Vot otsustasime siin, või noh, ma otsustasin, kui täpne olla 😀 Et oleks aeg võrevoodist loobuda ja muuta see suure-lapse-voodiks. Vaatasin mingi aeg, et paljud #augustibeebid2018 on juba majavoodites ja igasugu muudes voodites ning loobunud titade võrevoodist.
Võtsime päevasel ajal Kentsuga need pehmenduspadjad ära, pesime puhtaks ja saatsin Trussile sõnumi, et teda ootab õhtul kena nikerdamine. Liiga rõõmus ta polnud, sest kes see ikka viitsib voodit lahti võtta ja siis uuesti kokku panna. Nobody.
Suure vihastamise ja sõimamise peale (kuulsin teisest toast :D) sai ta selle kokku pandud ja oli vihane mu peale, et ma ei lubanud võresid ära visata, et ehk läheb vaja. Ma olevat korilane. No tänks mees, naised ongi korilased, kui sa veel ei teadnud, puhka jalga kenasti. Pidasime läbirääkimisi, et kas me siis kunagi hakkame seda voodit tagasi ümber muutma võrekaks või mitte. Müüa ju ei saa niikuinii, sest Kennet on ääred ära närinud, siis kui pisem oli ja hambad sügelesid ja voodist välja tahtis saada 😀 Jutt lõppes sellega, et, ma loobusin oma koriluseteemast ja jumal nende võredega siis.
Uneaeg oli saabumas, viisin Kenneti oma uude voodisse, kus ta siis viskas sinna pikali küll, aga kohe kui ma olin jalga lasknud, läks ukse taha nutuga kopsima. Tuppa tulles istus ja mossitas oma telgis. Kahju oli kiddost, aga samas nii nunnult mossitas seal… Üritasin laulda talle ja võimelda, aga ta polnud nõus.
Mõtlesin juba, et ongi tuuga, tuleb uuesti võrekaks teha ja kes seda oleks teinud.. Andrus ütles, et seda jura ta küll uuesti ümber muutma ei hakka. Hiljem aga mainis, et ai kurja, kui ikka väga vaja, siis mis tal muud üle jääb eksole. Selline see papside elu on eks.
Olime pea kella kümneni üleval (tavaliselt läheb magama 20:00 – 21:00 vahemikus, olenevalt sellest, kui väss ta parasjagu on), viisin uuesti voodisse ja oma peas mõtlesin, et nii kange mutt ma nüüd küll olen, et ma ei hakka veel loobuma. Laps vajabki harjumist.
Heitsin siis oma gigakõhuga tema kõrvale külili, sasusin pead ja laulsin oma tavapärast repertuaari: ”Kes aias?”, ”Kes elab metsa sees?”, ”Mutionu pidu”, ”Mingi kalade lugu”, ”Põdral maja” jne.. vaikselt uinus ja mingi hetk kukkus ära. Magava lapse vaatamine on nagu mingi teraapia minu jaoks. Teil ka? Mul teinekord lähevad isegi silmad vett täis suurest õnnetundest, mis tekib, kui ma oma magavat inglikest vaatan.. Nii ilus ja õrn vaatepilt.
Täna, hommikune chill 😀 Andrus näeb väga kaunis välja, aga vähemalt ehe
Kui oli aeg voodist välja saada, siis võite arvata, et see polnud just kõige lihtsam toimetamine. Mingi kuradi emavaal püüab ”hiilida” voodist välja. Kes veel ei teadnud, siis mul käib puusaliiges pesast välja ja kui see juhtub, siis see valu on võrreldav luumurruvaluga. Pead kähku püsti tõusma oma normaalsesse asendisse.
Igatahes, nagu arvata võite, poole jukerdamise peale tuli puusaliiges välja JA JU ÜHTEGI PIIKSU EI SAA TEHA, ega püsti krapsata kiiresti. Perse küll, mõtlesin ma, sest see oli nii valus ja ma pidin kannatama. Aga sain hakkama, aegluubis püsti, ja kiirelt suurde tuppa lebosse.
Terve öö olime ärevil Andrusega, et ehk Kents kukub üle voodi ääre, sest see ikkagi suht madal voodi ja väga erinev võrevoodist. Mõlemad vanaemad hirmutasid ka selles osas ja lisaks sellele veendunud, et ikkagi liiga vara muutsime võreka suure-lapse-voodiks. Ma mõtlesin ise, et kui juba teised #augustibeebid2018 harjuvad ja saavad hakkama, ega mu oma mingi hädaliisu pole. Arvestades just seda, et mu laps on äärmiselt hea kohanemisvõimega ja SUPERHEA (aitäh Sulle, Kents, selle eest!) magaja…
Tuba näeb kusjuures suurem välja nüüd, kui võresid ees pole, kuigi voodi on ikka sama suur. Ootan juba teise lapse sünnikuupäeva, et saaks @taevakerast teise tähtede seisuga pildi ja siis need kaks pilti ära raamida ja seinale panna, uuuh!!
Kaks korda käis mingi kõks voodis, aga see oli pigem seetõttu, et Kennet oli unes olles voodi külgedele kuhugi pihta läinud, mitte maha kukkunud. Panime ka lambateki voodi ette, kui ikkagi juhtub ja kiddo maha kukub voodist, õnneks ei läinud seda vaja. Magas terve öö nagu väike karumõmm ja hommikul ärgates lalises rõõmsalt oma uues voodis ja EI TULNUDKI tipa-tapa meie tuppa meid äratama nagu me alguses arvasime, et ta seda teeb, sest Kentsu saab nüüd ju ise pepu ees oma madalast voodist maha tulla ja teise tuppa jalutada. Ju tal mõnus oli, et ta ei viitsinud liigutamisega vaeva näha. Läksime ise kärsitult vaatama ja ta oli olukorraga ikka väga rahul.
Mission completed ja ei pidanudki voodit tagasi muutma, aga seda ma poleks vist juba Andruse närvikava arvestades teha palunud. Iga algus on teinekord raske. Meil läks lihtsamini õnneks. Praegu jäi oma lõunaunne ka väga hea meelega. Juhhei! .. Nüüd jääb veel see lutisaaga läbi teha.. 😀
Btw, millal teie oma titevoodi ära kaotasite?
Muideks, mul oleks uut võrevoodit vaja, halli värvi, teise beebi jaoks. Äkki on kellelgi müüa või teab mõnda kohta, kus sellise ilusa väikese võrevoodi võiks leida? Kenneti ase osutus VÄGA SUUREKS VÕREVOODIKS, seetõttu ei saanud nii teha, et ostame kohe nari ja siis Kentsu võrekas meie tuppa, sest voodi on nii suur ja rikub meie toa interjööri. Tahaks nunnut ja pisikest ja HALLI VÄRVI! Olen netis ka kolanud, aga no midagi pole silma hakanud…
Imeilusat naistepäeva ka tulevaseks pühapäevaks teile kõigile 😛 Väike meigipilt ka siia juurde.
Mul on seoses kevade tulekuga tahe kohe värvilisemaid jumestusi teha 😛
Käisime täna hommikul kell 11:00 Nukuteatris etendust nimega ”Vurr-vurr vurrkann” vaatamas. Tuleb ju kiddo varakult teatrieluga kurssi viia või mis? Enne etendust oli veidi hirm nahavahel, sest Kennet ei ole viimasel ajal just väga püsiv ühes kohas olema, kuid asjatult.
Ostsin ka kavast pildi, et tema ”Minu täht” raamatusse mälestuseks kleepida vms.
Algul istusime eespool, aga siis kolisime veidi kõrgemale, kus polnud võimalust lavale joosta. Etendus ise oli 30 minutit pikk – täpselt nii pikk, et lapsed ei jõua ära tüdineda. Pilet lapsele maksis 9 eurot ja ühe saatjapilet 6 eurot – igati mõistliku hinnaga, et enamus jaksavad seda omale lubada.
Kas teil on ka nii, et laps lihtsalt keeldub treppidelt ära tulema ja on nõus kasvõi miljon korda edasi-tagasi nende peal käima? 😀
Ma poleks arvanud, et ükski teatritükk laste tähelepanu nii hästi püüab. Lapsed naersid ja olid vägagi hooked sellest tükist. Süžee oli hästi lihtne ja arusaadav ning hõlmas just neid loomi (koer, kass, hiir, rott, notsu, pardid) ja vidinaid (auto, haamer, lutt, kõristi, vurr), millega pisikesed oma elus tõenäoliselt kõige kiiremini tutvuvad, kui mitte päris elus, siis raamatuvahendusel ikka.
Tahtsin pilti mälestuseks, no hädapärast mingi sai
Juntsud said etenduse käigus nii tibule kui ka hiirele pai teha, mis täiega köitis laste tähelepanu ja ajas nad elevile.
Mulle see etendus meeldis ja minu teada jäi Kennet ka rahule, mis sest et veidi tuduaega sisse sõitis. Koduteel jäi kohe nokki ka. Ahjaa, lisaks pean mainima, et jube hästi sobis nii Kaisa Selde’le kui ka Anti Kobin’ile mõlema rollid. Antil on hästi mõnus madal hääl, mis paneb kuulama ja Kaisa ise nii armas ja selline särav, et isegi lapsed jäävad teda vaatama.
Etendus sobib siis 1-2 aastastele lastele, vanematel võib-olla hakkab igav, seetõttu nendele soovitaksin midagi raskemat juba. Piletilevis on variante küll. Ma tahaks Kentsuga nüüd järgmiseks minna kas ”Kodud” või ”Metsakülad” vaatama. Vanusesoovitus on küll 3-5a, aga ehk elab üle.
Kui nüüd võrrelda beebikino ja beebiteatrit, siis kindlasti julgen kahe käega rohkem teatrit soovitada. Laval, 3D-s päris inimesi ja päris asju vaadata on ikka tunduvalt parem, kui kinosaalis ”istuda” ja pooleteistaastasel järgi joosta, sest ta ei oska veel ekraanil olevat pilti kinni püüda.
Just hiljuti käisime ka esimest korda kinos Kennetiga, seetõttu mõtlesin neid kahte käiku ka praegu võrrelda. Kui poleks Triinu ja Sannat kaasas olnud, oleks ikka päris igav olnud. ”Talve” filmist ei näinud me suurt tuhkagi, aga vähemalt saime omavahel vaikselt jutustada ning Sanna ja Kennet kinotoolide vahel peitust mängida ja kamapalle süüa. 😀
Hädaliisu pilditegemise vastu protesteerimas
Kinno on hea minna siis vist, kui laps on a) väga väike, kui ta ainult magab ja sööb ja kakab ja pissib ja krooksub b) juba nii vana, et multikad tema tähelepanu köidavad. Meie oma pole näiteks üldse huvitatud televiisori vaatamisest(thank God!), küll aga, kui hambaid peseme, siis telefonist mõne laululise video vastu pole tal midagi. See on isegi Andrusega tal traditsiooniks saanud, et Truss paneb Kenneti jalgade peale telefoni ja samal ajal peseb Kentsu hambaid. 😀 Mina olen nii vastik ema, et pesen vannitoas ja ei mingeid multikaid. 😀
Millal teie lapsega esimest korda beebikinos või teatris käisite? Kuidas läks?
Minu üheks uusaastalubaduseks oli see, et püüan teadlikumalt tarbida, asju taaskasutada ja prügi paremini sorteerida. Panen siia kirja, kuidas meie pere tarbib, kuidas hoiab loodust kokku ja mainin ära ka kohad, kus on veel arenguruumi.
1. Muutus algab väikestest asjadest – riidest poekott on mul alati autos olemas ja teinekord, kui siiski ununevad mu poekotid koju, siis ostan alati paberkoti, mitte kilekoti. Selle pildiloleva sinise võrgu, millesse nüüd puuvilju sisse panen, kui selleks vajadus poes tekib, sain Hawaiilt, Kenneti liivakastimänguasjad olid seal sees. Nüüd kasutan seda puuviljakotina. Mul on sellega seoses üks küsimus, no milleks peab seda paberist hinnasilti kuhugi kleepima… see võiks vabalt kuidagi elektrooniliselt lahendatud olla. Näiteks, jube lihtne oleks ju puldiga läbi piiksutada, kui ekraanile hind ilmuks seal kaalu juures.
Btw, Hawaiil olles pani see tarbimisvärk kenasti kukalt kratsima. Seal jagati ikka söögi ette ja söögi peale kilekotte poes, pakkisid veel ise toidukraami ära ka. Tihtipeale pidime kiiruga hõikame, et me ei soovi kilekotti ega midagi – saime kõik asjad vankrikorvi visata.
Mu lemmik on see FRUUTI poekott, seal on küljetasku ka olemas – nii mõnus, saab väikesed asjad küljetasku pista. Teised kaks olen 1,5EUR eest ostnud Pepco’st.No vaadake seda inetut kleebist seal hurmaa peal. Mõttetu ju?
2. Me ei joo pudelivett. Meil on aegade algusest saati Saku Läte vesi kodus. Üks põhjus oli see, et Andrusele meeldib gaasiline vesi, teine aga see, et me lihtsalt ei jaksanud seda veekogust koju kokku osta. Jube pudelimajandus valitses kodus. Lisaks on meil alati oma veepudel kaasas, et janu korral kohe juua saaks. Hea lihtne, paned kodus automaadist vee ja minekut.
3. Klaaspudelite ja -purkide taaskasutus. Kindlasti on võimalik pudeleid, millel taaskasutussilt peal, poodi viia ja raha tagasi saada, aga mina kogun pudeleid ja purke, et siis oma Türgi-emmele Riinale need viia, kus tema igasugu vahvat kraami purkidesse keedab/koob/küpsetab 😀
Näiteks neid FRUUTI pudeleid on mul juba kilekotitäis kokku kogutud. Nii armsad pudelid ja super suurusega, et sinna mõni joogitaoline asi sisse teha või mingi ise tehtud ketšup näiteks. You name it.taaskasutatud purk, ise tehtud = täitsa hästi ju 😛
4. Riidest mähkmed. Investeering pole odav, alustame sellest. Ma olen ca 350 eurot nende peale kulutanud, küll aga ühekordsed pole ka teps mitte odav lõbu. Miinimum 50 eurot kuus läheb ikka ühekordsetele, kui neid kogu aeg kasutada. Selle eest saaks juba 2 riidest mähkut (oleneb ka firmast). Kokku on mul neid.. õõh, kuni 25 äkki v? Mul on praegu ühed pesus, ühed kuivavad ja ülejäänud Kentsu toas, kus poja tudub, ei hakka segama minema. Meie mingi aeg kasutasime, siis mingi aeg ei kasutanud, sest sellele sipelgale polnud võimalik mitte midagi muud jalga saada peale püksmähkmete. Nüüd olen jälle saanud mõnusasti reele ja Kennet jälle laseb neid jalga panna, ise oma telgis pikutades. Ööseks oleme kasutanud ühekordset ja reiside ajal olen ma ka piisavalt laisk, et neid mitte kasutada, aga kodus küll. – Btw, neid on väga hea potitreenimiseks kasutada. Kuna neid saab taaskasutada, siis on kui on kuiv, paned tagasi jalga, kui ei, siis pessu. Mul ja Andrusel ikka mitu korda püksmähkmetega juhtunud see lugu, et teeme külje pealt katki ja oi oi, polegi püksis midagi aga enam katkiseid jalga panna ei saa ja puhas mähku prügikasti. Jube raiskamine, mis tekitab süümekaid. – Kui välja jätta need nunnud mustrid, siis on need ka muidugi palju nahasõbralikumad, kui ühekordsed. – Mina ise hakkasin kasutama neid siis, kui ta juba tahket väljaheidet tegi. No respekt neile ökotädidele, kes suudavad täitsa peebide jubedat vedelat haisvat paksu pesta. See pole mina kahjuks. 😀 Mul läheb juba praegu süda pahaks, kui mõtlen, et meil alates maikuust jälle ees see suur titemajandus ja püksi kakamine. 😀 Nii harjunud, et kiddo ikka enamjaolt paksu häda potti teeb. – Pinda käib see, et pesurest peab kogu aeg väljas olema. Nagu mingi lõputupesupesemishull, aga no mis sa teed. Nii raha kokkuhoid kui ka looduse kokkuhoid on päris suur. Väärib seda vaeva. Toimetamist on kohekindlasti rohkem kui ühekordsetega, aga kui sa oled nkn kodune ema, siis midagi tapvat seal küll pole. Tahtmise ja laiskuse küsimus.
