Pablo Escobar ja Comuna 13

By

-

oktoober 9, 2019

Otsustasin täiesti eraldi postituse nendele kahele teemale pühendada, sest huvilisi oli palju, kes mulle Insta vahendusel kirjutasid. Pealegi, endal ka tore teinekord lugeda, kui faktid juba meelest läinud on.

Edificio Mónaco, Cra. 45 #15 Sur-44 a 15 Sur-172, Medellín, Antioquia, Colombia. Esimese asjana käisime me ühte maja vaatamas, kus Pablo Escobar ja ta pere elas. See oli kunagi selline kõrge valge hoone, mida praeguseks ajahetkeks enam pole, kuna see lammuti eelmine aasta ära, sest maja täitis rohkem tondilossi eesmärki. Seetõttu me seda hoonet tegelikult ei näinudki. Pilti ka ilmselgelt pole. Küll aga ehitatakse sinna juba järgmise aasta veerbuaris mingi mälestusplats, mis on Escobariga seotud.
Lisaks kolasime tänavate vahel, kus tema oma lapsepõlve veetis ja üles kasvas.

See oli viimane hoone, kus Pablo elas ja varjas end. Tema ajal oli see kahekorruseline maja. Keegi poleks arvanud, et tüüp nii lambisesse kohta omale maja ostab.

See siga on Escobar ise. Kohalikele ei meeldi seda sorti turism, et käiakse Pablo kohta uurimas ja vaatamas. Seetõttu me kõva häälega ei leelotanud, et juhuuu, me Pablo tuurile minemas, nii lahe!

Kohalikud ei ole liiga rõõmsad selle üle, et maailm teab Kolumbiat just selle inimese tõttu. Päriselt tappis ta umbes 50 000 inimest ära. Valimatult, kes talle ei meeldinud või kogemata midagi valesti mõtlesid/ütlesid. Escobar tõi tänavatele narkokaubitsemise ja sidus sellega palju noori, kelle elu oleks võinud hoopis teistsugune olla, kui see, et tänaval kokaiini müüa. Kusjuures algselt smuugeldas Escobar ja ta nõbu Gustavo tehnikat lõunast Kolumbiasse, hiljem alles tubakat ja siis avastati Ladina-Ameerika lõunariikidest, eeskätt Peruust kokaiin, mida Kolumbiasse vedada. Ameerikasse hakati narkootikume smuugeldama alles siis, kui Griselda Blanco Escobari õlale koputas ja ütles, et halloo, miks te siia oma kraami ei too, rahamäed on ju siin?! Aga temast juba hiljem…

Kohtasime juhuslikult vangla lähedal ka Escobari reallife bodyguard’i. Muhe sell. Vangis pole istunud, sest midagi pole suudetud tõestada tema osas.

Monasterio Santa Gertrudis La Magna, Envigado, Antioquia, Colombia
See on see koht, kuhu Pablo oma vangla ehitas. Tee sinna mäe otsa oli ebareaalselt pikk ja käänuline. Kokku umbes 40 minutit sõitu esimese ja teise käiguga. 😀 Kokku võttis selle ehitamine aega ca 3 aastat. Enne vanglat polnud seal reaalselt mitte midagi, kõike tuli nullist alustada. Praegusel ajahetkel on see vangla tühi ja kahjuks enam igale poole sisse ei saa minna, varem aga küll. Teeäärsetes majades elavad tavalised inimesed ja elavad oma tavapärast elu. Ei ole kuidagi Escobariga seotud.

See vaade Medellin’i linnale pidi kõige ilusam olema. Ei osanud vastu vaielda, väga ilus oli!

Meie ülituus giid Carlos infot jagamas. Selles kohas maandusid lennukid, et narkootikume vanglasse smuugeldada. Ilus lennuplats.

See putka, ütleme siis nii, oli ainuke torn, kust oli näha, kes vangla poole liigub ja kes mitte, seetõttu mängis see väga olulist rolli Escobari vanglas. Seal olid 24/7 vahid kohal.

Vanglast veel pilte. Ei saa just kurta, et maitsetult tehtud oleks. Ilusad mosaiigid laotud ja see vangla nägi rohkem nagu viie tärni hotell välja. Nii ütles meile ka giid.

Tema tegevust vanglas käisid korra Medellini võimud ka vaatamas, siis jäeti väga väeti ja õnnetu mulje. Põhimõtteliselt kohe peale nende lahkumist, toodi piljardilauad, erinevad kasiinoaparaadid, pandi püsti ööklubi, pokkerilaud. Perekond käis teda nädalavahetusel külastamas, siis oli Pablo korralik ja viks ja viisakas. Nädala sees käisid tal hoorad külas, selleks oli ka eraldi hoone, kus ta nendega seksutamas käis.

Seal üleval, kus need värvilised pildikesed on, seal oli Pablo ja ta pere jaoks mõeldud ruum, kohe vasakut kätt aga litsimaja. Naljakas ja samas ka irooniline. Kahjuks selles rohelisest litsimajast pilti ei teinud.

Vangla ”rajoonis” oli ka suur jalgapalliväljak, kus käis Medellin’i rahvusmeeskond Pablot lõbustamas ja temaga jalkat mängimas. Kuna see jalkaväljak oli eraldatud müüriga, siis ei saanud sellest head pilti, aga ise sain väljakule ikka piiluda. Rets värk. Vanglast oli asi kaugel. Tal olid seal teenijad, koristajad, meelelahutajad, eelnevalt mainitud litsitarid, massöörid, you name it.

Vanglast põgenemise põhjus ei olnudki tegelikult see, et talle tulid võimud järele, vaid see, et ta tappis oma suures paranoias kaks oma parimat sõpra ja kartelli liiget ära, kui nad parasjagu vangla poole liikusid, et Pablole külla tulla. Peale seda oli kogu kartell tema vastu ja rohkem tal sõpru väga polnud, ta pidi üksi oma jamadega hakkama saama. See omakorda lihtsustas politsei tööd, sest politsei teadis, et nad pole ainukesed vaenlased Pablol. Erinevus seisnes ainult selles, et USA DEA tahtis Pablot elusana vangi panna, aga kartelli rahval oli ükskõik, mis vormis Escobar kätte saada.
Põgenedes vanglast, pidi ta läbima tunneli ja rassima läbi dšungli, kus teed polnud. Kell üksteist õhtul hakkas minema ja kell 5 hommikul oli dšunglist väljas. Kuus tundi rasket rassimist. Selleks ajaks olid võimud juba vanglasse jõudnud, aga Pablot jälle ei kusagil..

Vangla üks mingi suvaline sein. Palju oli usku kujutatud, kuna nad on full-katoliiklased. Ükski sein ei olnud õnnetu, kunsti oli palju, igal pool.

Uurisime giidi käest ka Narcose kohta. Ta ütles nii, et kuna USA-kad on selle valmis klopsinud, siis kahjuks on tõepärast infot ainult 50%, et ei tasu kõike tõepähe võtta. Hästi tehtud küll, aga ajalugu räägib midagi muud.

Näiteks kõige vähem usutakse seda versiooni, et DEA Escobari maha nottis. Btw, see maja, kus nad viimasena koos Limoniga(ta oli Escobari jünger oma surmani) olid, võib-olla poleks teda sealt kätte saadudki, aga Pablo ei suutnud oma perele mitte helistada ja sisimas ta teadis, et kaua pole jäänud, kus ta oma lõpu leiab, sest kõik olid juba tema vastu pööranud. Nii kartellid kui ka siis võimud. Esmalt läks Limon ja siis sai Escobar surma.
Giid näitas meile pilti, kus politsei ohvitser on Pablo laiba juures rõõmustamas. Fakt on aga see, et MITTE KUNAGI ei lähe ohvitserid sellise operatsiooni käigus kurikaela esimesena taga ajama. Seetõttu on versioon 1 bullshit. Versioon kaks hõlmab endas seda, et peped, kartelli liikmed tapsid ta ära. Põhjuseid juba teate – ta ei hoolinud peale iseenda enam kellestki. Kolmas versioon ja kõige loogilisem on see, et ta lasi ise endale surmava kuuli näkku. Ta ütles alati oma perele, et keegi ei saa teda elusalt kätte ja ta ei kavatse elusast peast vangla trellide taha minna. Suri ta siis 44-aastasena 2 detsember 1993. Päev enne oli tal just sünnipäev olnud.

See on see sama katus, kus don Pablo ”maha notiti”.

Tema pere on elus. Elavad nad Argentiinas, Buenos Aireses. Nad vahetasid nimed ja kõik muud vajaminevad dokumendid ära, et normaalset elu elada. Vaesed nad ilmselgelt ei ole. Kurat teab, mis Pablo neile ütles, võib-olla kaevavad siiamaani kuskilt põõsa alt dollareid välja ja elavad selle rahaga rõõmsalt ära. Nobody knows.

Mainiks veel ära selle, et Pablo isa oli farmer, üdini aus mees ja ei puutunud kokku sellega, millega ta poeg raha teenis. Ta elas ainukesena perest eemal. Teenis raske tööga elatist ja toimetas.

Roberto, Pablo Escobari vend, istus ka vanglas. Aga sai välja ning nüüd peab Escobari teemalist muuseumit üleval. Usun, et see on päris mõnus äri, mida vanast peast pidada, eriti, kui sa oled ise selle asja sees olnud.

Cementerio Jardines Montesacro, Carrera 42 25 51, Itagui 055413 Colombia. Pablo Escobari ja Griselda Blanco hauad.

Meil polnud algul plaanis haudadel pilti teha, aga giid ütles, et see on okei ja keegi viltu ei vaata. Tõenäosus, et me Kolumbiasse veel kunagi satume on väike, seetõttu tuli juhust ära kasutada.

Talle tuuakse endiselt lilli nagu näete.

Rääkides veel Pablo ärist, siis tegelikkuses oli Pablo ainult selle äri nägu. Ta oli osav suhtleja ja kamandaja ja asjaajaja. Karismaatiline tegelane, et selliseid vägesid juhtida ja raskeid otsuseid vastu võtta. Küll aga päriselt selle äri brainhead’iks loetakse tema nõbu Gustavot. Ta oli tihtipeale tagaplaanil ja ega ta ei trüginudki kuhugi, aga temal oli selge visioon ja arusaam asjadest, mida ta siis Escobarile jagas ning Escobar tema õpetussõnade järgi toimetas. Vot nii. Äri oli neil kahepeale 50-50.

Gustavo haud ja tema poeg allpool. Arvatakse, et Gustavo notiti kartelli poolt maha, kuigi ametlik versioon ütleb midagi muud.

Tagasi siis selle tädi juurde. Tema oli see inimene, kes avas USA uksed Escobarile. Ta tegi pakkumise ja nii see asi tööle läks. Neil oli üks tegelene, kes omas Bahamadel väikest saarekest ja lennulube. Sealt saigi alguse ulatuslik narkoliigutamine USA-sse.

Griselda Blancot teavad kõik USA-s. Mujal maailmas mitte liiga palju. Tegelikkuses oli tema veel jõhkram kui Pablo ja kõik muud narkovanad kokku. Tal oli erinevaid hüüdnimesid: ”Black Widow”, ”Queen of narco-trafficking” jne. See naine tappis valimatult naisi, lapsi, vanureid, kõiki, kes ta teele ette jäid. Tal oli kolm meest. Esimese mehega oli tal kolm last ja viimase mehega üks laps. Viimane laps on ainukesena elus ja elab USA-s. Tal on isegi toimiv Instagram @michaelcorleoneblanco . Ta on oma ema üle uhke, nagu ta ise armastab end kutsuda: Proud son of Griselda Blanco. Ta ema oli külma südamega massimõrvar, ei midagi muud. Ta tappis kõik oma kolm abikaasat ära. St lasi tappa, ühe nendest tappis on käega. Esimesed kolm last pani ta oma narkoäriga tegelema ja nad surid selle äri käigus.

Griselda istus ca 15 aastat türmis ja 69 aastaselt sai kuuli keresse, kui oli Medellin’i tagasi tulnud. Algul arvati, et mutike on uuesti äriga tegelenud, aga siis naerdi see variant välja. Selline vanamutt ei jaksa enam narkobisnesiga tegeleda ilmselgelt. Noh ja siis jäigi ainuke variant järgi – tal oli väga palju vaenlaseid ilmselgelt. Keegi lihtsalt nottis ta maha kätte maksuks, kui Griselda poodi sisseoste tegema suundus. Nii see elu käib.

Vot selline nägi välja üks halastamatu mõrtsukas kinnipeetuna.
Pildi allikas: Wikipedia

Rääkides veel Escobarist, siis see, et ta aitas oma inimesi, kes Medellin’is elasid, on lausvale. Kõik need ehitised ja jalgpalliväljakud olid püsti pandud täitmaks ainult poliitilist eesmärki, et saada omale jälgijaid ja poolehoidjaid juurde. Teda päriselt ei huvitanud, kuidas inimesed elavad ja kuidas neil läheb. Meile tundus ”Narcosest”, et temas oli ka sutsukene headust, aga päriselt see siiski ei vastanud tõele.

Loodan, et nüüd sai kõik kirja, mis vähegi meelde jäi.

Comuna 13.
Terve Medellin on kommuunideks jaotatud, kokku 16 kommuuni. Kommuun nende jaoks tähendab vaest piirkonda, seetõttu ei kutsuta kõiki kohti kommuunideks. Kommuun number 13 oli alates 1950-ndates maailma kõige ohtlikum koht – tapmised, varastamised, vägistamised jne, sest guerillad(sotsialistide grupp) võtsid maa farmeritelt ära ja kupatasid nad sealt minema ning hakkasid omale mägede otsa hütilaadseid ehitisi tegema, millest kujuneski välja Comuna 13 rajoon. Pikki aastaid ei julgenud seal keegi käia, ega midagi öelda. Alles aastal 2002, suudeti see Comuna guerillade käest väe jõuga kätte saada. Tegu oli suure politseioperatsiooniga, mis õnneks lõppes sellega, et lõpuks ometi saadi elu seal slummides kontrolli alla.

