Kui täis on Sinu tass?

1
1411

Jäin täna jälle pikemalt mõtisklema selle üle, kui palju meid mõjutab see, kui täis on meie isiklik tass. Osaleme hetkel Tanel Jäppineni kursusel, et lapsevanemana rohkem areneda, vähem ärrituda ning õppida oma lapsi paremini mõistma. Ja esimene moodul ei räägi kaugeltki mitte lastest, vaid meist endist ja meie vajaduste täitmisest.

Kursuse raames toimuvad erinevad videokõned teiste emade ja isadega, kus saame oma mõtteid ja kogemusi jagada. Sattusin esimesel emade kõnel punti, kus valdavenamus naisi olid pidevalt 3 lapsega üksinda kodus. Rets. Mul on neid kaks + 1 väga hästi kasvatatud koer ja mul on hetki, kus ma tunnen, et ma enam ei jaksa.. ja ometi on mul väga tugev abigrupp olemas. Mu kallis abikaasa on alati olemas: talle ei ole lihtsalt ”isa” tiitlit külge antud, aga ta on ka päriselt oma laste jaoks olemas ja isana ennast tõestanud (kui saab nii öelda). Lisaks elab mu emps Tallinnas, kes on täielik ingel. Tean, et no matter what, mu ema on alati TOP1, kellele ma kõige suuremas hädas JULGEN helistada, kurta, nutta toru otsas või abi küsida. Siinkohal on aus ka oma ämm ära mainida, sest ka tema on täpselt sama super-duper vanaema nagu minu emagi, lihtsalt tema resideerub Saaremaal ja lihtsalt distantsi tõttu ei saa me tema telefoni nii tihti traumatiseerida. See-eest, Saares olles saamegi natukene rohkem Trussiga vabaks lasta, et näiteks kinos käia ja niisama mölutada… seeest.. vanaema on ju olemas. 🙂 Seega jah, ütleme nii, et meil on vedanud. Täiega.

Ja eriti saad sellest aru siis, kui mitu teist inimest räägivad ja kurdavad, kui tühi on nende tass. See toob selle reaalsuse kõlksu tagasi, et mul on ikka elus päris hästi. Selle jutu järjeks oleks paslik küsida, et millal Sina viimati sõbrannadega/sõpradega väljas käisid? Lasteta? Kas Sa mäletad? Ei pea silmas mingit hardcore pidu, sest praegusel ajahetkel selliseid pidusid ei olegi, aga lihtsalt kas või sõbrannaga kohvikus käimine jms.

Minu meelest see on paljudel peredel põhimure, et pole lihtsalt võimalust kuskil käia. Tegelikult on võimalik aga lahendusi otsida. Meil toimib näiteks see, et Andrus saabki jalkas käia, tennises õhtuti ja päevasel ajal aeg-ajalt golfis. Ja mina saan teistel päevadel tantsimas käia või kuskil väljas käia kellegagi. Me ohverdamegi lihtsalt selle magamapanemise tralli(Kennet ei soovi õhtuti enam magama minna) teise inimese heaolu nimel ja teinekord tundub mulle, et kahte vanemat pole vaja laste magamapanekuks. Seega on ju tore, kui Andrus saab kenasti enda tassi oma meelistegevustega täita samal ajal, kui mina lapsi magama panen jms ning vice versa. Selliseid poolitamisi on tore teha, sest siis ei ole lapsehoidjate otsimine enam vajalik.

