Mind kasvatati üles teadmisega, et mustanahaline ei ole inimene. Pikka aega ma nii arvasingi. Oh, olid ajad, olid majad. Ma pidin isegi oma esimest armumist varjama, sest mu noormees oli vene rahvusest ja mu isa rääkis mulle ühel suvalisel jutuajamisel, et venelast küll tema majja tuua ei tohiks. Nii me siis salaja suhtlesimegi ja käisin mööda külaurkaid underground pidudel moshimas ja viina lürpimas, selle asemel, et kodus teleka ees kudrutada. Suutsin päris hästi asja varjata, kuniks jäin ema ühele parimale sõbrannale vahele, et kuskil linnast väljas mingi kutiga redutan. Koju ma ei julgenud ju teda tuua, põhjust juba teate.
Ütlen ausalt, et mul on poogen, kellega mu poeg ja tulevased lapsed koju marsivad, kui tegu on korralike inimestega. Kriminaale ja muidu kahtlasteid väga ei tahaks, sest olen liiga palju Investigation Discovery kanalit vaadanud. Kõige tähtsam on ikka see, et mu laste süda on õiges kohas ja nõrgemaid hoiavad. Muu on teisejärguline. Küll siis ka õiged kaaslased omale valitakse. Minu ema ütleb alati, et tal on jumala ükskõik, kellega ma koos olen. Kui mulle sobib ja meeldib, siis tema töö on aktsepteerida ja vait olla. Olen temaga 100% nõus.
Millised vanemad teie oma lastele olete ja milliseid tõekspidamisi jagate? Õpetate last nii nagu teie vanemad seda teinud on või mitte päris nii? On teil ükskõik, kui teie poeg või tütar mustanahalise või mõne muu rahvuse esindaja koju tooks? Olete eelarvamustevabad või kuulate seda, mida enamus räägib ja arvab või mida räägivad teie lähedased?
***
Ja ega ainult nahavärv ning rahvus eri arvamusi tekita, ka mulle on tihti öeldud, et oled sa oled päriselt ka nii normaalne inimene või? Paljudele tundun ma vastik ülbe rott, kes arvab hästi ainult endast. Ja kui ma olen küsinud, et miks siis nii, siis otseselt polegi mingisugust põhjust toodud. Lihtsalt on tekkinud mingi eelarvamus. Kurb tegelikult. Ma päriselt ka ei ole nii riist inimene, kui ma võib-olla tundun.
Ma jah, ülemäära palju ei huvitu teiste arvamusest, sest miks peaks? Küll aga hoolin väga oma sõpradest ja nende toetus ning aus arvamus loeb mulle palju, pluss veel hea konstruktiivne kriitika mõnelt asjatundjalt vms.
Aga kui hakata kellegi teise järgi OMA TEED tammuma, siis see pole enam minu rada, mida käia, vaid kellegi teise oma. So what, et teen asju omamoodi ja sulle see ei meeldi? So what, et olen veidi toorema välja ütlemisega. Vähemalt ma ütlen midagi, ei aja umbluud ega istu kodus sokk suus ja ei kiru kõiki ja kõike. Ma liigun vaikselt oma unistuste elu poole ja nii ongi. Ma ei lase kellelgi või millelgi seda takistada. Võin julgelt väita, et umbes pool on juba selle väikese ajaga saavutatud.
Ja minuga võib väga vabalt ühendust võtta. Olen alati avatud uutele tutvustele. Jäin just mõtlema, et praegusel ajal on kuidagi raske tutvuda. Piisavalt vana juba ja oma perega nii palju tegemist, tutvumisportaalides ei istu, liiga palju väljas ei käi ning hetkel ka emapuhkus ei soosi uute inimestega tutvumist. Usun, et siinkohal on nii mõnigi inimene mõelnud, et f’ck, kui lahe inimene ta tundub, aga no kurat, tutvuma ikka ei julge minna ega ka kohvile kutsuda või kinno. Pean silmas mõne teise naisisendiga tutvumist sõbrannanduse eesmärgil. Eks selle vanusega on tekkinud mingisugused barjäärid ja asjad ja kohati isegi selline debiilne häbitunne, et see oleks ju nii imelik… kui ma… 😀
Või kuidas teiega lood on ?
