test
Home Blog Page 8

HIRM olla teistest kehvem

By
Liina Kolomainen
-
0

See on üks mõttetu ja vastik hirm ja seda on hirmu on mulle lapsest peale sisendatud. Sa pead alati number üks olema. Kõik peab alati olema kõige parem, ilusam, kiirem, õigem. Ainult, et kes on see Jumal, kes dikteerib õigust ette?

Mäletan hästi üht päeva oma lapsepõlvest, kus täiesti suvalisel päeval, suvalisel hetkel tuli mu sõjaväelasest isa üles korrusele etteteatamata, vaatas minu sahtlisse ja kallas välja kõik asjad karjudes:” Need pole piisavalt korras, korista kõik kohe ära!!” ja läks alla korrusele tagasi. See ei lähe mul kunagi meelest ära.  Jätsin oma senised tegevused pooleli ja nuttes koristasin oma sahtli ära. Kusjuures, minu meelest ei olnud see liiga segamini. Aga eks ”tihtipeale” on vanematel õigus. Luban siinsamas, et mitte kunagi ei kasuta oma lastega sellist ”õpetamismeetodit”. Nagu näete, ma olen 25 ja see on mul siiamaani meeles. Ju siis põhjusega. Selle asemel, et midagi toredat mäletada, mäletan mina asja, mis traumeeris mind ikka täiega. Vähemalt õpetas see mulle seda, kuidas oma lapsega kunagi käituda ei tohi.

Neid asju, kus alati kõik pidi number 1 olema on palju. Mul olid kuni 9-nda klassi lõpuni kõik viied. Töinasin, kui 3 sain, 4 saades olin ka päris õnnetu 😀 Sporti tegin nii, et veremaitse kurgus.  Mäletan, kuidas meid koolis kehalisetundides suusatama pandi. Ma ei saanud ju halvem kui number 1 olla, suusatasin nagu segane, rohkem nagu jooksin suuskadel.  Lõpetasin sellega, et sülitasingi verd raja lõpus suust välja. Vähemalt olin esimene.

Paljud plikad käisid põhikoolis kossu trennis. Narvas oli korvpall alati au sees. Kurat teab, miks. Plikadele peaks ju rohkem võrk meeldima. Või noh, vähemalt on selline mulje jäänud, et kõik naised oskavad võrku. Mina mitte ilmselgelt. 😀 Tartusse õppima minnes pidin poistega kossu mängima, sest tüdrukud polnud nõus seda palli sellisel viisil taga ajama.

Mängisime korvpalli ka päris palju, trenniväliselt, koolis. Küll aga kõik tüdrukud ju ei käinud trennis ega osanud teab mis hästi kossu mängida. See ilmselgelt ei sobinud mulle, kui nägin, et olen võistkonnas nendega. Tahe võita ja esimene olla oli nii kuradi suur, et natukene suuremaid tüdrukuid sai ikka kenasti verbaalselt igale poole saadetud, kuna nad lihtsalt passisid keset saali ja mina muudkui jookse. Probleem tegelikult oli minus, mitte nendes. Siiamaani tunnen end halvasti, et neile nii ütlesin. Kui nad peaks seda postitust siin lugema, siis vabandan teie ees. Küll te teate, kellest jutt parasjagu käib. Mis sa teed, kui loll pea käte ja jalgade nuhtlus on.

Selle esimeseks olemise vaimus olen kaks sõprust ka karile juhatanud ja need ei olnud üldse mitte suvalised inimesed, vaid väga tähtsad inimesed minu elus. Nüüd me enam ei suhtle, ilmselgelt. Nad on mõlemad isegi Eesti tolmu jalgadelt ära pühkinud.

 Ma ka tõenäoliselt ei viitsiks endaga enam suhelda. Aga samas, kui ütleksin, et andestan inimesele, siis päriselt ka mõtlen seda, mitte ei lähe kellelegi kolmandale isikule olukorda lahkama.

Need on mu elu ühed kõige valusamad õppetunnid olnud ja tundub, et olen nendest õppinud, sest olen neid ”vanemas eas” osanud analüüsida ja tegeliku põhjuse üles leida, mis on peidab ennast kaugele lapsepõlve. Oskan nüüd oma pisipoja lapsepõlve rohkem hinnata, sest tihtipeale võib juhtuda, et meie mõistus ei mäleta paljusid asju, aga keha küll ning sellest lähtuvalt käitume me oma tuleviku elus ja teeme vastavalt selle otsuseid, kas siis häid või halbu. Mõelge sellele.

Nüüdseks tänan neid õppetunde ja inimesi, ja mõtlen, et ju nad olidki minu teele saadetud mind õpetama. Ma olen leppinud sellega, et alati ei pea kõiges esimene olema. Ei võistlustel,  töös ega ka muid asju tehes. Soliidne runner-up on ka okei. Tähtis on ju osavõtt tegelikult.  No mis need tohutud diplomid ja medalid mulle praegu annavad? Suurt sittagi. Korjavad tolmu ainult. Võib-olla kunagi tulevikus on tore veidi laste ees kekutada, et vaadake kui tubli ja tragi emme teil ikka olnud on, aga mis hinnaga? Oli see sellist tsirkust väärt? Vaevalt küll.

Järeltulijate kaaslase valik ja uute inimestega tutvumine

By
Liina Kolomainen
-
0

Mind kasvatati üles teadmisega, et mustanahaline ei ole inimene. Pikka aega ma nii arvasingi. Oh, olid ajad, olid majad. Ma pidin isegi oma esimest armumist varjama, sest mu noormees oli vene rahvusest ja mu isa rääkis mulle ühel suvalisel jutuajamisel, et venelast küll tema majja tuua ei tohiks. Nii me siis salaja suhtlesimegi ja käisin mööda külaurkaid underground pidudel moshimas ja viina lürpimas, selle asemel, et kodus teleka ees kudrutada. Suutsin päris hästi asja varjata, kuniks jäin ema ühele parimale sõbrannale vahele, et kuskil linnast väljas mingi kutiga redutan. Koju ma ei julgenud ju teda tuua, põhjust juba teate.

Ütlen ausalt, et mul on poogen, kellega mu poeg ja tulevased lapsed koju marsivad, kui tegu on korralike inimestega. Kriminaale ja muidu kahtlasteid väga ei tahaks, sest olen liiga palju Investigation Discovery kanalit vaadanud. Kõige tähtsam on ikka see, et mu laste süda on õiges kohas ja nõrgemaid hoiavad. Muu on teisejärguline. Küll siis ka õiged kaaslased omale valitakse. Minu ema ütleb alati, et tal on jumala ükskõik, kellega ma koos olen. Kui mulle sobib ja meeldib, siis tema töö on aktsepteerida ja vait olla. Olen temaga 100% nõus.

Millised vanemad teie oma lastele olete ja milliseid tõekspidamisi jagate? Õpetate last nii nagu teie vanemad seda teinud on või mitte päris nii?  On teil ükskõik, kui teie poeg või tütar mustanahalise või mõne muu rahvuse esindaja koju tooks?  Olete eelarvamustevabad või kuulate seda, mida enamus räägib ja arvab või mida räägivad teie lähedased?

***

Ja ega ainult nahavärv ning rahvus eri arvamusi tekita, ka mulle on tihti öeldud, et oled sa oled päriselt ka nii normaalne inimene või?  Paljudele tundun ma vastik ülbe rott, kes arvab hästi ainult endast. Ja kui ma olen küsinud, et miks siis nii, siis otseselt polegi mingisugust põhjust toodud.  Lihtsalt on tekkinud mingi eelarvamus. Kurb tegelikult. Ma päriselt ka ei ole nii riist inimene, kui ma võib-olla tundun. 

Ma jah, ülemäära palju ei huvitu teiste arvamusest, sest miks peaks? Küll aga hoolin väga oma sõpradest ja nende toetus ning aus arvamus loeb mulle palju, pluss veel hea konstruktiivne kriitika mõnelt asjatundjalt vms.

Aga kui hakata kellegi teise järgi OMA TEED tammuma, siis see pole enam minu rada, mida käia, vaid kellegi teise oma. So what, et teen asju omamoodi ja sulle see ei meeldi? So what, et olen veidi toorema välja ütlemisega. Vähemalt ma ütlen midagi, ei aja umbluud ega istu kodus sokk suus ja ei kiru kõiki ja kõike.  Ma liigun vaikselt oma unistuste elu poole ja nii ongi. Ma ei lase kellelgi või millelgi seda takistada. Võin julgelt väita, et umbes pool on juba selle väikese ajaga saavutatud.

Ja minuga võib väga vabalt ühendust võtta. Olen alati avatud uutele tutvustele. Jäin just mõtlema, et praegusel ajal on kuidagi raske tutvuda. Piisavalt vana juba ja oma perega nii palju tegemist, tutvumisportaalides ei istu,  liiga palju väljas ei käi ning hetkel ka emapuhkus ei soosi uute inimestega tutvumist. Usun, et siinkohal on nii mõnigi inimene mõelnud, et f’ck, kui lahe inimene ta tundub, aga no kurat, tutvuma ikka ei julge minna ega ka kohvile kutsuda või kinno. Pean silmas mõne teise naisisendiga tutvumist sõbrannanduse eesmärgil. Eks selle vanusega on tekkinud mingisugused barjäärid ja asjad ja kohati isegi selline debiilne häbitunne, et see oleks ju nii imelik… kui ma… 😀

Või kuidas teiega lood on ?

Aastasele sünnipäevapeo korraldamine

By
Liina Kolomainen
-
0

Meie pisikese sünnipäev on selleks korraks peetud ja kuna mulle on mõned küsimused juba laekunud, otsustasin, et kirjutan pikemalt, mis, kus, kui palju jne. Võib-olla on kellelgi sellest infost abi.

Paljud kindlasti on arvamusel, et 1-aastane laps ei saa ju tegelikult mitte millestki aru ja pole mõtet suurt pidu korraldada. No sorri, ma küll ei arva, et mu laps nii rumal on. Ta sai juba neljakuusena väga hästi aru, kui playdate’il käisime, et midagi need suuremad lapsed seal siblivad ja toimetavad. Eristas pisikesi suurtest ja muudkui naeratas. Olen seda meelt, et täiskasvanud inimesed alahindavad oma lapse arengut. See, et nad veel ei suuda meie keeles rääkida, ei tähenda, et nad millestki aru ei saaks. Nende puhas ja rikkumata energeetika on kõigele avatud ja vägagi õppimisvõimeline. Aga see selleks.

Kuna me suuremat sorti pidu minisünnadel ei pidanud, siis teadsin, et esimese sünnipäeva korraldan kindlasti kuskil mängutoas, mitte koduseinte vahel vanaemade-vanaisadega. Kahel jalal tatsuv aastane laps on üpris aktiivne ja meie oma ka väga sotsiaalne, siis miks ei võiks just sünnipäeval oma väikesed sõbrad kokku kutsuda ja veidike koos mängida. Tulevased sünnad juba rahulikumalt kodukeskkonnas…. nii kaua, kui häält tõstma ei hakata. 😀

Alustasin koha otsimisega ja millegi pärast köitis minu tähelepanu just ”TRALLITUBA” Seal oli ebareaalselt palju ruumi (250m2), igasugu erinevaid vidinaid ja mängimiseks mõeldud ”toakesi”. Täiskasvanute peale on seal ka mõeldud – olemas oli xBox ja mingid mängud veel. Ma kahjuks ei jõudnud kõike jälgida, nii palju sahmimist oli. RENT pühade ajal 115 EUR ja kui pead lapse 1-3 sünnat, siis saad 5% soodukat.

Algul mõtlesin, et kaunistan ise ja tellisingi Aliexpressist igasugu kujundusjubinaid ja õhupalle. Ainuke kurb asi oli see, et mina vana loll, ei teadnud, et kui postkontoris tähtaeg läbi saab, siis saadetakse asjad tagasi. Ma arvasin, et need ”parim enne” tähtaja kaotanud postisaadetised suunatakse edasi kuhugi suurde postimajja, aga tutkit. Lugu selles, et me olime pea kuu aega ju Saaremaal ja ei saanud oma kraamile järgi minna, no ja nii ta läks. Saadeti tagasi sinna Chinese-Lemonesemaale. Seetõttu võtsin kaunistamise teenuse kohapealt. 30 eurtsi läks see maksma ja ütlen ausalt, mitte keegi ei hoolinud nendest värvilisest taldrikutest ega kaunistustest. Oleks võinud vabalt säästa selle summa, aga mis seal ikka 🙂

põnnide laud

Pildistamisest rääkides, siis algul oli plaanis, nagu ikka, fotograaf võtta, aga mõtlesin, et teeks seekord teisiti. Otsustasin fotoboksi kasuks, sest a) see annab täiskasvanutele ühe tegevuse veel juurde b) ma saan kohe paberkandjal pildid, ei pea neid printima hakkama c) inimesed panid ise Kenneti albumisse need. Fotoboksi rentisin CHIXL’ist. Võtsin kahest kohast pakkumise ja nende oma oli odavam. Kaheks tunniks(rohkem ei saanud, kuna mängutuba oli renditud 3-ks tunniks). Selle maksumus oli 98EUR. Infoks mainin, et konkurendi FotoStopi hind oli 160EUR. Soovitan alati mitmest kohast pakkumine võtta, keegi teeb ikka odavamalt. Muidugi alati pole hind oluline, aga kui teenus või toode on identne, siis miks ma peaks rohkem maksma. Mul on rahaga midagi muud targemat ka teha ju.. või mis teie arvate? Kokkuvõtvalt sain jackpoti – megatoredad inimesed ja väga kiired vastajad. Tegid mulle jumal teab mitu erinevat varianti, millest valisin kujunduse. Kohal olid enne mind ja lõpus ei kiirustanud inimesi takka, vaid ootasid kenasti ära, millal peolised oma viimased pildid ära teevad. Kui kunagi mingi suurem üritus jälle ees, kasutan kindlasti nende teenust uuesti.

