Avameelne sibula koorimine ehk coaching

2
2193

Mõni aeg tagasi jagasin ühte ”seika” oma coachingu sessioonist ja kuna huvi on olemas, siis lubasin ka sellest lähemalt kirjutada. Kuidas mina üldse selleni jõudsin? Noh, väga lihtsalt tegelikult. Mul vedas! Kirjutasin siin blogis, et mul on kõik nagu väga hästi elus ja päriselt on kaaa, aga tunnen end teinekord kuidagi kurvana ja mingi negatiivsus on mu sees mind närimas ning see negatiivsus tegelikult mõjutab minu suhteid minule kallite inimestega.

Novot, Triin kirjutas siis mulle, et ta sattus lugema seda postitus ja kirjutas mulle, kas ma olen midagi coachingust kuulnud ja kas see mind üldse kõnetaks. Eks ikka olin ja mulle sisimas tundus, et kui ma nüüd araks löön ja ütlen, et kõik on hästi ja ma pole huvitatud, siis ma jään seda kasutamata võimalust kahetsema pikaks ajaks. Seega, mõeldud-tehtud. Esimene seanss tegelikult ongi selline tutvustav, et üldse aru saada, kas selline õppevorm(ei oska kuidagi muudmoodi seda nimetada) on Sinu jaoks või mitte ja lisaks veel TASUTA KA! Seega, keegi ei pane Sulle pinget peale, kui tunned esimese korra ajal, et see asi pole Sinu jaoks.

Coachingu erinevus mentorlusest on see, et mentor tihtipeale ütleb Sulle, kuidas asju teha või mitte teha. Et kui asi ei toimi, siis Sul on võimalus mentori ukse taha minna ja uurida, et mis pokk on, miks see Sinu soovitatud asi ikka veel ei õnnestu/ei toimi. Coachingus aga mõtled SA ISE, teed tööd iseendaga ISE, otsid lahendusi ISE, arutled ISE. Coach ainult suunab Sind. Ütlen ausalt, ma pole ammu nii palju oma ajusid ragistanud kui nüüd. Gümnaasiumid ja ülikoolid on lõpetatud, aju ei tee enam sellist jõhkrat mõttetööd nagu kooliajal. Ma ütleks, et aju on veidi nagu puhkeseisundis. Siis nüüd tunnen, et olen kuidagi turgutanud üles oma mõtlemise ja analüüsivõime.

Esimene seanss seisnes selles, et ma lihtsalt tunnistasin, et ma teen oma kallimale liiga oma käitumisega. Teisele inimesele, kõrvaltvaatajale. Kui te arvate, et seda on lihtne teha, siis proovige järele, ei ole üldse lihtne. Toon kohe siia näite ka: suudan lastega oma emotsioone tagasi hoida ja väga nunnu-tore-rahulik-tsill olla ja siis kui Trussik koju tuleb, siis tema saab kogu selle emotsioonide virrvarri omale kaela. Mille eest ainult? Ta ju ootab ka sooja vastuvõttu koju tulles, mitte mingit tühjaks pigistatud sidrunit, kes heal juhul jõuab endast ”Tere” välja hõigata. Minu käitumine on tegelikult ju minu enda valik, kuidas ma käitun. Kui ma tahan tujutseda, siis ma teen selle valiku, et ma tujutsen tihtipeale enne, kui ma MÕTLEN, et mis on tagajärjed ja miks ma tahan oma paha tuju kellegi teise peale välja elan. Suure tõenäosusega on tulemuseks kaks tujust ära inimest. Kas see on see soovitud tagajärg? Kindlasti mitte. Aga miks me siis tujutseme ja käitume omale kallite inimestega nii? Eesmärk on ju hästi läbi saada ja elada, koos, sõbralikult ühe katuse all ning pingevabalt. Naeran, et inimestel on teine kord tülide vabas suhtes igav ja siis otsivad siis ”põnevust”. Ma päris nii ei käitu, aga lihtsalt olen teinekord tujutu ja siis teisele tundub, et tema on kuidagi süüdi selles, et mul on paha tuju vms. Ja siis see ka veel, et lasen pisiasjadel oma tuju/vibe’i ära rikkuda. Kuigi tegelikult tuleks osata suurt pilti näha ja sellest lähtuvalt toimetada. 🙂

