Mida Kennet sööb?

By

-

mai 5, 2019

Mul oli eelmisest Insta story’st postkast umbes. Teen nüüd selle postituse ära ja loodan, et kellelgi on sellest kasu ka.

Esmalt mainin ära, et meie alustasime lisatoidu TUTVUSTAMISEGA neljakuuselt. Ise arvasin, et enne kuut kuud ei anna talle midagi, kuid pediaater kamandas meid RPA tõttu lapsele lisatoitu andma. Esmalt ju annad ka ainult teelusika täie, mitte rohkem. Algul oli veidi hirm ka, kuna pisipoja tundus lihtsalt nii pisike, et talle midagi muud peale RPA anda. Juhtus tegelikult see, et vana oli nii hea isuga(endiselt on), et andsin isegi 2-3 teelusikat ühe teelusika asemel. Kennet oleks muidugi rohkem tahtnud… 😀

Sõbranna uuris minult, et mida üldse anda lapsele. Kirjutan siia mõned ideed, mis on võetud ühest raamatust, mille perearst mulle andis.

4/4,5 kuud – rinnapiim(RPA), suvikõrvits, spargelkapsas, kartul, lillkapsas (tutvustamine). Esmalt anda 4-7 päeva ainult ühte ja sama, et oleks võimalus allergia tuvastada.
6 kuud – rinnapiima(RPA), suvikõrvits, spargelkapsas, kartul, lillkapsas, brokkoli, bataat, baklažaan, porgand + liha(siga, loom, kana). Ma tegin ise loomaliha, sest see pidi põhiline rauaallikas olema. Kana jms pole nii olulised.
7 kuud – rinnapiim(RPA), köögivilja-,puuvilja- ja marjapüree (õun, pirn, mustikas, punane sõstar, vaarikas, pohl, ploom, kirss). PS! Maasikas on suur allergeen, sellega peaks ootama.
Kusjuures, ma andsin proovida juba kuuekuuselt magusaid ka. Kennet ainult öökis nende peale. Tahtis soolast saada. Siia veel juurde liha ja teraviljapuder. Siinkohal mainin ära, et Kennetile lihtsalt ei maitse pudrud. Küll ma olen skeemitanud magusate asjade lisamisega, aga no ei maitse. Portugalis olime, siis proovisime ka, aga Sanna pidi kõik ise ära sööma. Kentsu hakkas pipardama ja ootas kamapalle pudru asemel 😀
PS! Puu- ja juurviljad tuleb hoolega läbi pesta! Võib nii püreestada kui ka näputoiduna anda.
PS! Magusa maitse suhu saanuna ei pruugi laps enam muud tahtagi.
8/9 kuud – rinnapiim(RPA), köögivilja-, puuvilja- ja marjapüree, puder, liha, munakollane(ma pole veel andnud), piimatooted: jogurt, keefir, juurviljad: peet, naeris, kaalikas, spinat
alates 12 kuu vanusest – maks, munavalge, piimatooted: rõõsk piim, kohupiim, juust. Ise ootan piimatoodetega kauemgi. Käisin ühel loengul, kus toitamisnõustaja rääkis beebide toitmisest jne. See naine ütles ka, et ärge kiirustage nende piimatoodetega.
Rääkides maitsestamisest, siis mina ei pane mitte midagi maitseks püreedesse. Puhtad maitsed on kõige olulisemad, sest sool koormab neerusid ja võib põhjustada dehüdratsiooni.

Siit veel lisainfot.
Enne üheaastaseks saamist ei ole soovitatav lapsele anda:
1. enne purihammaste lõikumist kurkutõmbamise ohu tõttu väikesi toidutükke või suuri viile, millest on võimalik tükke kätte saada, terveid marju, rosinaid, ube, herneid.
2. allergiaohu tõttu mett(mõningatel juhtudel võib see põhjustada botulismi), rõõska piima ja koort, maasikaid, mustsõstraid, tsitrusvilju, tomatit, pähkleid, halvaad, šokolaadi, munavalget, eksootilisi puuvilju(kiivit, ananassi, papaiat jne)
3. liigse valgusisalduse tõttu munavalget, juustu, kohupiima
4. raskestiseeditavuse tõttu teravaid, suitsutatud, praetud toite
5. liigse soola ja säilitusainete sisalduse tõttu konservtoite v.a. spetsiaalseid lastetooteid.

Väikelapseeas on soovitatav vältida:
1. mõttetuid kaloreid ja kaariese tekitajaid: kompvekke, šokolaadi, kohukesi, magusaid karastusjooke, söögiaegade vahel mahla ja piima
2. ülemäärast soola ja rasva: krõpse, friikartuleid, soolapähkleid, konserve, poolfabrikaate
3. liigseid lisa-, värv- ja säilitusaineid: värvilisi maiustusi (kummi- ja pulgakomme, mahlajooke), aastakümneid säilivaid keekse ja küpsiseid, suhkruasendajatega magustatud dieettooteid, poolfabrikaatidest lihatooteid(keeduvorsti, viinereid, sardelle, frikadelle, pelmeene, grillvorste, pihve, kalapulki), rasvainetest margariini, puljongikuubikuid, pakisuppe.

Millega mina Kennetit toidan ja kuidas ma seda kraami talle valmistan?
Üldiselt olen enda jaoks võtnud reegli, et kui me oleme linnas, siis ainuke variant söögiks on see, mida mina talle teinud olen. Poepüreesid sööme ainult väljasõitudel ja kodust eemal olles, sest ise tehtud toit on lapsele siiski kõige puhtam, tervislikum, maitsvam.

Alustasin ma lillkapsast ja porgandist. Mõlemad maitsesid Kennetile väga. Ostsin poest ka suvikõrvitsat ja baklažaani. Öökis nende peale. Need videod on lihtsalt nii naljakad, kus laps saab mingi uue maitse suhu ja vaatab Sind pettunud näoga ning hakkab öökima. Küll aga, segasin neid lillkapsa või porgandiga. Läks kohe kaubaks.
Lisaks tegin üks päev suure koguse kartulipüreed (pidin kõik ära viskama:D). Kennet ainult öökis ja öökis. Rohkem pole kartulit andnud. Vahetasin selle bataadi vastu välja. Magusam ja parema konsistensiga. Sellegipoolest liiga palju ma seda talle ei anna, mõni kuubik, sest ta on niigi veidi trullam beebi (eilse seisuga 10115g), pole tal seda süsivesiku hunnikut sinna kõhtu vaja.

Mitu inimest uuris minult, kust ma need kuubikurestid soetasin.

Need on ostetud Pepco-st. Maksid vist 1 EUR üks (ei mäleta täpselt). Üks megaodav pood, kus müüakse igasugu pudi-padi. Väga head kuubikurestid – saab kiirelt kätte kõik sealt seest.

Lillkapsa, porgandi, brokkoli ja muud juurikad soovitan ma aurutada, mitte keeta (võtab muidugi kauem aega kui keetmine – varu aega!), sest vitamiinide ja mineraalainete kadu on aurutades väiksem. Kuna mul ei ole kodus mingit supervägevat aurumasinat, siis panen poti põhja veidi vett ja kurnamisjubina poti sisse ning sinna sisse omakorda juurikad. Kogu kraam tuleks eraldi aurutada ja püreestada. Muidu ei saa uusi maitseid testida, kas siis lapsel tekib mingi allergiline reaktsioon või mitte.

Siin on siis aurutatud brokkoli, lillkapsas, bataat ja keedetud veiseliha.

Varem säilitasingi külmkapis neid niimoodi restide sees, aga no kurja! Meie jääkamber ei ole nii suur, et seda toidulaviini endasse mahutada. Otsustasin siis toidud toidukarpidesse panna ja see toimib väga hästi praegu. Algul panen restidena jääkülmarisse ja siis järgmine päev toidukarpidesse.

Kuidas tundub? Lihtne, mugav, ilus ja steriilne(toidureste ei ole millegagi katta, toidukarbid on seevastu kaantega)

Üks küsimus mulle oli veel selline: kas ma küpsetan lapsele ahjus ka midagi. Ei küpseta, kiiret pole nende praadimiste ja küpsetamistega. Aurutatud ja näputoit on hetkel piisavad.

Näputoiduna olen talle andnud kurki, porgandit(hea hammaste lõikumisele), veidi banaani, pooleldi aurutatud brokkolit ja mingisugust HIPP beebidele mõeldud riisivahvleid. Võib-olla on midagi veel, aga hetkel ei tule meelde.

Need ostsin aliexpressist, sõbranna soovitusel. Olen ka nendega rahul, kuid siin tuleks sellga arvestada, et nad sulavad palju kauem kui väikesed kuubikud.

Söögiandmisest veel nii palju, et mõned juurikad nagu näiteks lillkapsas, baklažaan, pudelkõrvits ja suvikõrvits on vedelama konsistentsiga ning seetõttu on neid hea segada toiduainetega, mis on paksema konsistentsiga. Nt: brokkoli, bataat, kartul jne. Siis ei teki sellist olukorda, et laps öökima hakkab, kuna konsistents on liiga paks. Meil juhtus see nt kartuliga. Nüüd muidugi, kui Kennet on juba 8-kuud vana, võib vabalt teha ka kartulitampi, mitte enam täitsa ära püreestada. Tal on ju olemas kaks hammast, millega närida! 😀

Oeh, loodan, et midagi nüüd rääkimata ei jäänud. Kui midagi jäi veel mainimata, siis võite vabalt kirjutada/joonistada. Ma nüüd pean jooksma, Kennet ärkas, ootab oma lõunasööki ja siis vist loomaaeda! juhhei.

Lapsega Portugali

By

Liina Kolomainen

-

aprill 17, 2019

0

Nonii, päris kiire nädalavahetus on nüüdseks läbi ja saab rahulikult selle reisipostituse ära teha. Alustan algusest. 04.04 kell 18:05 lendasime Tallinnast Frankfurti ja sealt edasi Lissaboni, sest otselende kahjuks Lissaboni ei ole. Tegelikkuses oligi nii parem, et sai vahepeal ka jalgu sirutada, eriti just lapsega reisides.

Paljud emad kirjutasid mulle ja soovitasid kraami, mida kaasa võtta. Neist oli palju abi! Aitäh teile kõigile. Kirjutan siia vahelõiguna, mis minul kaasas oli ja mida vaja läks.
Esmalt, võtsin ma kogu täiega toidukraami kaasa. Valmispiima vedelal kujul, et ei peaks lennukis ega kuskil mujal pulbriga jamama ja ka tahked toidud püreede näol. Olin eelnevalt õnneks omale pagasi ostnud, sest muidu reaalselt poleks asjad ära mahtunud. Siinkohal esimene soovitus – lapsega reisides on suur pagas must have. Mul oli see asjadest pungil. Nii sinna minnes kui ka tagasi tulles 😀

Enamus kohvrist kuulus Kenneti ja Sanna püreedele + riided. Kes mind teab, mis ma alati võtan (väga) palju rohkem asju kaasa kui tavaline keskmine eestlane 😀

Mul soovitati vankriga lennujaamades mitte jamada ja kõhukotti eelistada. Minu puhul toimis just vastupidine variant. No nii mugav – annad enne lendu lennuki ees vankri ära ja siis saad esimese asjana ta lennukist maha tulles kätte – supsti kiddo jälle vankrisse. Tagasi tulles katsetasin kõhukoti varianti, no kenasti vandusin ja kahetsesin, sest kõhukotiga trippides on sul ka vähemalt üks suur kott, kus on sees lennuks vajalikud lapse asjad, mida sa pead käevangus vedama. Õnneks oli mul Kirsti, kes mind meeletult aitas, aga temast juba hiljem. Vankriga seevastu saad kohe kogu oma pahna alla korvi panna ja käed-jalad on sul koheselt ka vabad. Seega, minu soovitus oleks, et lennukates kasuta pigem kergkäru (eriti, kui sind ootab ees mitu lendu järjest). Kohapeal olles on kindlasti kõhukotiga ka mõnus trippida, soovitan seepärast ikkagi kõhukott reisule kaasa võtta, mis sest, et meil ei leidnud kõhukott seekord kasutust.
Mõnus asi reisil oli tema väike tekikene – sai talle seda nii jalgade peale panna kui ka lennu ajal pea alla sokutatud. Võtsime ka mõned mängud kaasa, aga lennukis neid vaja ei läinudki, sest Lufthansa meeskond andis Kennetile mänguasjad kohe, kui olime lennukisse astunud. No, kui armas lihtsalt! Mul õde mainis, et Lufthansa on väga lastesõbralik lennufirma, aga no nii sõbralik, poleks ma arvanud. Tagasitulles näiteks oli ühel lennul eespool, kus oli ka rohkem ruumi, vabad kohad ja lennusaatja tuli pakkuma meile, et äkki on lapsega seal mugavam. Me küll loobusime sellest, sest Kennet juba magas oma ööund edasi ja ei tahtnud teda segada, oli see sellegipoolest äärmiselt armas žest nende poolt.
Otsin Kennetile ka piimhappe mingi šõgõsmõgõši, profülaktika mõttes enne reisi ja reisi ajal, aga õnneks ei juhtunud temaga midagi. Kõht oli korras, tuju hea, magas palju ja oli rõõmus.

Esimesel lennul Frankfurti joppas meil – keskmine istekoht oli tühi ja me saime Kirsti ja Kentsuga laiutada mõnusasti. Pisipoja oli kaunis väss, aga magama ei suutnud ta jääda millegipärast. Muideks, mitte ühelgi korral ei saanud ma aru, et tal oleks kuidagi ebamugav olnud nii lendutõusmisel kui ka maandumisel. Tal oli nagu täiega täiega suva sellest.

