Appi, kuidas see aeg lendab, kui omale lapsed valmistakse. Minu meelest just laste tulekuga hakkad Sa aduma, kui kiiresti tegelikult päevad, kuud ja aastad nina eest ära liiguvad.
Haiglast koju saades mõtlesime, et mis näo see Kentsu siis teeb. Kui koju jõudsime, magas Kennet lõunaund ja teda äratama minnes oli näha, et ta on minu peale solvunud. Läks Andruse sülle ja minust ei teinud väljagi. Pidin pikali kukkuma – selline emmepoja ja vana ei viitsi isegi sülle tulla. Eks arusaadav ka – taaskord hakkas tramburai pihta ju öötundidel ja lasin jalga nii, et tsau-tsau jäi tegemata lapsega. Kennet oli mind hommikul otsima tulnud ja emmet ei kusagil. Ta oli ju harjunud, et emme äratab, emme paneb magama, emme teeb süüa. Aga see selleks.
Vennat nähes oli ta väga elevil, tahtis kogu aeg voodi juures olla ja vaadata. Me ei saanud teda voodi juurest äragi. Mõtlesime, et oh, lebo, see läks küll lihtsalt. Mingi hetk aga tuli vist mingi armukadedus peale. Meie voodis hakkas mürama ja Romet sai peaaegu käega pihta, kui pisemat imetasin. Saatsime oma tuppa rahunema. Ja üks teine moment oli siis, kui ma suures toas lapsele süüa andsin, Kennet tuli jumala rahulikult kõrvale ja VÕTTIS KÄTTE NING HAMMUSTAS ROMETIT PEAST. Ma lihtsalt karjatasin ehmatusest, sest see tuli nii ootamatult. Ta oli jumala heas tujus jne. Pisem ka ehmus ilmselgelt ja hakkas nutma. Mul ikka tükk aega peale seda olukorda käed värisesid. ÕNNEKS midagi hullu ei juhtunud, kerge ehmatus.
Sellega on õnneks meie hirmsamad momendid üles loetletud. Nüüd oleme juba reele saanud ning Kentsu ka väga nunnu oma venna suhtes, va siis, kui mänguasjade loopimise tuju on. Näiteks käis mul sõbranna külas, olin Hannelat ära saatmas ja samal ajal Romet nuttis süles. Kentsu jooksis laua juurde, tõi Rometi luti ja andis mulle. Näitas, et uuh-uuh, venna nutab anna talle lutt. Hea, et õnnepisaraid valama ei hakanud, sest see oli nii nunnu! Jama lugu see, et Romet ei võta väga lutti, aga me treenime teda :D:D
Täna ka, kui Romet nuttis, võttis ta luti(ma arvasin, et ta tahab omale seda ja ütlesin, et see Rometi oma), aga ta võttis luti ja tahtis vennale suhu panna selle. u l t r a n u n n u .. Pakub kenasti pisemale autosid ja süüa, aga veel on vara. Seega jah, oleme reele saanud!
Ütleme nii, et ettekujutlus kahe lapsega toimetamisest oli veidikene teine. Arvasin, et see on nagu väga raske, sest olin neid jutte kuulnud. Tegelikkuses saab hakkama küll ja pole pooltki nii hull, kui ette kujutasin. Ainuke, mis on tüütu, on minu suur unevõlg. Täna olime poole neljast vaheldumisi 8-ni üleval. Kennet ärkas ja nii mul jälle magamata jäi. See on minu jaoks kõige raskem. Ühe lapsega oli lihtne – magasid siis, kui pisem ka magas. Nüüd aga see võimalus puudub. Vanem laps tahab ka tähelepanu ja Sul pole võimalustki päeval magada, kui just juhuslikult uneajad samale ajale kahel lapsel ei satu… ja midagi muud kodus teha pole (tavaliselt 100 asja vaja ära teha).
Kui nüüd võrrelda kahe lapse magamist, siis Kennet oli väga rets magaja., on endiselt. Teda oli lausa imetada raske, sest ta magas sekundiga ja pidid jumal teab, mis imeasju tegema, et vana sööks. Romet on pigem hea sööja ja kehvem magaja. 😀 Eks praegu muidugi gaasimaraton ka, mis korralikult magada ei lase. Usun, et kui gaasidest lõpuks lahti saab, siis saab temast ka hea tuduja. Kesiganes arvas, et teine läheb naljaga öeldes aia taha, siis võtke näpust. See tegelane ka jumala tsill laps. Isegi, kui Romet ei viitsi magada, siis tsillib niisama silmad lahti süles. Voodis olla eriti ei meeldi ainult. Kohe luugid lahti, va ööuni. päeval tukub KidsMilli kiigukese sees nagu ka praegu.