Kindlasti on mul juttu kokku võttes arenguruumi, aga parem midagi, kui mitte midagi. Mina olen sellise toimiva süsteemi enda jaoks leidnud ja hetkel sellega rahul. Abiks ikka 🙂
Kiddo ärkas, sain nüüd mõned pildid teha 🙂 Kentsul käes fliisribad Baba Boo omad – lapse pepu ei jää märjaks ja filter kaka ja mähkme vahel. 🙂 Meil on Totsbotsi, Baba Boo omasid, AlvaBaby’sid, GroVia’sid ja mõni hiinakas ka, mis pole teps mitte halvemad teistest.Totsbotsid kuivamas 🙂 Krõpsudega ja elumugavad, aga kui kiddo avastab, kuidas neid lahti saab, siis mõneks päevaks tuuga 😀 ja krõpsud kuluvad ka kiiremini kui trukid.Meil olemas ka kaks veekindlat mähkukotti, aga sorri, see pahnutt on liiga rets, et seda ükskõik, kus hoida. Meil lähevad otsejoones pesumasinasse ja õhtul mähkud pessu.
5. Teadlikult soetan selliste firmade ilutooteid(kui vähegi võimalik, sest grimeerijana päris kõike ei saa ainult selle järgi valida), mis on nt VEGAN ja nad taaskasutavad pudeleid/topsikuid. Minu vaieldamatu lemmikfirma on HOIA, neil on õige mitu toodet, milleta ma literally elada ei suuda. Üks on nooredav näoseerum, teine sädelev kehavaht Golden Goddess, ja kolmas BALI koorija või SÄRAkoorija Überblingen. No ja lisaks suvel asendamatu päevitusõli! Mitu sõbrannat selle päevitusõliusku keeranud, kiidavad samamoodi nagu ma ise. Igatahes, need topsikud ja klaaspudelid saan kõik tagasi viia, nad puhastavad ja taaskasutavad neid uuesti. Super ju? Lisaks nad taaskasutavad kaste, millesse tooteid pakkida ja isegi see pehmendus, et tooted katki ei läheks, ON SÖÖDAV(ise maitsesin, Andrus vahtis lolli näoga, et mul ajud puhta ära küpsenud vahepeal) ja vägagi öko 😀
6. Riiete taaskasutus. Kunagi kooliajal käisin ma ainult kaltsukariietes ja kõik imestasid, kust ma mida ostnud olen. Siis kuidagi ei julgenud öelda, et kaltsukast ostetud, luuletasid mingit jura kokku. Nüüd naeran selle üle. Ma võin julgelt väita, et ma käisin väga stiilselt ja omapäraselt riided ja kõike tänu second hand poodidele. Narva eelis oli see ka, et venelaste maitse oli täiesti teistsugune ja kõik lahe kaup jäi alles. 😀 Siiamaani, kui Liisul Narvas külas käin, siis üks päev on KINDLALT kaltsukatiiru päev. Narvas on nii palju häid kaltsukaid. Toon näite: Sain nt ühe Max&Co Boutique kleidi, mille tavahind mingi 200-400 euri, ma sain 5 euriga ehk. Selliseid näiteid on veelgi. Küll aga ei viitsi ma Tallinnas absull sekkarites käia, va Sarapuu kirbukas – seal olen ise müünud oma asju ja ka ise väga vahvaid leide oma kappi saanud! Jätkame.. mõnes poes on soodukate ajal samad hinnad nagu teiseringipoodidel. Ja enam isegi soodukate ajal ei viitsi poodi minna, kui vajadust pole. Meie käitumisharjumus riiete ostmisel on ikka väga suure hüppe teinud. See oli päris hull, kui ma ise poes töötasin ja SELLISES POES, mis on mu mehe lemmikbränd. 😀 Loomulikult tal oli uuest kollektsioonist jälle midagi vaja, kui see poodi jõudis. Ma siiralt usun, et me olime Diesel’i pole kõige suuremad püsikliendid 😀 Nüüd ei osta me Eestis põhimõtteliselt mitte midagi (aga kui ostame, siis kindlasti mitte H&M’ist, vaid kvaliteetseid riideid, mille eluaeg on päris pikk), reisidelt ostame tavaliselt asju kokku. Mul oli ka Hawaii reisi jaoks väike list, mida kindlasti on vaja osta. Lastekraamiga on muidugi teine lugu. Kui ikka vajadus tekib, siis ostan ja teinekord ka siis, kui vajadust ei ole, aga mõtlen selle vajaduse juurde. Teate ju ise, lapsevanemad, kuidas lastega asjad käivad… Poes.. meeltesegaduses.. on üks… nii ilus asi… ma ju pean selle ostma… mis sest, et tulin siia lastepoodi…….. ühte teist asja ostma… no jaa.. jääb ju teisele lapsele ka… ok, ma ostan. 😀
Tore näide veel taaskasutusest – Andrusele hüppas FB-s üks palve, kus üks pere, kus 6a ja 13a poiss, keda kasvatab töövõimetu ema ja on rahalistes raskustes. Et ehk oleks riided/süüa vms pakkuda. Algul pidime Andruse riided maha müüma, aga otsustasime, et see vanem poiss kindlasti palju rõõmsam nende asjadele üle kui meie selle paarikümne euro üle. Lisaks ostsime juurde purgisuppe, kuivaineid ja veidi ka maiustusi. Ma olen täielik hedonist ja mu päev läks tänu sellele heateole täiega korda. Thanks to my future hubby. 😀
6. Lapsele ise püreede valmistamine ja taaskasutatavate tuubide kasutamine. AliExpressist, aga väga lahe vidin, mida mulle üks tuus emps soovitas. Millest jutt käib? LINK ON SIIN Väiksemale lapsele on muidugi kuubikusüsteem parem, aga suuremale ikka väga mõnna. Reisidel asendamatu see tuubifood. Pisad tuubi suhu vankris ja saad rõõmsalt edasi minna 😀 Ei hakka ju kardulat ja liha tänaval lapsele pakkuma. 😀
7. Viimase aja suur muutus – me oleme 90% loobunud oma kapslikohvimasinast. Kaks põhjust: Liisu tõi Kolumbiast nii faking head pätikohvi, et me ostsime kahetassikohvikannu ja hakkasime seda jooma. Nüüd naerame, et peaks mingi püsitellimuse Kolumbiast tegema, et me oma kohvi saaks 😀 Ja teine põhjus: ma lugesin, kui palju plastikut ja prügi tekitab see kapslimasin. Kuidagi jäi painama see. Ja nüüd ongi nii, et teeme kodus pätikohvi, kui hommikul samal ajal üleval olema, aga kui üksinda, ühte tassi soovime, siis kasutame kapslit, aga seda üliharva. LISAKS hoiame RETSILT raha kokku, üks pakk kapsleid on u 6 eurot. ja sees seal 16 tkki?
Kapslid olemas, aga kasutame harva 🙂 Pätikohvi palju parem, eriti Kolumbia kohvi!!
8. Mulle meeldis VÄGA KAUA VÄGA KUUMA DUŠI all lebotada. Nii kuuma, et nahk punane peale pesu. Nüüd oleme kindlasti oma veekasutust vähendanud thanks to Kennet, sest lapsega elades pead kõike umbes sada korda kiiremini tegema, sest äkki ta ärkab, äkki veel midagi.. 😀 Ja veel mis. PEETRIS ON VESI EBAREAALSELT KALLIS. 😀 Täitsa õudne ikka. Ma ei mäleta numbreid, aga äkki 2-3 kallim kui Tallinnas.
9. Loodust tahaks ka ju hoida – jälgmine mõlemad, et ostame asju, mis EI SISALDA PALMIÕLI. See pole lihtne ja teinekord läheb meelest, aga anname oma parima selles osas.
10. Vaikselt olen hakanud plastikmänguasju välja vahetama puidust mänguasjade vastu. Esiteks on puit on lapsesõbralikum ja teiseks peavad need palju kauem vastu. Ma ei hakka loetlema, mitu plastikautot oleme pidanud ära viskama. Puidust mänguasju aga 0. Ei autod ega ka midagi muud.
11. Külmkapi säilituskarbid klaasist, mitte plastikust. Plastik läheb haisema, eriti kui need nõudekas pesta, deformeeruvad ja jumal teab, mida veel. Klaasi on mõnus pesta ja kindlasti on nende kasutamine keskkonnasäästlikum ja kestavad ka kauem.
Kahju, et poed ei müü mune lahtisena ja paljud poed ei müü isegi ÖKO mune. Nt ma teadlikult eiran nr 3 algusnumbriga munakarpe, sest need on õrrekanad. Vasakulpool on üks plastpudel – sest ma lihtsalt ei suuda sellest Aura pärnaõie teejoogist loobuda, see on nii faking hea, ausalt ka.
12. Internetist toidu tellimine – vot siin on tekkinud mul kahetised tunded. Mingi aeg kasutasin ja päris palju mõtetut jura jääb ostmata, mida poes olles ostaks, eriti arvestades, et ma olen beebiootel ja isud tekivad/vahetuvad sama kiiresti kui eesti ilm otsustab end muuta. 😀 Andrus just eile ütles, et ou, su praegune kõht palju suurem kui Kentsuga ja Kennetiga oli ka kõht ikka päris suur. 😀 ÕÕHHH 😀
Üks suur miinus selle asja juures : jah, kütust hoian kokku ja emotsioonioste ei tee ka, aga see, kuidas need tooted tulevad: sada korda kile sees, lisaks veel kile sees ja siis veel kilekoti sees. Esimest korda pidin infarkti saama. Jääkambrisse mõeldud asjad olid nagu SAJA KILE SEES. Mul oli nagu WTF, milleks seda vaja on?
13. Prügi sorteerimine. Siinkohal vajan abi, meil on nagu selleks vajaminevad lahtrikesed olemas, aga ma ei tea, kuidas neid lahterdada. Patareisid kogume eraldi karpi ja viime kogumispunkti (ahh, te ei kujuta ettegi, kui palju patareisid lapsega kulub. Ma arvan, et me ei kulutanud 4 aastaga ka nii palju patareisid, kui nüüd ühe aastaga Kennetiga koos :D).
Pudelid kogume paberkotti, kui selleks vajadus tekib ja paber ja papp ka eraldi kohe prügikasti.
Aga… see olme ja pakendid vms. Panen pildi siia – praegu ühes kartulid ja teises majapidamisjura, tegelikult hea meelega sorteeriks. Andke nõu, kuidas mõistlikult jagada?
Siin on veel arenguruumi…
14. Ise teen süüa! Mulle on alati kokkamine meeldinud. Nii küpsetamine kui ka muidu söögi valmistamine. Kusti isegi kinkis mulle kunagi ülinumpsi väikese taignarulli kirjaga ”Väike pagar”, sest ma kogu aeg küpsetasin midagi ja majandasin köögis. Meganumps no 😀
Tervitused Kusti Laid 😛 Mul on see alles ja vist tuleb see Kentsule edasi pärandada, kui nüüd piparkooke ja asju tegema hakkame. 😛 hea pisike!
Ajas on muutunud see, et olen palju loovam toidutegemises ja üritan võimalikult palju asju ära kasutada ja ära süüa enne kui need toiduained pahaks lähevad. Tore on ka see, et lapse sünniga meie ellu, olen ise ka väga palju tervislikumalt toituma hakanud. Muidu oli ju see, et Andrus ei söö mitte midagi peale liha, makaronide ja kartuli, siis ma loobusin iseendale kokkamisest. Nüüd aga lapsega ei saa sellist erandit teha ja teengi tihti peale kaks toitu: endale ja Kentsule midagi tervislikku ning eraldi Andrusele tema jura. 😀
15. Ühistransport jms. Selle kohapealt oleme me peres patused, just sain omale päris enda auto ja mitte üks loodusefanatt ei räägi mind ümber. Lapsega on auto ikka hädavajalik. Ma ei kujutaks ette, et ma hakkaks siit Peetrist linna vankri ja ühistransportidega reisima. Ma olen liiiiiiga laisk inimene selleks. Nüüd on nii hea, saan ise oma aega planeerida ja ei sõltu Andrusest, kus tema parasjagu autoga minna tahab jne. Seega jah, selles osas me ei muutu kumbki ja loodust ei säästa. Ülikooli ajal sai piisavalt ühistransporti kasutatud ja gümnaasiumi ajal vapsee säästlikult autostopiga sõidetud. 😀
Vot nii. 🙂 Kui teil on häid ideid, kuidas oma käitumisharjumusi muuta või veel midagi toredad selle teemaga seoses kaasa rääkida, siis jätke blogisse kommentaar, ma hea meelega loeks ja mõtleks kaasa.
Päikest teile siia vihmasesse talve/kevadesse/sügisesse. 😀
Võtsin nüüd end lõppude lõpuks kokku ja teen selle postituse ära. Rohkem kui nädal aega olen siin jet lag’iga maadelnud ja ma olen ainukesena peres veel selle lõksus kinni. Õhtul heal juhul 21:30ni suudan üleval olla, siis lihtsalt pean tunnikese või rohkem tudu tegema, mis lõppeb sellega, et hommikul kell 6:00 jälle luugid lahti ja uni läinud.. nagu ka täna. Eks muidugi jube aktiivne kõhubeebi teeb ka oma töö selles, et ma magada ei saaks. Ma olen nagu pannil särisev kotlet, kord ühtepidi, kord teistpidi ja ikka ei leia asu. 😀 Aga nüüd asja juurde.
Lennukiga sõitu-sõitu
Kohe, kui Tallinna Lennujaama jõudsime, sai meile selgeks, et Kennetil on aegade kõige halvim tuju. Ma polnud teda veel nii grumpy‘na varem näinudki. Tõotas tulla idekas reis, not. Tallinn – Oslo jaurasime kuidagi Andrusega kahepeale ära. Ees ootas veel Oslo – New York, mis oli 8h pikk. Kogu sellest reisipaketist oli see kuidagi kõige vaevalisem lend. Kentsu jauras ja jauras ja jauras ja ikka jauras, kuni lõpuks magama jauras. Lihtsalt nii siiber oli, ausalt ka. Juba reisi algul oli mõte – miks me teda koju ei jätnud 😀 Ahjaa, mainimata jäi, et tal oli kõht korrast ära. Nagu tellimise peale. Just enne lende kõht lahti. Thank God, et meie eest hoolitsesid, et meil igav ei hakkaks. Pisikesest nii kahju, näed, et gaasid ja möllud ning kõht teeb haiget ja siis ei saa veel magada ka oma voodis – tal oli siiber nagu ka meil.
Väike vahelepõige: LENNUPILETID New York’i. Lendasime Norwegian Airlines’iga, mis on üllatus-üllatus odavlennufirma. Tallinn – Oslo lennu peal ei pakutud midagi meile ja ei oleks pakutud ka Oslo – New York, kui poleks suuri pagaseid lisaks ostnud. Seda peaks kindlasti silmas pidama. Lend on ikkagi rohkem kui 8h pikk ja kui reisid käsipagasiga, siis jääd toidust ilma. Lennupiletid läksid kokku maksma: ca 250 eurot nägu(pagas sisse arvutatud), Kenneti sülepilet läks New York’i maksma 40,19 eur.
