Pühade tagasivaade ja uue aasta mõtteid ja eesmärke

detsember 27, 2019

Pühad on selleks korraks läbi ja oleme otsapidi lõpuks koju jõudnud. Päris mõnus on vahelduseks jälle kodus olla. Tulin just arsti juurest, kõhubeebiga on kõik vinks-vonks. Nädalaid 21 + 3 🙂
Lisaks on siin lumi on ka maha sadanud ja aknast vaatab vastu imeilus lumine vaade.

No mis te korda saatsite peale suure söömaorgia? Minu jaoks oli selleaastane jõul üks vahvamaid üle pika-pika aja. Mul tulid ema ja isa ka Saaremaale külla ja jube lõbus oli. See aasta tahtsime ka väga Jõuluvana oma ukse taha, sest Kennet juba jagab veidi asja ning endal ka ju tore. Eelmine aasta olid kingid kuuse all ja kuidagi vajus see luuletuste lugemine + pakkide lunastamine ära, siis see aasta kästi kõigil üks luuletus pähe õppida ja mitte mingi neljarealine lumehelbekese või suhkrusaia luuletus. Ikka üks korralik talveluuletus. Mu luuletus oli veidi ropuma alatooniga (see aasta veel sai sellist nalja teha). Jõuluvana muigas ja ütles, et see nüüd küll päriselt sündinud lugu pole, rohkem nagu elu24. 😀 Andruse emps luges luuletuse striptiisi tegemisest, see läks Jõuluvanale rohkem peale 😀

Jōuluvana vintis peaga,
Kogemata magas seaga.
Kuid ta oli väga hea,
Viljastas ta selle sea.
Nüüd on laudas kōigil tuju mega,
Pōrsad on kōik habemega.

Päris naljakas oli olla ka – kõigil oli reaalselt Jõuluvana ärevus sees. Seisime nagu väikesed lapsed akna taga ja ootasime, millal ta ükskord saabub, ise pabistades, et luuletus läheb meelest ära. Ma pole sellist tunnet juba ammu tundnud. See, kui omal lapsed tulevad, toob selle jõulusära ja ärevuse tagasi, mis kunagi väiksena meid ärkvel hoidis. Vahepeal oleks see jõuluärevus ja kogu see melu, mis pühadega kaasneb justkui kuskil ootel olnud. Nüüd aga saad jälle kõike otsast peale läbi oma laste silmade korrata. Nii äge!

Lisaks on nii mõnus, et mu ema ja isa viitsivad ka Saaremaale tulla. Mu emps ja Andruse emps on nagu kaks tilka vett, sama tolad mõlemad. Seda on tore kõrvalt vaadata, kui hästi kaks inimest omavahel klapivad. Ja ega isadega samamoodi. Täielik jackpot, kahju, et me neid lihtsalt varem tuttavaks ei teinud, alles peale Kentsu sündi, aga parem hilja, kui mitte kunagi. Kuidas teil muidu pered omavahel läbi saavad? Suhtlete? Ei?

Kingitustest nii palju, et me saime SPA kinkekaardi, mida ise tahtsime. Mu meelest see on alati asi, mida ise ei viitsi osta, aga megatore on kingiks saada. Nüüd nuputamegi siin, kas minna Trussiga kahekesi või ikkagi kolmekesi. Kahekesi lõõgastuda tundub ka väga mõnus idee vahelduseks.
Hmm..Ei teagi, kas minna enne reisi või pärast reisi. Kindel on see, et pärast minu juuste mahavõtmist, sest selle karvatuustiga ei tohi saunas käia ja sada häda kaasneb nendega veel 😀

Ise ostsime omale jõulukingiks selle kauaigatsetud Philips SpeedPro Max Aqua. Kõige odavam lõbu pole, aga ma olen ebareaalselt rahul. Eile pesin esimest korda põrandaid sellega ja ma lihtsalt mõtlesin, et kurat me nii kaua selle ostmisega venitasime. Peseb põranda ja lisaks imeb kohe tolmu ka ära. Tavalise tolmuimemiseotsikul on veel led tuli ka küljes. Te ei kujuta ettegi, kui hästi on neid väikeseid valgeid koerakarvakesi näha. #IMBLESSED 😀 Kõik kellel on koer või kas või kodusiga või kesiganes, soovitan! Ainuke miinus on see, et see varstolmukas on päris raske, vähemalt minu jaoks. Käsi väsib ära, aga see-eest saab käelihaseid jõuka asemel treenida. 😀

Poiskast oli tunduvalt lihtsam pilti teha, sest ta kuulab sõna 😀

Kentsu sai omale vahvaid legotaolisi asju, pangakontole lisa, puidust auto, mis on ühtlasi ka rahakassa, kiigu-konna ja ühe vahva lehma, kuhu saab palle sisse panna ja see teeb rõõmust muu-muu, kui neid uuesti välja sülitab vms. Võib-olla sai midagi veel, lihtsalt praegu ei tule meelde ja ütleme nii, et polegi oluline, mis keegi sai või ei saanud, perega koosolemise aeg trumpab kõik kingitused üle. Ja nagu ma juba eelnevalt mainisin, siis tänavu aasta jõulud olid nii lahedad.

Jõudsin Saaremaal kolm raamatut ka läbi lugeda, neljas on veel pooleli. Üle päeva käisin raamatupoes. Müüjad juba naersid mu üle, et jälle mina ostujärjekorras. Aga nendest teen juba eraldi postituse, kas soovitaksin lugeda või mitte.

Mis aastavahetusega saab? Minu jaoks üldiselt on jõulud alati tähtsamad, aga see aasta aastavahetuse üritus tundub ka jube tore tulema. Lähme 18-pealise pundiga Oxforelli aastat vahetama. Kõik pudulojused ka ka kaasa – koerad, lapsed ja meie seltskond. Minuga on nii, et aastavahetus peab kuidagi vaheldusrikas olema, et ära ei tüdineks. Eelmine aasta oli ka vahva: olime Saaremaal ja siis hiljem käisime klubis tantsimas. Teistsugune, aga tore sellegipoolest.

Uus aasta. 2020. Kuidas teiega on? Eesmärgistate oma soove ja unistusi? Panete kirja omale uueaastalubadused või mitte? Ma ise mingisuguseid lubadusi paberile kirja ei pane, sest kui ma neid täita ei suuda, siis milleks üldse neid kirja panna. Mu isa näiteks lubab juba kümme aastat järjest igal uuel aastal suitsetamist maha jätta, aga pole veel eesmärgini jõudnud. Nüüd lihtsalt viskame nalja selle üle. Hea mees, kes lubabki. 😀

Kusjuures, rääkides suitsudest, siis pühade ajal käisime poes ja ema palus suitsu osta. Ma pidin infarkti saama, sest see kuradi suitsupakk maksis 4,55 EUR! ISSAND JUMAL. Ma mäletan põhikooliajal, käisid plikad ühe vene mutikese juures sala-Artica’t 8 krooni eest ostmas. Ja siis mingi aeg oli suits 2.50 EUR.. aga 4,55!! Kulda suitsetate või? Tore, et meie peres tuhatoose pole. Minuga oleks jube raske ka, sest ma ei talu ÜLDSE suitsuhaisu ja kohe kukun kisendama ja hädaldama, kui keegi suitsu järgi haiseb. Rasedusega on see veel ekstra hull. Kerge okserefleks tekib sellest suitsuhaisust. Hästi tüütu.

Uus aasta toob meile ühe vahva reisi, mida üksnes kardan ka natukene, et kuidas me need Kentsu magamised paika saame jne. Aga küll saab. Mait ja Marliis on ka ergutusgrupis, kui meie kantseldamisest ära väsime :D:D:D PS! Nad ise ei tea veel seda :D:D Kevade teises pooles on plaan sünnitada, enne seda tahaksin käia hüpnosünnituse kursusel ka. Päris jubeda hinnaga need (375eur), aga olen ainult head kuulnud sellest, seega tasub proovida. Eraämmaka võib-olla jätaks siis selle arvelt ära.

Nooojaa, pam-param. Preili saab omale päris-päris-päris-oma-auto. Uus aasta algab ikka eriti hästi minu jaoks obv. Mul on isegi hüüdnimi autole olemas – Lepatriinu. Täpselt nii nagu ema mind väiksena kutsus. Näeb välja ka nagu väike Lepatriinu. Nii et, kui 777LII tänaval vastu sõidab, siis visake käppa. 😀

Kevade eesmärkide all seisab ka terrassiga majandamine. Meil on sinna terasest ilmastikukindlalt lauda vms vaja, kuna ostustasime jalata grilli kasuks ja nipet-näpet veel. Lisaks peame uuel aastal oma magamistoa ümber tegema. Värvilahenduseks jääb must-hall-kollane. 3D fliisist fototapeet ootab juba kapis, mille peal on mustal taustal suur lõvi. Mingi teema meil nende lõvidega vist, vanas korteris oli samuti suur lõuend lõvist. Kardinapuu ja kardinad saime juba ette. Ühesõnaga toimetamist jagub, aga vähemalt pole igav. Ma saan kamandada ja Andrus ehitada 😀

Ahh, muideks, kas te seda teate, et System Of A Down teeb oma turnee? Andrus läheb poistega juunikuus Poola. Veel ei kujuta ette, kuidas ma koera, ühe 1,9k aastasega ja vastsündinuga kodus husstle’imisega hakkama saan, aga küll saan. Siinkohal hõikan välja, et kes tahab mu Rammsteini pileti ära osta 69.50 EUR, siis kirjuta mulle. Kahekuuse beebiga paraku juulikuus rockkontserdile ei lähe.

Mis veel? Registreerime oma kooselu oma kihlatuga ametlikuks. Pulmad aga peame järgmine aasta samal ajal, kevadel ja SEDA TULEB ORGANISEERIMA HAKATA! See on üks suur tegemine minu jaoks järgmine aasta. Sihtkohaks on praegu valitud Mehhiko, aga täpselt asukohta veel ei tea. Miks Mehhiko? A) pole käinud B) saab kahe lennuga (lastega tulijatel kergem) C) tahaks sooja D) tahaks midagi teistmoodi teha nagu meil Andrusega alati kombeks on olnud

No öelge palun, mida või keda elult veel tahta? Ma olen nii õnnelik inimene!

Ühesõnaga, on mida ootada ja toimetamist jagub ka. Soovin teile ägedat aastavahetust ja ärge liiga palju nende raketijubedustega paugutage. Saastab loodust, saastab sinu rahakoti paksust, loomad kardavad ja õnnetused juhtuvad ka. Minu poolt kindel no-no. Annetage see raketiraha kellelegi parem, teete kordades rohkem head. Silmailu vaadake Youtube’ist. 😀

Ilujuttu ja lokkide panekust

Liina Kolomainen

detsember 7, 2019

Kuna sai lubatud teha aus tagasiside uute Wunder 2 toodete kohta, siis siin ma nüüd olen. Lisaks kirjutan postituse lõpus oma uutest juustest veidi täpsemalt, sest ma ei jaksa Instas kõigile eraldi seda pikka juttu kirja panna 😀

See valge topsikulaadne sisaldab siis Wunder 2 Selfie selfipuudrit. Info: toode annab lõplikult kauni ja täiusliku tulemuse meigile, et isegi pildistamisel ei pea sa kasutama fotofiltrit. Siidiselt pehme ja maagilise toimega puuder, mis muudab naha täielikult poorivabaks ja matiks.
MINU KOGEMUS: Täidab tõesti hästi poorid ja jääb väga kena matt tulemus. Algul võib tunduda, et nahk kuidagi jube valge, aga kui teha ülejäänud kontuurimine ja ruuži pealekandmine, siis see kaob. Kindlasti jään edasi kasutama! Ainuke miinus on sellel see, et ta on suhteliselt tahkel kujul seal karbis ja bake’imise tarvis on teda natukene keeruline svammile ühtlaselt saada. OSTA SAAB SIIT

Wunder 2 jumestuskreemid. Info: hea katvusega jumestuskreem, mille hingava kihiga koostis muudab selle veekindlaks, kulumiskindlaks ja puudutuskindlaks rohkem kui 24 tunniks. Toode kinnitab ka muud selle peale kantud meigitooted ja muudab need kauapüsivaks.
10 PORCELAIN – heledamale ja roosa alatooniga näole – mina kasutasin highlightimiseks.
20 SAND – põhja tegin selle tooniga. Ilus kollase varjundiga jumestuskreem. Täpselt minu toon.
30 NUDE – see toon on tiba tumedam kui SAND, sobib siis, kui tuleme Honolulult tagasi. 😀
40 HONEY – kasutamata veel.
MINU KOGEMUS: Ma olen väga rahul selle toote katvusega. Katab päris hästi, aga ei jäta sind suure krohvikihi alla. Minu jaoks on see ülioluline, et asi näeks loomulik ja ilus välja, keegi ei taha ju mingi plastic face välja näha. 😀 Katvus on selline keskmine+ katvus minu meelest. Kui kinnitada korralikult Wunder 2 selfipuudriga, on püsivus äärmiselt tugev. Mul oli täiega kopp ees oma Make Up For Ever’i jumekatest, nii hea on vahelduseks mõne muu tootega tööd teha. Kindel jah nendele jumekatele. Btw, nende nelja tooniga saab läbi purjetada terve aasta – kui oled valgem ja kui oled jumekam. OSTA SAAB SIIT kui kedagi peaks huvitama.

Põsed vuntsisin kokku Anastasia Beverly Hills’i huulepaletiga(vegan ja cruelty free!). Ülihead matid värvid, mida võib vabalt ka ruužina kasutada. Värve on ka seinast seina: must, lilla, sinine, nahatoonid jne. Sama kokkusegatud värviga sai ka huuled üle tehtud. OSTA SAAB SIIT PS! Eestisse tellides tuleb üks tüütu tollimaks ka veel lisaks maksta.

Wunder 2 päikesepuuder. INFO: High Resolution Powder tehnoloogia jätab naha pehmeks, elastseks ja siidiseks. Sisaldab kõrge tehnoloogilise koostisega pulbrit, mis nahaga kokkupuutel ei valgu kortsudesse ega peenetessse miimikajoontesse.
MINU KOGEMUS: Sellega tegin oma kontuurid ära. Ma pole väga tugeva kontuuri pooldaja ega armastaja, enda peal vähemalt. Hoian alati kõrva taga Grimmikooli Janika sõnu: kõik peab olema loomulik ja ilus ning naist kaunistama. Less is more(silmade jumestuses see reegel minu puhul ei kehti :D)!
Tavaliselt kontuurin põsepunaga ja kogu lugu. Selle päikesepuudri suur pluss on see, et ta on nii mõnusat sooja tooni ja kui sa sellega kontuurima hakkad ei teki kohe mingit kõva jutti, vaid saad kenasti peale kanda step by step seda. See on suht oluline asi, sest tugeva pigmendiga tooteid on hiljem naha pealt jube tüütu hajutada. Kindel jah sellele tootele. Lisan siia ka nüüd pilte lõpptulemusest 😛 OSTA SAAB SIIT

Ma olen ikka väga impressed. Nii ilus ja loomulik põhi.

