Ma ei tea, kas teie teinekord mõtlete selliste asjade üle, aga mina küll. Mul tekib selline kõhe tunne, et mis asja me siin maamunal õigupoolest ajame. Kui väikesed, me inimesetena, tegelikult oleme ja kui ebaolulised, vaadates suurt pilti. Seda suurt pilti, mida mina ega ka Sina tegelikult ei hooma ära.
Mõelge, kui lihtne oleks, kui meie aju oleks nii primitiivne, et me ei saaks aru, et kuskil on mingid planeedid ja galaktikad ja teised eksisteerivad elud(sest rumal oleks mõelda, et me oleme ainukesed) jne. Samas, teistpidi vaadates ongi meie aju nii primitiivne, et me ei hooma paljusid asju ära.
Mõni ei usu UFO-desse, mõni ei usu vaimudesse, mõni ei usu elusse peale surma jne. Mul omal on üks-kaks kogemust väiksena olnud. Üks hommik(u 7-aastane olin), kui ärkasin, polnud mul häält, aga teadvus oli olemas. Mingi väike goblin/härjapõlvlane istus mul teki otsas ja irvitas minu üle, sest ma olin abitus seisus. Keha ei liikunud ka (unehalvatus). Väike laps võib palju asju ette kujutada, kuid ma ise arvaks, et ma pole nii pädev Goblinit ette kujutama, kui ma teda kunagi näinud pole lapsena. Novot, paar aastat tagasi jäime Trussi papsiga lobisema ja ta on põhimõtteliselt 1-1le samasugust tegelast näinud. Igasugu muid asju ka: Andruse isa on ülitundlik nendes teemades ja tema tajud on paremad, kui tavainimesel. Temaga on väga põnev rääkida, mida ta kogenud on. Kusjuures ta pole rõõmus, et ta näeb keskmisest inimesest rohkem. Ütles, et teinekord segab ta elu.
Tavaliselt hakkavad inimesed uskuma, kui nad ise kogevad midagi, mida nad poleks uskunud, et kogevad kunagi (appi see lause tuli nii weirdo). Ma teadsin nt, et kehaväline kogemus eksisteerib, aga ma pole oma teadvusega nii arenenud, et suudaksid seda tahtlikult tekitada. Nüüd oli mul võimalus seda sama kogemust kogeda sünnituse ajal lausa KAKS korda. Seda pole võimalik sõnadesse panna, ühteaegu müstiline, vabastav, ebamaine ja uskumatu. Kuigi inimestele, kes selliste asjadega igapäevaselt tegelevad, on see täiesti tavaline asi, ei midagi erilist. Noh näiteks astraalrändurid, kõrgema tajuga inimesed – ütleme siis sensitiivid/selgeltnägijad, kaugvaatlejad jne. Kes tahab, võib mu teise sünnituse kohta lugeda SIIT.
Olete ise midagi ebamaiset kogenud? Kas midagi füüsilist? või hoopis mingi ilmutus? Mis te üldse arvate sellistest asjadest? Olete varem mõtteid mõlgutanud sellistel teemadel? Mul on teinekord tunne, et inimestel on nii kiire oma elu elamisega, et selliste asjade peale pole aega mõelda. Et kust me tuleme, miks me siin oleme, mis saab tulevikus, kui kaugele me oma tajusid suudame treenida jne. Mul on väga hea meel, et Andrusega saan sellistel teemadel rääkida ja ennast avada, lisaks peale oma UHHUU-sõbranna Kadri. 😀 Teinekord ei julge mõne inimesega sellistel teemadel rääkidagi, mõtlevad, et ma olen puhta ära kukkunud oma pea kuhugi, siis Kadri on täiega IN ja ta oskab kaasa rääkida, kuna on oma teadvusega tööd teinud ja kuhugi juba jõudnud ka. Igatahes, sitaks põnev teema IMO.
Ja siis veel selline uitmõte: kui me niikuinii ära sureme porgandpaljana ja võtame kaasa ainult need kogemused, emotsioonid, mälestused.. kas siis on mõistlik MITTE SUITSETADA, MITTE JUUA, AINULT KAPSAST SÜÜA JA MITTE MIDAGI HULLU ETTE MITTE VÕTTA? See mõte pole nii resoluutne, aga idee selles, et kui Sa tahad midagi ebatervislikku süüa, juua, teha, siis tee, kui tahad, söö kui tahad. Sinu elu, tee mida tahad. Küll aga, oma lastele oleks mõistlik kohe õigesti asju ajama õpetada. Kas või see sama söögiteema. Kui Sa oma lapsi kohe tervislikult sööma ei õpeta, siis tulevikus on seda veel raskem teha. Nagu öeldakse: vanale koerale enam uusi kombeid ei õpeta.