Üks kalkunist härra, väga cool kiddo ja jube lahe noor milf. eksju? 😀
Need kaks printsessi tulevad meile täna juba külla! Jeee. Tegu on siis Kenneti tulevase abikaasa emaga. Ühtlasi minu hea sõbranna ja kaasvõitlejaga, kellega jagame nii rõõme kui ka muresid.
Kenneti BF tulevikus ja tema ”üldse mitte” olulised vanemad.
Priit ja Maarja. Priit taaskord hullutamas oma Coolkeiti naaeeratusega.
Mait, sa peaks rohkem sellist ananassi mütsi kandma. Ei peaks juustekasvu pärast muretsemagi. :D:D:D Sobivus mütsiga 10/10st.
No mis te ise arvate, kes need võiks olla.. Alati ”normaalsed” muld-vanad Kolomainenid. Love them to the moon and back!
Täditütar ja tema badass kaaslane. Ohh, praegu pildilt vaadates avastasin, et Siimul on Diesel’i ühe kollektsiooni t-särk seljas. Diesel jälitab mind vist surmani.. Stiilipunktid igatahes!
Miiiinuu tääädii jaaa oooooonu. Neil saab varsti 50 aastat abiellumisest. Täitsa lõpp ikka! Eeskujud on mul kõvad ees.
Emma on nagu mingi aadliproua oma poosiga. 😀
Alar jube rõõmus, aga Helena täitsa tõsine. Ei tea, mis asja nad vaatasid, et mõlemal nii erinev emotsioon? 😀
Papa i Mama.
Tädi Airi oli ilmselgelt pettunud, et tal ÜHTEGI normaalselt pilti Kennetiga pole. 😀
Minu Hannela (L)
No see parukas on justkui valatud asjaosalisele.
Mis asi sa Mart oled :D:D: HAHAHAHAA
Timmi lege vend ikka, ma ei saa :D:D
Normaalsed vanemad.
Minu kallis lapsehoidjast sõbranna. Ma ikka ja alati imestan, kuidas ta viitsib meie ja meie tittedega ringi reisida ja möllata. Parim ever inimene.
Laureen nii armunud, et jõudnud kaamerassegi vaadata. Kennet ka häbenemas.
Ronja on see tegelane, keda ma hoidsin, kui ta oli 1,5 aastat vana. LIHTSALT VAADAKE TEDA, mida modelli.
Kentsul ilmselgelt kopp ees. 😀

Aga mis albumist jutt käis? Noh, see on selline vahva algub, mille idee panin tuimalt tuuri Andre ja Johanna pulmast. Mul polnud aega ise valmistada, seetõttu pidin tellima selle. Tellisin selle CHANDELLE HANDIGRAFT’ist. See on full käsitöö ja saab oma soovide järgi kujundada jne. Arve, mille tasusin oli 68.90EUR Odav lõbu just ei ole, aga väga tore mälestus pojale kunagi tulevikus. Mul pole oma sünnipäevadest põhimõtteliselt ühtegi pilti ega ka albumit. Suht kurb olen, nii vahva oleks teinekord vaadata. Beebialbumit mul ka ei ole. Aga no pole midagi, ajad olid teised ja oma lapsega juba saan need ”tühjad kohad” täita. Mõned pildid ka:

Haaa, ma alles nüüd panin tähele, et jalgratta peal on ”1” tehtud 🙂
See on siis üks pool, kuhu pidid ka fotoboksist pildi kleepima.
.. ja see on siis teine pool raamatust.

Mis ma oskan öelda, tänksud Johanna ja Andre, see idee sai päris palju kiidusõnu, aga siinkohal ei võta seda aud omale, vaid kiidan taevani Andre ja Johanna pulma, kust see idee piistu pandi.

Mõtlesin kohe, et asi liiga pilla-palla ei oleks, tuleks keegi ka külla kutsuda. Algul oli plaanis Miki Hiir sünnipäevale lapsi lõbustama kutsuda, aga kuna 20 august on püha, siis Miki Hiir otsustas kodus diivanil pikutada. Mulle pakuti välja Jänku Juss, mis tundus mulle isegi vahvam, kui Miki Hiir, ikkagi Eesti oma karakter. Kui pidu algas 13:45, siis Jänku Juss oli tellitud 15:00-ks. Oleks võinud isegi varem tulla, aga mis seal ikka. Jänku Juss oli täiega oma hinda väärt 50EUR/1h. Sõber ütles, et ta pole kunagi oma supermegaaktiivset last nii tagasihoidlikuna näinud. Väikemees oli Jänku Jussist nii lummatud. 😀 Me naersime sõbrannaga, et Jänku Juss on lege vend, peab ise endaga monoloogi, kuna suuremad lapsed juba häbenesid ja väiksemad ei osanud veel rääkida kaasa. #wellplayed igatahes

Muideks, peo aega sai ainult kolmest erinevast ajast valida. Kas 10:30 – 13:30, 13:45 – 16:45 või 17:30 – 20:30. Minu jaoks hommikune oli liiga vara, õhtune liiga hilja ja päevane sattus lapse une aega. Sellegipoolest otsutasin selle keskmise aja kasuks. Mingi nädal aega proovisin Kentsut magama panna nii, et peo aeg oleks ta triksis-traksis. Ükski kord ei õnnestunud v.a õigel päeval, jeee!

minu 1-aastane juntsu :*

Mis veel? Toidud otsustasime kohapealt võtta, sest siis ei pidanud ise midagi kraamima jne. Ma lasin tellimuse teha ja nemad kontrollisid üle, kas kogused klapivad inimeste arvuga. Salatiasjaga pandi mööda, puudu jäi, Andrus pidi poodi jooksma. Ja naljakal kombel ka kahvlid ja noad said otsa. Tavaliselt pannakse pappnõusid alati rohkem, aga no näed. Õnneks keegi sellest numbrit ei teinud. Kokku läks söögilaud 375EUR maksma. Tegu oli külma lauga, selline klassikaline – salatid, viinerid, lavaširullid, juustud jne. Trallitoa kodulehelt saab ise midagi kokku klopsida vastavalt oma soovile.

”Afterparty” (loe: mõned sõbrad tulid külla) õhtul läks poistel päris käest ära, nagu Kusti ütles, et ”Kentsu 1” gone bad, viimati tuli selline roobert külla, kui ta oli 14. HAhahahaa!! Mait ei olnud ka just kõige rõõmsam järgmine hommik. Ise jõin ühe siidri ja pikutasin niisama. Tegime vessarit ja ajasime juttu ning poisid mängisid koroonat. Mõnus ilm oli terrassil istumiseks. Nüüd oleme ikka mõne õhtu seal istunud, muidu naersime, et selline majandamine oli selle terrassi ja rõduga ja nüüd kui võimalus seal lebotada, siis me ei tee seda 😀 Septembris oleme ju Saares pikalt ja oktoobris Kolumbias.. ja siis tuleb juba talv… ja Andrus peab lund rookima hakkama sealt.. ahahahaha!

Üks vahva võimalus oli seal menüüs, et sai beebidele oma lauamenüü võtta. Võtsin ka, seal olid titade suuruses veepudelid, püreed, mõnglid, puuviljad jne. Kõik, mida üks väike juntsu süüa võib. Väga hästi läks kaubaks üks maiustus, mis oli hommikuhelvest tehtud, minu meelest. Isegi mulle maitses. Muigan siin, et Kennet pole aasta jooksul ka nii palju magusaid asju saanud, kui oma sünnipäeval. Hommikul lasin tal Jänku Jussi kooki ka veidi süüa, ütleme nii, et vana oli rahul olukorraga. Mõtlesin algul ise teha, aga mul lihtsalt ei olnud aega selleks enam.

Tort. Tordi tellisin EMMELIINE TORDID JA CATERING’ist. Leidsin selle ühe teise augustibeebide ema blogist. Ma vaatasin ja uurisin õige mitmeid, kuid keegi poleks sellise tordiga hakkama saanud. Tort läks maksma 100EUR ja kohaletoimetamine 10EUR. Toodi kenasti õigeks ajaks kohale ja ise ei pidanud mööda linna edasi-tagasi sõitma. Kaalus see 4kg ja sisuks: vaniljebiskviit kohupiima ja banaani ning virsikutükkidega. Täpselt minu maitsele. Peal oli paksult seda martsipani- .. pumatikihti? See on mu lemmik asi ever ja täidis polnud nii magus nagu kate. Tasakaalustas kenasti ära. Viie aastase tüdruku ema tänas mind: ”Liina, no lõpuks ometi pole siin laual küpsisetorti, no nii kopp ees sellest!” Nad on perega 4 sünnipäeval käinud ja kõigis neljas pakuti sünnipäevatordiks küpsisetorti. Kenasti sain naerda.

Täpselt selline nagu ma tahtsin ja maitses idekalt!

Plaanis oli ka väike viktoriin, aga otsustasin ümber. Nüüd tagantjärele mõeldes, oleks võinud ikkagi teha. No pole midagi, teine kord.

Kingituse osa jäi veel mainimata. Mina otsustasin, Andrus ka, et lapsel on küll kõik olemas, sest ega need lapsed ju liiga palju ei vaja – vanemate armastust, tähelepanu ja hoolt esmajoones. Kuulamist ja arusaamist jne, aga sellegipoolest ”andsime loa” kingitusi osta. Lihtsalt kirjutasin, et ehk mõni arendav mänguasi, millel on mitu otstarvet, mitte suvaline pehme karumõmm. No viimne kui üks kingitus on asjaette läinud. Loetlen ette ka – võib-olla keegi saab ideid tuuri panna. 🙂

Loodan, et nüüd midagi meelest ära ei läinud ja kellelegi liiga ei tee, et ära unustasin. Me oleme megatänulikud ja Kennet ühes meiega.

  1. Esmalt toetasid vanavanemad uue turvatooli ostmist. Hädavajalik, aga jube kallis vidin. Ostmata jätta ei saa. Kuna oleme Cybex’i usku, siis turvatool sai ka Cybex’i oma ostetud. Cybex Sirona S i-Size sensorsafe klambriga. Asja ette läinud ost.
  2. Üks vahva laut, kus on uste ees erinevad lukud, mida laps peab avama ja kinni panema. Kuidagi peab ju tulevasi vargaid koolitama. 😀 Laudas on loomakesed ka. Sea näo on Kentsu juba ära söönud. Oops. Kusjuures, Poiska on väga naksis, kui selle laudaga mäng pihta hakkab. ta kraabib neid loomi sealt laudast, aga kätte ei saa. Ja kui saab, siis peab tagasi andma ja loom läheb uuesti lauta ning kõik jälle otsast peale. 😀
  3. Bredeni kinkekas, meil oli nkn plaanis Kentsule õuekombe sealt osta ja no ikka on tore, kui saab odavamalt läbi ajada.
  4. Üks äge jalgratas, mille vihje sain ise anda. Saab mitmet moodi kasutada. Algul lükkad ise ja laps on igatepidi kaitstud, siis saab juba tittede protection’i ära võtta ja ta ise vabamalt toimetada. Kuniks on juba nii suur, kus kõik lisavidinad ära võetakse ja selles saab tavaline jalgratas. Megalahe asi ja ootan juba, millal sellega kruiisima saab minna. (SMART TRIKE) Ma ei saa siia praegu live pilti lisada, sest see on all keldriboksis ja ma ei viitsi minna sinna. 😀
  5. Punane elektrimesa. Ma ei tea, kuidas seda nimetatakse. Päris elektriauto ta pole. Nagu need tavalised. See oli nii nunnu, kui semud selle kohale tõid. Sinna saab mälukaardiga mussi panna ja sisenedes panid ”Palju õnne” loo tööle. Jumala pull. Sellega rallime juba päris aktiivselt toas ringi. Kentsu veel ise ei oska gaasipedaali vajutada, aga pole viga, küll emme ja issi lükkamisega abiks on.
  6. Lõuendilaadsel välja prinditud pilt, kus Kennet oli kuuekuune. Meganunts ja paneme selle tema tuppa seinale. Muudan sealjuures ka tema tuba veidi. Kuna pildil on punast, siis lasen kardinad punased teha ja veel mõne vidina punase panna, toob sutsu särtsu sisse.
  7. Vidin, millega saab värve õppida. Peal on ”Baby Einstein” Hape firma oma, kui kedagi peaks huvitama. Motoorika jaoks hea ja värve õpetab ka. Lükkad sinised mummukesed ühte otsa ja kollased ka, läheb tulekene roheliseks jne. Mul isegi endal sellega lõbus mängida. 😀
  8. Veel üks vahva puidust kastike/kuubik, kus saad igasugu ”ülesandeid” lahendada. Nt: kujukesi õigesse kohta sisse panna, hammasrattaid keerutada, ennast peeglist vaadata jne.
  9. Hape firma naelte peksmise vidin. See kulub vanematele marjaks ära.
  10. Otseloomulikult LEEEGOOD. Selle lego puhul on tore, et kaasas oli kaasaskantav lauake, täpselt tema pikkusele paras, et kui ta põrandal istub, siis saab mõnusasti mängida.
  11. Puidust ehitamiseklotsid. Ma tegin täna hommikul oma esimese lossiehituse ära. Tahtsin pilti ka teha, aga Kennet arvas, et peaksin oma ehitusskilli veidi lihvima. Lihtsas keeles, see oli liiga kole ja ta lükkas ümber selle ilmselgelt.
  12. Kutsu, kes laulab ja möllab. Õpetab sõnu lapsele. Kusjuures need laulud on väga riimuvad. Saame kindlasti mõne riimi Andrusega, mida jõulude aeg jõuluvanale esitada.. 😀 Kennetil on selliste mänguasjadega mingi ekstrabond, kallistab ja musitab neid nagu homset poleks. Emmele ta küll nii suurt armastust ei jaga.. :S 😀
  13. Puldiga auto. Meil üks oli, aga no see uus on nii hea manööverdamisega, et ei emme ega issi ei viitsi selle vanaga enam mängida. 😀
  14. Uuhh, kiik! See oli meil nkn plaanis osta ja sõbrad ostustasid ise selle kinkida. Algul ei vastatud nädal aega, kuigi raha oli makstud jne. Fb-st lugedes oli ka teistele juba kuu aega vastamata jäänud. Sots.meedial on võimu palju. Korra postitasin oma Instagram’i storysse ja juba koputaski vastus uksele. Kiik on tegelikult lahe ja Kennet on väga rõõmus selle üle. Nii naljakas mõelda, et Bredeni kombe tellisin eile hommikul ja eile sain juba kätte.. Ema oli täitsa imestunud, et kuida nii ruttu.. aga näed. .. ja siis on firmad, kes üldse ei viitsi vastata ja kliendisuhteid hoida. Naljakas värk.
  15. Siis posu lahedaid raamatuid, üks mis sobis vanni võtta, teine kus tuli puslesid kokku panna, siis üks äge loomaraamat ja veel mõni vahva raamat. Nii Kennet kui ka ma ise olen väga ekstaasis raamatutest. Loomadega on meil mingi special case. Sõbrad ja sugulased teavad seda, et kui Kents oli pisike, siis ma tegin talle igasugu loomahääli. 😀 Andrus naeris, et Kenneti ema pole normaalne. 😀
  16. Siis selline tuus vidin, kus on kaks kuubikud ja kui need panna alusele õigesti (iga kuubiku küljel erinevad pildid) nt pool rongi + pool rongi, siis ta hakkab rongi häält tegema. lennuk + lennuk ja siis teeb lennuki häält. Väga äge.. Ma ei teadnudki, et selliseid asju üldse tehakse.
  17. üks kuubikupusle, kus olid erinevad dšungiloomad. See on praegu veel kapis, kuna Kennet ei saa aru veel sellest. Tahab neid kuubikuid süüa. Ootan natukene, kui isu väiksem on ja siis hakkame seda koos kokku panema.
  18. Lelin’i looma doomino. Seda on samuti endal ka tore mängida. Teen veel iga looma juures mõne heliefekti ka juurde ja lõbu kui palju 😀
  19. Raamatupoe kinkekaardid. Need kuluvad alati marjaks ära. Juba tellisin talle mõned õppekaardid Apollost, kus saab juur- ja puuvilju õppida. Magnetiga tähed ja numbrid.. Andrus veel ei tea.. Ta on kindlasti VÄGA RÕÕMUS, kui näeb külmkapi peal magnettähti ja -numbreid. Hahahaa! Ta eile naeris, et mõtle, kui ilus ja puhas(visuaalselt) meie kodu oleks, kui last poleks. 😀 #lifewithkidsitis
  20. pam- param!! TRUMMMIKOMPLEEEKT!! See on küll alates 3 elueast, aga me käime seal juures juba proovi tegemas. Lootust on, et ehk tuleb Kennetist bändipoiss. Ok, seda vist ei taha. Nad joovad palju. 😀 Mul oli kunagi trummarist peika………. Underground peod ja palju moshimist.
  21. Vanavanemad kinkisid veel lisaks riidemanti, sest ”imelik” oli tulla tühjade kätega. Naljaninad.
  22. No ja väike ümbrik kulus ka marjaks ära, Kennetil on oma konto.