Kohale jõudsime NY ajajärgi kell 22, AGA PIDIME VAREM, sest me istusime niisama lennukis 1,5h ja ootasime, millal üks juua täis hipinaine lennukist välja visatakse ja tema kohver üles otsitakse. Võite arvata, kui rõõmsad me olime ja kui rõõmus oli kõhuvaludes Kennet selle passimise pärast. Aga eks nad tegid õigesti, meie oma ohutuse pärast, sest see tädikene oli tõesti juua täis. Ta istus ühes baaris lennujaamas, kuhu Kentsu kogu aeg oma sammud seadis, sest seal oli mingi palmipuu ja Kuuba stiilis auto. Muudkui seletas, kui armas ja ilus laps meil on. No tänan väga. 😀 Uuris, kui vanad me oleme. Pidi pikali kukkuma, et Andrus on 31, mitte 21 ja mina siis 26, mitte 18. Tänan veel ühe korra komplimentide eest. Mingi hetk ei viitsinud enam seda möla kuulata ja jalutasime lennukiminemisjärtsu, Kennet muidugi jooksis jälle selle joomase tädi juurde. Oleks ta vaid siis teadnud, et selle tädi pärast istume me 1,5h lennukis tühja….
New York’i jõudes olime kaunis vässud juba. Võtsime Uber’i ja uuberdasime end hotelli. Peatusime Hilton Garden Inn NYC Financial Center hotellis. Väga hea asukohaga(Manhattani Downtown, metroopeatus kohe hotelli juures) ja normaalse hinnaga hotell. Kirjutan igale poole juurde hinnad ka, siis oskate orienteeruda: Kaks hotellituba läks maksma 738.94 EUR ehk siis ca 370EUR pere peale (10.01.2020-14.01.2020), lisaks tuli kohapeal maksta mingit City tax’i 28dollarit per day. Ajastus kohalejõudmiseks oli ideaalne – saime kohe tulles magama minna ja hommikul kenasti semi-värskena ärgata. Kennet sai ka jube lihtsalt 7-me tunnise ajavahega hakkama.
Vaatamisväärsused New York City-s. Võin öelda, et selle nelja päevaga, mis me seal viibimisime, saime kõik vajaliku tehtud-nähtud. Rohkem nagu polekski viitsinud. Käisime vaatamas 9/11 Memorial parki. Kaks väga suurt auku, kuhu oli tekitatud selline sissepoole voolav veevisuaal (ei oska kuidagi kirjeldada seda). Kõikide lahkunute nimed olid ümbritsevate äärte peal kirjas ning nendel, kellel oli samal päeval sünnipäev oli pandud üks valge roos nime juurde. Kurb mõelda, et selline asi siin ilmas juhtunud on ja mitte ammu aega tagasi. Ma olin siis esimeses klassis ja mäletan neid uudiseid vägagi hästi.
9/11 Memorial
Observatory One World Trade CenterehkFreedom Tower. See koht annab sulle 360kraadise vaatevälja New York’ile. Käisime seal õhtul kell 21 paiku. Väga lähedal meie hotellile – sai veel enne unne suikumist mõnusasti jalutada ka. Vaadet saad nautida 100-102 korruse kõrguselt, vaade oli imeline. Kindlasti väärt käimist ka päevasel ajal 🙂
Empire State Building. Maailma üks kuulsamaid hooneid, 86-korruse kõrgusel, kus saab ka õue minna ja vaateplatvormil ringi käia. Jube tuuline oli, aga hea, et käidud sai. Lisaks oli seal selline muuseumilaadne värgendus üles pandud, sai veidi ajalooga end samuti kurssi viia. Eraldi mainiks ära liftist ülesminemise. See oli päris huvitavaks tehtud.
Times Square. Manhattanil, Broadway ja seitsmenda avenüü ristmikul asuv kaubanduspiirkond, turismisihtkoht ja meelelahutuskeskus. Noh, mis ma oskan öelda: one and only. Need tablood ja kirju-mirju vaatepilt võlus mind hetkega, siis said päriselt aru, et oled suurlinnas. Kogu see krempel nägi nii tuus välja lihtsalt. Tänavatel igasugu muusikuid, multikategelasi, muidu hulle inimesi ja mitte nii hulle. Vägev!
Meie hotelli juures oli kohe ka Wall Street ja see kurikuulus pull. Korra jalutasime mööda, aga suht mõttetud mõlemad, vähemalt minu jaoks. Jalutuskäigule ette jäävad, siis käiks mööda, aga spetsiaalselt neid vaatama ma küll ei sõidaks.
Statue of Liberty Ferry and Ellis Island Immigration Museum. No Statue of Liberty’st ei saa üle ega ümber, see on minu meelest selline kohustluslik minemine. Me ise arvasime, et see on tunduvalt suurem, et pidime veidikene pettuma. Sissemineku piletit me ei ostnud, kuna reisisell Mait ütles, et see on veidi pointless. Praamisõit oli üldjoontes mõnus, ilm oleks võinud ainult sutsu etem olla, kuigi ega nuriseda ei saa. Meil vedas tegelikult megalt ilmaga – muidu oli NYC ilm 1-2 kraadi, meie ajal oli 15-18C. Lihtsalt see viimane päev New York’is oli tuuline, jahe ja vihmane.
Central Park jäi meil seekord käimata, sest Marliis arvas, et seal pole midagi vaadata ja meie nõustusime. Aastaaeg ju selline, kus puud pole rohelised ja linnud ei laula. Vaatepilt selline must-valge-hall. Mu meelest hea otsus, et ei läinud. Tahan niikuinii kunagi New York’i tagasi minna, küll siis jõuab sinna parki ka minna.
Shopping New York City-s. Hulluks oleks võinud minna tõesti. Õnneks hoidis meid veidi tagasi see, et pidin auto sissemaksu oodatust suurema tegema. Sellegipoolest sai Sephoras 170 euri sileks lastud, Victoria’s Secretis umbes sama summa. Sellest shoppingust võiks lausa eraldi kirjutada. PLIIS MINGE SINNA POODI, kui pesu tahate osta. Ma pole never-ever sellist teenindust pesupoes saanud. Ma selline, et ei viitsi abi kuskil küsida ja meeldib ise vaadata, aga nad ei jätnud jonni ja kutsusid mind riietuskabiini, et mind üle mõõta ja õige suurus leida. Ma olin lihtsalt nii vaimustuses ja teistpidi veidi stressis, sest poisid arvasid, et me KORRAKS sinna poodi ja siis rööviti mind hoopistükkis ära… teadmata ajaks. Sain oma pesu ja nipet-näpet veel, aga ikka jäi kripeldama. Mingi päev hiljem läksime uuele ringile. 😀 Sain sealt PINK kollektsioonist ülilahedad sinise-rohelise-valgevärvilised dressipüksid ja peale helesinise kottis särgi, kolm mütsi ja kaks salli…. sest no ma ei osanud otsustada, millist värvi maha jätta, võtsin kõik 3.
Kopp ees poodlemisestSee oli tehtud enne teist VC shoppingut. 😀Ma ei taha üldse pornot teha(mõelge, et need ujukad) 😀 aga ma olen lihtsalt siiamaani nii nii vaimustuses VC teenindusest, et oijoppenpuhh, sain ideka pesu ja nii toreda kogemuse. Btw, taga on segadus, sest Kentsu otsustas mähkusid sorteerida 😀
Sephoras oleks ka täiesti lolliks läinud, aga püüdsin säilitada kainet meelt ja osta seda, mille järgi ma sinna läksin. Sain kolm Fenty Beauty jumekat, Kat Von D Brow Pomade ja tema huulepliiatsi toonis mingi imeilus roosa 😀 Kahetsen, et teisi toone ei ostnud, sest need maksid soodukaga ainult 8 dollarit ja Hawaiil olles sain aru, kui faking hea huulepliiats see on, sest see oli kogu aeg mu huultel.. ÕÕÕÕH. … ja ja ja see kulmumögin. Love it!!!!!!
Macy‘sest(suur ostukeskus) sai Truss omale kaks talvejopet, ma ühe. Dr Martens’i poest sain omale täisnahast saapad (nende ostmine oli plaanitud juba enne reisi). Ülirahul nendega. Sain koju tulles kohe oma ühed vanad juustud ära visatud. Kentsule kaks CK pusakomplekti ja sokke. Uuele beebile ka tatisallikesed ja sokid ning igast minipudi veel, mida ei viitsi ja ei oska nimetada. Arvestades, et lennupiletid läheks maksma ca 500(Eestis maksab nädalavahetusepuhkus SPA-s ca 300eur) edasi-tagasi, siis kord kahe aasta jooksul viitsiks küll NYC-s shoppamas käia, et garderoobi vahetust teha, aga tingimusel, et Eestist ei osta reaalselt mitte midagi ja lähedki sinna listiga, mida osta oleks vaja.
Liiklesime tallatakso ja metrooga, ainult lennujaamast hotelli kasutasime taksoteenust. Eestis võiks samuti metroo olemas olla, ausalt ka. Mugavamat transporti pole lihtsalt olemas. Rääkides söögist, siis söömine oli ilmselgelt kallis. Meie eelarve läkski just söögi tõttu päris lõhki. 50 eurot näkku tuleks ikka arvestada(söök + 1 jook), kui just hot dogi ei taha iga päev süüa. Ja teate… mis… veel.. FAKING SUPPI EI LEIDNUD MA KUSKILT.
Sibulasupipleiss. 😀
Ma ei suuda süüa kogu aeg praadi ja sellist rasket toitu. Olen alati juurikate ja kergete toitude usku olnud. Igatahes, leidsime siis ühe pubi, kus oli ka supp menüüs. Arvake ära, mis supp….. 😀 Sibulasupp. Hallelujah. Kuna ma nii väga tahtsin mingit vedelikku oma keresse, siis pidin selle võtma. Jube imeliku maitsega ja SAI OLI SEAL SEES ulpimas, aga vägistasin ikkagi sisse. Maailma parimate toitude tiitel kuulub endiselt Kolumbiasse. Küll ma omaette kobisesin, et oleks seal vaid sellised toidud nagu Kolumbias… 😀
Kokku võttes New York’i osa, siis see meeldis mulle ikka väga väga. Nii lahe linn, nii palju võimalusi, nii palju ernevaid inimesi ja eri kultuure ühes linnas ning kõigil on fain sellega. Hea meelega läheks tagasi, kui kunagi võimalus avaneb.
Väike vahelepõige: LENNUPILETID Honolulule. 312 EUR per kärss ja Kennet oli tasuta seekord. Valisime otselennu NYC-st Honolulule, et ei peaks oma pead vaevama ümberistumiste ja muude juradega. Hawaiian Airlines’iga lennates tuleks silmas pidada, et lennukid on keskmisest jahedamad 🙂 Lend ise läks enam-vähem okeilt. Kentsu ikka jauras ka, aga jõudis selle 11 tunnise lennuga kaks lühiund ka teha, mis asja üleelamise kergemaks tegi. Btw, algul pidime 12h lendama, aga saime kiiremini. Uhhjess! Lennukist välja astudes paitas nägu nii mõnus soe tuul ja teadmine, et ei peagi enam lendama nüüd veidikest aega.. mmmönus!
Hotelliks valisime Waikiki Resort Hotelli. Ülihea asukohaga hotell, mere ääres täitsa ja oli võrreldes teiste hotellidega enam-vähem okei hinnaga ning sisaldas hommikusööki. 1739 EUR maksis see ühele perele. Olime seal siis 14.01-23.01.
Esimesed päevad olid pilvised, aga sellest polnud midagi, sest me tahtsimegi veidi uudistada ja toimetada niisama. Enne meid kusjuures oli pea kaks nädalat ainult sadanud. Joppas meil, et me reisi veidi edasi lükkasime, sest meil vedas mõlema koha ilmadega täitsa hästi ma ütleks, tavaliselt on alati ilmataat meie vastu kui poolt.
Kui me arvasime, et New York on idekas koht, kuhu poodlema minna, siis… õõ.. Honolulu oli veel parem, kahjuks/õnneks oli eelarve juba lõhki ja liiga palju midagi sealt kokku ei ostnud.
Üks päev otsustasime auto rentida ja läksime veidikene ümbrust avastama, seda soovitati peaaegu igal pool internetis teha, et võtke auto ja avastage ise. Loodus on seal muidugi imeline – nii palju rohelust. Käisime ühes väga ilusas rannas ja otsustasime sinna ka ujuma minna, kuigi ilm oli päris tuuline. Kennet oli olukorraga rahul, kuigi mulle tundus, et tal oli külm. Mingi hetk järsku hakkas vihma sadama ja panime padavai auto poole jooksu. See käis nagu sekundiga reaalselt. Vahetasime märjad riided ära ja suundusime edasi kuhugi kohalikku pitsakohta. Arvestades, et ma ei ole pitsade fänn, siis sealne pitsa oli täitsa meelepärase maitsega. Sõitsime autoga terve North Shore’i läbi ja peatusime ühes popis kohas, kus olid sellised Food Truck’id, mis süüa pakkusid. Me ostsime paljukiidetud hiidkrevette sealt. Maitsev oli, aga ma oleks pidanud sidrunimaitseliste asemel võtma selle, mis Marliis omale kokku ostis. Ta omad olid paremad 😀
Vahva päev oli, nägime palju ja sõitsime ringi palju. Koju tulime, oli kell juba õhtas ja ega midagi tarka enam teha ei jõudnudki. Andrus läks õhtul Maidu hotellituppa õlut jooma ja ma tsillisin Kentsuga niisama. Ajavahe tõttu jäi Kennet suht vara magama, valvasin ta und. Ühe-kahe aeg ärkas teinekord üles, siis käisime näiteks vannis või mängisime autodega, sest mis sa teed, kui und pole, mõttetu voodis seina ka passida mu meelest.
Pearl Harbor. Ostsime ühe muheda Briti sugemetega (David Bentoni näoga) mehelt turistitripi sinna.
Vikipeediast veidi infot ka: Pearl Harbor on Ameerika Ühendriikide rajatud sadam Hawaii saarestikus O’ahu saarel, Hawaii osariigi pealinnast Honolulust lääne pool. Tõlkes tähendab nimi “pärlisadamat”. Suurema osa sadamast ja seda ümbritsevast alast võtab enda alla USA mereväebaas, kus asub ühtlasi USA Vaikse Ookeani Laevastiku staap. Mereväebaas rajati piirkonda 1887. aastal vastavalt Ameerika Ühendriikide ja Hawaii kuningriigi koostöölepingule aastast 1875. Pärast Hawaii annekteerimist Ühendriikide poolt 1899. aastal laiendati sadamat ja baasi märkimisväärselt. 7. detsembril 1941 korraldas Jaapani keiserlik merevägi Pearl Harbori mereväebaasile üllatusrünnaku, hävitades suure osa Vaikse Ookeani Laevastikust ja sundides Ameerika Ühendriike astuma Teise maailmasõtta.
100% turist .:D
5:30 ootas buss meid ühes peatuses. Miks nii vara? Sest Pearl Harboris käib nii palju turiste, et päevasel ajal on seal tüütu ja keeruline ennast organiseerida igale poole. Me olime juba enne avamist kohal ja järjekord oli muljetavaldav. Kindlasti väärt käimist, kui juba Honolulule minna. Eraldi näidatati teatrisaalis videot, mis päriselt oli filmitud. Hästi tore oli see, et Kennet otsustas püksi kakada selles haudvaikuses. Meil oli mingi 5 minutit aega enne praami, mis viis meid mälestusmärgini. Jooksime Andrusega teatrisaalist välja tualettidesse Kennetit puhtaks kraapima. Mul kenasti kops koos, kuuendat kuud rase olla polnud enam lihtne. Õnneks jõudsime kenasti praamile ja maha ei jäänud, muidu oleksime pidanud uue teatrisutsaka ära ootama ja siis teise grupiga selle sõidu sinna mälestusasja juurde tegema. Btw, Pearl Harbori hot dog’i putkas oli kõige parem hot dog, mis me reisi ajal kõhtu keevitasime!!
Tibul endal palavik ja vana oli nii tsill.