Vahtis ringi ja tegeles oma asjadega. Lootsin, et ta tukub esimese lennu ajal, aga selle asemel tegi ta oma päevase masterkoogi püksi. Just see, mida ma ei lootnud, et lennukis juhtub 😀 Tegelikkuses polnud mitte midagi hullu. Vähe kitsas oli seal WC-s, aga ei midagi ületamatut. Nagu ikka inimesed, muretseme ette, kuigi põhjust pole. Ahjaaa, tulin siis lapsega WC-s välja ja stjuardess pakkus lahkelt, et hoiab mu last nii kaua, et saaksin ise ka tualetis ära käia. Once again, mega teenindus!

Lennujaamas vahemaandudes läks aeg megaruttu, sest Frankfurdi lennujaam on nii kuradi suur ja meie muidugi pidime teise otsa kõndima. Kennet oli just mingi 30 min magada saanud, kui pidime lennukile minema. Venitasime võimalikult kaua, et ta vankris magada saaks, aga mis seal ikka. Seisime siis järtsus, kui üks armas naine ütles meile, et miks me ootame tavajärtsus, teil on ju laps, minge ikka eelisjärjekorda. Keeldusime. Vähem kui viie minuti pärast tuli meie juurde lennujaama töötaja, kes passe kontrollis, ja kutsus meid eelisjärjekorras lennu peale 😀 Ei hakanud teist korda tagasi ajama, suva siis. 😀 Ütleme nii, et Kentsu ei olnud just väga rõõmus, et tema õndsat und jälle segada saime. Nuuksus max 10 minutit, sest ei leidnud mugavat poosi magamiseks, aga õnneks uni ründas peale ja jäi tuttu kenasti.

Kohale jõudes ootas Martin meid juba lennujaamas. Lissaboni aja järgi olime 23:40 kohal, Eesti aja järgi 1:40 😉 Külla jõudes oli isegi Sanna üleval. Kena üüüberüllatunud padjanägu oli peas vanal 😀 Vaatas, et mis imeolevused talle öösel külla tulevad 😀

Sanna sai aastaseks, viisime väikese kingituse ka Kentsuga. Sanna kenasti segaduses :D:D:D

Järgmine hommik oli nii mõnus ärgata! Ma ei tea, mis ime diivan neil seal korteris on, aga iga jumala päev ma puhkasin nagu kassipoeg end välja. Ja ma ei saaks öelda, et me oma uneaja täis magasime. Seda kindlasti mitte. Kirsti ”kurtis” sama asja, et kuidagi nii puhanud on olla 😀 Jõudsime õigel ajal Portugali – kogu aeg lauspäike ja meie ajaks lubati vihma. Õnneks ainult üks hommik olime pikemalt toas, sest vihma sadas. Mitte midagi muud meil tegelikult ilma pärast tegemata ei jäänud, va rannas ajaveetmine ja oleks võib-olla surfamas käinud. Martin küll seebitas, et läheksime temaga kaasa, aga no minusugust külmavarest külma vette jaheda ilmaga küll ei meelita. 😀

Lapsed said omavahel megahästi hakkama. Sanna tahtis kogu aeg Kentsut kallistada.

Käisime rannapromenaadil jalutamas. Imeilus! Siinkohal soovitan naistega reisimas käia. Keegi ei vingu, et pilte tehakse liiga palju jne. Naistega lihtne – ahah, pilti.. hmm okei, kuidas, kui palju (alati rohkem). Kõigile sobib ja keegi ei tee haput nägu, kui ühtegi pilti ei saanud ja tehakse kogu üritus uuesti. 😀 Mulle meeldis!

Costa Da Caparica. Väga palju surfareid oli igal ajal vee sees.

Õhtul käisime poodlemas. Ma sain päris palju ilusaid asju sellelt reisilt, kuigi plaanis ei olnud, nagu ikka, mida väga osta 😀 Aga ma ei viitsi asjadest rohkem leelotada, sest kedagi nkn ei koti, mida ma kokku kuskilt ostan 😀

06.04 läksime praamiga Lissaboni. Praamil olles padutas täiega, aga nii kui olime sadamas, tuli päike välja. Jackpot! Lissabon on väga ilus ja puhas linn ning ägeda arhitektuuriga. Sanna jäeti koju issiga, Kenneti võtsime kaasa. Kahe lapsega seal munakivideparadiisis oleks päris tüütu olnud. Minult juba uuriti, et kuidas vankriga lood olid, kuna Lissabonis põhimõtteliselt igalpool munakivid maas. Vanker värises nagu mootor, aga õnneks Kennetile meeldis/meeldib see põrrpõrrpõrr. Ta on meil selline vana, kes reaalselt ärkab üles unest, kui auto foori taga seisma jääb. Alati on vaja mingisugust loksumist ja mürinat, et ta magada saaks. Ei hakka valetama, et täitsa väss oli olla, kui kogu aeg ülespoole oli vaja minna, sest linn asub just ”mäe” otsas. Õnneks olid mul sõbrannad kaasas, kellele ma vahepeal vankrit rõõmuga pakkusin. Päev möödus ülikiiresti! Portugalis nii palju piruka ja saiakeste poekesi, kust saad läbi hüpata ja midagi teele kaasa haarata. Minu paradiis. Hea kohvi ja saiakesed ning pirukad. Uhh! Kindlasti jäi meil veel palju vaatamata, aga põhi vaatamisväärused saime ikka oma silmaga ära näha.

Käisime ühes väga tuusas kohas söömas. Kahjuks nime ei mäleta, aga koht oli super! Kui te küsite, kuidas Kennet end üleval pidas siis.. Ma ei oska ära imestada, kuidas ta ikka nii tsill oli. Kirsti naeris, et tal tekivad varsti lamatised – ainult sõi ja magas. 😀 Lisaks ütles Kirsti, et kui tal läheks õnneks, et tuleksid samasuguse iseloomuga lapsed nagu Kentsu, siis võiks neid kohe tegema hakata 😀

Triinul ja Martinil on üübertuus buss, tagumise osa ehitasid über, et seal saaks ööbida ja värki. Korralik tripibuss.

07.04 olime hommikupoole kodus. Kuna Sanna käib juba potil, siis mõtlesin, et katsetame, mida Kennet teeb. Ta lihtsalt lõkerdas südamest naerda ja oli megarõõmus. Saime ka asjad aetud. Kuna talle nii väga meeldis see potiteema, siis koju tulles ostsin ka kohe poti talle. Peab ütlema, et suht edukalt läheb meil sellega.

Millal oleks õige aeg potitreenimisega alustada? Mis teie arvate?

ah, ei viitsi alati normaalset nägu pähe teha

Viimane päev 08.04 käisime Almadas. Idekas ilm ja idekas päev.

Kaksikud, pruut ja peigmees. Jep, Kennet on suur kui Sanna. Võtsin Sanna sülle, plika nagu udusulg. 😀 Kentsu oma 9,6kg korralik sumomaadleja ta kõrval.

Jalutasime pika tiiru, seekord sai Sanna ka kaasa tulla. 😀 Triin muigaski, et tal on samamoodi puhkus nagu meil, kuna piiga oli päris palju isaga. Mul oleks Truss kindla peale silmi pööritanud, kui neli päeva jutti peaks Kentsuga kodus istuma. 😀 Siinkohal tahaks veel Triinu tulevast abikaasat kiita. Martin tegi meile iga jumala hommik kohvi, üks hommik vaaritas pannkooke ja oli üleüldse väga muhe tüüp. Olime põgusalt tutvunud varem, aga nüüd sain mingisuguse aimduse, kellega on Triin leivad ja muu kraami ühte kappi pannud.
… Triinust ei hakka ma rääkimagi.. 🙂 Mul on täiega vedanud!

Kui juba kiidulauluks läks, siis ma ei suuda ära kiita oma sõbrannat, kaamlit, sibit ja ei tea keda veel. 😀 Kirsti sai reisi ajal, jumal teab, mitu hüüdnime omale. Olen siin juba kõigile rääkinud, kui megasupertänulik ma talle olen. Ta aitas mind reaalselt kõiges. Küll tassis asju, siis tõstis meie vakreid, sõitis vanrkiga MÄEST ÜLES, sest ma ei jaksanud enam, mängis lastega, hoidis neid ja oli/on niisama lahe sõbrants. Tagasi tulles olin veidi tusases tujus, kuna kahetsesin, et vankri ära andsin ja üleüldse kõik läks kuidagi perse. Vabandasin Kirsti ees, et olen tujukas. Vana lihtsalt: ”Ah, savi, pole hullu.”

Meie Kirsti (L) Parim ever reisikaaslane

Käisime ühes vahvas kohas söömas ka. Veekogu rannikul, Lissabon oli teisel pool kallast. Jõime sangriat ja sõime kõhut täis, kui üks hetk vaatan Kentsut ja vana teeb häda nr 2. Minu õnnetuseks oli restorani sees IMEpisikene WC, kuhu ma heal juhul ise sisse mahtusin. Kelner pakkus mulle, et vaheta riided laua peal.. Just sayin, et mingi paar meetrit eemal sõid inimesed.. ja ma teadsin, et kook on püksis. Kutsisin siis Kirsti appi, et ma ei tea, kuidas ma tal mähkusid vahetama hakkan siin. Hakkasin siin Kentsut vankrist väja tõstma ja noh…… Tal oli krooks tulemata. See ”krooks” purskas kogu täiega vankri peale, letile, maha ja minu riietele. Kirsti koristas ”krooksu”, ma püüdsin siis last pesta. Loomulikult ei tulnud kraanist sooja vett. Mis te arvate, mis näoga Kennet oli, kui jääkülma vett pepu vahele sai.. Kirsti lihtsalt naeris, et polegi veel täiesti kuulis peaga kuskil, kurat teab kus, lapse okset ja mähkmeid vahetanud. 😀 Elu on seiklus! Lõpuks vahetasime mähkud vankri peal ära ja Kennet sai taas uinuda. 😀 Päev läks taaskord ülikiiresti ja mesimagus uni oli kiire tulema. Kahjuks pidime juba 2:30 ärkama, et lennujaama minna. Tagasilennud on alati ebameeldivad ja tüütud, sest tahad ju kiiresti-kiiresti koju jõuda. Aga midagi hullu polnud. Saime hakkama. Esimese lennu Kennet magas, teist lendu ei mäletagi.

Ütlen ausalt, et ega ma väga rõõmus polnud kojumineku üle. Mingisugusest koduigatsusest polnud haisugi. Järgmine päev pidi Portugalis lauspäike ka veel paistma. Andrus naeris ilmateadet, et Eestis jälle ilm halb, kuna me jõuame koju. Tallinnasse jõudes hakkas lausa lörtsi sadama.. 😀

Mul jäi veel palju asju rääkimata, aga mis seal ikka. Kennet teeb häält siin, pean toimetama minema. Jah, ma olen küll Saaremaal. Aga noh, Andruse empsil pani pesu kuivama ja nöör läks koos pesuga katki. Majandab õues seal. Hea nali ikka. Tegijal ikka juhtub.

Tahtsin öelda, et tahaks juba uuesti kuhugi sõbrannadega trippima minna. Lapsed ka kaasa, sest nendega on lahe! Ma algul kartsin, et kuidas see kõik meil välja kujuneb, aga tegelikkuses oli kõik väga harmooniline ja vahva.

Mõnusaid lihavõtteid ja olge ikka muhedad!

Märtsikuu on #heateenindusekuu

By

Liina Kolomainen

-

märts 28, 2019

2

Märtsikuu on kohe läbi ja mõtlesin veidi teenindusest kirjutada nii teenindaja vaatevinklist kui ka kliendi vaatevinklist. Infoks nii palju, et olen pikalt promotööd teinud. Alustades milka lehma projektist lõpetades hakklihakastme tegemisest kuskil poes. Lisaks veel 3,5 aastat aktiivselt poes töötanud(nüüd siis emapuhkusel).

Lugesin siin hiljuti üht Alar Ojastu mõttekõlksu (LOE SIIT) See on tema poolt juba ammu kirja pandud, aga ma olen sellest rongist kuidagi maha jäänud. Ta räägib maskidest, mida me igapäevaselt enda ees kanname ning üks nendest on tema ”kliendimask”. Ta mainib ära selle, kuidas müüjad on treenitud kliente teretama ja neile midagi müüma. Kiskja oli päris hea väljend meie kohta, kes me müüma peame. 😀

Lõik tema tekstist(loodan, et ta ei pahanda, et seda viisakalt kasutan): ”Kliendi mask aitab mul läheneva müüja professionaalselt ja umbisiklikult eemale saata, tundmata seejuures süütunnet, mida ma tavaolukorras inimesi sel moel koheldes tunneksin. Aga miks ma üldse tunnen vajadust end teiste inimeste eest kaitsta? Tegemist võib vabalt olla minu unikaalse ja isikliku probleemiga – võimalik, et mulle ei meeldi olla vaadeldud eesmärgiga minult midagi saada. Alati, kui see juhtub, tundub poes käimine justkui mäng. Sisened ruumi, kus on sinu jaoks potentsiaalselt huvitavad asjad, kuid sellel ruumil on üks eripära: seal olevad “püsi-inimesed” on treenitud sulle eesmärgipäraselt lähenema, s.t nad ei käitu nii, nagu lihtsalt inimesed selles ruumis koos sinuga – nad käituvad nüüd pisut “imelikult.” Nad käituvad kui omakasupüüdlikud müüjad. ” (Ojastu, 2019 – aastanumber on miski muu, sest ta mainib, et tegu on vanema aruteluga)

Arutasin sõbrannaga aga vastupidist olukorda. Äkki ei ole alati nii, et inimene astub poodi ja müüja läheneb talle kui müüja ning sisseastuja peab nüüd klienti mängima. Ma olen oma praktikas näinud ka selliseid inimesi, kes ise hoopis astuvad poodi sisse kui klient, kuigi mina ei taha seda klassikalist müüja stiili rakendada, ent olen kohustatud seda tegema, sest inimene ja ühes temaga ka kliendimask, mille ta sisse astudes pähe manas, saabus uksest sisse. Selline olukord kohustab koheselt müüja positsiooni võtma ja kohtlema klienti kui potensiaalset rahaauku.

