Uus algus

Juhhei! Seekord läks nii, et poole aastast ”maratoni” ei pidanudki pidama ja pere teisel tibul on vähe kiirem siia ilma tulemisega.

Algul me muidugi ise ka ei uskunud, et esimese korraga õnneks läheb, viskasime nalja omavahel, et haa-haa-haa, miinimum on ikka mingi pool aastat ja aega meil ju ka on, et laste vahe poleks suurem kui 2,5a.

Pilt on ilmselgelt illustratiivne. Mul on tegelikult suht okei olla, esimese trimestri uksed on mõne päeva pärast kinni ka juba. Võrreldes Kentsuga on olukord tunduvalt leebem. Iiveldus muidugi oli, aga enesetunne oli esimestel nädalatel tunduvalt parem kui esimest last oodates. Ise arvan, et see võib tugevalt sellega seotud olla, et töötasin siis 12,5h päevas ja lisaks käisin veel Grimmikoolis. Kõva tamp oli taga ja puhkamiseks aega ei jätkunud absoluutselt. Mul polnud veel poes WC ka ja siis jookse teise poodi vetsu ja loenda ette jumal teab, mis vabandused, miks ma seal WC-s nii palju käin.

Ebareaalne väsimus oli ka ja seda ka praeguse rasedusega. Väsin ikka suhteliselt kergelt ära, võite arvata, kui mõttetu kaaslane ma Kolumbia õhtutel olin. Aga pole viga, elab üle. Nüüd läheb ainult lihtsamaks just enesetunde osas. Suuruse osas mitte 😀 Just saavutasin oma norm kaalu 49kg ja võtsin kõik oma teksad välja, mis uuesti selga mahuvad. Tuleb jälle ümber tõsta ja kakakottpüksid välja võtta.

Käisime eile ka Oscar testi tegemas. Kõik chill ja beebi tunneb ennast kõhus hästi. Keisriga on see teema, et platsenta võiks olla tagaseinas, sest ees olles on oht, et see hakkab keisriarmist läbi immitsema. On nii emale kui ka lapsele väga ohtlik. Rasedus vastas täpselt päeva pealt rasedusele. Õõõhh, ehk on lootust, et pere pesamuna poppib välja õigel kuupäeval, milleks on 05052020, üliilus kuupäev, aga noh, ainult 5% beebisid otsustab siia ilma õigel päeval tulla, seega ma liiga palju ei looda.

Esimest korda tegi UH-d mees, minu jaoks selline uudne kogemus. Kergelt ehmatas, et kui kõhust kasu pole, siis tehakse vaginaalne. No sorri, meesarsti ma küll sinna alla ei lase. 😀 Õnneks seda polnud vaja. Veider oli see, et ta saatis Andruse ja Kentsu uksest välja, kui Truss veidi pojaga vestles. Ma nagu mõistan, et see segab rääkimist ja veidi töötegemist, aga Kennet on ju meie perekonnaliige, kuhu me ta siis jätame? Kõik me tahame ju uue tulevase elanikuga tutvuda, kes parasjagu veel kõhus lebos on. Andrus ja Kents ukse taga, sain sellegipoolest väga head ja põhjalikku infot beebi kohta. Kennetit oodates tegi UH-d üks naisterahvas. 15min oli haudvaikus ja midagi ei rääkinud, siis midagi rääkis, aga ka vähe. Väga konkreetne tädi. Selle kohapealt oli see härra Konstantin asjalikum, tegi oma tööd põhjalikult ja hästi. Ma jäin rahule.

Mõtteid mõlgub palju peas. Kennetiga on lihtne, ta on tõesti väga hea laps oma iseloomult ja temperamendilt. Seetõttu pole me väga palju vaeva pidanud temaga nägema. Sünnist saati magab hästi, sööb hästi, on seltsiv jne. Raudselt teine tuleb selline marakratt, et oi joppantoonio. Päris huvitav igatahes. Vahva mõelda, et saan 30.10. 26 ja ma saan kahekümne kuueselt kahe lapse emaks. Läheb huvitavaks see elukene meil. Algul on kindlasti raske, kuna Kentsu on ka siiski pisi-pisi veel, aga mida aeg edasi, seda lihtsam on ja pealegi, koos kasvada on lastel väga vahva. Põhimõtteliselt sama vanad ju.

Sünnitus. ÕÕhhh, see teema. Võite arvata, et mu hirm on seekord päris suur ja see lohutamine ”et kõik läheb hästi” ei aita mind tegelikult, sest mina elasin selle õuduse nimega sünnitus läbi ja iga sünnitus on erinev. Minu puusad ja vaagen ei ole vahepeal suuremaks läinud ja kui tuleb sama suur tegelane nagu Kennet, siis on 100% kindel, et tuleb teha uus keiser. Ma oleks suht rahulik, kui teaksin, et nüüd on keiser ja kogu lugu, aga teise lapsega lastakse sünnitada ka, sest võib-olla sa ikkagi suudad selle tibukese enda seest loomulikul teel välja poppida. Ehk siis mind võib täpselt sama süžee ees oodata. Päris hull! Aga ma püüan vaikselt selle teemaga harjuda ja rahu teha endaga. Ega see põdemine ei aita, pisike ei tule ju ise mu seest välja, see protsess on nkn vältimatu. 😀

Vot nii siis seekord. Meie väike ”saladus” on paljastatud. Ma tegelikult pole kunagi tahtnud oma rasedusi varjata, sest pisikesed on väga oodatud ja planeeritud meie perre. Ma isiklikult ei saa aru naistest, kes varjavad oma rasedust. Valik on muidugi igaühe oma, aga minu jaoks on rasedus nii ilus aeg, et ma lihtsalt ei suudaks seda ainult enda teada hoida ja normaalsete piltide asemel ainult selfie’sid teha. Ootasime lihtsalt ohtliku aja ära ja tahtsime kinnitust, et kõhubeebiga on kõik hästi. Otsustasin ka seda, et seekord tõenäoliselt jagan veidi rohkem oma rasedusest, sest see on mu teine rasedus ja on päris huvitav võrrelda, mis oli ja mis on nüüd.

Päikest teile!