See pole veel läbi…

Mis siis vahepeal juhtunud on?

Ühesõnaga.. nagu ma juba oma Instagram’i pildi all mainisin, olen ma hetkel Tallinna lastehaiglas, JÄLLE. Sellest lõputust õudusest täpsemalt kohe.

Olen siin vahepeal veidi eemal olnud ja seda väga tüütutel põhjustel.

Tulime siis 30-ndal augustil(neljapäev) Saaremaalt tagasi linna, et lapse südant kontrollida. Sellega oli/on endiselt nüüdsest korras, lootsime koju minna. Laps pandi kaalule ja hallelujah – 13+% oli ta oma sünnikaalust kaotanud. Haiglast välja saades läks tegelikult põhikaal naaksu – 9,6% oli siis. Kurb, et keegi midagi ei öelnud, et kui kaal langeb, tuleks anda RPA-d(rinnapiima asendajat) lapsele. Esmarasedana polnud ma ju sellega kursis küll. Küsisin muidugi teisel päeval, et kas laps nälga ei sure, kuid selle peale öeldi, et esimestel päevadel polegi tal rohkem vaja kui vaid paar tilka ternespiima. Pärispiim tekkis alles 6-7ndal päeval ja sealt kadus ka see kaal, ma usun. Tekkis suur piimapais, mida ma lolli peaga ära ei pumpanud. Pumba unustasime linna ka muidugi, sest pakkisin selle tegelustekiga ühte kotti ning selle teki otsustasime koju jätta, unustades, et seal oli ka rinnapump. Magasin maha oma suured piimavannid. Jamps.

Viidi lastearsti juurest imetamisnõustaja juurde. Sain päris head infot sealt. Kahju, et ma sinna VAREM ei sattunud. Kaalukaotust oleks saanud ära hoida. Toimetasime siis seal palatis ja tuleb sisse lastearst(Andrus oli kogu selle aja ukse taga, kuna seal oli ka teisi imetavaid emasid), kes ütleb: ”Helistasin lastehaiglasse, kus öeldi, et tuleb teid haiglasse viia, otsekohe.” Vaatasin seda arsti pirnis näoga ja ei osanudki kohe midagi öelda. See tuli sellise šokina, et viis mult sõnad suust. Istusin seal tooli peal ja pisarad voolasid silmast. Ei tahtnud väga, et keegi sealt nõustajatest näeb. Vahepeal tuli ka Andrus sisse, kuna teised emad läksid ära. Nõustaja näitas Trussile, kuidas last lisatoiduga toita, kui mina last imetasin. Hiljem tehti sama ”koolitus” ka mulle. Äärmiselt meeldivad inimesed olid need kaks naist sealt ITK-st.

Haiglauksest välja sain, purskasin kogu selle nutu endast välja. Ma olin nii ehmunud kogu sellest olukorrast, et…. õõõ.. ma ei oska neid tundeid siia kirja panna. Ma lihtsalt nutsin ja nutsin.

Läksime siis ema juurde. Saarde kaasa võetud haiglakott tuli uuesti käiku võtta, ei pidanud suurt midagi sealt välja võtmagi. Tohutus segaduses olin, sest ma ei teadnud kaua me seal oleme, kas lapsega ikka saab kõik korda, kuidas me seal hakkama saame jne. Ma olin nagu ”Limitless’i” seriaali peategelane, kes NZT droogi all tuhandeid mõtteid mõtles, ainult selle vahega, et ta oskas halbu olukordi ka kiirelt lahendada. Ma olin lihtsalt nagu välja situtud õunamoos, endiselt olen.

Esimese öö oli Truss meiega, sest ma ei suutnud lihtsalt selle lakkamatu nutuga toime tulla ja kainelt mõelda. Ainuke mõte mu peas oli… Miks meie? Miks ALATI meil midagi lihtsamat teed pidi ei lähe?.. MIKS????

Rääkides palatitest, siis need on nagu hauakambrid. Siin on külm. Väga külm. Ma olen muidugi kõige suurem külmavares üldse maamunal, aga isegi Andrus ütles, et kuradi külm on siin seinte vahel. Ütlesin Trussile, et ma ei imesta, kui me siit kunagi välja saame, tuleme uue ringiga tagasi, sest laps lihtsalt külmetas siin palatis. ”Perepalat” 57EUR ei anna võrreldagi sellega, mis 60EUR-i eest ITK-s pakuti. ITK-s oli kõigi mugavustega lukspalat, siin anti lihtsalt teise ema voodikoht ja nimetati palat ümber ”perepalatiks”. Naljakas, et perepalat on 57EUR(28,5 üks vanem ja 28,5 teine) ja järgmine päev SAMA VOODIKOHT muutus järsku, sest Andrust enam polnud, 2.50EUR päev. Jube loogiline värk.

