Võtsin nüüd end lõppude lõpuks kokku ja teen selle postituse ära. Rohkem kui nädal aega olen siin jet lag’iga maadelnud ja ma olen ainukesena peres veel selle lõksus kinni. Õhtul heal juhul 21:30ni suudan üleval olla, siis lihtsalt pean tunnikese või rohkem tudu tegema, mis lõppeb sellega, et hommikul kell 6:00 jälle luugid lahti ja uni läinud.. nagu ka täna. Eks muidugi jube aktiivne kõhubeebi teeb ka oma töö selles, et ma magada ei saaks. Ma olen nagu pannil särisev kotlet, kord ühtepidi, kord teistpidi ja ikka ei leia asu. 😀 Aga nüüd asja juurde.
Kohe, kui Tallinna Lennujaama jõudsime, sai meile selgeks, et Kennetil on aegade kõige halvim tuju. Ma polnud teda veel nii grumpy‘na varem näinudki. Tõotas tulla idekas reis, not. Tallinn – Oslo jaurasime kuidagi Andrusega kahepeale ära. Ees ootas veel Oslo – New York, mis oli 8h pikk. Kogu sellest reisipaketist oli see kuidagi kõige vaevalisem lend. Kentsu jauras ja jauras ja jauras ja ikka jauras, kuni lõpuks magama jauras. Lihtsalt nii siiber oli, ausalt ka. Juba reisi algul oli mõte – miks me teda koju ei jätnud 😀 Ahjaa, mainimata jäi, et tal oli kõht korrast ära. Nagu tellimise peale. Just enne lende kõht lahti. Thank God, et meie eest hoolitsesid, et meil igav ei hakkaks. Pisikesest nii kahju, näed, et gaasid ja möllud ning kõht teeb haiget ja siis ei saa veel magada ka oma voodis – tal oli siiber nagu ka meil.
Väike vahelepõige: LENNUPILETID New York’i.
Lendasime Norwegian Airlines’iga, mis on üllatus-üllatus odavlennufirma. Tallinn – Oslo lennu peal ei pakutud midagi meile ja ei oleks pakutud ka Oslo – New York, kui poleks suuri pagaseid lisaks ostnud. Seda peaks kindlasti silmas pidama. Lend on ikkagi rohkem kui 8h pikk ja kui reisid käsipagasiga, siis jääd toidust ilma. Lennupiletid läksid kokku maksma: ca 250 eurot nägu(pagas sisse arvutatud), Kenneti sülepilet läks New York’i maksma 40,19 eur.
Kohale jõudsime NY ajajärgi kell 22, AGA PIDIME VAREM, sest me istusime niisama lennukis 1,5h ja ootasime, millal üks juua täis hipinaine lennukist välja visatakse ja tema kohver üles otsitakse. Võite arvata, kui rõõmsad me olime ja kui rõõmus oli kõhuvaludes Kennet selle passimise pärast. Aga eks nad tegid õigesti, meie oma ohutuse pärast, sest see tädikene oli tõesti juua täis. Ta istus ühes baaris lennujaamas, kuhu Kentsu kogu aeg oma sammud seadis, sest seal oli mingi palmipuu ja Kuuba stiilis auto. Muudkui seletas, kui armas ja ilus laps meil on. No tänan väga. 😀 Uuris, kui vanad me oleme. Pidi pikali kukkuma, et Andrus on 31, mitte 21 ja mina siis 26, mitte 18. Tänan veel ühe korra komplimentide eest. Mingi hetk ei viitsinud enam seda möla kuulata ja jalutasime lennukiminemisjärtsu, Kennet muidugi jooksis jälle selle joomase tädi juurde. Oleks ta vaid siis teadnud, et selle tädi pärast istume me 1,5h lennukis tühja….
New York’i jõudes olime kaunis vässud juba. Võtsime Uber’i ja uuberdasime end hotelli. Peatusime Hilton Garden Inn NYC Financial Center hotellis. Väga hea asukohaga(Manhattani Downtown, metroopeatus kohe hotelli juures) ja normaalse hinnaga hotell. Kirjutan igale poole juurde hinnad ka, siis oskate orienteeruda: Kaks hotellituba läks maksma 738.94 EUR ehk siis ca 370EUR pere peale (10.01.2020-14.01.2020), lisaks tuli kohapeal maksta mingit City tax’i 28dollarit per day. Ajastus kohalejõudmiseks oli ideaalne – saime kohe tulles magama minna ja hommikul kenasti semi-värskena ärgata. Kennet sai ka jube lihtsalt 7-me tunnise ajavahega hakkama.