Kulmud: Wunder 2 kahepoolne kulmulainer ja kulmugeel.
Laineri info: Laineri peenikese otsaga saab jäljendada peeneid kulmukarvakesi saavutamaks loomulik tulemus, mis kestab kogu päeva. Kulmulainer on kauapüsiv, katsumis- ja hõõrdumiskindel ning tänu pehmetele otsikutele kergelt pealekantav.
Kulmugeeli info: Wunder 2 brändi iluauhinnatud hitt-toode kauapüsiv kulmugeel, püsib kulmudel lausa 3 päeva! Kulmugeel on veekindel, ei valgu laiali ega pea muretsema, et toode tuleks päevade jooksul maha. Kulmugeel ei jää nahale paksu kihina ning annab loomuliku kauapüsiva tulemuse.
MINU KOGEMUS: See kulmulainer(OSTA SAAB SIIT) teine lemmiktoode jumekate kõrval. Kahepoolne ja saad ise valida, kumba kasutad. Toon täpselt minu oma: külm pruun (TOONIS BRUNETTE) Variant on veel ka black/brown võtta. Tõenäoliselt see black/brown sobib tumedamale peale, aga pole kindel.
Kulmugeel(OSTA SAAB SIIT) on mul toonis black/brown, mis sobib väga hästi kulmupliiatsi tooniga kokku. Veidi tumedam kui kulmupliiats. Hästi huvitav on see, et aplikaator pole selline tavapärane harjastega, vaid pintslikujul. Algul ei julgenud nagu peale kandagi, tundus, et võtan toodet liiga palju. Seetõttu tuleb sellega veidi ettevaatlik olla, algul toodet aplikaatorile väga vähe peale panna ja siis alles juurde lisada vaikselt. Toodet muidugi kolm päeva peal ei hoia, võtsin õhtul ikka kogu ürituse näolt maha, aga püsivus oli sellegipoolest väga hea. Kulmukarvad ei jooksnud kuhugi kahte lehte laiali. 😀 Ehk siis toode täidab oma eesmärki. Aplikaatoriga pean veel sõbraks saama, aga muidu vahva toode.

Silmad tegin Make Up For Ever’i paletiga. LINK ON SIIN, milline see välja näeb, aga osta seda enam ei saa. Vist ei tehta seda enam. Ultrahea pigmendiga lauvärvid on seal, muideks. Kui võrrelda Anastasia Beverly Hills’i lauvärvidega siis nad on justkui rasvasemad, mitte nii puudrised. Hajutamiseks kulub sutsu rohkem aega 🙂 aga tulemus on super.
Ahjaa ja teine palett: NYX’i ULTIMATE SHADOW palette (Brights). OSTA SAAB SIIT. Selle paletiga saan alati oma kõige kreisimad ideed ellu viia. Pigement on ka hea 🙂

Glitter on pärit Ilumessilt ja mingi ADEN firma oma, väga ilus tulemus jäi 🙂 Võib-olla mõne teise jaoks liiga palju, aga ma olen ju teada-tuntud glitterifanatt. 😀 Isegi Andrus ütles, et väga ilus jumestus on, kurb ainult, et kodus pidin istuma sellega :D:D: Vähemalt sain pildid tehtud.

Btw, mu väga hea highlight palett on pärit Kolumbiast ja selle kohta infot jagada ei saa.

Nüüd siis mu juuste juurde.

Kust juuksed saada? Need saab Aliexpressist tellida, minu omade LINK ON SIIN. Ostsin 8PCS/LOT, vaja läks 6,5. Seega soovitan 8-t pakki, sest kunagi ei tea, palju täpselt vaja läheb. Maksab see 25 dollarit ja mina maksin veel kiirpostituse eest, et kähku need pähe saada. Konkreetsest poest tellides tulid juba nädala ajaga kohale 🙂 Lisaks juustele tuleb juurde veel 85 EUR paigaldamise hind.

Siin on täpne kirjeldus, mida tuleb teha enne nende juuste paigaldust.

Esmalt tuleb siis oma juustest SNOOP DOG’i sonks teha, sellest saab karkass lokikestele. 😀

Juuksed pannakse ahelsilmuse moodi külge, väga lihtne paigaldamine.

Kokku kulus kogu kupatusele aega 3 tundi. Põhiline tüütu tegevus oli juuksuri jaoks see karkassi ehitamine. Btw, oma juustesse on lisatud ka lisajuuksed.

Võrreldes rastadega on need lokid ebamugavad peas ja neid on raskem hooldada. Tulevad väikesed pusad ja neid peab kogu aeg lõikama. Lisaks on magada veidi ebamugavam, sest oma juustest on see alus ehitatud alla. Rastad aga on oma juuste külge punutud ja pole sellist ”parukatunnet”.

Sauna nendega minna ei ole mõistlik, sest need on tehtud sünteetikast – sulavad ära. Rastadega võib, aga ka mitte palja peaga. Märg rätik ümber pea, et patsid ”üle ei kuumeneks” ja sulama ei hakkaks.

Pesta on neid juukseid palju keerulisem kui rastasid. Rastad pesed koos oma juustega ära ja kogu lugu. Neid juukseid pole hea pesta, sest sünteetika hülgab vett, mis tõttu pesemisest pole kasu ja teiseks ajab see protseduur lokid veel rohkem sõlme. Küll aga tuleb ju peanahka pesta. Ma pole veel seda teinud. Tundub väga tüütu ja keeruline ettevõtmine. Kindlasti saavad lokid ka märjaks, aga püüan nii, et võimalikult vähe.

Muideks, need juuksed on pole üldse rasked. Rastad on tunduvalt raskemad. Sellegi poolest eelistaksin rastade kandmisviisi sellele. Peanahk saab teistmoodi paremini hingata kui praegu.

Kaua nendega käia saab? Sutsu vähem kui rastadega, sest oma juuksed kasvavad teistmoodi välja neid on rohkem näha, kui rastade väljakasvu. Maksimum kuskil 1,5 kuud. 27.12 saab mul kuu aega täis, eks ma siis vaatan, mis seisus mu juuksed on. Arvan, et 10ndal jaanuaril lähen oma soenguga reisule ja olen nendega neli päeva New Yorgis. Honolulule minnes võtan maha, et ikka ujuma saaks minna ja päikese käes need ära ei sulaks :D:D:D

Võib-olla jäi mul veel midagi mainimata, aga ütlen nii palju, et ma ei soovita kannatamatule inimesele seda varianti ja neile ka mitte, kellel tundlikud juuksed ning peanahk. Selliste juustega on palju jama ja toimetamist, selleks peab tahtmist ja viitsimist olema. Rastadega on tunduvalt lihtsam 🙂

Btw, see uus kleit on mu YAGA-s müügil ainult 15 eurtsiga. Kandnud seda ainult pildistamise ajal. LINK ON SIIN

Kõik jõuluga seonduv

Liina Kolomainen

detsember 4, 2019

Otsustasin täna siiski oma kodu ka natukene kaunistada. Puht iseenda meeleolu pärast. Algul mõtlesime, et niikuinii lähme juba 13.12 Saaremaale ja pole mõtet, aga no ikka tahad ju veidi sättida ja toimetada.Väikemees ei saa muidugi veel asjadest aru, aga keda see huvitab, silmailu ikka jagab 😛

Järgmine aasta, kui Kentsu suurem, siis ostame juba kuuse tuppa ja ehted ja kaunistused oma kodu stiilis ja värvides, mitte ei taaskasuta enam ema vanu kuusevidinaid jne. Kuuse ostame kindlalt kunstkuuse ja tõenäoliselt valge. Mina isiklikult ei arva, et me peaks lihtsalt oma lõbuks IGA AASTA metsast puid maha võtma, kui selleks on loodussäästlikum viis. Kunstkuusk läheb põhimõtteliselt Sinuga koos hauda ja võid veel järgmistelegi pärandada. Mõelge nüüd ise, 50 aasta jooksul võtab inimene maha u 50 kuuske pere peale. Jube arv ju? EI?

Algul mõtlesime ka päkapikkudest loobuda, aga nüüd otsustasin selles osas ka ümber. Panime kaks sussi aknalauale, üks Poiska oma ja teine Kenneti oma. Kuna Poisile ostsime niikuinii kutsade jõulukalendri, siis on sealt jube lihtne asju sussi sisse ümber teleportida. 😀 Kentsule tõi täna Päkapikk piparkoogi. Algul kartis ja ei julenud sussi juurde tullagi. Pidin talle esmalt sussi sisu näitama, et seal on midagi, alles siis otsustas ta ise ka kontrollima tulla. Hiljem, kui piparkook oli juba naha vahel, läks uuesti vaatama, äkki on sussi sisse veel midagi ilmunud. 😀 Hea nali ikka ja üliarmas ka.

Mis teie arvates oleks õige vanus, millal Päkapikud külas käima hakkavad? On aasta ja kolm kuud liiga vara või mõistlik aeg? Kuidas on kogemused sellega, et üks hetk detsembri lõpus Päkapikud ei too enam midagi ja jõuluaeg on justkui läbi? Kuidas seda seletada?

Mida üldse Päkapikk lastele tooma peaks? Mis on parem: kas mänguasjad või toidukraam? Pean silmas just selliseid 1a3k – 2 aastaseid, kus veel Kinder Buenot päris sussi sisse ei pane.

Aga mida peaks Jõuluvana lastele tooma? Mis teie laste jõulusoovid on? Meie omale tellisime just selle ägeda VAFFA tooli, mis käib ka lauaks kokku, sest Kentsul pole oma lauda, kus istuda ja toimetada ning lisaks ei näe ta köögitoimkonda, kui ma seal majandan, sest ta on ilmselgelt liiga väike. Sellega saan teda mõnusasti oma toimetustesse kaasata. Praegu on ta suur abimees pesupesemisosakonnas ja nõude ärapanekuosakonnas, aga siis saan teda ka söögitegemisse appi võtta. Juhuu! Täna näiteks oli nii armas ja andis mulle kastist kuulikesi, mis kapi otsa olid mõeldud. Nii vahva vaadata, kuidas pisikesed tahavad ise aidata ja kasulikud olla. Teinekord kipume unustama ja asju kõike ise ära tegema, kuigi tegelikult on koos väikese ilmakodanikuga kodutoimetusi palju vahvam koos teha ja lisaks kasvatab see ka ta üldteadmisi: kus mingi asi käib, miks neid asju tehakse jne.

Kingitustest veel. Kauplesin Andrusega pikalt, et Kentsul on kindlasti vaja pallimerd, sest talle nii väga meeldib see. Andrus püüdis muidugi jube ratsionaalne mees olla ja öelda, et K tüdineb ära sellest pallimerest. Ma seda muidugi ei uskunud, sest tal pole ühtegi mänguasja, millest on K ära tüdinenud. Kiiguga kiigub, oma punase mesaga sõidab, autodega mängib, raamatuid vaatab, klotsidega mängib. Telk on võib-olla ainuke, mis praegusel ajahetkel veel rohkem ilueesmärke täidab.

Jah, Kenneti tuba pole teab mis suur. See oleks vb ainuke takistus, sest ei tahaks mingit semi-laoruumi ka talle sinna teha, kus on kõik maailma turnimis- ja möllamisvidinad olemas, aga käia pole kuskil. 😀 Jagage kogemust: on pallimeri ennast ära tasunud või pigem mitte? Meie laps on väiksest saati suur pallifanatt, ei tea, kust see tulnud on. Sõbranna juures käisime, siis pidi ennast seal pallimeres hingetuks mängima.

Kui jätta see pallimere teema, sest olen ka ise vaikselt kahe vahel, kas seda ikka on vaja, on tulnud uus soov/mõte – pikleri kolmnurk. Lugedes selle kohta, tundub see palju asjalikum asi, kui pallimeri. Seal saab turnida ja liugu lasta, onni ehitada ja jumal teab mida veel. VAFFA firma oma on selline suurem ja seal saab teha erinevaid kujundeid sellest kolmnurgast. Hind on ”AINULT” 279 euri koos kaldteega. Mul teinekord tekib küsimus, kust sellised rahad välja kaevatakse? Kurb tunne tekib, kui mõtled nende perede peale, kes jõulukuuse alla tahavad villaseid sokke ja värvipliiatseid. Nad ei oska isegi unistada sellisest asjast nagu ronimiskolmnurk.

Isegi, kui selleks on võimalus, tundub mulle see 300 eurot ebareaalselt suur summa mingi puidust asja eest maksta. Samas, ise ka teha ei viitsi ega oska. Jagage kogemusi, kellel on kodus see olemas? On oma raha väärt või pigem oleks selle kolmnurga millegi muuga asendada saanud?

Ja veel kingitustest.. Ema otsustas Kentsu kontole jõulukingi kanda, sest ütles, et mida ma ikka nii väga talle osta oskan. Küll aga naeris, et ega ma kuuse alla talle pangakontoseisu ei saada. Ikka ostan sinna ka midagi. Palusin ei midagi suurt tuua, vahva puidust auto kärab küll. Nii väikestel lastel ei ole palju vaja, lihtsalt natukene armastust, natukene tähelepanu ja mõni väike ja armas mänguasi, mis pilku köidab ja tegevuses hoiab. Ja lisaks mainisin ühises perekondadevestluses, et kui tahate midagi Kennetile teha, siis midagi arendavat, kus mänguasjal on mitu mõtet ja mis aitab lapse motoorsele arengule kaasa. Usun, et enamus vanemad esitavad sama soovi. 😀

Kuidas teil üldse perekonnas kingituste tegemine käib? Me nüüd teist aastat oleme teinud loosipakid nii, et üks pere teeb teisele perele. No nt rahaline limiit on 100EUR(võib alati rohkem teha) ja siis loositakse, et meie pere teeb Andruse emale ja isale. Minu ema ja isa teevad Trussi õele ja tema kaaslasele. Airi ja Kaido teevad meile jne. Ja kui on juba mingi südamesoov, siis võib kõrva ka sosistada selles osas 😛 Nii kaob ära selline väikeste tilu-lilu kingituste tegemine, sest rahaline väärtus on suurem ja ei pea kõigile midagi tegema, vaid konkreetsele ”perele”. Sitaks lahe idee ja eelmine aasta toimis see väga hästi.

