Mis toimub?

Mõtlesin, et kirjutan pikemalt lahti, mis meil siin kodus siis täpsemalt toimus/toimub. Paljud on uurinud, et mis värk on, et te salaja nüüd niimoodi abiellusite.

Tegelikult ei abiellunud me üldse salaja. Olen seda isegi mõnes eelmises postituses leelotanud. Tahtsime kindlasti enne teist last minu perekonnanime ära vahetada, küll aga suure trullana väga pulmakleiti ei mahu ega tahagi mahtuda, seetõttu pulmapidu planeerime hilisemasse aega, täpsemalt 23.03.2021 (eeldusel, et praegune olukord rahuneb/stabiliseerub ja et lennufirmad on jälle töökorras).

Ütleme nii, et päris kummaline on Facebook’is Liina Kolomainen’it vahtida. Ma olen alates 13a olnud Meow.. See on üpris palju segadust ka mu elus tekitanud. Ülikooli ajal kursavend Holger reaalselt arvaski, et mu perekonnanimi on Meow ja kirjutas selle grupitöö lehele. Kenasti saime pundiga naerda. Mu eelmine perekonnanimi on tegelikult kiVASTIK, mida ma pole kuskil väga kasutanud, seetõttu ei imesta, et keegi sellest midagi kuulnud pole.

Olen enamus kohtadelt Meow ära likvideerinud (vist?), aga kahjuks gmaili vist muuta ei saa. Oskab keegi vähe targem ja pädevam selles osas kaasa rääkida? No see MEOW on just gmail’iga väga palju piinlikust tekitanud. Eriti siis, kui Truss on kaasas ja irvitab mulle näkku. Sain oma uue auto kätte ja pidime mesa esindusse minema, et Mercedes Me äpp korda teha… ja see hetk, kui teller küsis: ”Mis on teie e-maili aadress?” … ja Andrus juba irvitab mul kõrval.. Proovi sa siis ise naeru kinni hoida, pole võimalik. Läbi naeru sain öeldud, nagu ikka, LIINA M-E-O-W @gmail.com Oh jah, saaks sellest ka lahti, oleks juba täitsa kena. Käisin üleeile PPA-s uusi dokumente tegemas, et pangas keegi mulle raha saata saaks… no ja seal samuti, veel naljakamalt isegi: ” E-maili aadress on liinamiau @gmail.com või?” ma õõõ, eee ee, m e o w jep. 😀 Ohjah… #piinlik
Enne, kui laps lasteaeda läheb, tuleb see asi klaariks saada. Muidu on mingi: kelle ema see mjäääuuu veel on?

Otsustasime registeerida notari juures, sest Perekonnaseisuametis tehakse sulle mingi meie jaoks ebavajalik stseremoonia ka. Meil ju niikuinii tuleb see kõik. Hakkasin siis asju ajama ja tuli välja, et KINDLALT tuleb KUU AEGA enne avaldus sisse anda. Saatsin siis avalduse ära, digiallkirjadega ja tuli veel välja, et tuleb kohapeale minna. 😀 Halleluuja, paar päeva veel raisus.
Kui ma selle avastasin, siis käis juba veebruari esimene nädal või teinegi.. Mul oli nagu, appi, appi, sest see sama büroo, kuhu ma lolli peaga avaldused saatsin, pakkus kuupäevaks 26.veebruar ja siis kohe kirjutas vastu, et oih, te ju tahate kindlalt 23.03 ja siis on juba hilja.

Mõtlesin, et täitsa pekkis, võib juhtuda, et oleme hiljaks jäänud ja ei saagi see aasta asjaga ühele poole. Teised kuupäevad ei tulnud kõne allagi. Otsustasin, et kirjutan ühele teisele büroole ja neil oli õnneks aega pakkuda ja saime avaldusi minna kirja panema.

Leppisime kokku 23.03.2020 hilisema aja, et saaks Kentsu emale viia, aga eriolukorra tõttu kirjutati mõni päev enne allkirjastamist, et ehk saame 14:30 tulla. Jah, jah, jah, jah saaaaame, peaasi, et ei tühistata! Pidime Kentsu kaasa võtma, kuna ei taha praegu last kuhugi viia ega jätta ilmselgelt.