Andrus läks kohe hommikul ära, sest tal oli üks tööüritus ees ootamas. Ta juba hakkas plaani hauduma, et ta ei taha minna, vaid on meiega haiglas, kuid ma ei lubanud tal sinna mitte minna. Õnneks lubas ta kolleegid oma autoga kohapeale viia, mis tähendas, et tal oli mingisugune kohustus. Mul oli väga kahju, kui ta ära läks, aga samas olin väga rõõmus, et ta saab natukene mõtteid mujale. Iseasi, kui palju. Aga abiks ikka kas või väike sotsialiseerumine kolleegidega.

Minul möödus see esimene september suures ahastuses. Ma pole elus ka nii palju nutnud kui tol laupäeval. Ma ainult nutsin. Puhkasin ja hakkasin jälle. Vaatasin oma last ja hakkasin jälle nutma. Ainukesed mõtted peas olid, et millega ma selle ära olen teeninud. Kogu see sünnitusevärk ja nüüd siis see otsa. Kusjuures, kaal oli üks asi, aga tal olid ka halvad verenäitajad. Hemoglobiin ja suur vedelikupuudus. Sai kogu haiglas oldud aja tilguteid. Minu väikseke oli kogu selle aja vältel nii vapper, ma ei suutnud endaga lihtsalt hakkama saada. Ma pidin igal söögikorral teda enne ja pärast kaaluma, mõõtma RPA-d ja pidama ka ”pissipäevikut”.  Emaks olemine ei ole lihtsalt täiskohaga töö, vaid 24/7 olev töökoht. Ma mõtlesin, et hakkan septembris juba tööd tegema, aga lapsega tuleb ette ootamatusi ja ma ei arvanud, et ma nii kiiresti need kutsumata külalised oma uksest sisse pean laskma. Pidingi ühe pulmameigi ja -soengu edasi lükkama järgmisele nädalavahetusele, ette ja taha vabandades. Ma tõesti polnud selleks valmis, et nii juhtub. Rääkimata ühest pildistamisest, mille pidin ka ära canceldama, sest olin haiglas. Nii piinlik on nende inimeste ees.

Rääkides haigla personalist. Mind natukene ehmatas, et esimese asjana hakati minuga vene keeles rääkima. Põhimõttelised kõik räägivad vene keelt. Välja arvatud lastearst, kellel rääkides aktsenti polnud. Saate aru, ma olen kottis silmadega ja ära nutetud näoga, julgesin õhtul esimest korda ”kööki” minna, et oma värisevate kätega omale rahustuseks teed teda. Koristajad seisid selle ukse ees, nägid mind, et ma sinna kööki suundun. Hakkan siis vett valama ja tuleb üks punapea minu poole pooleldi VENE KEELES sõimates :”Kas te siis ei näe või, emakene(mõnitavalt), et põrand on pestud. Meie siin eksole püüame tööd teha.” Kuradi loll olin, et kohe vastasin. Oleksin võinud tainast mängida ja öelda, et ma ei saa vene keelest aru, aga see tuleb lihtsalt nii automaatselt. Vabandasin kõikvõimalikel viisidel, et ma tõesti ei märganud(NOSHIT, et ma ei märganud, mul pilt virvedas suurest nutmisest). Võite arvata, et selline intsident ajas mu uuesti nutma… lonkisin siis pisarate saatel palatisse tagasi ja rohkem ma sinna minna ei julgenud, vähemalt selle kibestunud muti kohalolekuga mitte.

Öö oli pikk ja raske. Üks kõige raskem mu elus, sest ma olin lihtsalt nii katki omadega. Õnneks õhtul tuli Andrus külla. Kolmandaks päevaks suutsin juba veidi kauem oma nuttu tagasi hoida ja vähe asjalikum olla. Õnnetu olin, sest laupäevane päev pidi olema pakkimispäev. 02.09, saime.. st Andrus sai meie uue kodu võtmed kätte. Me olime seda hetke nii kaua oodanud ja mina pidin nüüd haiglas olema. Ei saanud ei pakkida ega ka kolimise juures abiks olla. Pean silmas just asjade ära paigutamist. Tõsta ma nkn ei tohi veel 1,5 kuud. Ma olin lihtsalt nii õnnetu. Kogu kolimisrõõm jäi selle jama pärast täiega varju. See tore hetk, mida me pikkisilmi ootasime. P-E-R-S-E-S. H-I-I-D-P-E-R-S-E-S oli kogu see olukord. Õnneks on meil hunnik toredaid sõpru, kes kõik abiks olid. Otokas kolis õhtul Andrusega ning kolimispäeval olid abiks Kusti ja Risto. Risto higistas ja pani kokku kogu Kenneti toa mööbli, hallelujah! Ma sain ainult Trussi saadetud pilte vaadata ja kadestada, aga vähemalt saime võtmed kätte.