Ma ei saa kahjuks pilte lisada järjest info alla, ma ei tea mis jama on.. seetõttu viskan pildid siia:

Kurikuulus laut. Teiselpool on ka veel lukke, mida avada
KIIIIIK 🙂
Elektrikas
värviõpetus 😛 Baby Einstein 😛
Puidust ehituskraam.
Jutupaunikust kutsu, kes õpetab sõnu ja laulab.
Puldiauto.
Pam – param! Meie karmavõlg.:D
Arendav mänguasi.
Lego koos lauaga 🙂
Sorri, ei viitsi ümber keerata, pean seda PS-is tegema. Aga see on see klotsividin, mis õigesti kokku pannes teeb sõiduki häält.
doomino.
Puslevärk.
Vahva raamat, koos salmidega, mida jõuluvanale ette lugeda.
Pusleraamat.
Naelad ja haamer ja värvid.

Loodan, et sai kõik. Mul juba juhe veidi koos. Pakin nüüd pildid kokku ja olge musid.

Kennet tänab =)
Love you both. 🙂

PIKAD JUUUU(HTMED)KSED

By
Liina Kolomainen
-
2

Ma ikka ja alati mõtlen, et mille pagana pärast peavad enamik naised pikkade juustega olema. Mis teema, teil mehed, sellega on? Püüan mõistatada, mis selle taga on ja kui küsin otse, siis öeldakse lihtsalt, et pikad juuksed on ilusamad… aga miks? Seda vastust ma ikkagi ei saa.

Minu härra oli ka pikkade juuste pooldaja. Kuniks hetkeni, millal ma järgmiseks otsustasin juuksed siiski maha lõigata. Mäletan seda õhtut hästi. Olime oma semu juures, kes on ka juuksur, istusime hunniku inimestega ja sealt need käärid minu juurde lähenesidki. Mul oli tunne, et mul hakatakse pead maha võtma, sest Andrus oli ikka nii närvis. See oli ausalt öeldes isegi naljakas veidi. Mina olen alati selle mõttega elanud, et juuksed on kõigest karvad nagu iga teinegi karv ja need olenemata olukorrast kasvavad suure tõenäosusega su kupli otsa tagasi.  Juuksur lasi aga kätel käia. Kiharaid lendas siia ja sinna. Maha ja õlgadele. Südames lootsin, et Andrus infarkti ei saaks seal kohapeal. Õnneks olid tal mõned õlled sees. Soeng sai vahepeal valmis. Ja üllatus-üllatus. Lõigatud BOB sobis mulle nii hästi, et sellest ajast saati on see minu härra lemmik soeng.  Mõelge nüüd, kui palju muret ta tundis, aga põhjuseta. Ju mõni hall juuksekarv ka juurde tuli.

Mulle meeldib oma meest selles osas stressi viia, et ikka pinget oleks. Kuna juuksed olid endiselt suhteliselt lühikesed, siis mõtlesin, et oleks tegelikult lahe need veel lühemaks lõigata. Mul on mingi värk, et ma tahan mingitele debiilsetele  asjadele oma peas linnuke kirja saada. Kõigil on vist. No igatahes, mul oli linnuke puudu megalühikestest juustest. Tahtsin küljed kiilakaks ajada ja pealt juuksed roosaks värvida. Meie jutuajamine lõppes sellega, et ma niikuinii teen seda, mida mina tahan. Tundub ka loogiline, sest need on minu juuksed ja robustselt öeldes on mul suva, mida mees arvab. Oma juuste üle võin ju ikka ihuüksi kohut pidada.  Oma karvad, oma luba. Küll aga ütles ta, et kui on see kole, siis ta ütleb mulle seda, mitte ei hakka asja ilusatama. Noshit, et ei hakka. Meie suhe on alati väga otsekohene olnud.

Mõeldud tehtud. Jumala tuus sonks oli. Jah, just sonks! Lühikeste juuste eelis on see, et sul on alati peas ilus soeng, muidugi, kui sätid ka veits. Ma ei mõista neid pikkade juustega naisi, kellel on juuksed nagu harjavarred päevast päeva rippumas. No õpi siis mõni soeng selgeks ja näe vähe cool’im välja.  Aga eks maitse üle ei vaielda.

Või neid, kellel ONGI ELUS AINULT ÜKS SOENG olnud ja see on soeng nimega ”pikk juus”. Meil Narva-Jõesuus oli üks tädike, kellel olid põrandani juuksed. Päriselt ka. Aastaid ja aastaid valutas ta pea. Mitte midagi ei aidanud, muudkui murdis pead, mis värk on. Ja siis ükspäev keegi ütles talle, et aja oma pikk malakas maha,  küll siis mõtted peas ka helgemaks lähevad. Lõikas siis need lühemaks ja üllatus-üllatus. Peavalu oligi kadunud. Mõistatus lahendatud.

Olen kuskilt sellist mõttetera kuulnud, et inimene peaks iga kahe aasta tagant enda soengut kardinaalselt muutma. Kas siis värvima või lõikama või veel mingit kolmandat asja tegema. See on sama nagu mõtetegagi, et tuleks aeg-ajalt oma mõtelele restart teha ja asjad värske pilguga üle vaadata ning midagi muuta, kui on tekkinud paigalseis. Ise täiega pooldan seda mõtteviisi. Ma tüdinen ikka suhteliselt ruttu oma ühesugusest välimusest ära ja tahaks midagi värskendada. Tunnen, et peale ”uuendust” olen ise ka kuidagi parem ja ilusam inimene. Praegu näiteks võtsin just rastapatsid peast. Toidan vitamiinidega oma mõnda karva kuu aega ja enne Kolumbia reisi panen need tagasi pähe.

Ahjaa, pealegi, kui Sul eluaeg on ainult üks ja sama kuplikaunistus, siis sa ei saa kunagi teadma seda, et võib-olla mõni soeng sobiks sulle tegelikkuses palju rohkem, kui need sirgelt langevad rehapulgad.

Sama on ka meestega. Kui Sa ikka lepid selle ühe mehega, kuigi teie suhe on hapu ja midagi ikka nii häirib, ning parandada seda ei saa. Ikka sa istud selle sama vennaga ja oled õnnetu. Harjumusest, sest ju nii kuradi mugav on seal sooja diivani sees pikutada ja krõpsu süüa ja mitte sittagi ette võtta.

Ja sa ei saa kunagi teadma ega tundma seda, et kuskil on keegi parem ja keegi, kes päriselt ka Sinuga kokku sobib. Lepib sinu kiiksudega ja sina tema omadega. Aga ei, ma olen ikka selle tegelasega, kes mind elus edasi ei push’i, ei aita, ega motiveeri. Elan oma average elu, oma average mehega. Palju õnne, see on Sinu enda sitt valik.

KATKISED HINGED

By
Liina Kolomainen
-
6

KATKISED HINGED

Palju räägitakse praegu sellest, kuidas me näitame ennast sellistena nagu me ise sooviksime ennast näha, kuid mis ei vasta tegelikkusele. Loome Instagram’is illusiooni elust, mis päriselt polegi see. Toon näite. Minu eelmine elukaaslane ütles ägeda lause, et ta pole nii vaene, et osta kalleid riideid.  Ostab selliseid riideid, mis praeguse ajahetkega ja elamisega kokku sobivad. Samal ajal naerdes nende inimeste üle, kellel on ainult Gucci-Mucci, Armani riided seljas, kuid samal ajal elatakse vanemate juures veel ja ollakse niisama mugavad diivanikartulid. See on omamoodi naljakas, aga samas ka kurb, sest kuskilt tuleb see ühiskonna surve, kus materiaalsus nii oluliseks on saanud.

***

Kui nüüd materiaalsus välja jätta, siis heidetakse ette ka seda, et puudub päris emotsioon. Kõik pildid, mida üles laetakse on rõõmsa alatooniga ja enamus väljaütlemised räägivad sellest, et meil on kõik väga hästi. 

No ma võin teile siis rääkida mõnest reaalsest asjast oma elust, oht on lihtsalt, et see pole just kuigi meeldiv, aga vähemalt on juttu ju päris elust. Oleme kõik ühte või teistpidi veidi katki, me lihtsalt ei räägi sellest ja ise arvan, et miks ma peaksingi inimestele, keda ma ei tunne, kuid kes mind jälgivad, halama oma raskest minevikust või hädaldama millegi üle? Toredam on ju positiivset feed’i vaadata. Või mis?

Minu elus üks raskemaid aastaid oli siis, kui läksin kümnendasse klassi Tartusse. Ma usun, et tegelikult keegi päriselt ei teadnud, kui katki ma tegelikult olin. Miks? Kohe räägin. Mul oli ju pealtnäha kõik väga hästi. Mul oli väga tore noormees, olime koos küll aastakese, aga see oli igat oma hetke väärt ja Robist oli palju abi. Ta põetas mind siis, kui olin Tartus auto alla jäänud. Ta toetas mind ja kuulas mind, kui mu oli raske. Ta oli olemas minu jaoks. Ta on suure südamega inimene ja võib-olla kui me oleks hiljem tutvunud, oleks meie kooskäidud tee ilusam olnud. Ma olin tol hetkel Robi jaoks lihtsalt liiga noor ja pea oli laiali otsas ning Robi oli minusse liiga armunud, mis omakorda tõi kaasa armukadeduse ja liigse klammedumise. Olen alati vaba hing olnud ja tundsin, et mind tahetakse puuri panna. Sealt see asi perse läkski.  Liigun nüüd tagasi teema juurde.

Tartu kolisin ma ühe inimese juurde elama, sest isa nii väga tahtis, et ma sinna koliks. Teades minu isa valikuid ja tegusid, siis ei tundunud see kuigi hea idee, aga mis seal ikka. Kui juba ise nii lahkelt pakuti ja tegu oli siiski sugulasega, siis võtsime pakkumise vastu. Neljatoalisest korterist pidin ühe toa omale saama. Jõudsime ema ja isaga kolmekümne esimesel augustil kohale ja üllatus-üllatus. Mu tuba oli varem olnud kolikamber ja minu õnnetuseks alles minu tuleku päeval hakati seda korrastama. Ütlen ausalt, juba esimesest päevast tundus mulle asi imelik. Kutsud enda juurde noore hinge elama ja hakkad tuba koristama põhimõtteliselt päev enne kooliminekut. Vaatasime emaga üksteisele otsa ja mul tulid pisarad silma, aga suutsin õnneks end vaos hoida.  Kahjuks sai sellest alguse üks suur õudus. Ükski mu tolleaegsel klassivennal ega klassiõel polnud õrna aimugi, kui raske mul tegelikult oli ja mis toimus minu sees kogu selle kooliaasta vältel. Pealt näha olin ju täitsa vinks-vonks inimene.

Jõuan nüüd loo tuumani. Algul olin nagu hiir oma urus, aga mingi hetk läks kõht tühjaks ja pidin omale süüa valmistama hakkama. See inimene, kelle korteris ma elasin, tuli kööki ja ütles mulle, et kui ma makarone keedan, siis paneksin kaane ka peale, muidu läheb liiga palju elektrit. Mõtlesin, et hmm.. ei teadnudki sellist asja. Olin suur tee jooja, mingi hetk isegi liiga suur, sest ma lihtsalt ei julgenud enam seal süüa teha ega ka süüa. Toit muutus lausa vastikuks minu jaoks.  Tegin siis köögis teed ja Kurjus(mõtlesin, et panen talle siis mingi nime ka) tuli jälle kööki ja ütles mulle, et teinekord teed tehes valaksin kohe seisma jäänud vee kraanikaussi, sest muidu veekeetja lubjastub ja lõhub ära tema kalli veekeetja. Järgmine kord Jõesuusse minnes, ostsime emaga mulle väikese veekeetja tuppa.

Mingi hetk ostsin omale poest salatit. See oli mingi porgandisalat, veidi õline ja teate, see oli kuidagimoodi laiali läinud seal külmkapis(mul oma riiul seal). Ma olin kahjuks koolis siis. Koju tulles esimese asjana sain sõimata, et mis ma tahan tema külmkappi ära lõhkuda või? Kurjus pidi pool päeva vaeva nägema, et seda puhtaks saada. Klimp kurgus läksin oma tuppa.

