Millal oleks õige aeg loobuda?

Vot otsustasime siin, või noh, ma otsustasin, kui täpne olla 😀 Et oleks aeg võrevoodist loobuda ja muuta see suure-lapse-voodiks. Vaatasin mingi aeg, et paljud #augustibeebid2018 on juba majavoodites ja igasugu muudes voodites ning loobunud titade võrevoodist.

Võtsime päevasel ajal Kentsuga need pehmenduspadjad ära, pesime puhtaks ja saatsin Trussile sõnumi, et teda ootab õhtul kena nikerdamine. Liiga rõõmus ta polnud, sest kes see ikka viitsib voodit lahti võtta ja siis uuesti kokku panna. Nobody.

Suure vihastamise ja sõimamise peale (kuulsin teisest toast :D) sai ta selle kokku pandud ja oli vihane mu peale, et ma ei lubanud võresid ära visata, et ehk läheb vaja. Ma olevat korilane. No tänks mees, naised ongi korilased, kui sa veel ei teadnud, puhka jalga kenasti. Pidasime läbirääkimisi, et kas me siis kunagi hakkame seda voodit tagasi ümber muutma võrekaks või mitte. Müüa ju ei saa niikuinii, sest Kennet on ääred ära närinud, siis kui pisem oli ja hambad sügelesid ja voodist välja tahtis saada 😀 Jutt lõppes sellega, et, ma loobusin oma koriluseteemast ja jumal nende võredega siis.

Uneaeg oli saabumas, viisin Kenneti oma uude voodisse, kus ta siis viskas sinna pikali küll, aga kohe kui ma olin jalga lasknud, läks ukse taha nutuga kopsima. Tuppa tulles istus ja mossitas oma telgis. Kahju oli kiddost, aga samas nii nunnult mossitas seal… Üritasin laulda talle ja võimelda, aga ta polnud nõus.

Mõtlesin juba, et ongi tuuga, tuleb uuesti võrekaks teha ja kes seda oleks teinud.. Andrus ütles, et seda jura ta küll uuesti ümber muutma ei hakka. Hiljem aga mainis, et ai kurja, kui ikka väga vaja, siis mis tal muud üle jääb eksole. Selline see papside elu on eks.

Olime pea kella kümneni üleval (tavaliselt läheb magama 20:00 – 21:00 vahemikus, olenevalt sellest, kui väss ta parasjagu on), viisin uuesti voodisse ja oma peas mõtlesin, et nii kange mutt ma nüüd küll olen, et ma ei hakka veel loobuma. Laps vajabki harjumist.

Heitsin siis oma gigakõhuga tema kõrvale külili, sasusin pead ja laulsin oma tavapärast repertuaari: ”Kes aias?”, ”Kes elab metsa sees?”, ”Mutionu pidu”, ”Mingi kalade lugu”, ”Põdral maja” jne.. vaikselt uinus ja mingi hetk kukkus ära. Magava lapse vaatamine on nagu mingi teraapia minu jaoks. Teil ka? Mul teinekord lähevad isegi silmad vett täis suurest õnnetundest, mis tekib, kui ma oma magavat inglikest vaatan.. Nii ilus ja õrn vaatepilt.

Kui oli aeg voodist välja saada, siis võite arvata, et see polnud just kõige lihtsam toimetamine. Mingi kuradi emavaal püüab ”hiilida” voodist välja. Kes veel ei teadnud, siis mul käib puusaliiges pesast välja ja kui see juhtub, siis see valu on võrreldav luumurruvaluga. Pead kähku püsti tõusma oma normaalsesse asendisse.

Igatahes, nagu arvata võite, poole jukerdamise peale tuli puusaliiges välja JA JU ÜHTEGI PIIKSU EI SAA TEHA, ega püsti krapsata kiiresti. Perse küll, mõtlesin ma, sest see oli nii valus ja ma pidin kannatama. Aga sain hakkama, aegluubis püsti, ja kiirelt suurde tuppa lebosse.

Terve öö olime ärevil Andrusega, et ehk Kents kukub üle voodi ääre, sest see ikkagi suht madal voodi ja väga erinev võrevoodist. Mõlemad vanaemad hirmutasid ka selles osas ja lisaks sellele veendunud, et ikkagi liiga vara muutsime võreka suure-lapse-voodiks. Ma mõtlesin ise, et kui juba teised #augustibeebid2018 harjuvad ja saavad hakkama, ega mu oma mingi hädaliisu pole. Arvestades just seda, et mu laps on äärmiselt hea kohanemisvõimega ja SUPERHEA (aitäh Sulle, Kents, selle eest!) magaja…

Kaks korda käis mingi kõks voodis, aga see oli pigem seetõttu, et Kennet oli unes olles voodi külgedele kuhugi pihta läinud, mitte maha kukkunud. Panime ka lambateki voodi ette, kui ikkagi juhtub ja kiddo maha kukub voodist, õnneks ei läinud seda vaja. Magas terve öö nagu väike karumõmm ja hommikul ärgates lalises rõõmsalt oma uues voodis ja EI TULNUDKI tipa-tapa meie tuppa meid äratama nagu me alguses arvasime, et ta seda teeb, sest Kentsu saab nüüd ju ise pepu ees oma madalast voodist maha tulla ja teise tuppa jalutada. Ju tal mõnus oli, et ta ei viitsinud liigutamisega vaeva näha. Läksime ise kärsitult vaatama ja ta oli olukorraga ikka väga rahul.

Mission completed ja ei pidanudki voodit tagasi muutma, aga seda ma poleks vist juba Andruse närvikava arvestades teha palunud. Iga algus on teinekord raske. Meil läks lihtsamini õnneks. Praegu jäi oma lõunaunne ka väga hea meelega. Juhhei! .. Nüüd jääb veel see lutisaaga läbi teha.. 😀

Btw, millal teie oma titevoodi ära kaotasite?

Muideks, mul oleks uut võrevoodit vaja, halli värvi, teise beebi jaoks. Äkki on kellelgi müüa või teab mõnda kohta, kus sellise ilusa väikese võrevoodi võiks leida? Kenneti ase osutus VÄGA SUUREKS VÕREVOODIKS, seetõttu ei saanud nii teha, et ostame kohe nari ja siis Kentsu võrekas meie tuppa, sest voodi on nii suur ja rikub meie toa interjööri. Tahaks nunnut ja pisikest ja HALLI VÄRVI! Olen netis ka kolanud, aga no midagi pole silma hakanud…

Imeilusat naistepäeva ka tulevaseks pühapäevaks teile kõigile 😛 Väike meigipilt ka siia juurde.