Kelle moodi siis Romet on? No hetkel tundub, et teine laps on isasse. Tal pole chinese silmasid nagu minul ja Kentsul. Suured silmad ja mu meelest veidi suurem nina ka. Ta tundub sutsu nunnum beebi, kui Kennet samal ajal. Rometil pole neid ginger-värvi juukseid. Algul ehmatas see mind väga ära, kui Kentsu oranzikate juustega mulle otsa vaatas. Õnneks nüüd kena blondu oma lokkis juustega. Romet aga kohe kartulikoorekas, 1-1le sama juuksevärv, mis Trussilgi. Hommikune kaal näitas 3790g, miinimumkaalust juurde võetud siis 1127g. Jee! Ja kutt on ainult rinnatoidul. Võin julgelt öelda, et see on minu raske töö vili. Söö, joo, pumpa, võta tabletti jne. Ma näen juba õudusunenägusid sellest apteegitilliteest ja see öine pumpamine on ka väga kurnav ja väsitab, aga midagi pole teha, elu ongi karm ja ise ma seda tahtsin. 🙂 Õnneks on Andrus väga toetav ja abivalmis, kui ta töölt tuleb, siis saan natukene ise ka diivanil mölutada ja tema toimetab Kentsuga. Lisaks käis ema kolm reedet abis ja viis Kenneti õue mängima. Kennet oli sellega väga rahul. Koju tulles sõi kõhu täis ja magas lõuna und 2,5h. Kahe lapsega hakkad ikka hindama seda, et Sul on emps siit samast võtta ja ta ise tahab tulla appi. Olen väga tänulik talle selle eest, Kennet ka kindlasti. 🙂
Nüüd 05.06 on plaanis Saaremaale minna – seal saab ka kenasti rahulikumalt tsillida. Trussi empsil on puhkus ja maal on kena õues kõigil mürgeldada. Kena igatsus on peal ka – viimati käisime Saares 15.02.2020. Mõelge ise, kui pikka aega me käinud pole. Pidime 28.03 minema, aga juhtus see, mis juhtus, aga seda magusam on nüüd sinna minek. Tiksume seal kena kuu aega ikka. Vahepeal peame ainult pisemaga arsti juurde tulema päevaks, aga on ok, Andrus peab ka võib-olla siin linnas veidi tööasju ajama ka.
Ostsime Saaremaale vankri ka ära. Otsustasime ikka, et ei hakka kahelapsekäru ostma, sest Kennet on väga rahul oma seisulauaga. Ostsime siis lihtsalt saarde lisakäru, et ei peaks vedama edasi-tagasi. Üks ema muidugi juhtis tähelepanu sellele, et mis me talvel teeme, aga eks näis. Küll siis jõuab vaadata. Mul ema ütles kohe, et ärge hakake kahelapsekäru ostma, sest Kentsu juba piisavalt suur, las käib jala ja harjub kõndima kõndima kõndima, mis te ikka sinna vankrisse teda istutate. Aus point.
Minu paranemise kohta veel nii palju, et mul tunne, et üks õmblus lahti tulnud, aga eks näis, kui sünnitusjärgsesse lähen. Enam vist õnneks ei tehta neid e-maili ja telefoniteel. Nii hea meel, et tunnen end nüüd juba inimesena, kui unevõlg välja jätta. Kuidas me Andrusega ootasime seda aega, et võiks juba sünnitatud olla ja natukene kodus kosutud ning uue eluga sina peale saadud.
Tahaksin veel eraldi rääkida sellest ämmaemandast, kes mu sünnitust vastu võttis. Oma sünnituspostituses mainisin, et Maie Kalliver oli karm, aga käras ka. Teate, mis.. mulle hakkas peale seda postitus Instasse meeletult kirju tulema ja see, mis sisuga need olid, oli pehmelt öeldes kole lugeda. Siis sain aru, et tegelikult viga ei olnud minus kui sünnitajas, vaid ikka ämmaemandas. Ma kuidagi tundsin ennast süüdi, et ma karjuda tahtsin ja õmblemisel valus oli, ja et ma ei jaksanud oma jalgu hoida jne. Tuli välja, et selliseid emasid on terve trobikond. Jagan teiega mõnda väljavõtet Tervisetrendi lehelt.
Mul vedas, et ma enne sünnitust selle ämmaemanda kohta midagi ei teadnud. Üks kirjutajatest ütles hästi, et selle Maie pärast tuleb juba eraämmakas võtta, sest teist korda sellist traumat üle ei elaks. Ma sain hakkama ja kõik oli talutav, aga Aive Jürgensoniga võrreldes oli see naine ikka nagu öö ja päev. Ma ikka mitu päeva peale postitamist mõtlesin, kui neid kirju lugesin, et tegelikult polnud viga minus ja nii hea, et see sünnitus läbi. Ma ju uurisin ka ämmaemandalt, et kaua ta seda tööd teinud on, ütles, et eelmisest sajandist ja ta tegelikult ei viitsi seda teha enam ning tahab lõpetada. Päris hea kuulata sellist juttu, kui oled just sünnitanud.
