A kellena Sina töötad?

0
2561

On käimas üks tore kampaania, kus KAUPMEESTE LIIT kutsub noori ja hakkajaid inimesi kaubandusse tööle. Link on SIIN. Mõtlesin, et oleks ka tore sõna sekka öelda, sest olen kaubanduses tööd teinud alates 2014. aastast ja minu ettevõte, kus töötan, sai see aasta 25-aastaseks.

Algas see kõik sellest, et minu ema, sõna otseses mõttes, andis mulle jalaga vastu tagumikku ja ütles, et on aeg tööle minna, sest kõik üliõpilased käivad kooli kõrvalt tööl. Halleluujah, eks. Kuna mu õppemaksu oli ebareaalselt kirves maksta(isegi õppelaenu võttes ei saanud tervet aastat makstud, ainult ühe semestri), siis tundsin kohustust, et peaks end püsivalt tööga siduma. Ma tegelikult tegin väga aktiivselt promotööd ja mulle meeldis see töö ning minu tööandja. Tervitused, Helen! Jama seisnes lihtsalt selles, et see oli projektipõhine ja iga kuu päris ei saanud päris kindel olla, kas üldse midagi pangakontole laekub.

Mõeldud tehtud. Kolasin CV-keskuses ja arutlesin oma tulevase abikaasaga, et kuhu oleks kõige õigem siis ikkagi tööle kandideerida ja ütlen ausalt, PK tööpakkumine kõnetas mind päris hästi: Oled jutukas? Avatud väljakutsetele? Tahad saada õiglast tasu tehtud tööle? Omatöötaja soodustused? Paidlik töögraafik? Igatahes, see kõnetas mind. Kaubanduse üheks suureks plussiks või siis miinuseks (olenevalt inimesest) on graafikupõhine töö. Minule see ilmselgelt sobis, kuna käisin ülikoolis ja iga päev tööl käimine ei tulnud kõne allagi. Seetõttu oli kaubandusse minek minu jaoks esimene valik. Olin varem ka mustlasrestoranis köögi poole peal töötanud, aga sorri – nevereveragain ei taha ma töötada üheski restoranis. Müts maha nende inimeste ees, kes seda teevad.

#DD25

Lisaks meeldis mulle, et üks päev olen tööl, teine päev on täispikk vaba päev ja siis jõlgun veidi ülikoolis ka. Vaba päev kulus kodu koristamisele, söögi tegemisele, koeraga ajaveetmisele jne. Vahetustega graafik on selles osas ka tore, et tööpäevad on pikad. Minu tavaline tööpäev oli 12,5 tundi pikk. Jah, algul olid jalad haiged, aga mingi hetk sa harjud selle rutiiniga jube hästi ära ja sa ei saa arugi, et mida värki, täna on juba neljas päev tööl ja ma polegi väga väsinud. Miks ma seda mainin on see, et ma olin kuus tööl näiteks 15 täispikka päeva ja ma olin kokku üllatus-üllatus kuu norm. tunnid ehk siis täiskohaga tööinimene. Ülikooli ajal muidugi päris täiskoormust teha ei jõudnud, bakalaureus oli vaja siiski kätte saada. Õnneks oli tööandja väga vastutulelik minu soovidele ja olen selle eest tänulik.

Mult on väga palju küsitud, et kas siis peaks poodi tööle minema või mitte. Olen aus olnud ja öelnud, et kui Sa lähed riietepoodi tööle ja kavatsed seal leti taga niisama jalgu kõlgutada, siis ei ole sellel pikemas perspektiivis mõtet: sul tekib motivatsioonilangus jube kiiresti ja tööandjal pole sinust ka mitte midagi kasu. Palka makstakse töö eest, inimestega suhtlemise eest ja heade müügitulemuste eest. Seismise eest ei maksta minu teada mitte kuskil.

Tihtipeale tuntakse kaasa neile inimestele, kes poodides töötavad (jätame välja Rimi, Selveri ja Prisma jne – ei ole isiklikku kogemust), et on alles jube töö ja palka ka neile niikuinii ei maksta. Ärge tundke kaasa! Ma ei hakka numbritest rääkima, aga ma sain üle Eesti keskmise palka. Jah, ma rügasin tööd teha, aga mind ka tasustati tehtud töö vääriselt. See on igalpool nii – kui sa oled tubli, siis usu mind, sind tunnustatakse, kas siis ühel või teisel viisil. Kunagi promotööd tehes, kiitis mind lõpuboss minu ülemusele, et võin ka Alaskal eskimole lund müüa kui vaja. Ma ei unusta kunagi seda tunnustust.