Meil ettevõttes on tõepoolest kindlad reeglid, kuidas kliendiga toimetama peaks, seda selleks, et
a) muidu tekiks kaos, sest töötajad ei tea, mida neilt nõutakse
b) vältida arusaamatusi kliendiga
c) testostjate testid kenasti tehtud saaks
d) müügitulemused paraneksid ja teenindus oleks igas poes sama hea
.. jne

Need on need klassikalised treenitud kiskjad, kellest Ojastu räägib. Ka mind on treenitud nii. Küll aga võin omast kogemusest öelda, et minu kõige suuremad müügid kui ka uskumatud müügid on tulnud sellest, et ma pole seda ”müüjamaski” kasutanud. Näiteks üks uskumatu lugu sellest, kuidas kodutu mult 184 euro eest Diesel’ist riideid ostis ( Lingi saab SIIT ) ja kuidas kliendid on ostnud riideid minu pärast, mitte ostmise pärast. Minu testostu tulemus pole kordagi 100% olnud, ega ka 99%, kuid müügitulemused on alati väga head olnud, va üks mõõnaperiood minu elus. Usun ise, et see edu seisneb selles, et ma pole enamus aja seda ”müügiinimesemaski” endale ette mananud, vaid lähenen inimesele nagu inimene, alustates vestlust suvalisest asjast ja uurides, mis täna toimub ja kuidas üldse läheb. Kokkuvõtvalt, olen võitnud alguses inimese usalduse ja alles siis tahab klient midagi osta.

Keegi ju ei taha(kui pole konkreetset ostusoovi), et talle midagi müüma tullakse. Või kuidas teiega lood on? Olete midagi ostnud ainult sellepärast, et müüja oli inimesena tore?

Mul oli hiljuti üks armas kogemus Ülemiste Body Shop’is. Küsisin müüjalt näokreemi osas soovitust. Tegu oli äärmiselt entusiastlikku ja toreda teenindajaga. Ma tegelikult ei leidnud sealt 100% sobivat, aga ometi ma ei mõelnud ka, et tema soovitatud kreem jääb ostmata. See inimene müüs mulle ennast maha ja seetõttu tahtsin ma tema käest midagi osta. Teisisõnu nimetatakse müügiprotsessis seda nii: ”ta andis kliendile midagi ekstra”.

Kas Sa valiksid pigem kiskjamoodi müügiinimese või väga halva teeninduse või hoopis üldse teeninduse puudumise? Milline on Sinu meelest hullem?

Mina isiklikult isegi ei mõtleks – las inimene müüb, sest võib-olla ma näen midagi poes, mida ma ise tähele poleks pannud (ca 20% valikust vaatab klient ise ära.. ülejäänud 80% jääb ripakile kuhugi – teenindaja abiga aga näeksid kõike). Kurat teab, võib-olla müübki mulle midagi lahedat maha. Mind on lihtne selles osas ära osta – leia toode, mis mulle meeldib ja ma ostan. Teema selles, et see pole nii kerge, kuna mul on väga harva poodi minnes kindel soov, pigem jõlgungi(enam mitte, lapse tõttu) niisama, et vaadata, kas midagi silma hakkab. Peaksin olema idekas klient, lihtsalt keeruline on leida midagi, kui ma ise ka ei tea, mida ma tahan.
Rahata luuret mulle ka teha ei meeldi, pärast hakkab veel midagi meeldima ja oi jummel, kui ma seda ei osta ja keegi teine selle suuruse ära ostab. Mul on siiamaani meeles, kuidas ma ca 10 aastat tagasi ei raatsinud ühte halli käekotti osta. Siiamaani! See mõte on nagu mingi paha haigus mul kuklil ja rahule ei jäta.

Igatahes.. hmm.. halb teenindus. Märts on heateeninduskuu eks… Nii harva, kui ma nüüd poes käin, et Kentsule midagi osta. Maadlesin siin passipiltide tegemisega ja jäin hätta. Otsustasime, et läheme teeme pildi siis fotograafi juures. Astusime Ülemiste Photopoint’i, et seal pildid teha. Esmalt, keegi ei muidugi tervitanud(loe: ei märganud, et me poodi astusime), kaks noormeest tegelesid oma asjadega. Õnneks vastuse ikka sain, kui küsisin, et meil oleks vaja beebile passipilt teha. Poe tagumises osas ootas meid üks neiu (19-25a max), kes siis passipilti tegema hakkas. Uurisin mõnda asja, aga ei ühtegi sõna, kobises midagi endale krae vahele ja käskis lapse toolile panna. Ta ei istu veel ise ja seetõtttu küsisin, et kuidas teda sinna asetada, et mu käed peale ei jääks. Ta jumala stoiliselt: ”Tulge eest, seda nkn ei jää näha”. Kennet oli nii ehmunud ja suurte silmadega, et saime esimese korraga pildi kätte. Hea seegi, sest mul hakkas vererõhk juba tõusma, kui nägin oma kohkunud beebit. Väikeste lastega tuleb suhelda, et neil mugav oleks, vahet pole, kui vana lapsega tegu on. Ma nägin, kui ebaturvaliselt mu pisipoja end tundis, kui see brünett/punapea teda puutus sõnagi lausumata. Saime selle pildi meilile ja pooleldi joostes kappasime sealt pirnis nägudega minema. Selle intsidendi tõttu ei taha ma nüüd Photopoindist mitte üht asja osta. Fototehnika on kaunis kallis ja nad jäid nüüd täitsa korralikust lojaalselt kliendist ilma. Sellele tsikile tahaks öelda, et miks ta on valinud klienditeeninduse, kui ta ise vihkab seda tööd. Ei ole, meie, kliendid rõõmsad ega ka see töötaja.

Hakkan nüüd Viru Keskuse Fotoluksis käima. See on küll kaugemal ja ebamugavam on sõita sinna Peetrist, aga vähemat on seal alati nii muhedad vanad koos, et see teenindus ja kliendisõbralikkus tasub selle sõitmise kuhjaga ära.

Selline küsimus veel siia… Kas Sina ütled teenindajale või kirjutad kuhugi tagaside, et Sa said väga hea teeninduse osaliseks? Kui ei, siis tehke seda. Need mõned sõnad muudavad teenindaja päeva ikka täiega. Näiteks ma ei unusta kunagi seda päeva, kui käisime Elamusstuudio promootoritega lastekaitsepäeval PZU mingeid laste atraktsioone tutvustamas. Seal oli mingi buss, mida sai uudistamas käia, näomaalingud lastele, auto, mis hõljus õhus, 5D kino ja veel mõni vidin. Sellel päeval oli reaalselt 30C sooja päikese käes. Kõik tüdrukud olid kuumuse käes suremas ja kohati ka laisklemas ja teate mis… ma polnud see tüdruk. Ma olin enamus aja 5D kino ukse juures ja kauplesin inimesi, et nad seda vaatama läheks. Vanainimesed vaidlesid minuga ikka jupp aega, enne kui nad nõusse sain. Tekkis juba selline sportlik hasart, et iga mööduv tuleb siia autosse saada. Projekti lõppedes andis meie projektijuht meie tagasisidet. Ütleme nii, et ega ta väga rõõmus polnud, kuna klient nägi, et tüdrukud looderdavad. Jaaa siis minaaaa…. See PZU vend oli minu ülemusele öelnud, et see väike blond tüdruk, kes 5D kino juures oli, võib isegi Antarktikas eskimole lund müüja kui vaja. See on minu elu üks suurimaid tunnustusi olnud. Teinekord, kui poes oli keskmisest halvem päev, siis tuletasin endale seda lauset meelde, et alati tuleb endast 100% anda või rohkemgi.

Muidugi iga kord pole see võimalik. Ma mäletan, kuidas üks vanem naine, kes polnud mitte ühtegi korda mult poest midagi ostnud, leidis sooduka ajal ühe imeilusa kleidi, mida ta muidugi kohe ära ei ostnud ja teate, mul oli ükskõik. Ta oli alati nii üleoleva suhtumisega, et ei tekkinud mul kurba meelt, kui ta midagi ei leidnud. Mainin ära, et soovitada polnud talle kunagi midagi võimalik. Ühesõnaga, ta pani selle kleidi kella 19:00-ks kinni. Ma olin nui neljaks kindel, et ta niikuinii ei tule seda ostma. Üks suurem suurus rippus stangel, mida tulid ühed vahvad eesti naised proovima ja olid õnnetud, et väiksemat pole. Tõin tagant laost selle väiksema, mis oli veel kinni sellele vanemale prouale. Neile muidugi sobis see kleit. Palusin, et nad tuleksid umbes poole tunni pärast, et siis on kell juba 19:30 ja vaevalt see proua enam tuleb. Sisimas ma ei uskunudki seda, aga teate ju Murphy seaduseid… Need toredad eestlased ostsid ära selle kleidi ja tänasid mind toreda teeninduse eest.. Minu rõõmu ei jätkunud muidugi kauaks. Prouakene oli umbes 20:30 poes ja tahtis seda kleiti osta. Minu viga oli see, et ütlesin talle enne, et oleme 21:00 lahti, et kiiret pole. Ehk siis ma vihjamisi andsin talle märku, et nii kiire pole selle kleidi ostmisega. Oh jumal, mis selle naise suust kõik välja tuli, kui ta sai teada, et seda kleiti enam pole. Ta sõimas mind lausa saksa keeles. Vana arvas, et ma ei saa aru, aga üllatus-üllatus, ma olen alates kuuendast klassist saksa keelt söögi ette ja söögi peale saanud. Ta sõimas mind, et helistab juhatusse ja laseb mu vallandada, röökis üle terve poe (mul olid kliendid poes), küsis juhatajat, et mis kurat siin toimub.. 😀 Ma ütlesin, et vabandust väga, aga juhataja seisab teie ees. Karjus, et MINUSUGUNE ei saa küll juhataja olla. Tahtis igasugu numbreid, aga ma ei tohi neid jagada. Teenindusjuhil on piisavalt palju tegemist palju tähtsamate asjadega. Pealegi, ma ei taha, et teenindusjuht saab selle jubeda kliendi raevu omale kraesse, mõtlesin, et saan hakkama sellega. Kerge hirm tekkis küll, et selline tädi teeb vist kõik, et ma oma töökoha kaotaksin. Tol hetkel olin juba teist kuud rase ja teadsin, et pean rahu säilitama, keegi mind töölt lahti ei lase, kuid vägisi kiskusid pisarad silma. See mutike sammus siis väga dramaatilise kõnnakuga poest välja ja hõiskas veel saksa keeles midagi, mida ma ei kuulnud. Poodi oli jäänud üks naisterahvas, kes küsis mult midagi, aga ma ei kuulnud teda tekkinud segaduse pärast, sest olin ilmselgelt endast väljas. Mul on kahju, et see klient, kes poodi edasi jäi, ei saanud enam sellist tavapärast mõnusat ja vabat suhtlust minult, millega olen oma kliente harjunud kostitama. Vabandasin ta ees, et ma pole päris mina ja see naine oli nii armas, lohutas mind ja ütles, et sellist asja pole ta veel kordagi oma elus näinud. Imestas, mida kõike me siin poes peame üle elama ja alla neelama.
.. Panin poe kinni kell üheksa ja lihtsalt lahistasin nutta. Eks raseduse hormoonid tegid ka oma töö, aga siiski. Mingi TOOTE pärast inimesega nii käituda… Kummaline on see maailm..

Järgmine päev polnud ma ikka veel 100% mina ise… ja kõik need inimesed, kes poodi külla tulid, ei saanud minult seda maksimum teenindust. Milles nemad süüdi olid? Milleski..

Vastupidiselt sellele õudsale näitele on mul ka kamaluga teisi näited. Te ei kujuta ette, mis hullus lahti läks, kui Diesel’i pood kinni pandi ja Diesel’i telefon Calvin Klein’i taha lattu sattus. Olin asendustööd tegemas teises poes seniks, kuni uus pood avatakse… Inimesed reaalselt helistasid, et kus Liina on, ma tahaks temaga rääkida. Mis suurust tellida, kust mida saab jne, mis poega juhtus… Mul tulid õnnepisarad silma, kui seda kuulsin. Üks püsiklient Peterburist, tuli Rocca DD(asenduspood)-sse mind otsima. Nagu WHAT THE HELL? Neid emotsioone ei ole võimalik sõnadesse panna. See mees ütles veel kurvastades, et ai kurja, kuhu ma nüüd oma raha siis jätan, kui pole enam Diesel’it ja mind. Mainin ära, et see mees ja tema naine tegid mulle 1000+ euroseid tšekke.

Rääkimata ühest isast ja tütrest, kes käisid pükse ostmas AINULT siis, kui mina olin poes. Minu kallis sõbranna Triin nägi neid ainult ühe korra poes, kui nad suhteliselt pahuralt(Triinu sõnul) küsisid, et kus Liina on ja millal ta tööl on. Imestasin veel, et nad alati niiiiiii sõbralikud, kuidas nad küll pahurad said olla. 😀 Tüdruku isa tõi mulle lilli, soovis mulle õnne, armastust ja kõike kõige paremat. Jättis ükskord POES 25 eurtsi tippi mulle 😀 Siinkohal mainin, et lillede toomine ei olnud mingi sebimine. Ma olen piisavalt arukas inimene, et saan sellest aru. Nad soovisid tütrega siiralt mulle kõike head. Olen neile isegi nõu andnud, mis lõhna tütrele osta.