Igatahes, beebigrupis jõudis see jutt selleleni, et miks see inimene veel töötab seal, kus ta töötab ja loodame kõik, et see on kaugemale jõudnud kui ainult tervisetrend.ee Rase ja sünnitav naine on väga habras oma emotsioonidega. Päris õudne ikka, kui ämmaemand kogu sünnituse ära rikub oma õelutsemise, sõimamise ja hirmutamisega.
Kokkuvõttes on mul hea meel, et kogu see trall on läbi ja olen nüüd kahe lapse ema. Äge! Emadus on äge!
Nüüd ootab meid veel trall nimega pulmad ja kui see tehtud saab, siis on päriselt ka mingiks ajaks sahmerdamistega kõik. Saame rahulikumalt hingata. Otsustasime, et ei hakka riskima 23.03.2021 selle Mehhikoga ja edasi ma ka lükata rohkem ei taha. Sain väga palju toredaid ideid inimestelt, kes oma kogemusi jagasid ja arvamust avaldasid. Aitäh teile kaasa mõtlemast! Teeme Eestis, suvel, sest märts on täiesti mõttetu kuu Eestis ja õnneks oleme ametlikult juba nkn ära reganud, seega pole kuupäev enam nii oluline. Ja siis kunagi hiljem lähme tõotusi uuendama soojale maale. Eks siis näis kuhu täpsemalt. Võib-olla saab hoopis Fijile KAHEKESI mindud, sest siis on lapsed juba suured ja vanaemade päralt 100%.
Nüüd olen juba selle mõttega rahu ka teinud, et Eestis. Andrus ju annab mulle kõiges vabad käed. Nii nunnu oli seda kuulda, et ta on kõigega nõus, mis ma otsustan, peaaasi, et mina olen õnnelik. Deem, mul on nii vedanud!
Olge musid ja püsige terved!
Nii tore, et Teil elukene ilusti sujub kahe lapsega. Mul üks 8 kuune ja no ei suuda mõelda ka, et teine veel juures oleks. Nagu jah, ma TAHAKS. Aga ei suuda. Ta ei ole kõige hullem magaja enam, aga parim ka mitte. Lõunaunedel vajab kaisutamist, hommikuti ärkab 4-5 ajal. Nt sööb ja enam magama ei jää. Unenõustajaga konsulteerimine, kui üldse midagi muutis, siis hullemaks 😔
Sünnitasin TÜKis ja sain ka kõige hullema ämmaka, keda saada oli. Rasedust jälginud ÄE ütles, et tema sünnitas eraämmakaga, et mitte selle jubedaga sünnitama sattuda. Jeeiii… Ei jõua kõike kirjagi panna, mis pahasti oli.
Pulma osas tundub hea mõte hiljem kuskile uuendama minna 🙂
Ahjaa. Ja meil oli ka söömisega nii, et alguses oli kõva tegemine, et teda ärkvel hoida. Esimene kuu aega leelotasime kõigile, et vähemalt uni on beebsul hea. Noh, kauaks seda ei jätkunud 😂😭 Mis muidugi ei tähenda, et ma Teile sama ennustaks. Ei. Aga eile just vaatasin videot, kus ma umbes kuu vanust beebsut üritasin lahti riietada ja kuidas ta torises ja tukkuda üritas. Ilusad ajad olid.. 😀
Hahhhahahaa, ära hirmuta! Ma ikka loodan, et teine ka sama tsill kui esimene oma unede ja asjadega.
Meil oli Kentsuga sama, et torises läbi une. 😀 Romet veidi ärksama unega. 😉
Ulme, ma ei saa aru, kuidas sellised ämmakad ikka veel sellist tööd teevad. Müstika minu jaoks.
Ma soovitan ikk teine ka ära teha. Ühe inertsiga kaks tükki “kaelast” ära. Ma oma otsusega väga rahul. Hiljem neil kena mängida koos jne 😛
No samas ma ise pole ka kaebust esitanud ja eks nad nii oma tööd teevad.
Hetkel tõesti ei suuda teise tegemist ette võtta, maadlen sünnitusjärgse depressiooniga. Pigem üritan endaga asjad korda saada ja olla võimalikult hea ema ühele lapsele, mitte s*tt ema kahele. Muidu olen täiega selle poolt, et ühe korraga titemajandus kaelast ära. Ma kahjuks hiljem enam ilmselt ei saagi ka lapsi.