Mis siis veel? Omavahel pole me Trusparinoga juba ammu aega kingitusi teinud, va isadepäevad ja sellised asjad. Kuna meil on perel ühine rahakott, siis on nii raske varjata, kuhu mingi summa kaob :D:D:D:D Ja sünnipäevadel oleme otsutanud, et igaüks valib ise oma soovidepõhiselt, mida omale osta tahab ja mida mitte. Jõuludega on kuidagi samamoodi kujunenud. Oleme pigem koos kuskil SPA-tamas käinud ja ühiselt aega koos veetnud. Mingi hetk elus on Sul lihtsalt kõik asjad olemas ja ausalt öeldes ei oskagi midagi tahta peale koosoldud toreda aja. Nagu ka nendel pühadel ei tee me üksteisele midagi, vaid säilitame kõik oma säästud reisi jaoks, sest reisidel ei ole meil kombeks kokku hoida. 🙂

Heategevus pühadeajal. Palju te inimestena üldse annetate? Kas ainult jõulumeeleolus või ka niisama aastaringselt? Olete teinud heategevuspakke nt https://jci.ee/joulupuu/ või https://www.maxima.ee/Inglipuu nendelt saitidelt? Me kasutasime eelmine aasta JCI jõulupuu võimalust. See aasta on veel kingitused tegemata, sest nii palju toimetamist on siin olnud, aga valime kindlasti kaks last, kellele kingitus teha ja teeme seda selle nädala jooksul. Eelmine aasta lugesin väga põhjalikult kõikide laste soove ja mis ma oskan öelda, nutt tuli kurku: voodipesu soov, eelnevalt mainitud pliiatsid ja muu samalaadne. Fuck it, kui mul oleks kõik maailma raha, ma aitaks neid peresid, kelle lapsed ei saa teinekord kommigi süüa. Oeh, mul on elus ikka väga hästi läinud, täitsa lõpp!

Lisaks hakkasin Lastehaigla püsiannetajaks. Ühe korra juba olid need inimesed oma putkaga Peetri Selkus, aga siis ma saatsin nad kuu peale, sest mul oli jube halb kogemus seoses Lastehaiglaga. Ja teate, kuu läks mööda ja ühed teised kutid olid selle sama asjaga platsis. Oli oktoobrikuu lõpp ja tähistasime minu sünnipäeva, võib-olla olin seetõttu lahkemas meeleolus. Kuigi ise arvan, et need noormehed oskasid mind kuidagi paremini kõnetada kui eelmine kord neiud. Lobisesime niisama tühjast-tähjast ka ja panin oma andmed kirja. Kogu selle kupatuse kirjapanemine võttis heal juhul minu elust 10 minutit. Minu annetus aga võib päästa rohkem kui kümme inimest piltlikult öeldes. Nad koguvad uue kiirabiauto jaoks, kus on olemas mingi special inkubaator vms(ei mäleta enam täpselt), et laste tervise eest parimini hoolt kanda. Sain aru, et see minu sitt kogemus ei peaks olema põhjuseks mitte head teha laste jaoks, kes minu abi väga vajavad. Või mis teie arvate? Igatahes, kui kellelegi pakkus see teema huvi, siis INFO ON SIIN. See ei pea olema 50 ega 20 eurot, uskuge mind, igakuine kas või viieeurone annetus on kindlasti suureks abiks neile.

Nüüd sai vist kõik. 😀 Jagage oma mõtteid ja soovin teile ilusat pühadeaega! Mul tuli kohe megamönus jöulutunne sisse, kui sain oma kodu natukene kaunistatud.

Mõtteid teise lapse tulekust

Liina Kolomainen

detsember 1, 2019

Mul mõlgub peas üks mõte – kas see vankrilahendus, mille oleme praegu oma peas välja mõelnud, ka päriselt toimib. Kenneti vanker sai kohe selle mõttega ostetud, et jääb ka teisele lapsele. Küll aga ei arvanud me, et meil õnnestub kohe rasedaks jääda.Viskasime nalja, et poole aastaga peab ikka arvestama, aga tutkit, jäin kohe. 😀

Igatahes teema seisneb selles, et loodame Kentsu istutada sadulaga seisulauale. Selleks ajaks on ta 1a ja 8/9kuud. Vankris saab tegelikult veel kolme aastane lapski pikutada. Ehk on kedagi targemat, kellel ka lapsed väikese vanuse vahega ja teab oma kogemusest rääkida? Kas mu mõte on puhas loll lootus või on sellel ideel jumet ka? Suht kurb oleks oma vankrit maha müüa, aga kui see asi ei toimi, siis ei jää midagi üle ka. Kahelapsevankritest on silma jäänud bugaboo oma, aga eks näis, loodan, et me siiski ei pea vankrit vahetama.

Teiseks, kas me ikka saame hakkama nii nagu praegu: väga harmooniliselt ja lihtsalt. Uus beebi ei pruugi ju kaugeltki mitte samasugune mustermagaja, -sööja, -iseloomuga laps olla. Minu unetud ööd olid ainult esimesed kolm kuud – kaks kuud maadlesime kehakaaluga ja kolmas kuu kohandusime uue koduga jne. Alates sellest on Kennet terved ööd maganud. Jep, jep, ma tean ise ka, et ma olen selles osas ära hellitatud. Aga ütlen ka seda, et (esimesest päevast) TULEB LAPS OMA VOODISSE PANNA. Sorri, aga ma ei mõista neid emasid, kes panevad laiska ja toovad lapse oma voodisse, pole ime, et laps ehmub ära, kui ükskord ärgatakse mõttega, et nüüd oleks aeg beebi oma tuppa viia. See on umbes sama nagu meid viidaks kuhugi mujale korterisse elama ja etteteatamisaega pole antud.

Kas mul vaba aega st iseendaaega ka üldse alles jääb? Praegu ma näiteks ei tunne, et olen see istun-kogu-aeg-kodus-emme-minu-laps-on-parim-ja-ma-teen-temaga-kõike-koos-ja-kunagi-ei-jäta-kellegi-teisega-teda. Käin sõbrannadega väljas, saame tänu minu emale käia ka Andrusega kahekesi väljas, ükski planeeritud sünnipäev ega üritus ei jää pidamata.

A siis ma jälle mõtlen, et mõnel on kolm või neli last järjest ja nad saavad hakkama ning on lisaks ka väga säravad inimesed kogu selle virvarri keskel. Miks siis ma ei peaks hakkama saama? Eriti kui mu härra on miljontriljon korda supertoetav ja hea tulevane abikaasa/isa/kuulaja/nõuandja/meelelahutaja, you name it. Päris paljudel naistel sellist luksust pole, olen ju isegi üles kasvanud nii, et isa oli kogu aeg kodunt ära. Ma ikka tihtipeale imestan, kuidas mu ema meie mõlemaga hakkama sai(minul ja vennal vanusevahe 1,4a) JA KÄIS VEEL TÖÖL, kui ma olin ikka päris pisike. Rabota oli muidugi üle tee, aga siiski. Venna võttis kaasa ja minu lõunauneajal käis asju ajamas. Ühe korra mäletan, olin ehk mingi 3 aastane max, ärkasin diivanil üles, mul olid valged sukkpüksid ja punane kleit seljas ning ma ei leidnud kedagi korterist. Ma lihtsalt röökisin täiest kõrist, sest mul oli hirm. Naabrimees õnneks kuulis ja emps oligi kohe kohal, aga see hirm, mida ma tundsin… Uuhh. Igatahes, müts maha. Ajad olid teised ja see on ikka imetlusväärne, kui palju ema oma isiklikku elu ohverdas oma laste nimel.

Ja siis ma jälle avastan ennast mõtlemas, et fakk, ma tahan niikuinii kolme last, teeme kohe kolm ära ja asi ants. Üks tuttav ütles, et see on lausrumalus teha algul kaks ja siis paari aasta pärast veel üks või kaks. JUST SAAD sellest titemaailmast välja JA OLED JÄLLE SEAL. ALGUSES. KOGU TÄIEGA. Sõbra plikad on 4 ja 2, ütles, et neverever ei tahaks enam seda titemajandust, nii hea on, et nad juba asjadest aru saavad ja inimese moodi toimetavad. 😀 Vot võta siis näpust, mida teha. Andrusele jätkuks ka kahest, just sayin. Aga ta on leppinud sellega, et minu kolm jääb peale. Neljanda lubas naabrimehega teha, et see on tema jaoks juba palju 😀 Ma ise mõtlen, et kui kõik oleks nii tsillid lapsed nagu Kennet, siis võiks vabalt ka neli olla.. Okei, okei. Las see teema jääb. Mõni mõtleb juba vist, et ma ikka püstihull mutt. No tegelikult olengi 😀

Kuidas me selle magamisega teeme? Jagage infot palun. Meil on hetkel kodus viis tuba – elutuba, meie magamistuba, külalistetuba, Kenneti tuba ja üleval on minu stuudio ja Andruse kontorinurk. Algul oli külalistetuba seal, aga see ei toiminud meie jaoks nii nagu oleks pidanud. Pealegi, kui suvel on palju terrassil mõnulemist, siis on unistel külalistel päris tüütu seal magada, kui muu rahvas veel klaasi taga juttu ajab jne.
Probleem seisneb selles, et me ei saa kõige pisemat Kenneti tuppa panna, sest pisike ärkab ju öösel veidi üles ja tahab süüa ja jumal teab, mida veel. See ajaks vanema venna üles ja siis oleks jama palju. Variant on panna külalistetuppa, aga see oleks ka imelik. Jääb veel meie magamistoa variant, aga siis tekib mure sellega, et uus ilmakodanik harjub meie toaga ära ja kurat teab, millal ta kohaneb uue toaga. Plaanis on lapsed kuni mingi vanuseni samasse tuppa kupatada. Kui juba kallimad ja muud tegelased ellu ilmuvad, siis tuleb külalistetuba ümber teha teiseks lapsetoaks. Aga sinna on aega maa ja ilm. Eks näis, mis elu toob. Plaan on ju üldse Saaremaale kolida. Seega võib juhtuda, et ei peagi midagi muutma.

Mida peaks teisele lapsele ostma? Ma olen suht nõutu ausalt öeldes. Riided ja pudi-padi küll, aga mõtlen just selliseid vidinaid, mida kahe lapsega vaja oleks. Või kas üldse on sellised asjad olemas ?! See teeb küll jube rõõmsaks, et ei pea ei söögitooli, söögiriistasid, rinnapumpa, beebimonitori(Kentsuga muidugi kasutasime ÜLIVÄHE: suvel Saaremaal maal, aga arvan, et nüüd läheb rohkem vaja), beebitooli, turvahälli, beebitekki jnejne ostma. Pluss nüüd pole seda esimese lapse hullust, et kõik peab kõige ilusam, kõige uuem ja kõige ma ei tea millisem olema. Ärge saage valesti aru, elevil oleme ju ikka, aga teise lapsega suudad asju rohkem mõistusega võtta ning emotsioonidel veidikene tahaplaanile jääda. Usun, et paljud emad samastuvad selles osas minuga.

Kuidas hakkab välja nägema kahe lapsega reisimine? Kas me üldse viitsime kahe lapsega kuhugi reisida? Pean silmas just selliseid pisemaid juntsusid. Reisimine on minu suur kirg ja seetõttu on see aus mure. Kuna lapsepõlves ei olnud võimalust reisida, aga nüüd on, siis on see ”tegevus” meie peres au sees. Andrus on ka väga suur seikleja ja alati hea meelega kuhugi minemas, kui võimalused ja aeg selleks sobivad on. Just sayin, et minu esimene selline suurem välismaa reis oli aastal 2012 Bulgaariasse, kuhu sain tänu ühele telesaatele :D:D:D:D :D:D:D: :D:D

Õnneks ootab meid juba 10.01.2020 reis New York’i ja sealt edasi Honolulu saarele. Hetkel veel ei kujuta ette, kuidas Kents seal lennukis need tunnid ära survaivib, aga loodame parimat. Meelelahutajaid on rohkem kui kaks. 😀 Kõige pikem lend on New York’ist Honolulule – 12+ midagi tundi. Good luck meile, aga reisist juba kunagi hiljem, kui selleks õige aeg käes on.

Jätkame. Kas ma üldse jõuan siis tööd teha? Nagu meie Grimmikooli õpetaja ütles, et pintsel peab kogu aeg kuumas olema, et oskused ära ei ununeks. See on vist iga asjaga nii, kui tegu pole just jalgrattasõiduga. Praegu saan ikka valikuliselt ja oma äranägemise järgi tööd teha, aga kahe lapsega? Õõõh, I dunno. Loodame parimat, et kõik tööd, mis on meelepärased ei jää tegemata.

Mis saab sellest imetamisest? Kentsuga läks see ikka väga lappama ja olin seetõttu mustas masenduses, sest ühiskonna surve kõik-head-emad-imetavad-oma-lapsi-tohhujaa-kaua oli suur. Nii palju võin öelda, et ma küll aru ei saa, et mu laps on kehvema tervise juures kui 100% rinnalaps. Teisega loodan muidugi, et imetan miinimum kuus kuud, aga eks näis, kunagi ei tea. Mina küll näiteks ei pane pahaks ühelegi emale, kellel mingit special bondi selle imetamisega pole ja jätab seetõttu lapse imetamise tahaplaanile. Iga EMA OTSUSTAB ISE, mis on TEMA lapsele parim ja NENDE eluga sobivaim valik. Mul ka selle rinnatamisega mingit sellist tunnet pole: ”Ohh, minu laps, nii armas, et ta mu tissi imeb, süda läheb kohe härdaks” Küll aga, ma olen normaalne inimene ja saan aru selle vajalikkusest ja mind ei häiri see tegevus, nunnu on kindlasti, aga sellegipoolest on palju armsamaid tegevusi lapse ja ema vahel.

Lisaks ei saa ma sellest aru, miks on vaja keset rahvarohket kohta TISS PALJAKS võtta ja seda eksponeerida. Ma tean, et minuga pole paljud nõus, SEST IMETAMINE ON JU NII IMELINE TEGEVUS, aga mõelge ka teistele inimestele. Toon näite: olime lennujaamas ja üks ema imetas oma last, no sorri, isegi naisena täiesti mõtlematult läheb naise rindadele, mis siis veel mehed tegema peavad. Hea, et molli ei saa, kuna jäid imetava ema tisse vahtima. Mind on kuidagi nii kasvatatud, et nii vagiina/peenis/rinnad pole mõeldud kõigile näitamiseks ja ma ei tea.. jah. 😀 On olemas täitsa toredad sallikesed, mida rakendada, kui last vaja sööta, variante on.

Rõhutan veelkord, et pean silmas just rahvarohkeid kohti. See, kui oled koduses keskkonnas ja mulised sõbrannadega juttu jne ja samal ajal imetad last, see on hoopis midagi muud. Igatahes jah, igaüks teeb omad valikud, mind on lihtsalt teistmoodi kasvatatud ja mu mehele ka ei meeldiks see, et mu tissipaari keegi kuskil jõllitab 😀

Sellised on mu tänased mõtted ja mis ma oskan veel öelda. Varsti ongi juba 20 nädalat täis ning pool teed justkui linnulennul kuhugi kadunud. Kreisi värk! Olge mõnusad ja ilusat esimest adventi. Kohe algab SNKVT ja saab seda nüüd vaatama hakata.