Kaubanduses tööl olles, on tööl palju liikuvust. Toon näited ka siia kohe: kuu alguses on juhatajatel kassaaruandlused, tiimil igasugu kuukokkuvõtteid vaja teha, uut kaupa välja panna ja palju muud. Lisaks muidugi ei tohi ka kliente ära unustada, mis on selle töö juures kõige olulisem. Kuu lõpus aga ootas meid see ”imearmas” inventuur, mis sisustas veel nädalake meie olemasolevast kuust. Aeg läheb tegelikult väga kiiresti, kui tööd teha. Eks mul olid ka oma mõõnaperioodid, kus mõni päev lasin luuslanki, sest motivatsiooni ei olnud ja teate mis, see päev venis nagu kaameli ila ja pealegi, pärast koju minnes olid sellised süümekad, et ma pole asjalik olnud.

See töö on aidanud mul suureks kasvada. Ajaplaneerimine, distsipliin, enesekontroll, tiimitöö õppimine ja teistega arvestamine. Eraldi mainiks ära erisugused kliendid poes ja nende mured ja rõõmud ning mitte hindamine välimuse järgi. Selle kohta võite lugeda SIIT, kuidas minu poodi sattus kodutu ja tegi 180 eurose arve mulle nii, et silm ka ei pilkunud. Ma siiralt usun, et ta ostis minu poest seetõttu, et ma ei hindanud teda välimuse ega lõhna järgi, olin inimene, kes temaga vestles ja teda kuulas. Sellest loost on minu meelest meil kõigil palju õppida.

Kaubanduses töötamine aitab ka ”kõva naha” kasvamisele. Ma võin öelda, et ma olen kaunis keevaline naine, aga nende aastega on poes töötamine mind tõesti inimesena palju kasvatanud ja õpetanud. Olukorrad, kus tahaks suust tuld sülitada, olen säilitanud rahu ja mõistlikult asjaga tegelenud. Toon näite: olin juba Kennetiga juba 3 kuud rase, kui tuli üks proua, kes käis tihti poes, aga kunagi midagi ei ostnud meilt. Väga sellise üleoleva suhtumisega daam. Hiljem tiimikaaslasega rääkides, teadis ta täpselt, kellest jutt käis. Ehk siis ma ei kujutanud asju ette ja see inimene suhtus tõesti teenindajatesse üleolevalt. Ta valis välja ühe sooduses olnud kleidi ja ütles, et kui ta seitsmeks tagasi pole, võite toote tagasi müüki panna. Teadsin, et see proua ei tule tagasi, sellegipoolest oli minu viga öelda, et ma olen 21-ni lahti ja kiiret pole selle ostmisega. Selle vestluse järel lahkus ta poest oma toimetusi tegema.

Kell oli 18:45, kui tulid ühed väga armsad Eesti prouad poodi, jutustasime maast ja ilmast ja neile jäi see sama kleit silma, kuid suurus sobis just see, mis mul taga laos kinni pandud oli. Andsin neile selle kleidi, et nad igaks juhuks proovida saaks ja otseloomulikult see kleit sobis neile. Ootasime viisakalt seitsmeni ja otsustasin, minu kahjuks, selle kleidi nendele toredatele tädidele maha müüa, sest arvasin, et see tädi ei tule niikuinii tagasi. Mis te arvate, kas ei tulnud? Tuli.. ja oh, seda, mürglit. Ta sõimas mind eesti keeles, vene keeles, saksa keeles. Ja üllatus-üllatus, ma oskan kõiki neid kolme keeli. Ma ei hakka ütlema, mida ta kõike minust rääkis, aga see oli nii solvav, et mul tuli nutuklimp kurku ja ma tahtsin plahvatada. Õnneks suutsin ma vait olla ja kõik selle õuduse alla neelata. JA KÕIK ÜHE RIIDEHILBU PÄRAST?!!?!?!?! Ma oleks muiganud ja öelnud, et kurat küll, tean ju, et tuleb kohe asi ära osta, pärast olen ilma, olen ju mitu korda niimoodi pika ninaga jäänud ja pead vangutades ära läinud. Aga eks inimesed ongi erinevad. Ära minnes karjus mulle veel, et teeb kõik endast oleneva, et ma siin poes enam kunagi töötada ei saaks. Sõimas, et kes kurat julges SELLISE INIMESE NAGU MINA juhatajaks panna. Tore, et see kõik juhtus õhtusel ajal, muidu oleks minu terve tööpäev untsu läinud ja teised toredad kliendid teeninduskvaliteedis kannatanud.

