See teema on mind pikemat aega juba peas kummitanud. Pole olnud lihtsalt aega või viitsimist seda kirja panna. Igatahes, vaatasin Netflix’ist sarja ”I Do”, kus kolm kutti korraldavad inimestele pulmi, kellel võib-olla endal pole selleks võimalust. Igal osalenul on mingi stoori taga: üks pere võttis enda kasvatada kaks poisslast, kes elasid narkaritega ühe katuse all. Poiste ema absoluutselt ei huvitanud, mida ta lapsed teevad ja kuidas hakkama saavad. Siis oli seal üks paar, kus mehel polnud mitte kunagi võimalust osta poest omale midagi uut selga. Ainult terve elu kaltsukates käinud. Tüüp hakkas nutma, kui nägi, et talle kingitakse ülikond, et naise kätt paluda. Pikali pidi kukkuma siis, kui kuulis, et abiellumiseks tehakse custom made ülikond. Lisaks oli ühes osas üks geipaar ja viimases osas oli ka üks geipaar. Sinna tahangi oma jutuga lõpuks jõuda…
Vaadates seda osa, kus üks meestest ei julge olla see, kes ta on, sest see kuradi ühiskond on nii fucked up. Mainis, kuidas tänaval karjutakse ”faggot” jne. Randy on ta nimi btw. Randy üritas kogu aeg olla võimalikult hetero, et mitte heiti saada. Tal oli depressioon, ärevushäired. Ta lihtsalt ei taha seda arvustamist kuulda ja näha. See osa läks mulle nii hinge. Miks Sind häirib, kes kellega koos on? Kui Sa ise oled hetero, siis palun, ole koos, kellega Sa iganes soovid olla. Miks Sinu perset torgib see, kes kellega koos on? Ma lihtsalt ei mõista.
Mehi on muideks maailmas rohkem kui naisi. Võib-olla ongi see looduse poolt nii ettenähtud. Ja lisaks sellele jutule veel see, et geipaar ei saa lapsi. Tõenäoliselt nad adopteerivad kellegi oma perre. No öelge mulle palun, mille pagana pärast see siis ühiskonnale halb on? Muideks, kui te arvate, et laps kasvab vales keskkonnas, sest peres on nii öelda kaks isa, siis sellesse ma ei usu. Toon näite. Mul on semu Sten, kes on ka gei ja ta on väga avatud rääkima sellest teemast. Ma olen igasugu asju küsinud tema käest. Tahtsin väga teada, et kuidas ta sellest aru sai, et ta gei on. Ja ta ütles mulle nii, et geiks ikkagi pigem sünnitakse. Ta sai juba väga varakult aru, et midagi on teistmoodi, ta lihtsalt ei osanud seda tõlgendada. Kapist tuli välja siis, kui ta oli 17? Ma ei mäleta ja see pole oluline. Tõenäoliselt oleks ta varem tulnudki, aga see kuradi ühiskond on nii eilane, et ta tõenäoliselt poleks selle survega toime tulnud, kui ta umbes 13-14 oli. Nüüd on tal ükskõik.
Kui meie pojad peaksid geid olema, siis jumal nendega. Las nad olla. Oleme Andrusega vestelnud avameelselt sellel teemal ja mõlemad oleme öelnud justkui ühest suust, et 100% toetame oma lapsi ja armastame neid sellisena nagu nad on. Ega Andrusele keegi midagi kangemat urruauku ei pane (sorri see kõlab pahasti, aga mõte pole üldse selline). Seega ütles Truss, et tal on jumala suva, kes mida oma magamistoas teeb. Meie töö on ainult rääkida avameelselt sellest teemast, kui õige aeg käes on.
Väga kurb oli vaadata, kuidas selles ”I Do” viimases osas rääkis kaasa ka väga edukas pulmakleitide disainer ja 1/3 ”saatejuhtidest”, et ta vanemad ei aktsepteeri teda endisel sellisena nagu ta siin ilmas on, kuigi ta on oma partneriga 13a koos olnud. Ma lihtsalt töinasin ise nagu väike laps. Mõtle, kui see oleksin mina. Nii kurb. Lisaks ei tahtnud selle mehe vanemad, et ta ütleks vanaemale, kes ta päriselt on. Vanaema suri ära ja ta ei saanudki öelda, et ta on tegelikult gei. Ja nüüd pole tal kunagi enam seda võimalust.
Nad pole abiellunud oma kaaslasega, sest Thai vanemad ei aktsepteeri seda. Isa unistus oli, et ta abiellub naisega ja saab lapsed. Seda ei juhtu, isa unistused purunesid. Ma ei oska mitte midagi muud öelda, kui seda, et see isa on rumal. VÕTKE OMA LAPSI SELLISTENA NAGU NAD SIIA ILMA SÜNDINUD ON!