Lisaks saame kord nädalas minu ema abiga bachata trennis KOOS käia, mis on ka väga-väga tore. Natukene on seda aega ka vaja, sest mulle tundub teinekord, et meie ülikiires elutempos (vaadake, kui palju juba Andrus ainuüksi trennis käib :D) ei saa kvaliteetaega koos veeta, kui selleks ISE AEGA EI VÕTA. Mõistan, et kõigil ei ole emad-isad käe-jala ulatuses, aga igal inimesel on mõni sõber või sõbranna, keda hädaolukorras appi kutsuda. Saan aru, et paljudel võib olla ”piinlik” abi küsida, aga minu meelest on pikemas perspektiivis abi palumine jätkusuutlikum, kui see, et inimesed põlevad läbi ja võivad isegi depressiooni langeda. Aega tagasi kerides, siis võin praegu väita küll, et mind kollitas Rommi esimesel eluaastal midagi mini-depressiooni sarnast. Oh, see magamatus ja ärkamine öösel 4-6 korda. Ma olin vaimselt lihtsalt nii kurnatud ja õnnetu ning kohati tundsin, et üksi oma murega. Vahepeal tundus mulle, et Andrus isegi ei mõista mind, et mul oli tol hetkel päriselt raske.

Kohe, kui imetamise lõpetasin (1a1k1n) ja öise toitmise ka, hakkas R terve öö magama ja ma sain oma energia tagasi.
Minu meelest üks põhiasju, millega on tassi täita saab, on MAGAMINE. Te kujutate ette, et ma polnud terve aasta KORDAGI tervet ööd maganud.. selle asemel 4-6 korda ärganud iga kuradi öö (ja selliseid emasid on hordides. Ühe lapse emadel on ainult see eelis, et nad saavad päevasel ajal lapsega koos magada, kellel juba lapsi rohkem, seda luksust enam ei ole. Teinekord mõtlesin, et tahaks Andrusele vastu hambaid virutada, et tema saab siin hambad laiali magada ja mina pean samal ajal öösel üleval olema. Sitaks palju viha ja pettumust oli mu sees, abituse tunnet ka.

Nüüd on hoopis teine teema. Tunnen kohe, et kui ma olen korralikult vähemalt 8 tundi maganud, olen reibas ja ärritun tunduvalt aeglasemalt. Ja nii kui lähen umbes kella ühe paiku magama ning lapsed ajavad juba 6:50 üles, olen ma täiesti väsinud, energiat pole, tuju on ka selline so-so, sest ma ei viitsi laste aja järgi toimetama hakata. Sellelt samalt kursuselt võtan kaasa mõttetera, et hommik on õhtust targem ja ”oma aega” tuleks võtta hommikul, kui pea on selge ja puhanud. Ärka kas või 15 minutit enne lapsi üles: võimle, tantsi, laula, loe, joo kohvi või teed, loe mantraid – tee midaiganes Sulle teha meeldib. Sea ennast päevaks valmis. See toimib!
Kui lapsed kargud alla ajavad, on mul juba oma asjad toimetatud: silmad puhtad, nägu pestud ja kreemitatud, kohv joodud, päevaplaanid paika pandud jne. See tagab selle, et mul ei ole mingit sahmimist hommikul ja saan oma sooja kohvi ära joodud, mitte jääkülma kohvi, mis on ikka veel köögisnurgas kurvalt mind ootamas, SEST
a) lastel on vaja ärgates hambad ja nägu pesta
B) lastel on vaja hommikul riidesse panna
c) lastele on vaja hommikul putru teha (samal ajal, kui kiddod söövad, jõuan end riide panna ja hambad pesta)
d) Poisule süüa anda (sellel ajal, kui ma lastega möllan, käib Truss koeraga õues)
e) Romet on vaja hommikul peale söömist pesta ja söögitoolist ära tõsta.
(see punkt tuleb siia otsa, kui ma ei suuda lastest varem ärgata) Vahepeal olen ehk kohvi ka valmis teinud, aga see kopitab kuskil kapiäärel endiselt. Tavaliselt kohvitan kõige rahulikumalt siis, kui Kents ja Truss on lasteaeda-tööle läinud ja Rommi on mänguasjade kallal ning mina kohvitassiga tema juures. Saan aeg-ajalt kohvi rüübata ja Rommiga mängida.
Kuidas teie hommikud välja näevad, lapsevanemad? Kuidas teie hommikud siis välja nägid, kui teil lapsi ei olnud? Mis on muutunud?

