Tulin paar päeva tagasi Hispaania reisilt. Võin julgelt väita, et see reis on vaieldamatult minu lemmik so far. Miks?
Esmalt muidugi see, et tegu on äärmiselt ilusa riigiga. Nii Barcelona kui ka Madrid on väga puhtad ja hoolitsetud linnad. Kui sügisel Tais käisime, oli pettumus ja kultuurišokk suur. Arvasime, et meid ootab ees mõnus puhkus imeilusas kuurortlinnas. Tegelikkuses olid tänavad räpased, värske õhk puudus ja väga jube hais oli linnas. Ei saa ka mainimata jätta, et need tänaval rahanäljas prostituudid olid ka suureks ehmatuseks. Tõsine pettumus. Õnneks hea seltskond veidi leevendas seda esmast ehmatust ja teisel nädalal sai selle haisu ja mustusega enam-vähem lepitud.
Hispaania seevastu võlus mind, nagu ma juba ka eelnevat mainisin, oma ilusate linnavaadete ja puhtusega hinge põhjani. Mida me seal õigupoolest tegime?
Reis Hispaaniasse algas tegelikult sellest, et mul oli Andrusele sünnipäevaks midagi kinkida vaja. Iga aastane nuhtlus – teate ju isegi. Tuleb kogu aeg millegagi üllatada. Kuna meie pere on suur Real Madrid’i fänn, siis otsustasin talle kaks piletit kinkida. Suhteliselt tähtis mäng ka – Atletico’ga. Uurisin veel Andruse parima sõbra käest, et mis tema minu ideest arvab ja sain ainult kiidusõnu. Otsustas ka kaks piletit osta ning reisi Hispaaniasse oma neiule sünnipäevaks kinkida. Mõeldud, tehtud.
Me polnud varem omal käel reisinud – alati pakettreisid, kus kõik ette-taha ära tehtud. Kerge hirm oli naha vahel, kas ikka tuleme oma asjadega toime, aga kõik sujus väga hästi. Reisisime käsipagasiga, sest me ei peatunud ainult ühes linnas – suur kohver oleks liikumise väga ebamugavaks teinud. Minu hirm, et nädala ajaga ei saa käsipagasiga hakkama, ei tõestanud ennast. Lisaks võimaldab Ryanair käsipagasile ka ühe koti kaasa võtta lennukisse – sellest oli väga palju abi.
Barcelonas ööbisime apartmendis. Iga jumala kord, kui kuhugi reisime, on reisi algus kuidagi konarlik. Standard. Noh, meie lend hilines tunnikese ja ma ajasin kellaajad ka kuidagi segamini ning jõudsime hiljem kohale. See tädi, kes meid vastu võttis, oli ikka väga kuri ja vihane, et mingi viis tundi ootab meid siin apartmendis. Maksime oma trahvi viiekümne euro näol ära ja asi ants. Tädi jõudis ka vahepeal leebuda õnneks. Toas oli üks voodi ning üks lahtikäiv diivan, mis kriuksus ja hädavaevu püsti seisis. Viskasime kulli ja kirja, et selgeks teha, kus keegi magama hakkab. Me Andrusega muidugi kaotasime. 😀 Järgmine kord teeme kivi-paber-kääre, siis kindel, et Kusti ja Karin saavad pähe meie käest.
Kuhu minna Barcelonas ja kuhu mitte?
Kuna meil avanes võimalus minna Barca ja Sevilla mängu vaatama, siis ega pikka mõtlemist ei olnudki. Neljanda aprilli öösel jõudsime kohale ning viiendal läksime juba mängu vaatama. Pilet oli 108 eurot nägu, kui kedagi peaks huvitama. Staadion oli võimas, küll aga mängus pidin ma pettuma. Arvestades, kui kõva klubi on FC Barcelona, siis lootsin fännidelt palju suuremat kisa ja kära. Väga vaikne oli ja häält tehti ainult väravate ajal. Lisaks sellele lootsime muidugi näha ka natukene põnevamat mängu. Sevilla oli nagu mingi madalama liiga klubi – sai nii korralikult vatti, et piinlik hakkas. Vihma sadas ja külm oli, tulime varem Staadionilt ära, et keha kinnitada ja taksot tellida. Mitte ühtegi taksot polnud võimalik saada, loogiline ka – kui mingi 80 000 inimest staadionilt koju tahavad minna(öeldi küll, et 85 000 inimest oli staadionil, aga tegelikkuses oli rahvast tunduvalt vähem. Hooajapassidega inimesi polnud kõiki kohal vist.) Ega muud midagi üle ei jäänudki, kui tuli trippida oma läbiligunenud rüüdega metroosse ja sealt meie ööbimispaika.
Käisime Barcelona Aquarium’is, kuhu ma ei soovita teil minna. Piletihind ei olnud kallis – 20 eurot täiskasvanule ja tudengile 15 eurot, kuid sellegipoolest tundus mulle, et tegu on rohkem lastele mõeldud kohaga. Kalad ja muud mereelukad olid toredad küll, aga kuidagi liiga kiiresti sai see ringkäik läbi seal. Kõige vahvamad tegelased olid seal pingiviinid, kes trikke tegid oma vabast tahtest(kedagi polnud õpetamas) ja tahtsid ise inimestega suhelda.
