Lõpuks ometi on mul veidikene aega, et seda postitust siin valmistada.
Tõesti jube, jube kiire on olnud! Esmaspäeval tulime tagasi, mina jooksin põhimõtteliselt otse lennult etendust Paidesse tegema, õhtul peale üheksat jõudsin alles koju.
Hommikul otsejoones kooli, praktilise eksamitöö proov ja sealt kohe otse jälle Paide etendusele. Kolmapäeval otsustasin, et ei lähe kooli, sest olin füüsiliselt nii kuradi väsinud, et oleksin hea meelega peaga vastu seina jooksnud. Lisaks oli tunni sisuks: karvlisandite kammimine, korrigeerimine jne – minu parukas pole ju veel valmis, aga saab varsti. Kuskil kakskümmend tundi on veel teha, siis on see nuhtlus ükskord valmis. 20 tundi ei tundu enam palju, aga suurte selja- ja närvivaludega ei saa enam üle tunni aja küürakana istuda. Aga pole viga, saan hakkama.
Eile oli koolis kiilakamütsi pähepanek hindele ja üks eriefekt ka teha. Kuna enamus võttis mõne haava vms, otsustasin, et teen lateksiga vananemist. 1,5h jäi muidugi veidi väheseks sellise töö jaoks, aga lõpptulemus jäi kaunis naljakas ja ma rahul sellega.
Muidu on Andrus selline:
Mingi erinevus nagu on. 😀
Õhtul õppisin tänaseks viimaseks koolieksamiks ja siin ma nüüd olen. Tegin oma eksami ära. Tuju on hea, kerge pingelangus, et võib rõõmsalt oma reisist rääkida. Ahjaa ja õhtul on Nickelback’i kontsert!!! Isegi reisi aeg sai muudetud varajasema peale, et ma oma suurt lemmikut kuulama saaksin minna.
Miks just Bulgaaria? Esimene põhjus on juba mainitud – kontsert. Teisalt see, et kahenädalast reisi, nagu ka eelnev reis, ei saa mina kooli pärast ette võtta. Ma ei taha puududa, eriti nüüd, kus lõpetamise aeg, miljon-triljon-mustmiljon asja teha. Kolmandaks, ei tohi ma kuhugi kaugele minna, max 5-6 tunnine reis on rasedatele okei, muidugi on ka erandeid. Minul ämmaemand ei soovitanud kaugemale reisida. No ja viimane põhjus – Andrus pole Musta mere ääres käinud. Kuna ma olen juba ühe korra Bulgaarias käinud, siis teadsin, et koht on mõnus ja võib hea meelega seal kiire puhkuse ette võtta.
Üle pika aja oli nii, et jõudsime sihtkohta hommikul, mitte õhtul. Lend oli kell 6:00 ja kohal olime enne üheksat (Eestiga sama aeg). Saime ennast sisse kirjutatud ja läksime kohe ka maad uurima. Siinkohal mainin ära, et hotell oli super! Melia Grand Hermitage, kui kedagi peaks huvitama. Suured avarad toad, mõnus teenindus, üüüüüüüüber hea toit ja hea asukoht.
Kuldsetel liivadel jalutades sai selgeks, et võrreldes 2012 aastaga, pole suur midagi muutunud. Mäletasin enamus kohti, kus ma 6 aastat tagasi käisin ja kus mitte. Küll aga olid reisid täiesti erinevad oma iseloomult.
Aastal 2012:
Aastal 2018:
2012 sattusin sinna hooajal, juulikuus, kus meeletu pidu ja trall kogu aeg käimas. Ühed ägedamad peomälestused on just Bulgaariast pärit, kus näiteks ühes klubis turvamees käskis mul tantsijate koha peale tantsima minna, kui tantsijad olid lahkunud. Tantsisin kella viie hommikuni oma jalad villi. Üks pidu lahedam kui teine.