Ühesõnaga, hakkas see kõik sellest pihta, et ma lihtsalt ütlesin, et ma tunnen mingit negatiivsust enda sees ja mul on vaja sellest lahti saada, aga ma ei tea, kust pihta hakata. Triin on inimeste inimene (tean seda, kuna ta on mu boss kunagi olnud :D) ja ta oskab väga hästi Sind suunata, kuhu vaja on. Muidugi on ta paberiga coach, aga mu mõte on selles, et tõenäoliselt oskaks ta mind ka paberita coachida. Mõte siis selles, et ta on ka ilma vastavate õpinguteta hea.

Ma poleks never arvanud, et see vestlus nii sügavaks läheb, päriselt ka. Seda ma teadsin küll, et kui ma nüüd midagi rääkimata jätan, siis ma kahetsen seda ja ma tunnen, et see healing-process pole sajaprotsendiline. Ta suunas mind mõtlema, et mis rolle ma igapäevaselt täidan ja kui palju ma neile punkte annaks. See omakorda viis selleni, et mida üldse peaks rohkem lahkama ja mis vajab n-ö ”parandust”. Sellele lisaks leidsin, et tahan saada paremaks iseenda vormiks ja panime selline lause kirja: ”Iseendaga väga heas kontaktis olemine” JA PANIME SINNA KINDLA kuupäeva, millal ma selle loodan saavutada. Sul võib see lause/eesmärk hoopis midagi muud olla. See on lihtsalt minu oma ja mille ümber ma kogu seda healing-kaadervärki ehitama asusin.

Peale esimest ZOOM-sessiooni valdas mind selline tunne, et OH SHIT, mis asi see veel oli?! Ma ei oska seda tunnet kuidagi kirjeldada. Ma pole mõne lähedase inimesegagi oma tunnetest ja mõtetest nii avalikult ja sellisel hingetasandil rääkinud. Peale esimest korda mulle tunduski, et suurim võit on hetkel see, et ma suutsin ennast avada ja rääkida nendest teemadest, mida me ei näe ega loe Instagramist ja sots.meediast.

Praegu loen oma kirjutatud teksti ja selline tunne, et mul on midagi jube jube halvasti, aga tegelikult ei ole 😀 Me ei ole Andrusega lahku minemas, ega mina veene lõikumas. Kõik chill. Lihtsalt tundsin, et nüüd on õige aeg ennast kätte võtta ja oma mõtted selgeks mõelda. Tõenäoliselt, kui oleks õige inimene minu õlale varem koputanud, oleksin neid asju juba varem lahanud ja sellest negatiivsusest lahti saanud. =)

Triin kirjutab kogu teie vestluse vältel märkmeid ja pärast teeb pilti sellest lehest ja saadab Sulle, et ka paberkandjal mingi mälestus jääks, mida ka hiljem üle saab vaadata, kui ise märkmeid teha ei taha. See paber on hea ka selleks, et kui peaksid uuesti kuskil tupikus olema, oskad juba ise teha/mõelda/analüüsida/lahendusi välja pakkuda.

Teine kokkusaamine ZOOM’i vahendusel viis meid perekonna juurde ja andestamise juurde. Ma olen selline inimene, et kui mulle on päriselt päriselt väga väga väga haiget tehtud, siis mul on väga raske andeks anda. Ma võin öelda, et ma olen leppinud ja andeks andnud, aga võib-olla päriselt pole ma seda südames kinnitanud. See oli äärmiselt emotsionaalne ja vaimselt raske teema, mida lahata ja mille üle mõelda. Mulle näiteks on tundnud, et meie pere on kaugenenud üksteisest ja nüüd tänu minu poegadele, oleme saanud uue hingamise. Suhtlen oma vennaga rohkem, tänu sellele, et ta kuidagi on võtnud oma onu-rolli väga tõsiselt. Kui varem oli see, et ta oli arvuti taga ja kui külla läksin, ei pruukinud teda nähagi, siis nüüd on ta alati elutoas juttu ajamas. Meil on olnud palju lahkhelisid ja arusaamatusi terve elu vältel, siis nüüd kuidagi tunnen sellist kerget ja vahetut suhtlust ja siin on kindlasti suur mõju olnud sellel, et perre on kaks pisikest asjapulka sündinud. Ja teisalt muidugi see, et me mõlemad oleme valmis omavahel suhtlust parandama. Ja viimasena see ka, et ma lõpuks võtsin kätte ja andsin päriselt andeks asjade eest, mis minu isiksust aastatega lõhkunud on.