Vaade kommuunile. Majad on üksteise otsas, mõned on puidust, mõned tellistest. Väga jubedad elamistingimused.

Inimesed pidid jala mäkke minema, et koju jõuda, selleks kulus tunde ja tunde. Elu läks ilusamaks, kui ehitati maailma esimene metrokaabeltransport. Inimesed kaugel mägedest said nüüd kiiremini liikuma. See transpordivahend on väga palju aidanud kaasa Comuna 13 elutaseme tõusule. Areneda on palju, kuid pilvede vahelt paistab ka vaikselt juba päike.

Comuna 13 tänavate vahele on tehtud väga ilusad graffitid, mis jutustavad just selle kommuuni raskest minevikust ja paremast tulevikust. Oma kunstiga on panustanud kohalikud kuldkäed.

selle graffiti juures olid veel linnud, kelle käes oli võti naise lukuauku) ja need sümboliseerid seda, et sa ei pea ise olema kuritegeliku taustaga, kuigi oled pärit sellisest rajoonist.

See on turistide pink, kus tehakse pilti, Kui Sa oled kellegagi paaris, siis teed seal südame juures pilti(süda on minu selja taga) ja kui oled üksik, siis kobid seene juurde pilti tegema. 😀

Elevantidel on väga hea mälu ja see sümboliseeris seda, et nad mäletavad Comuna 13 rasket ajalugu ja stoorit.

See kunstiteos on tehtud värvidega, mitte spreidega.

Vot nii, kindlasti jäi midagi veel rääkimata, aga olen siin selle postituse kallal juba mitu tundi nokitsenud ja pilte valinud, et lausa pea suitseb. Läheme nüüd katusele ujuma ja päikest võtma. Homme on veel viimane täispikk päev siin ja hakkamegi juba kompse kokku pakkima. Enne Eestit ootab meid veel üks äge tripp Amsterdamis ja siis juba oma nööbikeste juurde Eestisse 🙂 Võite arvata, mis igatsus meid tagant torgib, mis sest, et siin on väga lahe ja mõnus ja tore olla.

Olge musid!

Rongaema? Reisimõtteid

By

Liina Kolomainen

-

september 29, 2019

4

Oeh, lähme homme Andrusega kahekesi Tallinna. Jätame koera ja Kentsu vanaemale ja vanaisale. Kaheks nädalaks. Jah, kaheks nädalaks! No selline rongaema tunne südames, et oi-oi-oi ja ma ei tea, kuidas seda tüütut tunnet oma seest välja saada. Süda valutab ikka nii hullult, kuidas ma oma pisikese nüüd maha jätan siia Saaremaale.

Mõistus annab aru, et kõik on ju hästi ja Kentsule väga meeldib siin olla. Tegevust jagub ja millestki puudust ta siin ei tunne, aga ikkagi on paha tunne.

Tegelikkuses on hea last ka emata ja isata vahepeal jätta, kasvatab lapses iseseisvust ja teiseks on ta ju eraldi seisev/kasvav/mõtlev indiviid, kes ei peakski minust 100% sõltuma, vaid ise omi valikuid tegema ja toimetama ja arenema ja mõtlema ja maailma avastama..

Õnneks Kentsu pole liiga emmekas, olen püüdnud alati teda kuidagi tagant tõugata või ise tahaplaanile jääda, kui ta teiste inimestega toimetab. Vaatan kõrvalt ja kui K tunneb end ebaturvaliselt, küll ta siis tee minu juurde leiab. Täna näiteks oli tore olukord, kui käisime kanu vaatamas. Jalutasime juba koju tagasi ja Kents tahtis hoopis vanaema käest kinni võtta, mitte emme käest. See on minu meelest nii vahva, kui ta ei eelista alati mind kõiges.

Käisime täna Kuressaare vahel patseerimas. Hästi tore ja uudishimulik JA sõbralik kiisu oli see.

Me reisime vist? keskmisest eestlasest veidi rohkem ja kindlasti tuleb reisile minekuid veel ette ja seetõttu on tore, et see esimene ja kõige tüütum kord on nüüd ees ja saab selle raske südamega tehtud. Usun, et Kennet unustab meid üldse ära, sest tal on vanaemaga juba nii palju toimetamist, et tal pole aega igatseda. Väikestel lastel, nagu ka koertel ju ajataju sellises vormis nagu meie seda mõistame, puudub. Selleks ajaks, kui me tagasi oleme, pole ta märganudki, et kaks nädalat on juba täis ja kus me kurat olime nii kaua. Vähemalt ma südames tahan nii mõelda. 😀 Kuidas teie oma lapsed ”maha jätate”, kui pikemaks ajaks kuhugi äraminek on? Mingeid nippe?

Rääkides reisist, siis oleme Kolumbiasse minemas. Teisipäeva hommikul, kell 7:40 on esimene lend Amsterdami ja siis paari tunni pärast Amsterdamist Panamasse, lend on sutsu üle 11h pikk ja siis üks siselend Medellin’i. Päris põnev saab olema, kuidas me selle ära survaivime. Tai reisi silmas pidades, olid need kümme tundi nagu veniv kaameli tatt. No lihtsalt ootad ja ootad ja ootad, aga kohale justkui ei jõuakski.

Kui välja jätta Kenneti ja Poiska Saarde jätmine, siis olen ikka üksjagu elevil ka, sest ma pole varem Lõuna-Ameerikas käinud. Tutvusringkonnast ei tea ka väga kedagi, kes Kolumbias oleks käinud. Olen päris palju kodutööd teinud ja uurinud kultuuri kohta ja niisama vaatamisväärsuste kohta, kuid enamus reisipaketi paneb meile niikuinii kokku minu kullakallis õde. Hea turvaline on minna kohe, kui keegi lähedane on ees ootamas.

Liisu soovitas kõik kallid ja uhked asjad maha jätta. Õnneks meil selliseid asju väga polegi. Läppar tuleb nkn kaasa võtta ja kaamerat oleks patt koju jätta. Ma olen suht laisk kaameraga pildistaja, sest minu XS teeb väga häid pilte, aga kui saab oma Canoni ikkagi välja võetud, siis mõistan, et erinevus siiski meeletu. Pilt on kordades parem ja kahetsen, et teinekord on kaamera kaasas, aga pilti ei tee. Kolumbias luban, et klõpsin piisavalt pilte 😀

Käisime kanu vaatamas. Poiss oli väga elevil nendest.

Ahjaa, üks asi on, mille kindlalt maha jätan – kihlasõrmuse. Veidi kurb oleks, kui see kellelegi silma jääks. Üks asi on rahaline väärtus, aga veel suurem väärtus on selle hingeline tähendus ja mõte.

Kuna reisime käsipagasitega(sest tagasi tulles oleme päeva Amsterdamis, on mugavam liigelda), siis liiga palju asju kaasa võtta ei saa. Paras challenge, sest ma käin isegi Saaremaal kohvriga, kuhu mahuvad kuu aja riided sisse. Andrus alati naerab, et palju ma siis neid riideid selga sain, mis kaasa võtsin 😀 Aga no, mis sa teed.. naiste elu on juba kord selline. Kohustuslikus vormis tuleb kontsad kaasa võtta, nii käskis vähemalt Liisu. 😀 Saab tehtud! Sest kui peole lähme, siis me ei tohi ju ladina naistele alla jääda. 😀 need teevad seal ju oma reggaeton’i ja on väga sensuaalsed. 😀

Rääkides ilmast, siis on seal aastaringselt kogu aeg soe ca 25C keskmine. Praegu on seal natuke sajusem periood, aga see sadu on selline, et korra päevas tuleb kerge sahmakas ja siis jälle päike väljas ja võib päevitama minna.

Üks asi mida veel pabistan on söök, sest see riik pole siiski Euroopa riik. Mul tuleb kohe meelde üks ”äärmiselt vahva seik” Taimaal: toidumürgitus. See oli lihtsalt nii rets. Eks püüan seal tooreid asju mitte süüa ja mereande ka mitte. #seafoodparadise

Muideks, meil on plaanis jaanuar/veebruar kuhugi reisule minna. Seekord koos kiddoga. Ehk oskate soovitada, kuhu võiks reisida(kus on soe) ja arvestades seda, et 1,5 aastane tuleb ka kaasa.

Töödejaotus kodus

By

Liina Kolomainen

-

september 17, 2019

10

Kes peaks kodus koristama? Jäime siin ükspäev kursaõega arutlema, kes seda tegema peaks, kas naine või mees või mõlemad või tuleks üldse koristaja võtta?

Kuidas teil kodus tööjaotus tehtud on? Meil on eluaeg nii olnud, et koristusteema on rohkem naiste teema. Nii oli see minu ema ja isaga ja nii on see ka praegu Andruse ja minuga. Küll aga mõistan neid naisi, kes ei viitsi/jaksa/kopp on ees, et tuleb alati mehe järel sokke jms koristada. Minul õnneks seda probleemi pole, kuna Andrus ei jäta kunagi midagi ripakile. Aga olen olnud ka suhtes, kus oli see teine variant. Ilmselgelt me praegu pole enam koos. 😀 Pealegi, kui teinepool on laisk ja ei viitsi midagi teha, siis muutud ka ise laisaks ja mõtled, et fakk, miks mina üksinda pean kõike tegema.

Igatahes, probleem number 1. Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et Andrus koristab minust paremini. Ma olen selles osas ikka jube rõve friik. Ma olen väga tänulik, et Truss paneb oma järgi asjad alati õigesse kohta ära ja juba see on päris suur võit, sest tean, et kõik mehed ei ole sellised. Ei viitsita asju ära panna ja koristada ammugi mitte. Aga see selleks.

Kas teile ei tundu, et mehed koristavad TAHTMATULT pinnapealselt. Nende silmad lihtsalt fokusseerivad tolmu ja pisemaid nurkasid, kus mustus eksisteerida võiks teistmoodi. Nad lihtsalt ei näe seda. Või siis ei taha näha seda. Ei tea kumb õige on, ma pole ju mees.

Lisaks tundub mulle nii veider vaatepilt, kui mees nt WC potti peseb. No lihtsalt on imelik. Siinkohal thumbs up neile meestele, kes seda teevad. Hetkel pole veel ühtegi kohanud.. või noh, pole juttu tulnud seltskonnas, et mees vannituba küüriks ja sellega ühes WC-potti ning kõike sellega seonduvat.

Aga mida te koristajast arvate? Mõtlemisainet oleks, sest seda viite tuba annab ikka koristada. Sellegipoolest minu mõistus kuidagi ei luba koristajat võtta, sest see jätab mulje, et mis ma ei saa ise hakkama või? Samas jälle, on nii palju ülikooli tudengeid, kellele pakuksid head teenimisvõimalust. Win-win mõlemale. Mind muidugi vist häiriks see ka, et ma ei usalda võõraid oma koju. Aga see vast kõigil sama teema. Selliseid koristajaid annab ju testida ka – peidad näiteks kümme eurot diivani vahele. Eks ole näha, kas see kümnekas jääb sinna samma, kus ta oli või pannakse lauale või hoopistükkis tasku. Siit saaks ka kohe omad järeldused teha. Kust üldse leida selliseid inimesi, kes oleks nõus kodudes koristamas käima? Just mitte selliseid suuri firmasid, aga inimesi, kes hingega asja juures oleks? Minu meelest, kui kuskil keegi kedagi ei soovita, siis väga polegi sellist inimest leida. Kogemusi?

Rääkides veel koristamisest, siis tolmuimemisoperaatos Truss ikka veidi on ka, aga võiks rohkem 😀 Ostsime kunagi varstolmuimeja, sest tava tolmukaga ütles Andrus, et sellega ta küll koristama ei hakka, küll aga lubas väga tihti varstolmuimejat kasutada. Algul see nii oligi 😀 Hiljem sain ikka Trussi nokkida, et kus nüüd see tolmuimemisspetsialist kadunud on. 😀

Muideks, kas kellelgi seda varstolmukat Philips SpeedPro Max Aqua‘t pole kodus? Oskab keegi tagasisidet anda. Hetkel on see silma jäänud, sest meie kauateeninud tavaline varrekas on otsad andnud. Meie koer ajab retsil karvu ja no jummel küll, ei jaksa pepu püsti ja käsitsi lapiga iga jumala päev põrandaid pesta. Vaatasin, et tagasiside on väga hea, aga ehk on keegi, kes viitsib oma kogemust jagada.

Kui keegi ei viitsi lingile vajutada, siis see varstolmukas näeb välja selline. Kiidetakse just loomaomanikele seda.

Koristusteemale veel mõtteainet – kui kellegi kodu on korrast ära ja räpane, siis esimene inimene, kellele mõeldakse on ikka naine. Oh, see on ikka räpane ja lohakas, mees tavaliselt jäetakse välja. Olenemata siis sellest, kas kodus koristab naine või mees või ainult mees või naine. On ju nii?

Kokkamine. Kelle hingele see töö peaks jääma? Mina olen üles kasvanud nii, et köögikata on ema. Isale ei meeldi süüa teha ja ta ei oska ka. Mäletan ühte jube naljakat seika, kus anusin ema, et teee pliiiiiiiis mannaputru, no selline isu on. Emps ei viitsinud ja ütles, et küll te isaga hakkama saate. 😀 Kahekesi lollid nagu lauajalad ja kõrvetasime selle manna üldse potti ära. Ema naeris ja tuli tegi mulle lõppude lõpuks selle kauaoodatud mannapudru valmis. Leian, et kui mehele ei meeldi süüa teha, siis miks ma peaks teda sundima seda tegema. Seletage mulle see palun ära. See on täiega IN, kui mees süüa teeb ja hästi. Mu üks peikadest oskas megahästi süüa teha ja see oli ikka äärmiselt lahe, et saime koos süüa teha ja kokata. Küll aga Trussile see ei meeldi. Hädapärast teeb pelmeene jms, aga see on ka kõik. Kuna mulle sellised ”gurmeetoidud” väga ei meeldi, siis ma pigem eelistan ise süüa teha. Aa, btw, paar aastat tagasi hakkas omale kalapulki tegema ja kõrvetas need ahjus ära. Siis naeris, et perse, ma ei oska enam kalapulkigi teha.

