid jalgu lahti lasta, siis läheb lapse pea tagasi ja me oleme otsast peale alguses tagasi, täielik raiskamine ja siis ta veel kamandas neid lõdvaks laskma, no fuck it, kuidas? Käed värisesid samal ajal jõetust, aga hirm ämmaka vastu oli nii suur, et üritasin ikka oma kätega jalgu kinni hoida. Ma pidin pressima ja ma samal ajal tundsin, kuidas ma rebenen. See oli nii faking valus, et te ei kujuta ette ka ja samal ajal ämmaemand karjumas: ”PRESSI VEEL, võta õhku ja pressi!!!” … ja sa üritad pressida ja sa rebened veel.. kas see on ikka normaalne niimoodi kiirustada? Mul oli tunne, et tal on kuhugi rongi peale kiire, et saaks ta vaid kiiremini minust lahti. Ma ise tunnen, et kui mul oleks see esimene ämmaemand olnud, oleks mul vähem rebenemist olnud.. Ta oli nii soe ja sõbralik.. Vastand sellele, kes mu sünnituse vastu võttis. Ma olin väsinud, nõrk, söömata, kopp oli ees, valus oli…
Mul juhtus sünnituse ajal kaks korda selline asi: ühe korra presside ajal ja teine kord, kui laps välja tuli. Esimene kord ma pressisin ja järsku ma olin kuskil teises kohas. Ma kuulsin, et keegi karjus mu peale(ämmaemand), aga nagu udumulli sees. Nii haige, nagu oleks kogenud kehavälist kogemust. Ma reaalselt viibisin kuskil mujal. Ma ei saanud aru enam tagasi ”maa peale” tulles, kuidas pressima peab. Nagu oleks haamriga vastu pead saanud. Reaalselt. Ja siis teinekord, kui laps välja tuli. Ma ei mäleta seda hetke, ma mäletan ainult, et nägin sünnituspalati lage valget ja mingit musta triipu kuskil, samamoodi nagu udu sees oleksin olnud. Ma reaalselt ei mäleta tunnet, kuidas laps mu seest väljus, sest ma olin oma teadvusega mujal kuskil. On keegi midagi sellist kogenud?
Järgmine hetk oli pisike härra minu kõhu peal ja ma esimese asjana: euu, oodake, ma ei taha teda pillata. Mul reaalselt käed värisesid nii hullult. Ta oli ikka nii nuntsu oma esimest nuttu tehes, mis andis kindluse, et tegu on terve poisiga. See hetk olin kurb, et Andrust minuga polnud. Need on ju need kordumatud hetked, aga sünnituse poole pealt ma pigem polekski tahtnud, et Andrus midagi sellist näeb. Ta oleks pildi tasku visanud, ma arvan. Hakka veel talle kurat kiirabi kutsuma. 😀
.. Ma arvasin, et sellega asi piirdub, aga ÕMBLEMINE. Enne seda veel sündis platsenta. Ha-ha-ha! See kõlab nii debiilselt. Platsenta on sündinud. No jumal sellega siis, ela hästi sõber!
SEE KURADI ÕMBLEMINE on umbes sama hull, kui sünnitus. Tulemused on ainult mõnevõrra erinevad. Sünnituse tulemus on imearmas beebi. Õmblemise tulemuseks on vahukommi suuruseks paistetanud suguorgan. Mul on praegu küll selline tunne, et ma ei parane kunagi ära sealt alt. Ma olin enne õmblemist nagu jalgpallivõrk vist. Ämmaemand õmbles mind TUND AEGA. Vaatas kella vahepeal ja ütles, et ta jääbki vist siia ja heitis ette mulle seda…
Tahtsin lapsele K-vitamiini hiljem teha, aga ämmakas tuli väga käskival toonil minu juurde ja küsis: ”Mis mõttes teeme hiljem? Ma pean siis ju mingi aruande täitma, et miks kohe hakkama ei saanud sellega!” Kartsin seda prouat juba nii hullult, et ei julgenud midagi muud peale nõustumise teha. Ole kas või veidikenegi empaatilisem ja püüa panna ennast tutika beebi emme olukorda..
Ma ei saa kunagi midagi lihtsalt. Nagu üks sõbranna ütles, et talle meeldis sünnitamine. KUIDAS PALUN????? MULLE KÜLL EI MEELDINUD. Mul jumala kama kaks sellest, et me NII TUGEVAD OLEME JA SAAME HAKKAMA, see oli valus ja jube kogemus. Pole siin mingit lapse välja hingamist, kui laps sealt seest välja ei mahu. Puhas matemaatika. Kui K oleks mu sünnitusteed läbinud, siis oleks mind otsejoones surnukuuri viidud vist… K kaalus 3508g, pikkus 50cm, R 2916g, pikkus 48cm.
Kuidas Andrus sünnitusest osa sai? Ma ikka kirjutasin talle, sest enamus aja, kui veed polnud veel puhkenud, olin üksi. Korra tegin mingi video ka, aga kuna tegu oli ööga, siis igaks juhuks ei tahtnud palju kollitada uute asjadega.. Pilte ja videod saatsin ka beebist. Muidu ma ülejäänud rahvale enne ühe kuuseks saamist ei näita pisikest piltide või mõne muu asja näol.
Kui suur oli tung, et saaks üksinda beebsuga palatisse taastuma? No tung oli nii suur, et oijoppenpuhh, sest see ju tähendas õmblemise lõppemist. Kuid keegi ei garanteerinud mulle ju üksinda palatit. Mu ainuke mure seisnes selles surnukuurilaadses palatis, kus on neli ema vist? Mrs Šturm saatis mulle sellest pilte: kardinad ees, mingi midget ruum. Üks laps röögib, siis hakkab teine röökima, siis kolmas.. siis sa ise tahaks juba röökida. Ühesõnaga jah. Lihtsalt palun, ainult mitte seda. Sain perepalatisse, kus siis kahe ema jagu ruumi. Üks nelja lapse ema oli enne mind toas, megatore, jäime lobisema. Kolme tüdruku ema, nüüd viimane poiss 🙂 Naersin, et mul tõotab vastupidi tulla, aga piisaks, kui kolmas oleks tüdruk 😀 Ta sai 26.04 lõuna paiku koju ja siis kell 5 hommikul tuli uus ema, driftis siia 5nda käiguga ratastoolis nagu ma isegi. Megalebo, pole midagi hullu.
