Kuna mul tuli jube palju kirju ühe IG story peale, siis mõtlesin, et jagan teiega oma vanema poja potitreeningu lugu. Võib-olla on kellelgi sellest abi.
Kõik see algas siis, kui käisime (aprill 2019) Portugalis minu sõbrannal külas. Triinu plika on meie Kentsust 5 kuud vanem ja tal oli juba pott olemas. Mõtlesin siis reisil olles, et paneks Kentsu ka potile. Juhuslikult lasi ta sinna kohe ühe kena pissi ja me aplodeerisime ja elasime kaasa sellele üritusele. Tal oli niiiii-niiiii põnev seal poti peal istuda, et ma pidin minestusest pikali kukkuma. Ta ei tahtnud sealt äragi tulla – upitas minu abiga isegi mänguasjad potile lähemale, et seal istuda saaks. Järgmine päev kordus sama lugu – vana lasi uuesti potti ja äkki isegi häda nr 2. Siis mõistsin, et koju minnes oleks aeg üks kena pott talle osta ja vaikselt sinna istuma teda sättida. Kuna ta veel ise istumisasendisse ise ei läinud, siis mõtlesin, kas on liiga vara selleks, aga kui talle nii väga meeldis….
Järgmine kuu mai alguses reisisime juba Montenegrosse ja seal hakkas ta ka ise istumisasendisse minema. Jube naljakas – upitas tagumiku püsti ja siis potsatas maha. Seega on see reis märgilise tähendusega ja teadsin, et koju jõudes võib julgemalt potti Kentsule tutvustada.
Olime terve päev kuskil turistikates ja härra polnud ikka veel nr2-te teinud. Mõtlesin, et huvitav küll, kas kõht on kinni või milles asi on.. Läksime siis õhtul hotelli ja panin ta suure poti peale istuma kenasti, ise teda hoides. Ja üllatus-üllatus, kaka tuli potti! Arvasin, et see on juhus, aga ei! Kõik järgnevad päevad ei tulnud tal ka mitte ühtegi suuremat häda püksi.. Olin täiesti hämmingus.
Koju tulles tal muidugi hakkas juhtuma ja otseselt polnudki oluline peaaegu 8-kuuselt mähkuvaba olla. Eriti juhtus siis, kui me hommikul ei viitsinud tema tuppa minna ja ta ei viitsinud ka kinni hoida ja lasi selle creme brulee omale püksi. Oh, milline rõõm! 3 tundi toa tuulutamist! Isegi, kui Truss käib tongil, siis see pahnutt pole nii hull. 😀
Igatahes, me panime teda potile istuma ja ütlesime, et kaka kaka kaka kaka, piss piss piss piss 😀 ja kaka hakkaski sinna tulema. Seda koos mähkudega. Kiddo juba piisavalt suur, et aru saada, kui ebameeldiv on, kui mingi võõrkeha vastu pepukannikat hõõrub.
Minu meelest peaksid vanemad hindama seda, kas laps on selleks üldse valmis. Ma lihtsalt nägin, et meie omal pole probleemi kinni hoidmisega. Kõik lapsed on erinevad ja ma arvan, et ei peaks muretsema/ega end halvasti tundma, kui sama vana laps ei käi veel potil. Jumal temaga! Küll jõuab, iga asi omal ajal.
Siis ükspäev avastasin, Saarde sõites, et vana pole mähkusse kogu pika tee jooksul isegi pissinud. Kilkasin Andrusele, et Kennet on tegelikult valmis mähkmetest vabanema. Ta oli siis äkki aasta ja 5 kuud. Ma sisimas sain aru, et peaks mähkmed ära võtma ja bokserid jalga panema, aga siis jälle mõtlesin, et Hawaii reis on ees ja ma olen liiga laisk veel mähkudest vabanema. Jep, ma tunnistan seda. Selline kalkuniema olengi. Laps on valmis, aga ema on laisk. Shit happens.
Kuniks siis küsiti mult, et millal laps mähkmetest vabaneb ja siis ma mõtlesin ja ütlesin Andrusele, et vist peaks ju? Ja Andrus kiitis koheselt idee heaks. Kennetil oli veel selline huvitav komme, et väljas/õues/külas hoidis pissi kinni ja kodus lasi mähkudesse suvalt. Kuigi pott olemas jne.
Võtsime sama päeva õhtu mähkmed ära. Jama lugu oli see, et meil polnud piisavalt aluspükse, et neid vahetada, kui püksi tuleb. Esimene õhtu muidugi lasi kõik täis, AGA kohe, kui püksi tegi, tegi oma seda häält ” ääkk ” nagu siis kui kakahäda peale tuleb, kiirelt jooksime potile. Tegi ülejäänud pissi potti. Juhuu!
Minu meelest potitreenimise kuldreegel on see, et MÄHKMETEGA EI SAA MÄHKMEVABAKS! (me oleme vaheldumisi aktiivselt alates 9 kuuselt potil käinud, AGA MÄHKMETEGA. Nüüd mähkuvabalt võttis aega ainult 1,5 päeva) Laps ei tunne, et püksid märjad on ja seetõttu teda ka ei häiri see, et püksi tuli. Allaritega aga lähevad püksid märjaks ja see on ilmselgelt ebamugav tunne ja tahab koheselt sekkumist. Palun ärge ainult seda rakendage, mida üks ema beebigrupis rakendas – kurtis, et lapsel ikka juhtub püksi ka see kergem häda(olime siis aastased ehk) isegi siis teeb, kui jätab märjad allarid jalga. Ma saan aru, et esimest korda oleme emad, aga pane ennast lapse olukorda.. Sa jätad märjad püksid jalga, et ta õpiks? Paneb veidi kukalt kratsima, aga mis seal ikka.