Oskavad teie mehed süüa teha? Või teevad näiteks ainult mingeid konkreetseid asju, mis neil hästi välja tulevad?

Pesu pesemine / triikimine. No meil on nii, et pesumasina nuppe käristan mina, aga pesu paneme kuivama mõlemad. Pesu tavaliselt, aga mitte alati, sorteerin mina ja panen valmis kappide jaoks. Mulle täitsa sobib selline pesu-kraami-jaotus. Triigin peres ainult mina, sest varem pole Andrus üldse riideid triikinud ja ta ei näe vajadust. Ma ikka teda kortsus triiksärgiga toast välja ei laseks. Ma päris voodipesu ei triigi nagu mu emps, aga muid asju küll, kui riided kortsus on, eriti jälgin Andruse asju, sest tema käib klientidega kohtumas ja peab ilus ja viks välja nägema. Järjekordselt ju läheb kivi naise kapsaaeda, kui mees rääbakana kuskil ringi käib. Ma olen päris mitmeid paare kohanud, kus naine särab nagu kuldkana, sitsid-satsid igalpool ja mees on nagu hall hiireke oma kortusus triiksärgi ja viikimata pükstega, rääkimata sellest, et kingad on juba 5 hooaega vanad ja näevad välja nagu rohkem nagu ärakulunud viisud.

Sama on ka lastega. Väga lähedane inimene tegi märkuse meie jutuajamise käigus, et päris kurb on vaadata, kuidas väikelastega arsti juurde tullakse. Räpased, mustad ja kasimata. Minu meelest see näitab ikka väga selgelt, kust tullakse ja milline olukord valitseb kodus. Jah, on erandeid, et laps kakab püksi, oksendab ennast täis ja mida iganes veel, aga erand kinnitabki reeglit. Mina näiteks sain tihti kommentaare nii oma ema kui ka Andruse ema käest, et JÄLLE ma vahetan Kentsul riideid. Kuna ma ise ei taha käia isegi kodus plekiliste riietega, siis miks ma peaks laskma oma lapsel plekkidega ringi käia. Mulle meeldib, kui laps näeb puhas ja kasitud välja nagu ma isegi. Mitte mingi slummis elav räpane gängster, kes pole hambaharja teab kui kaua näinud. Pealegi, pesumasin töötab, katki pole läinud, pole ju raske neid titeriideid pesta väga.

Koeraga väljaskäimine. Kui Kents oli pisi, siis Poiska oli rohkem Andruse pärusmaa. Kuna mina toibusin keisrist ja olin niisama invaliid ja lisaks siis tuli pojaga kodus olla. Nüüd on vaikselt nii läinud, et hommikuti käin mina koeraga õues, sest ma ise tahan oma pead tuulutada, õhtupoole käime koos jalutamas ja tõenäoliselt enne ööund käib Truss uuesti Poiskaga väljas. Söögipoolise pakkumine on rohkem minu teema, kuna hommikul annan nkn Kennetile süüa ja siis kohe Poisile ka. Andrus saab veel niisama uneleda ja vedeleda. Samahästi muidugi võiks ka Truss koerale süüa anda, see pole meil kuidagi jaotatud tegevus, lihtsalt ma olen juba püsti ja teen seda. That’s it.

Prügi väljaviimine. Kuidagi on nii juhtunud, et prügioperaator on Andrus. Loomulikult, kui mina olen kuhugi minemas ja prügikast vajab tühjendamist, siis lähen mina, aga enamus aja tegeleb sellega siiski Truss. Ei tea, miks selline tööjaotus on toimunud. Kindlasti mitte tahtlikult, et ”Sina nüüd kontrollid prügikasti olukorda” 😀

Rääkides ainult Andrusele ”usaldatud” töödest veel, siis terrass on tema pärusmaa. Tema kastab oma elupuid seal ja hoiab seda korras. Võtab diivanipadjad vihma eest peitu jne. Lisaks muretseb selliste asjade eest, kui midagi katki peaks minema. Ala läppar kukub kogemata betoonist põrandale ja mina nutan ja olen õnnetu. Andrus otsib lahenduse. Telefonide parandamine jms. Kõik, mis seotud autodega. Hooldused ja minu väikesed kõksud. 😀 Tema valutab pead nende pärast ja klaarib selle pa*a ära. Meile selline toimkond ja koostöö istub hästi. Oleme suutnud varsti juba kuus aastat niimoodi majandada ja tundub, et tuleb hästi välja. Kodu on korras, tehnika terve, nõud ei vedele kraanikausis, vaid igaüks oskab neid nõudekasse panna ja sealt välja võtta. Laps on mõlema vanemaga Sina peal jne.

Riiete ostmine, see läks ka veel meelest.. Kennet on puhtalt minu teema. Pean silmas siis riiete ostmist ja kõige muuga varustamist. Mulle üldiselt meeldib see ka, et see selline minu vastutusala on. Kunagi varem oli nii, et käisime koos poodlemas, siis vahepeal oli nii, et kui ma kuskil kolasin ja leidsin midagi ägedat, siis saatsin Trussile pildi, talle meeldis, tuli proovis ja ta ostsis ära. Nüüd käime jälle koos kolamas, sest üksinda lapsega ei viitsi poodidesse maadlema minna ilmselgelt. Ja noh, nüüd on tekkinud selline seis, et kõik asjad on olemas. Ma ei ole ikka päris ammu endale midagi ostnud, sest lihtsalt pole vajadust. Suvel pulma minnes ostsin kleidi, see oli ka kõik. Tavaliselt laristan poodlemisega siis, kui oleme kuskil reisil, sest siis tean, et keegi teine ei saa samasugust asja Eestist osta. Kentsule muidugi ostan kogu aeg midagi. Riided ju jäävad kiiresti väikeseks ja garderoob seetõttu pidevat uuenduskuuri 🙂

Pere rahakott. Ma ei räägi siinkohal summadest vms, lihtsalt jaotusest. Algusest peale olen seda meelt, et ei pea ainult mees välja tegema ja naine kuskil lilleõiena õitsema. Ma käin ju samamoodi tööl ja teenin raha. Mille pagana pärast peab ainult mees kõige eest maksma? See on debiilne ja iganenud arvamus. Palju seksikam on, kui naine ütleb, et ”Ou, ma teen täna ise välja”. Kui suhtesse astusime, siis mängisime kohe avatud kaartidega, ei ole nii, et SEE SIIN ON MINU RAHA JA SEE SIIN ON SINU RAHA. Halloo, meil on ju leivad ühes kapis. Miks peab mees ainult autosse kütust ostma, kui naispool ka autot kasutab ja poekraami eest maksma, kuigi sööme ju mõlemad ning siiajuurde siis ka kõik väljassöömised kinni taguma. Meil on nii, et kui ikka raha ostsas on, siis on PEREL raha otsas, mitte mul eraldi või Trussil eraldi. Toon näite. Andrus võitis siin pokkeris 300 euri, siis see pole ainult tema võit, vaid meie mõlema võit. Küll aga mõtlen alati, et kui ta midagi võidab, siis tahaks, et ta ennast millegagi premeeriks. Ostaks endale midagi ilusat vms, sest ta on selle ära teeninud.

Siinkohal ei heida ette kellelegi midagi. Eriti nendele meestele, kes ise peres kõik asjad kinni maksavad. Kommunaalid, kütuse, eluasemelaenu, toidukorvid. Siis ma mõistangi, et ei peagi oma rahaasju naisega jagama, kui naine teenib ka raha ja see kulub tal ainult sõbrannadega väljas söömise peale ja kallite gucci-mucci asjade peale. Ühtegi senti koduseinte vahele ei investeerita.

Kolmas variant on see, et kogu pere rahakott on ühe inimese käes. Võin näite kohe oma emast ja isast tuua. Kogu rahamajandus on ema käes ja seda u 25 aastat. Algas see sellest, et isa ei osanud raha hoida ja kulutas pere raha ühele pahele. Ema korjas kogu kaardimajanduse omale ja nii on see ka jäänud ja nad saavad väga hästi hakkama. See on isegi armas, kui isa viskab nalja: ”Ouu, emps, homme on naistepäev, viska 30 eurtsi, ostan lilled sulle või tahad sa ise omale lilli poest osta, lihtsalt pane minu nimi alla kirja”. See on vahva ja suhet värskendav. Selliseid naljakad seiku on veel, mida saab muiates meenutada.

Igale ühele oma nagu armastatakse öelda. Kõik me oleme erinevad ja meile meeldivad ka erinevad elukorraldused ja tööjaotused peredes. Põhiasi on ikka see, et asi toimiks ja kõik oleksid peres rõõmsad ja rahul. Eks? Kui kellelgi tekkis mõtteid minu postituse osas, sheerige. Oleks põnev lugeda.

Musid-kallid ja olge vahvad! Täna on juba päike väljas!

HIRM olla teistest kehvem

By

Liina Kolomainen

-

september 5, 2019

0

See on üks mõttetu ja vastik hirm ja seda on hirmu on mulle lapsest peale sisendatud. Sa pead alati number üks olema. Kõik peab alati olema kõige parem, ilusam, kiirem, õigem. Ainult, et kes on see Jumal, kes dikteerib õigust ette?

Mäletan hästi üht päeva oma lapsepõlvest, kus täiesti suvalisel päeval, suvalisel hetkel tuli mu sõjaväelasest isa üles korrusele etteteatamata, vaatas minu sahtlisse ja kallas välja kõik asjad karjudes:” Need pole piisavalt korras, korista kõik kohe ära!!” ja läks alla korrusele tagasi. See ei lähe mul kunagi meelest ära. Jätsin oma senised tegevused pooleli ja nuttes koristasin oma sahtli ära. Kusjuures, minu meelest ei olnud see liiga segamini. Aga eks ”tihtipeale” on vanematel õigus. Luban siinsamas, et mitte kunagi ei kasuta oma lastega sellist ”õpetamismeetodit”. Nagu näete, ma olen 25 ja see on mul siiamaani meeles. Ju siis põhjusega. Selle asemel, et midagi toredat mäletada, mäletan mina asja, mis traumeeris mind ikka täiega. Vähemalt õpetas see mulle seda, kuidas oma lapsega kunagi käituda ei tohi.

Neid asju, kus alati kõik pidi number 1 olema on palju. Mul olid kuni 9-nda klassi lõpuni kõik viied. Töinasin, kui 3 sain, 4 saades olin ka päris õnnetu 😀 Sporti tegin nii, et veremaitse kurgus. Mäletan, kuidas meid koolis kehalisetundides suusatama pandi. Ma ei saanud ju halvem kui number 1 olla, suusatasin nagu segane, rohkem nagu jooksin suuskadel. Lõpetasin sellega, et sülitasingi verd raja lõpus suust välja. Vähemalt olin esimene.

Paljud plikad käisid põhikoolis kossu trennis. Narvas oli korvpall alati au sees. Kurat teab, miks. Plikadele peaks ju rohkem võrk meeldima. Või noh, vähemalt on selline mulje jäänud, et kõik naised oskavad võrku. Mina mitte ilmselgelt. 😀 Tartusse õppima minnes pidin poistega kossu mängima, sest tüdrukud polnud nõus seda palli sellisel viisil taga ajama.

Mängisime korvpalli ka päris palju, trenniväliselt, koolis. Küll aga kõik tüdrukud ju ei käinud trennis ega osanud teab mis hästi kossu mängida. See ilmselgelt ei sobinud mulle, kui nägin, et olen võistkonnas nendega. Tahe võita ja esimene olla oli nii kuradi suur, et natukene suuremaid tüdrukuid sai ikka kenasti verbaalselt igale poole saadetud, kuna nad lihtsalt passisid keset saali ja mina muudkui jookse. Probleem tegelikult oli minus, mitte nendes. Siiamaani tunnen end halvasti, et neile nii ütlesin. Kui nad peaks seda postitust siin lugema, siis vabandan teie ees. Küll te teate, kellest jutt parasjagu käib. Mis sa teed, kui loll pea käte ja jalgade nuhtlus on.

Selle esimeseks olemise vaimus olen kaks sõprust ka karile juhatanud ja need ei olnud üldse mitte suvalised inimesed, vaid väga tähtsad inimesed minu elus. Nüüd me enam ei suhtle, ilmselgelt. Nad on mõlemad isegi Eesti tolmu jalgadelt ära pühkinud.

Ma ka tõenäoliselt ei viitsiks endaga enam suhelda. Aga samas, kui ütleksin, et andestan inimesele, siis päriselt ka mõtlen seda, mitte ei lähe kellelegi kolmandale isikule olukorda lahkama.

Need on mu elu ühed kõige valusamad õppetunnid olnud ja tundub, et olen nendest õppinud, sest olen neid ”vanemas eas” osanud analüüsida ja tegeliku põhjuse üles leida, mis on peidab ennast kaugele lapsepõlve. Oskan nüüd oma pisipoja lapsepõlve rohkem hinnata, sest tihtipeale võib juhtuda, et meie mõistus ei mäleta paljusid asju, aga keha küll ning sellest lähtuvalt käitume me oma tuleviku elus ja teeme vastavalt selle otsuseid, kas siis häid või halbu. Mõelge sellele.