Peale Pearl Harborit sõitsime läbi ka teised turistikohad, näiteks kalmistu, kus buss peatuda ei tohtinud. Tegime mitu tiiru, et midagi nägemata ei jääks. Ülimuhe giid oli. Ütles, et oli 23 aastat linnaliini bussijuht Hawaiil ja siis viskas tal üle ja otsustas ära tulla. Nüüd on 4 aastat oma asja ajanud ja see talle väga meeldib. Rebis kildu ja tegi sõidu väga huvitavaks. Mainis näiteks seda, et mingi neljatoaline või viietoaline maja maksab 1,3 miljonit dollarit. Kunagi ”vanal” ajal isa poolt ostetud maja, mis maksis 8000 dollarit on nüüd väärt üle miljoni. Investeerimisjapsid keerasid nende kinnisvaraturu tuksi. Ühe-kahetoaline maksab ca 600 000 dollarit. Jubedad hinnad ikka.
Natukene aega tagasi kerides… Hommikul turistibussile minnes, tundus mulle, et Kenneti pea on kuidagi MEGATULINE. Olin veidi mures, sest kes poleks eks? Mulle tundus, et tibul on palavik, aga kindel ei olnud. Ta oli kogu reisu aeg suht tsill ka, ei olnud loid ega midagi, sellegipoolest ei andnud süda rahu. Andrus läks õhtul siis kraadiklaasi hankima ja keegi millestki aru ei saanud, mida Truss täpselt poest osta tahab. Oijah… Läksime siis hiljem kõik koos suuremasse poodi, kust leidsime kraadiklaasi. Koju tulles avastasime, et see on muidugi Fahrenheit’sides. Õnneks arvutiühendus on olemas ja saime temperatuuri mõõdetud. 37,7C – täpselt see, mida ühelt reisilt veel paluda saab – laps on palavikus. Btw, tal pole kordagi veel palavikku olnud. Sellise mitte nii suure palavikuga pole midagi teha ka, lihtsalt pead lootma, juua andma lapsele ja toeks olema. See tuuline rannapäev tõmbas tal kerest külma läbi. Meil oli Kentsuga unetu öö, nii kahju oli oma pisikesest, sest ju väga millegagi aidata ei saanud. Võtsin ta omale kaissu ja vahetasin kaks korda ligemärjad tuduriided ära, silitasin pead ja laulsin talle 🙂 Hommikul ärgates oli palavik kadunud!!!!!!! Olin magamata ja väga väsinud, aga õnnelik, et nii läks. Sellegipoolest oli lapsel jube köha, mis isegi hingates ragises tal ribide vahel, lisaks ka nohu. See tähendas meile seda, et me ei saa temaga enam vette minna…. ja just olid ilmad ilusaks läinud..
Olime Kennetiga terve palavikujärgse päeva hotellitoas. Hommikul tegime korra tiiru siia-sinna, aga see ka kõik. Andrus ja Mait läksid poksi vaatama, Marliis bassu äärde ja meie Kentsuga olime toas, sest see köha oli lihtsalt nii jube kuulata ja ma ei julenud kuhugi temaga minna. Pärast saab veel kopsupõletiku, angiini või veel mingi kolmanda asja.. Õnneks olid mul Kenneti ”meigikotis” nii hanerasv kui ka Vietnami salv kaasas, sain neid talle igalepoole määrida. Meil on mingi oma traditsioon tekkinud sellega seoses – annan Kentsule tema kotikese ja tema peab mulle sealt andma kas siis pepukreemi, varbakreemi, hambageeli(Kamistad) või veel mingi kreeminduse. Jumala vahva protseduur, vana teab täpselt, kus mis käib. Minu ema juures olles oli ka näidatud, et peab varbakreemi panema :D:D:D Võttis sussid ära ja tõi oma punase kotikese emale ja näitas varvastele. 😀 Meganunts.
Järgmine päev käisime basseini ääres, aga otsustasime randa minna, sest röökivad japsid ei soodustanud Kentsu unnesuikumist teps mitte. Õhk oli nii mõnus soe ja rannas oli ikka tunduvalt parem olla ka. Kentsut lasin ainult jalgupidi vette. Ta oli isegi suht rahul ja leppis sellega, et vette ei saa. Mängisime liivas ja toimetasime niisama. Ta ei lasknud sellest köhimisest ja nohust ennast liiga palju häirida ka.
See pilt oli enne haigust tehtud 🙂
Õhtul võtsime Chevi, et Spitting Cave of Portlock’i minna. Mõtlesime, et jube lahe oleks cabrioga ringi lasta. No ei olnud, taga istudes silmad vesised ja lahti hoida silmi väga ei saanud. Megapisike auto ka, kenasti igatsesime taga esimestel päevadel renditud Jeep Jimnyt. Vaade oli miljoneid väärt. Tahtsime sinna päikeseloojangu ajaks jõuda, aga päike oli kahjuks pilve taga. Sellegipoolest tore, et käidud sai. Veidi oli selline hirmutav ka, nii kõrgel olla ja tuul oli ka ja rase ka ja Andrusel Kentsu süles. Ilusad pildid saime kätte vähemalt. Üles minnes (heal juhul 3 min) oli mul ikka hingata raske ja ega Trussilgi kerge polnud koos lapsega suhteliselt libedas mudaunnikus orienteeruda. Vihmaga näiteks ei ole üldse soovituslik sinna minna, sest siis pidi seal väga libe olema.
Järgmine hommik oli Kennetil veel hullem köha ja puhtalt meie endi viga – oli vaja cabrioga ringi lasta. Sellised süümekad olid ikka, et milline halb lapsevanem ma ikka olen.. Igatahes, läksime Instagrami kiike jahtima, mida ükspäev ringi sõites mere ääres nägime. Andrus arvas, et Honolulul on kõik jube lähedal ja ei hakanud seda sihtpunkti GPS-i sisestama. Tegime õudsa ringi ja kiikudel tehtud pildid tulid ka mõttetud. 😀 Täitsa lappama läks see päev. Sõitsime siis edasi ühe waterfall’i juurde ja kahjuks keerasime valesse kohta, mis lisas meie sõidule juurde 1,5h tundi. Meil polnud aega selleks, sest pidime juba rendiauto tagasi viima ja seetõttu jäi see vaatamata.
Kuna Kentsu oli tõbine, siis ei saanud me matkama ka minna ja ma ise ka vist poleks jaksanud oma kõhu ja võhmapuudusega kuhugi mägedesse minna. Mait ja Marliis pidid minema järka päev, aga ka nemad otsustasid ümber. Viimane päev kulus suveniiride ja muu säärase jaoks. Rannas tsillisime ka. Andrus ja Mait läksid seekord ilma instruktorita surfama, ütleme nii, et 1,5h ja Andrus sai 2 ilusat lainet kätte. Mait sai kolmveerand. Oh, neid, pettunud nägusid. 😀
Kahju muidugi, et mõned planeeritud asjad tegemata jäid, aga pole viga, sai sellegipoolest palju tehtud-nähtud. Lastega reisimine võib olla teinekord ettearvamatu nagu meil. Ta oli ikka mõned päevad selline jonnukas ja viril ka, midagi teha polnud. Pidid ju pisikest mõistma, meeter korda meeter hotellitoas nelja autoga mängimine pole päris lapse tavapärane valik, lisaks tohutu ajavahe, mis ei mõjutanud ainult last, vaid ka meid. No ja siis veel palavik ja köha ja nohu ja… oeh. Ma ei soovitaks reisida 1a kuni 2,5a lapsega nii kaugele, max kuni 8h lendu kannatab ära ja 7h ajavahe. Ülejäänud läheb juba paljuks. Meie ikka nii palju puhata ei saanud, non-stop husstle 24/7. Me oleks pidanud Kentsu Kolumbiasse kaasa võtma ja Hawaiile kahekesi minema, nii oleks lihtsam olnud, sest Kolumbias oli kuidagi sahmerdamist vähem ja selline tsillim oli, lisaks muidugi see ka, et Liisu oli omainimesena ees ja kuidagi selline lebom oleks olnud see värk.
See family oli nii naljakas – lastele laoti laud looka ja neil lihtsalt 0 huvi, kõik nutiseadmetes. 😀
Väike vahelepõige: LENNUPILETID Eestisse. 643,40 EUR per kärss ja Kennet maksis 64,86 EUR. Lennujaama jõudes ei saanud millegi pärast minu ja Kenneti pileteid välja printida, just neid jätkuomasid. Öeldi selline lause, et last tuleb passiga tuvastada. Vaatasin lolli näoga otsa ja ütlesin okei, ise veidi ärevust tundes. Los Angeles’es pidavat korda saama selle. Jaurasime LA lennujaamas ikka pikalt, sest ei leinud kohe üles kohta, kus neid asju klaarida. Lõpuks leidsime oma Finnair’i boardingu koha üles ja sealt sai kohe piletid välja printida… JA ÜLLATUS-ÜLLATUS. Probleem seisnes selles, et Kennetit polegi süsteemis. Te võite arvata, mis mu süda tegi. Literally jättis lööke vahele. Ma ei suutnud ära imestada, et kas ma tõesti jätsin midagi tegemata või ostmata, ma olen alati sellistest asjaajamistes ÜLIkorralik ja tähelepanelik. Sada korda kontrollin üle, et kõik õige oleks. Käed hakkasid värisema ja püüdsin rahuneda ja kainelt mõelda. Andrus ehmus ka viisakalt ära ja ütles, et perse küll, meil ikka kunagi ei tule midagi lihtsalt, ALATI on mingi jama kuskil vaja ületada. Võtsin siis oma piletiostukoha lahti ja õnneks oli ikka Kentsu seal olemas. Finnair’i rahvas vabandas ja ütles, et need USA-kad ei jaga üldse matsu ja tekitavad väga tihti neile suure kaose, mida nemad klattima peavad. Üle oli vaja veel elada üks pikk lend 10h(algul pidi 11h olema, jee!) ja üks lühike Soome – Tallinn. Mis veel juhtus? Juhtus see, et Kennetil taaskord kõht nii lahti, et joppenpuhh ja seda alles lennuki peal, kui suur pagas antud juba Hawaiil. Võtsin ju tavapäraselt mähkusid kaasa, mitte rohkema varuga. Selline pinge lihtsalt, et mis siis saab kui mähkud kõik otsa saavad ja Kentsul ikka kõht lahti. Õnneks jõudsime soome ühe tagavaramähkuga. Kuna sinna lennule jäi tema ööuni, siis meil vedas, une pealt ikka naljalt püksi ei kaka. Oh jah. 😀
Soomes passisime 2,5 tundi minu meelest. Mul oli nii siiber, kõigil oli. Tahtsin nii väga koju juba. 24 tundi reisimist väsitab ikka korralikult ära, nii lapsed, rasedad kui ka täie tervise juures olevad inimesed 😀 See hetk, kui sai kodu uksest sisse astuda. PARIM TUNNE EVER, kui reisilt tagasi tuled. Andrus sõitis veel Poiskale järgi, me Kennetiga toimetasime kodus. Tavaari ja asju nii palju – kõik vajas paigutamist jne. Nädal aega läks aega, et kõik see pesumajandus korda saada. Täna pean veel pesu ära ka triikima. Seda osa vihkan kojujõudmise osas. 😀
Vot nii siis. Kokkuvõtvalt ütleks, et päris palju väljakutseid olid meil seal. Lapseta oleks ikka väga lihtne see asi olnud, aga midagi pole teha, seekord otsustasime tibu kaasa võtta. Tore, et käidud sai, sest reis oli üldjoontes lahe ja kohavalik meeldis mulle ka täiega. Mina ise läheks nii kaugele a) sülebeebiga, kellel nkn ajatunnetust veel pole b) vanemate lastega, kes kuulavad sõna ja saavad asjadest aru.
Ahjaa, reisi kogumaksumuseks meie perele tuli siis: Lennupiletid kokku: 2380 EUR Hotellid kokku: 2109 EUR ESTAD (viisa USAsse): 42 dollarit oli vist Kohapealne söök/jook ja turistitripid vms: 2900 EUR Poodlemine: 1200 EUR Sellise ilusa numbri sain: 8631. Liiga odav polnud – just see söögi osa näiteks. Jubedad hinnad ikka, aga nälga ka ei viitsi taluda eks ja kuskil rotiburkse süüa. Et sellega peaks arvestama, kui NYC ja Hawaiile minna – toit on kallis. Meil läks näiteks Kenneti beebitoitude peale Hawaiil meeletu summa. Põhimõtteliselt ei ostnud mitte si**agi ja üks arve oli 80 dollarit (püree hind 3 dollarit üks), siis veel mingi 60-ne dollarine arve ja 50-dollarine arve. No ja lisaks tavatoit ka. Tuubikaid oli hea lihtsalt trippidele kaasa võtta, said kohe suhu pista, kui näljakisa vankrist kostus. 😀
Pole üldse kopp ees nägusid peas. 😀 Peale 11h lendu
Järgmine reis juba tõenäoliselt Mehhikosse, aga siis on juba vanaemad ja vanaisad ka kaasas, kes meie kahte juntsut rõõmsalt hoidma asuvad 😀 Olge nunnud ja kirjutamiseni!
Pühad on selleks korraks läbi ja oleme otsapidi lõpuks koju jõudnud. Päris mõnus on vahelduseks jälle kodus olla. Tulin just arsti juurest, kõhubeebiga on kõik vinks-vonks. Nädalaid 21 + 3 🙂 Lisaks on siin lumi on ka maha sadanud ja aknast vaatab vastu imeilus lumine vaade.
Hetk tagasi tehtud pilt 🙂
No mis te korda saatsite peale suure söömaorgia? Minu jaoks oli selleaastane jõul üks vahvamaid üle pika-pika aja. Mul tulid ema ja isa ka Saaremaale külla ja jube lõbus oli. See aasta tahtsime ka väga Jõuluvana oma ukse taha, sest Kennet juba jagab veidi asja ning endal ka ju tore. Eelmine aasta olid kingid kuuse all ja kuidagi vajus see luuletuste lugemine + pakkide lunastamine ära, siis see aasta kästi kõigil üks luuletus pähe õppida ja mitte mingi neljarealine lumehelbekese või suhkrusaia luuletus. Ikka üks korralik talveluuletus. Mu luuletus oli veidi ropuma alatooniga (see aasta veel sai sellist nalja teha). Jõuluvana muigas ja ütles, et see nüüd küll päriselt sündinud lugu pole, rohkem nagu elu24. 😀 Andruse emps luges luuletuse striptiisi tegemisest, see läks Jõuluvanale rohkem peale 😀
Jōuluvana vintis peaga, Kogemata magas seaga. Kuid ta oli väga hea, Viljastas ta selle sea. Nüüd on laudas kōigil tuju mega, Pōrsad on kōik habemega.
Päris naljakas oli olla ka – kõigil oli reaalselt Jõuluvana ärevus sees. Seisime nagu väikesed lapsed akna taga ja ootasime, millal ta ükskord saabub, ise pabistades, et luuletus läheb meelest ära. Ma pole sellist tunnet juba ammu tundnud. See, kui omal lapsed tulevad, toob selle jõulusära ja ärevuse tagasi, mis kunagi väiksena meid ärkvel hoidis. Vahepeal oleks see jõuluärevus ja kogu see melu, mis pühadega kaasneb justkui kuskil ootel olnud. Nüüd aga saad jälle kõike otsast peale läbi oma laste silmade korrata. Nii äge!
Lisaks on nii mõnus, et mu ema ja isa viitsivad ka Saaremaale tulla. Mu emps ja Andruse emps on nagu kaks tilka vett, sama tolad mõlemad. Seda on tore kõrvalt vaadata, kui hästi kaks inimest omavahel klapivad. Ja ega isadega samamoodi. Täielik jackpot, kahju, et me neid lihtsalt varem tuttavaks ei teinud, alles peale Kentsu sündi, aga parem hilja, kui mitte kunagi. Kuidas teil muidu pered omavahel läbi saavad? Suhtlete? Ei?