Mul on praegu selline kerge nostalgiline moment, kerge igatsus isegi. Diesel’i pood oli minu hing, mulle väga meeldis seal tööd teha. Max&Co oli ka tore, see pool aastakest, aga Diesel’it pole võimalik üle trumbata.
Aitäh neile inimestele, kes poe uksest sisse on astunud ja nii toredaks osutunud.
Neid jutte on veelgi ja palju.. aga kahjuks pean lõpetama, Kennet just ärkas oma õndast iluunest.

Loodan, et mu tekst pole liigselt laiali valgunud. Mõtteid nii palju peas, et uus peksab peale, kui vana pole veel kirjaski.

Mõni päev on veel aega, et teenindajaid kiita, tehke seda! Ja kui teil on omapoolseid kogemusi jagada, siis sheerige, tõsiselt põnev oleks lugeda 😉

Käisime spaas, aga abielu jäi ära

By

Liina Kolomainen

-

märts 26, 2019

0

No tervist kõik see lugejaskond! Meil sai siin 23.03 viis aastat koos oldud ja pidime ju sõrmused sõrme saama, aga näe, olen endiselt vaba, aga mitte vallaline. 😀

Alustan siis otsast peale.. Esialgne plaan oli, et registreerime(notari juures) end ära, teeme pildid, jagame kuskil sõrmused ja lähme sööme pidulikult koos peredega. Algul tundus see täiesti idekas plaan ja teate mis… Ma hakkasin siin pulmakleite vaatama, mis algse plaani kohaselt pidin veel laenutama. Lappasin siis rõõmsalt kleite, kui üks hetk avastasin, et ma polegi enam nii rõõmus. Jäin olukorra üle mõtlema, et see kogu kupatus tundub kuidagi lamp ja kiirustatud. Me ju alles kihlusime (29.09.2018) ja nüüd juba abielu, mis oleks tõenäoliselt väga halvasti planeeritud. Sõrmuseidki polnud me veel välja valinud.

Andrus ajas taga seda, et meil saab viis aastat täis ja kena oleks niiviisi arvestust pidada. Endal oli see sama teema südamel, aga no.. halloo! Me pole nii vanad, et ei suuda meeles pidada 6-aastast vahet (abiellumise ja koosoldud aja vahe siis). Arutasime ja mõtlesime ning otsustasime, et teeme nii nagu kõige esimesena südames oli. Sõidame järgmine aasta samal ajal reisule ja teeme seal tseremoonia ja kogu kupatuse, lihtsalt aasta number on teine. Mul langes sellega kohe kivi südamelt, sest mulle tundus kogu see üritus nii punnitatud ja kiirustatud. Südames olin nii kurb, et nii asja lahedame. Õnneks Andrus arvas sama, mis mina ja teeme lõppkokkuvõttes midagi superlahedat ja ei jäta asja viimasele minutile!

Sellega seoses on mul üks hea nali ka rääkida. Käisin siis eelmine neljapäev(21.03) emal külas. Vana oli jälle juuksuris käinud. Imestasin, et mis asja ta seal juuksuris jälle toimetas. Ta viimasel ajal midagi muud peale juuksuris käimise ei teegi vist 😀 Emps vastas selle peale: ”Nooh, umm… mul oli vaja ikka keemiline lokk sisse teha, et juuksed ludus poleks ja tead isegi mu juukseid…” Naersin, et no oled ikka tihe külaline seal.

Läks aeg edasi, tuli isa koju ning mul ühes sellega meelde, et Poiss on vaja kellelegi jätta, kui me spaasse sõidame. Andruse õele, Airile, ei saa enam Poiskat viia, sest Trussi sõsar võttis kassi omale. Uurisin siis, et kuidas neil laupäeva päevakava ette näeb. Ema imestas, et miks nad koera peavad hoidma, et saksi minek ju. 😀 Ma küsisin, et mis saksi? Ema jumala segaduses, sest 23 märts pidi meil ju registreerimine olema, sellepärast ta käiski veel enne suurt pidu ja pildistamist ennast korda tegemas. Järgmisel päeval ootas teda ka küünetehnik. 😀 Haa, haa haa.. 😀 Me lihtsalt lõkerdasime naerda, hea, et piss püksi ei tulnud. Isa veel kommenteeris: ”Vedas, et me mingit kohta kinni ei pannud, plaan ju oli”.. Naersin, et head vanad ikka, ei küsi ka meilt midagi. 😀 Mis ma oleks siis laupäeval kell 11:00 hellanud, et kuulge, tulge nüüd kell 12:00 sinna ja sinna, meil registreerimine vms. 😀 Noh, vähemalt emps sai nädalavahetusel Poiskaga kenasti jalutamas käidud, sätitud ja puha. 😀 Muig!

Igatahes… sõitsime siis Tartu. Kusti ja Karin tulid ka meiega kaasa. Seltsis ikka segasem ja nemad ka polnud varem V Spas käinud. Kuna check in on V Spa-s kell 16:00, siis oli meil kaks ja pool tundi aega enne, kui sisse saime. Kõhud juba korisesid ning seetõttu otsustasime Aparaati sööma minna. Veidi ebamugav oli, et Kennetiga kohe hotelli ei saanud, seal oleks vähe soojem olnud mähkusid vahetada, aga pole midagi. Saime hakkama. Toit oli maitsev ja ma ei saa mainimata jätta, kui imestunud ma olin, kui arvet nägin. Ma võtsin mingi pardiprae, lisaks kreembrülee ja cappuchino. Andrus täitis kõhtu burksi ja õllega. Kokku läks 22 eurot. Tallinnas läheks ainuüksi pardipraad 22 eurot maksma. 😀

Meil oli veel check-in’iga ca 30 minutit aega, aga õnneks saime varem sisse. Kennet magas meil turvahällis ja seetõttu ei saanud kohe spaasse minna. Kohe, kui Kentsu ärkas, läksime suplema. Erinevate asjaolude tõttu ei olnud me veel suurde basseini temaga jõudnud ja kerge hirm oli sees, et kuidas talle seal meeldib. Läksime otsejoones lastebasseini, kus oli päris palju teisi beebisid ja veidi vanemaid lapsi ka.

Panime selle kaelajura ümber kaela ja me lihtsalt ei suutnud ära imestada, kui tsill ta seal oli. Vaatas rahulikult lapsi, uudistas ümbruskonda ja mõnules vees. Pisipoja oli lihtsalt nii rahul kogu selle olukorraga. Käisime temaga ka saunas. Päris äge saun on V Spa’s, mida ma mujal pole näinud. Mingi vene baabuška saun, kus on kõrge õhuniiskus ja mingid kuivatatud aroominutsakud rippusid sauna seinal. Korralikult tõmbas ikka lõõrid lahti. 😀 Kennet ei teinud teist nägugi, mõnules seal saunas samamoodi nagu ka lastebasseinis. Thank God! Mu hirm oli asjata!

Poja väsis muidugi varem ära, mistõttu meie kahekesi läksime üles hotellituppa temaga tuttu. Samal ajal, kui mina hotellitoas klassikat kuulasin, lebotasid Kusti, Karin ja Truss spaas edasi. Andrus kiitis jääsauna ja soolasauna ning muidugi ka üldpilt oli väga hubane ja mõnus. Mul kahjuks jäid need kohad kõik käimata, aga pole viga. Sellegipoolest jättis vee- ja saunakeskus mulle hea mulje. Kuskilt lugesin enne minekut, et õhk on seal soe ja see vastas tõesti tõele! Ainuke spaa, kus mul peale veest tulekut külm ei hakanud 😀 Õhtul läksime veel hotelli restoran Joyce’i sööma. Toit oli väga maitsev ja ISEGI ANDRUS sai omale sealt söögi valitud. Uskumatu, aga tõsi! 😀

Panime Kentsu magama ja lobisesime maast ja ilmast Kusti ning Karini residentsis. Nalja sai täie raha eest. Pole juba tükk aega nii palju südamest naernud, päris ausalt. Hotellituppa naastes vajus Andrus kohe magama. Minul paraku und ei olnud ja mõtlesin, et katsetan siis selle Deluxe toa mullivanni ära. Deeeeeeeeem, oleks kodus selline! Ma istuks seal ööd ja päevad(ilmselgelt poleks võimalik beebi kõrvalt, aga unistada võib). Sain veidi lõõgastuda ja omi mõtteid selgeks mõlgutada.

Hommikul, nagu ikka, 7:00 äratus. Väike linnupoeg nõudis süüa ja voodist välja võtmist. Kerge unekas oli, aga õnneks oleme juba harjunud sellega, et seda äratuskella ei saa repeat’i peale panna. 😀 Kennet sai kõhu täis, liikusime alla sööma. Hommikusöök oli päris rikkalik. Mina söön hotellides alati munapudru ja peekonit. See kraam oli kenasti olemas! Ja mis veel parem, šokolaadi crossant oli ka esindatud. Juhuuu! Lempar!

Kennet oli juba päris vässukas ja jäi uuesti tudusse, Andrus koos temaga. Ma ei suuda kunagi uuesti magama jääda, kui olen juba üles saanud. Mölutasin niisama ja sms-isin emaga veidi. Lõin aega surnuks ühesõnaga.
Mõtlesime, et jõuame veel ühe korra enne ärasõitu veekeskuses käia, et Kentsu enne reisi võimalikult palju ära väsitada. Mõeldud, tehtud. Täitsa hea ja värskendav oli hommikulpoole vees käia. Pole varem seda rakendanud. Kindlasti järgnevatel kordadel lähen ka hommikul ujuma ja ajusid jahutama.

Kokkuvõttes ütleks, et V Spa on nüüd mu uus lemmik. Nooruse trumpas V Spa kohekindlasti üle. Ootan juba, millal tagasi minna. Super hotell, ilusad toad, mõnus mullivann Deluxe toas, sõbralik personal ja mis peamine – vee- ja saunakeskus oli üle prahi! Soovitan sinna minna, kui pole veel jõudnud! Super koht!

Oled ise juba jõudnud käia seal? Kuidas meeldis? Plussid? Miinused? Mul pole näiteks ühtegi halba sõna öelda.

Ma nüüd lähen ka, Kennet muutub kärsituks siin. 😀
Olge musud ja nautige kevadet, ilmad on juba päris ilusad siin Peetris!

Lapsega reisule

By

Liina Kolomainen

-

märts 13, 2019

2

Nonii, varsti ongi see aeg käes, mil sõbrannale Portugali külla sõidame. Minek on 04.04 – 08.04. Uipu hea hinnaga lennupiletid saime ka veel! Kuna mul on igaks juhuks võetud ka suur pagas, siis minu piletid läksid sutsu üle 300EUR kõik kokku, sõbranna sai vapsee 200-ga, kuna ta beebita ja pole vaja ”tervet” majapidamist kaasa võtta. 😀 Siinkohal ütleks, et tuleb ikka päris korralikult ringi surfata ja otsida, et kõige parem pakkumine leida. Tore, et ma kodune emme olen, mul oli selleks päris palju vaba aega.

Esmalt lendame me Frankfurti ja sealt edasi Lissaboni, kuna otselendu ei ole kahjuks ja kes teab, võib-olla ongi hea, kui saab pisikesega jalgu sirutada, olles veidi aega maa peal. Olen varem Lufthansaga lennanud ja jäänud igati rahule, usun, et ka seekord. Küll aga on mul küsimus suurele ringile. Kui mul on käsipagas 10kg, siis vankri kaal läheb ka sellega koos arvesse või saab selle niisama kaasa võtta, kuna beebile on ju ka sülepilet ostetud? Oskab keegi öelda?

Rääkides kärust, siis augustikuu emmed panid mulle mõistuse pähe, et pole mõistlik oma kallist vankrit reisule kaasa võtta. Milleks riskida, et see kuskil ära kriimustatakse või veel midagi. Mõtlesin siis, et ostaks mõne reisukäru omale. Andrus õnneks laitis selle idee maha. See Facebooki’ ”kärusõltlaste” grupp on ikka üks üle prahi koht. Ükskõik, mis käruga seonduv küsimus mind ka ei kollitaks, oskavad sealsed emmed kohe abi ja nõu pakkuda. Ühesõnaga, sama grupi liige kirjutas mulle, et laenutab kärusid. Käru laenutamine nädalaks ajaks läheb maksma 20EUR + 80 EUR tagatis. Täitsa nalja hind ikka. Seal oli teisigi valikus, aga nagu te mind juba tunnete, peab käru ka välimuselt meelepärane olema, seetõttu valisin kollase versiooni Mamas & Papas Armadillo XT-st reisule kaasa.

Sama vankri laenutame ka Montenegro reisu jaoks. Kusjuures, vaatasin ka Portugali veebilehtedel olevaid kärusid ning seal maksis mingi juust al.70EUR miinimum. Sõbranna soovitas Eestist samuti uurida ja tal oli õigus – siit on odavam ning mõistlikum laenutada. Lennujaamas on kiddol ka mugavam kärus olla, kui kõhukotis, ma arvaks.