Mul oli pikalt hinges, et ma ei suuda andestada, aga selle coachingu abiga jõudsin selgusele, et okei MA EI ANNA ANDEKS.. Siis kes on kannataja? Tegelikkuses mina ise, selle raske rusuva tundega. Mina olen see, keda need mälestused piinavad ja elada ei lase. Mina olen see, kes endaga mingit sitta kaasas kannab. See on tegelikult nii mõttetu ja ebavajalik. Sama ka isaga. Isa on mulle elus kõige rohkem haiget teinud oma käitumisega ja mitte kohalolekuga. Neid mineviku valusaid mälestusi olen endas kaasas kandnud jumal teab kaua. Mõni asi oli ammu ununenud, aga uuesti meelde tulnud, kui omal lapsed sündisid. Leidsin coachingu käigus, et tegelikult valusad mälestused, millel on negatiivne alatoon, on tegelikult positiivne tagajärg. Ma tean, kuidas ma ise ei tohiks käituda ja oskan seda vältida. Aga taaskord, see negatiivsus on minu sees ja rikub minu vibe’i mitte kellegi teise oma, siis mille pagana pärast ma lasen seda endaga kaasas vedada? Mis see mulle annab? Ausalt öldes, mitte midagi. LET IT GO THEN!
Siinkohal panin ära, kui uhke ma ise enda üle olen. Endiselt ütlen, et seda sitta on raske lahata ja analüüsida ja enda sisse vaadata. Ma poleks arvanud, et see niiiiiiiii raske on. Lihtsalt olla AUS enda vastu ja AUSALT ja PÄRISELT andestada ja lasta asjadel minna. See on nii faking raske. Oled ise kunagi samas olukorras olnud? Kuidas oled lahenduseni jõudnud?

Oma aju on võimalik treenida ja tänu coachingule on see teostatav. Kui Sa midagi mõtled ja päriselt päriselt tahad enda sees midagi muuta, siis aju ja keha hakkavad juba ise SIND ENNAST healima. Seda ütles mulle Triin, mitte doktor Liina Kolomainen siit ekraani tagant. Triin on mulle väga palju teaduslikku infot juurde rääkinud (mulle väga meeldib teaduspõhine lähenemine), mis on äärmiselt huvitav ja kinnitab, et ajan siin iseendaga õiget asja. Coaching aitab mul lahendusi otsida, soovisin muutust – sain selle ja sain oma küsimustele vastused. Ja suuresti lihtsalt iseendaga monoloogi pidades.. nii imelik kui see ka ei tundu. Kui Sa päriselt tunned, et see kõnetab Sind, siis võta jalad ahtri alt välja ja kirjuta Triinule. Ma võin oma pea panti anda, et jääd rahule. Ma siiralt loodan, et äkki keegi julgeb tänu minu avameelsusele ise ka selle teekonna ette võtta.

Kolmas vestlus viis mind suhte teemale. Olin nädalajagu mõelnud erinevatele asjadele. Üks asi, mida coaching teeb, on see, et Sa hakkad lisaks oma emotsioonidele jälgima ka enda kehakeelt. Toon näite: Ma rääkisin mingi hetk oma lastest ja armastusest. Mu sisse tuli selline ülikerge tunne, nagu oleks kerge tuuleiil ja mõnus soe õhk mulle pai teinud. Kui Triin poleks suunanud mind varajasemalt oma kehakeelt jälgima, poleks ma seda tõenäoliselt tähele pannudki. Olin mingi hetk ennast küüru tõmmanud, kui rasketest teemadest rääkisin. Mul polnud õrna aimugi.