Nüüdseks tänan neid õppetunde ja inimesi, ja mõtlen, et ju nad olidki minu teele saadetud mind õpetama. Ma olen leppinud sellega, et alati ei pea kõiges esimene olema. Ei võistlustel, töös ega ka muid asju tehes. Soliidne runner-up on ka okei. Tähtis on ju osavõtt tegelikult. No mis need tohutud diplomid ja medalid mulle praegu annavad? Suurt sittagi. Korjavad tolmu ainult. Võib-olla kunagi tulevikus on tore veidi laste ees kekutada, et vaadake kui tubli ja tragi emme teil ikka olnud on, aga mis hinnaga? Oli see sellist tsirkust väärt? Vaevalt küll.

Järeltulijate kaaslase valik ja uute inimestega tutvumine

By

Liina Kolomainen

-

august 29, 2019

0

Mind kasvatati üles teadmisega, et mustanahaline ei ole inimene. Pikka aega ma nii arvasingi. Oh, olid ajad, olid majad. Ma pidin isegi oma esimest armumist varjama, sest mu noormees oli vene rahvusest ja mu isa rääkis mulle ühel suvalisel jutuajamisel, et venelast küll tema majja tuua ei tohiks. Nii me siis salaja suhtlesimegi ja käisin mööda külaurkaid underground pidudel moshimas ja viina lürpimas, selle asemel, et kodus teleka ees kudrutada. Suutsin päris hästi asja varjata, kuniks jäin ema ühele parimale sõbrannale vahele, et kuskil linnast väljas mingi kutiga redutan. Koju ma ei julgenud ju teda tuua, põhjust juba teate.

Ütlen ausalt, et mul on poogen, kellega mu poeg ja tulevased lapsed koju marsivad, kui tegu on korralike inimestega. Kriminaale ja muidu kahtlasteid väga ei tahaks, sest olen liiga palju Investigation Discovery kanalit vaadanud. Kõige tähtsam on ikka see, et mu laste süda on õiges kohas ja nõrgemaid hoiavad. Muu on teisejärguline. Küll siis ka õiged kaaslased omale valitakse. Minu ema ütleb alati, et tal on jumala ükskõik, kellega ma koos olen. Kui mulle sobib ja meeldib, siis tema töö on aktsepteerida ja vait olla. Olen temaga 100% nõus.

Millised vanemad teie oma lastele olete ja milliseid tõekspidamisi jagate? Õpetate last nii nagu teie vanemad seda teinud on või mitte päris nii? On teil ükskõik, kui teie poeg või tütar mustanahalise või mõne muu rahvuse esindaja koju tooks? Olete eelarvamustevabad või kuulate seda, mida enamus räägib ja arvab või mida räägivad teie lähedased?

***

Ja ega ainult nahavärv ning rahvus eri arvamusi tekita, ka mulle on tihti öeldud, et oled sa oled päriselt ka nii normaalne inimene või? Paljudele tundun ma vastik ülbe rott, kes arvab hästi ainult endast. Ja kui ma olen küsinud, et miks siis nii, siis otseselt polegi mingisugust põhjust toodud. Lihtsalt on tekkinud mingi eelarvamus. Kurb tegelikult. Ma päriselt ka ei ole nii riist inimene, kui ma võib-olla tundun.

Ma jah, ülemäära palju ei huvitu teiste arvamusest, sest miks peaks? Küll aga hoolin väga oma sõpradest ja nende toetus ning aus arvamus loeb mulle palju, pluss veel hea konstruktiivne kriitika mõnelt asjatundjalt vms.

Aga kui hakata kellegi teise järgi OMA TEED tammuma, siis see pole enam minu rada, mida käia, vaid kellegi teise oma. So what, et teen asju omamoodi ja sulle see ei meeldi? So what, et olen veidi toorema välja ütlemisega. Vähemalt ma ütlen midagi, ei aja umbluud ega istu kodus sokk suus ja ei kiru kõiki ja kõike. Ma liigun vaikselt oma unistuste elu poole ja nii ongi. Ma ei lase kellelgi või millelgi seda takistada. Võin julgelt väita, et umbes pool on juba selle väikese ajaga saavutatud.

Ja minuga võib väga vabalt ühendust võtta. Olen alati avatud uutele tutvustele. Jäin just mõtlema, et praegusel ajal on kuidagi raske tutvuda. Piisavalt vana juba ja oma perega nii palju tegemist, tutvumisportaalides ei istu, liiga palju väljas ei käi ning hetkel ka emapuhkus ei soosi uute inimestega tutvumist. Usun, et siinkohal on nii mõnigi inimene mõelnud, et f’ck, kui lahe inimene ta tundub, aga no kurat, tutvuma ikka ei julge minna ega ka kohvile kutsuda või kinno. Pean silmas mõne teise naisisendiga tutvumist sõbrannanduse eesmärgil. Eks selle vanusega on tekkinud mingisugused barjäärid ja asjad ja kohati isegi selline debiilne häbitunne, et see oleks ju nii imelik… kui ma… 😀

Või kuidas teiega lood on ?

Aastasele sünnipäevapeo korraldamine

By

Liina Kolomainen

-

august 22, 2019

0

Meie pisikese sünnipäev on selleks korraks peetud ja kuna mulle on mõned küsimused juba laekunud, otsustasin, et kirjutan pikemalt, mis, kus, kui palju jne. Võib-olla on kellelgi sellest infost abi.

Paljud kindlasti on arvamusel, et 1-aastane laps ei saa ju tegelikult mitte millestki aru ja pole mõtet suurt pidu korraldada. No sorri, ma küll ei arva, et mu laps nii rumal on. Ta sai juba neljakuusena väga hästi aru, kui playdate’il käisime, et midagi need suuremad lapsed seal siblivad ja toimetavad. Eristas pisikesi suurtest ja muudkui naeratas. Olen seda meelt, et täiskasvanud inimesed alahindavad oma lapse arengut. See, et nad veel ei suuda meie keeles rääkida, ei tähenda, et nad millestki aru ei saaks. Nende puhas ja rikkumata energeetika on kõigele avatud ja vägagi õppimisvõimeline. Aga see selleks.

Kuna me suuremat sorti pidu minisünnadel ei pidanud, siis teadsin, et esimese sünnipäeva korraldan kindlasti kuskil mängutoas, mitte koduseinte vahel vanaemade-vanaisadega. Kahel jalal tatsuv aastane laps on üpris aktiivne ja meie oma ka väga sotsiaalne, siis miks ei võiks just sünnipäeval oma väikesed sõbrad kokku kutsuda ja veidike koos mängida. Tulevased sünnad juba rahulikumalt kodukeskkonnas…. nii kaua, kui häält tõstma ei hakata. 😀

Alustasin koha otsimisega ja millegi pärast köitis minu tähelepanu just ”TRALLITUBA” Seal oli ebareaalselt palju ruumi (250m2), igasugu erinevaid vidinaid ja mängimiseks mõeldud ”toakesi”. Täiskasvanute peale on seal ka mõeldud – olemas oli xBox ja mingid mängud veel. Ma kahjuks ei jõudnud kõike jälgida, nii palju sahmimist oli. RENT pühade ajal 115 EUR ja kui pead lapse 1-3 sünnat, siis saad 5% soodukat.

Algul mõtlesin, et kaunistan ise ja tellisingi Aliexpressist igasugu kujundusjubinaid ja õhupalle. Ainuke kurb asi oli see, et mina vana loll, ei teadnud, et kui postkontoris tähtaeg läbi saab, siis saadetakse asjad tagasi. Ma arvasin, et need ”parim enne” tähtaja kaotanud postisaadetised suunatakse edasi kuhugi suurde postimajja, aga tutkit. Lugu selles, et me olime pea kuu aega ju Saaremaal ja ei saanud oma kraamile järgi minna, no ja nii ta läks. Saadeti tagasi sinna Chinese-Lemonesemaale. Seetõttu võtsin kaunistamise teenuse kohapealt. 30 eurtsi läks see maksma ja ütlen ausalt, mitte keegi ei hoolinud nendest värvilisest taldrikutest ega kaunistustest. Oleks võinud vabalt säästa selle summa, aga mis seal ikka 🙂

Pildistamisest rääkides, siis algul oli plaanis, nagu ikka, fotograaf võtta, aga mõtlesin, et teeks seekord teisiti. Otsustasin fotoboksi kasuks, sest a) see annab täiskasvanutele ühe tegevuse veel juurde b) ma saan kohe paberkandjal pildid, ei pea neid printima hakkama c) inimesed panid ise Kenneti albumisse need. Fotoboksi rentisin CHIXL’ist. Võtsin kahest kohast pakkumise ja nende oma oli odavam. Kaheks tunniks(rohkem ei saanud, kuna mängutuba oli renditud 3-ks tunniks). Selle maksumus oli 98EUR. Infoks mainin, et konkurendi FotoStopi hind oli 160EUR. Soovitan alati mitmest kohast pakkumine võtta, keegi teeb ikka odavamalt. Muidugi alati pole hind oluline, aga kui teenus või toode on identne, siis miks ma peaks rohkem maksma. Mul on rahaga midagi muud targemat ka teha ju.. või mis teie arvate? Kokkuvõtvalt sain jackpoti – megatoredad inimesed ja väga kiired vastajad. Tegid mulle jumal teab mitu erinevat varianti, millest valisin kujunduse. Kohal olid enne mind ja lõpus ei kiirustanud inimesi takka, vaid ootasid kenasti ära, millal peolised oma viimased pildid ära teevad. Kui kunagi mingi suurem üritus jälle ees, kasutan kindlasti nende teenust uuesti.

Üks kalkunist härra, väga cool kiddo ja jube lahe noor milf. eksju? 😀

Need kaks printsessi tulevad meile täna juba külla! Jeee. Tegu on siis Kenneti tulevase abikaasa emaga. Ühtlasi minu hea sõbranna ja kaasvõitlejaga, kellega jagame nii rõõme kui ka muresid.

Kenneti BF tulevikus ja tema ”üldse mitte” olulised vanemad.

Priit ja Maarja. Priit taaskord hullutamas oma Coolkeiti naaeeratusega.

Mait, sa peaks rohkem sellist ananassi mütsi kandma. Ei peaks juustekasvu pärast muretsemagi. :D:D:D Sobivus mütsiga 10/10st.

No mis te ise arvate, kes need võiks olla.. Alati ”normaalsed” muld-vanad Kolomainenid. Love them to the moon and back!

Täditütar ja tema badass kaaslane. Ohh, praegu pildilt vaadates avastasin, et Siimul on Diesel’i ühe kollektsiooni t-särk seljas. Diesel jälitab mind vist surmani.. Stiilipunktid igatahes!

Miiiinuu tääädii jaaa oooooonu. Neil saab varsti 50 aastat abiellumisest. Täitsa lõpp ikka! Eeskujud on mul kõvad ees.

Emma on nagu mingi aadliproua oma poosiga. 😀

Alar jube rõõmus, aga Helena täitsa tõsine. Ei tea, mis asja nad vaatasid, et mõlemal nii erinev emotsioon? 😀

Tädi Airi oli ilmselgelt pettunud, et tal ÜHTEGI normaalselt pilti Kennetiga pole. 😀

No see parukas on justkui valatud asjaosalisele.

Minu kallis lapsehoidjast sõbranna. Ma ikka ja alati imestan, kuidas ta viitsib meie ja meie tittedega ringi reisida ja möllata. Parim ever inimene.

Laureen nii armunud, et jõudnud kaamerassegi vaadata. Kennet ka häbenemas.

Ronja on see tegelane, keda ma hoidsin, kui ta oli 1,5 aastat vana. LIHTSALT VAADAKE TEDA, mida modelli.

Aga mis albumist jutt käis? Noh, see on selline vahva algub, mille idee panin tuimalt tuuri Andre ja Johanna pulmast. Mul polnud aega ise valmistada, seetõttu pidin tellima selle. Tellisin selle CHANDELLE HANDIGRAFT’ist. See on full käsitöö ja saab oma soovide järgi kujundada jne. Arve, mille tasusin oli 68.90EUR Odav lõbu just ei ole, aga väga tore mälestus pojale kunagi tulevikus. Mul pole oma sünnipäevadest põhimõtteliselt ühtegi pilti ega ka albumit. Suht kurb olen, nii vahva oleks teinekord vaadata. Beebialbumit mul ka ei ole. Aga no pole midagi, ajad olid teised ja oma lapsega juba saan need ”tühjad kohad” täita. Mõned pildid ka:

Haaa, ma alles nüüd panin tähele, et jalgratta peal on ”1” tehtud 🙂

See on siis üks pool, kuhu pidid ka fotoboksist pildi kleepima.

Mis ma oskan öelda, tänksud Johanna ja Andre, see idee sai päris palju kiidusõnu, aga siinkohal ei võta seda aud omale, vaid kiidan taevani Andre ja Johanna pulma, kust see idee piistu pandi.

Mõtlesin kohe, et asi liiga pilla-palla ei oleks, tuleks keegi ka külla kutsuda. Algul oli plaanis Miki Hiir sünnipäevale lapsi lõbustama kutsuda, aga kuna 20 august on püha, siis Miki Hiir otsustas kodus diivanil pikutada. Mulle pakuti välja Jänku Juss, mis tundus mulle isegi vahvam, kui Miki Hiir, ikkagi Eesti oma karakter. Kui pidu algas 13:45, siis Jänku Juss oli tellitud 15:00-ks. Oleks võinud isegi varem tulla, aga mis seal ikka. Jänku Juss oli täiega oma hinda väärt 50EUR/1h. Sõber ütles, et ta pole kunagi oma supermegaaktiivset last nii tagasihoidlikuna näinud. Väikemees oli Jänku Jussist nii lummatud. 😀 Me naersime sõbrannaga, et Jänku Juss on lege vend, peab ise endaga monoloogi, kuna suuremad lapsed juba häbenesid ja väiksemad ei osanud veel rääkida kaasa. #wellplayed igatahes

Muideks, peo aega sai ainult kolmest erinevast ajast valida. Kas 10:30 – 13:30, 13:45 – 16:45 või 17:30 – 20:30. Minu jaoks hommikune oli liiga vara, õhtune liiga hilja ja päevane sattus lapse une aega. Sellegipoolest otsutasin selle keskmise aja kasuks. Mingi nädal aega proovisin Kentsut magama panna nii, et peo aeg oleks ta triksis-traksis. Ükski kord ei õnnestunud v.a õigel päeval, jeee!