Samal ajal viibis poes üks naine, kes literally suu lahti kuulas kogu seda asja pealt. Peale selle kurja naise lahkumist, tuli minu juurde võttis ümbert kinni ja ütles, et teil on tegelikult väga tore pood ja see naine oli ikka püsti hull ning et tema silmad pole kunagi sellist asja näinud. Naeratasin ja ütlesin, et selline olukord pole ainuke. Nagu öeldakse, et igas halvas on ka natukene head, siis nii ka oli: sellised situatsioonid aitavad sul oma hetkeemotsioone vaka all hoida ja säilitada rahu ning kaine mõistus. Oleks see olukord mul poes esimesel poolel aastal juhtunud, oleksin kenasti samade inetustega vastu pannud. Tulemus muidugi: ma oleks niikuinii kaotanud, lolliks jäänud ja lisaks ka ettevõtte mainele halba teinud.

Sõbrad kogu eluks (L)

Sõbrad terveks eluks. Kui Sa ikka päevast päeva ninapidi koos oled ja ühiste eesmärkide nimel koostööd teed, siis on sõprus kiire tulema. Kuna ma ei ole enam esimeses nooruses, siis ei ole see tutvumine uute inimestega nii lihtne midagi ja otsest vajadust ka nagu pole. Töö on üks oluline koht, kust tegelikult omale sõpru leida. Mu kolm parimat sõbrannat on näiteks samast ettevõttest välja karanud, kust minagi. Töötegemine ühendab, ühised mured ja nende lahedamine ühendab. Ma olen väga tänulik oma emale, et ta mulle ”jalaga andis” ja mind tööle kupatas. Mul poleks praegu neid sõbrannasid minuga, kui ma poleks kaubandusse tööle läinud.

Kõva klienditeeninduse vundament avab noortele väga palju uksi. Ma võin omast kogemusest ja ka teiste omast rääkida, et väga lihtne on kuhugi müügitööle tööle saada, kui CV-s on kirjas: töökogemus Põldma Kaubanduses. Turul hinnatakse seda ja kogemustepagas väärikas ettevõttes toob palju lisapunkte sinu järgnevateks kandideerimisteks.

Ma ei saa ka mainimata jätta ägedaid ühisüritusi. Meie ettevõtte juht ei ole kunagi kokku hoidnud ühisürituste pealt. Kõik suvepäevad, jõulupeod, ettevõtte sünnipäevad või lihtsalt tiimidega kokkutulemised. Need on alati äärmiselt hästi läbi mõeldud ja väga meeleolukad. Paljud just elasidki nende ühisürituste nimel. Need ühtlasi loovad ägedaid mälestusi kui ka kasvatavad ühtsustunnet. Just 29. oktoobril toimus Põldma Kaubanduse suur juubel, kuhu kutsuti ka PK beebiemmed. Nii armas, et nad polnud meid unustanud. Need on asjad, mis teevad südame soojaks ja tekitavad tunde, et tahad olla üks osa sellest suurest kokkuhoidvast kommuunist.

Teadmised. Minu tarbimiskäitumine muutus väga palju, kui olin kaubandusse tööle läinud. Hoobilt muutus kvaliteet olulisemaks kvantiteedist. Ma ostan vähem riideid, aga kvaliteetseid ja kauakestvaid. Sinnajuurde ka see, et oskan peale vaadata riietele, mis on hästi õmmeldud, mis mitte. Rääkimata kangastest ja toodete lõigetest. Stiilikonsultandi amet/oskus jääb mulle eluks ajaks külge ja seda suuresti seetõttu, et töötasin poes ja meid koolitati aktiivselt nii toodetepõhiselt kui ka teeninduspõhiselt.

Kokkuvõttes ütleks, et kaubandusse tööle minek on noortele väga heaks hüppelauaks tulevaste töökohtade jaoks kui ka alati on ju võimalus firma siseselt areneda nagu meie ettevõttes. Õpid suhtlemist, tiimitööd, teistega arvestamist, ajaplaneerimist ja kõike muud, mida tulevikus iseseisvaks eluks väga vaja on.

Musid-kallid-paid ja väga äge pidu oli ka! Aitäh DenimDreami perele ja eeskätt Heinar Põldmale ja Maile Põldmale, nagu ma juba eelnevalt mainisin, siis DenimDreami korraldatud üritused on alati VIIMASE PEAL ja tore, et beebiemmesid ära ei unustatud.

Fotod: Andrei Ozdoba / Andres Raudjalg

LEAVE A REPLY

Please enter your comment!
Please enter your name here