Igatahes, ütlesin siin, et mul on jube kerge ja tore olla, et ma ei teagi praegu, mida lahata. Ja lõpuks jõudsime arutades, millele võiks oma energia suunata. Valdav teema oli, et kuidas käituda suhtes ja olla suhtes 100% laste kõrvalt. Siin tuli välja uuesti, see, et ma pean enda emotsioone tagasi hoidma. Triin kohe parandas, et kas ma pean või MA TAHAN oma emotsioonidega ilusti toime tulla, et kellelegi liiga ei teeks.

Ma ikka TAHAN ise hea ja tubli ja rõõmus ja empaatiline olla! Siin tuli veel teemaks kodune kasvatus, teiste aitamine, nõrgemate aitamine jne. Üks ilus mälestus lapsepõlvest, kus meil endal oli väga raske seis rahaliselt, aga ema nägi ühte naist poe ees, kes kerjas. Ütles, et raha ma Sulle ei anna, aga süüa ostan küll, et küll me hakkama saame(endal kaks väikest last). Ostsime poest saia, vorsti, juustu, leiba, piima jne. Ema ütles mulle, et me kunagi ei tea, millal me ise abi vajame ja teisi tuleb aidata no matter what. See on ilus mälestus, mille ma oma lapsepõlvest kaasa võtsin. Kui palju olen ma igasugu joodikuid kuskilt tänavalt üles aidanud tõsta, kiirabisse helistanud jne. .. ja seda kõike nii, ET TEISED inimesed enne mind, lihtsalt teevad näo, et tee peal verisena pikutavat inimest justkui ei eksisteeri. See, et inimene on natukene purjus, natukene (teinekord palju) joonud ei tähenda, et me peame neid inimesi kohtlema kuidagi vähem väärtuslikuna. Nad on täpselt samamoodi lihast ja luust ja neil on süda sees. Kes tahab eelarvamustest lähemalt lugeda, siis PALUN LOE SIIT, kuidas mul poes külas käis kodutu, kes ostis 180 euro eest Diesel’i tooteid, nii et SILM KA EI PILKUNUD. Ja ma usun, et ta ostis need asjad ainult selle pärast, et ma olin temaga tore ja võtsin teda vastu oma poodi nagu kõiki teisi klientegi, olgugi, et ta haises ja oli must.

Suhtest rääkides leidsin, et me peaksime VÕTMA aega kahekesi olemiseks. Mitte sõpradega, mitte vanematega, mitte lastega, lihtsalt kahekesi. Jäin mõtlema, et miks me seda aega VÕTNUD pole. Ja siis ise vastasin oma monoloogiline, et oleme vist mugavustsoonis, et ei ole mõelnud lapsi kuhugi organiseerida jne. Edasi rääkisime, et mina olen suhteliselt alati reisides see asja-ajaja. Ostan reisipiletid, otsin odavaid pileteid, vaatan, kuhu minna. Korjan passid enda kätte, korjan hotelli broneeringud jne. Triin hakkas naerma ja küsis, et kui Sina oled hull organiseerija, siis miks… 😀 õõõ miks ma siis ei organiseeri? 😀 Hakkasin ise ka naerma ja ütlesin, et on alles lihtne asi, mida ette võtta ja ma ei tee seda. Sellel hetkel otsustasin kohe, et tuleb midagi koos ette võtta, kahekesi. Me kunagi pidasime nii ägedaid sügavaid vestlusi Trussiga maha. Maad ja ilmad said kokku räägitud, nüüd lihtsalt pole aega selleks. Õhtuks oled nii väsinud ja viskad sõbrad peale ja ootad und. Igatahes, ma hakkasin siis kohe organiseerima. Truspari emps tuleb järka nv-l meile külla. Organiseerin vanaemad lapsi vaatama ja lähme näiteks rabasse aega maha võtma või näiteks spaasse mõnulema. Eks näis. Andrus, kui Sa seda loed praegu, siis loodan, et Sulle idee meeldib. 😀