Laupäevasel päeval unustasin kandiku õigel ajal viimata, sest suurest magamatusest jäi last magama uinutades ka ise magama. ja oh, seda rõõmu.. Ma pidin selle ära viima JA SEE KURI MUTT OLI SEAL KÖÖGIS. SAIN MUIDUGI UUESTI SÕIMATA. Et… mis… mõttes.. mina.. julgen… kandiku nii hilja kööki tuua.. Ja veel VALESSE kohta panna.. NAGU.. MIS MÕTTES.. Vabandasin ja küsisin, miks ta nii kuri on, aga tema mõnitavalt vastu :”Jah, jah, vabadust, vabadust.”

Lisaks mõni valveõde või kesiganes, ma ei tea nende ametinimetusi siin, tegi nende imetamisnõustajaid maha, et sellepärast ma nüüd siin lastehaiglas olengi. Ma vaatasin otsa ja lihtsalt mõtlesin, et miks te faking töötate lastehaiglas, kui te sellised ussid olete. Sain pahandada, et panen lapse liiga paksult riidesse.. Sama naine tuli teda ülejärgmine päev soojemalt riide panema. No kurat, kas ma siis tõesti midagi teha ei oska või? Kord külm, kord palav. Lapsel olid jalad külmad. Igalühel meist oleks siin hauakambris jalad külmad. Loogiline, et ma püüan oma beebit soojemalt riidesse panna.

Kaks päeva unustasin D-vitamiini anda. Halleluja, sain sõimata. Võin öelda, et need asjad ei lähe ju tahtlikult meelest ära. Kui Sa oled non-stop terve päev nutnud. Hõljud nagu kuskil mulli sees, siis asjad lähevadki meelest ära. Ma väga vabandan, et olen halb ema raisk. Aga küll ma kasvan koos oma lapsega paremaks emaks. Me ei sünni ju emadeks, seda õpetab aeg, kuidas ja mis. Andke mulle aega, mitte ärge süvendage veel suuremat masendust minu sisse. Tean isegi, et olin hunnik õnnetust ja püüdsin kuidagi olla, aga see polnud lihtne, ma ei ole superinimene. Ma teen samuti vigu ja püüan neist õppida.

Pühapäeval käis mul Kadri külas. Tema tulek oli nagu suur sõõm värsket õhku. Kõik mu sõbrannad mõjuvad mulle kui akulaadijad. Peale nende nägemist on mul alati meel palju rõõmsam ja energiat rohkem. Käisime jalutamas. Lastearst tungivalt soovitas minna, justnimelt minu, mitte lapse pärast. Nägin vist eriti jube välja, et ta seda kohe mainis :D. Lastehaiglal on oma ”käruparkla”. Vali käru, millist iganes sa soovid. Meie oma muidugi valikus polnud. 😀 Võtsime korraliku offroad-küna. Kriuksus, aga ajas asja ära küll. Kena kahetunnine jalasirutus. Päev läks ka palju kiiremini ning Andrusel polnud ka süümekaid, et külla ei saanud kolimise tõttu tulla.

Esmaspäeval ootasime analüüse. Sain arstidest valesti aru ja helistasin juba Andrusele, et ta järgi tuleks. Kükitasime ca kolm tundi enne kui lastearst kohale tuli, sest tal oli vastuvõtt. Viiendal päeval lubati meid koju. Lõpuks. OMA UUDE KOJU. Selline vabaduse tunne ja isegi väikesed rõõmupisarad kiiresti ja salaja. Lootsin, et sellega meie saaga lõppeb.. Hakkasin vaikselt asju lahti pakkima. Mulle hullult meeldib asjade lahti pakkimine ja oma kohale panemine kolimise juures. Nii mõnus ja rahustav tegevus.

Kenneti tuba on veel vanade omanike asju täis, sest nende kodu pole siiani valmis, aga sellest pole midagi. Laps on niikuinii praegu meie toas ja ütleme nii, et meil tube jagub ja see ei sega hetkel meid. Lihtsalt mingi hetk tahaks näha korteri kogu tulemust, et kõik asjad ja mööbel on oma õiges kohas. Õnneks seda juba oktoobri teises pooles.

