Nonii. Kauaoodatud sünnituslugu – here it comes. Nõrganärvilistel mitte lugeda. 😀
Meie pisike otsustas sündida 20.08.2018 – mõnus kuupäev, eluaeg sünnipäeval vaba päev. Kõigil pole sellist luksust.
Endalegi üllatuseks kandsin oma lapse üle, ise jumala kindel olles, et 38-39 nädalal on laps käes juba. No päris oligi, 40+4 tuli siis kokku. Ei tea, kas beebigrupis halamine tuli kasuks – just 19-nda õhtul kurtsin teistele rasedatele, kui kaua võib oodata, et kas tuleb Ain Allas kohale kutsuda. Ja noh, nagu tellimise peale 1:30 tulid veed ära. Helistasin koheselt oma eraämmaemandale, kelleks oli Aive Jürgenson(temast juba hiljem). Ta soovitas mingi kuus tundi magada ja siis olukorda hinnates tagasi helistada. Ütleme nii, et mul hakkasid põhimõtteliselt kohe tuhud pihta, mingist kuuest tunnist magamisest polnud küll juttu. Mõtlesin veel omaette, et kuidas naised sellise valuga magada suudavad.
Andrus hakkas siis tuhusid mõõtma. Poleks arvanud, et esmaraseda sünnitustegevus nii kiiresti kulgeb. 3:34 registreesisime end haiglasse sisse. Päris närvis olin seal registreerimisel, kuna väike järts oli. Tuhude valud olid juba kaunis suured, tahtsin kuhugi ennast juba ära parkida. 😀 Meid saadeti otsejoones sünnitustuppa.
.. Siis oli veel tuju rõõmus, sest saime teada, et avatus on 8cm. Kiideti veel, et kodus nii kaua vastu pidasin. Saadud infost järeldasime ekslikult, et oodata on lihtsat sünnitust. Nt kolm tundi ja beebi käes. Tänu sellele olid tuhud kuidagi talutavamad ka.. Kui me vaid oleks teadnud, mis meid veel ees ootab. Oh, issand.
Vahepeal jõudis kohale meie ämmaemand.
Siinkohal halaks ära oma kiidulaulu. Väga paljud sõbrantsid soovitasid eraämmaemand võtta. Jama selles, et kui Sul tutvusi pole, siis kust sa kurat tead, keda usaldada, keda mitte? Ega midagi muud üle ei jäänudki, kui oma ämmaemanda(Maris Kirss – leidsin netist kõrge hinnanguga – super inimene! Soovitan!) käest küsida, kes mu raseduse juures oli. Tahtsin, et tegemist oleks nooremapoolsega, pigem sellise tragi olemisega. Ninnu-nännut ei tahtnud. No ja Aive oli jackpot meie jaoks. Saime temaga ka enne sünnitust kokku, et aru saada, kas ta meile sobib. Sobis.
Kontrollis ise ka olukorra üle ja ütles, et väga kenasti on sünnitegevus pihta hakanud. Lootust oli, et asi saab kiiresti ühele poole. Ja siis hakkas aeg alles venima.. JA VALUD läksid veel suuremaks. Häda selles, et mulle ei saanud epiduraali teha, sest avatus oli kohe nii suur. Ma muidugi polnud sellest enne sünnitust huvitatud ka, kuna ma foobiline süstide ja kanüülide osas. Aga nagu mu ämmaemand ütles – ära sea piire, kunagi ei tea, kuidas sünnitus kulgeb. Tavapäraselt risti vastupidi, nii ka minuga. Kui mu valud olid juba nii suured, et ma olin nõus kas või ise endale pussnuga sisse torkama, siis olin ikka päris õnnetu, et epiduraali polnud enam võimalik saada.
Aive soovitas minna duši alla, et ehk leevendab valu. Mingi aeg isegi leevendas. Poleks arvanudki, kuid lõpufaasis polnud sellest ka enam kasu. Pooleldi nuttes halasin, WC-poti kaane peal istuvale Andrusele, et ming kurg lapsi ei too.. 😀 Andrus ei osanud head vastust anda mulle. Tahtis ka, et see õudus läbi saaks. Mida aeg edasi, seda hullemaks asi läks, kuigi asi oli niigi nii fucked up minu jaoks. Sain naerugaasi, aga see oli pigem mingi tegevus, et mõtted mujale saada. Andrus ütles hiljem, et see oli ta elu kõige jubedam kogemus. Sa vaatad oma kallimat ja ei saa midagi teha. Tegelikult masseeris ta mu alaselga 5 tundi, sellest oli väga palju abi. Ma ei imestaks, kui tal siiamaani käed villis oleks. No ja vaimselt oli tema kohalolek mulle ääretult oluline. Teda poleks olnud, siis ma oleks juba ammu valge lipu õhku tõstnud.