Lisan siia mõne pildi, mille Siiri Kumari tegi minust. Mulle nii väga meeldib ta stiil.
Kuidas ilma meheta oli? Nagu ma eelnevalt juba mainisin, siis Andrus oleks sellise ürgse akti peale kindlalt sussid püsti visanud, seega, vist isegi oli hea nii, et ta koju Kentsuga jäi… Samas jälle, oleks ehk sünnituskogemus parem olnud, kuna ta oleks 100% selle ämmaka välja kupatanud.
Palju kaalu lisandus? Selle rasedusega ainult 9,5kg. Ja hetkel pole kaalu, et kaaluda, mis seisus ma olen. Sünnitama jõudsin olin 58,5kg. Kennetiga võtsin juurde 13,5kg nt. Mulle öeldi raseduse ajal mitu korda, et ma kuidagi kõhnake, siis ma ei saanud aru väga, aga kui Kennetiga rasedust vaadata, siis olin ikka trullam küll. Kõht oli juba nagu põrsaemme oma, kus viismiljonit notsubeebit sees. Seekord aga selline väike punu. Vudasin ju viimase hetkeni ise kolmandale korrusele, teinekord Kennetki süles. Esimese rasedusega pidi mind juba 6-dal kuul pepust toetama, et ma ära ei väsiks.
Kaua sünnitus kestis? Noh, kui mõelda, et tuhud hakkasid tegelikult mul juba 20nda aprilli õhtul… 25.04 kui omale grimmi tegin, siis olid juba intensiivsed tuhud ja kell 00:00 umbes läks väga intensiivseks see asi. 3:30 olin haiglas täisavatusega. Kuhu jäin vete puhkemist ootama, need tulid 7-me ajal ära. Ja Romet sündis 8:20. Kennetiga oli kõik kiirem. Karmauhh veed 1:30, 3:34 haiglas, 9:35 keisriga tibu olemas. Siinkohal olen nii rõõmus, et Aive Jürgensoni omale eraämmakaks valisin. Usun, et temata ma poleks saanud nii ruttu keisrisse. Oleks uus laar ämmakaid peale tulnud ja otsast peale jauranud selle emakakaelaga, mis 10cm ei tahtnud avaneda. Esimesel sünnitusel mängis ta kohekindlasti võtmerolli.
Kas keiser või ise? Hmm.. Ma ei saaks öelda, et ise sünnitamine mingi lillepidu oli, ei olnud. RETS kogemus. Mul ei anta neid asju kergelt, no mis sa teed.. Taastumine on tundub hetkel veidi lihtsam kui keisriga, kuid see ka kõik. Ise sünnitamise valiksin sellisel juhul vist, kui ma teaks, et mind nagu puslet kokku ei lapitaks. See õmblemine oli tõesti megahull. Proovi sa omale tilli otsa mustmiljon nõelatorget teha. Ta küll pihustas mingit asja, aga abitegur 0. Allapoole tegi süsti, see õnneks aitas. Küll aga on just üleval sektsioonis need kõige tundlikumad kohad… eksole..
Veel mainiks siia juurde, et Kennetiga olid tuhude valud megapalju valusamad, pressideni ma ei jõudnud, neid ei oska võrrelda. Väga intensiivne oli. Ju see sellest tuleb, et algul tulid veed, mitte vastupidi. Sest kohe, kui veed tulevad, hakkab pisike ilmakodanik ju survet avaldama.
Olukord haiglas praegu? Suht chill on. Muretsemiseks pole põhjust, kui ise sünnitad. Ei midagi teistmoodi kui esimene kord siin olles. Rahulikum on ainult, kisa-kära on koridorides vähem, ilmselgelt ja see pole ju iseenesest halb. Emad saavadki vaikselt lastega toimetada. Nt. kui ma oleks pidanud tavaolukorras sellises palatis olema, siis siia oleks veits imelik isegi peret kutsuda, kui teine ema beebile rinda vms annab. Kui muidugi üksi oled, siis teine asi. Seega lebo. Süüa saab endiselt ITK-s hästi. Ma võiks iga päev siin söömas käia. 😀 Muideks, kohe peale sünnitust kõht ka korras ja pole enam kõhukinnisuse muret.
Täiesti idekas toit peale sünnitust. Mul mingi hundiisu. Võtsin umbes neljaks päevaks batoone, putrusid jne. Batoonid kõik naha vahel. Pudrudest ainult kartulipüreed alles. Selline tunne nagu ma oleks kuskilt koopast välja saanud ja esimest korda näen sööki. 😀
Kuidas oli üksi sünnitada? Personali oli piisavalt? Kui sünnitus n-ö aktiivses faasis ei olnud, siis tiksusin ikka üksinda, aga kuidagi seekord see meeldis mulle. Ma polekski tahtnud sinna ämmaemandat minuga vahtima. Andrusega ehk oleks saanud juttu ajada ja ta mu selga masseerida. Kui oli häda käes, siis vajutasid nuppu. Nad tulid kohe. Kui tahad rohkem lähedust, siis eraämmakas on hea variant.
Sünnitus läks hästi? Kiddoga kõik korras? Minu mõistes vist mitte kõige lihtsamini. Lonkan, istuda ei saa väga, pissil käia valus.. Lapsega kõik korras kenasti. Terve juurikas. Teisel pojal on Andruse veri, kenasti sain süsti KINTSU… Lisaks pressisin veresooned näos lõhki..
Megarets, algul ehmusin ära, kui palatis peeglisse vaatasin, et kes mu ideaalse näonaha ära rikkunud on? Nüüd veidi leebem, aga ikkagi selline. Päris hirmus.