Kõik meie pildid tegi @Fotoraat 🙂
Kingitustest nii palju, et me saime SPA kinkekaardi, mida ise tahtsime. Mu meelest see on alati asi, mida ise ei viitsi osta, aga megatore on kingiks saada. Nüüd nuputamegi siin, kas minna Trussiga kahekesi või ikkagi kolmekesi. Kahekesi lõõgastuda tundub ka väga mõnus idee vahelduseks. Hmm..Ei teagi, kas minna enne reisi või pärast reisi. Kindel on see, et pärast minu juuste mahavõtmist, sest selle karvatuustiga ei tohi saunas käia ja sada häda kaasneb nendega veel 😀
Ise ostsime omale jõulukingiks selle kauaigatsetud Philips SpeedPro Max Aqua. Kõige odavam lõbu pole, aga ma olen ebareaalselt rahul. Eile pesin esimest korda põrandaid sellega ja ma lihtsalt mõtlesin, et kurat me nii kaua selle ostmisega venitasime. Peseb põranda ja lisaks imeb kohe tolmu ka ära. Tavalise tolmuimemiseotsikul on veel led tuli ka küljes. Te ei kujuta ettegi, kui hästi on neid väikeseid valgeid koerakarvakesi näha. #IMBLESSED 😀 Kõik kellel on koer või kas või kodusiga või kesiganes, soovitan! Ainuke miinus on see, et see varstolmukas on päris raske, vähemalt minu jaoks. Käsi väsib ära, aga see-eest saab käelihaseid jõuka asemel treenida. 😀
Poiskast oli tunduvalt lihtsam pilti teha, sest ta kuulab sõna 😀
Kentsu sai omale vahvaid legotaolisi asju, pangakontole lisa, puidust auto, mis on ühtlasi ka rahakassa, kiigu-konna ja ühe vahva lehma, kuhu saab palle sisse panna ja see teeb rõõmust muu-muu, kui neid uuesti välja sülitab vms. Võib-olla sai midagi veel, lihtsalt praegu ei tule meelde ja ütleme nii, et polegi oluline, mis keegi sai või ei saanud, perega koosolemise aeg trumpab kõik kingitused üle. Ja nagu ma juba eelnevalt mainisin, siis tänavu aasta jõulud olid nii lahedad.
Jõudsin Saaremaal kolm raamatut ka läbi lugeda, neljas on veel pooleli. Üle päeva käisin raamatupoes. Müüjad juba naersid mu üle, et jälle mina ostujärjekorras. Aga nendest teen juba eraldi postituse, kas soovitaksin lugeda või mitte.
Mis aastavahetusega saab? Minu jaoks üldiselt on jõulud alati tähtsamad, aga see aasta aastavahetuse üritus tundub ka jube tore tulema. Lähme 18-pealise pundiga Oxforelli aastat vahetama. Kõik pudulojused ka ka kaasa – koerad, lapsed ja meie seltskond. Minuga on nii, et aastavahetus peab kuidagi vaheldusrikas olema, et ära ei tüdineks. Eelmine aasta oli ka vahva: olime Saaremaal ja siis hiljem käisime klubis tantsimas. Teistsugune, aga tore sellegipoolest.
Mu uus lemmikpilt meist kahest 🙂
Uus aasta. 2020. Kuidas teiega on? Eesmärgistate oma soove ja unistusi? Panete kirja omale uueaastalubadused või mitte? Ma ise mingisuguseid lubadusi paberile kirja ei pane, sest kui ma neid täita ei suuda, siis milleks üldse neid kirja panna. Mu isa näiteks lubab juba kümme aastat järjest igal uuel aastal suitsetamist maha jätta, aga pole veel eesmärgini jõudnud. Nüüd lihtsalt viskame nalja selle üle. Hea mees, kes lubabki. 😀
Kusjuures, rääkides suitsudest, siis pühade ajal käisime poes ja ema palus suitsu osta. Ma pidin infarkti saama, sest see kuradi suitsupakk maksis 4,55 EUR! ISSAND JUMAL. Ma mäletan põhikooliajal, käisid plikad ühe vene mutikese juures sala-Artica’t 8 krooni eest ostmas. Ja siis mingi aeg oli suits 2.50 EUR.. aga 4,55!! Kulda suitsetate või? Tore, et meie peres tuhatoose pole. Minuga oleks jube raske ka, sest ma ei talu ÜLDSE suitsuhaisu ja kohe kukun kisendama ja hädaldama, kui keegi suitsu järgi haiseb. Rasedusega on see veel ekstra hull. Kerge okserefleks tekib sellest suitsuhaisust. Hästi tüütu.
Uus aasta toob meile ühe vahva reisi, mida üksnes kardan ka natukene, et kuidas me need Kentsu magamised paika saame jne. Aga küll saab. Mait ja Marliis on ka ergutusgrupis, kui meie kantseldamisest ära väsime :D:D:D PS! Nad ise ei tea veel seda :D:D Kevade teises pooles on plaan sünnitada, enne seda tahaksin käia hüpnosünnituse kursusel ka. Päris jubeda hinnaga need (375eur), aga olen ainult head kuulnud sellest, seega tasub proovida. Eraämmaka võib-olla jätaks siis selle arvelt ära.
Nooojaa, pam-param. Preili saab omale päris-päris-päris-oma-auto. Uus aasta algab ikka eriti hästi minu jaoks obv. Mul on isegi hüüdnimi autole olemas – Lepatriinu. Täpselt nii nagu ema mind väiksena kutsus. Näeb välja ka nagu väike Lepatriinu. Nii et, kui 777LII tänaval vastu sõidab, siis visake käppa. 😀
Kevade eesmärkide all seisab ka terrassiga majandamine. Meil on sinna terasest ilmastikukindlalt lauda vms vaja, kuna ostustasime jalata grilli kasuks ja nipet-näpet veel. Lisaks peame uuel aastal oma magamistoa ümber tegema. Värvilahenduseks jääb must-hall-kollane. 3D fliisist fototapeet ootab juba kapis, mille peal on mustal taustal suur lõvi. Mingi teema meil nende lõvidega vist, vanas korteris oli samuti suur lõuend lõvist. Kardinapuu ja kardinad saime juba ette. Ühesõnaga toimetamist jagub, aga vähemalt pole igav. Ma saan kamandada ja Andrus ehitada 😀
Ahh, muideks, kas te seda teate, et System Of A Down teeb oma turnee? Andrus läheb poistega juunikuus Poola. Veel ei kujuta ette, kuidas ma koera, ühe 1,9k aastasega ja vastsündinuga kodus husstle’imisega hakkama saan, aga küll saan. Siinkohal hõikan välja, et kes tahab mu Rammsteini pileti ära osta 69.50 EUR, siis kirjuta mulle. Kahekuuse beebiga paraku juulikuus rockkontserdile ei lähe.
Mis veel? Registreerime oma kooselu oma kihlatuga ametlikuks. Pulmad aga peame järgmine aasta samal ajal, kevadel ja SEDA TULEB ORGANISEERIMA HAKATA! See on üks suur tegemine minu jaoks järgmine aasta. Sihtkohaks on praegu valitud Mehhiko, aga täpselt asukohta veel ei tea. Miks Mehhiko? A) pole käinud B) saab kahe lennuga (lastega tulijatel kergem) C) tahaks sooja D) tahaks midagi teistmoodi teha nagu meil Andrusega alati kombeks on olnud
No öelge palun, mida või keda elult veel tahta? Ma olen nii õnnelik inimene!
Ühesõnaga, on mida ootada ja toimetamist jagub ka. Soovin teile ägedat aastavahetust ja ärge liiga palju nende raketijubedustega paugutage. Saastab loodust, saastab sinu rahakoti paksust, loomad kardavad ja õnnetused juhtuvad ka. Minu poolt kindel no-no. Annetage see raketiraha kellelegi parem, teete kordades rohkem head. Silmailu vaadake Youtube’ist. 😀
Kuna sai lubatud teha aus tagasiside uute Wunder 2 toodete kohta, siis siin ma nüüd olen. Lisaks kirjutan postituse lõpus oma uutest juustest veidi täpsemalt, sest ma ei jaksa Instas kõigile eraldi seda pikka juttu kirja panna 😀
See valge topsikulaadne sisaldab siis Wunder 2 Selfie selfipuudrit. Info: toode annab lõplikult kauni ja täiusliku tulemuse meigile, et isegi pildistamisel ei pea sa kasutama fotofiltrit. Siidiselt pehme ja maagilise toimega puuder, mis muudab naha täielikult poorivabaks ja matiks. MINU KOGEMUS: Täidab tõesti hästi poorid ja jääb väga kena matt tulemus. Algul võib tunduda, et nahk kuidagi jube valge, aga kui teha ülejäänud kontuurimine ja ruuži pealekandmine, siis see kaob. Kindlasti jään edasi kasutama! Ainuke miinus on sellel see, et ta on suhteliselt tahkel kujul seal karbis ja bake’imise tarvis on teda natukene keeruline svammile ühtlaselt saada. OSTA SAAB SIIT
Wunder 2 jumestuskreemid. Info: hea katvusega jumestuskreem, mille hingava kihiga koostis muudab selle veekindlaks, kulumiskindlaks ja puudutuskindlaks rohkem kui 24 tunniks. Toode kinnitab ka muud selle peale kantud meigitooted ja muudab need kauapüsivaks. 10 PORCELAIN – heledamale ja roosa alatooniga näole – mina kasutasin highlightimiseks. 20 SAND – põhja tegin selle tooniga. Ilus kollase varjundiga jumestuskreem. Täpselt minu toon. 30 NUDE – see toon on tiba tumedam kui SAND, sobib siis, kui tuleme Honolulult tagasi. 😀 40 HONEY – kasutamata veel. MINU KOGEMUS: Ma olen väga rahul selle toote katvusega. Katab päris hästi, aga ei jäta sind suure krohvikihi alla. Minu jaoks on see ülioluline, et asi näeks loomulik ja ilus välja, keegi ei taha ju mingi plastic face välja näha. 😀 Katvus on selline keskmine+ katvus minu meelest. Kui kinnitada korralikult Wunder 2 selfipuudriga, on püsivus äärmiselt tugev. Mul oli täiega kopp ees oma Make Up For Ever’i jumekatest, nii hea on vahelduseks mõne muu tootega tööd teha. Kindel jah nendele jumekatele. Btw, nende nelja tooniga saab läbi purjetada terve aasta – kui oled valgem ja kui oled jumekam. OSTA SAAB SIIT kui kedagi peaks huvitama.
Põsed vuntsisin kokku Anastasia Beverly Hills’i huulepaletiga(vegan ja cruelty free!). Ülihead matid värvid, mida võib vabalt ka ruužina kasutada. Värve on ka seinast seina: must, lilla, sinine, nahatoonid jne. Sama kokkusegatud värviga sai ka huuled üle tehtud. OSTA SAAB SIIT PS! Eestisse tellides tuleb üks tüütu tollimaks ka veel lisaks maksta.
Wunder 2 päikesepuuder. INFO: High Resolution Powder tehnoloogia jätab naha pehmeks, elastseks ja siidiseks. Sisaldab kõrge tehnoloogilise koostisega pulbrit, mis nahaga kokkupuutel ei valgu kortsudesse ega peenetessse miimikajoontesse. MINU KOGEMUS: Sellega tegin oma kontuurid ära. Ma pole väga tugeva kontuuri pooldaja ega armastaja, enda peal vähemalt. Hoian alati kõrva taga Grimmikooli Janika sõnu: kõik peab olema loomulik ja ilus ning naist kaunistama. Less is more(silmade jumestuses see reegel minu puhul ei kehti :D)! Tavaliselt kontuurin põsepunaga ja kogu lugu. Selle päikesepuudri suur pluss on see, et ta on nii mõnusat sooja tooni ja kui sa sellega kontuurima hakkad ei teki kohe mingit kõva jutti, vaid saad kenasti peale kanda step by step seda. See on suht oluline asi, sest tugeva pigmendiga tooteid on hiljem naha pealt jube tüütu hajutada. Kindel jah sellele tootele. Lisan siia ka nüüd pilte lõpptulemusest 😛 OSTA SAAB SIIT
Ma olen ikka väga impressed. Nii ilus ja loomulik põhi.
Kulmud: Wunder 2 kahepoolne kulmulainer ja kulmugeel. Laineri info: Laineri peenikese otsaga saab jäljendada peeneid kulmukarvakesi saavutamaks loomulik tulemus, mis kestab kogu päeva. Kulmulainer on kauapüsiv, katsumis- ja hõõrdumiskindel ning tänu pehmetele otsikutele kergelt pealekantav. Kulmugeeli info: Wunder 2 brändi iluauhinnatud hitt-toode kauapüsiv kulmugeel, püsib kulmudel lausa 3 päeva! Kulmugeel on veekindel, ei valgu laiali ega pea muretsema, et toode tuleks päevade jooksul maha. Kulmugeel ei jää nahale paksu kihina ning annab loomuliku kauapüsiva tulemuse. MINU KOGEMUS: See kulmulainer(OSTA SAAB SIIT) teine lemmiktoode jumekate kõrval. Kahepoolne ja saad ise valida, kumba kasutad. Toon täpselt minu oma: külm pruun (TOONIS BRUNETTE) Variant on veel ka black/brown võtta. Tõenäoliselt see black/brown sobib tumedamale peale, aga pole kindel. Kulmugeel(OSTA SAAB SIIT) on mul toonis black/brown, mis sobib väga hästi kulmupliiatsi tooniga kokku. Veidi tumedam kui kulmupliiats. Hästi huvitav on see, et aplikaator pole selline tavapärane harjastega, vaid pintslikujul. Algul ei julgenud nagu peale kandagi, tundus, et võtan toodet liiga palju. Seetõttu tuleb sellega veidi ettevaatlik olla, algul toodet aplikaatorile väga vähe peale panna ja siis alles juurde lisada vaikselt. Toodet muidugi kolm päeva peal ei hoia, võtsin õhtul ikka kogu ürituse näolt maha, aga püsivus oli sellegipoolest väga hea. Kulmukarvad ei jooksnud kuhugi kahte lehte laiali. 😀 Ehk siis toode täidab oma eesmärki. Aplikaatoriga pean veel sõbraks saama, aga muidu vahva toode.
Mis arvate?
Silmad tegin Make Up For Ever’i paletiga.LINK ON SIIN, milline see välja näeb, aga osta seda enam ei saa. Vist ei tehta seda enam. Ultrahea pigmendiga lauvärvid on seal, muideks. Kui võrrelda Anastasia Beverly Hills’i lauvärvidega siis nad on justkui rasvasemad, mitte nii puudrised. Hajutamiseks kulub sutsu rohkem aega 🙂 aga tulemus on super. Ahjaa ja teine palett: NYX’i ULTIMATE SHADOW palette (Brights). OSTA SAAB SIIT. Selle paletiga saan alati oma kõige kreisimad ideed ellu viia. Pigement on ka hea 🙂
Glitter on pärit Ilumessilt ja mingi ADEN firma oma, väga ilus tulemus jäi 🙂 Võib-olla mõne teise jaoks liiga palju, aga ma olen ju teada-tuntud glitterifanatt. 😀 Isegi Andrus ütles, et väga ilus jumestus on, kurb ainult, et kodus pidin istuma sellega :D:D: Vähemalt sain pildid tehtud.
Btw, mu väga hea highlight palett on pärit Kolumbiast ja selle kohta infot jagada ei saa.
Nüüd siis mu juuste juurde.
Kust juuksed saada? Need saab Aliexpressist tellida, minu omade LINK ON SIIN. Ostsin 8PCS/LOT, vaja läks 6,5. Seega soovitan 8-t pakki, sest kunagi ei tea, palju täpselt vaja läheb. Maksab see 25 dollarit ja mina maksin veel kiirpostituse eest, et kähku need pähe saada. Konkreetsest poest tellides tulid juba nädala ajaga kohale 🙂 Lisaks juustele tuleb juurde veel 85 EUR paigaldamise hind.
Siin on täpne kirjeldus, mida tuleb teha enne nende juuste paigaldust.Esmalt tuleb siis oma juustest SNOOP DOG’i sonks teha, sellest saab karkass lokikestele. 😀 Juuksed pannakse ahelsilmuse moodi külge, väga lihtne paigaldamine.
Kokku kulus kogu kupatusele aega 3 tundi. Põhiline tüütu tegevus oli juuksuri jaoks see karkassi ehitamine. Btw, oma juustesse on lisatud ka lisajuuksed.