Vabandasime viisakalt, et pidime lapse kaasa võtma arvestades olukorda. Notar ainult naeris rõõmsalt ja ütles, et pole midagi. Ü L I S Ü M P A A T N E notar sattus meile, nimeks Sirje Rõõm. (Mul on alati jäänud mulje, et notarid on sellised tuimad tükid ja väga konservatiivsed inimesed.. aga ma eksisin!) Loodan, et ta ei pahanda, et tema nime välja ütlen, sest soovitan tõesti kõigile teda, kui peaks mingi asjaajamine teemaks tulema. Kentsu leidis notari riiulist ühe põdra, keda ta siis kogu selle aja vältel kamapallidega söötis. Allkirjastamine võttis aega max 10 minutit. Me just jõudsime ennast mõnusasti sisse seada, kui notar juba ütles, et egas midagi, ongi kõik, olete abielus ja ma pean teid kahjuks ära saatma. Ülikiire protsess ikka, ma arvasin, et oleme seal pea pool tundi ikka, aga näed sa, kui kiiresti saab kiVASTIKust koloMAINEn 😀
Naersime veel, et järgmine kord siis jälle ja Andrus viskas musta huumorit, et loodame, et mitte lahutus, ahahahaha 😀

Rääkides veel eriolukorrast, siis suht nõme on see, et ma PEAN PANKA MINEMA oma uute dokumentidega, et vana nimi muutuks ja mulle ülekanded üle tuleksid. Helistasin üle, et kas tõesti ei saa kuidagi muudmoodi seda asja ajada, aga ei. Palju õnne tõesti. Ootangi siin rõõmsalt nüüd oma dokumente, et saaks pangas asjad korda ajada.

Väike teemavahetus: RASEDUS.
Tänase seisuga siis 34+2. 4 nädalat veel ja tibukesekene võibki juba ise hakata oma sündimist planeerima, milla liganes siis talle rohkem meeldib välja poppida. Loodan väga, et mitte enne maikuud. Ma olen juba vaikselt leppinud, et vaevalt see tramburai 01.05. ära lõpetatakse, arvan ise, et ikka pikendatakse. Mis tähendab, et TA’ga 05052020 tõenäoliselt ei saa isa sünnitusele endiselt kaasa tulla. Kui keegi ütleks mulle, et 100% sünnitan ise, siis ma pabistaks palju vähem, sest taastumine ja kõik asjad on lihtsamad loomulikul sünnitusel. Keiser on ikkagi operatsioon, kus sind lahti lõigatakse ja ema peab ise ka taastuma opijärgsetel päevadel. Oleks ma esmarase, siis ma nutaks patja, et Andrus ei saa kaasa tulla.

Nüüd olen juba leppinud.. ja teate, mis. Ma olen ca 3kg kergem kui Kentsuga samal ajal. 3 kilo! Ma olin nagu emalaev Kentsuga, ei jaksanud treppidest käia ega midagi. Praegu saan ise hakkama, ilma et Truss treppidel taguotsa kergitama peaks. Kust see siis tuleb? Eks kindlasti aktiivsem, kuna Kennet ei lase ju niisama mölutada ja tiksuda ja lebotada ja vahtida tühja. Aga teine asi on see, et ma faking sõin EBAREAALSELT palju oma esimese rasedusega. Kui ma nüüd neid kahte rasedust võrdlen… oijoppenpuhh, mul on mõned üksikud õhtud olnud, kus ma lihtsalt nuuman ennast täis. Kennetiga oli iga teine pmst, ahahhaa. 😀 ägisesin, ei saanud hingata, aga sõin ikka edasi. Eks sellise palavusega (2018a suvi) polnud midagi tarka teha. Õues oli nii kuum, et ma oleks üles sulanud ja siis oli ju kena kodus pikutada külm pearätt peas ja süüa ja süüa ja süüa. Tore, et Grimmikool mind tol ajal veidi rakkes hoidis. Lõpus oli ikka päris kiire, aga igati oma pingutust väärt.

Kurb on veel see, et kui rase naine peaks sellesse viirusesse nakatuma, siis sa sünnitad lapse ära ja TA VÕETAKSE SULT ÄRA 2 nädalaks. Mu süda kukus saapasäärde ja lubaksin karul sinna peale veel sittuda. Megarets ikka. Päris nõme ja karm teema rasedatega. 12-nädala oscar jäetakse ka ära. Kui sa ”normaalne rase” mitte riskirase, siis Sulle ju tehaksegi kogu raseduse vältel 2 UH-d. Nüüd siis võetakse esimene ultraheli ära ka. Täiesti masendav mu meelest. Kujutan ette, kui halvasti mõjub meie tulevastele beebidele see olukord, kus emad on stressis ja nutavad ja on õnnetud. 🙁

Aga tagasi minu raseduse juurde. See on ikka ulmeliselt kiiresti läinud. Ma ei suuda siiamaani uskuda, et mul ongi kohe-kohe minek. Kuu aega veel kodus istuda ja goodbye põhimõtteliselt. Minust saab kahe marakrati ema. Pluss siis vaja meest kantseldada(ok nali) ja koer ka veel toimetamas. Selline meestebrigaad mul. Millesse ma ennast küll seganud olen? 😀 ja nüüd veel abielus ka. Ongi kõik, Tiit, nah. Pääseteed pole. Aga ise ma selle jama omale kokku keerasin. 😀

Tegime siin huumorit sõpradega, et mul pole veel häda midagi, aga Andrus on nüüd ühe allkirja pärast 50% vaesem. Nt edukas firma perse all, kõik mis teenib, teenib pooleks, ahahahahaa. Naersin, et tänan meelde tuletamast, polegi Bingo Lotoga vaja võita, abiellu ära ja ongi elu tehtud. Muig, sest sellepärast ma ju abiellusingi temaga, et kõik tulud pooleks teha 😀 Mul on vastu pakkuda ainult liisinguga auto, aga uuem kui ta enda oma. Nagu ta ise ütles, et tema auto nüüd minu kõrval puhta küna. 😀 hAHHAHAHAHA . Oijah, ei, nalja peab saama.