Ühesõnaga, kus on see kesktee, mida läbida? Sitasti toitud ja sitasti elad, tekib tõenäosus, et sured varem ära. AGA EI PRUUGI. Mõni tuhatoosist vanapapi elab krt 90-aastaseks nii, et silm ka ei pilgu. Laseb ainult kärtsu peeru minu jutu peale ja naerab. Aga see on pigem vist erand, kui reegel. Muidu võiksime ju iga jumala päev juua täis olla ja tobi ette panna ning vahet poleks, elame ikka sama kaua.
Siinkohal tekkis kohe teine mõte: elad kaua küll, aga mis kvaliteet Su elul on? Pundunud parmoti näoga ja tobitamisest värisevate kätega. Pole ju elu, mida elada? Aga leian, et kellegi teise sundimise/suunamise pärast ei pea ka ükski inimene oma elu muutma selliseks nagu keegi teine ütleb. V.a täiesti augus olevad inimesed, kes ongi vaja abiga august välja tuua. Kohe meenub eelmise nädala ”Hommik Anuga” saade, kus oma loo rääkis Viivi Sõnajalg. Mida teeb alkoholism inimesega, peresuhetega, välimusega, eluga.. jne. Hakkad valetama, et Sa ei joo, kuigi käid kuskil kuuri taga tinunni panemas jne. Põhimõtteliselt valetad iseendale, sest sa ei suuda tunnistada, et oled sõltlane.
Mu meelest 90-ndatel oli see alkoholi tarvitamine populaarsem kui praegu, mis on jube tore. Egas niisama klubid ja pubid ükshaaval uksi ei sulge(jätame praegu koroona teema kõrvale). Suitsetamine pole ka enam popp. Ma ikka mäletan, kui olime Narvas 9-ndas klassis ja käisime garaažide taga. Mina olin AINUKE, kümnepealisest pundist, kes ei teinud suitsu ja siis üks kõrvalkooli tüdruk küsis, et mis mõttes MA EI TEEGI suitsu? Mul oli reaalselt tunne nagu oleks mingi pidalitõbine sellepärast, et tobi ei taha teha. Käisin niisama sõbrannadega kaasas. Nüüd on pigem vastupidi: ÕUUU, iuuu, SA TEED SUITSU. Eriti inetu/rõve/kole on kui naisterahval tobi ees. Ilusad tikkkontsad, kleit, soeng, meik. ja siis mingi rotisurmahaisuga koni ees. iuhh, väkk. Ma isiklikult ei kannata ka suitsust tulevat lebrat, mul reaalselt läheb süda pahaks. See on hästi nõme tunne. Pea hakkab ringi käima ja tahaks oksele hakata. Megatüütu. Tore, et Trusparino ei suitseta. Noh, samas, kui ta seda teinud oleks, siis esimese asjana oleks ta pidanud selle maha jätma. Ekspeikaga ikka maadlesime korralikult. Ta tegi suitsu ja ma olin pühaviha täis. Nagu mingi härg, kellele punast rätikut näidati. Ta oli muidugi tubli, minuga koos ei teinud kunagi ja kui ikka väga häda käes oli, siis kauplesin omale midagi (teeb massaaži vms).
Ühesõnaga jah.. See meie eksistents siin maakeral on midagi nii müstilist ja arusaamatut, et oi johhaiidii. Nii põnev ja hoomamatu teema. Kohe, kui sellele mõtlen, mõtlen, et kui väike ja mõttetu ussike ma siin planeet Maa ja suures Universumis olen. See ei oma vapsee mingit tähtsust, mis asja ma siin ajan või ei aja. Kedagi ei koti, kas ma jooksen täna peaga vastu seina või ei jookse.
JA TEISTPIDI JÄLLE: Kahe pisikese lapse jaoks olengi mina TERVE MAAILM. Kogu tema ilmaelu siin praegusel ajahetkel. Kõik tema rõõmud ja mured ja toimetamised tahab ta just meiega jagada jne. How cute is that? Nii naljakas ikka.
Ohjah, selliste mõtetega ma lõpetan. Muidu läheb juba liiga uhhuuks ära see asi siin. 😀
