Lubasin oma beebipeost natukene kirjutada.
Minu tüdrukud korraldasid mulle nii armsa üllatuse. Pidin keskpäeval Liisuga kokku saama, aga selle asemel viskas Andrus mulle ümbriku nina alla, kui pilte arvutis töötlesin. Olin imestunud, et oh.. mis see, aga Andrus kohe: ”See pole kuidagi minuga seotud, tee lahti.” 😀
Kaardil oli kirjas, et ma ennast ilusaks teeksin, 14:00-ks valmis oleksin ja tuleksin Vabriku 6. Mainitud oli ka see, et riide võiksin panna siniselt või valgelt. Kirjas oli veel, et kui midagi valget või sinist pole, siis pole hullu, võin ka midagi muud selga panna.. Arvata on, et minu puhul need ”pole hullu” asjad ei kehti, kuigi Andrus püüdis mind ümber veenda :D.
Palusin siis Andrusel autole hääled sisse panna ja elu kõige kiirem shopping teha. Leidsin kümne minuti jooksul Reserved’ist helesinise kleidi ja kabiini suundudes, et kleiti proovida, leidsin riiulilt ka sinised ketsid, mis õnnekombel parajad olid. Tavapäraselt on nr 36 mulle suur. #joppas
Poes käidud, kiirelt koju tagasi. Väga palju aega enam polnud, et end korda teha. Kraapisin oma pintslid välja, tegin siuh-vilks ja jooksuga kohapeale. Ma olin nii rõõmus, et mulle anti aega end korda teha, muidu ei viitsiks mingi kaltsakana tehtud piltidega midagi teha. Minu sõbrannad mõtlevad alati kõigele!
Jõudsin kohale (Laura’s Kitchen – väga lahe koht, kus selliseid üritusi korraldada). Seiklesin koridori vahel, ei saanud väga aru, kus ma parasjagu viibin. Haudvaikus oli igalpool. Leidsin õige toa üles, kus tüdrukud laste mängumajast välja hüppasid.
Nad kutsusid isegi fotograafi kohale! Jeeee. Anete Toming tegi megaarmsad pildid, imetlen neid siin vahelduva eduga. Lasen need kõik endale albumi vahele ka printida. Nii tore mälestus jälle. Ehk mõne pildi isegi lapse tuppa seinale, kui me ükskord oma uude koju saame. 😀
Sõbrannad tulid mind ükshaaval kallistama. Ma kukkusin muidugi töinama. Naersin ja nutsin läbisegi, et meik läheb kõik laiali ja ilusaid pilte ei saagi nii. Õnneks ma polnud ainuke, kes nutma hakkas 😀 Ma olin tõsimeeli südame põhjani liigutatud, endiselt olen.
Need muffinid, mis spetsiaalselt minu baby shower’i jaoks teha lasti… Need maitsesid veel paremini kui nad välja nägid ja välja nägid nad ülemõistuse nunnud!
Spetsiaalselt oma üritusele saab tellida neid: Topellier Bakery OÜ-st.
Muidugi ei puudnud ka ülesannete täitmine minu beebipeolt. Pidin sõbrannade titepiltide pealt pakkuma, kes on kes. Endalegi üllataval kombel ainult üks paar läks valesti. Päris boss tunne oli kohe, et nii hästi arvasin, sest no.. pildid polnud üldse sarnased neile.
Ei puudunud ka ”Uue ema lubadused sõbrannadele”.
Sellise näo tegin punkti number 2-e peale: ”Luban, et kord kuus teeme Andrusega date night’i”. Kommenteerisin, et see on rohkem Trussi kapsaaeda ja tema vastutada. Hakka veel meest välja ka kutsuma. Niigi iga kord, kui Sikupilli Prismas süüa käime ostmas, mainin ära, et jube ilusad lilled on siin vasakul pool. 😀 Hiljem Andrusele sellest punktist rääkides, lubas ta muidugi alati nõustuda mu väljakutsete peale. 😀 Muig. See on üks väikene punkt, miks ma Andrust nii väga armsastan – ta oskab alati kõik naljakas keerata ja seda väga classy’lt.