Rääkisin ka emale asjast, millega ma siin tegelen ja miks ma Kentsut talle maha parseldan paariks tunniks, Kentsu tuleb muidu üles korrusele ja teda ei saa tagasi hoida. Romkaga on lihtne veel. Seetõttu, viin tavaliselt Kenneti empsikale natukeseks ajaks. Siinkohal oleks jälle aus ja ilus tänada empsi, et ta ikka ja alati viitsib mind aidata ja on nii abivalmis. Sama ka Andruse emaga. Kui me ikka Saaremaal oleme, siis me saame Trussiga ikka veidi puhata ka. Meil on ikka megalt vedanud. Või noh, meie poistel on vedanud, et nii lahedad vanavanemad(pean silmas ka vanaisasid. Muidu ma jahun ainult emadest, aga ka vanaisad on väga armsad ja abivalmid) on Romkal ja Kentsul.
Ujusin jälle teemast kõrvale, aga ema toetas mind. Ta ütles nii, et heaga saab alati rohkem kui halvaga ja tubli, et endaga tööd teen, sest keegi teine seda sisemaailmat Sinu sisse parandama ei tule. Oi, mul tuli kohe meelde üks lause nädalavahetusest, kui sõber Joosep ütles mulle suhteteemasid arutades, et kunagi oli ikka kombeks maha kukkunud vaas maast üles korjata ja ära parandada, siis nüüd visatakse see otsejoones prügikasti. Nii kergekäeliselt minnakse lahku. Nagu ootaks teid kuskil prints valgel hobusel.

Külas maitseb toit ikka paremini kui kodus. Kurb, et inimesed ei ole nõus suhte nimel oma teravaid külgi pehmeks lihvima. Ma olen küll ajas palju muutunud, palju pehmemaks. Väga palju pehmemaks, aga sellegipoolest on mul veel endiselt arenguruumi ja ma julgen seda tunnistada. Suhe on töö nagu iga teinegi, lihtsalt mitte üheksast viieni, vaid 24/7 nagu ka laste kasvatamise töö. Nt minu jaoks on nii imelik vaadata läbi sots.meedia ilget lakkumist ja armastasin-sind-forever-minu-hubbymaterial ning siis ollakse paari kuu pärast lahku läinud. Kuhu see armastus nii kiirelt kadus, mida läbi sots.meedia leelotada sai? Meil saab kevadel 7 aastat koos ühte rada tallutud ja ma endiselt armastan Andrust kogu südamest ja ma pole mõelnud kordagi, et me peaks ühe või teise ütlemise peale lahku minema. Teile ka: vaase on võimalik parandada, mitte kohe prügikasti visata.

Päikest ja jagade oma mõtteid seoses selle kirjutisega. Ootan huviga.
JA TRIINUGA SAAB KONTAKTI SIIT!!!

2 COMMENTS

  1. Väga mõnus lugemine ja kohati ka ehk kurb äratundmine?
    Tunnen samuti kurbust/rahulolematust kuigi kõik on korras & tuttav tunne on ka see kuidas abikaasa kompoti õhtul endale kraesse saab. Nii et, aitäh jagamast ja uurin samuti coachingut :). Kennetit ja Rometit tervitavad pmts sama vanad poisid 🙂 Ja poisile saadab tervitusi jack russelli preili 🙂

    • See on väga huvitav õppevorm tõesti. Ma poleks elusees arvanud, et mind see nii palju aitab ja silmi avab.
      Teiste kohta ma ei oska rääkida, aga kui Sa Triinu kasuks otsustad, siis on Sul see kindlus, et esimene kord on tasuta ja saad vaadata, kas see üldse Sinu jaoks on. Mul oli algul ikka jube imelik kuskilt juttu alustada, kellelegi, kes mu pere sisekliimat tegelikult ei tea.
      Aga, kui sain selle korgi eest ära, läks nii palju lihtsamaks. Ja nüüd mõtlen, et perest väljaspool olevale isikule on tegelikult palju lihtsam midagi südamelt ära rääkida, sest ta on erapooletu ja oskab anda objektiivset nõu ja suunata.

      Igatahes, võta end kätte. Üks asi on see, et suhe paraneb jne, aga ka Su enda vibe ja olemine. Mul on kuidagi jube kerge ja mõnus olla.

      😀 hahaha ja pere kohta! hea maitse! Kaks poega, russell :D:D:D ühtekad.

      Tervitused samuti poistele ja russellile 😛

LEAVE A REPLY

Please enter your comment!
Please enter your name here