Teisipäeval ei suutnud ma suure migreenihoo tõttu midagi teha. Majandasin lapsega ja püüdsin Kenneti uneajal Poisile 100% tähelepanu anda. Väga uimane ja paha oli olla. Iiveldas. Mul lõi kogu see närvideüritus veel kõrva ka – mingi 4 päeva oli kõrv tuim. Nagu käsi sureb välja, mul oli kõrv välja surnud. Tõenäoliselt selle hoo tõttu. Sain juba neuroloogi juurde saatelehe, aga õnneks seda vaja siiski ei läinud. Ehmatas päris korralikult ära, kui juukseid kõrva taha pannes, kõrv lihtsalt ei reageeri. Mõtlesin, et ei jaksa jälle mingi uue tüütu asjaga tegeleda.

Neljapäeva öösel (06.09) avastasin, et lapse kakaga koos tuleb ka verd ja seda mitte vähe. Helistasime reedel kõikvõimalike numbritele, kus öeldi igasugu asju. Tuttavalt lasteõelt saime ikkagi infot, et seda verd on liiga palju ja tuleb arsti poole pöörduda. Seadsime siis sammud laste erakorralisse. Arst vaatas lapse üle… JA MEID PANDI UUESTI HAIGLASSE. JAH, ma olen jälle siin hauakambris. Ma ei uskunud oma kõrvu. Ütlesin veel Andrusele esmaspäeval siit ära minnes, et ma loodan, et ma siia kunagi enam tulema ei pea. Jube koht. ITK-ga ei anna võrreldagi.. ja… siin … ma olen… jälle. Ma lihtsalt põrnitsesin Andrust ja silmad täitusid pisaratega. Täiesti uskumatu. Miks?… meie? ITK-s anti inimlikult võimalus kiirelt kodus käia ja asjad pakkida. Siin ei lubatud isegi seda, et otsejoones palatisse. Tänks. Ma päriselt ka mõtlesin, et tooge revolver, ma lasen kuuli omale keresse. Selline ahastus lihtsalt. Alles me siit saime esmaspäeval minema… Fuck my life, tahaks rõõmsalt Peetri vahel kärutada, aga ei. Me peame veel sellise kadalipu läbima, et sõnu selle kirjeldamiseks jääb puudu.

Lükkasin ju esimesel septembril olnud pulmameigi ja -soengu aja 07.09 peale, sest meid pandi lapsega haiglasse… ja nüüd ajalugu kordus. Nii halb tunne on nende inimeste ees :/. Õnneks üks armas kursaõde on mind mitmeid kordi välja aidanud. Ta on nagu minu viimane õlekõrs ja alati aitab. Päästeingel, aitäh. Sinnahulka veel teine pildistamine ka, mille lubasin sõpradele, kuna nad beebiootel ja tahavad ilusaid pilte. Mul oli nii palju toredaid ideid, kuhu minna ja mida teha.. Poleks arvanud, et asjalood nii lähevad. Andke andeks mulle.

Olen siin siis nüüd kolmas päev survaivinud. Laupäeval oli juba kaka korras, ilma sekkumiseta. Tundub, et see vastab tõele, mis ämmaemandad ütlesid. Nimelt on meie pisikene hakanud korralikult sööma, st suuremaid koguseid ning soolikas polnud valmis selleks, et harjub alles selliste kogustega ning sellest ka veri. Küll aga oli seda verd liiga palju. Eks näis, homme saame kakaproovi tulemused teada. Lootust on, et saame koju. Ma ei suuda siin päevagi rohkem olla. Tänase öö veel inertsist tiksun ära, aga see on ka kõik. I’m done with this shit, ausalt. Seekord oleme ainult kaks korda antibiootikume saanud (profülaktika mõttes), ülejäänud aja lihtsalt tiksunud siin tühja, sest väljaheide oli juba teisel päeval korras. ”Vaatame, kas kõik ikka korras”. Me oleks võinud seda ”vaatlust” ka kodus pidada. Kas või kõik mähkmed kronoloogilises järjestuses neile rivistada. Lisaks on meil täiesti töötav auto kannikate all, et kohe kohale sõita IGA KELL.. aga no ei.

Vabandan, kui asi liiga masendav tundub.. ma pidin selle tüütuse oma seest lihtsalt välja saama. Lisaks ka see, et paljud uurivad, kuidas meil läheb, siis ei pea mitu korda üle kirjutama.

Olge musid, ma ajan oma pisikese nüüd üles.