Toetaksime oma lapsi ka siis, kui keegi neist ütleks, et on vales kehas. Minu meelest see versioon on palju raskem, kui see, et vastassugu ei meeldi. Ma olen õnnelik inimene, et ma tunnen ennast naisena. Ma tunnen, et minu hing siin kehas on NAINE. Mõelge, kui ma tunneksin ennast vastupidi. Andruse hing oleks minu kehas. See on justkui tunne, et oled oma kehas vangis. Sa oled keegi teine, aga sa ei saa sinna midagi teha (õnneks tänapäeval on juba võimalused). Mul on nii kahju nendest inimestest, kes on sündinud vales kehas. Nt jäin siin juutuubi ükspäev vaatama. Võib-olla teate, Nikkitutorials. Jäin vaatama tema meigivideod ja ma poleks elusees arvanud, et ta on sugu vahetanud. Ja kujutate ette, tal on juutuub olnud 11a. Ja ta tuli välja alles selle aasta jaanuaris, et ta sündis vales kehas ja oli poiss. Mõelge, see, et ta sellest ei rääkinud, kummitas raudselt tal kogu see 11 aastat kuklas. Tõenäoliselt kartis ta inimeste hinnanguid. Ole õnnelik, et Sina pole midagi sellist pidanud läbi elama!
Ma tihtipeale mõtlen, miks me niimoodi hinnanguid anname? Ärge arvake, et ma seda teinud pole. Olen muidugi. Kui ma saaks ajast tagasi kerida, siis ma likvideeriks kõik oma eelarvamused ja hinnangud, kus kurat.
Milleks kedagi arvustada, kuidas keegi oma elu elab ja kellega ta koos tahab olla. See on iga inimese oma otsutada. Või mis teie arvate?
Täpselt samamoodi ma ei saa aru nendest, kes reaalselt vihkavad teist rassi inimesi. Ma olen ise ka päris karmist perekonnast, kus on öeldud, et mustanahaline on kuidagi teistest kehvem. Isa karjus mulle kunagi, et venelast tema majja ei too. Paraku mu esimene armastus oligi vene rahvusest kutt. Mis te arvate, kas ma julgesin oma emale ja isale teda näidata? EI muidugi. Jõlkusime mööda külaurkaid ja underground pidusid ringi. Kodu oli viimane koht, kus ma peatäis armastust viibida soovisin, sest teadsin, et minu valikud ei aktsepteerita. Ma kartsin hinnangut, kuna eos oli mulle selgeks tehtud juba midagi. Ema on mulle alati kenasti öelnud, et meie töö on aktsepteerida, kellega Sina koos tahad olla, sest kui me seda ei tee, siis keegi ei garanteeri, et Sa mul külas hakkad lastega käima. Meie töö on mõista ja toetada.
Minu jutust võib juba aru saada, et meil on Andrusega täiesti ükskõik, kes koju toodakse, kas tõmmu, samast soost keegi või jumal teab kes. Too või kosmonaut koju, ma polegi kuul käinud. Oluline on pigem see, et inimesel on hea soe süda sees ja toimiv mõistus kupli all.
Mul on tegelikult tunne, et see ühiskond on vaikselt liikumas sinna suunas, kus ollakse toleratsemad ja armastatakse üksteist rohkem, aga sellegipoolest on sinna pikk tee minna. Mõelge, kui ilus oleks maailm, kui keegi ei annaks kellelegi hinnanguid. Elu oleks päris ilus. Aga seda ei juhtu kunagi, sest ühel on igav, teisel pole oma elu mida elada, kolmas on kade, neljas on lihtsalt rumal. Nendest tuleb lihtsalt mööda vaadata!
Ja kui keegi sind Internetis laimab, siis võta vastutusele need käod! Nagu üks blogija seda tegi. Nii naljaks, kuidas kõik kommentaarid haihtusid. Kurb, et minu kohta keegi kuskil s*tta pole kirjutanud. Ma nii väga tahaks oma advokaadile helistada ja öelda, et mul on üks tööots talle (nüüd ei julge nkn keegi enam midagi kirjutada). :D:D:D
Igatahes, olge sallivamad, ärge lugege kommentaare, liikuge oma unistuste poole ja ärge tehke välja kadedatest pilkudest! Nad on kadedad, sest Sul on midagi, mida neil pole või Sul läheb paremini kui neil ! Edukad inimesed pigem kiidavad, kui laidavad.
Päikest! Musid-kallid-paid!