Kui suur oli hirm, et teine ka keisriga sünnib? Mul oli haiglasse jõudes ja kuuldes hirm, et 10cm avatus ja kohe sünnitama minek. See hirm, et ma pean ise sünnitama JA EPIDURAALI KA EI SAA. 😀 Sest ma läksin kindla teadmisega seekord, et kõik, mis vaigistavad valu, andke siia! Ja ma jäin pika ninaga. 😀
Mida haiglas vaja läheb päriselt? No mina võtsin kõik maailma asjad kaasa, sest ma ei teadnud, kas ma ise sünnitama, mis tähendab seda, et saad rutem koju või oled siin isolatsioonis keisriga mitu mitu päeva. Lapsele võtaks vähemalt kolm komplekti riideid. Mul nt kakati üks outfit selle musta tökatiga täis ja täna ka (28.04). Loodetavasti saan puhtaks kodus. 😀 Sidemeid saab haiglast (mul on enda omad ka kaasas ja kasutan), vanemapantaloonipüksid võta ise. Mõni paar. Vett oleks võinud pudeli asemel rohkem võtta või mingit meelepärast jooki. See oli listis, aga ei arvanud, et see sünnitus nii kiiresti uksele koputab ja jäi ostmata. Roheline jäätee oleks meelepärane olnud. See kraanivesi maitseb siin nagu… kmmkhmkh, aga midagi pole teha. Ma Saku Lätega ära hellitatud. Batoone – ma neid söönud nagu hullumeelne. Mainisin juba enne, et nii nälgas. Putrusid võtsin ka ja söön meeleldi. Endale leboriided + imetamisrinnahoidjad, pesemisasjad. Mul läpakas kaasas, kaamerat pole vaja läinud. Hommikumantel, sussid, pikendusjuhe (sitaks hea otsus kaasa võtta), laadijad, Purelani nibukreem, pakk märgasid beebikaid, mingi näokreem või õli, et näonahka niisutada. Beebile kojuviimiseriided. Rohkem nagu polegi midagi vaja. Näksimisele põhirõhk, sest poest ju midagi juurde tuua ei saa. Täna öösel sõin ka veel hematogeeni, sest kõht lihtsalt vaakumis ja tühi. Kõigil muidugi ei pruugi sellist hundiisu olla. Ma ise ka imestan, et nii näljane.
28.04.2020 UPTADE. Minu suurim hirm oli, et laps on liiga palju kaalu kaotanud.. Kes on meie esimese lapse sünni ja kogu selle kaalu õudusega kursis, siis võite arvata, mis tundega ma lapse pool tundi tagasi kaalule panin. Käed värisesid lausa… ja paraku kaalukaotus lubatud 7% asemel 8,7%. ME EI SAA TÄNA KOJU. Teine ema on ka palatis, kuskil pole enda emotsioone tühjaks ka nutta. Selline flashback, et kõik kordub taas. Aga ei, seekord olen mina targem. Nüüd pakuti kohe, et anname lisa. Mul tundus juba öösel, et laps on nälgas, sest pole pärispiima tekkinud veel. Kentsuga tekkis see alles 7dal päeval ja tol ajal ei öelnud keegi, et anna lisa nii kaua ja ma veel küsisin, et kas laps ikka saab kõhu täis… pff. Nüüd sai 15ml sõi ära ja kohe magama ka. Hea meel vähemalt, et tibul kõht täis. Süda nii valutas, aga kurb on ikka, et täna kindlasti veel haiglas oleme JA KEEGI EI GARANTEERI, et me siin ka homme ei ole. Pisar tuleb silma. See kuradi kaaluteema. No ei tehta mulle seda asja lihtsaks. Püüan olla tugev ja ega see nutmine ka ei aita…
Lõpetan postituse siiski positiivse noodiga ja imeilusa pildiga, mille Siiri minust tegi:
Rasedus oli ilus, sünnitus mitte nii ilus, aga tulemus väga ilus.
Ma olen nüüd kahe poja ema! Kui badass! Nüüd hakkab meil õige trall pihta alles, hahahhaa! Andrus kirjutas mulle, et ta ei tea, mis paganama moodi ma suudan terve päev Kennetiga koos olla 😀 ma naersin. Pühapäeval käis ema Kennetil külas ja esmaspäeval ka. Muigan täiega.. ja siis mehed küsivad, mis te naised teete siin kodus… 😀
Olge musid ja eks me tiksume siin haiglas edasi! Saangi oma ITK toitu süüa, eksole.. Kentsut igatsen ka juba, aga pole viga. Küll saab koju ka, seekord olen palju targem ja kuulan oma sisetunnet rohkem.
Hetk tagasi lugesin just uudist, kus Tartus ühikas korraldati üks kena ”külapidu” 14-ne inimesega. LINK Tahaks lihtsalt peast kinni haarata ja küsida, kas teil, kallid inimesed, pole üldse mõistust peas? See on hea näide sellest, et kodus istumine ei tähenda ühikapidusid.
Miks ma sellest kõigest kirjutan, on see, et kõigil ongi selle hetkeni pohhui, kui see COVID-19 ei puuduta Su oma peret, Sinu oma lähedasi, Sinu ema, vanaema, isa või vanaisa või õde või venda või.. tädi või onu… Minuga oli ka suht sama olukord, ei hakka valetama. Pidasin küll ilusti reeglistest kinni, aga ei suutnud olukorra tõsidusest kinni haarata enne, kui oma pere sellesse tohuvapohusse sattus.
Ma lihtsalt tahaks need vandenõuteoreetikud praegu sinna sügavasse haisvasse auku saata, vabandust väljenduse eest, aga jah, nii ma teeks. Ma tegelikkuses usun ise ka, et mingi sügavam teema sellega on, aga see selleks. Alustame sellest, et COVID-19 viirust ei saa ravida C-vitamiiniga. Lugesin ühte arvamust ja ma lihtsalt jäin seda idiootsust ekraanil jõllitama. Jah, see võib olukorda parandada/leevendada (võib-olla), aga mitte ravida. C-vitamiin pole kunagi kopsupõletikku ravinud, ei COVID-19 viiruse tõttu tekkinud kopsupõletikku ega ka tavalist. Ma olen korra elus kopsupõletikus olnud, võin öelda, et see oli mu emale väga raske ja stressirohkne aeg.. ja mul oli ainult ühes pooles, mitte kahes korraga. Abi annavad hingamisaparaadid, mitte C-vitamiin.
