Naistejutud

Nimelt on lugu selline, et mul ei ole kunagi päevade ajal kõht valutanud. Mõni üksik olukord on selline olnud, kus ma ka omadega kummuli, aga..

…Nüüd peale teise lapse sünnitust, mis ei olnud keiser eksole, on 7 päeva igast kuust täielik piin. Lihtsalt kuul pähe. On kellelgi veel sellist jama, et peale sünnitust muutub menstruatsioon valusamaks kui see enne sünnitust on olnud? Täielik rist ja viletsus.

Ma ei kujuta ette ka, kuidas mul mõned sõbrannad kannatavad sellist valu juba terve elu. Olen isegi jutte kuulnud, et tuleb lausa töölt või koolist või veel kuskilt minema minna, sest pole võimalik selle suure valuga toime tulla.

Kuna mul tühistati kolm korda jutti sünnitusjärgne kontroll koroona pärast ära, siis ma lõpuks loobusin, sest lihtsalt ei saanud jaole. Võib vist öelda, et tänu sellele valule ja mitme sisulooja meeldetuletamisele, et tuleb oma tervist kontrollida, võtsin end täna kätte ja registreerisin ennast kontrolli. Sinna saab küll alles oktoobri alguses, aga asi seegi (septembris on ITK-s ainult meesarstid ja noh, ei aitäh :D).

Kas teil on midagi muutunud peale sünnitust seal alumise korruse töös?

Mul on vahepeal selline kade tunne, et miks peavad naised rasedad olema, taluma seda raseduse alguse okserallit, väsimust + veel miljon asja, lisaks veel sünnitama, imetama, lapsega, kes ei maga, öösel üleval olema, sest rindu mehel pole, kust piim tuleb.. Ja siis veel tegelema sellega, mis juhtub naise kehaga peale sünnitust. Alustades sellest, et kõik on alt katki, võib-olla pressisid ka mõne näoveresoone sünnitusel lõhki nagu mina ja lisaks said veel hemorroidid ka.

Ja edasi kogu see oma kehaga leppimine ja rahu tegemine, et enam ei ole see sellised, millised me olime enne rasedust.. Võib-olla on mõni venitusarm kuskil kollitamas (ja ärge tulge ütlema, et need on ilusad – mulle küll ei meeldi). Rindu pole, kõht on nagu võbisev millimallikas, täpselt see, millest iga naine unistab..

ja siis on mehed…. teevad natukene jõnksu ja valmis. Oli see vast kadalipp, mida läbida! 😀

Jaaa-jaaa, ma ise tahtsin omale lapsi. See on alati parim, mida öeldakse: AGA ISE SA JU TAHTSID NEID. Ikka tahtsin, aga ma ei teadnud, et ma peale sünnitust olen katki nagu jalgpallivõrk ja pean selle protseduuri tagajärgedega veel jumal teab kui kaua tegelema.

Jätkades hädaldamist, siis mul lööb mingi närvivalu vasakusse kätte ka, sõrmede juurde. Selline valu, et võtad korra käest kinni, kannatad ära ja elu läheb edasi. Eks tuleb ka kuhugi arsti juurde minna, kui see üle ei lähe. Vaatan veel nädalake, mis see valu teeb. Äkki kaob ära ja siis ei peagi kuhugi minema jälle. 😀

Ausalt öeldes on endal ka naljakas, kui väga ma arsti juures käimist ei armasta, alles viimases hädas loivan kohale. Üritan seda parandada, sest tervis on selle maise elu üks suurmaid varasid, mida me millegipärast liiga palju ei väärtusta. Tihtipeale alles siis, kui võib olla juba liiga hilja..