Nüüd käisime sutsu enne hooaja algust. Rasedale naisele idekas, sest ma oma suure kõhuga ei viitsi kuhugi klubitama minna. Mitte sellepärast, et mul ebamugav, aga just seepärast, et purjus inimeste eest oma kõhtu kaitsta. Ma ei ütle kunagi tantsimisele ära. =)
Esimene päev võtsime päikest, mölutasime niisama ja nautisime ilma. Mainin ära, et meil oli 24 kraadi sooja, Eestis 28. 😀 Kes oleks võinud seda arvata, et Eestis soojem on. Üks Bulgaaria tüüp küsis ka, et noh, kuidas siis teie kodumaal ka ilm on. Suurest imestusest vajus suu lahti, kui kuulis, et meil parasjagu 28C. Naljakas.
Teisel päeval mõnulesime ka päikese käes. Avastasime, et hotellil on oma spordihall, kus sai piljardit mängida, lauajalgpalli ja pinksi. Mängisime pea pool päeva pinksi, korralik kalorihävitusmasin see mäng ikka. Ma polnud reaalselt mitte kunagi lauatennist mänginud. Suurt tennist aga küll, see vist aitas kaasa. Ma arvasin, et ma ei saa pallilegi pihta, aga ennäe. Saime poistega isegi 2-2-te mängida. Megamõnna oli. Selline mõnus kulgemise päev oli. Õhtusöögi sõin ära ja kobisin hotellituppa lebosse. Poisid jäid veel kuhugi tiksuma. Hommikul selgus, et Andrus on oma 4 päeva vanad plätud spordihalli unustanud. Tal pole kunagi normaalseid suvejalavarje olnud ja nüüd TH-st leidsime idekad, mida oli ta nõus ka pikemalt kandma kui kaks või kolm korda. Selgus see, et keegi hotelli külastajatest on plätuvaras. 😀 Ma püüdsin küll asja uurida, aga hotelli turvamehed on hästi öeldes parajad lambapead ning plätusid me tagasi ei saanud. Algul oli kahju, aga pärast seda intsidenti saime terve ülejäänud reisi kahtlustada erinevaid ”plätuvargaid” ja naerda selle üle.
Ahjaa. Andrusel kukkus telefon ka maha, mille ekraani ta just nädal-kaks tagasi ära vahetas. Täielik miinusebisness talle. 😀 Ta ei saa enam mind norida, et mul alati juhtub midagi või ma ise saan haiget. Mul möödus reis edukalt. Asjad terved, ise ka terve.
Kolmandal päeval käisime Varna-s. Välja see nägi nii – mina surfasin mööda poode ja poisid lonksid järgi, kord ühes, kord teises pubis õllet juues. Õnneks olid nad äärmiselt leplikud, Andrus vist seetõttu, et pidi oma plätuvargust lunastama. 😀 Muig. Mul oli isegi üks kingapood meeles (Tendez), kus aastal 2012 käisin ja kaks paari killerkontsasid ostsin. Sain sealt ka seekord hea noosi jalanõusid, mitte et mul kuskil ruumi nende jaoks oleks..
Külastasime ühte mereäärset kohvikut, The Sea Terrace, mille vaade oli imeilus. Võtsin mingi magustoidu sealt, see oli ka maitsev. Kui satute Bulgaariasse, hüpake läbi sealt.
Päev sai õhtusse kaunis kiiresti. Õhtusöögi ajaks jõudsime tagasi hotelli. Mugisime kõhud täis ja mina läksin ägiseva häälega hotelli kakuvalvesse.
Mis asi see kakuvalve veel on? Ühesõnaga. Üks õhtu kuulen imelike hääli hotelli lähedal, ärkasin selle peale üles, aga ei pööranud sellele suurt tähelepanu, kuna polnud selle heliga varajasemalt tuttav. Hommikuhakul ärkasin uuesti üles, aga see heli oli tuhat korda tugevam. Ajasin ka Trussi üles, et ta uuriks, mis pokk on, sest midagi oli toimumas meie rõdul. Andrus hiilis rõdule ja mis seal siis oli – kakukene vahtis Anrusega tõtt ning korrus kõrgemal oli teine kakk, kes omavahel toimetasid. Ma suurest elevusest kargasin voodist püsti ja tulin oma elevandisammudega kiiresti rõdu juurde. Ilmselgelt kakud lendasid minema sellise müra peale, nägin kurvastuseks vaid ühe kaku seljatagust.