Arstid on öelnud, et selle viiruse puhul on üks aga: kord läheb paremaks, siis võib jälle halvemaks minna. Ilgem salakaval uss. Me keegi ei tea, kuidas meie immuunsus sellele viirusele reageerib, ärge palun eeldage, et just teie peeretate selle oma kõhutuultega välja ja kogu lugu. Me ei tea seda. Nt rasedate kohta on ka väga vähe infot.. Nt ma ei tahaks hingamisaparaatide all intensiivraviosakonnas olla.. Olen seetõttu ekstrahoolikas ja pean reeglistest kinni, aga teinekord isegi see ei aita. Keegi ju ei lähe vabatahtlikult omale viirust külge huntima.
Mul läks härra juba suurest murest ise testi tegema, sest ta on astmahaige ja hakkad ju asju ette kujutama. Ütlesin kohe, et ilmselgelt Sul pole midagi, sest me oleme ju ainult kodus istunud (ja autoga sõitnud kilomeetreid maha :D). Aga maailma suurimale muretsejale on võimatu seda selgeks teha. Nüüd on vähemalt süda rahul, et test oli negatiivne, ilmselgelt.
Kõik, kes arvavad, et see on endiselt nagu tavaline gripp, no palju õnne teile. See pole seda. Jah, grippi sureb ka palju inimesi, aga selle LEVIK ei ole nii suur. Üks DOK. film võttis väga hästi kokku koroona viiruse leviku ja sellega seonduva. Ta levib nagu SARS-CoV ja tapab nagu ebola viirus. Uus COVID-19 viirus on tapnud kolm korda rohkem inimesi kaheksa nädala jooksul kui SARS 8 kuu jooksul. Lihtsalt selline huvitav fakt.
Eriti toredad on veel need inimesed, kes ütlevad, et vanuril(nooremad ka) on mingi lisahaigus(millega on suht kaua juba suudetud elada kenasti) nagu näiteks minu 89-aastasel vanaemal(kellel on insuldi tagajärjel pool keha halvatud) ja ta saab viiruse ning kaotab oma elu, siis TA EI SURNUD JU VIIRUSE tagajärjel. Ta oli lihtsalt vana ja pidigi surema. Mis kuradi debiilsus see veel on?
Inimesed elavad väga raskete diagnoosidega päris mitu aastat veel ja kuidas te saate väita, et need inimesed oleks niikuinii ära surnud. Diabeetikud elavad väga edukalt, kui teevad oma tavapäraseid kohustuslikke protseduure. Kellegi niidab koroona maha ja ta SURI, SEST DIABEET võttis selle inimese elu? H*i võttiski, kurat võtaks.
Mu vanaema on näiteks väga terase mõistusega, võiks vabalt joonele panna mõne minu vanusega. Sööb küll miljon tabletti päevas, aga tal on hing sees, toimetab kenasti ja on muidu väga muhe mutt. Olen kõigile öelnud, et kui ma suudan sellises vanuses selline vanur olla, siis fuck yeah, mul on päris hästi elus läinud. Viskab nalja, pidulauas võtab pitsi kaasa, tõstab toosti. No igatahes.. kogu laheda vanema combo on selles isikus olemas. Ma oleks päris vihane, kui keegi ütleks, et ta oligi vana. Vanus on muideks suhteline number.
Selle postituse mõte pole kedagi maha teha, vaid öelda, et olge ettevaatlikud. Kunagi ei tea, mida just teie organism sellest viirusest arvab. Parem karta, kui kahetseda minu meelest. Või mis teie arvate? Ärge suhtuge sellistesse asjadesse nii, et ”minuga nkn ei juhtu”. Ma arvasin ka, et Eestisse see viirus pigem ei jõua ja kui jõuab, siis suuresti lahjendatud kujul. Nüüd oleme aga ise selle pasa keskel..
Siia lõppu lisaks veel nii palju, et selle kriisiolukorraga hakkad palju rohkem hindama neid tavapäraseid tegevusi: kinos käimine, sõpradega ajaveetmine, jõukasse minemine, teatrid, kontserdid, SPA-s käimised.. Vanaemal külas käimine. Mu ema on nt nii korralik, et ta isegi ei julge meile külla tulla, kuigi ta on ometigi ju minu ema ja elame ka samas linnas, aga ei. Müts maha, et ta suudab nii ebareaalselt korralik olla. Õnneks olemas FACETIME 🙂 Sellegipoolest on igatsus suur… aga eks me kõik igatseme kedagi või midagi praegusel ajahetkel… Minu sis on nt Kolumbias kinni ja ei saa Eestisse. Väga masendav ikka, kuu aega oleks pidanud varem tulema, kui ta oleks vaid tööandjatelt loa saanud… nüüd on aga piirid kinni.. :/ Egas midagi. Ma ei oska siia midagi tarka enam juurde rääkida.
Hoidke ennast, oma lähedasi ja ärge vaadake ainult oma nina ette. Meil on kaks silma peas, mis peaksid veidi kaugemale nägema, kui ainult kõhupekkide ette ja lisaks on meil suure boonusena ka enamjaolt mõtlev aju olemas.
Sain siis eile naljaga öeldes oma telefoni-ultraheli ja ämmaemand ütles suhteliselt kindlalt, et esimeseks maiks vaevalt see olukord läbi on. Mis siis tähendab omakorda seda, et meie perel pole lootustki kambakesi sünnitama minna.