Mamas & Papas Armadillo XT Ochre
LISAINFO **SIIT**

Unustasin täiesti ära, et ma ju ”soojale maale”. Kennetil pole ühtegi suvemütsi, mida kaasa võtta. Lootsin, et minu lemmik lastebränd BREDEN müüb mõne vahva mütsi, aga kahjuks saabuvad suvetooted alles aprilli keskpaigas. Seda kuuldes valdas mind täpselt see sama tunne, kui küüs läheb katki ja küünetehnik ei saa sind täna/homme/ülehomme võtta. Ja siis sa istud oma katkise küünega ja plaasterdad seda, et ”oih, lõikasin sõrme” loe: peidan oma katkist küünt. Hhahahaaaa, nüüd kõik teavad, kui mul sõrmeots plaasterdatud. Deem.

Olen seoses reisiga täitsa elevil, sest me pole veel Kentsuga lennureisile jõudnud. Kerge hirm on isegi, aga eks iga asjaga on nii, mida pole varem teinud/kogenud. Õnneks on mul armas Kirsti kogu aeg varnast võtta. Naersime siin Triinuga, et Kirstist saab meie lapsehoidja ja me joome veini (nali muidugi – ma ei joogi veini) kõrval, kui too meie lastega tegeleb. Loodab siin puhkusereisi, tegelikkuses täiskohaga tööl. Muig. Jama lugu, et Sul lastega sõbrannad on. 😀

Mõned küsimused seoses reisuga teistele emmedele:
1) must have stuff, mida kaasa võtta (va toit)
2) mõned lifehack’id, kuidas paremini lennureis ja sellega seonduv kergemi üle elada?
3) Kas Lufthansa pakub võimalust kohapeal vett soojendada või tuleks see termoses või isesoojenevas lutipudelis kaasa võtta (Ma tean, et on võimalus nendega ise ühendust võtta, aga loodan lihtsamat teed pidi minna, et keegi jagab oma kogemust ja teadmisi)?

Reisikindlustus. Reisite alati kindlustatuna või pigistate silma kinni mõnikord? Meie peres on selline süsteem: kuna Andrusel on SWED’is see Gold-mis-iganes krediitkaart, siis koos perega reisides(kui reis on makstud tema kontoga), kehtib kindlustus kõigile. Seekord pole ju Andrust kaasas, tema saab naise- ja lapsevaba nädalavahetuse poistega. Go crazy. 😀

Mõtlesin siis, et ostan meile kindlustuse, aga see oli juba kokku 50 euri. SWED soovitas mulle samasuguse kredaka teha. Mõeldud, tehtud. Tervis 500 000 eurtsi eest kindlustatud, juurde veel korralik pagasikindlustus jne. Ma saan aru, et hanza.ee-sse sisse logides, viin kogu oma rubla rootslastele ja kurat teab, kellele veel, aga mida sa teed, kui SWED’il on parim mobiiliäpp, idekas süsteem netis, väga palju sularahaautomaate ja mõnus preemiapunktide süsteem(mul igalpool hasart, kuskilt mingeid boonuseid ja asju koguda).

Mis siis veel… Infoks, et kui lapsel on vanemal on erinev perekonnanimi ning reisitakse üksinda, tuleks kaasa võtta kirjalik nõusolek teiselt lapsevanema poolelt, muidu ei pruugi riigist tagasi kodumaalegi saada. On kelleltki küsitud sellist dokumenti?

Pea on hetkel tühi, sheerige oma kogemusi ja nippe 😉

Tsau-pakaa!

Valima lähed? Alates eilsest saab juba e-hääletada!

By

Liina Kolomainen

-

veebruar 22, 2019

0

Mõtlesin, et võiks veidi valimistest rääkida, tegemist siiski aktuaalse teemaga.

Olen alati väga avalikult rääkinud oma maailmavaadetest ja sellest, mida ma poliitikast arvan. Ma näiteks ei tee saladust sellest, keda ma valin ja keda mitte. Tahangi oma seekordsest e-hääletamisest rääkida. Andsin hääle juba eile, kell 9:15. Kiirelt asi kaelast ära, siis on kindel, et ei lähe hiljem meelest.

Eelmistel valimistel sai minu hääle Vabaerakond. See aasta rakendan teist taktikat, kui võib nii öelda. Miks? Ma kohe kuidagi ei soovi, et Keskerakond saab kõige suurema toetuse, seega pean hääletama nende põhioponendi poolt, sest vastuhäält ei saa ju anda. Ja kui saakski, siis tõenäoliselt läheks see EKRE-le.

Olen nüüd Harjumaa elanik, mitte enam Tallinna kesklinna, ja pean seetõttu kellegi siit valima. Lappasin juba u nädal tagasi kandidaatide nimekirju ja tutvusin ka lubadustega.

Siinkohal oleks paslik ära mainida valmislubaduste hinnad, mille väärtust hindas rahandusministeerium. EKRE lubadused küündisid 2,8 miljardini. Sotside omad ei jäänud ka palju alla oma 2,5 miljardiga. Tasuks valijatel mõelda, et kas see kõik on ikka teostatav. Esmalt, raha PEAB JU KUSKIL TULEMA ja teisalt, luuakse koalitsioon ühe või mitme erakonnaga ning selge on see, et tuleb teha kompromisse. Ühele üks lubadus, teisele teine. Üks erakond ei saa kunagi kõiki oma lubadusi täita, see on selge. Eriti veel lubadusi, millele kulub 2,8 miljardit eurot. Mõelge sellele.

Rahandusministeeriumi andmetel läheks Keskerakonna, Eesti 200 ja Roheliste valimislubadused maksma kõigil 1,5 miljardit eurot ning Reformierakonnal 1,4 miljardit.

Vabaerakonna valimislubaduste täitmine läheks maksma 0,9 ja Isamaa omad 0,7 miljardit. Elurikkuse Erakonna lubadused aga 0,02 miljardit.

Lisainfoks veel nii palju, et paljusid lubadusi ei saa ka rahaliselt hinnata. https://www.rahandusministeerium.ee/et/erakondade-valimisprogrammide-analuusid

Siit aadressilt leiab igasugu kraami, mis on seotud valimisprogrammide analüüsidega ja näeb ka seda, kui paljudele lubadustele oli võimalik hinnasilti külge panna ning millistele mitte. Sissejuhatuseks on väga hea see esimene slaididega fail!

Kui rääkida nüüd valimisplatvormidest, siis ma kõike pole vaadanud. Ilmselgelt kommarite poolt ei hääleta ma kunagi, seega ma ei hakka oma aega raiskama üldse selle erakonna peale. Kuigi ütlen endiselt, et seal on lahedaid poliitikuid, lihtsalt eksisteerivad vales erakonnas (nt väga intelligente ja arukas naine Kadri Simson jne). Btw, neid peaks kiitma väga hea kodulehekülje eest. Väga mugav on oma ringkonnast kandidaate üles leida ja valida. Reformikatel on kõik läbi-segi puntras ja lisaks saab Keskerakonna veebilehel kohe küsimusi küsida ”jutumullikesse” kirjutades. Kiitus!

Minu seekordne valik osutus reformikate kasuks. Esmalt seetõttu, et kesikud enam koalitsiooni ei saaks. Teisalt see, et Vabaerakond ei jõua niikuinii väga kuhugi ja kolmandaks muidugi, valimislubadused enam-vähem sobivad minu vaadetega.

Ma olen nõus, et pensionäride pensionit tuleks tõsta. Mu 88-aastane vanaema saab ehk 400 euri kätte, kui sedagi ja ta suudab sellega isegi kõrvale panna, mis valemiga ma ei tea. Ütles naljaga, et ikka matmise raha peab ka salakohas olema. Küll aga on ta maininud, et seda raha on ikka väga vähe. Noshiiiet, et on vähe. Minu meelest ei tohiks pensionit maksustada (vansil on muidugi see maksuvaba, aga sellegipoolest on kahju töötavatest pensionäridest. Enamus ju tahab tööl käia, et toetada oma lapsi, lapselapsi ja siis peavad selle pisku ka ära andma) . Laus debiilsus ju?

Lisaks on reformikad alati ettevõtjaid toetamas, mis on mulle meelepärane. No hallelujah, sotsid tahavad divikaid maksustama hakata. #goodbye Rääkimata mingist kuradi luksusautomaksust. Sööge heina, ausalt ka. Mina teid ilmselgelt ei vali! Ma ei saa aru, miks peaks edukaid inimesi karistama selle eest, et nad on ise rassinud ja higistanud oma edu nimel.

Samamoodi on reformid välja käinud õpetajate palga küsimuse. Olen kahe käega poolt, et nende palkasid tuleks tõsta. See on üks karm töö ja vajab väärilist palka. Ma tegin põhikoolis ikka palju sikku. Usun, et kui ma poleks ainult viitele õppinud, oleks mind koolist välja visatud 😀 Okei, päris nii hull ka polnud, aga direktori juures sai ikka käidud, klassijuhatajast rääkimata. Igatahes, õpetajate kõva närvi, arukust ning kannatlikust tuleks õiglaselt tasustada.

Mind tohutult häirib see teema, kui majandus kasvab, peaks riigi reserve koguma, mitte raiskama. Ma ei saa aru, mis lollus see on lihtsalt. Reformikad lubavad seda kasvatada, mitte kulutada. Kui ikka majandus õitseb, siis oleks mõistlik koguda, et raskemad ajad üle elada.

Üks reformi lubadusest on selline: ehitame valmis liikluskoormust ja -ohutust arvestavad neljarajalised põhimaanteed. (Tallinn-Narva, Tallinn-Tartu-Võru ja Tallinn-Pärnu-Ikla), Tallinna ringtee, kiire raudteeühenduse Euroopaga (Rail Baltic) ning pooldame Tallinna-Helsingi tunneli rajamist.

Omast kogemusest võin öelda, et Tallinn-Narva on tegelikkuses väga heas seisus ja selle maantee korda tegemine peaks viimane olema. Vastupidiselt Narva-Tallinn maantee jutule: käisin maikuus Tartus praktikal. See, mis toimus Tartu-Tallinn-Tartu teel, oli ebareaalne. Ainuüksi ühte otsa sõites, nägin juba kolme ”surmaautot”. Kurb on lihtsalt see, et viga võivad saada liiklejad, kes pole ise midagi valesti teinud. Ma ei kujuta ette, mis tooks selliste inimeste mõistuse koju. Kogu seda möllu seal Tallinn-Tartu-Tallinn teel aitaks kindlasti ära hoida see neljarealine maantee.

Kõik, mis puudutab kultuuri ja rahvuslust, siis nende lubaduste poolt olen alati kahe käe ja kümne varbaga poolt olnud. Küll aga ei poolda mina vaenu õhutamist ja ebainimlikku suhtumist teistesse inimestesse. Minu meelest kannab EKRE endas iganenud arvamusi ühiskonnast ning tundub, et nad pole huvitatud sellest, et Eesti ka ülemaailmselt edasi areneks. Globaliseerumine toimub nii või naa, oleks aeg muutustega kohaneda, mitte neid eirata ja vaenu õhutada.

Mis ise? Lähete valima? Mul on väga palju inimesi tutvusringkonnas, keda poliitika ei huvita, mis on tegelikult kurb. Iga hääl loeb! Minu elukaaslane oli vist ühe korra valimas käinud enne minuga kokku hakkamist, võib-olla ei olnud ka sedagi. Ma ei viitsi üle küsida ka 😀 Mõte oli see, et valimisaktiivusus oli nullilähedane. Nüüd oleme nii kaugele jõudnud, et kui ma midagi poliitikast jahun, siis ta viitsib mind kuulata ja tunneb isegi huvi, mis on täitsa positiivne muutus. Lisaks on ta nõus nüüd ka iga kord, kui hääletada saab, seda ka tegema. Tavaliselt on see nii läinud, et kui erakonnad, mille poolt hääletada soovime klapivad, siis ta ütleb, et viska sellele inimesele hääl, kelle poolt ise hääletad. Meie hääled sai seekord reformika kandidaat nr 269. Lahe ja muhe mees, militaarse taustaga nagu mu perekondki. Intelligente, kes tunneb ennast mugavalt kultuuriküsimustes kui ka muudes küsimustes. Mainiks ära veel selle, et temata ja ta kõige lahedama elukaaslaseta poleks Grimmikooli ka. Kust need andekad grimeerijad siis tuleksid?

Igatahes, mõnusat reede jätku ja palju palju õnne meie riigile! 100 oli imeline, usun, et 101 ei jää alla!

#2ravihka #vihkayksi

By

Liina Kolomainen

-

jaanuar 24, 2019

0

Vaatasin siin Radari erisaadet ja juba mitu päeva kummitab see mind. Soovitan vaadata! Saade räägib siis sellest, kui palju me tegelikult vihkame ja mida kõike me suust välja pillume. Vahet pole, kas siis vihahoos või niisama enda meelelahutamiseks.

Neid asju, mida inimesed on kellegi kohta öelnud, on palju… Toon näite saatest. EKRE erakonna liige Kristo Saarmann kommenteeris avalikult oma nime alt Jevgeni Ossinovski-t. ”Odav haisev pasane limukas oled oss, sinusugused riigireeturid lõpetavad võllas! Mida varem, seda parem.” Mul jäi ausalt öeldes karp lahti. Hoian siin pead kinni ja ei oskagi sellist vihakõne kuidagi kommenteerida… ja see inimene oli erakonnas (enam mitte)..

Kõige haigem on see, et Jevgeni helistas sellele mehele ja see mees kinnitas oma sõnu, et ta pole midagi valesti öelnud ja see kõik on sulatõsi. Inimene tegi tegelikult tapmisähvarduse ja seisis nende sõnade eest. Kaamera ette see onkel muidugi ei kippunud. Julged öelda, võta siis oma munad ühes endaga ja tule kaamera ette, kui nii kõva mees oled kommenteerima.