Tüdrukud kinkisid uuele ilmakodanikule üliarmsa body, mida ta saab kohe kanda tänu oma väiksele suurusele. Nagu üks sõbrannadest ütles, et body värvid sobivad meie uue vankriga hästi kokku :P.
Nii… Ma olin ostnud ühelt beebidele mõeldud messilt prediction kaardid, kus pidi arvama kaalu, nime, sünniaega, pruudi nime 30 aasta pärast jne. Ma olin seda kellelegi sõbrannadest maininud ja nad palusid mul need kaasa võtta. Läbi Andruse toimus suhtlus muidugi.
Päris vahvaid pakkumisi tehti. Täpselt nii vahvaid, et tädi Hannela nimekandidaat saab meie poja nimeks. Kogu glory läheb talle selles osas. Ma olen jube rahul, kuna olemasolev Eric oli minu jaoks liiga lihtne valik ja natukene isegi igav valik.
Siinkohal räägikski veidi oma sõbrannadest. Mõni ei saanud tüdrukute sõnul mõjuvatel põhjustel tulla, need jätan siit postitusest välja, kuna pilti pole nendega.
Alustame siis Hannelaga, kuna temast tegin juba juttu. Hannelaga tutvusime EBS’i avaaktusel. Kui sõpruse osas kehtib ka ”armastus esimesest silmapilgust”, siis võiks meie tutvumist täpselt nii sõnastada. Kuigi ma teadsin, et selline hollywood’i näitleja välimusega neiu elab Tartus, sest õppisin gümnaasiumi ajal Tartus, polnud ma teda laivis kunagi näinud ja tema elust ei teadnud ma ka midagi. Ainult seda, et ta nii kuradi ilus on. Alates esimesest koolipäevast istusime me ninapidi koos. Erki, kes pidi vahelduva eduga mõlema pinginaaber olema, jäi kenasti pika ninaga. 😀
Oi, kui tänulik ma olen EBS’ile, et ma sealt Hannela omale sain.
Liisu aka Ethel-Liis. 😀 Tegelikult peaks vastupidi olema, aga minu jaoks on ta eelkõige Liisu. Liisu pole lihtsalt sõbranna, vaid pereliige, minu suurem õde. Ma mäletan nii hästi seda päeva, kui ma olin umbes 6-aastane ja üks ühine tuttav meid Liisu vanaema aia vahel tuttavaks tegi. See tutvus muutis minu elu täielikult. Tänks Sigrid selle eest. Saime sõpradeks, siis sai minu vanematest tema ristivanemad ja siis sai temast meie pereliige ja minu suurem õde. Tal on isegi meie vanemate korterivõti. Vana sindrinahk ainult ei kasuta seda. Vähemalt on olemas 😀 Liisust ma võiksingi rääkima jääda.. ausalt ka, aga liigun nüüd edasi.
Airi, vana möll. Temaga pidin olude sunnil tutvuma :D. Ja noh, pean ütlema, et vedas mul. Andrusel on sitaks lahe õde. Sama lammas kui mina. Tinderis oleks kindel match meie vahel. Lisaks sellele, et ta meie Poissi hoiab, saab nüüd ühe väikese jõnglase veel juurde. Ja naljakal kombel talle hullult meeldib see hoidmise värk. No mida veel ühelt tädilt tahta peale selle, et ta ka iseloomult lahe inimene on?
