Enne ja pärast

Ilmselgelt on meie elu pärast lapse sündi veidi muutunud, kirjutan vabas vormis, mida ma täpsemalt silmas pean. Usun, et nii mõnelgi lapsevanemal on siinkohal äratundmisrõõmu ja lisaks on huvitav seda ka teistel lugeda.

• Esmalt see, et kõik ei lähe päris nii nagu oled unistanud. Mõtlesin, et imetan last aasta aega, aga karm reaalsus on see, et #milkstationisnotworking. Ma olen reaalselt võimelnud kõikvõimalikke asjadega. Parem tsirkuseartist varsti kui Vello Vaher. Oma põntsu on andnud ka keiser ja esimesel kuul läbielatu. Rinnapiim pidavat jube tundlik kõigele olema, hakka või uskuma. Igatahes, jube halvasti tunnen ennast seetõttu.
• No ei saa peale sünnitust kohe tippvormis olla (va trenniemmed). Arvasin, et kõik mu 13,5kg jäävad haiglasse, jäid nad jee. Ma ei imesta, kui mu superhüperlemmikud Dieseli teksad suuruses 24 enam kunagi jalga ei lähe, sest suuremaks läinud puusa sa väiksemaks ei treeni… vist?!
• Andruse lemmikpunkt – poes käid 2-3h max. Ei osta enam tühja-tähja. Võtad riiulite vahel kõik eluksvajaliku ja kaod. Riideid ei taha endale enam üldse osta, ainult lasteosakonnas kolad ringi 😛
• Iluprotseduurid ehk näiteks küüntesse minek toimub nüüd Saaremaal, sest siis saab vanaema või Truss beebit hoida. Tallinnas käimine on kaunis keerukas, sest keegi ei viitsi enam 18-paiku sind vastu võtta. Sa ei saa enam mitte ühtegi käiku nii teha: ”Ma nüüd lähen”. Pigem on see, et ma ei viitsi minna, sest Kennetiga minek eeldab sellist husstle’it.
• Hädal saab käia ainult aja peale, siis kui beebi magab. Nagu poes töötadeski, kui kolm korda päevas pausid olid ja siis alles WC-sse said. Okei, tegelikkuses pole asi nii hull, aga siiski.
• PS! Ära jäta oma kalleid vidinaid vedelema. Pesin noorhärra peput kraani all ja ta otsustas natukene roobertit välja lasta ning täpselt minu tuttuue telefoni peale, mis parajasti kahe kraani vahel puhkeolekus oli. Olen teinekord targem.
• Pane ALATI kaitselapp alla. Mõtlesin siis, et ahh, täna ei pane seda sleepcarrier’i sisse, kui vannist tuleme. Pole kordagi midagi juhtunud ja hallelujah! Muidugi juhtus! Pissis ennast täis, lisaks veel just pesust tulnud rätiku ja teki ning ma sain ka veel pissitilgad näkku. Mõnus. Aga vähemalt oli pisikesel jube lõbus. See on põhiline. 😀
• Kell viis hommikul ON NORMAALNE põrandaid pesta, sest siis ei sega sind keegi. Rääkimata pesema minemisest.
• Lemmikseriaalid jätad samuti ööseks, sest siis on midagi ka öösel vaadata, kui lapsega üleval tsillid.
• Telefonis on ainult lapsepildid ja videod, midagi pole teha. See on elu. Igav on siis ikka ja jälle vaatad, kui nunnu su tita on. Cheezy, aga true story.
• See, et Sul tahavad käed otsast ära kukkuda on täiesti normaalne. Siuke mõnsa, vedela makaroni tunne.
• Kuhugi minnes tuleb alati kaks tiiru teha, sest asju on nii palju. Daa, kuidas ma üldse arvasin, et suudan kõik asjad koos lapsega ühe korraga autosse vedada. Kui loll minust.
• Võta lapsele ALATI vahetusriided kaasa, muidu võib juhtuda, et kuivatad võõras kohas fööniga oma lapse täiskakatud riideid jaaaa… jääd  sellepärast järgmisesse kohta hiljaks. Sorry, not sorry.
• Pane alati lutipudelisse rohkem süüa, sest võib juhtuda, et vana hakkab luksuma ja oi seda kisa, kui ta sellest kohe ei vabane.
• Ära plaani kohe tööle minna vms. Võib päris jama olukord tekkida nagu minuga nt, et pidin kaks korda järjest pulmaproovimeigi ja -soengu ära tühistama, sest sattusime kaks korda järjest haiglasse. Siiamaani paha tunne sellepärast sees. Lisaks ka see, et ära lõika ennast välja oma lapse arengust. Seda on imeline kõrvalt jälgida. Sellel väikesel indiviidil on nii palju meile õpetada. Peale seda, kui ma otsustasin rahulikumalt võtta, olen ka ise rõõmsam ja naudin täiel rinnal oma pojaga koosolemist.
• ”Lapsed on elu õied. Seo nad kimpu ja vii vanaemale”. Ka siin on oma iva sees. Püüan oma linnupoega ka vanaemadele viia ja ise oma aeg võtta. Ütlen ausalt, päris lihtne see pole, kuna mulle lihtsalt nii väga meeldib oma lapsega koos olla. Aga, kui viidud ja kuskil tuulutamas käidud, on päris hea ja värske olla. Pealegi on tore vahepeal Andrusega kahekesi midagi teha, mis sest, et meil on väga hea temperamendiga beebi. Kes on lugenud Tracy Hogg’i ”Beebilausuja saladused”(kes pole, siis LUGEGE!!!!), siis meie Kennet on õpikutüüpi beebi = temaga on suhteliselt lihtne. Nende käitumist on kõige lihtsam ära arvata ja neist aru saada. Aga see selleks 😉

Ma pean nüüd lõpetama, Kennet laliseb oma voodis ja kuulen, et mõni kurjusenoot on ka sees. Lähen hiilin, vaatan, mis ta toimetab seal.

• Neid asju on hunnikutes veel, kes viitsib võib mulle kommentaari mõne vahva asja lisaks panna =)