Lähen siis üks hommik kooli. Panin oma toas kohe jalanõud jalga, kuna need olid alles pesumasinast tulnud ja seega puhtad. Jalanõudega ei käida toas, seda teame me kõik. Kurjus kargas jälle oma toast välja ja ütles mulle, et ma tema kalli tammeparketi peal mustade jalanõudega ei käiks, pidavat ära kriipima ja lõhkuma. Ohkasin ja läksin kooli.  Mõtlesin, et fakk, millega olen ma selle pasa ära teeninud. Mul ei olnud tol hetkel arvutis interneti ja aeg-ajalt ju tahtsin seal ikka kolamas käia. Küsisin viisakalt Kurjuse arvutit, aga ta ei lubanud. See pidavat olema ta tööarvuti, mille ma tõenäoliselt ära lõhuks. Ma ei osanud selle peale midagi kosta. Vahepeal, kui olin Jõesuus pere juures külas käinud, oli minu tuppa väiksem telekas pandud ja Kurjuse tuppa see suurem, mis algselt ”minu” toas oli. Ta ei näinud väikesest telekast nii hästi telekat vaadata. Ma ei näinud kahjuks mitte ühtegi korda selle aasta jooksul, et see suur telekas tal töötanud oleks.  Mis seal ikka.  

Ma teadsin, et ta käib mu toas kontrollimas ja niisama kolamas, sest üks päev oli mu lauvärvi karp maas ja katki. Ma ei julgenud muidugi midagi öelda. Ahjaa. Nad lubasid lahtikäiva voodi mulle valmis panna esimese nädala jooksul, aga seda ei tehtud kogu kooli aasta vältel. Magasin madratsil. Ja see kuradi madrats, läks vastu kirjutuslauda, kui ma selle lahti tegin, et magama minna. Peale kooli oli alati mingi tekk madratsi peale sätitud. Ma võtsin selle ära. Siis sain ükspäev kommentaari, et ma ikka kasutaksin seda tekki seal madratsi äärel, sest muidu vastu kirjutuslauda minnes, muljub see tema madratsi ära. Ütlen ausalt, kui see poleks päriselt minuga juhtunud, siis ma ei uskus seda, mida ma siia praegu kirja panen. See oli faking vaimne terror.

Oh, neid asju on veel. Sellest on möödas kümme aastat, aga ma mäletan neid asju nagu eilset päeva.  Ma põgenesin tihti peale Robi juurde, et seal õudusemajast välja saada. Üks reedene päev, kui sättisin end koju, emale ja isale külla, tuli ära minnes kommentaar, et kuhu ma jälle lähen, kas oma peigmehe juurde, et kas ma kohe üldse ei või ükski nädalavahetus seal olla. Et võiksin oma tuba koristada. What the fuck? Ruumi oli seal toas meeter korda meeter. Ma reaalselt elasin oma asjade otsas, kust kuradi kohast ma seda tolmu võtan? Minu jaoks lubati tuba tühjaks kolast teha, seda ju ei tehtud. Ääri-veeri mahtusin kuidagi ära oma asjadega. Nii palju kui sain, võtsin tolmu. Aga ütlen ausalt, ma ei julgenud seal olles väga oma toast väljudagi. Tahtsin põgeneda. Veetsin palju aega  aknast välja vaadates ja nuttes üksida.

Ma ei ostnud sinna WC-paberit. Kasutasin ikka Kurjuse oma. See on ju imelik, et peaksid külla minnes või kellegi sugulase juures elades oma WC paberit kasutama?:D Mul küll kahju pole. Tulge külla, elage meil ja võite lausa hommikusöögiks WC-paberit näost sisse ajada. Pole just suurem asi kulutus.  Ja teate, mis.. Mingi hetk vaatan, et oh, selline megaodav WC-paber on viimasel ajal tualetis. Tundus veider, aga ma ei osanud sellele tähelepanu pöörata. Mingi hetk märkasin, et WC poti taga on ilus ja pehme WC paber. Mulle aga osteti seda kõige odavamat liivapaberit, sest ma ju rohkemaks väärt nkn ei olnud. Vähemalt tema meelest..

Söögist veel rääkides, siis mingi hetk ta tegi süüa ja isegi kutsus mind ka. Sõin ja ta mainis, et kui ta midagi ikka teinud on, siis võin ka võtta. Koolilapsena ju ise ei jaksanud kogu aeg süüa teha. Kool ise oli juba nii väsitav, uus keskkond ja seal pidid ju oma päris mured maha matma ning rõõmus ja lahe olema. Juhtus see, et mingi hetk suvaliselt sahvrisse vaadates, avastasin, et Kurjus on hakanud toitu sahvrisse peitma. Siis sain aru, et ohshit, ma olen vist liiga palju söönud tema  toitu. Rohkem ei puutunud midagi. 

Ma võtsin seal elades alla ca 5 kg.  Ema nuttis, kui mind Tartu bussi peale saatis, et mis minuga seal tehakse.. Jõin liitrite kaupa teed oma toas ja mingi hetk enam toit ei püsinudki maos ja ma ei tahtnudki, et ta seal oleks. Ma vihkasin toitu, sest Kurjuse juures elades tekitas toiduga seonduv probleeme ja vastikustunde minus. Vend oli ju ka õige mitu korda öelnud mulle, et ma olen paks värdjas. Ju oligi vaja alla võtta. Õnneks koolis suutsin normaalselt süüa ja Robi juures ka, sest muidu ma oleks vist lihtsalt pildi tasku visanud. Btw, Robi tegi väga hästi süüa. Aitäh Sulle selle eest, et olid olemas. Kuigi ega ma Robilegi kõike ei rääkinud, valetasin ja elasin enda sees kogu seda paska läbi. 

16 oktoober, see sama aasta suri ka mu kõige kallim vanaisa ära. Mul oli niigi nii palju asju, mille üle mõelda ja siis veel see. Tahtsin lihtsalt üksi olla ja kuskilt pea ees alla hüpata. Mul oli nii raske ja kedagi polnud, kes aitaks. Või noh, ma ei osanud tol hetkel abi küsida.

 Jap, mul oli vist depressioon. Olen sellest alles hiljem aru saanud.  Nutsin küll emale, et tahaksin nii väga sellest õudusemajast ära tulla, aga ta palus, et kannataksin kevadeni, kui kool läbi saab.. Ja nii ma nädala sees nuttes oma õhtud vaikselt mööda saatsingi.

Üks hetk selles elamisest oli veel eriti haige. Tulime jõulude aeg korra Kurjuse juurde, et ma oma toast midagi võtta saaksin. Robiga koos, ta seisis ukse taga. Palusin tal oodata. Kurjus nägi, et Robi on ukse taga ja kutsus ta kõige lahkema inimese moodi sisse, pakkus talle süüa ja juua. Me vahtisime suu ammuli üksteisele otsa ja Robi õnneks oli kiire vastama, et me tulime ainult korraks ja pole vaja. Toas käies avastasin, et ta on likööripudeli mu tuppa toonud. Timpsutas vist salaja seal toas, kui ma talvevaheajal kodus olin. Sealt lahkudes olin muidugi vihane, et selline näitemäng korraldati. Robi õnneks muigas ja lohutas, et tema ju tegelikult teab, mis sorti inimene see Kurjus tegelikult on.

Neid asju on tegelikult veel, aga ma ei jaksa neid siia enam kirja panna. Tunnen praegu, kuidas mu oma energia on praegu tasakaalust väljas ja vajan teemavahetust.

Tahan selle jutu lõpetuseks öelda, et ütlus: ”ära hinda raamatut kaane järgi” vastab 100% tõele. You know my name, not my story.  Ma olen loomulikult andestanud, sest lollidele tuleb andeks anda, aga ma ei unusta kunagi. 

Olen katkine hing, aga ravimisprotsess on töös, olge mureta. Mu elu on päris ilus praegusel ajahetkel.

Kuidas arvate? Toredam oleks ju midagi rõõmsat lugeda, kui sellist asja, mis praegu kirja sai? Seetõttu ma liiga palju ei mõista neid, kes muudkui räägivad, et #reallife on kuskilt puudu. Kes see ikka mu õudusjutte lugeda tahab. Negatiivsus sünnitab negatiivust. Või kuidas?

PATSIDE KKK

By
Liina Kolomainen
-
6

No jou. Mõtlesin, et oleks aeg üks postitus kokku panna, sest mulle tuleb Instas ikka väga palju küsimusi minu patside kohta.

Esmalt ütlen seda, et rastade asemel on võimalik ka afrosid punuda. Afropatsid on siis täpselt sellised nagu allpool oleval pildil. Teha saab nii väiksemaid kui ka suureimaid patse, kliendi soovist lähtuvalt ning valida võib põhimõtteliselt kõikide värvide vahel. You name it. Sellel konkreetsel pildil on kasutatud juuste sisse punumist, mis võtab megalt aega. Kuni 12 tundi. Võib-olla mõnel korral isegi rohkem, kui kliendi juus on mingi ultrapikk ja juuste pikkuse soov ka veidi pikem, kui tavaliselt tehakse. Küll aga on võimalik afropatse ka teistmoodi kinnitada. Täpselt samamoodi nagu minu rastapatse. Tehnikat ma seletada ei oska, ilmselgelt, aga ajakulu pähepanekuks on VÄHEMALT poole väiksem. Oleneb jälle kliendi oma juuste pikkusest. Mu rastavõlur Luiza punus mulle seekord ainult 2,5h patse pähe. Töö kiire ja korralik. Minu närvirakud ka alles.

Loodan, et Beyonce ei pahanda pildi rottimise pärast.

Selle teise tehnika võlu peitub ka selles, et lahti harutamine on sada korda lihtsam ja kiirem.

See jupp, mida üles tõstan sisaldab siis minu juukseid 😀 Edasi kulgeb rastapats.
Kellel juuksed pikemad, on see punutud osa pikem obv

Põhierinevus on siis selles, kohe pähe punudes on kasutuskordi ainult üks. Minu rastapatsid on mul juba kolmandat korda peas. 4/5 on selline viisakas maksimum. Muidugi tuleb neile enne uut pähepanekut ka hooldus teha. Seda teeb patsipunuja, lihtsalt ole viisakas ja vii kohale.

Patse on äärmiselt kerge hooldada. Suve perioodil ideaalne – kord nädalas peab pead pesema. Püsivad kaua puhtana ja alati on ”soeng” peas. Pärisjuuksed hakkavad ka palju paremini puhtust hoidma, kui võib nii öelda, sest mida harvem pead pesed, seda aeglasemini juuksed mustaks lähevad. Küll aga on pesemisel üks väike miinus ka – kuna see materjal, millest patsid tehtud on (Kanekalon) võtab väga hästi vett patsidesse, siis seetõttu on pea märjana päris raske. Mina näiteks patsidega ei käi pea vee all ujumas. Kuivavad kaua ja rasked on ka. Lisaks mainin, et palsamit võib kasutada patside peal küll, aga mitte juurte osas, kus on punumistehnikaga Su oma juuksed. Miks? Sest palsam teeb juuksed libedaks ja pehmeks ning võib Su kinnitusjura lahti muljuda, eriti kui oma juuksed väga pikad pole. Pikkade juustega seda pigem ei juhtu. Pikemad on alati boonus, aga mitte liiga pikad. Ok nali. Pikematega on tööd rohkem lihtsalt. 😀

Patsidega võib igasugu soenguid teha. Kalasabasid, krunne, punutisi.
Kusjuures, väga efektsed jäävad! Minu lemmik on üks krunn kuklas.
#lifehack kuidas pikem välja näha 😀

Siit saangi kohe edasi minna sellega, kui pikad Su oma juuksed üldse olema peavad, et neid patse endale pähe panna saaks. Luiza sõnul peaks juuksekarva pikkus olema min 10cm, siis ei tule pats lahti ja püsib kenasti.

Kas patsid rikuvad juukseid? Siinkohal oleks paslik küsida, mis ei riku juukseid? Kindlasti veidi rikuvad, kuna juuksed on kerge raskuse all, aga so what? Mul on juuksed peas endiselt. Midagi liigset mul küll ara tulnud pole. Lihtsalt vana juus ja mõned pusad, mis on kandmise jooksul tekkinud.
Ahjaa. Muideks… patside kandmine kuivatab peanahka. Peanahk võib kergelt sügeleda – mina niisutan oma peanahka HOIA ROOSIVEEGA Lisaks niisutusele jätab ka mõnusa aroomi peanahale. Üdini looduslik ja ökošmöko värk.

Muideks, Luiza pakkus mulle kunagi tulevikus sellist varianti ka. Loe: Teele Viira sonks. Jumala tuus ikka. Ma ikka tihti vahin tema Instat ja imetlen tema lokke.

Nende tegemine käib nii: Esmalt punutakse oma juustest selline Snoop Dogg’i soeng ja pärast heegeldatakse patsid külge. Sellisega saab käia umbes 1,5 kuud max. Kindlalt proovin ära. Nii äge! Selle materjal on ka väga odav. Terve pea kokku mingi max 15 euri kogu pea. SIIT leiab infot.

Rastadest veel nii palju, et peas võiksid nad olla max 2 kuud. Siis on juba oma juuksed päris korralikult välja kasvanud ning suuri pusasid ei ole surnud juustest veel tekkinud. Ma jätsin esimene kord 1,5 kuud vahele – siis oli ideaalne ja mahavõtt ülilihtne. Teine kord juba 2 + kuud, siis leidus juba mõni pusa ka ja veidi tüütum oli lahti harutada kogu seda kaadervärki.
PS! Pusad haruta ALATI kuivade juustega. Ma tegin selle vea, et tegin pea märjaks ja panin palsamit. See ei olnud just kuigi edukas ja valutu ettevõtmine.

Ei, ma ei teinud seda numpsi soengut omale ise. Minu kallis kursaõde Mariliis Maisla aitas mind hädast välja. Kurat, kuidas ma Mariliisi ja Alice’it igatsen. Muidu ABSOLUUTSELT mitte, aga keegi võiks vähemalt lahedaid soenguid teha…

Palju see üritus maksab? Oleneb, millised on kliendi soovid, aga Luizal on rastade hind 260, afropatsid 240. Hooldus sellest pool. Afropatsid tegi mulle irina_braids. Tema teeb ka väga head tööd, 230 eurtsi olid minu afrod nt. AGA, kui sul on näiteks lühemad juuksed, mitte nii pikad kui mul, siis on tõenäoliselt komplekti hind odavam. Tema eelis on see, et teil võib jopata sellega, et tal on mõni valmiskomplekt, mida teile kohe pähe punuda saab. Luizal pole vist väga aega valmiskomplekte ootele teha, seega kohe, kui idee tekib, ei pruugi te tema juurde saada, sest ta peab alles patse tegema hakkama.

afropatsid by IG Irina_braids LINK ON SIIN
Btw, see imeilus ehe on MY I MENSO

Kuidas Luizaga ühendust saab?
Facebook’is on eraldi GRUPP selleks. Ta postitab sinna pilte, sooduspakkumisi jne. Tema patside Instagram on SIIN
Mõlemasse kohta võib talle kirjutada. Mainin ära, et ma ei tee siin mingit maksustatud promo vms. Ma ei saa tasuta oma patse. Maksan nii nagu iga teinegi.

