Never too much ink… or?

4
3581

Tätoveerimine – Miks? Kus? Kui palju?

Millal on see õige aeg endale tätoveeringut teha?

Räägin ära oma stoori. Mul on endal neli tätoveeringut ja viies küpseb. Hetkel veel ei julge minna, sest selja ülaosa tegemine on nii kuradi valus, et… pean veidi julgust koguma.

Igatahes.. Mul on küsimus selle kohta – millal Teie endale tätoveeringud tegite ja kuidas üldse vanemad sellele reageerisid? Tänan ema ja isa selle eest, eeskätt ema, kes mu pubekaea tätoveerimisisud oma karmi sõnaga ära kaotas. Tegelikult ära ei kaotanud, aga sellest keelust ma üle ei astunud. Ema korrutas alati:”Kui kaheksateist saad, siis võid teha endaga, mida tahad”. No ja mis te arvate – kaks päeva peale 18 saamist läksin tätoveerija juurde ja lasin endale mingi hiinajama kaelale tätoveerida. Lihtsalt selle jaoks, et mul oleks tätoveering olemas. Suutsin seda ka pool aastat ema eest varjata. Jäin juukseid värvides vahele – emps tuli vaatama, kuidas värv peale on jäänud. Korraga karjatab:”Mis kuradi si*anikerdis see siin on?” Ma sain muidugi vastu öelda:”Sa ju ise ütlesid, et kui ma kaheksateist saan, siis võin neid nii palju teha, kui ise tahan(sinna kuulus ka augustamine)”. Aga loomulikult see vastus ei rahuldanud mu ema ja me ei rääkinud kena 5 päeva vist.

Mingi kaks aastat hiljem tegin omale järgmise – selja ülemisse ossa kirja ”If you don’t live for something.. you will die for nothing”. Elasin siis Narva-Jõesuus, vanematega ..vist?! Ja jäin veel haledamalt sellega vahele. Tol ajal olid mul pikad juuksed ja ma sirgendasin neid, kui ema sisse astus ning midagi küsida soovis. Mul olid käed tagapool ja siis tekkis kampsunile selline kolmnurk, kust oli kirja näha. Järgnes see, et ema ei suhelnud minuga kaks nädalat. Ma olin ikka päris vihane, et mis kurat, ma olen juba 20-aastane ja pean sellist asja varjama nagu mingi väike laps, kes lillepoti kuskilt maha ajas. Praegu aga mõtlen, et kui ma ikka vanemate rahakoti peal olen, siis on neil täielik õigus vihastada ja pahameelt avaldada selles osas. Muidugi minu vanemad olid liiga äärmuslikud.. ”Sa näed välja nagu vabakäigu vang!!! Miks Sa tahad näha välja nagu vang, Liina?… miks????”  Ma mõistan seda, et olid ajad, kus tätoveerimine oli vangidele mõeldud ja see oli tabu, aga ajad on edasi läinud ja ajaga tuleks kaasas käia. Minust paraku ei saanud kunstripsmete ja suurte kunsttissidega tibi, mida aeg ajalt taheti minust teha. ”Liina, miks Sa pead nii poisilik olema kogu aeg, mõnda kleiti ei taha omale osta?” Vahepeal oli nii (väike põige sinna aega, kui olin 15), et mul olid riidekapis ainult mustad riided, siis ema ütles, et ei anna raha ega osta mulle ühtegi eset, mis on musta värvi.. ja guess what, tänu emale avastasin enda jaoks värvid. Emps oli rahul ja mina ka.

Ülikooli esimesel aastal tegin omale alaseljale lipsukese. Kui kõik räägivad sellest, et tätoveeringul peaks olema mingi mõte, siis mina sellega ei nõustu. Mul on tähendustega tätoveeringuid küll, aga mitte kõik. See tätoveering tuli nii spontaanselt kui vähegi võimalik. Sõitsin Narva, uurisin semult, kas tal vaba aega on ja läksin. Otsisin samal ajal netist ühe ilusa lipsu pildi ja läkski tegemiseks. Ei kahetse. Seda nägid vanemad mingi 2 aastat hiljem. Olin siis juba Andrusega koos. Nüüd juba lihtsalt muheleti ja küsiti, kas see lõpuks viimane on. 😀

Vahepeal lasin oma hiinajura üle teha. Mitte midagi erilist – must kass, mis iseloomustab mind kõige paremini.

Hetke viimane on minu ülaselja uuendus. Lasin sinna vesivärvi stiilis roosid juurde teha, kuna see kiri oli nii äbarik seal üksinda. Tulemus on väga ilus ja naiselik.

Järgmine plaan on teha omale hunt alaselja juurde, kus lipsukene asub. Lips jääks hundile kaela ümber. Kogu kupatus tuleks samamoodi vesivärvi stiilis. Aga eks näis, hetkel sain mingiks ajaks oma tätoveerimisisud rahuldatud.

