Reaalsus – paanika või päriselt kriis?

9
3377

Riigi olukord on juba päris hapuks läinud minu meelest ja kurat teab, kaua see veel kestab. Minu meelest on juba kohatu selle viiruse kohta mingeid labaseid nalju visata, et jube tore on kodus istuda ja mitte sittagi teha, peeru lasta ja sõpradega lauamänge mängida.

Internetis keegi avaldas arvamust, mis pani mind täiega mõtlema. Kellel kõik enam-vähem peresiseselt hästi on, mängivad ja jalutavad ja ajavad jutta ja, ja, jne… Aga mõelge nende perede peale, laste peale, naiste peale, kes kannatavad koduvägivalla all.. Neil pole kuhugi põgeneda. Nad peavad kodus olema. Igal asjal on alati kaks poolt. Tuleks ka suuremat pilti näha.

Inimesed kaotavad oma töid, suured koondamised on ukse ees, igasugu üritused jäävad ära, majandus saab kõva põntsu(kuigi see on ühiskonnale säästlik, et ületarbimine veidi maha jahtuks), vastu hambaid saavad eeskätt väikeettevõtjad ja teenusepakkujad. Naljast on asi tegelikult väga kaugel. Mõelge sellele, kui mingi debiilse nalja kuhugi õhku viskate. Inimesed pole paanikas(kui välja jätta WC-paberi õhtusöögiks söömine), vaid päriselt ka, mures, mures oma tuleviku ees.

Toon kohe näite, siit samast, koduseinte vahelt. Mu härra on ettevõtja ja tegeleb reklaamindusega. Mis te arvate, kas meie pere saab siit koroonahullusest oma ampsu? IKKA SAAB. Kuigi tark on see, kes kriisiajal investeerib ja reklaamib. Seda on näiteks Põldma Kaubanduse tegevjuht Heinar Põldma igal pool rääkinud, et tema otsustas eelmisel kriisiajal investeerida ja vaadake, kuhu on Põldma Kaubandus omadega jõudnud!

Mingi artikkel oli, et nt Suurbritannia saavutab oma kõrghetke alles juunikuus. See olukord ei ole lähiajal vaibumas IMO. Mõtted mõlguvad sellest, et peale sünnitust pidin ju vaikselt pulmi planeerima hakkama ja värki, aga ma ei tea, mis seisud seal Mehhikos järgmine aasta samal ajal on, üleüldse maailmas ja mis seisud meil kukrus on. Teadmatus on üks ebameeldiv asi.

Mõni inimene ehk vajaski sellist time-out aega iseenda jaoks, et mõelda, kodus olla, värske õhu käes viibida. Mõne jaoks võib see olukord hoopistükkis elu pea peale pöörata ja siinkohal ei pea silmas rahalist muutust, vaid seda, et proovi sa mingi 2-5 lapsega koduseinte vahel neile tegevusi leida, et kõik rahul oleks. Neil on ju lasteaedades oma rutiin tekkinud, kuidas midagi tehakse ja toimetatatakse. Huviringidesse ju ka minna ei saa, et lapsi lõbustada ja koduseinte vahelt välja viia. See pole enam niisama tilu-lilu, istume kodus, joome õlut ja kõik on tore.

#kaksnädalatlapsegakarantiinis

Üks konkreetne asi, mis mind ka tõenäoliselt puudutab, on see, et ei eraämmakas, isa ega ka keegi muu, ei tohi sünnitusele kaasa minna. Üks ema ütles õigesti – see on inimõiguste rikkumine juba. See pole mingi kuradi puhkusereis või sünnipäev. Seletage mulle palun lahti, kuidas on ohtlikum KODUS ISTUV ISA bussides liikuvate ja jumal teab, kus veel liikuvate tervishoiutöötajatega? Arvan ise, et isa võiks emaga kaasa lubada ja lahkuda haiglast ALLES SIIS, kui laps on käes. Edasi-tagasi liikumist ei oleks.