Luizast veidi ka. Luiza on Moskvast pärit. Täpsemini Armeeniast, aga Moskvas ta seda patsitehnikat õppis. Tal on lihtsam suhelda küll vene keeles, aga ütlen teile, et on kliente, kes suhtlevad temaga Google Translate’i abil.

Irina oskab ka eesti keelt. Temaga võib-olla seetõttu lihtsam. Fun fact : me mõlemad oleme Narva-Jõesuust pärit 🙂 Nagu eelnevalt mainisin, siis kontakti saab tema puhul tema IG-st. Kirjutab kiirelt vastu. LINK ON SIIN.

Üks asi jäi veel rääkimata. Millal jaole saab? Suvel on kõikidel patsipunujatel ilmselgelt kiiremad ajad, aga kui viisakalt küsida, küll ka siis ka aeg leitakse. Kuna patsid tuleb ise valmis teha, siis palju sõltub ka sellest, millise materjali kasuks otsustad. Kui tal on materjal kohe olemas, siis on lihtsam. Kui ei, siis tuleb materjal tellida ja võib mõni nädal aega minna, enne kui punumiseks läheb.

Uhh, vist sai kõiki teemasid puudutatud. Kui Sul on veel mõni küsimus tekkinud, siis kirjuta mulle. Oleksin väga tänulik! Lisaksin need ka siia postitusse juurde. Mul endal lihtsalt pea suitseb juba ja ei suuda mõelda rohkem.

Montenegro

By
Liina Kolomainen
-
4

Kuna olen juba mitu kirja saanud selle kohta, kuidas reis oli ja kas tasub sinna minna, siis otsustasin kohe kõik kirja panna ja postitusega mitte venitada, kuigi reisiväsimus on kenasti veel sees.

Sissejuhatuseks nii palju, et Montenegro ei ole Euroopa Liidu liige, kuigi nad seda väga tahavad. Sellegipoolest on seal rahaühikuks euro. Hea mugav, ei pea mõtlema ega arvutama, kui palju üks või teine asi maksab. Me muidugi rakendasime palju ka kaardiga maksmist.

Internetiühendus… Kuna tegu pole EL riigiga, siis näiteks Telial kehtib 7.50 EUR päeva pakett, mis sai pmst tunni ajaga läbi. Seega päris kalkun, kui Sul just mingisugust special reisipaketti pole. Küll aga oli meie hotellis kõige parem WIFI ühendus üldse. Absoluutselt igal reisil on mingi jama selle WIFI’ga olnud. Montenegro-s olles polnud seda kordagi. Ühendus levis valguskiirusel. 😀

Üks VÄGA TÜÜTU asi, mis häiris kogu meie reisiseltskonda oli see, et suitsetada võis igal pool(kuna EL liige ju ei olda – mainin veel ühe korra :D). Võite arvata, kui ebameeldiv oli beebiga kuhugi sööma minna, kui keegi kõrval tossab. Pole õhku ja kui oli, siis see haises ja ajas endal ka südame pahaks.

Lennureis läks taaskord lihtsalt, kui nüüd silmas pidada pisipoega. Algul veidi sahmerdas, sest ta ei viitsinud õhkutõusmisel süles istuda, aga see oli ka kõik. Öisete lendude puhul tuleb kiirelt uni tagasi ja seetõttu läheb kõik libedalt. Pealegi, üks lend ja ainult kolm tundi pikk. Kordades mõnusam kui Portugali minnes, kus tuli veel vahemaanduda ka.

Kohapeale jõudsime, olime juba hommikul kell 9 platsis. Me saime õnneks kohe oma toa kätte. Teised kamraadid pidid veel ootama ja oma kohvrid meie tuppa hoiule tooma. Igatahes… Üllatus-üllatus, ei tea, kas see oli kogemata või meelega, aga meile anti millegipärast double šõgõšmõgõs tuba, milles oli siis kaks magamistuba ja lebotuba, diivani ja telksiga. Magamistubades oli ka telekas + vannitoad. Selles suhtes oli hea, et saime teises WC-s pesus käia ja hambaid pesta, kui Kennet meie põhitoas ööund magas.

Hotelliks valisime Avala Resort hotelli ****just selle ülituusa välibasseini pärast. Budva vanalinna keskel täpselt. Juhtus muidugi see, et meile kirjutati Aurinko’st, et bassein avatakse alles 15.05, millal meil oli vaja juba vaikselt koju minna. Helistasime ja ütlesime, et otsigu meile siis uus hotell, et see bassein on väga oluline faktor meie jaoks. Tuli kiri, et avatakse siiski 01.05. Ilmselgelt ei avatud seda 01.05. Seal käisid remonditööd alles, kui meie kohale saabusime. Eelviimasel päeval saatsime kirja, et milles asi on, kuna üks palve oli, et me tahaks seal ujuda ja meile lubati, et see bassein on lahti ja kasutuskõlblik külalistele. Saime uue vastuse, et ilm on halb ja seetõttu on kinni. Halleluujjaa! Laus vale! Meil oli kaks väga palavat ja ilusat ilma, kuid bassein oli ikka kinni kõigile. Täielik bullshit. Mis seal ikka.. Esimest korda kasutasime reisimiseks Aurinko teenuseid. Enam mitte kunagi I bet. Nende kahju, kuna vähemalt kaks korda aastas tahame ikka välismaale ka jõuda. Tuleb muid firmasid kasutada või ise kogu reis planeerida. Lihtsalt kurb, et me juba enne reisi rääkisime oma soovidest, aga tutkit meile.

Vasakul nurgas see badass bassein.
Asukoht on hotellil väga hea – otse vanalinna südames.

Inimesed on seal sõbralikud ja abivalmid, kui välja jätta see, et käisin K-ga kahekesi jalutamas ja oli vaja megasuur treppide hunnik vankriga ületada. Inimesed küll vahtisid mind, kuidas ma ähin ja puhin, aga keegi appi ei tulnud. Eestis oleks selle aja peale juba 10 korda mind üles aidatud. No mis seal ikka.

Hinnad ei ole seal teps mitte odavamad kui Eestis, kuigi elatustase on silmnähtavalt kehvem meist. Kuu keskmine brutopalk oli seal 2014a seisuga 723EUR, kui Eestis samal ajal oli see 1005EUR (Allikas: TARKJAPALK). Hinnad on samad. Kütus oli seal eelmine nädal 1,28 EUR(diesel siis), meil Eestis mingi 1,36 EUR…

Reisimiseks on Montenegro üpriski turvaline koht. Meile räägiti, et varguseid esineb vähe, aga eks loll saab ka kirikus peksa. Küll aga, on seal megapekkis liikluskultuur. Pargitakse jumal teab kuhu, peaasi, et saaks pargitud. Viimasel päeval, koju minnes, ei saanud meie bussijuht parklast läbi, sest autod olid valesti pargitud. Oma 30 minutit jukerdasime, et sealt hotelli eest tuuled teha saaks. Ma ei tea, mis valemiga see bussijuht sealt välja sai. Ma oleks selle bussi juba ammuilma sodiks sõitnud.
Lisaks on ka teede olukord kehvakene. Peateed on suhteliselt heas korras, kuid sisemaal ning mägedes võib teede olukord olla äärmiselt vilets. Ei ole soovitav sõita pimedal ajal sisemaal või mägedes. Me käisime pealinnas poodlemas ja tagasi tulles kimasime pilvede vahel, nähtavus minimaalne. Junn oli ikka kenasti jahe, kui taksojuht ei teinud sellest nagu üldse välja. Pani sama auruga edasi 😀 Piirkiirustest tasub ka kinni hoida, sest teedel on mitmeid politsei kontrollipunkte ning kiiruseületamise ja muude rikkumiste eest trahvitakse kergesti. Trahv tuleb tasuda sularahas politseile.

Ilusad mägised vaated! Soovitan omal auto rentida, kui on huvi ise trippida. Meil pisikese beebiga oli mugavam taksoga sõita või mõni turstireis võtta.

Üks oluline asi veel, kui olete nt omal jõul Montenegrosse minemas: Peatudes mujal kui hotellides, tuleb ööbimiskohale lähimas politseis end ise ööpäeva jooksul registreerida. Hotellides peatuvad külalised registreeritakse hotelli personali poolt s.t. külalisel endal ei pea mingeid dokumente olema. (Igaks juhuks soovitav siiski omada hotelli arvet.) Politseis registreerimise korral antakse turistile registreerimiskaart, mis tuleb riigist lahkumisel piiril ette näidata. Registreerimist raskendab see, et Montenegros ei ole registreerimispaikade nimekirja (aadressid, lahtiolekuajad jms.), samuti ei teavitata turiste riiki sisenemisel registreerimise vajadusest, mistõttu võivad esineda probleemid riigist lahkumisel (Allikas: REISIGURU).

Käisime üks päev väga ägedal paaditripil. Täpsemat lisainfot saab SIIT.
See ei olnud mingi paadiga aerutamine, vaid korralik ”offroad” paadimoodi. Imestasin, et K-l paha ei hakanud. Imeilusad vaated, ilus rikkumata loodus ja mõnus värske õhk. Üks koht, kus kiirpaat peatus oli Our Lady of the Rock saareke, mis on legendi kohaselt ”käsitöö” nagu giid ütles. Nime on see saar saanud samanimelisest kirikust, mis sinna peale ehitati. Mida mina kohe saarel märkasin oli see, et kõigil oli kange põiekas ja WC järjekorrad ulatusid päris kaugele. Muig. Sai veel ühes koopas käidud, kus ka Airi ja Andrus suplemas käisid. Uurisime, et kas vesi on ujumiskõlbulik. Giid aka paadiboss naeris ja ütles, et oh ei, nii külm vesi on. 😀 Mõeldud, tehtud. Andruse paps hüppas ka veel järgi. Vesi oli meie mõistes meeldivalt jahutav, kuskil 17/18C. Giid tegi omatarbeks ka video, et teistele neid hulle näidata, kes SELLISE KÜLMA veega ujuma lähevad. 😀 Põnev oli ka allveelaevade militaarbaas. Pole kunagi ühtegi allveelaeva ”garaaži” näinud. Ühesõnaga, vahva päev oli. Päikest sai ka täiega.
Kotor’i linn on üleüldse väga ilus, seda tasub ka niisama uudistama minna. See asub Kotori lahe kõige sügavamas sopis. Kotorit ümbritseb Veneetsia vabariigi ajal ehitatud linnamüür ja arhitektuuris domineerivad sellest ajast pärinevad hooned. Itaalia mõjutusi on ka Horvaatia linnas Dubrovnikus, kus me ka käisime.

Our Lady of the Rock saareke.

Horvaatiaga on selline naljakas lugu, et ollakse küll Euroopa Liidu liige, kuid eurosid seal pole, seal on KUNA’d. Montenegro-s siis vastupidi – eurod on, aga EL liitu pole 😀

Dubrovikut peetakse Aadria mere kõige kaunimaks linnaks, mis asub Lõuna-Horvaatias. UNESCO kaitse all oleva ajaloolise keskusega kindluslinn võlus meid tänavate, kloostrite, kirikute, paleede, purskkaevude ning muuseumidega. Arhitektuur on seal imeline ja kõik ehitised sulandusid omavahel hästi kokku. Kogu kupatus oli kuidagi väga harmooniline.

Ahjaa, ”Troonide mäng”… Dubrovnik ehk Kuningalinn – ”Troonide mängul” on olnud hämmastav mõju Dubrovniku turismitööstusele. Kuna Horvaatia on niisamagi mõnus paik kus puhata, siis on paljud sarja fännid just sinna sammud seadnud, et kõndida Cersei ja teiste peategelaste jälgedes. Tänavalt leiab ka palju giide, kes korraldavad sarjatemaatilisi ekskursioone ning kaupmehi, kes müüvad kõiksugu meeneid. Mina nägin juba 3 või 4 spetsiaalpoodi, mis olid ainult ”Troonide mängule” ja ”Starwarsile” pühendatud. Silmade eest läks ikka päris kirjuks.

Horvaatia lõunaosas asuv muinasjutuline ning väärika ajalooga sadamalinn oli omal ajal oluline kaubakeskus, tänaseks saabuvad siia aga peamiselt kruiisilaevad, mis toovad linna hulganisti külastajaid igast ilmakaarest. Näiteks öeldi meile, et bussireise ei tehta samadel päevadel, millal tulevad linna kruiisilaevad, sest Dubrovniku tänavad on kitsad ja rahvamass meeletu. Et oleks vähegi inimlikum ja mõnusam olla, siis tehakse tihedalt koostööd omavahel.

Vaatamist seal jagub, kui vähegi jaksu ja tahtmist on. Meie jõudsime ka Horvaatias rannas ära käia. Otsustasin, et lähen seal kindalt ujuma. Ja kuna ma olen maailma kõige suurem külmavares, siis ega Airi ja Trussi emps ei saanud nõrgemad olla. Käisid ka minu pärast suplemas. Tõenäoliselt, kui ma poleks läinud, poleks keegi vette viitsinud minna. Vesi oli üllatavalt mõnus, polnud üdse külm. Naljakas mõelda, et Kennet on juba 8-kuusena 6 erineva lennukiga lennanud, Portugalis, Montenegros ja Horvaatias käinud. Minu esimene lennureis oli aastal 2012(olin siis 18) ja see sai teoks tänu ühele lambile telesaatele, kus me õega pulli pärast osalesime.

Ilm oleks võinud muidugi parem olla, pilved on suva, aga kui sajab vihma, siis on veidi nõme. Aga no pole midagi, kokkuvõttes oli äge reis. Tõenäoliselt oleks kuhugi veel mingi pikema tripi võtnud, kui ainult ilm oleks lubanud, sest see maa on imeilus oma looduse ja mägedega.