Ühe päeva trippisime ringi turistidele mõeldud bussiga, millel on lahtine ülemine korrus. Pilet oli ühele inimesele 50 eurot, mis polnud just kõige odavam, aga 100% seda hinda väärt. Barcelonas oli võimalik valida kolme erineva sõidu vahel ning lisaks sellele võisid sa neid ka vahetada – algul sõitsid sinisel teekonnal, viskas üle, siis hüppasid siniselt maha ja kohe lähestikku oli ka punase teekonna peatus. Hea asi on see, et pilet kehtib terve päeva ja Sul on võimalus ühe või teise vaatamisväärususe juures maha hüpata ning seda kaema minna. Hiljem jälle bussile tagasi hüpata – need käivad iga viie minuti tagant. Tõsiselt hea süsteem turistide jaoks.
Vaatamisväärsusi Barcelonas on niivõrd palju, et ma ei jõua neid kõiki siia kirja panna. Lisan parem mõne toreda pildi Barcelonast.
Hispaaniasse minnes tuleks kindlasti arvestada sellega, et toitlustusteenus on seal väga kallis, kui tahad midagi vähe viisakamat omale kõhtu saada. Ma ei taha mõeldagi, mis rahasid me sinna söögi pärast jätsime. 😀 Aga noh – puhkusereis on puhkusereis, seal ei viitsi mingisugust kokkuhoiupoliitikat ajada. Naljakas oli veel see, et sain Barcelonas oma elu kõige parema pitsa, Itaalias olles polnud pitsa pooltki nii hea, kui seda Barcelonas. Soovitan mõnest pitsaputkast läbi astuda, kui Hispaaniasse satute.
Käisime veel Park Güell’is – need vaated, mis seal meile avanesid on kirjeldamatud. Mõnus park, kus võib ka piknikku pidada jalutamise vahepeale. Park on suur, seetõttu soovitan aega varuda, et kiirustama ei peaks. Kuna meil läks buss mingi aja pärast Madridi, siis väga kaua me seal jokutada ei saanud, kuigi oleks tahtnud. Pargi külastamine on tasuta, seega mingit kulu sellele ei kaasne.
Õhtud on Barcelona tänavatel täis elu ja melu. Jalutades Barcelona põhitänaval, võis kohata seal igasuguseid inimesi. Mustanahalisi, kes päikeseprille ja muud träna müüsid. Kerjuseid, kes meeleheitlikult raha palusid. Kahtlaseid tüüpe, kes kutsusid meid põrandaalustesse kohvipoodidesse ning hunnikute viisi turiste. Üks tüüp oli eriti kahtlane – karjus kõva häälega ühe monumendi juures, et Jeesus Kristus on ainukene jumal ja Allah peaks surema vms. Päris täpselt ei saanud aru, mida ta seal seletas. Hea, et suure vehkimisega piibliga vastu pead ei saanud. Ta nägi tõemeeli välja nagu mingi hullumaja kandidaat. Creepy. Soovitan võtta üks õhtu ja sisustada see Barcelona tänavatel, lahe kogemus. PS! Olge ettevaatlikud – vargaid pidi seal palju olema. Ise muidugi tähele ei pannud, aga me hoidsime oma asjadel ka kiivalt silma peal.
Kaheksanda aprilli hommikul jõudsime Madridi. Uuujeah – 7,5h bussis loksumist. Algul pidime minema kiirrongiga, aga hinnavahe oli meeletu – bussireis neljale läks 155 euri koos maksudega, rongipiletid 600 dollarit. Kiirrongi eelis oli see ainult, et 3,5 tunniga oli rong Madridis. Mõtlesime sellele ka, et minna lihtsalt tavalise rongiga, et seda rongimelu kogeda, aga tavarong, mis oli 7,5 tunnine sõit nagugi bussireis, maksis sama palju kui kiirrong. Seega, cancel. Reisisime öösel ja tänu sellele oli reis üpris valutu ja päev ei läinud reisi tõttu raisku. Niikuinii oli vaja öösel magada, nüüd magasime lihtsalt bussis. Jah, oli ebamugav, aga midagi ületamatut see küll ei olnud.
Hotelli me koheselt sisse ei saanud, sest Check-In oli alles kell 14:00. Meie rõõmuks saime ühe toa 12:00 juba oma valdustesse. Kuna kaheksas aprill oli laupäeva hommik, siis pooled kohad tehti hiljem lahti kui tavaliselt. Õnneks oli üks suvaline lädra-putka 8:30 lahti ja tiksusime seal nii kaua, kui Starbucks kell 10:30 avati. Me jõime literally iga jumala päev Starbucks’i kohvi Hispaanias. Viimastel päevadel juba keeldusin Starbucks’ist, korraliku üledoosi sain sealt.