Tunnen väga kaasa esmarasedatele, ma isegi ei tea, mida nemad tunnevad, jube. Olen õnnelik, et mind ootab ees teine sünnitus ja tean, mida juba enam-vähem oodata ja seetõttu mõtlen kainelt. Postitasin ka Instasse story, mille peale oli mu konto postkast umbes igasugu armsatest ja toetavatest kirjadest, et see kerge must masendus kadus päris ruttu.

Üks ema on oma neli last üksinda haiglas vastu võtnud ja 3 nendest keisrid ja üks oli täitsa eluohtlik. Naised on selles osas kõikvõimsad. Sain nii palju postiivseid ja häid ja toetavad mõtteid ja kirju, te ei kujuta ette ka. Siiamaani on süda soe veel sellest. Üks inimene, keda ma väga austan, suunas ka teema väga õigesse kohta – me ei saa ju seda olukorda ise muuta, siis tuleks olla positiivne ja mõtestada ennast lihtsalt teisele lainele ja olukorraga kohaneda. Üks mu lemmiktsitaate läbi aegade on Lennart Meri öeldud kuldsed sõnad: ”Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis”, väga teemakohane minu meelest.

Lisaks tahaks veel öelda, et ärge seda viirust ka paaniliselt kartke. Kui olete terve, noor, liikuv inimene, siis on väga tõenäoline, et haiguse üleelamine läheb leebelt. Hingamisteede haigus nagu ikka. Küll aga ärge minge lolli peaga oma vanavanemaid kollitama ja lapsi nende juurde ”karantiini” viima. Nemad on päriselt ka ohugrupp. Te ei kujuta ette, kuidas meil perega vedas. Kümnendal märtsil viisime Jõhvi jubedast vanadekodust vanaema Tapa vanadekodusse, mis on miljon korda ilusam ja ka personal tundus niiiiiiii-niiiii tore. Just enne kogu seda tralli, saime vanaema viidud. Ta saab see aasta 90-aastaseks ja tema tervise pärast muretsen küll. Loodan, et keegi seda viirust vanainimeste juurde ei vii seal. Pean siis silmas personali ja neid inimesi, kes sealt hoonest väljas käivad. Internetis levis üks väga armas kiri kellegi koridorist, kust taheti abi pakkuda vanainimestele, kes ise võib-olla ei peaks selles olukorras poelettide vahele patseerima minema. No kui armas saab üks žest olla? Respekt teile, inimesed, et hoolite! Just praegu peaksimegi kokku hoidma ja üheskoos #staythefuckhome reeglit järgima, et see olukord kiirelt kontrolli alla saada ja inimestest see hirm välja juurida. Hirmu külvamine on üks parimaid asju, kuidas inimestega manipuleerida…

Kuidas see Sinu elu juba mõjutanud on? ja.. kas on ?

Kuna paljudel on nüüd kodus vabaaega rohkem, siis viskan siia mõne retsepti, mida kodus teha. Päris paljud on mu story’de kohta küsinud, et kuidas valmistada jne, endalgi ju teinekord peakolu tühi, mida jälle süüa teha. Esmalt asuu ja siis üks mustikakook ja keeks.

ASUU. Vaja läheb:
– 500-600g veiseliha (sisefileega on hea teha)
– 5-7 kartulit
– 3-5 hapukurki, olenevalt sellest, palju peres hapukurki armastatakse
– 500g hapukoort
– 2 pakki tomatipüreed (need on vist poes 100g? 150g?
– sool ja pipar
– 1 suur sibul või mitu väikest
– ketsup
– vesi
– küüslauk
– sweet chilli kaste/adžika, võib ka mõni muu kaste olla, mis vürtsi lisab.

1. Haki sibul väikesteks tükkideks ja lõika veiseliha ribadeks või kangideks, kuidas rohkem meeldib. Pane potti praadima õliga.
2. Lisa lihale ja tükeldatud sibulatele tomatipüree ja adžika/sweet chilli ning natukene vett, et kogu kompott oleks kaetud ning hauta, kuni liha on üsna pehme (30-45 minutit).

Mul kusjuures läks seekord tomatipüree meelest ära, aga õnneks oli külmkapis isetehtud kodune tomatine ketsup, mis läks püree asemel potti.