Vaatamisväärsused New York City-s. Võin öelda, et selle nelja päevaga, mis me seal viibimisime, saime kõik vajaliku tehtud-nähtud. Rohkem nagu polekski viitsinud. Käisime vaatamas 9/11 Memorial parki. Kaks väga suurt auku, kuhu oli tekitatud selline sissepoole voolav veevisuaal (ei oska kuidagi kirjeldada seda). Kõikide lahkunute nimed olid ümbritsevate äärte peal kirjas ning nendel, kellel oli samal päeval sünnipäev oli pandud üks valge roos nime juurde. Kurb mõelda, et selline asi siin ilmas juhtunud on ja mitte ammu aega tagasi. Ma olin siis esimeses klassis ja mäletan neid uudiseid vägagi hästi.
Observatory One World Trade Center ehk Freedom Tower. See koht annab sulle 360kraadise vaatevälja New York’ile. Käisime seal õhtul kell 21 paiku. Väga lähedal meie hotellile – sai veel enne unne suikumist mõnusasti jalutada ka. Vaadet saad nautida 100-102 korruse kõrguselt, vaade oli imeline. Kindlasti väärt käimist ka päevasel ajal 🙂
Empire State Building. Maailma üks kuulsamaid hooneid, 86-korruse kõrgusel, kus saab ka õue minna ja vaateplatvormil ringi käia. Jube tuuline oli, aga hea, et käidud sai. Lisaks oli seal selline muuseumilaadne värgendus üles pandud, sai veidi ajalooga end samuti kurssi viia. Eraldi mainiks ära liftist ülesminemise. See oli päris huvitavaks tehtud.
Times Square. Manhattanil, Broadway ja seitsmenda avenüü ristmikul asuv kaubanduspiirkond, turismisihtkoht ja meelelahutuskeskus. Noh, mis ma oskan öelda: one and only. Need tablood ja kirju-mirju vaatepilt võlus mind hetkega, siis said päriselt aru, et oled suurlinnas. Kogu see krempel nägi nii tuus välja lihtsalt. Tänavatel igasugu muusikuid, multikategelasi, muidu hulle inimesi ja mitte nii hulle. Vägev!
Meie hotelli juures oli kohe ka Wall Street ja see kurikuulus pull. Korra jalutasime mööda, aga suht mõttetud mõlemad, vähemalt minu jaoks. Jalutuskäigule ette jäävad, siis käiks mööda, aga spetsiaalselt neid vaatama ma küll ei sõidaks.
Statue of Liberty Ferry and Ellis Island Immigration Museum. No Statue of Liberty’st ei saa üle ega ümber, see on minu meelest selline kohustluslik minemine. Me ise arvasime, et see on tunduvalt suurem, et pidime veidikene pettuma. Sissemineku piletit me ei ostnud, kuna reisisell Mait ütles, et see on veidi pointless. Praamisõit oli üldjoontes mõnus, ilm oleks võinud ainult sutsu etem olla, kuigi ega nuriseda ei saa. Meil vedas tegelikult megalt ilmaga – muidu oli NYC ilm 1-2 kraadi, meie ajal oli 15-18C. Lihtsalt see viimane päev New York’is oli tuuline, jahe ja vihmane.
Central Park jäi meil seekord käimata, sest Marliis arvas, et seal pole midagi vaadata ja meie nõustusime. Aastaaeg ju selline, kus puud pole rohelised ja linnud ei laula. Vaatepilt selline must-valge-hall. Mu meelest hea otsus, et ei läinud. Tahan niikuinii kunagi New York’i tagasi minna, küll siis jõuab sinna parki ka minna.
Shopping New York City-s. Hulluks oleks võinud minna tõesti. Õnneks hoidis meid veidi tagasi see, et pidin auto sissemaksu oodatust suurema tegema. Sellegipoolest sai Sephoras 170 euri sileks lastud, Victoria’s Secretis umbes sama summa. Sellest shoppingust võiks lausa eraldi kirjutada. PLIIS MINGE SINNA POODI, kui pesu tahate osta. Ma pole never-ever sellist teenindust pesupoes saanud. Ma selline, et ei viitsi abi kuskil küsida ja meeldib ise vaadata, aga nad ei jätnud jonni ja kutsusid mind riietuskabiini, et mind üle mõõta ja õige suurus leida. Ma olin lihtsalt nii vaimustuses ja teistpidi veidi stressis, sest poisid arvasid, et me KORRAKS sinna poodi ja siis rööviti mind hoopistükkis ära… teadmata ajaks. Sain oma pesu ja nipet-näpet veel, aga ikka jäi kripeldama. Mingi päev hiljem läksime uuele ringile. 😀 Sain sealt PINK kollektsioonist ülilahedad sinise-rohelise-valgevärvilised dressipüksid ja peale helesinise kottis särgi, kolm mütsi ja kaks salli…. sest no ma ei osanud otsustada, millist värvi maha jätta, võtsin kõik 3.