Võrreldes rastadega on need lokid ebamugavad peas ja neid on raskem hooldada. Tulevad väikesed pusad ja neid peab kogu aeg lõikama. Lisaks on magada veidi ebamugavam, sest oma juustest on see alus ehitatud alla. Rastad aga on oma juuste külge punutud ja pole sellist ”parukatunnet”.
Sauna nendega minna ei ole mõistlik, sest need on tehtud sünteetikast – sulavad ära. Rastadega võib, aga ka mitte palja peaga. Märg rätik ümber pea, et patsid ”üle ei kuumeneks” ja sulama ei hakkaks.
Pesta on neid juukseid palju keerulisem kui rastasid. Rastad pesed koos oma juustega ära ja kogu lugu. Neid juukseid pole hea pesta, sest sünteetika hülgab vett, mis tõttu pesemisest pole kasu ja teiseks ajab see protseduur lokid veel rohkem sõlme. Küll aga tuleb ju peanahka pesta. Ma pole veel seda teinud. Tundub väga tüütu ja keeruline ettevõtmine. Kindlasti saavad lokid ka märjaks, aga püüan nii, et võimalikult vähe.
Muideks, need juuksed on pole üldse rasked. Rastad on tunduvalt raskemad. Sellegi poolest eelistaksin rastade kandmisviisi sellele. Peanahk saab teistmoodi paremini hingata kui praegu.
Kaua nendega käia saab? Sutsu vähem kui rastadega, sest oma juuksed kasvavad teistmoodi välja neid on rohkem näha, kui rastade väljakasvu. Maksimum kuskil 1,5 kuud. 27.12 saab mul kuu aega täis, eks ma siis vaatan, mis seisus mu juuksed on. Arvan, et 10ndal jaanuaril lähen oma soenguga reisule ja olen nendega neli päeva New Yorgis. Honolulule minnes võtan maha, et ikka ujuma saaks minna ja päikese käes need ära ei sulaks :D:D:D
Võib-olla jäi mul veel midagi mainimata, aga ütlen nii palju, et ma ei soovita kannatamatule inimesele seda varianti ja neile ka mitte, kellel tundlikud juuksed ning peanahk. Selliste juustega on palju jama ja toimetamist, selleks peab tahtmist ja viitsimist olema. Rastadega on tunduvalt lihtsam 🙂
Btw, see uus kleit on mu YAGA-s müügil ainult 15 eurtsiga. Kandnud seda ainult pildistamise ajal. LINK ON SIIN
Otsustasin täna siiski oma kodu ka natukene kaunistada. Puht iseenda meeleolu pärast. Algul mõtlesime, et niikuinii lähme juba 13.12 Saaremaale ja pole mõtet, aga no ikka tahad ju veidi sättida ja toimetada.Väikemees ei saa muidugi veel asjadest aru, aga keda see huvitab, silmailu ikka jagab 😛
Järgmine aasta, kui Kentsu suurem, siis ostame juba kuuse tuppa ja ehted ja kaunistused oma kodu stiilis ja värvides, mitte ei taaskasuta enam ema vanu kuusevidinaid jne. Kuuse ostame kindlalt kunstkuuse ja tõenäoliselt valge. Mina isiklikult ei arva, et me peaks lihtsalt oma lõbuks IGA AASTA metsast puid maha võtma, kui selleks on loodussäästlikum viis. Kunstkuusk läheb põhimõtteliselt Sinuga koos hauda ja võid veel järgmistelegi pärandada. Mõelge nüüd ise, 50 aasta jooksul võtab inimene maha u 50 kuuske pere peale. Jube arv ju? EI?
Algul mõtlesime ka päkapikkudest loobuda, aga nüüd otsustasin selles osas ka ümber. Panime kaks sussi aknalauale, üks Poiska oma ja teine Kenneti oma. Kuna Poisile ostsime niikuinii kutsade jõulukalendri, siis on sealt jube lihtne asju sussi sisse ümber teleportida. 😀 Kentsule tõi täna Päkapikk piparkoogi. Algul kartis ja ei julenud sussi juurde tullagi. Pidin talle esmalt sussi sisu näitama, et seal on midagi, alles siis otsustas ta ise ka kontrollima tulla. Hiljem, kui piparkook oli juba naha vahel, läks uuesti vaatama, äkki on sussi sisse veel midagi ilmunud. 😀 Hea nali ikka ja üliarmas ka.
Mis teie arvates oleks õige vanus, millal Päkapikud külas käima hakkavad? On aasta ja kolm kuud liiga vara või mõistlik aeg? Kuidas on kogemused sellega, et üks hetk detsembri lõpus Päkapikud ei too enam midagi ja jõuluaeg on justkui läbi? Kuidas seda seletada?
Mida üldse Päkapikk lastele tooma peaks? Mis on parem: kas mänguasjad või toidukraam? Pean silmas just selliseid 1a3k – 2 aastaseid, kus veel Kinder Buenot päris sussi sisse ei pane.
Aga mida peaks Jõuluvana lastele tooma? Mis teie laste jõulusoovid on? Meie omale tellisime just selle ägeda VAFFA tooli, mis käib ka lauaks kokku, sest Kentsul pole oma lauda, kus istuda ja toimetada ning lisaks ei näe ta köögitoimkonda, kui ma seal majandan, sest ta on ilmselgelt liiga väike. Sellega saan teda mõnusasti oma toimetustesse kaasata. Praegu on ta suur abimees pesupesemisosakonnas ja nõude ärapanekuosakonnas, aga siis saan teda ka söögitegemisse appi võtta. Juhuu! Täna näiteks oli nii armas ja andis mulle kastist kuulikesi, mis kapi otsa olid mõeldud. Nii vahva vaadata, kuidas pisikesed tahavad ise aidata ja kasulikud olla. Teinekord kipume unustama ja asju kõike ise ära tegema, kuigi tegelikult on koos väikese ilmakodanikuga kodutoimetusi palju vahvam koos teha ja lisaks kasvatab see ka ta üldteadmisi: kus mingi asi käib, miks neid asju tehakse jne.
Kingitustest veel. Kauplesin Andrusega pikalt, et Kentsul on kindlasti vaja pallimerd, sest talle nii väga meeldib see. Andrus püüdis muidugi jube ratsionaalne mees olla ja öelda, et K tüdineb ära sellest pallimerest. Ma seda muidugi ei uskunud, sest tal pole ühtegi mänguasja, millest on K ära tüdinenud. Kiiguga kiigub, oma punase mesaga sõidab, autodega mängib, raamatuid vaatab, klotsidega mängib. Telk on võib-olla ainuke, mis praegusel ajahetkel veel rohkem ilueesmärke täidab.
Jah, Kenneti tuba pole teab mis suur. See oleks vb ainuke takistus, sest ei tahaks mingit semi-laoruumi ka talle sinna teha, kus on kõik maailma turnimis- ja möllamisvidinad olemas, aga käia pole kuskil. 😀 Jagage kogemust: on pallimeri ennast ära tasunud või pigem mitte? Meie laps on väiksest saati suur pallifanatt, ei tea, kust see tulnud on. Sõbranna juures käisime, siis pidi ennast seal pallimeres hingetuks mängima.
Kui jätta see pallimere teema, sest olen ka ise vaikselt kahe vahel, kas seda ikka on vaja, on tulnud uus soov/mõte – pikleri kolmnurk. Lugedes selle kohta, tundub see palju asjalikum asi, kui pallimeri. Seal saab turnida ja liugu lasta, onni ehitada ja jumal teab mida veel. VAFFA firma oma on selline suurem ja seal saab teha erinevaid kujundeid sellest kolmnurgast. Hind on ”AINULT” 279 euri koos kaldteega. Mul teinekord tekib küsimus, kust sellised rahad välja kaevatakse? Kurb tunne tekib, kui mõtled nende perede peale, kes jõulukuuse alla tahavad villaseid sokke ja värvipliiatseid. Nad ei oska isegi unistada sellisest asjast nagu ronimiskolmnurk.
Isegi, kui selleks on võimalus, tundub mulle see 300 eurot ebareaalselt suur summa mingi puidust asja eest maksta. Samas, ise ka teha ei viitsi ega oska. Jagage kogemusi, kellel on kodus see olemas? On oma raha väärt või pigem oleks selle kolmnurga millegi muuga asendada saanud?
Ja veel kingitustest.. Ema otsustas Kentsu kontole jõulukingi kanda, sest ütles, et mida ma ikka nii väga talle osta oskan. Küll aga naeris, et ega ma kuuse alla talle pangakontoseisu ei saada. Ikka ostan sinna ka midagi. Palusin ei midagi suurt tuua, vahva puidust auto kärab küll. Nii väikestel lastel ei ole palju vaja, lihtsalt natukene armastust, natukene tähelepanu ja mõni väike ja armas mänguasi, mis pilku köidab ja tegevuses hoiab. Ja lisaks mainisin ühises perekondadevestluses, et kui tahate midagi Kennetile teha, siis midagi arendavat, kus mänguasjal on mitu mõtet ja mis aitab lapse motoorsele arengule kaasa. Usun, et enamus vanemad esitavad sama soovi. 😀
Kuidas teil üldse perekonnas kingituste tegemine käib? Me nüüd teist aastat oleme teinud loosipakid nii, et üks pere teeb teisele perele. No nt rahaline limiit on 100EUR(võib alati rohkem teha) ja siis loositakse, et meie pere teeb Andruse emale ja isale. Minu ema ja isa teevad Trussi õele ja tema kaaslasele. Airi ja Kaido teevad meile jne. Ja kui on juba mingi südamesoov, siis võib kõrva ka sosistada selles osas 😛 Nii kaob ära selline väikeste tilu-lilu kingituste tegemine, sest rahaline väärtus on suurem ja ei pea kõigile midagi tegema, vaid konkreetsele ”perele”. Sitaks lahe idee ja eelmine aasta toimis see väga hästi.
Mis siis veel? Omavahel pole me Trusparinoga juba ammu aega kingitusi teinud, va isadepäevad ja sellised asjad. Kuna meil on perel ühine rahakott, siis on nii raske varjata, kuhu mingi summa kaob :D:D:D:D Ja sünnipäevadel oleme otsutanud, et igaüks valib ise oma soovidepõhiselt, mida omale osta tahab ja mida mitte. Jõuludega on kuidagi samamoodi kujunenud. Oleme pigem koos kuskil SPA-tamas käinud ja ühiselt aega koos veetnud. Mingi hetk elus on Sul lihtsalt kõik asjad olemas ja ausalt öeldes ei oskagi midagi tahta peale koosoldud toreda aja. Nagu ka nendel pühadel ei tee me üksteisele midagi, vaid säilitame kõik oma säästud reisi jaoks, sest reisidel ei ole meil kombeks kokku hoida. 🙂
Heategevus pühadeajal. Palju te inimestena üldse annetate? Kas ainult jõulumeeleolus või ka niisama aastaringselt? Olete teinud heategevuspakke nt https://jci.ee/joulupuu/ või https://www.maxima.ee/Inglipuu nendelt saitidelt? Me kasutasime eelmine aasta JCI jõulupuu võimalust. See aasta on veel kingitused tegemata, sest nii palju toimetamist on siin olnud, aga valime kindlasti kaks last, kellele kingitus teha ja teeme seda selle nädala jooksul. Eelmine aasta lugesin väga põhjalikult kõikide laste soove ja mis ma oskan öelda, nutt tuli kurku: voodipesu soov, eelnevalt mainitud pliiatsid ja muu samalaadne. Fuck it, kui mul oleks kõik maailma raha, ma aitaks neid peresid, kelle lapsed ei saa teinekord kommigi süüa. Oeh, mul on elus ikka väga hästi läinud, täitsa lõpp!
Lisaks hakkasin Lastehaigla püsiannetajaks. Ühe korra juba olid need inimesed oma putkaga Peetri Selkus, aga siis ma saatsin nad kuu peale, sest mul oli jube halb kogemus seoses Lastehaiglaga. Ja teate, kuu läks mööda ja ühed teised kutid olid selle sama asjaga platsis. Oli oktoobrikuu lõpp ja tähistasime minu sünnipäeva, võib-olla olin seetõttu lahkemas meeleolus. Kuigi ise arvan, et need noormehed oskasid mind kuidagi paremini kõnetada kui eelmine kord neiud. Lobisesime niisama tühjast-tähjast ka ja panin oma andmed kirja. Kogu selle kupatuse kirjapanemine võttis heal juhul minu elust 10 minutit. Minu annetus aga võib päästa rohkem kui kümme inimest piltlikult öeldes. Nad koguvad uue kiirabiauto jaoks, kus on olemas mingi special inkubaator vms(ei mäleta enam täpselt), et laste tervise eest parimini hoolt kanda. Sain aru, et see minu sitt kogemus ei peaks olema põhjuseks mitte head teha laste jaoks, kes minu abi väga vajavad. Või mis teie arvate? Igatahes, kui kellelegi pakkus see teema huvi, siis INFO ON SIIN. See ei pea olema 50 ega 20 eurot, uskuge mind, igakuine kas või viieeurone annetus on kindlasti suureks abiks neile.
Nüüd sai vist kõik. 😀 Jagage oma mõtteid ja soovin teile ilusat pühadeaega! Mul tuli kohe megamönus jöulutunne sisse, kui sain oma kodu natukene kaunistatud.
Mul mõlgub peas üks mõte – kas see vankrilahendus, mille oleme praegu oma peas välja mõelnud, ka päriselt toimib. Kenneti vanker sai kohe selle mõttega ostetud, et jääb ka teisele lapsele. Küll aga ei arvanud me, et meil õnnestub kohe rasedaks jääda.Viskasime nalja, et poole aastaga peab ikka arvestama, aga tutkit, jäin kohe. 😀
Igatahes teema seisneb selles, et loodame Kentsu istutada sadulaga seisulauale. Selleks ajaks on ta 1a ja 8/9kuud. Vankris saab tegelikult veel kolme aastane lapski pikutada. Ehk on kedagi targemat, kellel ka lapsed väikese vanuse vahega ja teab oma kogemusest rääkida? Kas mu mõte on puhas loll lootus või on sellel ideel jumet ka? Suht kurb oleks oma vankrit maha müüa, aga kui see asi ei toimi, siis ei jää midagi üle ka. Kahelapsevankritest on silma jäänud bugaboo oma, aga eks näis, loodan, et me siiski ei pea vankrit vahetama.
Teiseks, kas me ikka saame hakkama nii nagu praegu: väga harmooniliselt ja lihtsalt. Uus beebi ei pruugi ju kaugeltki mitte samasugune mustermagaja, -sööja, -iseloomuga laps olla. Minu unetud ööd olid ainult esimesed kolm kuud – kaks kuud maadlesime kehakaaluga ja kolmas kuu kohandusime uue koduga jne. Alates sellest on Kennet terved ööd maganud. Jep, jep, ma tean ise ka, et ma olen selles osas ära hellitatud. Aga ütlen ka seda, et (esimesest päevast) TULEB LAPS OMA VOODISSE PANNA. Sorri, aga ma ei mõista neid emasid, kes panevad laiska ja toovad lapse oma voodisse, pole ime, et laps ehmub ära, kui ükskord ärgatakse mõttega, et nüüd oleks aeg beebi oma tuppa viia. See on umbes sama nagu meid viidaks kuhugi mujale korterisse elama ja etteteatamisaega pole antud.
Kas mul vaba aega st iseendaaega ka üldse alles jääb? Praegu ma näiteks ei tunne, et olen see istun-kogu-aeg-kodus-emme-minu-laps-on-parim-ja-ma-teen-temaga-kõike-koos-ja-kunagi-ei-jäta-kellegi-teisega-teda. Käin sõbrannadega väljas, saame tänu minu emale käia ka Andrusega kahekesi väljas, ükski planeeritud sünnipäev ega üritus ei jää pidamata.
