See on üks mõttetu ja vastik hirm ja seda on hirmu on mulle lapsest peale sisendatud. Sa pead alati number üks olema. Kõik peab alati olema kõige parem, ilusam, kiirem, õigem. Ainult, et kes on see Jumal, kes dikteerib õigust ette?
Mäletan hästi üht päeva oma lapsepõlvest, kus täiesti suvalisel päeval, suvalisel hetkel tuli mu sõjaväelasest isa üles korrusele etteteatamata, vaatas minu sahtlisse ja kallas välja kõik asjad karjudes:” Need pole piisavalt korras, korista kõik kohe ära!!” ja läks alla korrusele tagasi. See ei lähe mul kunagi meelest ära. Jätsin oma senised tegevused pooleli ja nuttes koristasin oma sahtli ära. Kusjuures, minu meelest ei olnud see liiga segamini. Aga eks ”tihtipeale” on vanematel õigus. Luban siinsamas, et mitte kunagi ei kasuta oma lastega sellist ”õpetamismeetodit”. Nagu näete, ma olen 25 ja see on mul siiamaani meeles. Ju siis põhjusega. Selle asemel, et midagi toredat mäletada, mäletan mina asja, mis traumeeris mind ikka täiega. Vähemalt õpetas see mulle seda, kuidas oma lapsega kunagi käituda ei tohi.
Neid asju, kus alati kõik pidi number 1 olema on palju. Mul olid kuni 9-nda klassi lõpuni kõik viied. Töinasin, kui 3 sain, 4 saades olin ka päris õnnetu 😀 Sporti tegin nii, et veremaitse kurgus. Mäletan, kuidas meid koolis kehalisetundides suusatama pandi. Ma ei saanud ju halvem kui number 1 olla, suusatasin nagu segane, rohkem nagu jooksin suuskadel. Lõpetasin sellega, et sülitasingi verd raja lõpus suust välja. Vähemalt olin esimene.
Paljud plikad käisid põhikoolis kossu trennis. Narvas oli korvpall alati au sees. Kurat teab, miks. Plikadele peaks ju rohkem võrk meeldima. Või noh, vähemalt on selline mulje jäänud, et kõik naised oskavad võrku. Mina mitte ilmselgelt. 😀 Tartusse õppima minnes pidin poistega kossu mängima, sest tüdrukud polnud nõus seda palli sellisel viisil taga ajama.
Mängisime korvpalli ka päris palju, trenniväliselt, koolis. Küll aga kõik tüdrukud ju ei käinud trennis ega osanud teab mis hästi kossu mängida. See ilmselgelt ei sobinud mulle, kui nägin, et olen võistkonnas nendega. Tahe võita ja esimene olla oli nii kuradi suur, et natukene suuremaid tüdrukuid sai ikka kenasti verbaalselt igale poole saadetud, kuna nad lihtsalt passisid keset saali ja mina muudkui jookse. Probleem tegelikult oli minus, mitte nendes. Siiamaani tunnen end halvasti, et neile nii ütlesin. Kui nad peaks seda postitust siin lugema, siis vabandan teie ees. Küll te teate, kellest jutt parasjagu käib. Mis sa teed, kui loll pea käte ja jalgade nuhtlus on.
Selle esimeseks olemise vaimus olen kaks sõprust ka karile juhatanud ja need ei olnud üldse mitte suvalised inimesed, vaid väga tähtsad inimesed minu elus. Nüüd me enam ei suhtle, ilmselgelt. Nad on mõlemad isegi Eesti tolmu jalgadelt ära pühkinud.
Ma ka tõenäoliselt ei viitsiks endaga enam suhelda. Aga samas, kui ütleksin, et andestan inimesele, siis päriselt ka mõtlen seda, mitte ei lähe kellelegi kolmandale isikule olukorda lahkama.
Need on mu elu ühed kõige valusamad õppetunnid olnud ja tundub, et olen nendest õppinud, sest olen neid ”vanemas eas” osanud analüüsida ja tegeliku põhjuse üles leida, mis on peidab ennast kaugele lapsepõlve. Oskan nüüd oma pisipoja lapsepõlve rohkem hinnata, sest tihtipeale võib juhtuda, et meie mõistus ei mäleta paljusid asju, aga keha küll ning sellest lähtuvalt käitume me oma tuleviku elus ja teeme vastavalt selle otsuseid, kas siis häid või halbu. Mõelge sellele.
Nüüdseks tänan neid õppetunde ja inimesi, ja mõtlen, et ju nad olidki minu teele saadetud mind õpetama. Ma olen leppinud sellega, et alati ei pea kõiges esimene olema. Ei võistlustel, töös ega ka muid asju tehes. Soliidne runner-up on ka okei. Tähtis on ju osavõtt tegelikult. No mis need tohutud diplomid ja medalid mulle praegu annavad? Suurt sittagi. Korjavad tolmu ainult. Võib-olla kunagi tulevikus on tore veidi laste ees kekutada, et vaadake kui tubli ja tragi emme teil ikka olnud on, aga mis hinnaga? Oli see sellist tsirkust väärt? Vaevalt küll.