Ütles veel nii, et terve eesti rahvas arvab samamoodi nagu tema. Kristo Saarmann, mina küll nii ei arva ega mõtle! Naljakas, et süüdistatakse ühte inimest kõiges halvas. Mul tuleb kohe meelde, kui Aljoša äraviimine aktuaalne oli, siis Narvas oli põhimõtteliselt igale poole kirjutatud: ‘Ansip t6 4mo”. No vabandust väga, üks inimene ei tee siin mitte midagi.

Jäin siin mõtteid mõlgutama EKRE osas ka ja teate… See on küll minu subjektiivne arvamus, aga minu meelest enne EKRE fraktsiooni loomist ei olnud seda vihkamist nii palju.. aga võib-olla mulle ainult tundub nii.

Saates näidati ka Tarandi intsidenti. Poleks elu sees arvanud, et inimesed võivad sellise asja peale niimoodi reageerida. Rääkimata sellest, mida Tarandi kohta ka Facebook’i kommentaariumis kirjutati. Kas inimestel pole mitte midagi muud teha või? Tarandile muidugi respekt, et asju ikka teatud huumoriga võtab ja ei teinud välja sellest jampsist.

Kõige rohkem tegi mind kurvaks see, millest rääkis Sissi Nylia. Talle kirjutavad üheksa aastased(JAH ÜHEKSA!!) noored tüdrukud ja ütlevad, et Sissi ei sobi siia oma nahavärvi tõttu jne. Tekib küsimus, kust kohast võtab 9-aastane sellise suhtumise? Ma annaks oma lapsele kõva koslepi, kui ta midagi sellist kellegi kohta ütleks. Minu meelest on Sissi üks üliandekas laulja, hea eeskuju kõigile oma ütlemistes ja tegudes ning… õõh.. Mida ta selles eest vastutasuks saab?

Veel näiteid: Radari reporterit Stass’i solvatakse, sest tal on vene keele aktsent küljes. Wtf? Ma just vastupidi annaks ruskat, sest inimese emakeel on vene keel ja ta on nii tublisti eesti keele selgeks saanud, et tunneb end koduselt seda rääkides.

Elades ise pool oma elust Narvas võin hordides näiteid tuua, et kui inimest kommenteeritakse, tehakse nalja või koguni solvatakse aktsendi või valede sõnalõppude pärast, siis ei õpitagi keeli selgeks. Minu õnneks, minu tuttavad ja sõbrad toetasid ja aitasid mind, neid ei huvitanud, et ma vene keelt valesti rääkisin/hääldasin ja teate mis, mul on vene keel suus!

Kummaline on see, et seal kus võiks midagi positiivset näha, otsime ikka midagi, mille kallal ilkuda vms. Liis Velsker, kes on tõesti väga suureks eeskujuks kõigile oma kaalulangetamise teekonnal, saab ka vihaseid kommentaare. Miks? Ta motiveerib noori kui ka vanu tervislikumalt toituma ja trenni tegema ja jumal teab, mida veel ja ometi inimesed sõimavad ja solvavad teda..

Eeva Esset kommenteeris üks mees(Väino Hillarovits): ”Enne vaata peegli kui oma praemunadega lehvama ronid, inetu ajukääbik”. Täiesti võhivõõras inimene. Miks? Esiteks, ma ütleks, et kui Eeva Esse on inetu, kes siis üldse ilus on?

Kust võtavad inimesed selle aja, et lihtsalt käia ja kommenteerida ning soppa loopida? Ega ei imesta ka, seetõttu neil ju jääbki oma elu elamata, sest enamus aeg kulub kellegi teise peale.

Lihtne on midagi kirja panna ja oma sõnade eest vastutust mitte võtta. Näost-näkku ei julge ju keegi midagi öelda, sest siis puudub kaitsev ekraan või kodune keskkond. Pole ka mina, teab mis, lilleke olnud kunagi varajasemalt (mõned ebaviisakad säutsud Twitteris, õnneks ei midagi erku, aga siiski), kuid olen pannud ennast nende inimeste rolli ja aru saanud, et nii need asjad ei käi. Ma ju ei taha, et minu kohta midagi halvasti öeldakse, miks siis seda teiste kohta teha? Kõige nõmedam on see, et midagi hästi öelda on nii kuradi keeruline, aga halba kommenteerima on kõik jube kiired. Siinkohal ütleks, kui tahad halvasti öelda, ÄRA PAREM ÜTLE midagi. See on ju tegelikult väga nõme, kui Sa kellegi päeva oma inetusega ära rikud… või mis?

Pole ime, et teie elu on s*tt, kui te midagi muud peale vihkamise teha ei oska sellega. Probleem pole teistes, vaid Sinus endas, kes Sa vihkad.

Siin on üks hea artikkel ka: http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/arvamus/eesti-on-muutunud-vihaseks?id=84724161

Päikest kõigile ja rohkem armastust, vähem vihkamist! #äravihka #vihkaüksi

Kust leida hea mees? Mis on hea suhte saladus?

By

Liina Kolomainen

-

jaanuar 16, 2019

0

Üks tuttav uuris minult siin ükspäev, et kust ta omale normaalse mehe saaks, et neid pole ju kuskilt võtta. 😀

Mõtlesin, et räägin ”meie loo” ära, kuna meil täitus täna Facebook’is 7 aastat sõprust Andrusega. Teate ju isegi neid FB natukene napakaid kokkuvõtteid.

Ühesõnaga, me kohtusime juba päris kaua aega tagasi tegelikult. See oli 2011 aasta novembrikuu, kui ma ei eksi.

See oli päris aktiive aeg minu elus. Olin just 18 saanud ja sain ausal teel klubides ja pubides käia. Tol ajal oli mul selline mentaliteet, et annan kõigile korvi ja olen jube lahe omast arust(loe: ei otsi suhet). Olime siis oma sõbranna Liisaga parasjagu Shootersis juba pikemat aega tantsinud ja mehi ära ajanud, sest nii oli pop ja noortepärane käituda, kui kuskil rahva massi vahelt tuli Andrus välja. See oli reaalselt nagu filmist välja lõigatud stseen, selline kuldne sära veel ümber tema :D. Tal olid heledad lõhkised teksad ja üüüüüübercooooooolid pikasäärega pruunid saapad. *drools* Ülemist osa ei mäleta kahjuks. Mul oli selline mulje, et mingi välismaa näitleja tuleb sealt. No ja see kutt tuli minu juurde???!?!?!?!!!! Hallelujah. 😀 Ma ei mäleta, kui kaua me seal tantsisime, aga väga kaua siiski. Mäletan, et tema hea sõber Alar oli ka veel kaasas ja nii me neljakesi aega veetsime seal Shootersis. Kurb, et Shooters nüüd kinni on. Seal olid ikka ultra lahedad peod, aga eks igal asjal on oma eluiga. Poistel oli rubla otsas ja neil oli jube piinlik, et me neile välja teeme, see oli ikka nii naljakas. Andrus muudkui seletas, et talle pole ükski naine välja teinud, et on alles piinlik lugu. 😀 Järka või ülejärka päev oli jälle hea põhjus välja kutsuda, et nüüd on tema kord välja teha mulle. Käisime pitsat söömas. Tore oli.

No ja mis siis edasi sai? Juhtus see, et mul kadus see ”crush” ära jube kiiresti. Mul oli enamus noormeestega nii, kes olid täiesti ideaalsed inimesed, kuid lihtsalt nagu tina tuhka, pole enam seda esialgset sära. Usun, et selliseid naisi on veel. Oled sama tundnud? Suhtlus jäi üürikeseks, kuna kirjutasin Andrusele kirja, et ma olen liiga vaimne inimene tema jaoks ja tema on liiga ”yolo” minu jaoks. Tol ajal mediteerisin väga palju ja mulle tundus, et ma ei jaksa enam pidu panna. Tegelikkuses ma ei teadnud ise ka, mida ma tahan või olen, aga see oli idekas vabandus, mida ettekäändeks tuua, et suhtlemine ära lõpetada. Naljakal kombel kirja lõpus mainisin, et võib-olla kunagi suhtleb veel, kui Tallinna kolin vms. See oli ka niisama suusoojaks. Muig.

Vahepeal me ei suhelnudki päris pikalt, 2+ aastat. Mina olin suhtes ja Andrus oli oma kaaslasega uuesti kokku hakanud. Elasime oma elu edasi. Küll aga kuulsin hiljem, et ta ikka aeg-ajalt käis mu pilte salaja vaatamas. 😀 Talle ikka ei andnud rahu, et mingi väike blond tsikk niimoodi korvi andis. Nagu ta ise ütleb, et see käis kõvasti tema ego pihta. Ta ütles, et oleks võinud vähemalt ära bängida(sorri väljenduse eest), siis oleks linnukese kirja saanud, aga vot ei.

Olin just eelmine päev oma eelmise suhte ära lõpetanud, kui Andrus mind mõnitama tuli, et kuidas mulle jalka mäng meeldis. Väga ei meeldinud. Mu lempar meeskond sai kenasti lutti. Jäime jutustama ja mõtlesime, et oleks tore üle pika aja üksteist näha. Mul oli mingi loengupaus 30 mintsa, käisime kiirelt McDonald’sis juustuburksi söömas. Põgus kohtumine ja mul oli siiralt hea meel teda, kui oma vana tuttavat, näha. See oli lihtsalt üks tore kohtumine, ei midagi muud.

Jäime kuidagi Facebook’is lobisema ja tundus, et võiks uuesti näha. Parasjagu käis just jalka Meistrite Liiga, kui ma ei eksi, ja Truss kutsus mind seda vaatama. Kari poisse nende Luha korteris ja mina – veidi kriipster oli, aga samas suva, olen eluaeg poistekarjas olnud. Pealegi, mulle meeldis jalksi vahtida, ei teinud seda vastu tahtmist. Peale vutti viskasime poisid koju siis jäime jutustama autosse mingi sajaks aastaks. Kell oli vist viis hommikul äkki 😉

Andrus ei teinud ise mitte üht liigutust oma algatusel, kuna ei tahtnud uut kirja uute kuupäevadega saada. Otsustasime mingi aeg, võiks nüüd ”käima” hakata. 😀 Olin enamus ajast Luhas, sniikisin hommikul vara koju tagasi. Mingi hetk juhtus vastupidine – veetsime kogu oma aja minu juures, kuniks ema kamandas Andruse võtmeid tegema minu teadmata. No ja nii me olimegi ca 10 kuud minu vanemate kodus, kuniks Komeedi korteri leidsime.

Ma mäletan seda hetke, kui meil sai aasta täis ja me voodis lebotasime ja mõtlesime, et ebareaalne ikka, kes oleks võinud seda kunagi arvata või mõelda, et meist paar saab ja me juba aastakene koos. Poleks seda uneski ette näha osanud. Ja siin me oleme praegu – 7+ aastat tutvusest, kevadel saab 5 aastat koos oldud, oleme kihlatud, meil on nii lahe ja vahepeal liiga asjalikuks(nali) kasvanud pisipoja, regame varsti abielu ära ja elame niisama elu lõpuni õnnelikult edasi.

Natukene ka teist juttu. Miks ühed lähevad lahku aga teised jäävad püsima?

Minu meelest kõikides suhetes ikkagi mingisugused põhitõed, mis viivad suhet edasi ja hoiavad särtsu sees seal. Mul oli enne Andrust ka suhteid, kuid ometi need ei jäänud püsima. Eks ma tean põhjust ka, põhjus oli minus endas loomulikult. Liiga intensiivne, iseteadlik, hoolimatu, liiga konkreetne ja võisin väga halvasti öelda, kamandaja, ükskõikne. Teisisõnu enamus eelmisi noormehi olid minu jaoks liiga hea südamega. Mul kohati käis pinda, et ma alati oma tahtmise sain. Andrus on reaalselt esimene mees, kes pani mul suu kinni, kohati isegi liiga karmilt. Ta ei lase ikka üldse pähe istuda, sest ta on veel konkreetsem vend kui ma. Ema naeris, et ma Andrusega ikka puhta pehmoks ära läinud. Andrus siin ja Andrus seal, kus see tavapärane po*uist ja ”ma vallutan maailma suhtumine” kadunud on. 😀 Aga noh, elu muudab, vanus muudab, kogemused muudavad, kellega suhtled, see muudab. See, kes ma olin 15-19, on täiesti teine inimene võrreldes praeguse minuga. Minu õnneks on kõik paremuse poole liikunud, ma tegin ikka päris palju haiget inimestele. Kole mõelda, aga ma ei saa tehtut tagasi ka võtta. Eriti just need noormehed, kes kuidagi Tartu aegadega seotud.

Niisiis…

Ma pole mingi suhteekspert, aga mõnes asjas olen ma kindel, kuidas toimib eluterve suhe.

SUHTLEMINE

Kui palju näen ma kõrvaltvaatajana neid suhteid, kus inimesed lihtsalt ei räägi omavahel. Ei sellest, mis neile meeldib ega ka sellest, mis neile ei meeldi. Saan aru, et ühed on introverdid ja teised mitte, aga suhte hea tuleviku nimel tuleks ennast varem või hiljem avada, ainult oma partnerile, sellest piisaks. Mu eelmises suhtes oli ka see viga, et me tegelikult ei suhelnud oma vahel hingetasandil. Ei siis nendel teemadel, millest just lõigu alguses juttu tegin ega ka niisama. Toon näite: mind huvitavad kõik paranormaalsed nähtused, anomaaliad, universumiga seotud küsimused, ufod, teised eksisteerivad eluvormid kusagil mujal… tahtsin rääkida ja arutleda nendel teemadel, aga tema naeris mind välja. Sisimas ma solvusin hingepõhjani. Andrusega võin ma jumal teab, mida rääkida ja ta ei arvusta minu mõtteid, vaid mõtleb kaasa usinasti ja annab omapoolse kommentaari ning selle tulemusena tekib meil väga tore arutelu.