3. Koori kartul, lõika tükkideks. Kartulitüki suurus peaks jääma umbes samasuureks nagu veiseliha ribad või siis sutsu suuremad, aga suhe peaks enam-vähem samasugune olema. Prae pannil õlis poolpehmeks.
4. Lisa hakitud küüslauk(küüslauku pane vastavat oma maitsele 1-3 küünt) koos kartulitega lihale seltsi.

5. Lisa hapukoor, ketsup ja kui vürtsikusest jäi väheseks, siis pane ka tšillikastet juurde.

6. Lase seltskonnal podiseda kuskil 15-20 minutit ja lisa siis hapukurgi viilud.

7. Maitse vahepeal, kas liha ja kartul on pehme. Kui jah, siis head isu! Kui ei, siis võib vabalt lasta kaane all veel podiseda.

Välimus ei näe küll restoranitoidu moodi välja, aga maitse on imehea! Ausalt ka! Moll on suur ja saab õige mitu päeva muretult süüa. Mul on kaks soolast toitu, mida teen ja mida ma jaksan nädal aega jutti süüa: üks on minu tehtud asuu(see sama, mis pildil) ja teine on bolognese kaste spagettidega.

MUSTIKAKOOK. Vaja läheb:
Põhi
:
– 100g toasooja võid
– 85g suhkrut
– 1 muna
– 150g nisujahu (võib teha ka täisteraga, lihtsalt maitset rikub mu meelest veidi)
– 1tl küpsetuspulbrit
Kate:
– 300g mustikaid (võib juurde lisada vaarikaid, põlmarju, igasugu asju)
– 250g ALMA maitsetamata jogurtit
– 1tl vanillisuhkrut
– 1 muna
– 40g suhkrut

Mustkaid on küll vähem kui 300g, sest Kentsu lihtsalt jumaldab neid ja Kolomainen Senior käis ka neid tuuri laskmas.. no mis seal ikka 😀

1. Vahusta toasoe või suhkruga kreemjaks.

2. Lisa muna ning omavahel segatud kuivained(küpsetuspulber ja nisujahu). Sega, kuni saad ühtlase taina. Kata Ø 24 cm pirukavormi põhi ja servad tainaga.
3. Kate: Sega kõik katteained omavahel ära ja vala ettevalmistatud pirkuavormi sisse. Peale pane mustikad või misiganes marjad sa otsustasid sinna sisse panna.

Mustikaid võiks rohkem olla… 😀

4. Küpseta 200-kraadises ahjus 30-45 minutit. Kontrolli hambaorgiga, kas sisu on küps. Sisu jääb peale küpsetamist ülimõnus pehme, justkui sulaks suus ära. Meie peres toimib hästi: Andrus sööb krõbedad ääred ära ja Kentsu sööb pehme sisu ära.

Mul kahjuks ei ole lõppversioonis pilti, ainult insta-stoori, mida ma ei saa siia lisada. Aga pole viga, tehke ise ja siis näete! Taaskord ülilihtne teha ja kõik saavad hakkama sellega.

Rosinakeeks. Vaja läheb:
– 175g toasooja võid
– 1 dl suhkrut 
– 4 muna
– 4 dl nisujahu
– 2 tl küpsetuspulbrit
– 250 g rosinaid / pähklid / marjad – kõike võib keeksi sisse panna
– 3 spl värskelt pressitud sidrunimahla
– leivavorm

1. Vahusta või suhkruga heledaks vahuks. Lisa sinna peale vahustamist jätkates ükshaaval munad.

2. Sega omavahel jahu, küpsetuspulber ja rosinad(muud marjad ka) ning lisa munavahule + lisa juurde ka sidrunivedelik

3. Vooderda vorm fooliumiga, nii et servad jääks üle ääre(ülihea, ei pea pärast vormi pesema! :D) ja seejärel vala taigen vormi.

4. Küpseta ahju keskmises osas 175 oC kraadi juures u 50-60 minutit. Valmimist kontrolli, nagu ikka, tikuga ja lase koogil enne selle vormist välja võtmist jahtuda. Kui tahad kohe süüa nagu meie, siis kook veidi kuivem ja rabedam, aga kui panna keeks mõneks päevaks fooliumiga külmkapi tõmbama, siis saab seda suht väikesteks viiludeks lõigata. Mulle muidugi meeldib otse ahjust, soe kook või keeks. Njomm!