Päris kurb see olukord ikka – viimati käisin ülevaatlusel 21.02.2020. Õnneks tunnen ma ennast okeilt, beebi liigutab ja kõik on chill. Madala vererõhu pärast on pidevalt minestamisetunne, kuid see on üleelatav. Lisaks mainiks, et olen 3kg kergem kui Kentsuga samal ajal(võrdlesin siin rasedapasse).. ehk on lootust ise sünnitada! Juhuu!
Siis ma poleks pooltki nii mures, kui keisrilõikega. Taastumine 100% kergem. Esimese lapsega ei pesnud ma lapse peput MITTE ÜHTEGI KORDA haiglas, sest ma lihtsalt olin füüsiliselt nii kuradi katki ja käed värisesid, et ma lihtsalt ei julgenud. Härrast oli nii nii palju abi, lisaks muidugi ka moraalne tugi.
Rõõmus uudis on see, et 29.04.2020 SAAN OMA OMA UH!!!! JUHUL, KUI ma pole veel ära sünnitanud. Muig. Teades, et ma olen pisem kui esimene rasedus ja 20-nda nädala UH pakkus tähtajaks 08.05.2020, siis usun ja loodan, et 05.05.2020 minu beebi ikka ei sünni. Ilus kuupäev küll, aga praegu selles olukorras tahaks küll, et üle läheks. Armilise emakaga muidugi ei lasta väga palju üle minna, aga midagi ikka. Günekoloogi juures pannaksegi kohe esilekutsumise aeg ka kirja. Mina muidugi seda esilekutsumist väga ei poolda. Tahaks ikka nii, et kiddo tuleb siis, kui ta ise selleks valmis on. Eks näis.
Ämmaemand soovitas palju näksi kaasa võtta, sest haiglas saavad emad ainult kolm korda päevas süüa ja midagi ju tellida või tuua ei tohi ilmselgelt. Seetõttu tuleks mõelda palju ette ja pigem võtta rohkem asju kaasa kui vähem. Nii söögi kui ka riiete osas. Kurat teab, kaua ma seal olen. Keisriga hoitakse alati kauem, seega tuleb seda arvesse võtta.
Mis ma siis kaasa pakin ka? Käisin just täna apteegis, sest ämmaemand ütles ka julgustavalt, et võiksin vaikselt asju pakkima hakata, never know, kui kiire pojal tulekuga on. Nüüd kui asjad pakitud, siis on endal ka selline kergem tunne sees kohe, sest Kentsuga käis kõik ikka väga väga väga väga kiiresti ja haiglakotti poleks küll olnud aega pakkida.
Kotist seekord ei piisa, võtsin kohvri. Essa sünnitusega sai mees ju asju viia-tuua. Nüüd tuleb KÕIK kaasa võtta ja ma olen pigem see mees, kes võtab alati IGAKS JUHUKS rohkem asju. 😀
soe tekike(minu oma on minu empsi tehtud :P), millega beebit transportida. Turvahälle paraku ei oodata haiglasse, nii ütles mulle ämmaemand. Algul oli küll plaanis kaasa võtta, aga austame nende soove ja küll saab ilma ka. Truss tuleb lihtsalt vastu turvakaga uksele.
lapsele riided – võtsin nii esimesele sünnitusele kaasa kui ka nüüd. Mulle ei meeldi see mõte, et vastsündinul on kellegi teise riided seljas. Ma ei tea, kuidas sünnitus kulges ja mis energiat need riided kannavad. Soovitan kindlasti 50 suurust kaasa võtta, sest meie 56 suuruses riided olid 3,5kg lapsele ikka väga suured ja Andrus jooksis kippelt poodi lapsele riideid ostma. Nüüd sellist võimalust ilmselgelt pole. Olen seetõttu paremini varustatud.
Hõlmikbody’d, püksid, overallid, piimalapid, mütsikesed, koju viimiseks meriinokombe ja müts, sokid. Siiajuurde mainiks, et soovitan eest nööbitavaid/trukitavaid/lukuga bodysid, kui ülepea omasid. Pisikesed on nii haprad sündides ja see ülepea body toppimine oli päris kriipster. Kentsuga vahetasime need ka kiirelt välja, kuniks ta veidi asisemaks kasvas.Eks näis palju ära kulub, aga midagi ikka. Arvestades, et piimajuga tuleb suht tihti suust välja ja MA VIHKAN, kui lapsel on mustad riided seljas. Ma sain ikka oma emalt ja mu Trussi empsilt tihtipeale kommentaare, et ma olen JÄLLE Kentsul riideid vahetanud. 😀 Mul omad kiiksud… ja üks on asjade korrashoid ja puhtus.
purelani nibukreem
sussid ja hommikumantel – kaasa pakkisin sussid, mis said Kenneti sünnituseks ostetud. Peale teise lapse sündi viskan need nüüd prügikasti. Aitab kah. 😀 Hommikumantel sai ka palju kasutust. Soovitan!
lutt, kuigi seda ei soovitata liiga vara anda. Ma ikkagi võtan kaasa, ma ei saa, Bibsi lutid on nii ilusad. Riputan kas või niisama kuhugi riiete külge. 😀
Mul on veel punane, kollane, helesinine… ja veel mingi. No deem, mida värve. Matt on täiega in! Babyluv müüb neid. Viskan lingi ka siis: LINK https://babyluv.ee/e-pood/ Neil igasuguseid nunnusid asju veel. Kentsu sai just omale uue põlle AUTODEGA. Korralik hitt-toode meie kodus. Igatahes, soovitan täiega. Üks lemmikfirmasid, kust asju soetada beebile. BIBS’i luttidest paremaid pole 😉 Mulle väga meeldib, et need lutid ei jäta seda koledat lutiranti, mida need tavakad teevad.
Võrkpüksid ja pesukaitsmed. Vana hea võrkpüks. Küll me Andrusega naersime, kui Kentsut oodates neid ostmas käisime, et kes neid vanaema pantaloone ikka kannab, aga no kannab ja kandis lausa ta oma naine mingi nädal aega peale keisrit veel.
Mähkud tibule – otseselt pole vaja, kuna haiglast saab ka, aga mõtlesin, et kuna haigla personalil on niigi nii kiire-kiire, siis võtan veidi ise kaasa, et ei peaks neid mähkudeprobleemiga koormama.