Ma ei saa aru inimestest, kes ütlevad, et tätoveerimine pole valus. See ülaselja uuendus oli viis tundi sellist piina, mida ei tahaks oma vaenlasele ka. Selline tunne nagu konte saetakse peenikese noaga. Püüad lõdvestuda seal pingil kuidagi, aga no pole võimalik. Loed minuteid, millal see üritus juba läbi saab.

Ups, unustasin, et mul on ka jala peal tätoveering. Tegime Andrusega ühesugused tätoveeringud. Paljud uurinud, et mis siis saab, kui lahku lähme? No midagi ei saa, ilus tätoveering ju. Kõnnin sellega sama targalt edasi, vedades endaga kaasas ilusaid mälestusi meist. See oli lihtsalt nendele, kes ei mõista, miks tehakse couple tattoo‘sid. Ise tean muidugi, et me ikka elu lõpuni rõõmsalt koos eksole.  Paljud on küsinud, mida see puu Teil seal tähendama ka peaks – puu üldjoontes tähendab pikka ja kestvat, midagi tugevat ja elujõulist. Kompassi pani juurde meile tätoveerija, kes ütles, et see näitab meie suhtele õiget suunda. Mulle see idee meeldis.

Siin on väike valuskeem, kui kardad valu nagu tuld, aga tätoveeringut tahad omale teha. Mina muidugi soovitaksin alati teha sinna, kuhu oled oma peas mõelnud teha. Vahet pole, kas tegu on valusa kohaga või mitte. Tätoveering jääb Sulle terveks eluks ja see on seda valu väärt. Omalt poolt ütleks seda, et kui Sul juba tätoveerimisidee peas mõlgub, siis võta kätte ja tee ära. Muidu istud kuni vanaks saamiseni ja mõtled, et oleks ikka võinud teha. Paljud ütlevad, et ma olen kole kortsus vanamutt oma tätoveeringutega, kui vanaks saan ja pole vaja teha neid. No sorri, kõik vanainimesed on koledad ja kortsus ka tätoveeringuteta. Pole nagu vahet väga, lisaks mul mees olemas, kes on samamoodi tindiga üle valatud, siis olemegi paras paar kahekesi – saame oma kortsus tätoveeringuid vahtida telekavaatamise vahepeale.

Kui juba tegemiseks läheb, võta aega ja leia omale just Sinu maitsega kattuv tindikunstnik. Näiteks Andrusel on üks tätoveerija, mul on teine, sest mulle meeldib naiselikum stiil rohkem. Kust neid leida? Hea on küsida nende inimeste käest, kelle tätoveeringud Sulle meeldivad. Enamus inimesi leiab omale kunstniku justnimelt oma semudelt, kes soovitavad. Loomulikult ka Facebook, millest me üle ega ümber ei saa. Paljudel polegi oma kodulehte, majandavadki ainult läbi sotsiaalmeedia kanalite.

Hoiatus! Tavaliselt juhtub see, et kui ühe teed, siis teed teise… kolmanda. 😀 Minu ülempiir pole veel kätte jõudnud näiteks.. aga mida rohkem, seda seksikam for sure. *winks*

 

Previous articleCurrent mood
Next articleKes see Sinu arvamust küsis?
Liina. Certified freelance make-up & hair stylist artist based in Tallinn, Estonia. Hobby photographer ✖️ Fashion lover ✖️travel blogger ✖️ Addicted to reading ✖️ nature junkie ✖️mommy ✖️and.. living life to the fullest.

4 COMMENTS

  1. Mulle tätoveeringud meeldivad. Endal on neid neli ning esimese tegin kui olin 15, kuna olin nii noor siis arutasin selle emaga läbi enne tegemist ning siiani ei kahetse seda, tõenäoliselt sellepärast, et need on kõik mu enda joonistatud ja kujundatud. Minu omadel on kõikidel ka tähendus olemas, kuid arvan, et kõikidel tätoveeringutel ei pea alati tähendus olema. Sellega, et öeldakse vanaduses on need koledad ma ei nõustu. Austraalias nägin päris palju vanemaid tätoveeritud inimesi, jah nende nahk oli kortsus, kuid minu silmis ei olnud nad koledad. Pealegi ma isiklikult arvan, et nii kaua kui inimene ise tunneb,et ta on ilus siis ta ongi. Jõudu blogiga !

    • Vedas Sul selles osas, et said oma asja läbi räägitud. Teadsin, kui 15 olin, et pole võimalik ema ja isa ära rääkida, et tätokat teha.
      Ja nagu ma juba mainisin, siis võib-olla oligi tol hetkel see kõige õigem variant.

      Eeldan, et Sul on siis kunstiannet – oskaks ma ka joonistada, teeksin nii endale kui ka sõpradele kavandeid. Päris mõnus, kui kellelgi on minu kujundatud pilt nahal.. aga noh, mind pole kahjuks kunstiandega õnnistatud.

      Jõudu tarvis, tänud!

LEAVE A REPLY

Please enter your comment!
Please enter your name here