Natukene on ahjus rosinad allapoole vajunud, aga keda see huvitab. Seda ikka juhtub teinekord. õäöõäöõöäöõ, see pealmine krõbe kiht! LEMPAR!

Ja saingi oma mõtted ja retseptid jälle kirja pandud. Nüüd panen riidesse ja kobin õue värsket õhku hingama. Õhtul ootab ees üks õmblemismaraton ja triikimismaraton. Wish me good luck 🙂

Previous articleIsolatsioon – mida teha?
Next articleMis toimub?
Liina. Certified freelance make-up & SFX artist based in Tallinn, Estonia. Hobby photographer ✖️ Fashion lover ✖️travel blogger ✖️ Addicted to reading ✖️ nature junkie ✖️mommy ✖️and.. living life to the fullest.

9 COMMENTS

  1. Kuidas lõpurasedate jälgimisega tegelikult lood on? Ise olen varsti raseduse keskel ja on siit-sealt kuulda olnud, et LA ja Oscarid ei toimu.

    • Õhhh, mul nii, et homme pidin kontrolli minema. Kuna kõik on ok, siis jäeti ära. Beebi liigutab ja lebo.

      aga esmaspäeva varahommikul käisin verd andmas ja UR ka. Need olid korras. Nüüd olen kuulnud, et enam ei võeta isegi neid vastu.
      08.04 õnneks ikka ultraheli toimub. Päris karm värk ikka. Oleks tahtnud ikka beebi südametukseid kuulda dopplerist. 🙂 aga mis seal ikka.

  2. Kindlasti ei jäeta ära ultrahelisid. Laborite töö samamoodi hetkel käib ning leitakse kindlasti viis analüüside edastamiseks ning võtmiseks rasedate puhul.
    Olukord on väga muutuv ning kõike tehakse selles vaatepunktist (naistekliinikutes), et rasedate tervist hoida ning vähendada kontakti võimalike nakkusallilatega.

    Sünnituste koha pealt -see ei ole olnud KINDLASTI mitte ühelegi haiglale lihtne otsus sünnitajatele tugiisikut mitte lubaa ning samuti perepalatid hetkel välistada. Aga paraku IGA lisa inimene haiglas on potentsiaalne nakkus allikas. Jah ühe mees on kodus aga võibolla teise inimese mees ei ole? -ning kannab kenasti nakkust edasi. Ning asi lõppeb sellega kus terve sünnitusmaja on nakatunud k.a personal -mis tähendab seda et ei ole inimesi kes sünnitusel abistaksid.

    Ku on väikegi kahtlus, et sünnitaja on haige, või lähedane pereliige, või teadaolev kontakt nakatunuga jne siis see sünnitaja ERALDATAKSE teistest.
    Ehk siis haiglad rakendavad keerulisi meetmeid, et tagada sünnitajate ning vastsündinute tervis ja paraku seda ei saa alahinnata. Tegu ei ole tavaolukorraga. Vaid tegu on hetkel Erakorralise Kriisi olukorraga ja sellega paraku peab arvestama.

    • Eks ma olen Sinu jutuga nõus, aga usun, et seda oleks andnud muudmoodi ka lahendada.
      Ja ega midagi muud polegi, kui tuleb leppida, sest asju muuta kahjuks ükskik inimene ei saa.
      Tuleb leppida ja hakkama saada…

  3. Meil on esiklapse tähtaeg täna. Ei tea, kas nende totrate keeldude pärast tekkinud stressist või ei ole ta lihtsalt veel valmis, aga ühtegi tulekumärki ta ei näita. Ma ei ole kurb ainult sellepärast, et ma pean olema sünnitusel üksi, vaid sellepärast, et lapse isa, kes ootab teda vaat et rohkemgi kui mina ise, ei saa osa lapse esimestest elupäevadest. Ükski FB laiv nagu Pelgu soovitab, seda ei asenda.
    Oleme kodus juba teist nädalat, mina LHPl, mees saadeti kodutööle. Igasugused varud on meil ja vanematel sugulastel pidevalt kodus olemas, niiet arutut varumist pole kriisi tõttu teinud ja poodi minema pidevalt ei pea. Muutunud on võib-olla ainult see, et söögiks valmistame seda, mida on, mitte seda, mida tahaks, sest mõnikord eeldab see poodiminekut puuduolevate toiduainete hankimiseks.