A kellena Sina töötad?

Liina Kolomainen

november 5, 2019

On käimas üks tore kampaania, kus KAUPMEESTE LIIT kutsub noori ja hakkajaid inimesi kaubandusse tööle. Link on SIIN. Mõtlesin, et oleks ka tore sõna sekka öelda, sest olen kaubanduses tööd teinud alates 2014. aastast ja minu ettevõte, kus töötan, sai see aasta 25-aastaseks.

Algas see kõik sellest, et minu ema, sõna otseses mõttes, andis mulle jalaga vastu tagumikku ja ütles, et on aeg tööle minna, sest kõik üliõpilased käivad kooli kõrvalt tööl. Halleluujah, eks. Kuna mu õppemaksu oli ebareaalselt kirves maksta(isegi õppelaenu võttes ei saanud tervet aastat makstud, ainult ühe semestri), siis tundsin kohustust, et peaks end püsivalt tööga siduma. Ma tegelikult tegin väga aktiivselt promotööd ja mulle meeldis see töö ning minu tööandja. Tervitused, Helen! Jama seisnes lihtsalt selles, et see oli projektipõhine ja iga kuu päris ei saanud päris kindel olla, kas üldse midagi pangakontole laekub.

Mõeldud tehtud. Kolasin CV-keskuses ja arutlesin oma tulevase abikaasaga, et kuhu oleks kõige õigem siis ikkagi tööle kandideerida ja ütlen ausalt, PK tööpakkumine kõnetas mind päris hästi: Oled jutukas? Avatud väljakutsetele? Tahad saada õiglast tasu tehtud tööle? Omatöötaja soodustused? Paidlik töögraafik? Igatahes, see kõnetas mind. Kaubanduse üheks suureks plussiks või siis miinuseks (olenevalt inimesest) on graafikupõhine töö. Minule see ilmselgelt sobis, kuna käisin ülikoolis ja iga päev tööl käimine ei tulnud kõne allagi. Seetõttu oli kaubandusse minek minu jaoks esimene valik. Olin varem ka mustlasrestoranis köögi poole peal töötanud, aga sorri – nevereveragain ei taha ma töötada üheski restoranis. Müts maha nende inimeste ees, kes seda teevad.

Lisaks meeldis mulle, et üks päev olen tööl, teine päev on täispikk vaba päev ja siis jõlgun veidi ülikoolis ka. Vaba päev kulus kodu koristamisele, söögi tegemisele, koeraga ajaveetmisele jne. Vahetustega graafik on selles osas ka tore, et tööpäevad on pikad. Minu tavaline tööpäev oli 12,5 tundi pikk. Jah, algul olid jalad haiged, aga mingi hetk sa harjud selle rutiiniga jube hästi ära ja sa ei saa arugi, et mida värki, täna on juba neljas päev tööl ja ma polegi väga väsinud. Miks ma seda mainin on see, et ma olin kuus tööl näiteks 15 täispikka päeva ja ma olin kokku üllatus-üllatus kuu norm. tunnid ehk siis täiskohaga tööinimene. Ülikooli ajal muidugi päris täiskoormust teha ei jõudnud, bakalaureus oli vaja siiski kätte saada. Õnneks oli tööandja väga vastutulelik minu soovidele ja olen selle eest tänulik.

Mult on väga palju küsitud, et kas siis peaks poodi tööle minema või mitte. Olen aus olnud ja öelnud, et kui Sa lähed riietepoodi tööle ja kavatsed seal leti taga niisama jalgu kõlgutada, siis ei ole sellel pikemas perspektiivis mõtet: sul tekib motivatsioonilangus jube kiiresti ja tööandjal pole sinust ka mitte midagi kasu. Palka makstakse töö eest, inimestega suhtlemise eest ja heade müügitulemuste eest. Seismise eest ei maksta minu teada mitte kuskil.

Tihtipeale tuntakse kaasa neile inimestele, kes poodides töötavad (jätame välja Rimi, Selveri ja Prisma jne – ei ole isiklikku kogemust), et on alles jube töö ja palka ka neile niikuinii ei maksta. Ärge tundke kaasa! Ma ei hakka numbritest rääkima, aga ma sain üle Eesti keskmise palka. Jah, ma rügasin tööd teha, aga mind ka tasustati tehtud töö vääriselt. See on igalpool nii – kui sa oled tubli, siis usu mind, sind tunnustatakse, kas siis ühel või teisel viisil. Kunagi promotööd tehes, kiitis mind lõpuboss minu ülemusele, et võin ka Alaskal eskimole lund müüa kui vaja. Ma ei unusta kunagi seda tunnustust.

Kaubanduses tööl olles, on tööl palju liikuvust. Toon näited ka siia kohe: kuu alguses on juhatajatel kassaaruandlused, tiimil igasugu kuukokkuvõtteid vaja teha, uut kaupa välja panna ja palju muud. Lisaks muidugi ei tohi ka kliente ära unustada, mis on selle töö juures kõige olulisem. Kuu lõpus aga ootas meid see ”imearmas” inventuur, mis sisustas veel nädalake meie olemasolevast kuust. Aeg läheb tegelikult väga kiiresti, kui tööd teha. Eks mul olid ka oma mõõnaperioodid, kus mõni päev lasin luuslanki, sest motivatsiooni ei olnud ja teate mis, see päev venis nagu kaameli ila ja pealegi, pärast koju minnes olid sellised süümekad, et ma pole asjalik olnud.

See töö on aidanud mul suureks kasvada. Ajaplaneerimine, distsipliin, enesekontroll, tiimitöö õppimine ja teistega arvestamine. Eraldi mainiks ära erisugused kliendid poes ja nende mured ja rõõmud ning mitte hindamine välimuse järgi. Selle kohta võite lugeda SIIT, kuidas minu poodi sattus kodutu ja tegi 180 eurose arve mulle nii, et silm ka ei pilkunud. Ma siiralt usun, et ta ostis minu poest seetõttu, et ma ei hindanud teda välimuse ega lõhna järgi, olin inimene, kes temaga vestles ja teda kuulas. Sellest loost on minu meelest meil kõigil palju õppida.

Kaubanduses töötamine aitab ka ”kõva naha” kasvamisele. Ma võin öelda, et ma olen kaunis keevaline naine, aga nende aastega on poes töötamine mind tõesti inimesena palju kasvatanud ja õpetanud. Olukorrad, kus tahaks suust tuld sülitada, olen säilitanud rahu ja mõistlikult asjaga tegelenud. Toon näite: olin juba Kennetiga juba 3 kuud rase, kui tuli üks proua, kes käis tihti poes, aga kunagi midagi ei ostnud meilt. Väga sellise üleoleva suhtumisega daam. Hiljem tiimikaaslasega rääkides, teadis ta täpselt, kellest jutt käis. Ehk siis ma ei kujutanud asju ette ja see inimene suhtus tõesti teenindajatesse üleolevalt. Ta valis välja ühe sooduses olnud kleidi ja ütles, et kui ta seitsmeks tagasi pole, võite toote tagasi müüki panna. Teadsin, et see proua ei tule tagasi, sellegipoolest oli minu viga öelda, et ma olen 21-ni lahti ja kiiret pole selle ostmisega. Selle vestluse järel lahkus ta poest oma toimetusi tegema.

Kell oli 18:45, kui tulid ühed väga armsad Eesti prouad poodi, jutustasime maast ja ilmast ja neile jäi see sama kleit silma, kuid suurus sobis just see, mis mul taga laos kinni pandud oli. Andsin neile selle kleidi, et nad igaks juhuks proovida saaks ja otseloomulikult see kleit sobis neile. Ootasime viisakalt seitsmeni ja otsustasin, minu kahjuks, selle kleidi nendele toredatele tädidele maha müüa, sest arvasin, et see tädi ei tule niikuinii tagasi. Mis te arvate, kas ei tulnud? Tuli.. ja oh, seda, mürglit. Ta sõimas mind eesti keeles, vene keeles, saksa keeles. Ja üllatus-üllatus, ma oskan kõiki neid kolme keeli. Ma ei hakka ütlema, mida ta kõike minust rääkis, aga see oli nii solvav, et mul tuli nutuklimp kurku ja ma tahtsin plahvatada. Õnneks suutsin ma vait olla ja kõik selle õuduse alla neelata. JA KÕIK ÜHE RIIDEHILBU PÄRAST?!!?!?!?! Ma oleks muiganud ja öelnud, et kurat küll, tean ju, et tuleb kohe asi ära osta, pärast olen ilma, olen ju mitu korda niimoodi pika ninaga jäänud ja pead vangutades ära läinud. Aga eks inimesed ongi erinevad. Ära minnes karjus mulle veel, et teeb kõik endast oleneva, et ma siin poes enam kunagi töötada ei saaks. Sõimas, et kes kurat julges SELLISE INIMESE NAGU MINA juhatajaks panna. Tore, et see kõik juhtus õhtusel ajal, muidu oleks minu terve tööpäev untsu läinud ja teised toredad kliendid teeninduskvaliteedis kannatanud.

Samal ajal viibis poes üks naine, kes literally suu lahti kuulas kogu seda asja pealt. Peale selle kurja naise lahkumist, tuli minu juurde võttis ümbert kinni ja ütles, et teil on tegelikult väga tore pood ja see naine oli ikka püsti hull ning et tema silmad pole kunagi sellist asja näinud. Naeratasin ja ütlesin, et selline olukord pole ainuke. Nagu öeldakse, et igas halvas on ka natukene head, siis nii ka oli: sellised situatsioonid aitavad sul oma hetkeemotsioone vaka all hoida ja säilitada rahu ning kaine mõistus. Oleks see olukord mul poes esimesel poolel aastal juhtunud, oleksin kenasti samade inetustega vastu pannud. Tulemus muidugi: ma oleks niikuinii kaotanud, lolliks jäänud ja lisaks ka ettevõtte mainele halba teinud.

Sõbrad terveks eluks. Kui Sa ikka päevast päeva ninapidi koos oled ja ühiste eesmärkide nimel koostööd teed, siis on sõprus kiire tulema. Kuna ma ei ole enam esimeses nooruses, siis ei ole see tutvumine uute inimestega nii lihtne midagi ja otsest vajadust ka nagu pole. Töö on üks oluline koht, kust tegelikult omale sõpru leida. Mu kolm parimat sõbrannat on näiteks samast ettevõttest välja karanud, kust minagi. Töötegemine ühendab, ühised mured ja nende lahedamine ühendab. Ma olen väga tänulik oma emale, et ta mulle ”jalaga andis” ja mind tööle kupatas. Mul poleks praegu neid sõbrannasid minuga, kui ma poleks kaubandusse tööle läinud.

Kõva klienditeeninduse vundament avab noortele väga palju uksi. Ma võin omast kogemusest ja ka teiste omast rääkida, et väga lihtne on kuhugi müügitööle tööle saada, kui CV-s on kirjas: töökogemus Põldma Kaubanduses. Turul hinnatakse seda ja kogemustepagas väärikas ettevõttes toob palju lisapunkte sinu järgnevateks kandideerimisteks.

Ma ei saa ka mainimata jätta ägedaid ühisüritusi. Meie ettevõtte juht ei ole kunagi kokku hoidnud ühisürituste pealt. Kõik suvepäevad, jõulupeod, ettevõtte sünnipäevad või lihtsalt tiimidega kokkutulemised. Need on alati äärmiselt hästi läbi mõeldud ja väga meeleolukad. Paljud just elasidki nende ühisürituste nimel. Need ühtlasi loovad ägedaid mälestusi kui ka kasvatavad ühtsustunnet. Just 29. oktoobril toimus Põldma Kaubanduse suur juubel, kuhu kutsuti ka PK beebiemmed. Nii armas, et nad polnud meid unustanud. Need on asjad, mis teevad südame soojaks ja tekitavad tunde, et tahad olla üks osa sellest suurest kokkuhoidvast kommuunist.

Teadmised. Minu tarbimiskäitumine muutus väga palju, kui olin kaubandusse tööle läinud. Hoobilt muutus kvaliteet olulisemaks kvantiteedist. Ma ostan vähem riideid, aga kvaliteetseid ja kauakestvaid. Sinnajuurde ka see, et oskan peale vaadata riietele, mis on hästi õmmeldud, mis mitte. Rääkimata kangastest ja toodete lõigetest. Stiilikonsultandi amet/oskus jääb mulle eluks ajaks külge ja seda suuresti seetõttu, et töötasin poes ja meid koolitati aktiivselt nii toodetepõhiselt kui ka teeninduspõhiselt.

Kokkuvõttes ütleks, et kaubandusse tööle minek on noortele väga heaks hüppelauaks tulevaste töökohtade jaoks kui ka alati on ju võimalus firma siseselt areneda nagu meie ettevõttes. Õpid suhtlemist, tiimitööd, teistega arvestamist, ajaplaneerimist ja kõike muud, mida tulevikus iseseisvaks eluks väga vaja on.

Musid-kallid-paid ja väga äge pidu oli ka! Aitäh DenimDreami perele ja eeskätt Heinar Põldmale ja Maile Põldmale, nagu ma juba eelnevalt mainisin, siis DenimDreami korraldatud üritused on alati VIIMASE PEAL ja tore, et beebiemmesid ära ei unustatud.

Fotod: Andrei Ozdoba / Andres Raudjalg

Uus algus

Liina Kolomainen

oktoober 25, 2019

Juhhei! Seekord läks nii, et poole aastast ”maratoni” ei pidanudki pidama ja pere teisel tibul on vähe kiirem siia ilma tulemisega.

Algul me muidugi ise ka ei uskunud, et esimese korraga õnneks läheb, viskasime nalja omavahel, et haa-haa-haa, miinimum on ikka mingi pool aastat ja aega meil ju ka on, et laste vahe poleks suurem kui 2,5a.

Pilt on ilmselgelt illustratiivne. Mul on tegelikult suht okei olla, esimese trimestri uksed on mõne päeva pärast kinni ka juba. Võrreldes Kentsuga on olukord tunduvalt leebem. Iiveldus muidugi oli, aga enesetunne oli esimestel nädalatel tunduvalt parem kui esimest last oodates. Ise arvan, et see võib tugevalt sellega seotud olla, et töötasin siis 12,5h päevas ja lisaks käisin veel Grimmikoolis. Kõva tamp oli taga ja puhkamiseks aega ei jätkunud absoluutselt. Mul polnud veel poes WC ka ja siis jookse teise poodi vetsu ja loenda ette jumal teab, mis vabandused, miks ma seal WC-s nii palju käin.

Ebareaalne väsimus oli ka ja seda ka praeguse rasedusega. Väsin ikka suhteliselt kergelt ära, võite arvata, kui mõttetu kaaslane ma Kolumbia õhtutel olin. Aga pole viga, elab üle. Nüüd läheb ainult lihtsamaks just enesetunde osas. Suuruse osas mitte 😀 Just saavutasin oma norm kaalu 49kg ja võtsin kõik oma teksad välja, mis uuesti selga mahuvad. Tuleb jälle ümber tõsta ja kakakottpüksid välja võtta.