Sephoras oleks ka täiesti lolliks läinud, aga püüdsin säilitada kainet meelt ja osta seda, mille järgi ma sinna läksin. Sain kolm Fenty Beauty jumekat, Kat Von D Brow Pomade ja tema huulepliiatsi toonis mingi imeilus roosa 😀 Kahetsen, et teisi toone ei ostnud, sest need maksid soodukaga ainult 8 dollarit ja Hawaiil olles sain aru, kui faking hea huulepliiats see on, sest see oli kogu aeg mu huultel.. ÕÕÕÕH. … ja ja ja see kulmumögin. Love it!!!!!!
Macy‘sest(suur ostukeskus) sai Truss omale kaks talvejopet, ma ühe. Dr Martens’i poest sain omale täisnahast saapad (nende ostmine oli plaanitud juba enne reisi). Ülirahul nendega. Sain koju tulles kohe oma ühed vanad juustud ära visatud. Kentsule kaks CK pusakomplekti ja sokke. Uuele beebile ka tatisallikesed ja sokid ning igast minipudi veel, mida ei viitsi ja ei oska nimetada. Arvestades, et lennupiletid läheks maksma ca 500(Eestis maksab nädalavahetusepuhkus SPA-s ca 300eur) edasi-tagasi, siis kord kahe aasta jooksul viitsiks küll NYC-s shoppamas käia, et garderoobi vahetust teha, aga tingimusel, et Eestist ei osta reaalselt mitte midagi ja lähedki sinna listiga, mida osta oleks vaja.
Liiklesime tallatakso ja metrooga, ainult lennujaamast hotelli kasutasime taksoteenust. Eestis võiks samuti metroo olemas olla, ausalt ka. Mugavamat transporti pole lihtsalt olemas. Rääkides söögist, siis söömine oli ilmselgelt kallis. Meie eelarve läkski just söögi tõttu päris lõhki. 50 eurot näkku tuleks ikka arvestada(söök + 1 jook), kui just hot dogi ei taha iga päev süüa. Ja teate… mis… veel.. FAKING SUPPI EI LEIDNUD MA KUSKILT.
Ma ei suuda süüa kogu aeg praadi ja sellist rasket toitu. Olen alati juurikate ja kergete toitude usku olnud. Igatahes, leidsime siis ühe pubi, kus oli ka supp menüüs. Arvake ära, mis supp….. 😀 Sibulasupp. Hallelujah. Kuna ma nii väga tahtsin mingit vedelikku oma keresse, siis pidin selle võtma. Jube imeliku maitsega ja SAI OLI SEAL SEES ulpimas, aga vägistasin ikkagi sisse. Maailma parimate toitude tiitel kuulub endiselt Kolumbiasse. Küll ma omaette kobisesin, et oleks seal vaid sellised toidud nagu Kolumbias… 😀
Kokku võttes New York’i osa, siis see meeldis mulle ikka väga väga. Nii lahe linn, nii palju võimalusi, nii palju ernevaid inimesi ja eri kultuure ühes linnas ning kõigil on fain sellega. Hea meelega läheks tagasi, kui kunagi võimalus avaneb.
Väike vahelepõige: LENNUPILETID Honolulule.
312 EUR per kärss ja Kennet oli tasuta seekord. Valisime otselennu NYC-st Honolulule, et ei peaks oma pead vaevama ümberistumiste ja muude juradega. Hawaiian Airlines’iga lennates tuleks silmas pidada, et lennukid on keskmisest jahedamad 🙂 Lend ise läks enam-vähem okeilt. Kentsu ikka jauras ka, aga jõudis selle 11 tunnise lennuga kaks lühiund ka teha, mis asja üleelamise kergemaks tegi. Btw, algul pidime 12h lendama, aga saime kiiremini. Uhhjess! Lennukist välja astudes paitas nägu nii mõnus soe tuul ja teadmine, et ei peagi enam lendama nüüd veidikest aega.. mmmönus!