Issand, ma lugenud sellest sünnitusjärgsest depressioonist. Jube. PEa vastu, mis ma oskan muud soovitada.
Ja olen nõus sellega – et parem ühele hea, kui kahele sitt.
Miks sa pumpad?
Et piima kogust suurendada 🙂
Aga miks pumpad koguaeg? Miks rinda ei anna?
Ei, ma pumpan ikka peale söötmist, et piima
Kogust suurendada 🙂
Saan peagi esmakordselt ise emaks ning endiselt tekitab dilemmat kas lutti kasutada või mitte, seetõttu tekkis küsimus luti võtmise treenimise kohta, kas maimuke on väga rahutu või mis on selle eesmärk? Teadusartiklite ja imetamisnõustajate sõnul ei vaja rinnapiima toidul olevad lapsed tegelikult lutti, sest imemisrefleksile rahustatakse imetamisel ning sagedasel lapsevanema ja lapse kontaktil tagatakse ka turvatunne. Luti kasutamist on võrdsustatud täiskasvanutel suitsetamisega – rahustab närve, või on luti kasutamise eesmärgiks rahu vanematele? 🙂
Eesmärk on lihtsalt see, et ta ainult tissiotsas poleks. Rahustab teda tissiväliselt ka.
Jaaa, muidugi, lutti tglt pole üldse vaja! See ongi pigem ema väljapääs ja no natukene on nunnu ka see lutimajandus.
Ehk siis jah, vanemate oma kasu siin sees. Kui võtad otsuse mitte lutti anda ,siis on üks asi, millest ei pea võõrutama.
Meil nt suurem võttis kohe lutti ja no väikest ei koti üldse 😀 Ju siis jääb lutivabaks, kui vedu ei võta, mis seal ikka =)
Ma soovitan otsustada siis, kui laps käes. Kui ta ikka valudes karjub jne ja sa tahaksid natukenegi puhata, siis ma ei näe seda, et lutt kuidagi paha on. EMA heaolu on täpselt sama oluline, kui lapse oma 🙂
Minul on väga sarnane ebameeldiv lugu sellise “vanakooli” ämmaemandaga ühest väikelinna haiglast. Mul oli terve sünnituse aeg tunne, et ma pean iga asja eest vabandust paluma ja õnnelik olema, et ta üldse vaevub minuga keset ööd tegelema. Kui valud väga hulluks läksid ja seda suht häälekalt väljendasin, siis sain riielda, et mitte keegi kolme korruse peal ei saa minu pärast magada, lisaks oli vastumeelne valuvaigistitele ja keisrile, rõhutades pidevalt, et see on naiste töö ja kõik peavad ise hakkama saama. Kui poleks normaalset valvearsti olnud, siis oleks lugu ikka väga halvasti lõppenud, sest tuli välja et laps polekski ise välja saanud). Lisaks hõõrus ta mulle igal sammul nina alla milline “pontsakas” ma olen. Samas hiljem lugesin, et oli mõnda sünnitajat varasemalt isegi lehmaks kutsunud, seega mul läks vist isegi hästi… sünnitusel ootaks ikka pigem tuge ja mõistmist, ma ei tea kas ma selle kogemuse põhjal enam sünnitada julgeksin, selles haiglas ilmselt enam mitte…
Appi, nii haige lugeda. Kurb, et selline asi nagu sünnitus, mis ongi väga raske ja emotsionaalne tegevus, rikutakse ämmaemandate pärast ära. Müstika minu jaoks. Btw, mul oli epikriisis öeldud, et EI VAJANUD VALUVAIGISTEID
no sorri küll, vajasin ikka sitaks, keegi andnud mulle lihtsalt midagi.
Issand lehmaks… KUI ÕUDNE! Aga eks inimesed judge’ivadki.. NAgu mul Instas nt- mingi tola video lisasin, kus rasedusjärgset kõhupekki näha, 7 korda oli seda sheeritud, mis pole stooride puhul tavaline. Naljakas, et inimesed viitsivad. Aga mul pohhui, lähen eluga edasi. 😀
TEad, ma soovitan eraämmakas võtta. MA tahtsin seekord eraämmaka tasu panna hüpnosünnituse kursuse alla, aga tuli see koroona ja keeras kõik ideed pea peale. Mul esimese pojaga oli eraämmakas, IMELINE naine Aive Jürgenson. Ma olen nii õnnelik, et ma seal esimesel sünnitusel mehega kahekesi polnud. NÜÜD, kui kolmas tuleb, siis uurin enne ITK-st kas see Maie läinud sealt või mitte, kui ei, siis kindel erakas. Ei taha uuesti sellist kogemust saada.