Mis veel? Toidud otsustasime kohapealt võtta, sest siis ei pidanud ise midagi kraamima jne. Ma lasin tellimuse teha ja nemad kontrollisid üle, kas kogused klapivad inimeste arvuga. Salatiasjaga pandi mööda, puudu jäi, Andrus pidi poodi jooksma. Ja naljakal kombel ka kahvlid ja noad said otsa. Tavaliselt pannakse pappnõusid alati rohkem, aga no näed. Õnneks keegi sellest numbrit ei teinud. Kokku läks söögilaud 375EUR maksma. Tegu oli külma lauga, selline klassikaline – salatid, viinerid, lavaširullid, juustud jne. Trallitoa kodulehelt saab ise midagi kokku klopsida vastavalt oma soovile.

”Afterparty” (loe: mõned sõbrad tulid külla) õhtul läks poistel päris käest ära, nagu Kusti ütles, et ”Kentsu 1” gone bad, viimati tuli selline roobert külla, kui ta oli 14. HAhahahaa!! Mait ei olnud ka just kõige rõõmsam järgmine hommik. Ise jõin ühe siidri ja pikutasin niisama. Tegime vessarit ja ajasime juttu ning poisid mängisid koroonat. Mõnus ilm oli terrassil istumiseks. Nüüd oleme ikka mõne õhtu seal istunud, muidu naersime, et selline majandamine oli selle terrassi ja rõduga ja nüüd kui võimalus seal lebotada, siis me ei tee seda 😀 Septembris oleme ju Saares pikalt ja oktoobris Kolumbias.. ja siis tuleb juba talv… ja Andrus peab lund rookima hakkama sealt.. ahahahaha!

Üks vahva võimalus oli seal menüüs, et sai beebidele oma lauamenüü võtta. Võtsin ka, seal olid titade suuruses veepudelid, püreed, mõnglid, puuviljad jne. Kõik, mida üks väike juntsu süüa võib. Väga hästi läks kaubaks üks maiustus, mis oli hommikuhelvest tehtud, minu meelest. Isegi mulle maitses. Muigan siin, et Kennet pole aasta jooksul ka nii palju magusaid asju saanud, kui oma sünnipäeval. Hommikul lasin tal Jänku Jussi kooki ka veidi süüa, ütleme nii, et vana oli rahul olukorraga. Mõtlesin algul ise teha, aga mul lihtsalt ei olnud aega selleks enam.

Tort. Tordi tellisin EMMELIINE TORDID JA CATERING’ist. Leidsin selle ühe teise augustibeebide ema blogist. Ma vaatasin ja uurisin õige mitmeid, kuid keegi poleks sellise tordiga hakkama saanud. Tort läks maksma 100EUR ja kohaletoimetamine 10EUR. Toodi kenasti õigeks ajaks kohale ja ise ei pidanud mööda linna edasi-tagasi sõitma. Kaalus see 4kg ja sisuks: vaniljebiskviit kohupiima ja banaani ning virsikutükkidega. Täpselt minu maitsele. Peal oli paksult seda martsipani- .. pumatikihti? See on mu lemmik asi ever ja täidis polnud nii magus nagu kate. Tasakaalustas kenasti ära. Viie aastase tüdruku ema tänas mind: ”Liina, no lõpuks ometi pole siin laual küpsisetorti, no nii kopp ees sellest!” Nad on perega 4 sünnipäeval käinud ja kõigis neljas pakuti sünnipäevatordiks küpsisetorti. Kenasti sain naerda.

Täpselt selline nagu ma tahtsin ja maitses idekalt!

Plaanis oli ka väike viktoriin, aga otsustasin ümber. Nüüd tagantjärele mõeldes, oleks võinud ikkagi teha. No pole midagi, teine kord.

Kingituse osa jäi veel mainimata. Mina otsustasin, Andrus ka, et lapsel on küll kõik olemas, sest ega need lapsed ju liiga palju ei vaja – vanemate armastust, tähelepanu ja hoolt esmajoones. Kuulamist ja arusaamist jne, aga sellegipoolest ”andsime loa” kingitusi osta. Lihtsalt kirjutasin, et ehk mõni arendav mänguasi, millel on mitu otstarvet, mitte suvaline pehme karumõmm. No viimne kui üks kingitus on asjaette läinud. Loetlen ette ka – võib-olla keegi saab ideid tuuri panna. 🙂

Loodan, et nüüd midagi meelest ära ei läinud ja kellelegi liiga ei tee, et ära unustasin. Me oleme megatänulikud ja Kennet ühes meiega.

Esmalt toetasid vanavanemad uue turvatooli ostmist. Hädavajalik, aga jube kallis vidin. Ostmata jätta ei saa. Kuna oleme Cybex’i usku, siis turvatool sai ka Cybex’i oma ostetud. Cybex Sirona S i-Size sensorsafe klambriga. Asja ette läinud ost.
Üks vahva laut, kus on uste ees erinevad lukud, mida laps peab avama ja kinni panema. Kuidagi peab ju tulevasi vargaid koolitama. 😀 Laudas on loomakesed ka. Sea näo on Kentsu juba ära söönud. Oops. Kusjuures, Poiska on väga naksis, kui selle laudaga mäng pihta hakkab. ta kraabib neid loomi sealt laudast, aga kätte ei saa. Ja kui saab, siis peab tagasi andma ja loom läheb uuesti lauta ning kõik jälle otsast peale. 😀
Bredeni kinkekas, meil oli nkn plaanis Kentsule õuekombe sealt osta ja no ikka on tore, kui saab odavamalt läbi ajada.
Üks äge jalgratas, mille vihje sain ise anda. Saab mitmet moodi kasutada. Algul lükkad ise ja laps on igatepidi kaitstud, siis saab juba tittede protection’i ära võtta ja ta ise vabamalt toimetada. Kuniks on juba nii suur, kus kõik lisavidinad ära võetakse ja selles saab tavaline jalgratas. Megalahe asi ja ootan juba, millal sellega kruiisima saab minna. (SMART TRIKE) Ma ei saa siia praegu live pilti lisada, sest see on all keldriboksis ja ma ei viitsi minna sinna. 😀
Punane elektrimesa. Ma ei tea, kuidas seda nimetatakse. Päris elektriauto ta pole. Nagu need tavalised. See oli nii nunnu, kui semud selle kohale tõid. Sinna saab mälukaardiga mussi panna ja sisenedes panid ”Palju õnne” loo tööle. Jumala pull. Sellega rallime juba päris aktiivselt toas ringi. Kentsu veel ise ei oska gaasipedaali vajutada, aga pole viga, küll emme ja issi lükkamisega abiks on.
Lõuendilaadsel välja prinditud pilt, kus Kennet oli kuuekuune. Meganunts ja paneme selle tema tuppa seinale. Muudan sealjuures ka tema tuba veidi. Kuna pildil on punast, siis lasen kardinad punased teha ja veel mõne vidina punase panna, toob sutsu särtsu sisse.
Vidin, millega saab värve õppida. Peal on ”Baby Einstein” Hape firma oma, kui kedagi peaks huvitama. Motoorika jaoks hea ja värve õpetab ka. Lükkad sinised mummukesed ühte otsa ja kollased ka, läheb tulekene roheliseks jne. Mul isegi endal sellega lõbus mängida. 😀
Veel üks vahva puidust kastike/kuubik, kus saad igasugu ”ülesandeid” lahendada. Nt: kujukesi õigesse kohta sisse panna, hammasrattaid keerutada, ennast peeglist vaadata jne.
Hape firma naelte peksmise vidin. See kulub vanematele marjaks ära.
Otseloomulikult LEEEGOOD. Selle lego puhul on tore, et kaasas oli kaasaskantav lauake, täpselt tema pikkusele paras, et kui ta põrandal istub, siis saab mõnusasti mängida.
Puidust ehitamiseklotsid. Ma tegin täna hommikul oma esimese lossiehituse ära. Tahtsin pilti ka teha, aga Kennet arvas, et peaksin oma ehitusskilli veidi lihvima. Lihtsas keeles, see oli liiga kole ja ta lükkas ümber selle ilmselgelt.
Kutsu, kes laulab ja möllab. Õpetab sõnu lapsele. Kusjuures need laulud on väga riimuvad. Saame kindlasti mõne riimi Andrusega, mida jõulude aeg jõuluvanale esitada.. 😀 Kennetil on selliste mänguasjadega mingi ekstrabond, kallistab ja musitab neid nagu homset poleks. Emmele ta küll nii suurt armastust ei jaga.. :S 😀
Puldiga auto. Meil üks oli, aga no see uus on nii hea manööverdamisega, et ei emme ega issi ei viitsi selle vanaga enam mängida. 😀
Uuhh, kiik! See oli meil nkn plaanis osta ja sõbrad ostustasid ise selle kinkida. Algul ei vastatud nädal aega, kuigi raha oli makstud jne. Fb-st lugedes oli ka teistele juba kuu aega vastamata jäänud. Sots.meedial on võimu palju. Korra postitasin oma Instagram’i storysse ja juba koputaski vastus uksele. Kiik on tegelikult lahe ja Kennet on väga rõõmus selle üle. Nii naljakas mõelda, et Bredeni kombe tellisin eile hommikul ja eile sain juba kätte.. Ema oli täitsa imestunud, et kuida nii ruttu.. aga näed. .. ja siis on firmad, kes üldse ei viitsi vastata ja kliendisuhteid hoida. Naljakas värk.
Siis posu lahedaid raamatuid, üks mis sobis vanni võtta, teine kus tuli puslesid kokku panna, siis üks äge loomaraamat ja veel mõni vahva raamat. Nii Kennet kui ka ma ise olen väga ekstaasis raamatutest. Loomadega on meil mingi special case. Sõbrad ja sugulased teavad seda, et kui Kents oli pisike, siis ma tegin talle igasugu loomahääli. 😀 Andrus naeris, et Kenneti ema pole normaalne. 😀
Siis selline tuus vidin, kus on kaks kuubikud ja kui need panna alusele õigesti (iga kuubiku küljel erinevad pildid) nt pool rongi + pool rongi, siis ta hakkab rongi häält tegema. lennuk + lennuk ja siis teeb lennuki häält. Väga äge.. Ma ei teadnudki, et selliseid asju üldse tehakse.
üks kuubikupusle, kus olid erinevad dšungiloomad. See on praegu veel kapis, kuna Kennet ei saa aru veel sellest. Tahab neid kuubikuid süüa. Ootan natukene, kui isu väiksem on ja siis hakkame seda koos kokku panema.
Lelin’i looma doomino. Seda on samuti endal ka tore mängida. Teen veel iga looma juures mõne heliefekti ka juurde ja lõbu kui palju 😀
Raamatupoe kinkekaardid. Need kuluvad alati marjaks ära. Juba tellisin talle mõned õppekaardid Apollost, kus saab juur- ja puuvilju õppida. Magnetiga tähed ja numbrid.. Andrus veel ei tea.. Ta on kindlasti VÄGA RÕÕMUS, kui näeb külmkapi peal magnettähti ja -numbreid. Hahahaa! Ta eile naeris, et mõtle, kui ilus ja puhas(visuaalselt) meie kodu oleks, kui last poleks. 😀 #lifewithkidsitis
pam- param!! TRUMMMIKOMPLEEEKT!! See on küll alates 3 elueast, aga me käime seal juures juba proovi tegemas. Lootust on, et ehk tuleb Kennetist bändipoiss. Ok, seda vist ei taha. Nad joovad palju. 😀 Mul oli kunagi trummarist peika………. Underground peod ja palju moshimist.
Vanavanemad kinkisid veel lisaks riidemanti, sest ”imelik” oli tulla tühjade kätega. Naljaninad.
No ja väike ümbrik kulus ka marjaks ära, Kennetil on oma konto.

Ma ei saa kahjuks pilte lisada järjest info alla, ma ei tea mis jama on.. seetõttu viskan pildid siia:

Kurikuulus laut. Teiselpool on ka veel lukke, mida avada

Jutupaunikust kutsu, kes õpetab sõnu ja laulab.

Sorri, ei viitsi ümber keerata, pean seda PS-is tegema. Aga see on see klotsividin, mis õigesti kokku pannes teeb sõiduki häält.

Vahva raamat, koos salmidega, mida jõuluvanale ette lugeda.

Loodan, et sai kõik. Mul juba juhe veidi koos. Pakin nüüd pildid kokku ja olge musid.

PIKAD JUUUU(HTMED)KSED

By

Liina Kolomainen

-

august 1, 2019

2

Ma ikka ja alati mõtlen, et mille pagana pärast peavad enamik naised pikkade juustega olema. Mis teema, teil mehed, sellega on? Püüan mõistatada, mis selle taga on ja kui küsin otse, siis öeldakse lihtsalt, et pikad juuksed on ilusamad… aga miks? Seda vastust ma ikkagi ei saa.