Hotelliks valisime Waikiki Resort Hotelli. Ülihea asukohaga hotell, mere ääres täitsa ja oli võrreldes teiste hotellidega enam-vähem okei hinnaga ning sisaldas hommikusööki. 1739 EUR maksis see ühele perele. Olime seal siis 14.01-23.01.
Esimesed päevad olid pilvised, aga sellest polnud midagi, sest me tahtsimegi veidi uudistada ja toimetada niisama. Enne meid kusjuures oli pea kaks nädalat ainult sadanud. Joppas meil, et me reisi veidi edasi lükkasime, sest meil vedas mõlema koha ilmadega täitsa hästi ma ütleks, tavaliselt on alati ilmataat meie vastu kui poolt.
Kui me arvasime, et New York on idekas koht, kuhu poodlema minna, siis… õõ.. Honolulu oli veel parem, kahjuks/õnneks oli eelarve juba lõhki ja liiga palju midagi sealt kokku ei ostnud.
Üks päev otsustasime auto rentida ja läksime veidikene ümbrust avastama, seda soovitati peaaegu igal pool internetis teha, et võtke auto ja avastage ise. Loodus on seal muidugi imeline – nii palju rohelust. Käisime ühes väga ilusas rannas ja otsustasime sinna ka ujuma minna, kuigi ilm oli päris tuuline. Kennet oli olukorraga rahul, kuigi mulle tundus, et tal oli külm. Mingi hetk järsku hakkas vihma sadama ja panime padavai auto poole jooksu. See käis nagu sekundiga reaalselt. Vahetasime märjad riided ära ja suundusime edasi kuhugi kohalikku pitsakohta. Arvestades, et ma ei ole pitsade fänn, siis sealne pitsa oli täitsa meelepärase maitsega. Sõitsime autoga terve North Shore’i läbi ja peatusime ühes popis kohas, kus olid sellised Food Truck’id, mis süüa pakkusid. Me ostsime paljukiidetud hiidkrevette sealt. Maitsev oli, aga ma oleks pidanud sidrunimaitseliste asemel võtma selle, mis Marliis omale kokku ostis. Ta omad olid paremad 😀
Vahva päev oli, nägime palju ja sõitsime ringi palju. Koju tulime, oli kell juba õhtas ja ega midagi tarka enam teha ei jõudnudki. Andrus läks õhtul Maidu hotellituppa õlut jooma ja ma tsillisin Kentsuga niisama. Ajavahe tõttu jäi Kennet suht vara magama, valvasin ta und. Ühe-kahe aeg ärkas teinekord üles, siis käisime näiteks vannis või mängisime autodega, sest mis sa teed, kui und pole, mõttetu voodis seina ka passida mu meelest.
Pearl Harbor. Ostsime ühe muheda Briti sugemetega (David Bentoni näoga) mehelt turistitripi sinna.
Vikipeediast veidi infot ka: Pearl Harbor on Ameerika Ühendriikide rajatud sadam Hawaii saarestikus O’ahu saarel, Hawaii osariigi pealinnast Honolulust lääne pool. Tõlkes tähendab nimi “pärlisadamat”.
Suurema osa sadamast ja seda ümbritsevast alast võtab enda alla USA mereväebaas, kus asub ühtlasi USA Vaikse Ookeani Laevastiku staap. Mereväebaas rajati piirkonda 1887. aastal vastavalt Ameerika Ühendriikide ja Hawaii kuningriigi koostöölepingule aastast 1875. Pärast Hawaii annekteerimist Ühendriikide poolt 1899. aastal laiendati sadamat ja baasi märkimisväärselt.
7. detsembril 1941 korraldas Jaapani keiserlik merevägi Pearl Harbori mereväebaasile üllatusrünnaku, hävitades suure osa Vaikse Ookeani Laevastikust ja sundides Ameerika Ühendriike astuma Teise maailmasõtta.
5:30 ootas buss meid ühes peatuses. Miks nii vara? Sest Pearl Harboris käib nii palju turiste, et päevasel ajal on seal tüütu ja keeruline ennast organiseerida igale poole. Me olime juba enne avamist kohal ja järjekord oli muljetavaldav. Kindlasti väärt käimist, kui juba Honolulule minna. Eraldi näidatati teatrisaalis videot, mis päriselt oli filmitud. Hästi tore oli see, et Kennet otsustas püksi kakada selles haudvaikuses. Meil oli mingi 5 minutit aega enne praami, mis viis meid mälestusmärgini. Jooksime Andrusega teatrisaalist välja tualettidesse Kennetit puhtaks kraapima. Mul kenasti kops koos, kuuendat kuud rase olla polnud enam lihtne. Õnneks jõudsime kenasti praamile ja maha ei jäänud, muidu oleksime pidanud uue teatrisutsaka ära ootama ja siis teise grupiga selle sõidu sinna mälestusasja juurde tegema. Btw, Pearl Harbori hot dog’i putkas oli kõige parem hot dog, mis me reisi ajal kõhtu keevitasime!!