Mingi hetk lasti mulle veeni mingit ainet, mis emakat rahustab. Väga haige asi, süda puperdas nii hullult, et kergelt läks süda pahaks. Vastik kraam. Püüdsin kuidagi seal endaga hakkama saada. Ma olin nagu mingi udu sees, valudest pilt virvedas ees. Nii valus oli, et ma ei saanud enam WC-s ka käia. Halleluja – järgmine valulik protseduur – kateeter. Sain kõiki kanüüle, süste, ravimeid jne täie raha eest. Täispakett foobikule.
Ämmaemand palus mul püsti tõusta, et laps rohkem alla vajuks, kuna me ei saanud 9cm-lt 10cm-le. Kümme cm on siis täisavatus ja laps saab sündida. Ma olin juba nii nõrk ja päris palju verd ning energiat kaotanud, et jalad olid all nõrgad. Vaikselt hakkas see minestamistunne tekkima. Tegin nalja, et ma peaks midagi siin vahepeal sööma. 😀 Ilmselgelt seda ei lubatud. Andrus oli juba päris närvis ja uuris ise kannatamatult, et millal saavad arstid tulla ja olukorra üle vaadata, et keiser teha. Tänu Aivele, kes arstidega suhtlemas käis, olid uue vahetuse värsked arstid natukene peale üheksat kohal. Tegu oli pühaga minu õnneks, siis plaanilisi keisreid ei olnud.. ehk siis operatsioone oli vähe tol päeval. Ämmaemanda sõnul sattus väga tore arst ka. Pole selline, kes ütleb, et ootame veel tund, ootame veel natukene jne. Vaadati mind üle ja öeldi kohe, et teeme keisri, sest lapse pea ei pääse vaagnast oma suuruse tõttu läbi. Paberites ka keisri põhjus kirjas: funktsionaalselt kitsas vaagen. Tegelikkuses on 3508g täiesti tavapärane lapse kaal, aga ma ise lihtsalt mini-inimene ja minu jaoks sai seda liiga palju. Andrus tögab, et need on need Rimi Belgia vahvlid, mida ma viimased poolteist nädalat kolme paki kaupa näost sisse ajasin, kuigi arst soovitas soojalt jänese toitu süüa. 😀
Hakkasin kauplema, et mulle spinaalanalgeesiat ei tehtaks, tahtsin narkoosiga. No mis te arvate, kas ma võitsin. Ofc nõup. Minu suurim hirm oli teoks saamas. Istutati mind ratastooli, kuna nende kanderaam vms oli katki. Suva, sain hakkama õnneks. Aga siis mul tekkis rets paanika. Mind viidi minema, hakkasin nutma. Andrus jäi ka minust maha, sest erakorralisele ei tohi keegi kaasa minna. Vahepeal pandi uuesti see valulik kateeter ning veeni seda emaka lõdvestajat. Opisaalis võppusin nagu mingi hullumaja kandidaat, lisaks sellele, et paanika level oli laes. Kirurg käskis mul kassimoodi kägarasse panna ja rahulikult ühes asendis püsida. Päris keeruline oli, sest ma värisesin lihtsalt nii kõvasti.
Sain selle süsti ära, mõtlesin, et enam hullemaks minna ei saa. Minu jaoks oli opisaalis toimuv kõige haigem. Kuigi tuhude valud olid oluliselt hullemad. Ma olin nii kurnatud ja kopp oli ees kogu sellest üritusest. Teadmine, et mind lõigutakse lahti ja ma olen teadvusel ajas mind veel rohkem afektiseisundisse.