2. AUSUS ja AUSTUS

Panin need kaks sõna kokku, sest kui Sa oma teisele poolele valetad või jätad asju ütlema, teades, et Sa tegelikult peaksid talle rääkima, ei austa Sa oma kaaslast. Sa pole aus = Sa ei austa oma kallimat. Mina näiteks ei suuda midagi enda teada hoida, kui olen mingi jamaga hakkama saanud või midagi muud korda saatnud, mis Andrusele ei meeldiks. See näriks mind seespidiselt surnuks lihtsaks. Truss saaks aru, et midagi on valesti ja midagi painab mind. Andrus on siinkohal one of a kind ja seda pole ma ise öelnud, vaid teised on seda maininud, kui väga Truss mind austab ja kui faking aus ta minuga alati on. Ma olen selle üle lihtsalt nii tänulik, sest tean suhteid, kus need asjad logisevad ikka päris kõvasti, aga pole minu asi kommenteerida teiste paarikeste elu.

3. TUNNISTA OMA VIGU JA PALU VABANDUST

Naistel on paraku komme end ”ohvriks” tuua. Võite mulle öelda mida iganes, aga see on tõsi. Kui pole kommet, siis on see oskus kõigil olemas, igaks juhuks. Esimene aasta meie elus oli kõige tormilisem, ütleme siis nii. Ega ma ei tahtnud ju süüd omaks võtta, aga Andrus ei jätnud jonni. Mina läksin voodisse mossitama ja ta tuli mind ikka torkima, et kas ma päriselt ka arvan, et mul on õigus. Nii kaua keberniitas mu ajusid, kuni ma oma kookonist välja tulin, seedisin olukorda ja vabandasin tema ees. Ta läks mõnikord isegi liiale sellega, et küsis kogu aeg, kas ma ikka sain asjast aru. See õnneks kadus kiiresti, kui korra mainisin, et kui ma ikka vabandan, siis südamega.

Ahjaa, sellest ma ka aru ei saa, et juba väiksemategi probleemide korral tahetakse lahku minna.. Mäh? Kui Sa ikka juba mõtled selle peale sügaval südames, siis on midagi vist mäda. Lahedamata tülisid pole olemas(peaaegu – mina vist petmist ei suudaks andestada), lihtsalt inimesed peavad ise tahtma muutuda ja oma käitumist parandada, siis on ka suhtel tulevikku. Pole mõtet anda lubadusi, mida tegelikult täita ei suudeta.

4. ÄRA TEKITA DRAAMAT

Mis värk sellega on? Suhtesse minnakse ju sellepärast, et kahekesi on lihtsam, toredam, lõbusam, vahvam, rõõmsam, põnevam, helgem. Saab oma argipäevamuresid ja -rõõme jagada jne. Mille pagana pärast siis igast tühjast tähjast kinni hakata ja probleem sellest välja mõelda? Ära tee kärbsest elevanti. Ise jääd lolliks. Ma olen jäänud näiteks, ei hakka valetama. 😀 Kui Sa ei taha suhtes olla ja koos hästi hakkama saada, no raisk, tõmba oma kompsud kokku ja mine siit, kus kurat! Suhte eesmärk pole kakelda ilmselgelt. Eks kõigil tuleb seda ette, aga kui see ikka igapäevane on, siis ma ei teagi kohe…

5. USALDUS

Võin julgelt väita, et Andrus on see inimene, keda ma usaldan kõige rohkem siin maamuna peal ja üks pereliikmest sõbranna kuulub ka nende hulka. Olen kuulnud ja näinud, kuidas suhetes on mingid usaldusprobleemid. Mul on selline mulje jäänud, et a) kas inimesele on mingid kompleksid, et ta oma partnerit ei usalda b) partner on andnud põhjust, et teda mitte usaldada. Ma ei kontrolli (lihtsalt niisama) ju oma mehe nutiseadmeid ega ka midagi muud, selleks peab ju mingi hirm või põhjus olema. Või Sa lihtsalt oled debiilikust kontrollifriik(siis on mul su partnerist lihtsalt kahju).

Minu meelest armukadedus näitab ka seda, et inimestel on usaldusprobleemid. No miks ma peaksin olema armukade, kui mu kaaslane käitub nagu normaalne inimene ja pole mulle kunagi põhjust andnud, et armukade olla.

6. KIRG

Ma ei oskagi suurt midagi selle kohta öelda. Kirg tapab rutiini ja see hoiab suhet erksana.

Kindlasti on veel punkte, millele tuleks tähelepanu pöörata ja mis on suhtes olulised. Minu jaoks on lihtsalt need kuus punkti hädavajalikud, et suhe edukalt toimiks.

Oskab äkki keegi oma kogemustest rääkida? Midagi olulist ära mainida, mis mul ütlemata jäi?

Olge mõnusad ja ma püüan see aasta hoolsamini midagi kirjutada siia, endal ka tore lugeda kunagi hiljem.

Kuidas meil läheb? 2018? 2019?

By

Liina Kolomainen

-

jaanuar 7, 2019

0

No jou!

Pole ammu midagi kirjutanud. Sellel on oma põhjus. Sõber tegi arvutile uuenduse vms ja no kurat, ma ei saa enam Photoshopis oma pilte väiksemaks convertida. Ei viitsinud postitust teha, kus pilte pole.

Kennet magab siin vaheldumisi, püüan miskit kirja panna. Ma jäin haigeks ja loomulikult sai poja ka minu käest pisiku. Päris tüütu on see nohu ikka – selline seakisa läheb lahti, kui vaja tatti(ei osanud kuidagi viisakamalt kirjutada) välja pumbata. Lisaks pole harjunud ju öösel nii tihti(loe: 2-3 korda :D) ärkama. Tavapärane magamine on 21:00 – 8:00/9:00. Eks ta ise ka päris õnnetu, et mesimagus uni köhides ära kaob. Vähemalt palavikku pole ja muidu on rõõmus.

Uus aasta on alanud ja ootan põnevusega, mis siis sellel aastal. Ma hea meelega oleks 2018 aastasse elama jäänud, no lihtsalt nii hea aasta meie perele. Rottisin mõned küsimused eelmise aasta kohta, visake pilk peale, lisasin ka 2019 mõtteid..

Kuidas, teil, eelmine aasta sujus ka? Mida ootate uuest aastast?

1. Mida sa tegid aastal 2018, mida sa polnud varem teinud?

Õõõ, sünnitasin, mis lõppes keisriga ja sellega seoses kogesin kõige hullemaid valusid mu elus. Korralik eneseületus, sest ma foobiline süstide suhtes, pole kunagi opil käinud ega ka narkoosi saanud.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma ei anna neid, mida see muudab? Ma pigem sean eesmärgi ja täidan selle, kui lähtun mingisugusest uueaastalubadusest. Võtsime eesmärgiks laps saada, täitsime oma eesmärgi. :D:D:D:D Võtsin eesmärgiks Grimmikooli minna ja see lõpetada, tegin seda. Selleks pole vaja uuel aastal midagi lubada minu meelest, eesmärke tuleb kogu aeg endale kirja panna.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Ojaaa, alustades iseendast ja sõbrannadest, lõpetades kolleegide ja ei tea veel kellega. Väga viljakas aasta ja 2019 jätkub see beebibuum. Aga no mis siin imestada, majandus õitseb ja lisaks olen sellises vanuses, et hakatakse perelisa peale mõtlema.

Kuna ma olen ise suur lastefänn terve oma elu olnud, siis mul on selle üle ainult hea meel. Küll aga ei heida kellelegi ette, kes ei soovi lapsi ei praegu ega ka tulevikus. See on igaühe oma otsustada. Just arutlesin sõbrannaga, et tema ei taha lapsi ja ta teab ka põhjust selleks. Kuna ta ema ei ole just suurem asi emafiguur olnud, siis puudub mu sõbrannal see emainstinkt, et ta lapsi tahaks. Minul just vastupidi – juba väiksena kõik hoodi lapsed kadestasid, kui lahe ema mul oli (endiselt on). Küll ta mängis meiega uka-ukat, peitust, tegi lumememmesid, kelgutas. Kari lapsi ja minu emps. Peale mängu veel meile sööma(emps on eluaeg poolele külale süüa teinud, sest talle lihtsalt meeldib) ja siis sõbrad said kodus pragada, kui süüa ei tahtnud, et jälle käisid Kivastik’e juures söömas :D:D:D Selline mu ema on, korralik kanaema ja seda kõige paremas mõttes.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Thank God, ei.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2019, mis puudus aastal 2018?

Ausalt öeldes ei teagi. Saime kõik, mida tahtsime. Võib-olla peaks suvel nüüd lõppude lõpuks teise auto ostma. Mõtlesin juba ammu selle peale, aga osta lihtsalt selle pärast, et osta pole nagu ka mõtet. Suvel tundub, et see vajadus tekib, sest me saaksime Kennetiga suvel Saarde sõita, meie ju tööl ei käi, nanananaa. 😀 Aga eks näis.

6. Mis riike külastasid?

Käisime Andruse ema, isa, õe ja tema kutiga veebruaris Egiptuses. Ma polnud Egiptuses varem käinud ja ausalt öeldes väga hea mulje jäi. Ülituus seltskond ja nalja sai nabani.
Käisime kiirelt enne sünnitust veel Bulgaarias. Tahtsime kuhugi pikemaks ajaks, aga ei julgenud lennata nii suure kõhuga. Rasedus pani paika omad piirid. Kuna olin varem Bulgaarias käinud ka, siis tundus selline turvaline koht, kus veidi D-vitamiini omale korjata.

Sügisreis jäi sünnituse tõttu ära, küll aga lähme juba selle aasta mais Montenegro-sse vist. Lapsega piisavalt lühike reis, et see üle elada. Lisaks plaanis Kirstiga Portugali minna, kuna minu sõbranna Triin(nimedega lihtsam kirjutada, muidu igalpool sõbranna ja sõbranna), elab seal mingi aja, kui ta mees parasjagu vahetusõpilane on. Win-win nii minule kui ka Andrusele. Andrus saab vaba nädalavahetuse meist 😀 ja mina saan reisule minna. Kennet tuleb loomulikult kaasa. Üksinda ei viitsiks, aga kui Kirsti kaasa tuleb, siis lihtsam lennukis toimetada. 😛

Ja siis… pam param. Aasta viimases pooles teeme mesinädalad ära. Praegu on selge siht Kolumbiasse minna, kuna mu õde läheb sinna töölähetusele, tundub safe, kui keegi ees on. Loodetavasti on ta seal ikka aasta lõpuni, kui ei, siis ehk Bahama saared(sest seal on nii armsad sead) + USA tripp.

7. Mis kuupäev aastast 2018 jääb igaveseks su mällu? Miks?

20.08.2018, no seda lihtsalt pole võimalik unustada ju. Iga-aastane tähistamine nii Eesti riigi mõistes kui ka nüüd siis Kenneti sünnipäeva silmas pidades. No ja teine kuupäev on kindlasti 29.09.2018 – elu kõige lahedama sünnipäeva kuupäev ja ühtlasi ka meie kihlumiskuupäev. Mõtlesin, kas see päev kunagi kätte üldse jõuab, aga näed jõudis ikka. 😀

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Neid on mitmeid.

a) Müüsime vana kodu maha ja ostsime uue. Õigemini, Andrus ostis. 😀 Ma olen niisama puuküürnik. 😀

b) Läksin Grimmikooli ja lõpetasin selle. Sain sealt nii palju armsaid kursaõdesid oma ellu, et joppenpuhh. Rääkimata õpetajatest, keda imetlen ja austan ning tean, et kui mingi mure peaks kunagi mind kollitama tulema seoses grimmi ja muu taolisega, siis tean, et võin nende poole alati pöörduda.

c) Kihlumine, obv.

d) Vahetasime vana auto välja, mis oli üks suur tüütuse kott, sest taga oli neli kohta ja kupee ja tagavedu. Ühesõnaga, uus on parem, mugavam, ilusam, badassim.

e) Andruse silmaopp. Mul on nii hea meel, et ta julguse kokku võttis. Ma käisin tal kena 2 aastat vist pinda, et tehku ära, elu läheb palju ilusamaks. Nüüd naerab, et see opp oli ikka ultralamp. Kaks silma 1-2 minutit ja kõik. Igakell teeks uuesti. Sünnituses osalemise jätaks ta vahele. Ta ütles, et see oli kõige hullem kogemus ta elus. 😀

f) Viimane ja kõige tähtsam, Kenneti sünd. Raskelt ta tuli, aga kõik järgnev (va esimene kuu haiglas), on imeline. Ta on lihtsalt nii rahulik ja tsill vana. Kui keegi ütleks, et kõik mu järgnevad lapsed tulevad sellise temperamendiga, siis täituvad meie viis tuba küll kiiresti. 😀

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

2018. aastal ei kukkunudki läbi, enda arust vähemalt. Küll aga püüdsin oma eelmistel aastatel tehtud vigu vältida ja tundub, et see tõi tulemust.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Õnneks mitte, raseduse ajal oli ülioluline, et tervis korras oleks. See-eest põen nüüd oma iga-aastast külmetushaigust.

11. Möödunud aasta parim ost.

Korter I bet.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Mainiks ära oma ema, kellel on väga keeruline aasta olnud ja see jätkub. Et ta ikka suudab kogu selle pa*a keskel rõõmus olla.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Otseselt mitte kellegi. Las igaüks ajab oma asja. Seda olen õppinud, et pole mõtet teiste inimeste probleemidest tulenevat halba energiat iseendale külge pookida ja hoian eemale inimestest, kes negatiivsust uksest sisse toovad.