Pakk niiskeid pepukaid – kas või selleks, et oma nägu puhastada
saialilletinktuur ja kõrvatikud (beebide omad!) – naba puhastamiseks
küünekäärid – need pean veel kotti panema, kuna Kentsut ei taha ka siin draakoniks minna lasta
Beebi šampoon, beebipuuder, sudo-kreem
rinnapump – minu oma on veel külapeal, see tuleb ka veel lisada
leboriided endale: sokid + soe sokk, retukad, kampsik, maikad, prükkarikleidid(kottis), öösärk v tudukas, pikavärvliga trusparid, kui võrkpantaloonidest kopp ette tuleb).. Igatahes võta midagi, millega end hästi tunned.
Pesukraam omale – kamm, rätik, deodokas (kedagi küll pole palatis peale beebi, Sa võid ka haiseda kui tahad, aga no mai tea), hambahari ja hambapasta,
veepudel veega + veel vett + veel vett + mõni meelepärasem magusam jook ka
RAAMAT, LÄPAKAS(et Feisssbuuuklaive teha), laadijad, KAAMERA, ma võtan veel statiivi ja distantspäästiku, sest mis mul seal ikka teha on, kui pilte ja videod. Seekord teadlikumalt pildistan ja filmin rohkem. Esimesest sünnitusest ja haiglas toimuvast on ikka nii vähe pilte ja asju :/
rinnapadjad, kui piimariiul liiga palju läbi laseb. Oht on, eriti esimestel päevadel, kui see funktsioneerima hakkab.
SÜÜA näksimist: pakipudrud, kiirpudrud, kartulipüreed, batoonid igasugused, halvaad, hematogeeni(uhh, mu lempar).. mida veel võiks võtta, oskab keegi soovitada? Mul kuidagi juhe koos toidu/näksi osas. Arvesse tuleb võtta, et välja ei saa, Wolti ega Bolti ei saa. Any ideas?
RASEDAKAART JA ID-kaart obv
imetamisrinnakad
mina võtan seekord mõne meigiasja ka kaasa, kes teab, äkki on mul seal aega tutorialit teha, ahahahaha.
pangakaart paroolidega (soovitavalt mehe pangakaart) – et saaks e-poodides aega surnuks lüüa ja shopata, kuniks aeg koju minna. OK, ok see oli nali. 😀
S suuruses kohver jäi väikseks. Mu asju polegi veel. Egas midagi, vahetame ümber selle ürituse. Mõni mõtleb vist, et ma lähen kuhugi soojamaareisile sellise kupatusega irw. 😀 Ma olen valmis! Bring it on!
Ja muideks, üks tore uudis siia veel, kellel on ka väikeste vahedega lapsed. Algatati eelnōu, et emad saaks oma dekreedirahad varem kätte nagu esimese lapsegagi, mitte 4 kuud hiljem ja passid selle aja tühjade pihkudega. Usun, et nii mõnigi pere on päris õnnelik selle üle, ise ka loomulikult. Link on SIIN.
Mõtlesin, et kirjutan pikemalt lahti, mis meil siin kodus siis täpsemalt toimus/toimub. Paljud on uurinud, et mis värk on, et te salaja nüüd niimoodi abiellusite.
Tegelikult ei abiellunud me üldse salaja. Olen seda isegi mõnes eelmises postituses leelotanud. Tahtsime kindlasti enne teist last minu perekonnanime ära vahetada, küll aga suure trullana väga pulmakleiti ei mahu ega tahagi mahtuda, seetõttu pulmapidu planeerime hilisemasse aega, täpsemalt 23.03.2021 (eeldusel, et praegune olukord rahuneb/stabiliseerub ja et lennufirmad on jälle töökorras).
Ütleme nii, et päris kummaline on Facebook’is Liina Kolomainen’it vahtida. Ma olen alates 13a olnud Meow.. See on üpris palju segadust ka mu elus tekitanud. Ülikooli ajal kursavend Holger reaalselt arvaski, et mu perekonnanimi on Meow ja kirjutas selle grupitöö lehele. Kenasti saime pundiga naerda. Mu eelmine perekonnanimi on tegelikult kiVASTIK, mida ma pole kuskil väga kasutanud, seetõttu ei imesta, et keegi sellest midagi kuulnud pole.
Olen enamus kohtadelt Meow ära likvideerinud (vist?), aga kahjuks gmaili vist muuta ei saa. Oskab keegi vähe targem ja pädevam selles osas kaasa rääkida? No see MEOW on just gmail’iga väga palju piinlikust tekitanud. Eriti siis, kui Truss on kaasas ja irvitab mulle näkku. Sain oma uue auto kätte ja pidime mesa esindusse minema, et Mercedes Me äpp korda teha… ja see hetk, kui teller küsis: ”Mis on teie e-maili aadress?” … ja Andrus juba irvitab mul kõrval.. Proovi sa siis ise naeru kinni hoida, pole võimalik. Läbi naeru sain öeldud, nagu ikka, LIINA M-E-O-W @gmail.com Oh jah, saaks sellest ka lahti, oleks juba täitsa kena. Käisin üleeile PPA-s uusi dokumente tegemas, et pangas keegi mulle raha saata saaks… no ja seal samuti, veel naljakamalt isegi: ” E-maili aadress on liinamiau @gmail.com või?” ma õõõ, eee ee, m e o w jep. 😀 Ohjah… #piinlik Enne, kui laps lasteaeda läheb, tuleb see asi klaariks saada. Muidu on mingi: kelle ema see mjäääuuu veel on?