Minu härra oli ka pikkade juuste pooldaja. Kuniks hetkeni, millal ma järgmiseks otsustasin juuksed siiski maha lõigata. Mäletan seda õhtut hästi. Olime oma semu juures, kes on ka juuksur, istusime hunniku inimestega ja sealt need käärid minu juurde lähenesidki. Mul oli tunne, et mul hakatakse pead maha võtma, sest Andrus oli ikka nii närvis. See oli ausalt öeldes isegi naljakas veidi. Mina olen alati selle mõttega elanud, et juuksed on kõigest karvad nagu iga teinegi karv ja need olenemata olukorrast kasvavad suure tõenäosusega su kupli otsa tagasi. Juuksur lasi aga kätel käia. Kiharaid lendas siia ja sinna. Maha ja õlgadele. Südames lootsin, et Andrus infarkti ei saaks seal kohapeal. Õnneks olid tal mõned õlled sees. Soeng sai vahepeal valmis. Ja üllatus-üllatus. Lõigatud BOB sobis mulle nii hästi, et sellest ajast saati on see minu härra lemmik soeng. Mõelge nüüd, kui palju muret ta tundis, aga põhjuseta. Ju mõni hall juuksekarv ka juurde tuli.

Mulle meeldib oma meest selles osas stressi viia, et ikka pinget oleks. Kuna juuksed olid endiselt suhteliselt lühikesed, siis mõtlesin, et oleks tegelikult lahe need veel lühemaks lõigata. Mul on mingi värk, et ma tahan mingitele debiilsetele asjadele oma peas linnuke kirja saada. Kõigil on vist. No igatahes, mul oli linnuke puudu megalühikestest juustest. Tahtsin küljed kiilakaks ajada ja pealt juuksed roosaks värvida. Meie jutuajamine lõppes sellega, et ma niikuinii teen seda, mida mina tahan. Tundub ka loogiline, sest need on minu juuksed ja robustselt öeldes on mul suva, mida mees arvab. Oma juuste üle võin ju ikka ihuüksi kohut pidada. Oma karvad, oma luba. Küll aga ütles ta, et kui on see kole, siis ta ütleb mulle seda, mitte ei hakka asja ilusatama. Noshit, et ei hakka. Meie suhe on alati väga otsekohene olnud.

Mõeldud tehtud. Jumala tuus sonks oli. Jah, just sonks! Lühikeste juuste eelis on see, et sul on alati peas ilus soeng, muidugi, kui sätid ka veits. Ma ei mõista neid pikkade juustega naisi, kellel on juuksed nagu harjavarred päevast päeva rippumas. No õpi siis mõni soeng selgeks ja näe vähe cool’im välja. Aga eks maitse üle ei vaielda.

Või neid, kellel ONGI ELUS AINULT ÜKS SOENG olnud ja see on soeng nimega ”pikk juus”. Meil Narva-Jõesuus oli üks tädike, kellel olid põrandani juuksed. Päriselt ka. Aastaid ja aastaid valutas ta pea. Mitte midagi ei aidanud, muudkui murdis pead, mis värk on. Ja siis ükspäev keegi ütles talle, et aja oma pikk malakas maha, küll siis mõtted peas ka helgemaks lähevad. Lõikas siis need lühemaks ja üllatus-üllatus. Peavalu oligi kadunud. Mõistatus lahendatud.

Olen kuskilt sellist mõttetera kuulnud, et inimene peaks iga kahe aasta tagant enda soengut kardinaalselt muutma. Kas siis värvima või lõikama või veel mingit kolmandat asja tegema. See on sama nagu mõtetegagi, et tuleks aeg-ajalt oma mõtelele restart teha ja asjad värske pilguga üle vaadata ning midagi muuta, kui on tekkinud paigalseis. Ise täiega pooldan seda mõtteviisi. Ma tüdinen ikka suhteliselt ruttu oma ühesugusest välimusest ära ja tahaks midagi värskendada. Tunnen, et peale ”uuendust” olen ise ka kuidagi parem ja ilusam inimene. Praegu näiteks võtsin just rastapatsid peast. Toidan vitamiinidega oma mõnda karva kuu aega ja enne Kolumbia reisi panen need tagasi pähe.

Ahjaa, pealegi, kui Sul eluaeg on ainult üks ja sama kuplikaunistus, siis sa ei saa kunagi teadma seda, et võib-olla mõni soeng sobiks sulle tegelikkuses palju rohkem, kui need sirgelt langevad rehapulgad.

Sama on ka meestega. Kui Sa ikka lepid selle ühe mehega, kuigi teie suhe on hapu ja midagi ikka nii häirib, ning parandada seda ei saa. Ikka sa istud selle sama vennaga ja oled õnnetu. Harjumusest, sest ju nii kuradi mugav on seal sooja diivani sees pikutada ja krõpsu süüa ja mitte sittagi ette võtta.

Ja sa ei saa kunagi teadma ega tundma seda, et kuskil on keegi parem ja keegi, kes päriselt ka Sinuga kokku sobib. Lepib sinu kiiksudega ja sina tema omadega. Aga ei, ma olen ikka selle tegelasega, kes mind elus edasi ei push’i, ei aita, ega motiveeri. Elan oma average elu, oma average mehega. Palju õnne, see on Sinu enda sitt valik.

KATKISED HINGED

By

Liina Kolomainen

-

juuli 17, 2019

6

KATKISED HINGED

Palju räägitakse praegu sellest, kuidas me näitame ennast sellistena nagu me ise sooviksime ennast näha, kuid mis ei vasta tegelikkusele. Loome Instagram’is illusiooni elust, mis päriselt polegi see. Toon näite. Minu eelmine elukaaslane ütles ägeda lause, et ta pole nii vaene, et osta kalleid riideid. Ostab selliseid riideid, mis praeguse ajahetkega ja elamisega kokku sobivad. Samal ajal naerdes nende inimeste üle, kellel on ainult Gucci-Mucci, Armani riided seljas, kuid samal ajal elatakse vanemate juures veel ja ollakse niisama mugavad diivanikartulid. See on omamoodi naljakas, aga samas ka kurb, sest kuskilt tuleb see ühiskonna surve, kus materiaalsus nii oluliseks on saanud.

***

Kui nüüd materiaalsus välja jätta, siis heidetakse ette ka seda, et puudub päris emotsioon. Kõik pildid, mida üles laetakse on rõõmsa alatooniga ja enamus väljaütlemised räägivad sellest, et meil on kõik väga hästi.

No ma võin teile siis rääkida mõnest reaalsest asjast oma elust, oht on lihtsalt, et see pole just kuigi meeldiv, aga vähemalt on juttu ju päris elust. Oleme kõik ühte või teistpidi veidi katki, me lihtsalt ei räägi sellest ja ise arvan, et miks ma peaksingi inimestele, keda ma ei tunne, kuid kes mind jälgivad, halama oma raskest minevikust või hädaldama millegi üle? Toredam on ju positiivset feed’i vaadata. Või mis?

Minu elus üks raskemaid aastaid oli siis, kui läksin kümnendasse klassi Tartusse. Ma usun, et tegelikult keegi päriselt ei teadnud, kui katki ma tegelikult olin. Miks? Kohe räägin. Mul oli ju pealtnäha kõik väga hästi. Mul oli väga tore noormees, olime koos küll aastakese, aga see oli igat oma hetke väärt ja Robist oli palju abi. Ta põetas mind siis, kui olin Tartus auto alla jäänud. Ta toetas mind ja kuulas mind, kui mu oli raske. Ta oli olemas minu jaoks. Ta on suure südamega inimene ja võib-olla kui me oleks hiljem tutvunud, oleks meie kooskäidud tee ilusam olnud. Ma olin tol hetkel Robi jaoks lihtsalt liiga noor ja pea oli laiali otsas ning Robi oli minusse liiga armunud, mis omakorda tõi kaasa armukadeduse ja liigse klammedumise. Olen alati vaba hing olnud ja tundsin, et mind tahetakse puuri panna. Sealt see asi perse läkski. Liigun nüüd tagasi teema juurde.

Tartu kolisin ma ühe inimese juurde elama, sest isa nii väga tahtis, et ma sinna koliks. Teades minu isa valikuid ja tegusid, siis ei tundunud see kuigi hea idee, aga mis seal ikka. Kui juba ise nii lahkelt pakuti ja tegu oli siiski sugulasega, siis võtsime pakkumise vastu. Neljatoalisest korterist pidin ühe toa omale saama. Jõudsime ema ja isaga kolmekümne esimesel augustil kohale ja üllatus-üllatus. Mu tuba oli varem olnud kolikamber ja minu õnnetuseks alles minu tuleku päeval hakati seda korrastama. Ütlen ausalt, juba esimesest päevast tundus mulle asi imelik. Kutsud enda juurde noore hinge elama ja hakkad tuba koristama põhimõtteliselt päev enne kooliminekut. Vaatasime emaga üksteisele otsa ja mul tulid pisarad silma, aga suutsin õnneks end vaos hoida. Kahjuks sai sellest alguse üks suur õudus. Ükski mu tolleaegsel klassivennal ega klassiõel polnud õrna aimugi, kui raske mul tegelikult oli ja mis toimus minu sees kogu selle kooliaasta vältel. Pealt näha olin ju täitsa vinks-vonks inimene.

Jõuan nüüd loo tuumani. Algul olin nagu hiir oma urus, aga mingi hetk läks kõht tühjaks ja pidin omale süüa valmistama hakkama. See inimene, kelle korteris ma elasin, tuli kööki ja ütles mulle, et kui ma makarone keedan, siis paneksin kaane ka peale, muidu läheb liiga palju elektrit. Mõtlesin, et hmm.. ei teadnudki sellist asja. Olin suur tee jooja, mingi hetk isegi liiga suur, sest ma lihtsalt ei julgenud enam seal süüa teha ega ka süüa. Toit muutus lausa vastikuks minu jaoks. Tegin siis köögis teed ja Kurjus(mõtlesin, et panen talle siis mingi nime ka) tuli jälle kööki ja ütles mulle, et teinekord teed tehes valaksin kohe seisma jäänud vee kraanikaussi, sest muidu veekeetja lubjastub ja lõhub ära tema kalli veekeetja. Järgmine kord Jõesuusse minnes, ostsime emaga mulle väikese veekeetja tuppa.

Mingi hetk ostsin omale poest salatit. See oli mingi porgandisalat, veidi õline ja teate, see oli kuidagimoodi laiali läinud seal külmkapis(mul oma riiul seal). Ma olin kahjuks koolis siis. Koju tulles esimese asjana sain sõimata, et mis ma tahan tema külmkappi ära lõhkuda või? Kurjus pidi pool päeva vaeva nägema, et seda puhtaks saada. Klimp kurgus läksin oma tuppa.

Lähen siis üks hommik kooli. Panin oma toas kohe jalanõud jalga, kuna need olid alles pesumasinast tulnud ja seega puhtad. Jalanõudega ei käida toas, seda teame me kõik. Kurjus kargas jälle oma toast välja ja ütles mulle, et ma tema kalli tammeparketi peal mustade jalanõudega ei käiks, pidavat ära kriipima ja lõhkuma. Ohkasin ja läksin kooli. Mõtlesin, et fakk, millega olen ma selle pasa ära teeninud. Mul ei olnud tol hetkel arvutis interneti ja aeg-ajalt ju tahtsin seal ikka kolamas käia. Küsisin viisakalt Kurjuse arvutit, aga ta ei lubanud. See pidavat olema ta tööarvuti, mille ma tõenäoliselt ära lõhuks. Ma ei osanud selle peale midagi kosta. Vahepeal, kui olin Jõesuus pere juures külas käinud, oli minu tuppa väiksem telekas pandud ja Kurjuse tuppa see suurem, mis algselt ”minu” toas oli. Ta ei näinud väikesest telekast nii hästi telekat vaadata. Ma ei näinud kahjuks mitte ühtegi korda selle aasta jooksul, et see suur telekas tal töötanud oleks. Mis seal ikka.

Ma teadsin, et ta käib mu toas kontrollimas ja niisama kolamas, sest üks päev oli mu lauvärvi karp maas ja katki. Ma ei julgenud muidugi midagi öelda. Ahjaa. Nad lubasid lahtikäiva voodi mulle valmis panna esimese nädala jooksul, aga seda ei tehtud kogu kooli aasta vältel. Magasin madratsil. Ja see kuradi madrats, läks vastu kirjutuslauda, kui ma selle lahti tegin, et magama minna. Peale kooli oli alati mingi tekk madratsi peale sätitud. Ma võtsin selle ära. Siis sain ükspäev kommentaari, et ma ikka kasutaksin seda tekki seal madratsi äärel, sest muidu vastu kirjutuslauda minnes, muljub see tema madratsi ära. Ütlen ausalt, kui see poleks päriselt minuga juhtunud, siis ma ei uskus seda, mida ma siia praegu kirja panen. See oli faking vaimne terror.

Oh, neid asju on veel. Sellest on möödas kümme aastat, aga ma mäletan neid asju nagu eilset päeva. Ma põgenesin tihti peale Robi juurde, et seal õudusemajast välja saada. Üks reedene päev, kui sättisin end koju, emale ja isale külla, tuli ära minnes kommentaar, et kuhu ma jälle lähen, kas oma peigmehe juurde, et kas ma kohe üldse ei või ükski nädalavahetus seal olla. Et võiksin oma tuba koristada. What the fuck? Ruumi oli seal toas meeter korda meeter. Ma reaalselt elasin oma asjade otsas, kust kuradi kohast ma seda tolmu võtan? Minu jaoks lubati tuba tühjaks kolast teha, seda ju ei tehtud. Ääri-veeri mahtusin kuidagi ära oma asjadega. Nii palju kui sain, võtsin tolmu. Aga ütlen ausalt, ma ei julgenud seal olles väga oma toast väljudagi. Tahtsin põgeneda. Veetsin palju aega aknast välja vaadates ja nuttes üksida.