No ja siis ma otsustasingi, et järgmine päev pean kakujahti, kui poisid lobisevad ja kuskil õlut joovad. Panin kaamera settingud paika, et kõik valmis oleks, kui kakukene rõdule peaks maanduma. Helisid kuulsin, aga kaugel olid need. Andrus jõudis juba vahepeal hotellituppa magama tulla. Ma passisin kella kolmeni üleval, ikka lootes, siis solvusin kakude peale ja läksin samuti magama.
Räägin ka veidi hotelli söögist. Ma arvasin, et meie Türgi hotelli sööki ei ületa mitte miski, aga näed, juhtus teisiti. 1,8 kilo nädalaga juurde võtta räägib ise enda eest. 😀 Vend mainis, kui Eestisse jõudsime, et nüüd ma ikka täitsa rase, enne oleks justkui mingi pekivolt kõhu juurest välja rippunud.
Minu söögipatustamisprotsent oli 102, kui mitte rohkem. Päris mõnus oli süüdimatult kõike süüa, ilma, et peaksin kilode pärast muretsema. Valikus oli kõike. Eriti meeldis mulle see, et rohelise kraami letist võis leida kõike. Sõin soolase toidu osa suhteliselt tervislikult ja siis kookide laadung peale, mis kõik ära nullis.. Pavlova koogikesed, puuvilja tartaletid, lahtised koogid, küpsised, tarretised, pudingud.. Kõike. Eriti head olid koogid, mida pidid lahti lõikama. Ulme. Poisid sõid viimased päevad väljas, ma jõin kõrval teed ja ootasin hotelli õhtusööki, sest seal oli valik palju suurem, kui mingi lihapraad. 😀
Lisaks oli hotellis veel 4 kohta, kust said 10-17-ni non-stop süüa. Ühes pakuti paninit, teises paellat, kolmandas mingit Itaalia pastavärki ning neljandas pitsat. Tekib küsimus, kes neid veel süüa jaksas, kui hommikusöök oli 7-10:00; lõuna 12-14:30 ja õhtusöök 18-21:00. Lisaks oli veel eraldi putka, kust sai jäätis omale võtta. Valikut nii palju, et silma eest kisus kirjuks. Suutsin ise ainult paninit proovida kogu selle nädala vältel, sest no kõht ei lähe tühjaks, kui nii palju süüa saad kogu aeg. Poisid proovisid veel pitsat ka vist, aga ka neil ei läinud päeva jooksul kõht väga tühjaks. Õlle võrdub ju kolm kotletti.
Järgmise päeva mölutasime niisama. Päikese käes ja muidu olles. Vastasin oma neljanda koolieksami küsimustele, et Eestis saaks ainult õppimisega tegeleda. Õhtul käisime väljas söömas, st poisid, ma ootasin ikka oma hotellisööki. Btw, poisid jõudsid söögikohas isegi muretseda, et liiga vähe raha kulub. Bulgaarias on tõesti odav. Söögikohtades käimine on täpselt 50% odavam kui Eestis.
Viimasel päeval võtsime tripi kohalike käest. Selle maksumus oli 50 Bulgaaria raha ehk siis meie rahas 25 eurot. Ma ei tea, kuidas nad oma üritusega üldse plussi jäid. Me saime selle raha eest kõike. Vanem meesterahvas, kes meile giidiks oli, oskas kolme keelt, mis tegi olemise väga mõnusaks. Reisikorraldaja poolt oleks menüüs olnud ainult vene keel ja mina poleks viitsinud kogu aeg tõlkida kõike. Lisaks kaob tõlkides palju infot ära ka, sest kui mina pole veel tõlkimist lõpetanud, peksab uut infot jälle peale, mis kaduma läheb.