Sain oma süsti eks… ja see faking peder*st ei mõjunud! Karjusin valude käes, et palun ärge lõikama hakake, ma ju tunnen veel valu. Mul reaalselt ei läinud jalad ega vaagen tuimaks. Tundsin oma tuhude valusid. Nutsin ja halasin kirurgile, et palun ärge veel tehke. Õnneks neil polnud aega raisata, laps oli vaja välja saada. Andis mulle näomaski ja ütles mulle, et hinga sisse. Ma kade ei olnud selles osas, hingasin seda nii nagu homset poleks ja läinud ma olingi.. 😀
Ärgates esimena asjana tundsin jõhkraid valusid. Ma pole kunagi narkoosi saanud, kerge hirm oli ka, kuidas ma reageerin sellele, aga ei midagi. Nägin koheselt arsti, uurisin temalt, et ehk saab mingeid valuvaigisteid ka, jube niru on see enesetunne. Arst muigas, ütles mulle, et ta on mulle kõikvõimalikke valuvaigisteid juba sisse pumpanud, et ma ise üks suur valuvaigisti. 😀 Tahtsin naerda, aga nii valus oli. Kusjuures, see haavavalu on täpselt sama valus nagu see, mida ma tundsin 15-aastaselt Tartus auto alla jäädes.
Andrus käis ka korra läbi, aga ta aeti kiirelt koju magama, et nii tema kui ka mina vajasime puhkust. Tal oli ju 100% unetu öö. Mina oma valudega toime tulemisel ilmselgelt unele ei mõelnud. Värske beebi tõsteti minu kõrvale pikusse. Vaatasin teda ja kenasti silmad märjad suurest õnnest, et see õudus nimega sünnitus on läbi ja laps on terve. Mingi teise naise laps röökis põhimõtteliselt kogu selle aja, kui ma intensiivis viibisin. Muretsesin, et minu väiksekene ärkab ka üles, aga see nohises kogu selle aja magada hoopis.
Arst käis mind aeg-ajalt kontrollimas. Mingid kotikesed pidid läbi mu veeni ära tilkuma ja siis oli aeg püsti tõusta. Teadsin seda, et mida varem ma jalule saan, seda kiiremini saab Truss perepalatisse tulla. Ütleme nii, et see esimene tõusmine oli ikka päris kohutav. Rohtudest puhta paugu all, tohutult verd kaotanud ja lisaks see inetu haav, mis valu tegi/teeb endiselt. See armas arst, nägin, et nimeks oli Külli, aitas mind pesema, andis head nõu, puhastas mul haava ära ja oli niisama toeks. Ma ei oska teile öelda, kui rahul ma ITK personaliga olen. Arvestades, et mu sünnitus ise oli kõige hullem kogemus mu elus(õnneks parima lõpuga kogemus), siis hea kogemus arstide ja ämmaemandatega oli hädavajalik. Tegi tohutult südame soojaks. Räägin nendest inimestest seal ainult ü-l-i-v-õ-r-d-e-s.
Niisiis, sain ennast läbi valude puhtaks pestud. See sama arst nimega Külli tõstis teema, et ta peab nüüd näitama mulle, et mis selle lapsega nüüd peale hakata. See oli ootamatu ja väga armas temast. Ei arvanud, et selline kiirkoolitus ka veel ”paketti” kuulub. Saime vastuse, et viiendal korrusel olev perepalat on tühi ja saame sinna minna. Pea käis jõhkralt ringi ning väga vaevaline oli see minek teiselt korruselt viiendale. Sellise olekuga pakkusin/pakun endiselt konkurentsi oma 88-aastasele vanaemale, ainult selle vahega, et tema on minust hulga kõbusam. Õnneks muidugi liftiga, aga siiski, koridorides tuli käia. Viiendal korrusel selgus, et see palat pole ikkagi valmis, mingi miscommunication oli seal. Võite arvata, mida ma tundsin – MA OLEKS PIDANUD TAGASI TEISELE KOPERDAMA. Ma polnud reaalselt nõus sellega. Õnneks tänu majatutvustuse loengule teadsin, et neil on ka kallim VIP palat. Palvetasin, et äkki on see vaba ja hallelujah!!!! OLIGI! Selline kergendus. Palat nägi välja selline:
Ruumi oli seal mõnusasti, kõik külalised said istuma. 😀 Kolm korda päevas sai süüa. Söök toodi kellaajaliselt kohale, nõudele tuldi tunni pärast järgi. No mida teenindust lihtsalt. Esimesed kaks päeva sain dieettoitu, et organism ja sool taastuks. Pärast juba tavapärast kodust toitu. Ma ausalt öeldes ei saa aru nendest inimestest, kes virisevad, et haiglas saadud toit on halb. Minu meelest täiesti tavaline normaalne toit. Ma ei tea, mida kõik need pirtsuliisud siis koduseinte vahel söövad, ausalt ka.