Seekordses kogukonna vestlusest jäi kõlama selline mõte: ma sean ennast oma arust esikohale küll, aga tegelikult
a) enne oma vajaduste täitmist ma tõmban tolmu / pesen põrandaid
b) enne oma vajaduste täitmist ma pesen / triigin / panen kappi pesu
c) enne oma vajaduste täitmist ma teen süüa ja muretsen teise kõhtude eest, mitte enda oma eest
neid asju on veel muidugi. Meelde tuleks tuletada, et isegi lennukis hädaolukorras tuleb esmalt endale hapnikumask ette panna JA ALLES SIIS teisi aidata, mitte vastupidi. Päris elus kehtib minu meelest sama reegel: kuidas ma saan rahulik, empaatiline, tore, armastav, energiast pakatav naine/ema olla, kui ma pole enda põhivajadusi täita suutnud?

Mulle meeldib oma tassi ka meelepäraste raamatute lugemisega täita. Aeg-ajalt kuulan ka podcaste, kui see inimene, kes külas on, kõnetab mind, muidu meeldib ikka pigem lugeda, kui kuulata ja vaadata. Ma olen mingi eelajaloolineinimene vist selles osas 😀 Palju teie inimesi teate, kes tänapäeval ei kuula podcaste? Podcast’ide kuulamine on praeguse aja viimane moeröögatus ju.

Jälgi inimesi, kes Sind sütitavad või kellega Sa samastud. See on tegelikult nii veider, et mingi suvaline inimene kuskil teiselpool arvutiekraani läheb mulle nii palju korda ja ma päriselt ka elan tema elule kaasa ning loodan, et tal läheb hästi.. ja kui läheb, siis täidab see ka minu tassi. Keegi tunneb veel nii? Ma näiteks olin nii-nii rõõmus, kui mu üks lemmiksisulooja lõpuks oma IG konto tagasi sai (ja oi-oi, kui õnnetu ma olin, kui see kinni läks). See siiras rõõm ja elevus, et kellelgi, kes mulle meeldib, läks hästi, tegi ka minu päeva heaks. Ja siis nt selline näide ka siia otsa…. kus mulle tundub, et kahe väga pisikese vanuse vahega lastega on nii raske vahepeal ja ma ei saa hakkama ning.. ee.. tuletan meelde, et on üks tuus nelja lapse ema, kellel on veel raskem ja ta on ikka nii tubli ja miks siis mina tubli pole ja..õõh.. see annab kuidagi energiat juurde ja lõpetab selle hädaldamisetunde. Või siis need armsad emmed, kellega olen juttu rääkima jäänud ja saame lihtsalt sarnaseid lastemuresid omavahel arutada, see tunne, et ma pole üksi ja minusuguseid on veel ja ka neil on vahepeal raske.. see süstib kuidagi energiat juurde. Päriselt.

Pildi allikas: tarkvanem.ee

Minu meelest selline mõnus jalutuskäik on ideaalne lühiajaline akulaadija. Pere neljajalgne kaasa ja tiirule. Värskendab mõistust ja aitab pingeid maandada. Ma tunnen teinekord, et juhe jookseb kokku ning palun siin Andrusel lastega olla ja mina saan koeraga jalutama minna. Ei pea mingi 1,5h pikkune matk olema, vaid kiire 30-minutiline reibas sammumine. Pinged maha ja koju tagasi. Boonusena saab Poiss ka oma toimetused ära teha.

Mis teie tassi kõige rohkem täidab? TOP 3 tegevust?

Tarkvanem.ee lehelt leidsin sellised mõtted veel juurde:

Mõtteid, mida enda ajaga teha:

  • Kui oled väsinud, siis võta aega lihtsalt olemiseks.
  • Võta ette mõni iluprotseduur.
  • Külasta massööri.
  • Proovi mõnda tegevust, mis tundub huvitav.
  • Liitu raamatuklubiga.
  • Mine teatrisse või kinno.
  • Osale keelekursustel.
  • Proovi mõnda uut treeningut.
  • Mediteeri.
  • Pea päevikut.
  • Proovi fotograafiat.
  • Leia täiskasvanutele mõeldud võistkonnatrenn.