Esimesena käisime Stone Forest’i juures. Selle järgi sai kogu meie tripp ka valitud, sest ma tahtsin sinna väga minna. Pole varem sellist kivivärki reisudel kohanud ning poistel ei jäänud muud üle, kui asjaga kaasa tulla. Nendel kividel pidi olema energeetiline vägi/aura. Loodame, et saime piisavalt head energiat sealt siis. Silmailu saime vähemalt küll.
Järgmisena viidi meid paadisõidule. Ma polekski olnud Bulgaarias. Rohkem nagu kuskil Indias. Roheline jõgi, kus nägime isegi ühte ujuvat ussi. Lubati ka kilpkonnasid, kuid see polnud vist meie päev, aga pole midagi. Mõnus oli ikka.
Peale seda sõidutati meid kohalikku tavernasse, nagu nad seda ise kutsuvad, kus sõime lõunat ja meile valmistati ette ka väike etendus vms. Söögiks pakuti tomati-kurgi-fetajuustusalatit, pearoaks kartulid ja mingi searaguu. Väga sarnane Eesti toidule, lihtne ja maitsev. Magustoiduks oli mingi pirukas. Mitte midagi erilist, aga vähemalt sai Bulgaaria maitset mekkida. See pirukas ei olnud ei magus ega ka soolane. Kohupiimalaadne sisu piruka sees. Igapäevaselt ma seda süüa ei viitsiks.
Armas pereema vihtus lauda ja tantsida nagu 15-aastane. Nii krapsaks ja tragi. Naerma ajas tema üüüüüülikile hääl, aga see käis kõik asja juurde. Suurema naerupahvaku osaliseks saime siis, kui poisid kutsuti tantsuvõistlusele. Kusti skeemitas ennast ära, aga Mait ja Andrus olid nõus osa võtma. Andrus sai muidugi AINUKESENA naistele mõeldud kostüümi selga. Me Kustaga kusetilgad püksis naersime ja naersime ja naersime… Mul oli nii valus, aga naer ei lõppenud kuidagi ära. Kõhuelanik polnud rahul selle olukorraga, selline torkav valu oli kõhus. Õhku ka polnud, ainult pisarad voolasid mööda põski allapoole. Filmisin ka kogu seda üritust, aga ei hakka siia üles laadima neid. Neid näeb minu Instagrammist (Bulgaaria highlights) http://instagram.com/liinameow.
Peale seda vahvat üritust saime veel hobustega ringi rallida ja oligi juba päev õhtas ning aeg tagasi hotelli sõita. Jäime väga rahule sellega. Eriti mina, sest aastal 2012 oli minu kultuuritarbimine 0%. Ma püüan ikka igal reisil käia kuskil kohalikku elu avastamas, muidu poleks ju reisimisel mõtet. Võin ju Eestis ka sooja ilmaga kõht püsti D-vitamiini hankida, selleks ei pea ju ilmtingimata soojale maale sõitma. Või mis teie arvate?
Kokkuvõtvalt oli reis mõnna. Oli nii lebotamise päevi, kui ka aktiivseid päevi. Suure kõhuga paksmaole sobis see 50/50 pakett väga hästi. Tervitaksin siinkohal ka maailmaparimaid reisisemusid Kustit ja Maitu (Andrus käib nkn paketiga kaasas :D), teiega on alati väga chill ja tore. See ei olnud meie esimene reis koos, ega ka viimane.
Jooksen nüüd kähku pessu ja sättima. Kontsert ootab! Ma olin juba oma postituse VALMIS TEINUD, viimane lause oli kirjutamata ja ühendus jooksis kokku ning 80% kirjutatust vastu taevast. Pisarad silmas hakkasid uuesti kõike seda kirjutama. Võite arvata, milline eneseületus see on. 😀 Hea, et ma arvutit aknast välja ei visanud.
Musid, kallid, paid.
