Ma ikka ja alati mõtlen, et mille pagana pärast peavad enamik naised pikkade juustega olema. Mis teema, teil mehed, sellega on? Püüan mõistatada, mis selle taga on ja kui küsin otse, siis öeldakse lihtsalt, et pikad juuksed on ilusamad… aga miks? Seda vastust ma ikkagi ei saa.
Minu härra oli ka pikkade juuste pooldaja. Kuniks hetkeni, millal ma järgmiseks otsustasin juuksed siiski maha lõigata. Mäletan seda õhtut hästi. Olime oma semu juures, kes on ka juuksur, istusime hunniku inimestega ja sealt need käärid minu juurde lähenesidki. Mul oli tunne, et mul hakatakse pead maha võtma, sest Andrus oli ikka nii närvis. See oli ausalt öeldes isegi naljakas veidi. Mina olen alati selle mõttega elanud, et juuksed on kõigest karvad nagu iga teinegi karv ja need olenemata olukorrast kasvavad suure tõenäosusega su kupli otsa tagasi. Juuksur lasi aga kätel käia. Kiharaid lendas siia ja sinna. Maha ja õlgadele. Südames lootsin, et Andrus infarkti ei saaks seal kohapeal. Õnneks olid tal mõned õlled sees. Soeng sai vahepeal valmis. Ja üllatus-üllatus. Lõigatud BOB sobis mulle nii hästi, et sellest ajast saati on see minu härra lemmik soeng. Mõelge nüüd, kui palju muret ta tundis, aga põhjuseta. Ju mõni hall juuksekarv ka juurde tuli.
Mulle meeldib oma meest selles osas stressi viia, et ikka pinget oleks. Kuna juuksed olid endiselt suhteliselt lühikesed, siis mõtlesin, et oleks tegelikult lahe need veel lühemaks lõigata. Mul on mingi värk, et ma tahan mingitele debiilsetele asjadele oma peas linnuke kirja saada. Kõigil on vist. No igatahes, mul oli linnuke puudu megalühikestest juustest. Tahtsin küljed kiilakaks ajada ja pealt juuksed roosaks värvida. Meie jutuajamine lõppes sellega, et ma niikuinii teen seda, mida mina tahan. Tundub ka loogiline, sest need on minu juuksed ja robustselt öeldes on mul suva, mida mees arvab. Oma juuste üle võin ju ikka ihuüksi kohut pidada. Oma karvad, oma luba. Küll aga ütles ta, et kui on see kole, siis ta ütleb mulle seda, mitte ei hakka asja ilusatama. Noshit, et ei hakka. Meie suhe on alati väga otsekohene olnud.
Mõeldud tehtud. Jumala tuus sonks oli. Jah, just sonks! Lühikeste juuste eelis on see, et sul on alati peas ilus soeng, muidugi, kui sätid ka veits. Ma ei mõista neid pikkade juustega naisi, kellel on juuksed nagu harjavarred päevast päeva rippumas. No õpi siis mõni soeng selgeks ja näe vähe cool’im välja. Aga eks maitse üle ei vaielda.
Või neid, kellel ONGI ELUS AINULT ÜKS SOENG olnud ja see on soeng nimega ”pikk juus”. Meil Narva-Jõesuus oli üks tädike, kellel olid põrandani juuksed. Päriselt ka. Aastaid ja aastaid valutas ta pea. Mitte midagi ei aidanud, muudkui murdis pead, mis värk on. Ja siis ükspäev keegi ütles talle, et aja oma pikk malakas maha, küll siis mõtted peas ka helgemaks lähevad. Lõikas siis need lühemaks ja üllatus-üllatus. Peavalu oligi kadunud. Mõistatus lahendatud.
Olen kuskilt sellist mõttetera kuulnud, et inimene peaks iga kahe aasta tagant enda soengut kardinaalselt muutma. Kas siis värvima või lõikama või veel mingit kolmandat asja tegema. See on sama nagu mõtetegagi, et tuleks aeg-ajalt oma mõtelele restart teha ja asjad värske pilguga üle vaadata ning midagi muuta, kui on tekkinud paigalseis. Ise täiega pooldan seda mõtteviisi. Ma tüdinen ikka suhteliselt ruttu oma ühesugusest välimusest ära ja tahaks midagi värskendada. Tunnen, et peale ”uuendust” olen ise ka kuidagi parem ja ilusam inimene. Praegu näiteks võtsin just rastapatsid peast. Toidan vitamiinidega oma mõnda karva kuu aega ja enne Kolumbia reisi panen need tagasi pähe.
Ahjaa, pealegi, kui Sul eluaeg on ainult üks ja sama kuplikaunistus, siis sa ei saa kunagi teadma seda, et võib-olla mõni soeng sobiks sulle tegelikkuses palju rohkem, kui need sirgelt langevad rehapulgad.
Sama on ka meestega. Kui Sa ikka lepid selle ühe mehega, kuigi teie suhe on hapu ja midagi ikka nii häirib, ning parandada seda ei saa. Ikka sa istud selle sama vennaga ja oled õnnetu. Harjumusest, sest ju nii kuradi mugav on seal sooja diivani sees pikutada ja krõpsu süüa ja mitte sittagi ette võtta.
Ja sa ei saa kunagi teadma ega tundma seda, et kuskil on keegi parem ja keegi, kes päriselt ka Sinuga kokku sobib. Lepib sinu kiiksudega ja sina tema omadega. Aga ei, ma olen ikka selle tegelasega, kes mind elus edasi ei push’i, ei aita, ega motiveeri. Elan oma average elu, oma average mehega. Palju õnne, see on Sinu enda sitt valik.
Appi, mul on juustega täpselt sama :D. Ma tüdinen nii kiirelt ära kõikidest värvidest ja lõikustest, pidevalt tahan katsetada uusi asju, kuna ma seda ikka teen, kui mitte nooremas eas.
Kui praeguse elukaaslasega kokku läksime, siis ta ütles samamoodi, et blond ja pikad juuksed kõige ilusamad. Kindel ei oli tukk, värvilised ja/või lühikesed juuksed.
No nagu ikka tuli hetk kus mina enam blond olla ei viitsinud. Täpselt samamoodi “ära tee” vestlus muutus “no, sa niikuinii teed”. Tegingi, muidugi :D. Triibutasin ennast tumedamaks ja talle täitsa meeldis. Tahtsin tukka lõigata “eiiii, ära tee, see ei sobi”. Lõikasin tuka ette, talle meeldis, värvisin tumedaks, talle meeldis. Nüüd umbes kuu tagasi otsustasin et brünett suht igav, värviks lillaks. Vestlust meil ei olnudki, lihtsalt ütlesin, et tahaks ära proovida, ta isegi ei üritanud midagi vastu öelda 😀 . Nüüd paar päeva tagasi väljusin juuksurist ja talle lilla nii meeldib, et võin elu lõpuni selliseks jääda :D. Ja no oma pikad kiharad olen ka mõne aasta tagant õlgadeni lõiganud just seetõttu, et mul hakkab igav ja juustele nii mõnus värskendus peale kahjustamist 🙂 .
Vot siis, mehed ei tea tegelikult ise ka mis neile meeldib 🙂 .
Hahahahaa! I feel you!
Mul sama tunne peale juuste äralõikamist, nii mõnusad ja terved. Mulle selline vahepealne pikkus absull ei meeldi, mis mul praegu on, õnneks varsti patsid tagasi 😀 ja siis vaatab, mis ma edasipidiseks mõtlen. 😛
ja sellega olen ka nõus:D et teinekord mehed ei tea tõesti, mis neile meeldib 😀 kord üks, kord teine 😀