Käisime eile ka Oscar testi tegemas. Kõik chill ja beebi tunneb ennast kõhus hästi. Keisriga on see teema, et platsenta võiks olla tagaseinas, sest ees olles on oht, et see hakkab keisriarmist läbi immitsema. On nii emale kui ka lapsele väga ohtlik. Rasedus vastas täpselt päeva pealt rasedusele. Õõõhh, ehk on lootust, et pere pesamuna poppib välja õigel kuupäeval, milleks on 05052020, üliilus kuupäev, aga noh, ainult 5% beebisid otsustab siia ilma õigel päeval tulla, seega ma liiga palju ei looda.

Esimest korda tegi UH-d mees, minu jaoks selline uudne kogemus. Kergelt ehmatas, et kui kõhust kasu pole, siis tehakse vaginaalne. No sorri, meesarsti ma küll sinna alla ei lase. 😀 Õnneks seda polnud vaja. Veider oli see, et ta saatis Andruse ja Kentsu uksest välja, kui Truss veidi pojaga vestles. Ma nagu mõistan, et see segab rääkimist ja veidi töötegemist, aga Kennet on ju meie perekonnaliige, kuhu me ta siis jätame? Kõik me tahame ju uue tulevase elanikuga tutvuda, kes parasjagu veel kõhus lebos on. Andrus ja Kents ukse taga, sain sellegipoolest väga head ja põhjalikku infot beebi kohta. Kennetit oodates tegi UH-d üks naisterahvas. 15min oli haudvaikus ja midagi ei rääkinud, siis midagi rääkis, aga ka vähe. Väga konkreetne tädi. Selle kohapealt oli see härra Konstantin asjalikum, tegi oma tööd põhjalikult ja hästi. Ma jäin rahule.

Mõtteid mõlgub palju peas. Kennetiga on lihtne, ta on tõesti väga hea laps oma iseloomult ja temperamendilt. Seetõttu pole me väga palju vaeva pidanud temaga nägema. Sünnist saati magab hästi, sööb hästi, on seltsiv jne. Raudselt teine tuleb selline marakratt, et oi joppantoonio. Päris huvitav igatahes. Vahva mõelda, et saan 30.10. 26 ja ma saan kahekümne kuueselt kahe lapse emaks. Läheb huvitavaks see elukene meil. Algul on kindlasti raske, kuna Kentsu on ka siiski pisi-pisi veel, aga mida aeg edasi, seda lihtsam on ja pealegi, koos kasvada on lastel väga vahva. Põhimõtteliselt sama vanad ju.

Sünnitus. ÕÕhhh, see teema. Võite arvata, et mu hirm on seekord päris suur ja see lohutamine ”et kõik läheb hästi” ei aita mind tegelikult, sest mina elasin selle õuduse nimega sünnitus läbi ja iga sünnitus on erinev. Minu puusad ja vaagen ei ole vahepeal suuremaks läinud ja kui tuleb sama suur tegelane nagu Kennet, siis on 100% kindel, et tuleb teha uus keiser. Ma oleks suht rahulik, kui teaksin, et nüüd on keiser ja kogu lugu, aga teise lapsega lastakse sünnitada ka, sest võib-olla sa ikkagi suudad selle tibukese enda seest loomulikul teel välja poppida. Ehk siis mind võib täpselt sama süžee ees oodata. Päris hull! Aga ma püüan vaikselt selle teemaga harjuda ja rahu teha endaga. Ega see põdemine ei aita, pisike ei tule ju ise mu seest välja, see protsess on nkn vältimatu. 😀

Vot nii siis seekord. Meie väike ”saladus” on paljastatud. Ma tegelikult pole kunagi tahtnud oma rasedusi varjata, sest pisikesed on väga oodatud ja planeeritud meie perre. Ma isiklikult ei saa aru naistest, kes varjavad oma rasedust. Valik on muidugi igaühe oma, aga minu jaoks on rasedus nii ilus aeg, et ma lihtsalt ei suudaks seda ainult enda teada hoida ja normaalsete piltide asemel ainult selfie’sid teha. Ootasime lihtsalt ohtliku aja ära ja tahtsime kinnitust, et kõhubeebiga on kõik hästi. Otsustasin ka seda, et seekord tõenäoliselt jagan veidi rohkem oma rasedusest, sest see on mu teine rasedus ja on päris huvitav võrrelda, mis oli ja mis on nüüd.

Päikest teile!

It’s Colombia not Columbia

Liina Kolomainen

oktoober 23, 2019

Oleme nüüd vaikselt reele saanud ja mõtlesin, et kirjutan nüüd reisist üleüldiselt ka.

Ees ootas meid kolm lendu, nendest üks Amsterdami ja sealt edasi 10,45h Panamale ja lühike 1,5h lend veel Medellin’i. Ostsime piletid kaks kuud ette ja saime päris odavalt need. Kahepeale läks 1400EUR piletitele. See on tõesti väga hästi saadud. Soovitan lennupileteid vaadates MOMONDO‘t. Ülihea koht, kust odavaid lennupileteid leida. Näiteks Portugal’i lennukad läksid 200 EUR + siis minu pagas 100EUR, puhta kommiraha eest saadud piletid, arvestades seda, et Portugali pole otselende.

Kolumbia’s on Eestiga ajavahe 8 tundi. Jõudsime kohale õhtul, kell 20:00, kui ma ei eksi. Loomulikult taksojuht viis meid valesse kohta. Hotelli, mitte korterelamusse. Andrusel tõusid ihukarvad püsti, et oi-oi võõras riigis ja juba kuskil karuperses. Ta on ju maksimuretseja ja korruta see veel lõpmatusega. Saime Hose Huljani naistöötaja nii kaugele, et ta helistas Liisule ja Liisu juba majandas ja ütles, et ouu, ma elan sutsu edasi, siin samas kandis. God, thanks!

Jõudsime lõpuks koju, väsinud, aga õnnelikud. Nii kreisi oli mõelda, et ah lebo, tulime Liisule Kolumbiasse külla ja siin me nüüd oleme. Hästi hea ja soe tunne oli olla. Omad inimesed ikka tekitavad tugeva turvatunde sinu sisse. Meie reis poleks pooltki nii lahe olnud, kui oleksime hotellis pidanud olema. Meil sai nii palju nalja seal ja väga mõnus olemine oli kolmekesi. Kurb oli ära tulla, aga samas õnnelik, et varsti saab koju oma tibude juurde. Pole ju varem kogenud seda, et oled lapsevanem ja jätad oma aastase juntsu vanaemale kantseldada. Seda tunnet, kahjuks või õnneks, mõistavad ainult lapsevanemad. Kahekesi elades oli ikka hoopis kergem see üritus ja teate mis, enda pärast ei muretsenud ka nii palju. Nüüd on ikka mõlemal peakuklas see, et vaja ikka tervena Eestisse jõuda, poeg vajab meid. Sellist #pohyolo suhtumist enam naljalt ei kohta.

Esimene õhtu muljetasime niisama ja ma mugisin neid magusaid puuvilju, mis Liisu mulle kokku ostis. Üks õhtu tegi mulle ja endale veel puuviljasalatit ka. Uhhh, see oli nii hea! Kolumbias on põhipuuviljaks mango. Seda on kollast, nagu Eestiski, aga ka rohelist, mis on hapum. Ma lolli peaga keeldusin hapukama proovimisest, seetõttu ei oska kaasa rääkida, mis maitset see täpselt meenutas, Andrus aga küll. Ta on kahjuks praegu na rabote, ei saa küsida ka. Magus aga oli nagu VÄGA MAGUS. Sulas suus põhimõtteliselt ja arbuus… Selline armas, pisike, nunnu ja väga punane seest ja väga magus ja väga maitsev… jaaashhh! Tahaks!

Järgmine hommik oli kaunis unine, sest ma ikka mitu korda öösel ärkasin üles ja passisin telefonis, kuna Eestis oli hommik ja lootsid pilte ning videod Kentsust ja Poiskast näha. Ei olnud seal midagi, Trussi ema tegi veidi haltuurat, aga üldjoontes sai hakkama nende kahe filmimisega. 😀 Liisu tegi meile väikese giidituuri, näitas, kus ta töötab ja kuhu me võiks poodi minna.

Kolumbias on oktoobris low season, tegelikult polnud. Kraadid olid kogu aeg 25C+. Päikese käes mõtlesime, et faking sulame ära ja nagu ikka valged, rumalad eurooplased arutlesid selle üle, kuidas neil inimestel PIKAD TEKSAPÜKSID JALAS ON, ise samal ajal pooleldi suredes. 😀 Uudistasime El Poblado linnaosa ja elasime end sisse.

Õhtul käisime söömas ühes kohalikus restoranis nimega Hacienda. Võtsin mingit kala ja see oli ülimaitsev. Üleüldse Kolumbias sai väga hästi süüa. Ma pabistasin kõige rohkem söömise pärast, sest kartsin Tai toidumürgitust uuesti saada. Aga ei, seekord läks õnneks ja ma pean ütlema, et see on meie käidud reiside kõike lemmikum koht söögi osas. Deem, kui hästi nad süüa oskavad teha ja igale maitsele! Ma sõin enamus aja mereande, sest Eestis neid ju ei saa. Julgesin isegi tänavatoidu tilaapiat süüa. Rasvane oli, aga maitsev endiselt. Müts maha igatahes. Lisaks sellele oli toidukohti VÄGA PALJU. Päris keeruline oli ühe või teise restorani kasuks otsustada, sest kõik tundus maitsev ja hea. Isegi Andrus sai süüa, kord burksi, kord ribisid, siis veel mingit liha. See on juba kõva näitaja, kui see pirtsuliisu nälga ei jää. : D

Kolumbias on koerad au sees. Neid hoitakse, toidetakse, käiakse näitustel. Guatape linnas olid lausa sellised foodstation’id koertele püsti pandud, kust siis tänaval hulkuvad koerad kõhukinnitust said nautida. How cute is that? Lisaks nägin mitmel koeral mingit peakaunistust, nagu keegi oleks naiste pistsist stringid koertele pähe pannud. See oli päris koomiline, aga kuna seal on see moes, siis jumala eest, tehke mis tahate, senikaua kui koerad süüa ja hellust saavad. Pilti kahjuks pole näidata.

Vaimselt kõige raskem, minu jaoks vähemalt, oli näha neid peresid ja emasid lastega, st BEEBIDEGA tänavatel söögi jaoks raha kerjamas. Nad ei olnud mingisugused räpakollid ega midagi sellist, aga valus oli seda siiski vaadata. Need on inimesed, kes on Venezuelast ära põgenenud Kolumbiasse. Teadupärast on Venezuelas väga rasked ajad ja inimesed kahjuks peavad oma koduriigist lahkuma. Paljud riigid ei taha neid vastu võtta, kuid Kolumbia nende hulka ei kuulu. Tore, et vähemalt kliima on soe ja külm ei ole. Kurb on see, et minu annetatud summa niikuinii ei aita neid, see on selline ühekordne abi ja that’s it, aga vähemalt midagigi. Kusjuures, meie giid, kellega Escobar’i tuuril käime ütles, et mõni ema on nii värdjas, et manustab meelega lapsele narkootilisi aineid, et nad rohkem magaks ja nemad selle arvelt rohkem teeniks. Seda kuuldes kõik mu kehakarvad, viimne kui üks, tõusid püsti. Täitsa perses, ütlen ma selle peale. Sellistel hetkedel tuleb jälle meelde, kui ilusat elu ma siin Eestis ikka elan ja kui tänulik ma selle kõige eest ikka olen.

Käisime ükspäev ühes pargis jalutamas. Eesmärk oli ilusaid pilte teha ja oravaid sööta. Eesmärk number üks sai täidetud. Oravad kahjuks magasid veel.

Medellin’i DownTown. See pidavat kõige ohtlikum kant hetkeseisuga olema. Andrus jälle muretses maad ja ilmad kokku juba ette. See käis veidi pinda mul, sest me polnud veel kohalegi jõudnud. Sain kenasti Liisult ja Andruselt mõrva, et ma oma väga roosa särgi ja full meigiga sellisesse urkasse plaanin minna, ÜLDSE EI PAISTA SILMA JU. 😀 Siinkohal mainin, et minu patse on niikuinii väga raske mitte märgata, aga ma sain nende jutu ivast siiski aru. Ei ole vaja ise endale kurja kaela kutsuda, eksole. Igatahes, jõudsime siis taksoga kohale. Ohsnap! Ühe kõrvaltänava vaatepilt on pehmelt öeldes õõvastav. Prügikotid igalpool, räpased inimesed, narkouimas inimesed tuikusid mööda teid ringi, lapsed kuskil põõsa all pikutamas jne jne. See tõmbas junni ikka päris jahedaks, et ME NÜÜD KOHE KOHE hüppame siit taksost välja ja lähme nende tänavate peale jalutama. Aitäh, ma lähen parem koju tagasi 😀 Õnneks me päris seal samas välja ei karanud, kõrvaltänavad olid vähe soliidsemas seisukorras, aga hirmus oli ikka. Julgesime kaamera välja võtta alles väga turistikas kohas, kus olid mingid pronksikujukesed. Kaua aega süveneda polnud, mis ja miks nad seal olid, ilmselgelt. Pilt kähku tehtud ja naaksu. Poed olid seal see-eest megaodavad ja kahetsen, et mõne asja ostmata jätsin, valikut oli ja Eestis pole selliseid asju. Me kahjuks/õnneks sinna enam tagasi ei läinud 😀 aga kogemus oli vägev! Nägime seda päris asja ka veidi. Liisu ju elab kallis linnaosas, kus kohalikke liiga palju ei ela, nad käivad seal ainult tööd tegemas.. Niiet jah..

Need on need kujukesed, kus julgesime kähku kaamera välja võtta ja pilti teha
Arhitektuur oli imeilus

Guatape. Võtsime ette ühe pikema päevase tripi Guatape’sse. Seal linnas on suureks vaatamisväärsuseks üks kivi, mille otsa saab minna. Kõigest 700 trepiastet. Üles jõudes oli mõnus veremaitse suus ja pea käis ringi, aga vaade oli seda pingutust väärt.

Guatape linna sõitsime kohaliku bussiga. Korralik gypsy- bus, mis oli igasugu rippuvaid kardinakesi täis. Mõnus 1,5 tunnine rännak, imeilusate vaadete ja loodusega.

Linn ise meenutas veidi Mehhikot, sest seal olid ka sellised nunnud värvilised kirju-mirju tänavad, palju käsitsi joonistatud või raiutud seinamaalinguid ja kitsamapoolsed tänavad. Kummaline, kuidas värvid tegelikult meid mõjutavad. Mul oli seal linnakeses kuidagi energeetiliselt jube hea olla, sellised ilusad erksad ja värsked värvid, rõõmsad koerad, kellele süüa-juua pakutakse, ilus vaade veekogule ja otseloomulikult hea toit, mida me seal süüa saime.