Äärmiselt tore oli, et arstid käisid vaatamas, uurimas, rääkimas meiega. Pole ammu ennast nii hästi selles osas tundnud, et keegi muudkui hoolitseb sinu heaolu pärast. Pidin järgmisel päeval JÄLLE VERD andma, et kontrollida, kas näitajad on korras. Ma olin igalt poolt nii ära torgitud, et selle kanüüli nägemine pani mul jala värisema. Kõige tüütum oli see, et veri mu sees ei suvatsenudki liikuda sinna vajalikku purgikesse. Ja nii ma sain veel ühe torke veeni. No nii kuradi valus oli. Tulemus oli sama nagu eelmisegi torkega – ei tulnud sealt ka suurt midagi. Kogu tuubist sai täis 2/5, medõde polnud kindel selle sobivuses, aga ütles, et teeb proovi minu säästmiseks. Thank God, sobis. Samal päeval võeti ka püsiv kanüül vms veenist ära. Selline vabastav tunne kohe. Lisaks käis ka günekoloog haavalt plaastrit eemaldamas. Ohshit, kui valus see oli. Sain seda intensiivis juba ühe korra tunda. Väga rõõmsalt ma neid arste ei oodanud. 😀 Õnneks, nagu ma juba eelnevalt mainisin, olid ka nemad nii armsad ja toredad ja lohutasid. Sain hakkama sellega. Või noh, ega mul valikut polnud ka ju. Korra kauplesin, et 24 tundi peab see uus plaaster peal olema, et teine arst ütles seda, aga ei läinud läbi. Mis seal ikka.
Tiksusime siis haiglas, kuniks oli aeg asjad kokku pakkida 22.08. Olime juba mõtetega Saaremaal. Läksime siis viimasesse kontrolli lastearsti juurde. Seal selgus, et lapse südametöö on liiga aeglane. Muidu saime kogu aeg kiita, et nii tubli, nunnu ja terve laps. Saate aru, viimane asi. Selge oli see, et välja me veel ei saa. Pisipoja tervis on nr1. Jõudsime palatisse tagasi ja jäime arste ootama, kes talle mingid juhtmed külge panid, et tema südametööd intensiivis kontrollida. Viisime oma pisikese ära ja tulime palatisse õnnetute nägudega tagasisidet ootama. Poleks never arvanud, et selline asi vaimselt nii raske on. See loll klišee, et kui saad oma lapse, siis saad aru nendest asjadest, vastab 100% tõele. Ma ei suutnud pingele vastu panna ja puhkesin nutma. Hea, et mu kõrval on selline inimene nagu Andrus, ta suudab alati kainelt mõelda ja toeks olla.
Selgus see, et unefaasis ühe korra läks pulss alumise normi juurde. Kohe, kui Kennet nohises või midagi muud liikuvat tegi, oli pulss korras. Lastearsti sõnul võib olla see tema isepära, et süda lööbki aeglasemalt, sest muud näitajad olid korras. Õhtul kell 21:00 käis veel tund aega samas kontrollis ja kõik oli õnneks korras. 23-nda hommikul võeti tal teist korda kannast verd ja veel mingid proovid. Need olid ka korras ja meid lubati koju. See oli selline kergendus meile mõlemale. Peame nüüd muidugi kontrollidesse minema, aga seda hea meelega. Homme näiteks Saarde kontrolli ning mina saan oma haavaniitidest lahti. Jee! Haige mõelda, et homse seisuga ongi juba nädal täis saanud. No kuhu kurat see aeg veel lendas?
Sõitsime otsejoones haiglast ema juurde. Appi, kui armsasti Poiss meie uut pereliiget vastu võttis. Ta reaalselt roomas Kenneti juurde ja limpsis ta pead. Niiiiiiiii alandlik oli. Viskas ennast selili meie juures – see žest näitab koera alandlikkust. Nüüd siin Saares olles anname ka koerale pisibeebit natukene musitada. Ta on nii elevil, kui me seda teha lubame. Nunnumeeter ajab üle ääre.
Esimene tutvus koera ja lapse vahel tehtud, võtsime kiirelt asjad ja Saaremaale. Oh, kui kaua me seda ootasime. Ma ju lootsin juba augusti esimesel nädalal ära sünnitada, aga tutkit. Istu ja oota nagu nagu üks paks kärnkonn kivi peal. Meil on suhteliselt suur auto ja ma reaalselt istusin taga, keskel, kuna kõik muud kohad olid pahna täis. Vankriraam, korv, beebipesad, meie riided, lapse kraam, Poisi toidumant. Poiska tõstsime Andrusega ette istuma, aga ega ta väga ei tahtnud seal ees olla, tahtis ka taha tulla ja beebit piiluda. Jube nunts ikka, ma ei saa.