Ahjaaa, #parentinggoals!!! Olime terve päev otsa hotellist eemal ja ma olin mures, et K pole oma häda nr2-te ära teinud. Kuna me oleme juba potitreenimisega alustanud, siis mõtlesin, et ehk…. jõudsime hotelli, panin Kenneti kohe potile ja ennäe! 1 sek ja hakkas kohe hädale. Hoidsin siis kinni teda suure poti kohal. Mõtlesin, et see oli tühipaljas õnn, aga järgmine päev kordus sama. Ülejäänud reisi kakas kenasti kogu aeg potti. Saavutasime selle vähem kui kuuajaga. Kodus teeb ka kaka ainult potti. Milline lust ja lillepidu. Siinkohal tooksin välja, et ärge alahinnake oma pisikesi – nad on vägagi õpivõimelised ja tublid.

Kui Sul tekkis reisi osas veel küsimusi, siis küsi julgelt =) Mul jäi kindlasti midagi mainimata.


Mida Kennet sööb?

By
Liina Kolomainen
-
10

Mul oli eelmisest Insta story’st postkast umbes. Teen nüüd selle postituse ära ja loodan, et kellelgi on sellest kasu ka.

Esmalt mainin ära, et meie alustasime lisatoidu TUTVUSTAMISEGA neljakuuselt. Ise arvasin, et enne kuut kuud ei anna talle midagi, kuid pediaater kamandas meid RPA tõttu lapsele lisatoitu andma. Esmalt ju annad ka ainult teelusika täie, mitte rohkem. Algul oli veidi hirm ka, kuna pisipoja tundus lihtsalt nii pisike, et talle midagi muud peale RPA anda. Juhtus tegelikult see, et vana oli nii hea isuga(endiselt on), et andsin isegi 2-3 teelusikat ühe teelusika asemel. Kennet oleks muidugi rohkem tahtnud… 😀

Sõbranna uuris minult, et mida üldse anda lapsele. Kirjutan siia mõned ideed, mis on võetud ühest raamatust, mille perearst mulle andis.

4/4,5 kuud – rinnapiim(RPA), suvikõrvits, spargelkapsas, kartul, lillkapsas (tutvustamine). Esmalt anda 4-7 päeva ainult ühte ja sama, et oleks võimalus allergia tuvastada.
6 kuud – rinnapiima(RPA), suvikõrvits, spargelkapsas, kartul, lillkapsas, brokkoli, bataat, baklažaan, porgand + liha(siga, loom, kana). Ma tegin ise loomaliha, sest see pidi põhiline rauaallikas olema. Kana jms pole nii olulised.
7 kuud – rinnapiim(RPA), köögivilja-,puuvilja- ja marjapüree (õun, pirn, mustikas, punane sõstar, vaarikas, pohl, ploom, kirss). PS! Maasikas on suur allergeen, sellega peaks ootama.
Kusjuures, ma andsin proovida juba kuuekuuselt magusaid ka. Kennet ainult öökis nende peale. Tahtis soolast saada. Siia veel juurde liha ja teraviljapuder. Siinkohal mainin ära, et Kennetile lihtsalt ei maitse pudrud. Küll ma olen skeemitanud magusate asjade lisamisega, aga no ei maitse. Portugalis olime, siis proovisime ka, aga Sanna pidi kõik ise ära sööma. Kentsu hakkas pipardama ja ootas kamapalle pudru asemel 😀
PS! Puu- ja juurviljad tuleb hoolega läbi pesta! Võib nii püreestada kui ka näputoiduna anda.
PS! Magusa maitse suhu saanuna ei pruugi laps enam muud tahtagi.
8/9 kuud – rinnapiim(RPA), köögivilja-, puuvilja- ja marjapüree, puder, liha, munakollane(ma pole veel andnud), piimatooted: jogurt, keefir, juurviljad: peet, naeris, kaalikas, spinat
alates 12 kuu vanusest – maks, munavalge, piimatooted: rõõsk piim, kohupiim, juust. Ise ootan piimatoodetega kauemgi. Käisin ühel loengul, kus toitamisnõustaja rääkis beebide toitmisest jne. See naine ütles ka, et ärge kiirustage nende piimatoodetega.
Rääkides maitsestamisest, siis mina ei pane mitte midagi maitseks püreedesse. Puhtad maitsed on kõige olulisemad, sest sool koormab neerusid ja võib põhjustada dehüdratsiooni.

Siit veel lisainfot.
Enne üheaastaseks saamist ei ole soovitatav lapsele anda:
1. enne purihammaste lõikumist kurkutõmbamise ohu tõttu väikesi toidutükke või suuri viile, millest on võimalik tükke kätte saada, terveid marju, rosinaid, ube, herneid.
2. allergiaohu tõttu mett(mõningatel juhtudel võib see põhjustada botulismi), rõõska piima ja koort, maasikaid, mustsõstraid, tsitrusvilju, tomatit, pähkleid, halvaad, šokolaadi, munavalget, eksootilisi puuvilju(kiivit, ananassi, papaiat jne)
3. liigse valgusisalduse tõttu munavalget, juustu, kohupiima
4. raskestiseeditavuse tõttu teravaid, suitsutatud, praetud toite
5. liigse soola ja säilitusainete sisalduse tõttu konservtoite v.a. spetsiaalseid lastetooteid.

Väikelapseeas on soovitatav vältida:
1. mõttetuid kaloreid ja kaariese tekitajaid: kompvekke, šokolaadi, kohukesi, magusaid karastusjooke, söögiaegade vahel mahla ja piima
2. ülemäärast soola ja rasva: krõpse, friikartuleid, soolapähkleid, konserve, poolfabrikaate
3. liigseid lisa-, värv- ja säilitusaineid: värvilisi maiustusi (kummi- ja pulgakomme, mahlajooke), aastakümneid säilivaid keekse ja küpsiseid, suhkruasendajatega magustatud dieettooteid, poolfabrikaatidest lihatooteid(keeduvorsti, viinereid, sardelle, frikadelle, pelmeene, grillvorste, pihve, kalapulki), rasvainetest margariini, puljongikuubikuid, pakisuppe.


Millega mina Kennetit toidan ja kuidas ma seda kraami talle valmistan?
Üldiselt olen enda jaoks võtnud reegli, et kui me oleme linnas, siis ainuke variant söögiks on see, mida mina talle teinud olen. Poepüreesid sööme ainult väljasõitudel ja kodust eemal olles, sest ise tehtud toit on lapsele siiski kõige puhtam, tervislikum, maitsvam.

Alustasin ma lillkapsast ja porgandist. Mõlemad maitsesid Kennetile väga. Ostsin poest ka suvikõrvitsat ja baklažaani. Öökis nende peale. Need videod on lihtsalt nii naljakad, kus laps saab mingi uue maitse suhu ja vaatab Sind pettunud näoga ning hakkab öökima. Küll aga, segasin neid lillkapsa või porgandiga. Läks kohe kaubaks.
Lisaks tegin üks päev suure koguse kartulipüreed (pidin kõik ära viskama:D). Kennet ainult öökis ja öökis. Rohkem pole kartulit andnud. Vahetasin selle bataadi vastu välja. Magusam ja parema konsistensiga. Sellegipoolest liiga palju ma seda talle ei anna, mõni kuubik, sest ta on niigi veidi trullam beebi (eilse seisuga 10115g), pole tal seda süsivesiku hunnikut sinna kõhtu vaja.

Mitu inimest uuris minult, kust ma need kuubikurestid soetasin.

Need on ostetud Pepco-st. Maksid vist 1 EUR üks (ei mäleta täpselt). Üks megaodav pood, kus müüakse igasugu pudi-padi. Väga head kuubikurestid – saab kiirelt kätte kõik sealt seest.

Lillkapsa, porgandi, brokkoli ja muud juurikad soovitan ma aurutada, mitte keeta (võtab muidugi kauem aega kui keetmine – varu aega!), sest vitamiinide ja mineraalainete kadu on aurutades väiksem. Kuna mul ei ole kodus mingit supervägevat aurumasinat, siis panen poti põhja veidi vett ja kurnamisjubina poti sisse ning sinna sisse omakorda juurikad. Kogu kraam tuleks eraldi aurutada ja püreestada. Muidu ei saa uusi maitseid testida, kas siis lapsel tekib mingi allergiline reaktsioon või mitte.

Siin on siis aurutatud brokkoli, lillkapsas, bataat ja keedetud veiseliha.

Varem säilitasingi külmkapis neid niimoodi restide sees, aga no kurja! Meie jääkamber ei ole nii suur, et seda toidulaviini endasse mahutada. Otsustasin siis toidud toidukarpidesse panna ja see toimib väga hästi praegu. Algul panen restidena jääkülmarisse ja siis järgmine päev toidukarpidesse.

Kuidas tundub? Lihtne, mugav, ilus ja steriilne(toidureste ei ole millegagi katta, toidukarbid on seevastu kaantega)

Üks küsimus mulle oli veel selline: kas ma küpsetan lapsele ahjus ka midagi. Ei küpseta, kiiret pole nende praadimiste ja küpsetamistega. Aurutatud ja näputoit on hetkel piisavad.

Näputoiduna olen talle andnud kurki, porgandit(hea hammaste lõikumisele), veidi banaani, pooleldi aurutatud brokkolit ja mingisugust HIPP beebidele mõeldud riisivahvleid. Võib-olla on midagi veel, aga hetkel ei tule meelde.

Need ostsin aliexpressist, sõbranna soovitusel. Olen ka nendega rahul, kuid siin tuleks sellga arvestada, et nad sulavad palju kauem kui väikesed kuubikud.

Söögiandmisest veel nii palju, et mõned juurikad nagu näiteks lillkapsas, baklažaan, pudelkõrvits ja suvikõrvits on vedelama konsistentsiga ning seetõttu on neid hea segada toiduainetega, mis on paksema konsistentsiga. Nt: brokkoli, bataat, kartul jne. Siis ei teki sellist olukorda, et laps öökima hakkab, kuna konsistents on liiga paks. Meil juhtus see nt kartuliga. Nüüd muidugi, kui Kennet on juba 8-kuud vana, võib vabalt teha ka kartulitampi, mitte enam täitsa ära püreestada. Tal on ju olemas kaks hammast, millega närida! 😀

Oeh, loodan, et midagi nüüd rääkimata ei jäänud. Kui midagi jäi veel mainimata, siis võite vabalt kirjutada/joonistada. Ma nüüd pean jooksma, Kennet ärkas, ootab oma lõunasööki ja siis vist loomaaeda! juhhei.

Lapsega Portugali

By
Liina Kolomainen
-
0

Nonii, päris kiire nädalavahetus on nüüdseks läbi ja saab rahulikult selle reisipostituse ära teha. Alustan algusest. 04.04 kell 18:05 lendasime Tallinnast Frankfurti ja sealt edasi Lissaboni, sest otselende kahjuks Lissaboni ei ole. Tegelikkuses oligi nii parem, et sai vahepeal ka jalgu sirutada, eriti just lapsega reisides.

Paljud emad kirjutasid mulle ja soovitasid kraami, mida kaasa võtta. Neist oli palju abi! Aitäh teile kõigile. Kirjutan siia vahelõiguna, mis minul kaasas oli ja mida vaja läks.
Esmalt, võtsin ma kogu täiega toidukraami kaasa. Valmispiima vedelal kujul, et ei peaks lennukis ega kuskil mujal pulbriga jamama ja ka tahked toidud püreede näol. Olin eelnevalt õnneks omale pagasi ostnud, sest muidu reaalselt poleks asjad ära mahtunud. Siinkohal esimene soovitus – lapsega reisides on suur pagas must have. Mul oli see asjadest pungil. Nii sinna minnes kui ka tagasi tulles 😀

Enamus kohvrist kuulus Kenneti ja Sanna püreedele + riided. Kes mind teab, mis ma alati võtan (väga) palju rohkem asju kaasa kui tavaline keskmine eestlane 😀

Mul soovitati vankriga lennujaamades mitte jamada ja kõhukotti eelistada. Minu puhul toimis just vastupidine variant. No nii mugav – annad enne lendu lennuki ees vankri ära ja siis saad esimese asjana ta lennukist maha tulles kätte – supsti kiddo jälle vankrisse. Tagasi tulles katsetasin kõhukoti varianti, no kenasti vandusin ja kahetsesin, sest kõhukotiga trippides on sul ka vähemalt üks suur kott, kus on sees lennuks vajalikud lapse asjad, mida sa pead käevangus vedama. Õnneks oli mul Kirsti, kes mind meeletult aitas, aga temast juba hiljem. Vankriga seevastu saad kohe kogu oma pahna alla korvi panna ja käed-jalad on sul koheselt ka vabad. Seega, minu soovitus oleks, et lennukates kasuta pigem kergkäru (eriti, kui sind ootab ees mitu lendu järjest). Kohapeal olles on kindlasti kõhukotiga ka mõnus trippida, soovitan seepärast ikkagi kõhukott reisule kaasa võtta, mis sest, et meil ei leidnud kõhukott seekord kasutust.
Mõnus asi reisil oli tema väike tekikene – sai talle seda nii jalgade peale panna kui ka lennu ajal pea alla sokutatud. Võtsime ka mõned mängud kaasa, aga lennukis neid vaja ei läinudki, sest Lufthansa meeskond andis Kennetile mänguasjad kohe, kui olime lennukisse astunud. No, kui armas lihtsalt! Mul õde mainis, et Lufthansa on väga lastesõbralik lennufirma, aga no nii sõbralik, poleks ma arvanud. Tagasitulles näiteks oli ühel lennul eespool, kus oli ka rohkem ruumi, vabad kohad ja lennusaatja tuli pakkuma meile, et äkki on lapsega seal mugavam. Me küll loobusime sellest, sest Kennet juba magas oma ööund edasi ja ei tahtnud teda segada, oli see sellegipoolest äärmiselt armas žest nende poolt.
Otsin Kennetile ka piimhappe mingi šõgõsmõgõši, profülaktika mõttes enne reisi ja reisi ajal, aga õnneks ei juhtunud temaga midagi. Kõht oli korras, tuju hea, magas palju ja oli rõõmus.

Esimesel lennul Frankfurti joppas meil – keskmine istekoht oli tühi ja me saime Kirsti ja Kentsuga laiutada mõnusasti. Pisipoja oli kaunis väss, aga magama ei suutnud ta jääda millegipärast. Muideks, mitte ühelgi korral ei saanud ma aru, et tal oleks kuidagi ebamugav olnud nii lendutõusmisel kui ka maandumisel. Tal oli nagu täiega täiega suva sellest.