Ma ei ostnud sinna WC-paberit. Kasutasin ikka Kurjuse oma. See on ju imelik, et peaksid külla minnes või kellegi sugulase juures elades oma WC paberit kasutama?:D Mul küll kahju pole. Tulge külla, elage meil ja võite lausa hommikusöögiks WC-paberit näost sisse ajada. Pole just suurem asi kulutus. Ja teate, mis.. Mingi hetk vaatan, et oh, selline megaodav WC-paber on viimasel ajal tualetis. Tundus veider, aga ma ei osanud sellele tähelepanu pöörata. Mingi hetk märkasin, et WC poti taga on ilus ja pehme WC paber. Mulle aga osteti seda kõige odavamat liivapaberit, sest ma ju rohkemaks väärt nkn ei olnud. Vähemalt tema meelest..

Söögist veel rääkides, siis mingi hetk ta tegi süüa ja isegi kutsus mind ka. Sõin ja ta mainis, et kui ta midagi ikka teinud on, siis võin ka võtta. Koolilapsena ju ise ei jaksanud kogu aeg süüa teha. Kool ise oli juba nii väsitav, uus keskkond ja seal pidid ju oma päris mured maha matma ning rõõmus ja lahe olema. Juhtus see, et mingi hetk suvaliselt sahvrisse vaadates, avastasin, et Kurjus on hakanud toitu sahvrisse peitma. Siis sain aru, et ohshit, ma olen vist liiga palju söönud tema toitu. Rohkem ei puutunud midagi.

Ma võtsin seal elades alla ca 5 kg. Ema nuttis, kui mind Tartu bussi peale saatis, et mis minuga seal tehakse.. Jõin liitrite kaupa teed oma toas ja mingi hetk enam toit ei püsinudki maos ja ma ei tahtnudki, et ta seal oleks. Ma vihkasin toitu, sest Kurjuse juures elades tekitas toiduga seonduv probleeme ja vastikustunde minus. Vend oli ju ka õige mitu korda öelnud mulle, et ma olen paks värdjas. Ju oligi vaja alla võtta. Õnneks koolis suutsin normaalselt süüa ja Robi juures ka, sest muidu ma oleks vist lihtsalt pildi tasku visanud. Btw, Robi tegi väga hästi süüa. Aitäh Sulle selle eest, et olid olemas. Kuigi ega ma Robilegi kõike ei rääkinud, valetasin ja elasin enda sees kogu seda paska läbi.

16 oktoober, see sama aasta suri ka mu kõige kallim vanaisa ära. Mul oli niigi nii palju asju, mille üle mõelda ja siis veel see. Tahtsin lihtsalt üksi olla ja kuskilt pea ees alla hüpata. Mul oli nii raske ja kedagi polnud, kes aitaks. Või noh, ma ei osanud tol hetkel abi küsida.

Jap, mul oli vist depressioon. Olen sellest alles hiljem aru saanud. Nutsin küll emale, et tahaksin nii väga sellest õudusemajast ära tulla, aga ta palus, et kannataksin kevadeni, kui kool läbi saab.. Ja nii ma nädala sees nuttes oma õhtud vaikselt mööda saatsingi.

Üks hetk selles elamisest oli veel eriti haige. Tulime jõulude aeg korra Kurjuse juurde, et ma oma toast midagi võtta saaksin. Robiga koos, ta seisis ukse taga. Palusin tal oodata. Kurjus nägi, et Robi on ukse taga ja kutsus ta kõige lahkema inimese moodi sisse, pakkus talle süüa ja juua. Me vahtisime suu ammuli üksteisele otsa ja Robi õnneks oli kiire vastama, et me tulime ainult korraks ja pole vaja. Toas käies avastasin, et ta on likööripudeli mu tuppa toonud. Timpsutas vist salaja seal toas, kui ma talvevaheajal kodus olin. Sealt lahkudes olin muidugi vihane, et selline näitemäng korraldati. Robi õnneks muigas ja lohutas, et tema ju tegelikult teab, mis sorti inimene see Kurjus tegelikult on.

Neid asju on tegelikult veel, aga ma ei jaksa neid siia enam kirja panna. Tunnen praegu, kuidas mu oma energia on praegu tasakaalust väljas ja vajan teemavahetust.

Tahan selle jutu lõpetuseks öelda, et ütlus: ”ära hinda raamatut kaane järgi” vastab 100% tõele. You know my name, not my story. Ma olen loomulikult andestanud, sest lollidele tuleb andeks anda, aga ma ei unusta kunagi.

Olen katkine hing, aga ravimisprotsess on töös, olge mureta. Mu elu on päris ilus praegusel ajahetkel.

Kuidas arvate? Toredam oleks ju midagi rõõmsat lugeda, kui sellist asja, mis praegu kirja sai? Seetõttu ma liiga palju ei mõista neid, kes muudkui räägivad, et #reallife on kuskilt puudu. Kes see ikka mu õudusjutte lugeda tahab. Negatiivsus sünnitab negatiivust. Või kuidas?

PATSIDE KKK

By

Liina Kolomainen

-

juuni 18, 2019

6

No jou. Mõtlesin, et oleks aeg üks postitus kokku panna, sest mulle tuleb Instas ikka väga palju küsimusi minu patside kohta.

Esmalt ütlen seda, et rastade asemel on võimalik ka afrosid punuda. Afropatsid on siis täpselt sellised nagu allpool oleval pildil. Teha saab nii väiksemaid kui ka suureimaid patse, kliendi soovist lähtuvalt ning valida võib põhimõtteliselt kõikide värvide vahel. You name it. Sellel konkreetsel pildil on kasutatud juuste sisse punumist, mis võtab megalt aega. Kuni 12 tundi. Võib-olla mõnel korral isegi rohkem, kui kliendi juus on mingi ultrapikk ja juuste pikkuse soov ka veidi pikem, kui tavaliselt tehakse. Küll aga on võimalik afropatse ka teistmoodi kinnitada. Täpselt samamoodi nagu minu rastapatse. Tehnikat ma seletada ei oska, ilmselgelt, aga ajakulu pähepanekuks on VÄHEMALT poole väiksem. Oleneb jälle kliendi oma juuste pikkusest. Mu rastavõlur Luiza punus mulle seekord ainult 2,5h patse pähe. Töö kiire ja korralik. Minu närvirakud ka alles.

Loodan, et Beyonce ei pahanda pildi rottimise pärast.

Selle teise tehnika võlu peitub ka selles, et lahti harutamine on sada korda lihtsam ja kiirem.

See jupp, mida üles tõstan sisaldab siis minu juukseid 😀 Edasi kulgeb rastapats.
Kellel juuksed pikemad, on see punutud osa pikem obv

Põhierinevus on siis selles, kohe pähe punudes on kasutuskordi ainult üks. Minu rastapatsid on mul juba kolmandat korda peas. 4/5 on selline viisakas maksimum. Muidugi tuleb neile enne uut pähepanekut ka hooldus teha. Seda teeb patsipunuja, lihtsalt ole viisakas ja vii kohale.

Patse on äärmiselt kerge hooldada. Suve perioodil ideaalne – kord nädalas peab pead pesema. Püsivad kaua puhtana ja alati on ”soeng” peas. Pärisjuuksed hakkavad ka palju paremini puhtust hoidma, kui võib nii öelda, sest mida harvem pead pesed, seda aeglasemini juuksed mustaks lähevad. Küll aga on pesemisel üks väike miinus ka – kuna see materjal, millest patsid tehtud on (Kanekalon) võtab väga hästi vett patsidesse, siis seetõttu on pea märjana päris raske. Mina näiteks patsidega ei käi pea vee all ujumas. Kuivavad kaua ja rasked on ka. Lisaks mainin, et palsamit võib kasutada patside peal küll, aga mitte juurte osas, kus on punumistehnikaga Su oma juuksed. Miks? Sest palsam teeb juuksed libedaks ja pehmeks ning võib Su kinnitusjura lahti muljuda, eriti kui oma juuksed väga pikad pole. Pikkade juustega seda pigem ei juhtu. Pikemad on alati boonus, aga mitte liiga pikad. Ok nali. Pikematega on tööd rohkem lihtsalt. 😀

Patsidega võib igasugu soenguid teha. Kalasabasid, krunne, punutisi.
Kusjuures, väga efektsed jäävad! Minu lemmik on üks krunn kuklas.
#lifehack kuidas pikem välja näha 😀

Siit saangi kohe edasi minna sellega, kui pikad Su oma juuksed üldse olema peavad, et neid patse endale pähe panna saaks. Luiza sõnul peaks juuksekarva pikkus olema min 10cm, siis ei tule pats lahti ja püsib kenasti.

Kas patsid rikuvad juukseid? Siinkohal oleks paslik küsida, mis ei riku juukseid? Kindlasti veidi rikuvad, kuna juuksed on kerge raskuse all, aga so what? Mul on juuksed peas endiselt. Midagi liigset mul küll ara tulnud pole. Lihtsalt vana juus ja mõned pusad, mis on kandmise jooksul tekkinud.
Ahjaa. Muideks… patside kandmine kuivatab peanahka. Peanahk võib kergelt sügeleda – mina niisutan oma peanahka HOIA ROOSIVEEGA Lisaks niisutusele jätab ka mõnusa aroomi peanahale. Üdini looduslik ja ökošmöko värk.

Muideks, Luiza pakkus mulle kunagi tulevikus sellist varianti ka. Loe: Teele Viira sonks. Jumala tuus ikka. Ma ikka tihti vahin tema Instat ja imetlen tema lokke.

Nende tegemine käib nii: Esmalt punutakse oma juustest selline Snoop Dogg’i soeng ja pärast heegeldatakse patsid külge. Sellisega saab käia umbes 1,5 kuud max. Kindlalt proovin ära. Nii äge! Selle materjal on ka väga odav. Terve pea kokku mingi max 15 euri kogu pea. SIIT leiab infot.

Rastadest veel nii palju, et peas võiksid nad olla max 2 kuud. Siis on juba oma juuksed päris korralikult välja kasvanud ning suuri pusasid ei ole surnud juustest veel tekkinud. Ma jätsin esimene kord 1,5 kuud vahele – siis oli ideaalne ja mahavõtt ülilihtne. Teine kord juba 2 + kuud, siis leidus juba mõni pusa ka ja veidi tüütum oli lahti harutada kogu seda kaadervärki.
PS! Pusad haruta ALATI kuivade juustega. Ma tegin selle vea, et tegin pea märjaks ja panin palsamit. See ei olnud just kuigi edukas ja valutu ettevõtmine.

Ei, ma ei teinud seda numpsi soengut omale ise. Minu kallis kursaõde Mariliis Maisla aitas mind hädast välja. Kurat, kuidas ma Mariliisi ja Alice’it igatsen. Muidu ABSOLUUTSELT mitte, aga keegi võiks vähemalt lahedaid soenguid teha…

Palju see üritus maksab? Oleneb, millised on kliendi soovid, aga Luizal on rastade hind 260, afropatsid 240. Hooldus sellest pool. Afropatsid tegi mulle irina_braids. Tema teeb ka väga head tööd, 230 eurtsi olid minu afrod nt. AGA, kui sul on näiteks lühemad juuksed, mitte nii pikad kui mul, siis on tõenäoliselt komplekti hind odavam. Tema eelis on see, et teil võib jopata sellega, et tal on mõni valmiskomplekt, mida teile kohe pähe punuda saab. Luizal pole vist väga aega valmiskomplekte ootele teha, seega kohe, kui idee tekib, ei pruugi te tema juurde saada, sest ta peab alles patse tegema hakkama.

afropatsid by IG Irina_braids LINK ON SIIN
Btw, see imeilus ehe on MY I MENSO

Kuidas Luizaga ühendust saab?
Facebook’is on eraldi GRUPP selleks. Ta postitab sinna pilte, sooduspakkumisi jne. Tema patside Instagram on SIIN
Mõlemasse kohta võib talle kirjutada. Mainin ära, et ma ei tee siin mingit maksustatud promo vms. Ma ei saa tasuta oma patse. Maksan nii nagu iga teinegi.

Luizast veidi ka. Luiza on Moskvast pärit. Täpsemini Armeeniast, aga Moskvas ta seda patsitehnikat õppis. Tal on lihtsam suhelda küll vene keeles, aga ütlen teile, et on kliente, kes suhtlevad temaga Google Translate’i abil.

Irina oskab ka eesti keelt. Temaga võib-olla seetõttu lihtsam. Fun fact : me mõlemad oleme Narva-Jõesuust pärit 🙂 Nagu eelnevalt mainisin, siis kontakti saab tema puhul tema IG-st. Kirjutab kiirelt vastu. LINK ON SIIN.

Üks asi jäi veel rääkimata. Millal jaole saab? Suvel on kõikidel patsipunujatel ilmselgelt kiiremad ajad, aga kui viisakalt küsida, küll ka siis ka aeg leitakse. Kuna patsid tuleb ise valmis teha, siis palju sõltub ka sellest, millise materjali kasuks otsustad. Kui tal on materjal kohe olemas, siis on lihtsam. Kui ei, siis tuleb materjal tellida ja võib mõni nädal aega minna, enne kui punumiseks läheb.

Uhh, vist sai kõiki teemasid puudutatud. Kui Sul on veel mõni küsimus tekkinud, siis kirjuta mulle. Oleksin väga tänulik! Lisaksin need ka siia postitusse juurde. Mul endal lihtsalt pea suitseb juba ja ei suuda mõelda rohkem.

Montenegro

By

Liina Kolomainen

-

mai 18, 2019

4

Kuna olen juba mitu kirja saanud selle kohta, kuidas reis oli ja kas tasub sinna minna, siis otsustasin kohe kõik kirja panna ja postitusega mitte venitada, kuigi reisiväsimus on kenasti veel sees.

Sissejuhatuseks nii palju, et Montenegro ei ole Euroopa Liidu liige, kuigi nad seda väga tahavad. Sellegipoolest on seal rahaühikuks euro. Hea mugav, ei pea mõtlema ega arvutama, kui palju üks või teine asi maksab. Me muidugi rakendasime palju ka kaardiga maksmist.