Kleidi sain DownTown-st seitsme eurtsiga. #blessed

Gäng. Aitäh Liisule-musirullile külalislahkuse ja giiditeenuste eest. Luv ya!

Juhuslikult sattusime ka mingile üritusele, kus neiud ja tüdrukud ja poisid rahvariietes laval laulsid. Sorri, aga Eesti rahvarõivad jäävad täiega alla Kolumbia omadele. Pisikesed tüdrukud nägid nagu printsessid välja, mitte nagu meil – ma mäletan hästi, kui pidin rahvariietes kuskile laulma minema – no nagu väike kortsus vanainimene, ei pitsi ei satsi. Igasugune nunnumeeter oli miinusmärgiga. Aga see selleks, las see teema jääb. Kokku kõndisime üle 25 000 sammu ja sinna hulka arvestage ka need trepiastmed.

Korralik jõukapäev sai ära tehtud. Koju jõudes vajusin juba 20 paiku pikali. Liisu ja Andrus jälle tögamas mind, et ma nii lahja olen ja jälle magada tahan. Mõelge nüüd, kui me oleks Andrusega kahekesi hotellis olnud, ta oleks igavusest ära pööranud. 😀

Käisime ka kohalikku jalgpalli vaatamas. Päris lahe oli! Läksime sinna metrooga, see on Kolumbias päris popp transpordivahend. Kiire ja odav, nagu ikka. Saime oma kohad sisse võetud, kui avastasime, et FAKK, meie kohad on just need, kus on selline pikem kõndimisala ja võite arvata, kui palju inimesi edasi-tagasi kogu aeg sõelus. See veidi rikkus meie jalkaelamust, aga mis seal ikka. Mängu alguses lasti suured tossupommid rohelised ja valged õhku, terve suu oli neid tolmuterasid täis, reaalselt 😀 Andrus vana kalkun ei öelnud ka mulle, alles mängu lõpus, et OUU, sa oled nagu Shrek, näost puhta roheline. Kenasti ootas õhtul see tüütu patsipesu ees. 😀

Üks õhtu käisime ka kohaliku ööelu avastamas. Potsatasime suure kambaga ühes lounge’i stiilis klubi-pubis. Esimesel korrusel oli lausa bassein. Päris uhke! Vaade oli miljoneid väärt – Medellin’i linn kogu oma õhtuses hiilguses ja lisaks nagu tellitud – äikest tuli ka kuskilt kaugelt. Sähvatas aeg-ajalt. Imeline vaatepilt. Liisu, tema töökaaslased ja minu tantsulõvist fianzei läksid sealt edasi klubisse tantsulkatama, ma aga taksoga koju magama. Jeppp, ich bin partypooper, aga mis sa teed, kui uni nii hea ja magus tundus.

ma pole ühelgi reisil nii palju toidupilte teinud, igatsen Kolumbia toidumaailmat

Vahelduva eduga käisime mingis suures outlettide ostukeskuses. Käisime ühe korra, käisime teist korda, käisime kolmandat korda. Arvake ära, seal oli Diesel’i pood. 😀 Andrus ostis pool garderoobi omale sealt, sest Eestis ju ei ole enam Diesel’it, siis oleme nõus välismaal rohkem kulutama. Liisu naeris, et suuremaid Disla fanatte pole olemas, kui meie. Muigasin vastu, et on küll, mul oli selliseid püsikliente palju. Vana ostsis veel sõbrale kaks paari Disla teksapükse. Ma siiamaani ei suuda ära imestada, kuidas me käsipagasiga reisides asjad ära mahutasime. Muidugi mainin ära, et minu ühed kontsad ja mõned riided veel toob Liisu novembris mulle tagasi. Thank God, et on olemas Liisu, ta on ikka nii numps igas mõttes.

Käisime hommikust söömas. Maitses sama hästi kui välja nägi!

Kes sellise lehmaportsu küll ära jaksab süüa? Tell me? Haa, Kolumbia inimesed jaksavad! Neil on restodes laud toidust lookas. Seda on päris karm vaadata. 😀 Meie ägisemeja näeme vaeva ühe hädise praega, samal ajal kui neil on seal supid, magustoidud, praed, suur kannutäis õlut… 😀

Liisul oli 08.10 sünnipäev ka, ostsime tordi ja need väljahüppavad kaunistused. Andrus läks talle tööle vastu ja ma panin asjad valmis. Ühe selle torujüri testisin niisama, kas töötab. Pusisin pikka aega, aga pauku ei käinud. Nool oli selle vidina peal tagurpidi, pole ime, et siis inimesed valesti keeravad ja neid värvilisi säbrulisi asju sealt välja ei lenda. Teisega olin juba targem. Nägin aknast Liisut ja Trussi. Panin telefoni kaamera tööle ja FAKING LASIN SELLE ÜRITUSE ENNE nende sisseastumist välja. Kuidas ma ikka selline kobakäpp olen, ma ei suuda ära imestada. Täielik lammas. Video pealt vähemalt seda feili näha, päris naljakas oli :D:D:D:D Liisu oli sellegipoolest röömus 😛 Õhtul sõime KFC-d ja vaatasime ühte väga labast komöödiat. Täpselt selline nagu võiks minu sünna välja näha – tsillida oma lähedastega vaikselt kuskil mõnusas kohas.

Aeg lendas väga kiiresti ja meil ei olnudki väga aega, et päikest võtta. Viimased kaks päeva otsustasime päikest võtta ja siis järgmise ka, et ikka mingi jume peale saada. Mõeldud tehtud. Tulemus on teie ees. Ilmselgelt järgmine päev enam päikest võtma ei läinud. Ja kõige naljakam on see, et me olime seal vaevalt kaks tundi ja kogu aeg ei olnud lauspäikest väljas. Mägine maa ja pilved on seal tavapärased. Ma pole kunagi näost nii paistes olnud 😀 Nagu oleks pea mesilasepessa pistud. Järka päev liikusin prillidega ringi. 😀 Praegu kahjuks tuleb see nahk maha, no mis seal ikka. 😀

Ma loodan, et mul midagi rääkimata ei jäänud. Ahjaa, Pablo Escobar’ist ja Comuna 13 tour’i postituse leiate SIIT . Kui teil tekkis huvi Kolumbiasse reisida, võtke minuga ühendust. Liisu on ka hea meelega nõu ja jõuga abis. Ta on ikkagi ‘kohalik’ ja teab, mida teha, mida näha.

Musid-kallid ja reisimine on lahe! Järgmine reis ootab meid ees juba jaanuaris ja siis võtame oma mitte enam nii väikese poja ka kaasa.

Pablo Escobar ja Comuna 13

Liina Kolomainen

oktoober 9, 2019

Otsustasin täiesti eraldi postituse nendele kahele teemale pühendada, sest huvilisi oli palju, kes mulle Insta vahendusel kirjutasid. Pealegi, endal ka tore teinekord lugeda, kui faktid juba meelest läinud on.

Edificio Mónaco, Cra. 45 #15 Sur-44 a 15 Sur-172, Medellín, Antioquia, Colombia. Esimese asjana käisime me ühte maja vaatamas, kus Pablo Escobar ja ta pere elas. See oli kunagi selline kõrge valge hoone, mida praeguseks ajahetkeks enam pole, kuna see lammuti eelmine aasta ära, sest maja täitis rohkem tondilossi eesmärki. Seetõttu me seda hoonet tegelikult ei näinudki. Pilti ka ilmselgelt pole. Küll aga ehitatakse sinna juba järgmise aasta veerbuaris mingi mälestusplats, mis on Escobariga seotud.
Lisaks kolasime tänavate vahel, kus tema oma lapsepõlve veetis ja üles kasvas.

See oli viimane hoone, kus Pablo elas ja varjas end. Tema ajal oli see kahekorruseline maja. Keegi poleks arvanud, et tüüp nii lambisesse kohta omale maja ostab.

See siga on Escobar ise. Kohalikele ei meeldi seda sorti turism, et käiakse Pablo kohta uurimas ja vaatamas. Seetõttu me kõva häälega ei leelotanud, et juhuuu, me Pablo tuurile minemas, nii lahe!

Kohalikud ei ole liiga rõõmsad selle üle, et maailm teab Kolumbiat just selle inimese tõttu. Päriselt tappis ta umbes 50 000 inimest ära. Valimatult, kes talle ei meeldinud või kogemata midagi valesti mõtlesid/ütlesid. Escobar tõi tänavatele narkokaubitsemise ja sidus sellega palju noori, kelle elu oleks võinud hoopis teistsugune olla, kui see, et tänaval kokaiini müüa. Kusjuures algselt smuugeldas Escobar ja ta nõbu Gustavo tehnikat lõunast Kolumbiasse, hiljem alles tubakat ja siis avastati Ladina-Ameerika lõunariikidest, eeskätt Peruust kokaiin, mida Kolumbiasse vedada. Ameerikasse hakati narkootikume smuugeldama alles siis, kui Griselda Blanco Escobari õlale koputas ja ütles, et halloo, miks te siia oma kraami ei too, rahamäed on ju siin?! Aga temast juba hiljem…

Kohtasime juhuslikult vangla lähedal ka Escobari reallife bodyguard’i. Muhe sell. Vangis pole istunud, sest midagi pole suudetud tõestada tema osas.

Monasterio Santa Gertrudis La Magna, Envigado, Antioquia, Colombia
See on see koht, kuhu Pablo oma vangla ehitas. Tee sinna mäe otsa oli ebareaalselt pikk ja käänuline. Kokku umbes 40 minutit sõitu esimese ja teise käiguga. 😀 Kokku võttis selle ehitamine aega ca 3 aastat. Enne vanglat polnud seal reaalselt mitte midagi, kõike tuli nullist alustada. Praegusel ajahetkel on see vangla tühi ja kahjuks enam igale poole sisse ei saa minna, varem aga küll. Teeäärsetes majades elavad tavalised inimesed ja elavad oma tavapärast elu. Ei ole kuidagi Escobariga seotud.

See vaade Medellin’i linnale pidi kõige ilusam olema. Ei osanud vastu vaielda, väga ilus oli!

Meie ülituus giid Carlos infot jagamas. Selles kohas maandusid lennukid, et narkootikume vanglasse smuugeldada. Ilus lennuplats.

See putka, ütleme siis nii, oli ainuke torn, kust oli näha, kes vangla poole liigub ja kes mitte, seetõttu mängis see väga olulist rolli Escobari vanglas. Seal olid 24/7 vahid kohal.

Vanglast veel pilte. Ei saa just kurta, et maitsetult tehtud oleks. Ilusad mosaiigid laotud ja see vangla nägi rohkem nagu viie tärni hotell välja. Nii ütles meile ka giid.

Tema tegevust vanglas käisid korra Medellini võimud ka vaatamas, siis jäeti väga väeti ja õnnetu mulje. Põhimõtteliselt kohe peale nende lahkumist, toodi piljardilauad, erinevad kasiinoaparaadid, pandi püsti ööklubi, pokkerilaud. Perekond käis teda nädalavahetusel külastamas, siis oli Pablo korralik ja viks ja viisakas. Nädala sees käisid tal hoorad külas, selleks oli ka eraldi hoone, kus ta nendega seksutamas käis.

Seal üleval, kus need värvilised pildikesed on, seal oli Pablo ja ta pere jaoks mõeldud ruum, kohe vasakut kätt aga litsimaja. Naljakas ja samas ka irooniline. Kahjuks selles rohelisest litsimajast pilti ei teinud.

Vangla ”rajoonis” oli ka suur jalgapalliväljak, kus käis Medellin’i rahvusmeeskond Pablot lõbustamas ja temaga jalkat mängimas. Kuna see jalkaväljak oli eraldatud müüriga, siis ei saanud sellest head pilti, aga ise sain väljakule ikka piiluda. Rets värk. Vanglast oli asi kaugel. Tal olid seal teenijad, koristajad, meelelahutajad, eelnevalt mainitud litsitarid, massöörid, you name it.

Vanglast põgenemise põhjus ei olnudki tegelikult see, et talle tulid võimud järele, vaid see, et ta tappis oma suures paranoias kaks oma parimat sõpra ja kartelli liiget ära, kui nad parasjagu vangla poole liikusid, et Pablole külla tulla. Peale seda oli kogu kartell tema vastu ja rohkem tal sõpru väga polnud, ta pidi üksi oma jamadega hakkama saama. See omakorda lihtsustas politsei tööd, sest politsei teadis, et nad pole ainukesed vaenlased Pablol. Erinevus seisnes ainult selles, et USA DEA tahtis Pablot elusana vangi panna, aga kartelli rahval oli ükskõik, mis vormis Escobar kätte saada.
Põgenedes vanglast, pidi ta läbima tunneli ja rassima läbi dšungli, kus teed polnud. Kell üksteist õhtul hakkas minema ja kell 5 hommikul oli dšunglist väljas. Kuus tundi rasket rassimist. Selleks ajaks olid võimud juba vanglasse jõudnud, aga Pablot jälle ei kusagil..

Vangla üks mingi suvaline sein. Palju oli usku kujutatud, kuna nad on full-katoliiklased. Ükski sein ei olnud õnnetu, kunsti oli palju, igal pool.

Uurisime giidi käest ka Narcose kohta. Ta ütles nii, et kuna USA-kad on selle valmis klopsinud, siis kahjuks on tõepärast infot ainult 50%, et ei tasu kõike tõepähe võtta. Hästi tehtud küll, aga ajalugu räägib midagi muud.

Näiteks kõige vähem usutakse seda versiooni, et DEA Escobari maha nottis. Btw, see maja, kus nad viimasena koos Limoniga(ta oli Escobari jünger oma surmani) olid, võib-olla poleks teda sealt kätte saadudki, aga Pablo ei suutnud oma perele mitte helistada ja sisimas ta teadis, et kaua pole jäänud, kus ta oma lõpu leiab, sest kõik olid juba tema vastu pööranud. Nii kartellid kui ka siis võimud. Esmalt läks Limon ja siis sai Escobar surma.
Giid näitas meile pilti, kus politsei ohvitser on Pablo laiba juures rõõmustamas. Fakt on aga see, et MITTE KUNAGI ei lähe ohvitserid sellise operatsiooni käigus kurikaela esimesena taga ajama. Seetõttu on versioon 1 bullshit. Versioon kaks hõlmab endas seda, et peped, kartelli liikmed tapsid ta ära. Põhjuseid juba teate – ta ei hoolinud peale iseenda enam kellestki. Kolmas versioon ja kõige loogilisem on see, et ta lasi ise endale surmava kuuli näkku. Ta ütles alati oma perele, et keegi ei saa teda elusalt kätte ja ta ei kavatse elusast peast vangla trellide taha minna. Suri ta siis 44-aastasena 2 detsember 1993. Päev enne oli tal just sünnipäev olnud.