Vahtis ringi ja tegeles oma asjadega. Lootsin, et ta tukub esimese lennu ajal, aga selle asemel tegi ta oma päevase masterkoogi püksi. Just see, mida ma ei lootnud, et lennukis juhtub 😀 Tegelikkuses polnud mitte midagi hullu. Vähe kitsas oli seal WC-s, aga ei midagi ületamatut. Nagu ikka inimesed, muretseme ette, kuigi põhjust pole. Ahjaaa, tulin siis lapsega WC-s välja ja stjuardess pakkus lahkelt, et hoiab mu last nii kaua, et saaksin ise ka tualetis ära käia. Once again, mega teenindus!

Frankfurdi lennujaamas
Lebokunn

Lennujaamas vahemaandudes läks aeg megaruttu, sest Frankfurdi lennujaam on nii kuradi suur ja meie muidugi pidime teise otsa kõndima. Kennet oli just mingi 30 min magada saanud, kui pidime lennukile minema. Venitasime võimalikult kaua, et ta vankris magada saaks, aga mis seal ikka. Seisime siis järtsus, kui üks armas naine ütles meile, et miks me ootame tavajärtsus, teil on ju laps, minge ikka eelisjärjekorda. Keeldusime. Vähem kui viie minuti pärast tuli meie juurde lennujaama töötaja, kes passe kontrollis, ja kutsus meid eelisjärjekorras lennu peale 😀 Ei hakanud teist korda tagasi ajama, suva siis. 😀 Ütleme nii, et Kentsu ei olnud just väga rõõmus, et tema õndsat und jälle segada saime. Nuuksus max 10 minutit, sest ei leidnud mugavat poosi magamiseks, aga õnneks uni ründas peale ja jäi tuttu kenasti.

Minu väsinud reisisell

Kohale jõudes ootas Martin meid juba lennujaamas. Lissaboni aja järgi olime 23:40 kohal, Eesti aja järgi 1:40 😉 Külla jõudes oli isegi Sanna üleval. Kena üüüberüllatunud padjanägu oli peas vanal 😀 Vaatas, et mis imeolevused talle öösel külla tulevad 😀

Sanna sai aastaseks, viisime väikese kingituse ka Kentsuga. Sanna kenasti segaduses :D:D:D

Järgmine hommik oli nii mõnus ärgata! Ma ei tea, mis ime diivan neil seal korteris on, aga iga jumala päev ma puhkasin nagu kassipoeg end välja. Ja ma ei saaks öelda, et me oma uneaja täis magasime. Seda kindlasti mitte. Kirsti ”kurtis” sama asja, et kuidagi nii puhanud on olla 😀 Jõudsime õigel ajal Portugali – kogu aeg lauspäike ja meie ajaks lubati vihma. Õnneks ainult üks hommik olime pikemalt toas, sest vihma sadas. Mitte midagi muud meil tegelikult ilma pärast tegemata ei jäänud, va rannas ajaveetmine ja oleks võib-olla surfamas käinud. Martin küll seebitas, et läheksime temaga kaasa, aga no minusugust külmavarest külma vette jaheda ilmaga küll ei meelita. 😀

Lapsed said omavahel megahästi hakkama. Sanna tahtis kogu aeg Kentsut kallistada.

Käisime rannapromenaadil jalutamas. Imeilus! Siinkohal soovitan naistega reisimas käia. Keegi ei vingu, et pilte tehakse liiga palju jne. Naistega lihtne – ahah, pilti.. hmm okei, kuidas, kui palju (alati rohkem). Kõigile sobib ja keegi ei tee haput nägu, kui ühtegi pilti ei saanud ja tehakse kogu üritus uuesti. 😀 Mulle meeldis!

Costa Da Caparica. Väga palju surfareid oli igal ajal vee sees.

Õhtul käisime poodlemas. Ma sain päris palju ilusaid asju sellelt reisilt, kuigi plaanis ei olnud, nagu ikka, mida väga osta 😀 Aga ma ei viitsi asjadest rohkem leelotada, sest kedagi nkn ei koti, mida ma kokku kuskilt ostan 😀

06.04 läksime praamiga Lissaboni. Praamil olles padutas täiega, aga nii kui olime sadamas, tuli päike välja. Jackpot! Lissabon on väga ilus ja puhas linn ning ägeda arhitektuuriga. Sanna jäeti koju issiga, Kenneti võtsime kaasa. Kahe lapsega seal munakivideparadiisis oleks päris tüütu olnud. Minult juba uuriti, et kuidas vankriga lood olid, kuna Lissabonis põhimõtteliselt igalpool munakivid maas. Vanker värises nagu mootor, aga õnneks Kennetile meeldis/meeldib see põrrpõrrpõrr. Ta on meil selline vana, kes reaalselt ärkab üles unest, kui auto foori taga seisma jääb. Alati on vaja mingisugust loksumist ja mürinat, et ta magada saaks. Ei hakka valetama, et täitsa väss oli olla, kui kogu aeg ülespoole oli vaja minna, sest linn asub just ”mäe” otsas. Õnneks olid mul sõbrannad kaasas, kellele ma vahepeal vankrit rõõmuga pakkusin. Päev möödus ülikiiresti! Portugalis nii palju piruka ja saiakeste poekesi, kust saad läbi hüpata ja midagi teele kaasa haarata. Minu paradiis. Hea kohvi ja saiakesed ning pirukad. Uhh! Kindlasti jäi meil veel palju vaatamata, aga põhi vaatamisväärused saime ikka oma silmaga ära näha.

Pirukad olin juba nahka pistnud…
Käisime ühes väga tuusas kohas söömas. Kahjuks nime ei mäleta, aga koht oli super! Kui te küsite, kuidas Kennet end üleval pidas siis.. Ma ei oska ära imestada, kuidas ta ikka nii tsill oli. Kirsti naeris, et tal tekivad varsti lamatised – ainult sõi ja magas. 😀 Lisaks ütles Kirsti, et kui tal läheks õnneks, et tuleksid samasuguse iseloomuga lapsed nagu Kentsu, siis võiks neid kohe tegema hakata 😀
Triinul ja Martinil on üübertuus buss, tagumise osa ehitasid über, et seal saaks ööbida ja värki. Korralik tripibuss.

07.04 olime hommikupoole kodus. Kuna Sanna käib juba potil, siis mõtlesin, et katsetame, mida Kennet teeb. Ta lihtsalt lõkerdas südamest naerda ja oli megarõõmus. Saime ka asjad aetud. Kuna talle nii väga meeldis see potiteema, siis koju tulles ostsin ka kohe poti talle. Peab ütlema, et suht edukalt läheb meil sellega.

Millal oleks õige aeg potitreenimisega alustada? Mis teie arvate?
ah, ei viitsi alati normaalset nägu pähe teha

Viimane päev 08.04 käisime Almadas. Idekas ilm ja idekas päev.

haahaahaa, Kennet jälle magas
Megavaade ikka
Kaksikud, pruut ja peigmees. Jep, Kennet on suur kui Sanna. Võtsin Sanna sülle, plika nagu udusulg. 😀 Kentsu oma 9,6kg korralik sumomaadleja ta kõrval.

Jalutasime pika tiiru, seekord sai Sanna ka kaasa tulla. 😀 Triin muigaski, et tal on samamoodi puhkus nagu meil, kuna piiga oli päris palju isaga. Mul oleks Truss kindla peale silmi pööritanud, kui neli päeva jutti peaks Kentsuga kodus istuma. 😀 Siinkohal tahaks veel Triinu tulevast abikaasat kiita. Martin tegi meile iga jumala hommik kohvi, üks hommik vaaritas pannkooke ja oli üleüldse väga muhe tüüp. Olime põgusalt tutvunud varem, aga nüüd sain mingisuguse aimduse, kellega on Triin leivad ja muu kraami ühte kappi pannud.
… Triinust ei hakka ma rääkimagi.. 🙂 Mul on täiega vedanud!

Kui juba kiidulauluks läks, siis ma ei suuda ära kiita oma sõbrannat, kaamlit, sibit ja ei tea keda veel. 😀 Kirsti sai reisi ajal, jumal teab, mitu hüüdnime omale. Olen siin juba kõigile rääkinud, kui megasupertänulik ma talle olen. Ta aitas mind reaalselt kõiges. Küll tassis asju, siis tõstis meie vakreid, sõitis vanrkiga MÄEST ÜLES, sest ma ei jaksanud enam, mängis lastega, hoidis neid ja oli/on niisama lahe sõbrants. Tagasi tulles olin veidi tusases tujus, kuna kahetsesin, et vankri ära andsin ja üleüldse kõik läks kuidagi perse. Vabandasin Kirsti ees, et olen tujukas. Vana lihtsalt: ”Ah, savi, pole hullu.”

Meie Kirsti (L) Parim ever reisikaaslane

Käisime ühes vahvas kohas söömas ka. Veekogu rannikul, Lissabon oli teisel pool kallast. Jõime sangriat ja sõime kõhut täis, kui üks hetk vaatan Kentsut ja vana teeb häda nr 2. Minu õnnetuseks oli restorani sees IMEpisikene WC, kuhu ma heal juhul ise sisse mahtusin. Kelner pakkus mulle, et vaheta riided laua peal.. Just sayin, et mingi paar meetrit eemal sõid inimesed.. ja ma teadsin, et kook on püksis. Kutsisin siis Kirsti appi, et ma ei tea, kuidas ma tal mähkusid vahetama hakkan siin. Hakkasin siin Kentsut vankrist väja tõstma ja noh…… Tal oli krooks tulemata. See ”krooks” purskas kogu täiega vankri peale, letile, maha ja minu riietele. Kirsti koristas ”krooksu”, ma püüdsin siis last pesta. Loomulikult ei tulnud kraanist sooja vett. Mis te arvate, mis näoga Kennet oli, kui jääkülma vett pepu vahele sai.. Kirsti lihtsalt naeris, et polegi veel täiesti kuulis peaga kuskil, kurat teab kus, lapse okset ja mähkmeid vahetanud. 😀 Elu on seiklus! Lõpuks vahetasime mähkud vankri peal ära ja Kennet sai taas uinuda. 😀 Päev läks taaskord ülikiiresti ja mesimagus uni oli kiire tulema. Kahjuks pidime juba 2:30 ärkama, et lennujaama minna. Tagasilennud on alati ebameeldivad ja tüütud, sest tahad ju kiiresti-kiiresti koju jõuda. Aga midagi hullu polnud. Saime hakkama. Esimese lennu Kennet magas, teist lendu ei mäletagi.

Ütlen ausalt, et ega ma väga rõõmus polnud kojumineku üle. Mingisugusest koduigatsusest polnud haisugi. Järgmine päev pidi Portugalis lauspäike ka veel paistma. Andrus naeris ilmateadet, et Eestis jälle ilm halb, kuna me jõuame koju. Tallinnasse jõudes hakkas lausa lörtsi sadama.. 😀

Ega Kennet ei maga? 😀
Oh… Kennet just ärkas… 😀

Mul jäi veel palju asju rääkimata, aga mis seal ikka. Kennet teeb häält siin, pean toimetama minema. Jah, ma olen küll Saaremaal. Aga noh, Andruse empsil pani pesu kuivama ja nöör läks koos pesuga katki. Majandab õues seal. Hea nali ikka. Tegijal ikka juhtub.

Tahtsin öelda, et tahaks juba uuesti kuhugi sõbrannadega trippima minna. Lapsed ka kaasa, sest nendega on lahe! Ma algul kartsin, et kuidas see kõik meil välja kujuneb, aga tegelikkuses oli kõik väga harmooniline ja vahva.

Mõnusaid lihavõtteid ja olge ikka muhedad!

Märtsikuu on #heateenindusekuu

By
Liina Kolomainen
-
2

Märtsikuu on kohe läbi ja mõtlesin veidi teenindusest kirjutada nii teenindaja vaatevinklist kui ka kliendi vaatevinklist. Infoks nii palju, et olen pikalt promotööd teinud. Alustades milka lehma projektist lõpetades hakklihakastme tegemisest kuskil poes. Lisaks veel 3,5 aastat aktiivselt poes töötanud(nüüd siis emapuhkusel).

Lugesin siin hiljuti üht Alar Ojastu mõttekõlksu (LOE SIIT) See on tema poolt juba ammu kirja pandud, aga ma olen sellest rongist kuidagi maha jäänud. Ta räägib maskidest, mida me igapäevaselt enda ees kanname ning üks nendest on tema ”kliendimask”. Ta mainib ära selle, kuidas müüjad on treenitud kliente teretama ja neile midagi müüma. Kiskja oli päris hea väljend meie kohta, kes me müüma peame. 😀

Lõik tema tekstist(loodan, et ta ei pahanda, et seda viisakalt kasutan): ”Kliendi mask aitab mul läheneva müüja professionaalselt ja umbisiklikult eemale saata, tundmata seejuures süütunnet, mida ma tavaolukorras inimesi sel moel koheldes tunneksin. Aga miks ma üldse tunnen vajadust end teiste inimeste eest kaitsta? Tegemist võib vabalt olla minu unikaalse ja isikliku probleemiga – võimalik, et mulle ei meeldi olla vaadeldud eesmärgiga minult midagi saada. Alati, kui see juhtub, tundub poes käimine justkui mäng. Sisened ruumi, kus on sinu jaoks potentsiaalselt huvitavad asjad, kuid sellel ruumil on üks eripära: seal olevad “püsi-inimesed” on treenitud sulle eesmärgipäraselt lähenema, s.t nad ei käitu nii, nagu lihtsalt inimesed selles ruumis koos sinuga – nad käituvad nüüd pisut “imelikult.” Nad käituvad kui omakasupüüdlikud müüjad. ” (Ojastu, 2019 – aastanumber on miski muu, sest ta mainib, et tegu on vanema aruteluga)

Arutasin sõbrannaga aga vastupidist olukorda. Äkki ei ole alati nii, et inimene astub poodi ja müüja läheneb talle kui müüja ning sisseastuja peab nüüd klienti mängima. Ma olen oma praktikas näinud ka selliseid inimesi, kes ise hoopis astuvad poodi sisse kui klient, kuigi mina ei taha seda klassikalist müüja stiili rakendada, ent olen kohustatud seda tegema, sest inimene ja ühes temaga ka kliendimask, mille ta sisse astudes pähe manas, saabus uksest sisse. Selline olukord kohustab koheselt müüja positsiooni võtma ja kohtlema klienti kui potensiaalset rahaauku.