    • :((((((((((((((((((((((((

      Nii kurb lihtsalt. Ma tahaks kõikidele esmasünnitajatele kalli teha ja kuidagi toeks olla, aga ei oska kuidagi olla ka.
      Väga sitt olukord minu meelest. Ma oleks nõus isegi loobuma oma mehest, kui keegi ESMAsünnitaja saaks abikaasa või kellelgi kaasa võtta.
      Ma ei kujuta päriselt ka ette, kui ma oleks pidanud üksinda esimese lapse ilmale tooma. Ei ämmaemandata ega ka meheta. Mõlemast oli väga palju kasu.

      See Fb laiv on minu meelest nagu mingi kuradi mõnitamine, ausalt ka.
      Ma reaalselt kaaluks kodusünnitust, aga ma ei saa seda teha, sest esimene laps tuli keisriga ilmale ja keegi ei garanteeri mulle, et teine läbi sünnitusteede tuleb. Ma tekitaks potensiaalse ohu lapse elule, kui olen kodus sünnitamas ja laps ei tule välja sünnitusteedest.
      Nii ma ka ei suuda.

      Me ka pole midagi varunud, sest mida sa ikka kurat varud. 😀 Poed töötavad täisvõimsusel ja otsivad muudkui uus töötajaid, et kaupa lettidele vehkida.

      Söögi osas mina isiklikult planeerin rohkem ette – kohe nädala kava valmis. Varem, kuna olen nkn kodune emps, siis polnud sellist planeerimist vaja, sest võin ju iga hetk poodi jalutada. Nüüd lihtsalt olen planeerimisega rohkem sõber. 🙂

      loodan, et sünnitus kulgeb kergelt ja saadan südameid. Mul on päriselt ka südamest kahju ja ma ei tahaks Sinu olukorras olla… aga kes teab, kaua see jama kestab, võib-olla mul ka mai esimestel päevadel sama teeots ees, meheta, ämmeemandata, üksinda.

  4. Mina olen sinuga samas grupis, aint esmasünnitaja..aga nii kui uudis tuli, et tugiisikud keelatud, uurisin eraämmakate käest, kas keegi saaks tulla ja mulle küll vastati, et nad pole keelatud, lihtsalt al 18.03 uusi rasedaid võtta ei tohi (mis ka on nende meelest jabur). Ja isade keeld tekkis sellest, et esialgsest piirangust, et isad ei liigu välja, ei peetud kinni 🙁 ikka oli poodi ja suitsule vaja 🙁

    • Appi, ma ei teadnudki sellest infost midagi. Teen siin praegu siis haiglatele liiga. Isad hoopis keerasid selle ürituse pekki.

      Sorri, ma nii tainas, mis mõttes 18.03 ei saa uusi rasedaid võtta? Nagu nimistusse ämmakatel? Et kui enne lepingu ära teed, siis saad ämmakaga minna ikkagi?

      Ja ma väga tunnen kaasa Sulle, kui pead üksinda minema. Ma esmarasedana teeks naljaga öeldes eneka vist. 🙁

      Loodan, et Su tähtaeg mai teises pooles, ehk siis rahulikum.

      Päikest !

  5. Nagu jah eraämmakad ei tohi eilsest enam uusi rasedaid võtta omale, said sellise korralduse. Ma tegin esmaspäeval suulise kokkuleppe ja nagu veel saan temaga minna kui vajadus on. Leppisime kokku, et kui isad ikka võivad tulla, siis lähen lapse isaga. Aga kahjuks tähtaeg mai algus 🙁

LEAVE A REPLY

Please enter your comment!
Please enter your name here