Internetiühendus… Kuna tegu pole EL riigiga, siis näiteks Telial kehtib 7.50 EUR päeva pakett, mis sai pmst tunni ajaga läbi. Seega päris kalkun, kui Sul just mingisugust special reisipaketti pole. Küll aga oli meie hotellis kõige parem WIFI ühendus üldse. Absoluutselt igal reisil on mingi jama selle WIFI’ga olnud. Montenegro-s olles polnud seda kordagi. Ühendus levis valguskiirusel. 😀

Üks VÄGA TÜÜTU asi, mis häiris kogu meie reisiseltskonda oli see, et suitsetada võis igal pool(kuna EL liige ju ei olda – mainin veel ühe korra :D). Võite arvata, kui ebameeldiv oli beebiga kuhugi sööma minna, kui keegi kõrval tossab. Pole õhku ja kui oli, siis see haises ja ajas endal ka südame pahaks.

Lennureis läks taaskord lihtsalt, kui nüüd silmas pidada pisipoega. Algul veidi sahmerdas, sest ta ei viitsinud õhkutõusmisel süles istuda, aga see oli ka kõik. Öisete lendude puhul tuleb kiirelt uni tagasi ja seetõttu läheb kõik libedalt. Pealegi, üks lend ja ainult kolm tundi pikk. Kordades mõnusam kui Portugali minnes, kus tuli veel vahemaanduda ka.

Kohapeale jõudsime, olime juba hommikul kell 9 platsis. Me saime õnneks kohe oma toa kätte. Teised kamraadid pidid veel ootama ja oma kohvrid meie tuppa hoiule tooma. Igatahes… Üllatus-üllatus, ei tea, kas see oli kogemata või meelega, aga meile anti millegipärast double šõgõšmõgõs tuba, milles oli siis kaks magamistuba ja lebotuba, diivani ja telksiga. Magamistubades oli ka telekas + vannitoad. Selles suhtes oli hea, et saime teises WC-s pesus käia ja hambaid pesta, kui Kennet meie põhitoas ööund magas.

Hotelliks valisime Avala Resort hotelli ****just selle ülituusa välibasseini pärast. Budva vanalinna keskel täpselt. Juhtus muidugi see, et meile kirjutati Aurinko’st, et bassein avatakse alles 15.05, millal meil oli vaja juba vaikselt koju minna. Helistasime ja ütlesime, et otsigu meile siis uus hotell, et see bassein on väga oluline faktor meie jaoks. Tuli kiri, et avatakse siiski 01.05. Ilmselgelt ei avatud seda 01.05. Seal käisid remonditööd alles, kui meie kohale saabusime. Eelviimasel päeval saatsime kirja, et milles asi on, kuna üks palve oli, et me tahaks seal ujuda ja meile lubati, et see bassein on lahti ja kasutuskõlblik külalistele. Saime uue vastuse, et ilm on halb ja seetõttu on kinni. Halleluujjaa! Laus vale! Meil oli kaks väga palavat ja ilusat ilma, kuid bassein oli ikka kinni kõigile. Täielik bullshit. Mis seal ikka.. Esimest korda kasutasime reisimiseks Aurinko teenuseid. Enam mitte kunagi I bet. Nende kahju, kuna vähemalt kaks korda aastas tahame ikka välismaale ka jõuda. Tuleb muid firmasid kasutada või ise kogu reis planeerida. Lihtsalt kurb, et me juba enne reisi rääkisime oma soovidest, aga tutkit meile.

Vasakul nurgas see badass bassein.
Asukoht on hotellil väga hea – otse vanalinna südames.

Inimesed on seal sõbralikud ja abivalmid, kui välja jätta see, et käisin K-ga kahekesi jalutamas ja oli vaja megasuur treppide hunnik vankriga ületada. Inimesed küll vahtisid mind, kuidas ma ähin ja puhin, aga keegi appi ei tulnud. Eestis oleks selle aja peale juba 10 korda mind üles aidatud. No mis seal ikka.

Hinnad ei ole seal teps mitte odavamad kui Eestis, kuigi elatustase on silmnähtavalt kehvem meist. Kuu keskmine brutopalk oli seal 2014a seisuga 723EUR, kui Eestis samal ajal oli see 1005EUR (Allikas: TARKJAPALK). Hinnad on samad. Kütus oli seal eelmine nädal 1,28 EUR(diesel siis), meil Eestis mingi 1,36 EUR…

Reisimiseks on Montenegro üpriski turvaline koht. Meile räägiti, et varguseid esineb vähe, aga eks loll saab ka kirikus peksa. Küll aga, on seal megapekkis liikluskultuur. Pargitakse jumal teab kuhu, peaasi, et saaks pargitud. Viimasel päeval, koju minnes, ei saanud meie bussijuht parklast läbi, sest autod olid valesti pargitud. Oma 30 minutit jukerdasime, et sealt hotelli eest tuuled teha saaks. Ma ei tea, mis valemiga see bussijuht sealt välja sai. Ma oleks selle bussi juba ammuilma sodiks sõitnud.
Lisaks on ka teede olukord kehvakene. Peateed on suhteliselt heas korras, kuid sisemaal ning mägedes võib teede olukord olla äärmiselt vilets. Ei ole soovitav sõita pimedal ajal sisemaal või mägedes. Me käisime pealinnas poodlemas ja tagasi tulles kimasime pilvede vahel, nähtavus minimaalne. Junn oli ikka kenasti jahe, kui taksojuht ei teinud sellest nagu üldse välja. Pani sama auruga edasi 😀 Piirkiirustest tasub ka kinni hoida, sest teedel on mitmeid politsei kontrollipunkte ning kiiruseületamise ja muude rikkumiste eest trahvitakse kergesti. Trahv tuleb tasuda sularahas politseile.

Ilusad mägised vaated! Soovitan omal auto rentida, kui on huvi ise trippida. Meil pisikese beebiga oli mugavam taksoga sõita või mõni turstireis võtta.

Üks oluline asi veel, kui olete nt omal jõul Montenegrosse minemas: Peatudes mujal kui hotellides, tuleb ööbimiskohale lähimas politseis end ise ööpäeva jooksul registreerida. Hotellides peatuvad külalised registreeritakse hotelli personali poolt s.t. külalisel endal ei pea mingeid dokumente olema. (Igaks juhuks soovitav siiski omada hotelli arvet.) Politseis registreerimise korral antakse turistile registreerimiskaart, mis tuleb riigist lahkumisel piiril ette näidata. Registreerimist raskendab see, et Montenegros ei ole registreerimispaikade nimekirja (aadressid, lahtiolekuajad jms.), samuti ei teavitata turiste riiki sisenemisel registreerimise vajadusest, mistõttu võivad esineda probleemid riigist lahkumisel (Allikas: REISIGURU).

Käisime üks päev väga ägedal paaditripil. Täpsemat lisainfot saab SIIT.
See ei olnud mingi paadiga aerutamine, vaid korralik ”offroad” paadimoodi. Imestasin, et K-l paha ei hakanud. Imeilusad vaated, ilus rikkumata loodus ja mõnus värske õhk. Üks koht, kus kiirpaat peatus oli Our Lady of the Rock saareke, mis on legendi kohaselt ”käsitöö” nagu giid ütles. Nime on see saar saanud samanimelisest kirikust, mis sinna peale ehitati. Mida mina kohe saarel märkasin oli see, et kõigil oli kange põiekas ja WC järjekorrad ulatusid päris kaugele. Muig. Sai veel ühes koopas käidud, kus ka Airi ja Andrus suplemas käisid. Uurisime, et kas vesi on ujumiskõlbulik. Giid aka paadiboss naeris ja ütles, et oh ei, nii külm vesi on. 😀 Mõeldud, tehtud. Andruse paps hüppas ka veel järgi. Vesi oli meie mõistes meeldivalt jahutav, kuskil 17/18C. Giid tegi omatarbeks ka video, et teistele neid hulle näidata, kes SELLISE KÜLMA veega ujuma lähevad. 😀 Põnev oli ka allveelaevade militaarbaas. Pole kunagi ühtegi allveelaeva ”garaaži” näinud. Ühesõnaga, vahva päev oli. Päikest sai ka täiega.
Kotor’i linn on üleüldse väga ilus, seda tasub ka niisama uudistama minna. See asub Kotori lahe kõige sügavamas sopis. Kotorit ümbritseb Veneetsia vabariigi ajal ehitatud linnamüür ja arhitektuuris domineerivad sellest ajast pärinevad hooned. Itaalia mõjutusi on ka Horvaatia linnas Dubrovnikus, kus me ka käisime.

Horvaatiaga on selline naljakas lugu, et ollakse küll Euroopa Liidu liige, kuid eurosid seal pole, seal on KUNA’d. Montenegro-s siis vastupidi – eurod on, aga EL liitu pole 😀

Dubrovikut peetakse Aadria mere kõige kaunimaks linnaks, mis asub Lõuna-Horvaatias. UNESCO kaitse all oleva ajaloolise keskusega kindluslinn võlus meid tänavate, kloostrite, kirikute, paleede, purskkaevude ning muuseumidega. Arhitektuur on seal imeline ja kõik ehitised sulandusid omavahel hästi kokku. Kogu kupatus oli kuidagi väga harmooniline.

Ahjaa, ”Troonide mäng”… Dubrovnik ehk Kuningalinn – ”Troonide mängul” on olnud hämmastav mõju Dubrovniku turismitööstusele. Kuna Horvaatia on niisamagi mõnus paik kus puhata, siis on paljud sarja fännid just sinna sammud seadnud, et kõndida Cersei ja teiste peategelaste jälgedes. Tänavalt leiab ka palju giide, kes korraldavad sarjatemaatilisi ekskursioone ning kaupmehi, kes müüvad kõiksugu meeneid. Mina nägin juba 3 või 4 spetsiaalpoodi, mis olid ainult ”Troonide mängule” ja ”Starwarsile” pühendatud. Silmade eest läks ikka päris kirjuks.

Horvaatia lõunaosas asuv muinasjutuline ning väärika ajalooga sadamalinn oli omal ajal oluline kaubakeskus, tänaseks saabuvad siia aga peamiselt kruiisilaevad, mis toovad linna hulganisti külastajaid igast ilmakaarest. Näiteks öeldi meile, et bussireise ei tehta samadel päevadel, millal tulevad linna kruiisilaevad, sest Dubrovniku tänavad on kitsad ja rahvamass meeletu. Et oleks vähegi inimlikum ja mõnusam olla, siis tehakse tihedalt koostööd omavahel.

Vaatamist seal jagub, kui vähegi jaksu ja tahtmist on. Meie jõudsime ka Horvaatias rannas ära käia. Otsustasin, et lähen seal kindalt ujuma. Ja kuna ma olen maailma kõige suurem külmavares, siis ega Airi ja Trussi emps ei saanud nõrgemad olla. Käisid ka minu pärast suplemas. Tõenäoliselt, kui ma poleks läinud, poleks keegi vette viitsinud minna. Vesi oli üllatavalt mõnus, polnud üdse külm. Naljakas mõelda, et Kennet on juba 8-kuusena 6 erineva lennukiga lennanud, Portugalis, Montenegros ja Horvaatias käinud. Minu esimene lennureis oli aastal 2012(olin siis 18) ja see sai teoks tänu ühele lambile telesaatele, kus me õega pulli pärast osalesime.

Ilm oleks võinud muidugi parem olla, pilved on suva, aga kui sajab vihma, siis on veidi nõme. Aga no pole midagi, kokkuvõttes oli äge reis. Tõenäoliselt oleks kuhugi veel mingi pikema tripi võtnud, kui ainult ilm oleks lubanud, sest see maa on imeilus oma looduse ja mägedega.

Ahjaaa, #parentinggoals!!! Olime terve päev otsa hotellist eemal ja ma olin mures, et K pole oma häda nr2-te ära teinud. Kuna me oleme juba potitreenimisega alustanud, siis mõtlesin, et ehk…. jõudsime hotelli, panin Kenneti kohe potile ja ennäe! 1 sek ja hakkas kohe hädale. Hoidsin siis kinni teda suure poti kohal. Mõtlesin, et see oli tühipaljas õnn, aga järgmine päev kordus sama. Ülejäänud reisi kakas kenasti kogu aeg potti. Saavutasime selle vähem kui kuuajaga. Kodus teeb ka kaka ainult potti. Milline lust ja lillepidu. Siinkohal tooksin välja, et ärge alahinnake oma pisikesi – nad on vägagi õpivõimelised ja tublid.

Kui Sul tekkis reisi osas veel küsimusi, siis küsi julgelt =) Mul jäi kindlasti midagi mainimata.

Island – justkui oleks kuskil teisel planeedil

Mõtteid eesolevast..

MIXED FEELINGS.. :/

Kõik on uus septembrikuus, eksole?

Siit-sealt

Pablo Escobar ja Comuna 13

Rongaema? Reisimõtteid

Töödejaotus kodus

HIRM olla teistest kehvem

Järeltulijate kaaslase valik ja uute inimestega tutvumine

Aastasele sünnipäevapeo korraldamine

PIKAD JUUUU(HTMED)KSED

KATKISED HINGED

PATSIDE KKK

Montenegro

Latest Posts

Island – justkui oleks kuskil teisel planeedil

Mõtteid eesolevast..

MIXED FEELINGS.. :/

Kõik on uus septembrikuus, eksole?

Head naistepäeva…

Popular Categories

Ilm

Follow us on Instagram @pintslikurat

EDITOR PICKS

POPULAR POSTS

Psoriaas või dermatiit või hoopis mingi seenhaigus?

Siseturism – mida siis Narvas toredat teha saab?

MINU BEEBIPIDU

POPULAR CATEGORY