Esimene autosõit möödus nii, et Andrus uuris terve tee, kas lapsel ikka ok seal turvatoolis. Daa, ma ise istusin ju lapse kõrval. Vana ainult nohises ja magas seal oma õndsat und. Nüüd oleme juba kolm autosõitu teinud ja iga jumala kord tõmbab nurru autos. Tore, et talle autosõit uinutavalt mõjub. Teeb vanemate elu ikka päris lihtsaks. Muigan Andruse muretsemise peale. Kes teda tunneb, teab, et ta on ikka elumuretseja. Päris raskeks läheb tal meie lastega. 😀 Ainult muretse. Loodan, et tal ikka 50-neselt oma juuksevärv peas, mitte hallid karvad.
Lapsest rääkides, siis iseendalegi imestuseks on Kennet väga hea ja rahulik sell. Gaasivalude käes nutab, aga kohe kui need möödas, chillib niisama silmad lahti ja muheleb. Tundub, et hetkeseisuga läks iseloom minusse – ma titana ainult sõin ja magasin. Olen varem maininud ka ühes postituses, et sõin endale O-jalad. Lil Michelin. Õnneks kadus see Michelini vorm mingi aja pärast ära. Ja Andrusest… siis tema väiksena beebina ainult karjus. #goals
Vaikselt hakkab juba kohale jõudma, et nüüd ei ole ainult mina ja maailm. Avastasin, et ma ei saagi kaheksandal septembril küüntesse minna, sest mul on nüüd ju beebi ja Andrus on tööl. Tuli ära cancel’dada. Natukene võtab harjumist see, et ei saagi enam niisama kuhugi minna, kõike tuleb nüüd ette planeerida ja AEGA varuda, sest hilineda mulle ei meeldi.
Oleme kuni 30-ndani Saaremaal, siis peame Tallinnas arsti juures olema. Teisel septembril saame oma uude koju lõpuks! Uskumatu, et see aeg ongi käes. Täiesti ebareaalne. Ma lihtsalt loen päevi, millal uue kodu võtmed kätte saame ja hakkame seal vaikselt asju oma äranägemise järgi paika sättima. Ma olen lihtsalt nii elevil. Kõik meie suured ootamised saavad lõpuks oodatud. Esmalt Andruse silmaopp, siis Poisi kotioperatsioon, minu sünnitus ja nüüd siis meie imelisse uude koju kolimine. Sünnipäeva võiks ka vist veel rivi lõppu lisada, mis septembri lõpus aset leiab. Ootan seda ka väga, sest ma pole kunagi oma elus nii suurelt sünnipäeva pidanud. Tuleb kindlasti lahe õhtu, sest hunnik ägedaid inimesi (loe: meie mõlema sõbrad) on kokku tulnud.
Olge siis armsad ja nautige neid viimaseid suvekuu päevi! Ma püüan oma valudega toime tulla ja vaikselt taastuda siin. Päris kopp on ees – haav valutab, organism kurnatud, piimapais ei lase magada ja seljasüsti koht valutab. Tegelikult ma ei viitsi viriseda, kui siis natukene. Oleksin iga kell nõus selle õuduse läbi elama, et laps ilmale tuua. Nii et.. need, kes arvavad, et ma kunagi enam sünnitada ei taha, peavad kurvastama. Kohe ei tahaks, aga niikuinii pean keisri tõttu kaks aastat ootama. Selleks ajaks olen juba väga hästi taastunud ka, loodetatavasti. Ahjaa, võtsin rasedusega 13,3 kilo juurde. Haiglasse jäi 8,8kg. Kaalun praegu 56,7kg. Lootsin muidugi, et kõik jääb haiglasse. Aga pole viga, küll see 6,7kg kuuenda-kuu-raseda-kõht ka eest ära kaob. Challenge accepted. Ja muideks, mul on esimest korda silmade all silmakotid. Oh, milline rõõm!
Ühe korra tahan veelkord tänada kogu ITK personali – teete seal imetlusväärset tööd ja eelkõige oma eraämmaemandat Aivet! Kui ta vähegi töötab samal ametil, siis teise lapsega koputan uuesti tema uksele.
Lähen nüüd oma pojakest imetlema. Tsau!