A siis ma jälle mõtlen, et mõnel on kolm või neli last järjest ja nad saavad hakkama ning on lisaks ka väga säravad inimesed kogu selle virvarri keskel. Miks siis ma ei peaks hakkama saama? Eriti kui mu härra on miljontriljon korda supertoetav ja hea tulevane abikaasa/isa/kuulaja/nõuandja/meelelahutaja, you name it. Päris paljudel naistel sellist luksust pole, olen ju isegi üles kasvanud nii, et isa oli kogu aeg kodunt ära. Ma ikka tihtipeale imestan, kuidas mu ema meie mõlemaga hakkama sai(minul ja vennal vanusevahe 1,4a) JA KÄIS VEEL TÖÖL, kui ma olin ikka päris pisike. Rabota oli muidugi üle tee, aga siiski. Venna võttis kaasa ja minu lõunauneajal käis asju ajamas. Ühe korra mäletan, olin ehk mingi 3 aastane max, ärkasin diivanil üles, mul olid valged sukkpüksid ja punane kleit seljas ning ma ei leidnud kedagi korterist. Ma lihtsalt röökisin täiest kõrist, sest mul oli hirm. Naabrimees õnneks kuulis ja emps oligi kohe kohal, aga see hirm, mida ma tundsin… Uuhh. Igatahes, müts maha. Ajad olid teised ja see on ikka imetlusväärne, kui palju ema oma isiklikku elu ohverdas oma laste nimel.
Ja siis ma jälle avastan ennast mõtlemas, et fakk, ma tahan niikuinii kolme last, teeme kohe kolm ära ja asi ants. Üks tuttav ütles, et see on lausrumalus teha algul kaks ja siis paari aasta pärast veel üks või kaks. JUST SAAD sellest titemaailmast välja JA OLED JÄLLE SEAL. ALGUSES. KOGU TÄIEGA. Sõbra plikad on 4 ja 2, ütles, et neverever ei tahaks enam seda titemajandust, nii hea on, et nad juba asjadest aru saavad ja inimese moodi toimetavad. 😀 Vot võta siis näpust, mida teha. Andrusele jätkuks ka kahest, just sayin. Aga ta on leppinud sellega, et minu kolm jääb peale. Neljanda lubas naabrimehega teha, et see on tema jaoks juba palju 😀 Ma ise mõtlen, et kui kõik oleks nii tsillid lapsed nagu Kennet, siis võiks vabalt ka neli olla.. Okei, okei. Las see teema jääb. Mõni mõtleb juba vist, et ma ikka püstihull mutt. No tegelikult olengi 😀
Kuidas me selle magamisega teeme? Jagage infot palun. Meil on hetkel kodus viis tuba – elutuba, meie magamistuba, külalistetuba, Kenneti tuba ja üleval on minu stuudio ja Andruse kontorinurk. Algul oli külalistetuba seal, aga see ei toiminud meie jaoks nii nagu oleks pidanud. Pealegi, kui suvel on palju terrassil mõnulemist, siis on unistel külalistel päris tüütu seal magada, kui muu rahvas veel klaasi taga juttu ajab jne. Probleem seisneb selles, et me ei saa kõige pisemat Kenneti tuppa panna, sest pisike ärkab ju öösel veidi üles ja tahab süüa ja jumal teab, mida veel. See ajaks vanema venna üles ja siis oleks jama palju. Variant on panna külalistetuppa, aga see oleks ka imelik. Jääb veel meie magamistoa variant, aga siis tekib mure sellega, et uus ilmakodanik harjub meie toaga ära ja kurat teab, millal ta kohaneb uue toaga. Plaanis on lapsed kuni mingi vanuseni samasse tuppa kupatada. Kui juba kallimad ja muud tegelased ellu ilmuvad, siis tuleb külalistetuba ümber teha teiseks lapsetoaks. Aga sinna on aega maa ja ilm. Eks näis, mis elu toob. Plaan on ju üldse Saaremaale kolida. Seega võib juhtuda, et ei peagi midagi muutma.
Mida peaks teisele lapsele ostma? Ma olen suht nõutu ausalt öeldes. Riided ja pudi-padi küll, aga mõtlen just selliseid vidinaid, mida kahe lapsega vaja oleks. Või kas üldse on sellised asjad olemas ?! See teeb küll jube rõõmsaks, et ei pea ei söögitooli, söögiriistasid, rinnapumpa, beebimonitori(Kentsuga muidugi kasutasime ÜLIVÄHE: suvel Saaremaal maal, aga arvan, et nüüd läheb rohkem vaja), beebitooli, turvahälli, beebitekki jnejne ostma. Pluss nüüd pole seda esimese lapse hullust, et kõik peab kõige ilusam, kõige uuem ja kõige ma ei tea millisem olema. Ärge saage valesti aru, elevil oleme ju ikka, aga teise lapsega suudad asju rohkem mõistusega võtta ning emotsioonidel veidikene tahaplaanile jääda. Usun, et paljud emad samastuvad selles osas minuga.
Kuidas hakkab välja nägema kahe lapsega reisimine? Kas me üldse viitsime kahe lapsega kuhugi reisida? Pean silmas just selliseid pisemaid juntsusid. Reisimine on minu suur kirg ja seetõttu on see aus mure. Kuna lapsepõlves ei olnud võimalust reisida, aga nüüd on, siis on see ”tegevus” meie peres au sees. Andrus on ka väga suur seikleja ja alati hea meelega kuhugi minemas, kui võimalused ja aeg selleks sobivad on. Just sayin, et minu esimene selline suurem välismaa reis oli aastal 2012 Bulgaariasse, kuhu sain tänu ühele telesaatele :D:D:D:D :D:D:D: :D:D
Õnneks ootab meid juba 10.01.2020 reis New York’i ja sealt edasi Honolulu saarele. Hetkel veel ei kujuta ette, kuidas Kents seal lennukis need tunnid ära survaivib, aga loodame parimat. Meelelahutajaid on rohkem kui kaks. 😀 Kõige pikem lend on New York’ist Honolulule – 12+ midagi tundi. Good luck meile, aga reisist juba kunagi hiljem, kui selleks õige aeg käes on.
Jätkame. Kas ma üldse jõuan siis tööd teha? Nagu meie Grimmikooli õpetaja ütles, et pintsel peab kogu aeg kuumas olema, et oskused ära ei ununeks. See on vist iga asjaga nii, kui tegu pole just jalgrattasõiduga. Praegu saan ikka valikuliselt ja oma äranägemise järgi tööd teha, aga kahe lapsega? Õõõh, I dunno. Loodame parimat, et kõik tööd, mis on meelepärased ei jää tegemata.
Mis saab sellest imetamisest? Kentsuga läks see ikka väga lappama ja olin seetõttu mustas masenduses, sest ühiskonna surve kõik-head-emad-imetavad-oma-lapsi-tohhujaa-kaua oli suur. Nii palju võin öelda, et ma küll aru ei saa, et mu laps on kehvema tervise juures kui 100% rinnalaps. Teisega loodan muidugi, et imetan miinimum kuus kuud, aga eks näis, kunagi ei tea. Mina küll näiteks ei pane pahaks ühelegi emale, kellel mingit special bondi selle imetamisega pole ja jätab seetõttu lapse imetamise tahaplaanile. Iga EMA OTSUSTAB ISE, mis on TEMA lapsele parim ja NENDE eluga sobivaim valik. Mul ka selle rinnatamisega mingit sellist tunnet pole: ”Ohh, minu laps, nii armas, et ta mu tissi imeb, süda läheb kohe härdaks” Küll aga, ma olen normaalne inimene ja saan aru selle vajalikkusest ja mind ei häiri see tegevus, nunnu on kindlasti, aga sellegipoolest on palju armsamaid tegevusi lapse ja ema vahel.
Lisaks ei saa ma sellest aru, miks on vaja keset rahvarohket kohta TISS PALJAKS võtta ja seda eksponeerida. Ma tean, et minuga pole paljud nõus, SEST IMETAMINE ON JU NII IMELINE TEGEVUS, aga mõelge ka teistele inimestele. Toon näite: olime lennujaamas ja üks ema imetas oma last, no sorri, isegi naisena täiesti mõtlematult läheb naise rindadele, mis siis veel mehed tegema peavad. Hea, et molli ei saa, kuna jäid imetava ema tisse vahtima. Mind on kuidagi nii kasvatatud, et nii vagiina/peenis/rinnad pole mõeldud kõigile näitamiseks ja ma ei tea.. jah. 😀 On olemas täitsa toredad sallikesed, mida rakendada, kui last vaja sööta, variante on.
Rõhutan veelkord, et pean silmas just rahvarohkeid kohti. See, kui oled koduses keskkonnas ja mulised sõbrannadega juttu jne ja samal ajal imetad last, see on hoopis midagi muud. Igatahes jah, igaüks teeb omad valikud, mind on lihtsalt teistmoodi kasvatatud ja mu mehele ka ei meeldiks see, et mu tissipaari keegi kuskil jõllitab 😀
Sellised on mu tänased mõtted ja mis ma oskan veel öelda. Varsti ongi juba 20 nädalat täis ning pool teed justkui linnulennul kuhugi kadunud. Kreisi värk! Olge mõnusad ja ilusat esimest adventi. Kohe algab SNKVT ja saab seda nüüd vaatama hakata.
Juhhei! Seekord läks nii, et poole aastast ”maratoni” ei pidanudki pidama ja pere teisel tibul on vähe kiirem siia ilma tulemisega.
Algul me muidugi ise ka ei uskunud, et esimese korraga õnneks läheb, viskasime nalja omavahel, et haa-haa-haa, miinimum on ikka mingi pool aastat ja aega meil ju ka on, et laste vahe poleks suurem kui 2,5a.
Pilt on ilmselgelt illustratiivne. Mul on tegelikult suht okei olla, esimese trimestri uksed on mõne päeva pärast kinni ka juba. Võrreldes Kentsuga on olukord tunduvalt leebem. Iiveldus muidugi oli, aga enesetunne oli esimestel nädalatel tunduvalt parem kui esimest last oodates. Ise arvan, et see võib tugevalt sellega seotud olla, et töötasin siis 12,5h päevas ja lisaks käisin veel Grimmikoolis. Kõva tamp oli taga ja puhkamiseks aega ei jätkunud absoluutselt. Mul polnud veel poes WC ka ja siis jookse teise poodi vetsu ja loenda ette jumal teab, mis vabandused, miks ma seal WC-s nii palju käin.
Ebareaalne väsimus oli ka ja seda ka praeguse rasedusega. Väsin ikka suhteliselt kergelt ära, võite arvata, kui mõttetu kaaslane ma Kolumbia õhtutel olin. Aga pole viga, elab üle. Nüüd läheb ainult lihtsamaks just enesetunde osas. Suuruse osas mitte 😀 Just saavutasin oma norm kaalu 49kg ja võtsin kõik oma teksad välja, mis uuesti selga mahuvad. Tuleb jälle ümber tõsta ja kakakottpüksid välja võtta.
Käisime eile ka Oscar testi tegemas. Kõik chill ja beebi tunneb ennast kõhus hästi. Keisriga on see teema, et platsenta võiks olla tagaseinas, sest ees olles on oht, et see hakkab keisriarmist läbi immitsema. On nii emale kui ka lapsele väga ohtlik. Rasedus vastas täpselt päeva pealt rasedusele. Õõõhh, ehk on lootust, et pere pesamuna poppib välja õigel kuupäeval, milleks on 05052020, üliilus kuupäev, aga noh, ainult 5% beebisid otsustab siia ilma õigel päeval tulla, seega ma liiga palju ei looda.
Esimest korda tegi UH-d mees, minu jaoks selline uudne kogemus. Kergelt ehmatas, et kui kõhust kasu pole, siis tehakse vaginaalne. No sorri, meesarsti ma küll sinna alla ei lase. 😀 Õnneks seda polnud vaja. Veider oli see, et ta saatis Andruse ja Kentsu uksest välja, kui Truss veidi pojaga vestles. Ma nagu mõistan, et see segab rääkimist ja veidi töötegemist, aga Kennet on ju meie perekonnaliige, kuhu me ta siis jätame? Kõik me tahame ju uue tulevase elanikuga tutvuda, kes parasjagu veel kõhus lebos on. Andrus ja Kents ukse taga, sain sellegipoolest väga head ja põhjalikku infot beebi kohta. Kennetit oodates tegi UH-d üks naisterahvas. 15min oli haudvaikus ja midagi ei rääkinud, siis midagi rääkis, aga ka vähe. Väga konkreetne tädi. Selle kohapealt oli see härra Konstantin asjalikum, tegi oma tööd põhjalikult ja hästi. Ma jäin rahule.
Mõtteid mõlgub palju peas. Kennetiga on lihtne, ta on tõesti väga hea laps oma iseloomult ja temperamendilt. Seetõttu pole me väga palju vaeva pidanud temaga nägema. Sünnist saati magab hästi, sööb hästi, on seltsiv jne. Raudselt teine tuleb selline marakratt, et oi joppantoonio. Päris huvitav igatahes. Vahva mõelda, et saan 30.10. 26 ja ma saan kahekümne kuueselt kahe lapse emaks. Läheb huvitavaks see elukene meil. Algul on kindlasti raske, kuna Kentsu on ka siiski pisi-pisi veel, aga mida aeg edasi, seda lihtsam on ja pealegi, koos kasvada on lastel väga vahva. Põhimõtteliselt sama vanad ju.
Sünnitus. ÕÕhhh, see teema. Võite arvata, et mu hirm on seekord päris suur ja see lohutamine ”et kõik läheb hästi” ei aita mind tegelikult, sest mina elasin selle õuduse nimega sünnitus läbi ja iga sünnitus on erinev. Minu puusad ja vaagen ei ole vahepeal suuremaks läinud ja kui tuleb sama suur tegelane nagu Kennet, siis on 100% kindel, et tuleb teha uus keiser. Ma oleks suht rahulik, kui teaksin, et nüüd on keiser ja kogu lugu, aga teise lapsega lastakse sünnitada ka, sest võib-olla sa ikkagi suudad selle tibukese enda seest loomulikul teel välja poppida. Ehk siis mind võib täpselt sama süžee ees oodata. Päris hull! Aga ma püüan vaikselt selle teemaga harjuda ja rahu teha endaga. Ega see põdemine ei aita, pisike ei tule ju ise mu seest välja, see protsess on nkn vältimatu. 😀
Vot nii siis seekord. Meie väike ”saladus” on paljastatud. Ma tegelikult pole kunagi tahtnud oma rasedusi varjata, sest pisikesed on väga oodatud ja planeeritud meie perre. Ma isiklikult ei saa aru naistest, kes varjavad oma rasedust. Valik on muidugi igaühe oma, aga minu jaoks on rasedus nii ilus aeg, et ma lihtsalt ei suudaks seda ainult enda teada hoida ja normaalsete piltide asemel ainult selfie’sid teha. Ootasime lihtsalt ohtliku aja ära ja tahtsime kinnitust, et kõhubeebiga on kõik hästi. Otsustasin ka seda, et seekord tõenäoliselt jagan veidi rohkem oma rasedusest, sest see on mu teine rasedus ja on päris huvitav võrrelda, mis oli ja mis on nüüd.
Oleme nüüd vaikselt reele saanud ja mõtlesin, et kirjutan nüüd reisist üleüldiselt ka.
Ees ootas meid kolm lendu, nendest üks Amsterdami ja sealt edasi 10,45h Panamale ja lühike 1,5h lend veel Medellin’i. Ostsime piletid kaks kuud ette ja saime päris odavalt need. Kahepeale läks 1400EUR piletitele. See on tõesti väga hästi saadud. Soovitan lennupileteid vaadates MOMONDO‘t. Ülihea koht, kust odavaid lennupileteid leida. Näiteks Portugal’i lennukad läksid 200 EUR + siis minu pagas 100EUR, puhta kommiraha eest saadud piletid, arvestades seda, et Portugali pole otselende.
Kolumbia’s on Eestiga ajavahe 8 tundi. Jõudsime kohale õhtul, kell 20:00, kui ma ei eksi. Loomulikult taksojuht viis meid valesse kohta. Hotelli, mitte korterelamusse. Andrusel tõusid ihukarvad püsti, et oi-oi võõras riigis ja juba kuskil karuperses. Ta on ju maksimuretseja ja korruta see veel lõpmatusega. Saime Hose Huljani naistöötaja nii kaugele, et ta helistas Liisule ja Liisu juba majandas ja ütles, et ouu, ma elan sutsu edasi, siin samas kandis. God, thanks!