Peale Pearl Harborit sõitsime läbi ka teised turistikohad, näiteks kalmistu, kus buss peatuda ei tohtinud. Tegime mitu tiiru, et midagi nägemata ei jääks. Ülimuhe giid oli. Ütles, et oli 23 aastat linnaliini bussijuht Hawaiil ja siis viskas tal üle ja otsustas ära tulla. Nüüd on 4 aastat oma asja ajanud ja see talle väga meeldib. Rebis kildu ja tegi sõidu väga huvitavaks. Mainis näiteks seda, et mingi neljatoaline või viietoaline maja maksab 1,3 miljonit dollarit. Kunagi ”vanal” ajal isa poolt ostetud maja, mis maksis 8000 dollarit on nüüd väärt üle miljoni. Investeerimisjapsid keerasid nende kinnisvaraturu tuksi. Ühe-kahetoaline maksab ca 600 000 dollarit. Jubedad hinnad ikka.
Natukene aega tagasi kerides… Hommikul turistibussile minnes, tundus mulle, et Kenneti pea on kuidagi MEGATULINE. Olin veidi mures, sest kes poleks eks? Mulle tundus, et tibul on palavik, aga kindel ei olnud. Ta oli kogu reisu aeg suht tsill ka, ei olnud loid ega midagi, sellegipoolest ei andnud süda rahu. Andrus läks õhtul siis kraadiklaasi hankima ja keegi millestki aru ei saanud, mida Truss täpselt poest osta tahab. Oijah… Läksime siis hiljem kõik koos suuremasse poodi, kust leidsime kraadiklaasi. Koju tulles avastasime, et see on muidugi Fahrenheit’sides. Õnneks arvutiühendus on olemas ja saime temperatuuri mõõdetud. 37,7C – täpselt see, mida ühelt reisilt veel paluda saab – laps on palavikus. Btw, tal pole kordagi veel palavikku olnud. Sellise mitte nii suure palavikuga pole midagi teha ka, lihtsalt pead lootma, juua andma lapsele ja toeks olema. See tuuline rannapäev tõmbas tal kerest külma läbi. Meil oli Kentsuga unetu öö, nii kahju oli oma pisikesest, sest ju väga millegagi aidata ei saanud. Võtsin ta omale kaissu ja vahetasin kaks korda ligemärjad tuduriided ära, silitasin pead ja laulsin talle 🙂 Hommikul ärgates oli palavik kadunud!!!!!!! Olin magamata ja väga väsinud, aga õnnelik, et nii läks. Sellegipoolest oli lapsel jube köha, mis isegi hingates ragises tal ribide vahel, lisaks ka nohu. See tähendas meile seda, et me ei saa temaga enam vette minna…. ja just olid ilmad ilusaks läinud..
Olime Kennetiga terve palavikujärgse päeva hotellitoas. Hommikul tegime korra tiiru siia-sinna, aga see ka kõik. Andrus ja Mait läksid poksi vaatama, Marliis bassu äärde ja meie Kentsuga olime toas, sest see köha oli lihtsalt nii jube kuulata ja ma ei julenud kuhugi temaga minna. Pärast saab veel kopsupõletiku, angiini või veel mingi kolmanda asja.. Õnneks olid mul Kenneti ”meigikotis” nii hanerasv kui ka Vietnami salv kaasas, sain neid talle igalepoole määrida. Meil on mingi oma traditsioon tekkinud sellega seoses – annan Kentsule tema kotikese ja tema peab mulle sealt andma kas siis pepukreemi, varbakreemi, hambageeli(Kamistad) või veel mingi kreeminduse. Jumala vahva protseduur, vana teab täpselt, kus mis käib. Minu ema juures olles oli ka näidatud, et peab varbakreemi panema :D:D:D Võttis sussid ära ja tõi oma punase kotikese emale ja näitas varvastele. 😀 Meganunts.
Järgmine päev käisime basseini ääres, aga otsustasime randa minna, sest röökivad japsid ei soodustanud Kentsu unnesuikumist teps mitte. Õhk oli nii mõnus soe ja rannas oli ikka tunduvalt parem olla ka. Kentsut lasin ainult jalgupidi vette. Ta oli isegi suht rahul ja leppis sellega, et vette ei saa. Mängisime liivas ja toimetasime niisama. Ta ei lasknud sellest köhimisest ja nohust ennast liiga palju häirida ka.