Otsustasime registeerida notari juures, sest Perekonnaseisuametis tehakse sulle mingi meie jaoks ebavajalik stseremoonia ka. Meil ju niikuinii tuleb see kõik. Hakkasin siis asju ajama ja tuli välja, et KINDLALT tuleb KUU AEGA enne avaldus sisse anda. Saatsin siis avalduse ära, digiallkirjadega ja tuli veel välja, et tuleb kohapeale minna. 😀 Halleluuja, paar päeva veel raisus. Kui ma selle avastasin, siis käis juba veebruari esimene nädal või teinegi.. Mul oli nagu, appi, appi, sest see sama büroo, kuhu ma lolli peaga avaldused saatsin, pakkus kuupäevaks 26.veebruar ja siis kohe kirjutas vastu, et oih, te ju tahate kindlalt 23.03 ja siis on juba hilja.
Mõtlesin, et täitsa pekkis, võib juhtuda, et oleme hiljaks jäänud ja ei saagi see aasta asjaga ühele poole. Teised kuupäevad ei tulnud kõne allagi. Otsustasin, et kirjutan ühele teisele büroole ja neil oli õnneks aega pakkuda ja saime avaldusi minna kirja panema.
Leppisime kokku 23.03.2020 hilisema aja, et saaks Kentsu emale viia, aga eriolukorra tõttu kirjutati mõni päev enne allkirjastamist, et ehk saame 14:30 tulla. Jah, jah, jah, jah saaaaame, peaasi, et ei tühistata! Pidime Kentsu kaasa võtma, kuna ei taha praegu last kuhugi viia ega jätta ilmselgelt.
Kentsu enne registreerimist. Ajasin ta lõunaunest üles ja vana võttis padja ning tuli suurde tuppa, st kööki lebosse. 😀 Nad oskavad teinekord koos päris nunnud olla 😛
Vabandasime viisakalt, et pidime lapse kaasa võtma arvestades olukorda. Notar ainult naeris rõõmsalt ja ütles, et pole midagi. Ü L I S Ü M P A A T N E notar sattus meile, nimeks Sirje Rõõm. (Mul on alati jäänud mulje, et notarid on sellised tuimad tükid ja väga konservatiivsed inimesed.. aga ma eksisin!) Loodan, et ta ei pahanda, et tema nime välja ütlen, sest soovitan tõesti kõigile teda, kui peaks mingi asjaajamine teemaks tulema. Kentsu leidis notari riiulist ühe põdra, keda ta siis kogu selle aja vältel kamapallidega söötis. Allkirjastamine võttis aega max 10 minutit. Me just jõudsime ennast mõnusasti sisse seada, kui notar juba ütles, et egas midagi, ongi kõik, olete abielus ja ma pean teid kahjuks ära saatma. Ülikiire protsess ikka, ma arvasin, et oleme seal pea pool tundi ikka, aga näed sa, kui kiiresti saab kiVASTIKust koloMAINEn 😀 Naersime veel, et järgmine kord siis jälle ja Andrus viskas musta huumorit, et loodame, et mitte lahutus, ahahahaha 😀
Rääkides veel eriolukorrast, siis suht nõme on see, et ma PEAN PANKA MINEMA oma uute dokumentidega, et vana nimi muutuks ja mulle ülekanded üle tuleksid. Helistasin üle, et kas tõesti ei saa kuidagi muudmoodi seda asja ajada, aga ei. Palju õnne tõesti. Ootangi siin rõõmsalt nüüd oma dokumente, et saaks pangas asjad korda ajada.
34+2 juba!!
Väike teemavahetus: RASEDUS. Tänase seisuga siis 34+2. 4 nädalat veel ja tibukesekene võibki juba ise hakata oma sündimist planeerima, milla liganes siis talle rohkem meeldib välja poppida. Loodan väga, et mitte enne maikuud. Ma olen juba vaikselt leppinud, et vaevalt see tramburai 01.05. ära lõpetatakse, arvan ise, et ikka pikendatakse. Mis tähendab, et TA’ga 05052020 tõenäoliselt ei saa isa sünnitusele endiselt kaasa tulla. Kui keegi ütleks mulle, et 100% sünnitan ise, siis ma pabistaks palju vähem, sest taastumine ja kõik asjad on lihtsamad loomulikul sünnitusel. Keiser on ikkagi operatsioon, kus sind lahti lõigatakse ja ema peab ise ka taastuma opijärgsetel päevadel. Oleks ma esmarase, siis ma nutaks patja, et Andrus ei saa kaasa tulla.
Nüüd olen juba leppinud.. ja teate, mis. Ma olen ca 3kg kergem kui Kentsuga samal ajal. 3 kilo! Ma olin nagu emalaev Kentsuga, ei jaksanud treppidest käia ega midagi. Praegu saan ise hakkama, ilma et Truss treppidel taguotsa kergitama peaks. Kust see siis tuleb? Eks kindlasti aktiivsem, kuna Kennet ei lase ju niisama mölutada ja tiksuda ja lebotada ja vahtida tühja. Aga teine asi on see, et ma faking sõin EBAREAALSELT palju oma esimese rasedusega. Kui ma nüüd neid kahte rasedust võrdlen… oijoppenpuhh, mul on mõned üksikud õhtud olnud, kus ma lihtsalt nuuman ennast täis. Kennetiga oli iga teine pmst, ahahhaa. 😀 ägisesin, ei saanud hingata, aga sõin ikka edasi. Eks sellise palavusega (2018a suvi) polnud midagi tarka teha. Õues oli nii kuum, et ma oleks üles sulanud ja siis oli ju kena kodus pikutada külm pearätt peas ja süüa ja süüa ja süüa. Tore, et Grimmikool mind tol ajal veidi rakkes hoidis. Lõpus oli ikka päris kiire, aga igati oma pingutust väärt.