Meil ettevõttes on tõepoolest kindlad reeglid, kuidas kliendiga toimetama peaks, seda selleks, et
a) muidu tekiks kaos, sest töötajad ei tea, mida neilt nõutakse
b) vältida arusaamatusi kliendiga
c) testostjate testid kenasti tehtud saaks
d) müügitulemused paraneksid ja teenindus oleks igas poes sama hea
.. jne

Need on need klassikalised treenitud kiskjad, kellest Ojastu räägib. Ka mind on treenitud nii. Küll aga võin omast kogemusest öelda, et minu kõige suuremad müügid kui ka uskumatud müügid on tulnud sellest, et ma pole seda ”müüjamaski” kasutanud. Näiteks üks uskumatu lugu sellest, kuidas kodutu mult 184 euro eest Diesel’ist riideid ostis ( Lingi saab SIIT ) ja kuidas kliendid on ostnud riideid minu pärast, mitte ostmise pärast. Minu testostu tulemus pole kordagi 100% olnud, ega ka 99%, kuid müügitulemused on alati väga head olnud, va üks mõõnaperiood minu elus. Usun ise, et see edu seisneb selles, et ma pole enamus aja seda ”müügiinimesemaski” endale ette mananud, vaid lähenen inimesele nagu inimene, alustates vestlust suvalisest asjast ja uurides, mis täna toimub ja kuidas üldse läheb. Kokkuvõtvalt, olen võitnud alguses inimese usalduse ja alles siis tahab klient midagi osta.

Keegi ju ei taha(kui pole konkreetset ostusoovi), et talle midagi müüma tullakse. Või kuidas teiega lood on? Olete midagi ostnud ainult sellepärast, et müüja oli inimesena tore?

Mul oli hiljuti üks armas kogemus Ülemiste Body Shop’is. Küsisin müüjalt näokreemi osas soovitust. Tegu oli äärmiselt entusiastlikku ja toreda teenindajaga. Ma tegelikult ei leidnud sealt 100% sobivat, aga ometi ma ei mõelnud ka, et tema soovitatud kreem jääb ostmata. See inimene müüs mulle ennast maha ja seetõttu tahtsin ma tema käest midagi osta. Teisisõnu nimetatakse müügiprotsessis seda nii: ”ta andis kliendile midagi ekstra”.

Kas Sa valiksid pigem kiskjamoodi müügiinimese või väga halva teeninduse või hoopis üldse teeninduse puudumise? Milline on Sinu meelest hullem?

Mina isiklikult isegi ei mõtleks – las inimene müüb, sest võib-olla ma näen midagi poes, mida ma ise tähele poleks pannud (ca 20% valikust vaatab klient ise ära.. ülejäänud 80% jääb ripakile kuhugi – teenindaja abiga aga näeksid kõike). Kurat teab, võib-olla müübki mulle midagi lahedat maha. Mind on lihtne selles osas ära osta – leia toode, mis mulle meeldib ja ma ostan. Teema selles, et see pole nii kerge, kuna mul on väga harva poodi minnes kindel soov, pigem jõlgungi(enam mitte, lapse tõttu) niisama, et vaadata, kas midagi silma hakkab. Peaksin olema idekas klient, lihtsalt keeruline on leida midagi, kui ma ise ka ei tea, mida ma tahan.
Rahata luuret mulle ka teha ei meeldi, pärast hakkab veel midagi meeldima ja oi jummel, kui ma seda ei osta ja keegi teine selle suuruse ära ostab. Mul on siiamaani meeles, kuidas ma ca 10 aastat tagasi ei raatsinud ühte halli käekotti osta. Siiamaani! See mõte on nagu mingi paha haigus mul kuklil ja rahule ei jäta.

Igatahes.. hmm.. halb teenindus. Märts on heateeninduskuu eks… Nii harva, kui ma nüüd poes käin, et Kentsule midagi osta. Maadlesin siin passipiltide tegemisega ja jäin hätta. Otsustasime, et läheme teeme pildi siis fotograafi juures. Astusime Ülemiste Photopoint’i, et seal pildid teha. Esmalt, keegi ei muidugi tervitanud(loe: ei märganud, et me poodi astusime), kaks noormeest tegelesid oma asjadega. Õnneks vastuse ikka sain, kui küsisin, et meil oleks vaja beebile passipilt teha. Poe tagumises osas ootas meid üks neiu (19-25a max), kes siis passipilti tegema hakkas. Uurisin mõnda asja, aga ei ühtegi sõna, kobises midagi endale krae vahele ja käskis lapse toolile panna. Ta ei istu veel ise ja seetõtttu küsisin, et kuidas teda sinna asetada, et mu käed peale ei jääks. Ta jumala stoiliselt: ”Tulge eest, seda nkn ei jää näha”. Kennet oli nii ehmunud ja suurte silmadega, et saime esimese korraga pildi kätte. Hea seegi, sest mul hakkas vererõhk juba tõusma, kui nägin oma kohkunud beebit. Väikeste lastega tuleb suhelda, et neil mugav oleks, vahet pole, kui vana lapsega tegu on. Ma nägin, kui ebaturvaliselt mu pisipoja end tundis, kui see brünett/punapea teda puutus sõnagi lausumata. Saime selle pildi meilile ja pooleldi joostes kappasime sealt pirnis nägudega minema. Selle intsidendi tõttu ei taha ma nüüd Photopoindist mitte üht asja osta. Fototehnika on kaunis kallis ja nad jäid nüüd täitsa korralikust lojaalselt kliendist ilma. Sellele tsikile tahaks öelda, et miks ta on valinud klienditeeninduse, kui ta ise vihkab seda tööd. Ei ole, meie, kliendid rõõmsad ega ka see töötaja.

Hakkan nüüd Viru Keskuse Fotoluksis käima. See on küll kaugemal ja ebamugavam on sõita sinna Peetrist, aga vähemat on seal alati nii muhedad vanad koos, et see teenindus ja kliendisõbralikkus tasub selle sõitmise kuhjaga ära.

Selline küsimus veel siia… Kas Sina ütled teenindajale või kirjutad kuhugi tagaside, et Sa said väga hea teeninduse osaliseks? Kui ei, siis tehke seda. Need mõned sõnad muudavad teenindaja päeva ikka täiega. Näiteks ma ei unusta kunagi seda päeva, kui käisime Elamusstuudio promootoritega lastekaitsepäeval PZU mingeid laste atraktsioone tutvustamas. Seal oli mingi buss, mida sai uudistamas käia, näomaalingud lastele, auto, mis hõljus õhus, 5D kino ja veel mõni vidin. Sellel päeval oli reaalselt 30C sooja päikese käes. Kõik tüdrukud olid kuumuse käes suremas ja kohati ka laisklemas ja teate mis… ma polnud see tüdruk. Ma olin enamus aja 5D kino ukse juures ja kauplesin inimesi, et nad seda vaatama läheks. Vanainimesed vaidlesid minuga ikka jupp aega, enne kui nad nõusse sain. Tekkis juba selline sportlik hasart, et iga mööduv tuleb siia autosse saada. Projekti lõppedes andis meie projektijuht meie tagasisidet. Ütleme nii, et ega ta väga rõõmus polnud, kuna klient nägi, et tüdrukud looderdavad. Jaaa siis minaaaa…. See PZU vend oli minu ülemusele öelnud, et see väike blond tüdruk, kes 5D kino juures oli, võib isegi Antarktikas eskimole lund müüja kui vaja. See on minu elu üks suurimaid tunnustusi olnud. Teinekord, kui poes oli keskmisest halvem päev, siis tuletasin endale seda lauset meelde, et alati tuleb endast 100% anda või rohkemgi.

Muidugi iga kord pole see võimalik. Ma mäletan, kuidas üks vanem naine, kes polnud mitte ühtegi korda mult poest midagi ostnud, leidis sooduka ajal ühe imeilusa kleidi, mida ta muidugi kohe ära ei ostnud ja teate, mul oli ükskõik. Ta oli alati nii üleoleva suhtumisega, et ei tekkinud mul kurba meelt, kui ta midagi ei leidnud. Mainin ära, et soovitada polnud talle kunagi midagi võimalik. Ühesõnaga, ta pani selle kleidi kella 19:00-ks kinni. Ma olin nui neljaks kindel, et ta niikuinii ei tule seda ostma. Üks suurem suurus rippus stangel, mida tulid ühed vahvad eesti naised proovima ja olid õnnetud, et väiksemat pole. Tõin tagant laost selle väiksema, mis oli veel kinni sellele vanemale prouale. Neile muidugi sobis see kleit. Palusin, et nad tuleksid umbes poole tunni pärast, et siis on kell juba 19:30 ja vaevalt see proua enam tuleb. Sisimas ma ei uskunudki seda, aga teate ju Murphy seaduseid… Need toredad eestlased ostsid ära selle kleidi ja tänasid mind toreda teeninduse eest.. Minu rõõmu ei jätkunud muidugi kauaks. Prouakene oli umbes 20:30 poes ja tahtis seda kleiti osta. Minu viga oli see, et ütlesin talle enne, et oleme 21:00 lahti, et kiiret pole. Ehk siis ma vihjamisi andsin talle märku, et nii kiire pole selle kleidi ostmisega. Oh jumal, mis selle naise suust kõik välja tuli, kui ta sai teada, et seda kleiti enam pole. Ta sõimas mind lausa saksa keeles. Vana arvas, et ma ei saa aru, aga üllatus-üllatus, ma olen alates kuuendast klassist saksa keelt söögi ette ja söögi peale saanud. Ta sõimas mind, et helistab juhatusse ja laseb mu vallandada, röökis üle terve poe (mul olid kliendid poes), küsis juhatajat, et mis kurat siin toimub.. 😀 Ma ütlesin, et vabandust väga, aga juhataja seisab teie ees. Karjus, et MINUSUGUNE ei saa küll juhataja olla. Tahtis igasugu numbreid, aga ma ei tohi neid jagada. Teenindusjuhil on piisavalt palju tegemist palju tähtsamate asjadega. Pealegi, ma ei taha, et teenindusjuht saab selle jubeda kliendi raevu omale kraesse, mõtlesin, et saan hakkama sellega. Kerge hirm tekkis küll, et selline tädi teeb vist kõik, et ma oma töökoha kaotaksin. Tol hetkel olin juba teist kuud rase ja teadsin, et pean rahu säilitama, keegi mind töölt lahti ei lase, kuid vägisi kiskusid pisarad silma. See mutike sammus siis väga dramaatilise kõnnakuga poest välja ja hõiskas veel saksa keeles midagi, mida ma ei kuulnud. Poodi oli jäänud üks naisterahvas, kes küsis mult midagi, aga ma ei kuulnud teda tekkinud segaduse pärast, sest olin ilmselgelt endast väljas. Mul on kahju, et see klient, kes poodi edasi jäi, ei saanud enam sellist tavapärast mõnusat ja vabat suhtlust minult, millega olen oma kliente harjunud kostitama. Vabandasin ta ees, et ma pole päris mina ja see naine oli nii armas, lohutas mind ja ütles, et sellist asja pole ta veel kordagi oma elus näinud. Imestas, mida kõike me siin poes peame üle elama ja alla neelama.
.. Panin poe kinni kell üheksa ja lihtsalt lahistasin nutta. Eks raseduse hormoonid tegid ka oma töö, aga siiski. Mingi TOOTE pärast inimesega nii käituda… Kummaline on see maailm..

Järgmine päev polnud ma ikka veel 100% mina ise… ja kõik need inimesed, kes poodi külla tulid, ei saanud minult seda maksimum teenindust. Milles nemad süüdi olid? Milleski..

Vastupidiselt sellele õudsale näitele on mul ka kamaluga teisi näited. Te ei kujuta ette, mis hullus lahti läks, kui Diesel’i pood kinni pandi ja Diesel’i telefon Calvin Klein’i taha lattu sattus. Olin asendustööd tegemas teises poes seniks, kuni uus pood avatakse… Inimesed reaalselt helistasid, et kus Liina on, ma tahaks temaga rääkida. Mis suurust tellida, kust mida saab jne, mis poega juhtus… Mul tulid õnnepisarad silma, kui seda kuulsin. Üks püsiklient Peterburist, tuli Rocca DD(asenduspood)-sse mind otsima. Nagu WHAT THE HELL? Neid emotsioone ei ole võimalik sõnadesse panna. See mees ütles veel kurvastades, et ai kurja, kuhu ma nüüd oma raha siis jätan, kui pole enam Diesel’it ja mind. Mainin ära, et see mees ja tema naine tegid mulle 1000+ euroseid tšekke.

Rääkimata ühest isast ja tütrest, kes käisid pükse ostmas AINULT siis, kui mina olin poes. Minu kallis sõbranna Triin nägi neid ainult ühe korra poes, kui nad suhteliselt pahuralt(Triinu sõnul) küsisid, et kus Liina on ja millal ta tööl on. Imestasin veel, et nad alati niiiiiii sõbralikud, kuidas nad küll pahurad said olla. 😀 Tüdruku isa tõi mulle lilli, soovis mulle õnne, armastust ja kõike kõige paremat. Jättis ükskord POES 25 eurtsi tippi mulle 😀 Siinkohal mainin, et lillede toomine ei olnud mingi sebimine. Ma olen piisavalt arukas inimene, et saan sellest aru. Nad soovisid tütrega siiralt mulle kõike head. Olen neile isegi nõu andnud, mis lõhna tütrele osta.

Mul on praegu selline kerge nostalgiline moment, kerge igatsus isegi. Diesel’i pood oli minu hing, mulle väga meeldis seal tööd teha. Max&Co oli ka tore, see pool aastakest, aga Diesel’it pole võimalik üle trumbata.
Aitäh neile inimestele, kes poe uksest sisse on astunud ja nii toredaks osutunud.
Neid jutte on veelgi ja palju.. aga kahjuks pean lõpetama, Kennet just ärkas oma õndast iluunest.

Loodan, et mu tekst pole liigselt laiali valgunud. Mõtteid nii palju peas, et uus peksab peale, kui vana pole veel kirjaski.

Mõni päev on veel aega, et teenindajaid kiita, tehke seda! Ja kui teil on omapoolseid kogemusi jagada, siis sheerige, tõsiselt põnev oleks lugeda 😉

1...789...12Page 8 of 12

Latest Posts

Popular Categories

Ilm

Follow us on Instagram @pintslikurat

EDITOR PICKS

POPULAR POSTS

POPULAR CATEGORY

© Liina Meow. Kõik autoriõigused on kaitstud.