Õhtul võtsime Chevi, et Spitting Cave of Portlock’i minna. Mõtlesime, et jube lahe oleks cabrioga ringi lasta. No ei olnud, taga istudes silmad vesised ja lahti hoida silmi väga ei saanud. Megapisike auto ka, kenasti igatsesime taga esimestel päevadel renditud Jeep Jimnyt. Vaade oli miljoneid väärt. Tahtsime sinna päikeseloojangu ajaks jõuda, aga päike oli kahjuks pilve taga. Sellegipoolest tore, et käidud sai. Veidi oli selline hirmutav ka, nii kõrgel olla ja tuul oli ka ja rase ka ja Andrusel Kentsu süles. Ilusad pildid saime kätte vähemalt. Üles minnes (heal juhul 3 min) oli mul ikka hingata raske ja ega Trussilgi kerge polnud koos lapsega suhteliselt libedas mudaunnikus orienteeruda. Vihmaga näiteks ei ole üldse soovituslik sinna minna, sest siis pidi seal väga libe olema.
Järgmine hommik oli Kennetil veel hullem köha ja puhtalt meie endi viga – oli vaja cabrioga ringi lasta. Sellised süümekad olid ikka, et milline halb lapsevanem ma ikka olen.. Igatahes, läksime Instagrami kiike jahtima, mida ükspäev ringi sõites mere ääres nägime. Andrus arvas, et Honolulul on kõik jube lähedal ja ei hakanud seda sihtpunkti GPS-i sisestama. Tegime õudsa ringi ja kiikudel tehtud pildid tulid ka mõttetud. 😀 Täitsa lappama läks see päev. Sõitsime siis edasi ühe waterfall’i juurde ja kahjuks keerasime valesse kohta, mis lisas meie sõidule juurde 1,5h tundi. Meil polnud aega selleks, sest pidime juba rendiauto tagasi viima ja seetõttu jäi see vaatamata.
Kuna Kentsu oli tõbine, siis ei saanud me matkama ka minna ja ma ise ka vist poleks jaksanud oma kõhu ja võhmapuudusega kuhugi mägedesse minna. Mait ja Marliis pidid minema järka päev, aga ka nemad otsustasid ümber. Viimane päev kulus suveniiride ja muu säärase jaoks. Rannas tsillisime ka. Andrus ja Mait läksid seekord ilma instruktorita surfama, ütleme nii, et 1,5h ja Andrus sai 2 ilusat lainet kätte. Mait sai kolmveerand. Oh, neid, pettunud nägusid. 😀
Kahju muidugi, et mõned planeeritud asjad tegemata jäid, aga pole viga, sai sellegipoolest palju tehtud-nähtud. Lastega reisimine võib olla teinekord ettearvamatu nagu meil. Ta oli ikka mõned päevad selline jonnukas ja viril ka, midagi teha polnud. Pidid ju pisikest mõistma, meeter korda meeter hotellitoas nelja autoga mängimine pole päris lapse tavapärane valik, lisaks tohutu ajavahe, mis ei mõjutanud ainult last, vaid ka meid. No ja siis veel palavik ja köha ja nohu ja… oeh. Ma ei soovitaks reisida 1a kuni 2,5a lapsega nii kaugele, max kuni 8h lendu kannatab ära ja 7h ajavahe. Ülejäänud läheb juba paljuks. Meie ikka nii palju puhata ei saanud, non-stop husstle 24/7. Me oleks pidanud Kentsu Kolumbiasse kaasa võtma ja Hawaiile kahekesi minema, nii oleks lihtsam olnud, sest Kolumbias oli kuidagi sahmerdamist vähem ja selline tsillim oli, lisaks muidugi see ka, et Liisu oli omainimesena ees ja kuidagi selline lebom oleks olnud see värk.
Väike vahelepõige: LENNUPILETID Eestisse.