Ära kunagi sunni last potil olema! Mina paraku läksin nii agaraks ja ütlesin, et tee see piss ära ja olin selline resoluutne. Mitte kuri ega midagi, aga andsin märku, et enne ei saa ära tulla, kui potis midagi on. Debiilikud teevad nii, tulemus oli, et nädalake ei viitsinud ta poti poole vaadatagi. Palju õnne, Su ema oli debiilik, Kentsu.
Tee potil olemine lõbusaks. Ma olen Kennetile lugematu arv kordi ”Põrda maja” laulnud ja igasugu tsirkus teinud, et ta jumala eest potilt ära tulla ei tahaks. Küll olen mingit näitemängu korraldanud, küll laulnud, küll tantsinud.. You name it. Laps hakkab seostama seda sellega, et on alles vahva seal potil olla, kui emme lolli mängib ja mind lõbustab.
Ole endas kindel ja järjepidev. See, et hädad potti ei tule, on normaalne. Tühja kah, proovime homme uuesti. Mu meelest on see väga sarnane sellele, kuidas me Poissi õpetasime, et õue tuleb kaka ja pissi teha. Süsteem sama – tuleb olla lollilt järjekindel. Mingi hetk lihtsalt peavad tulemused tulema. See on fakt. Me tõime mingi vahe poti vannitoast suurde tuppa ka, et kiiremini potile jõuaks. Siis muidugi juhtus see, et vana hakkas seal niisama naljaviluks istuma ja mänguasju sinna toppima. Viisime tagasi vannituppa ja pealegi, ei taha seda, et laps arvaks, et kakal käimine sobib samasse ruumi, kus me sööme.
Paku lapsele valikuid. Meil on olemas nii väike pott (Babybjörni oma! Super investeering, pika selja osaga – laps ei käi kummuli sealt) kui ka käib niisama suure poti peal, kui tahab ja lisaks see osa, kus ta saab suure poti peal istuda, aga väikse lapse istmega. Seega on tal kolm valikut ja me küsime, kuhu ta oma häda soovib teha. Sellise tegevusega sa kaasad last ja näitad, et tal on võimalik ise otsustada, kuhu ta selle häda siis ikkagi teeb. See võib aidata häda potti tulemisele kaasa. Ja isegi, kui midagi ei tule, siis ta on sisimas tänulik, et sai ise otsustada.
Selgita lapsele. Mina eriti, Andruse kohta ei oska öelda, olen pikalt ja laialt leelotanud, et kuidas kaka käib potti ja see on ikka jube ebameeldib tunne, kui see kaka püksi haisema jääb. Pissiga sama. Ma ei tea, palju ta mu jutust aru sai, aga vähemalt ma teadsin, et olen rääkinud. Ma üleüldse räägin lastega palju. Isegi siis, kui Kennet alles emaüsast välja kargas. Ja nüüd sama ka Rometiga. Meie laste mõistus pole nii primitiivne, kui me seda arvame. Nad saavad tegelikkuses palju rohkem aru, kui me oletame. Näiteks Rometiga palatis olles tahtis kogu aeg rääkida temaga, aga kuidagi imelik oli, sest teine ema oli kogu aeg vait ja ei suhelnud oma lapsega, siis tundus mulle ka, et ma vist jätan mingi hullu moora mulje ja olin ka vait lõpuks. Koju tulles sain jälle rääkima hakata. 😀 Juhhei!
Näita lapsele, kuidas asi käib. Näiteks, kui Kents oli just kaka teinud natukene aega tagasi püksi ja ma parasjagu potil tsillisin ja ta MUIDUGI ALATI tuleb minuga koos vetsu tsillima, siis selgitasin, et OHOOO, vaata, mis emme teeb, emme teeb häda potti, MITTE PÜKSI. 😀 Tihtipeale vaatas mind nagu mingit seevaldi kandidaati, aga kurat seda teab ehk oli ikka kasutegur ka sees. Ise vähemalt usun küll.
Uuri ja küsi, kas laps sooviks hädale minna. Mina ikka ja jälle küsin, et kas tal on pissihäda. Tuletan talle meelde, et halloo, pott ootab, kui pissikas peale tuleb. Ütleb, mkm ja mängib edasi. Nüüd on juba lihtne muidugi. Ta teeb oma seda ”äääk” häält ja jookseme koos vannituppa pissile. ELUNUNTS! Jep, isegi potil käimine võib nii armas olla. Kiiruga, kiiruga jookseme vannituppa, trussaarikud jalast ja pissile. Täna tegi kaka ka ja nii armsalt kakas potti, vaatas ja ütles: ”ÄÄÄK, ÄÄK”. Ma mingi, jep jep, ÄÄKKK 😀 #parentinggoals
Need on minu nipid. Hetkel ei tule nagu rohkem midagi pähe. Me veel lõunauneks ja ööuneks paneme mähkud + õue minekuks. Küll aga nt eile oli ta mähe täiesti kuiv, kui ta lõunaunest ärkas. Jooksime potile, tegi pissi ja panima allarid jälle jalga. Pikk tee on tegelikult veel minna, sest ööuni on kõige keerulisem minu meelest, aga küll saab. Meil on algus tehtud ja see oli ikka jube lihtne, kui mähkmed ära võtsime.
Mis ma oskan veel öelda.. varuge kannatust ja olge järjekindlad 😛
Loodan, et kellelgi on nendest abi ka 🙂
Päikest!