Võib-olla tasub EKRE ära mainimist. Me ei ela enam 90-ndatel või misiganes ajal. Aeg on edasi läinud. Globaliseerumine on täies hoos. Abivajajaid tuleb aidata, ainult heaga saab head vastu.

Ka mind on kasvatatud üles teadmisega, et mustanahalised on kuidagi kehvemad meist. Mingi aeg ma arvasingi seda, aga näed. Üks hetk hakkad oma peaga mõtlema ja elu muutub. Arusaamad muutuvad. Väärtused muutuvad. Mina kasvatan oma last teadmises, et naha värv on lihtsalt värv. Pigem hoiatan teda eri religioonide eest. Usk on toonud maailmasse palju verd ja kurbust. Kas või oma Eesti näitel – ristirüütlid.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Kuhu see ikka läheb, siia-sinna, igale poole. Raha peab ringluses olema. Kuhugi sukkasäärde me seda ei kogu ilmselgelt. Me oleme Andrusega eluaeg olnud raiskajad. Mind reaalselt häirib, kui vaba raha pangakontol lebos on. Ma tahaks kohe minna midagi ostma. 😀 Kas siis kodusse midagi, koerale, lapsele, mehele või endale.

Aga kui eraldi välja tuua, siis lapse asjad tõenäoliselt.. Vanker oli päris kallis, tema toa tegime ümber, mööbel, kogu muu mant. Aga iga viimne kui euro on rõõmuga kulutatud.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Teadmine, et me saame lapse. Ma olin ikka nii elevil. Väga raske oli sots.meediasse mitte midagi postitada, va fotograafi juures tehtud kõhupildid ja nipet-näpet veel. Õnneks andsin aru endale, et kedagi ei koti mitmes nädal mul parasjagu tiksub ja ei pommitanud oma Instagrammi selliste postitustega.

No ja teine asi, kihlumine. Ma olin ikka uipu rõõmus, sest ma ootasin seda juba ammu. Naersin, et kui viis aastat ikka täis saab ja sõrmust sõrmes pole, siis ma pakin kompsud kokku. Kade olin, et tuttavad, kes mingi hädavaevu aasta-kaks koos olnud, liputavad oma kihlasõrmusega ja ma tsillin ikka niisama.

Tore, et saan omale perekonnanime, mis pojal ja Trusparil. Ja üks tähtis asi on abiellumisel veel – seaduse ees ma võin Andruse eest kosta. Kui praegu läheksime reisile ja minuga midagi juhtuks, siis Truss on mulle mitte keegi. Ta ei saa otsustada ega midagi muud teha. Ta peab hakkama asju ajama läbi mu ema või isa või venna. Sellise aja peale võib inimene ära surra.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2018 meenutama?

Lady Gaga – I’ll Never Love Again – täpselt kirjeldab minu suurt armastust minu teise poole vastu..

Btw, see film muutis mu arvamust Lady Gaga-st ikka täiega. Kõva mutt on.

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum!

ii. kõhnem või paksem? Paksem. Olin juba 52kg (enne jõule), kui sõitsime Saarde ja võtsin kahe nädalaga 2kg juurde, olen nüüd 54. Enne rasedust 48. #absurd 😀

iii. vaesem või rikkam? Rikkam!

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Tahtsin rohkem reisida, aga raseduse tõttu pidime mingid valikud tegema ja kaugele reisida ei julgenud.

Bloginud oleksin tahtnud rohkem, aga mingi värk sellega, et ei viitsi teha postitusi, kus enamus juttu räägib sellest, et sõin sõbrannaga head kooki, ostsin lahedad saapad jne. Tahan mingisugust lisaväärtust oma postitustesse tuua ja siis jään toppama. Ei kirjuta. Kuna arvan, et pole piisavalt väärtuslik tekst. Any ideas, millest kirjutada?

Kusjuures, mõtlen, et keda mu elu ikka kotib, aga kõige loetumad postitused on seotud just perekonnaga ja muu säärasega. 😀

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Söönud vähem paksuks ennast. 😀 Samas, sündis terve ja tubli laps. Seega võib ka selle andeks anda vist.

Ahjaa, aeg-ajalt oleksin pidanud hoo maha võtma ja Andrust vähem kiusama vist.

20. Kas sa armusid aastal 2018

2014 lõi armastus haamriga vastu pead. Ise tuli, täiesti kutsumata külaline ja vana on ikka veel siin, õnneks. 😀

21. Kui palju üheöösuhteid?

No sitaks, ei suuda ära lugeda.

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

Oeh… Bachelor, Bachelorette ja siis kõik eri versioonid nendest. 😀 Ma võin lolliks vahtida end nendest. Ja avastasin ka MKR-i enda jaoks. Kunagi vihkasin, et mis lamp kokasaade meie TV3-me ummistab kogu aeg. Lapsega kodus olles korra vaatasin ja nüüd mitu hooaeg ära vaadanud. Muig.

Seriaalidest vb ”Limitless”, mille haiglas ära vaatasin. Päris tuus.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Pole kedagi vihata.

24. Parim raamat, mida lugesid?

David Icke ”Näiline mina” ja Tracy Hogg ”Beebilausuja saladused”(Mul oli sellest väga palju abi).

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Polegi. Ma üldse viimasel ajal vähe muusikat kuulanud. Poes töötades käis kogu aeg tümakas kõrvades, ei suuda mussi kuulata üldse, pigem kuulan, mida inimesed räägivad.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Sain kõik, mis tahtsin.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Oh, neid on palju. Viimati vaadatud ”Aquaman” oli täiesti idekas; ”A Star is Born”; ”Bohemian Rhapsody”.. Vanu filme sai ka päris palju ära vaadatud. Ma pole ju suurem asi filmi vaataja, nüüd olen kuidagi soonele saanud.

Lemparid on kõik tehisintellektidega seotud filmid. Ootan täiega, millal ”Alita” välja tuleb. JAAA… see aasta tuleb ka ”Avatar 2”.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Ma pole kunagi suurem asi sünnade pidaja, aga vot see aasta mina tahtsin suurt pidu ja sain. 😀 Ülikõva pidu oli ja kirss tordil oli meie kihlumine(mainin ikka veelkord ära) :D. 25, mis siis.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Ei oska nagu midagi soovida. Võib-olla see, et keiser oleks võinud ära jääda.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Mul ikka see üks ja sama ”stiilne prükkar” stiil. Olen sellele kindlaks jäänud. 😀 Muudmoodi ma seda kirjeldada ei oska, kuna mul on täitsa oma-oma stiil. Veidi poisilik, aga kui tahan, siis võin ka väga naiselik olla.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Kes ütles, et ma üldse mõistuse juures olen? 😀

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Mul on omad lemmikud läbi aegade. Tanel Padariga eesotsas. Kurb, et bänd laiali läks, aga väga vahva, et Tanel oma uue pruudiga kihlus. Nad tunduvad õnnelikud. 😉

Just just kihlus ka mu teine lemmik – Lenna Kuurmaa.

Liis Lemsalu meeldib ka ikka ja alati.

2 quick start tegi ka ideka kontserdi. Pearu on mulle juba pubekaajast südamesse pugenud, varem isegi.

Ma jään oma lemmikutele truuks.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Neid on palju, ei viitsi lahkama hakata neid. Küll aga teeb kurvaks, et ei osata riiki juhtida. Kogu aeg mingi kuradi umbusaldamine ja mida kõike veel, selle asemel, et päriselt midagi ära teha. Kurb.

34. Keda igatsesid?

Mul on küll mõned inimesed minevikust, keda igatsen, aga nagu ikka üks tüüpiline eestlane, ei julge minna uurima ka, kuidas läheb või millega keegi parasjagu tegeleb ja kas äkki saaks kokku, sest äkki tuleb sealt eitav vastu.

Näiteks iga aasta 14.märts. pean meeles oma kunagise väga laheda sõbranna sünnat, isegi kui ma talle õnne ei soovi. Mõtlen alati, kuidas tal läheb ja millega tegeleb, aga ise suhtlema ei julge minna. Muig.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Tüdrukud Grimmikoolist kindlalt.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2018 õpetas.

Ma õppisin oma eelmistel aastatel tehtud vigadest ja elu läks paremaks. Isegi nii heaks, et poleks seda osanud loota.

Ja teine: Kui Sa millestki unistad, võta ja hakka pihta JUBA TÄNA. Ära lükka asju edasi, niimoodi ei muutugi midagi.

kolmas: ära süüdista oma sitas elus kedagi teist, äkki on sinus endas probleem ja oleks aeg endaga midagi ette võtta. Miks ühel läheb hästi, teisel mitte? Miks on üks juba pikemat aega töötu, aga teine leiab juba järgmisel päeval uue?

Aitab kah nüüd tänaseks. Truss juba liigub koju ja tahab süüa saada.

Olge armsad ja pidage meeles, et headus külvab headust.

Milleks see kõik?

By

Liina Kolomainen

-

november 29, 2018

4

Mind juba pikemat aega häirib üks teema, eriti nüüd, kus olen ka ise lapsevanema rollis.

Jälgin mitmeid inimesi oma Instagram’i kontol (ja ka niisama hüppavad ette), kes panevad üles seksuaalsemaid ja provokatiivsemaid pilte kui seda vaja oleks. See on küll minu tühipaljas subjektiivne arvamus, aga neid inimesi on veel, kes samamoodi arvavad.

Ma saan aru, et seks müüb, aga samas ma ei kujutaks ette, kui minu poja 15-20-aastane pruut neid jube poppe bikiinides pilte üles topiks, kus trusparid on kaenla alla venitatud. Kui Sul on juba nii suur vajadus selliseid pilte üles panna, siis ütleks ma selle kohta: ”julge naise rind on päevitusrantideta”. Võta siis juba rinnahoidjad ka ära, sest milleks neid riideid üldse vaja on?

No ja vastupidi ka – kui ma peaksin tütre kunagi saama, siis hoidku ta alt! Ilus saab ka teistmoodi olla, kui oma kehaosi eksponeerida. Andrus on alati rääkinud, et selliste naistega võib niisama kohtamas käia, aga suhteks ei kõlbaks nad kunagi. Kuidas Sa lähed oma pruuti vanematele tutvustama, kes muudkui brand ambassador’ina või kellegi teisena poolpaljaid pilte üles paneb. No sorri, vali teine bränd siis. Päriselt ka, raha saab muudviisi ka teenida.

Palju õnne, kui Sa oled ca 15-30-aastane ”influeeenzeer”, keda jälitavad 12-18 aastased tüdrukud ja poisid ning õpivad sellest… huvitav, mida? Ma ikka aeg-ajalt mõtlen, et kas need inimesed päriselt ei saa sellest aru, et see annab ühiskonnale valesignaali. Mõnikord ma mõtlen, et sellega varjatakse oma peidetud komplekse, sest suvalise inimese heakskiit on ikka parem kui lähedase inimese oma. Onju?

No ja lisaks need naisolevused, kes on endale tissid külge saanud ja nüüd enam mitte midagi muud peale tiss-t*ss piltide üles ei panegi. Milleks see kõik? Mul mõned väga vahvad näited inimestest, kes toimetavad omi asju sotsiaalmeedias ilma, et oma peidusolevat vara eksponeeriksid. Saab ka niisama väga tore ja edukas inimene olla, ausalt. Siinkohal ma ei laida maha neid inimesi, kes oma rindu suurendavad. Kurat teab, äkki teen kunagi sama, sest pole ka mind ei melonite ega arbuusidega õnnistatud. Sitane õun, kui sedagi 😀 This is life.

Ja kui juhtubki, et seda teen, siis ärge lootkegi, et ma neid teile, kallis rahvas, näitama hakkan. Ikka ja ainult oma #futurehubby ‘le.

No ja ei saa ka mainimata jätta neid ”HUULEKOHENDAJAID”. Mis imevidin see veel on? ”Kohendasin huult” (loe: tegin omale pardimokad, ülemine huul suurem kui alumine). Mulle väga meeldivad lopsakad huuled, aga ainult siis, kui need on loomulikud. Lisaks sellele, et mul pole suuri tisse, pole mul ka neid väga moodsaid huuli. Ma nüüd ei teagi, kas ma peaksin kurb olema, et ma nii ebatäiuslik inimene olen.. Samas.. on mul ilma selle kõige eelnevata olemas idekad sõbrad, imeilus kodu, nutikas koer, rõõmurullist laps ja üüberseksikas mees.

Mis siis õige on? Eks igaüks valib omale ise tee, kus käia. Lihtsalt minu tee on teistsugune.

Island – justkui oleks kuskil teisel planeedil

Mõtteid eesolevast..

MIXED FEELINGS.. :/

Kõik on uus septembrikuus, eksole?

Siit-sealt

Mida Kennet sööb?

Lapsega Portugali

Märtsikuu on #heateenindusekuu

Käisime spaas, aga abielu jäi ära

Lapsega reisule

Valima lähed? Alates eilsest saab juba e-hääletada!

#2ravihka #vihkayksi

Kust leida hea mees? Mis on hea suhte saladus?

Kuidas meil läheb? 2018? 2019?

Milleks see kõik?

Latest Posts

Island – justkui oleks kuskil teisel planeedil

Mõtteid eesolevast..

MIXED FEELINGS.. :/

Kõik on uus septembrikuus, eksole?

Head naistepäeva…

Popular Categories

Ilm

Follow us on Instagram @pintslikurat

EDITOR PICKS

POPULAR POSTS

Psoriaas või dermatiit või hoopis mingi seenhaigus?

Siseturism – mida siis Narvas toredat teha saab?

MINU BEEBIPIDU

POPULAR CATEGORY