Karin on üks vahva tegelane. Algul ei saanud me ikka üldse läbi, mõtlesin, miks ma pean temaga suhtlema, aga tegu on ju Kusti pruudiga. Ja noh, mida aeg edasi, seda rohkem me kokku kasvame ja pean kõik oma algsed 4 aastat tagasi tekkinud arvamused tagasi võtma. Karin on oma loomult hästi hooliv inimene, tal ei jää kunagi pisiasjad märkamata. Lisaks on ta nagu ka Airi, maailma parim koerahoidja. Tean alati, et kui Poiss on Filipil külas, siis on ta heas kätes. Üks asi veel – Karin on sitaks hea reisibuddy. Me oleme ikka päris mitmel reisil koos käinud, väga palju vahvaid ühiseid mäletusi nendelt korjanud. Juba mõlgutame uusi mõtteid, kuhu reisida, kui põnn nii suur on, et vanavanematele jätta saab… või tädi Airile.. 😀
Tänu Maidule sain tuttavaks Marliisiga. Marliis on üks intelligentsusest pakatav noor naine, kellega on alati väga põnev vestelda ja aega veeta. Mul ei ole temaga kunagi igav. Minu meelest on tema üheks suureks tugevuseks see, et ta on alati ”valmis minema” mentaliteediga. Mõtleb alati kaasa ja ei pirtsuta kunagi. Jube lihtne on sellise inimesega asju ajada ja koos kuskil aega veeta. Ahjaa!!! Tal on väga hea huumorimeel, see väärib eraldi ära mainimist.
Triinuga tutvusin ma siis, kui ta mulle poodi tööle tuli. Leidsime koheselt ühise keele ja tänu sellele kokku kasvanud. Kui mina olen selline emotsionaalsuse kunn, siis tema on mind alati oma kaine mõistuse ja tasakaalukusega planeet Maa peale tagasi kutsunud. Hakkasime isegi beebisid ühel ajal planeerima. Minu õnneks jäi tema ennem rasedaks ja ma saan nüüd kõik tema pealt maha vehkida ja teda küsimustega pommitada.. 😀 Mainiks ära, et vaadake seda väikest Sannat, kus ta alles poseerib fotograafile! Beebipeo ajal ei nutnud ta ka kordagi. Tuleks mul ka selline hea laps, kes ainult naeratab alatasa. Eks varsti saab teada. 😀 Tahaks loota küll kõige paremat, aga pakun arvama, et poeg läheb isasse.. Sealt midagi head oodata ei ole :D. Kui minusse läheks, siis laps ainult sööks ja magaks. Väiksena olin nii paks oma hea isu tõttu, et jalad olid kergelt O-kujulised. Ema muretses, et jäängi oma kõverate jalgadega, aga õnneks mitte. Väike michelin kasvas välja sellest.
Mrs. Kadriga tutvusin juhatajate koosolekul, kus mu esimene mõte oli, et kas ta on mu kunagise peika õde või mitte.. Esimesel korral ei julgenud küsida 😀 Pärast küsisin ja täpselt nii oligi. Nüüdseks on saanud temast üks minu parimatest sõbrannadest. Eesti on ikka väike, naljakas. Oleme ajas üksteisele toeks olnud, eriti Kadri minule – jaganud lahkelt oma teadmisi kõigest ja kõigist ning toetanud mind minu vaimsetel madalseisudel. Minu armas porgandipea.
Ka Christine on üks väärt leid töömaastikult. Ta on literally meie kõigi emme, kellega ta koos töötas. Vana tassis alati midagi söögipoolist kaasa. Muretses, kas mul ikka kõht täis ja hea olla on. Lisaks andis head nõu, kuidas esimesed kolm kuud okseralli üle elada ja kui paha tuju oli, siis tema suutis mind alati rõõmustada. Lisaks on ta ühe jube armsa tüdruku emme. Sofit igatsen ikka täiega – talle meeldis väga minu juures poes aega veetmas käia.
Sain nüüd vist kõikide kohta midagi öeldud. Minu tüdrukud, kellel on väga eriline koht minu südames. Tean alati, et saan nendele loota nii heas kui ka halvas. Mul on nendega tõsiselt vedanud.. Ma ikka aeg-ajalt mõtlen, et millega olen ma selle hea elu ära teeninud. Mul on maailma parimad sõbrannad ja sõbrad, kõige parem mees maamunal, kes kohtleb mind nagu printsessi. Kõige nunnum koer, hooliv perekond kui ka väga tuusad tulevased ämm ja äi. Teen oma unistuste tööd, kohe, kohe kolime oma unistuste koju… Ootame oma esimest beebit. Mida veel elult tahta?
Aitäh armsad selle ilusa päeva eest. Järgmine postitus on võib-olla juba sünnitusest. Okouu!