643,40 EUR per kärss ja Kennet maksis 64,86 EUR. Lennujaama jõudes ei saanud millegi pärast minu ja Kenneti pileteid välja printida, just neid jätkuomasid. Öeldi selline lause, et last tuleb passiga tuvastada. Vaatasin lolli näoga otsa ja ütlesin okei, ise veidi ärevust tundes. Los Angeles’es pidavat korda saama selle. Jaurasime LA lennujaamas ikka pikalt, sest ei leinud kohe üles kohta, kus neid asju klaarida. Lõpuks leidsime oma Finnair’i boardingu koha üles ja sealt sai kohe piletid välja printida… JA ÜLLATUS-ÜLLATUS. Probleem seisnes selles, et Kennetit polegi süsteemis. Te võite arvata, mis mu süda tegi. Literally jättis lööke vahele. Ma ei suutnud ära imestada, et kas ma tõesti jätsin midagi tegemata või ostmata, ma olen alati sellistest asjaajamistes ÜLIkorralik ja tähelepanelik. Sada korda kontrollin üle, et kõik õige oleks. Käed hakkasid värisema ja püüdsin rahuneda ja kainelt mõelda. Andrus ehmus ka viisakalt ära ja ütles, et perse küll, meil ikka kunagi ei tule midagi lihtsalt, ALATI on mingi jama kuskil vaja ületada. Võtsin siis oma piletiostukoha lahti ja õnneks oli ikka Kentsu seal olemas. Finnair’i rahvas vabandas ja ütles, et need USA-kad ei jaga üldse matsu ja tekitavad väga tihti neile suure kaose, mida nemad klattima peavad.
Üle oli vaja veel elada üks pikk lend 10h(algul pidi 11h olema, jee!) ja üks lühike Soome – Tallinn. Mis veel juhtus? Juhtus see, et Kennetil taaskord kõht nii lahti, et joppenpuhh ja seda alles lennuki peal, kui suur pagas antud juba Hawaiil. Võtsin ju tavapäraselt mähkusid kaasa, mitte rohkema varuga. Selline pinge lihtsalt, et mis siis saab kui mähkud kõik otsa saavad ja Kentsul ikka kõht lahti. Õnneks jõudsime soome ühe tagavaramähkuga. Kuna sinna lennule jäi tema ööuni, siis meil vedas, une pealt ikka naljalt püksi ei kaka. Oh jah. 😀
Soomes passisime 2,5 tundi minu meelest. Mul oli nii siiber, kõigil oli. Tahtsin nii väga koju juba. 24 tundi reisimist väsitab ikka korralikult ära, nii lapsed, rasedad kui ka täie tervise juures olevad inimesed 😀 See hetk, kui sai kodu uksest sisse astuda. PARIM TUNNE EVER, kui reisilt tagasi tuled. Andrus sõitis veel Poiskale järgi, me Kennetiga toimetasime kodus. Tavaari ja asju nii palju – kõik vajas paigutamist jne. Nädal aega läks aega, et kõik see pesumajandus korda saada. Täna pean veel pesu ära ka triikima. Seda osa vihkan kojujõudmise osas. 😀
Vot nii siis. Kokkuvõtvalt ütleks, et päris palju väljakutseid olid meil seal. Lapseta oleks ikka väga lihtne see asi olnud, aga midagi pole teha, seekord otsustasime tibu kaasa võtta. Tore, et käidud sai, sest reis oli üldjoontes lahe ja kohavalik meeldis mulle ka täiega. Mina ise läheks nii kaugele a) sülebeebiga, kellel nkn ajatunnetust veel pole b) vanemate lastega, kes kuulavad sõna ja saavad asjadest aru.
Ahjaa, reisi kogumaksumuseks meie perele tuli siis:
Lennupiletid kokku: 2380 EUR
Hotellid kokku: 2109 EUR
ESTAD (viisa USAsse): 42 dollarit oli vist
Kohapealne söök/jook ja turistitripid vms: 2900 EUR
Poodlemine: 1200 EUR
Sellise ilusa numbri sain: 8631. Liiga odav polnud – just see söögi osa näiteks. Jubedad hinnad ikka, aga nälga ka ei viitsi taluda eks ja kuskil rotiburkse süüa. Et sellega peaks arvestama, kui NYC ja Hawaiile minna – toit on kallis. Meil läks näiteks Kenneti beebitoitude peale Hawaiil meeletu summa. Põhimõtteliselt ei ostnud mitte si**agi ja üks arve oli 80 dollarit (püree hind 3 dollarit üks), siis veel mingi 60-ne dollarine arve ja 50-dollarine arve. No ja lisaks tavatoit ka. Tuubikaid oli hea lihtsalt trippidele kaasa võtta, said kohe suhu pista, kui näljakisa vankrist kostus. 😀
Järgmine reis juba tõenäoliselt Mehhikosse, aga siis on juba vanaemad ja vanaisad ka kaasas, kes meie kahte juntsut rõõmsalt hoidma asuvad 😀
Olge nunnud ja kirjutamiseni!