Hotelli saades kobisin kiirelt pessu ja sättima. Meie mängupiletidega oli selline tore lugu, et saime need kätte alles mängupäeval. Otsin piletid www.footballticketnet.com’ist ja koheselt ma neid ei saanud. Pidin saatma neile oma hotelli aadressi ja piletid pidid sinna tulema. Päev varem kirjutavad, et tuleb kuhugi lähedale hotelli minna ja mingi tüüp nimega Raul annab meile piletid, mis tuleb tagastada 45 minutit peale mängu. Veidi kõhe tunne tuli sisse, et mis asja nad ajavad ja kas ikka saame mängu vaatama minna, ikkagi Andruse sünnipäevakink ja sellepärast ju saigi Hispaaniasse reisitud! Läksime siis sinna hotelli ja meile anti sealt hooajapassid kellegi nimega. Kiidan süsteemi! Algul ütlevad, et piletid saame hiljem, siis ütlevad, et saadavad hotelli ja siis hoopis, et tulge neile ise järgi kuhugi hotelli ning et peame need viivitamatult peale mängu tagastama. Kenad rahad saab niimoodi majandades kokku ajada. Vähemalt mäng sai nähtud ja see oli võimas!
Võrreldes Camp Nou’ga on Bernabeu staadion uuem, kuid väiksem kui Camp Nou. Mulle meeldis Bernabeu’l rohkem, sest mängud olid ikka nii erinevad – Reali fännid lausid, karjusid, möllasid, elasid kaasa jne. Mul olid lausa külmavärinad kogu sellest värgist seal staadionil. Atletico vilistati välja Reali fännide poolt. Tõelised fännid. Tribüünid olid paksult rahvast täis, mitte ühtegi vaba kohta polnud, va VIP kohad staadioni juures. FC Barcelona ja Real Madrid FC mängud olid nagu öö ja päev. Isegi erapooletu Karin, keda muidu ei huvita jalgpall, ütles, et see oli midagi väga võimast ja talle väga meeldis. See kontrast barca ja reali fännide vahel oli nii suur, et ma ei suutnud seda ausalt öeldes uskudagi. Barca fännid karjusid ja elavnesid ainult siis, kui löödi värav ja Madridi omad karjusid ja lausid 24/7. Tahaks tagasi, sest see oli lihtsalt nii vägev! (Väike video ka siia juurde: Bernabeu_staadionil)
Järgmisel päeval käisime Bernabeu muuseumis. Järjekord oli kell 12:00 vähemalt 300 meetrit pikk, kui mitte rohkem ja otsustasime juba ära minna, kui tuli mõte piletid osta netist. Meie säätsime sellega kena kolm tundi ootamist ja lisaks sellele oli netist ostetud pileti hind 25 euri, putkast aga 30 euri tükk. Kambaga säästsime 20 euri. Juhuu! Muuseum oli vägev! Me isegi ei lootnud nii palju näha, kui seal näidati. Nägime isegi pesuruume ja riietusruume, rääkimata kõiksugu karikatest ja muudest asjadest. Andrus oli õnnejunnis pehmelt öeldes.
Järgmine päev võtsime sama turistidele mõeldud bussi nagu ka Barcelonas. Võin öelda, et Barcelona teekonnad olid veidi asjalikumad. Aga eks see on loogiline ka, kui Madridis oli 19 euri nägu bussipilet, Barcelonas 50 eurot nägu. Terve päev kuluski linnaga tutvumiseks ja kolamiseks. Saime veidi raha ka tuulde lastud, nii palju kui käsipagas võimaldas. Skoorisin kolm paari jalanõusid. Jep! 35 suurus! Ma ei saanud ju ostmata jätta.
Hispaaniast jäid meelde veel mõned asjad. Näiteks see, et kohalikke absoluutselt ei huvita, kust sa pärit oled, miks sa siin oled ja kuhu edasi lähed. Ikka korra vähemalt küsitakse, et kust sa pärit oled ja mis keelt sa räägid, aga Hispaanias ei pööranud keegi sellele tähelepanu.
Hispaanlaste lemmikud on vaieldamatult koerad. Ma nägin reisi ajal ainult kahte kassi ja muid loomi ei näinud üldse. Lisaks on huvitav fakt see, et väga paljudel inimestel on kaks koera korraga. See on nii silmatorkav, et pidin seda praegu mainima. Eestis selline asi levinud ei ole. Pigem ikka üks koer, üks kass, üks misiganes loom siis..
Saime isegi päikest Madris. Päeval oli +27C, ülimõnus! Nii raske oli tagasi Eestisse tulla, kus lörtsi sadas.
Väga lahe reis oli – teinekordki planeerib reisi omal käel, mitte pakettreisina. Väga palju sai käidud ja nähtud. Kokkuvõtvalt on Hispaania riik, kuhu võiks isegi elama minna. Väga sõbralikud ja abivalmis inimesed. Ilm on soe, riik on kaunis..
Tahaks juba kähku kuhugi soojale maale tagasi, aga nüüd on järgmine reis ees alles sügisel – Kreeta ootab! Kui just suvel mingit ekspromt reisi kuhugi ei planeeri. Mõtted käivad Amsterdami suunas..