Pulmadest veel nii palju, et äkki keegi oskab pulmaisa soovitada, kes tahab ise Mehhikosse puhkama minna ja siis ühe õhtu meiega koos pidu panna? :D:D:D Sest no ise lennud ja hotell kinni maksta + siis pulmaisa roll pulmapäeval, tuleb odavam võtta kohapealt see tegelane, aga tore ju oleks, kui oleks keegi oma, eestlane. Kütke ideid palun. 😀 ja kui teil on Eestis kiiduväärt pulmakleitide salonge soovitada, siis shoot. Peale sünnitust saan sellega tegelema hakata.

Niih, ma nüüd ei teagi, kas ma sain nüüd kõik räägitud, mis hingel oli või mitte, aga savi see. Viskan siia oma risotto retsepti ka, mida lubasin mõnele juba tükk aega tagasi tegelikult, aga lihtsalt ei viitsinud ennast kätte võtta ja seda kirja panna. Siin ta on:

Vaja läheb:
– 600-800g kanafileed, ma pidin seekord ostma kintsuliha, kuna letid olid tühjad. Kanafileega oleks parem olnud, aga käras see ka.
– 1 porgand
– riisi (2dl umbes… ma panen tunde järgi 😀 nii raske on öelda, palju vaja on)
– ananassi, kui maitseb. Võib ka värske ananass olla, ma lihtsalt ei viitsinud sellega majandada + konservananasss on pehmem
– kookospiima (soovitavalt light, sest see tavakas on väga rammus), kaks purki, poolteist panen sisse ja järgmine päev lisan ülejäänud juurde, kuna riis on vahepeal sisse imanud kogu kookospiima.
– tšillit (Tavaliselt punane tšilli ikka, aga Truss ei leinud poest seekord seda karmimat varianti, tõi lahjema rohelise) Punasega kindlasti vürtsikam ja parem. Küll aga lapsega jälle roheline lahjem ja saab ka süüa, ilma et suu õhetaks
– sweet chilli kaste maitse järgi
– sool, pipar

1. Lõika kanafilee tükkideks ja pane pannile. Lisa riivitud porgand, puhastatud tšillikaunad. Mina lõikan suured tükid sisse, sest Andrusele ei meeldi väikesed tšillikaunad. Suuri saab kenasti välja nokkida.
2. Riiviporgand ja lisa üritusele juurde.
3. Vahepeal pane riis keema ja keeda POOLpehmeks.
4. LISA poolpehme riis pannile ja lisaks ka ananass.

5. Lisa kookospiim segule (1,5 purki siis)

6. Lisa magus tšillikaste, kui pole soola ja pipart lisanud, siis lisa ka see. Proovi esmalt, kuidas maitse jääb, et üle ei maitsestaks.

7. lase vaikselt podiseda aeg-ajalt segades, kuniks riis sees pehme on ja kärab süüa.

Siia juurde veel paksukesed pannkoogid ka. Vaja läheb:
– 2 muna
– 2 banaani
– natukene suhkrut
– oliiviõli 0,1 – 0,2 dl
– jahu
– 0,5dl piima
Söömiseks: moosi, marju, mett, nussat jne

1. löö kaussi kaks muna ja veidi suhkrut. Vahusta miksriga vahuseks.
2. vaheta ots saumikseri otsaks ja lisa kaks banaani, lömasta need aparaadiga. 😀
3. Seejärel lisa jahu ja õli
4. kuumale pannile lisa veidi õli esimesteks pannkookideks
5. pannkoogi pannile pane kolme pannkoogi segu, ära aja laiali.
PS! järgnevatele pannkookidele ei ole vaja lisada pannile õli. Kui kinni haakub, siis LISA SEGULE õli, mitte pannile. Nii tulevad pannkoogi ääred ümarad. Pannile aga lisades, krobelised 🙂

Kogus on üsna väike, soovi korral võib koguseid suurendada. Meie kolmekesi saime hommikul oma pannukate isu täis ja midagi järgi ei jäänud 😉

Erinevus siis peenikeste pannkookidega on see, et banaan jääb muidugi lisamata, lisaks vesi ja hapukoor 🙂

Siia lõppu üks pilt veel 23.03.2020’st. Teen mingi päev siin Instagram Live’i ka ja õpetan, kuidas selline krohv näkku jõuab.
Olge musid ja püsige kodus 🙂