1,5 aastane tõesti kõige hullem aeg lennureisiks. Laps ei saanud aru, miks ta paigal olema peab kitsikuses ja samas inimesed siiberdasid vahekäigus ringi. Meil oli küll lühike lend, aga räige kopp oli ees. Õnneks valdav osa lennust magas.
I FEEL YOU!! Mõtle nüüd, meil oli sinna ja tagasi minnes kolm lendu. 😀 ja tagasitulles jutti 24h tripp. 😀 Never again, ausalt ka :D:D:D
Hei Liina!
Väga vinged reisimuljed, kindlasti tahaks ka ise kord sarnase reisi teha. Aga mul hoopis teistlaadi küsimus: käisite mõne kuu tagant Kolumbias; nüüd päris tummise hinnaga Usa-Havai reis otsa. Mis on teie edu saladus, et nii kalliste reiside jaoks raha kokku saada, kas säästate ja kogute mega palju reiside jaoks või lihtsalt oletegi nii heal järjel, et selliseid uhkeid reise mitu korda aastas teha?:) Kui teil on häid säästunippe, siis tänud ette:)
Hei!
Paslik oleks vist algusest alustada. Ei ole mina ega mu kaaslane kuldõun suus sündinud. Kui me kokku hakkasime, oli Trussil ülikooli ajast päris viisakas laen kokku kraabitud. Mina pidin iga aasta õppelaenu võtma, et AINULT ÜHE semestri ülikoolis ära tasuda. Autokool jäi pooleli, kuna maksin selle eest ise ja promotööd tehes ei olnud mul kindlat sissetulekut ja pidin autokoolis kaootiliselt käima. Tõenäoliselt oleks mul load palju varem tehtud, aga seisis finantsi taga see.
Meie esimese korteri saime nii, et elasime 10 KUUD minu vanemate juures ja nuputasime, kuidas oma kodu saada.
Andrust aitas tema tolleaegne ülemus Rivo ja tema onud, hiljem täditütar. Nad kõik andsid meile laenu. Neverever ei unusta me seda, et tänu Andruse tolleagsele ülemusele sai alguse see korteriteema. Eluaeg tänulik sellele inimesele. Muidugi ka teistele osapooltele.
Igatahes, ükski asi ei ole meile lihtsalt tulnud. Trussil hakkas tööl hästi minema ja lõpuks oli tal juba päris mõnus soe koht olemas ja eelmine aasta otsustas ta sealt ära tulla ja oma asja hakata ajama. Ettevõte on aastakese aktiivselt tegev olnud ja neil läheb väga hästi.
Kolm kutti toimetavad kolmekesi, nüüd neljakesi(võtsid töötaja omale) sellist firmat.Nüüd lõpuks me lihtsalt maitseme neid raske töö vilju ma ütleks.
Minu vanemahüvitis on ka Eesti keskmisest palgast kõrgem, aga seda seetõttu, et enne rasestumist tegin 160h – 180h töötundide asemel 250+ töötundi. Oleme ise vaeva näinud oma eluga.
Mu mees on selles osas mulle suureks eeskujuks – kui ma ise pabistan või ei usu endasse või veel midagi. Siis ta on alati sellise suhtumisega, et kõike saab ja kõik tuleb meil välja. Küll mitte lihtsalt, aga siin me nüüd oleme.
Seega jah. Oleme lihtsalt jõudnud elus sellisesse punkti, kus ei pea enam kopikaid lugema ja saame endale päris palju lubada.
Säästmise kohapealt oleme me paarina vist kõige halvem näide üldse. Me ei oska üldse säästa. Nüüd oleme oma tarbimisharjumusi nii palju muutnud, et Eestist ei osta me omale üldse riideid, va lapsele ja kiirmoodi ei tarbi peaaaegu üldse. Garderoobid on väiksemaks läinud ja riided seal sees kvaliteetsemaks ja peavad kauem vastu.
Kokkuvõtvalt ütleks veel nii, et kui tahad edu saavutada, siis tuleb teinekord teha tööd mis võib-olla ei meeldi sulle, võib-olla keskmisest rohkem, aga seda kõike oma tuleviku nimel. Ma näiteks neid inimesi ei mõista, kes ütlevad, et palgatööle nad ei lähe ja siis istuvad ja ootavad lõug lõunas, et neile kullakang pähe kukuks ja keegi nende ”teenuseid” vms vajaks.
Paljud edukad inimesed on teinud enne oma suurt edu tööd, mis tõenäoliselt pole neile 100% meelepärane olnud.
Päikest Sulle!