See on see sama katus, kus don Pablo ”maha notiti”.

Tema pere on elus. Elavad nad Argentiinas, Buenos Aireses. Nad vahetasid nimed ja kõik muud vajaminevad dokumendid ära, et normaalset elu elada. Vaesed nad ilmselgelt ei ole. Kurat teab, mis Pablo neile ütles, võib-olla kaevavad siiamaani kuskilt põõsa alt dollareid välja ja elavad selle rahaga rõõmsalt ära. Nobody knows.

Mainiks veel ära selle, et Pablo isa oli farmer, üdini aus mees ja ei puutunud kokku sellega, millega ta poeg raha teenis. Ta elas ainukesena perest eemal. Teenis raske tööga elatist ja toimetas.

Roberto, Pablo Escobari vend, istus ka vanglas. Aga sai välja ning nüüd peab Escobari teemalist muuseumit üleval. Usun, et see on päris mõnus äri, mida vanast peast pidada, eriti, kui sa oled ise selle asja sees olnud.

Cementerio Jardines Montesacro, Carrera 42 25 51, Itagui 055413 Colombia. Pablo Escobari ja Griselda Blanco hauad.

Meil polnud algul plaanis haudadel pilti teha, aga giid ütles, et see on okei ja keegi viltu ei vaata. Tõenäosus, et me Kolumbiasse veel kunagi satume on väike, seetõttu tuli juhust ära kasutada.

Talle tuuakse endiselt lilli nagu näete.

Rääkides veel Pablo ärist, siis tegelikkuses oli Pablo ainult selle äri nägu. Ta oli osav suhtleja ja kamandaja ja asjaajaja. Karismaatiline tegelane, et selliseid vägesid juhtida ja raskeid otsuseid vastu võtta. Küll aga päriselt selle äri brainhead’iks loetakse tema nõbu Gustavot. Ta oli tihtipeale tagaplaanil ja ega ta ei trüginudki kuhugi, aga temal oli selge visioon ja arusaam asjadest, mida ta siis Escobarile jagas ning Escobar tema õpetussõnade järgi toimetas. Vot nii. Äri oli neil kahepeale 50-50.

Gustavo haud ja tema poeg allpool. Arvatakse, et Gustavo notiti kartelli poolt maha, kuigi ametlik versioon ütleb midagi muud.

Tagasi siis selle tädi juurde. Tema oli see inimene, kes avas USA uksed Escobarile. Ta tegi pakkumise ja nii see asi tööle läks. Neil oli üks tegelene, kes omas Bahamadel väikest saarekest ja lennulube. Sealt saigi alguse ulatuslik narkoliigutamine USA-sse.

Griselda Blancot teavad kõik USA-s. Mujal maailmas mitte liiga palju. Tegelikkuses oli tema veel jõhkram kui Pablo ja kõik muud narkovanad kokku. Tal oli erinevaid hüüdnimesid: ”Black Widow”, ”Queen of narco-trafficking” jne. See naine tappis valimatult naisi, lapsi, vanureid, kõiki, kes ta teele ette jäid. Tal oli kolm meest. Esimese mehega oli tal kolm last ja viimase mehega üks laps. Viimane laps on ainukesena elus ja elab USA-s. Tal on isegi toimiv Instagram @michaelcorleoneblanco . Ta on oma ema üle uhke, nagu ta ise armastab end kutsuda: Proud son of Griselda Blanco. Ta ema oli külma südamega massimõrvar, ei midagi muud. Ta tappis kõik oma kolm abikaasat ära. St lasi tappa, ühe nendest tappis on käega. Esimesed kolm last pani ta oma narkoäriga tegelema ja nad surid selle äri käigus.

Griselda istus ca 15 aastat türmis ja 69 aastaselt sai kuuli keresse, kui oli Medellin’i tagasi tulnud. Algul arvati, et mutike on uuesti äriga tegelenud, aga siis naerdi see variant välja. Selline vanamutt ei jaksa enam narkobisnesiga tegeleda ilmselgelt. Noh ja siis jäigi ainuke variant järgi – tal oli väga palju vaenlaseid ilmselgelt. Keegi lihtsalt nottis ta maha kätte maksuks, kui Griselda poodi sisseoste tegema suundus. Nii see elu käib.

Vot selline nägi välja üks halastamatu mõrtsukas kinnipeetuna.
Pildi allikas: Wikipedia

Rääkides veel Escobarist, siis see, et ta aitas oma inimesi, kes Medellin’is elasid, on lausvale. Kõik need ehitised ja jalgpalliväljakud olid püsti pandud täitmaks ainult poliitilist eesmärki, et saada omale jälgijaid ja poolehoidjaid juurde. Teda päriselt ei huvitanud, kuidas inimesed elavad ja kuidas neil läheb. Meile tundus ”Narcosest”, et temas oli ka sutsukene headust, aga päriselt see siiski ei vastanud tõele.

Loodan, et nüüd sai kõik kirja, mis vähegi meelde jäi.

Comuna 13.
Terve Medellin on kommuunideks jaotatud, kokku 16 kommuuni. Kommuun nende jaoks tähendab vaest piirkonda, seetõttu ei kutsuta kõiki kohti kommuunideks. Kommuun number 13 oli alates 1950-ndates maailma kõige ohtlikum koht – tapmised, varastamised, vägistamised jne, sest guerillad(sotsialistide grupp) võtsid maa farmeritelt ära ja kupatasid nad sealt minema ning hakkasid omale mägede otsa hütilaadseid ehitisi tegema, millest kujuneski välja Comuna 13 rajoon. Pikki aastaid ei julgenud seal keegi käia, ega midagi öelda. Alles aastal 2002, suudeti see Comuna guerillade käest väe jõuga kätte saada. Tegu oli suure politseioperatsiooniga, mis õnneks lõppes sellega, et lõpuks ometi saadi elu seal slummides kontrolli alla.

Vaade kommuunile. Majad on üksteise otsas, mõned on puidust, mõned tellistest. Väga jubedad elamistingimused.

Inimesed pidid jala mäkke minema, et koju jõuda, selleks kulus tunde ja tunde. Elu läks ilusamaks, kui ehitati maailma esimene metrokaabeltransport. Inimesed kaugel mägedest said nüüd kiiremini liikuma. See transpordivahend on väga palju aidanud kaasa Comuna 13 elutaseme tõusule. Areneda on palju, kuid pilvede vahelt paistab ka vaikselt juba päike.

Comuna 13 tänavate vahele on tehtud väga ilusad graffitid, mis jutustavad just selle kommuuni raskest minevikust ja paremast tulevikust. Oma kunstiga on panustanud kohalikud kuldkäed.

selle graffiti juures olid veel linnud, kelle käes oli võti naise lukuauku) ja need sümboliseerid seda, et sa ei pea ise olema kuritegeliku taustaga, kuigi oled pärit sellisest rajoonist.

See on turistide pink, kus tehakse pilti, Kui Sa oled kellegagi paaris, siis teed seal südame juures pilti(süda on minu selja taga) ja kui oled üksik, siis kobid seene juurde pilti tegema. 😀

Elevantidel on väga hea mälu ja see sümboliseeris seda, et nad mäletavad Comuna 13 rasket ajalugu ja stoorit.

See kunstiteos on tehtud värvidega, mitte spreidega.

Vot nii, kindlasti jäi midagi veel rääkimata, aga olen siin selle postituse kallal juba mitu tundi nokitsenud ja pilte valinud, et lausa pea suitseb. Läheme nüüd katusele ujuma ja päikest võtma. Homme on veel viimane täispikk päev siin ja hakkamegi juba kompse kokku pakkima. Enne Eestit ootab meid veel üks äge tripp Amsterdamis ja siis juba oma nööbikeste juurde Eestisse 🙂 Võite arvata, mis igatsus meid tagant torgib, mis sest, et siin on väga lahe ja mõnus ja tore olla.

Olge musid!

Rongaema? Reisimõtteid

Liina Kolomainen

september 29, 2019

Oeh, lähme homme Andrusega kahekesi Tallinna. Jätame koera ja Kentsu vanaemale ja vanaisale. Kaheks nädalaks. Jah, kaheks nädalaks! No selline rongaema tunne südames, et oi-oi-oi ja ma ei tea, kuidas seda tüütut tunnet oma seest välja saada. Süda valutab ikka nii hullult, kuidas ma oma pisikese nüüd maha jätan siia Saaremaale.

Mõistus annab aru, et kõik on ju hästi ja Kentsule väga meeldib siin olla. Tegevust jagub ja millestki puudust ta siin ei tunne, aga ikkagi on paha tunne.

Tegelikkuses on hea last ka emata ja isata vahepeal jätta, kasvatab lapses iseseisvust ja teiseks on ta ju eraldi seisev/kasvav/mõtlev indiviid, kes ei peakski minust 100% sõltuma, vaid ise omi valikuid tegema ja toimetama ja arenema ja mõtlema ja maailma avastama..

Õnneks Kentsu pole liiga emmekas, olen püüdnud alati teda kuidagi tagant tõugata või ise tahaplaanile jääda, kui ta teiste inimestega toimetab. Vaatan kõrvalt ja kui K tunneb end ebaturvaliselt, küll ta siis tee minu juurde leiab. Täna näiteks oli tore olukord, kui käisime kanu vaatamas. Jalutasime juba koju tagasi ja Kents tahtis hoopis vanaema käest kinni võtta, mitte emme käest. See on minu meelest nii vahva, kui ta ei eelista alati mind kõiges.

Käisime täna Kuressaare vahel patseerimas. Hästi tore ja uudishimulik JA sõbralik kiisu oli see.

Me reisime vist? keskmisest eestlasest veidi rohkem ja kindlasti tuleb reisile minekuid veel ette ja seetõttu on tore, et see esimene ja kõige tüütum kord on nüüd ees ja saab selle raske südamega tehtud. Usun, et Kennet unustab meid üldse ära, sest tal on vanaemaga juba nii palju toimetamist, et tal pole aega igatseda. Väikestel lastel, nagu ka koertel ju ajataju sellises vormis nagu meie seda mõistame, puudub. Selleks ajaks, kui me tagasi oleme, pole ta märganudki, et kaks nädalat on juba täis ja kus me kurat olime nii kaua. Vähemalt ma südames tahan nii mõelda. 😀 Kuidas teie oma lapsed ”maha jätate”, kui pikemaks ajaks kuhugi äraminek on? Mingeid nippe?

Rääkides reisist, siis oleme Kolumbiasse minemas. Teisipäeva hommikul, kell 7:40 on esimene lend Amsterdami ja siis paari tunni pärast Amsterdamist Panamasse, lend on sutsu üle 11h pikk ja siis üks siselend Medellin’i. Päris põnev saab olema, kuidas me selle ära survaivime. Tai reisi silmas pidades, olid need kümme tundi nagu veniv kaameli tatt. No lihtsalt ootad ja ootad ja ootad, aga kohale justkui ei jõuakski.

Kui välja jätta Kenneti ja Poiska Saarde jätmine, siis olen ikka üksjagu elevil ka, sest ma pole varem Lõuna-Ameerikas käinud. Tutvusringkonnast ei tea ka väga kedagi, kes Kolumbias oleks käinud. Olen päris palju kodutööd teinud ja uurinud kultuuri kohta ja niisama vaatamisväärsuste kohta, kuid enamus reisipaketi paneb meile niikuinii kokku minu kullakallis õde. Hea turvaline on minna kohe, kui keegi lähedane on ees ootamas.

Liisu soovitas kõik kallid ja uhked asjad maha jätta. Õnneks meil selliseid asju väga polegi. Läppar tuleb nkn kaasa võtta ja kaamerat oleks patt koju jätta. Ma olen suht laisk kaameraga pildistaja, sest minu XS teeb väga häid pilte, aga kui saab oma Canoni ikkagi välja võetud, siis mõistan, et erinevus siiski meeletu. Pilt on kordades parem ja kahetsen, et teinekord on kaamera kaasas, aga pilti ei tee. Kolumbias luban, et klõpsin piisavalt pilte 😀

Käisime kanu vaatamas. Poiss oli väga elevil nendest.

Ahjaa, üks asi on, mille kindlalt maha jätan – kihlasõrmuse. Veidi kurb oleks, kui see kellelegi silma jääks. Üks asi on rahaline väärtus, aga veel suurem väärtus on selle hingeline tähendus ja mõte.

Kuna reisime käsipagasitega(sest tagasi tulles oleme päeva Amsterdamis, on mugavam liigelda), siis liiga palju asju kaasa võtta ei saa. Paras challenge, sest ma käin isegi Saaremaal kohvriga, kuhu mahuvad kuu aja riided sisse. Andrus alati naerab, et palju ma siis neid riideid selga sain, mis kaasa võtsin 😀 Aga no, mis sa teed.. naiste elu on juba kord selline. Kohustuslikus vormis tuleb kontsad kaasa võtta, nii käskis vähemalt Liisu. 😀 Saab tehtud! Sest kui peole lähme, siis me ei tohi ju ladina naistele alla jääda. 😀 need teevad seal ju oma reggaeton’i ja on väga sensuaalsed. 😀

Rääkides ilmast, siis on seal aastaringselt kogu aeg soe ca 25C keskmine. Praegu on seal natuke sajusem periood, aga see sadu on selline, et korra päevas tuleb kerge sahmakas ja siis jälle päike väljas ja võib päevitama minna.

Üks asi mida veel pabistan on söök, sest see riik pole siiski Euroopa riik. Mul tuleb kohe meelde üks ”äärmiselt vahva seik” Taimaal: toidumürgitus. See oli lihtsalt nii rets. Eks püüan seal tooreid asju mitte süüa ja mereande ka mitte. #seafoodparadise

Muideks, meil on plaanis jaanuar/veebruar kuhugi reisule minna. Seekord koos kiddoga. Ehk oskate soovitada, kuhu võiks reisida(kus on soe) ja arvestades seda, et 1,5 aastane tuleb ka kaasa.

Töödejaotus kodus

Liina Kolomainen

september 17, 2019

Kes peaks kodus koristama? Jäime siin ükspäev kursaõega arutlema, kes seda tegema peaks, kas naine või mees või mõlemad või tuleks üldse koristaja võtta?

Kuidas teil kodus tööjaotus tehtud on? Meil on eluaeg nii olnud, et koristusteema on rohkem naiste teema. Nii oli see minu ema ja isaga ja nii on see ka praegu Andruse ja minuga. Küll aga mõistan neid naisi, kes ei viitsi/jaksa/kopp on ees, et tuleb alati mehe järel sokke jms koristada. Minul õnneks seda probleemi pole, kuna Andrus ei jäta kunagi midagi ripakile. Aga olen olnud ka suhtes, kus oli see teine variant. Ilmselgelt me praegu pole enam koos. 😀 Pealegi, kui teinepool on laisk ja ei viitsi midagi teha, siis muutud ka ise laisaks ja mõtled, et fakk, miks mina üksinda pean kõike tegema.