Kurb on veel see, et kui rase naine peaks sellesse viirusesse nakatuma, siis sa sünnitad lapse ära ja TA VÕETAKSE SULT ÄRA 2 nädalaks. Mu süda kukus saapasäärde ja lubaksin karul sinna peale veel sittuda. Megarets ikka. Päris nõme ja karm teema rasedatega. 12-nädala oscar jäetakse ka ära. Kui sa ”normaalne rase” mitte riskirase, siis Sulle ju tehaksegi kogu raseduse vältel 2 UH-d. Nüüd siis võetakse esimene ultraheli ära ka. Täiesti masendav mu meelest. Kujutan ette, kui halvasti mõjub meie tulevastele beebidele see olukord, kus emad on stressis ja nutavad ja on õnnetud. 🙁
Aga tagasi minu raseduse juurde. See on ikka ulmeliselt kiiresti läinud. Ma ei suuda siiamaani uskuda, et mul ongi kohe-kohe minek. Kuu aega veel kodus istuda ja goodbye põhimõtteliselt. Minust saab kahe marakrati ema. Pluss siis vaja meest kantseldada(ok nali) ja koer ka veel toimetamas. Selline meestebrigaad mul. Millesse ma ennast küll seganud olen? 😀 ja nüüd veel abielus ka. Ongi kõik, Tiit, nah. Pääseteed pole. Aga ise ma selle jama omale kokku keerasin. 😀
Tegime siin huumorit sõpradega, et mul pole veel häda midagi, aga Andrus on nüüd ühe allkirja pärast 50% vaesem. Nt edukas firma perse all, kõik mis teenib, teenib pooleks, ahahahahaa. Naersin, et tänan meelde tuletamast, polegi Bingo Lotoga vaja võita, abiellu ära ja ongi elu tehtud. Muig, sest sellepärast ma ju abiellusingi temaga, et kõik tulud pooleks teha 😀 Mul on vastu pakkuda ainult liisinguga auto, aga uuem kui ta enda oma. Nagu ta ise ütles, et tema auto nüüd minu kõrval puhta küna. 😀 hAHHAHAHAHA . Oijah, ei, nalja peab saama.
Pulmadest veel nii palju, et äkki keegi oskab pulmaisa soovitada, kes tahab ise Mehhikosse puhkama minna ja siis ühe õhtu meiega koos pidu panna? :D:D:D Sest no ise lennud ja hotell kinni maksta + siis pulmaisa roll pulmapäeval, tuleb odavam võtta kohapealt see tegelane, aga tore ju oleks, kui oleks keegi oma, eestlane. Kütke ideid palun. 😀 ja kui teil on Eestis kiiduväärt pulmakleitide salonge soovitada, siis shoot. Peale sünnitust saan sellega tegelema hakata.
Niih, ma nüüd ei teagi, kas ma sain nüüd kõik räägitud, mis hingel oli või mitte, aga savi see. Viskan siia oma risotto retsepti ka, mida lubasin mõnele juba tükk aega tagasi tegelikult, aga lihtsalt ei viitsinud ennast kätte võtta ja seda kirja panna. Siin ta on:
Vaja läheb: – 600-800g kanafileed, ma pidin seekord ostma kintsuliha, kuna letid olid tühjad. Kanafileega oleks parem olnud, aga käras see ka. – 1 porgand – riisi (2dl umbes… ma panen tunde järgi 😀 nii raske on öelda, palju vaja on) – ananassi, kui maitseb. Võib ka värske ananass olla, ma lihtsalt ei viitsinud sellega majandada + konservananasss on pehmem – kookospiima (soovitavalt light, sest see tavakas on väga rammus), kaks purki, poolteist panen sisse ja järgmine päev lisan ülejäänud juurde, kuna riis on vahepeal sisse imanud kogu kookospiima. – tšillit (Tavaliselt punane tšilli ikka, aga Truss ei leinud poest seekord seda karmimat varianti, tõi lahjema rohelise) Punasega kindlasti vürtsikam ja parem. Küll aga lapsega jälle roheline lahjem ja saab ka süüa, ilma et suu õhetaks – sweet chilli kaste maitse järgi – sool, pipar
1. Lõika kanafilee tükkideks ja pane pannile. Lisa riivitud porgand, puhastatud tšillikaunad. Mina lõikan suured tükid sisse, sest Andrusele ei meeldi väikesed tšillikaunad. Suuri saab kenasti välja nokkida. 2. Riiviporgand ja lisa üritusele juurde. 3. Vahepeal pane riis keema ja keeda POOLpehmeks. 4. LISA poolpehme riis pannile ja lisaks ka ananass.
5. Lisa kookospiim segule (1,5 purki siis)
6. Lisa magus tšillikaste, kui pole soola ja pipart lisanud, siis lisa ka see. Proovi esmalt, kuidas maitse jääb, et üle ei maitsestaks.
7. lase vaikselt podiseda aeg-ajalt segades, kuniks riis sees pehme on ja kärab süüa.
taaskord pole toit võib-olla restoranitoidu väljanägemisega, aga see-eest maitsev, kodune ja mitmeks päevaks toidutegemise mure lahendatud.
Siia juurde veel paksukesed pannkoogid ka. Vaja läheb: – 2 muna – 2 banaani – natukene suhkrut – oliiviõli 0,1 – 0,2 dl – jahu – 0,5dl piima Söömiseks: moosi, marju, mett, nussat jne
1. löö kaussi kaks muna ja veidi suhkrut. Vahusta miksriga vahuseks. 2. vaheta ots saumikseri otsaks ja lisa kaks banaani, lömasta need aparaadiga. 😀 3. Seejärel lisa jahu ja õli 4. kuumale pannile lisa veidi õli esimesteks pannkookideks 5. pannkoogi pannile pane kolme pannkoogi segu, ära aja laiali. PS! järgnevatele pannkookidele ei ole vaja lisada pannile õli. Kui kinni haakub, siis LISA SEGULE õli, mitte pannile. Nii tulevad pannkoogi ääred ümarad. Pannile aga lisades, krobelised 🙂
Kogus on üsna väike, soovi korral võib koguseid suurendada. Meie kolmekesi saime hommikul oma pannukate isu täis ja midagi järgi ei jäänud 😉
Erinevus siis peenikeste pannkookidega on see, et banaan jääb muidugi lisamata, lisaks vesi ja hapukoor 🙂
Siia lõppu üks pilt veel 23.03.2020’st. Teen mingi päev siin Instagram Live’i ka ja õpetan, kuidas selline krohv näkku jõuab. Olge musid ja püsige kodus 🙂