Toitumisel on samamoodi väga oluline roll, et lapsevanemana tunneksime ennast hästi ja värskena. Pole mingi uudis muidugi =)

  • Tervislik toitumine aitab püsida normaalkaalus. Ülekaalulisus on üks suurimaid riskifaktoreid loendamatutele terviseprobleemidele, mistõttu aitavad õiged valikud ennetada ka väga paljusid haigusi.
  • Piisav energia ja toitainete saamine annavad hea enesetunde ning meeleolu, soodustades samal ajal mõtlemisvõimet, mis mõjub positiivselt ka õpi- ja töötulemustele.
  • Õiged valikud hoiavad kokku aega ja raha, mis muidu kuluks haiguste põdemisele ning ravile

Selleks, et „tass täis” püsiks, on vaja seda täita: leida aega iseendale, minna jalutama, saada sõpradega kokku, magada, veeta aega abikaasaga, puhata… Laadida akusid. TEE ENDALE NÄDALAPLAAN. See on jube tore asi tegelikult. Mul on ära märgitud, millal on Andrus trennis ja millal on meil vaba õhtu, kus mina saaksin omale midagi toredat planeerida ja vastupidi ka muidugi. Siis on mida oodata ja see omakorda hoiab head energiat üleval. Nädalaplaan aitab vältida üllatusi, mis enam meie elukorraldusse liialt ei sobi. Lapsed vajavad rutiini, aga samamoodi vajavad seda ka täiskasvanud inimesed, et ei tekiks seda autopilootseisundit: põgene-võitle-jookse. Oled kunagi nädalaplaani teinud? Või tahaksid teha? Või pigem pole sinu teema?
Vot sellised mõtted. Ma nüüd lõpetan, kell on juba hiline =)

Ja siia lõppu üks mõte veel: „Selleks, et olla hea lapsevanem, peab lapse jaoks aega võtma,“ ütleb Jaan Aru taskuhäälingus lapsevanematele. See võib küll esmapilgul väga lihtsalt ja loogiliselt kõlada, kuid Aru sõnul ei ole see tänapäeva maailmas sugugi kerge, sest suur osa täiskasvanutest teeb tööd ka vabal ajal ja kipub sageli nutitelefoni kiikama. „Hea lapsevanem on see, kes võtab vahel aega üksnes lapse jaoks,“ täpsustab teadlane. „Ainus tähtis asi on siis see, mida su 3- või 5-aastane parajasti teeb, mitte see, mis toimub kusagil mujal või kes saadab sõnumeid nutitelefonile.“

Previous articlePsoriaas või dermatiit või hoopis mingi seenhaigus?
Next articleMIDA TEHA PARIISIS
Liina. Certified freelance make-up & SFX artist based in Tallinn, Estonia. Hobby photographer ✖️ Fashion lover ✖️travel blogger ✖️ Addicted to reading ✖️ nature junkie ✖️mommy ✖️and.. living life to the fullest.

1 COMMENT

  1. Me oleme just see pere, kellel pole abijõudu. Minu isa elab Tartus, ema ei tule iial appi (parem ongi) ja ämm tuleb aint siis kui talle sobib ehk väga harva ja siis pigem tunnikeseks mitte kauem (arvestades, kuidas ta lapsele meid maha teeb, siis parem on, et ei tule ka). Sõpru, kes meie last hoida tahaks, ei ole. Me jagamegi kahekesi. Kuna ma olen hommikust õhtuni lapsega, siis töö ongi mehe nö vaba aeg ja õhtu on mulle. St ma lähen toidupoodi, jalutan niisama ja mees paneb lapse magama. Kuna mul ta lõunaund ei tee, siis olengi temaga enamasti 8-9h järjest koos. Ajab ikka hulluks küll. Kui veel mees teataks, et ta läheb trenni, läheks ma juba hullumaja ukse taha vist.

LEAVE A REPLY

Please enter your comment!
Please enter your name here