Igatahes, probleem number 1. Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et Andrus koristab minust paremini. Ma olen selles osas ikka jube rõve friik. Ma olen väga tänulik, et Truss paneb oma järgi asjad alati õigesse kohta ära ja juba see on päris suur võit, sest tean, et kõik mehed ei ole sellised. Ei viitsita asju ära panna ja koristada ammugi mitte. Aga see selleks.

Kas teile ei tundu, et mehed koristavad TAHTMATULT pinnapealselt. Nende silmad lihtsalt fokusseerivad tolmu ja pisemaid nurkasid, kus mustus eksisteerida võiks teistmoodi. Nad lihtsalt ei näe seda. Või siis ei taha näha seda. Ei tea kumb õige on, ma pole ju mees.

Lisaks tundub mulle nii veider vaatepilt, kui mees nt WC potti peseb. No lihtsalt on imelik. Siinkohal thumbs up neile meestele, kes seda teevad. Hetkel pole veel ühtegi kohanud.. või noh, pole juttu tulnud seltskonnas, et mees vannituba küüriks ja sellega ühes WC-potti ning kõike sellega seonduvat.

Aga mida te koristajast arvate? Mõtlemisainet oleks, sest seda viite tuba annab ikka koristada. Sellegipoolest minu mõistus kuidagi ei luba koristajat võtta, sest see jätab mulje, et mis ma ei saa ise hakkama või? Samas jälle, on nii palju ülikooli tudengeid, kellele pakuksid head teenimisvõimalust. Win-win mõlemale. Mind muidugi vist häiriks see ka, et ma ei usalda võõraid oma koju. Aga see vast kõigil sama teema. Selliseid koristajaid annab ju testida ka – peidad näiteks kümme eurot diivani vahele. Eks ole näha, kas see kümnekas jääb sinna samma, kus ta oli või pannakse lauale või hoopistükkis tasku. Siit saaks ka kohe omad järeldused teha. Kust üldse leida selliseid inimesi, kes oleks nõus kodudes koristamas käima? Just mitte selliseid suuri firmasid, aga inimesi, kes hingega asja juures oleks? Minu meelest, kui kuskil keegi kedagi ei soovita, siis väga polegi sellist inimest leida. Kogemusi?

Rääkides veel koristamisest, siis tolmuimemisoperaatos Truss ikka veidi on ka, aga võiks rohkem 😀 Ostsime kunagi varstolmuimeja, sest tava tolmukaga ütles Andrus, et sellega ta küll koristama ei hakka, küll aga lubas väga tihti varstolmuimejat kasutada. Algul see nii oligi 😀 Hiljem sain ikka Trussi nokkida, et kus nüüd see tolmuimemisspetsialist kadunud on. 😀

Muideks, kas kellelgi seda varstolmukat Philips SpeedPro Max Aqua‘t pole kodus? Oskab keegi tagasisidet anda. Hetkel on see silma jäänud, sest meie kauateeninud tavaline varrekas on otsad andnud. Meie koer ajab retsil karvu ja no jummel küll, ei jaksa pepu püsti ja käsitsi lapiga iga jumala päev põrandaid pesta. Vaatasin, et tagasiside on väga hea, aga ehk on keegi, kes viitsib oma kogemust jagada.

Kui keegi ei viitsi lingile vajutada, siis see varstolmukas näeb välja selline. Kiidetakse just loomaomanikele seda.

Koristusteemale veel mõtteainet – kui kellegi kodu on korrast ära ja räpane, siis esimene inimene, kellele mõeldakse on ikka naine. Oh, see on ikka räpane ja lohakas, mees tavaliselt jäetakse välja. Olenemata siis sellest, kas kodus koristab naine või mees või ainult mees või naine. On ju nii?

Kokkamine. Kelle hingele see töö peaks jääma? Mina olen üles kasvanud nii, et köögikata on ema. Isale ei meeldi süüa teha ja ta ei oska ka. Mäletan ühte jube naljakat seika, kus anusin ema, et teee pliiiiiiiis mannaputru, no selline isu on. Emps ei viitsinud ja ütles, et küll te isaga hakkama saate. 😀 Kahekesi lollid nagu lauajalad ja kõrvetasime selle manna üldse potti ära. Ema naeris ja tuli tegi mulle lõppude lõpuks selle kauaoodatud mannapudru valmis. Leian, et kui mehele ei meeldi süüa teha, siis miks ma peaks teda sundima seda tegema. Seletage mulle see palun ära. See on täiega IN, kui mees süüa teeb ja hästi. Mu üks peikadest oskas megahästi süüa teha ja see oli ikka äärmiselt lahe, et saime koos süüa teha ja kokata. Küll aga Trussile see ei meeldi. Hädapärast teeb pelmeene jms, aga see on ka kõik. Kuna mulle sellised ”gurmeetoidud” väga ei meeldi, siis ma pigem eelistan ise süüa teha. Aa, btw, paar aastat tagasi hakkas omale kalapulki tegema ja kõrvetas need ahjus ära. Siis naeris, et perse, ma ei oska enam kalapulkigi teha.

Oskavad teie mehed süüa teha? Või teevad näiteks ainult mingeid konkreetseid asju, mis neil hästi välja tulevad?

Pesu pesemine / triikimine. No meil on nii, et pesumasina nuppe käristan mina, aga pesu paneme kuivama mõlemad. Pesu tavaliselt, aga mitte alati, sorteerin mina ja panen valmis kappide jaoks. Mulle täitsa sobib selline pesu-kraami-jaotus. Triigin peres ainult mina, sest varem pole Andrus üldse riideid triikinud ja ta ei näe vajadust. Ma ikka teda kortsus triiksärgiga toast välja ei laseks. Ma päris voodipesu ei triigi nagu mu emps, aga muid asju küll, kui riided kortsus on, eriti jälgin Andruse asju, sest tema käib klientidega kohtumas ja peab ilus ja viks välja nägema. Järjekordselt ju läheb kivi naise kapsaaeda, kui mees rääbakana kuskil ringi käib. Ma olen päris mitmeid paare kohanud, kus naine särab nagu kuldkana, sitsid-satsid igalpool ja mees on nagu hall hiireke oma kortusus triiksärgi ja viikimata pükstega, rääkimata sellest, et kingad on juba 5 hooaega vanad ja näevad välja nagu rohkem nagu ärakulunud viisud.

Sama on ka lastega. Väga lähedane inimene tegi märkuse meie jutuajamise käigus, et päris kurb on vaadata, kuidas väikelastega arsti juurde tullakse. Räpased, mustad ja kasimata. Minu meelest see näitab ikka väga selgelt, kust tullakse ja milline olukord valitseb kodus. Jah, on erandeid, et laps kakab püksi, oksendab ennast täis ja mida iganes veel, aga erand kinnitabki reeglit. Mina näiteks sain tihti kommentaare nii oma ema kui ka Andruse ema käest, et JÄLLE ma vahetan Kentsul riideid. Kuna ma ise ei taha käia isegi kodus plekiliste riietega, siis miks ma peaks laskma oma lapsel plekkidega ringi käia. Mulle meeldib, kui laps näeb puhas ja kasitud välja nagu ma isegi. Mitte mingi slummis elav räpane gängster, kes pole hambaharja teab kui kaua näinud. Pealegi, pesumasin töötab, katki pole läinud, pole ju raske neid titeriideid pesta väga.

Koeraga väljaskäimine. Kui Kents oli pisi, siis Poiska oli rohkem Andruse pärusmaa. Kuna mina toibusin keisrist ja olin niisama invaliid ja lisaks siis tuli pojaga kodus olla. Nüüd on vaikselt nii läinud, et hommikuti käin mina koeraga õues, sest ma ise tahan oma pead tuulutada, õhtupoole käime koos jalutamas ja tõenäoliselt enne ööund käib Truss uuesti Poiskaga väljas. Söögipoolise pakkumine on rohkem minu teema, kuna hommikul annan nkn Kennetile süüa ja siis kohe Poisile ka. Andrus saab veel niisama uneleda ja vedeleda. Samahästi muidugi võiks ka Truss koerale süüa anda, see pole meil kuidagi jaotatud tegevus, lihtsalt ma olen juba püsti ja teen seda. That’s it.

Prügi väljaviimine. Kuidagi on nii juhtunud, et prügioperaator on Andrus. Loomulikult, kui mina olen kuhugi minemas ja prügikast vajab tühjendamist, siis lähen mina, aga enamus aja tegeleb sellega siiski Truss. Ei tea, miks selline tööjaotus on toimunud. Kindlasti mitte tahtlikult, et ”Sina nüüd kontrollid prügikasti olukorda” 😀

Rääkides ainult Andrusele ”usaldatud” töödest veel, siis terrass on tema pärusmaa. Tema kastab oma elupuid seal ja hoiab seda korras. Võtab diivanipadjad vihma eest peitu jne. Lisaks muretseb selliste asjade eest, kui midagi katki peaks minema. Ala läppar kukub kogemata betoonist põrandale ja mina nutan ja olen õnnetu. Andrus otsib lahenduse. Telefonide parandamine jms. Kõik, mis seotud autodega. Hooldused ja minu väikesed kõksud. 😀 Tema valutab pead nende pärast ja klaarib selle pa*a ära. Meile selline toimkond ja koostöö istub hästi. Oleme suutnud varsti juba kuus aastat niimoodi majandada ja tundub, et tuleb hästi välja. Kodu on korras, tehnika terve, nõud ei vedele kraanikausis, vaid igaüks oskab neid nõudekasse panna ja sealt välja võtta. Laps on mõlema vanemaga Sina peal jne.

Riiete ostmine, see läks ka veel meelest.. Kennet on puhtalt minu teema. Pean silmas siis riiete ostmist ja kõige muuga varustamist. Mulle üldiselt meeldib see ka, et see selline minu vastutusala on. Kunagi varem oli nii, et käisime koos poodlemas, siis vahepeal oli nii, et kui ma kuskil kolasin ja leidsin midagi ägedat, siis saatsin Trussile pildi, talle meeldis, tuli proovis ja ta ostsis ära. Nüüd käime jälle koos kolamas, sest üksinda lapsega ei viitsi poodidesse maadlema minna ilmselgelt. Ja noh, nüüd on tekkinud selline seis, et kõik asjad on olemas. Ma ei ole ikka päris ammu endale midagi ostnud, sest lihtsalt pole vajadust. Suvel pulma minnes ostsin kleidi, see oli ka kõik. Tavaliselt laristan poodlemisega siis, kui oleme kuskil reisil, sest siis tean, et keegi teine ei saa samasugust asja Eestist osta. Kentsule muidugi ostan kogu aeg midagi. Riided ju jäävad kiiresti väikeseks ja garderoob seetõttu pidevat uuenduskuuri 🙂

Pere rahakott. Ma ei räägi siinkohal summadest vms, lihtsalt jaotusest. Algusest peale olen seda meelt, et ei pea ainult mees välja tegema ja naine kuskil lilleõiena õitsema. Ma käin ju samamoodi tööl ja teenin raha. Mille pagana pärast peab ainult mees kõige eest maksma? See on debiilne ja iganenud arvamus. Palju seksikam on, kui naine ütleb, et ”Ou, ma teen täna ise välja”. Kui suhtesse astusime, siis mängisime kohe avatud kaartidega, ei ole nii, et SEE SIIN ON MINU RAHA JA SEE SIIN ON SINU RAHA. Halloo, meil on ju leivad ühes kapis. Miks peab mees ainult autosse kütust ostma, kui naispool ka autot kasutab ja poekraami eest maksma, kuigi sööme ju mõlemad ning siiajuurde siis ka kõik väljassöömised kinni taguma. Meil on nii, et kui ikka raha ostsas on, siis on PEREL raha otsas, mitte mul eraldi või Trussil eraldi. Toon näite. Andrus võitis siin pokkeris 300 euri, siis see pole ainult tema võit, vaid meie mõlema võit. Küll aga mõtlen alati, et kui ta midagi võidab, siis tahaks, et ta ennast millegagi premeeriks. Ostaks endale midagi ilusat vms, sest ta on selle ära teeninud.

Siinkohal ei heida ette kellelegi midagi. Eriti nendele meestele, kes ise peres kõik asjad kinni maksavad. Kommunaalid, kütuse, eluasemelaenu, toidukorvid. Siis ma mõistangi, et ei peagi oma rahaasju naisega jagama, kui naine teenib ka raha ja see kulub tal ainult sõbrannadega väljas söömise peale ja kallite gucci-mucci asjade peale. Ühtegi senti koduseinte vahele ei investeerita.

Kolmas variant on see, et kogu pere rahakott on ühe inimese käes. Võin näite kohe oma emast ja isast tuua. Kogu rahamajandus on ema käes ja seda u 25 aastat. Algas see sellest, et isa ei osanud raha hoida ja kulutas pere raha ühele pahele. Ema korjas kogu kaardimajanduse omale ja nii on see ka jäänud ja nad saavad väga hästi hakkama. See on isegi armas, kui isa viskab nalja: ”Ouu, emps, homme on naistepäev, viska 30 eurtsi, ostan lilled sulle või tahad sa ise omale lilli poest osta, lihtsalt pane minu nimi alla kirja”. See on vahva ja suhet värskendav. Selliseid naljakad seiku on veel, mida saab muiates meenutada.

Igale ühele oma nagu armastatakse öelda. Kõik me oleme erinevad ja meile meeldivad ka erinevad elukorraldused ja tööjaotused peredes. Põhiasi on ikka see, et asi toimiks ja kõik oleksid peres rõõmsad ja rahul. Eks? Kui kellelgi tekkis mõtteid minu postituse osas, sheerige. Oleks põnev lugeda.

Musid-kallid ja olge vahvad! Täna on juba päike väljas!

1...678...12 Page 7 of 12

Island – justkui oleks kuskil teisel planeedil

Mõtteid eesolevast..

MIXED FEELINGS.. :/

Kõik on uus septembrikuus, eksole?

Siit-sealt

Pühade tagasivaade ja uue aasta mõtteid ja eesmärke

Ilujuttu ja lokkide panekust

Kõik jõuluga seonduv

Mõtteid teise lapse tulekust

A kellena Sina töötad?

Uus algus

It’s Colombia not Columbia

Pablo Escobar ja Comuna 13

Rongaema? Reisimõtteid

Töödejaotus kodus

Latest Posts

Island – justkui oleks kuskil teisel planeedil

Mõtteid eesolevast..

MIXED FEELINGS.. :/

Kõik on uus septembrikuus, eksole?

Head naistepäeva…

Popular Categories

Ilm

Follow us on Instagram @pintslikurat

EDITOR PICKS

POPULAR POSTS

Siseturism – mida siis Narvas toredat teha saab?

Psoriaas või dermatiit või hoopis mingi seenhaigus?

MINU BEEBIPIDU

POPULAR CATEGORY