Jõudsime lõpuks koju, väsinud, aga õnnelikud. Nii kreisi oli mõelda, et ah lebo, tulime Liisule Kolumbiasse külla ja siin me nüüd oleme. Hästi hea ja soe tunne oli olla. Omad inimesed ikka tekitavad tugeva turvatunde sinu sisse. Meie reis poleks pooltki nii lahe olnud, kui oleksime hotellis pidanud olema. Meil sai nii palju nalja seal ja väga mõnus olemine oli kolmekesi. Kurb oli ära tulla, aga samas õnnelik, et varsti saab koju oma tibude juurde. Pole ju varem kogenud seda, et oled lapsevanem ja jätad oma aastase juntsu vanaemale kantseldada. Seda tunnet, kahjuks või õnneks, mõistavad ainult lapsevanemad. Kahekesi elades oli ikka hoopis kergem see üritus ja teate mis, enda pärast ei muretsenud ka nii palju. Nüüd on ikka mõlemal peakuklas see, et vaja ikka tervena Eestisse jõuda, poeg vajab meid. Sellist #pohyolo suhtumist enam naljalt ei kohta.
Esimene õhtu muljetasime niisama ja ma mugisin neid magusaid puuvilju, mis Liisu mulle kokku ostis. Üks õhtu tegi mulle ja endale veel puuviljasalatit ka. Uhhh, see oli nii hea! Kolumbias on põhipuuviljaks mango. Seda on kollast, nagu Eestiski, aga ka rohelist, mis on hapum. Ma lolli peaga keeldusin hapukama proovimisest, seetõttu ei oska kaasa rääkida, mis maitset see täpselt meenutas, Andrus aga küll. Ta on kahjuks praegu na rabote, ei saa küsida ka. Magus aga oli nagu VÄGA MAGUS. Sulas suus põhimõtteliselt ja arbuus… Selline armas, pisike, nunnu ja väga punane seest ja väga magus ja väga maitsev… jaaashhh! Tahaks!
Ommi-nommi
Järgmine hommik oli kaunis unine, sest ma ikka mitu korda öösel ärkasin üles ja passisin telefonis, kuna Eestis oli hommik ja lootsid pilte ning videod Kentsust ja Poiskast näha. Ei olnud seal midagi, Trussi ema tegi veidi haltuurat, aga üldjoontes sai hakkama nende kahe filmimisega. 😀 Liisu tegi meile väikese giidituuri, näitas, kus ta töötab ja kuhu me võiks poodi minna.
Kolumbias on oktoobris low season, tegelikult polnud. Kraadid olid kogu aeg 25C+. Päikese käes mõtlesime, et faking sulame ära ja nagu ikka valged, rumalad eurooplased arutlesid selle üle, kuidas neil inimestel PIKAD TEKSAPÜKSID JALAS ON, ise samal ajal pooleldi suredes. 😀 Uudistasime El Poblado linnaosa ja elasime end sisse.
Õhtul käisime söömas ühes kohalikus restoranis nimega Hacienda. Võtsin mingit kala ja see oli ülimaitsev. Üleüldse Kolumbias sai väga hästi süüa. Ma pabistasin kõige rohkem söömise pärast, sest kartsin Tai toidumürgitust uuesti saada. Aga ei, seekord läks õnneks ja ma pean ütlema, et see on meie käidud reiside kõike lemmikum koht söögi osas. Deem, kui hästi nad süüa oskavad teha ja igale maitsele! Ma sõin enamus aja mereande, sest Eestis neid ju ei saa. Julgesin isegi tänavatoidu tilaapiat süüa. Rasvane oli, aga maitsev endiselt. Müts maha igatahes. Lisaks sellele oli toidukohti VÄGA PALJU. Päris keeruline oli ühe või teise restorani kasuks otsustada, sest kõik tundus maitsev ja hea. Isegi Andrus sai süüa, kord burksi, kord ribisid, siis veel mingit liha. See on juba kõva näitaja, kui see pirtsuliisu nälga ei jää. : D
Kolumbias on koerad au sees. Neid hoitakse, toidetakse, käiakse näitustel. Guatape linnas olid lausa sellised foodstation’id koertele püsti pandud, kust siis tänaval hulkuvad koerad kõhukinnitust said nautida. How cute is that? Lisaks nägin mitmel koeral mingit peakaunistust, nagu keegi oleks naiste pistsist stringid koertele pähe pannud. See oli päris koomiline, aga kuna seal on see moes, siis jumala eest, tehke mis tahate, senikaua kui koerad süüa ja hellust saavad. Pilti kahjuks pole näidata.
Vaimselt kõige raskem, minu jaoks vähemalt, oli näha neid peresid ja emasid lastega, st BEEBIDEGA tänavatel söögi jaoks raha kerjamas. Nad ei olnud mingisugused räpakollid ega midagi sellist, aga valus oli seda siiski vaadata. Need on inimesed, kes on Venezuelast ära põgenenud Kolumbiasse. Teadupärast on Venezuelas väga rasked ajad ja inimesed kahjuks peavad oma koduriigist lahkuma. Paljud riigid ei taha neid vastu võtta, kuid Kolumbia nende hulka ei kuulu. Tore, et vähemalt kliima on soe ja külm ei ole. Kurb on see, et minu annetatud summa niikuinii ei aita neid, see on selline ühekordne abi ja that’s it, aga vähemalt midagigi. Kusjuures, meie giid, kellega Escobar’i tuuril käime ütles, et mõni ema on nii värdjas, et manustab meelega lapsele narkootilisi aineid, et nad rohkem magaks ja nemad selle arvelt rohkem teeniks. Seda kuuldes kõik mu kehakarvad, viimne kui üks, tõusid püsti. Täitsa perses, ütlen ma selle peale. Sellistel hetkedel tuleb jälle meelde, kui ilusat elu ma siin Eestis ikka elan ja kui tänulik ma selle kõige eest ikka olen.
Käisime ükspäev ühes pargis jalutamas. Eesmärk oli ilusaid pilte teha ja oravaid sööta. Eesmärk number üks sai täidetud. Oravad kahjuks magasid veel. Mina wannabe-modell olemas
Medellin’i DownTown. See pidavat kõige ohtlikum kant hetkeseisuga olema. Andrus jälle muretses maad ja ilmad kokku juba ette. See käis veidi pinda mul, sest me polnud veel kohalegi jõudnud. Sain kenasti Liisult ja Andruselt mõrva, et ma oma väga roosa särgi ja full meigiga sellisesse urkasse plaanin minna, ÜLDSE EI PAISTA SILMA JU. 😀 Siinkohal mainin, et minu patse on niikuinii väga raske mitte märgata, aga ma sain nende jutu ivast siiski aru. Ei ole vaja ise endale kurja kaela kutsuda, eksole. Igatahes, jõudsime siis taksoga kohale. Ohsnap! Ühe kõrvaltänava vaatepilt on pehmelt öeldes õõvastav. Prügikotid igalpool, räpased inimesed, narkouimas inimesed tuikusid mööda teid ringi, lapsed kuskil põõsa all pikutamas jne jne. See tõmbas junni ikka päris jahedaks, et ME NÜÜD KOHE KOHE hüppame siit taksost välja ja lähme nende tänavate peale jalutama. Aitäh, ma lähen parem koju tagasi 😀 Õnneks me päris seal samas välja ei karanud, kõrvaltänavad olid vähe soliidsemas seisukorras, aga hirmus oli ikka. Julgesime kaamera välja võtta alles väga turistikas kohas, kus olid mingid pronksikujukesed. Kaua aega süveneda polnud, mis ja miks nad seal olid, ilmselgelt. Pilt kähku tehtud ja naaksu. Poed olid seal see-eest megaodavad ja kahetsen, et mõne asja ostmata jätsin, valikut oli ja Eestis pole selliseid asju. Me kahjuks/õnneks sinna enam tagasi ei läinud 😀 aga kogemus oli vägev! Nägime seda päris asja ka veidi. Liisu ju elab kallis linnaosas, kus kohalikke liiga palju ei ela, nad käivad seal ainult tööd tegemas.. Niiet jah..
Need on need kujukesed, kus julgesime kähku kaamera välja võtta ja pilti teha
Arhitektuur oli imeilus
Guatape. Võtsime ette ühe pikema päevase tripi Guatape’sse. Seal linnas on suureks vaatamisväärsuseks üks kivi, mille otsa saab minna. Kõigest 700 trepiastet. Üles jõudes oli mõnus veremaitse suus ja pea käis ringi, aga vaade oli seda pingutust väärt.
Guatape linna sõitsime kohaliku bussiga. Korralik gypsy- bus, mis oli igasugu rippuvaid kardinakesi täis. Mõnus 1,5 tunnine rännak, imeilusate vaadete ja loodusega.
Nagu Indias oleks 😀 Bussiselfie
Linn ise meenutas veidi Mehhikot, sest seal olid ka sellised nunnud värvilised kirju-mirju tänavad, palju käsitsi joonistatud või raiutud seinamaalinguid ja kitsamapoolsed tänavad. Kummaline, kuidas värvid tegelikult meid mõjutavad. Mul oli seal linnakeses kuidagi energeetiliselt jube hea olla, sellised ilusad erksad ja värsked värvid, rõõmsad koerad, kellele süüa-juua pakutakse, ilus vaade veekogule ja otseloomulikult hea toit, mida me seal süüa saime.
Kleidi sain DownTown-st seitsme eurtsiga. #blessedGäng. Aitäh Liisule-musirullile külalislahkuse ja giiditeenuste eest. Luv ya!
Juhuslikult sattusime ka mingile üritusele, kus neiud ja tüdrukud ja poisid rahvariietes laval laulsid. Sorri, aga Eesti rahvarõivad jäävad täiega alla Kolumbia omadele. Pisikesed tüdrukud nägid nagu printsessid välja, mitte nagu meil – ma mäletan hästi, kui pidin rahvariietes kuskile laulma minema – no nagu väike kortsus vanainimene, ei pitsi ei satsi. Igasugune nunnumeeter oli miinusmärgiga. Aga see selleks, las see teema jääb. Kokku kõndisime üle 25 000 sammu ja sinna hulka arvestage ka need trepiastmed.
Korralik jõukapäev sai ära tehtud. Koju jõudes vajusin juba 20 paiku pikali. Liisu ja Andrus jälle tögamas mind, et ma nii lahja olen ja jälle magada tahan. Mõelge nüüd, kui me oleks Andrusega kahekesi hotellis olnud, ta oleks igavusest ära pööranud. 😀
Käisime ka kohalikku jalgpalli vaatamas. Päris lahe oli! Läksime sinna metrooga, see on Kolumbias päris popp transpordivahend. Kiire ja odav, nagu ikka. Saime oma kohad sisse võetud, kui avastasime, et FAKK, meie kohad on just need, kus on selline pikem kõndimisala ja võite arvata, kui palju inimesi edasi-tagasi kogu aeg sõelus. See veidi rikkus meie jalkaelamust, aga mis seal ikka. Mängu alguses lasti suured tossupommid rohelised ja valged õhku, terve suu oli neid tolmuterasid täis, reaalselt 😀 Andrus vana kalkun ei öelnud ka mulle, alles mängu lõpus, et OUU, sa oled nagu Shrek, näost puhta roheline. Kenasti ootas õhtul see tüütu patsipesu ees. 😀
Vaade Liisu Rooftop’ilt.
Üks õhtu käisime ka kohaliku ööelu avastamas. Potsatasime suure kambaga ühes lounge’i stiilis klubi-pubis. Esimesel korrusel oli lausa bassein. Päris uhke! Vaade oli miljoneid väärt – Medellin’i linn kogu oma õhtuses hiilguses ja lisaks nagu tellitud – äikest tuli ka kuskilt kaugelt. Sähvatas aeg-ajalt. Imeline vaatepilt. Liisu, tema töökaaslased ja minu tantsulõvist fianzei läksid sealt edasi klubisse tantsulkatama, ma aga taksoga koju magama. Jeppp, ich bin partypooper, aga mis sa teed, kui uni nii hea ja magus tundus.
ma pole ühelgi reisil nii palju toidupilte teinud, igatsen Kolumbia toidumaailmat
Vahelduva eduga käisime mingis suures outlettide ostukeskuses. Käisime ühe korra, käisime teist korda, käisime kolmandat korda. Arvake ära, seal oli Diesel’i pood. 😀 Andrus ostis pool garderoobi omale sealt, sest Eestis ju ei ole enam Diesel’it, siis oleme nõus välismaal rohkem kulutama. Liisu naeris, et suuremaid Disla fanatte pole olemas, kui meie. Muigasin vastu, et on küll, mul oli selliseid püsikliente palju. Vana ostsis veel sõbrale kaks paari Disla teksapükse. Ma siiamaani ei suuda ära imestada, kuidas me käsipagasiga reisides asjad ära mahutasime. Muidugi mainin ära, et minu ühed kontsad ja mõned riided veel toob Liisu novembris mulle tagasi. Thank God, et on olemas Liisu, ta on ikka nii numps igas mõttes.
VEEL TOITUKäisime hommikust söömas. Maitses sama hästi kui välja nägi! Kes sellise lehmaportsu küll ära jaksab süüa? Tell me? Haa, Kolumbia inimesed jaksavad! Neil on restodes laud toidust lookas. Seda on päris karm vaadata. 😀 Meie ägisemeja näeme vaeva ühe hädise praega, samal ajal kui neil on seal supid, magustoidud, praed, suur kannutäis õlut… 😀
Liisul oli 08.10 sünnipäev ka, ostsime tordi ja need väljahüppavad kaunistused. Andrus läks talle tööle vastu ja ma panin asjad valmis. Ühe selle torujüri testisin niisama, kas töötab. Pusisin pikka aega, aga pauku ei käinud. Nool oli selle vidina peal tagurpidi, pole ime, et siis inimesed valesti keeravad ja neid värvilisi säbrulisi asju sealt välja ei lenda. Teisega olin juba targem. Nägin aknast Liisut ja Trussi. Panin telefoni kaamera tööle ja FAKING LASIN SELLE ÜRITUSE ENNE nende sisseastumist välja. Kuidas ma ikka selline kobakäpp olen, ma ei suuda ära imestada. Täielik lammas. Video pealt vähemalt seda feili näha, päris naljakas oli :D:D:D:D Liisu oli sellegipoolest röömus 😛 Õhtul sõime KFC-d ja vaatasime ühte väga labast komöödiat. Täpselt selline nagu võiks minu sünna välja näha – tsillida oma lähedastega vaikselt kuskil mõnusas kohas.
Aeg lendas väga kiiresti ja meil ei olnudki väga aega, et päikest võtta. Viimased kaks päeva otsustasime päikest võtta ja siis järgmise ka, et ikka mingi jume peale saada. Mõeldud tehtud. Tulemus on teie ees. Ilmselgelt järgmine päev enam päikest võtma ei läinud. Ja kõige naljakam on see, et me olime seal vaevalt kaks tundi ja kogu aeg ei olnud lauspäikest väljas. Mägine maa ja pilved on seal tavapärased. Ma pole kunagi näost nii paistes olnud 😀 Nagu oleks pea mesilasepessa pistud. Järka päev liikusin prillidega ringi. 😀 Praegu kahjuks tuleb see nahk maha, no mis seal ikka. 😀
Mis mutant see veel on? 😀
Ma loodan, et mul midagi rääkimata ei jäänud. Ahjaa, Pablo Escobar’ist ja Comuna 13 tour’i postituse leiate SIIT . Kui teil tekkis huvi Kolumbiasse reisida, võtke minuga ühendust. Liisu on ka hea meelega nõu ja jõuga abis. Ta on ikkagi ‘kohalik’ ja teab, mida teha, mida näha.
Musid-kallid ja reisimine on lahe! Järgmine reis ootab meid ees juba jaanuaris ja siis võtame oma mitte enam nii väikese poja ka kaasa.
